Veel üks lihtne salat

A. oli jälle peete küpsetanud, sedapuhku suuri ümmargusi roosasid (väga hea tugeva maitsega, peaks mainima).

Eelmise päeva söögist oli 4 keedukartulit üle. Koorisin-tükeldasin need kaussi; samamoodi peedi; hakkisin sinna ühe väikese sibula ja posu piparmündilehti; pudistasin fetajuust, piserdasin õrnalt palsamiäädikat ja sortsutasin julgemalt oliiviõli. Veidi musta pipart ka.

Hea oli.

(Seejärel läks paar päeva jälle ühe A. tehtud ahjuprae abiga. “Ma ei tea, kus ma varem olen elanud,” räägib ta. “Praetükk maksis kolm eurot kilo. See on odavam kui mingi poolfabrikaat.” Ahjuprae menetlus oli see, et ta mäkerdas liha peale soola ja pipart, pistis selle küpsetuskotti, teise küpsetuskotti pani kartuleid, mõlemad malmpotti ja sinna pottahju, millega me tuba kütame (kui küttest olid söed järgi jäänud). Hiljem soojendasime.)

Vahepealsed lihtsad toidud ja untsuläinud koogist magustoidu tegemine

Pikk paus oli siin sellepärast, et vahepeal tegi A. tükk aega süüa – kõigepealt küpsetas ahjus kana, esimesel päeval sõime kana tatraga (ja õunasalatiga), teisel päeval kana praekartuliga (ja ikka õunasalatiga), kolmandal päeval otsustas A., et teeb kanaküpsetuse kallerdisest suppi ja pani kanaülejäägid lõpuks sinna sisse. Supi jaoks küsis poolmagavalt minult juhiseid, ma siis juhendasin, et hautagu kõigepealt poti põhjas õliga sibulat-küüslauku-porgandit, siis pangu vesi peale ja kui see keema läheb, kallerdis sisse ja hakitud lehtkapsalehti ja kartulit ka. Ja et kanaprae jäägid pangu viimasena. A. tegi nii ja tuli hea supp; seda sõime siis jälle kaks päeva.

Siis tegime ses mõttes ühiselt süüa, et A. küpsetas ahjus peete; mina tõin heeringat, keetsin muna ja hakkisin kaks pikergust küpsepeeti, kaks muna, paar õuna ja ühe sibula koos kolme-nelja soolaheeringafileega salatiks. Maitseainetest: röstisin väikese panni peal köömneid, koriandriseemneid, sinepiseemneid ja seesamiseemneid, siis uhmerdasin peeneks ja kallasin salati otsa. Majoneesi panin ka pluss natuke sinepit. Oli OK, A. oli väga rahul, minu arust oli natuke igav, aga ega otseselt viga midagi polnud, lihtsalt vahel on tulnud ülihea.

Järgmisel päeval tegin õuna-heeringa-kodujuustusalatit, natukese sibulaga ja ühe munaga. Samuti majoneesi ja sinepiga, lusikaotsaga mett panin ka.

Ülejärgmisel päeval oli poolfabrikaadipäev, sest A. tõi poest maksakotlette ja tegi spagette sinna juurde. Ja porgandisalatit.

Porgandisalatiga läks ta mõnevõrra hoogu ja riivis porgandit kaugelt rohkem, kui vaja. Ma üritasin teha sellest sama kooki, mis kunagi varem, kui porgandisalatit üle jäi, aga ilmselt oli mul porgandit jahukoguse jaoks liiga palju või jahu selle porgandikoguse jaoks liiga vähe: tähendab, kerkis küll väga hästi, aga siis vajus ära ega tahtnud keskelt läbi küpseda, tuli nätske ja läägevõitu. A.-d väga ei häirinud, aga mind küll.

