Kartuli-kabatšoki-panniroog

Tegin enam-vähem sama toitu, mis vahel varemgi, ainult et seekord kukkus välja taimetoitlik (ovo-lakto-vegetaarne), sest ma olin unustanud, et sinna originaalis üldse liha käib.

Seekord siis nii: tükeldasin 1 suure sibula ja ühe vedelema jäänud sibulaveerandiku pealekauba.

Panin pannile sortsu toorjuustuga täidetud vürtspaprikate konservist üle jäänud õli ja panni sooja. Kui tundus, et piisavalt kuum, panin hakitud sibula sinna peale. Hakkisin kohe sinna otsa ka 2 küüslauguküünt, segasin ja lasin natuke praadida.

Sibulapraadimise kõrvalt tükeldasin 4 toorest (sedapuhku kooritud, sest koor oli kole) kartulit millekski kuubikute ja kangide vahepealseks (kartul pikuti pooleks, pooled kõhuli lõikelauale ja “ruuduliselt”).

Lugesin retsepti, avastasin, et sinna käib originaalis liha, otsustasin, et panen selle asemel soolaseid põldube (mul oli kapinurgas üks Salvesti õlleubade konserv, see on mu lemmikoakonserv, ei ole tüüpilist konservimaitset). Panin umbes kolmandiku purki pannile, pudistasin veidi kaneeli peale, jahvatasin ka musta pipart, segasin ära ja lisasin kartulitükid.

Tükeldasin 4 väikest õrna suvikõrvitsat umbes samal põhimõttel nagu kartulid (pikuti pooleks, kõhuli lõikelauale ja ruuduliselt). Lisasin need pannile, segasin uuesti. Läksin õuest rohelist otsima. Originaalis oli petersell, mida mul ei kasva, nii et võtsin roheliseks natuke naati ja natuke leeskputke, nende maitsed on minu arust peterselliga nagu suguluses (ja mitte sellepärast, et kah sarikad, sest nt metsharakputk maitseb hoopis teistmoodi, seda kasutan ma pigem nagu koriandrilehti (kinzat) algajatele) ja natuke iisopit tuli ka kaasa. Pesin need lehed ära, jätsin sõelale kuivama, lugesin aja parajaks tegemiseks kriminulli, vahepeal segasin pannil olevat ja kontrollisin, kas kartul hakkab juba pehmeks minema.

Kui kartul oli juba söödava moega, lisasin maitseks veidi värsket oliiviõli ja piparrohtu (mul on kinnisidee, et ubadega peab piparrohtu sööma, sest see pidi aitama neid seedida, närvilise kõhuga inimene haarab igast kõrrest, nt piparrohu omast) ja lõin sinna sekka 3 kanamuna ja ajasin segi (need munad peaks pmst nagu soustiks muutuma, kokkuvõttes tuleb üsna plögane toit).

Keerasin tule ära, jätsin tahenema, hakkisin rohelise kraami, puistasin pannile kõige otsa.

Taldrikus riivisin veel kõva juustu ka peale. Imeliselt hea tuli. Klassikaline ugly foodi koolkonna toit. Ma arvan, et lisaks kartuli-suvikõrvitsa loomupäraselt mõnusale kooslusele mõjus hästi ka kaneeli-küüslaugu kombo – vahepeal maitstes lõi see niiviisi eredalt esile.

Soola polnud vaja lisada, soolaubadest tuli seda niigi.

Kvaasigumbo, peedi-oasalat jms peedilahendusi

Ikka avaldan veel sotsiaalse distantseerumise eelseid mustandeid! Aga kuna mul on kalduvus ülejääkide lahendumisele keskenduda, siis pmst tehtavad ka praegusel ajal, kui juhtub selliseid ülejääke olema.

Gumbolaadne supp: praadisin poti põhjas sibulat, siis ka porgandit, siis ka sellerit, natuke kuiva tšillit; lisasin seismajäänud singikuubikud (seljanka moodi supist jäänud) ja peeneks tambitud valge leiva kontsu (sisuliselt tegin uhmriga riivsaia, minu arust kergem kui riivida), segasin läbi, lisasin umbes liitri vett; lasin natuke keeda; kui porgand hakkas pehmeks tõmbama, siis lisasin ka purgi tomatit ja selle loputusvee; lõpuks lisasin pool purki rannakarpe. Nagu selgus, olid need väga äädikased ja mul oli hea meel, et ma hooga tervet purki ei lajatanud. Ise tajusin terves supis pärast äädikast maitset, A. arust oli kõik väga hästi. Järgmisel päeval soojendades häiris ka mind vähem, nii et vbla ma tundsin seda äädikamaitset esimesel päeval lihtsalt sellepärast, et ma teadsin, kui äädikane konserv see oli.

Maitsestasin natukese basiilikuga.

Siis olin vahepeal ostnud mingeid hernevalgu baasil taimetoitlikke pallikesi, veidi suuremaid kui frikadellid (poolfabrikaat, korra juba praetud, vajas vaid ülessoojendamist) ja tahtsin neid süüa; mõtlesin välja, et tahan seda teha tomatikastmega, mille jaoks praadisin sibulat ja küüslauku, siis lisasin purgi tomatit ja natuke selle purgi loputusvett ja natuke tšillit ja basiilikut; samal ajal keetsin kõrval spagette. Serveerimisel võtsin rukolat juurde. Kokku tuli päris hea, aga ma tegin selle vea, et tegin süüa kahe inimese jagu ja A.-l ei olnud parajasti sooja söögi söömise aeg, nii jäi see üle. Pärast soojendasin, aga soojendades oli kehvem.

