Pärast reisi

(Hulk reisieelseid mustandeid ootab avaldamist, aga las nad natuke veel olla.)

Reisilt tagasi tulles tegin esialgu pidevalt salatit: A. on otsustanud dieeti pidada, kaalub kõik oma toidu üle ja kalkuleerib, selle tulemusel ei õnnestu mul temaga enamasti koos süüa ja ma olen teinud mitu üheinimesetoitu.

Salat 1: lehtsalat, hunnik umbrohtu (peamiselt vesiheina), tomatit, musti oliive (purgis olid kiviga, enne salatisse panekut kiskusin kivi välja), fetat. Head valget leiba kõrvale.

Salat 2: lehtsalat, hunnik umbrohtu, murulauku, natuke tomatit, soolaforelli (A. ostis seda mingi poolekilose paki, sest niiviisi oli suht odav kilohind), majoneesi. Siia sõin vist kah head valget leiba kõrvale.

Siis oli üks hommikusöögiomlett: veidi vähem kui pool purki veidi vanavõitu, aga mitte veel pahaks läinud kodujuustu, kaks muna, see kõik segamini. Praadisin sama panni peal musta leiva pudi, mis läks pärast garneeringuks. Omleti peale panin jälle natuke soolaforelli ja kõvasti umbrohtu, natuke tomatit. Kõht sai väga täis.

Samal päeval keetsin lõunaks noori värskeid kartuleid, panin soola ja võid peale, sõin kõrvale lehtsalati-vesiheina salatit, riivisin selle kõige peale veel natuke kõva juustu.

Kartuleid jäi üle, A. ei tahtnud mingil kalorilisel põhjusel neid ära süüa, ma tegin neist õhtusöögiks endale kiirsalati (kartulid, konservheeringas, murulauku, natuke lehtsalatit ja umbrohtu).

Täna tegi A. meile mõlemale süüa, sest meie söögiajad sobisid ja ega mul tema dieettoitude vastu midagi põhimõttelist ei ole. Toit: kummalegi 1 viil suhteliselt taist liha, praeahjus küpsetatult; tatart; lihaleent selle niisutamiseks; riivitud porgandist salatit. Mina võtsin majoneesi ka.

Aga kuna ma olin paar päeva tagasi põldube ostnud ega tahtnud neid pahaks minna lasta, tegin hautist: paar lihaga konti suitsutatud supikogust ja hakitud sibul natukese õliga poti põhja praadima; kui paar porgandit hakitud said, läksid sinna juurde; seejärel tükeldasin kümmekond väikest kartulit (koorimata, sest noored) sinna juurde ja lisasin vett; puhastasin pool kilo kauntega põldube (st oad kauntest välja, kestadest koorima ei hakanud, sest ega ma mingi prantslane ei ole). Maitseks: juba hautamise ajal kuivanud tilli ja leeskputkevarsi; ja leeskputkelehti, kui oli peaaegu valmis. Kastme paksenduseks ühe pudiks läinud musta leiva tükke. Soola polnud peaaegu vaja lisada, sest neist suitsukontidest (ja leivast) tuli päris palju soolast maitset. A. arvas, et seda toitu julgeb ta süüa küll.

Ja täna ennelõunal tegin tarretist. Ma olin juba eile korjanud natuke punaseid sõstraid, moosisuhkruga natuke aega keetnud ja seejärel läbi sõela ajanud – teaduslikust huvist, et näha, kas see hakkab pektiinist ise tarduma. Ei hakanud, võib-olla vähe keetsin. Aga sellisest kissellikonsistentsiga vedelikust sai vahukoorega tarretist teha: valasin umbse 35 g želatiinile kuuma vett peale ja segasin meilide lugemise kõrvalt hajameelselt, kuni ühtlaselt vedelaks läks; segasin sõstrapüreega (mida oli üks magustoidukausitäis, arvatavasti mingi 200-250 ml); lisasin suhkrut, sest liiga vähe oli magus; lisasin skyri; ajasin paki vahukoort 3 tl suhkruga vahtu ja segasin kõik ära, ilu pärast loopisin terveid sõstraid hulka. Panin külma ja mõtlesin poole tardumise pealt veel sõstraid sisse loopida, aga hiljaks jäin, see tarretis tardus palju rutem kui varasemad rabarberitarretised. Ju sellepärast, et vedelikku oli želatiini kohta vähem kui varem. Tänu sellele sai ka piisavalt vetruv tarretis, et isegi A. oli nõus proovima. Hästi ilusat roosat värvi ja peene maitsega.

