Kaks pannirooga

Üks: tomatiga munaroog, sest paar väga kaua (mai lõpust saadik) seisnud vutimuna tahtis ärategemist ja kuna ma ei usaldanud neid ilma lahti tegemata süüa, siis tuli teha ilma kooreta.

Pannile: sibulat, küüslauku; kui need olid klaasjad, siis tšillit, kaks suvikõrvitsat; kui need olid kah juba pehmemaks läinud, siis mitu hakitud tomatit (kui tomatil koor vabatahtlikult ära tuli, kiskusin ära), väike purk maisi. Kui oli tekkinud paras plaga, lasin sinna need munad sisse (sai vist 4 tükki, ülejäänud paar tk olid koore sisse ära kuivanud – aga mitte mädaks läinud! vutimunad säilivad ses mõttes vist igavesti), lisaks ka kaks kanamuna; panin kaane peale, kuumuse maha ja lasin tõmmata.

Ma panin sinna midagi rohelist ka, aga ei mäleta, mida täpselt.

Teine: tegin oma vana apteegitilli+porgandi või selleri+porgandi retsepti järgi pastinaaki ja porgandit ning lisasin massi mõttes kartulit ka.

Pannile praadima selles järjekorras: hakitud sibul, hakitud küüslauk, tükeldatud pastinaagid ja porgandid (kumbagi 5, aga porgandid olid suuremad), jätsin kaane alla hauduma. Sel ajal koorisin-tükeldasin 5 kartulit. Lisasin pannile kruusitäie vett ja kartulitükid. Tõin õuest maitseks aed-liivateed ja leeskputke, tegin toidu haudumise ajal tööd. Kui pehme oli, keerasin kuumuse ära ja segasin maitserohelise sisse. Pärast praadisin natuke sinki ja musta leiba sinna juurde, taldrikus riivisin kõva juustu peale.

Paar sügisest kiirtoitu

Ep. tõi oma ülejäänud toiduasjad enne väljamaale minekut meile, kõige kiirem oli närbunud baklažaaniga.

Tegin sellest nuudlilisandi: lõikasin kangideks, praadisin küüslauguga koos, lõikasin sinna kääridega juurde väikese kuivatatud tšilli; lisasin hakitud tomateid (1 suure ja mitu pisikest, vastavalt sellele, mis kõige rutem ärategemist vajasid), paar kahvlitäit kappareid, natuke oliive (ise puhastasin kividest) ja basiilikut, maitsestasin soola ja pipraga. Nuudlid olid seekord vermišellid (oleks võtnud spagetid, aga need olid otsas). Taldrikus riivisin kõva lambajuustu peale, teisele taldrikutäiele pudistasin huvi pärast ka 1 vürtsikilu sisse, et kuidas on. Kahtlemata umamisem, eks ta maitse asi oli, kui palju umamit keegi tahab (mulle sel hetkel sobis).

Vahemärkus: ma olen viimastel päevadel sellist veidrat võileiba teinud, et panen leiva peale (või ka sepiku, aga seda on mõistlikum enne röstida, et jäigem oleks) või asemel tursamaksakonservi õli, lisan ka paar kilufileed, et oleks natuke ka päris kala, garneerin toore hapukapsa, sibula ja/või õuntega, vahel lisan ka maitserohelist, kui ma viitsin õue selle järele minna, kõige ühendamiseks natuke majoneesi. Tõenäoliselt paras vitamiinipomm, aga mulle ka maitseb.

Täna praadisin kõigepealt 1 hakitud sibula, lisasin kangidena 5 kartulit; kuni need kaane all haudusid, tükeldasin samuti kangideks 2 suvikõrvitsat ja hakkisin peeneks 1 suure küüslauguküüne ja lisasin needki pannile; samuti paar näputäit päevalilleseemneid; lõikasin kääridega rõngasteks 1 värske tšilli ja lisasin ka selle; tõin õuest rohelist (tilli, leeskputke, mets-harakputke, naati – ühesõnaga mitmesuguseid sarikalisi); selle ajaga oli kartul juba pehmeks haudunud, avasin väikese purgi musti ube (ilma soolata), loputasin nad sõelal üle, et vähem musta löga oleks, ja lisasin pannile. Keerasin kuumuse ära ja hakkisin maitsetaimed sisse. Maitsestasin 3 tl sojakastme, tilga seesamiõliga ja paari keeru musta pipraga; pärast süües selgus, et tahan soolasemat ja siis panin taldrikus ka soola juurde. Mulle meeldis väga, kuidas kartuli ja oa konsistents omavahel sobis, üldse oli see üks tore toit ja läheb tõenäoliselt kordamisele, hea lihtne ja kiire ka. Sobib taimetoidupäevadeks.

