Kiire nuudli-naadi-kalasalat

Viimatiseks sünnipäevapeoks noppisin võilillede kõrval ka naate, pesin äragi, aga jäid toidu sisse panemata, sest ei tulnud nagu naadi-isu peale. Pistsin nad külmkappi ootama.

Eile tulin koju ja olin näljane, vaatasin külmkappi: poolik kalakonserv (skumbria õlis) ja kausitäis naati. Kaalusin veidi aega, kas teha spagette ja kalakastet, asendades apteegitilli naadiga, aga salat tundus isuäratavam. Nii keetsin hoopis tillukesi niitnuudleid (need keevad kõige rutem); naadid lihtsalt blanšeerisin, et nad õrnemad oleks (tähendab, kallasin neile kausis keeva vee peale, aga ei keetnud, varsti nõrutasin ja pigistasin kuivaks).

Hakkisin naadid mõnuga peeneks – neil on blanšeeritud kujul hiigla mõnus tekstuur, nuga käib läbi krunts-krunts-krunts – segasin kokku veel soojad nuudlid, kalakonservi koos kogu oma leemega, hakitud naadi ja mitu kahvlitäit kappareid. Paar-kolm eelmisest päevast üle jäänud tomatit hakkisin samuti sisse; ja veerand sibulat. Vist jahvatasin ka musta pipart peale ja lisasin tilgakese kuivatatud tomatite peal olevat õli, aga seda polnud palju vaja, sest konserv oli isegi õline.

Ja kõik! Sõin ja see oli hästi hea: naat oli täpselt parasjagu õrn, krudises kergelt hamba all, ja kõik sobis kuidagi väga hästi kokku.

See pani mõtlema, et võib-olla oleks tõesti võinud naadipiruka sisse naadi hautata jätta – ainult munasegu sees kuumust saanuna oleks ehk sama õrnaks muutunud.

A. sõi selle viimase otsa järgmisel päeval ära, aga kahjuks oli see siis juba natuke ära kuivanud.

(Täna ei viitsinud ma midagi leiutada, A. praadis valmisostetud kanašnitslit ja keetis tatart, mina tegin kurgi-tomati-hapukooresalati kõrvalae – natukese sibula, musta pipra ja kuivatatud basiilikuga.)

Advertisements

Sünnipäevatoidud ehk umbrohuhooaega jätku. Ja redistega alga.

Õigel sünnipäeva päeval pidid vanemad külla tulema; mainisin seda möödaminnes eriti just lastega tuttavatele, sest neile meeldib samasugune päevarežiim nagu mu vanematele, tähendab, et pidu hakkab küllalt vara, et ööseks saaks magama. Arvasin, et tulevad siis vanemad pluss veel paar inimest, aga minu üllatuseks oli lõpuks lisaks oma perele veel 8 suurt ja üks väike külaline. Nii et see saaks olla peaaegu lugu stiilis “kuidas Jeesus viie tuhande leivaga viis meest ja kaks kala ära toitis” (kes tunneb tsitaadi ära?), aga õnneks olin ma toiduasju varuga soetanud.

Algne plaan oli teha umbrohupirukat ja kui aega üle jääb, redise-kalasalatit ka; ema oli lubanud rullbiskviiti teha, nii et ma magusa pärast väga ei muretsenud. Umbrohupirukatega läks selles mõttes hästi, et juba enne vanemategi laekumist oli pirukapõhi külmkapis, umbrohi korjatud ja pestud, mõlemad küpsetamise ootel.

Pirukapõhi tuli hapukooremuretainast, kus hapukoort oli ehk küll veidi vähem kui retsept nõuab: umbes kaks klaasi jahu, üks kanamuna (ja üks vutimuna, sest ma tahtsin enne salatiks munade keetmist kontrollida, kas vutimunad on veel korras), umbes 150 g võid, natuke soola ja nii palju hapukoort, kui ühest pakiotsast veel välja tuli. Hakkisin segi, siis mätsisin veel rohkem segi ja litsusin kahe ümara vormi põhja (väikesed vormid, sest väike ahi, tuli kahes jaos teha). Ja viskasin külmkappi.

Naati olin ennist korjanud kaheliitrise kastrulitäie; selle kõrvalt priske peotäie ilusaid võilillelehti. Võilillelehed panin soolase veega seisma, et ähk läheb tarist; naadid pesin-nõrutasin-kuivatasin ära.

