Peaaegu seenerisoto ehk jälle üks kiirtoit

Peaaegu risoto, sest esiteks ei olnud mul õiget riisi, vaid suvaline seismajäänud pudruriis, ja teiseks ei viitsinud ma nii palju segada, et see õige koorene konsistents tuleks. Aga ta tuli üllatavalt hea ega hakanud isegi põhja kinni.

Tulin näljaselt koju, aga ei hakanud mingit jäätist ega värki kodutee peale ostma, sest mul oli meeles, et neid tähtaja ületanud seeni, millest ma tatrapilaffi tegin, on veel järel, ja teiseks on järel A. kanaküpsetamisest tekkinud kallerdist, mida ma mõtlesin seente peale puljongiks panna. Aga mul tuli meelde, et see kallerdis on hiigla soolane, hakkasin mõtlema, millega soolasust lahjendada, kaalusin omletti, aga kartsin, et koos puljongiga on omleti jaoks liiga vedel, ja jõudsin kohe järgmiseks risotoni.

Nii et kodus panin esimese asjana panni õlitilgaga tulele, puhastasin-hakkisin pool suurt ja terve väikese sibula, lisasin pärast järelemõtlemist ka törtsu võid ja jätsin sibula madalal kuumusel klaasjaks tõmbuma. Ise puhastasin seened (tavalised poešampijonid, kogus võis olla umbes see, nagu tavaliselt väiksemasse karpi mahub) – nende jalad nägid juba kahtlased välja, nii et koukisin välja või lõikasin vähemalt alumise otsa maha, viskasin ka need pannile ja segasin läbi; siis pesin umbes klaasitäie pudruriisi; enne riisi pannilepanekut tuli meelde, et äkki oleks ka küüslauk hea, nii et hakkisin ka ühe küüslauguküüne otse pannile; lisasin punet ja nõmm-liivateed, natuke õli (sest seened olid juba kõik rasvolluse sisse imenud), natuke (alla poole tl) tšillipastat, pestud riisi ja segasin jälle läbi. Mõtlesin, võtsin pool kruusi punast kvantiteetveini – see oli üks väga paha vein (Virtuoso pakikas, olge hoiatatud), mille ma olin juba suvel ostnud ja mis maitses algusest peale nii, nagu hakkaks ta äädikaks minema, nii et ma ei suutnud seda juua ja olin lihtsalt lihamarineerimiseks alles hoidnud, noh, et veiniäädikaga marineerida ikka passib; vahepeal ei olnud ta maitse ega lõhn sugugi paranenud; lisasin südame värisedes selle oma toidule ja segasin läbi. Lisasin A. kanaküpsetusest tekkinud leemekallerdise ja selle kallerdise kausi loputusvee – muidu oleks lihtsalt veidi vett pannud, segasin uuesti läbi ja muutusin optimistlikuks, sest kanaleemega koos moodustas väga halb vein täiesti okei leemekese. Segasin veel läbi, jätsin madalal kuumusel hauduma ja hakkasin lugema, mis blogides uut. Paar blogi üle vaadatud ja väheke kommenteeritud, läksin uurima ja segama – oli juba praktiliselt valmis ja ähvardas põhja kinni hakata, igaks juhuks lisasin pisut vett, segasin uuesti läbi, panin kaane peale, ootasin, et lisatud vesi keema läheks, keerasin tule maha ja jätsin podisema, ise lugesin veel paari blogi.

Ja siis oligi valmis. Maitses päris hästi, paari suutäie järel taipasin, et tahan juustu juurde, õnnekombel vajaski üks lahtitehtud Dziugase juustupalade pakk äralahendamist ja saigi veel parem. Nii sai kohe kolmed jäägid ära kasutatud: kuivetunud seened, kanaleeme ja lahtitehtud juustupaki. Ammuilma seismajäänud veinist rääkimata – või sellest, et ega see riis ise nüüd ka kõige esimeses värskuses ei olnud, pakk oli juba ammu lahti ja riis seal sees kergelt kopitanud lõhnaga, mille mahavõtmiseks pesemisest ei piisanud. Paistab, et vein, isegi vilets vein, sobib riisi kopitamuse maskeerimiseks suurepäraselt, see on juba teine selline õnnestumine (eelmine oli kedgeree‘ga).

Stressi ja jahmerdamise vähesuse poolest lausa ideaalne toit – pmst alguses oli nii 10-15 minutit sahmerdamist, et asjad pannile jõuaks, ja siis edasi läks ainult natuke blogide lugemist, et toit valmis saaks.

Advertisements

Peedi-heeringasalat ja jälle üks pehme piparkook ja vbla ka piparkoogitainas

A. oli ahjus peete küpsetanud, kaks tükki oli veel järel; lisaks oli järel ühe õrnsoolaheeringa viimane ots koos oma õliga ja siis oli veel üks terve heeringapakk, millele õllepudeli kork oli augu sisse torganud (ja mis lödistas mu ilusa punase koti heeringaõliga kokku, eks näis, kas ma ta veel sama ilusaks tagasi saan), tähendab, ka see tahtis ärategemist.