Nuputasin, mida selle nätske koogiga teha, lõpuks leidsin, et ega ta konsistentsilt hangunud pudrust väga ei erine, hangunud puder on tükkidena praetult väga maitsev, äkki on see ka. No ja saigi sellest porgandi-kohupiima-jahu-… eee… -tarrendist päris kena magustoidu, natuke meenutas sõrnikuid – ma lõikasin nii, et oleks palju lõikepindu – esimesel katsel lapiti viiludeks, teisel katsel pulgakesteks – ja kõik lõikepinnad lasin panni peal krõbedaks. Veidi enne praadimise lõppu viilutasin pannile ka Talvenaudingu õuna (lääguse vastu). Ja siis sõin hapukoorega. Hea toitev oli ka, kahe praetud koogitüki peal mängisin õhtul terve pika mälumängu ära ja tšillisin tükk aega pärast seda edasi, isegi koju jõudes ei olnud veel väga näljane.

Kaalun ka riivjuustuga proovimist, sest praetud puder sobib küll riivjuustuga.

No ja selle koogijõuga tegin pärast kojujõudmist veel ühe lihtsa toidu: keetsin kartuleid ja tegin sinna kõrvale salati või külma kastme poolest väga suurest tomatist, paarist kahvlitäiest kapparitest, peotäiest värsketest piparmündilehtedest, poolest sibulast ja poolest potsikust kodujuustust. Soola ja pipart natuke ka.

Peedisalat upumunaga

A. oli ahjus peete küpsetanud ja oma lõunasöögi kõrvale (kui mina veel magasin) porgandisalatit teinud. Porgandisalat tähendas riivitud porgandit õli, natukese palsamiäädika ja natukese suhkruga (mina ise jätaks suhkru ära ja vbla ka äädika, aga no ise teeb, ise teab). Porgandisalatit jäi üks magustoidukausitäis üle.

Mõtlesin, mida head teha, ja kuna meil on ka palju sepikut-saia – kuidagi juhtus, et sigines korraga kaks röstsepikut ja veel üks ciabatta – siis tundus salat lõpuks kõige parem. Ja et toekam oleks, munaga; ja kuna mulle ükskord veini sees kooreta keedetud munaga peet juba väga maitses, siis just sellise munaga, mitte koorega.

Hakatuseks panin munakeedupotile kuumuse alla, võitüki potti ja kuni see kuumenes, hakkisin ühe sibula. Sibula panin sinna sisse hauduma. Haudumise aegu puhastasin-hakkisin ka ühe küüslauguküüne ja panin juurde. Tõin õuest kaks veel kõlbulikku leeskputkevart.

Lüpsin selle halva punase veini pakist, mis juua ei kannata, ühe kruusitäie veini, valasin sibulahautisele peale, lisasin ka pool kruusi vett ja suskasin leeskputkevarred sinna sisse.

Kui keema läks, keerasin kuumust vähemaks ja lisasin supilusikatäie aedviljapuljongipulbrit, viis nelgiterakest (või õiekest? misasjad need on?) ja natuke kuivatatud sellerit.

Jätsin selle podisema ja puhastasin ühe pikerguse peedi. Lõikasin selle kausi sisse veerandviiludeks. Panin teisele pliidiplaadile kuumuse alla, panni tulele ja panni peale tublisti päevalille– ja kanepiseemneid, näpuotsaga tilli-, koriandri-, sinepiseemneid ja köömneid röstima, kui nad esimesi praksatusi tegid, keerasin kuumust vähemaks. Ise segasin samal ajal porgandisalati ülejäägipeediga kokku. Kui seemned olid veidi jumet võtnud ja praksusid, valasin nad salatile otsa, panin samale pannile tavalist rapsiõli ja maitseks natuke oliiviõli ka ning katkusin sinna tükikesteks umbes kolmandiku tavalist suurt ciabatta‘t.

Veini-puljongisegusse poetasin koore seest ettevaatlikult kaks kanamuna; keerasin korraks kuumust natuke juurde, et keema läheks, ja siis kohe täitsa ära, las kuumeneb jääksoojuses.

