Toekad mitmepäeva toidud jaheda ilmaga

Mul vedeleb mustandites natuke märkmeid palava ilma toitudest, aga seda oleks praegu nagu taktitu postitada, kui õues on alla 12 kraadi ja sajab.

Esimene: köögivilja-panniroog hakklihaga.

Sest ökö-lihaveise hakkliha oli soodukaga saada ja seda müüakse poolekiloses pakis; “parim enne” hakkas kätte jõudma. Teiseks olin paar päeva varem keetnud söögiks lihtsalt niisama kartulit ja aedube (kauntega), osa oli üle jäänud.

Asjad läksid pannile tavalise toiduõliga praadima/hauduma sellises järjekorras: hakitud sibul; peenemalt hakitud suur küüslauguküüs; natuke tšillit; hakkliha; natuke garam masalat; porgandiviilud või -poolviilud, olenevalt porgandi jämedusest (porgandeid oli mingi paar-kolm); samasugused pastinaagiviilud (1 pastinaak); baklažaanikuubikud (1 baklažaan) kõige otsa, kaas peale ja hauduma, senikaua hakkisin 2 suvikõrvitsat samamoodi kuubikuteks. Segasin pannil oleva ära ja lisasin ka suvikõrvitsatükid, kaas uuesti peale.

Korjasin õuest umbrohtu (väiksemaid naate ja õrnemaid võilillelehti), paar vart aed-liivateed ja rääbakamad leeskputkevarred, mõlematel kitkusin lehed küljest toidu tarvis ja panin varred edaspidiseks kõrvale. Need lehed hakkisin koos naatide ja võililledega ära. Tükeldasin keedukartulid ja –aedoad, ühe suure värske tomati, segasin pannil oleva kraami ära ja panin viimaks kartulid-aedoad-tomati-rohelise kraami pannile. Seda lasin haududa ainult niikaua, kuni oli läbi soojenenud. Lõpuks viimistlesin soolaga ja oliiviõliga.

Tuli üpris maitsev, aga minu kõhu jaoks oli sellises kontsentratsioonis liha veidi liig, jõin pärast tublisti veini ja sõin õunu, et seedimine toibuks.

Teisel päeval pikendasin veel ühe tomatiga ja keetsin juurde neid aedube, mis olid viimati keetmata jäänud (paar peotäit). Minu jaoks muutus toit seepeale palju seeditavamaks, aga A. väitis, et eelmine päev oli parem. Sest tema jaoks tegi tomat vesiseks, tema poolest oleks võinud pigem kartuliga pikendada.

Teine: oahautis või paks supp.

Panin hakklihatoidu söömise viimase päeva õhtul põldoad likku, täpset kogust ei tea, kuivast peast oli alla poole kaheliitrise poti, leotatud peast tublisti üle poole.

Järgmisel päeval loputasin üle ja panin suurema kastruli sisse külma veega keema (vett oli silmaga vaadates ubade peal umbes sama paks kiht kui ube endid).

Kui oli mingi tunnike keenud ja hammas hakkas juba peale, aga keskelt oli veel veidi krõmpsum, võtsin kastruli ajutiselt kõrvale ja praadisin-hautasin pannil selliseid asju: 1 hakitud sibul, 1 hakitud küüslauguküüs, 2 viilutatud porgandit, 1 viilutatud pastinaak. 1 tl tšillihoidist (nagu mingi marinaadiga tehtud); natuke kollajuurt; näpuga tilli-, apteegitilli– ja koriandriseemneid ning köömneid juurde. Siis puhastasin ja tükeldasin veel 2 antoonovkat sinna pannile, segasin kõik ära ja lasin natuke tõmmata.

Võtsin nüüd panni tulelt, panin oakastruli tagasi kuumenema ja valasin kõik pannil oleva sinna sisse. Seepeale jäi toit justkui kuivale. Loputasin pannilt vähese veega ka leeme potti; võtsin ühe hea tšilliketšupi pära, mida muidu pudelist kätte ei saanud ja loputasin ka selle ubade juurde potti. Nüüd oli leeme kogus parajam.

Puhtalt maitse pärast lisasin tubli sortsu mingit barbecue-kastet, see oli tegelikult olnud mu algne idee: prooviks, kuidas selle suitsune maitse ubadega istub, eeldus oli, et hästi, sest suitsuribi ju sobib.

Keetsin, kuni ka juurikad päris pehmed olid, oad muidugi ka.

Tavalise soola asemel lisasin lõpuks Svani soola, mille sõbrad kunagi Gruusiast kaasa tõid, sest selle maitse tundus samuti sobivat; hakkisin pärast kuumuse mahakeeramist ka natuke naati-võilille, et oleks nagu värskemat kraami ka sees, ja seedimise hüvanguks veel näputäie piparrohtu ja teise näputäie itaalia ürdisegu.

Kokkuvõttes tuli väga hea, selline pruuni rikkaliku leemega. Ma võtsin kausis oliiviõli natuke juurde, A. vist ei võtnud sedagi. Mõlemad jäime rahule.

Kiirtoidud: oapanniroog, peedisalat, makaroni-makrasalat

Panniroog: praadisin veidi küüslauku, rohelise sibula valget osa, hakitud petersellivarsi ja lisasin kuivatatud tšillit ja koriandriseemneid; kummutasin sinna otsa purgitäie aedube tomatikastmes (ja selle purgi loputusvee, et sousti raisku ei läheks); lisasin itaalia ürdisegu (sest seal oli nii piparrohtu, salveid kui ka aed-liivateed, kõik võiks nagu sobida). Kõrvale keetsin kaerakliiputru, sest mulle tundus, et oakaste võiks polentaga sobida, aga kaerakliid maitsevad mulle maisimannast iga kell rohkem. Rohelise sibula rohelise osa hakkisin peale. Minu arust oli kokku väga mõnus.

