Jalgpallikõrvane 4

U. toodud arbuusi oli tublisti järel, juba ammu ootas kapis üks väike valge juustu pakk – mõtlesin, et teen salatiks.

Koogi-isu oli ka – tegin Maire Suitsu ainetel tikrikooki, enam-vähem sedasama, mida siin Delfi naistekas soovitatakse. Korjasin pool liitrit kõvu tikreid, puhastasin ära ja lõikasin puhastamise käigus pooleks (sellise automaatpiloodiga – naks-naks õienupp ja vars ära; naks – mari pooleks); panin praeahju sooja; panin kaussi klaasi jahu, pool klaasi (või natuke vähem) suhkrut, pool tl soodat ning natuke purgipõhjast kaabitud sidrunhapet, segasin ära; sama klaasi sisse mõõtsin pool klaasitäit rjaženkat ja valasin õli otsa, kuni klaas oli täis; ja segasin selle kuivade ainetega kokku. Tõmbasin ahjupanni võise paberiga üle, valasin taina pannile, marjad enam-vähem ühtlaselt peale ja puistasin jahvatatud kardemoniga üle; segasin sellesamas kausis, kus ma tainast olin seganud, pool klaasi (nüüd pidin uue klaasi võtma) kaerahelbeid, pool klaasi pruuni suhkrut (valge oli otsa saanud) ja ebamäärase koguse toasooja võid, millest tundus, et jääb väheks, nii et lisasin ka sortsu õli; segasin ära ja plökerdasin samuti enam-vähem ühtlaselt tikrikihi peale. Siis oligi ahi valmis (minu käreda ahju 170, retsept nõudis 200 celsiust) ja kook läks ahju.

Kuni ta küpses, lõikusin arbuusitükid katki, ladusin vaagnale; pudistasin valge juustu otsa; tõin õuest münti ja hakkisin ära; jahvatasin arbuusi-juustu otsa musta piprat, piserdasin oliiviõli ja lõpuks pudistasin hakitud mündi kõige otsa (“peakoka elegantse liigutusega,” kommenteeris Ep. kõrvalt). Valmis.

Keerasin koogil kuumust vähemaks (mu käreda ahju 120 peale), sest ta oli vahepeal juba üsna pruuniks tõmmanud, aga keskelt vedelavõitu.

Mäng hakkas peale; võtsime igaüks vaagnalt oma taldrikusse salatit ja garneerisime Ep. toodud rukkitortilja-krõpsudega. Sobis päris hästi. Mina tahtsin natuke hapukamat kogumaitset ja jõin seepärast tavalise alkovaba õlle asemel mingit greibiga varianti.

Kui salat söödud, tuli meelde, et kook on ju ahjus; keerasin tal kuumuse päris maha, et keskosa veelgi taheneks.

Vist kahe poolaja vahel võtsin ta välja ja varsti asusime ka sööma. Võib-olla liiga soojalt, sest keskelt oli ikka päris moosine ja lödi. Teisest küljest olid need moosised lödid kohad väga mõnusad, nii et ei saa öelda, et me just kahetsenud oleks (st Ep. ja mina, A. leidis, et tervikuna liiga hapu, aga ta tõi endale piima juurde, et tasakaalustada; meie tasakaalustasime jahtunud taimeteega) – selline magus kardemonine tikrimoos krõbedate kaerahelvestega, õhuke kergelt pannkoogi maitsega tainakiht all. Üleüldse meenutas maitse üpriski pannkooki moosiga (aga palju lihtsam teha, peab vähem juures passima).

Võimalik, et homseks on see, mis järele jäi, rohkem koogi konsistentsi taandunud – kui seda homseks veel järele jääb, sest kuigi A. arust ei olnud kõige parem kook, kipuvad meil ka mitte kõige paremad koogid vahel seletamatu kiirusega otsa saama.

Advertisements

Jalgpallikõrvane 3

Nagu öeldud, sõime paar päeva suppi; ja ka tatra-riivporgandi toitu jäi üle. Kui supp otsa sai, pikendasin tatrarooga selle kanalihaga, mis supi sisse panemata ununes, ja sellest sai täitsa tore panniroog.

Laupä oli jaanilaupäev ja sel puhul tõi Ep. meile grillvorste, U. tõi arbuusi ja mina tõin õuest lehtsalatit. Sõime neid siis vaheldumisi jalgpalli kõrvale. Lehtsalat sai kõige rutem otsa.

Aga kanaliha oli ikka veel üle, nii et ma tegin pühapäeval jälle põhja-aafrika maitsebuketiga kanakastet – praadisin oliiviõliga sibulat (1 suur ja 1 väike, hakitud), kui oli klaasjas, lisasin ingverit ja safranit ja peeneks hakitud küüslauku; siis lisasin kanaliha ja jahvatasin pipart otsa ja segasin; lisasin sünnipäevast üle jäänud oliive ja natuke ka teisi oliive, mida U. oli toonud, riivisin sidrunikoort otsa; lisasin natuke vett ja hautasin.