Superhea peedi-oasalat: A. küpsetas peete. Ma koorisin-tükeldasin ühe ära ja hakkisin juurde 1 väikese punase apelsini. Samal ajal praadisin oliiviõliga musta leiva pudi. Kui see oli juba krõbe, lisasin pannile 1 hakitud küüslauguküüne, peotäie päevalilleseemneid ja näputäie koriandriseemneid.
Maitsestasin peedi-apelsinisegu ühe väikese törtsu palsamikreemiga (trühvliga maitsestatud). Sai kuidagi hapu, mõtlesin, mida sinna lisada. Ma olin ennist juba otsustanud, et salatisse läheb mädarõika-sidruni toorjuustu (mul oli kodus parajasti mitut eri toorjuustu, degusteerisin koos peediga ja valisin, mis sobib kõige paremini), aga nüüd tundus, et oleks vaja veel midagi jahust – oleks kartulit keetnud, oleks seda pannud.

Tuli mõte, et lisaks õige purgiube, võtsin lahti punaste ubade purgi (lihtsalt vees, ilma soolata; maitsestasin need kõigepealt eraldi soola ja piparrohuga läbi, siis lisasin peedile.

Tundus sobivat, aga nüüd leidsin jälle, et midagi värsket võiks veel olla, nii et lisasin veel poolteist apelsini (poolteist, mitte kaks, sest üks oli poolenisti juba pahaks läinud).

Hakkisin juurde närbuda ähvardava rukolajäägi ja natuke peterselli, pudistasin toorjuustu hajali salati peale, lisasin oliiviõli, segasin kõike natuke (aga mitte nii kõvasti, et juust täitsa ühtlaseks läheks), lõpuks valasin panni pealt krõbeda pudi kõige otsa.

Sai kuidagi sõltuvusttekitav, nägin kõvasti vaeva, et mitte tervet kausitäit üksi ära süüa.

Ühel teisel õhtul (normaalsete inimeste hommikul) tegin endale poolest küpsepeedist ja 5 vutimunast jälle sellise kiirgurmee, et panin sortsu halba punast veini kastrulisse keema, puistasin sinna leeskputke ja 1 hakitud sibula ning 1 vürtsitera ja 1 nelgitera. Kuni see leem keemaminekuga tegeles, puhastasin-tükeldasin selle peedipooliku otse taldrikusse ja praadisin sellega paralleelselt musta leiva puru; kui see oli juba krõbe, lasin sama panni pealt ka päevalille- ja koriandriseemneid läbi. Kui leem keema läks, lisasin veerand puljongikuubikut (taimset sedapuhku) ja lasin 5 kooreta vutimuna sinna sisse.

Peedi peale tõstsin munakesed ja nõristasin keeduleent, muna peale panin veidi võid. Ja siis puistasin praetud krõbuskid sinna otsa ja hakkisin peterselli peale.

Kui A. töölt tuli, tegin talle ka. Tema sinna võid ei tahtnud, leidis, et rammus niigi.

Järgmine peedisalat: praadisin natuke suitsuribi ja jälle veidi musta leiba, päevalille- ja koriandriseemneid (nähtavasti on see kombo mul põhiline salatikomponent, aga mis ma teha saan, nii hea on); tükeldasin taldrikusse sedapuhku veidi vähem kui pool peeti ja puistasin hapukapsast peale (sest mul on mingi kõhuviirus vist ja tundub, et miski muu ei aita kui hapukapsas). Kui krõbuskid olid peale puistatud, hakkisin jälle kõige otsa peterselli.

Miks nii tihti peterselli: petersellil on hea komme värskena päris hästi säilida. Mõtlen just seda ilma lillepotita peterselli, mille saab lihtsalt veeklaasi torgata nagu lillekimbu.

Poe-kalakotlettide kõrvale peedi-hapukapsasalat (oligi puhtalt nendest komponentidest).

Tundub, et talviti olengi ma põhiliselt peedi-hapukapsatoitlane, kui me just ahjus kartulit, porgandit ja/või kaalikat või mingit suppi ei tee.

Üks punane bulguripuder ja eri lisanditega küpsepeet

Nii. Nüüd on lõpuks ka minuni jõudnud see, et on kuidagi rohkem aega – siiamaani ei saanud arugi, sest tõlked tahtsid tegemist, aga nüüd hakkab tunda andma, et trenne ei ole ja tööst jääb rohkem aega üle. Jõuab lausa vanu kiiruga tehtud mustandeid üle käia ja üles lasta!

Niisiis, toidud, mis said vist juba veebruaris tehtud.

Tegin siin vahepeal veel ühe bulguripilafi – praadisin sibulat ja küüslauku, siis lisasin pooleliitrise purgitäie tomatiga aedube ja paar spl adžikat, siis bulguri ja vett, natuke kuivatatud tomateid hakkisin ka hulka. Lõpuks läks maitseks juurde ka piparrohtu ja kogu itaalia ürdisegu pära, mis paki põhja oli jäänud.

Kuna bulgur on mulle veel võõras mateeria, siis tegin retsepti järgi (lihatoitliku retsepti järgi, aga liha asemel panin ube), aga unustasin retseptist sööjate arvu vaadata ja tegin kogemata kuue inimese jagu. Seda sõimegi siis kolm ja pool päeva (muidu oleks rutem saanud, aga A. tüdines lõpuks ära), kombineerides eri lisanditega, mida juhtus olema.

Põhilisand, mida ma juurde võtsin, oli (soolane) jogurti- ja/või rjaženkakaste küüslaugu ja peterselliga – seda tegin sinna juurde alati ja väga hästi sobis -, aga vahel oli ka A. mõne poolfabrikaadi toonud.

Hinnang? adžikat vms vürtsist oleks võinud rohkem panna, eelmine punane bulguripuder oli maitserikkam.

Oad põhimõtteliselt sobivad sellisesse toitu, aga teinekord peaks võtma omaenda leotatud oad ja tõenäoliselt on põldoad paremad kui aedoad, sest ma tundsin praegu tekstuurist puudust. Kikerherned on kõvemad, võib-olla sobiks need isegi otse purgist. Viimasel päeval röstisin päevalilleseemneid koriandriseemnete ja india köömnetega sinna lisandiks kõrvale, see krõmpsumine mõjus kohe väga hästi.

Kuivatatud tomatite sisselõikumine oli hea mõte, sest mulle meeldib, kui maitse ei ole toidu sees ühtlane, vaid kirju, ja kuivatatud tomatid ei kiirusta maitse toidu peale laialilaotamisega ülearu.