U. tuli külla; mul oli majapidamistööde isu ja söögitegu on muidugi palju seltskondlikum kui koristamine (justkui ma nagunii tavaliselt söögitegemist ei eelistaks, mis on meie majapidamise korrast või õigemini korratusest hästi näha); ja mul oli ka huvi, kas mul õnnestub ise piparkoogitainast teha. Lugesin tükk aega retsepte, jõudsin järeldusele, et ma tahan teha pool retseptikogusest (st pigem poolest kui tervest kilost jahust), aga samas teha ikkagi täiskoguse siirupit, sest siis saan ka pehmet piparkooki teha. Ja panin tassitäie tumepruuni suhkrut tassitäie veega segamini ja tasasele tulele kuumenema.

Selle ajal puhastasin ja tükeldasin kaks väikest peeti, pool sibulat; olin juba jõudnud ühe greibi oranži koore viina sisse lõikuda ja greibi enda lahti võtta, kui selgus, et greibi naba oli hallitanud ja kogu greip oli paha maitsega. Aga midagi hapukat oli salatisse vaja, läksin otsisin posu õunu. Salatisse läks kaks väikest pehmet õuna – sellest salapärasest sordist, mis meil endise peldiku taga kasvas – väikesed südamekujulised triibulise punaga õunad, tihke, aga pehme valge viljalihaga, olid juba sügisel või isegi augustis söögivalmis, aga säilivad nagu miškad, praegu on natuke närbunud, aga üldiselt pahaks pole läinud, hoolimata sellest, et nad olid kõik mahakukkunud õunad – ja erinevalt samasugustest mahakukkunud sügisjoonikutest, mis on juba kõik imeliku maitsega – ja natuke antoonovkatükke, st kahe antoonovka küljest need tükikesed, mis ei olnud veel pruuniksminemise ohvriks langenud.
Õigel hetkel tuli meelde kaks kanamuna keema panna.

Siis tükeldasin kogu heeringa, mis mul oli, salatisse; ühe heeringa õli läks tervenisti salatikastmeks, teisest karbist võtsin natuke ka. Mul oli eelmisest salatiteost natuke palsamiäädikakastet järel, valasin selle viimased tilgad heeringasalati peale, loputasin purgi ära ja panin ülejäänud heeringaõli sinna sisse – pärast järgmise kalasalati peale hea võtta, see on ju hea õli.

Segasin ära ja katkusin umbes pool tavalist Grüne Fee lehtsalatit tükkideks sinna otsa (sest ma olin ühes oma ostuhullustest sellise salati koju toonud). Siis saigi munadelt juba kuuma vee ära valada ja munad ära ehmatada. Seni, kuni nad jahtusid, kasutasin munakeeduvett rasvaste nõude pesuks, ega kuuma vett ei saa raisku lasta. Nõud pestud, tükeldasin munad kõige otsa; segasin kõik ära, maitsesin, leidsin, et midagi haput on veel vaja ja kühveldasin kaks kahvlitäit kappareid juurde. Lisasin törtsu sinepit ja paar kahvlitäit mädarõigast.

Ja kui ma nüüd ära segasin, siis oligi valmis ja hea. Mädarõigas on kalasalatitega nii tore asi.

*

Millalgi kõige selle vahel, vbla näiteks munade keemise järel oodates, leidsin, et piparkoogisiirup on valmis, keerasin tule alt ära, panin sinna sisse apelsini- ja sidrunikoori, kardemoni, kaneelikoort, nelki, paar tükki ingverit (kõik maitseained kas tervelt või suurte tükkidena) ja jätsin tõmbama kogu selleks ajaks, mil me salatit sõime.

Kõht täis, läksin kurnasin siirupist suured maitseainetükid välja (ja panin kõrvale, sest ma kavatsen neid veel vana-aastaõhtuks maksa marineerimiseks kasutada), eraldasin ühe kruusitäie siirupit, millest ma kavatsesin piparkoogitainast teha ja ülejäänu panin esialgu teise kruusiga kõrvale. Panin kurnatud siirupile uuesti tule alla ja umbes 100 g võid sinna sisse sulama; niipea, kui kastrul natukenegi häält hakkas tegema, keerasin tule alt ära ja jätsin jääksoojusse seisma. Avastasin selle käigus, et see või oli soolaga, aga no mis seal ikka. Kookidesse või küpsistessse pannaksegi tihti maitseks soola, ma siis eraldi ei pane.

Kui või oli ära sulanud, siis puistasin siirupisse jahvatatud kaneeli, ingverit, kardemoni, musta pipart, kaapisin noaga muskaatpähklit ja lisasin kogemata natuke tšillimaitseainet, sest selle purk nägi väga kardemonipurgi moodi välja. Ja tõstsin selle segu esikusse jahtuma.

Kloppisin umbes kolmandiku klaasitäie suhkruga ühe muna kausis lahti.