Peedisalat – olin 2 suurt peeti küpsetanud. Koorisin ühe ära, praadisin kõigepealt natuke koriandriseemneid, india köömneid ja seesamiseemneid, siis lisasin peeditükid, natuke palsamiäädikat, natuke piparkoogimaitseainet, kuivanud valge leiva tükikesi. Samal ajal hakkisin lehtsalatit ja peterselli ning lisasin valget juustu (ja ühe läti kohupiima pära). Segasin maitsestunud peedi-saiaseguga ära. Natuke kuiv jäi, lisasin veel õli ja worcesteri kastet. A. oli sellega isegi rohkem rahul kui mina.

Makaroni-makra-puuviljasalat: keetsin teokarbikujulisi makarone, samal ajal tükeldasin kaks apelsini (mõlemal oli plekk, selle võrra siis vähem kui 2), 1 õuna, natuke peterselli, lammutasin 1 väikese paki lumekrabipulgad peenemaks. Hakkisin 1 küüslauguküüne ja 1 jupikese värsket kollajuurt (muidu oleks ingverit pannud, aga see oli otsas ja kollajuurt oli ja mõtlesin, et okei, tuleb täna siis teistsuguse maitsega). Kurnasin makaronid ja segasin küüslaugu-kollajuure sinna kohe sisse. Siis kummutasin selle segu kaussi puuviljade ja makra juurde, lisasin väikese purgi konservherneid (koos vedelikuga); nüüd polnud salatikastet enam peaaegu vajagi, lisasin lihtsalt maitse pärast natuke majoneesi. Ja piparrohtu ja estragoni.

Peedi-oa-hapukapsasalat: 1 küpsepeet, kaks näputäit hapukapsast, 1 õun, kolmandik suurt sibulat, purk musti ube (lihtsalt vees, ilma soolata – mulle tundub, et sellistel on vähem plekimaitset kui soolaga) – oavedeliku jätsin purki küpsetamise tarbeks alles, nii hästi kui mul ube ja vedelikku lahutada õnnestus; pluss viimane ots ühest riivporgandisalatist, mille A. oli vahepeal poekotleti kõrvale teinud. Segasin salatit, maitsesin, tundus, et haput on juurde vaja, tükeldasin ka 1 punase apelsini, sellega läks paremaks. Maitseks panin sisse veel piparrohtu, leeskputke ja värsket peterselli. Kastmeks: natuke hapupiima, natuke majoneesi, hästi natuke kuivatatud tomatite pealt õli. Lisandiks praadisin juurde musta leiva pudi koriandriseemnete, köömnete ja hakitud küüslauguga. Salat nägi hästi jõle välja (peet ja mustad oad!), aga maitses täitsa hea. Ainult et riivporgandisalati ülejäägile leian teine kord teise rakenduse (nt mingis tatra- või muus pilafis), sest porgandi maitse on liiga õrn, teda ei jää niiviisi peedi ja hapukapsa vahel üldse tunda ja siis on ju raiskamine.

Oasupp/-hautis

Mul istub õudne hulk märkmeid mustandites, kuidagi ei saa ära viimistletud. Võib-olla peaks pärast hoopis kuidagi märksõnade järgi süstematiseeritult avaldama, mitte kronoloogia järgi.

Aga vahepeal hooajapostitus.

Päev enne vastlapäeva panin kuivad põldoad-herned likku.

Vastlapäeval sirvisin kokaraamatuid ja inspireerusin jälle sellest kanadaukrainlase köögiviljaraamatust – kui mul tohiks ainult 10 kokaraamatut olla, oleks see üks neist – , täpsemalt pardilihaga tšillist, mis siis, et mul parti ei olnud. Maitseainekomplekt tundus kuidagi isuäratav.

Hautasin poti põhjas mitmesuguste suitsuliha- ja vorstikribalatega (ja ühest praest sulanud searasvaga ja ka natukese õliga) sibulat, küüslauku, porgandit ja sellerit, siis loputasin oad-herned ära ja panin koos veega sinna otsa.

Maitseks lisasin esialgu natuke tšillit, köömneid, koriandrit, piparkoogimaitseainet (mis sisaldas kaneeli, koriandrit, vürtsi ja nelki), kakaod ja paar kuivanud kõva iisopivart, et las keeb maitse neist leeme sisse. Ning fariinisuhkru purgist ühe kokkukämpunud tüki.

Kui porgandid olid pehmed, lisasin ühe punase veini pära, mis oli joomise jaoks liiga äädikaseks tõmmanud, kogemused näitavad, et pika hautamise peale ei jää see häirima. Kui oad-herned hakkasid pehmeks saama, lisasin soola, aed-liivateed, piparrohtu ja majoraani, segasin ära, maitsesin: hea maitse. Keerasin kuumuse ära ja jätsin maitsestuma.

Leem tuli hea ja maitseküllane, huvitaval kombel ei maitse ta kakaost hoolimata eriti šokolaadiselt, aga selline mõnus pruun kaste on. Meenutab mulle minu ettekujutust prantsuse talupojaköögist.

Oad-herned tahavad esialgu ikka veel närimist (kuigi seest on pehmed), arvatavasti soojendamise peale muutuvad pudrusemaks.

Kalasupp, makaronid ubadega, pikkpoiss/hakklihavorm

Kalasupp: ostsin värsket apteegitilli ja porrulauku. Sibulat, porgandit, varssellerit ja kartulit meil oli, kalakonserve ka. Tuli pähe idee vaadata sügavkülma, leidsin sealt lõhepea ja -uimed, mistap otsustasin keeta päris puljongi. Kuna ma ei teadnud, kui vana kalapea see oli, lasin ta kõigepealt soojaks ja nuusutasin. Normaalselt lõhnas, seega keetsin seda kõigepealt eraldi, korjasin koledama vahu ära; siis lisasin mitu juppi varssellerit, pool sibulat (koos koorega), apteegitilli- ja tilliseemneid ja kõik puitunud maitseainevarred, mille ma olin kapi peale klaasi sisse kogunud (maitsetaimede pehmed osad olid võileiva peale või salatitesse läinud).

