Aastavahetuse toidud ja selle järel

Vürtsine kana: riivisin jupi ingverit, pressisin 3 suurt küüslauguküünt, lisasin paar spl rapsiõli ja pool tl tšillihoidist (paar aastat tagasi mingilt jõulumüügilt ostetud), pigistasin väikesest sidrunitükist mahla juurde; tükeldasin umbes pool kilo kanafileed ja panin selle seguga üleöö marineerima.

Uusaastaõhtul praadisin selle vokkpannil läbi, lõikudes kohe praadimise alguses 1 värske tšillikauna sinna hulka; lisasin soola ja veel natuke sidrunimahla ning lõpuks, kui oli praetud, sai 3 rohelist sibulat juurde lõigutud.

Pirni-juustusalat: 3 pehmet pirni ja vist 250 g mingit emmentalilaadset eesti juustu (“vist”, sest sellega tegeles ep.), kastmeks natuke majoneesi ning maitseks veidi riivitud apelsinikoort. 1. jaanuaril sai seda samasse kaussi juurde tehtud, sedapuhku 2 pirnist ja tükist atleet-cheddarist.

Puuvillasalat“: keetsin paar peotäit Panzani teokarpe (st makarone), siis läks neile juurde pool purki tükeldatud ananassi, 2 veriapelsini, 1 nabaapelsin, 1 pikk värske kurk, 2 väikest pakki lumekrabi. Ja kuna ep. leidis, et magusat on juurde vaja, siis pool pirni kah veel. Kastmeks majonees ja natuke sellesama ananassikonservi mahla, kus ma ajasin hästi natuke safranit laiali. Maitseks läks veel – kohe pärast makaronide keetmist, kui nad veel soojad olid – 1 hakitud küüslauguküüs ja umbes samas koguses hakitud värsket ingverit.

See kõik oli hästi maitsev.

Ahjaa, muu kõrvalt küpsetasin kiiresti ühe lihtsa kohupiimatainast koogi, et ülejäänud piparkoogivürtse kuhugi sisse panna. Õigemini peamiselt juhendasin U.-d, kellel on tugevamad käed ja seega lihtsam tainast segada. St pool klaasi suhkrut, 50 g võid ja 1 spl õli kõigepealt ühtlaseks, seejärel 1 muna sisse ja jälle ühtlaseks, seejärel piparkoogivürtsid sisse (hakkisin sisse ka värsket apelsinikoort, mis oli salatitegemisest üle jäänud), seejärel pakk (200 g) kohupiima, pool klaasi kaerakliisid ja klaas jahu, kuhu olin seganud 1 tl soodat ja 1 tl sidrunhapet. Vist lisasin siis, kui see kõik oli segamini, veel veidi jahu, kuni konsistents tundus kogemuse järgi paras. Siis läks tainas võiga määritud ja kaerakliidega üle puistatud pannile, puistasin veel piparkoogimaitseainet ja 1 kohviku-torukese jagu suhkrut peale, siis läks ta 190 kraadisesse ahju ja küpses mingi 10-15 minutiga koogiks valmis. U. rõõmustas, et nii ruttu ja nii kergesti saab kooki teha ja nii hea tuleb veel ka.

1. jaanuaril vaatasime palju multikaid ja kui me olime viimase puuvillasalati ja uue pirnisalati enam-vähem ära söönud, tegin lisaks kähku peedi-hapukapsa-hernesalati: 1 tükeldatud küpsepeet, silma järgi umbes samas koguses toorest hapukapsast, pool väikest purki (kõige väiksemast, mida müüakse) konservherneid, natuke toorest sibulat. Kastmeks natuke petti ja natuke majoneesi, maitseks kuivatatud piparrohtu ja köömneid. Mõnus värske. Koer oli sellest väga huvitatud, selgus, et ta tahab nii herneid kui ka hapukapsast, neid andsime talle eraldi (majonees ei ole talle hea, sinep on sees ja üldse).

2. jaanuaril: teokarbid (ikka makaronide mõttes) ülejäänud poole purgikese konservhernestega – keetsin makaronid ära, kurnasin ära; hautasin vokkpanni põhjas võiga 1 hakitud küüslauguküüne ja hästi natuke hakitud suitsuvorsti, lisasin makaronid ja herned koos kogu herneveega, las läheb kastmeks. Ja lisasin veidi hapukoort, segasin ära ja lasin tõmmata, kuni oli jälle tahenenud. Maitseks kuivatatud piprarrohtu otse toidu sisse, peale riivisin kõva juustu ja puistasin värsket aed-liivateed.

3. jaanuaril leidis kõht, kui olin mõne vorstiga võileiva söönud, et söögisedel on jälle liiga lihaseks kiskunud, niisiis tegin lõunaks lihtsalt hapukapsa-õunasalatit. Oligi hapukapsas ja õun, kastmeks natuke hapukoort, natuke petti, maitseks veidi köömneid ja kuivatatud leeskputke; ja pärast taldrikus puistasin veidi sepikukrõbuskeid peale (seekord oli sepik ise selliseks krõbedaks kuivanud, ei pidanud praadimagi) ning pigistasin törtsu majoneesi kõrvale. Sobis väga hästi ja maitses ka. Head musta leiba sõin kõrvale, et toitvam oleks.

(A. veel magas siis, arvasin, et tõenäoliselt sööb tema seda millegi rammusamaga, näiteks verivorstiga, aga nagu selgus, hoopis võileiva kõrvale.)

