Kvaasigumbo, peedi-oasalat jms peedilahendusi

Ikka avaldan veel sotsiaalse distantseerumise eelseid mustandeid! Aga kuna mul on kalduvus ülejääkide lahendumisele keskenduda, siis pmst tehtavad ka praegusel ajal, kui juhtub selliseid ülejääke olema.

Gumbolaadne supp: praadisin poti põhjas sibulat, siis ka porgandit, siis ka sellerit, natuke kuiva tšillit; lisasin seismajäänud singikuubikud (seljanka moodi supist jäänud) ja peeneks tambitud valge leiva kontsu (sisuliselt tegin uhmriga riivsaia, minu arust kergem kui riivida), segasin läbi, lisasin umbes liitri vett; lasin natuke keeda; kui porgand hakkas pehmeks tõmbama, siis lisasin ka purgi tomatit ja selle loputusvee; lõpuks lisasin pool purki rannakarpe. Nagu selgus, olid need väga äädikased ja mul oli hea meel, et ma hooga tervet purki ei lajatanud. Ise tajusin terves supis pärast äädikast maitset, A. arust oli kõik väga hästi. Järgmisel päeval soojendades häiris ka mind vähem, nii et vbla ma tundsin seda äädikamaitset esimesel päeval lihtsalt sellepärast, et ma teadsin, kui äädikane konserv see oli.

Maitsestasin natukese basiilikuga.

Siis olin vahepeal ostnud mingeid hernevalgu baasil taimetoitlikke pallikesi, veidi suuremaid kui frikadellid (poolfabrikaat, korra juba praetud, vajas vaid ülessoojendamist) ja tahtsin neid süüa; mõtlesin välja, et tahan seda teha tomatikastmega, mille jaoks praadisin sibulat ja küüslauku, siis lisasin purgi tomatit ja natuke selle purgi loputusvett ja natuke tšillit ja basiilikut; samal ajal keetsin kõrval spagette. Serveerimisel võtsin rukolat juurde. Kokku tuli päris hea, aga ma tegin selle vea, et tegin süüa kahe inimese jagu ja A.-l ei olnud parajasti sooja söögi söömise aeg, nii jäi see üle. Pärast soojendasin, aga soojendades oli kehvem.

Superhea peedi-oasalat: A. küpsetas peete. Ma koorisin-tükeldasin ühe ära ja hakkisin juurde 1 väikese punase apelsini. Samal ajal praadisin oliiviõliga musta leiva pudi. Kui see oli juba krõbe, lisasin pannile 1 hakitud küüslauguküüne, peotäie päevalilleseemneid ja näputäie koriandriseemneid.
Maitsestasin peedi-apelsinisegu ühe väikese törtsu palsamikreemiga (trühvliga maitsestatud). Sai kuidagi hapu, mõtlesin, mida sinna lisada. Ma olin ennist juba otsustanud, et salatisse läheb mädarõika-sidruni toorjuustu (mul oli kodus parajasti mitut eri toorjuustu, degusteerisin koos peediga ja valisin, mis sobib kõige paremini), aga nüüd tundus, et oleks vaja veel midagi jahust – oleks kartulit keetnud, oleks seda pannud.

Tuli mõte, et lisaks õige purgiube, võtsin lahti punaste ubade purgi (lihtsalt vees, ilma soolata; maitsestasin need kõigepealt eraldi soola ja piparrohuga läbi, siis lisasin peedile.

Tundus sobivat, aga nüüd leidsin jälle, et midagi värsket võiks veel olla, nii et lisasin veel poolteist apelsini (poolteist, mitte kaks, sest üks oli poolenisti juba pahaks läinud).

Hakkisin juurde närbuda ähvardava rukolajäägi ja natuke peterselli, pudistasin toorjuustu hajali salati peale, lisasin oliiviõli, segasin kõike natuke (aga mitte nii kõvasti, et juust täitsa ühtlaseks läheks), lõpuks valasin panni pealt krõbeda pudi kõige otsa.