Tõin kalapea keetmise ajal õuest mitmesugust rohelist (sedapuhku sain saagiks nõgest, naati ja estragoni), kitkusin pehmemad lehed küljest kohe eraldi kaussi, varred ja koledamad lehed viskasin samuti puljongiks keema. Selle keetmise ajal tükeldasin 2 porgandit, ülejäänud poole sibulast, apteegitilli, porrulaugu ja 3 kartulit ning hakkisin naadi- ja nõgeselehed nii peeneks, kui viitsisin.

Kui puljong oli omajagu keetnud, kurnasin ta läbi sõela teise potti. Sodiks keedetud maitsetaimed viskasin komposti, kalapea jätsin esialgu alles ja nokkisin sealt kalaliha tükikesi lahti, kuni ma köögivilju potti ajasin ja keetsin (järjekord: porgand; kui see uuesti keema tõusis, kartul; väikese viivituse järel apteegitill ja porrulauk, seejärel nõges ja naat).

Vahepeal õngitsesin potist kartuli- ja porganditükke välja ja maitsesin, kas hammas hakkab juba peale.

Kui tundus, et täitsa hakkab juba, siis lisasin 1 karbi omas mahlas heeringat, kalapea küljest lahtinokitud kalaliha, natuke kuivatatud leeskputke, natuke Tai kalakastet (sest miks mitte sellega kalasupile soolasust lisada, kui mul juba on) ja natuke pigistasin laimimahla (umbes 1 laimiveerandikust). Keerasin kuumuse ära, jätsin tühjakspigistatud laimikoore sinna sisse jääksoojuses tõmbama ja ootasin natuke. Õngitsesin laimikoore välja, lisasin tükikese võid. Serveerisin endale ja hakkisin garneeringuks estragoni peale.

Jäin rahule. Kui A. sõi, siis tema jäi ka rahule, paremini kui eelmine kord, ta ise arvas, et tänu rohkematele köögiviljadele, aga võib-olla luges ka korralik puljong.

Ma oleks tahtnud ka keedumuna lisada, aga alguses meil ei olnud muna. Teisel päeval tõinn, keetsin ja lisasingi, siis oli veel parem.

***
Kui see supp ükskord otsa sai, märkasin, et üks väga rohke kamaraga suitsupõsetükk on külmkappi seisma jäänud (seal oli ka pool kõrva küljes). Peaaegu ainult kamar oligi järel.

Hakkisin selle hästi peenelt ära, samuti 1 sibula ja 1 jämeda küüslauguküüne. Kuumutasin vokkpanni põhjas veidi õli ja panin kamara-sibula-küüslaugu madalas kuumuses kaane all praadima või õigemini õlis hauduma. Kui leidsin, et sibul on juba ilusti klaasjas, lisasin purgitäie musti ube (ca 400 g, vees, täitsa maitsestamata) ja sellesama purgi täie vett (mis sisaldas mõistagi oaleeme jääke) pluss veel natuke vett, sest ma tahtsin, et makaronid ära mahuks. Niipea, kui keema läks, lisasin mitu peotäit makarone (penne). Tükeldasin 5 suhteliselt suurt ploomtomatit ja lisasin ka need. Tõin õuest rohelist – seekord 1 oksa iisopit ja mitu oksa aed-liivteed, pudistasin lehed toidu sisse ja varred panin mõne tulevase tee või supi tarvis kapi peale klaasi. Kui makaronid tundusid valmis olevat, maitsestasin soola, musta pipra ja natukese oliiviõliga. Jäin toiduga väga rahule ja ka A. ei nurisenud.

***
Järgmiseks juhtus nii, et ostsin allahindlusest mõjutatuna pool kilo lihaveisehakkliha ja see tuli muidugi kähku ära teha (sest “parim enne”). Mõtlesin, et kastet ei viitsi, kotletti ammugi mitte. Siis meenus, et A. oli tööle minnes palunud mul varsti ahi kinni panna. Ahaa, järelikult on mul varsti küpsetamiskõlbulikud söed.
Mõeldud-tehtud: võtsin tüki jupi seismajäänud ciabatta‘t (see ei olnud eriti hea ciabatta, sellepärast ta seisma jäi), pudistasin peenemaks, valasin sortsu hapupiima pehmendamiseks peale. Puhastasin-hakkisin 1 sibula ja 4 pisikest plekilist õuna sinna otsa, mudisin saiapudi kätega peenemaks. Äkitselt tuli idee lisada ka hapukapsast – võtsin peotäie ja lõikasin natuke peenemaks, segasin sisse. Tõin õuest aed-liivateed, lisasin pudile selle lehed ja natuke köömneid. Lõin sinna lahti 1 kanamuna ja segasin hoogsalt ära. Nüüd lisasin hakkliha ja mudisin kõik suhteliselt ühtlaseks. Maitsestasin soolaga ja jahvatasin hoogsalt musta pipart juurde.

Määrisin ahjupoti võipaberiga üle ja mätsisin saadud taina sinna põhja pätsiks. Ruumi jäi üle, puhastasin kähku 4 kartulit (isegi ei koorinud üleni, ainult koledatest kohtadest), lõikasin paksudeks viiludeks ja paigutasin sinna ümber ja riputasin ettevaatlikult ka neile soola. Ja panin kaane peale, lükkasin poti ahju süte juurde ja panin ahju kinni.

Nii poolteist või kaks tundi hiljem uurisin asja, kartul oli täitsa pehmeks haudunud ja liha tundus samuti valmis olevat.
Mina läksin magama, kuigi uudishimu, kuidas hapukapsapikkpoiss maitseb, peaaegu ei lasknud. A. sõi kohe ja kiitis. Ma soojendasin endale järgmisel päeval ja jäin samuti rahule. Kõrvale tegin küpsepeedist ja hapukapsast salati (A. võttis endale lihtsalt värsket hapukapsast juurde).

