Üks kiirtort, paar salatit, makaronitoit toorjuustu ja suitsukalaga; ja halva poeborši päästmine

Poebiskviidist tort: allah. šokolaadibiskviit, immutasin kihiti kõigepealt jahtunud kohviga, kui see otsa sai, siis jahtunud taimeteega, vahele läks kõigepealt kakaokohupiima, seejärel vaarikamoosi ja puhast kohupiimapastat, siis jälle kakaokohupiima, siis jälle moosi ja pastat, lõpuks peale kohupiimapastat, mille otsa pudistasin ülejäänud koogipuru ja kaapisin šokolaadilaastukesi. Välimus oli ikka kuidagi plönn. A. arust oli ilus ja ilmselt ka hea, sest ta sõi selle peaaegu kõik ise ära; minu jaoks oli liiga magus (hoolimata sellest, et osa kohupiima oli maitsestamata), sõin kolme päeva peale ainult 2 tükki.

*

Siis tegin kalasalatit: 2 väikest aurutatud peeti, 2 skumbriafileed (lätlased on nüüd sellist toodet hakanud pakkuma, jälle allahindlusletist leidsin, kusjuures “parim enne” polnud lähedalgi), hästi natuke hakitud sibulat, 2 väikest hakitud õuna ja natuke Ep. jäetud läätsespagette (enne keetmist katki murtud). Maitseks veidi kappareid. Kastmeks läks mädarõigast, veidi majoneesi, veidi kefiiri. Tuli päris maitsev, vbla liigagi, ma liialdasin ja sõin kõhu liiga punni.

*

Viimase skumbriafileega täiendasin makarone. Tähendab, keetsin mingeid lühikese toru kujulisi makarone (olid nad nüüd penne või hoopis maccheroni nimega, igatahes sellised umbes 3-4 cm pikkused, mitte kõige peenemad tugevad torud, mida on hea kastmega segada), samal ajal hautasin pannil natukese võiga (see oli kuivatatud tomatitega või!) porrulaugu- ja porgandiviilakaid (ühe porrulaugu hele osa, 2 väikest porgandit), lisasin hautisele veidi soola ja veidi sidrunimahla; kui makaronid valmis said, kurnasin nad ära, aga mitte liiga hoolikalt; valasin nad koos viimase potti jäänud keeduveesortsuga pannile gemüüse sekka ja siis lisasin paar-kolm supilusikatäit toorjuustu (st koguse, mis oli toorjuustupotsiku põhja peale jäänud) ja segasin ära, kuni see juust moodustas sousti. Maitseks kraapisin muskaatpähklit juurde. Taldriku peal lisasime skumbriat. Üldiselt oli väga mõnus toit, A. oli samuti rahul, aga ma ise leidsin, et sidrunimahla oleks võinud alles koos toorjuustuga lisada, siis oleks ühtlasemalt maitsestunud (praegu olid porgandid saanud tugevalt sidrunimaitseliseks, aga soust ise vähem).

*

Millalgi vahepeal oli üks päev, kus me mõtlesime, et teeks purgisuppi (borši), aga see ei maitsenud kuigi hästi, oli rasvane ja ajas iiveldama ja supipära jäi üle. Järgmisel päeval tegin seetõttu jälle hapukapsa-peedisalatit (2 aurutatud poepeeti, paar peotäit hapukapsast, poolteist väikest õuna, natuke makaronitoidu sisse panemata jäänud porrulauku, kastmeks veidi kefiiri, veidi majoneesi, maitseks veidi köömneid), mille kõrvale praadisin veidi peekonit ja sepikutükke.

See tegi olemise paremaks, nii et ma julgesin järgmisel päeval külmas seisnud boršipärale läheneda. Ega muud olnudki, kui et õngitsesin hangunud rasvatükke niipalju välja, kui sain (ja viskasin ära – see ei olnud üldse hea rasv, kippus suulakke kinni jääma), tühjendasin kastrulisse supile lisaks purgitäie konservtomateid; lisasin maitseks aed-liivateed ja basiilikut. Kuni see soojenes, avasin hoolikalt viimased vutimunad – novembris munetud, otse söögi sisse ei julgenud panna. Kompostinõu kohal tegin koore katki, piilusin ja vastavalt vaatepildile läks muna komposti või kaussi. Osa mune oli… mitte isegi mädad, vaid kõvaks kuivanud, need viskasin ära; aga viis munakest olid korras. Endale meelespidamiseks: tegelikult teeb headel ja halbadel vutimunadel ka näo järgi vahet – kõik head munad olid ilusad läikivad, ärakuivanud munad olid tuhmid. Ma arvan, et neil oli koor natuke kannatada saanud, seepärast nad ära kuivasidki.

No ja need väljavalitud munad valasin siis kausist ettevaatlikult supi sisse, kui see keema läks. Ja päris lõpus lisasin umbes 2 tlika tabascot ja jahvatasin musta pipart peale. Niiviisi pikendatud ja täiendatud kehvast poeboršist sai kokkkuvõttes igavesti maitsev supp (kuigi kahtlustan, et kui ma oleks lihtsalt tomatikastet maitsestanud ja sinna mune lisanud, oleks hea toit tulnud ka ilma boršikomponendita).