Sai kuidagi sõltuvusttekitav, nägin kõvasti vaeva, et mitte tervet kausitäit üksi ära süüa.

Ühel teisel õhtul (normaalsete inimeste hommikul) tegin endale poolest küpsepeedist ja 5 vutimunast jälle sellise kiirgurmee, et panin sortsu halba punast veini kastrulisse keema, puistasin sinna leeskputke ja 1 hakitud sibula ning 1 vürtsitera ja 1 nelgitera. Kuni see leem keemaminekuga tegeles, puhastasin-tükeldasin selle peedipooliku otse taldrikusse ja praadisin sellega paralleelselt musta leiva puru; kui see oli juba krõbe, lasin sama panni pealt ka päevalille- ja koriandriseemneid läbi. Kui leem keema läks, lisasin veerand puljongikuubikut (taimset sedapuhku) ja lasin 5 kooreta vutimuna sinna sisse.

Peedi peale tõstsin munakesed ja nõristasin keeduleent, muna peale panin veidi võid. Ja siis puistasin praetud krõbuskid sinna otsa ja hakkisin peterselli peale.

Kui A. töölt tuli, tegin talle ka. Tema sinna võid ei tahtnud, leidis, et rammus niigi.

Järgmine peedisalat: praadisin natuke suitsuribi ja jälle veidi musta leiba, päevalille- ja koriandriseemneid (nähtavasti on see kombo mul põhiline salatikomponent, aga mis ma teha saan, nii hea on); tükeldasin taldrikusse sedapuhku veidi vähem kui pool peeti ja puistasin hapukapsast peale (sest mul on mingi kõhuviirus vist ja tundub, et miski muu ei aita kui hapukapsas). Kui krõbuskid olid peale puistatud, hakkisin jälle kõige otsa peterselli.

Miks nii tihti peterselli: petersellil on hea komme värskena päris hästi säilida. Mõtlen just seda ilma lillepotita peterselli, mille saab lihtsalt veeklaasi torgata nagu lillekimbu.

Poe-kalakotlettide kõrvale peedi-hapukapsasalat (oligi puhtalt nendest komponentidest).

Tundub, et talviti olengi ma põhiliselt peedi-hapukapsatoitlane, kui me just ahjus kartulit, porgandit ja/või kaalikat või mingit suppi ei tee.

Üks punane bulguripuder ja eri lisanditega küpsepeet

Nii. Nüüd on lõpuks ka minuni jõudnud see, et on kuidagi rohkem aega – siiamaani ei saanud arugi, sest tõlked tahtsid tegemist, aga nüüd hakkab tunda andma, et trenne ei ole ja tööst jääb rohkem aega üle. Jõuab lausa vanu kiiruga tehtud mustandeid üle käia ja üles lasta!

Niisiis, toidud, mis said vist juba veebruaris tehtud.

Tegin siin vahepeal veel ühe bulguripilafi – praadisin sibulat ja küüslauku, siis lisasin pooleliitrise purgitäie tomatiga aedube ja paar spl adžikat, siis bulguri ja vett, natuke kuivatatud tomateid hakkisin ka hulka. Lõpuks läks maitseks juurde ka piparrohtu ja kogu itaalia ürdisegu pära, mis paki põhja oli jäänud.

Kuna bulgur on mulle veel võõras mateeria, siis tegin retsepti järgi (lihatoitliku retsepti järgi, aga liha asemel panin ube), aga unustasin retseptist sööjate arvu vaadata ja tegin kogemata kuue inimese jagu. Seda sõimegi siis kolm ja pool päeva (muidu oleks rutem saanud, aga A. tüdines lõpuks ära), kombineerides eri lisanditega, mida juhtus olema.

Põhilisand, mida ma juurde võtsin, oli (soolane) jogurti- ja/või rjaženkakaste küüslaugu ja peterselliga – seda tegin sinna juurde alati ja väga hästi sobis -, aga vahel oli ka A. mõne poolfabrikaadi toonud.