Heeringasalat

Tegin jälle oma muna-piima-lihavaba päeva, mõtlesin, mida õhtusöögiks (ja A. hommikusöögiks) teha. Mul oli veel neli keedukartulit järel.

Tükeldasin need kartulid ja 3 õuna, tükeldasin peaaegu terve paki ilma õlita heeringat, hakkisin umbes pool sibulat, lisasin sellele kõigele väikese purgitäie konservherneid, tükeldasin veel 1 suure lehe rooma salatit, maitsestasin estragoni ja piparrohuga. Kastmeks lisasin igasuguseid pärasid: natuke mädarõigast, natuke veganmajoneesi, natuke üht vana sinepikastet ja natuke üht teist vana sinepikastet. No ja heeringapaki löga läks kah natuke sisse. Segasin ära.

Mõnus värske maitsega.

Köögivilja-panniroog

Ajend: vaja ära lahendada veerand hiina kapsast, pakk “parim enne” möödas tofut, otsast pahaks minev suvikõrvits ja natuke ilma väga hea plaanita tehtud keedukartuleid. Juhtumisi olin ostnud ka aedube ja porrulauku, lisaks oli mul porgandit, sibulat, küüslauku.

Kõigepealt segasin tofule maitseained kokku: uhmerdasin 2 tl india köömneid ja 1 väikese kuivatatud tšilli, segasin selle kausis kokku natukese paprika, 1 tl ingveri, 2 tl tuhksuhkruga. Lõikasin tofu kuubikuteks ja segasin maitseainetega ära, jätsin seisma.

Panin aedubadele keeduvee üles, edasi keetsin neid paralleelselt asjade praadimisega.

Praadisin kõigepealt seda maitsestatud tofut; siis puistasin panni kuivemale osale ka natuke päevalilleseemneid praadima. Praadisin kokku mingi 4-5 minutit, siis kühveldasin kõik sinna kaussi, kus alguses tofu maitsestunud oli, ja pühkisin panni üle (riideräbalaga – ma olen katkiläinud puuvillastest asjadest, nt padjapüüridest, jätnud kõige räbalamad osad köögipaberi rolli täitma, mul on köögis väike karp, kus sellised pannipühkimise ribad on sees). Panin sinna tilgakese õli, praadisin sibulat ja küüslauku. Kogu tofu- ja sibulapraadimise aja olin palavikuliselt hiina kapsast hakkinud ja porrulauku viilutanud, viilutasin ka 1 porgandi, puhastasin õnnetu suvikõrvitsa koledaks läinud osast ja tükeldasin. Kui sibul oli väheke juba klaasjas, lisasin ülejäänud gemüüse ja täiendava krehvtisuse huvides natuke tšillihoidist. Kokku mingi 5-6 minutit. Segasin paar korda, siis lisasin ka tükeldatud keedukartulid (vist sai 5 tükki), keedetud aedoajupid, praetud tofu ja päevalilleseemned. Segasin kõik ära, lasin veel mõne minuti küpseda (aeg-ajalt segades), Lisasin soola, jahvatasin musta pipart, pigistasin natuke laimimahla ja tükeldasin ühe väikese tomati sinna hulka.

Kokkuvõttes sai selline kena vürtsine krõmpsuv toit.

Täna pikendasin seda munanuudlitega (need keetsin eraldi ära, siis segasin panni peale ja lasin kogu kupatuse soojaks).

Kaks toitu lillkapsast

Üle tüki aja jälle blogimas, kole palju tegemist on olnud, ja ka söögid on olnud selle kohased: peamiselt “keedan noori kartuleid ja söön kodujuustu ja/või heeringa/soolalõhe/vutimunade/tomati/kurgiga”. Või vahel üldse väljast mingi kiiramps.

