Läätse-tomatisupp

Mul istub tegelikult mustandites üks hiidpostitus, kus on põgusalt üles märgitud kõik vahepealsed toidud, mis pole just päris põhimõttel “tõin poest kotletti ja praadisin ära”. Aga selle vormistamine võtaks nii palju aega, et vahepeal hakkan uusi toite jälle üles laskma, selle asemel, et neid mammutpostituse sappa lisada ja lisada ja lisada.

Niisiis. A. tegi viimati kanasuppi (mina panustasin niipalju, et pärast vahukorjamist ja kana kerget keetmist nokkisin liha karkassi küljest ära, panin kondid tagasi vette ning lisasin 1 poolekslõigatud sibula, vürtsi, pipart, loorberit, viilu kalganit, natuke värsket ingverit, koriandriseemneid, apteegitilliseemneid ja pool tähtaniisi, ühesõnaga – panin puljongikeetmise asjad keema); sinna sisse pani ta porgandi-selleri-kartuli kõrval ka lillkapsast ja lillkapsast ümbritsevad lehed, mis nägid täitsa head välja, jäid üle. Suurem osa sellerit samuti.

Täna mõtlesin, et ei viitsi poodi minna, peab vist mingitest konservidest süüa tegema, aga sahvrisse uudistama minnes avastasin selleri ja need lillkapsalehed.

Ja siis tegin sellise toidu: hakkisin 2 viilu suitsupeekonit ja 1 sibula peeneks, panin poti põhja hauduma; tükeldasin 1 sellerisüdamiku ja selle varreköndid (varte ülemised otsad olid A. supi sisse läinud) sinna otsa; tükeldasin 1 suure porgandi sinna otsa ja segasin. Lõikasin lillkapsalehtedel-vartel koledad kohad ära ja tükeldasin ära; hakkisin 1 küüslauguküüne ja panin ka need kõik sinna juurde. Lasin natuke aega haududa ja lugesin tv-troope. Siis tühjendasin sinna 1 purgi tomatikonservi (see tavaline väike purk, vist 250 ml), lisasin 1 l vett ja umbes 100 g läätsi ja lasin keema. Keetsin tükk aega. Kui veel porgand ega lääts päris pehme polnud, tükeldasin umami heaks 3 kuivatatud tomatit supi sisse. Ja 1 rukkileiva viilu sisu (koorukesed sõin niisama ära). Lasin veel keeda. Kui lõpuks oli piisavalt pehme, lisasin natuke köögiviljapuljongi pulbrit, 3 näputäit peenikesi lühikesi niitnuudleid, lisasin veidi pruuni suhkrut, provanssaali maitseainet, majoraani ja musta pipart (otse supi sisse jahvatasin) ja keerasin tule ära. Lõpuks lisasin natuke soola ka, sest kuivatatud tomatid ja köögiviljapuljong polnud ikkagi terve supi jagu soola andnud.

Jäin rahule. A. jaoks oli kell liiga palju, tema sööb seda homme (tema sõi täna maksakotlette, mida ma eile poest tõin ja millest mina sõin oma jao eile).

Advertisements

Mis ma Český Krumlovis sõin

Lühike ja üldjoontes õige, aga oma liigses üldistavuses ebatäpne vastus oleks “pitsat ja kummikomme,” sest tõesõna. Need kaks olid minu põhilised toidugrupid.

Sest poed lähevad seal kell kuus või seitse õhtul kinni ja suurem jagu restorane lõpetas kell kümme õhtul köögi töö, meil oli aga tavaliselt mahti linna peale minna alles hilja õhtul. Niisiis sõime ennast läbi terve menüü selles ainsas pitsakohas, mis südaööni süüa andis.

