Porgandi-kartulihautis sinihallitusjuustuga (ja selle pikendamine hernestega) ja eelmise päeva lihtne magustoit

Ehk jälle Taani panniroa ainetel – enam-vähem samamoodi nagu eelmine kord, aga teistmoodi maitsestatud ja porgandi-kartulikoguseid ei tea öelda, sest A. küsis kõigepealt, mis ma süüa kavatsen teha, ja kui ma asjaga tegelema mõtlesin hakata, oli ta juba hunniku porgandeid ja kartuleid ära tükeldanud (porgandid viiludeks, kartulid kuubikuteks) – aga tundub, et mõlemat läks seekord umbes ühepalju, ja tükeldatud peast oli porgandikogus selline, et pool kaheliitrist potti oli täis.

Maitsestamise erinevus seisnes peamiselt selles, et otsustasin koos porganditega pannile rasva sisse hauduma panna ka pool sibulat (hakitud kujul); muud maitseained jätsin ära. Ja puljong oli seekord A. mitme nädala tagusest kanapraeküpsetamist jäänud leemekallerdis. Rasv oli samuti selle kana oma.

Nii et: hautasin pannil kanarasvas porgandiviile ja hakitud sibulat (selle aja jooksul tükeldasin ühe kartuli juurde, sest mulle tundus, et vähe sai); siis valasin 1 kruusitäie vett peale ning lisasin paar supilusikatäit kanaleemekallerdist; kui keema läks, panin ka kartulikuubikud sisse; siis lasin kaane all madalal tulel haududa ja vaatasin järelvaatamisest natuke iluuisutamist; siis veensin kassi enda pealt ära minema, uurisin pannil toimuvat ja leidsin, et on pehme küll; lisasin suure törtsu hapukoort, paar lusikatäit kreeka jogurtit ja pudistasin vast 100 g üht “parim enne” letist ostetud sinihallitusjuustu peale. Segasin ära; kui keema läks, keerasin tule üldse maha. Maitsesin enne söömist ja lisasin natuke soola, sest meie kodune kanaleem ei olnud nii soolane nagu poepuljong oleks olnud.

Süües sulas suus; juurde jõime alkovaba õlut, mis sobis kah hästi. A. arvas, et värske krõbeda leivaga oleks olnud hea taldrikupõhjast sousti kaapida, ega ma vastu ei vaidle.

Ja et nüüd võimalikult lähiminevikku jõuda: panin kohe porganditoidu söömise õhtul umbes kruusitäie herneid likku; täna loputasin neid enne trenniminekut (mis aitas ka hulga lahtiligunenud hernekesti eemaldada, need olid nimelt koorimata herned, sama sorti, mida viimati sai kolmekuninga oatoidu sisse pandud) ja panin keema; vahetult enne kodunt väljaminekut keerasin tule ära.

Kui koju tulin, uurisin keedutulemust ja avastasin, et kesti on veelgi rohkem lahti tulnud, nii et loputasin veel ja valasin neid kesti ära. Siis ajasin herned seekord vähema veega uuesti kuumaks ja maitsestasin soolaga. Kõigist veepinnal ulpivatest kestadest lahti ei saanudki, see olgu õpetuseks: neid kestaga herneid on parem kasutada mingis puderjas toidus (nagu kolmekuningapäeval), siis ei jää kestad häirima.

Kaapisin panni pealt porgandi-kartulitoidu kokku ja segasin herneste hulka, mis mõjus toidu väljanägemisele ses mõttes hästi, et nüüd ei olnud nagunii mingit selget leemekest.

Maitseks panin tibakese piparrohtu (appi, appi, mul saab puhas piparrohi kohe varsti otsa, siis on ainult segu sees, kust ma uue piparrohu saan? seda ei müüda ju kuskil) ja provanssaali ürdisegu (sest ka seal on piparrohtu ja ülejäänud komponendid võiks pmst kah kaunviljadega sobida).

Ja siis pesin sama panni puhtaks ja praadisin seal peal koduteel kaasa haaratud suitsuliha, natuke küüslauku ja rukkileivatükke, et pärast oleks hea supi/hautise peale panna.