Nüüd on aega maha istuda ja paar korda olen ka midagi korralikumat süüa teinud.

Esiteks: jäin haigeks, tahtsin suppi, mul oli lillkapsas, kartulit, sibulat, küüslauku ja kookospiima, leidsin retsepti, kus olid just need koostisosad.

Kuni õli (osalt rapsiõli, osalt kuivatatud tomatitest üle jäänud õli) potipõhjas soojenes, hakkisin 2 sibulat, 1 küüslauguküüne ja selle küünega umbes sama suure jupi ingverit, panin õli sisse hauduma. Kuni see seal haudus, pesin 5-6 noort kartulit, nühkisin lipendavama koore maha, võtsin pool lillkapsast ja hakkasin seda otsast lammutama.

Kui sibulad-värgid olid haudunud, uhmerdasin natuke india köömneid, tilliseemneid, koriandrit ja 2 väikest tšillikauna, lisasin potti ja saputasin kurkumit ka peale.

Segasin, lasin praadida, segasin veel natuke, lisasin umbes 4 klaasitäit vett.

Tükeldasin kartulid ära ja viskasin sinna peaaaegu keemaläinud vette. Lammutasin lillkapsapooliku lõpuni. Kui vesi keema läks, lisasin 2 poolikut puljongikuubikut (mõlemad olid mingist muust toidust seisma jäänud – 1 poolik kana-, 1 poolik köögiviljapuljongiklots) ja hakkisin kastrulisse 3 kuivatatud tomatit (ilma õlita). Tegin kookospiima purgi lahti, valasin sisu potti, loputasin purgi vähese veega üle ja valasin ka selle potti. Lisasin nüüd ka lillkapsatükid.

Siis lugesin uuesti retsepti ja avastasin, et seal on ka sidrunimahl sees, aga mul ei ole sidrunit. Tõin kähku õuest 5 pisikest mahakukkunud õuna, puhastasin-hakkisin ja viskasin ka need potti (pmst tegi see sellest supist algse retsepti ja mulligatawny ristsugutise).

***

Järgmisel päeval tegin lihtsa makaronitoidu: panin vee soolanäputäie ja natukese tilliseemnetega keema, lammutasin keemamineku ajal teise lillkapsapooliku tükkideks; kui vesi keema läks, valasin sinna umbes pool pakki makarone (teokarpe); kui uuesti keema läks, lisasin ka lillkapsatükid, jätsin podisema, kuni valmis (alla 10 min). Sedaaegu riivisin üht kõvemat juustu, tõin õuest aed-liivateed ja peterselli, hakkisin ära; tükeldasin ka 2 pehmeks minna ähvardavat tomatit. Need olid nii küpsed, et koor tuli peaaegu vabatahtlikult lahti ja neist vabatahtlikest kohtadest ma siis kiskusin ta maha ka.

Kui lillkapsas oli pehme, kurnasin ära, valasin peale pisut oliiviõli, jahvatasin musta pipart ja mingit soomlaste tehtud kuivatatud puravikega maitseainet peale, pigistasin natuke laimimahla, lisasin need tükeldatud tomatid. Selle kõigega oli toit natuke maha jahtunud ja ma sain lisada ka riivjuustu, ilma et see oleks kohe plögaks muutunud. Ja maitsetaimed. Niiviisi sõingi.

A. oli mõlema toiduga rahul, esimese puhul oli see ootuspärane (sest supp ja vürtsine), teise puhul üllatav, sest minu arust nägi see makaronitoit välja üsna kole ja A. on teinekord paras esteet.

Ma ise leidsin, et makaronitoit oleks olnud parem, kui ma oleks tomatid üleni ära koorinud. Võib-olla ei kehti see siis, kui tomat on vähem üliküps ja koore-sisu konsistentsierinevus on väiksem.

Suvikõrvitsa-kartuli-ülejäägitoit ja kuivanud saiast kalapirukas

Kui ma juba saiavormist kirjutasin, siis avaldan ka ühe pühade-eelse mustandi ära – ajast, mil ma samuti ülejääke ära püüdsin lahendada.