Ja kummikommide najal hoidsin end tantsutundide vahel püsti, sest pea kõik tunnid läksid üle aja, nii et nende vahele jäi tüüpiliselt 5 minutit, heal juhul 10 – millega jõuab natuke vett näkku visata, natuke vett endale sisse kallata ja paar kummikommi suhu loopida. Ja niiviisi läks terve hommikune sessioon poole üheksast poole kaheni (ametlikult), misjärel oleks pidanud olema pooletunnine söögipaus, aga kuna praktikas läks sageli kaheni ja sinna otsa tulid juba uued tunnid, võis minna ka nii umbes veerand või poole viieni. Ja pea kõik selline materjal, mis tahab eelkõige head ajutööd (näiteks “kuidas koordineerida käsi, jalgu ja kastanjetisõrmi”); ning suurem osa tahtis ka kõva võhma. Jumal tänatud, et ma Prahast selle juraka kummikommipaki olin kaasa haaranud.

Selle elustiili peal läksin ma nii heasse füüsilisse vormi, et mind võiks pitsa-kummikommidieedi reklaamplakatiks kasutada – ma olen näiteks ennegi kehatüve lihaseid treeninud, sest need on tantsides jube kasulikud, aga nüüd tuli see esimene kord elus, kus ma hakkan neid lihaseid ka nägema.

Neljandal päeval murdusin ja jätsin balletitunni ära, siis tekkis päevakavva tegelik söögipaus ja selle tarbeks oli mul kuidagi õnnestunud endale isegi natuke poeskäiguaega kangutada.

Üks selline isetehtud söömaaeg oli minu tavaline: lasin 2 viilutatud suvikõrvitsat sibula ja küüslauguga + natukese allah. suitsulihaga panni pealt läbi, praadisin seejärel sama panni peal nisuleivakuubikuid, tõstsin need praetused üksteise otsa taldrikule, lõikusin tomateid ja pudistasin kohalikku (väga soolast, väga maitsvat) valget juustu otsa, nämm-nämm. Kuna olen harjunud süüa tegema kahele, moosisin paar poolakat endaga toitu jagama, vastutasuks sain nende oliiviõli, mida salatile piserdada.

Teinekord olin hankinud ühe lillkapsa, keetsin selle vähese veega kergelt ära, praadisin pannil võiga saiapudi küüslauguga, pudistasin lillkapsatükkidele otsa, riputasin riivjuustu peale ja hakkisin kirsstomateid kõige otsa. See oli väga maitsev, aga jällegi jäi üle. Järgmisel päeval proovisin soojendada, sest olin jahtunud või suhtes umbusklik, aga nii sulas juust kahjuks vintskeks. Ülejärgmisel päeval sõin viimase otsa külmalt ära ja nii oli tunduvalt parem.

Poolakad tegid ükspäev jälle sellist huvitavat toitu, et võtsid kikerhernekonservi vedeliku, kloppisid vahtu, lisasid jahu ja tiba soola, tiba suhkrut, kastsid õunaviile sinna sisse ja praadisid panni peal. See oli üks väga mõnus magustoit.

Hommikusöögiks sõin tavaliselt koorejogurtit või kohupiima rosinate või moosiga. Mõnikord bryndza-võileibu tomatiga ka (bryndza on selline soolane Kesk-Euroopa lambakohupiim, Ungaris juhtúró nime all tuntud, ja mina unistan ajast, mil keegi seda ometi Eestisse importima hakkab), aga enamasti pruukisin neid pigem lõuna-aja kiireks ampsuks (kui ma balletitunnid ära jätsin – või sellel ühel korral, mil ametlik pooletunnine söögipaus tõesti söömiseks aega jättis). Kui bryndza otsa sai, pruukisin selle asemel üht kohalikku lillepildiga fooliumpakendis toorjuustu, ka see oli v. hea.

Jalgpallikõrvane 5 – veel üks kanasupp

Ausalt öeldes ei tea, mida me vahepeal muud oleme söönud, sest mul oli vahepeal tantsimisega paras hullumaja ja vahepeal tuli ka väljas süüa (näiteks Pärnus ja Viljandis). A. ostis vahepeal kanakintse ja praadis, ma mäletan, et ühe neist sõin ma ära; siis tegi ta tatart ja praadis mingeid poekotlette ja ma sõin ka sellest osa ära; ja vahepeal ep. toodud mureleid ja saiakesi. Paar päeva võis mööduda üleni võileivasöömise tähe all. Ah jaa, pärast tantsumaratoni, kui olin esimest korda välja maganud, tõin poest allah. täidetud mune ja me sõime need peaaegu kõik ära.