Ise segasin samal ajal aeg-ajalt pannil olevaid saiatükke ja tegin kastme: panin porgandisalatist vabanenud kaussi veerand lusikatäit mett, umbes sama suure julga sinepit, tilgakese palsamiäädikat ja siis nii palju majoneesi, kuni segades maitses veidi liiga krehvtise sinepikastme järele. Lisasin mahendamiseks tilgakese oliivõli ja siis sain aru, et midagi oleks ka konsistentsi vedeldaimseks vaja – nii et sortsasin ka kefiiri juurde (pealegi mulle meeldivad hapupiimalistega salatikastmed).

Keerasin saiapannil tule alt ja hakkisin sinna veel ühe küüslauguküüne.

Tilga palsamiäädikat lisasin ka otse salatile.

Tõin õuest paar oksakest piparmünti , hakkisin peeneks, lisasin salatile ja segasin selle läbi.

See nägi nüüd nii ilus välja, et mul polnud südant kahvatut kastet sinna peale valada. Nii et serveerisime nii: kumbki pani supitaldriku ilusat peedi-porgandi-seemne-piparmündisalatit täis; salati otsa veinipuljongist välja õngitsetud muna; sinna peale krõbedaks praetud saiatükke; ja kastet nõristasime sedamööda peale, nagu vaja oli.

See oli peaaegu et megagurmeetoit. Tähendab, hirmus hea. Päris megagurmeest jäi puudu ehk ainult see, et upumuna oli natuke liiga ära keenud – ma oleks tahtund, et kollane veel natuke voolaks. Aga sellegipoolest oli jube hea. Kusjuures megaodav ka – ja tegemiseks läks maksimaalselt 30 minutit (tänu sellele, et peedid olid juba enne ära küpsetatud ja porgandisalat juba päevast üle jäänud).

Salat oli imemahlane ja hea, seemned krõpsusid mõnusasti ja andsid oma head maitset, saiatükid omalt poolt, muna andis oma panuse… seda on tegelikult raske kirjeldada.

Kogus oli kahele täpselt paras – kumbki sai salatist supitaldriku pilgeni täis ja ladus sinna otsa kõik muu kraami ja sellest saigi kõht mõnusasti, aga mitte liiga täis. Rohkematele inimestele oleks vaja rohkem peeti-porgandit – ja loomulikult muna per nase.

Munakeetmisest üle jäänud veini-puljongisegust kavatsen homme suppi teha.

Õuna-krabipulgasalat ja “vaese mehe gumbo”

Ostsin kõige suurema paki krabipulki, mida ma näinud olen – terve kilo, poole pikemad pulgad kui tavaliselt. Sest odav oli ja küll me nad ära sööme.

Esimesel õhtul tegin sellise salati: puhastasin-lõikusin oma tundmatut sorti pisikesi magushapusid õunu niipalju, kui viitsisin. Mis tegi umbes pool salatikausitäit või natuke vähem. Hakkisin sinna otsa 1 küüslauguküüne; kühveldasin umbes pool purki konservherneid; lõikusin vist viis pikka krabipulka (st sama kogus, mis 10 tavalist) sinna otsa juppideks; pudistasin otsa veidi piparrohtu, kastmeks majoneesi, paar spl just tühjakssöödud heeringapakki järelejäänud õli ja natuke mädarõigast (ja kodujuustupaki põhja jäänud viimase supilusikatäie).

Tuli päris maitsev, aga täiuse jaoks tahaks ma sinna veel mingit komponenti, mis ei annaks magusust juurde. Praegu olid kõik asjad seal natuke magusad – õunad, herned, krabipulgad. Võib-olla kurk teeks selle töö ära. Või näiteks hapukapsas. Või mingit salatit või võilillelehti (pime oli juba, ei leidnud võilillelehti õuest üles). Väärib mõtlemist, sest üldiselt oli ikkagi maitsev. A. kommentaar oli, et maitseb parem, kui välimuse järgi arvaks.

Eile tegi A. praemaksa, kartuliputru ja porgandisalatit, nii et siis sõime seda, mina söögitegemises mingit rolli ei mänginud.