Advertisements

Kaks hakklihatoitu

Ostsin kampaaniaga lihaveisehakkliha (kogemus oli varem näidanud, et sellest ei hakka mul kõht valutama, nagu polekski punane liha).

Kiirtoit 1: praadisin hakkliha (umbes pool sellest 350 g torukesest), lisasin hakitud sibulat (1), viilutatud porgandit (1) ja 1 küüne jagu peeneks hakitud küüslauku. Hautasin natuke aega, lisasin purgitäie õlleubade konservi ja purgitäie kooritud tomateid, ning tükeldasin selle plöga sisse paar väikest kartulit. Natuke punast veini panin ka. Lisasin kohe hautamise alguses 1 nelgiterakese, 1 loorberilehe ja veidi rosmariini, pärast ka provanssaali ürdisegu viimase otsa (sest seal oli piparrohtu), puhastest maitseainetest veel salveid, aed-liivateed ja majoraani (ma tüürin tasakesi majoraanisõltuvuse suunas). Ja loorberileht ja nelk õnnestus isegi enne söömist üles leida ja komposti visata. Lasin tükk aega haududa, ise käisin vahepeal arvutis tööd tegemas.

Tuli väga maitsev ja toitev, kuigi kõhus veidi raske (mõni ime – liha ja oad), jätkus mitmeks päevaks meile mõlemale. Kõige viimase otsa konsumeerisin makaronikastmena (niitnuudlite kõrvale), sest niisama oleks liiga väheks jäänud.

Teisest poolest tegin lihtsalt hakklihakastet, keedukartulite kõrvale – praadisin jälle hakkliha, lisasin hakitud sibulat, praadisin koos nendega veidi jahu, sellega koos lisasin veidi kanepiseemnejahu. Siis lisasin vett ja segasin selle kastmeks (lükkasin panni põhjast kinnikuivanud sodi lahti jne). Ja siis hapukoort. Ja soola. Ja jälle mitmesuguseid vürtse: natuke salveid, rohkem punet, aed-liivateed, veidi basiilikut, veidi majoraani.

Tuli jälle päris maitsev, aga seekord ajas kõhu punni. Ma ei tea, kas kanepiseemnejahust või avaldas kõht protesti, et liiga palju valku viimasel ajal, või lihtsalt mingi viirus.

A. kiitis, et maitses, ja tema kõhu üle ei kaevanud.

Sellestki jäi järgmisel päeval mingi mõttetu kogus üle (kartulid olid nüüd juba selle sousti sees panni peal, A. oli neid koos soojendanud). Lisasin veidi vett, ajasin keema ja sõin toore hapukapsa kõrvale. Hapukapsa sisse olin enne ka pool õuna hakkinud.

Vahepealsed korralikumad toidud, sh vastlaks

Kõigepealt oli A. ühe käntsaka seamaksa toonud ja sellega tuli midagi ette võtta. Ma tahtsin porganditega, aga ei suutnud tükk aega otsustada, kuidas täpselt. Lugesin üht itaalia retsepti ja üht ungari oma; lõpuks lähtusin kõige rohkem tollest itaalia omast, aga tegin paar muudatust. Minu kohta ebatavaliselt suure jändamisega toit.

Ühesõnaga, maks sibulatega pluss porgandid juudi moodi (täpsemalt Itaalia juutide moodi).

Alustasin porgandist: puhastasin 3 suurt porgandit ära, kuumutasin pannil natuke õli, lõikasin porgandid viiludeks ja panin natukeseks praadima (kohe, kui pann oli selgelt kuum, keerasin tuld vähemaks). Ei suutnud kiusatusele vastu panna ja pudistasin natuke apteegitilli seemneid neile juurde. Siis panin umbes pool veiniklaasi rosinaid täis ja valasin valge veiniga üle, jätsin ligunema. Asusin sibulaid puhastama ja lõikuma, kokku oli vist 3 sibulat. Õhukesteks viiludeks.

A. tükeldas jälle maksa ära.

Sonkisin seejärel porgandeid, panin ka teisele pliidirauale kuumuse alla, malmpoti sinna peale ja niipea, kui see hakkas kuumaks saama, valasin porgandid panni pealt potti ja rosinad ühes leotusveiniga sinna otsa. Kaane panin peale, kuumust hoidsin madala.