Teises potis ajasin vee kuumaks (umbes veerand liitrit), lisasin tiba soola ja sortsukese õli; seniks, kuni kuumenes, käisin tõin õuest sousti tarbeks õrnemaid naate ja natuke leeskputke; kui vesi keema läks, keerasin kuumuse ära, võtsin poti tulelt ja segasin sisse pool pakki (tähendab, 250 g) kuskussi; jätsin kaane alla paisuma.

Pannil keerasin kah kuumuse alt ära ja võtsin kaane pealt, et pakseneks. Kuna mulle tundus, et oliivid polnud soustile küllalt soolasust andnud, lisasin hästi natuke soola (see osutus hiljem väikeseks veaks). Ja hakkisin soustile ka naadi ja leeskputke sisse ning pigistasin poole sidruni mahla.

Paari minuti pärast segasin kuskussile natuke võid sisse, kaas uuesti peale ja veel korra jahtuvale, kuid ikka veel kuumale pliidiplaadile.

Ja siis sõime seda sousti kuskussiga. Kokkuvõttes oli õige pisut soolane, muidu väga hea. A. oli umbusklik ja ei söönud (aga ta oli sel päeval juba tatart millegagi söönud, kui mina magasin).

Esmaspäeval käisin tantsu õpetamas, toitusin päev otsa peamiselt magustoidust (enne äraminekut 1 juustuvõileib hommikusöögiks; kohale jõudes turgutuseks või hommikusöögi jätkuks kohvi, mahla ja üks tordilõik; enne tagasisõitu haarasin ühe jäätise rongi peale kaasa), koju jõudes keerasin ülejäänud kuskussist hakitud värske kurgi ja piparmündiga salati kokku ning praadisin 1 1/4 grillvorsti viiludena juurde. Ketšupit panin ka.

Teisipäevaks oli A. poest mingeid kotletiasjandusi toonud, praadis neid ja tegi tatart; tema tegi enda tatraportsu juurde porgandisalatit (st riivis porgandit), mina kurgisalatit (st tükeldasin kurki ja valasin veidi rjaženkat peale). Ep sõi üldse hoopis võileiba.

Kogu selle aja oleme peaaegu iga päev kõvasti mureleid näost sisse ajanud ja alkovaba õlut joonud. Kui Saku peaks otsustama, et tema roheline alkovaba ei müü, siis meie küll selles süüdi ei ole.

Jalgpallikõrvane 2

Teisipäeval: esimese mängu kõrvale sõime võileiba; teiseks oli Ep toonud mustikaid ja kaerapiima, rääkis, et need sobivad hästi. Proovisin, sobisid tõepoolest. Ma hakkasi kohe mõtlema, et peaks ise kaerapiima tegema. St leotama kaerahelbeid vees. Selline päris mõnus hommikune amps oli.

Hiljem: kuna A. tõi mäletatavasti kana, siis tegime suppi. Mis käis selliste etappide kaupa, et A. pani kana keema ja korjas vahu ja võttis kana välja; mina nokkisin liha kana küljest ära ja panin kõrvale ning viskasin leeme sisse paar kuivanumat sellerivart, pool sibulat (lõikasin veidi peenemaks), jupi ingverit (samuti viilutasin veidi peenemaks), näputäie valge pipra teri, ühe vürtsitera, ühe loorberilehe, näputäie koriandrit ja näputäie apteegitilli seemneid – ja kanakondid kah uuesti tagasi.

Seejärel läksime ise tantsuproovi, jätsime Ep. jalgpalli vaatama ja puljongi keemist valvama.

A. läks pärast minu trenni kohe koju, minul oli veel võimlemine ja veel üks tants. Kui koju jõudsin, olid nad kahe peale supi valmis teinud: A. oli lõikunud kartulit ja porgandit ja kogu selleri värskema osa, mida ma ei olnud puljongikeeduse sisse pannud; Ep. tahtis klimpe ja segas need munast ja jahust kokku. Tainas tulnud veidi vedel, nii et kaubanduslik välimus kannatas. Aga maitse oli hea. Lisaks kartulile-porgandile-sellerile-klimpidele ja värskele kanalihale, mida me puljongi keetmise ajal ei olnud keetnud, läks supi sisse veel tomatit.

Pärast rääkis A. veel, et tal juhtunud äpardus – kui ta porganditükke keema pani, ei olnud tal meeles, et puljongi sees olnud ained võiks välja võtta või kurnata. Seepeale üritas ta vahukulbiga porgandit kähku uuesti nii palju kokku korjata, kui suutis, ja seejärel kurnas puljongi ikkagi ära, aga jättis väljakurnatud kraami mulle sorteerida, sest päris kogu porgandit ta välja õngitseda ei suutnud.