Täna tuli mul tuju suppi teha – hakkisin 2 poolikut (mina ka ei tea, kuidas meil 2 poolikut sibulat tekkis) ja 1 terve sibula, 4 sellerivart (lehed panin esialgu kõrvale) ja panin poti põhja õliga hauduma. Tükeldasin kaks kuivanud sepikuviilu nii peeneks, kui viitsisin; viskasin potti juurde veidi tšillipuru ja kõik need sepikutükid. Ja lasin natuke haududa. Kui enam ei viitsinud, valasin nii palju vett peale, et kõik oli kaetud – võis olla mingi liiter. Kui see keema läks, panin poolteist puljongikuubikut sisse. Kui seegi keema läks, valasin umbes liitri tomatimahla lisaks. Ja maitsestasin natukese puhta aed-liivatee ja natukese provanssaali ürdiseguga.

Kui see kõik suure podinaga keema läks, keerasin kuumuse ära (mu pliidil on pikad juhtmed, nii et selliseid asju tuleb aegsasti teha) ja maitsesin – oli kuidagi lame ja veidi liiga hoidisene, niisiis sortsasin sinna natuke seda halba punast veini, mis on imelikul kombel juba mitu lamedavõitu toitu paremaks suutnud teha, ja hakkisin supi sisse ühe värske tomati. See võttis podisemise nõrgemaks, nii et ma julgesin ka 5 pikka krabipulka sinna sisse jupitada. Ja viimaks hakkisin ka ühe küüslauguküüne ja need kõrvalepandud sellerilehed supi sisse.

Eks ta selline väheke kiirtoit oli, aga selle kohta päris okei. Taliesin oli esimene degustaator, tema kiitis, kuidas seller sinna sobib.

————————————————————————————————————————————–
PS: salatisse oli heeringast üle jäänud õli panna tänu sellele, et eelmisel päeval olime söönud heeringat, kodujuustu, õunasalatit (tähendab, hakitud õunu), natuke sibulat ja pannil praetud rukkileivakrõbuskeid. See ei kvalifitseeru vist päris söögitegemiseks – lihtsalt praadisin leivatükke ja hakkisin õunu-sibulat ja siis panime heeringa, õunatükid, sibula, kodujuustu ja leivakrõbuskid taldrikule kõrvuti. Aga päris korralik toit tuli sellegipoolest.

Ma olen viimasel ajal jätnud mitmest toidust, kus tavaliselt käib kartul, kartuli välja, sest õunad on ka ise mõnevõrra tärklisesed, õunu on palju ja neid oleks mõistlik süüa ja siis tuleb juba mõte, et kas on vaja kaht nii sarnast asja kõrvuti taldrikule panna. Võib-olla mängib rolli ka see, et natuke varem tuli mul kartulist küllastus kätte.

Mustasõstra-hapukoorekook munavalgevahuga

Tegin Taliesini sünnipäevaks kahest retseptist hübriidi: sellest marjakoogist ja viimatisest mustasõstrakoogist. Asja mõte oli sellest, et viimane kook tuli nii hea, et tundus kingituseks sobiv, aga ma tahtsin teha laktoosivaba. Ja laktoosivaba hapukoort müüakse, aga kohupiima mitte nii väga (leidsin maitsestatud variante, aga mitte puhtaid).

Põhja tegin peaaegu nii, nagu viimatisel koogil: veidi vähem kui klaasist jahust, 3 spl võist, 4 dessertlusikatäiest suhkrust ja 1 munakollasest puru. Tähendab, veidi vähem suhkrut kui eelmine kord ja seegi oli igasugustest päradest kombineeritud, sest jahu oli mul meeles poest tuua, aga suhkrut unustasin osta – läks natuke pruuni, natuke moosisuhkrut. Puru läks vormi põhja ja 180 pügalaga 5-7 minutiks eelküpsema.

Täidise jaoks lahutasin 2 muna, segasin nende munade kollased 1 spl pruuni suhkruga ja lisasin umbes 200 g hapukoort ja siis veel natuke hapukoort, et rohkem saaks. Üritasin võimalikult korralikult segi ajada.

