Pühade-eelsed kiired panniroad; seekordsed jõulutoidud

Pühade eel tegin selliseid kiireid toite nagu:

1) suvikõrvitsaomletti (ühe suvikõrvitsa veerandviilud pannile, sinna otsa, kui juba natuke aega praadinud, sinna otsa kaks natukese piimaga ja soolanäputäiega lahti klopitud muna), lisandiks kodujuustu, tomatit ja natuke soolaforelli, aed-liivatee lehekesi maitseks juurde;

2) hautasin panni peal köögivilju: porgandit, küüslauku, kartulit ja lillkapsast (lisasin need just selles järjekorras), maitseks tilliseemneid ja leeskputke, kõige lõpus lisasin kastmeks ühe toorjuustupära ja riivisin natuke kõva juustu peale ka;

3) kui A. oli ahjus kana küpsetanud ja me olime seda mitu päeva eri lisanditega (tatar, spagetid, lihtsalt hapukapsasalat, hapukapsa-õunasalat, apelsinitükid ja praetud saiatükikesed) söönud, siis tegin kanariismed lõpuks jälle küüslaugu, suvikõrvitsa ja natukese saiapuruga panni peal soojaks – ma olen hakanud lõikelauale kogunevat saia- ja leivapuru iga päev ühe väikese kausi sisse korjama, sest nii saan kerge vaevaga palju värskemat riivsaia kui see, mida paki sees müüakse, ilma vajaduseta ise riivida. Tõenäoliselt ka kvaliteetsemast saiast-leivast. Ja nt suvikõrvitsa vesisuse tasakaalustamiseks paras kogus tuleb väga ruttu kokku.

Jõululaupäevaks olin koju ühe Karilatsi forelli toonud, A. tükeldas seda nii, et ahjupannile ära mahuks, mina lõikusin sinna sibulaid kõrvale, puistasin veidi soola, võitükikesi ja riivitud sidrunikoort peale, pistsin umbes pooleks tunnikeseks praeahju. Kõrvale keetsin kartuleid, sest oli keedukartuli isu. Seda jagus meil jõululaupäevaks ja kolmeks päevaks takkajärgi (okei, viimasel päeval olid ainult riismed, mille A. ära lahendas). Niisiis näide toidu ettetegemisest, mida Murca mainis – küpsetatud toiduga, olgu siis tavalises kütmiseahjus või praeahjus, juhtub reeglina justkui iseenesest, et tuleb mitme päeva toit.

Küpsetasin ka tavalise hapupiimakoogi retsepti järgi koogi (150 g rasvollust – mul oli pehme või ja õli segamini -, pool klaasi või veidi rohkem suhkrut, piparkoogivürtse (eriti nelki), lisandeid – seekord õunatükke, rosinaid, musti ploome ja kreeka pähkleid – ning umbes 1 2/3 klaasi jahu, millesse on 1 tl soodat segatud), mille pidulikkus seisnes selles, et panin sinna rohkem head-paremat sisse kui tavaliselt ja küpsetasin rõngasvormis, mitte ahjupanni peal (selle peal oli mäletatavasti forell). Täitsa kenasti piparkoogine tuli, konsistents oli ka hea, oma üllatuseks mõtlesin, et magusam võiks olla (nojah, ahjupannil tehes siputan ma tavaliselt enne ahjupanekut ühest kohviku-suhkrutorukesest suhkrut peale).

Järgmisel päeval tegin veel pogácsaid ja kuna tööpind sai selle käigus nagunii jahuseks, siis ka poetainast piparkooke. Pogácsatainas oli seekord natukesest presspärmist (võtsin 50 g pakist ühe nurgakese), mille ajasin 1 tl suhkruga vedelaks, seejärel (lisamise järjekorras) 2 klaasist jahust, umbes 300 g kohupiimapastast (9%), poolest pakist (st ca 90 g) võist ja paarist supilusikatäiest õlist (plaan oli lisada õli nii palju, et kokku tuleks umbes 150 g, st jahu- ja kohupiimakogusest poole vähem), maitseks natuke soola ka. Kerkis väga hästi, aeg-ajalt sõtkusin alla ja voltisin. Rullisin jahuseks tehtud tööpinnale laiali, siputasin riivjuustu ja seesamiseemneid peale, lõikasin väikese likööriklaasiga kabenuppude moodi kettakesed, küpsetasin oma ahju näidu järgi 190 c kraadi juures (keskmisel siinil).

