Õigel sünnipäeva päeval pidid vanemad külla tulema; mainisin seda möödaminnes eriti just lastega tuttavatele, sest neile meeldib samasugune päevarežiim nagu mu vanematele, tähendab, et pidu hakkab küllalt vara, et ööseks saaks magama. Arvasin, et tulevad siis vanemad pluss veel paar inimest, aga minu üllatuseks oli lõpuks lisaks oma perele veel 8 suurt ja üks väike külaline. Nii et see saaks olla peaaegu lugu stiilis “kuidas Jeesus viie tuhande leivaga viis meest ja kaks kala ära toitis” (kes tunneb tsitaadi ära?), aga õnneks olin ma toiduasju varuga soetanud.
Algne plaan oli teha umbrohupirukat ja kui aega üle jääb, redise-kalasalatit ka; ema oli lubanud rullbiskviiti teha, nii et ma magusa pärast väga ei muretsenud. Umbrohupirukatega läks selles mõttes hästi, et juba enne vanemategi laekumist oli pirukapõhi külmkapis, umbrohi korjatud ja pestud, mõlemad küpsetamise ootel.
Pirukapõhi tuli hapukooremuretainast, kus hapukoort oli ehk küll veidi vähem kui retsept nõuab: umbes kaks klaasi jahu, üks kanamuna (ja üks vutimuna, sest ma tahtsin enne salatiks munade keetmist kontrollida, kas vutimunad on veel korras), umbes 150 g võid, natuke soola ja nii palju hapukoort, kui ühest pakiotsast veel välja tuli. Hakkisin segi, siis mätsisin veel rohkem segi ja litsusin kahe ümara vormi põhja (väikesed vormid, sest väike ahi, tuli kahes jaos teha). Ja viskasin külmkappi.
Naati olin ennist korjanud kaheliitrise kastrulitäie; selle kõrvalt priske peotäie ilusaid võilillelehti. Võilillelehed panin soolase veega seisma, et ähk läheb tarist; naadid pesin-nõrutasin-kuivatasin ära.
Kui vanemad olid juba kohal ja ema hakkas torti monteerima (torti, sest algne plaan rullbiskviidi valmistamise konstruktor kaasa võtta kujunes tordikonstruktori kaasatoomiseks; see tähendas Digestive-küpsiseid põhjaks, biskviiti vahemisteks kihtideks, vahukoore-kohupiimakreemi segu kreemiks, kohvi ja konjakit immutusvedelikuks ning mustikaid-maasikaid kaunistuseks), viskasin mina esimese pirukapõhja ahju (mille olin algul 180 peale pannud, aga kohe pirukat ahju pannes keerasin 160 peale maha, sest ahi on käreda loomuga), hakkisin naadi ära ja viskasin pannile õliga hauduma. Veidike kaapisin muskaatpähklit hulka ja piparrohtu pudistasin ka. Ja hakkisin natuke karulauku.
Kui tundus, et naat saab haudumisega ise hakkama, kloppisin natukese kefiiriga muna lahti (esimesele pirukale läks neli kanamuna, teisele kolm), lisasin ka munasegule veidi soola; võtsin pooleldi küpsenud pirukapõhja välja, kühveldasin pool naadihautist ja natuke hakitud karulauku peale ja valasin muna otsa. Ahjul keerasin kuumust veel vähemaks ja küpsetasin.
Kui muna oli tahe, võtsin välja ja kordasin protseduuri teise pirukaga (ja ise hakkisin taustal rediseid ja keetsin 15 vutimuna).
Etteruttavalt: pirukate maitse tuli hea; naat oleks võinud ehk veidi peenemalt hakitud olla, siis oleks ta munaga ühtlasemalt segunenud.
Pirukad said vist ahjust välja umbes samal ajal kui tort valmis, nii et pmst olime nüüd valmis selleks, et ka keegi muu peale omainimeste võib uksest sisse astuda. Aga kuna keegi kohe ei astunud, hakkasin redise-kalasalati jaoks kala puhastama. Poole salatiteo pealt tuli üks külaline kohale ja asus appi rediseid hakkima ja kui ma õigesti mäletan, jõudis järgmine külaline kohale, kui meil oli see salat juba segamisfaasis ja sai varsti ette kanda.
Sisse läks: kolme pundi jagu rediseid (veerandikviiludeks); kaks kuumsuitsuskumbriat; umbes pool punti karulauku (hakitult); ja neli suurt keedukartulit (suuremate kuubikutena kui tavalises eesti kartulisalatis). Segasime selle ära ja panime majoneesi (peaaegu terve pooleliitrise purgi).
Siis meenus, et me olime vutimunad salatist välja unustanud; vastsaabunud külaline tuli appi, koorisime munad ära ja kuna salat oli juba muidu valmisserveeritud, lõikasime need lihtsalt pooleks ja ladusime ilusasti salati peale, karulauku puistasime veel ümber ja megailus sai.