Selle järel tuli paar päeva, kus A. tegi lihtsalt tatart ja mingit poolfabrikaati juurde.

Ja siis küpsetas ta ahjus mitu peeti. Esimesel päeval tõin poest mingeid Poola valgehallitusjuustušnitsleid (paneeringu sees ümmargune valgehallitusjuust, ise kodus praed üle). Praadisime neid ja head olid, ainult et rohkem ma ei osta, sest nad olid minu arust ülepakendatud – karbi sees kummalgi juustul omaette plastümbris. Teinekord paneerin ise, siis saan lihtsamalt pakendatud juustu osta.

Peedi jaoks tegin ploomipüreest kastme, mida sai liiga palju, sest ma hakkasin seda kadakasiirupiga magustama, siirup tegi purtsti ja siis pidin ma seda siirupipurtsatust lahjendama hakkama. Muidu panin sinna veel natuke õli ja natuke kaneeli ja natuke heereseäädikat.

Kõik sobis päris hästi, A. kiitis ka.

Järgmisel päeval leidsin poest kohe kukkuva säilivustähtajaga praekala, seetõttu ka odav, tõin seda ja selle juurde sobis samuti peet sama kastmega, mis sai niiviisi ära lahendatud.

Oapudrust, baklažaanidest ja muust gemüüsest

Nagu ma viimati mainisin, tegin ühe oa-kartulipudru. Peaaegu samamoodi, nagu kartuliputru: panin üleöö leotatud põldoad (kuivast peast oli neid mingi paarsada grammi) kastrulisse, lõikusin 3 keskmist kartulid paksude viiludena neile otsa, vett panin niipalju, et enam-vähem ära kataks. Ja keetsin ligi tunni, täpselt ei mäleta, eks ma pehmuse järgi vaatasin. Kui pehmed olid, maitsestasin soola ja piparrohuga (H-V andis mulle seda tehvkat maitseainet terve tuusti) ja tampisin pudrunuiaga segi. Õudselt kole puder tuli, sest oakestad andsid värvi ja jäid ise tükkidena pudru sisse. Aga maitses hea.

Järgmisel päeval tegin sinna uhkelt lisandid kõrvale: küpsetasin praeahjus baklažaaniviile (millele olin veidi soola peale siputanud ja oliiviõli peale piserdanud) ja hautasin praepannil kabatšokitükke samuti oliiviõli ja soola – ja küüslauguga. Kui need pehmeks said, maitsestasin baklažaanitükke värske küüslaugu ja veidikese punaveiniäädikaga, ja kabatšokitükke värske mündi ja valge veini äädikaga. Lükkasin kabatšoki panni peal koomale ja ajasin sealsamas ka oaputru soojaks.

Puder oli jätkuvalt väga hea, baklažaanid lausa jumalikud, aga kabatšokk oli vesiseks läinud. Ma mökerdasin ta pudruga segamini, nii see vesisus segas vähem.

A., kes soojendas endale sama gemüüset praemaksa kõrvale, leidis samamoodi, et kabatšokk on kuidagi imelik, aga muidu okei toit.

Tegin sellest järgmiseks päevaks järelduse, et nii vana ja suurt kabaŧšokki on parem valmistada praeahjus, nii et sättisin baklažaaniviilud seekord eelmise päevaga võrreldes koomale, et ka kabatšokipoolrõngaid sinna kõrvale mahuks.

Tulemus oli märksa parem, küpsesid pehmeks ilma vesiseks minemata. Aga baklažaani jumalikkusega oli neil muidugi raske võistelda.

Kuna ma olin baklažaani päris palju teinud, jäi seda järgmiseks päevaks üle; A. oli juba mingit oma poolfabrikaaditoitu söönud; mul oli tunne, et oapuder on teist päeva järjest kõhule liiga raske ja arendasin baklažaanidest hoopis spagetilisandi: seni, kuni spagetivesi keema läks ja seejärel spagetid ise keesid, ajasin baklažaanitükid pannil soojaks, lisasin küüslauku, basiilikut, punet, natuke tšillit ja tomatitükke ja lasin enam-vähem soustiks, kummutasin spagetid pärast kurnamist sinnasamma pannile, segasin ära, võtsin taldrikule ja taldrikus võtsin ka fetat peale. Imehea!

Eile oli mul ikka veel oaputru üle, aga baklažaan otsas ja kabatšokk ei isutanud. Otsustasin, et teen sellestsamast oapudrust uue spagetikastme – ning jälle, seni, kuni spagetivesi keema läks ja spagetid ise keesid, praadisin pannil veidi hakitud sibulat ja suitsupõske (pool keskmist või suuremat sibulat, suitsupõske vast paarkend grammi, st viimane pära), riivisin sinna otsa ühe suure porgandipooliku, mis A.-l salatist oli üle jäänud, lasin natuke kaane all haududa; siis tõin õuest peotäie lehtsellerit (vähemalt ma arvan nüüd, et ta on lehtseller, mitte petersell), hakkisin ära; lisasin pannile jälle veidi tšillit, oapudru ja natuke oapudrupoti loputamise vett, et kõik hea puder ikka pannile saada; kui see kõik pannil keema läks, lisasin peterselli ja ühe tükeldatud tomati. Pärast jälle samamoodi – spagetid pärast kurnamist pannile ja soustiga segamini. Õudselt maitsev oli, sobis hästi õllega.

Magustoiduks sõin muudkui oma õunakreemi, millest samuti eelmises postituses juttu oli.

Seda viimast spagetitoitu tuli kuidagi ootamatult palju, nii et ma soojendasin seda endale veel tänagi. Õunakreem oli otsa saaanud, nii et magustoiduks sõin maitsestamata kohupiimakreemi, millele otsisin õuest peotäie sõstraid peale (peotäie veel ikka leiab põõsa otsast), niristasin mett ja lisasin veel ka tiba päevalilleseemneid.

Veel lihtsaid toite

Vana reisieelne postitus, läks enne meelest üles lasta.

Tegin ükspäev sellist köögiviljatoitu, mis on hautise ja supi vahepeale.