Tulid veidi lamedad, vbla oleks pidanud enne küpsetamist veel eraldi kergitama – ja vbla rullisin ka liiga õhukeseks, teooria järgi tuleks rullida 1 cm paksuseks – aga konsistents oli hea ikka.

(Panin selle postituse siltideks nii saiad kui ka küpsised, sest pogácsa on midagi nende kahe vahepealset.)

Ainult et mul on vist just sellest rammusast söömisest kõht haige ega taha enam rammusaid suupisteid, kõht nõuab nüüd lihtsat ja süütut toitu nagu näkileiba, toorest hapukapsast, hapukurki, õuna ja lahjasid hapupiimatooteid. Ostsin selle peale paki petti.

Viimase aja köögiviljatoidud

A. kaebas maksavalusid, mis tähendab tavaliselt, et liiga palju loomset rasva ei ole hea. Mina ei talu viimasel ajal kah eriti palju liha. Lugesin tarku raamatuid ja lõpuks tegin järjest gemüüsesid.

Nr 1: bataadisupp kookospiimaga.

Poes oli nimelt ilusaid võrdlemisi odavaid Egiptuse bataate, tõin kaks tükki koju ja koorisin ära.

Seejärel hakkasin supipõhja tegema: 1 hakitud sibul, 2 peeneks hakitud küüslauguküünt (1 väga suur, teine väiksem), 1 umbes 4 ruutsentimeetri suurune ingverijupp, samuti hakitud. Need panin poti põhja natukese õliga (kõige tavalisem praadimisõli, antud juhul oli mul rapsiõli) hauduma.

Vürtsid: 2 tl india köömneid ja 1 tl koriandrit (uhmerdasin peenemaks, mul valmisjahvatatult ei olnud), 1 tl kollajuurt ehk kurkumit, 1 pisike tšillikaun – need läksid supipõhjale enne vedeliku lisamist juurde ja said ka natuke praadida.

Seejärel lisasin 3 kruusitäit vett ja veel maitseaineid: 1 loorberilehe ja natuke musta pipart, ning lõikusin kääridega vette paar kuivatatud tomatit.

Selle praadimise-haudumise ajal olin bataadid kuubikuteks tükeldanud, viskasin needki vette. Pärast hetkelist järelemõtlemist ka peotäie läätsi, et oleks valgurikkam.

Ja tükeldasin 1 suvikõrvitsa samuti kuubikuteks. Selle lisamisega ootasin, kuni läätsed olid poolpehmed.

Kui juba kõik hakkas pehmeks saama, lisasin purgi kookospiima, maitsestasin veel soola, pipra, leeskputke ja sidrunimahlaga ning jätsin selle sidrunikoore tüki, mille seest ma olin mahla välja pigistanud, natukeseks leeme sisse tõmbama. Siis õngitsesin sidrunikoore välja (oleks ka loorberi õngitsenud, aga ei leidnud üles) ja tampisin kogu kupatuse sees paar matsu pudrunuiaga, et veidi tummisem konsistents tuleks.

Söömiseks hakkisin ka tilli peale ning võtsin veidi kreeka jogurtit juurde, et rammusam oleks.

Jube naljakas, et bataat on kõrvitsaga ühte värvi ja keetmise peale tuleb tal ka kõrvitsa moodi konsistents. Üks on mugul ja teine… botaaniliselt vist mari? aga potis nii sarnased.

***
Nr 2: apteegitilliga hautatud porgand, sest poes oli täitsa ilusat apteegitilli.

Kõigepealt puhastasin 4 jämedat ja 1 tavalise porgandi (ehk kõik porgandid, mis meil parajasti olemas olid). Ühel oli natuke ilusaid pealseid kasvanud, need panin garneeringuks kõrvale.