Väga pikaks ajaks ootele jäänud aastavahetuse toidupostitus ja kuidas me ülejääke lahendasime

Soojad toidud:
ahjuköögiviljad malmpotis, st päris ahjus, millega me tuba kütame (kartul – tsipa provanssaali maitseainesegu, sibulate, soola ja oliiviõliga; kaalikas – lihtsalt soola ja oliiviõliga, sest seda pidi ka koerale andma ja koerad ei tohi sibulat süüa), kartul oli esimene asi, mis üldse ära söödi, sest see oli nii hea. Mõlemad potid mahtusid samasse ahju korraga ära, kartul läks sütele ligemale, kaalikas ukse poole;

maks heerese ja sojakastme marinaadis sibula, nelgi ja kaneelikoorega, pärast hautamist peterselli peale; seekord panin marinaadi ka poolmagusat heerest ja sai parem kui mullu. St kõigepealt marinaadi sisse ja siis sellega tükkis ahju (sinnasamasse, kust kartul ja kaalikas oli juba välja võetud ja mis polnud enam nii tuline);

vürtsikana (ingveri, küüslaugu, õli ja sidrunimahlaga seisma; pärast panni peal praadida ja segada, lisada tšillit, rohelist sibulat ja soola).

Külmad toidud:

pirni-juustusalat – ebaõnnestus, sest pirnid olid kõvad. Kahju, sest juust (Synnove) ja kreeka pähklid olid mõlemad väga head. Teinekord kõvadest pirnidest ei tee, neid on niisama parem süüa;

“puuvillasalat” – riisikujulised makaronid (rohkem kui pool poolekilosest pakist), 1 suur granaatõun, 1 suur apelsin, väike ananassikonserv, 1 pikk värske kurk, krabinuudleid, küüslauku ja ingverit; kastmeks leotasin safranit hapukoores ja ananassivedelikus, lisaks veidi majoneesi. See tuli jälle erakordselt maitsev, küllap sellepärast, et granaatõun ja apelsin olid väga head. Tooraine loeb, tooraine!

Külalised tõid veel mitut sorti juustu, soolasiiga, natuke karrikana, natuke ahjuliha (sea), suitsuangerjat (milleni me jõudsime alles järgmisel päeval), vürtsikooki, piparkooke, näkileiba, leiba, õunu, kohvi, trühvlimajoneesi.

See trühvlimajonees sobis küpsekaalikaga jumalikult hästi, ma oleks selle kombo peale jäänudki, kui muid asju uudishimust maitsta poleks tahtnud.

Kuna toitu oli nii palju, jäi maksa paariks järgmiseks päevaks üle, kuigi ta tuli väga maitsev. Kaalikat jäi ka üle, sest seda oli jälle nii palju. Järgmistel päevadel sõin näiteks kaalikat köömnejuustuga ja kaalikat maksaga, võimalik, et ka mõlemaga korraga, täpselt ei mäleta enam.

Mõni päev hiljem tegime maksahautamise/-marineerimise vedelikuga (mis sisaldas ikka veel ka veidi maksa), kust ma olin suuremad vürtsid välja visanud, uue laari ahjuköögivilju – porgandit, kartulit ja sibulat peost jäänud viimaste lihajääkidega. Tuli hoopis teistsugune, aga ikka hea ahjutoit. Sõime jälle köömnejuustuga ja valge juustuga.

Pirni-juustusalati ülejäägist üritasin koos juustujääkidega kuumi võileibu teha. Küpsetamine mõjus neile liiga kõvadele pirnidele hästi, kuigi nad olid ikka nii kõvad, et ma oleks võinud nad võileiva peale peenemaks lõigata. Kreeka pähkel oli ka kuuma võileiva jaoks hea komponent. Rukkitaskust tehtud kuum pirni-juustu-pähklivõileib tuli maitsvam kui sepikust.

Sünnipäeva ja järelnähtude ajal

Nii-nii, speak, memory!

Kõigepealt tegin enne pidu niisama enda meeleheaks suvalise väikese koogi: umbes 75 g võist, umbes kolmveerandist klaasist jahust ja paarist spl suhkrust puru, ahjupannile ja küpsema; 1 jämeda rabarberivarre tükid, mille segasin (samas kausis, kus enne olin puru teinud) natukese suhkru, 1 tl jahu ja kohupiimapäraga – poolküpsenud puru otsa (ja jälle ahju, kuumust nüüd juba natuke maha); kõige ülemiseks kihiks kloppisin lahti 3 muna ja hapukoorepära (pluss 3 dessertlusikatäit suhkrut ja teist sama palju jahu) ning valasin selle löga poolküpsenud rabarberi otsa. No ja ahju, kuni pealt pruunikaks tõmbus. A. imestas, et ei olegi liiga hapu, kuigi rabarberiga.

*

Peo jaoks – nuudli-feta-tomati-oliivisalat kapparite, küüslaugu ja basiilikupudiga (neist pisikestest niitnuudlitest, mis hästi ruttu keevad); redise-suitsukala-munasalat rohelise sibulaga. Kala oli seekord heik, väga lihtne puhastada; kogused: 2 kala, 5 muna (või oli 6?), 2 punti rediseid, paar vart rohelist sibulat;

näksimiseks lihtsalt juustu ja oliive (kaubamajas olid sama kuupäevaga oliivid 90 % alla hinnatud, kujuta pilti) ja värsket ciabatta‘t;

magustoiduks tegin sellist kreemi, et keetsin midagi rabarberimoosi taolist ja segasin sellega paki agar-agarit (avastasin viimasel hetkel, et želatiini ei ole, aga agarit on); ajasin veidi alla poole liitri vahukoort paari spl moosisuhkruga vahtu (alla poole liitri, sest osa panin koorekohvi joojate tarvis kõrvale), segasin kahe potsiku Nopri kohupiimaga, rabarberimoosiga ja roosisiirupiga, mis mulle kunagi Rumeeniast või kuskilt toodi. Ja viisin tahenema. Tulemus oligi pigem kreem kui tarretis. Suur kausitäis söödi enam-vähem lagedaks.

Järgmisel päeval käis veel natuke külalisi, kalasalati tegin nagu ennegi, eelroaks serveerisin arbuusi ja Saida valget juustu, magusaks tõi ema vormisaia.