Hinnang? adžikat vms vürtsist oleks võinud rohkem panna, eelmine punane bulguripuder oli maitserikkam.

Oad põhimõtteliselt sobivad sellisesse toitu, aga teinekord peaks võtma omaenda leotatud oad ja tõenäoliselt on põldoad paremad kui aedoad, sest ma tundsin praegu tekstuurist puudust. Kikerherned on kõvemad, võib-olla sobiks need isegi otse purgist. Viimasel päeval röstisin päevalilleseemneid koriandriseemnete ja india köömnetega sinna lisandiks kõrvale, see krõmpsumine mõjus kohe väga hästi.

Kuivatatud tomatite sisselõikumine oli hea mõte, sest mulle meeldib, kui maitse ei ole toidu sees ühtlane, vaid kirju, ja kuivatatud tomatid ei kiirusta maitse toidu peale laialilaotamisega ülearu.

Selle järel tuli paar päeva, kus A. tegi lihtsalt tatart ja mingit poolfabrikaati juurde.

Ja siis küpsetas ta ahjus mitu peeti. Esimesel päeval tõin poest mingeid Poola valgehallitusjuustušnitsleid (paneeringu sees ümmargune valgehallitusjuust, ise kodus praed üle). Praadisime neid ja head olid, ainult et rohkem ma ei osta, sest nad olid minu arust ülepakendatud – karbi sees kummalgi juustul omaette plastümbris. Teinekord paneerin ise, siis saan lihtsamalt pakendatud juustu osta.

Peedi jaoks tegin ploomipüreest kastme, mida sai liiga palju, sest ma hakkasin seda kadakasiirupiga magustama, siirup tegi purtsti ja siis pidin ma seda siirupipurtsatust lahjendama hakkama. Muidu panin sinna veel natuke õli ja natuke kaneeli ja natuke heereseäädikat.

Kõik sobis päris hästi, A. kiitis ka.

Järgmisel päeval leidsin poest kohe kukkuva säilivustähtajaga praekala, seetõttu ka odav, tõin seda ja selle juurde sobis samuti peet sama kastmega, mis sai niiviisi ära lahendatud.

Oapudrust, baklažaanidest ja muust gemüüsest

Nagu ma viimati mainisin, tegin ühe oa-kartulipudru. Peaaegu samamoodi, nagu kartuliputru: panin üleöö leotatud põldoad (kuivast peast oli neid mingi paarsada grammi) kastrulisse, lõikusin 3 keskmist kartulid paksude viiludena neile otsa, vett panin niipalju, et enam-vähem ära kataks. Ja keetsin ligi tunni, täpselt ei mäleta, eks ma pehmuse järgi vaatasin. Kui pehmed olid, maitsestasin soola ja piparrohuga (H-V andis mulle seda tehvkat maitseainet terve tuusti) ja tampisin pudrunuiaga segi. Õudselt kole puder tuli, sest oakestad andsid värvi ja jäid ise tükkidena pudru sisse. Aga maitses hea.

Järgmisel päeval tegin sinna uhkelt lisandid kõrvale: küpsetasin praeahjus baklažaaniviile (millele olin veidi soola peale siputanud ja oliiviõli peale piserdanud) ja hautasin praepannil kabatšokitükke samuti oliiviõli ja soola – ja küüslauguga. Kui need pehmeks said, maitsestasin baklažaanitükke värske küüslaugu ja veidikese punaveiniäädikaga, ja kabatšokitükke värske mündi ja valge veini äädikaga. Lükkasin kabatšoki panni peal koomale ja ajasin sealsamas ka oaputru soojaks.

Puder oli jätkuvalt väga hea, baklažaanid lausa jumalikud, aga kabatšokk oli vesiseks läinud. Ma mökerdasin ta pudruga segamini, nii see vesisus segas vähem.