Segasin kausikesetäie mustsõstraid 2 spl tärklisega (mitte rohkemaga, sest mul ei olnud ka sõstraid väga palju) ja 1 spl suhkruga. See oli märksa vähem suhkrut, kui retsepti järgi oleks pidanud. Nuputasin veidi ja võtsin siis mingi 3 spl kodutehtud maasikasiirupit – et kui mul on marju vähem kui retseptis ja suhkrut samuti, siis maasikasiirup esindab mingil määral mõlemat, annab magusust ja marjasust. Maasikasiirupi segasin hapukoore sisse.

Algne plaan oli marjasegu eelküpsetatud koogipõhjale laotada ja hapukooresegu sinna otsa kallata, aga poole laotamise pealt sain aru, et sellest marjakogusest ei jätku, et neid ühtlaselt jaguks, korjasin koogipõhjalt kokku tagasi ja segasin hapukooresegu sisse. Muist marju jäi terveks, muist läks katki, nägi päris kena välja. Valasin põhjale ja lükkasin ahju, nüüd juba 160 pügala peale.

Lasin mingi 15-20 minutit küpseda, siis oli näha, et hakkab juba tahenema; otsisin kõik kohvikutest suveniiriks võetud suhkrutorukesed ja viimase tuhksuhkru kokku (3 suhkrutorukest ja ehk nii 1 spl tuhksuhkrut); vahustasin 2 munavalget natuke aega, siis lisasin suhkru ja vahustasin päris kõvaks vahuks. Panin vahu hapukooretäidise peale, keerasin kuumuse 140 peale ja panin uuesti ahju.

Ja küpsetasin, kuni oli pealt helepruuniks tõmmanud.

Kook sai kõvasti kiita, et sulab suus ja mis kõik veel; ma ise mõtlesin, et rohkemate marjadega oleks ehk veel parem olnud, aga mis sa teed, kui pole enam päris see hooaeg. Igatahes tundub see purupõhi kuidagi kindlam variant kui korralik muretainapõhi – juba kaks korda on ta erineva täidise all ilus krõbe jäänud ja ausalt öeldes on seda ka lihtsam vormi põhjale laiali ajada.

Paar päeva hiljem tegin koduseks söömiseks tavalist õuna-hapupiimakooki ka (selle koogipostituse viimane retsept). Vähem been kui kõik need vahepealsed marjakoogid, aga ikkagi kindel hea kook ja käe sisse kulunud.

Mustsõstra-kohupiimakook munavalgevahuga

Tegingi selle mustsõstrakoogi ära!

Väikeste modifikatsioonidega küll. Alustades sellest, et täidise ja munavalgevahu sisse läks osaliselt moosisuhkur, sest mul sai tavaline otsa. Ja ma mõtlesin, et järsku ongi hea; sest teiseks kavatsesin ma täidisesse ka vähem muna panna ja võib-olla moosisuhkur aitab selle asemel küpsedes taheneda.

Algus oli sama: tegin veidi vähem kui klaasist jahust, 4 spl jahedast võist, 4 dessertlusikatäiest suhkrust ja 1 munakollasest puru ja panin vormi põhja.

Siis segasin veidi alla poole klaasi suhkrut 2 spl (nüüd juba pehmenenud) võiga, siis 2 spl jahuga, mäkerdasin sinna juurde 300 grammi kohupiima (Nopri 10%, see maitseb mulle), 1 munakollase. Ja kuna ma olin otsustanud, et ma sinna täidisesse rohkem muna ei pane, sest esiteks olen ma ihne ja teiseks hakkab A.-l munarikastest kookidest kõht valutama, panin selle võrra rohkem hapukoort: umbes 5 spl (hapukoorelusikatäied tulevad mul alati kuidagi umbkaudsed). Segasin sinna sisse pool klaasi mustsõstraid, neid purustama ekstra ei hakanud, las läheb osa laiali ja osa jääb terveks.

Küpsetasin purupõhja enam-vähem 7 minutit (oma äkilise ahju 180 pügala juures keskmisel siinil), siis keerasin kuumuse 160 pügala peale ja panin täidise peale. Nüüd küpsetasin juba alumisel siinil.