Lisandiks keetsin nisutangu (lasin poolteist tassi vett näputäie soolaga keema ja panin sinna klaasitäie tihedal sõelal loputatud tangu).

Sellega paralleelselt hautasin pannil 1 spl või sees kõigepealt 1 hakitud sibulat; tükeldasin või sulamise ja sibula haudumise ajal porgandid kangideks (tavaline porgand läks juppideks ja pikuti pooleks, suured porgandid kas veerandiks või jämedamad veel vähemaks) ja lisasin siis sibulale.

Võtsin panin apteegitilli õrnad rohelised lehekesed samuti garneeringuks kõrvale, hakkisin valge osa ära (umbes sama lohakasse hakkimisstaadiumi nagu enne sibula) ja lisasin samuti pannile; lisasin veidi vähem kui kruusitäie vett ja tibakese soola ning jätsin kaane alla umbes veerand tunniks hauduma, ise tegin tööd.

Tulin, vaatasin, segasin, leidisin, et natuke võiks veel saada, aga et tangudel võib kuumuse alt ära keerata, need on valmis. Mõni minut hiljem võtsin ka porganditel kaane pealt, et liiga vesine ei jääks ja keerasin kuumuse madalaks. Selles staadiumis oli see toit õudselt kole ja ebaisuäratav – porgandijupid ebamäärase kahvatu löga sees ulpimas. Alles nüüd tuli pähe ka üks loorberileht lisada, seda oleks võinud teha juba varem, koos veega. Aroom muutus sellega hoobilt paremaks.

Moorisin niiviisi ilma kaaneta, kuni vedelikku oli minimaalselt järel. Retseptis, millest ma inspireerusin, soovitati natuke pruuniks lasta, aga ma ei läbenud enam oodata ja kõht oli tühi, mõtlesin, et lisan karamelliaktsendi hoopis tilgakese sojakastme ja natukese musta leiva pudiga (tõesti natukese, isegi terve viilu sisu ei pannud ära). Nii tegingi. Keerasin kuumuse ära. Pudistasin veel tublisti leeskputke peale, jahvatasin musta pipart otsa, riivisin natuke kõva juustu peale ja lisasin veidi uljamalt juba valmisriivitud juustu (see Eesti cheddar). Kõige viimaks hakkisin need ennist kõrvalepandud porgandi- ja apteegitillilehed ära ja puistasin peale. Selle peale läks toit ootamatult ilusaks.

Serveerisin endale tangu, porgandihautist ja äkilise uitmõtte ajel siristasin veel oliiviõli peale. Niiviisi maitses see mulle täiesti sõltuvusttekitavalt. Olin väga rahul, et olin lehed eraldi hakkinud ja toorelt lisanud, need krõmpsusid nii toredasti ja andsid hoopis teistsugust tekstuuri juurde (tekstuurid olid tõsiselt vahvad – kergelt vetruv nisu, pehme porgand, krõmpsuvad lehekesed). A.-le maitses ka hästi. Kokkuvõttes oli selle toidu peamine viga see, et liiga vähe.

***
Nr 3: cappelletti lillkapsaga.

Cappelletti on viimasel ajal üks odavamaid täidisega makarone, mida saada on. Küll kallimad kui pelmeenid (sest suhteliselt värsked ja seepärast lühema säilivusajaga), aga ka tunduvalt maitsvamad, seepärast olen katsunud endal üht pakki kogu aeg külmkapis hoida, juhuks, kui tahan midagi head, aga midagi keerulist ega aeglast teha ei viitsi.

Mul on helged mälestused sellest, kui head olid ükskord tortelliinid spargelkapsaga. Spargelkapsas pole praegu poes suurem asi, aga ilusat lillkapsast vahel leidub, täna oli üks lausa alla hinnatud, sest paarist kohast pealt natuke tumedaks tõmmanud. Neid paari koledat kohta oli kerge ära lõigata.