*

Ja siis tuli vahepeal mingi külmetushaigus, nii et ma ei tahtnud üldse midagi süüa; esimene asi, mis ma üle tüki aja tegin: keetsin kartulit, korjasin võilillelehti ja tegin võililledest (natuke aega kergelt soolases vees leotatud kujul), naadist, muru- ja karulaugust, kurgist, poolikust sibulast, ühest keedumunast ja viimasest heeringatükist salati – sellesama heeringa õliga, hapukoore ja tilga rjaženkaga. See oli üks väheseid asju, mis mul kuidagigi isutas.

Samuti tegin jääkide ärakasutamiseks rabarberikoogi, sest mul oli üks vahukoorepotsik (350 ml) hapukooreks läinud pluss üks vanavõitu kefiiripära: tükeldasin 1 suure ja 1 väiksema varre rabarberit, valasin kaussi sinna otsa veidi üle klaasi suhkrut ja 1,5 klaasi jahu; siis tuli meelde soodat panna, läks 1,5 tl; siis panin ahju tööle; lajatasin tainakaussi kuivade asjade otsa potsiku seda isetekkelist hapukoort ja hapupiimapära ja kuna tundus vedel, siis natuke kaerakliisid ja maitseaineks purustasin veidi kuivatatud kibuvitsaõisi; ja kuna tundus veidi liiga soodane, siis ka tibake sidrunhapet; siis tuli ette ka muna lisada, kloppisin 2 tükki lahti ja lisasin ja segasin; ja siis oligi ahi valmis, tõmbasin ahjupanni kähku võipaberiga üle, tainas pannile ja kogu kupatus ahju; kohe alguses keerasin kuumust vähemaks ja edasi filmi vaadates käisin iga natukese aja tagant vaatamas ja keerasin kuumust veel vähemaks, kuni kook lõi selgelt seinte küljest lahti.

Mulle maitses eelmine kook rohkem (sest oli hapukam), A.-le täpselt samal põhjusel nüüdne kook.

*
Vahepeal käisin Rakveres, pärast tegime jälle kartulite kõrvale heeringasalatit – muna, heeringas, sibul, palju õuest toodud rohelisi liblesid, lisaks kurki ja tomatit.

Järgmisel päeval oli A. selleks ajaks, kui ma üles tõusin, endale tatraputru teinud ja osa tatart mulle üle jätnud. Sellest tegin õhtul uuesti heeringasalatit – nagu eelmise, ainult et kartuli asemel oli tatar. Ja natuke lisasin ka marineeritud kurki, sest see tundus sobivat. Aga hästi natuke, sest marinaad oli päris kõva äädikaga.

*

Siis lahendasime ära mulle kingiks toodud ananassi: tõin poest natuke sealihaguljašši (240 g ringis) – sealiha? guljašš? o tempora!, tükeldasin kaks sibulat, hakkisin 4 küüslauguküünt ja jupikese ingverit. Selle peale ilmus A., kes küsis, mida on veel hakkida – mispeale ma andsin talle tükeldada ananassi (see oli väga hea mahlane ananass ja ma oleks teda rohkemgi niisama söönud, aga ma juba tean, et kui ma liialdan, hakkab ananass hoopis mind sööma) ja ise võtsin 2 väikesel kurgil seemned välja ja tükeldasin ära; ning lõikusin 2 kahvatu välimusega (ja seetõttu odavat) tomatit tükkideks.

Kuskil selles tükeldamisfaasis panime ka riisi keema, väga primitiivselt, lihtsalt külma veega. Edasise ananassiroa praadimise kõrvalt kontrollisime seda aeg-ajalt, kuni ta oli valmis.

Praadimine käis nii: panin pannile juustuga tšillide pealt üle jäänud õli, hautasin seal sees veidi aega küüslauku, siis lisasin liha, kui see oli igast küljest kahvatu, ka sibula; praadisin neid natuke aega, siis lisasin paar spl Tai kalakastet, ananassi, kurgi ja tomati ja segasin ja jahvatasin musta pipart peale; retsept nägi ette ka suhkrut ja vajadusel natuke vett, aga mul oli üks mangokonserv lahti ja ma võtsin suhkru ja vee asemel hoopis selle siirupit; siis tuli meelde lõikuda sinna ka 1 väike tšilli. Lõpuks tõin õuest leeskputke, hakkisin ära ja lisasin toidule.

Tuli üks toredasti vürtsine toit; kalakastmest oli minu arust soolasuse jaoks vähe ja ma lisasin süües soola. Liha oleks võinud õrnem olla, vbla oli liiga taine, aga võib-olla olin ma selle praadimisel liiga kärsitu ja sonkisin liiga palju, nii et lihatükid ei saanud korralikku koorikut peale võtta ja mahlad läksid välja. A. ei pidanud seda eriliseks probleemiks.

Seda toitu jagus kaheks päevaks.

Selleriga salatid ja kohupiimakook

Tõin selleri esialgu plaaniga teha midagi gumbolaadset, aga tegime hoopis tavalist kanasuppi; ja osa sellerit jäi üle.

Üritasin teha Waldorfi salatit – seller, õun ja majonees, maitseks natuke küüslauku ka – ja mõtlesin seda esialgu modifitseerida lihtsalt apelsinimahlas leotatud rosinatega. Aga kui ma olin selle kokku seganud, tundus, et juust sobiks ka hästi. Õun, seller, küüslauk, rosinad, majonees – no mitte ühtegi komponenti, mis juustuga ei sobiks. Nii et tükeldasin üht üsna tavalist pehme maitsega Edamit tublisti hulka, lõpuks täiendasin kastet ka natukese meega – sestsaadik, kui ma lapsena “Olümpiamängude” raamatust lugesin, et Linose lemmiksalat on juust, mesi ja küüslauk, on mul olnud tunne, et see on üks peen kombinatsioon, kuigi läks tükk aega, enne kui ma seda maitsta sain (mu ema ei talu eriti küüslauku).

Söömise ajaks rebisin taldrikule lehtsalatit, tõstsin kausist salatit otsa ja kõige otsa pudistasin veidi kreeka pähkleid.