Vabaks jäänud pliidiraual röstisin väikese kuiva pannikesega päevalilleseemneid, kui leidsin, et aitab, valasin need porgandite juurde potti. Lisasin porganditele ka sortsu palsamiäädikat.

Nüüd panin praadimispanni tagasi kuumale pliidirauale, segasin maksatükkidele kähku natuke tärklist hulka ja praadisin kahes jaos, tõstes juba praetud tükid ühele suuremale taldrikule ootele – et maksatükke pannil korraga liiga palju ei oleks. Üritasin praadida vähe aega, aga nii, et igalt poolt pruuniks saaks. Kohati kaotasin valvsuse ja osa maksa küpses natuke üle, tähendab, liiga kõvaks.

Kui kõik maks oli praetud ja ootas taldriku peal, panin sibula pannile ja hautasin vahepeal segades klaasjaks. Siis lisasin ka sibulatele tilgakese palsamiäädikat (see oli kogemata, mul oli valesti meeles, idee järgi oleks sibul pidanud ainult veini saama) ja seejärel sortsu valget veini. Lasin natuke vähem vedelaks tõmmata ja segasin maksatükid sinna hulka.

Kõige selle susserdamisega olid porgandid pehmeks haudunud ja vedelikku neile enam peaaegu ei olnudki. Maitsestasin neid natukese oliiviõli, soolaga ja jahvatasin musta pipart otsa.

Ja siis serveerisime endale. Oli täitsa hea toit, ja kui ma maksa oleks vähem praadinud, oleks veel parem olnud.

*

Pärast öösel tuli tuju kooki teha, olin just poest kaks üliodavaks hinnatud rosinakohupiima saanud ja meil on ikka veel palju plekilisi õunu.

Tegin 1,5 klaasist jahust, poolest pakist võist ja poolest klaasist pruunist suhkrust riputise moodi puru; puhastasin plekkidest ja südametest-vartest oma kümmekond õuna ja lõikasin tükkideks; panin praeahju huugama ja umbes pool või natuke rohkem puru ahjupanni põhja; kloppisin 400-500 grammi rosinatega kohupiima 2 munaga segamini (kahvliga ja kausis) ja valasin sinna otsa; siis panin õunatükid selle otsa; kõige otsa ülejäänud puru. Panin 180 C ahju, kui selle peale uuesti süttinud tuli jälle ära kustus, keerasin vähemaks, kokku küpses mingi pool tundi ja tahenes seejärel jahtuvas ahjus.

Esialgu ehmusin, et sai liiga vähe magus – sest kuna kohupiim oli juba maitsestatud, polnud ma õuntele üldse suhkrut pannud. Aga kokku oli tglt paras ja konsistents oli eriti tore. Ainult puru oleks võinud vähem jahune olla, teinekord panen vähem jahu.

*

Enne vastlapäeva otsustasin oasupi teha, panin juba pühapäeva õhtul oad likku (põldoad). Ja tõin poest ühe lataka suitsuribi (seda kondiga ribi, mida suitsuraguu nime all väga odavalt müüakse, ma sain selle tüki 45 sendi eest).

Esmaspäeval puhastasin 2 suurt porgandit ja lõikasin viiludeks; panin kastruli kuumenevale pliidile ja sinna põhja umbes tl searasva (A. praetegemiste järelmõjuna on meil külmkapis hulgem väljasulanud searasva), kui see oli kenasti vedel, panin porgandid sinna mõõduka kuumusega hauduma ja asusin sibulat puhastama – puhastasin 3 väiksemat sibulat ja lõikasin viiludeks. Need kah kastrulisse, segasin läbi. Siis lõikasin ribid üksteise küljest lahti ning nende küljest ka suuremad lihatükid lahti. Need kah potti, segasin jälle läbi.

Siis loputasin oad läbi; sonkisin natuke porgandeid jm, tüdinesin ootamast ja valasin oad potti ning nii palju vett peale, et oleks korralikult kaetud. Ja keerasin kuumust juurde, et rutem keema läheks.

Samal ajal puhastasin 2 suurt kartulit ja lõikasin kuubikuteks. Kui vesi keema läks, viskasin kartulid hulka.