Niisiis tuleb sellest edasi veel porgandisem supp, sest ma sorteerisin neid sodi seest päris hea hunniku välja. Lihasem ka, sest puljongitegemise hakul kontide küljest lõigatud liha jäi samuti supi sisse panemata.

Magusaks oli üks allah. kook (rabarberi-kohupiima šarlott).

Järgmisel päeval oli mul kuidagi õige kasinalt isu, nii et ma sõin kõigepealt hommikusöögiks tarretist, pärast jalgpalli kõrvale õlut ja leivakrõpsu. Öösöögiks soendasin igaks juhuks suppi (A. oli seda juba enne teinud) – igaks juhuks selles mõttes, et nälja pärast uni tulemata ei jääks.

Nüüd oli vahepeal veel ema sünnipäev, nii et õige mitu päeva ongi läinud kas eilse toidu vms ülejääkide peal. No ja regulaarselt mureleid, vahepeal maasikaid ja mustikaid ka.

(Kas teate, et Maxima iseteeninduskassas ei ole murelid mitte luuviljaliste, vaid marjade rubriigis? Võtke heaks.)

Jalgpallikõrvane

Ep kolis jalgpalli ajaks poole kohaga meile, nii et nüüd on vahepeal olnud kolme inimese toidud ja vahel natuke teise käekirjaga ka.

Jalgpalli kõrvale söömise toidud on sellised kiired, mida jõuab kahe mängu vahel valmis teha või vahel lausa kahe poolaja vahel.

Reedel: Ep tõi meile kurki, tomatit, mureleid, krabipulki ja rukkitaskuid (õlut ja krõpsu ka, aga seda ei pea valmistama)

Keetsin pool pakki spiraalikujulisi makarone, tõin õuest lehtsalatit ja võilillelehti ja tükeldasin ühe Saida farmi valge juustu ära; võtsime kõik makarone, hakkisime sinna kurki-tomatit juurde ja rebisime rohelisi lehti ka, lõikusime veel suitsuliha lõikamisjääke (väga head odavad lõikamisjäägid, otsatükid) juurde ja võtsime juustu ja majoneesi otsa. Juust ja liha oleks muidu soolased olnud, aga kuna makaronid olid magedavõitu ja värske gemüüse päris mage, siis kokku oli paras.

Laupäeval oli kõigepealt oode: rukkitasku peale majoneesi, sinna peale kaks kurgikangi (rukkitasku pikkusest kurgijupist pikkupidi lõigatud veerandikku), nende vahele krabipulk. Mina panin veel eilsest üle jäänud rohelisi liblesid otsa.

Lõunaks tõi ep kodust ka värskeid kartuleid, keetsime need ära, siis hakkisin-praadisin veel ühe tüki seda odavat suitsuliha ja Dzintarsi praejuustu (“parim enne” möödas) kõrvale, kühveldasime seda kartulite otsa ja ladusime jälle kurki, tomatit, rohelisi lehti peale ja lörtsasime majoneesi juurde.

Magustoiduks sõime mõlemal päeval mureleid.

Pühapäeval käisin mina vahepeal trennis ja magasin kõige parema mängu (Saksa-Mehhiko) maha, ka söögimajanduseks ei jäänud eriti aega. Meenus, et külmas on veel arbuusi viimane otsa ja laupäeval olin ostnud väikese tüki valget kitsejuustu (sellist pudedat ja soolakat nagu feta). Haarasin tee pealt poest rohelist sibulat kaasa (3 sibulat, millel oli ka sibulaosa päris ümarik – ja suured laugud küljes). Lõikasin arbuusil närbunumad kohad maha, hakkisin korraliku osa ära, lisasin kitsejuustu, tõin õuest tuusti värsket münti, hakkisin münti ja seda noort sibulat, pigistasin paarist sidruniviilust mahla peale ja piserdasin oliiviõli juurde. Pipart jahvatasin ka. Kõrvale võtmiseks tõin veel lehtsalati lehti ja lõikasin ühe tahedaks tõmmanud ciabatta viiludeks. See oli üllatavalt täitev söök.

Sõime veel mureleid, aga tglt on mul nüüd ka veel üht magustoitu: olin laupäeval avastanud, et pühapäevase kuupäevaga vahukoor on külmkapis pooleli. Tegin keedukannuga kuuma vett, võtsin seda kaks tassitäit (ca pool liitrit), panin kaussi, valasin paki sidrunitarretise pulbrit (paki suurust ei mäleta, aga igatahes oli ettenähtud veekogus pool liitrit) otsa ja segasin. Mikserdasin koore koos veidikese suhkruga vahtu. Pigistasin tulevase tarretise sisse ka paar sidruniviilu ja riivisin natuke sidrunikoort otsa, et oleks ikka päris sidrunit ka. Ja kui tundus, et enam ei ole tuline, segasin vahukoore tarretisevedeliku hulka; kui oli päris maha jahtunud, segasin uuesti (vahukoor oli muidu kõik peale kogunenud) ja viisin külmkappi.