Nr 1 – suvikõrvitsa abiga.

Pannile hakitud sibul, seejärel hakitud kartul, seejärel suvikõrvits ja natuke mingeid lihapoolfabrikaadi-jääke, 1 muna segasin soustiks sisse, maitseks soola, kaneeli, aed-liivateed, musta pipart, peterselli. Ühesõnaga, ühe Lähis-Ida või Põhja-Aafrika toidu ainetel, mida ma kunagi Vahemeremaade kokaraamatust tegin.

*

Nr 2 – saiavorm/pseudopitsa.

Ülejäägid olid seekord: palju kuivanud saia ja sprotikonservi põhi (1 sprott ja õli); kapis ootas ka allahindlusega ostetud mozzarellat, kuupäev lähenemas.

Tegin kuivanud saia tükkideks (tunde järgi nii palju, et see pudi pärast ahjuvormi põhja ära kataks – kogenematul soovitan teha pigem rohkem pudi, sest mul kippus pärast vormipõhja kattes auke sisse jääma); jätsin tükeldamisel tekkinud puru alles, et pärast vajadusel timmida, ja panin tükikesed natukese piimaga likku.

Kui need olid pehmemaks tõmmanud, valasin vormipõhja kuivatatud tomatitest üle jäänud õli, mätsisin selle ebaühtlase saiapudi sinna peale ja täitsin lünki ülejäänud saiapuruga. Piserdasin peale pisut oliiviõli, pisut sprottidest jäänud õli.

Oleksin hakanud tomatipastat määrima, aga tuli pähe, et kui ma tahan juba kala kasutada, et sprotiõliga sobiks, siis miks ei võiks kohe tomatiga kala võtta. Ja mul oli 1 peipsi tindi-tomatikonserv. Niisiis mätsisin põhjale hoopis selle konservi tomatikastet. Ja panin ahju küpsema (190 C).

Põhja küpsemise aegu puhastasin ja tükeldasin ülevalt-alla poolviiludeks 1 suure sibula. Kui põhi näitas servadest juba krõbedust, puistasin sinna peale need peipsi tindid ja sibula, piserdasin peale ülejäänud sprotiõli ja panin ahju tagasi.

Tõin õuest maitseaineid: mulluste surnud estragoni- ja iisopivarte küljest kuivanud lehti ja täitsa värsket aed-liivateed, kes elas tänavused pakased üle nagu miska. Tegin maitseainelehed pudiks, varred panin tee jaoks kõravle.

Tegin ka mozzarella tükkideks. Võtsin piruka ahjust, puistasin maitsetaimedega üle ja sättisin mozzarella-tükid peale. Küpsetasin – viimases otsas ainult pealtkuumusega, kuni mullitama hakkas. Jäin rahule, A. vist ka. Põhi oli üldiselt krõbe, ainult keskelt oli täidis natuke rohkem läbi leotanud, aga mitte niivõrd, et lödiks läheks.

*
Kolmandaks – kiirpeedisupp.

Võtsin A. ema boršihoidise (näo ja maitse järgi tundub, et seal on riivitud peet, hapukapsas, riivitud porgand, köögikombainiga inimene saaks ilmselt värskest peedist-porgandist-hapukapsast kiiresti sarnase supi).

Panin selle veega potti kuumenema, hakkisin jupi ingverit, uhmerdasin koriandrit, india köömneid ja veidi apteegitilli seemneid, lisasin. Samuti lisasin ühe kuivetunud sidruniotsa. Kui keema läks, koukisin sidruni välja. Praadisin lisandiks juurde seesamiseemneid, veidi suitsuvorsti tükikesi, musta leiva tükikesi. Hakkisin roheliseks peterselli peale. Jumala hea tuli.