Kokkuvõttes oli seegi toit maitsev ja hernekestad süües tegelikult ei häirinud. Homseks jäi ka, mis on hea. Algul jäi panni peale üle ka krõbuskeid, aga need tegin ma öösel majoneesi, paari sõiratüki ja kurgiga salatiks, kui kõht töötegemise vahele tühjaks läks.

*

Lihtne magustoit oli tingitud sellest, et vabariigi aastapäeva puhul oli meie majapidamisse palju rukkileiba siginenud.

Tõin selle puhul poest väikese paki (200 ml) vahukoort ja ajasin pool pakitäit 1 tl suhkruga vahtu. Röstisin rukkileivaviilusid. Panin röstleiva peale vahukoort, pihlakamoosi ja veel vahukoort. Imeline! Pihlakamoos tegi oma mõrkjusega leiva justkui veel röstitumaks (mis on hea).

*

Ja veel lihtsam järelroog – ma olin täna hernetoidu kõrvale ühe ciabatta toonud, aga kuna mul oli nagunii leivakrõbuskeid toidu juurde, jäi see peaaegu kõik alles. Kui mulle öösel krõbuskisalatist väheks jäi, murdsin paar tükki lahti, tilgutasin oliiviõli peale ja sõin. Vett jõin kõrvale. Nämm.

Advertisements

Frenchi pissa uusversioon

Vabariigi aastapäevaks. Sedapuhku ei olnud pissa sees kartulit erinevalt tavalisest küll üldse. Aga kama oli, nii et piisavalt rahvuslik värk ikka.

Tainaidee sain siit Õhtulehe retseptiloendist, aga vähendasin kindluse mõttes veidi suhtelist kamakogust ja lisasin krõbeduse huvides veidi tärklist.

Põhja läks: peaaegu terve klaas nisujahu, pool klaasi v veidi rohkem kamajahu (rukkikama), 1 spl tärklist, umbes pool tl isesegatud küpsetuspulbrit (soodast ja sidrunhappest), veidi soola. Selle segasin ära, siis lõikusin pool pakki külma võid sinna tükkideks otsa ja hakkisin kausis edasi ja seejärel mudisin näppudega, kuni oli selline ebaühtlane pudi nagu riputis; siis lisasin pool kl vett, mätsisin tainaks, litsusin selle ahjupanni põhja ja panin esikusse jahedasse.

Täidiseks lõikasin kolm peotäit hapukapsast veidi peenemaks, lisasin törtsu hapukoort, 2 näputäit pruuni suhkrut, veidi köömneid, majoraani ja aed-liivateed.

Lisaks hakkisin pool sibulat ja jupi seismajäänud brõnsat.

Millalgi selle jooksul, kui tainategemisest oli juba 15-20 minutit möödas, panin ahju soojenema (180 C pügala peale). Kui ahi soe, läks pirukapõhi ahju.

Küpsetasin mingi 10 minutit presidendi kõne kuulates.

Siis panin kapsasegu pirukapõhja peale; kõige peale omakorda hakitud sibula (sest mulle meeldib, kui sibul küpsedes veidi pruuniks tõmbab) ja brõnsapudi.

Ja siis küpsetasin, kuumuse keerasin nüüd 160 peale.

Kui pealt oli kohati pruunistunud, võtsin välja.

Jube hea tuli, ainult keeruline süüa – kapsas pudises laiali, nii et see ei olnud kindlasti näpu vahelt söömise pirukas.

Makaronisalat räimega tomatis

Katsun toidublogimisega kuidagi olevikuni välja jõuda, see on nüüd siis lõppeva nädala sees tehtud toit.

Leidsin allahindluse letist karbi praeräimi tomatis. Sellise plastmasskarbi, silma järgi kaks korda suurema kui tavalise konservikarbi.

See tundus kodus just see asi, mida ma süüa tahan; mõtlesin, guugeldasin ja kombineerisin järgmise salati:

panin keema 2 muna (külma veega) ja makaronivee;
hakkisin keemaminekut oodates 4 väga plekilist antoonovkat ja pool sibulat (sibula väga peeneks), otsustasin, et lisan hapu mõttes ka kõrvitsasalati pära ja hakkisin need kõrvitsatükid ära;
siis läks makaronivesi keema ja ma panin makaronid sisse (umbes pool poolekilosest pakist);
makaronikeemise vahepeal jõudsid munad oma 10 minutit ära keeda ja ma ehmatasin nad ära (ja pesin munakeeduvee abil paar rasvasemat nõud ära);
siis said makaronid valmis ja ma kurnasin ka need ära (ja kasutasin makaronivett omakorda paari rasvasema nõu ärapesemiseks, misasja, ega ma siis sooja kraanivett iga nõupesu pärast tegema ei hakka);
hakkisin munad muu salatikraami otsa;
valasin makaronid veel soojana ülbelt kõige otsa;
õngitsesin räimed karbist välja ja pudistasin makaronide otsa, rootsud sõin igaks juhuks niisama ära, et äkki jääb salatis liiga kõva;
valasin tomatikastme salatikastmeks.