A., kes soojendas endale sama gemüüset praemaksa kõrvale, leidis samamoodi, et kabatšokk on kuidagi imelik, aga muidu okei toit.

Tegin sellest järgmiseks päevaks järelduse, et nii vana ja suurt kabaŧšokki on parem valmistada praeahjus, nii et sättisin baklažaaniviilud seekord eelmise päevaga võrreldes koomale, et ka kabatšokipoolrõngaid sinna kõrvale mahuks.

Tulemus oli märksa parem, küpsesid pehmeks ilma vesiseks minemata. Aga baklažaani jumalikkusega oli neil muidugi raske võistelda.

Kuna ma olin baklažaani päris palju teinud, jäi seda järgmiseks päevaks üle; A. oli juba mingit oma poolfabrikaaditoitu söönud; mul oli tunne, et oapuder on teist päeva järjest kõhule liiga raske ja arendasin baklažaanidest hoopis spagetilisandi: seni, kuni spagetivesi keema läks ja seejärel spagetid ise keesid, ajasin baklažaanitükid pannil soojaks, lisasin küüslauku, basiilikut, punet, natuke tšillit ja tomatitükke ja lasin enam-vähem soustiks, kummutasin spagetid pärast kurnamist sinnasamma pannile, segasin ära, võtsin taldrikule ja taldrikus võtsin ka fetat peale. Imehea!

Eile oli mul ikka veel oaputru üle, aga baklažaan otsas ja kabatšokk ei isutanud. Otsustasin, et teen sellestsamast oapudrust uue spagetikastme – ning jälle, seni, kuni spagetivesi keema läks ja spagetid ise keesid, praadisin pannil veidi hakitud sibulat ja suitsupõske (pool keskmist või suuremat sibulat, suitsupõske vast paarkend grammi, st viimane pära), riivisin sinna otsa ühe suure porgandipooliku, mis A.-l salatist oli üle jäänud, lasin natuke kaane all haududa; siis tõin õuest peotäie lehtsellerit (vähemalt ma arvan nüüd, et ta on lehtseller, mitte petersell), hakkisin ära; lisasin pannile jälle veidi tšillit, oapudru ja natuke oapudrupoti loputamise vett, et kõik hea puder ikka pannile saada; kui see kõik pannil keema läks, lisasin peterselli ja ühe tükeldatud tomati. Pärast jälle samamoodi – spagetid pärast kurnamist pannile ja soustiga segamini. Õudselt maitsev oli, sobis hästi õllega.

Magustoiduks sõin muudkui oma õunakreemi, millest samuti eelmises postituses juttu oli.

Seda viimast spagetitoitu tuli kuidagi ootamatult palju, nii et ma soojendasin seda endale veel tänagi. Õunakreem oli otsa saaanud, nii et magustoiduks sõin maitsestamata kohupiimakreemi, millele otsisin õuest peotäie sõstraid peale (peotäie veel ikka leiab põõsa otsast), niristasin mett ja lisasin veel ka tiba päevalilleseemneid.

Veel lihtsaid toite

Vana reisieelne postitus, läks enne meelest üles lasta.

Tegin ükspäev sellist köögiviljatoitu, mis on hautise ja supi vahepeale.

Potti läks kõigepealt tilk õli ja hästi vähe suitsupõske, sinna otsa suitsuraguu konditükid, sinna otsa hakitud sibul ja küüslauk, sinna otsa tükeldatud porgandid (kokku vist mingi 250 ml porganditükke); siis lisasin umbes liitri jagu vett, tükeldasin sinna sisse mingi tosina väikest värsket kartulit (ei koorinud) ja koukisin pool kilo põldube kauntest välja ja lisasin sinna otsa. Jätsin madalale kuumusele podisema, ise läksin tegin tööd, kui tagasi olin, oli toit pmst valmis, ainult natuke soola oli vaja lisada. Ja maitserohelist: käisin tõin õuest metsharakputke lehti, peterselli ja iisopit. Süües otsustasin, et tahan sinna sisse ka midagi haput ja hakkisin kohe sinnasamasse kaussi tomatit. A. sõi ilma tomatita, oli samuti rahul.