Mul hakkab tekkima sarnane tunne, nagu onu Rogeril naatriumglutamaadi kohta (put MSG in everything, you’ll turn it better. You get a baby,  put MSG on baby, he’ll be better baby, smarter!), ainult et hapukapsa peale. Iial varem pole mul nii hea maitsega pikkpoissi ega kotletti tulnud. Kartulid olid ka jube maitsvaks läinud. Umami, ma ütlen.

Teinekord järsku segangi kartulitükid hakklihapudi sisse ja küpsetan kõik ühe vormina. Vaatame.

*

Magustoitu pole eriti viitsinud teha, ükspäev ostsin rosinasaia, lõikasin viiludeks, määrisin võid peale, segasin kähku kohupiima natukese kreeka jogurti ja meega (me pole ikka veel märganud suhkrut osta), pätsisin saiade peale, lõikasin kõige otsa õunaviile, puistasin kaneeli ning kohvikust kaasa haaratud suhkrutorukesest suhkrut peale ja küpsetasin kuumadeks võileibadeks. Kahjuks oli ahi veidi liiga kuum ja alt läksid veidi kõrbema, aga pealne tuli küll jube hea.

Oa-läätsesupp

Tahtsin kiiresti suppi saada, panin korraga väikesesse potti läätsed keema (kuivalt ehk 100 g?) ja seal kõrval praadisin-hautasin panni peal sibulat (1, hakitud), natuke vorstikribalaid (chorizo, tõesti hästi vähe, rohkem ei olnud), küüslauku (2 jämedat küünt, hakitud) ja silma järgi võetud 2 tl koriandriseemneid ja 3 tl köömneid (uhmerdatult, niipalju kui jaksasin – ja siis röstisin neid uhmerdatud seemneid sellel panniosal, mis ei olnud veel õliga kokku saanud, ja hoidsin sibulatükke panni õlisemal osal; kui juba tuli head lõhna, segasin kokku).

Siis hakkisin 1 suure ja 3 väiksemat tomatit ja lisasin pannile ja keerasin pannil kuumuse ära, hakkisin sinna veel kääridega 1 väikese tšillikauna ja puistasin natuke kaneeli.

Siis taipasin, et sinna väiksesse läätsekeedupotti ei mahu supp ära.

Keerasin suurele plaadile uuesti kuumuse alla, ajasin kähku veekeedukannuga veidi üle liitri vett kuumaks, valasin suuremasse potti ja tõstsin selle sinna juba kuumale pliidile. Lisasin sinna puljongipõhjaks ühe väikese kallerdise, mis oli tekkinud nädal tagasi, kui A. poešnitslite küpsetamise järel lihaleeme kaussi ära valas. Kantisin pannil oleva segu sinna ümber ja tühjendasin sinna ka 1 purgi õlleubade konservi (esialgu panin umbes 2/3, aga siis tundus vedel ja panin kõik ära, tilga veega loputasin purgi üle ja lisasin ka selle tilgakese).

Tõin õuest maitsestamiseks natuke iisopit, natuke aed-liivateed – mis läksid supi sisse – ja hiljem värskelt hakkimiseks estragoni. Äkitselt tuli ka õnnelik mõte panna supi sisse keema piparrohuvars (tervelt, pärast hea lihtne välja õngitseda) ja puistata natuke piparrohulehti ka.

Umami huvides hakkisin ka 1 kuivatatud tomati sisse.

Keerasin kuumuse jälle ära ja jätsin jääksoojuse peale podisema, käisin vaatasin jupikese “Shakespeare’i ja Hathaway” sarja.

Siis läksin ja vaatasin, tundus olevat läbi maitsestunud, võtsin endale suppi, panin hapukoort ja estragoni peale, kõrvale röstisin ciabatta-kukli poolikuid ja sõin seda edasi sarjavaatamise kõrvale.

Oli suht OK supp, eriti nii kiire tegemise kohta.

Ja siis! läksin kööki tagasi ja avastasin selle väikese läätsekastruli vaguralt kapi pealt ootamast. Ahaa, sellepärast oligi supp kuidagi üllatavalt vedel olnud. Tühjendasin ka läätsepoti supipotti ja hakkisin igaks juhuks 1 kuivatatud tomati veel sinna sisse, sest läätsed ise olid täiesti maitsestamata.

Homme saan siis teada, kuidas läätsedega on. A. jõudis jaole siis, kui läätsed olid juba sees, tema oli põhimõtteliselt rahul (ilmselt juba sellega, et üle tüki aja sai suppi).

Ühtlasi panin külma ilma puhul neli peeti malmpotis ahju küpsema, või kui nüüd täpne olla, siis külma ilma puhul A. küttis ja mina jälle küpsetasin kuuma ahju puhul peete. Eks siis hiljem saab paar päeva peeditoitu süüa.

PS: läätsedega on tõepoolest tummisem ja mulle tundub pealegi, et see on supp, mis läheb seistes aina paremaks.

Mulle meeldib, et köömne-koriandri maitset on mõnuga tunda.

Mis sai purgist ubadest

Tuli ühtäkki helge mälestus Autovabaduse puiesteel söödud lavaširullist, kus olid oad fetaga sees.

Kiskusin purgi punaseid ube (vees, ilma soolata) lahti, kui mulle äkki meenus, et kaunviljakonservide vett pidi pmst saama kasutada munavalge rollis. Milleks siis head valku kraanikaussi valada!

Valasin selle oavedeliku hoopis kausikesse, jätsin salatitegemise katki ja läksin internetti retsepte lugema.

Leidsin mõndagi huvitavat (kuigi siin loetelus on palju korduvust, nt palju beseevariatsioone), kunagi peaks ära proovima selle šokolaadikreemi ja brownie, võib-olla ka skoonid. Aga niiviisi kiiresti tundus kõige lihtsam teha seda Iiri rosina-… eee… karaski põhimõttel asja. Retsept oli šokolaadipisaratega, aga ma tegin rosinatega (mul on raske välja mõelda konteksti, kus ma rosinaid šokolaaditükkidele ei eelistaks). Ja kuna ma ei ole vegan ja mul oli kefiiri kapis olemas, aga taimseid piimu mitte, siis kasutasin taimse piima ja sidrunimahla kombo asemel kefiiri.

