A. oli ahjus peete küpsetanud ja oma lõunasöögi kõrvale (kui mina veel magasin) porgandisalatit teinud. Porgandisalat tähendas riivitud porgandit õli, natukese palsamiäädika ja natukese suhkruga (mina ise jätaks suhkru ära ja vbla ka äädika, aga no ise teeb, ise teab). Porgandisalatit jäi üks magustoidukausitäis üle.
Mõtlesin, mida head teha, ja kuna meil on ka palju sepikut-saia – kuidagi juhtus, et sigines korraga kaks röstsepikut ja veel üks ciabatta – siis tundus salat lõpuks kõige parem. Ja et toekam oleks, munaga; ja kuna mulle ükskord veini sees kooreta keedetud munaga peet juba väga maitses, siis just sellise munaga, mitte koorega.
Hakatuseks panin munakeedupotile kuumuse alla, võitüki potti ja kuni see kuumenes, hakkisin ühe sibula. Sibula panin sinna sisse hauduma. Haudumise aegu puhastasin-hakkisin ka ühe küüslauguküüne ja panin juurde. Tõin õuest kaks veel kõlbulikku leeskputkevart.
Lüpsin selle halva punase veini pakist, mis juua ei kannata, ühe kruusitäie veini, valasin sibulahautisele peale, lisasin ka pool kruusi vett ja suskasin leeskputkevarred sinna sisse.
Kui keema läks, keerasin kuumust vähemaks ja lisasin supilusikatäie aedviljapuljongipulbrit, viis nelgiterakest (või õiekest? misasjad need on?) ja natuke kuivatatud sellerit.
Jätsin selle podisema ja puhastasin ühe pikerguse peedi. Lõikasin selle kausi sisse veerandviiludeks. Panin teisele pliidiplaadile kuumuse alla, panni tulele ja panni peale tublisti päevalille– ja kanepiseemneid, näpuotsaga tilli-, koriandri-, sinepiseemneid ja köömneid röstima, kui nad esimesi praksatusi tegid, keerasin kuumust vähemaks. Ise segasin samal ajal porgandisalati ülejäägipeediga kokku. Kui seemned olid veidi jumet võtnud ja praksusid, valasin nad salatile otsa, panin samale pannile tavalist rapsiõli ja maitseks natuke oliiviõli ka ning katkusin sinna tükikesteks umbes kolmandiku tavalist suurt ciabatta‘t.
Veini-puljongisegusse poetasin koore seest ettevaatlikult kaks kanamuna; keerasin korraks kuumust natuke juurde, et keema läheks, ja siis kohe täitsa ära, las kuumeneb jääksoojuses.
Ise segasin samal ajal aeg-ajalt pannil olevaid saiatükke ja tegin kastme: panin porgandisalatist vabanenud kaussi veerand lusikatäit mett, umbes sama suure julga sinepit, tilgakese palsamiäädikat ja siis nii palju majoneesi, kuni segades maitses veidi liiga krehvtise sinepikastme järele. Lisasin mahendamiseks tilgakese oliivõli ja siis sain aru, et midagi oleks ka konsistentsi vedeldaimseks vaja – nii et sortsasin ka kefiiri juurde (pealegi mulle meeldivad hapupiimalistega salatikastmed).
Keerasin saiapannil tule alt ja hakkisin sinna veel ühe küüslauguküüne.
Tilga palsamiäädikat lisasin ka otse salatile.
Tõin õuest paar oksakest piparmünti , hakkisin peeneks, lisasin salatile ja segasin selle läbi.
See nägi nüüd nii ilus välja, et mul polnud südant kahvatut kastet sinna peale valada. Nii et serveerisime nii: kumbki pani supitaldriku ilusat peedi-porgandi-seemne-piparmündisalatit täis; salati otsa veinipuljongist välja õngitsetud muna; sinna peale krõbedaks praetud saiatükke; ja kastet nõristasime sedamööda peale, nagu vaja oli.
See oli peaaegu et megagurmeetoit. Tähendab, hirmus hea. Päris megagurmeest jäi puudu ehk ainult see, et upumuna oli natuke liiga ära keenud – ma oleks tahtund, et kollane veel natuke voolaks. Aga sellegipoolest oli jube hea. Kusjuures megaodav ka – ja tegemiseks läks maksimaalselt 30 minutit (tänu sellele, et peedid olid juba enne ära küpsetatud ja porgandisalat juba päevast üle jäänud).
Salat oli imemahlane ja hea, seemned krõpsusid mõnusasti ja andsid oma head maitset, saiatükid omalt poolt, muna andis oma panuse… seda on tegelikult raske kirjeldada.
Kogus oli kahele täpselt paras – kumbki sai salatist supitaldriku pilgeni täis ja ladus sinna otsa kõik muu kraami ja sellest saigi kõht mõnusasti, aga mitte liiga täis. Rohkematele inimestele oleks vaja rohkem peeti-porgandit – ja loomulikult muna per nase.
Munakeetmisest üle jäänud veini-puljongisegust kavatsen homme suppi teha.