Salat oli üldiselt päris hea ja toitev, aga seller oli veidi liiga plink, tahtis liiga palju närimist ja maitset oli selle kohta nagu vähe.

*

Järgmisel päeval otsustasin teha krabipulga-makaronisalatit puuviljade ja selleriga.

Makaronivee keemamineku ja keemise ajal tükeldasin 1 apelsini kaussi ära. Ja hakkisin paar sellerivart (aga ei pannud kaussi, jätsin ootama, sest mul oli üks idee).

Siis leidsin, et ma võiks samal ajal ka pühadest üle jäänud viimasest kohupiimast kooki teha, ja segasingi pool pakki pehmet võid poole klaasi suhkruga kreemjaks; siis märkasin, et salatikaussi tükeldatud apelsin on palju mahla välja ajanud, toppisin veiniklaasi paar näputäit rosinaid ja valasin salatikausist apelsinitükkide pealt liigse mahla rosinate peale. Võtsin veel ühe apelsini, riivisin selle koore või-suhkrusegu otsa, apelsini enda jätsin salati täiendamiseks. Lõin võisegu otsa ühe muna katki, segasin hoolega ära; tühjendasin 300 g kohupiimapaki (hea rasvane kohupiim, 15%) tainakaussi, segasin ära. Nüüd panin praeahju soojenema (minu ahju 160 peale, vbla mõnel teisel ahjul vastab see 180le). Mõõtsin kaussi 1 2/3 klaasi jahu, millest viimase 2/3 sisse segasin 2 tl küpsetuspulbrit (mille uhmerdasin ise 1 tl soodast ja 1 tl sidrunhappest). Segasin ära. Mõtlesin hetke, kas panna tainas rõngasvormi või ahjupannile, vaatasin kella ja sain aru, et kui tahan enne trenniminekut koogi valmis teha, ei ole valikut: ahjupannile, õhem kook küpseb rutem. Määrisin võist üle jäänud paberiga ahjupanni võiga kokku, tõstsin taina pannile, ajasin enam-vähem ühtlaseks ja torkasin panni praeahju, õieti vaatamatagi, kui kuumaks see juba läinud oli.

Pesin rohkem jalgujäävad koogitegemisega mustaks saanud nõud eest ära ja tegin salatit edasi.

Millalgi tainasegamise vahel olid makaronid valmis saanud ja ma olin nende abiga selleri ära blanšeerinud: kui makaronid olid minu arust salativalmis, valasin vahetult enne kurnamist ka selleritükid makaronipotti ja kurnasin siis koos makaronidega ära. Valasin nad kohe sõelalt salatikaussi apelsinitükkide otsa, las seisavad koos, kuni ma koogiga tegelen.

Kui kook oli ahjus, tükeldasin selle apelsini ära, mille koor oli koogi sisse läinud; siis tükeldasin salatikaussi A. kananassi-tegemisest üle jäänud ananassirõngad, 1 paki lumekrabipulki, hakkisin peenelt paar sentimeetrit ingverijuurikat (nooremast õrnemast otsast) ja 1 küüslauguküüne ja panin majoneesi peale. Kõige lõpuks hakkisin veidi rohelist sibulat otsa.

Salatitegemise vahel hakkas kook natuke lõhnama, ma piilusin, kas on juba ilusti tahke, ja keerasin ta tagumise külje ettepoole, et ühtlasemalt pruunistuks. Kui kuumenemise tuli ära kustus, keerasin termostaadi 140 peale, et poleks kõrbemist karta. Ja sõin salatit. Seekord jäin selleri konsistentsiga palju rohkem rahule: kerge kuumutamine oli ta õrnemaks teinud, aga mõnus krõmpsumine oli ilusti alles jäänud. Võit!

Pöörasin kooki niiviisi veel paar korda; kui servast hakkas juba lahti lööma, katsusin tikuga ja kuna see eriti mustaks enam ei saanud, keerasin tule maha ja lasin koogil jahtuvas ahjus taheneda.

Jõudsin kooki enne trennigi süüa ja ta oli väga hea. Hästi mõnusa konsistentsiga (nagu kohupiimatainaga koogid sageli). Isegi A. kiitis, kuigi ta kaebab, et ei tunne praegu ühtegi maitset. Konsistentsi tunneb aga temagi.

Uusaastaöö toitude kiirülevaade

Vana-aastaõhtu toidud olid traditsioonilised, tähendab, enamjaolt nagu eelmisel aastal: marinaadis hautatud seamaks, “puuvillasalat”, pirni-juustusalat, vürtsine kana ja peedisalat. Ja üks kerge porgandisalat.

Maksamarinaad erines õrnalt eelmise aasta omast: seekord oli pool kl sojakastet (vbla veidi lahjemat, vbla kangemat kui mullu, sest osa sellest poolklaasist oli pudelipõhja siirupiks kuivanud sojakaste lahtileotamise tulemus), pool klaasi kuiva heerest (Fino, lähedal poes müüdi seda vahepeal väga meeldivas odavuses), 1 hakitud sibul, posu hakitud peterselli, paras jupp hakitud ingverijuurt ja kõik piparkoogisiirupist läbi käinud suured vürtsid (kaneelikoort, nelki, vürtsi, kuivatatud ingverijuure tükke, tublisti kuivatatud ja siirupis läbi haudunud tsitrusekoori ja 1 tähtaniis), lisasin piprateri ja värskemat nelki. Marinaadi tegin valmis öösel enne pidu, maksa tõi sinna sisse marineerima A., kui tema üles ärkas, sest mina eelmisel päeval poest ei leidnud.

Hautasin seekord rahulikumal tulel ja tuli maitsvam kui mullu: korralikult läbi küpsenud küll, aga ikka pehme. Seda söödi ka hoogsamalt, hoolimata muust toiduküllusest (ja sellest, et inimesi oli vist ka vähem) söödi pool ära kohe peo ajal ja ülejäänud pool järgmise päeva järelsöömisega.