Pühade-eelsed kiired panniroad; seekordsed jõulutoidud

Pühade eel tegin selliseid kiireid toite nagu:

1) suvikõrvitsaomletti (ühe suvikõrvitsa veerandviilud pannile, sinna otsa, kui juba natuke aega praadinud, sinna otsa kaks natukese piimaga ja soolanäputäiega lahti klopitud muna), lisandiks kodujuustu, tomatit ja natuke soolaforelli, aed-liivatee lehekesi maitseks juurde;

2) hautasin panni peal köögivilju: porgandit, küüslauku, kartulit ja lillkapsast (lisasin need just selles järjekorras), maitseks tilliseemneid ja leeskputke, kõige lõpus lisasin kastmeks ühe toorjuustupära ja riivisin natuke kõva juustu peale ka;

3) kui A. oli ahjus kana küpsetanud ja me olime seda mitu päeva eri lisanditega (tatar, spagetid, lihtsalt hapukapsasalat, hapukapsa-õunasalat, apelsinitükid ja praetud saiatükikesed) söönud, siis tegin kanariismed lõpuks jälle küüslaugu, suvikõrvitsa ja natukese saiapuruga panni peal soojaks – ma olen hakanud lõikelauale kogunevat saia- ja leivapuru iga päev ühe väikese kausi sisse korjama, sest nii saan kerge vaevaga palju värskemat riivsaia kui see, mida paki sees müüakse, ilma vajaduseta ise riivida. Tõenäoliselt ka kvaliteetsemast saiast-leivast. Ja nt suvikõrvitsa vesisuse tasakaalustamiseks paras kogus tuleb väga ruttu kokku.

Jõululaupäevaks olin koju ühe Karilatsi forelli toonud, A. tükeldas seda nii, et ahjupannile ära mahuks, mina lõikusin sinna sibulaid kõrvale, puistasin veidi soola, võitükikesi ja riivitud sidrunikoort peale, pistsin umbes pooleks tunnikeseks praeahju. Kõrvale keetsin kartuleid, sest oli keedukartuli isu. Seda jagus meil jõululaupäevaks ja kolmeks päevaks takkajärgi (okei, viimasel päeval olid ainult riismed, mille A. ära lahendas). Niisiis näide toidu ettetegemisest, mida Murca mainis – küpsetatud toiduga, olgu siis tavalises kütmiseahjus või praeahjus, juhtub reeglina justkui iseenesest, et tuleb mitme päeva toit.

Küpsetasin ka tavalise hapupiimakoogi retsepti järgi koogi (150 g rasvollust – mul oli pehme või ja õli segamini -, pool klaasi või veidi rohkem suhkrut, piparkoogivürtse (eriti nelki), lisandeid – seekord õunatükke, rosinaid, musti ploome ja kreeka pähkleid – ning umbes 1 2/3 klaasi jahu, millesse on 1 tl soodat segatud), mille pidulikkus seisnes selles, et panin sinna rohkem head-paremat sisse kui tavaliselt ja küpsetasin rõngasvormis, mitte ahjupanni peal (selle peal oli mäletatavasti forell). Täitsa kenasti piparkoogine tuli, konsistents oli ka hea, oma üllatuseks mõtlesin, et magusam võiks olla (nojah, ahjupannil tehes siputan ma tavaliselt enne ahjupanekut ühest kohviku-suhkrutorukesest suhkrut peale).

Järgmisel päeval tegin veel pogácsaid ja kuna tööpind sai selle käigus nagunii jahuseks, siis ka poetainast piparkooke. Pogácsatainas oli seekord natukesest presspärmist (võtsin 50 g pakist ühe nurgakese), mille ajasin 1 tl suhkruga vedelaks, seejärel (lisamise järjekorras) 2 klaasist jahust, umbes 300 g kohupiimapastast (9%), poolest pakist (st ca 90 g) võist ja paarist supilusikatäiest õlist (plaan oli lisada õli nii palju, et kokku tuleks umbes 150 g, st jahu- ja kohupiimakogusest poole vähem), maitseks natuke soola ka. Kerkis väga hästi, aeg-ajalt sõtkusin alla ja voltisin. Rullisin jahuseks tehtud tööpinnale laiali, siputasin riivjuustu ja seesamiseemneid peale, lõikasin väikese likööriklaasiga kabenuppude moodi kettakesed, küpsetasin oma ahju näidu järgi 190 c kraadi juures (keskmisel siinil).