Kui vanemad olid juba kohal ja ema hakkas torti monteerima (torti, sest algne plaan rullbiskviidi valmistamise konstruktor kaasa võtta kujunes tordikonstruktori kaasatoomiseks; see tähendas Digestive-küpsiseid põhjaks, biskviiti vahemisteks kihtideks, vahukoore-kohupiimakreemi segu kreemiks, kohvi ja konjakit immutusvedelikuks ning mustikaid-maasikaid kaunistuseks), viskasin mina esimese pirukapõhja ahju (mille olin algul 180 peale pannud, aga kohe pirukat ahju pannes keerasin 160 peale maha, sest ahi on käreda loomuga), hakkisin naadi ära ja viskasin pannile õliga hauduma. Veidike kaapisin muskaatpähklit hulka ja piparrohtu pudistasin ka. Ja hakkisin natuke karulauku.

Kui tundus, et naat saab haudumisega ise hakkama, kloppisin natukese kefiiriga muna lahti (esimesele pirukale läks neli kanamuna, teisele kolm), lisasin ka munasegule veidi soola; võtsin pooleldi küpsenud pirukapõhja välja, kühveldasin pool naadihautist ja natuke hakitud karulauku peale ja valasin muna otsa. Ahjul keerasin kuumust veel vähemaks ja küpsetasin.

Kui muna oli tahe, võtsin välja ja kordasin protseduuri teise pirukaga (ja ise hakkisin taustal rediseid ja keetsin 15 vutimuna).

Etteruttavalt: pirukate maitse tuli hea; naat oleks võinud ehk veidi peenemalt hakitud olla, siis oleks ta munaga ühtlasemalt segunenud.

Pirukad said vist ahjust välja umbes samal ajal kui tort valmis, nii et pmst olime nüüd valmis selleks, et ka keegi muu peale omainimeste võib uksest sisse astuda. Aga kuna keegi kohe ei astunud, hakkasin redise-kalasalati jaoks kala puhastama. Poole salatiteo pealt tuli üks külaline kohale ja asus appi rediseid hakkima ja kui ma õigesti mäletan, jõudis järgmine külaline kohale, kui meil oli see salat juba segamisfaasis ja sai varsti ette kanda.

Sisse läks: kolme pundi jagu rediseid (veerandikviiludeks); kaks kuumsuitsuskumbriat; umbes pool punti karulauku (hakitult); ja neli suurt keedukartulit (suuremate kuubikutena kui tavalises eesti kartulisalatis). Segasime selle ära ja panime majoneesi (peaaegu terve pooleliitrise purgi).

Siis meenus, et me olime vutimunad salatist välja unustanud; vastsaabunud külaline tuli appi, koorisime munad ära ja kuna salat oli juba muidu valmisserveeritud, lõikasime need lihtsalt pooleks ja ladusime ilusasti salati peale, karulauku puistasime veel ümber ja megailus sai.

Nüüd me siis natuke aega lihtsalt sõime; kõige viimaste külaliste tulles oli salatist ainult paar lusikatäit järel, mispeale ma hakkasin mõtlema, et neli väiksemat keedukartulit jäid veel üle (sest tol hetkel kalasalati kaussi rohkem lihtsalt ei mahtunud) ja kaks punti rediseid on kah veel alles. Ja kogu see kausitäis prepareeritud võilillelehti. Teeks õige veel ühe salati. Keetsin veel umbes tosina vutimune (st nii palju, kui mul neid veel üldse oli), võtsin kartulid-redised elutuppa kaasa ja nii me neid seal lobisemise kõrvale hakkisime. Võililli käisin küll köögis tükeldamas, seda on ilma lõikelauata tülikas teha.

Sellesse kartuli-redise-umbrohusalatisse läks niisiis kõigepealt neli väiksemat kartulit; kahe pundi jagu rediseid; tubli punt nõrgalt soolases vees ligunenud (ja kuivatatud) võilillelehti; natuke murulauku, karulauku ja küüslaugupealseid, mis ma meie enda õuest leidsin. Siis natuke soola peale, valge veini äädikat (äkki oli cava-äädikas?) ja oliiviõli ja sorts kefiiri ka. Tundus, et on juba valmis, kuni meenus, et me oleme JÄLLE vutimunad välja unustanud. Koorisin ka need seltskondlikult ära; kui mul selle käigus üks vutimuna kompostinõusse kukkus ja ma ütlesin “ups, ma söön selle ise ära, “(kompostis olid all ainult nendesamade munakeste koored ja rediselehed, nii et mitte midagi hirmuäratavat), ärkas järsku ka teistel selle tegevuse vastu suur huvi (“sa tegid seda nagunii meelega! kui see munakoorimine niiviisi käib, tahan mina ka koorida”) ja edasi läks kähku.

Sellest tuli samuti väga hea salat, kuigi hoopis teistmoodi kui eelmine.

