Kartul kodujuustusalatiga

Keetsin ära viimased noored kartulid, mis küĺmkapis olid – kolm suuremat ja umbes sama kogus pisikestest kartulitest sinna juurde;
ühtlasi keetsin ka kaks muna.

Keemise ajal tõin õuest lehtsalatit, murulauku, natuke iisopit, natuke leeskputke, vesiheina, mets-harakputke ja nooremaid-õrnemaid naadilehti ja isegi paar õrnemat võilillelehte. Pesin, soputasin räti sees kuivemaks, hakkisin ja panin kaussi.
Tükeldasin sinna ka pooliku suure tomati ja tühjendasin 200 g kodujuustupotsiku.
Koukisin kahvliga purgist veidi kappareid maitseks juurde.
Kastmeks panin väikese sortsu skyri ja suurema sortsu majoneesi.

Selle ajaga olid munad oma aja ära keenud, ehmatasin ära, hakkisin salati hulka. Ja selle ajaga olid ka kartulid pehmeks saanud, kurnasin ära. A. võttis suured kartulid, mina väikesed, sest mina ei pea selliste kartulite koorimist vajalikuks, aga A. koorib.

Maitses väga hea.

Advertisements

Lihtsaid kiireid toite

Vahepeal tegin veel pisikesi niitnuudleid, mida sõin feta, värske tomati, kapparite, kuivatatud kirsstomatite, küüslaugu ja oliiviõliga.

Ja siis ühel õhtul praadisin lihtsalt suvikõrvitsat, natuke chorizo‘t maitseks sinna vahele, musta leiba, et vesine ei oleks, lõpuks lisasin ka tomatit ja söömise ajaks mozzarella-kuulikesi.

Kuna üks suvikõrvits jäi järgi, siis selle praadis A. poest toodud praemaksa soojendamise kõrvale ära, nii sain ma üle tüki aja koos temaga süüa (sobis tema pingsa toitainelugemisega kokku); minu panus piirdus õuest rohelise kraami toomisega (vesihein, mitut sorti lehtsalatit, natuke mets-harakputke).

Pärast tegin töö kõrvalt piimatooteülejääkidest hapupiima-õunakooki, sest juba on õunu:

ajasin eri õlipõhjadest ja võipärast kokku umbes 150 g rasva kausis poole klaasi suhkruga segi;
sinna otsa hakkisin mingi 6-7 väiksemapoolset suveõuna; pudistasin hulka veidi rosinaid, rohkem aprikoositükke ja natuke kreeka pähkleid;
lisasin pooliku vanaks jääma kippuva kohupiima, natuke hapukoort, natuke kefiiri (samuti vanaks kippuva) – kokku ehk rohkem kui klaasi jagu – ja kuna minu arust olid need kokku liiga vähe hapud, veidi sidrunhapet;
klaasi tavalist jahu, pool klaasi sõredat speltajahu, kuhu segasin 1 tl soodat;
piparkoogimaitseainet;
siis veel jahu, sest tainas tundus liiga vedel.

Panin ahjupannile, puistasin kaneeli ja veidi suhkrut peale. Küpsetasin algul oma ahju 160, pärast 140 näidu juures (aga see ahi läheb minu arust tegelikult kuumemaks). Tuli päris hea.

Boonus: tainasegamise ajal lasin oma läpakal käivituda, mis muidu ajaks mind närvi. Koogi ahjupaneku ajaks olin läpaka töövormi saanud (ehk ka kõik vajalikud asjad lahti) ja sain tööd lihvida (tühikuid jms värki), nii et ka koogi järel ei pidanud ekstra ootama. Pmst lahendasin kaks tüütut ootamist nii, et kui üks töö sundis enda järel ootama, sain teisega ametis olla.

Kartulid kala, umbrohu jms rohelisega; primitiivne tatrasalat; peen, aga lihtne magustoit

Üleeilsest üle jäänud keedukartulid sõin ära kalakonserviga (sardiinid õlis, poolik karp), lisades lehtsalatit, vesiheina, tilli, leeskputke, peterselli ja murulauku ning tomatit. Veidi majoneesi ja kaks viimast musta oliivi ka. Taldrikus kahvliga segamini, odavat Itaalia roosat veini kõrvale.

Täna leidsin lõuna paiku, et A. dieettoitumisest on poole väikese kausi jagu keedutatart üle jäänud. Tegin selle kähku salatiks: värske kurgi, marineeritud kurgi, suitsuvorsti, tomati, majoneesi ja kreeka jogurtiga.

Magustoiduks korjasin marju (vaarikaid, natuke punaseid, palju musti sõstraid, võtsin kreeka jogurtit ja mett peale, pudistasin kaeraküpsist otsa. Korjasin veidi ka neid imelikke valgeid metsmaasikaid, mis meil aias ise on kasvama läinud – kas need on kuumaasikad? – aga ei hakanud kuhugi segama, neid on selleks liiga vähe ja liiga õrna maitsega.