Nüüd me siis natuke aega lihtsalt sõime; kõige viimaste külaliste tulles oli salatist ainult paar lusikatäit järel, mispeale ma hakkasin mõtlema, et neli väiksemat keedukartulit jäid veel üle (sest tol hetkel kalasalati kaussi rohkem lihtsalt ei mahtunud) ja kaks punti rediseid on kah veel alles. Ja kogu see kausitäis prepareeritud võilillelehti. Teeks õige veel ühe salati. Keetsin veel umbes tosina vutimune (st nii palju, kui mul neid veel üldse oli), võtsin kartulid-redised elutuppa kaasa ja nii me neid seal lobisemise kõrvale hakkisime. Võililli käisin küll köögis tükeldamas, seda on ilma lõikelauata tülikas teha.
Sellesse kartuli-redise-umbrohusalatisse läks niisiis kõigepealt neli väiksemat kartulit; kahe pundi jagu rediseid; tubli punt nõrgalt soolases vees ligunenud (ja kuivatatud) võilillelehti; natuke murulauku, karulauku ja küüslaugupealseid, mis ma meie enda õuest leidsin. Siis natuke soola peale, valge veini äädikat (äkki oli cava-äädikas?) ja oliiviõli ja sorts kefiiri ka. Tundus, et on juba valmis, kuni meenus, et me oleme JÄLLE vutimunad välja unustanud. Koorisin ka need seltskondlikult ära; kui mul selle käigus üks vutimuna kompostinõusse kukkus ja ma ütlesin “ups, ma söön selle ise ära, “(kompostis olid all ainult nendesamade munakeste koored ja rediselehed, nii et mitte midagi hirmuäratavat), ärkas järsku ka teistel selle tegevuse vastu suur huvi (“sa tegid seda nagunii meelega! kui see munakoorimine niiviisi käib, tahan mina ka koorida”) ja edasi läks kähku.
Sellest tuli samuti väga hea salat, kuigi hoopis teistmoodi kui eelmine.
Siis sündis, et tort sai samuti otsa, aga maasikaid oli veel; nii läksin ma ja segasin kaks pakki Eesti ricotta-kohupiima natukese kefiiri ja suhkruga ära ja serveerisin niisama maasikate kõrvale. Osutus populaarseks. Järgmiseks tuli idee, et sulatan ka tordist ülejäänud šokolaadi kausiga ära, et maasikaid sinna sisse kasta. Mõeldud-tehtud (veevannil: tähendab, kastrulis oleva vee peale panin plekk-kausiga šokolaadi loksuma ja kogu kupatuse panin pliidile kuumenema). Edasi järgnesid vaidlused: kellele meeldis kõige rohkem maasikas toorsingiga, kellele šokolaadiga, kellele kohupiimaga.
*
Järgmisel päeval selgus, et A. ei saanudki torti, sest ta hoidis oma introvertsel moel nii põhjalikult seltskonnast kõrvale, et magas tordisöömise aja sõna otseses mõttes maha. Mul oli temast natuke kahju ja selle jutu peale tuli ka endal uuesti tordi-isu, niisiis küpsetasin rabarberi-munavalgekoogi.
Põhjaks läks pehme muretainas: poolteist klaasi jahu, 2 spl suhkrut, 100 g võid, 2 munakollast (hakkisin segamini ja mätsisin natuke kätega ka, et oleks rohkem tainas ja vähem puru). Mätsisin selle vormi ja segasin tainakausis täidise: tükeldasin poolteist rammusat pikka rabarberivart (retsept ütles “pool kilo”) ja segasin eilsest ülejäänud ricotta‘ga (seda oli mingi 3 spl), lisasin veel umbes 2 spl moosisuhkrut ja siputasin kaneeli peale. Panin täidise koogipõhja sisse ja pistsin 160 märgini kuumutatud ahju küpsema.
Ise vahustasin 3 munavalget (üks kollane jäi niisiis üle, selle peaks lähemas tulevikus kuhugi ära paigutama); vahepeal jätsin vahustamise katki ja puistasin munavahu sisse 3 spl suhkrut, siis lasin edasi.
Õngitsesin koogi ahjust välja ja vaatasin kahtlustavalt: rabarberitäidis oli väga vesiseks muutunud. Lasin natuke veel küpseda, siis lõin käega ja panin munavahu koogi peale, keerasin ahju algul 120 peale, siis 80 peale; kui pärast veerandit tundi oli kook pealt ikka täitsa valge, keerasin uuesti 120 peale ja lasin helepruuniks. Keerasin tule maha ja jätsin koos ahjuga jahtuma.
Kui ma sõin, selgus, et mu kahtlused olid põhjendatud: keskelt oli põhi nätske. Ei tohi ikka kokaraamatu juttu uskuda! Oleks pidanud oma sisehäält kuulama, mis ütles, et “küpseta põhja enne eraldi ka, ära pane kohe rabarberit peale”.