Hakkisin rohelist sibulat peale ja segasin veel.

Maitsesin ja üldjoontes meeldis; puhtalt rammususe huvides lisasin ka törtsu majoneesi ja segasin ära, aga see midagi märkimisväärset maitsele juurde ei andnud. Tundsin veidi krehvtisusest puudust ja lisasin natuke sinepit. Vat nüüd, kui ma selle ära segasin, tundus päris paras.

Toekad makaronid ja toekas kartuliroog

Esmaspäevast saadik olime oasuppi söönud, neljapäeval sai see viimaks otsa. Ma tulin trennist ja tahtsin midagi toekat ja kiiret; kapis oli suitsupõse jääke, vast mingi 100 g või 150 (oli vahepeal millalgi pekivõileibade isu olnud), A. oli millalgi sibulat toonud, muna oli ka.

Nii et panin ühe pliidiraua peale makaronivee (tibakese soolaga) üles, teisele pliidirauale panni (mis oli eelmisest suitsupõse-praadimisest juba rasvaga koos ja see rasv tundus hea maitsvat, nii et jätsin ta sinna praerasvaks), hakkisin 1 suure sibula, keerasin pannile ka tule alla ja viskasin sibulad pannile, isegi ootamata, et too kuumaks läheks (ma olen mitu korda niiviisi teinud, sibulate ega panniga pole sellest midagi halba sündinud); tükeldasin suitsupõse nii peeneks, kui viitsisin, viskasin samuti pannile. Varsti hakkas särisema, keerasin kuumuse üsna madalaks, panin kaane peale ja lasin haududa.

Kui makaronivesi keema läks, viskasin spiraalikujulised makaronid keema (mingi 2/3 poolekilosest pakist); vahepeal segasin pannil sibulasegu. Ootamise ajal tükeldasin natuke vanaksläinud (“parim enne” möödas) brõnsat – umbes 2 jämeda sõrme jämedust pulka, jällegi nii peeneks, kui viitsisin (riivida ei viitsinud). Kui makaronide ettenähtud keemisaeg hakkas lõpule lähenema, kloppisin kausis 2 muna pisikese purgitäie konservherneste (koos vedelikuga) ja brõnsaga lahti, osa herneid litsusin kahvliga katki.

Kurnasin makaronid ära, valasin pannile sibula-suitsupõse hulka, segasin ära ja keerasin tule täitsa maha.

Kloppisin munasegu veel korra läbi, valasin makaronidele peale ja segasin hoolega, et ta moodustaks pigem kastme kui omleti. Maitsestasin musta pipra, natukese piparrohu ja natukese aed-liivateega. Soola polnud enam vaja lisada, sest kuigi makaronid olin teinud pigem magedad, oli brõnsa päris soolane ja ka hernestes ja suitsupõses oli veidi soola.

*

Täna sain uue pangakaardi kätte (vahepeal unustasin masinasse), tähendab, mu käsutuses oli üle tüki aja veidi rohkem raha, läksin kohe linna peale laiama ja leidsin ökopoest täitsa mõistliku hinnaga ilusad apteegitillid. Kaks tükki tõin koju.

Kodus sirvisin itaalia retsepte, lõpuks tegin üht justkui sooja salatit.

Koorisin 4 kartulit ja lõikasin friikartuli moodi pulkadeks; A. tükeldas paar viilu (maitsestamata) peekonit samasugusteks ribadeks; panime liha pannile, lasime natuke praadida, siis lisasime kartulid.

Mina hõiskasin, et praekartulid pekiga – head lapsepõlvemälestused. A. krooksatas ja väitis, et “mul läks selle peale praegu kohe süda pahaks”.