(Edasi järgnes ootamine, millal siirup ükskord piisavalt ära jahtub, et seda võiks munaga segada. Sahmisin ringi, pesin nõusid, tõin jahu kohale, serveerisin U.-le oma vürtsimoosi – ta kiitis selle heaks, tahtsin proovida, kuidas vürtsimoos kohupiimaga maitseb, avastasin, et kohupiim, mille “parim enne” oli möödas, on pealt hallitama läinud, viskasin hallitanud osa ära, maitsesin selle alt kohupiima ja leidsin, et veidi hapuks läinud, aga ilmselt koogiteoks sobib. Ja kuna siirup ei olnud ikka veel küllalt jahtunud, lugesin pehme piparkoogi retsepte ja kohupiimavormikoogi retsepte ja kaalusin, kas neid saab omavahel ristata, ja jõudsin järeldusele, et nagunii ma lõpuks proovin kuidagi ja vaatan, mis juhtub. Tundus suht turvaline, sest jahukogus oli sama.)

Nüüd leidsin, et ma ei viitsi enam siirupi järel oodata ja nõristasin selle kastrulist muna-suhkrusegu hulka, ise teise käega kogu aeg kloppides, et isegi kui on liiga kuum, siis ei tekiks mul mingeid munahelbeid, vaid halvimal juhul magus munakaste. Igatahes tuli ühtlane segu.

Segasin sinna kolm klaasitäit jahu pluss ühe klaasitäie jahu, kuhu ma segasin otse klaasis küpsetuspulbrit ja soodat, mõlemat umbes 1 tl. Kuna mul oli ettekujutus, et piparkoogitainast sõtkutakse, siis leidsin, et jahu on juurde vaja, sest nelja klaasitäie jahu peale see tainas ainult naeris – tähendab, oli lusikaga segatav nagu üks paksuvõitu koogitainas. Ma arvan, et saputasin sinna kokkuvõttes veel umbes klaasitäie jahu juurde või isegi poolteist, siis valasin endale pihku väikese õliloigu ja asusin sõtkuma. Minu suureks üllatuseks ei olnudki väga kleepuv ja sõtkuda oli lausa meeldiv. Sensuaalne tegevus: soe, pehme, aga teatavat vastupanu avaldav hästilõhnav ollus käte all, ühtlasi mõtlesin, milline imeline kätekreem see kindlasti on.

Mätsisin kokku ja jõudsin järeldusele, et sellest küll mingit rulli (või mingi erilise kujuga rulli) vormida ei saa, liiga pehme on; otsustasin, et pärast laagerdumist vaatame.

U. maitses ja oli rahul. A. maitses ja ütles, et talle on poetainas rohkem maitsenud – et talle meeldib kui vürtse on rohkem ja ka see, kui on jahusem. Ma olin jahu suhtes kahtleval seisukohal, aga sellega nõus, et kui juba piparkoogitainas, siis rohkem vürtse saab ainult hea olla, ja palusin U.-l ingverit ja kardemoni juurde puistata, et ma ei peaks vahepeal käsi tainast puhtaks pesema. Sõtkusin segi, vaatasin tainast mõtlikult ja leidsin, et ta võiks pruunim olla; puistasin ütleme peotäie pruuni suhkrut veel kaussi ja sõtkusin sellegi segi. Nüüd läks esimest korda kleepuvaks, nii et ma võtsin natuke jahu juurde ja natuke õli; ja siis tundus konsistents jälle töödeldav olevat. Sõime juustupaberi seest juustu ära, mässisin taina sinna juustubpaberisse ja viisin esikusse ära laagerduma. Saab näha, mis sellest tuleb, ma paari päeva pärast kirjutan postskriptumis või kommentaarides. Isegi kui ei tule piparkoogid, siis küllap ta söödav ikka on.

*

Järgmiseks alustasin uuesti siirupiga jantimist (muidugi oleks võinud üheainsa jahmerdamisega hakkama saada, aga ma ei teadnud, kui palju peab kummagi koogi sisse võiga segatud siirupit minema, ainult puhta siirupi kogust teadsin – tõsi küll, ilmselt ei oleks midagi hullu juhtunud, kui oleks kohe tervesse siirupisse mõlema koogi või sisse pannud ja võisiirupikoguse umbes pooleks teinud, sest piparkoogitainasse panin ma ju lõpuks nagunii pruuni suhkrut ja vürtse juurde) – segasin või seal sees ära, lisasin jahvatatud vürtse, jahutasin (lugedes vahepeal hoolega retsepte), kloppisin ühe muna umbes kolmandiku klaasi suhkruga – seekord kohe pruuniga; siis tuli õnnelikul kombel meelde, et mulluse tsitruselikööri sees olnud tsitrusekoored võiks kah koogi sisse hakkida, kiskusin neid pudelist nii palju välja, kui viitsisin, ja tükeldasin peeneks; segasin selle liköörisukaadi suhkrusegusse; siis tulin järeldusele, et ma võin ju siirupi kohupiimaga (vast 250 g) segada, sest vaevalt see tükki läheb, ja siis ei pea nii kaua jahtumist ootama. Segasingi; siis segasin selle segu muna-suhkruplagaga; panin praeahju huugama (160 Celsiuse peale, aga tavalise praeahju peaks ehk 180 peale panema); siis segasin hulka ühe klaasi niisama-jahu ja veidi vähem kui ühe klaasi jahu, kuhu ma segasin veidi üle 1 tl küpsetuspulbrit.