Pärast tardumist selgus, et ta oli ikkagi fraktsioonideks jagunenud – koorevaht peal, sidrunitarretis all – aga sidrunitarretis oli siiski veidi koore mahedust ja koor tardainet saanud. Nii või teisiti maitses ülihea ja tegemise vaev oli mikroskoopiline: vahustamine võttis koos mikseri kokkupanekuga vast kaks minutit, tarretisepulbri lahustamine koos veekeetmisega umbes samapalju, pärast pidi ainult ootama ja esiotsa ka aeg-ajalt läbi segama.

Ma olen seda tarretist juba kaks päeva järjest hommikuks söönud – hea söök neile, kellel hommikul tahke toit hästi kurgust alla ei taha minna.

Esmaspäeval tegi A. oma lõunaks (mille ajal mina veel magasin) praekana (koibi ja tiibu) ja tatart. Mõlemat jäi üle. Kui kahe mängu vahel oli paus, läks Ep poodi magusa järele (ta ei kannata hästi tatart, kui midagi magusat lisaks ei saa); mina hakkisin 1 sibula, riivisin 1 juraka porgandi, lõikasin 1 sellerivarre väikesteks juppideks, hakkisin 1 väikese küüslauguküüne; siis praadisin kõigepealt sibulat, siis lisasin selleri-küüslaugu; siis A. kanapraadimisest kõrvale pandud nahakribalad ja üritasin need enam-vähem kõrnesteks praadida; lisasin koriandriseemneid, kollajuurt e. kurkumi, jahv. ingverit, mingit Meira broilerimaitseainet (tahtsin paprikapulbrit lisada ja see oli ainus maitseaine, mis seda sisaldas, ja ka muud koostisosad tundusid head), lisasin riivporgandi, segasin, ja natuke hiljem ka tatra. Segasin segamini; kui Ep tagasi tuli ja hakkas tavaari külmkappi laduma, ilmus selle käigus välja marineeritud tšilli purk ja ma lisasin natuke seda ka ja pigistasin veidi sidrunimahla peale. Kõige lõpuks tegin kanatükkidele panni peal ruumi ja jätsin soenema (ise asutasin natukeseks ajaks veel tööle); enne teise tuppa tööleminekut keerasin kanatükkidel külge ja tule maha.

Ja tuli täitsa hea. Magustoiduks tõi Ep sedapuhku viinamarju, sest poes olid murelid otsas. Ja kummikomme ja šokolaadiga riisivahvlit.

Sünnipäeva ja jalgpalli vahel – kanatoite (neist üks poleemikat põhjustav) ja paar salatit ja üks kook sinna vahele

Järgmiseks tahtis A. suppi saada ja tõi poest kana; ma olin leidnud Aasia köögi raamatust ühe huvitava nuudlisupikirjelduse ja otsustasime seda teha, ainult unustasime selle liiga õhtusse, nii et esialgu sai valmis ainult puljong: A. lõikas filee ja tiivad-koivad rümba küljest ära (tiivad-koivad pani sügavkülma), pani kanarümba keema ja korjas vahu; siis võtsin mina selle kanarümba, lõikasin nii palju liha küljest ära, kui sai ja panin kondid uuesti keema, sedapuhku koos veerandiks lõigatud sibula, 1 sõlmekeeratud rohelise sibula ja mitme ingveritükikesega.

Ja panin kuivatatud shiitake seened likku.

Lasime leemel oma kaks tundi keeda; millalgi selle vältel korjasin õuest mitmesuguseid rohelisi lehti. Retsept soovitas “hiina kapsast, lehtsalatit või spinatit”, ma tegin sellest järelduse, et mida iganes (salat, spinat ja hiina kapsas on ju nii erineva maitsega, nii et järelikult pole see eriline täppisteadus!) ja korjasin naadilehti, natuke võilille, nõgest, 2 oblikalehte, paar teelehte ja natuke küüslaugurohelist.

Lõpuks kurnasin leeme ära ja nokkisin kontide küljest veel natuke liha lahti- aga kuna retsept eeldas seda, et nuudlitele valatakse puljong peale ja ülejäänud komponendid (liha, seened, roh. sibul, õuest korjatud söögiumbrohud ribadeks lõigatud kujul, bambusevõrsed) praetakse läbi ja puistatakse kõige otsa, siis jätsime selle järgmise päeva peale. Pmst saime nagu supikonstruktori – komponendid kõik olemas, pane ainult õigesti kokku. Panin kõik komponendid külma ootele (rohelised libled mässisin sellesama niiske rätiku sisse, mille peale ma nad ennist tahenema olin pannud).

Aga kuna kõht oli tühjavõitu, siis tuli kohe midagi süüa. Meil oli veel arbuusi üle, nii et mina tegin arbuusisalatit; A., kes nii kaua seisnud arbuusi isegi minu degusteerimise peale ei usaldanud, tegi lihtsalt võileibu.

