Nüüd kodus tehtud

Pärast kojujõudmist tegin mingeid kiireid panniroogi suvikõrvitsast ja suitsulihast, tomatit hakkisin pealee – nagu soe salat.

Kanasupp – A. lõikas filee maha ja tükeldas, pani ülejäänud kana keema ja võttis vahu, mina lõikasin keenud kontidelt liha lahti, panin kondid tagasi vette, lisasin natuke vürtsi, koriandrit, loorberit, leeskputke- ja tillivarsi, pool sibulat ja kaks vanaldast porgandit ja keetsin puljongi (umbes tund aega); A. tükeldas pundi sellerit, mina veel paar porgandit, kartulit ja 1 brokoli, seller läks kõige enne sisse, seejärel porgand, viimasena brokoli ja kanafileetükid ning natuke tilli- ja leeskputkelehti.

Millalgi vahepeal tegin eineks lihtsalt praetud suvikõrvitsat ja muna (munad jäid enam-vähem terveks, ei sonkinud segi).

Korra või paar sõime A. tehtud spagette ja sõime miskist poekotletti kõrvale.

Ühepajatoit – sinna läks suitsuraguud, porgandit, kaalikat, sibulat, küüslauku, kapsast. Maitseks köömneid, koriandrit, tilliseemneid, tilli- ja leeskputkevarsi, pärast puju-, tilli- ja leeskputkelehti ja natuke panin provanssaali maitseainet ka. Kahjuks peab nentima, et kogu sellest usinast sarikalistega maitsestamisest ei piisanud ja va kapsas ja kaalikas ajasid mul ikka kõhu punni. Millest on kahju, sest nad maitsevad mulle. Töötav kompromiss oleks ilmselt selline, et ma küll lisan neid toidule, aga väikeses kontsentratsioonis, nii et kartulit ja porgandit oleks kindlasti rohkem.

Nüüd tegin tomatisuppi – praadisin/hautasin sibulat ja küüslauku ja suitsupeekoni tükke, lisasin 4 tükeldatud tomatit, 1 hakitud tšilli (turu pealt, kohalik, mõõdukalt vürtsine), 3 suurt kruusitäit vett (vist kokku liiter); leeskputkevarsi; kui keema läks, lisasin 2 tükeldatud suvikõrvitsat ja lõikusin paar kuivatatud tomatit sisse, et oleks rohkem puljongi moodi. Pärast lisasin ikkagi veidi ka köögiviljapuljongi pulbrit. Ja kappareid ning nende vedelikku. Lõpuks hakkisin leeskputkelehti ja basiilikut kõige otsa. Taldrikus võtsin esimesel korral musta pipart ja punast pestot peale, pesto lisamine ei andnud minu arust midagi juurde. Teisel korral lisasin lihtsalt veidi oliiviõli, nii oli maitsvam.

Korra tegin 4 munast punasõstratega pisarakooki (põhi oli 4 munakollasest, umbes 125 g võist, teoreetiliselt 1 2/3 klaasist jahust ja poolest klaasist suhkrust keeks, 4 munavalget ajasin tuhksuhkruga vahtu, osa segasin sõstardega ja panin eelküpsetatud keeksiosa peale, osa valasin niisama kõige otsa) ja korra õuntega hapupiimakooki. Mõlemad tulid päris head, pisarakook isegi hoolimata sellest, et mul oli liiga vähe jahu ja ma asendasin osa jahu kaerakliidega (keeksiosas) ja järgmiseks avastasin, et mul pole ka tärklist, mida sõstardega segada, ning segasin neile sisse hoopis kamajahu.

Olen praegu, kus põõsa otsas on veel marju, söönud hommikuks päris sageli kreeka või türgi jogurtit (pmst seda paksu jogurtit, mis parajasti poes kõige odavam on) marjade ja teelusikatäie meega. Ma ei tüdine sellest kuidagi.

Ja lisaks söön praegu kole palju puuvilju.

Advertisements

Mis ma Český Krumlovis sõin

Lühike ja üldjoontes õige, aga oma liigses üldistavuses ebatäpne vastus oleks “pitsat ja kummikomme,” sest tõesõna. Need kaks olid minu põhilised toidugrupid.