Kogused olid peaaegu nagu selles ingliskeelses retseptis, aga mitte päris täpselt.

Niisiis järjekord: panin pool veiniklaasitäit rosinaid likku (ühe viletsa alkovaba valge veiniga, mida ma juua ei taha, aga kuivade puuviljade leotamiseks kõlbab küll), nii et tihkelt kokku litsutud rosinad olid napilt kaetud. Ehk siis nii vähe vedelikku, kui on hädapärast tarvis, et kõik rosinad sellega kokku saaks.

Mõõtsin kaussi 4 klaasitäit nisujahu, 1 tl soodat ja segasin uhmris soodast ja sidrunhappest kokku veel umbes 1 spl küpsetuspulbrit; selle lisasin kah kaussi. Ja 1 tl soola.

Lõikasin sinna otsa umbes pool kahesajagrammisest võipakist (st 100 g ringis).

Enne, kui ma seda sisse segama asusin, tuli meelde, et suhkrut pidi ka panema. 3 spl suhkrut niisiis (pigem kuhjaga).

Hakkisin või noaga seal väiksemaks ja veel natuke aega, siis pudistasin näppudega. Tundus veidi liiga kuiv, lisasin 1 spl taimeõli, siis tuli nagu niiskem puru, millega ma jäin rahule.

Keerasin praeahju soojenema (esialgu 190 C kraadi peale), tõmbasin ahjupanni võipaberiga üle ja puistasin kamaga üle (kama on praegu mul kodus kõige sõredam puistamisaine).

Kurnasin rosinad ära, segasin natukese jahuga, valasin kaussi tainapuru sekka, segasin.

Mõõtsin klaasi peaaegu kogu purgist nõrutatud oavedeliku, jättes ainult sortsukese oma karaski määrimiseks kausikesse järele – klaasi jõudis seda vedelikku ligi poole klaasi jagu. Valasin sinna klaasi edasi kefiiri, kuni klaas oli täis, kummutasin kogu vedeliku tainakaussi ja segasin kätega edasi. Kippus natuke kuivapoolne olema, lisasin kõrvale pandud oavedelikusortsust veel natuke ja kui ikka veel kuiv oli, siis ka veel sortsukese õli. Nüüd hakkas piisavalt kokku, et ei oleks enam lahtist puru. Selle kokkuhakkamisega ma piirdusingi, rohkem ei sõtkunud: tainas meenutas mulle vägagi skoonitainast ja skoonide tegemise õpetusest oli mul meeles, et ei tohi üle sõtkuda, muidu ei tule muredad.

Surusin taina käte vahel palliks, tõstsin ahjupannile, vajutasin lapikumaks (lõpuks täitis ta mul peaaegu kogu panni ära), lõikasin diagonaalis risti peale, tõmbasin järelejäetud oavedelikuga üle ja lükkasin ahju.

Hoidsin ahjunuppu algsel 190-kraadise näidu peal, kuni ma olin mustaks saanud nõud ära pesnud, siis keerasin 180 peale ja hakkasin salatit tegema.

Salatisse läks: pool suurt sibulat (hakituna); need punased oad sellest purgist; umbes 2/3 poolpikka kurki (jämedamalt hakituna); 150 g pakk lambajuustu (feta tüüpi); 1 küüslauguküüs (peeneks hakitult); natuke leeskputke, natuke piparmündilehti (peeneks hakitult), piparrohtu ja musta pipart; ühest pisikesest sidruniviilust pigistatud mahl; sorts oliiviõli; tublisti lehtsalatit (lihtsalt rebisin).

Ma panin alguses kurgi peale natuke soola, kartes, et muidu jääb metalli maitsega, aga selle juustuga ei oleks tegelikult pidanud: kui me sööma hakkasime, osutus pisut liiga soolaseks, nii et lõpuks võtsin süües veel kõvasti tomatit juurde.

Sõime salatit ciabatta‘ga, oli täitsa mõnus ja toitev.

Aga tagasi küpsetuse juurde: kui ahjupanekust oli umbes pool tundi möödas, olin ka ahjus olevat pätsi torkinud. Tikk tuli tainasena välja, keerasin kuumanupu kõigest 170 peale ja lasin veel olla.

Kui oli ligi 40 minutit olnud, tuli tikk puhtalt välja ja koor krobises. Piserdasin natuke vett peale, sulgesin veel korraks ahju ja keerasin kuumanupu nulli. Mõne minuti pärast võtsin välja ja katsin rätiga.

Sõime teda üsna värskelt, nii A. kui ka mina olime rahul. Mu aimdus, et tainas meenutab skoonitainast, oli õige: maitselt meenutas jälle Tallinna leivakest nagu eelmine kord skoone tehes! Aga võib-olla on see vältimatu, kui tainas sisaldab soodat rohkem kui hapet ja rosinad on sees.

Piparmünditeega sobis kenasti.

Arvan siiski, et kui seda järgmine kord teha, panen tainasse pisut vähem soola.

Tolle eelmise skooniretseptiga võrreldes on huvitav, et praeguses tainas oli jahukoguse kohta suhteliselt väiksem rasvainekogus, ometi tuli ikka täitsa mure ja mõnus. Süües määrisin vähemalt mina võid vahele mõlemal puhul, nii et asi pole ka selles.

Igatahes on mul päris hea meel niiviisi oavedelikku ära kasutada. A.-le tema kehvas munataluvuses sobib kindlasti samuti, et ma muna asemel seda kasutan.

Tõenäoliselt saaks niiviisi pruukida ka ubade keeduvett, kui ma ise otsustan ube keeta. Eks teinekord näis.

Kartuli-kabatšoki-panniroog

Tegin enam-vähem sama toitu, mis vahel varemgi, ainult et seekord kukkus välja taimetoitlik (ovo-lakto-vegetaarne), sest ma olin unustanud, et sinna originaalis üldse liha käib.