Siis tükeldasin apteegitilli ribadeks ja panin kartulitele juurde praadima

A. riivis 3 porgandit ära.

Edasi kartul ja apteegitill muudkui praadisid ja mina segasin väikese kausi sees kastme.

Kastmesse läks 4 tl palsamiäädikat, 2 spl mett, 4 (õieti natuke vähem: ma vähendasin pekist väljasulanud rasva arvestades retseptis ette nähtud õlikogust) spl oliiviõli, 1 tl sinepit ja 1 tükeldatud küüslauguküüs. Ja soola ja pipart.

Kastmeteo vahepeal pöörasin pannil olevat mitu korda ümber ja kui hakkas valmis toidu nägu olema, keerasin tule alt ära (see pliit hoiab veel kaua rauda kuumana).

Viilutasin õhukeselt veel ühe suure sibulapooliku; siis lisasin riivporgandi ja sibula pannil olevale, segasin põgusalt läbi ja valasin kastme otsa. Nüüd oli pliit just parasjagu ära jahtunud, et see enam ei praeks.

Lasin natuke maitsel settida ja siis sõin. Soola tuli veidi veel lisada, sest kastmesse segatu osutus liiga väheseks. Õllega sobis toit hästi.

Märkused: originaalretsept nägi praetud kartuli ja apteegitilli juurde tglt ette kuumutamata porgandit-sibulat – ma lasin nad pannilt läbi ainult sellepärast, et oli selge, et A. hakkab seda toitu nagunii homme soojendama. Aga süües olid porgand ja sibul ikka mõnusalt ja parasjagu krõmpsuvad. Ma ise oleks tahtnud hoopis vähem läbiküpsenud apteegitilli. Seda toitu võib veel teha, aga siis lisan apteegitilli tunduvalt hiljem.

Ja teiseks panen ma teinekord vähem mett. Praegu sai minu maitse jaoks liiga magus, kuigi mu köögiviljakogused olid originaalretseptist palju suuremad ja kastmekogus sama.

(Jätan endale siia meelespeaks selle ung. k pogácsa-retsepti, äkki teen kunagi.)

Vahepealsed korralikumad toidud, sh vastlaks

Kõigepealt oli A. ühe käntsaka seamaksa toonud ja sellega tuli midagi ette võtta. Ma tahtsin porganditega, aga ei suutnud tükk aega otsustada, kuidas täpselt. Lugesin üht itaalia retsepti ja üht ungari oma; lõpuks lähtusin kõige rohkem tollest itaalia omast, aga tegin paar muudatust. Minu kohta ebatavaliselt suure jändamisega toit.

Ühesõnaga, maks sibulatega pluss porgandid juudi moodi (täpsemalt Itaalia juutide moodi).

Alustasin porgandist: puhastasin 3 suurt porgandit ära, kuumutasin pannil natuke õli, lõikasin porgandid viiludeks ja panin natukeseks praadima (kohe, kui pann oli selgelt kuum, keerasin tuld vähemaks). Ei suutnud kiusatusele vastu panna ja pudistasin natuke apteegitilli seemneid neile juurde. Siis panin umbes pool veiniklaasi rosinaid täis ja valasin valge veiniga üle, jätsin ligunema. Asusin sibulaid puhastama ja lõikuma, kokku oli vist 3 sibulat. Õhukesteks viiludeks.

A. tükeldas jälle maksa ära.

Sonkisin seejärel porgandeid, panin ka teisele pliidirauale kuumuse alla, malmpoti sinna peale ja niipea, kui see hakkas kuumaks saama, valasin porgandid panni pealt potti ja rosinad ühes leotusveiniga sinna otsa. Kaane panin peale, kuumust hoidsin madala.

Vabaks jäänud pliidiraual röstisin väikese kuiva pannikesega päevalilleseemneid, kui leidsin, et aitab, valasin need porgandite juurde potti. Lisasin porganditele ka sortsu palsamiäädikat.

Nüüd panin praadimispanni tagasi kuumale pliidirauale, segasin maksatükkidele kähku natuke tärklist hulka ja praadisin kahes jaos, tõstes juba praetud tükid ühele suuremale taldrikule ootele – et maksatükke pannil korraga liiga palju ei oleks. Üritasin praadida vähe aega, aga nii, et igalt poolt pruuniks saaks. Kohati kaotasin valvsuse ja osa maksa küpses natuke üle, tähendab, liiga kõvaks.