Potti läks kõigepealt tilk õli ja hästi vähe suitsupõske, sinna otsa suitsuraguu konditükid, sinna otsa hakitud sibul ja küüslauk, sinna otsa tükeldatud porgandid (kokku vist mingi 250 ml porganditükke); siis lisasin umbes liitri jagu vett, tükeldasin sinna sisse mingi tosina väikest värsket kartulit (ei koorinud) ja koukisin pool kilo põldube kauntest välja ja lisasin sinna otsa. Jätsin madalale kuumusele podisema, ise läksin tegin tööd, kui tagasi olin, oli toit pmst valmis, ainult natuke soola oli vaja lisada. Ja maitserohelist: käisin tõin õuest metsharakputke lehti, peterselli ja iisopit. Süües otsustasin, et tahan sinna sisse ka midagi haput ja hakkisin kohe sinnasamasse kaussi tomatit. A. sõi ilma tomatita, oli samuti rahul.

Siis tõin poest kukkuva kuupäevaga praemaksa, A. soojendas seda endale tatraga ja tegi porgandisalatit juurde; kui mul isu peale tuli, tükeldasin viis väikest noort kartulit ja praadisin kõigepealt jupp aega; siis lükkasin kartulid koomale ja panin samale pannile hakitud sibulat ja õuna (pool väikest sibulat, üks suur antoonovka) ja lasin neil kastmeks minna, veidike BBQ kastet tilgutasin peale. Ja lõpuks tekitasin samale pannile veel veidi ruumi ja lasin ka kaks maksatükki soojaks. Kõige lõpuks lisasin nii kartulile kui ka õunakastmele soola, kastmele ka natuke soja, sest BBQ kaste ei olnud andnud päris seda, mida ma tahtsin. Tõin õuest mitmesugust salatirohelist (lehtsalatit, metsharakputke, vesiheina ja peterselli), hakkisin peeneks, tegin sellest taldriku peal natukese skyri ja natukese majoneesiga salati, kühveldasin muu kraami sinna kõrvale ja sõin, kõrvale sobis hästi õlu (mulle on hakanud meeldima Saku oranž alkovaba).

Muidu jahvatan puuvilju süüa. Õunu ja ploome, mustsõstraid sinna vahele.

Suvikõrvitsad ja tomatid

Paar õhtut olen endale lihtsalt sellist kiirtoitu teinud, et praen sibulat, suvikõrvitsat ja panen kõige lõpuks tomatit ka juurde. Vahel ka küüslauku. Korra lisasin tahenduseks ka kuivanud saia. Ja maitseks olen pannud paar killukest chorizo vorsti.

Korra lisasin sellisele toidule ka purgiube, tomatikastmes, et rohkem saaks, aga see oli viga: tomatikaste oli kuidagi liiga magus. Olgu see mulle õpetuseks, alati tuleb ube enne maitsta! (Kuigi ma ei tea, mis ma nendega muud pihta oleks hakanud. Oapasteeti võib-olla teinud.) Tasakaalustamise mõttes lisasin saadud plagale natuke adžikat, mis päästis veidi olukorda, aga algsest heast kabatšoki-tomatimaitsest oli selleks ajaks muidugi üsna vähe järele jäänud. Keetsin sinna juurde teokarpe (makarone, mitte mereande), nende kõrvale kastmeks oli suht okei. Seda sõi natuke ka A., ju jättis see piisavalt dieedisobiliku mulje, kuigi ma ei oleks osanud talle täpset toitainete loetelu öelda.

Täna tegin suurema laari, hispaania stiilis: praadisin sibulat ja kartulit (1 suurem sibul ja mingi tosin väikest kuni keskmist noort kartulit), nende praadimise ajal (ise vahepeal segades) tükeldasin väikesepoolse baklažaani kuubikuteks ja lisasin pannile (esialgu ära ei seganud, jätsin kaane alla kartuli otsa hauduma); siis tükeldasin ilusa noore suvikõrvitsa samamoodi kuubikuteks ja lisasin pannile ja lõikasin kääridega kaks pisikest tšillikauna sinna otsa ja hakkisin 1 küüslauguküüne ka. Segasin kõik ära ja lasin ilma kaaneta praadida (leebemal kuumusel) seni, kuni ise 4 suurt tomatit ära tükeldasin (superdiiliga turult saadud – neil oli naha peal üks kärna moodi koht ja seepärast olid 1 euro peale alla hinnatud. Kilost). Siis valasin tomatilasu sinna otsa, segasin ära, lisasin soola, jahvatasin pipart ja jätsin kaane alla hauduma (pliidil keerasin kuumuse maha, sest ta on pikkade juhtmetega), kuni me ep. dokumenti üritasime printerile sisse sööta. Natuke lisasin ka värsket iisopit ja kuivatatud provanssaali segu (ühed vahemeremaad puha, need segud sobivad tomatiga päris hästi kõik).

Süües pudistasin veel sepikut sisse, sest tuli selline ohtra leemekesega toit, kartulist hoolimata. Ja pärast väikest järelemõtlemist lisasin ka natuke kõva juustu, riivida ei viitsinud, noaga lõikusin.

Pärast reisi

(Hulk reisieelseid mustandeid ootab avaldamist, aga las nad natuke veel olla.)

Reisilt tagasi tulles tegin esialgu pidevalt salatit: A. on otsustanud dieeti pidada, kaalub kõik oma toidu üle ja kalkuleerib, selle tulemusel ei õnnestu mul temaga enamasti koos süüa ja ma olen teinud mitu üheinimesetoitu.

Salat 1: lehtsalat, hunnik umbrohtu (peamiselt vesiheina), tomatit, musti oliive (purgis olid kiviga, enne salatisse panekut kiskusin kivi välja), fetat. Head valget leiba kõrvale.

Salat 2: lehtsalat, hunnik umbrohtu, murulauku, natuke tomatit, soolaforelli (A. ostis seda mingi poolekilose paki, sest niiviisi oli suht odav kilohind), majoneesi. Siia sõin vist kah head valget leiba kõrvale.