Seekord siis nii: tükeldasin 1 suure sibula ja ühe vedelema jäänud sibulaveerandiku pealekauba.

Panin pannile sortsu toorjuustuga täidetud vürtspaprikate konservist üle jäänud õli ja panni sooja. Kui tundus, et piisavalt kuum, panin hakitud sibula sinna peale. Hakkisin kohe sinna otsa ka 2 küüslauguküünt, segasin ja lasin natuke praadida.

Sibulapraadimise kõrvalt tükeldasin 4 toorest (sedapuhku kooritud, sest koor oli kole) kartulit millekski kuubikute ja kangide vahepealseks (kartul pikuti pooleks, pooled kõhuli lõikelauale ja “ruuduliselt”).

Lugesin retsepti, avastasin, et sinna käib originaalis liha, otsustasin, et panen selle asemel soolaseid põldube (mul oli kapinurgas üks Salvesti õlleubade konserv, see on mu lemmikoakonserv, ei ole tüüpilist konservimaitset). Panin umbes kolmandiku purki pannile, pudistasin veidi kaneeli peale, jahvatasin ka musta pipart, segasin ära ja lisasin kartulitükid.

Tükeldasin 4 väikest õrna suvikõrvitsat umbes samal põhimõttel nagu kartulid (pikuti pooleks, kõhuli lõikelauale ja ruuduliselt). Lisasin need pannile, segasin uuesti. Läksin õuest rohelist otsima. Originaalis oli petersell, mida mul ei kasva, nii et võtsin roheliseks natuke naati ja natuke leeskputke, nende maitsed on minu arust peterselliga nagu suguluses (ja mitte sellepärast, et kah sarikad, sest nt metsharakputk maitseb hoopis teistmoodi, seda kasutan ma pigem nagu koriandrilehti (kinzat) algajatele) ja natuke iisopit tuli ka kaasa. Pesin need lehed ära, jätsin sõelale kuivama, lugesin aja parajaks tegemiseks kriminulli, vahepeal segasin pannil olevat ja kontrollisin, kas kartul hakkab juba pehmeks minema.

Kui kartul oli juba söödava moega, lisasin maitseks veidi värsket oliiviõli ja piparrohtu (mul on kinnisidee, et ubadega peab piparrohtu sööma, sest see pidi aitama neid seedida, närvilise kõhuga inimene haarab igast kõrrest, nt piparrohu omast) ja lõin sinna sekka 3 kanamuna ja ajasin segi (need munad peaks pmst nagu soustiks muutuma, kokkuvõttes tuleb üsna plögane toit).

Keerasin tule ära, jätsin tahenema, hakkisin rohelise kraami, puistasin pannile kõige otsa.

Taldrikus riivisin veel kõva juustu ka peale. Imeliselt hea tuli. Klassikaline ugly foodi koolkonna toit. Ma arvan, et lisaks kartuli-suvikõrvitsa loomupäraselt mõnusale kooslusele mõjus hästi ka kaneeli-küüslaugu kombo – vahepeal maitstes lõi see niiviisi eredalt esile.

Soola polnud vaja lisada, soolaubadest tuli seda niigi.

Kvaasigumbo, peedi-oasalat jms peedilahendusi

Ikka avaldan veel sotsiaalse distantseerumise eelseid mustandeid! Aga kuna mul on kalduvus ülejääkide lahendumisele keskenduda, siis pmst tehtavad ka praegusel ajal, kui juhtub selliseid ülejääke olema.

Gumbolaadne supp: praadisin poti põhjas sibulat, siis ka porgandit, siis ka sellerit, natuke kuiva tšillit; lisasin seismajäänud singikuubikud (seljanka moodi supist jäänud) ja peeneks tambitud valge leiva kontsu (sisuliselt tegin uhmriga riivsaia, minu arust kergem kui riivida), segasin läbi, lisasin umbes liitri vett; lasin natuke keeda; kui porgand hakkas pehmeks tõmbama, siis lisasin ka purgi tomatit ja selle loputusvee; lõpuks lisasin pool purki rannakarpe. Nagu selgus, olid need väga äädikased ja mul oli hea meel, et ma hooga tervet purki ei lajatanud. Ise tajusin terves supis pärast äädikast maitset, A. arust oli kõik väga hästi. Järgmisel päeval soojendades häiris ka mind vähem, nii et vbla ma tundsin seda äädikamaitset esimesel päeval lihtsalt sellepärast, et ma teadsin, kui äädikane konserv see oli.

Maitsestasin natukese basiilikuga.

Siis olin vahepeal ostnud mingeid hernevalgu baasil taimetoitlikke pallikesi, veidi suuremaid kui frikadellid (poolfabrikaat, korra juba praetud, vajas vaid ülessoojendamist) ja tahtsin neid süüa; mõtlesin välja, et tahan seda teha tomatikastmega, mille jaoks praadisin sibulat ja küüslauku, siis lisasin purgi tomatit ja natuke selle purgi loputusvett ja natuke tšillit ja basiilikut; samal ajal keetsin kõrval spagette. Serveerimisel võtsin rukolat juurde. Kokku tuli päris hea, aga ma tegin selle vea, et tegin süüa kahe inimese jagu ja A.-l ei olnud parajasti sooja söögi söömise aeg, nii jäi see üle. Pärast soojendasin, aga soojendades oli kehvem.

Superhea peedi-oasalat: A. küpsetas peete. Ma koorisin-tükeldasin ühe ära ja hakkisin juurde 1 väikese punase apelsini. Samal ajal praadisin oliiviõliga musta leiva pudi. Kui see oli juba krõbe, lisasin pannile 1 hakitud küüslauguküüne, peotäie päevalilleseemneid ja näputäie koriandriseemneid.
Maitsestasin peedi-apelsinisegu ühe väikese törtsu palsamikreemiga (trühvliga maitsestatud). Sai kuidagi hapu, mõtlesin, mida sinna lisada. Ma olin ennist juba otsustanud, et salatisse läheb mädarõika-sidruni toorjuustu (mul oli kodus parajasti mitut eri toorjuustu, degusteerisin koos peediga ja valisin, mis sobib kõige paremini), aga nüüd tundus, et oleks vaja veel midagi jahust – oleks kartulit keetnud, oleks seda pannud.