Arbuuusisalati tegin sellise: lõikasin ühe hästi paksu viilu arbuusi ja tükeldasin kaussi ära; tõin õuest münti ja võtsin paar sibulalauku ja hakkisin sinna otsa; hakkisin sinna ka ühe “parim enne möödas” mozzarella; lisasin veidi kuivatatud tomatite pealt üle jäänud õli, musta piprat, soola, sidrunimahla ja kreeka jogurtit. Ja napsasin supi jaoks korjatud rohelisest kraamist paar võilillelehte salati tarvis. Kokku tuli väga hea söömaaeg.

Järgmisel päeval asusin siis tolle nuudlisupi kallale: keetsin munanuudleid. Keetmisega paralleelselt ajasin teises kastrulis puljongi kuumaks ja valasin nuudlitele lõpuks peale (kui olin nad ära kurnanud); siis praadisin eelmisel päeval kanarümba küljest lõigatud liha, seeni, sibulat ja bambusevõrseid, kõige viimaks lisasin rohelise kraami. Ja siis valasin selle kõik nuudlite ja puljongi juurde ja ajasin veel korra kuumaks.

Nagu näha, oli selle supiga palju jändamist, aga tulemus oli selle kohta veidi igav. Uuesti ilmselt enam ei viitsi.

*

Õnneks oli sinna läinud ainult pool meie kaua ja armastusega keedetud puljongit ja ma tegin ülejäänud poolest ühe lahja mulligatawny (“lahja” tähendab siin “ilma kookospiimata”).

Sinna sisse läks lisaks 2 kanatiivale ja fileetükkidele kartulit, sellerit, porgandit; kurkumi, koriandrit, india köömneid, tšillit, värsket ingverit, 1 õun, natuke sidrunimahla; järjekord selline, et hakkisin sibula ja porgandi ja panin eraldi; praadisin supikastruli põhjas sibulat ja uhmerdasin india köömneid + koriandrit, siis hakkisin küüslauku ja ingverit ning lisasin köömned+koriandri+küüslaugu praesibulale, lõikusin sinnna otsa ka ühe tšilli ja pudistasin veidi kurkumit ja kaneeli; siis tegin poti põhja ruumi, tähendab kühveldasin sibulasegu ühte hunnikusse koomale ja panin vabale pinnale kanatiivad pruunistuma; kui olid mõlemalt poolt kuumust saanud, lisasin tükeldatud porgandid ja segasin; lõikasin paar sellerivart peenemaks ja lisasin ja segasin; valasin puljongi peale ja puhastasin-lõikusin kaks kartulit ja ühe õuna; lõikasin need enam-vähem kuubikuteks ja lisasin supile; ja siis lasin keeda, lõpuks pigistasin natuke sidrunimahla peale, maitsestasin soolaga ja jahvatasin musta pipart otsa. Pärast süües panime hakitud rohelist sibulat, piparmünti ja kreeka jogurtit peale. See tuli palju maitsvam, meie mõlema arust. Kindlasti teeme veel.

Selle supi pära sõi A. ära, aga jättis mulle 1 kanatiiva alles; mina olin toonud allah. praadimisjuustu (Dzintarsi oma) ja tegin endale kurgist, lehtsalatist, praejuustust ja sellestsamast praetud kanatiivast maitsva salati. Olgu õnnistatud see aastaaeg, mil ma saan kogu aeg nii palju lehtsalatit süüa, kui tahan, sest ta vohab nagu… salat!

*

Vahepeal tegin ka ühe rabarberikoogi – 1 klaasist jahust, veerand klaasist suhkrust ja umbes 75 g võist pluss ühest munakollasest puru, küpsetasin seda natuke ette, küpsetamise ajal puhastasin-tükeldasin ühe suure ja ühe väikese rabarerivarre, segasin suhkru ja kaneeliga ning panin puru peale ning ahju tagasi; lõpuks lahutasin veel 3 muna (lisaks sellele ühele munale, mille kollane oli koogipõhja sees juba ära kasutatud, aga valge veel üle), mikserdasin kõigepealt valged kõvaks vahuks, siis lisasin 3 munakollasele 3 spl suhkrut ja mikserdasin ka neid; siis lisasin 3 spl jahu ja segasin ära ja natuke hapukoort ka (mõeldes sellele, et rabarberid on vist juba oblikhappesemad, kui mulle rangelt võttes meeldiks); siis segasin selle munavalgetega. Ja jälle ahju ning kuumust maha.

Küpses ilus, aga süües tundsin, et mingit piimaollust oleks koogi sees võinud rohkem olla: hambad hakkasid rabarberispetsiifiliselt krudisema (võib-olla on aasta ka juba natuke liiga kaugel, rabarber liiga oblikhappeseks läinud ja tuleb tikrikookidele üle minna). Niisiis tõin poest vahukoort ja edasi sõin vahukoorega. A. huvitaval kombel sellest ei hoolinud, sõi kooki niisama.