Siis sündis, et tort sai samuti otsa, aga maasikaid oli veel; nii läksin ma ja segasin kaks pakki Eesti ricotta-kohupiima natukese kefiiri ja suhkruga ära ja serveerisin niisama maasikate kõrvale. Osutus populaarseks. Järgmiseks tuli idee, et sulatan ka tordist ülejäänud šokolaadi kausiga ära, et maasikaid sinna sisse kasta. Mõeldud-tehtud (veevannil: tähendab, kastrulis oleva vee peale panin plekk-kausiga šokolaadi loksuma ja kogu kupatuse panin pliidile kuumenema). Edasi järgnesid vaidlused: kellele meeldis kõige rohkem maasikas toorsingiga, kellele šokolaadiga, kellele kohupiimaga.

*

Järgmisel päeval selgus, et A. ei saanudki torti, sest ta hoidis oma introvertsel moel nii põhjalikult seltskonnast kõrvale, et magas tordisöömise aja sõna otseses mõttes maha. Mul oli temast natuke kahju ja selle jutu peale tuli ka endal uuesti tordi-isu, niisiis küpsetasin rabarberi-munavalgekoogi.

Põhjaks läks pehme muretainas: poolteist klaasi jahu, 2 spl suhkrut, 100 g võid, 2 munakollast (hakkisin segamini ja mätsisin natuke kätega ka, et oleks rohkem tainas ja vähem puru). Mätsisin selle vormi ja segasin tainakausis täidise: tükeldasin poolteist rammusat pikka rabarberivart (retsept ütles “pool kilo”) ja segasin eilsest ülejäänud ricotta‘ga (seda oli mingi 3 spl), lisasin veel umbes 2 spl moosisuhkrut ja siputasin kaneeli peale. Panin täidise koogipõhja sisse ja pistsin 160 märgini kuumutatud ahju küpsema.

Ise vahustasin 3 munavalget (üks kollane jäi niisiis üle, selle peaks lähemas tulevikus kuhugi ära paigutama); vahepeal jätsin vahustamise katki ja puistasin munavahu sisse 3 spl suhkrut, siis lasin edasi.

Õngitsesin koogi ahjust välja ja vaatasin kahtlustavalt: rabarberitäidis oli väga vesiseks muutunud. Lasin natuke veel küpseda, siis lõin käega ja panin munavahu koogi peale, keerasin ahju algul 120 peale, siis 80 peale; kui pärast veerandit tundi oli kook pealt ikka täitsa valge, keerasin uuesti 120 peale ja lasin helepruuniks. Keerasin tule maha ja jätsin koos ahjuga jahtuma.

Kui ma sõin, selgus, et mu kahtlused olid põhjendatud: keskelt oli põhi nätske. Ei tohi ikka kokaraamatu juttu uskuda! Oleks pidanud oma sisehäält kuulama, mis ütles, et “küpseta põhja enne eraldi ka, ära pane kohe rabarberit peale”.

Mõtlesin, kuidas asja päästa, keerasin lõpuks ahju altkuumusega kuumama ja küpsetasin seda puuduva sektoriga kooki veel.

Selles mõttes läks korda, et pärast uut küpsetamist oli põhi igalt poolt tahkeks saanud. Ainult kahjuks ei olnud nii krõbe, kui ma oleks tahtnud. A., kes maitseski alles pärast järelküpsetamist, leidis, et hea kook on. Ja järgmise päeva esimesed külalised, kellele seda veel jagus, kiitsid ka. Aga ma arvan, et kogu kiitusest hoolimata küpsetan ma järgmine korda põhja eraldi ette.

*

Sellest järgmiseks õhtuks kutsusin kohe ametlikult külalised. Neid tuli sama palju kui eelmine kord (miinus mu vanemad, kes olid ära sõitnud): 8 suurt ja üks laps. Ma ei mäletagi, kas ma olen mingil aastal eksperimenteerinud, mis siis juhtuks, kui ma üldse ei kutsuks ja vaataks, kui paljud stiihiliselt kohale ilmuvad (või kui paljud ise midagi välja pakuks).

Igatahes mõtlesin, et seekord teen kohe neidsamu kaht salatit, mis üle-eelmisel päeval: redise-kalasalatit ja kartuli-umbrohusalatit. Kalasalat tuligi nagu eelmine, ainult et 15 vutimuna asemel läks seekord 3 kanamuna.

Umbrohusalatisse tuli uuendus: kui redised, kartulid, muna ja võililled olid hakitud, tahtsin teistele maitsta pakkuda, kui hea on piimanõgese latv. Teised kiitsid heaks ja seepeale korjasime lisaks ka posu neid latvu. EL pani õied salati kaunistamiseks kõrvale. Seejärel läks ta hoogu, uuris internetist, et maajalga võib maitsetaimeks kasutada (ma ise uurisin pärast üle, et sisaldab palju C-vitamiini, aga liialdada ei tohi, ta on nõrgalt mürgine, nii et maitsetaimena kasutamine – umbes nagu pipra eest – on just paras. Maitse on tal hea ja huvitav: esimene maitse meenutab piparmünti, järelmaitses meenuvad pune ja majoraan). Ja lõpuks korjas ta kaunistamiseks ka raudrohuvõrseid. Ka need on väga toreda, natuke vaiguse maitsega.