Kana oli enam-vähem nagu eelmisel aastal, ainult et seekord ei olnud mingit ingveripastat, vaid ausalt riivitud ingver. Riivisin marinaadiks ingverit ja küüslauku kumbagi enam-vähem spl jagu või natuke rohkem, valasin sortsu õli peale, tükeldasin sinna sisse 3 kanafileed (kokku umbes pool kilo), segasin ära ja jätsin üleöö marineerima. Õhtul, kui kõik olid juba kohal ja muud toidud valmis, panin pannile, pigistasin poole sidruni mahla peale, lõikasin kääridega ühe tšilli sinna juurde ja hakkisin igavese posu rohelist sibulat kõige otsa, maitsestasin vähekese soolaga. U. segas ja valvas. Nagu alati, söödi see peaaegu kohe ära, järgmiseks päevaks jäi ainult natuke maitsvat pannikaabet.

“Puuvillasalat” läks täpselt samade koostisosadega (riisikujulised nuudlid, konserveananass (nuudlid ja ananass tulid Taliesini poolt), krabinuudlid, värske kurk, granaatõunaseemned (mille tõi KL, kes oli selle ettenägelikult juba kodus ära puhastanud), apelsin; värske ingver ja värske küüslauk hakituna, safranit maitseks juurde, hapukoor ja majonees ning tilgake ananassikonservi vedelikku) nagu eelmisel aastal, ainult et safranit leotasin esialgu ananassikonservi vedelikus, mitte hapukoores. See oli samuti väga populaarne toit, aga kuna seda tuleb alati ka hästi suur kogus, siis sellele tehti lõpp peale alles järgmise päeva järelsöömisel. Minu arust oleks natuke soolasem võinud olla – ja eelmise aasta makra nimega “Pidulik” oli mulle rohkem meeldinud kui tänavused krabinuudlid, aga mis teha, toda “Pidulikku” ei olnud poes saada. Aga nagu öeldud, teistele maitses hästi.

Pirni-juustusalat oli kah lihtne, KL tõi pirnid ja juustu, mina panustasin ainult kreeka pähklite ja salatikastmeks mineva sidrunimahla ning majoneesiga. Veidi kardemoni panin ka. Ma ei tea täpselt, mis juust oli; salati komponentidel oli väike ajastumisprobleem, nimelt pirnid olid üliküpsed ja kippusid salati sees ära sulama, juust aga oleks tahtnud just kauem salatikastmes liguneda, kahjuks me seda ette ei teadnud, et olekski juustu kõigepealt majoneesi sisse pannud. Sest pirnide poolest oli see salat kõige parem kohe pärast tegemist, aga juust muutus teisel päeval palju maitsvamaks – mil salat nägi nende voolavate pirnide tõttu juba üsna kole välja. Aga maitse, mööngem, oli siis tegelikult ka pirnide poolest hea.

Peedisalat tuli peaaegu sama minimalistlik kui mullu, ainult et seekord ei läinud sinna sisse mitte hapukapsast, vaid hapukurki. Ja otsustasin teda keedumunadega natuke toekamaks teha, eriti kuna S. oli mulle vahepeal kingiks karbi maamune toonud. Niisiis: mitut eri värvi keedupeeti (salatisse läks vist mingi 5 tükki); 5 keedukartulit (mis oli väiksem kogus kui peedikogus, sest kartulid olid väiksemad); 2 keeduporgandit; 2 hapukurki; 5 keedumuna. Krehvtisust andsin sinepi ja eriti mädarõikaga, muidu panin kastmeks õli, ei tahtnud neid ilusaid eri värvi peete mingi koore ega majoneesiga mäkerdama hakata. Vürtsideks lisasin veel ainult röstitud ning uhmerdatud koriandriseemneid ja köömneid. See salat oli meelega vähem tugeva maitsega, sest mõtlesin, et kana või maksa juurde on hea võtta midagi, mis ise ei tüki esile. Ja nii toimis ta hästi. Seda jäi rohkem üle, sest kogus oli üüratu (tükeldasime komponente kõige suuremasse kaussi ja seal ei mahtunud peaaegu segamagi), esialgu sõin seda niisama mingite lihaülejääkide kõrvale, ülejärgmisel päeval lisasin soolaheeringat, 1 hakitud sibula, värsket hapukapsast, konservherneid ja majoneesi, et ta oleks nüüd juba iseseisev toit, mitte lisand, sest siis ta oligi meie lõunasöök.

Porgandisalatiks riivis KL kaks porgandit (oli vist kaks? või 1 hästi suur), mina röstisin seesami- ja sinepiseemneid, pudistasime need riivporgandi peale ja lisasime natuke sidrunimahla, natuke tavalist rapsiõli (hea tagasihoidlik, ei hakka domineerima), hästi ettevaatliku tilga seesamiõli ka. Ka see oli mõeldud eelkõige lisandiks. Kanaga sobis minu arust jube hästi. Järgmisel päeval tegin endale mõnusa hommikusöögi, lastes vürtsikanase panni pealt läbi sellesama porgandisalati viimase otsa koos üleeilse tatraga, millele olin juba enne natuke õunu sisse hakkinud, et salatiks teha, aga polnud aastavahetuse kokandamise kõrvalt viitsinud ära süüa. Nüüd tuli sellest kokku selline imehea soe salat, ühtaegu krõmpsuv, värske ja vürtsikas. Nii hea, et hakkasin lausa mõtlema, kas siis, kui ma ingveri ja küüslaugu sees hoopis porgandit marineeriks, tuleks sama hea.

Lisaks tõi U. ühe suitsuangerja ja HV ühe väikese karriga sissetehtud lambapraetüki, mis vajas küpsetamist. Ka nende juurde kulusid lisandsalatid marjaks ära. Ja TR tõi uskumatult hea sidruni-toorjuustutordi, tahaks väga teada, kuidas ta selle tegi. Põhi oli igatahes küpsisepurust.