Määrisin ahjupanni võipaberiga üle, valasin taina pannile ja lükkasin ahju. Küpsetasin üks kakskümmend minutit; umbes küpsetamise keskel keerasin kooki, sest ahi võtab tagant rohkem ja niisama võib loperguseks jääda.

Tulemus? Natuke lopergune tuli ikka; aga haruldaselt hea maitsega. Kui eelmine pehme piparkook muutus moosiga imeheaks, siis see oli kohe hea ja moos ei andnud talle midagi juurde. Konsistents oli tolle eelmise, hapukoorega tainast tehtud koogiga võrreldes pehmem ja õrnem; kerkis vähem; maitset oli justkui rohkem, aga ma puistasin vürtse mõlemal korral kaunis suvaliselt, nii et küllap on asi selles – välja arvatud see pisiasi, et eelmine kord oli tavaline või, seekord soolane, pagan teab, äkki väike soolakogus tõstis ka muid maitseid esile. Likööri-tsitrusekoored olid seal sees hirmus toredad. Seda kooki peab veel tegema ja nagu näha, võib sinna sisse hapukoore asemel südamerahuga kohupiima panna.

Tatrapilaff juurviljade ja seentega ja üks kombineeritud hommikusöök enne seda

Ma läksin täna toidupoes tühja kõhuga natuke lolliks ja ostsin pool poodi kokku. Mh väikesi seeni, mille tähtaeg oli möödas, aga mis olid kõigest natuke kuivanud, üldse mitte pahaks läinud. Ja valmiskotlette, mis olid alla hinnatud, sest neil on homme tähtaeg. Kuna meil oli A. küpsetatud kana ikka veel alles, siis läksid mõtted loogiliselt mingi segutoidu peale ja ma võtsin teha tatrapilaffi.

Siis tuli meelde, et mul on üks lahtilõigatud sellerijuurikas; nii et hakkisin veidi üle poole suure sibula ja 1 küüslauguküüne, panin panni tulele, lõikasin veerand suurest sellerijuurikast (st pool sellest poolikust, mis mul järel oli) kuubikuteks ja panin pannile. Siis tuli ette, et meil on ju mitu porgandit ka, lõikusin ühe porgandi viiludeks ja panin samuti pannile. Kanaliha viimased riismed pannile; seeni nii palju, kui viitsisin viilutada, pannile; tükeldasin sinna vahele veel kaks kotletti, praadisin selle kõigega umbes klaasitäie tatart läbi ja valasin kaks klaasitäit vett peale. Lisaks panin 2 spl kanaprae leeme kallerdist puljongiks. Võin etteruttavalt öelda, et soola ei pidanud ma niiviisi panemagi.

Tuli täitsa tubli toit ja meil kahel jäi seda nii palju üle, et ilmselt on homme lõunaga hooletu.

*

Täna ei olnud meil hommikul majas päris leiba, ainult näkileiba oli; A. tegi endale näkileivavõileibu, aga mina tahtsin midagi tõhusamat ja lõpuks praadisin muna, hakkisin ühe ahjus küpsetatud peedi salatiks kõrvale, piserdasin palsamiäädika-mee-õli-pipra segu peale ja tükeldasin sinna otsa natuke soolaheeringat. Pärast panin natuke heeringaõli veel peale. Oli tore ja toekas söömaaeg. Alati nii tummist toitu hommikusöögiks ei taha, aga seekord oli kuidagi selline õõnes tunne, et on vaja.

Jõuluaegsed magusad asjad: pehme piparkook, tšillimoos ja piparkoogiliks

Ma tahtsin piparkooki, aga kõik võiga tehtud piparkoogid olid poes läbi müüdud, ma vihastasin ja ostsin ise paki pruuni pehmet suhkrut ja võid. Kodus tuli reaalsustunne peale ja ma sain aru, et ei viitsi rullimist ette võtta, eriti kui samal õhtul tuleb pruunist suhkrust siirup saada, ja otsisin “Saiade-pirukate-kookide” raamatust pehme pannipiparkoogi retsepti. Veidike modifitseerus, eelkõige maitseainete koha pealt, aga mitte palju.

Leotasin kõigepealt üht äratühjendatud meepakendit -see oli selline lukustatav kilekott, mille A. oli juba lahti lõiganud, aga ta ei saanud sealt kaugeltki kõike mett kätte. Õigupoolest olin selle meekoti juba eelmisel õhtul likku pannud, et äkki ma teen selle meeveega midagi. Nüüd otsustasin, et ma teen sellest pruuni suhkru abiga piparkoogisiirupi, paningi mingi umbkaudse koguse pruuni suhkrut meevette (idee järgi oleks suhkrut ja vett pidanud ühepalju olema, aga esiteks ei olnud ma kindel, kas pruunile suhkrule kehtib sama loogika ja teiseks oli seal vees juba mett) ja keetsin madalal tulel siirupiks, kuni tundus, et on umbes üks klaas järel. Juba keetmise lõpuotsas panin keeduse sisse paar kuivatatud tsitrusekoort, ma kartsin, et nad on liiga kuivad, et palja leotamise peale maitset välja anda. Ja kui olin tule ära keeranud, aga kõik veel õrnalt mullitas, sokutasin sinna sisse ära kõik mullused või tunamullused hõõgveinimaitseaine jäägid, need olid juba hirmus krimpsus ja kuivad ja lahtunud. Nii sai sinna sisse ka nelki ja kardemoni ja suuri ingveritükke.
Võtsin tulelt ära ja segasin veel kaneeli ja ingverit helde käega sisse ning kaapisin ettevaatlikult ka muskaatpähklit.