Nüüd tegime kanasuppi – A. pani kana (miinus kintsud, tiivad ja rinnafilee) keema ja kooris vahu; puhastas ja tükeldas mitu porgandit ja 1 suure sibula ja paar kartulit; mina panin seejärel puljongisse 2 vürtsitera, 1 loorberilehe, näputäie valge pipra teri, natuke apteegitilli, natuke päristilli seemneid, natuke koriandriseemneid, hakkisin mitu küüslauguküünt ja panin paar sibulatükki ka (neist, mille A. oli supi sisse panekuks lõi, kõige vintskema välimusega), siis tuli meelde õuest tilli tuua ja panin tillvarsi ka; nokkisin kontide küljest liha lahti ja panin kondid tagasi leeme sisse. Nii kees see puljong terve Rootsi-Šveitsi mängu teise poolaja; kahe mängu vahel nokkis A. vahukulbiga sodi puljongist välja; mina panin kartuli-porgandi supi sisse ja tükeldasin lillkapsa; kui kartul-porgand keema läksid, lisasin sibula ja lillkapsa. Kõige lõpuks, vahetult enne uut mängu, lisasin A. tükeldatud filee ja keerasin tule ära; hakkisin veel 1 küüslauguküüne ja lisasin supile; kõige lõpuks panin ka selle keedetud liha, mille ma olin ennist kontide küljest ära nokkinud. Tahtsin hapukust ja tükeldasin seepärast ühe pooliku tomati supi sisse juurde; lisasin 1 suure tl võid ja hakkisin tilli, millest osa panin kohe supi sisse, osa jätsin taldrikus garneerimiseks.

Magustoiduks sõime saiapoest ostetud rabarberistritslit ja maasikaid.

Tuleb märkida, et nii keevalise mängu ajal nagu Inglise-Columbia on ohtlik süüa, kurku võib tõmmata. Ma natuke tõmbasin, aga õnneks õigesse kurku.

Ülejäägitoidud pärast pühi

Sellest, et kõigepealt soojendasin ma seesamiseemnetega porgandisalati pooleli jäänud tatra-õunasalatiga üles pannil, mis oli maitsva vürtsise kanamarinaadiga koos, kirjutasin ma juba uusaastaöö toitude postituses. (Nämm.)
Sellest, et ma pikendasin peo ajaks pigem lisandiks mõeldud peedi-kartuli-porgandi-munasalatit konservherneste, heeringa, värske hapukapsa, majoneesi, maitsestamata jogurti ja sibulaga, nii et sellest sai iseseisev salat, kirjutasin ka. Seda sõime 2. ja 3. jaanuaril. Mina lõikasin sellele vahepeal juurde ka vanast aastast jäänud A. küpsetatud praadi, A. ise enam ei julgenud, kuigi minu arust oli maitse tiptop.

4. jaanuaril läksin ma murelikuks, et esiteks: mis saab sellest detsembri lõpul ostetud hapukapsast, mis loomulikult kõik peedisalatisse ära ei läinud?
Tõin poest üle läheneva kuupäevaga ja alla hinnatud väikese suitsulihatüki ja sibulat, et teha leedukate Kööginurga retsepti järgi nn Baieri hapukapsasalatit, mis on tglt kiire hautis (hapukapsale puljong peale ja hautada mingi 20 minutit, suitsuliha praadida sibulaga, siis segada kõik omavahel ära).
Kodus meenus aga veel üks mure: mis saab salatist ülejäänud konservhernestest?

Guugeldasin, kas keegi on juba teinud hernestega hapukapsasuppi ja kuidas oli; leidsin oma rahuldustundeks, et keegi oligi (küll külmutatud hernestest) ja kiitis, kommentaatorid ka. Kiidusõnad olid sageli küll rubriigist “kes oleks selle peale tulnud, et hapukapsast supi sisse panna? milline geniaalne mõte!” Oh neid välismaalasi küll.