Kanatoitude nädal oli. Põhjalikumalt: kanasupp ja kananass.

A. tõi poest 3 euro eest ühe kana.

Esimesel õhtul mäkerdas ta kanakoivad karripastaga kokku, lõikas kartulid paksudeks viiludeks ja küpsetas selle kõik ahjus ära. Mina tegin hiljem õunast, päevalilleseemnetest, juustust, küüslaugust ja majoneesist salati juurde.

Teisel päeval eraldas ta kana küljest filee ja pani kananassitoidu jaoks kõrvale, siis praadis endale kiirlõunaks kanatiibu ja kartulit, mina siis veel ei tahtnud, ta sõi kõik ise ära, pärast sõin mina hoopis üht allah. letist leitud kala, mille tähtaeg oli alles homme. (Oli väga hea kala, heigifilee juustukattega.)

Kõht kala täis, asusin ma kanarümbast suppi keetma. Õigemini, kõigepealt lugesin oma kala kõrvale tükk aega seda supiraamatut ja veel mitut raamatut ja internetti ja lõpuks mõtlesin ikka ise välja, kuidas teha (aga nii see mul tavaliselt käibki, raamatud on insipratsiooni jaoks, mitte täpse õpetuse saamiseks).

Tegin seekord suure hoolega, nii et see ei ole minu tavaline laisa inimese toit: kõigepealt panin rümba külma veega keema (viieliitrine pott sai umbes poole maani täis, vedelikku võis olla ligi 2 liitrit) ja korjasin pingsalt vahtu. Siis lasin nii veerand tundi keeda, kurnasin kogu kupatust, lammutasin kana laiali, katkusin sealt küljest nii palju liha ära, kui sain, panin liha ootele, valasin kurnatud puljongi potti tagasi, viskasin kondid sinna sisse tagasi ja hakkasin maitsevilju lisama.

Maitseviljadest: mul oli jupp aega dilemma, kas teha suppi (juur)selleriga, mille ma olin ekstra supi tarvis poest toonud, või apteegitilliga, millest mul ikka veel pool alles oli; pikkade kõhkluste järel otsustasin, et mõlemaga, sest apteegitill tuleb küll ära teha, aga temast üksi on liiga vähe. Loopisin apteegitilli kuivanumad ja puisemad osad kohe koos kontidega potti; lisaks neile ühe pooliku, samuti veidi kuivanud sibula koos koorega (ilusa värvi pärast), mitu pipratera (neist mõni selle eriliselt hea kollase pakiga pipra oma, mida Biomarket müüb – aga mitte kõik, ma läksin ihneks ja panin muist pipart ikka tavalist), näputäie apteegitilliseemneid, poolteist lehte loorberit ja ühe vürtsitera.

Tiksusin internetis, panin pesu pesema, puljong samal ajal muudkui kees ja kees. A. hakkis vahepeal telekavaatamise kõrvalt kaks hiidporgandit ja puhastas pool sellerijuurikat (see oli üks massiivne seller); ma hakkisin selle selleri, ühe ilusa sibula ja kõik apteegitilli ilusad krõmpsuvad osad. Pärast tuli meelde ja koorisin veel kaks kartulit, mille A. ära hakkis.

Kui enam ei viitsinud puljongi järel oodata ja maitseviljad nägid juba enam-vähem lahustunud välja, kurnasin puljongi uuesti ära. Nokkisin kontide küljest sellegi liha ära, mida nüüd pärast sellist keetmist kätte sai, ja panin ülejäänud keedulihaga samasse kaussi ootele; lödiks (ja maitsetuks) keenud maitseviljad-terad viskasin komposti; puljong läks potti tagasi, porgand sinna sisse keema. Kui oli keema tõusnud, läks ka seller, sibul ja kartul ja apteegitillipudemed sisse. Ja siis kees veel natuke, vbla veerand tundi.

Kui juurikad hakkasid pehmeks saama, lõikus A. supi sisse natuke seda rinnafileed, mille ta ise natuke aega tagasi eraldanud oli; kui see oli natuke keeda saanud, panin kogu selle puljongi tegemise käigu skontide küljest saadud kanaliha sisse. Kõige lõpuks lisasin natuke võid ja hakitud tilli.

Tuli väga peene maitsega supp.

*
Kananass käis nii.

Eile oli meil veel suppi süüa, aga et kogu ülejäänud filee ei jõuaks vahepeal pahaks minna, praadis A. selle tükkidena soola ja pipraga ära.

Täna hakkisime ingverit, vist 4 küüslauguküünt, ühe pooliku sibula (sest retsept ütles “väike sibul”) ja panime selle pannile praadima; siis panin ma kohe ka spagetivee üles. Mina inspekteerisin rohelisi sibulaid, viskasin koledad kohad minema ja separeerisin valge osa rohelisest; A. hakkis valge osa ära. Siis mökerdas A. tolle praetud kanaliha pannile ja lisas vist selles etapis ka natuke tärklist (tglt oleks seda pidanud juba enne liha praadimist tegema, aga ta alguses arvas, et meil ei ole tärklist). Segas ära. Viskas sinnasamma pannile ühe väikese purgitäie konservananassi, lasi natuke haududa ja viskas rohelise sibula valged jupid sinna juurde. Millalgi selles vahes läks spagetivesi keema ja ma panin sinna spagetid sisse. A. aga läks hakkis rohelise rohelise sibula (või kuidas selle kohta peaks ütlema). Lõpuks lisas pannile sojakastet ja pool hakitud rohelist sibulat. Siis me vaidlesime natuke aega, kas kaste on liiga paks või liiga vedel, mis päädis minu võiduga (st ma võtsin panni tulelt ära), A. kurnas spagetid ära ja võiski süüa, peale pudistasime seda rohelist sibulat, mis ei olnud veel toidu sisse läinud.