Tulid veidi lamedad, vbla oleks pidanud enne küpsetamist veel eraldi kergitama – ja vbla rullisin ka liiga õhukeseks, teooria järgi tuleks rullida 1 cm paksuseks – aga konsistents oli hea ikka.

(Panin selle postituse siltideks nii saiad kui ka küpsised, sest pogácsa on midagi nende kahe vahepealset.)

Ainult et mul on vist just sellest rammusast söömisest kõht haige ega taha enam rammusaid suupisteid, kõht nõuab nüüd lihtsat ja süütut toitu nagu näkileiba, toorest hapukapsast, hapukurki, õuna ja lahjasid hapupiimatooteid. Ostsin selle peale paki petti.

Kaks suht kiiret pannirooga: lillkapsa-kartuli ja suvikõrvitsa ja üks kiire salat samuti pannikomponendiga

A. tegi vahepeal kanasuppi (ma ei oska sellest blogida, sest minu panus piirdus sellega, et valisin talle ühe kausikese sisse puljongi tegemiseks maitseaineid välja: tilliseemneid, apteegitilliseemneid, paar kuivanud leeskputkevart, paar kuivanud sellerivart, musta pipra teri, pooliku punase sibula, mis oli servast juba kuivanud – ja koorisin paar nässakaks läinud porgandit ära, puljongile maitset ja jumet ikka annavad.

Igatahes pani ta sinna supi sisse lillkapsast, pool jäi üle.Teiseks oli üle jäänud lihaküpsetamise kallerdist. Mis tundub nagu risotomaterjal, aga ma ei tahtnud risotot.

Lõpuks tegin nii:

puhastasin ja hakkisin 4 küüslauguküünt ja panin panni soojenema, võitükikese sinna peale sulama. Kui või oli vedel, puistasin küüslaugu sinna sisse.

Sedamööda, kuidas see edasi kuumenes, lammutasin pooliku lillkapsa väiksemaks ja lisasin pannile; koorisin kähku 3 kartulit, lõikasin pooleks ja viiludeks (kõige suuremal kartulil lõikasin need viiludeks lõigatud poolikud veel korra risti pooleks) ja puistasin samuti pannile.

Lisasin näputäie tilliseemneid, lõikasin kääridega peeneks ühe punase tšilli ja lisasin pannile.

Puistasin veel näputäie magusa paprika pulbrit peale, segasin kõik ära, lisasin väikese sortsu vett ja kummutasin praeleemekallerdise sinna otsa. Panin kaane peale ja jätsin hauduma.

Otsisin pooliku tillikimbu, hakkisin kõigepealt varred peeneks ja lisasin pannile; lehed jätsin ootele.

Siis mõtlesin, et teen toidu lisandiks küüslauguga saiapuru. Mul oli pool kuivanud ciabatta‘t, kangutasin sealt paar viilu lahti, murdsin peenemaks ja panin uhmrisse, kus tampisin veel peenemaks. Ja puhastasin-hakkisin veel ühe suure küüslauguküüne.

Selle aja peale oli hautis juba peaaegu valmis saanud, aga see praeleemekallerdis oli talle pisut… liiga kondiliimise aroomi andnud. Parandasin asja natukese sidruniga – lõikasin sidrunil justkui “kaane” pealt ära ja pigistasin toidu sisse ning pärast väikest mõtlemist pistsin selle tühjakspigistatud koore keset panni, kus oli natuke leent, panin uuesti kaane peale ja lasin niiviisi tõmmata. Pärast võtsin sidrunikoore välja ja viskasin komposti. Mõjus aroomile ja maitsele hästi.

Nüüd lükkasin panni kuuma raua pealt kõrvale ja panin asemele väikese panni, kus praadisin saiapuru hakitud küüslauguga kuldpruuniks.

Kõige viimase asjana hakkisin tillilehed peeneks ja puistasin toidu peale. Taldrikus lisasin salatiks tomatit ja puistasin kõige peale seda küüslaugu-saiapuru. See tegi justkui terve toidu toredasti krõmpsuvaks.