See tuli selline ülikiire toit: vist umbes liiter vett väikeses kastrulis tibakese soola ja näputäie tilliseemnetega (A. ema kogus neid mulle kunagi ja ma kasutan neid sellistes toitudes, kuhu ka värske till ise sobiks) kuumenema. Ise lammutasin sel ajal pool mõõduka suurusega lillkapsast peenemaks.

Vesi läks keema, lillkapsas sisse.

Kiskusin oma cappelletti-paki lahti ja mudisin natuke selle sisu, et see kõik üks klots ei oleks. Kui vesi oli uuesti keema läinud, ootasin mingi minuti (ise vahetasin sel ajal poekäiguriidest koduriidesse) ja lisasin makaronid lillkapsakeedusele.

Kui uuesti keema tõusis, keerasin kuumuse ära. Lisasin keeduvette veidi leeskputke. Hakkisin garneeringuks tilli.

Kurnasin liigse keeduvee ära (seda polnud eriti palju järgi jäänud), piserdasin peale sortsu oliiviõli ja tilgakese valge veini äädikat, jahvatasin natuke mingit soome maitseainet peale, sest see sisaldas peamiselt kuivatatud seeni ja seened tundusid sinna sobivat (retsept, millest ma inspireerusin, sisaldas šampinjone, mida mul ei olnud); jahvatasin ka musta pipart; puistasin toidu otse kastrulis tilliga üle, riivisin kõva juustu ja lisasin ka seda poe-riivjuustu nagu eelmiselgi retseptil.

Taldrikus võtsin kirsstomateid juurde, kõrvale jõin odavat valget veini. Oli päris hea kombo, kuigi need tomatid olid sellise õrna maitsega toidu kohta isegi veidi liiga vänged.

Teoreetiliselt oleks seda saanud ka salatina süüa (ühtegi liiga hanguvat komponenti ei olnud), aga siis, kui A. sööma hakkas, ta ikkagi soojendas (ainult tomateid võttis värskelt juurde), sest ta tahtis, et makaronid pruunistuks. Nüüd lehkab kogu majapidamine praetud lillkapsa järele.

Kaks suht kiiret pannirooga: lillkapsa-kartuli ja suvikõrvitsa ja üks kiire salat samuti pannikomponendiga

A. tegi vahepeal kanasuppi (ma ei oska sellest blogida, sest minu panus piirdus sellega, et valisin talle ühe kausikese sisse puljongi tegemiseks maitseaineid välja: tilliseemneid, apteegitilliseemneid, paar kuivanud leeskputkevart, paar kuivanud sellerivart, musta pipra teri, pooliku punase sibula, mis oli servast juba kuivanud – ja koorisin paar nässakaks läinud porgandit ära, puljongile maitset ja jumet ikka annavad.

Igatahes pani ta sinna supi sisse lillkapsast, pool jäi üle.Teiseks oli üle jäänud lihaküpsetamise kallerdist. Mis tundub nagu risotomaterjal, aga ma ei tahtnud risotot.

Lõpuks tegin nii:

puhastasin ja hakkisin 4 küüslauguküünt ja panin panni soojenema, võitükikese sinna peale sulama. Kui või oli vedel, puistasin küüslaugu sinna sisse.

Sedamööda, kuidas see edasi kuumenes, lammutasin pooliku lillkapsa väiksemaks ja lisasin pannile; koorisin kähku 3 kartulit, lõikasin pooleks ja viiludeks (kõige suuremal kartulil lõikasin need viiludeks lõigatud poolikud veel korra risti pooleks) ja puistasin samuti pannile.

Lisasin näputäie tilliseemneid, lõikasin kääridega peeneks ühe punase tšilli ja lisasin pannile.

Puistasin veel näputäie magusa paprika pulbrit peale, segasin kõik ära, lisasin väikese sortsu vett ja kummutasin praeleemekallerdise sinna otsa. Panin kaane peale ja jätsin hauduma.

Otsisin pooliku tillikimbu, hakkisin kõigepealt varred peeneks ja lisasin pannile; lehed jätsin ootele.