Siis oli üks hommikusöögiomlett: veidi vähem kui pool purki veidi vanavõitu, aga mitte veel pahaks läinud kodujuustu, kaks muna, see kõik segamini. Praadisin sama panni peal musta leiva pudi, mis läks pärast garneeringuks. Omleti peale panin jälle natuke soolaforelli ja kõvasti umbrohtu, natuke tomatit. Kõht sai väga täis.

Samal päeval keetsin lõunaks noori värskeid kartuleid, panin soola ja võid peale, sõin kõrvale lehtsalati-vesiheina salatit, riivisin selle kõige peale veel natuke kõva juustu.

Kartuleid jäi üle, A. ei tahtnud mingil kalorilisel põhjusel neid ära süüa, ma tegin neist õhtusöögiks endale kiirsalati (kartulid, konservheeringas, murulauku, natuke lehtsalatit ja umbrohtu).

Täna tegi A. meile mõlemale süüa, sest meie söögiajad sobisid ja ega mul tema dieettoitude vastu midagi põhimõttelist ei ole. Toit: kummalegi 1 viil suhteliselt taist liha, praeahjus küpsetatult; tatart; lihaleent selle niisutamiseks; riivitud porgandist salatit. Mina võtsin majoneesi ka.

Aga kuna ma olin paar päeva tagasi põldube ostnud ega tahtnud neid pahaks minna lasta, tegin hautist: paar lihaga konti suitsutatud supikogust ja hakitud sibul natukese õliga poti põhja praadima; kui paar porgandit hakitud said, läksid sinna juurde; seejärel tükeldasin kümmekond väikest kartulit (koorimata, sest noored) sinna juurde ja lisasin vett; puhastasin pool kilo kauntega põldube (st oad kauntest välja, kestadest koorima ei hakanud, sest ega ma mingi prantslane ei ole). Maitseks: juba hautamise ajal kuivanud tilli ja leeskputkevarsi; ja leeskputkelehti, kui oli peaaegu valmis. Kastme paksenduseks ühe pudiks läinud musta leiva tükke. Soola polnud peaaegu vaja lisada, sest neist suitsukontidest (ja leivast) tuli päris palju soolast maitset. A. arvas, et seda toitu julgeb ta süüa küll.

Ja täna ennelõunal tegin tarretist. Ma olin juba eile korjanud natuke punaseid sõstraid, moosisuhkruga natuke aega keetnud ja seejärel läbi sõela ajanud – teaduslikust huvist, et näha, kas see hakkab pektiinist ise tarduma. Ei hakanud, võib-olla vähe keetsin. Aga sellisest kissellikonsistentsiga vedelikust sai vahukoorega tarretist teha: valasin umbse 35 g želatiinile kuuma vett peale ja segasin meilide lugemise kõrvalt hajameelselt, kuni ühtlaselt vedelaks läks; segasin sõstrapüreega (mida oli üks magustoidukausitäis, arvatavasti mingi 200-250 ml); lisasin suhkrut, sest liiga vähe oli magus; lisasin skyri; ajasin paki vahukoort 3 tl suhkruga vahtu ja segasin kõik ära, ilu pärast loopisin terveid sõstraid hulka. Panin külma ja mõtlesin poole tardumise pealt veel sõstraid sisse loopida, aga hiljaks jäin, see tarretis tardus palju rutem kui varasemad rabarberitarretised. Ju sellepärast, et vedelikku oli želatiini kohta vähem kui varem. Tänu sellele sai ka piisavalt vetruv tarretis, et isegi A. oli nõus proovima. Hästi ilusat roosat värvi ja peene maitsega.

Kaks hakklihatoitu

Ostsin kampaaniaga lihaveisehakkliha (kogemus oli varem näidanud, et sellest ei hakka mul kõht valutama, nagu polekski punane liha).

Kiirtoit 1: praadisin hakkliha (umbes pool sellest 350 g torukesest), lisasin hakitud sibulat (1), viilutatud porgandit (1) ja 1 küüne jagu peeneks hakitud küüslauku. Hautasin natuke aega, lisasin purgitäie õlleubade konservi ja purgitäie kooritud tomateid, ning tükeldasin selle plöga sisse paar väikest kartulit. Natuke punast veini panin ka. Lisasin kohe hautamise alguses 1 nelgiterakese, 1 loorberilehe ja veidi rosmariini, pärast ka provanssaali ürdisegu viimase otsa (sest seal oli piparrohtu), puhastest maitseainetest veel salveid, aed-liivateed ja majoraani (ma tüürin tasakesi majoraanisõltuvuse suunas). Ja loorberileht ja nelk õnnestus isegi enne söömist üles leida ja komposti visata. Lasin tükk aega haududa, ise käisin vahepeal arvutis tööd tegemas.

Tuli väga maitsev ja toitev, kuigi kõhus veidi raske (mõni ime – liha ja oad), jätkus mitmeks päevaks meile mõlemale. Kõige viimase otsa konsumeerisin makaronikastmena (niitnuudlite kõrvale), sest niisama oleks liiga väheks jäänud.

Teisest poolest tegin lihtsalt hakklihakastet, keedukartulite kõrvale – praadisin jälle hakkliha, lisasin hakitud sibulat, praadisin koos nendega veidi jahu, sellega koos lisasin veidi kanepiseemnejahu. Siis lisasin vett ja segasin selle kastmeks (lükkasin panni põhjast kinnikuivanud sodi lahti jne). Ja siis hapukoort. Ja soola. Ja jälle mitmesuguseid vürtse: natuke salveid, rohkem punet, aed-liivateed, veidi basiilikut, veidi majoraani.

Tuli jälle päris maitsev, aga seekord ajas kõhu punni. Ma ei tea, kas kanepiseemnejahust või avaldas kõht protesti, et liiga palju valku viimasel ajal, või lihtsalt mingi viirus.