Siis meenus, et trupi jõulupeost oli ka lillkapsatükke üle jäänud. Need olid veel korras, kuigi lõikepindadelt tumedaks tõmmanud. Lõikasin lõikepinnad ära.

Porgandit olid lahked külalised vana-aastaõhtuks kaasa toonud, kohe varudega.

Supi tegin seega nii: kõigepealt praadisin potipõhjas hakitud sibulat (1) ja viilutatud porgandit (kah 1, hästi pikk), pudistasin veidi köömneid ja koriandrit juurde. Tükeldasin tolle suitsulihatüki sinna juurde. Võtsin poti, milles ma olin maksa hautanud ja kus oli enam-vähem glasuuriks tardunud marinaad (soja, heeres ja vürtsid pluss maksast väljahaudunud mahlad, sisuliselt üliredutseeritud puljong, peaaegu puljongipulber) alles, lisasin sellele kruusitäie vett ja leotasin natuke; siis kurnasin läbi jõhvsõela maitseained välja ja valasin selle vedeliku puljongiks potti teiste asjade otsa. Lõikasin hapukapsast (kogus: umbes pool selle väikese pangekese täit, millega teda poes müüakse) peenemaks, panin selle potti ja loputasin veel paari kruusitäie veega hapukapsapange – see läks samuti supivedelikuks. Kui keema läks, lisasin lillkapsatükid. Lõpuks pudistasin natuke provanssaali ürdisegu juurde, igasugused liivateed ja majoraanid võiks kapsaga ju sobida.

Ja siis sõin. Mulle maitses hirmsasti, näiteks kaks väga erinevat kapsast sobisid väga hästi – lillkapsa mahedus tasakaalustas hapukapsa vängust. A. kaebas, et soolane, võib-olla oli asi selles, et ma kiirustasin söömisega ja magedad komponendid (porgand ja lillkapsas) ei jõudnud hapukapsast, suitsulihast ja sojamarinaadist puljongisse tulnud soola endasse võtta ja maitse polnud veel ühtlustunud. Aga ma pole ehk õige hindaja, kas see asi paranes järgmistel päevadel või olekski pidanud tasakaalustamiseks rohkem porgandit panema, sest mulle maitses nagunii kohe. Rukkileiba sõime kõrvale.

5. jaanuaril sõime samuti seda suppi.

6. jaanuari õhtuks tegin ma vahepeal kõrvitsapirukat (toorjuustu ülejääkidest) ja oahautist, millest ma tegin eraldi postituse; 7. jaanuaril lahendas A. oahautise ülejääke ja mina lõpetasin supi ära (lisaks muudele headele omadustele tuli välja, et see supp ka seisab hästi).

*

Ja siis avastasin, et need keedupeedid, mis ei olnud vana-aasta õhtul salatisse mahtunud, olid koore pealt hallitama läinud; ja et vana aasta lõpul ostetud verikäkil on “parim enne” juba eile ära olnud.

Koorisin peedid ära ja inspekteerisin – hallitus ei olnud läbi koore sisse jõudnud, aga peedid ise osutusid üllatavalt vintskeks, ilmselt olid need, mis olid keedes kõige peal olnud ja veidi veest välja jäänud – ma keerasin neid keemise ajal, aga ju siis ei piisanud.

Praadisin ühe panni peal verikäki viiludena ära; siis panin samale pliidirauale teise panni, tiba õli pannile, lõikasin ka peedid viiludeks ja praadisin. Üritasin praadida nagu šnitsleid, st ilusti ümber keerata, aga tükid olid veidi liiga väikesed, nii et lõpuks ikka lihtsalt segasin.

Lisasin praadimise ajal ka köömneid ja koriandrit. Kui leidsin, et on juba praadinud küll, piserdasin palsamiäädikat peale; natuke provanssaali maitseainet ja kuna ma tahtsin natuke sooje vürtse ka, siis ka garam masalat (pmst tahtsin ma eelkõige nelki ja kaneeli panna, aga ei viitsinud nelki uhmerdada ja muud garam masala komponendid olid kõik sellised, et võiks sobida küll). Natuke pruuni siirupit sortsasin ka.