Advertisements

Kaerahelbepõhjaga kodu- ja toorjuustukook

Kodujuustukook juhtus niiviisi: kui mina olin haige ega tundnud söögi vastu mingit huvi, tegi A. otsast ühe kodujuustu lahti ja edasi jäi see seisma. Kui toit minus juba väikest huvi hakkas äratama, hakkasin asja uurima ja kodujuust oli endale juba väikese kirme peale kasvatanud. Viskasin kirme ja kirmesed juustuterakesed komposti, aga ülejäänu tundus siiski veel üsna korras olevat. Leidsin, et koogiks teha on kõige ohutum, ikkagi läbi küpsetatud, ja sukeldusin retseptidesse.

Kõige inspireerivamad olid lõpuks saiade-pirukate-kookide raamatu kaerahelbe-muretainakoogi ja “100 koogi” teise osa kohupiima-apelsinikoogi retseptid.

Sünteesisin neist ja oma koostisosadest sellise: põhjaks võtsin 2 klaasi kaerahelbeid, 100 g võid (mille tükeldasin suvaliselt kaerahelveste otsa), pool klaasi suhkrut, 1 spl (või veidi rohkem) vett ja hästi natuke soola. Hakkisin noaga kausis ringi nagu sõge, seejärel näppisin jupp aega, kuni pudi oli juba ühtlasem. Tõstsin selle pudi ahjupanni põhja, ajasin laiali, litsusin millekski koogipõhjalaadseks ja panin selle kupatuse sahvrisse jahedasse.

Täidiseks panin kodujuustu kaussi, riivisin ühe veriapelsini koort peale ja pigistasin selle apelsini mahla sinna juurde. Siis võtsin viigimarju, mis ma viimati olin ostnud ja mis ei olnud niisama süüa suuremad asjad – jube kuivad ja vintsked, peaaegu et hammas ei hakanud peale. Lõikasin need tükkideks (kolmeks või neljaks) ja viskasin kausipõhja vedeliku sisse likku. Tugevama maitse huvides võtsin ka natuke varem kogutud kuivatatud apelsinikoori, uhmerdasin ära ja lisasin kodujuustusegule. Ja sortsasin üht vana lahtitehtult (tähendab, ikka korgiga, aga korra oli avatud olnud noh) seismajäänud ja säilivustähtaja ammu ületanud koorelikööri natuke juurde.

Siis panin ahju sooja ja tegin natuke aega ei tea mida, vbla lämisesin netis.

Kui ahi oli kuum (minu ahju 180 kraadi, mis võib-olla tähendab päriselt 200), panin koogipõhja küpsema. Olin valvas, lasin tal mingi 10 minutit küpseda, vahepeal keerasin teise külje ette (ahi on ebaühtlane), kui hakkas juba mingit jumet võtma, võtsin välja. Küpsemise ajal lisasin kodujuustusegule natuke tavalist ja natuke moosisuhkrut (maitse järgi – st saputasin veidi suhkrut, segasin ära, siis maitsesin jne -, igatahes tundub, et kokku alla poole klaasi), kloppisin sinna ükshaaval kaks muna sisse, pigistasin ühe pooliku seismajäänud hapukoorepaki sinna tühjaks, saputasin hästi vähe tärklist (väga-väga vähe, kuskil 1 tl suurusjärgus, sest lootsin moosisuhkru tahendavale jõule) ja segasin veel kord kõik ära.

Valasin segu eelküpsetatud põhja peale ja lükkasin uuesti ahju. Niipea, kui soojenemise märgutuli ära kustus, keerasingi kuumust vähemaks, 160 peale; lasin nii 10 minutit või natuke vähem rahulikult olla; edasi piilusin aeg ajalt ja pöörasin teist külge ette, kui hakkas servast tahenema, keerasin lausa 140 peale ja kui oli juba üleni tahe, aga oleks võinud veel natuke pruunimaks minna, keerasin täitsa maha.

Ja see kõik tuli üllatavalt hea. Kui ma alguses hästi natuke maitsesin, jäi mulje, et läila, selline noh, nagu A.-le meeldib (ta ostab poest magusaid jogurteid, saate aru! ja magusat kohupiimakreemi!). Aga kui ma terve tüki ette võtsin ja korralikult hambad sisse lõin, siis oli tglt täitsa hästi tasakaalus ja väga hea. Kergelt karamelline ja viigimarjaseemned krõpsusid toredasti hamba all.

Seistes läks põhi muide järjest krõbedamaks.

Sellest inspiratsiooni saanuna tegin järgmisel õhtul külla kaasa samasugust kooki, ainult seekord toorjuustust, mis oli täiesti korralik (A. oli mingi kampaaniaga ostnud). Viigimarjad panin sedapuhku juba enne taina tegemist apelsinimahlaga likku ja lisasin sedapuhku veidi grappat (ei tahtnud sellise kahtlase koorelikööriga kooki külla hakata viima). Kuna juustu oli seekord rohkem, siis tuli ka natuke rohkem suhkrut panna. Tuli sama hea, ainult et paksema täidisekihiga, tähendab, nägi presentaablim välja.

Kolmekuningapäeva oapada ja oapresidendi valimise kook; ja üks juhuslik kõrvitsapirukas.

Noh, kui ma niiviisi jätkan, siis jõuan millalgi lausa olevikku välja.

*
Ka see on mõnes mõttes korduspostitus, sest oapada ja oakuningakooki teen ma igal aastal (vt pühadetoitude postituse allotsast), aga väikeste variatsioonidega olenevalt sellest, mis toiduaineid ja tuju mul on.