Sest poed lähevad seal kell kuus või seitse õhtul kinni ja suurem jagu restorane lõpetas kell kümme õhtul köögi töö, meil oli aga tavaliselt mahti linna peale minna alles hilja õhtul. Niisiis sõime ennast läbi terve menüü selles ainsas pitsakohas, mis südaööni süüa andis.

Ja kummikommide najal hoidsin end tantsutundide vahel püsti, sest pea kõik tunnid läksid üle aja, nii et nende vahele jäi tüüpiliselt 5 minutit, heal juhul 10 – millega jõuab natuke vett näkku visata, natuke vett endale sisse kallata ja paar kummikommi suhu loopida. Ja niiviisi läks terve hommikune sessioon poole üheksast poole kaheni (ametlikult), misjärel oleks pidanud olema pooletunnine söögipaus, aga kuna praktikas läks sageli kaheni ja sinna otsa tulid juba uued tunnid, võis minna ka nii umbes veerand või poole viieni. Ja pea kõik selline materjal, mis tahab eelkõige head ajutööd (näiteks “kuidas koordineerida käsi, jalgu ja kastanjetisõrmi”); ning suurem osa tahtis ka kõva võhma. Jumal tänatud, et ma Prahast selle juraka kummikommipaki olin kaasa haaranud.

Selle elustiili peal läksin ma nii heasse füüsilisse vormi, et mind võiks pitsa-kummikommidieedi reklaamplakatiks kasutada – ma olen näiteks ennegi kehatüve lihaseid treeninud, sest need on tantsides jube kasulikud, aga nüüd tuli see esimene kord elus, kus ma hakkan neid lihaseid ka nägema.

Neljandal päeval murdusin ja jätsin balletitunni ära, siis tekkis päevakavva tegelik söögipaus ja selle tarbeks oli mul kuidagi õnnestunud endale isegi natuke poeskäiguaega kangutada.

Üks selline isetehtud söömaaeg oli minu tavaline: lasin 2 viilutatud suvikõrvitsat sibula ja küüslauguga + natukese allah. suitsulihaga panni pealt läbi, praadisin seejärel sama panni peal nisuleivakuubikuid, tõstsin need praetused üksteise otsa taldrikule, lõikusin tomateid ja pudistasin kohalikku (väga soolast, väga maitsvat) valget juustu otsa, nämm-nämm. Kuna olen harjunud süüa tegema kahele, moosisin paar poolakat endaga toitu jagama, vastutasuks sain nende oliiviõli, mida salatile piserdada.

Teinekord olin hankinud ühe lillkapsa, keetsin selle vähese veega kergelt ära, praadisin pannil võiga saiapudi küüslauguga, pudistasin lillkapsatükkidele otsa, riputasin riivjuustu peale ja hakkisin kirsstomateid kõige otsa. See oli väga maitsev, aga jällegi jäi üle. Järgmisel päeval proovisin soojendada, sest olin jahtunud või suhtes umbusklik, aga nii sulas juust kahjuks vintskeks. Ülejärgmisel päeval sõin viimase otsa külmalt ära ja nii oli tunduvalt parem.

Poolakad tegid ükspäev jälle sellist huvitavat toitu, et võtsid kikerhernekonservi vedeliku, kloppisid vahtu, lisasid jahu ja tiba soola, tiba suhkrut, kastsid õunaviile sinna sisse ja praadisid panni peal. See oli üks väga mõnus magustoit.

Hommikusöögiks sõin tavaliselt koorejogurtit või kohupiima rosinate või moosiga. Mõnikord bryndza-võileibu tomatiga ka (bryndza on selline soolane Kesk-Euroopa lambakohupiim, Ungaris juhtúró nime all tuntud, ja mina unistan ajast, mil keegi seda ometi Eestisse importima hakkab), aga enamasti pruukisin neid pigem lõuna-aja kiireks ampsuks (kui ma balletitunnid ära jätsin – või sellel ühel korral, mil ametlik pooletunnine söögipaus tõesti söömiseks aega jättis). Kui bryndza otsa sai, pruukisin selle asemel üht kohalikku lillepildiga fooliumpakendis toorjuustu, ka see oli v. hea.