Salatikastmeks-maitseks läks pool purki kappareid (koos vedelikuga), mitu sortsu kefiiri, viimased tilgad valge veini äädikat ja mitu sortsu oliiviõli.

Dekoor sai väga uhke: peal olid maajala- ja piimanõgeseõied, neile rohelise tausta tegemiseks karulauku, raudrohuvõrsed sees püsti ja EL tõi sinna peale ka mustsõstrapungi. Kõik see maitses jälle väga hea (aga eeldab vististi, et sööjale meeldib aeg-ajalt mõru maitset tunda; mulle meeldib, ma võiks iga päev võililli süüa).

Ja kolmandaks salatiks tuli lihtsalt tomati-lehtsalati-feta segu, sest ökopoes olid ühed täitsa küpse väljanägemisega tomatid alla hinnatud, ilmselt just oma küpsuse pärast. Musta pipra, kuivatatud basiiliku ja oliiviõliga.

Kõigi salatite juurde sobisid valged ja roosad kuivad veinid; eriti kui neil oli natuke loomulikku magusust. St roosad nagunii (ma pole veel sellist roosat näinud, millel üldse mingit magusust ei oleks), aga näiteks valge Riesling oli samuti väga mõnus.

Magustoiduks tegin seekord lihtsalt maasikakreemi – sügavkülmas oli veel A. ema tehtud maasikapüreed, olin võtnud kaks karpi sulama; sulatasin ühe väikese ümbrikutäie želatiini (10 g vist) eelmisest peost jäänud õunamahla ja mustikamahla segus (ning sortsasin tilga apelsinimahla juurde, et vedelikku piisavalt saaks); vahustasin kaks pakki vahukoort 6 tl suhkruga, segasin 2 paki kohupiimaga; EL raius ikka veel päris sulamata maasikapüree sinna hulka, segasin kõik ära ja lõpuks ajasin ka želatiinivedeliku sinna laiali. Enne söömist seisis paar tundi külmkapis. Sellesama suure kausiga tõin lauda ka.

JL arvas, et vahukooresem võiks olla, teiste arust polnud häda midagi: EL kiitis, et ei ole liiga magus, Ep leidis, et kreem sobib hästi maisipulkadega. Nõus; eriti just tekstuuride erinevuse pärast.

Kreemi jäi üle, ma arvan, et proovin homme, kuidas pehme vahvliga sobib.

Umbrohuhooaja avamine

Eks ma paar naati ja võilillelehte olin ennegi toidu sisse toonud, aga nüüd läks asi tõsiseks: A. kavatseb niitma hakata. Ja kuna ma ei taha, et ta niidaks nende taimede ligidalt, mida ma hoian, katkusin sealt ümbert käsitsi heina ära.

Katkumise kõrval olid kogu aeg kaks totsikut: ühte panin need naadid, mis olid veel ilusti kortsus ja õrnad. Ja teise apetiitsema välimusega võilillelehed. Naaditopsi sattus kogemata natuke oblikat ka (“kogemata” sellepärast, et oblikaid ma tegelikult ei mõelnud üles katkuda, vaid üritasin säästa), aga sellise toiduplaaniga, nagu mul oli, sobiski oblikas ka.

Pesin mõlemad suure hoolega ära; naadi (koos oblikalisandiga) jätsin sõelale nõrguma, võilillelehed panin külma vette natukese soolaga seisma (see pidi kibeduse vastu aitama).

Esimene umbrohutoit oli kartulitega: puhastasin seitse nässakat kartulit. See ei ole nii suur kogus, kui tundub, sest nad olid juba veidi rohelised ja ma koorisin neid seepärast hästi paksult.

Panin õli pannile sooja, hakkisin kartulid ära ja viskasin pannile. Hakkisin ka ühe sibula – pannile. Küüslauguküüne – ja pannile.

Nüüd võtsin kaks-kolm peotäit nõrgunud naate ja hakkisin.

Segasin kartulit ja leidsin, et väheke kõvad veel (naat ei taha ju pannil kaua olla). Mõtlesin, kuidas aega parajaks teha, ja mulle meenusid “parim enne möödas” suvikõrvitsad (mille ma olin jällegi ostnud just sellepärast, et muidu oleks hooajavälise kauba soetamise süümekad vms, aga nüüd saan end välja vabandada, et see on lihtsalt säästlik jäätmekäitlus). Tükeldasin ka ühe suvikõrvitsa kartuli vahele pannile.