Mõtlesin, kuidas asja päästa, keerasin lõpuks ahju altkuumusega kuumama ja küpsetasin seda puuduva sektoriga kooki veel.
Selles mõttes läks korda, et pärast uut küpsetamist oli põhi igalt poolt tahkeks saanud. Ainult kahjuks ei olnud nii krõbe, kui ma oleks tahtnud. A., kes maitseski alles pärast järelküpsetamist, leidis, et hea kook on. Ja järgmise päeva esimesed külalised, kellele seda veel jagus, kiitsid ka. Aga ma arvan, et kogu kiitusest hoolimata küpsetan ma järgmine korda põhja eraldi ette.
*
Sellest järgmiseks õhtuks kutsusin kohe ametlikult külalised. Neid tuli sama palju kui eelmine kord (miinus mu vanemad, kes olid ära sõitnud): 8 suurt ja üks laps. Ma ei mäletagi, kas ma olen mingil aastal eksperimenteerinud, mis siis juhtuks, kui ma üldse ei kutsuks ja vaataks, kui paljud stiihiliselt kohale ilmuvad (või kui paljud ise midagi välja pakuks).
Igatahes mõtlesin, et seekord teen kohe neidsamu kaht salatit, mis üle-eelmisel päeval: redise-kalasalatit ja kartuli-umbrohusalatit. Kalasalat tuligi nagu eelmine, ainult et 15 vutimuna asemel läks seekord 3 kanamuna.
Umbrohusalatisse tuli uuendus: kui redised, kartulid, muna ja võililled olid hakitud, tahtsin teistele maitsta pakkuda, kui hea on piimanõgese latv. Teised kiitsid heaks ja seepeale korjasime lisaks ka posu neid latvu. EL pani õied salati kaunistamiseks kõrvale. Seejärel läks ta hoogu, uuris internetist, et maajalga võib maitsetaimeks kasutada (ma ise uurisin pärast üle, et sisaldab palju C-vitamiini, aga liialdada ei tohi, ta on nõrgalt mürgine, nii et maitsetaimena kasutamine – umbes nagu pipra eest – on just paras. Maitse on tal hea ja huvitav: esimene maitse meenutab piparmünti, järelmaitses meenuvad pune ja majoraan). Ja lõpuks korjas ta kaunistamiseks ka raudrohuvõrseid. Ka need on väga toreda, natuke vaiguse maitsega.
Salatikastmeks-maitseks läks pool purki kappareid (koos vedelikuga), mitu sortsu kefiiri, viimased tilgad valge veini äädikat ja mitu sortsu oliiviõli.
Dekoor sai väga uhke: peal olid maajala- ja piimanõgeseõied, neile rohelise tausta tegemiseks karulauku, raudrohuvõrsed sees püsti ja EL tõi sinna peale ka mustsõstrapungi. Kõik see maitses jälle väga hea (aga eeldab vististi, et sööjale meeldib aeg-ajalt mõru maitset tunda; mulle meeldib, ma võiks iga päev võililli süüa).
Ja kolmandaks salatiks tuli lihtsalt tomati-lehtsalati-feta segu, sest ökopoes olid ühed täitsa küpse väljanägemisega tomatid alla hinnatud, ilmselt just oma küpsuse pärast. Musta pipra, kuivatatud basiiliku ja oliiviõliga.
Kõigi salatite juurde sobisid valged ja roosad kuivad veinid; eriti kui neil oli natuke loomulikku magusust. St roosad nagunii (ma pole veel sellist roosat näinud, millel üldse mingit magusust ei oleks), aga näiteks valge Riesling oli samuti väga mõnus.
Magustoiduks tegin seekord lihtsalt maasikakreemi – sügavkülmas oli veel A. ema tehtud maasikapüreed, olin võtnud kaks karpi sulama; sulatasin ühe väikese ümbrikutäie želatiini (10 g vist) eelmisest peost jäänud õunamahla ja mustikamahla segus (ning sortsasin tilga apelsinimahla juurde, et vedelikku piisavalt saaks); vahustasin kaks pakki vahukoort 6 tl suhkruga, segasin 2 paki kohupiimaga; EL raius ikka veel päris sulamata maasikapüree sinna hulka, segasin kõik ära ja lõpuks ajasin ka želatiinivedeliku sinna laiali. Enne söömist seisis paar tundi külmkapis. Sellesama suure kausiga tõin lauda ka.
JL arvas, et vahukooresem võiks olla, teiste arust polnud häda midagi: EL kiitis, et ei ole liiga magus, Ep leidis, et kreem sobib hästi maisipulkadega. Nõus; eriti just tekstuuride erinevuse pärast.
Kreemi jäi üle, ma arvan, et proovin homme, kuidas pehme vahvliga sobib.