Seekord jaoks panin oapaja jaoks eelmisel õhtul likku suure kohvikruusitäie kuivatatud põldube ja herneid. Herned olid rohelised, tähendab, kestaga. Lisaks peotäie riisi (sushiriis, sest seda mul parajasti oli).

Järgmisel päeval loputasin seda segu natuke sõela peal, toimetasin kastrulisse, valasin ligi liitri külma vett peale ja keerasin tule alla.

Ise puhastasin 1 suure sibula ja 2 porgandit, sibula hakkisin, porgandi lõikasin viiludeks ja viskasin potti muu kraami hulka.

Kui korralikult kees, lisasin umbes peotäie tatart.

Tükeldasin sinna sisse kääridega 1 tšillikauna ja hakkisin (sedapuhku noaga) 2 jämedat küüslauguküünt. Nii peeneks kui viitsisin, aga võis arvestada, et nagunii keeb küüslauk seal sees laiali.

Lisasin ühe ketšupipära (koos ketšupipudeli loputusveega) ja sortsu pruuni siirupit; uhmerdasin 5 vürtsitera, 5 või 6 nelgitera ja lisasin samuti potti. Jahvatasin musta pipart ka ja lisasin juba valmisjahvatatud ingverit.

Aeg-ajalt segasin ja kontrollisin, ega põhja ei hakka (see toit kahjuks alati natuke hakkab – ei kõrbe, aga põhjast ei tule kõik lihtsalt lahti).

Kui hakkas pehmeks saama, kaapisin sinna noaga natuke muskaatpähkli küljest; lisasin tublisti kaneeli, natuke aed-liivateed, maitse järgi soola ja natuke provanssaali ürdisegu ka, sest seal oli piparrohtu, mida mul puhtal kujul praegu ei ole, aga ma tahan ubadele piparrohtu.

Kõik sõid ja kiitsid. Perekond R. oli toonud mitut eri sorti värsket krõbedat nisuleiba, mis kulus siia toidu juurde väga ära. Joodi üllatavalt vähe punast veini (meid oli 7 täiskasvanut ja pudel jäi pooleli), aga päris palju tomatimahla (erinevalt tavalisest joodi tomatimahla kann tühjaks ja õunamahla kann ainult poole peale). Aga noh, tomat sobibki ubadega hästi.

Muide, need rohelist värvi kuivatatud herned olid hea valik (poes olin mõelnud lihtsalt, et kui on valida Leedu ja Eesti herneste vahel, võtan kohalikuma) – nad läksid keedes nii heaks ja ilusaks! nagu värsked herned!

*

Oakuninga koogiks tegin peaaegu tavalist hapupiimakooki: vahustasin umbes 100 g pehmet võid poole klaasi suhkruga, lisasin veel umbes 50 g õli ja ajasin ka selle sinna segamini; siis uhmerdasin veidi nelki ja kuivatatud apelsinikoori, siis palusin KL-l jätkata, kes uhmerdas selle nii peeneks puruks, nagu mina ei oleks iial viitsinud. (Uhmerdamiseks tuli meil veel see hea idee, et lisasime poole pealt 1 tl soodat, mis on nagunii igaks petteks hea läbi nühkida – ma usun, et sooda aitas maitseaineid peenemaks saada.)

Panin ahju huugama (esialgu 180 C näidu peale).

Segasin tainasse 1 kl jahu ja 1 kl hapupiima (osalt kreeka jogurti pära, osalt rjaženka); kui see oli segamini, siis veel umbes 2/3 klaasi jahu, millele segasime otse klaasis vürtsi-soodasegu sisse. Ja kaneeli!

Määrisin rõngasvormi võipaberiga üle, pudistasin põhja natuke kaerakliisid (riivsaia ega mannat ei olnud), siis teisaldasime taina vormi, pistsime kuivatatud oa sügavale sisse ja panime küpsema; kui kuumenemist näitav tuli oli ära kustunud, keerasin heaga temperatuurinupu 160 peale.

Mingi 10 minuti pärast pöörasin kooki ahjus ja panin temperatuurinupu 140 peale.

Kokku küpses vist mingi pool tunnikest, vahepeal käisin piilumas (ja grilltikuga sorkimas, et kas on juba küps) ja lõpuks läks ikkagi pealt natuke tumedaks. Aga maitset see ei rikkunud, ilmselt kerge kõrbemine sobib selliste piparkoogimaitsetega.

Oakuningakspresidendiks osutus valituks Viplala. Kui president ei peaks oma valitsusaja vältel täisikka jõudma (mis on ebatõenäoline), siis täidavad tema administratiivseid kohustusi regendid.

*

Juhtumisi tegin justkui selle peo jaoks eelmisel õhtul ka ühe kõrvitsapiruka, sest mul oli vaja kaks seismajäänud toorjuustu ära lahendada.