No ja nüüd oligi aeg ka naat sinna sekka visata. Jätsin kaane alla hauduma ja tegin natuke aega ei tea mida. Lõpuks lõin kaks kanamuna sinna hulka ja segasin hoolega, sest ma tahtsin sellest munast sinna kartuli vahele pigem midagi kastmelaadset kui omletti. Ja keerasin tule ära

Kuna mul tegelikult kõht veel tühi ei olnud, läksin ja tegin nüüd hoopis tööd. Pärast soojendades oli toit imeliseks läinud: lausa sulas suus. Väga mõnus.

Kõrvale tegin paarist peotäiest võilillelehtedest kiirsalati: kuivatasin köögiräti vahel nii hästi kui oskasin, hakkisin ära, valasin taldrikul oliiviõli ja tilga palsamiäädikat otsa ja pudistasin kõva juustu laastudega. Ja siis tõstsin sooja toidu sinna juurde.

Imeline.

Seda jätkus kõigepealt mulle öösöögiks; järgmisel päeval selgus, et seda on nii palju järele jäänud, et A. leidis, et küpsetaks sinna kõrvale kaks poekotletti ära ja siis jätkub mõlemale. Jätkus. Kõrvale tegin samasugust võilillesalatit.

*

Käisin vahepeal mälu mängimas; tulin koju ja tahtsin jälle süüa ning kuna A. enam ei tahtnud, mõtlesin, et teen väikese naadiomleti. Panin pannile praadima päevalilleseemneid, ühe hakitud küüslauguküüne ja kogu naadi, mis mul veel tollest katkumislaadungist järel oli (üks-kaks peotäit). Lasin haududa; siis meenusid jälle suvikõrvitsad ja ma hakkisin ka neist ühe pannile; ja et vesiseks ei läheks, pudistasin sinna ühe kuivanud röstsepiku viilu vahele. Ja veidi soola peale. Kloppisin nüüd ühe kanamuna natukese hapukoorega lahti ja valasin kõige otsa; lasin veidi veel kaane all madala tulega küpseda ja lõpuks keerasin tule täitsa ära. Ja tegin järjekordse võilillesalati.

No jälle oli väga hea. Ja küllalt kerge, nii et kuigi toiduhunnik nägi algul ehmatavalt suur välja ja ma kartsin, et ei jõua ära süüa, läks tegelikult nagu lupsti.

Ülirasvase hakkliha päästmine ketšupi abiga; ja kaks hapukapsasalatit

Kui A. tegi porgandisuppi, siis plaan B oli tal mäletatavasti hakklihaga pannkoogid. Ja hakkliha oli ta juba valmis soetanud. Avastasime selle külmkapist viimasel minutil või natuke hiljem ja ma küsisin A.-lt hämmastunult: “Kas ta oli algusest peale selline hall?” aga kuna mina olen üsna julge, khm, igasugust jama sööma, siis kiskusin selle paki lahti ja nuusutasin.

Lõhnal polnud häda midagi peale selle, et rasva lõhn lõi vastu. Lasime kassil (kes idee järgi peaks värsket liha eelistama ja vanaks läinu ära põlgama) degusteerida ja kui kass oli seda nägu, et see on palju parem toit kui tavaline konserv, siis otsustasime ikka söögiks teha.

Kui ma praadima asusin, tuli sealt nii palju rasva välja, et ma hakkasin mõtlema, et äkki oligi ta hallikas puhtalt suurest rasvakogusest. Noh, et lihapunane ei paistnud kahvatu rasva alt õieti väljagi.

Maitsestasin suure usinusega: panin sibulat, küüslauku… rasva seedimise huvides aed-liivateed ja salveid; ja majoraani; ja sellerit; ja tšillit. Ja ikka käis rasva maitse üle kõige.

Mõtlesin, et sellises olukorras on meid juba mitu korda päästnud too vilets punane pakivein (kraaniga pakis, nii et teoreetiliselt ei tohiks liigset oksüdeerumist karta), mida me juua pole suutnud. Lisasin seda mitu head sortsu; toit muutus veidi talutavamaks, aga rasva maitse käis ikka üle.

Maitsestasin hetke ajel ka kaneeliga; muutus talutavamaks, aga rasva maitse käis ikka üle.

Tõin õuest lahjendamiseks suure posu naati ja segasin sisse. Natuke aitas, aga… (vt eestpoolt).

A. oli vahepeal asunud ülepannikooke praadima ja mina vaatasin murelikult asjandust, mis pidi hakklihatäidiseks saama. Kui pannkook on isegi rammus, kuidas me saame sinna sellise täidise vahele panna, nii et kurgust alla läheks?