***

Ükspäev jälle praadisin kiiresti suvikõrvitsatükke saiapuru ja küüslaugutükikestega läbisegi, lisasin peekoniribasid – A. oli vahepeal sellist verivorsti ostnud, kus pakis oli kõvasti peekonit kaasas ja see oli verivorstipraadimisest üle jäänud -, sõin tomati ja riivjuustuga, õuest tõin natuke liivateed ja iisopit peale (iisopilehed on miinuse-plussi vahel kõikuva ilma käes küll üsna ära närbunud, liivatee lokkab edasi).

***

Täna võtsin tükeldasin pool küpsepeeti taldrikule (teise poole jätsin A.-le selleks ajaks, kui tema süüa tahab) ja pudistasin feta tüüpi lambajuustu peale, pannil praadisin leivapudi, seesamiseemneid, koriandriseemneid ja ikka veel sellesama peekoni tükikesi ja puistasin selle sinna otsa, õuest tõin paar oksakest imekombel närbumata piparmünti ja hakkisin kõige otsa, piserdasin oliiviõli. Maitsesin ja leidsin, et ka paar tilka palsamiäädikat kulub ära. Nii oli hea.

Paar kiiret toitu

Need toidud, mida ma olen teinud suuremate vahel, pakuks, et viimase kuu aja jooksul.

Üks panni peal. Mul oli 2 suvikõrvitsat ja riismeid ühest suitsusingist, mida me olime enne võileiva peale söönud, aga mis nüüd ei tundunud kuumutamata peast enam isuäratav.

Nii et tükeldasin paar kartulit ja panin pannile praadima (õigemini hauduma, kaane alla), sel ajal tükeldasin ka singi, lisasin kartulile; tükeldasin suvikõrvitsa ja lisasin singile-kartulile. Lisasin pisut soola.

Tõin õuest aed-liivateed, kitkusin lehed toidu jaoks ja panin ootele; varred panin kõrvale, teinekord hea teed teha.

Nüüd hakkas pannil olev juba valmis saama. Lõin pannile kaks muna, segasin kartuli-suvikõrvitsaga ära. Keerasin pliidil kuumuse maha, jätsin jääksoojusse tahenema. Jahvatasin sinna peale musta pipart ja lisasin tibanatukene kaneeli; siis lisasin ka aed-liivatee lehed.

Hirmus hea!

***

Kaks: olin ostnud selliseid täidisega makarone (cappelletti), pmst pelmeeni sugulasi, mis on natuke nagu värsked, st tuleb külmkapis, mitte tavalises kapis hoida, ja tähtaeg oli kukkumas või juba kukkunud. Panin vee üles, vette veidi soola, ise käisin vee keemaminekut oodates õuest rohelist otsimas (valisin natuke aed-liivatee ja rohkem estragoni). Kui vesi kees, läksid need makaronid või pelmeenikesed keema; varsti olid valmis, kurnasin ära (ja kasutasin kuuma vee ära, et mõnelt rasvaselt nõult rasv lahti saada), puistasin maitserohelise lehed peale, lisasin veidi võid ja riivisin kõva juustu peale. Jeerum, kui hea. Sellised värskemad makaronid on muidugi kallimad kui kuivad, aga ikka nii head, et vahel tasub ära.

***

Hiljuti keetis A. lihtsalt kartuleid ja mina praadisin verivorsti sinna juurde, pärast sõime toore hapukapsa ja pohlamoosiga – mina segasin kaks viimast salatiks kokku, A. sõi neid eraldi, aga pani hapukapsale suhkrut peale.

Mainisin eelmises postituses liha küpsetamist. Sellised ahjuroad küpsevad teadupärast aeglaselt. A-l oli lihtne oodata, sest tema oli küpsemise ajal tööl. Mina läksin näljaseks ja keetsin pisikesi niitnuudleid, segasin sinna hulka oliive, feta tüüpi lambajuustu, värsket münti, natuke kappareid ja piserdasin oliiviõli, taldrikus panin ka tomatit juurde (alles taldrikus, sest seda tuli rohkem kui ühe korra söömiseks ja ma ei arvasin, et tomatiga ei säili nii hästi). Hea nagu ikka.

 

Kaks lihtsat aeglast ahjurooga

Mõlemad kombineerisin olukorras, kus A. oli tööle läinud ja palunud mul ahju kinni panna ja ma mõtlesin, et mis ma tast niisama panen, parem las läheb sinna midagi küpsema ka.