Kui kõik maks oli praetud ja ootas taldriku peal, panin sibula pannile ja hautasin vahepeal segades klaasjaks. Siis lisasin ka sibulatele tilgakese palsamiäädikat (see oli kogemata, mul oli valesti meeles, idee järgi oleks sibul pidanud ainult veini saama) ja seejärel sortsu valget veini. Lasin natuke vähem vedelaks tõmmata ja segasin maksatükid sinna hulka.

Kõige selle susserdamisega olid porgandid pehmeks haudunud ja vedelikku neile enam peaaegu ei olnudki. Maitsestasin neid natukese oliiviõli, soolaga ja jahvatasin musta pipart otsa.

Ja siis serveerisime endale. Oli täitsa hea toit, ja kui ma maksa oleks vähem praadinud, oleks veel parem olnud.

*

Pärast öösel tuli tuju kooki teha, olin just poest kaks üliodavaks hinnatud rosinakohupiima saanud ja meil on ikka veel palju plekilisi õunu.

Tegin 1,5 klaasist jahust, poolest pakist võist ja poolest klaasist pruunist suhkrust riputise moodi puru; puhastasin plekkidest ja südametest-vartest oma kümmekond õuna ja lõikasin tükkideks; panin praeahju huugama ja umbes pool või natuke rohkem puru ahjupanni põhja; kloppisin 400-500 grammi rosinatega kohupiima 2 munaga segamini (kahvliga ja kausis) ja valasin sinna otsa; siis panin õunatükid selle otsa; kõige otsa ülejäänud puru. Panin 180 C ahju, kui selle peale uuesti süttinud tuli jälle ära kustus, keerasin vähemaks, kokku küpses mingi pool tundi ja tahenes seejärel jahtuvas ahjus.

Esialgu ehmusin, et sai liiga vähe magus – sest kuna kohupiim oli juba maitsestatud, polnud ma õuntele üldse suhkrut pannud. Aga kokku oli tglt paras ja konsistents oli eriti tore. Ainult puru oleks võinud vähem jahune olla, teinekord panen vähem jahu.

*

Enne vastlapäeva otsustasin oasupi teha, panin juba pühapäeva õhtul oad likku (põldoad). Ja tõin poest ühe lataka suitsuribi (seda kondiga ribi, mida suitsuraguu nime all väga odavalt müüakse, ma sain selle tüki 45 sendi eest).

Esmaspäeval puhastasin 2 suurt porgandit ja lõikasin viiludeks; panin kastruli kuumenevale pliidile ja sinna põhja umbes tl searasva (A. praetegemiste järelmõjuna on meil külmkapis hulgem väljasulanud searasva), kui see oli kenasti vedel, panin porgandid sinna mõõduka kuumusega hauduma ja asusin sibulat puhastama – puhastasin 3 väiksemat sibulat ja lõikasin viiludeks. Need kah kastrulisse, segasin läbi. Siis lõikasin ribid üksteise küljest lahti ning nende küljest ka suuremad lihatükid lahti. Need kah potti, segasin jälle läbi.

Siis loputasin oad läbi; sonkisin natuke porgandeid jm, tüdinesin ootamast ja valasin oad potti ning nii palju vett peale, et oleks korralikult kaetud. Ja keerasin kuumust juurde, et rutem keema läheks.

Samal ajal puhastasin 2 suurt kartulit ja lõikasin kuubikuteks. Kui vesi keema läks, viskasin kartulid hulka.

Ja siis lämisesin natuke internetis ja kui ma toitu uurima läksin, tuli välja, et kõik oli juba pehmeks keenud. Lisasin veidi provanssaali ürdisegu – sest see konkreetne variant, mis mul on, sisaldab vähemalt kaht ubadega väga hästi sobivat asja: piparrohtu ja aed-liivateed. Ning natuke puhast piparrohtu ka, mida mul enam peaaegu ei olegi.

Soola panin nüüd ka.

Ja kui leidsin, et nüüd on maitsed parajad, siis sõin. Hapukoort peale ja rukkileiba kõrvale.

A. oli järgmisel päeval (vastlapäeval, tähendab) samuti väga rahul.

Ja lõpuks tegin ka kukleid, korralikult ja eelkergitusega.