Siis mõtlesin, et teen toidu lisandiks küüslauguga saiapuru. Mul oli pool kuivanud ciabatta‘t, kangutasin sealt paar viilu lahti, murdsin peenemaks ja panin uhmrisse, kus tampisin veel peenemaks. Ja puhastasin-hakkisin veel ühe suure küüslauguküüne.

Selle aja peale oli hautis juba peaaegu valmis saanud, aga see praeleemekallerdis oli talle pisut… liiga kondiliimise aroomi andnud. Parandasin asja natukese sidruniga – lõikasin sidrunil justkui “kaane” pealt ära ja pigistasin toidu sisse ning pärast väikest mõtlemist pistsin selle tühjakspigistatud koore keset panni, kus oli natuke leent, panin uuesti kaane peale ja lasin niiviisi tõmmata. Pärast võtsin sidrunikoore välja ja viskasin komposti. Mõjus aroomile ja maitsele hästi.

Nüüd lükkasin panni kuuma raua pealt kõrvale ja panin asemele väikese panni, kus praadisin saiapuru hakitud küüslauguga kuldpruuniks.

Kõige viimase asjana hakkisin tillilehed peeneks ja puistasin toidu peale. Taldrikus lisasin salatiks tomatit ja puistasin kõige peale seda küüslaugu-saiapuru. See tegi justkui terve toidu toredasti krõmpsuvaks.

***

Ükspäev jälle praadisin kiiresti suvikõrvitsatükke saiapuru ja küüslaugutükikestega läbisegi, lisasin peekoniribasid – A. oli vahepeal sellist verivorsti ostnud, kus pakis oli kõvasti peekonit kaasas ja see oli verivorstipraadimisest üle jäänud -, sõin tomati ja riivjuustuga, õuest tõin natuke liivateed ja iisopit peale (iisopilehed on miinuse-plussi vahel kõikuva ilma käes küll üsna ära närbunud, liivatee lokkab edasi).

***

Täna võtsin tükeldasin pool küpsepeeti taldrikule (teise poole jätsin A.-le selleks ajaks, kui tema süüa tahab) ja pudistasin feta tüüpi lambajuustu peale, pannil praadisin leivapudi, seesamiseemneid, koriandriseemneid ja ikka veel sellesama peekoni tükikesi ja puistasin selle sinna otsa, õuest tõin paar oksakest imekombel närbumata piparmünti ja hakkisin kõige otsa, piserdasin oliiviõli. Maitsesin ja leidsin, et ka paar tilka palsamiäädikat kulub ära. Nii oli hea.

Makaronid lillkapsaga ja kartul suvikõrvitsaga

Poes oli vana “parim enne” möödas seepiatindiga makaronilipsukesi, haarasin kaasa, sest odav pipstükk. Ja samamoodi allahinnatud väikese lillkapsa

Vesi soolanatukesega keema ja ise lillkapsast lammutama; kui keema läks, makaronid ja lillkapsatükid sinna sisse. Keesid mingi 6-7 minutit. Kurnasin ära, panin pannile natuke oliiviõli ja natuke võid, valasin poti sisu sinna otsa, hakkisin pool punast sibulat ja puistasin peale, tõin õuest veel estragoni, harakputke ja hästi natuke aed-liivateed, hakkisin ka selle sinna otsa. Süües võtsin natuke juustu peale.

Maitses hästi, aga kõht hakkas pärast pahandama, nähtavasti pole veel lillkapsa-suguse hardcore’i jaoks valmis. Iseenesest üllatav, et aedoad ennist kõhusõbralikumaks osutusid, võiks ju arvate, et kaunviljad on kah karm värk.

*

Täna lihtsalt praadisin kartulit, suvikõrvitsat, sibulat ja grillvorstitükke (kogus meile kahe peale: 3 suurt kartulit, 1 keskmine sibul, 2 väikest suvikõrvitsat ja 2 grillvorsti – kõik peale sibula läks poolviiludeks, st pikuti pooleks ja siis veel viiludeks, sibula lõikasin veerandviiludeks). Aed-liivateed puistasin peale, tomatit ja rohelist (vesiheina peamiselt) võtsime taldrikus juurde.