Kõigepealt tegin lihtsa kaerahelbemuretaina (siis ei olnud mul ikka veel jahu) 100 grammist külmast võist, 3 klaasist kaerahelvestest, hästi natukesest soolast ja umbes spl veest. Nii: hakkisin või kaussi kaerahelveste otsa, hakkisin veel hullunult kausis noaga ringi, lõpuks lisasin soola ja vee ning mätsisin veel näppudega, kuni ühte tükki jäi. Siis mätsisin selle ahjupanni põhjale + natuke külgedele ning jätsin külma sahvrisse seisma ja läksin tööd tegema. Kaussi ära ei pesnud

Pärast panin praeahju 180 C pügala peale kuumenema, ise tegin täidise: kloppisin selles kaerahelbeses kausis 3 muna kahvliga lahti, lisasin kokku umbes 400 g maitsestamata toorjuustu (2 poolikust pakist, mis ähvardasid käest ära minna, ei tea, kuidas meil niiviisi juhtus) ja nühkisin puuspaatliga hoolega segamini, siis lisasin 1 umbes 250 ml purgitäie küüslauguga kõrvitsapüreed (kus on veel midagi hapukat ja võib-olla ka veidi tšillit, igatahes on see üsna tugeva maitsega, aga täpselt ma ei tea – vbla mõni neist retseptidest, kõik küüslaugu ja vürtsidega variandid tundusid päris usutavad, kunagi, kui A. ema hoidised otsa saavad, proovin need järele). Niipea, kui ahi oli kuum, pistsin panni koos pirukapõhjaga ahju, lasin mingi 8-10 minutit olla; siis võtsin välja, valasin täidise peale, keerasin kuumuse 160 peale ja pistsin uuesti ahju. Vahepeal käisin piilumas, kas ikka taheneb ilusti. Kui ainult keskel oli veel niiske laik, keerasin kuumuse 140 peale ja kõige lõpuks, kui enam niiskeid laike polnud, aga kindluse mõttes tahtsin tahendada, keerasin kuumuse ära ja lasin jääksoojuses tiksuda.

Ma ise jäin täidisega rahule ja põhjaga mitte nii väga – kaerahelbed olid servade pealt kuidagi puised, mõtlesin, kas oleks saanud parem, kui oleks enne läbi praadinud – või eelküpsetamise pikema teinud, nii et ikka pruuniks, mitte lihtsalt tahedaks – aga külalised kiitsid ja nähtavasti mitte puhtast viisakusest, sest sellest pirukast jäi ainult 2 väikest tükki järele (kuigi isegi enne oapaja lauale toomist oli päris palju suupisteid, nt KL ja T. olid toonud mitut sorti juustu ja perekond R. tõi ka) ja needki tükid hävitas A. järgmisel päeval enne minu ärkamist.

Kiire salati- ja muiduampsuraport

Vahepeal oli mitu päeva, mil ma turneetasin ja sõin peamiselt väljas (ühes restoranis sõin tähelepanuväärselt head magustoitu, millest ma ei saa aru, kuidas see oli tehtud. Nimi oli “arooniahüüve”). Või oma toas viksilt leiba-juustu-puuvilja-veini (õhtul) või Greekamaa jogurtit rosinatega (hommikul). Või ema sünnipäeval praadi ja kooki, mis olid tema tehtud.

Enne ja pärast seda jõudis paar väga kiiret salatit või salatiga täiendatud võileivalaadset olla.

Esiteks – helistasin ükspäev enne kojujõudmist A.-le, et pangu kartulid keema. Jõudsin koju ja segasin kokku kurki, tomatit, sibulat, kodujuustu, majoneesi, krabipulki ja õue-umbrohtusid (naati, võilille ja piimanõgese latvu). Sõime kartuliga, nämm-nämm. Natuke värsket piparmünti läks maitseks juurde, sest see kasvab samuti peagu nagu umbrohi, mitte midagi temaga selleks tegema ei pea, ainult vahel töökusehoos rohin lemm-maltsu välja (ja söön piparmündi ümbert-vahelt piimanõgeseid ära).

Üks teine päev ostsin poest ahvatleva väljanägemisega lavašši ja tegin sellest kolm erinevat rulli. Pmst kõik selle loogikaga, et lavašš mingi määrdega kokku, lehtsalatit peale ja siis veel midagi täidiseks, seejärel lõikasin juppideks. Määrdeks läks esimesele majonees, teisele karulauguga toorjuust, kolmandale oliiviõli. Täidisesse läks majoneesiga rullile keedumuna, kurki ja tomatit pluss kappareid, toorjuustuga rullile kodujuustu-kurki-tomatit, õliga rullile natuke allahinnatud kitsejuustu (tahket, mitte seda valgehallitusega) ja tomatit pluss musta pipart, vbla läks sinna viimasesse sibulat ka.

Toorjuustu-kodujuustu oma seisis kõige paremini koos, isegi pärast lõikamist (teised kippusid ära lagunema), aga maitselt ei oska öeldagi, mis kõige parem oli. Hämmastavalt toitvad tulid, viimased jupid sõin pigem ahnusest ja aplusest kui kõhutühjast.

* (Tärn, mis märgib reisil oldud aega.)

Kui koju jõudsin, tegi A. lõunauinakut. Mina olin näljane, õnneks oli ta tatart varuga keetnud. Tegin sellest toitu põhimõttel “segan kõik kokku, mis kätte satub, ja nimetan selle salatiks”. Salatisse läks: tatart, viimane jupike kurki, pool tomatit, pool sibulat, natuke umbrohtu (enne ärasõitu tehtud salati tarvis olin oma heinu liiga palju korjanud-pesnud, pistsin ülejäägi enne lahkumist külmkappi ja tagasijõudmise ajaks olid ainult kõige peal olnud piimanõgesed ära närtsinud), viis-kuus väikest lumekrabipulka. Ja majoneesi. Olin väga rahul.