Retsept nõudis 35 minutit küpsetamist, aga mul hakkas isegi vähendatud kuumuse juures 20 minuti järel tõmmuks kiskuma. Lasin tal veel niikaua olla, kuni ma vahustasin nende kahe muna valged, mille kollased olid juba koogi sees; poole vahustamise pealt lisasin peaaegu pool kl suhkrut; siis plötserdasin selle vahu koogi peale ja lasin seal alumisel siinil veel 7 minutit olla (5 minuti järel põõrasin tagumise külje ette, et ühtlasemalt võtaks). Siis keerasin tule maha ja lasin jahtuvas ahjus seista.

Küpsemise ajal võttis see vaht uskumatud mõõtmed, kahjuks ei jäänud sellest pärast midagi järele. Aga maitse oli super. A. kiitis ka, märkides lisaks, et kohupiimaga koogiga peaks ikka ka vaeva nägema, et untsu keerata. Ma vaidlesin vastu, et ükskord läks untsu – see tagurpidikook. Aga olgem ausad, tookord sain ma ka retseptist valesti aru; ja isegi siis ei tulnud ta otseselt halb.

Mis mulle meeldis: mitu erinevat konsistentsi, huvitav- täidis pehme ja niiske, vaht kohev ja pealt krõbe, põhi lihtsalt krõbe; ja just parasjagu magus, hapukas ja õrn, ilusti tasakaalus.

Mõtlesin, et ise kooki teha on ikka nii tasuv. See tuli ju praegu igavesti peen kook, aga ainete omahind tuli midagi 2 ja poole euro ringis, hoolimata või kõrgest hinnast. Isegi kui elektrikulu juurde arvata – ikkagi ei saaks ma poes selle raha eest nii uhket kooki. Tõenäoliselt isegi kaks korda rohkema eest mitte, peenemad koogid on ikka 7-8-10 eurot. Ja poekookidel ei ole pahatihti isegi sama hea tooraine.

*
Käisin muidu veel teiste retsepte lugemas ja leidsin veel kaks tükki, mida tahaks proovida: eriti kiire pärmitainakook; ja tagurpidikook halvaaga. Õunu ju jagub.

Kiire porganditoit

Mul oli: kõht tühi. Ja A. oli lillkapsatoidul päkad silma ajanud.

Mul oli: porgandit, sellerit ja poolik porrulauk.

Niisiis puhastasin 3 porgandit, panin panni õlitilgaga tulele, viilutasin need porgandid; ja jupitasin 2 sellerivart; ja viilutasin selle porrulaugujupi. Apteegitilliseemneid puistasin juurde. Ja panin nad kõik pannile kaane alla madala kuumusega hauduma, ise läksin internetti jaurama.

Üks 10 minuti pärast pudistasin sinna ühe musta leiva viilaka tükkideks ja poetasin tükikese võid juurde.

Kui gemüüse hakkas peaaegu pehmeks saama, pudendasin sinna otsa kolmandiku kanapuljongikuubikut.

Kõige lõpuks lisasin hästi väikese sortsu vett ja pigistasin ühe sidruniviilu mahla sinna peale.

Sõin juustuga, oli väga hea. Natuke tomatit hakkisin salatiks kõrvale, sest mis see poolik tomat seal närtsib laua peal. Juurde jõin alkovaba õlut, see sobis (üldse õlu ja porgand sobivad minu arust).

Lillkapsas tomatiga (jälle üks kiirtoit) ja õunaga meesepik

Tulin koju, nohune, vaja midagi sooja ja head süüa, ei taha pelmeeni.

Panin panni õlitilgaga sooja, hakkisin laual vedeleva pooliku sibula pluss ühe küüslauguküüne, panin pannile. Puistasin sinna hästi natuke tšillihelbeid ja lihtsalt natuke apteegitilliseemneid juurde. Lasin natuke haududa ja monteerisin lillkapsa küljest tükke lahti. Siis tükeldasin poolteist suurt küpset head tomatit otse pannile, segasin; tegin lillkapsa küljest lahtikangutatud tükid väiksemateks ja panin sinna juurde, natuke soola ka ja kaas peale. Hautasin mingi 10 minutit, siis keerasin kuumuse maha ja lasin jääksoojuses pehmeneda.

