Tuli ühtäkki helge mälestus Autovabaduse puiesteel söödud lavaširullist, kus olid oad fetaga sees.
Kiskusin purgi punaseid ube (vees, ilma soolata) lahti, kui mulle äkki meenus, et kaunviljakonservide vett pidi pmst saama kasutada munavalge rollis. Milleks siis head valku kraanikaussi valada!
Valasin selle oavedeliku hoopis kausikesse, jätsin salatitegemise katki ja läksin internetti retsepte lugema.
Leidsin mõndagi huvitavat (kuigi siin loetelus on palju korduvust, nt palju beseevariatsioone), kunagi peaks ära proovima selle šokolaadikreemi ja brownie, võib-olla ka skoonid. Aga niiviisi kiiresti tundus kõige lihtsam teha seda Iiri rosina-… eee… karaski põhimõttel asja. Retsept oli šokolaadipisaratega, aga ma tegin rosinatega (mul on raske välja mõelda konteksti, kus ma rosinaid šokolaaditükkidele ei eelistaks). Ja kuna ma ei ole vegan ja mul oli kefiiri kapis olemas, aga taimseid piimu mitte, siis kasutasin taimse piima ja sidrunimahla kombo asemel kefiiri.
Kogused olid peaaegu nagu selles ingliskeelses retseptis, aga mitte päris täpselt.
Niisiis järjekord: panin pool veiniklaasitäit rosinaid likku (ühe viletsa alkovaba valge veiniga, mida ma juua ei taha, aga kuivade puuviljade leotamiseks kõlbab küll), nii et tihkelt kokku litsutud rosinad olid napilt kaetud. Ehk siis nii vähe vedelikku, kui on hädapärast tarvis, et kõik rosinad sellega kokku saaks.
Mõõtsin kaussi 4 klaasitäit nisujahu, 1 tl soodat ja segasin uhmris soodast ja sidrunhappest kokku veel umbes 1 spl küpsetuspulbrit; selle lisasin kah kaussi. Ja 1 tl soola.
Lõikasin sinna otsa umbes pool kahesajagrammisest võipakist (st 100 g ringis).
Enne, kui ma seda sisse segama asusin, tuli meelde, et suhkrut pidi ka panema. 3 spl suhkrut niisiis (pigem kuhjaga).
Hakkisin või noaga seal väiksemaks ja veel natuke aega, siis pudistasin näppudega. Tundus veidi liiga kuiv, lisasin 1 spl taimeõli, siis tuli nagu niiskem puru, millega ma jäin rahule.
Keerasin praeahju soojenema (esialgu 190 C kraadi peale), tõmbasin ahjupanni võipaberiga üle ja puistasin kamaga üle (kama on praegu mul kodus kõige sõredam puistamisaine).
Kurnasin rosinad ära, segasin natukese jahuga, valasin kaussi tainapuru sekka, segasin.
Mõõtsin klaasi peaaegu kogu purgist nõrutatud oavedeliku, jättes ainult sortsukese oma karaski määrimiseks kausikesse järele – klaasi jõudis seda vedelikku ligi poole klaasi jagu. Valasin sinna klaasi edasi kefiiri, kuni klaas oli täis, kummutasin kogu vedeliku tainakaussi ja segasin kätega edasi. Kippus natuke kuivapoolne olema, lisasin kõrvale pandud oavedelikusortsust veel natuke ja kui ikka veel kuiv oli, siis ka veel sortsukese õli. Nüüd hakkas piisavalt kokku, et ei oleks enam lahtist puru. Selle kokkuhakkamisega ma piirdusingi, rohkem ei sõtkunud: tainas meenutas mulle vägagi skoonitainast ja skoonide tegemise õpetusest oli mul meeles, et ei tohi üle sõtkuda, muidu ei tule muredad.
Surusin taina käte vahel palliks, tõstsin ahjupannile, vajutasin lapikumaks (lõpuks täitis ta mul peaaegu kogu panni ära), lõikasin diagonaalis risti peale, tõmbasin järelejäetud oavedelikuga üle ja lükkasin ahju.
Hoidsin ahjunuppu algsel 190-kraadise näidu peal, kuni ma olin mustaks saanud nõud ära pesnud, siis keerasin 180 peale ja hakkasin salatit tegema.
Salatisse läks: pool suurt sibulat (hakituna); need punased oad sellest purgist; umbes 2/3 poolpikka kurki (jämedamalt hakituna); 150 g pakk lambajuustu (feta tüüpi); 1 küüslauguküüs (peeneks hakitult); natuke leeskputke, natuke piparmündilehti (peeneks hakitult), piparrohtu ja musta pipart; ühest pisikesest sidruniviilust pigistatud mahl; sorts oliiviõli; tublisti lehtsalatit (lihtsalt rebisin).
Ma panin alguses kurgi peale natuke soola, kartes, et muidu jääb metalli maitsega, aga selle juustuga ei oleks tegelikult pidanud: kui me sööma hakkasime, osutus pisut liiga soolaseks, nii et lõpuks võtsin süües veel kõvasti tomatit juurde.
Sõime salatit ciabatta‘ga, oli täitsa mõnus ja toitev.
Aga tagasi küpsetuse juurde: kui ahjupanekust oli umbes pool tundi möödas, olin ka ahjus olevat pätsi torkinud. Tikk tuli tainasena välja, keerasin kuumanupu kõigest 170 peale ja lasin veel olla.
Kui oli ligi 40 minutit olnud, tuli tikk puhtalt välja ja koor krobises. Piserdasin natuke vett peale, sulgesin veel korraks ahju ja keerasin kuumanupu nulli. Mõne minuti pärast võtsin välja ja katsin rätiga.
Sõime teda üsna värskelt, nii A. kui ka mina olime rahul. Mu aimdus, et tainas meenutab skoonitainast, oli õige: maitselt meenutas jälle Tallinna leivakest nagu eelmine kord skoone tehes! Aga võib-olla on see vältimatu, kui tainas sisaldab soodat rohkem kui hapet ja rosinad on sees.
Piparmünditeega sobis kenasti.
Arvan siiski, et kui seda järgmine kord teha, panen tainasse pisut vähem soola.
Tolle eelmise skooniretseptiga võrreldes on huvitav, et praeguses tainas oli jahukoguse kohta suhteliselt väiksem rasvainekogus, ometi tuli ikka täitsa mure ja mõnus. Süües määrisin vähemalt mina võid vahele mõlemal puhul, nii et asi pole ka selles.
Igatahes on mul päris hea meel niiviisi oavedelikku ära kasutada. A.-le tema kehvas munataluvuses sobib kindlasti samuti, et ma muna asemel seda kasutan.
Tõenäoliselt saaks niiviisi pruukida ka ubade keeduvett, kui ma ise otsustan ube keeta. Eks teinekord näis.