Tähendab, kõigepealt segasin pool pakki kuivpärmi veidi vähem kui poole klaasi suhkru ja poole Nopri totsiku vahukoorega (terve totsik oli 360 g); lisasin poolteist klaasi jahu, leidsin, et eelkergituse kohta paks nagu ja panin ka natuke vett.

Jätsin seisma ja käisin tegin nurga taga kruusaaugus paar kiiret liugu.

Kui tagasi olin – vähem kui poole tunni pärast – ei olnud see minu arust veel piisavalt kerkinud, nii et tegelesin väheke tööasjadega, tegin ühe väiksema etapi ära. Selle järel oli eelkergitus käima läinud; kloppisin lahti 1 muna, segasin taina hulka, siis lisasin natuke soola veel poolteist klaasi jahu; leidsin, et vedel ja ei saa sõtkuda, nii et panin natuke jahu veel. Ja pool pakki pehmet võid. Ja natuke kardemoni. Ja siis muudkui sõtkusin, sõtkusin ja sõtkusin, kuni tainas tõepoolest kausi küljest lahti tuli.

Tegin taina kausi sees palliks, katsin rätiga, ise läksin tööd tegema.

Jälle mingi etapp valmis, tulin vaatama; leidsin, et vähe on kerkinud, tõstsin kausi ahju otsa ja läksin pead pesema.

Pea pestud, läksin uurisin kaussi. Nüüd oli kerkinud küll, sõtkusin maha, panin ahju otsa tagasi ja läksin tagasi töö juurde.

Tegin veel jupi ära, tulin tagasi; nüüd oli kohe väga uljalt kerkinud, panin ahju sooja ja veeretasin ahjupanni peale kukleid. Kandilise panni peale tuli 12, osa tainast jäi üle, tegin ümmarguse koogivormi põhja veel 5 tükki.

Taina allasõtkumine mõjus peapesust karedaks-kuivaks muutunud kätele muide väga hästi.

Retsepti järgi oleks pidanud küpsetama 10-12 minutit, aga kuna esimene plaaditäis otsustas sõsarsaiadeks hakata, leidsin, et lasen kauem olla, sisuliselt oli see nagu üks suur sai ja ma ei tahtnud, et tooreks jääb. Nii et kui olin esimese 10 min. järel ahju vaadanud, piserdasin neile natuke vett peale (lootuses, et lähevad läikima) ja tegin nii paariminutiste intervallide järel veel 2 korda, siis võtsin välja ja sisse läks teine laar. Need paiknesid hõredamalt, nii et pääsesid vähema küpsetamisega.

Tulemus – ma arvan, et tainas oleks võinud olla vähem rasvainet, nii et vahukoor piima asemel oli ilmselt liialdus. Mitte et maitsest oleks tunda olnud, aga mulle oleks meeldinud, kui kohevam oleks tulnud. Nii, nagu nad olid, meenutasid nad konsistentsilt pigem ungari pogácsa‘t – mis on muidugi mõnus küpsetis, aga mitte vastlakukkel; ja korraliku pogácsa kohta olid nad jälle liiga vähe soolased (aga ma peaks proovima selle praeguse retsepti järgi pogácsa‘t teha, sest ma igatsen neid).

Aga moosi ja vahukoorega oli muidugi ikka tore süüa. Kuna konsistents oli selline tihkem, siis ma lõikasin nad lihtsalt pooleks ja tegin kummastki poolest moosi-vahukoore võileiva.

Vahepealsed suvalisemad toidud

Vahepeal tehtud: kui A. oli ahjus järjekordse kana küpsetanud ja me seda juba paar päeva söönud olime, tegin selle kanalihaga makaronikastet (ühes potis keetsin musti nälkja moodi seepiatindiga julkmakarone; pannil hautasin porgandit, apteegitilli seemneid, sibulat, küüslauku; kui olid pehmed, lisasin kanaliha, sinihallitusjuustu ja natuke hapukoort, lõpuks segasin kõik segamini).