Pmst vastas see peaaegu täpselt ühele “Aasia köögi” raamatu (see on üks tore raamat) retseptile, ainult et retsepti järgi oleks liha tulnud praadida nii vahetult enne kõige muu tegemist, et ta poleks jõudnud vahepeal ära jahtuda. Ja sel juhul oleks liha läinud uuesti pannile kõige viimaste asjade hulgas, pärast ananassi lisamist. Teiseks see tärkliseasi – tglt oleks liha pidanud enne praadimist soola, pipra ja tärklisega segama, aga sellega läks, nagu läks. Hea toit tuli ikka.

Pühadetoidud

Olen vahepeal väga laisk blogija olnud, aga nüüd tuleb küll pühade kokkuvõte ära teha, enne kui meelest läheb.

Vana-aastaõhtuks tegime oma traditsioonilisi asju: vürtsises sojamarinaadis seamaksa, ingveri-küüslaugu-kana, pirni-juustusalatit, “puuvillasalatit”. Nendega oli plaan selge, vajas ainult mõtlemist, mida lisaks. Ja kuna selgus, et meil on veel väga haput hapukapsast (sellist paar aastat laagerdunut), siis tuli loogiliselt hapukapsasalati plaan, mis teisenes selle peale, kui A. öösel vastu vana-aastaõhtut ahjus paar peeti ära küpsetas, peedi-hapukapsasalati plaaniks; ja teiseks nõudsin mina porgandisalatit, sest ma olin pähe võtnud, et see on kindlasti maksa kõrvale õudselt hea, aga miks mitte ka kana kõrvale.

Maksamarinaad oli seekord selline: pool klaasi sojakastet, sorts saket (A. viimatisest sushitegemisest jäänud lahtisest pudelist, muidu olen sama toidu sisse heerest või vahel isegi vermutit pannud), 1 hakitud sibul, hakitud ingverit, kaneelikoort, nelki (võtsin piparkoogitegemisest üle jäänud kaneeli-nelgi-ingveri ja panin natuke värsket juurde). Piprateri ka. Selle sisse panin maksa juba eelmisel õhtul seisma, las marineerib. Vana-aastaõhtul haudus ta muu toidutegemise kõrval rahulikult omaette, pärast lõikusin tükkideks, kõige lõpuks tõi H-V maitserohelist peale (tilli ja peterselli). Ma kardan, et vahepeal oli tuli natuke liiga äge, sest maks tuli veidi teraline (tavaliselt olen teinud puupliidi peal, aga tänavune aastavahetus oli ju nii soe, et ei tahtnud nii pikalt puupliiti kütta, ja elektripliit on selle töö jaoks harjumatult äkiline). Ep ja U. seevastu leidsid, et just nii ongi hea, et selline teraline neile just meeldibki, sest siis on hea kindel tunne, et on ikka korralikult läbi küpsenud. Tõsine bien cuit koolkond.

Ingverikana tähendas seda: keegi (ep? A.?) hakkis kanafilee tükkideks, selle panime ingveripasta pära ja natukese päris värske riivitud ingveri ja hakitud küüslauguga ning õliga segamini seisma, kuni me salateid hakkisime. Kui salatitega hakkas enam vähem ühele poole saama ja tundus, et “rahvas on juba kogunema hakanud”, läks kana pannile, pigistasin sinna poole sidruni mahla peale, hakkisin sinna otsa ühe värske ilusa tšilli ja posu rohelist sibulat. Ja siis tuli seda ilu panni peal natuke segada, lõpuks soolaga maitsestada. See kana tuleb kuidagi lollikindlalt maitsev ja süüakse tavaliselt hästi ruttu ära.

Peedi-hapukapsasalatisse läks ka kartuleid, sest ma olin ilma mingi kindla plaanita eelmisel õhtul ka nii seitse-kaheksa-kümme kartulit keetnud. Nii oligi: tükeldatud peet ja kartulid pluss hapukapsas. Maitseks panime vist köömneid, kastmeks veidi tavalist rapsiõli, veidi heledat seesamiõli (ettevaatlikult, et A. aru ei saaks). Ja natuke seda õli, mis ma olin hiljuti salati sisse läinud heeringa pealt purki valanud, sest see tundus liiga maitsev, et raisku lasta. Kas õunu ja/või sibulat läks ka, ei mäleta, vbla ep. mäletab. Võis olla ka selline minimalistlik salat, kus oligi ainult peet, kartul ja hapukapsas. Soola lisaks hapukapsa enda soolasusele ei pannud, sest arvestasime, et maks on oma sojakastmega nagunii suht soolane.

Puuvillasalat” on salat, mille me kunagi juhuslikult leiutasime ja millest on saanud meie aastavahetuse traditsioon. Sinna läheb riisikujulisi makarone (või muid tillukesi nuudleid, seekord olid igatahes riisitera kujulised), granaatõuna seemneid, värsket kurki, makrat (seekord oli krabiliha nimega “Pidulik”, see ongi salatisse panemiseks mumst kõige parem makratoode – lihakam ja vähem jahune kui krabinuudlid, sama hea nagu korralikud krabipulgad, aga ilma lahtiharutamise vaevata), apelsini, purgiananassi, peenestatud küüslauku, hakitud värsket ingverit (panime siia oma ingverist kõige õrnema ja vähem kiulise osa, veidi vanema osa olime riivinud kanamarinaadiks ja kõige vintskemad tükid läksid maksaga koos hauduma); kastmesse läks hapukoort ja majoneesi, täiendavaks maitseaineks veidi hapukoore sees leotatud safranit. Muidu on siia mu mäletamist mööda muudki läinud, nt ma olen enam-vähem kindel, et mõni aasta on ka herneid olnud. Aga granaatõuna seemned, värske kurk ja apelsin, enamasti ka ananass, ning makra on raudpolt.