Tuli mõte, et lisaks õige purgiube, võtsin lahti punaste ubade purgi (lihtsalt vees, ilma soolata; maitsestasin need kõigepealt eraldi soola ja piparrohuga läbi, siis lisasin peedile.

Tundus sobivat, aga nüüd leidsin jälle, et midagi värsket võiks veel olla, nii et lisasin veel poolteist apelsini (poolteist, mitte kaks, sest üks oli poolenisti juba pahaks läinud).

Hakkisin juurde närbuda ähvardava rukolajäägi ja natuke peterselli, pudistasin toorjuustu hajali salati peale, lisasin oliiviõli, segasin kõike natuke (aga mitte nii kõvasti, et juust täitsa ühtlaseks läheks), lõpuks valasin panni pealt krõbeda pudi kõige otsa.

Sai kuidagi sõltuvusttekitav, nägin kõvasti vaeva, et mitte tervet kausitäit üksi ära süüa.

Ühel teisel õhtul (normaalsete inimeste hommikul) tegin endale poolest küpsepeedist ja 5 vutimunast jälle sellise kiirgurmee, et panin sortsu halba punast veini kastrulisse keema, puistasin sinna leeskputke ja 1 hakitud sibula ning 1 vürtsitera ja 1 nelgitera. Kuni see leem keemaminekuga tegeles, puhastasin-tükeldasin selle peedipooliku otse taldrikusse ja praadisin sellega paralleelselt musta leiva puru; kui see oli juba krõbe, lasin sama panni pealt ka päevalille- ja koriandriseemneid läbi. Kui leem keema läks, lisasin veerand puljongikuubikut (taimset sedapuhku) ja lasin 5 kooreta vutimuna sinna sisse.

Peedi peale tõstsin munakesed ja nõristasin keeduleent, muna peale panin veidi võid. Ja siis puistasin praetud krõbuskid sinna otsa ja hakkisin peterselli peale.

Kui A. töölt tuli, tegin talle ka. Tema sinna võid ei tahtnud, leidis, et rammus niigi.

Järgmine peedisalat: praadisin natuke suitsuribi ja jälle veidi musta leiba, päevalille- ja koriandriseemneid (nähtavasti on see kombo mul põhiline salatikomponent, aga mis ma teha saan, nii hea on); tükeldasin taldrikusse sedapuhku veidi vähem kui pool peeti ja puistasin hapukapsast peale (sest mul on mingi kõhuviirus vist ja tundub, et miski muu ei aita kui hapukapsas). Kui krõbuskid olid peale puistatud, hakkisin jälle kõige otsa peterselli.

Miks nii tihti peterselli: petersellil on hea komme värskena päris hästi säilida. Mõtlen just seda ilma lillepotita peterselli, mille saab lihtsalt veeklaasi torgata nagu lillekimbu.

Poe-kalakotlettide kõrvale peedi-hapukapsasalat (oligi puhtalt nendest komponentidest).

Tundub, et talviti olengi ma põhiliselt peedi-hapukapsatoitlane, kui me just ahjus kartulit, porgandit ja/või kaalikat või mingit suppi ei tee.

Üks punane bulguripuder ja eri lisanditega küpsepeet

Nii. Nüüd on lõpuks ka minuni jõudnud see, et on kuidagi rohkem aega – siiamaani ei saanud arugi, sest tõlked tahtsid tegemist, aga nüüd hakkab tunda andma, et trenne ei ole ja tööst jääb rohkem aega üle. Jõuab lausa vanu kiiruga tehtud mustandeid üle käia ja üles lasta!

Niisiis, toidud, mis said vist juba veebruaris tehtud.

Tegin siin vahepeal veel ühe bulguripilafi – praadisin sibulat ja küüslauku, siis lisasin pooleliitrise purgitäie tomatiga aedube ja paar spl adžikat, siis bulguri ja vett, natuke kuivatatud tomateid hakkisin ka hulka. Lõpuks läks maitseks juurde ka piparrohtu ja kogu itaalia ürdisegu pära, mis paki põhja oli jäänud.

Kuna bulgur on mulle veel võõras mateeria, siis tegin retsepti järgi (lihatoitliku retsepti järgi, aga liha asemel panin ube), aga unustasin retseptist sööjate arvu vaadata ja tegin kogemata kuue inimese jagu. Seda sõimegi siis kolm ja pool päeva (muidu oleks rutem saanud, aga A. tüdines lõpuks ära), kombineerides eri lisanditega, mida juhtus olema.

Põhilisand, mida ma juurde võtsin, oli (soolane) jogurti- ja/või rjaženkakaste küüslaugu ja peterselliga – seda tegin sinna juurde alati ja väga hästi sobis -, aga vahel oli ka A. mõne poolfabrikaadi toonud.

Hinnang? adžikat vms vürtsist oleks võinud rohkem panna, eelmine punane bulguripuder oli maitserikkam.

Oad põhimõtteliselt sobivad sellisesse toitu, aga teinekord peaks võtma omaenda leotatud oad ja tõenäoliselt on põldoad paremad kui aedoad, sest ma tundsin praegu tekstuurist puudust. Kikerherned on kõvemad, võib-olla sobiks need isegi otse purgist. Viimasel päeval röstisin päevalilleseemneid koriandriseemnete ja india köömnetega sinna lisandiks kõrvale, see krõmpsumine mõjus kohe väga hästi.

Kuivatatud tomatite sisselõikumine oli hea mõte, sest mulle meeldib, kui maitse ei ole toidu sees ühtlane, vaid kirju, ja kuivatatud tomatid ei kiirusta maitse toidu peale laialilaotamisega ülearu.