A. kiitis, et maitses, ja tema kõhu üle ei kaevanud.

Sellestki jäi järgmisel päeval mingi mõttetu kogus üle (kartulid olid nüüd juba selle sousti sees panni peal, A. oli neid koos soojendanud). Lisasin veidi vett, ajasin keema ja sõin toore hapukapsa kõrvale. Hapukapsa sisse olin enne ka pool õuna hakkinud.

Vahepealsed korralikumad toidud, sh vastlaks

Kõigepealt oli A. ühe käntsaka seamaksa toonud ja sellega tuli midagi ette võtta. Ma tahtsin porganditega, aga ei suutnud tükk aega otsustada, kuidas täpselt. Lugesin üht itaalia retsepti ja üht ungari oma; lõpuks lähtusin kõige rohkem tollest itaalia omast, aga tegin paar muudatust. Minu kohta ebatavaliselt suure jändamisega toit.

Ühesõnaga, maks sibulatega pluss porgandid juudi moodi (täpsemalt Itaalia juutide moodi).

Alustasin porgandist: puhastasin 3 suurt porgandit ära, kuumutasin pannil natuke õli, lõikasin porgandid viiludeks ja panin natukeseks praadima (kohe, kui pann oli selgelt kuum, keerasin tuld vähemaks). Ei suutnud kiusatusele vastu panna ja pudistasin natuke apteegitilli seemneid neile juurde. Siis panin umbes pool veiniklaasi rosinaid täis ja valasin valge veiniga üle, jätsin ligunema. Asusin sibulaid puhastama ja lõikuma, kokku oli vist 3 sibulat. Õhukesteks viiludeks.

A. tükeldas jälle maksa ära.

Sonkisin seejärel porgandeid, panin ka teisele pliidirauale kuumuse alla, malmpoti sinna peale ja niipea, kui see hakkas kuumaks saama, valasin porgandid panni pealt potti ja rosinad ühes leotusveiniga sinna otsa. Kaane panin peale, kuumust hoidsin madala.

Vabaks jäänud pliidiraual röstisin väikese kuiva pannikesega päevalilleseemneid, kui leidsin, et aitab, valasin need porgandite juurde potti. Lisasin porganditele ka sortsu palsamiäädikat.

Nüüd panin praadimispanni tagasi kuumale pliidirauale, segasin maksatükkidele kähku natuke tärklist hulka ja praadisin kahes jaos, tõstes juba praetud tükid ühele suuremale taldrikule ootele – et maksatükke pannil korraga liiga palju ei oleks. Üritasin praadida vähe aega, aga nii, et igalt poolt pruuniks saaks. Kohati kaotasin valvsuse ja osa maksa küpses natuke üle, tähendab, liiga kõvaks.

Kui kõik maks oli praetud ja ootas taldriku peal, panin sibula pannile ja hautasin vahepeal segades klaasjaks. Siis lisasin ka sibulatele tilgakese palsamiäädikat (see oli kogemata, mul oli valesti meeles, idee järgi oleks sibul pidanud ainult veini saama) ja seejärel sortsu valget veini. Lasin natuke vähem vedelaks tõmmata ja segasin maksatükid sinna hulka.

Kõige selle susserdamisega olid porgandid pehmeks haudunud ja vedelikku neile enam peaaegu ei olnudki. Maitsestasin neid natukese oliiviõli, soolaga ja jahvatasin musta pipart otsa.

Ja siis serveerisime endale. Oli täitsa hea toit, ja kui ma maksa oleks vähem praadinud, oleks veel parem olnud.

*

Pärast öösel tuli tuju kooki teha, olin just poest kaks üliodavaks hinnatud rosinakohupiima saanud ja meil on ikka veel palju plekilisi õunu.

Tegin 1,5 klaasist jahust, poolest pakist võist ja poolest klaasist pruunist suhkrust riputise moodi puru; puhastasin plekkidest ja südametest-vartest oma kümmekond õuna ja lõikasin tükkideks; panin praeahju huugama ja umbes pool või natuke rohkem puru ahjupanni põhja; kloppisin 400-500 grammi rosinatega kohupiima 2 munaga segamini (kahvliga ja kausis) ja valasin sinna otsa; siis panin õunatükid selle otsa; kõige otsa ülejäänud puru. Panin 180 C ahju, kui selle peale uuesti süttinud tuli jälle ära kustus, keerasin vähemaks, kokku küpses mingi pool tundi ja tahenes seejärel jahtuvas ahjus.

Esialgu ehmusin, et sai liiga vähe magus – sest kuna kohupiim oli juba maitsestatud, polnud ma õuntele üldse suhkrut pannud. Aga kokku oli tglt paras ja konsistents oli eriti tore. Ainult puru oleks võinud vähem jahune olla, teinekord panen vähem jahu.

*

Enne vastlapäeva otsustasin oasupi teha, panin juba pühapäeva õhtul oad likku (põldoad). Ja tõin poest ühe lataka suitsuribi (seda kondiga ribi, mida suitsuraguu nime all väga odavalt müüakse, ma sain selle tüki 45 sendi eest).

Esmaspäeval puhastasin 2 suurt porgandit ja lõikasin viiludeks; panin kastruli kuumenevale pliidile ja sinna põhja umbes tl searasva (A. praetegemiste järelmõjuna on meil külmkapis hulgem väljasulanud searasva), kui see oli kenasti vedel, panin porgandid sinna mõõduka kuumusega hauduma ja asusin sibulat puhastama – puhastasin 3 väiksemat sibulat ja lõikasin viiludeks. Need kah kastrulisse, segasin läbi. Siis lõikasin ribid üksteise küljest lahti ning nende küljest ka suuremad lihatükid lahti. Need kah potti, segasin jälle läbi.

Siis loputasin oad läbi; sonkisin natuke porgandeid jm, tüdinesin ootamast ja valasin oad potti ning nii palju vett peale, et oleks korralikult kaetud. Ja keerasin kuumust juurde, et rutem keema läheks.

Samal ajal puhastasin 2 suurt kartulit ja lõikasin kuubikuteks. Kui vesi keema läks, viskasin kartulid hulka.