Siis tõin poest kukkuva kuupäevaga praemaksa, A. soojendas seda endale tatraga ja tegi porgandisalatit juurde; kui mul isu peale tuli, tükeldasin viis väikest noort kartulit ja praadisin kõigepealt jupp aega; siis lükkasin kartulid koomale ja panin samale pannile hakitud sibulat ja õuna (pool väikest sibulat, üks suur antoonovka) ja lasin neil kastmeks minna, veidike BBQ kastet tilgutasin peale. Ja lõpuks tekitasin samale pannile veel veidi ruumi ja lasin ka kaks maksatükki soojaks. Kõige lõpuks lisasin nii kartulile kui ka õunakastmele soola, kastmele ka natuke soja, sest BBQ kaste ei olnud andnud päris seda, mida ma tahtsin. Tõin õuest mitmesugust salatirohelist (lehtsalatit, metsharakputke, vesiheina ja peterselli), hakkisin peeneks, tegin sellest taldriku peal natukese skyri ja natukese majoneesiga salati, kühveldasin muu kraami sinna kõrvale ja sõin, kõrvale sobis hästi õlu (mulle on hakanud meeldima Saku oranž alkovaba).

Muidu jahvatan puuvilju süüa. Õunu ja ploome, mustsõstraid sinna vahele.

Suvikõrvitsad ja tomatid

Paar õhtut olen endale lihtsalt sellist kiirtoitu teinud, et praen sibulat, suvikõrvitsat ja panen kõige lõpuks tomatit ka juurde. Vahel ka küüslauku. Korra lisasin tahenduseks ka kuivanud saia. Ja maitseks olen pannud paar killukest chorizo vorsti.

Korra lisasin sellisele toidule ka purgiube, tomatikastmes, et rohkem saaks, aga see oli viga: tomatikaste oli kuidagi liiga magus. Olgu see mulle õpetuseks, alati tuleb ube enne maitsta! (Kuigi ma ei tea, mis ma nendega muud pihta oleks hakanud. Oapasteeti võib-olla teinud.) Tasakaalustamise mõttes lisasin saadud plagale natuke adžikat, mis päästis veidi olukorda, aga algsest heast kabatšoki-tomatimaitsest oli selleks ajaks muidugi üsna vähe järele jäänud. Keetsin sinna juurde teokarpe (makarone, mitte mereande), nende kõrvale kastmeks oli suht okei. Seda sõi natuke ka A., ju jättis see piisavalt dieedisobiliku mulje, kuigi ma ei oleks osanud talle täpset toitainete loetelu öelda.

Täna tegin suurema laari, hispaania stiilis: praadisin sibulat ja kartulit (1 suurem sibul ja mingi tosin väikest kuni keskmist noort kartulit), nende praadimise ajal (ise vahepeal segades) tükeldasin väikesepoolse baklažaani kuubikuteks ja lisasin pannile (esialgu ära ei seganud, jätsin kaane alla kartuli otsa hauduma); siis tükeldasin ilusa noore suvikõrvitsa samamoodi kuubikuteks ja lisasin pannile ja lõikasin kääridega kaks pisikest tšillikauna sinna otsa ja hakkisin 1 küüslauguküüne ka. Segasin kõik ära ja lasin ilma kaaneta praadida (leebemal kuumusel) seni, kuni ise 4 suurt tomatit ära tükeldasin (superdiiliga turult saadud – neil oli naha peal üks kärna moodi koht ja seepärast olid 1 euro peale alla hinnatud. Kilost). Siis valasin tomatilasu sinna otsa, segasin ära, lisasin soola, jahvatasin pipart ja jätsin kaane alla hauduma (pliidil keerasin kuumuse maha, sest ta on pikkade juhtmetega), kuni me ep. dokumenti üritasime printerile sisse sööta. Natuke lisasin ka värsket iisopit ja kuivatatud provanssaali segu (ühed vahemeremaad puha, need segud sobivad tomatiga päris hästi kõik).