*

Järgmisel päeval sõi A. siis, kui mina veel magasin, tatart ja praadis sinna peekonit (üks allah. suitsuribilihatükk) ja muna juurde; minul läksid neelud lõhnade peale käima ja tegin endale kah inglise hommikusöögi – peekonit, muna ja tomatist pluss rohelisest salati sinna juurde. Nende peal jaksasin kõik oma tantsimised ära tantsida.

Õhtul võtsin temast üle jäänud tatra pluss pool puhastatud hiigelporgandit, lasin panni pealt läbi peekoniülejäägi, natuke hakitud sibulat, natuke hakitud sellerit, riivisin selle hiigelporgandi pooliku kah sinna ära, lisasin tatra ja segasin ära. Taldriku peal segasin lehtsalatist ja väikesest kurgikesest sidrunimahla ja jogurtiga salati, pärast segasin sooja toiduga ära ja väga hea sai.

*

Järgmisel päeval sulatas A. kanakoivad ja kõrvale pandud kananahad üles. Ma tahtsin teha üht Põhja-Aafrika kanaretsepti: panin paksu poti põhja oliiviõliga 2 hakitud sibulat hauduma, lisasin veidi aja pärast 3 hakitud küüslauguküünt, pool tl jahv. ingverit ja pool tl safranit (ingverikogus tuli praktikas siiski veidi suurem, ma ei julgenud nii palju safranit panna); siis lisasin kanatükid (naha lõikasin kääridega ribadeks), soola, jahvatasin pipart peale ja lisasin umbes 1 1/3 kruusitäit vett. Jätsin madalal tulel podisema, palusin A.-l silma peal hoida ja tulin tööd tegema.

Mingi 40 minutit tööd tehtud, läksin vaatasin uuesti. Podises kangesti, võtsin kaane pealt ära (sestsaadik ta jäigi pealt ära) ja pigistasin kolmveerand väikest sidrunit sinna sisse tühjaks ja riivisin selle sidrunikoore ka. Võtsin sünnipäeva ajast jäänud rohelisi oliive (6) ja tükeldasin leeme sisse. Panin väikese potiga kuskussivee üles (umbes 250 ml, tilgakese õli ja tibakese soolaga). Lisasin hautisele kuivatatud koriandrit.

Kuskussivesi läks keema; keerasin tule ära, võtsin poti tulelt, valasin vette umbes 250 g kuskussi (pool pakki), A. segas lusikaga; siis võtsin selle tema käest üle, segasin põhjalikult ja jätsin kaane alla seisma (laua peale).

Hakkisin hautise sisse natuke külmkappi seisma jäänud petersellivarsi, tõin õues leeskputke ja natuke naati, hakkisin leeskputke jämeda varre kohe sisse, õrnemad lehed jätsin ootama.

Siis segasin kuskussi sisse veidi võid, panin jahtuvale, kuid mitte veel jahtunud pliidiplaadile seisma, ikka kaane all.

Segasin ka leeskputkelehed toidule sisse (see ei keenud enam).

Ja siis sõime.

Arvamused lahknesid: mulle maitses pööraselt (kaste oli – klassikuid tsiteerides – “lausa unelm”). A. virises, et see on ju keedetud kana. Et miks keegi peaks üldse tegema keedetud kana. Vaidlesime ja jõudsime mingi konsensuseni sel moel, et edaspidi, kui ma mingitest kanajuppidest uuesti sama toitu teen, siis 1) eksperimenteerin sellega, kas siis, kui hautatud kanajupid viimasel hetkel sousti seest välja võtta ja praeahjus üle lasta (nagu üks sama raamatu retsept – ja peaaegu sama maitsebuketiga – nõudis), on tema arust vähem keedetud kana – selle mõtte olin ma kohe alguses välja pakkunud, enne kui õieti raginaks läks, aga kuna tema ei uskunud, siis ma küsisin tõelise jõmmi kombel “tahad kakelda või? tahad kakelda, jah?” ja tal oli jultumust väita, et ei taha, no mis mõttes, mina küll tahtsin, kellega ma kaklen siis, iseendaga või? 2) või söön lihtsalt ise kõik ära, sest mulle maitseb. Vaidlus suubus vähem isiklikesse küsimustesse, nagu “kas toiduained võtavad keedes vett sisse või kaotavad seda”. Ma vist võitsin, meenutades, et kartul kaalub pärast keetmist vähem kui enne, ja apelleerides kodunduskäsiraamatutele, kus on toore ja keedetud toidu kaalu võrdlustabelid sees.