Siis, enne kui ma mõelda jõudsin, et suured vürtsid oleks mõttekas välja sõeluda, viskasin sinna sisse pool pakki võid sulama. Ja alles siis taipasin, et sõel läheb jube rasvaseks, kui ma seda rammusat segu sõeluma hakkan. Niisiis võtsin vahukulbi ja õngitsesin suuremad jurakad hoopis sellega välja.

Edasi oli lihtne, kui tundus, et siirup on piisavalt leige, kloppisin kaks muna natukese suhkruga lahti (retsept nõudis pool klaasi, ma panin vähem, sest siirup tundus niigi jube magus), siis kloppisin siirupi sinna sisse; nüüd panin vist ahju tööle. Segasin vedeliku kõigepealt klaasi jahuga, siis segasin järgmise jahuklaasitäie sisse 2 tl küpsetuspulbrit ja kloppisin ka selle jahu ülejäänuga segi; ja kõige lõpuks panin 3 spl hapukoort. Tuli täiesti kallatav tainas. Määrisin ahjupanni võiga kokku, pudistasin kaerakliidega üle, valasin taina peale ja ahju tema läks. Kuna mul on äkiline ahi, seadsin 160 peale, mis oligi vist paras, pärast esimest kümmet minutit tuli kook alumisele siinile panna, et pealt ära ei kõrbeks (see äkiline ahi on vist grillahi ja pealtkuumus on hästi kuri). Tavalises ahjus oleks vaja ehk 180 celsiust.

Lõhnas jube hästi, aga maitse tundus süües esialgu natuke igav. Kuni ma tegin, nagu retsept ütles: lõikasin oma koogitüki pooleks ja panin moosi vahele. Ei tea, kas just see moos sobis nii hästi (õuna-pohla või õuna-pihlaka, igatahes midagi mõrkjat seal on), aga äkitselt oli täiesti jalustrabavalt hõrk kook.

A. sõi seda niisama, ilma moosita ega avaldanud mingit moosisoovi, nii et maitse asi nähtavasti, tema jaoks oli ilmselt niisamagi piisavalt huvitav.

*

Muidu tegin natuke kingitushoidiseid: leidsin poest ilusaid ökotšillisid ja -laime ja mõtlesin, et laimi-tšillimarmelaad võiks hea maitsta. Guugeldasin tükk aega retsepte ja jõudsin otsusele, et seda võib ikka õuntega pikendada küll (üks retsept, mis mind mõjutas, oli see õuna-tšilliželee oma, teine oli see väiksemate kogustega variant). Niisiis puhastasin nii palju õunu, et kaheliitrine potike oli umbes 2/3 jagu õunatükke täis; piserdasin sinna juba suht varakult ühest laimipoolikust mahla peale, et pruuniks ei tõmbaks. Panin törtsu vett juurde, panin umbes 3/4 kuni klaasi moosisuhkrut sinna otsa. Ja asusin laimi töötlema. Sellelt poolelt, kust ma mahla õuntele pigistasin, olin rohelist koort juba enne ettevaatlikult õhukeselt maha lõiganud. Lõikasin need kooretükid kääridega pisemaks. Teise pooliku lõikasin õhukestesks viiludeks ja käisin siis samuti kääridega üle, et liiga suuri kooretükke ei jääks, ja viskasin samuti potti. Võtsin umbes pöidlasuuruse tüki ingverit, hakkisin ära, ja viskasin potti. Viimaks hakkisin kaks ja pool tšillikauna – jälle kääridega, see tundub tšilli puhul kuidagi turvalisem, käed ei saa eeterlike õlidega nii kokku – ja panin ka need potti. See oli küll väiksem suhteline kogus kui teises retseptis, mis mu eeskujuks oli, aga mul olid päris suured tšillid ka. Ja tuligi üsna vürtsine ka selle kogusega.

Ma ei viitsinud pärast tšillide sissesegamist väga kaua keeta, villisin varsti purkidesse; vbla oleks kauem keetes marmelaadjam tulnud, praegu jäi konsistents nagu moosil ikka. Aga maitse on väga hea. Ainus asi, millest ma suudan mõelda, et see võiks maitset parandada, on see, et kui paneks järsku ühe laimi asemel kaks. Noh, võib ju proovida.