Süües pudistasin veel sepikut sisse, sest tuli selline ohtra leemekesega toit, kartulist hoolimata. Ja pärast väikest järelemõtlemist lisasin ka natuke kõva juustu, riivida ei viitsinud, noaga lõikusin.

Pärast reisi

(Hulk reisieelseid mustandeid ootab avaldamist, aga las nad natuke veel olla.)

Reisilt tagasi tulles tegin esialgu pidevalt salatit: A. on otsustanud dieeti pidada, kaalub kõik oma toidu üle ja kalkuleerib, selle tulemusel ei õnnestu mul temaga enamasti koos süüa ja ma olen teinud mitu üheinimesetoitu.

Salat 1: lehtsalat, hunnik umbrohtu (peamiselt vesiheina), tomatit, musti oliive (purgis olid kiviga, enne salatisse panekut kiskusin kivi välja), fetat. Head valget leiba kõrvale.

Salat 2: lehtsalat, hunnik umbrohtu, murulauku, natuke tomatit, soolaforelli (A. ostis seda mingi poolekilose paki, sest niiviisi oli suht odav kilohind), majoneesi. Siia sõin vist kah head valget leiba kõrvale.

Siis oli üks hommikusöögiomlett: veidi vähem kui pool purki veidi vanavõitu, aga mitte veel pahaks läinud kodujuustu, kaks muna, see kõik segamini. Praadisin sama panni peal musta leiva pudi, mis läks pärast garneeringuks. Omleti peale panin jälle natuke soolaforelli ja kõvasti umbrohtu, natuke tomatit. Kõht sai väga täis.

Samal päeval keetsin lõunaks noori värskeid kartuleid, panin soola ja võid peale, sõin kõrvale lehtsalati-vesiheina salatit, riivisin selle kõige peale veel natuke kõva juustu.

Kartuleid jäi üle, A. ei tahtnud mingil kalorilisel põhjusel neid ära süüa, ma tegin neist õhtusöögiks endale kiirsalati (kartulid, konservheeringas, murulauku, natuke lehtsalatit ja umbrohtu).

Täna tegi A. meile mõlemale süüa, sest meie söögiajad sobisid ja ega mul tema dieettoitude vastu midagi põhimõttelist ei ole. Toit: kummalegi 1 viil suhteliselt taist liha, praeahjus küpsetatult; tatart; lihaleent selle niisutamiseks; riivitud porgandist salatit. Mina võtsin majoneesi ka.

Aga kuna ma olin paar päeva tagasi põldube ostnud ega tahtnud neid pahaks minna lasta, tegin hautist: paar lihaga konti suitsutatud supikogust ja hakitud sibul natukese õliga poti põhja praadima; kui paar porgandit hakitud said, läksid sinna juurde; seejärel tükeldasin kümmekond väikest kartulit (koorimata, sest noored) sinna juurde ja lisasin vett; puhastasin pool kilo kauntega põldube (st oad kauntest välja, kestadest koorima ei hakanud, sest ega ma mingi prantslane ei ole). Maitseks: juba hautamise ajal kuivanud tilli ja leeskputkevarsi; ja leeskputkelehti, kui oli peaaegu valmis. Kastme paksenduseks ühe pudiks läinud musta leiva tükke. Soola polnud peaaegu vaja lisada, sest neist suitsukontidest (ja leivast) tuli päris palju soolast maitset. A. arvas, et seda toitu julgeb ta süüa küll.