Ja siis lämisesin natuke internetis ja kui ma toitu uurima läksin, tuli välja, et kõik oli juba pehmeks keenud. Lisasin veidi provanssaali ürdisegu – sest see konkreetne variant, mis mul on, sisaldab vähemalt kaht ubadega väga hästi sobivat asja: piparrohtu ja aed-liivateed. Ning natuke puhast piparrohtu ka, mida mul enam peaaegu ei olegi.

Soola panin nüüd ka.

Ja kui leidsin, et nüüd on maitsed parajad, siis sõin. Hapukoort peale ja rukkileiba kõrvale.

A. oli järgmisel päeval (vastlapäeval, tähendab) samuti väga rahul.

Ja lõpuks tegin ka kukleid, korralikult ja eelkergitusega.

Tähendab, kõigepealt segasin pool pakki kuivpärmi veidi vähem kui poole klaasi suhkru ja poole Nopri totsiku vahukoorega (terve totsik oli 360 g); lisasin poolteist klaasi jahu, leidsin, et eelkergituse kohta paks nagu ja panin ka natuke vett.

Jätsin seisma ja käisin tegin nurga taga kruusaaugus paar kiiret liugu.

Kui tagasi olin – vähem kui poole tunni pärast – ei olnud see minu arust veel piisavalt kerkinud, nii et tegelesin väheke tööasjadega, tegin ühe väiksema etapi ära. Selle järel oli eelkergitus käima läinud; kloppisin lahti 1 muna, segasin taina hulka, siis lisasin natuke soola veel poolteist klaasi jahu; leidsin, et vedel ja ei saa sõtkuda, nii et panin natuke jahu veel. Ja pool pakki pehmet võid. Ja natuke kardemoni. Ja siis muudkui sõtkusin, sõtkusin ja sõtkusin, kuni tainas tõepoolest kausi küljest lahti tuli.

Tegin taina kausi sees palliks, katsin rätiga, ise läksin tööd tegema.

Jälle mingi etapp valmis, tulin vaatama; leidsin, et vähe on kerkinud, tõstsin kausi ahju otsa ja läksin pead pesema.

Pea pestud, läksin uurisin kaussi. Nüüd oli kerkinud küll, sõtkusin maha, panin ahju otsa tagasi ja läksin tagasi töö juurde.

Tegin veel jupi ära, tulin tagasi; nüüd oli kohe väga uljalt kerkinud, panin ahju sooja ja veeretasin ahjupanni peale kukleid. Kandilise panni peale tuli 12, osa tainast jäi üle, tegin ümmarguse koogivormi põhja veel 5 tükki.

Taina allasõtkumine mõjus peapesust karedaks-kuivaks muutunud kätele muide väga hästi.

Retsepti järgi oleks pidanud küpsetama 10-12 minutit, aga kuna esimene plaaditäis otsustas sõsarsaiadeks hakata, leidsin, et lasen kauem olla, sisuliselt oli see nagu üks suur sai ja ma ei tahtnud, et tooreks jääb. Nii et kui olin esimese 10 min. järel ahju vaadanud, piserdasin neile natuke vett peale (lootuses, et lähevad läikima) ja tegin nii paariminutiste intervallide järel veel 2 korda, siis võtsin välja ja sisse läks teine laar. Need paiknesid hõredamalt, nii et pääsesid vähema küpsetamisega.

Tulemus – ma arvan, et tainas oleks võinud olla vähem rasvainet, nii et vahukoor piima asemel oli ilmselt liialdus. Mitte et maitsest oleks tunda olnud, aga mulle oleks meeldinud, kui kohevam oleks tulnud. Nii, nagu nad olid, meenutasid nad konsistentsilt pigem ungari pogácsa‘t – mis on muidugi mõnus küpsetis, aga mitte vastlakukkel; ja korraliku pogácsa kohta olid nad jälle liiga vähe soolased (aga ma peaks proovima selle praeguse retsepti järgi pogácsa‘t teha, sest ma igatsen neid).

Aga moosi ja vahukoorega oli muidugi ikka tore süüa. Kuna konsistents oli selline tihkem, siis ma lõikasin nad lihtsalt pooleks ja tegin kummastki poolest moosi-vahukoore võileiva.

Kolmekuningapäeva oapada ja oapresidendi valimise kook; ja üks juhuslik kõrvitsapirukas.

Noh, kui ma niiviisi jätkan, siis jõuan millalgi lausa olevikku välja.

*
Ka see on mõnes mõttes korduspostitus, sest oapada ja oakuningakooki teen ma igal aastal (vt pühadetoitude postituse allotsast), aga väikeste variatsioonidega olenevalt sellest, mis toiduaineid ja tuju mul on.

Seekord jaoks panin oapaja jaoks eelmisel õhtul likku suure kohvikruusitäie kuivatatud põldube ja herneid. Herned olid rohelised, tähendab, kestaga. Lisaks peotäie riisi (sushiriis, sest seda mul parajasti oli).

Järgmisel päeval loputasin seda segu natuke sõela peal, toimetasin kastrulisse, valasin ligi liitri külma vett peale ja keerasin tule alla.

Ise puhastasin 1 suure sibula ja 2 porgandit, sibula hakkisin, porgandi lõikasin viiludeks ja viskasin potti muu kraami hulka.

Kui korralikult kees, lisasin umbes peotäie tatart.

Tükeldasin sinna sisse kääridega 1 tšillikauna ja hakkisin (sedapuhku noaga) 2 jämedat küüslauguküünt. Nii peeneks kui viitsisin, aga võis arvestada, et nagunii keeb küüslauk seal sees laiali.

Lisasin ühe ketšupipära (koos ketšupipudeli loputusveega) ja sortsu pruuni siirupit; uhmerdasin 5 vürtsitera, 5 või 6 nelgitera ja lisasin samuti potti. Jahvatasin musta pipart ka ja lisasin juba valmisjahvatatud ingverit.

Aeg-ajalt segasin ja kontrollisin, ega põhja ei hakka (see toit kahjuks alati natuke hakkab – ei kõrbe, aga põhjast ei tule kõik lihtsalt lahti).