*

Ja kuna eelmisel aastal kukkus isetehtud liköörindus minu arust päris hästi välja, siis tegin tänavu ka; ja kuna piparkoogisiirup tundus väga maitsev, siis mõtlesin, et teen ka liköörile samade maitseainetega siirupi. Ainult et mitte nii tumedast suhkrust. Ja lisaplaan oli tsitrusemaitse lisamiseks kasutada mh tsitrusekoorte peale seisma pandud viina – ma panin juba eelmisel aastal ühte purki apelsinikoorte, teise purki sidrunikoorte peale viina seisma, et hästi läbi maitsestuks, ja nüüd sügistalvel olin ühte purki pannud ka greibikoortega. Võtsin siirupitegemise aluseks selle tsitruselikööri retsepti, aga muutsin vastavalt sellele, mida mul kodus on – st panin potti klaasitäie suhkrut ja veidi alla klaasitäie vett, siis lisasin peaaaegu klaasitäie agaavisiirupit (sest mul on) ja veel natuke vett. Ja siis keetsin. Poole pealt viskasin sinna kuivatatud greibi- ja apelsinikoori ja oma ingveri kuivanuma otsa; kui olin tule ära keeranud, loopisin sinna veel kardemoni, nelki, paar vürtsitera, kaneelikoore juppe, natuke muskaatpähklit ja ingveri värskema otsa tükke, apteegitilli seemneid, tähtaniisi ja karguse lisamiseks õige natuke salveid, rosmariini ja majoraani. Ja siis tegelesin hoopis muude asjadega, kuni see kõik seal jahtus ja tõmbas.

Lõpuks leidsin, et on tõmmanud küll ja segasin sinna sisse umbes võrdses koguses viina ja rummi, nii et alkoholi läheks kokku mõnevõrra rohkem kui siirupit, aga mitte väga palju rohkem. st ma panin kõigepealt klaasi üht ja klaasi teist, siis maitsesin, leidsin, et kuivem võiks olla, ja panin hästi natuke veel; ja siis panin nendest tsitrusekoorepurkidest maitseviina juurde. Ja siis villisin.

Tuli täitsa tore piparkoogiliköör, kuigi maitse on veel natuke toores, ma arvan, et ajapikku ta ühtlustub.

A. pani oma eksemplarist natuke kohvi ja tee sisse, et nagu grokk või nii.

PS: sõin just oma vürtsimoosi kitsejuustuga ja super. Võileiva peal oli kah hea, aga kitsejuustuga kohe eriti.

Paar jõulueelset suvikõrvitsatoitu

Neid suvikõrvitsaid jäi esiteks panniroast natuke üle ja teiseks oli neid lõpuks poes eriti odavalt müüa.
Kolmandaks oli A. küpsetanud jälle ahjukana. Ritsikul on õigus, see oli liiga soolane (ma märkasin seda eelmine kord ka, aga ei jõudnud A.-d ette hoiatada, et ärgu seda kana võtku), niisiis tundus kaval see salati sees ära lahjendada.

Niisiis tegin suvikõrvitsasalati: viilutasin õhukeselt 2 või 3 suvikõrvitsat (ei mäleta enam,mitu täpselt), siis tuli ootamatu usinushullus peale ja ma otsustasin juurviljakoorimisnoaga porgandi õhukesteks ribadeks lõigata, et siis on kindlasti hästi äge. Jaksasingi terve porgandi niiviisi lintideks hööveldada. Loksutasin purgis palsamiäädikat, mett, natuke õli, soola ja pipart ning valasin porgandile-suvikõrvitsale otsa. Siis puhastasin ühe apelsini ja selle salatissetükeldamise ajal praadisin kanapraerasvaga kahest röstsepikuviilust rebitud tükikesi. Pudistasin salati veel päevalilleseemnetega üle, võimalik, et lisasin ka sibulat ja küüslauku (praegu tundub, et pigem ainult küüslauku); natuke kanaprae leemest tekkinud kallerdist segasin samuti salati hulka, katkusin kanaprae küljest liha ja segasin kõik ära. Maitsesin, midagi oli nagu puudu. Lisasin majoneesi, aga ikkagi. Apelsin oli kuidagi ühekülgselt hapu. Lõpuks võtsin ühe pirni, tükeldasin sinna sisse ära ja vat siis läks heaks. Ju siis oli magusat-mahlast puudu. Maitseks panin punet, nõmm-liivateed ja piparmünti.

Sõin praesepikutükkidega, mida ma salati sisse ei seganudki, puistasin otse taldrikus kõige otsa. Olin rahul. Nuputasin tükk aega, mis asi seal eriliselt hõrgu maitse annab ja raalisin lõpuks välja, et piparmünt.

A. oli samuti rahul ja ei nõudnudki, et suvikõrvits oleks pehmeks küpsetatud, käis toorelt küll. Tema arvas, et salati teeb heaks hoopis apelsin.