Ja siis lämisesin natuke internetis ja kui ma toitu uurima läksin, tuli välja, et kõik oli juba pehmeks keenud. Lisasin veidi provanssaali ürdisegu – sest see konkreetne variant, mis mul on, sisaldab vähemalt kaht ubadega väga hästi sobivat asja: piparrohtu ja aed-liivateed. Ning natuke puhast piparrohtu ka, mida mul enam peaaegu ei olegi.

Soola panin nüüd ka.

Ja kui leidsin, et nüüd on maitsed parajad, siis sõin. Hapukoort peale ja rukkileiba kõrvale.

A. oli järgmisel päeval (vastlapäeval, tähendab) samuti väga rahul.

Ja lõpuks tegin ka kukleid, korralikult ja eelkergitusega.

Tähendab, kõigepealt segasin pool pakki kuivpärmi veidi vähem kui poole klaasi suhkru ja poole Nopri totsiku vahukoorega (terve totsik oli 360 g); lisasin poolteist klaasi jahu, leidsin, et eelkergituse kohta paks nagu ja panin ka natuke vett.

Jätsin seisma ja käisin tegin nurga taga kruusaaugus paar kiiret liugu.

Kui tagasi olin – vähem kui poole tunni pärast – ei olnud see minu arust veel piisavalt kerkinud, nii et tegelesin väheke tööasjadega, tegin ühe väiksema etapi ära. Selle järel oli eelkergitus käima läinud; kloppisin lahti 1 muna, segasin taina hulka, siis lisasin natuke soola veel poolteist klaasi jahu; leidsin, et vedel ja ei saa sõtkuda, nii et panin natuke jahu veel. Ja pool pakki pehmet võid. Ja natuke kardemoni. Ja siis muudkui sõtkusin, sõtkusin ja sõtkusin, kuni tainas tõepoolest kausi küljest lahti tuli.

Tegin taina kausi sees palliks, katsin rätiga, ise läksin tööd tegema.

Jälle mingi etapp valmis, tulin vaatama; leidsin, et vähe on kerkinud, tõstsin kausi ahju otsa ja läksin pead pesema.

Pea pestud, läksin uurisin kaussi. Nüüd oli kerkinud küll, sõtkusin maha, panin ahju otsa tagasi ja läksin tagasi töö juurde.

Tegin veel jupi ära, tulin tagasi; nüüd oli kohe väga uljalt kerkinud, panin ahju sooja ja veeretasin ahjupanni peale kukleid. Kandilise panni peale tuli 12, osa tainast jäi üle, tegin ümmarguse koogivormi põhja veel 5 tükki.

Taina allasõtkumine mõjus peapesust karedaks-kuivaks muutunud kätele muide väga hästi.

Retsepti järgi oleks pidanud küpsetama 10-12 minutit, aga kuna esimene plaaditäis otsustas sõsarsaiadeks hakata, leidsin, et lasen kauem olla, sisuliselt oli see nagu üks suur sai ja ma ei tahtnud, et tooreks jääb. Nii et kui olin esimese 10 min. järel ahju vaadanud, piserdasin neile natuke vett peale (lootuses, et lähevad läikima) ja tegin nii paariminutiste intervallide järel veel 2 korda, siis võtsin välja ja sisse läks teine laar. Need paiknesid hõredamalt, nii et pääsesid vähema küpsetamisega.

Tulemus – ma arvan, et tainas oleks võinud olla vähem rasvainet, nii et vahukoor piima asemel oli ilmselt liialdus. Mitte et maitsest oleks tunda olnud, aga mulle oleks meeldinud, kui kohevam oleks tulnud. Nii, nagu nad olid, meenutasid nad konsistentsilt pigem ungari pogácsa‘t – mis on muidugi mõnus küpsetis, aga mitte vastlakukkel; ja korraliku pogácsa kohta olid nad jälle liiga vähe soolased (aga ma peaks proovima selle praeguse retsepti järgi pogácsa‘t teha, sest ma igatsen neid).

Aga moosi ja vahukoorega oli muidugi ikka tore süüa. Kuna konsistents oli selline tihkem, siis ma lõikasin nad lihtsalt pooleks ja tegin kummastki poolest moosi-vahukoore võileiva.

Kolmekuningapäeva oapada ja oapresidendi valimise kook; ja üks juhuslik kõrvitsapirukas.

Noh, kui ma niiviisi jätkan, siis jõuan millalgi lausa olevikku välja.

*
Ka see on mõnes mõttes korduspostitus, sest oapada ja oakuningakooki teen ma igal aastal (vt pühadetoitude postituse allotsast), aga väikeste variatsioonidega olenevalt sellest, mis toiduaineid ja tuju mul on.