Ja siis oligi selline toit, et võtsin ühe taldriku peale verikäkiviile ja peeti ja sõin. Algul valasin taldrikule ka väikese loigukese rjaženkat, et verikäkitükke selle sisse kasta, aga kui see otsa sai, leidsin, et see ei anna midagi olulist juurde, ja sõin niisama edasi.

No ja kõige sellega saidki ülejäägid enam-vähem otsa (hapukoort ja majoneesi on siiani, aga need ei lähe vast nii ruttu käest ära).

Nüüd vahepeal polegi mul eriti söögitegemisest kirjutada olnud, sest süüa on teinud A.: kõigepealt pannkooke ja seejärel tegi ta ahju kütmise kõrvalt järjekordse kanaprae. Seda sööme kindlasti veel mitu päeva (esimesel päeval: porgandisalati ja tatraga).

Mis ma tegin lillkapsast ja julkmakaronidest: palju ugly food’i.

Kõigepealt tegin õigust öelda lihtsalt lillkapsast risoto: jagasin pool suurt lillkapsast pisemaks, panin poti põhja õli ja natuke võid; hautasin seal sees hakitud sibulat, seejärel lisasin veidi alla poole paki ümarateralist riisi (mida ma igaks juhuks enne pesin, sest ma ei olnud päris kindel, ega mõni koi pole sinna pesa teinud); sibulahautamise ajal olin teinud kannuga kuuma vett ja sellega tegin A. praeküpsetamisest tekkinud kallerdisest puljongi. Hakkasin riisi odava valge veini (Itaalia pakikas – pinot bianco ja chardonnay segu) ja puljongiga tasapisi niisutama, vahepeal segasin; õnneks tuli enne riisi pehmekshautamist meelde, et ma pidin ka lillkapsa sisse panema. No ja siis ta haudus, kuni tundus, et on pehme. Enne päris pehmeks haudumist pudistasin natuke kuivatatud sellerit ja tibake nõmmliivateed sisse; ja enne serveerimist kõvasti riivjuustu (allahindlusega saadud Forte, pmst tahtsin ma kõva juustu osta ja see oli kõige odavam).

Seda tuli kuidagi hirmus palju, sest vahepeal tundus mulle, et puljongit on riisi jaoks liiga palju, ja lisasin riisi; ja siis selgus jälle, et ei-ei, vedelikku tuleb muudkui juurde uhada, muidu jääb kuivale. Nii et sõime seda õige mitu-mitu päeva.

Välja nägi muidugi kole – valge ebaühtlane plöga, aga maitse oli hea – ainult et lõpuks hakkas ära tüütama.

*

Teine lillkapsapool oli selle aja peale kohati koledaks läinud, nii et puhastamise käigus tuli suur osa kompostile loovutada. Sellest (korralikust osast, mitte kompostile loovutatust) otsustasin teha makaronisalati, sest ma tahtsin proovida, kuidas ühed “parim enne” möödas seepiatindiga makaronid on. Sellised mustad julgad, põnev. Aluseks võtsin pmst selle spargelkapsasalati retsepti.

Nii et ühes potis keetsin neid makarone, teises hästi vähese veega lillkapsast, mõlemas vees oli natuke soola, lillkapsa hulka segasin pärast kurnamist ka natuke kuivatatud sellerit; siis segasin kokku, piserdasin õli peale ja tilgakese palsamiäädikat – ja pudistasin peale kõvasti riivjuustu (ikka allahindlusega saadud Forte). Kõrvale sõin tomatit. Maitse järgi oleks tahtnud võid peale panna, aga ma ei leidnud seda üles (pärast tuli välja, et A. oli selle sahvrisse toasooja eest ära pannud), eks ma panin siis veel oliiviõli.

Seejärel tuli A. ja kommenteeris: “Lillkapsas näeb välja nagu lima ja makaronid näevad välja nagu nälkjad”. Jah, näe, olen hällõuviinitoidu teinud kogemata, asja eest, teist taga. A. suhtus sellesse toitu nagu sooja toitu, mitte salatisse ja tegi endale panni peal soojaks.