Eile juhtus selline arusaamatus, et me ostsime mõlemad sepikut (arusaamatuse mehhanism: A. helistab mulle linna “Too siis sepikut,” mina vastu: “ma jõuan alles natuke enne kümmet,” A. teeb järelduse, et ma ei too sepikut, kuigi mina tahtsin lihtsalt öelda, et ärgu seda liiga vara oodaku), ja seega tegin ma kuumi võileibu. Kuuma võileiva sisse on parim värske asi minu arust õun, aga õunaga on praegusel aastaajal kehvasti. Ja tomat käitub seal enamasti liiga ohtlikult ja kõrvetab keele ära ja üldse on ta värskelt maitsvam, milleks siis raisata.

Niisiis tõin õuest hoopis veel heinu (naat-võilill-leeskputk), hakkisin ära, määrisin kaks sepikuviilu majoneesiga, kaks ketšupiga, pudistasin mõlema peale heldelt rohupudi ja hakkisin veidi sibulat, katsin juustuga kinni (see juust ähvardas juba hallitama minna või õigust öelda oligi läinud, aga kuna mulle tundus lõhna järgi, et ta on kuskilt ausa juustuhallituse külge saanud, ei lasknud ma end sellest eriti segada). Otsus? hea õllekõrvane tuli, kuigi veidi soolane (ketšupi/majoneesi ja juustu vahele oleks ikka rohkem mingit värsket ilma soolata massi vaja).

Täna otsustasin samal sepikulisel põhjusel teha mingi Caesari salati travestia (Taliesin ähvardas, et kirjutab FB-sse, kuidas “Notsu pilastab Caesari salatit) ja tõin koju lehtsalati ja Worcesteri kastme. Panin seda kastet õliga vahekorras 1:3 kaussi (st üks osa Worcesteri, kolm osa õli), hakkisin küüslaugupealseid sisse, riivisin natuke Forte juustu juurde ja tükeldasin sinna ka ühe vürtsikilu, lõpuks lisasin majoneesi. Tõin õuest piimanõgese latvu ja raputasin sealt hulk aega sipelgaid välja (vbla asjata, putuktoitlus olevat meie tulevik), pesin-hakkisin deformikeeritud ladvad ära ja segasin kastme sisse. Kastet tundus vähe olevat, niisiis lisasin õli ja Worcesteri kastet ja majoneesi. Lõikusin 6 sepikuviilu kuubikuteks ja praadisin panni peal õliga krõbedaks. Katkusin lehtsalati ribadeks ja segasin ülejäänud ködiga ära ja viimaks otsustasin konsistentsi huvides ka kurki lisada – segades läks muidu parajaks saviks. Sõime kolmekesi, igaüks võttis kausist ködi, pani sepikukuubikuid otsa ja kõik olid mumst rahul.

Kuna maitse oli hea, aga konsistents mulle siiski väga ei meeldinud, siis teinekord võib komponendid samaks jätta, aga muidu teen parem klassikaliselt: salatilehed suure taldriku peale ja tsentrisse lörtsatan kastme, nii et saaks salatilehti näpuga võtta ja kõik ei läheks nii ühtlaseks ködiks.

Eelmine Worcesteri kaste oli tavaline Heinzi oma, seekord tõin Lea & ja Perrinsi ja minu arust on see viimane variant maitsvam.

Sünnipäevast saadik: soolased toidud

Esiteks oli üks kiire hapukapsahautis, sest mul tuli meelde, et külmkapis on poolik pangeke hapukapsast, mis ei taha enam kaua seista, ja suitsuvorst (idem). Inspiratsioon tuli Kööginurga ajakirja Baieri hapukapsasalatist – mina ka ei tea, miks ta nimi salat on, tegelikult on hautis mis hautis.

Tähendab, lõikasin pool pangekesetäit hapukapsast natuke peenemaks, panin paksu malmpotti, keerasin tule juba alla, ise keetsin veekeedukannuga kuuma vett, et kuubikust pool kruusi puljongit teha (retsept ütles 125 ml). Valasin selle hapukapsale otsa, lisasin 2 väikest loorberilehte ja näputäie aed-liivateed ja jätsin kaane alla hauduma. Umbes 25 minuti pärast lükkasin malmpoti kõrvale ja võtsin kaane pealt, et vedelikku vähemaks jääks (see on nii paks pott, et seal keeb omapead veel tükk aega edasi), loorberilehed õngitsesin välja ja viskasin ära; kuuma pliidiplaadi peale panin panni ja praadisin selle peal poolteist hakitud sibulat (originaalis oli 2, aga mul ei olnud nii palju) ja umbes 2/3 latti hakitud suitsuvorsti (orig. oli peekon), köömneid puistasin kah vahele. Kui sibul oli klaasjas, valasin hapukapsa potist pannile, segasin ära, panin maitseks veidi pruuni suhkrut, ja kuna mulle tundus toit nii vähehapu kui ka magedavõitu, lisasin veel soola ja sortsu palsamiäädikat.

Tulemus maitses mulle väga ja A. arust oli okei, kuigi tuleb tunnistada, et see toit ajas esiteks janutama (sest nähtavasti oli mu hapukapsahautise maitsestandard häälestatud selle peale, et kõrvale süüakse ilma soolata keedetud kartuleid ja eraldi võttes tuli ta suht soolane – aga mulle maitses), ja teiseks kõhu punni, sest ikkagi kapsas – mulle sobib kapsas eelkõige keetmata hapukapsa kujul, pole midagi teha.

Järgmiseks tegi A. jälle porgandipüreesuppi (porgand-seller-kartul-sibul puljongiga keema, pärast püreerimist toorjuust), mina aitasin seekord minimaalselt (kaapisin supile muskaatpähklit sisse ja tõin pärast õuest leeskputke roheliseks peale). Seda sõime kaks-kolm päeva, või noh, ühest õhtust ülejärgmise õhtuni.