Selle järel tuli paar päeva, kus A. tegi lihtsalt tatart ja mingit poolfabrikaati juurde.

Ja siis küpsetas ta ahjus mitu peeti. Esimesel päeval tõin poest mingeid Poola valgehallitusjuustušnitsleid (paneeringu sees ümmargune valgehallitusjuust, ise kodus praed üle). Praadisime neid ja head olid, ainult et rohkem ma ei osta, sest nad olid minu arust ülepakendatud – karbi sees kummalgi juustul omaette plastümbris. Teinekord paneerin ise, siis saan lihtsamalt pakendatud juustu osta.

Peedi jaoks tegin ploomipüreest kastme, mida sai liiga palju, sest ma hakkasin seda kadakasiirupiga magustama, siirup tegi purtsti ja siis pidin ma seda siirupipurtsatust lahjendama hakkama. Muidu panin sinna veel natuke õli ja natuke kaneeli ja natuke heereseäädikat.

Kõik sobis päris hästi, A. kiitis ka.

Järgmisel päeval leidsin poest kohe kukkuva säilivustähtajaga praekala, seetõttu ka odav, tõin seda ja selle juurde sobis samuti peet sama kastmega, mis sai niiviisi ära lahendatud.

Oapudrust, baklažaanidest ja muust gemüüsest

Nagu ma viimati mainisin, tegin ühe oa-kartulipudru. Peaaegu samamoodi, nagu kartuliputru: panin üleöö leotatud põldoad (kuivast peast oli neid mingi paarsada grammi) kastrulisse, lõikusin 3 keskmist kartulid paksude viiludena neile otsa, vett panin niipalju, et enam-vähem ära kataks. Ja keetsin ligi tunni, täpselt ei mäleta, eks ma pehmuse järgi vaatasin. Kui pehmed olid, maitsestasin soola ja piparrohuga (H-V andis mulle seda tehvkat maitseainet terve tuusti) ja tampisin pudrunuiaga segi. Õudselt kole puder tuli, sest oakestad andsid värvi ja jäid ise tükkidena pudru sisse. Aga maitses hea.

Järgmisel päeval tegin sinna uhkelt lisandid kõrvale: küpsetasin praeahjus baklažaaniviile (millele olin veidi soola peale siputanud ja oliiviõli peale piserdanud) ja hautasin praepannil kabatšokitükke samuti oliiviõli ja soola – ja küüslauguga. Kui need pehmeks said, maitsestasin baklažaanitükke värske küüslaugu ja veidikese punaveiniäädikaga, ja kabatšokitükke värske mündi ja valge veini äädikaga. Lükkasin kabatšoki panni peal koomale ja ajasin sealsamas ka oaputru soojaks.

Puder oli jätkuvalt väga hea, baklažaanid lausa jumalikud, aga kabatšokk oli vesiseks läinud. Ma mökerdasin ta pudruga segamini, nii see vesisus segas vähem.

A., kes soojendas endale sama gemüüset praemaksa kõrvale, leidis samamoodi, et kabatšokk on kuidagi imelik, aga muidu okei toit.

Tegin sellest järgmiseks päevaks järelduse, et nii vana ja suurt kabaŧšokki on parem valmistada praeahjus, nii et sättisin baklažaaniviilud seekord eelmise päevaga võrreldes koomale, et ka kabatšokipoolrõngaid sinna kõrvale mahuks.

Tulemus oli märksa parem, küpsesid pehmeks ilma vesiseks minemata. Aga baklažaani jumalikkusega oli neil muidugi raske võistelda.

Kuna ma olin baklažaani päris palju teinud, jäi seda järgmiseks päevaks üle; A. oli juba mingit oma poolfabrikaaditoitu söönud; mul oli tunne, et oapuder on teist päeva järjest kõhule liiga raske ja arendasin baklažaanidest hoopis spagetilisandi: seni, kuni spagetivesi keema läks ja seejärel spagetid ise keesid, ajasin baklažaanitükid pannil soojaks, lisasin küüslauku, basiilikut, punet, natuke tšillit ja tomatitükke ja lasin enam-vähem soustiks, kummutasin spagetid pärast kurnamist sinnasamma pannile, segasin ära, võtsin taldrikule ja taldrikus võtsin ka fetat peale. Imehea!

Eile oli mul ikka veel oaputru üle, aga baklažaan otsas ja kabatšokk ei isutanud. Otsustasin, et teen sellestsamast oapudrust uue spagetikastme – ning jälle, seni, kuni spagetivesi keema läks ja spagetid ise keesid, praadisin pannil veidi hakitud sibulat ja suitsupõske (pool keskmist või suuremat sibulat, suitsupõske vast paarkend grammi, st viimane pära), riivisin sinna otsa ühe suure porgandipooliku, mis A.-l salatist oli üle jäänud, lasin natuke kaane all haududa; siis tõin õuest peotäie lehtsellerit (vähemalt ma arvan nüüd, et ta on lehtseller, mitte petersell), hakkisin ära; lisasin pannile jälle veidi tšillit, oapudru ja natuke oapudrupoti loputamise vett, et kõik hea puder ikka pannile saada; kui see kõik pannil keema läks, lisasin peterselli ja ühe tükeldatud tomati. Pärast jälle samamoodi – spagetid pärast kurnamist pannile ja soustiga segamini. Õudselt maitsev oli, sobis hästi õllega.

Magustoiduks sõin muudkui oma õunakreemi, millest samuti eelmises postituses juttu oli.

Seda viimast spagetitoitu tuli kuidagi ootamatult palju, nii et ma soojendasin seda endale veel tänagi. Õunakreem oli otsa saaanud, nii et magustoiduks sõin maitsestamata kohupiimakreemi, millele otsisin õuest peotäie sõstraid peale (peotäie veel ikka leiab põõsa otsast), niristasin mett ja lisasin veel ka tiba päevalilleseemneid.