Ja täna ennelõunal tegin tarretist. Ma olin juba eile korjanud natuke punaseid sõstraid, moosisuhkruga natuke aega keetnud ja seejärel läbi sõela ajanud – teaduslikust huvist, et näha, kas see hakkab pektiinist ise tarduma. Ei hakanud, võib-olla vähe keetsin. Aga sellisest kissellikonsistentsiga vedelikust sai vahukoorega tarretist teha: valasin umbse 35 g želatiinile kuuma vett peale ja segasin meilide lugemise kõrvalt hajameelselt, kuni ühtlaselt vedelaks läks; segasin sõstrapüreega (mida oli üks magustoidukausitäis, arvatavasti mingi 200-250 ml); lisasin suhkrut, sest liiga vähe oli magus; lisasin skyri; ajasin paki vahukoort 3 tl suhkruga vahtu ja segasin kõik ära, ilu pärast loopisin terveid sõstraid hulka. Panin külma ja mõtlesin poole tardumise pealt veel sõstraid sisse loopida, aga hiljaks jäin, see tarretis tardus palju rutem kui varasemad rabarberitarretised. Ju sellepärast, et vedelikku oli želatiini kohta vähem kui varem. Tänu sellele sai ka piisavalt vetruv tarretis, et isegi A. oli nõus proovima. Hästi ilusat roosat värvi ja peene maitsega.

Kaks hakklihatoitu

Ostsin kampaaniaga lihaveisehakkliha (kogemus oli varem näidanud, et sellest ei hakka mul kõht valutama, nagu polekski punane liha).

Kiirtoit 1: praadisin hakkliha (umbes pool sellest 350 g torukesest), lisasin hakitud sibulat (1), viilutatud porgandit (1) ja 1 küüne jagu peeneks hakitud küüslauku. Hautasin natuke aega, lisasin purgitäie õlleubade konservi ja purgitäie kooritud tomateid, ning tükeldasin selle plöga sisse paar väikest kartulit. Natuke punast veini panin ka. Lisasin kohe hautamise alguses 1 nelgiterakese, 1 loorberilehe ja veidi rosmariini, pärast ka provanssaali ürdisegu viimase otsa (sest seal oli piparrohtu), puhastest maitseainetest veel salveid, aed-liivateed ja majoraani (ma tüürin tasakesi majoraanisõltuvuse suunas). Ja loorberileht ja nelk õnnestus isegi enne söömist üles leida ja komposti visata. Lasin tükk aega haududa, ise käisin vahepeal arvutis tööd tegemas.

Tuli väga maitsev ja toitev, kuigi kõhus veidi raske (mõni ime – liha ja oad), jätkus mitmeks päevaks meile mõlemale. Kõige viimase otsa konsumeerisin makaronikastmena (niitnuudlite kõrvale), sest niisama oleks liiga väheks jäänud.

Teisest poolest tegin lihtsalt hakklihakastet, keedukartulite kõrvale – praadisin jälle hakkliha, lisasin hakitud sibulat, praadisin koos nendega veidi jahu, sellega koos lisasin veidi kanepiseemnejahu. Siis lisasin vett ja segasin selle kastmeks (lükkasin panni põhjast kinnikuivanud sodi lahti jne). Ja siis hapukoort. Ja soola. Ja jälle mitmesuguseid vürtse: natuke salveid, rohkem punet, aed-liivateed, veidi basiilikut, veidi majoraani.

Tuli jälle päris maitsev, aga seekord ajas kõhu punni. Ma ei tea, kas kanepiseemnejahust või avaldas kõht protesti, et liiga palju valku viimasel ajal, või lihtsalt mingi viirus.

A. kiitis, et maitses, ja tema kõhu üle ei kaevanud.

Sellestki jäi järgmisel päeval mingi mõttetu kogus üle (kartulid olid nüüd juba selle sousti sees panni peal, A. oli neid koos soojendanud). Lisasin veidi vett, ajasin keema ja sõin toore hapukapsa kõrvale. Hapukapsa sisse olin enne ka pool õuna hakkinud.