Kui viimaks valmis sai, tuli äkitselt inspiratsioon: ketšup! törtsutasime mõlemad otse taldrikus enne pannkoogi rullikeeramist lihale ketšupit otsa, pakkisime koogi kokku; mina tegin veel kõrvale võilillelehtedest ja paarist allahinnatud tomatist (mille ma olin ostnud sellepärast, et allahinnatud korvis olid ja ma ei tahtnud, et nad prügikasti jõuaks – muidu oleks nii hooajavälise ja pikkade toidukilomeetritega ja maitsetu asja ostmata jätnud) salati.

Ja niiviisi ketšupiga oli see kõik täitsa söödav ja vaata et isegi hea! Ma sõin kaks sellist ülirammusat kooki ja süda ei läinud pahaks, hoopis palju jõudu oli ja ma uhasin pärast seda tükk aega tööd teha.

Kui A. järgmisel päeval endale viimaseid riismeid soojendas, siis oli rasva lõhn aga nii paks, et hea kohe, et otsa said – selle aroomi sees poleks mina suutnud neid enam süüa.

*

Pärast seda rasvasöömist ei suutnud millestki rammusast mõeldagi. Ma olin juba jupp aega tagasi ühe hapukapsa toonud ja tegin lihtsa ja süütu salati, nagu ikka: praadisin pannil musta leiba, köömneid, koriandrit ja küüslauku; kaussi panin ühe suure (või kaks väikest) peotäit hapukapsast, hakkisin kaks õuna ja veerand sibulat; segasin selle kõik majoneesiga ära, maitsesin, hakkasin veel hapuma salati igatsust tundma ja lisasin jälle natuke ketšupit. Ja puistasin pannilt krõbuskid peale. Jäime mõlemad rahule.

Järgmisel päeval ei viitsinud midagi muud välja mõelda; tegin uue enam-vähem samasuguse salati (peoga hapukapsast, kaks õuna, pool sibulat), ainult et kuna seekord ei olnud rasvaküllastus enam nii suur, praadisin leivakuubikute vahel natuke ka suitsupõsekuubikuid. Salatikaste oli samuti veidi erinev: ketšupit seekord enam ei tahtnud, nähtavasti oli hapuisu kahanenud, nüüd panin lisaks majoneesile hoopis kreeka jogurtit. Jälle olime mõlemad rahul.

(Ja siis oli vahepeal korra ka tatrasöömist, aga sellest pole suurt midagi kirjutada. Tatart ja majoneesi, mingit poolfabrikaati juurde ja salatiks kurki koos õuest toodud umbrohuga.)

Toorjuustu- ja jäätisejääkidest kook

A. ostis mingit magusat šokolaadiga toorjuustu; kui ma mitu nädalat hiljem ikka peaaegu täitsa täis karbi külmkapist leidsin, andsin talle teada, et tal on üks juust pooleli ununenud, mispeale tema teatas, et “see tuleb minema visata.” Mina uurisin: ei hallita! ja ütlesin: ei hallita! “Mulle ei maitse,” ütles A., justkui see oleks mingi hea minemaviskamise põhjus.

Täna võtsin kätte ja tegin kõigepealt puru: klaas jahu, kolmandik klaasi suhkrut, natuke alla poole paki võid (ehk nii palju, nagu ma arvasin, et on 75 grammi) – hakkisin noaga segi, näppisin veel rohkem segi, tõstsin pool (või veidi üle poole) puru ahjupanni põhja, nii et see oli ikka ilusti kaetud (mul on suht väike pann, suurema panniga läheb rohkem puru), ülejäänu tõstsin ajutiselt sinna klaasi, millega ma olin jahu mõõtnud ja otsisin välja tolle peaaegu täis juustukarbi (täis karp oli 175 g) ja ühe külmkapimaitseliseks muutunud jäätisepära – mingi veerand või kolmandik liitrit, vahtrasiirupi ja kreeka pähklitega, kui kedagi huvitab.

Panin ahju selle kuumuse peale, millest ma oletan, et see vastab tavaahju 180 kraadile ja kühveldasin juustu ja jäätise kaussi.

Lisaks tõstsin sinna kaussi 2 või 3 spl jaanikaunajahu (ehk kaarobijahu), 3 spl kakaod (kui mul seda jaanileivajahu ei oleks, oleks pannud rohkem kakaod); umbes 1 spl moosisuhkrut, sest mõtlesin, et äkki toimib pektiin ka koogi sees tardainena ja siis ei pea ma tärklist panema; ja hetke ajel uhmerdasin sinna sisse veel 2 pisikest tšillikauna. Et kui juustu häda on, et läila, siis äkki see aitab. Nühkisin selle puust võinoaga, mida mulle puulusika eest kasutada meeldib, raevukalt kõiki aineid, kuni tundus, et on segamini, siis kloppisin väikeses kausis kaks muna lahti, valasin need ülejäänud segu hulka ja kloppisin seda kõike veel. Siis avastasin, et ahi on juba valmis, valasin segu kähku ahjupannile puru otsa ja siputasin ülejäänud puru nii ühtlaselt, nagu oskasin, kõige peale. Ja ahju. Lasin olla, kuni puru hakkas pealt veidi jumet võtma.