Kui supp viimaks otsa sai, siis avastasin kõigepealt – vist neljapäeval, lastekaitsepäeval – et hapukapsahautist on veel üle ja lisaks on ikka veel üle mingit keedetud tatart, mille A. oli endale juba enne suppi kiireks lõunaks teinud. Mõlemad olid veel korras, segasin kokku, ajasin soojaks ja sõin ära. Hapukapsas oli vahepeal veel soolasemaks läinud ja tatar lahjendas seda tänuväärselt. Tänuväärne oli ka see, et toit vajas ainult soojendaamist – ma ei oleks sel päeval kuidagi viitsinud süüa teha.

Reedel tegin kiiruga veel kord seesama naadi-kalasalatit, mis varemgi (lühikesed niitnuudlid, kalakonserv, blanšeeritud naat, toores sibul, kapparid, tomatid), ainult et seekord oli skumbria omas mahlas ja ma lisasin õli hoopis äsja tühjakssöödud heeringakarbist (hea õli oli, tilliga maitsestatud). See salat on mulle kuidagi sõltuvusttekitav. A. ütles “söödav” ja lisas, et kui seal sees oleks konservi asemel kuumsuitsukala, siis oleks lausa hea. Jätame meelde! Ma küll kahtlen, kas kuumsuitsuskumbria, mida ma tavaliselt salatisse panen, sinna sobiks. On selline tunne, et tugevama lihaga ja lahjemat kala oleks vaja, heiki või merluusi näiteks.

Laupäeval ei teinud süüa – oli suur mälumängulaupäevak, näljaselt koju tulles avastasin õnnelikult, et A. oli grill-liha ja mingeid salatiliblesid toonud, ja sõin õnnelikult liha salatiga.

Pühapäeval pärast trenni ei viitsinud me kumbki midagi leiutada, aga ma arvestasin sellega, et meil on muna, ei suutnud ainult otsustada, kas teha omletti või kalasalatit (ühest küljest hakkas üks juust vanaks minema ja omleti peale sobib juust, teisest küljest oli kalakonserv veel pooleli ja ka heeringat oli); poes leidsin allahinnatud köögivilja korvist ühe suvikõrvitsa, mis oli ainult varre poolt otsast imelik, muidu täiesti ilus, ja see otsustas asja: tuleb suvikõrvitsaomlett. Lõikasin kaks paksu viilu suitsupõske ribadeks (lepasuitsupõske – ma ei mäleta, mis firma seda teeb, aga see on üks parema maitsega suitsulihasid poes ja üks odavamaid ka, tingimusel, et pekk maitseb) ja panin pannile, tükeldasin kaks viilu musta leiba kuubikuteks ja samuti pannile, lõikusin suvikõrvitsa veerandikviiludeks ja kah pannile. Ühe küüslauguküüne hakkisin sinna ka. Siis leidsin pool sibulat ja pärast hingelisi kõhklusi tükeldasin ka selle sinna lisaks. Segasin-hautasin, kuni tundus, et võib juba muna peale panna ja lisasin aed-liivateed; kloppisin kolm muna lahti, valasin otsa, keerasin kuumuse üsna maha ja jätsin tahenema. Ise tükeldasin need kahtlased juustuviilud pisikuubikuteks. Kui muna oli tahe, laotasin juustu sinna peale; ja tegin poolest pikast kurgist ja ühest tomatist salati juurde (tiba soola, tiba musta pipra ja oliiviõliga). Tuli hea ja toitev.

Täna (esmaba) tuli mul järsku ühepajatoiduimpulss (tuli meelde, et meil on porgandit, kartulit ja kapsast korraga); puhastasin porgandid (6 saledat porgandit), kutsusin A. appi tükeldama ja nii me järjest tegime: mina võtsin järgmiseks kapsa pealt koledaks läinud lehed ära ja A. lõikas kapsa pooleks ja pani teise poole kõrvale; siis puhastasin 2 sibulat, siis 3 kartulit; ja A. muudkui hakkis.

Tasapisi läksid nad samas järjekorras ka potti – kõigepealt porgand koos suitsupõse (ja natukese koriandri ja köömnetega) potipõhja õliga hauduma; siis sibul sinna juurde; siis kaks klaasi vett peale ja kui keema tõusis, kapsas juurde. Nüüd mõtlesin, et lähen korjan potikesetäie naati ja tagasi tulles on paras aeg kartul sisse visata, aga see oli väike valearvestus: ma alahindasin oma naadikitkumise aega, sest ma ei piirdunud ainult sööginaadi korjamisega, vaid kiskusin ka koledaks suureks kasvanud naate ära, ja kui ma tuppa jõudsin, olid kõik teised asjad juba pehmed. See on see multitaskingu häda.
Enivei, kui naadiga tuppa sain, viskasin ka kartulid potti ja lisasin veel klaasi vett, sest toit hakkas kuivale jääma. Ise pesin-hakkisin naati ja kui kartul oli juba seda nägu, et saab kohe pehmeks, maitsestasin kõike natukese piparrohu, basiiliku ja selleriga, ning pärast väikest järelemõtlemist ka aed-liivateega, sest toidu sees on kapsast ja parem karta kui kahetseda. Nüüd tõin õuest veel oksakese leeskputke, hakkisin ära, puistasin naadid ja leeskputke potti, keerasin tule maha ja segasin kõik läbi; ja siis lisasin veel toorjuustupära, mis ei olnud A. püreesuppi ära läinud. Ja igaks juhuks 1 spl võid ka, sest mis toit siis võist paremaks ei lähe.

