Kaks lihtsat aeglast ahjurooga

Mõlemad kombineerisin olukorras, kus A. oli tööle läinud ja palunud mul ahju kinni panna ja ma mõtlesin, et mis ma tast niisama panen, parem las läheb sinna midagi küpsema ka.

Üks: hapukapsa-kartuli.

Koorisin mingi neli-viis kartulit ja kolm sibulat.
Määrisin paksude seintega (malmist) ahjupoti võipaberiga üle, loopisin kartulid-sibulad sisse.
Hakkisin ühest singist üle jäänud kamara hästi peeneks. Potti.
Puistasin natuke soola peale.
Lisasin potti hapukapsast – vast poole kilo ringis.
Ruumi oli veel üle. Puhastasin ja hakkisin paar õuna ja lisasin.
Tõin õuest paar oksa aed-liivateed ja kitkusin selle lehed potti muu kraami juurde. Piserdasin natuke õli peale. Siis meenus, et külmkapis on üks poolik hapukoor, mille võiks ära teha, segasin ka selle muu kraami hulka.
Siis oligi aeg ahi kinni panna ja ma panin poti (kaanetatult) ahju.

Kui A. koju jõudis, lõhnas see juba väga hästi ja oli osalt valmis – tähendab, muist kartuleid olid juba pehmed. A. sõi natuke, seejärel pistsime poti ahju tagasi. Järgmine kord võtsin selle välja pärast magamist, kui ma ise süüa tahtsin. Nüüd oli see kergelt karamellistunud ja hirmus hea.

***

Teine: kanakoivad, porgand ja kartul.
A. oli kana poolkoibi ostnud (need on koiva alumised, lahjemad otsad, neid oli 5 või 6 tükki) ja oli aeg need ära teha. Leidsin ka, et porganditega on kiire hakanud (A.-l on kombeks osta porgandeid ja siis need unustada).
Niisiis koorisin 5 porgandit ja 5 kartulit, tükeldasin (mitte väga peenelt). Koorisin ka 1 sibula, lõikasin ülevalt alla sellisteks… sektorviiludeks. Tõin aed-liivateed ja katkusin sinna otsa .Panin potti ja segasin selle kõik ära. Poetasin sinna vahele kaks loorberilehte, 1 tera vürtsi ja 1 tera nelki. Avastasin külmkapist, et ühest pärlsibulate konservist (poe oma, äädikaga) on riismed veel järel ja poetasin ka need viimased pärlsibulad potti. Libistasin kuhugi sinna vahele veel paar ärakuivanud sellerivart – söömiseks vintsked, aga küllap maitset annavad ikka.

Enne, kui kanaga hakkasin tegelema, jahvatasin väikese kausi sisse musta piprat; siis lisasin sinna kaussi veel mingit vana viie pipra segu ja natuke soola.

Siis mäkerdasin need poolkoivad selle soola-pipraseguga kokku ja tõstsin gemüüse otsa.

Viimasel hetkel tuli meelde, et paneks küüslauku ka. Koorisin kiiresti ühe küüne, lõikasin suht väikesteks tükkideks ja poetasin muude asjade vahele.

Võtsin tüki võid ja jagasin selle nii hästi-halvasti, kui oskasin, kanatükkide peale. Lõpuks sortsasin kõige peale veidi punast veini, mis oli mul seistes liiga äädikaseks läinud, et süüa.

Kaas peale ja ahju.

Kui mõni tund hiljem välja võtsime, oli hästi aromaatseks küpsenud. Piprasust oli ka mõnusasti tunda.

PS: rangelt võttes on ehk ahjuroog ka see, kui A. pani ühe poemaitsestusega lihatüki küpsetuskotiga ühte malmpotti ja kooris 8 kartulit, misjärel mina panin need kartulid koos 2 tükeldatud sibulaga teise ahjupotti, piserdasin õli peale ja lisasin veidi punet ja soola? Igatahes läksid ka need potid ahju ja nüüd sööme seda juba kolmandat päeva. Need ahjukartulid said tänasega otsa, liha jätkub veel vähemalt homseks, kui mitte kauem, sest me ei ole kuigi suured lihasöödikud. Salatiks oleme võtnud peamiselt toorest hapukapsast eri lisanditega (minu variandid: pohlamoos; majonees. A.-l on lisandiks pigem suhkur).