Tulemus? Nii alt kui pealt on krõbe; maitse on hea, enam ei ole üldse läila. Täidis võiks ehk niiskem olla, nii et teinekord võiks ahju jahedama peale panna. Tšillit pole peaaegu tunda, äkki oleks võinud rohkem panna. Aga mõni koht siiski võtab suu õhetama, nii et võib-olla ongi tglt paras. Igatahes usun, et tänu tšillile sai parem.

Nüüd mõtlen, kas soovitada retsepti teistele. Ühest küljest sai läägest toorjuustust igavesti hea koogi; teisest küljest, peab siis just seda lääget juustu ostma? äkki oleks maitsestamata toorjuustuga vähemalt sama hea? kolmandast küljest, läägel juustul oli natuke kakaovõid sees ja äkki lisas see koogile midagi head? Aga seda saaks lisada ka lihtsalt šokolaadi näol.

Ah jaa. Kook tuli kaunis õhukene, nii et ilmselt saaks sama retseptiga palju suuremaid juustukoguseid lahendada. Võib-olla oleks paksema täidisekihi puhul ka soovitud niiskust rohkem – aga paksemat kooki peaks kindlasti madalama kuumusega küpsetama.

Ilmselt ei teeks ka rohkem kreeka pähkleid paha – kui õnnestub leida häid, rääsumata kreeka pähkleid. Kreeka pähkli konsistents meeldib mulle magustoitudes ja kookides enamasti teistest pähklitest rohkem, aga ta on nii kuri rääsuma minema (küllap just selle õrna konsistentsi pärast – läheb kergesti katki ja õhk pääseb ligi), et haruharva leian päris häid.

Vana kooli nädal

Kui meil oasupp ükskord otsa sai, tegin ühel õhtul parajat lapsepõlvetoitu: praekartulit sibula, suitsupeki ja munaga. Ega siin muud kirjutada olegi, kui et praadimist alustasin suitsupõsest ja sibulast; kui sibul hakkas ilmet võtma, läks kartul juurde; vahepeal praadisin kaane all, et rutem läheks, pärast võtsin kaane ära, et liiga lögane ei jääks; ja kui kartul oli juba pehme, lõin kaks muna pannile ja ajasin kartuliga segi. Ma ei ole enam päris kindel, aga võib-olla puistasin kartuli peale ka natuke punet. Sõime koos kurgisalatiga. Täielik nostalgiatoit. Sel hetkel kõht küsis kuidagi selle järele ja pärast oli mõnus olla ka.

*

Kuna mul jäi suitsupõske veel üle ja juurikaid oli ka, siis järgmisel päeval mõtlesin ühepajatoitu teha. Selle täiendamiseks soetasin poest ühe “pehkinud puuviljade korvis” olnud lillkapsa, millel polnud midagi häda peale selle, et oli hakanud veidi võsusid välja ajama.

Alustasin samamoodi nagu eelmisel päeval: suitsupõsk ja sibul poti põhja tilga õliga hauduma; natuke küüslauku ka (mingi üks küüs vist), tsipa köömneid ja koriandrit ja tilliseemneid sinna vahele. Puhastasin-tükeldasin kiiresti kaks porgandit ja viskasin samuti hauduma. Puhastasin mingi kolm-neli kartulit, tükeldasin, viskasin potti ja nüüd lisasin klaasikese vett ka. Jätsin kaane alla hauduma ja lammutasin lillkapsa tükkideks. Lillkapsa lehejupid hakkisin kõigepealt ära ja viskasin potti muu toidu juurde; õied hiljem. Kui see enam väga kõvasti ei krõmpsunud, maitsestasin soola, kuivatatud selleri, piparrohu ja natukese basiilikuga. Süües panin võid peale.

Tagantjärele tarkusega arvan, et oleks võinud ka need õied kohe potti visata, sest see (Prantsuse) lillkapsas oli palju kõvem kui siinsed lillkapsad ja seda oli mingil määral juba toorest peast näha; oleks võinud sellest ka järeldused teha. Nüüd tuli mul leida kompromiss porgandite lõpliku lahustumise ja lillkapsa täieliku krõmpsumise vahel, mis tähendab, et ma sain peaaegu püreestunud porgandid natuke krõmpsuva lillkapsaga. Olin selle ebaühtluse üle natuke õnnetu, kuigi toidu maitse oli hea. A. oli seevastu kõigega igati rahul. Sellega, et toitu tuli järgmisekski… ja natuke ülejärgmisekski päevaks, oli ta veel eriti rahul.