See oli päris hea (ja võiga oleks kindlasti veel parem olnud), aga järgmisel päeval tuli veel kohe eriti hea julkmakaronitoit: ma avastasin sahvrist ühe A. ostetud ja unustatud porrulaugu, tõin poest natuke šampinjone, päästsin porrulaugust, mis päästa andis; hautasin pannil porrulaugu– ja seeneviile võiga, ise keetsin samal ajal neid nälkja moodi makarone; kui makaronid valmis said, kurnasin ära ja segasin pannil muude asjadega kokku. Ja sõime jälle riivjuustuga.

Täna pikendasin seda endale natukese suitsupõsega.

Lillkapsas tomatiga (jälle üks kiirtoit) ja õunaga meesepik

Tulin koju, nohune, vaja midagi sooja ja head süüa, ei taha pelmeeni.

Panin panni õlitilgaga sooja, hakkisin laual vedeleva pooliku sibula pluss ühe küüslauguküüne, panin pannile. Puistasin sinna hästi natuke tšillihelbeid ja lihtsalt natuke apteegitilliseemneid juurde. Lasin natuke haududa ja monteerisin lillkapsa küljest tükke lahti. Siis tükeldasin poolteist suurt küpset head tomatit otse pannile, segasin; tegin lillkapsa küljest lahtikangutatud tükid väiksemateks ja panin sinna juurde, natuke soola ka ja kaas peale. Hautasin mingi 10 minutit, siis keerasin kuumuse maha ja lasin jääksoojuses pehmeneda.

Välja kukkus midagi supi ja hautise vahepealset, tomat oli nii mahlane. Imehea. A.-l ei olnud esialgu söögi vastu huvi, sest tema oligi oma lõunaajal pelmeene söönud, aga lõhnade peale elavnes ka tema – ja õnneks oli ka parasjagu tulnud, et jätkus mõlemale, muidu mine või lillkapsa pärast kaklema. Panime taldrikus veel juustu peale. Meil oli krõbedat värsket sepikut, mis sobis väga hästi sinna kõrvale, sellega sai taldrikust leemekest kaapida.

*

Kui juba sellist head sepikut oli, tegin magustoiduks meesepikut – täpsemalt või ja meega. Lõikusin värskenduseks õunaviilakaid sama taldriku peale, aga kui ma olin võtnud sepikuampsu peale õunaampsu, sobisid need nii hästi kokku, et ma garneerisin oma esimese meesepiku kohe tihedasti õunaviiludega ära. Ja pidin õuna juurde lõikuma, sest teine sepik oleks muidu õunata jäänud. Soovitan!

Ma olen ennegi mõelnud meega magustoitude juurde õuna panna, aga mu tavalise kombo ehk meega kreeka jogurti juurde tunduks õun nagu liiga kõva ja jäik. Sepikuga sobis tekstuur see-eest ideaalselt, see vajab ka ise närimist.

Kreeka jogurtist rääkides – eile sõin kreeka jogurtit vahelduseks hoopis kodutehtud maasikasiirupiga. Ja puistasin röstitud päevalilleseemneid peale. Vat nende kõvadusaste oli küll jogurti juurde paras.

Sügisene köögiviljasupp

Supitegemise üks ajend oli see, et A. viimatisest kanaküpsetamisest oli ikka veel pool leemekallerdist järel. Teine ajend muidugi see, et suppi on alati hea süüa.

Alguses plaanisin supi sisse panna suvikõrvitsat ja lillkapsast, aga suvikõrvitsa hind oli üleöö viiekordistunud. No ei. Ostsin päris kõrvitsa, pealt rohelise, seest kollase ja salapäraselt raske; ma polnud poes süvenenud, kui raske täpselt, aga käega katsudes tundus, et kilo. A. ei suutnud uskuda, et nii väike vili võib nii palju kaaluda. Vedasime kihla, tema pakkus pool kilo, mina kilo, kes lähemale paneb, see võidab. Kõrvits kaalus 1002 grammi! Kui ma täna A.-lt küsisin, mis ta arvab, kas üks Talvenauding on sada grammi, ütles ta, et pärast seda kõrvitsat ei julge ta millegi kaalu kohta enam midagi arvata.