Kartulid kurgi, umbrohu, salati ja tomatiga

Täpselt nii oligi: keetsin noori kartuleid, võtsin taldrikusse 4-5 kartulit, mitu eri sorti salatilehte, peotäie segaumbrohtu (peamiselt vesihein ja mets-harakputk), hakkisin kurki ja tomatit, võtsin lisaks fetat ja paar musta oliivi, piserdasin oliiviõliga (julgelt) ja valge palsamiäädikaga (ettevaatlikult), jahvatasin musta pipart peale, hakkisin maitseks veel värsket münti ja ühe küüslauguküüne, segasin natuke kahvliga enne söömist.

Pärast reisi

(Hulk reisieelseid mustandeid ootab avaldamist, aga las nad natuke veel olla.)

Reisilt tagasi tulles tegin esialgu pidevalt salatit: A. on otsustanud dieeti pidada, kaalub kõik oma toidu üle ja kalkuleerib, selle tulemusel ei õnnestu mul temaga enamasti koos süüa ja ma olen teinud mitu üheinimesetoitu.

Salat 1: lehtsalat, hunnik umbrohtu (peamiselt vesiheina), tomatit, musti oliive (purgis olid kiviga, enne salatisse panekut kiskusin kivi välja), fetat. Head valget leiba kõrvale.

Salat 2: lehtsalat, hunnik umbrohtu, murulauku, natuke tomatit, soolaforelli (A. ostis seda mingi poolekilose paki, sest niiviisi oli suht odav kilohind), majoneesi. Siia sõin vist kah head valget leiba kõrvale.

Siis oli üks hommikusöögiomlett: veidi vähem kui pool purki veidi vanavõitu, aga mitte veel pahaks läinud kodujuustu, kaks muna, see kõik segamini. Praadisin sama panni peal musta leiva pudi, mis läks pärast garneeringuks. Omleti peale panin jälle natuke soolaforelli ja kõvasti umbrohtu, natuke tomatit. Kõht sai väga täis.

Samal päeval keetsin lõunaks noori värskeid kartuleid, panin soola ja võid peale, sõin kõrvale lehtsalati-vesiheina salatit, riivisin selle kõige peale veel natuke kõva juustu.

Kartuleid jäi üle, A. ei tahtnud mingil kalorilisel põhjusel neid ära süüa, ma tegin neist õhtusöögiks endale kiirsalati (kartulid, konservheeringas, murulauku, natuke lehtsalatit ja umbrohtu).

Täna tegi A. meile mõlemale süüa, sest meie söögiajad sobisid ja ega mul tema dieettoitude vastu midagi põhimõttelist ei ole. Toit: kummalegi 1 viil suhteliselt taist liha, praeahjus küpsetatult; tatart; lihaleent selle niisutamiseks; riivitud porgandist salatit. Mina võtsin majoneesi ka.

Aga kuna ma olin paar päeva tagasi põldube ostnud ega tahtnud neid pahaks minna lasta, tegin hautist: paar lihaga konti suitsutatud supikogust ja hakitud sibul natukese õliga poti põhja praadima; kui paar porgandit hakitud said, läksid sinna juurde; seejärel tükeldasin kümmekond väikest kartulit (koorimata, sest noored) sinna juurde ja lisasin vett; puhastasin pool kilo kauntega põldube (st oad kauntest välja, kestadest koorima ei hakanud, sest ega ma mingi prantslane ei ole). Maitseks: juba hautamise ajal kuivanud tilli ja leeskputkevarsi; ja leeskputkelehti, kui oli peaaegu valmis. Kastme paksenduseks ühe pudiks läinud musta leiva tükke. Soola polnud peaaegu vaja lisada, sest neist suitsukontidest (ja leivast) tuli päris palju soolast maitset. A. arvas, et seda toitu julgeb ta süüa küll.

Ja täna ennelõunal tegin tarretist. Ma olin juba eile korjanud natuke punaseid sõstraid, moosisuhkruga natuke aega keetnud ja seejärel läbi sõela ajanud – teaduslikust huvist, et näha, kas see hakkab pektiinist ise tarduma. Ei hakanud, võib-olla vähe keetsin. Aga sellisest kissellikonsistentsiga vedelikust sai vahukoorega tarretist teha: valasin umbse 35 g želatiinile kuuma vett peale ja segasin meilide lugemise kõrvalt hajameelselt, kuni ühtlaselt vedelaks läks; segasin sõstrapüreega (mida oli üks magustoidukausitäis, arvatavasti mingi 200-250 ml); lisasin suhkrut, sest liiga vähe oli magus; lisasin skyri; ajasin paki vahukoort 3 tl suhkruga vahtu ja segasin kõik ära, ilu pärast loopisin terveid sõstraid hulka. Panin külma ja mõtlesin poole tardumise pealt veel sõstraid sisse loopida, aga hiljaks jäin, see tarretis tardus palju rutem kui varasemad rabarberitarretised. Ju sellepärast, et vedelikku oli želatiini kohta vähem kui varem. Tänu sellele sai ka piisavalt vetruv tarretis, et isegi A. oli nõus proovima. Hästi ilusat roosat värvi ja peene maitsega.