Pärast üritas A. selgitada tema ja minu söömise kontseptsiooni erinevust. “Vaata, mina ei söö nagu sina maitse pärast. Mina söön selleks, et kõht tühi ei oleks.” Millest järeldub kuidagi ka see, et konsistents huvitab teda rohkem kui maitse. Millest omakorda järeldub, et täiesti suvaline praeliha on etem kui ükskõik kui hea maitsega vedelikus valmistatud liha. Mis ometi ei seleta kuidagi seda, miks talle suppi meeldib süüa, sh lihaga suppi.

Enivei. Ma olin selle unelmate soustiga ka järgmisel päeval hirmus rahul, kui mul oli enne trenni kiire ja pärast trenni kõht jube tühi ja ma sain kiiresti kerge vaevaga süüa – ajasin kastet soojaks ja segasin kuskussiga. Pärast trenni ma ka natuke pikendasin seda kastet – lõikusin oliive sisse ja pigistasin sidrunit juurde. Kuna A. ei hoolinud, siis tema tegi meie tavalise kiirlahenduse – sõi tatart skumbriaga.

Sünnipäeva ja järelnähtude ajal

Nii-nii, speak, memory!

Kõigepealt tegin enne pidu niisama enda meeleheaks suvalise väikese koogi: umbes 75 g võist, umbes kolmveerandist klaasist jahust ja paarist spl suhkrust puru, ahjupannile ja küpsema; 1 jämeda rabarberivarre tükid, mille segasin (samas kausis, kus enne olin puru teinud) natukese suhkru, 1 tl jahu ja kohupiimapäraga – poolküpsenud puru otsa (ja jälle ahju, kuumust nüüd juba natuke maha); kõige ülemiseks kihiks kloppisin lahti 3 muna ja hapukoorepära (pluss 3 dessertlusikatäit suhkrut ja teist sama palju jahu) ning valasin selle löga poolküpsenud rabarberi otsa. No ja ahju, kuni pealt pruunikaks tõmbus. A. imestas, et ei olegi liiga hapu, kuigi rabarberiga.

*

Peo jaoks – nuudli-feta-tomati-oliivisalat kapparite, küüslaugu ja basiilikupudiga (neist pisikestest niitnuudlitest, mis hästi ruttu keevad); redise-suitsukala-munasalat rohelise sibulaga. Kala oli seekord heik, väga lihtne puhastada; kogused: 2 kala, 5 muna (või oli 6?), 2 punti rediseid, paar vart rohelist sibulat;

näksimiseks lihtsalt juustu ja oliive (kaubamajas olid sama kuupäevaga oliivid 90 % alla hinnatud, kujuta pilti) ja värsket ciabatta‘t;

magustoiduks tegin sellist kreemi, et keetsin midagi rabarberimoosi taolist ja segasin sellega paki agar-agarit (avastasin viimasel hetkel, et želatiini ei ole, aga agarit on); ajasin veidi alla poole liitri vahukoort paari spl moosisuhkruga vahtu (alla poole liitri, sest osa panin koorekohvi joojate tarvis kõrvale), segasin kahe potsiku Nopri kohupiimaga, rabarberimoosiga ja roosisiirupiga, mis mulle kunagi Rumeeniast või kuskilt toodi. Ja viisin tahenema. Tulemus oligi pigem kreem kui tarretis. Suur kausitäis söödi enam-vähem lagedaks.

Järgmisel päeval käis veel natuke külalisi, kalasalati tegin nagu ennegi, eelroaks serveerisin arbuusi ja Saida valget juustu, magusaks tõi ema vormisaia.

*

Ja siis tuli vahepeal mingi külmetushaigus, nii et ma ei tahtnud üldse midagi süüa; esimene asi, mis ma üle tüki aja tegin: keetsin kartulit, korjasin võilillelehti ja tegin võililledest (natuke aega kergelt soolases vees leotatud kujul), naadist, muru- ja karulaugust, kurgist, poolikust sibulast, ühest keedumunast ja viimasest heeringatükist salati – sellesama heeringa õliga, hapukoore ja tilga rjaženkaga. See oli üks väheseid asju, mis mul kuidagigi isutas.

Samuti tegin jääkide ärakasutamiseks rabarberikoogi, sest mul oli üks vahukoorepotsik (350 ml) hapukooreks läinud pluss üks vanavõitu kefiiripära: tükeldasin 1 suure ja 1 väiksema varre rabarberit, valasin kaussi sinna otsa veidi üle klaasi suhkrut ja 1,5 klaasi jahu; siis tuli meelde soodat panna, läks 1,5 tl; siis panin ahju tööle; lajatasin tainakaussi kuivade asjade otsa potsiku seda isetekkelist hapukoort ja hapupiimapära ja kuna tundus vedel, siis natuke kaerakliisid ja maitseaineks purustasin veidi kuivatatud kibuvitsaõisi; ja kuna tundus veidi liiga soodane, siis ka tibake sidrunhapet; siis tuli ette ka muna lisada, kloppisin 2 tükki lahti ja lisasin ja segasin; ja siis oligi ahi valmis, tõmbasin ahjupanni kähku võipaberiga üle, tainas pannile ja kogu kupatus ahju; kohe alguses keerasin kuumust vähemaks ja edasi filmi vaadates käisin iga natukese aja tagant vaatamas ja keerasin kuumust veel vähemaks, kuni kook lõi selgelt seinte küljest lahti.