Kui hakkas pehmeks saama, kaapisin sinna noaga natuke muskaatpähkli küljest; lisasin tublisti kaneeli, natuke aed-liivateed, maitse järgi soola ja natuke provanssaali ürdisegu ka, sest seal oli piparrohtu, mida mul puhtal kujul praegu ei ole, aga ma tahan ubadele piparrohtu.

Kõik sõid ja kiitsid. Perekond R. oli toonud mitut eri sorti värsket krõbedat nisuleiba, mis kulus siia toidu juurde väga ära. Joodi üllatavalt vähe punast veini (meid oli 7 täiskasvanut ja pudel jäi pooleli), aga päris palju tomatimahla (erinevalt tavalisest joodi tomatimahla kann tühjaks ja õunamahla kann ainult poole peale). Aga noh, tomat sobibki ubadega hästi.

Muide, need rohelist värvi kuivatatud herned olid hea valik (poes olin mõelnud lihtsalt, et kui on valida Leedu ja Eesti herneste vahel, võtan kohalikuma) – nad läksid keedes nii heaks ja ilusaks! nagu värsked herned!

*

Oakuninga koogiks tegin peaaegu tavalist hapupiimakooki: vahustasin umbes 100 g pehmet võid poole klaasi suhkruga, lisasin veel umbes 50 g õli ja ajasin ka selle sinna segamini; siis uhmerdasin veidi nelki ja kuivatatud apelsinikoori, siis palusin KL-l jätkata, kes uhmerdas selle nii peeneks puruks, nagu mina ei oleks iial viitsinud. (Uhmerdamiseks tuli meil veel see hea idee, et lisasime poole pealt 1 tl soodat, mis on nagunii igaks petteks hea läbi nühkida – ma usun, et sooda aitas maitseaineid peenemaks saada.)

Panin ahju huugama (esialgu 180 C näidu peale).

Segasin tainasse 1 kl jahu ja 1 kl hapupiima (osalt kreeka jogurti pära, osalt rjaženka); kui see oli segamini, siis veel umbes 2/3 klaasi jahu, millele segasime otse klaasis vürtsi-soodasegu sisse. Ja kaneeli!

Määrisin rõngasvormi võipaberiga üle, pudistasin põhja natuke kaerakliisid (riivsaia ega mannat ei olnud), siis teisaldasime taina vormi, pistsime kuivatatud oa sügavale sisse ja panime küpsema; kui kuumenemist näitav tuli oli ära kustunud, keerasin heaga temperatuurinupu 160 peale.

Mingi 10 minuti pärast pöörasin kooki ahjus ja panin temperatuurinupu 140 peale.

Kokku küpses vist mingi pool tunnikest, vahepeal käisin piilumas (ja grilltikuga sorkimas, et kas on juba küps) ja lõpuks läks ikkagi pealt natuke tumedaks. Aga maitset see ei rikkunud, ilmselt kerge kõrbemine sobib selliste piparkoogimaitsetega.

Oakuningakspresidendiks osutus valituks Viplala. Kui president ei peaks oma valitsusaja vältel täisikka jõudma (mis on ebatõenäoline), siis täidavad tema administratiivseid kohustusi regendid.

*

Juhtumisi tegin justkui selle peo jaoks eelmisel õhtul ka ühe kõrvitsapiruka, sest mul oli vaja kaks seismajäänud toorjuustu ära lahendada.

Kõigepealt tegin lihtsa kaerahelbemuretaina (siis ei olnud mul ikka veel jahu) 100 grammist külmast võist, 3 klaasist kaerahelvestest, hästi natukesest soolast ja umbes spl veest. Nii: hakkisin või kaussi kaerahelveste otsa, hakkisin veel hullunult kausis noaga ringi, lõpuks lisasin soola ja vee ning mätsisin veel näppudega, kuni ühte tükki jäi. Siis mätsisin selle ahjupanni põhjale + natuke külgedele ning jätsin külma sahvrisse seisma ja läksin tööd tegema. Kaussi ära ei pesnud

Pärast panin praeahju 180 C pügala peale kuumenema, ise tegin täidise: kloppisin selles kaerahelbeses kausis 3 muna kahvliga lahti, lisasin kokku umbes 400 g maitsestamata toorjuustu (2 poolikust pakist, mis ähvardasid käest ära minna, ei tea, kuidas meil niiviisi juhtus) ja nühkisin puuspaatliga hoolega segamini, siis lisasin 1 umbes 250 ml purgitäie küüslauguga kõrvitsapüreed (kus on veel midagi hapukat ja võib-olla ka veidi tšillit, igatahes on see üsna tugeva maitsega, aga täpselt ma ei tea – vbla mõni neist retseptidest, kõik küüslaugu ja vürtsidega variandid tundusid päris usutavad, kunagi, kui A. ema hoidised otsa saavad, proovin need järele). Niipea, kui ahi oli kuum, pistsin panni koos pirukapõhjaga ahju, lasin mingi 8-10 minutit olla; siis võtsin välja, valasin täidise peale, keerasin kuumuse 160 peale ja pistsin uuesti ahju. Vahepeal käisin piilumas, kas ikka taheneb ilusti. Kui ainult keskel oli veel niiske laik, keerasin kuumuse 140 peale ja kõige lõpuks, kui enam niiskeid laike polnud, aga kindluse mõttes tahtsin tahendada, keerasin kuumuse ära ja lasin jääksoojuses tiksuda.

Ma ise jäin täidisega rahule ja põhjaga mitte nii väga – kaerahelbed olid servade pealt kuidagi puised, mõtlesin, kas oleks saanud parem, kui oleks enne läbi praadinud – või eelküpsetamise pikema teinud, nii et ikka pruuniks, mitte lihtsalt tahedaks – aga külalised kiitsid ja nähtavasti mitte puhtast viisakusest, sest sellest pirukast jäi ainult 2 väikest tükki järele (kuigi isegi enne oapaja lauale toomist oli päris palju suupisteid, nt KL ja T. olid toonud mitut sorti juustu ja perekond R. tõi ka) ja needki tükid hävitas A. järgmisel päeval enne minu ärkamist.