Kalasupp, makaronid ubadega, pikkpoiss/hakklihavorm

Kalasupp: ostsin värsket apteegitilli ja porrulauku. Sibulat, porgandit, varssellerit ja kartulit meil oli, kalakonserve ka. Tuli pähe idee vaadata sügavkülma, leidsin sealt lõhepea ja -uimed, mistap otsustasin keeta päris puljongi. Kuna ma ei teadnud, kui vana kalapea see oli, lasin ta kõigepealt soojaks ja nuusutasin. Normaalselt lõhnas, seega keetsin seda kõigepealt eraldi, korjasin koledama vahu ära; siis lisasin mitu juppi varssellerit, pool sibulat (koos koorega), apteegitilli- ja tilliseemneid ja kõik puitunud maitseainevarred, mille ma olin kapi peale klaasi sisse kogunud (maitsetaimede pehmed osad olid võileiva peale või salatitesse läinud).

Tõin kalapea keetmise ajal õuest mitmesugust rohelist (sedapuhku sain saagiks nõgest, naati ja estragoni), kitkusin pehmemad lehed küljest kohe eraldi kaussi, varred ja koledamad lehed viskasin samuti puljongiks keema. Selle keetmise ajal tükeldasin 2 porgandit, ülejäänud poole sibulast, apteegitilli, porrulaugu ja 3 kartulit ning hakkisin naadi- ja nõgeselehed nii peeneks, kui viitsisin.

Kui puljong oli omajagu keetnud, kurnasin ta läbi sõela teise potti. Sodiks keedetud maitsetaimed viskasin komposti, kalapea jätsin esialgu alles ja nokkisin sealt kalaliha tükikesi lahti, kuni ma köögivilju potti ajasin ja keetsin (järjekord: porgand; kui see uuesti keema tõusis, kartul; väikese viivituse järel apteegitill ja porrulauk, seejärel nõges ja naat).

Vahepeal õngitsesin potist kartuli- ja porganditükke välja ja maitsesin, kas hammas hakkab juba peale.

Kui tundus, et täitsa hakkab juba, siis lisasin 1 karbi omas mahlas heeringat, kalapea küljest lahtinokitud kalaliha, natuke kuivatatud leeskputke, natuke Tai kalakastet (sest miks mitte sellega kalasupile soolasust lisada, kui mul juba on) ja natuke pigistasin laimimahla (umbes 1 laimiveerandikust). Keerasin kuumuse ära, jätsin tühjakspigistatud laimikoore sinna sisse jääksoojuses tõmbama ja ootasin natuke. Õngitsesin laimikoore välja, lisasin tükikese võid. Serveerisin endale ja hakkisin garneeringuks estragoni peale.

Jäin rahule. Kui A. sõi, siis tema jäi ka rahule, paremini kui eelmine kord, ta ise arvas, et tänu rohkematele köögiviljadele, aga võib-olla luges ka korralik puljong.

Ma oleks tahtnud ka keedumuna lisada, aga alguses meil ei olnud muna. Teisel päeval tõinn, keetsin ja lisasingi, siis oli veel parem.

***
Kui see supp ükskord otsa sai, märkasin, et üks väga rohke kamaraga suitsupõsetükk on külmkappi seisma jäänud (seal oli ka pool kõrva küljes). Peaaegu ainult kamar oligi järel.