Üks: hapukapsa-kartuli.

Koorisin mingi neli-viis kartulit ja kolm sibulat.
Määrisin paksude seintega (malmist) ahjupoti võipaberiga üle, loopisin kartulid-sibulad sisse.
Hakkisin ühest singist üle jäänud kamara hästi peeneks. Potti.
Puistasin natuke soola peale.
Lisasin potti hapukapsast – vast poole kilo ringis.
Ruumi oli veel üle. Puhastasin ja hakkisin paar õuna ja lisasin.
Tõin õuest paar oksa aed-liivateed ja kitkusin selle lehed potti muu kraami juurde. Piserdasin natuke õli peale. Siis meenus, et külmkapis on üks poolik hapukoor, mille võiks ära teha, segasin ka selle muu kraami hulka.
Siis oligi aeg ahi kinni panna ja ma panin poti (kaanetatult) ahju.

Kui A. koju jõudis, lõhnas see juba väga hästi ja oli osalt valmis – tähendab, muist kartuleid olid juba pehmed. A. sõi natuke, seejärel pistsime poti ahju tagasi. Järgmine kord võtsin selle välja pärast magamist, kui ma ise süüa tahtsin. Nüüd oli see kergelt karamellistunud ja hirmus hea.

***

Teine: kanakoivad, porgand ja kartul.
A. oli kana poolkoibi ostnud (need on koiva alumised, lahjemad otsad, neid oli 5 või 6 tükki) ja oli aeg need ära teha. Leidsin ka, et porganditega on kiire hakanud (A.-l on kombeks osta porgandeid ja siis need unustada).
Niisiis koorisin 5 porgandit ja 5 kartulit, tükeldasin (mitte väga peenelt). Koorisin ka 1 sibula, lõikasin ülevalt alla sellisteks… sektorviiludeks. Tõin aed-liivateed ja katkusin sinna otsa .Panin potti ja segasin selle kõik ära. Poetasin sinna vahele kaks loorberilehte, 1 tera vürtsi ja 1 tera nelki. Avastasin külmkapist, et ühest pärlsibulate konservist (poe oma, äädikaga) on riismed veel järel ja poetasin ka need viimased pärlsibulad potti. Libistasin kuhugi sinna vahele veel paar ärakuivanud sellerivart – söömiseks vintsked, aga küllap maitset annavad ikka.

Enne, kui kanaga hakkasin tegelema, jahvatasin väikese kausi sisse musta piprat; siis lisasin sinna kaussi veel mingit vana viie pipra segu ja natuke soola.

Siis mäkerdasin need poolkoivad selle soola-pipraseguga kokku ja tõstsin gemüüse otsa.

Viimasel hetkel tuli meelde, et paneks küüslauku ka. Koorisin kiiresti ühe küüne, lõikasin suht väikesteks tükkideks ja poetasin muude asjade vahele.

Võtsin tüki võid ja jagasin selle nii hästi-halvasti, kui oskasin, kanatükkide peale. Lõpuks sortsasin kõige peale veidi punast veini, mis oli mul seistes liiga äädikaseks läinud, et süüa.

Kaas peale ja ahju.

Kui mõni tund hiljem välja võtsime, oli hästi aromaatseks küpsenud. Piprasust oli ka mõnusasti tunda.

PS: rangelt võttes on ehk ahjuroog ka see, kui A. pani ühe poemaitsestusega lihatüki küpsetuskotiga ühte malmpotti ja kooris 8 kartulit, misjärel mina panin need kartulid koos 2 tükeldatud sibulaga teise ahjupotti, piserdasin õli peale ja lisasin veidi punet ja soola? Igatahes läksid ka need potid ahju ja nüüd sööme seda juba kolmandat päeva. Need ahjukartulid said tänasega otsa, liha jätkub veel vähemalt homseks, kui mitte kauem, sest me ei ole kuigi suured lihasöödikud. Salatiks oleme võtnud peamiselt toorest hapukapsast eri lisanditega (minu variandid: pohlamoos; majonees. A.-l on lisandiks pigem suhkur).