Kui on küllalt jahe, et midagi keeta

Nagu öeldud, elasime ma palaval ajal peamiselt salatist-muidurohelisest-tomatist-kurgist, millele lisasin vahel kodujuustu, vahel näiteks marineeritud räime (poe omad, mingid räimerullid). A. võttis veel ühel päeval julguse kokku ja keetis kuumustpõlgavalt paar muna, millega saime oma salateid täiendada. Kui tundus, et muidu jääb vesiseks, pudistasin lihtsalt mingit leiba salatile vahele, ei viitsinud seda isegi praadida (olen avastanud, et mulle meeldib toidu sees leib ka niisama).

Nüüd on jahe, nüüd saab juba rohkem keeta.

Ühel varasemal jahedamal päeval tegin sellist suht kiirtoitu nagu makaronid lillkapsaga: keetsin spiraalmakarone (fusilli), samal ajal harutasin pool lillkapsast väiksemateks tükkideks; kui makaronid olid poolel maal (väga al dente), pudistasin lillkapsatükid samuti potti, keetsin koos lõpuni. Peale selle lisasin sinna maitseks natuke tilliseemneid (sest värsket tilli mul aias ei kasva, muidu paneks seda). Kui oli valmis ja ma olin vedeliku ära valanud, siis lisasin veel maitserohelist (konkreetsel juhul: natuke aed-liivateed, rohkem estragoni, oksakese leeskputke; umbrohust natuke metsharakputke ja naati) ja hakitud küüslauku. Taldrikus pudistasin riivjuustu peale.

A. tahtis hiljem süüa, õnneks kannatas seda toitu suht hästi panni peal soojendada.

*

Eile keetsin üle tüki aja kartulit, sõime seda kodujuustu, sinepiräimede, keedumuna ja värskete köögiviljadega – mina võtsin tomatit ja kilekotikurki ja sibulat, A. võttis minuteada tomatit ja värsket kurki (ja tema, kes sõi seda toitu jälle hiljem, praadis jahtunud kartulid üle). Mitmesugust heina tõin õuest ka (seda, mis pimedas kätte sattus – toas selgus, et natuke estragoni, natuke iisopit, natuke murulauku; kõrrelised viskasin välja).

Kilekotikurki olin pool nädalat varem teinud pmst selle retsepti järgi, ainult et kuna mul tilli ikkagi ei kasva, panin sinna kotti sellise maitsetaimekombo: mustsõstralehti, üks vaarikaleht, estragonivarred (lehed sõin mingi salati peal ära), tilliseemneid, sinepiseemneid ja küüslauku. Need kurgid on võrdlemisi maitsvad tulnud, sellised karged, aga ei meenuta mul eriti hapukurki, võib-olla sellepärast, et see külmkapp, kus ma neid hoian, on VÄGA külm, napilt üle nulli (ja külmust ei saa maha keerata, sest siis läheb sügavkülm liiga soojaks). Kuna ma hoidsin neid seal kilekotis selle aeglase hapnemise tõttu ilmselt kauem, kui algses retseptis mõeldud, tuli mõni alumine kurk ka väga soolane. Neid sõin ma võileiva peal tomatiga kombineeritult – muidu tahan ma tomati peale soola, aga sellise kurgiga polnud vaja.

*

Täna lammutasin ma lillkapsa teise poole tükkideks, keetsin neid vähese (soolaga maitsetatud) veega -aga mitte liiga pehmeks, st olin keetmise juures valvas. Kui ma keeduvett ära hakkasin valama, tundus see äraviskamiseks liiga isuäratav, ilus korralik lillkapsapuljong, nii et valasin ta igaks juhuks kruusi (seda oli vast mingi 120-150 ml).

Seejärel praadisin eilseid kartuleid ja lisasin paar kanalihatükki (A. oli palavuse ajal poest toonud sellist poolfabrikaati nagu röstitud kanafilee viilud, et salati juurde võtta, ilma et peaks ise kuumutama, aga neid oli üle jäänud).