Välja kukkus midagi supi ja hautise vahepealset, tomat oli nii mahlane. Imehea. A.-l ei olnud esialgu söögi vastu huvi, sest tema oligi oma lõunaajal pelmeene söönud, aga lõhnade peale elavnes ka tema – ja õnneks oli ka parasjagu tulnud, et jätkus mõlemale, muidu mine või lillkapsa pärast kaklema. Panime taldrikus veel juustu peale. Meil oli krõbedat värsket sepikut, mis sobis väga hästi sinna kõrvale, sellega sai taldrikust leemekest kaapida.

*

Kui juba sellist head sepikut oli, tegin magustoiduks meesepikut – täpsemalt või ja meega. Lõikusin värskenduseks õunaviilakaid sama taldriku peale, aga kui ma olin võtnud sepikuampsu peale õunaampsu, sobisid need nii hästi kokku, et ma garneerisin oma esimese meesepiku kohe tihedasti õunaviiludega ära. Ja pidin õuna juurde lõikuma, sest teine sepik oleks muidu õunata jäänud. Soovitan!

Ma olen ennegi mõelnud meega magustoitude juurde õuna panna, aga mu tavalise kombo ehk meega kreeka jogurti juurde tunduks õun nagu liiga kõva ja jäik. Sepikuga sobis tekstuur see-eest ideaalselt, see vajab ka ise närimist.

Kreeka jogurtist rääkides – eile sõin kreeka jogurtit vahelduseks hoopis kodutehtud maasikasiirupiga. Ja puistasin röstitud päevalilleseemneid peale. Vat nende kõvadusaste oli küll jogurti juurde paras.

Kõrvitsa-panniroog

Mul oli veel üle poole rasket kõrvitsat (tähendab, veidi üle poole kilo) ja porgandeid, kaalusin, kas küpsetada ahjus või panni peal, pann tundus lihtsam.

Hakkisin 1 sibula ja 2 küüslauguküünt ning panin pannile praadima (mitte liiga kuumalt), tükeldasin 1 sellerivarre ja lisasin selle pannile (selle varre lehed panin korraks kõrvale). Siis puhastasin 3 saledat porgandit, tükeldasin, panin pannile; siis kõrvitsa, kuubikuteks, pannile. Meenus, et mul on veel chorizo-vorsti, hakkisin ka seda natuke maitseaineks juurde. Siis võtsin 4 rukkileivaviilu, lõikasin kuubikuteks ja lisasin toidule. Panin sinna maitseks juurde 1 tl punast karripastat, näputäie koriandriseemneid ja näputäie apteegitilliseemneid. Ja siis lasin haududa. Mingil hetkel tundus, et kuivavõitu on, siis lisasin vedelikuks sortsu taimeteed, mis oli üks paras maitsetaimetee – pune, majoraan, meliss – kui seda teeülejääki poleks olnud, oleks lihtsalt vett lisanud.

Üks kümne minuti pärast hakkisin 1 väikese punase paprika ja poolteist kollast tomatit ning lisasin need toidule; lõikasin väikese sidruniviilu ja pigistasin selle mahla kõige peale. Lasin natuke olla, siis keerasin tule ära ja hakkisin sellerivarrest üle jäänud lehed toidule lisaks. Panin maitseks toda kogemata ostetud soolast võid ja veidi soola veel pealekauba. Kui söömiseks läks, panime juba taldrikus juustu peale.

Tuli päris hea; ainult et see kollane tomat tundus justkui veidi liiga hapu. Oleks nagu midagi magusamat tahtnud, see pani mõtlema, et äkki prooviks järgmine kord õuntega. Või ei olnud lihtsalt suurem asi tomat ja tuleks ikka Intsu talu omade juurde jääda. Arutasime ka, et rosinad sobiks.