Aga supitegu käis nii: kõigepealt panin poti õlitilgaga tulele ja hakkisin 1 sibula ja 2 küüslauguküünt peeneks, 1 sellerivarre viilukesteks ja 1 suure jämeda porgandi veerandviiludeks. Sedamööda, kuidas hakitud said, loopisin neid potti. Kui särisema hakkas, keerasin kuumust vähemaks ja lasin haududa. Hakkisin sinna n.ö maitseaineks ka natuke chorizo-vorsti.

Ise puhastasin pisut alla poole sellest raskest kõrvitsast – kuna raske, siis oli tal õnneks švammi vähe ja ka koor oli veel õhuke – ja lõikasin tükkideks, pmst oli siht võetud kuubikute peale, aga kuna kõrvits ei ole kandiline, tuli mitmekesisemaid hulktahukaid. Loopisin ka kõrvitsatükid potti hauduma: siis viilutasin veel ühe saleda porrulaugu heledama osa. Potti hauduma. Pudistasin sinna vürtsikuse mõttes natuke tandoori masalat – seal on sellised soojad maitsed, mis võiks sobida nii kõrvitsa, porgandi kui ka lillkapsaga – koriander, kaneel, kollajuur ja veel pudi-padi.

Panin umbes liitri vett veekeedukannuga keema (kannuga selleks, et rutem läheks), kui keema läks, valasin vee köögiviljadele peale ja leemekallerdise sinna sisse sulama. Ja panin ühe jämeda leeskputkevarre sinna sisse maitset andma.

Seni, kuni see uuesti keema läks, murdsin ühe suure lillkapsa küljest kolm õisikuga vart lahti (no sellised selgemini eristuvad mügarikud lillkapsa küljes – kuna ma tervet lillkapsast ära panna ei tahtnud, siis üritasin niimoodi lammutada, et allesjääval kapsal oleks võimalikult vähe lõikepindu, seega püüdsin õisikuvarsi läbi lõigata ja õisikud lahti murda, mitte lihtsalt nuga sisse lüüa) ja lammutasin väiksemateks osadeks. Neid sai nii palju, et suure praetaldriku peale tekkis selline lapikuvõitu hunnik – terve taldrik oli täis, aga mitte väga kõrge kuhjaga.

Viskasin need keema, tükeldasin ühe suure kartuli kuubikuteks ja viskasin ka need potti.

Siis läksin ja tegin mingi 20-25 minutit tööd; kui tulin tagasi, oli supp pmst valmis. Timmisin soolasust, puistasin veidi tilliseemneid sisse, hästi natuke aed-liivateed ja majoraani ka (mul on viimasel ajal majoraanisõltuvus). Keerasin tule ära, tükeldasin poolteist suurt tomatit (poolteist, sest üks poolik tomat tahtis ärategemist) ja panin ka need supi sisse. Jahvatasin veidi musta pipart peale.

Ja siis oligi valmis.

Üle mõistuse hea, nii minu kui ka A. arust. Ei teagi täpselt, mis seal nii eriliselt hea oli. Üks võimalus, et isetehtud (kuigi õigust öelda pigem isetekkeline) lihaleem. Teiseks tundub mulle, et päris kõrvits on supi – aga võib-olla ka hautiste – sees parem kui suvikõrvits, mis kipub kergesti lödiks minema. Ma näen ette, et selle kõrvitsaga teeme veel suuri tegusid.

Suppi jätkus nii, et mina sõin kohe samal öösel, kui ma ta tegin, kaks kausitäit; järgmisel päeval sõime mõlemad; ja ülejärgmisel päeval sai A. sellest oma lõuna ja natuke jäi minu jaoks üle. See viimane tilk oli üsna vedel, ma pikendasin-paksendasin seda pärast trenni ühe tomati ja natukese lillkapsaga ning kui lillkapsas oli peaaegu valmis (kõigest selle ajaga, kui ma trenniriidest koduriidesse vahetasin), lõin sinna kaks muna sisse. Ka selline munaroog oli maru hea.