*

Kui see toit ükskord otsa sai, siis teatas A. otsustavalt, et tema kavatseb teha üht kahest: kas porgandisuppi või pannkooke hakklihaga. Minu poolest olid mõlemad plaanid OK; A. otsustas porgandisupi kasuks. See ei ole õigupoolest minu toit (mulle ei meeldi köögimasinad, sest nad mürisevad), aga kuna ma natuke abitöid tegin, las ta olla siin kirjas ikka; mürisevate masinate sõpradele on see pealegi väga lihtne teha.

Asjade käik: A. puhastas porgandid (ma täpselt ei vaadanud, aga pakuks, et nii viis tükki) ja sibula; mina puhastasin selleri; A. mõtles veidi ja puhastas ka paar kartulit. Viskas need kõik köögikombaini ja purustas ära; mina pesin vahepeal kastruli ühepajatoidust puhtaks ja panin tulele; köögiviljapudi läks potti, natuke vett peale (nii, et napilt kaetud sai); kui keema läks, panime poepuljongit sisse (ühe selle väikese sültja puljongi ja ühe kuubiku); kui oli pehmeks läinud, saumikserdas A. selle läbi ja lisas pool totsikut toorjuustu (see oli see suur totsik, mis näeb peaaegu välja nagu kodujuustutotsik), võimalik, et lisas ka vett, igatahes tuli selline… vormikoogitaina paksune umbes, aga vähem viskoosne. Ja lasi mul maitsestada: tähendab, ma maitsesin, kas on soola juurde vaja, natuke oli; ja kõige lõpuks riivisin natuke muskaatpähklit ja lisasin võid.

Ka seda sõime paar päeva. Mulle meeldis sinna juurde röstsepikut süüa.

*

Eile ajas kass mu vara üles ja selle peale oli mul pool päeva kõht imelik. Seepeale ei julgenud ma midagi karmimat teha kui tatraputru ja salatit. Poest olin allahinnatud köögivilja korvist tomatit leidnud; alguses oli mul uhke plaan süüa tatart kalakonservi ja tomatiga ning panna majoneesi peale, aga kuna külmkapist ilmus poolik feta, tuli salatiks lihtsalt kurgi-tomati-fetasalat (oliiviõliga). Salati peale pudistasin maitseks kuivatatud piparmünti ja basiilikut. Sellega jäi mu kuri kõht õnneks rahule ja päev läks niiviisi lõpupoole paremaks. Tatraputru jagus meile järgmisekski päevaks ja nii see nädal läkski.

Poole blogipostituse pikkune oasupp/-hautis

Selline toit, mille kohta prantslased ütlevad arukalt “potage” (kuidas seda tõlkida – poteering? potistus?), hakkamata pead vaevama, on ta nüüd hautis või supp.

Eile tuli tark mõte kõik järelejäänud põldoad likku panna (pakuks, et neid oli meil veidi alla poole paki, igatahes leotatud peast oli neid umbes liiter – mitte et ma mõõtnud oleks, aga väike pott oli poolenisti täis ja ma tean, et see on kaheliitrine pott).

Täna, kui koju jõudsin, oli vaja ainult porgand puhastada; ja sibul puhastada; ja üks küüslauguküüs puhastada. A. hakkis need kõik kohusetundlikult ära; sedaaegu tükeldasin mina ühe väga suitsuse liha viimase riisme pluss natuke suitsupõske, sest ma armastan pekki.

Panime selle kõik potipõhja praadima; kui enam ei viitsinud seda praetust seal segada, viskasin oad sinna otsa ja lisaks viimase peotäie pikateralist riisi, mis ühe paki põhja oli jäänud. Et rohkem saaks, noh. Natuke marineeritud tšillit panin viimasel hetkel ka. Ja valasin vett peale nii, et ikka põhjalikult kaetud oli.

Ja siis tulin siiasamma toidubloggi eelmise nädala ülevaadet kirjutama; kusjuures pool mustandit oli juba valmis. Ainult vahepeal keerasin tuld vähemaks, kui juba keema läks. Kõige madalama kuumuse peale, mis veel kastrulit keemas suudab hoida.

Kui postitus valmis sai, uurisin, mis potis toimub. Oad paistsid pehmed olevat, porgand ka; niisiis keerasin tule päris ära ja lisasin soola, piparrohtu, punet ja majoraani. Ja jätsin jääksoojusse maitsestuma ja lugesin natuke aega teiste blogisid.

Ja siis võtsingi süüa. Mulle maitses, A.-le vist ka, kuigi me ei suutnud ikkagi otsustada, on see hautis või supp.

See, mis homseks jäi, näeb isegi natuke välja nagu puder, sest riis oskas ennast poti põhja koguda ja kuna meil oli nähtavasti supi-isu, võtsime märkamatult suurema osa vedelikku oma kaussidesse ära. Aga kui homme soojendades vett juurde panna, siis on jälle supp.