Seekord jaoks panin oapaja jaoks eelmisel õhtul likku suure kohvikruusitäie kuivatatud põldube ja herneid. Herned olid rohelised, tähendab, kestaga. Lisaks peotäie riisi (sushiriis, sest seda mul parajasti oli).

Järgmisel päeval loputasin seda segu natuke sõela peal, toimetasin kastrulisse, valasin ligi liitri külma vett peale ja keerasin tule alla.

Ise puhastasin 1 suure sibula ja 2 porgandit, sibula hakkisin, porgandi lõikasin viiludeks ja viskasin potti muu kraami hulka.

Kui korralikult kees, lisasin umbes peotäie tatart.

Tükeldasin sinna sisse kääridega 1 tšillikauna ja hakkisin (sedapuhku noaga) 2 jämedat küüslauguküünt. Nii peeneks kui viitsisin, aga võis arvestada, et nagunii keeb küüslauk seal sees laiali.

Lisasin ühe ketšupipära (koos ketšupipudeli loputusveega) ja sortsu pruuni siirupit; uhmerdasin 5 vürtsitera, 5 või 6 nelgitera ja lisasin samuti potti. Jahvatasin musta pipart ka ja lisasin juba valmisjahvatatud ingverit.

Aeg-ajalt segasin ja kontrollisin, ega põhja ei hakka (see toit kahjuks alati natuke hakkab – ei kõrbe, aga põhjast ei tule kõik lihtsalt lahti).

Kui hakkas pehmeks saama, kaapisin sinna noaga natuke muskaatpähkli küljest; lisasin tublisti kaneeli, natuke aed-liivateed, maitse järgi soola ja natuke provanssaali ürdisegu ka, sest seal oli piparrohtu, mida mul puhtal kujul praegu ei ole, aga ma tahan ubadele piparrohtu.

Kõik sõid ja kiitsid. Perekond R. oli toonud mitut eri sorti värsket krõbedat nisuleiba, mis kulus siia toidu juurde väga ära. Joodi üllatavalt vähe punast veini (meid oli 7 täiskasvanut ja pudel jäi pooleli), aga päris palju tomatimahla (erinevalt tavalisest joodi tomatimahla kann tühjaks ja õunamahla kann ainult poole peale). Aga noh, tomat sobibki ubadega hästi.

Muide, need rohelist värvi kuivatatud herned olid hea valik (poes olin mõelnud lihtsalt, et kui on valida Leedu ja Eesti herneste vahel, võtan kohalikuma) – nad läksid keedes nii heaks ja ilusaks! nagu värsked herned!

*

Oakuninga koogiks tegin peaaegu tavalist hapupiimakooki: vahustasin umbes 100 g pehmet võid poole klaasi suhkruga, lisasin veel umbes 50 g õli ja ajasin ka selle sinna segamini; siis uhmerdasin veidi nelki ja kuivatatud apelsinikoori, siis palusin KL-l jätkata, kes uhmerdas selle nii peeneks puruks, nagu mina ei oleks iial viitsinud. (Uhmerdamiseks tuli meil veel see hea idee, et lisasime poole pealt 1 tl soodat, mis on nagunii igaks petteks hea läbi nühkida – ma usun, et sooda aitas maitseaineid peenemaks saada.)

Panin ahju huugama (esialgu 180 C näidu peale).

Segasin tainasse 1 kl jahu ja 1 kl hapupiima (osalt kreeka jogurti pära, osalt rjaženka); kui see oli segamini, siis veel umbes 2/3 klaasi jahu, millele segasime otse klaasis vürtsi-soodasegu sisse. Ja kaneeli!

Määrisin rõngasvormi võipaberiga üle, pudistasin põhja natuke kaerakliisid (riivsaia ega mannat ei olnud), siis teisaldasime taina vormi, pistsime kuivatatud oa sügavale sisse ja panime küpsema; kui kuumenemist näitav tuli oli ära kustunud, keerasin heaga temperatuurinupu 160 peale.

Mingi 10 minuti pärast pöörasin kooki ahjus ja panin temperatuurinupu 140 peale.

Kokku küpses vist mingi pool tunnikest, vahepeal käisin piilumas (ja grilltikuga sorkimas, et kas on juba küps) ja lõpuks läks ikkagi pealt natuke tumedaks. Aga maitset see ei rikkunud, ilmselt kerge kõrbemine sobib selliste piparkoogimaitsetega.