Aga ma arvan, et ma eksperimenteerin vürtside-õunte-rosinatega uuesti siis, kui on juba külmem ja porgandid vintskemad. Sest kuigi toit tuli hea, olid mul väikesed süümepiinad, et ma lasen praeguste üsna noorte porgandite õrna maitset nii vähe välja paista. Peaks seni, kuni nad veel sellised õrnad ja magusad on, natuke kergema ja puhtama maitsega süüa tegema. Küll talvel jõuab vürtsitada ja pikalt hautada ja nii edasi.

Õuna-munavahukook

Etteruttavalt – ma ei jäänud kõige rohkem rahule.

Koogitegemise ajend oli see, et James Bondi filmi vaadates tuli äkitselt õudne sefiiri-isu. Sefiirile lähim asi, mida sai endale lihtsalt tekitada, oli munavalgekattega kook.

Tainasse panin 100 g võid, klaasi jahu, veidi alla poole klaasi suhkrut ja 3 munakollast; hakkisin segi, mätsisin kokku nagu muretaina ikka; siis mätsisin vormi põhja. Küpsetasin seda 180 kraadi juures veidi ette, sel ajal, kui ma õunu puhastasin.

Õunu puhastasin neli keskmist (Talvenaudingut) ja 2 pisikest (tundmatut südamekujulist) õuna. Võtsin vormi ahjust, panin õunad sisse, siputasin teelusikaga suhkrut peale ja lükkasin ahju tagasi. Ja keerasin ahju termostaadi 160 peale (mis vbla on tegelikult rohkem, sest see ei ole päris tavaline praeahi).

Siis vahustasin nende kolme muna valged, mille kollased ennist taina sisse olid läinud; poole vahustamise pealt lisasin umbes 1/3 kl suhkrut.

Võtsin poolküpse koogi ahjust välja, ajasin munavahu seal peal laiali, lükkasin kõik ahju tagasi. Küpsetasin, kuni oli pealt helepruun, keerasin tule maha ja jätsin jahtuvasse ahju tahenema.

Tuli OK kook, aga mitte midagi imelist. Mulle sobis, et munavalge oli jäänud pehme (nagu “pisarakoogil”); aga põhi oli kuidagi plink. Ei jäänud küll tooreks, aga polnud ei nii krõbe, nagu muretainas võiks olla, ega mure nagu keeks. St ma saan aru, et kolm munakollast võivad taina muretaina jaoks liiga pehmeks teha, aga tavaliselt, kui mul on rohkem munakollaseid olnud, on lihtsalt keeksine põhi tulnud, mis on samuti hea. Aga seekord ei olnud nagu kumbki. Ma kahtlustan, et oleksin pidanud taina tegema pehme muretaina loogikaga – kui mul on parajasti ükskõik, kas tuleb keeks või muretainas, ja sihin kuhugi keskele, tuleb, kumb tuleb, siis pehme muretainas saab sujuvalt keeksiks üleminekuga paremini hakkama (siiani on alati saanud). St selle menetlusega, et kõigepealt tuleb või kuidagi pehmeks saada, siis nühkida suhkur ja või omavahel niivõrd-kuivõrd vahtu, siis lisada munakollased ja lõpuks jahu. Aga mina tegin liivataina loogikaga, külma võiga ja hakkides.

Ja natuke nagu liiga magus oli ka. Või õigemini liiga vähe hapu. Oleks pidanud ilmselt antoonovkaid võtma.

Teine mõte, mis pähe tuli, et äkki oleks kate tulnud vähem lääge, kui ma oleks õunad munavalgevahu sisse seganud.

Eks kõiki neid parandusideid jõuab veel katsetada, õunu on lademes.

———————————————————————————-
PS: A. ütles just, et see põhi oli hea. Mis on eriti üllatav, sest tavaliselt talle munarikas tainas ei meeldi. Tal oli väike etteheide pigem sellele, et õunad krõmpsusid liiga palju. Mulle see krõmpsumine jälle iseenesest meeldis, kuigi kook ei tahtnud taldrikul ilusti tükkis püsida.