Mulle maitses eelmine kook rohkem (sest oli hapukam), A.-le täpselt samal põhjusel nüüdne kook.

*
Vahepeal käisin Rakveres, pärast tegime jälle kartulite kõrvale heeringasalatit – muna, heeringas, sibul, palju õuest toodud rohelisi liblesid, lisaks kurki ja tomatit.

Järgmisel päeval oli A. selleks ajaks, kui ma üles tõusin, endale tatraputru teinud ja osa tatart mulle üle jätnud. Sellest tegin õhtul uuesti heeringasalatit – nagu eelmise, ainult et kartuli asemel oli tatar. Ja natuke lisasin ka marineeritud kurki, sest see tundus sobivat. Aga hästi natuke, sest marinaad oli päris kõva äädikaga.

*

Siis lahendasime ära mulle kingiks toodud ananassi: tõin poest natuke sealihaguljašši (240 g ringis) – sealiha? guljašš? o tempora!, tükeldasin kaks sibulat, hakkisin 4 küüslauguküünt ja jupikese ingverit. Selle peale ilmus A., kes küsis, mida on veel hakkida – mispeale ma andsin talle tükeldada ananassi (see oli väga hea mahlane ananass ja ma oleks teda rohkemgi niisama söönud, aga ma juba tean, et kui ma liialdan, hakkab ananass hoopis mind sööma) ja ise võtsin 2 väikesel kurgil seemned välja ja tükeldasin ära; ning lõikusin 2 kahvatu välimusega (ja seetõttu odavat) tomatit tükkideks.

Kuskil selles tükeldamisfaasis panime ka riisi keema, väga primitiivselt, lihtsalt külma veega. Edasise ananassiroa praadimise kõrvalt kontrollisime seda aeg-ajalt, kuni ta oli valmis.

Praadimine käis nii: panin pannile juustuga tšillide pealt üle jäänud õli, hautasin seal sees veidi aega küüslauku, siis lisasin liha, kui see oli igast küljest kahvatu, ka sibula; praadisin neid natuke aega, siis lisasin paar spl Tai kalakastet, ananassi, kurgi ja tomati ja segasin ja jahvatasin musta pipart peale; retsept nägi ette ka suhkrut ja vajadusel natuke vett, aga mul oli üks mangokonserv lahti ja ma võtsin suhkru ja vee asemel hoopis selle siirupit; siis tuli meelde lõikuda sinna ka 1 väike tšilli. Lõpuks tõin õuest leeskputke, hakkisin ära ja lisasin toidule.

Tuli üks toredasti vürtsine toit; kalakastmest oli minu arust soolasuse jaoks vähe ja ma lisasin süües soola. Liha oleks võinud õrnem olla, vbla oli liiga taine, aga võib-olla olin ma selle praadimisel liiga kärsitu ja sonkisin liiga palju, nii et lihatükid ei saanud korralikku koorikut peale võtta ja mahlad läksid välja. A. ei pidanud seda eriliseks probleemiks.

Seda toitu jagus kaheks päevaks.

Üks peaaegu kedgeree

Kurjast kanast jäi riisi üle.

Leidsin, et kui suitsukala sobib riisi ja india vürtsidega pannile panna, siis sobib kalakonserv ka.

Keetsin kaks muna (panin külma vette, keemaminekust läks midagi 5 ja 10 minuti vahel, kuni ära ehmatasin); leotasin keeduriisi natukese kuuma veega, et ta kämbust uuesti lahti pudiseks.

Panin pool veiniklaasitäit rosinaid valge veiniga likku.

Hakkisin kaks sibulat, panin pannile hauduma (sellesama kalakonservi õliga – sel konservil on juhtumisi väga hea maitsega õli); pudistasin juurde lahtiligunenud riisi, puistasin tandoori masalat ja natuke puhast kollajuurt juurde, kalatükke ka, jätsin kaane alla korraks hauduma, ise tõin õuest leeskputke. Hakkisin leeskputke varred ja viskasin koos veinirosinatega pannile; siis hakkisin ka muna, leeskputkelehed ja ühe kappi seisma jäänud tillikimbupooliku. Tule keerasin ära ja ootasin, et enam ei podiseks; viimasel hetkel meenus, et kappi on jäänud ka natuke nässakakstõmbunud rediseid ja hakkisin need süüdimatult toidu juurde. Kõige lõpuks lisasin muna ja maitserohelise.

Seda toitu tuli üllatavalt palju (keeduriisi oli alguses olnud ainult peotäis) ja üllatavalt korraliku toidu moodi oli see ka.