Oakuningakspresidendiks osutus valituks Viplala. Kui president ei peaks oma valitsusaja vältel täisikka jõudma (mis on ebatõenäoline), siis täidavad tema administratiivseid kohustusi regendid.

*

Juhtumisi tegin justkui selle peo jaoks eelmisel õhtul ka ühe kõrvitsapiruka, sest mul oli vaja kaks seismajäänud toorjuustu ära lahendada.

Kõigepealt tegin lihtsa kaerahelbemuretaina (siis ei olnud mul ikka veel jahu) 100 grammist külmast võist, 3 klaasist kaerahelvestest, hästi natukesest soolast ja umbes spl veest. Nii: hakkisin või kaussi kaerahelveste otsa, hakkisin veel hullunult kausis noaga ringi, lõpuks lisasin soola ja vee ning mätsisin veel näppudega, kuni ühte tükki jäi. Siis mätsisin selle ahjupanni põhjale + natuke külgedele ning jätsin külma sahvrisse seisma ja läksin tööd tegema. Kaussi ära ei pesnud

Pärast panin praeahju 180 C pügala peale kuumenema, ise tegin täidise: kloppisin selles kaerahelbeses kausis 3 muna kahvliga lahti, lisasin kokku umbes 400 g maitsestamata toorjuustu (2 poolikust pakist, mis ähvardasid käest ära minna, ei tea, kuidas meil niiviisi juhtus) ja nühkisin puuspaatliga hoolega segamini, siis lisasin 1 umbes 250 ml purgitäie küüslauguga kõrvitsapüreed (kus on veel midagi hapukat ja võib-olla ka veidi tšillit, igatahes on see üsna tugeva maitsega, aga täpselt ma ei tea – vbla mõni neist retseptidest, kõik küüslaugu ja vürtsidega variandid tundusid päris usutavad, kunagi, kui A. ema hoidised otsa saavad, proovin need järele). Niipea, kui ahi oli kuum, pistsin panni koos pirukapõhjaga ahju, lasin mingi 8-10 minutit olla; siis võtsin välja, valasin täidise peale, keerasin kuumuse 160 peale ja pistsin uuesti ahju. Vahepeal käisin piilumas, kas ikka taheneb ilusti. Kui ainult keskel oli veel niiske laik, keerasin kuumuse 140 peale ja kõige lõpuks, kui enam niiskeid laike polnud, aga kindluse mõttes tahtsin tahendada, keerasin kuumuse ära ja lasin jääksoojuses tiksuda.

Ma ise jäin täidisega rahule ja põhjaga mitte nii väga – kaerahelbed olid servade pealt kuidagi puised, mõtlesin, kas oleks saanud parem, kui oleks enne läbi praadinud – või eelküpsetamise pikema teinud, nii et ikka pruuniks, mitte lihtsalt tahedaks – aga külalised kiitsid ja nähtavasti mitte puhtast viisakusest, sest sellest pirukast jäi ainult 2 väikest tükki järele (kuigi isegi enne oapaja lauale toomist oli päris palju suupisteid, nt KL ja T. olid toonud mitut sorti juustu ja perekond R. tõi ka) ja needki tükid hävitas A. järgmisel päeval enne minu ärkamist.

Veel primitiivsem oatoit

Kiirtoit pmst, ameerika toiduvalmistamisstiilis: “Võta üks purk ja kalla potti tühjaks. Võta teine purk ja kalla sinnasamasse. Palju õnne, sa tegid süüa.”

Sama tüüpi nagu eelmine, aga mõnevõrra kiirtoidum.

Ehk siis haarasin poest jälle purgi õlleube kaasa (see Salvesti konserv noh – ja oleks siis, et ma saaks nende käest tasuta ube, mh?), purk tomatit (kooritud, omas mahlas) oli juba kodus olemas, sibulat ka. Ja Taliesin tuli külla ja haaras mingi paki sojaplönne kaasa.

Hakkisin (lohakalt) sibula, panin pannile õliga praadima – siis tuli tahtmine lisada natuke A. praetegemisest väljasulanud searasva, mis külmkappi seisma oli jäänud. Natuke seda ka.

Ja spagettide keetmiseks panin vee tulele (natukese soolaga).