Järgmisel päeval tegin uuesti suvikõrvitsa-kartuli-pannirooga – pmst sedasama, mis kunagi varem, aga hakkliha asemel oli ikka kanaprae küljest võetud liha ja maitseained olid kah teised. Mis siis pannile läks: sibul, küüslauk (paar küünt), 3 kartulit, 2 suvikõrvitsat, kanapraekribalaid ja hiljem leemeks natuke kanapraekallerdist ka; vbla lõikusin sinna veidi ka kuivatatud tomateid; puistasin punet ja nõmm-liivateed ja võimalik, et ka majoraani peale, natuke kaneeli ja pipart (kui ma õigesti mäletan, siis soola polnud selle kanaliha ja puljongikallerdise tõttu vaja pannagi); kui oli juba enam-vähem valmis, kloppisin viimased mõlkis vutimunad lahti ja kuna neid oli vähe (6-7), siis lisasin ka ühe kanamuna. Klopitud, siis pannile, segasin läbi ja pmst oligi valmis. Mulle maitses jälle väga hästi, A.-le ilmselt ka.

Seda jäi pärast seda, kui A. oli söönud, paar suutäit üle, ma korjasin selle hiljem korraks pannilt ära ja praadisin veel pool sibulat ja musta leiva kuubikuid, siis segasin panniroa riismed uuesti pannile sinna hulka ja see kõik oli jumalikult hea.

Kõigi nende segutoitude vahepeal sõime ohjeldamatult kanavõileibu, mulle meeldis kõige rohkem hurmaaga, vbla mõjutas mind see, et kanakallerdis ja hurmaa olid üsna üht värvi.

Kiire kabatšoki-panniroog ja mis muidu veel

Oli jälle see seis, kus ei viitsinud mõelda, aga oli tunne, et midagi korralikku peaks ikka kah sööma (muidu olin sel päeval söönud hommikusöögiks kaks verivorsti ja lõunaks ühe jäätise ja huvitaval kombel kõht väga tühi ei tundunudki, aga ma olin ka vähe maganud ja siis ei saa iseenda kehast hästi aru), tegin kiiresti, mida pähe tuli. Pärast vaatasin, et praktiliselt sama toit, mis üks eelmine kord samas seisus. Nähtavasti on mul refleks näljaselt ja väsinult suvikõrvitsat ja leiba pannile praadima panna.

Ainult maitsestasin seekord teisiti ja lisasin rammuks teisi asju. Pannile läksid hakituna ja just selles järjekorras (ühe asja hakkisin ära ja viskasin pannile praadima, kui järgmine hakitud, järgmise jne): üks paks viil ühest suurest sibulast; üks parasjagu suur küüslauguküüs; kolm üsna väikest õrna suvikõrvitsat; jupike odavat chorizo-vorsti; viis kuivatatud tomatit (neid päris kuivi, ilma õlita; lõikasin neid kääridega). Natuke punet ja nõmm-liivateed ka. Segasin, panin hetke ajel ka teelusikatäie marineeritud tšillit ja segasin uuesti ja panin korraks kaane peale, et kuivatatud tomat ilusti läbi niiskuks. Mingil hetkel, kui tundus, et varsti on valmis, lisasin kolm kuubikuteks lõigatud musta leiva viilu ja segasin jälle ja jätsin nüüd kaane pealt ära, et kõik uuesti taheneks. Saagisin kausikese sisse nii palju mõlkis vutimune kui viitsisin (vt siit, miks nad mõlkis olid), neid sai sinna mingi kümme kuni tosin, poetasin sinna sisse supilusikatäie karulauguga toorjuustu ja törtsu majoneesi, kloppisin segi, keerasin pannil tule alt ära ja segasin munasegu sinna sisse. Segasin kohe mitu korda, et kõik muna kindlasti ära küpseks. Ja sõime (esialgu mina ja Taliesin, hiljem A. ka).

Mulle meeldis päris hästi, kuigi ma olin veidi liiga zombi, et korralikult maitsetest aru saada. A. ei kaevanud seekord, et leib oli pehme, kuigi ma ei usu, et oluliselt krõbedam oli kui eelmine kord. Ma arvan, et toit oli eelmisest sarnasest kiirtoidust selle võrra parem, et suvikõrvitsad ise olid õrnemad. Nojah, kõik algab toorainest.

*

Täna olen samuti suht imelikult söönud – kõigepealt kaerakliiputru või ja meega (mis on normaalne, seda ma tavaliselt sööngi hommikuks), siis sai pärast trenni söödud üks moosipirukas (mis sobis väga hästi ploomimahlaga) ja Naiivi kuumad võileivad ja pärast kodus, kui kõht tühjaks läks, sõin umbes pool väikest valgehallitustjuustu ja üle poole hurmaa, näkileiba (Finn Crispi) sinna kõrvale. Natuke proovisin valgehallitusjuustu ka mustikakisselliga süüa, aga kissell tundus liiga magus. Mul on Ungari ajast ülihea mälestus praetud Camembert’ist mustikakastmega, aga küllap oli mustikakaste tookord vähema suhkruga tehtud. Põhjusmõtteliselt oli tunda küll, et mustikamaitse võiks ka praadimata valgehallitusjuustuga sobida, ja korra pingviinide paraadi vaadates selguski ju, et sellise juustuga passib hästi Põltsamaa mustikaveini paari panna.

Juurvilja-tomatisupp

Hullusin poes ja tulin hunniku toiduainetega koju, nende hulgas jälle purk tomatit. Nädala eelarve juba reede õhtul lõhki. A noh, nüüd on see-eest süüa lademes.