Tuli täitsa korralik vana kooli toit, A. oli samuti rahul (kahtlustan mh seda põhjust, et naadikorjamise pärast said porgandid-kapsad parajaks saviks keedetud). Nagu sellise toiduga ikka, on tal see hea külg, et homseks jäi ka.

Juurde tegin kurgi-tomati-hapukooresalatit, mis tuli täitsa hea ja sobis; aga A. pani oma ühepajatoiduportsu supitaldrikusse ega tahtnud sellises konfiguratsioonis enam salatit lisada (et liiga segi lähevad) ja nii jäi pool salatit üle ja sellest omakorda pool jõudis enne hapuks minna, kui mina lõpu peale teha jõudsin. Kurb lugu.

Toorjuustu- ja jäätisejääkidest kook

A. ostis mingit magusat šokolaadiga toorjuustu; kui ma mitu nädalat hiljem ikka peaaegu täitsa täis karbi külmkapist leidsin, andsin talle teada, et tal on üks juust pooleli ununenud, mispeale tema teatas, et “see tuleb minema visata.” Mina uurisin: ei hallita! ja ütlesin: ei hallita! “Mulle ei maitse,” ütles A., justkui see oleks mingi hea minemaviskamise põhjus.

Täna võtsin kätte ja tegin kõigepealt puru: klaas jahu, kolmandik klaasi suhkrut, natuke alla poole paki võid (ehk nii palju, nagu ma arvasin, et on 75 grammi) – hakkisin noaga segi, näppisin veel rohkem segi, tõstsin pool (või veidi üle poole) puru ahjupanni põhja, nii et see oli ikka ilusti kaetud (mul on suht väike pann, suurema panniga läheb rohkem puru), ülejäänu tõstsin ajutiselt sinna klaasi, millega ma olin jahu mõõtnud ja otsisin välja tolle peaaegu täis juustukarbi (täis karp oli 175 g) ja ühe külmkapimaitseliseks muutunud jäätisepära – mingi veerand või kolmandik liitrit, vahtrasiirupi ja kreeka pähklitega, kui kedagi huvitab.

Panin ahju selle kuumuse peale, millest ma oletan, et see vastab tavaahju 180 kraadile ja kühveldasin juustu ja jäätise kaussi.

Lisaks tõstsin sinna kaussi 2 või 3 spl jaanikaunajahu (ehk kaarobijahu), 3 spl kakaod (kui mul seda jaanileivajahu ei oleks, oleks pannud rohkem kakaod); umbes 1 spl moosisuhkrut, sest mõtlesin, et äkki toimib pektiin ka koogi sees tardainena ja siis ei pea ma tärklist panema; ja hetke ajel uhmerdasin sinna sisse veel 2 pisikest tšillikauna. Et kui juustu häda on, et läila, siis äkki see aitab. Nühkisin selle puust võinoaga, mida mulle puulusika eest kasutada meeldib, raevukalt kõiki aineid, kuni tundus, et on segamini, siis kloppisin väikeses kausis kaks muna lahti, valasin need ülejäänud segu hulka ja kloppisin seda kõike veel. Siis avastasin, et ahi on juba valmis, valasin segu kähku ahjupannile puru otsa ja siputasin ülejäänud puru nii ühtlaselt, nagu oskasin, kõige peale. Ja ahju. Lasin olla, kuni puru hakkas pealt veidi jumet võtma.

Tulemus? Nii alt kui pealt on krõbe; maitse on hea, enam ei ole üldse läila. Täidis võiks ehk niiskem olla, nii et teinekord võiks ahju jahedama peale panna. Tšillit pole peaaegu tunda, äkki oleks võinud rohkem panna. Aga mõni koht siiski võtab suu õhetama, nii et võib-olla ongi tglt paras. Igatahes usun, et tänu tšillile sai parem.

Nüüd mõtlen, kas soovitada retsepti teistele. Ühest küljest sai läägest toorjuustust igavesti hea koogi; teisest küljest, peab siis just seda lääget juustu ostma? äkki oleks maitsestamata toorjuustuga vähemalt sama hea? kolmandast küljest, läägel juustul oli natuke kakaovõid sees ja äkki lisas see koogile midagi head? Aga seda saaks lisada ka lihtsalt šokolaadi näol.

Ah jaa. Kook tuli kaunis õhukene, nii et ilmselt saaks sama retseptiga palju suuremaid juustukoguseid lahendada. Võib-olla oleks paksema täidisekihi puhul ka soovitud niiskust rohkem – aga paksemat kooki peaks kindlasti madalama kuumusega küpsetama.

Ilmselt ei teeks ka rohkem kreeka pähkleid paha – kui õnnestub leida häid, rääsumata kreeka pähkleid. Kreeka pähkli konsistents meeldib mulle magustoitudes ja kookides enamasti teistest pähklitest rohkem, aga ta on nii kuri rääsuma minema (küllap just selle õrna konsistentsi pärast – läheb kergesti katki ja õhk pääseb ligi), et haruharva leian päris häid.