Kui leidsin, et sibul on küllalt klaasjas, tühjendasin pannile õlleubade purgi, tomatipurgi, loputasin mõlemat purki vähese veega ja valasin ka selle pannile; lisasin seda tšillit, mis mul oli, nimelt A. ema tehtud tšillihoidist; kui keema läks, viskasin sojaplönnid sisse; segasin, maitsesin, leidsin, et tahan magusat elementi ka ja lisasin natuke rosinaid, sest mis toit siis rosinatest paremaks ei lähe.

Selle aja sees, mis ma selle hautise/kastme/mögina keemaminekut ootasin, oli spagetivesi keema läinud, ma murdsin spagette lühemaks ja viskasin sinna keema. Kui enam liiga kõvad ei tundunud, kurnasin spagetid ära ja lisasin nad kastmele ja segasin ära. Natuke pudistasin ka provansaali maitseainet peale (selline ürdisegu, kunagi mingil maitseaineallahindlusel ostsin, sest seal pidavat piparrohtu sees olema ja puhast piparrohtu ei müüda peaaegu kunagi – aga mul on ebausuni küündiv veendumus, et piparrohi hoiab oasöömisel kõhuvalu ära).

Mulle täitsa meeldis – sojaplönnide maitseaine, mis tundus küpsetamata peast liiga naatriumglutamaadine, läks hautise sees laiali ega häirinud enam; ja igasuguste sojaproduktide konsistents on mulle alati meeldinud.

Taliesin kiitis, et searasv annab mõnusat lõhna.

A. seevastu kaebas, et searasva lõhn segab, ja sõi seetõttu hästi vähe.

Tähelepanuväärne on siinjuures see, et Taliesin üldiselt väldib lihasöömist, A. sööb seevastu meeleldi liha – ja nüüd siis hoopis sedaviisi.

Hakkliha ubade ja tomatiga

A. oli juba paar päeva tagasi hakkliha toonud, aga see jäi vahepeal kalasupi varju. Nüüd sai supp otsa ja hakkliha kohta tuli midagi välja mõelda. Algul kaalusin teha mingit spagetikastet, aga lõpuks tundus ahvatlevam ubadega.

Nii et tõin poest purgi õlleube ja purgi konservtomatit (kooritud, maitsetamata, omas mahlas); A. puhastas-viilutas 2 porgandit, mina puhastasin ja A. viilutas 1 sibula, mina puhastasin ja A. kuubistas 1 paksu viilu päris suurest juursellerist. Panin panni tulele, kui kuum oli, panin nii palju hakkliha praadima, kui mahtus (ja andsin kassile ka ja panin kassi jaoks kõrvale ka); kui liha ei olnud enam punane, lisasin 2 tl marineeritud tšillit (sest see oli see tšillivorm, mida mul parajasti oli), lisasin porgandi-sibula-selleri, hakkisin otse sinna otsa ühe priske küüslauguküüne, segasin ja jätsin hauduma.

Mõneteist minuti pärast uurisin, porgand oli pehme; nüüd lajatasin purgi õlleube (400 ml) ja purgi tomatit (selle tavalise purgi, vist 300 ml või 250) pannile muu kraami sekka, mõlemat purki loputasin tilga veega ja loputusvesi läks kah pannile.

Lõpuks lisasin maitseks veel natuke kaneeli ja natuke provanssaali ürdisegu (sest mul on piparrohuga kitsas, aga see segu sisaldab piparrohtu ja muud komponendid – igasugused liivateed ja puned – peaks samuti ubade ja tomatiga sobima).

Soola ei olnud vaja panna, sest oad olid isegi soolased.

Väga hea toit tuli.

Lehtkapsast: makaronitoit ja suur supp

Mulle toodi korvitäis lehtkapsast, nii et nüüd on toidud selle tähe all.

Makaronitoit käis nii: mingi 5 lehtkapsalehte ilma rootsu alumise otsata ja tükeldatult soolaga maitsestatud vette keema. 10 minuti pärast veidi üle poole paki makarone (minul penne, originaalretsept soovitas spiraalmakarone või teokarpe, sest kapsas jääb sinna vahele mõnusamini kinni) sinna juurde, keetsin, kuni makakad olid valmis. Keetmise viimases otsas panin juba panni tulele, oliiviõli pannile, viilutasin sinna sisse kaks küüslauguküünt ja pudistasin veidi kuivatatud tšillikaunatükke. Enne, kui see kõik liiga ägedalt praadima läks, valasin kapsa-makaronikeeduselt liigse vee kraanikaussi ära ja keeduse enda pannile ning puistasin hetke ajel natuke kanamaitseainet, kuna see oli kõige tšillipulbrisem maitseaine, mida mul parajasti võtta oli, ja kõik teised komponendid tundusid kah kapsaga sobivat (koriander näiteks). Segasin kõik segamini. Pudistasin kõva juustu helbeid otsa ja siis tuli õnnelik mõte ka röstitud päevalilleseemneid lisada. Hea mõte!