Nende asjadega – ja juurikatega, mida A. on vahepeal koju toonud – oleks saanud teha väga palju variante – makarone mingi kastmega. Makarone juustuga. Pilaffi, olgu riisist või tatrast. Salatit. Suppi.

Küsisin A. käest, mis tema eelistab, ja tema tahtis muidugi suppi. Miks ma üldse küsisin.

Lappasin supiraamatut ja avastasin, et mul on vist esimest korda kodus kõik ühe supiretsepti jaoks vajalikud asjad olemas. Tähendab, kui otsustada, et seller on seller, mis siis, et retseptis oli rangelt võttes varsseller (tõtt-öelda mulle maitsebki juurikas rohkem). Ma olen seda retsepti ennegi teinud, aga alati midagi millegagi asendanud, äkki prooviks, kuidas õpetuse järgi on (või peaaegu õpetuse järgi)?

Nii et puhastasin ühe suure sibula, ühe küüslauguküüne, ühe suure ja posu väikesi porgandeid (retsepti 3 porgandi asemel – sest väikesed porgandid hakkasid imelikuks minema ja mis kogus see 3 porgandit üldse on – need võivad ju jube erineva suurusega olla ja igatahes ei ole ma nagunii kohanud toitu, kus porgandit liiga palju oleks), pool suurt kaalikat (retsepti 3 väikese kaalika asemel, sest minu kaalikas oli igavesti jurakas ja teiseks ma natuke kardan kaalikat, mis siis, et ta maitseb hästi – mu kõht ei armasta väga ristõielisi) ja pool suurt sellerijuurikat.

Panin poti tulele ja potipõhja oliiviõli ja hakkisin sibula ära. Viskasin potti praadima; hakkisin küüslaugu ja saatsin sibulale järele. Keerasin tuld vähemaks, et ma saaks rahus ülejäänud asju hakkida, ilma et midagi kõrbema läheks. Kuni sibulad-küüslaugud praadisid, lõikusin porgandi viiludeks. Läks samuti potti, segasin sibulaga ära. See segu praadis edasi, kuni ma kaalikat hakkisin. Ja kaalikaga täiendatud segu praadis, kuni ma sellerit hakkisin; ja siis haudus see kõik veel natuke, kuna mul tuli meelde, et chorizo vorsti võiks kah panna, ja ma seda hakkisin.

Siis keerasin uuesti tuld juurde, pudistasin punet ja natuke rosmariini peale (punet dikteeris retsept, rosmariin oli minu täiendus, sest kaalikas justkui hüüdis selle järele) ja panin potti umbes liitri vett, ootasin, et keema läheks, ja piinlik küll, aga lisasin puljongikuubiku (ja hiljem ka ühe kiirnuudlite kõrvalt üle jäänud puljongipulbri – nuudlid ise olid kunagi varem läinud ühe korralikult isetehtud puljongiga supi sisse).

Kui puljongikuubik ilusti ära segunes, valasin tomatipurgi sisu supi sisse ja segasin ära (retsepti järgi oleks tomati pidanud kohe koos juurikatega sisse viskama, aga ma olin veidi umbusklik, ega tomati happelisus juurikaid pehmenemast ei takista). Siis keerasin tule uuesti väiksemaks ja läksin teise tuppa tööd tegema.

Retsepti järgi oleks pärast puljongi lisamist pidanud keema 20 minutit; mina unustasin end natuke tööd tegema ja jõudsin vast poole tunni pärast uurima, mis seis on, aga kaalikas tundus ikka veel üsna kõva. Aga mõtlesin, et päris sodiks ei taha ka keeta ja keerasin tule päris maha, las tiksub jääksoojuses edasi. Segasin, maitsesin, lisasin soola ja pipart ja läksin tagasi tööd tegema, kuni nälg tahtis silmanägemist ära võtta ja ma läksin sööma.

Kaalikas tundus lusikaga katsudes ikka parasjagu tugev, kuigi süües selgus, et ilmselt on ta nii pehmeks keenud, nagu oskab, ta lihtsalt oligi selline tugeva struktuuriga (et mitte öelda puine). Vbla oleks pidanud ta peenemaks hakkima või riivima (selleks oleks muidugi A-d vaja läinud, sest mina ei viitsi), sest kuigi ta oli valmis, olid need kuubikud veidi liiga karused. Teisalt mine tea, kas peenemaks hakkimine oleks tema karusust muutnud.

Aga ma ei kahetse, et ma oma ristõielisehirmust hoolimata kaalika sinna sisse panin, sest see andis leemele hästi jõulise mõnusa maitse. Sellise sooja tugeva ja tummise. Või noh, võib-olla tegid seda kaalikas, tomat ja chorizo kolme peale kokku. Igatahes ilma kaalikata suppides pole sellist olnud (aga lapsepõlve ühepajatoidus oli ja seal ju oligi kaalikat sees). Kuna kõht ikka veel ei valuta, siis ilmselt võin kaalikat maitseainena edaspidigi pruukida.
Kokkuvõttes olen rahul.