Vahelduva eduga köögiviljatoite ja üks toimiv lahendus ärajahtunud soojale salatile

Esiteks tegin läinud nädalal sellist eksootilist toitu nagu köögivilju kookosekastmes. Tükeldasin mitu porgandit, panin pannile rohelise karripasta pära ja kui see oli juba natuke praadima hakanud, purgitäie kookospiima, sinna sisse panin porgandid, siis hakkisin ühe suvikõrvitsa ja pool hiina kapsast ja viskasin need sinna sekka. Lasin siis natuke aega podiseda, kõige lõpuks viskasin natuke purgiherneid sisse. Maitsestasin laimimahla, natukese kalakastme ja soolaga. Ma ei mäleta enam päris täpselt, aga apteegitilli seemneid võis kah sinna sisse minna. Spagette tegime juurde.

A. oli väga rahul ja mainis veel järgmisel päeval, et see oli hea toit; mina olin natuke pettunud, sest ma olin küll tule ära keeranud, aga see pliidiplaat annab uskumatult kaua pärast väljalülitamist sooja ja nii olid köögiviljad pehmemaks läinud, kui ma tahtsin. Mh, suure tõenäosusega on see üks põhjus, miks A.-le nii väga meeldis.

Järgmisel päeval (õigemini öösel, päeval oli veel seda kookosekastmes toitu järel) tahtsin midagi enda maitse järgi teha; mõtlesin, et õunu on, pirne ka ja õige natuke maapähklivõid, teeks õige gado-gadot või midagi sarnast. Hakkasin maapähklivõist sousti tegema ja taipasin, et ma olin ju kookospiima eile ära pannud; leidsin, et miks ma ei võiks selle asemel kookosrasva panna, saabki rammusam. Ühesõnaga, kaste tuli paarist-kolmest spl maapähklivõist, umbes sama paljust kookosrasvast, sinna sisse pudistatud kuivadest tšillidest ja laimimahlast, mida ma kõiki koos soojendasin. Natuke hakkisin mandleid sisse – idee järgi oleks pidanud maapähkleid hakkima, et oleks üldiselt ühtlane maapähklikaste üksikute tükkidega, aga mul ei olnud maapähkleid.

Salatiks hakkisin paar õuna, paar pirni, eelmisest päevast üle jäänud hiina kapsa pooliku, ühe apelsini (need punased Itaalia apelsinid on praegu väga head) ja ühe keedumuna. Purgiherneid läks ka. Ühe sibula praadisin garneeringuks ära; ja ühel pakil kiirnuudlitel lasin tõmmata ja segasin hulka. Lõpuks segasin kõik kastmega ära. Sõin kõrvale võiga röstsaia ja minu arust oli krõmpsuv võine röstsai selle salati juurde vaimustav.

A. hakkas sama salatit jupp aega hiljem (vbla järgmisel päeval) sööma ja küsis kahtlustavalt, kas ma olen oma suitsuõli sisse pannud. Ma olin pannud tegelikult natuke äsja otsa saanud sprottide õli, aga ei hakanud teda liiga palju valgustama, ütlesin napisõnaliselt jah, las mõtleb, et seesamiõli, sest sprotiõli suhtes oleks ta nagunii veel umbusklikum. Tegelikult viriseski ta kõige rohkem kastme konsistentsi üle, et nagu mingi hangunud loomarasv oleks. Ma maitsesin ise uuesti ja tõsi: nüüd, kus salat oli täitsa külm (alguses, kui mina sõin, olid nuudlid ja sibulad ja kaste kõik soojad olnud), oli kookosrasv ära hangunud ega olnud enam kuigi hea. Hmm. Sellest järeldus: kookosrasva saab kasutada ainult kuumas kastmes (võimalik, et see kehtib ka kookospiima kohta). Proovisin salatit hästi ettevaatlikult soojendada, nii et puuviljad keema ei läheks; see parandas A. arust natuke asja, aga minu arust oli halvem kui enne soojendamist.

Lõpuks lahendasin sooja salati külma ülejäägi niiviisi ära: tõin järgmisel päeval tavalisi pisikesi niitnuudleid ja kõige odavamat sinihallitusjuustu, keetsin nuudlid ära ja segasin kohe kuumalt salatipäraga, sinihallitusjuustu samuti sisse, mandleid hakkisin vist juurdegi. Nuudlite kuumuses oli salatikaste uuesti piisavalt soe, et hea maitsta ja sinihallitusjuust sobis jälle puuviljadega maru hästi kokku.

Järgmisel päeval ei hakanud kulinaaritsema ja sõime lihtsalt heeringat, kartulit ja kodujuustu. Sibulaga. Siis sai kodujuust otsa, aga heeringat oli veel minu suupiste jagu olemas ja ma tegin ühest kartulist, toorest hapukapsast, sibulast ja heeringajäägist kiiresti väikese salati.

Ja nädalalõpuks tegi A. porgandist, sellerist ja paksendamise eesmärgil ka ühest kartulist toorjuustuga püreesuppi, Maire Suitsu kokaraamatu retsepti järgi. Minu panus piirdus ütlemisega, kus riiulis see kokaraamat täpselt on, retsepti väljaotsimisega (kui A. seda üles ei leidnud, sest ta ei uskunud, et porgandi-juustusupp tähendab toorjuustuga suppi) ja maitsestamisega. Olgu siis öeldud, et maitseks panin tibake muskaatpähklit ja näputäie salveid. Tuli päris hea, kuigi ma ei mõista päris hästi A. püreesupivaimustust. Mulle meeldib, kui midagi on närida ka. Eks ma tegin siis endale röstsepikut või kuumi juustuleibu kõrvale.