Üldiselt oli maitse väga hea. Miinused, mis ei ole retsepti kui niisuguse, vaid minu süü: ma ei taibanud neid kapsalehti pesta (noh, et sõbranna aiast ja omakasvatatud jne) ja seetõttu oli hamba all natuke liivane. Teiseks, retsept (itaalia oma, itaalia keeles) ütles küll, et eemaldada tuleb kapsalehe varre alumine ots ja mina eemaldasin rohkemgi, aga oleks pidanud eemaldama VEEL rohkem, sest nähtavasti tegi tolle itaalia retsepti autor süüa noorematest lehtedest. Või on siis asi selles, et itaallased ootavad lehtkapsa söömisega tavaliselt öökülmadeni – võib-olla teeb külm lehed õrnemaks.

Seda retsepti võib igatahes veel teha, kui rootsudega ettevaatlikum olla ja liiv maha pesta. Kaalun endamisi, kuidas maitseks, kui sinna ka rosinaid lisada. (A. kindlasti pooldaks.) Huvitav oleks ka ise kontrollida, kas külma saanud kapsalehed on õrnemad

*

Supitegu, mis oli mingi hübriid minestronedest ja ribollitadest, mille ma eri kokaraamatute pealt kokku lugesin: kõigepealt 5-6 lehtkapsalehte rootsudest puhtaks ja tükkideks; siis 1 rohelise sibula valge osa (viiludena), 2 küüslauguküünt (hakitult), 1 kuivanud tšillikaun (purustatult) potipõhja oliiviõli sisse kergelt praadima; seejärel kohe varsti lehtkapsatükid sinna otsa, segada ja nii palju vett peale, et ära kataks, natuke soola sinna sisse; seni, kuni vesi keema läks, puhastasin pool suurt lillkapsast puhtaks ja jagasin ampsusuurusteks õisikuteks; siis läks sisse kõik, mis 3 väikesest riknema kippuvast “parim enne möödas” suvikõrvitsast päästa andis (ikka üle poole, veerandikviiludena) ja umbes kolmandik ärakuivanud ciabatta‘t (tükkidena). Ja veel vett juurde, et see kõik ikka natuke suppi meenutaks; kui jälle keema läks, siis 1 kanapuljongikuubik ja lõpuks natuke provanssaali ürdisegu. Siiamaani olin kõhelnud, kas lisada ka mingil kujul tomatit, sest makaronitoit oli ilma tomatita nii hea; aga pärast leeme maitsmist otsustasin, et ikka jah, ja potti läks ka pooleliitrine purk tomatimahla. Kõige lõpus ka natuke kuivatatud tomatitega võid ja veel oliiviõli; pärast taldrikus juustuhelbeid peale.

Tahtsin lisada musti läätsi, mille panin eraldi keema, aga läksin ettevaatamatult keetmise ajaks tööd tegema. Tulemus: palju kirbet suitsu ja natuke söeläätsi. Pott on tubli, pärast traatharjaga nühkimist oli jälle töökorras.

Järgmisel päeval tõin lihtsalt poest purgi “Õlleubade” nimelist konservi – ühed kõige odavamad purgioad, mis saada on, ja sealjuures ei ole neil spetsiifilist konservimaitset – ja lajatasin selle supipotti. Nagunii oli supis vedelikku väheks jäänud, nii et vett oli ka muidu vaja, mitte ainult ubade tasakaalustamiseks.

Aga tegelikult maitses see supp päris hästi juba enne ubade lisamist.

Lehtkapsas annab üldse palju head maitset. Oleksin võinud küll peenemaks hakkida, sest mõni kapsatükk oli ikka vintskevõitu. Aga maitse oli jube hea.

Suppi tuli hiigla palju, oleme seda mõlemad kaks päeva söönud ja ikka veel on homseks ka. Õnneks on see selline toit, mis läheb soojendamisel pigem paremaks.