Pirni-juustusalati tegemise hakul avastasime, et meil ei ole küllalt juustu, vähemalt mitte küllalt head (oli mingi suvaline plamassine hollandi leibjuust, seda ei jää ju pirni kõrval tundagi). Mul oli küll sinihallitusjuustu, aga sellest oli jälle hirm, et äkki on osa inimeste jaoks liiga vänge. Niisiis läks Ep juustu järele ja tuli tagasi kõvemat sorti juustu laastudega – oli ta nüüd Dziugas või Forte, igatahes oli neil just juustulaastukampaania ja ühe paki sai alla euro kätte. Otsustasime, et lajatame kaks pakki kausitäie pirnitükkidega segamini ja vaatame, kas jääb väheks – kui jääb, siis jõuab kelleltki veel juurde tellida. Aga see osutus täitsa piisavaks ja väga maitsvaks. Kastmeks oli majonees ja täienduseks läks sinna parasjagu kreeka pähkleid, sest jälle oli õnnestunud täitsa söödavaid kreeka pähkleid saada.

Porgandisalat tuli minimalistlik – õigust öelda tahtsin ma alguses peaaegu puhast porgandit, ainult natuke õli ja sidrunimahla maitseks juurde. Segasin sidrunimahlaga ka natuke mett ja see õli-mee-sidrunimahla kaste maitses nagu unelm. Ep arvas, et mingid seemned oleks kah head, et huvitavam oleks. Nii ma siis röstisin väikese panni peal sinepi- ja seesamiseemneid ja puistasin salatisse. Kui ma ära segasin ja maitsesin, tuli kohe üks seesamiseemnega suutäis ja see oli nii jumalikult hea, et ma röstsisin veel ühe pisikese pannitäie seesamiseemneid ja panin juurde. See oligi vist seekord minu lemmiksalat, sest ma sõin seda kõige muu vahele, kõrvale ja vahel täitsa niisama.

Meie must kass istus kogu selle söögitegemise aja äraootava moega köögis, sest ta oli vist kogemusest õppinud, et sedasorti tegevuse käigus midagi pudeneb. Kusjuures ta lontrus jättis toorest maksa järele, eriti kui me kanaga tegelema hakkasime, ja üritas hoopis kanatükke virutada. Mõne kelmelisema tüki panin talle maksa juurde kaussi ja nii sõi ta lõpuks ka maksa ära. On alles pursui, niisama maksa tal süüa ei kõlba.

Muidu oli veel Kanni tehtud rosinatega karaski moodi kooki, H-V toodud mozzarellat, mille peale mulle meenus, et ma vedasin ka ühe Saidafarmi valge juustu koju; H-V serveeris selle taldrikul, oliiviõlikausike keskel ja kõik peterselliga garneeritud, väga mõnus. Ja pompelmuus ja melon.

Kana sai tol õhtul peaaegu päris otsa, pirni-juustusalat samuti ja pompelmuus vist ka; muud jäi alles, aga eks me selle arvestusega tegimegi, et järgmisel päeval saaks edasi süüa. Ning jah, järgmisel päeval oligi söögiga hooletu ja sellest sai viis inimest süüa – meie A.-ga pluss veel kolm külalist.

Järgmistel päevadel sõime peamiselt samade toitude pikendusi: kui maksast olid järel vaid kribalad ja marinaad, tegin sellest ühe risoto (praadisin potipõhjas sibulat, lisasin riisi, siis lisasin maksamarinaadi, kust olin puisemad asjad, nt kaneelikoore välja õngitsenud, võimalik, et sinna läks ka rosinaid ja natuke kuiva heerest); ananassikonservist oli puuvillasalatisse läinud ainult pool, teisest poolest tegin koos meloniülejäägi, pisukese hapukapsa ja õuna-pirniga millegi juurde salati. Millalgi küpsetas A. ühe poest toodud õuntega täidetud pardi ahjus ära, võib-olla ma selle juurde tegingi salati. Või panin ma sinna salatisse kohe pardiliha sisse. Mul on meeles, et ühe pardilihasalati tegin raudselt viigimarjadega, ilmselt panin sinna ka apelsini ja muud puuvilja.

Kolmekuningapäeval tegime traditsioonilist oahautist – seekord leotasin sinna poolteist kruusitäit ube-läätsi-riisi (eelmisel õhtul panin likku), õhtul hakkisin paar porgandit, paar sibulat, paar küüslauguküünt, pooliku selleri ja pooliku kaalika, vähemalt ühe tšilli (võis olla ka rohkem) ja panin koos keema. Kannilt tellisin purgi tomateid, sest olin ise unustanud tuua. Lisaks läks toidu sisse pruuni suhkrut, kaneeli, nelki, tiba soola; ja erilise koostisosana purgitäis kõrvitsa-küüslaugupüreed. See ei kuulu originaalretsepti sisse (originaalretsept on Judy Schultzi raamatust nimega “From the Garden”, mis on muide üks paremaid kokaraamatuid, mis mulle elus ette on sattunud), aga mul tuli meelde, et mul on sellist head püreed (A. ema tehtud) ja sellise hautise sisse sobib see nagu valatud. Kuna ma tahtsin kindlasti purgiloputusvee toidu sisse ära panna, siis tuli ta tglt väikest viisi supp. Originaalretsepti sisse ei käi ka kaalikas ega seller, aga mis siis. Need olid mul poolikuna seisma jäänud ja tuli ära panna ja ma ei näinud põhjust, miks nad ei peaks sobima. Sobisidki, kõik olid rahul.

Lihasööjatele praadisin chorizo-vorsti viilusid juurde, sobisid samuti jube hästi.

Ilm oli nüüd külmaks läinud, nii et see toit valmis puupliidil. Mis oli ka ökonoomne, sest kolmekuningapäeval on ju vaja oapresidendi valimise kook küpsetada. Koogiks tegin tavalise hapukoorekoogi (sama retsept nagu selle postituse õunakoogil, ainult ilma õunteta, sest inimesi ei tohi oaleidmise protseduuri juurest eksitada). Oakuningakspresidendiks tuli T.

Vat selline seltskonnakroonika.