Kartuliomletti (2 suurt kartulit, poolteist sibulat, 3 muna, natuke mar. tšillit) – natuke väheks jäi, aga vbla ma olin lihtsalt näljane. Kartulid läksid kõigepealt viiludena pannile praadima, piilusin vahepeal, kuidas neil läheb, kui olid alt pruunimaks tõmmanud, keerasin nii hästi-halvasti, kui oskasin, ümber, lisasin sibula ja tšilli; siis kloppisin munad lahti, segasin pannil olevat, valasin munad peale ja lasin kaane all madalal kuumusel taheneda.

Müslileiba – “Magustoitude” rmt järgi – võtsin müslit, kuivatatud õunu, rosinaid, kanepiseemneid, päevalilleseemneid, seesamiseemneid (kokku umbes 1 3/4 klaasi), umbes pool klaasi pruuni suhkrut – panin selle kõik piima ja kefiiripäraga likku, pärast lisasin umbes klaasi jahu, vürtse (nelki, ingverit, kaneeli, muskaatpähklit, 1 tera vürtsi) ja küpsetuspulbrit juurde. Ahju panin 180 pügalaga, pärast keerasin vähemaks. Tuligi nagu mingi puuviljaleib, võiga hea süüa.

Peaaegu pitsat – sest jahu oli liiga vähe ja olemasolevat sai pikendatud tärklise, kanepijahu ja kamaga. Pärmitainas. Pitsa peale läks jõuluks kingitud gorgonzola-tomatikastet, natuke hästi vürtsist ketšupit, et oleks niihästi vähem rammus kui ka krehvtisem, üks allah. mozzarella, natuke eriti vanaks läinud läti haisujuustu (Smiltene juust), natuke allah. brõnzat, kaks õhukeselt viilutatud sibulat ja viimased vorstiotsad, samuti hästi õhukeselt.

Peedi-heeringasalat ja natuke kalastest võileibadest

Rosoljest jääb praelihakomponent puudu, eks ole, muidu on vanakooli värk.

Alguse sai asi sellest, et A. küpsetatud peetidest oli üks igavesti suur eksemplar järel ja allahindlusega ostetud heeringat oli ka – suitsumaitsega soolaheeringas.

Keetsin veel 3 porgandit, 5 kartulit ja 2 muna ja jätsin külma seisma, sest sel päeval oli veel peedi-tatratoitu järel. Järgmisel päeval koorisin-kuubistasin kartulid, porgandid, peedid, hakkisin munad, hakkisin 1 sibula, tükeldasin suht suvaliselt 1 suure hapukurgi ja paar õuna ning 2 heeringafileed; lisasin selle heeringa enda õli, veidi sinepit, mädarõikapurgi põhjast viimased riismed, natuke majoneesi, veidi rohkem hapukoort; lõpuks leidsin, et tahan rohkem haput maitset ja panin paar tilka palsamiäädikat ka (see on ainus äädikas, mida mul praegu on).

Jumala hea tuli. Jätkus pooleteiseks päevaks elik kaks inimest said kaks korda süüa.

*

A. soetas millalgi karbi vürtsikilusid, keetis vahetevahel muna ja sõi peaaegu kõik kilud kilu-munavõileiva kujul ära – mul siis väga suurt kiluisu polnud, korra lisasin paar tükki kodujuustu-õunasalatile.

Aga kui kilud olid peaaegu otsas, tuli mul isu proovida, kuidas oleks segada võid kilusoolveega. Ei segunenud eriti hästi, aga ka see halvastisegunenud ja koleda välimusega asjandus maitses röstsepiku peal imeliselt (sobis väga hästi peedi-tatratoidu kõrvale).

Ärgitasin A.-d proovima, tema arvas, et ei usalda.

“Vanasti tehti kogu aeg niiviisi kiluvõid,” väitsin.

“Vanasti põletati nõidu ka,” ütles tema.

Ma kiusasin teda natuke aega jutuga, et “kas sa tead, et vanadel roomlastel oli maitseaine nimega garum, mis oli suure tõenäosusega enam-vähem kilusoolvesi, ainult et anšoovistega tehtud,” aga vedu ta ei võtnud. Vahet pole, mul sai lõpuks kogu kilusoolvesi täitsa oma jõuga otsa.

Hiljuti ostis ta jälle paar “parim enne möödas” kuumsuitsuheeringat ja puhastas ka mulle võileiva peale natuke.

Tema sõi oma suitsuheeringavõileiba sibulaga; mina sidruniga ja lisasin veidi majoneesi. Mõlemad jäime rahule.