Hakkisin selle hästi peenelt ära, samuti 1 sibula ja 1 jämeda küüslauguküüne. Kuumutasin vokkpanni põhjas veidi õli ja panin kamara-sibula-küüslaugu madalas kuumuses kaane all praadima või õigemini õlis hauduma. Kui leidsin, et sibul on juba ilusti klaasjas, lisasin purgitäie musti ube (ca 400 g, vees, täitsa maitsestamata) ja sellesama purgi täie vett (mis sisaldas mõistagi oaleeme jääke) pluss veel natuke vett, sest ma tahtsin, et makaronid ära mahuks. Niipea, kui keema läks, lisasin mitu peotäit makarone (penne). Tükeldasin 5 suhteliselt suurt ploomtomatit ja lisasin ka need. Tõin õuest rohelist – seekord 1 oksa iisopit ja mitu oksa aed-liivteed, pudistasin lehed toidu sisse ja varred panin mõne tulevase tee või supi tarvis kapi peale klaasi. Kui makaronid tundusid valmis olevat, maitsestasin soola, musta pipra ja natukese oliiviõliga. Jäin toiduga väga rahule ja ka A. ei nurisenud.

***
Järgmiseks juhtus nii, et ostsin allahindlusest mõjutatuna pool kilo lihaveisehakkliha ja see tuli muidugi kähku ära teha (sest “parim enne”). Mõtlesin, et kastet ei viitsi, kotletti ammugi mitte. Siis meenus, et A. oli tööle minnes palunud mul varsti ahi kinni panna. Ahaa, järelikult on mul varsti küpsetamiskõlbulikud söed.
Mõeldud-tehtud: võtsin tüki jupi seismajäänud ciabatta‘t (see ei olnud eriti hea ciabatta, sellepärast ta seisma jäi), pudistasin peenemaks, valasin sortsu hapupiima pehmendamiseks peale. Puhastasin-hakkisin 1 sibula ja 4 pisikest plekilist õuna sinna otsa, mudisin saiapudi kätega peenemaks. Äkitselt tuli idee lisada ka hapukapsast – võtsin peotäie ja lõikasin natuke peenemaks, segasin sisse. Tõin õuest aed-liivateed, lisasin pudile selle lehed ja natuke köömneid. Lõin sinna lahti 1 kanamuna ja segasin hoogsalt ära. Nüüd lisasin hakkliha ja mudisin kõik suhteliselt ühtlaseks. Maitsestasin soolaga ja jahvatasin hoogsalt musta pipart juurde.

Määrisin ahjupoti võipaberiga üle ja mätsisin saadud taina sinna põhja pätsiks. Ruumi jäi üle, puhastasin kähku 4 kartulit (isegi ei koorinud üleni, ainult koledatest kohtadest), lõikasin paksudeks viiludeks ja paigutasin sinna ümber ja riputasin ettevaatlikult ka neile soola. Ja panin kaane peale, lükkasin poti ahju süte juurde ja panin ahju kinni.

Nii poolteist või kaks tundi hiljem uurisin asja, kartul oli täitsa pehmeks haudunud ja liha tundus samuti valmis olevat.
Mina läksin magama, kuigi uudishimu, kuidas hapukapsapikkpoiss maitseb, peaaegu ei lasknud. A. sõi kohe ja kiitis. Ma soojendasin endale järgmisel päeval ja jäin samuti rahule. Kõrvale tegin küpsepeedist ja hapukapsast salati (A. võttis endale lihtsalt värsket hapukapsast juurde).

Mul hakkab tekkima sarnane tunne, nagu onu Rogeril naatriumglutamaadi kohta (put MSG in everything, you’ll turn it better. You get a baby,  put MSG on baby, he’ll be better baby, smarter!), ainult et hapukapsa peale. Iial varem pole mul nii hea maitsega pikkpoissi ega kotletti tulnud. Kartulid olid ka jube maitsvaks läinud. Umami, ma ütlen.

Teinekord järsku segangi kartulitükid hakklihapudi sisse ja küpsetan kõik ühe vormina. Vaatame.

*

Magustoitu pole eriti viitsinud teha, ükspäev ostsin rosinasaia, lõikasin viiludeks, määrisin võid peale, segasin kähku kohupiima natukese kreeka jogurti ja meega (me pole ikka veel märganud suhkrut osta), pätsisin saiade peale, lõikasin kõige otsa õunaviile, puistasin kaneeli ning kohvikust kaasa haaratud suhkrutorukesest suhkrut peale ja küpsetasin kuumadeks võileibadeks. Kahjuks oli ahi veidi liiga kuum ja alt läksid veidi kõrbema, aga pealne tuli küll jube hea.