Ja selle aja peale olin otsustanud, et teen lillkapsaleemest kastme; kuni kartul praadis, otsisin külmkapist sinna seisma jäänud kuivatatud tomatitega või nurgakese (pakuks, et umbes 1 spl) ja ühe Nopri võileivamäärde, mis ähvardas muidu varsti pahaks minna; tõin õuest jälle samu rohtusid, mida eelmise lillkapsatoidu jaoks (st estragoni, liivateed, metsharakputke, naati ja leeskputke pluss natuke murulauku), hakkisin ära ja ja puhastasin-hakkisin ka ühe küüslauguküüne.

Panin siis väikese kastruliga selle tomativõikillu kuumenema. Kui see oli kastruli põhjas laiali läinud, lisasin hakitud küüslaugu ja peaaegu kohe 2 kuhjaga tl jahu; nühkisin jahu võiga segamini, lasin natuke pruunistuda ja valasin siis lillkapsaleeme peale. Segasin, kuni oli ühtlane, siis lisasin võileivamäärde, segasin uuesti ühtlaseks ja lisasin natuke seda maitserohelist, mis ma õuest toonud olin ja ära hakkinud. Siis keerasin ka tule ära ja lasin jääksoojuse peal rahulikult pakseneda.

No ja edasi lihtsalt võtsin kartulit, kanatükke, lillkapsast ja sousti. Päris lahe oli üle tüki aja jahukastet süüa. Kõrvale hakkisin veel tomatit ja peale pudistasin natuke riivjuustu. Ja kui tundus, et sousti on nii palju, et kartuliga ei korja kokku, pudistasin leiba (sedapuhku oli üks ciabatta) juurde.

Kartul, lillkapsas, kaste (ja kaks poekalatükki)

Tõin turu pealt uued noored kartulid, sibulat ja kaks pisikest lillkapsast. Panin lillkapsa ja kartuli kummagi eraldi potiga (natukese soolaga) keema (kartulid viskasin kohe vette, lillkapsa siis, kui vesi kees), lillkapsad lammutasin veel poole keemise pealt väiksemaks.

Lillkapsas sai muidugi rutem valmis, võtsin keemast ära, aga ei kurnanud. Panin panni sinnsamma veel soojale pliidirauale, keerasin kuumust juurde, hakkisin kiiresti ühe keskmise sibula ja panin natukese kuivatatud tomatitest üle jäänud õliga praadima, niipea, kui nad olid praadima läinud, keerasin kuumust uuesti maha, panin pannile kaane peale, kurnasin kartulid ära ja läksin aeda rohelist otsima.

Aiast tõin peotäie pisikesi kortsus naate, mets-harakputke küljest kitkutud lehti ja natuke estragoni.

Tagasi jõudes lisasin pannile 3 tl jahu, röstisin kergelt läbi (pannilabidaga segades), sinna peale valasin lillkapsa pealt keemisel tekkinud lillkapsapuljongi. Ja segasin veel, et ühtlane saaks.

Siis lisasin mingi 150 g hapukoort (st selle umbes kolmandiku, mis oli 500 g pakki alles jäänud), segasin jälle läbi; hakkisin naadid ja panin kastme sisse.

Kaste oli paksuvõitu, lisasin veidi vett. Hakkisin harakputke ja estragoni. Maitsestasin veel soolaga. Lisasin hästi väikese tilga Worcesteri kastet.

Nüüd tuli A, kes pani kartulitest vabanenud pliidirauale väikese panniga kaks poest ostetud praetud saidatükki üle praadima.

Kui see sai valmis, siis sõime: mina kartulit, lillkapsast, kastet ja kala, A ilma kartulita, sest ta väitis, et nii on lihtsam arvutada.

Üldiselt oli hea ja kaste tuli ilus roheline, aga ma arvan, et rohelist oleks võinud veel rohkem olla, praegu ei olnud nende rohtude maitset väga tunda, ma oleks rohkem tahtnud.

Läätse-tomatisupp

Mul istub tegelikult mustandites üks hiidpostitus, kus on põgusalt üles märgitud kõik vahepealsed toidud, mis pole just päris põhimõttel “tõin poest kotletti ja praadisin ära”. Aga selle vormistamine võtaks nii palju aega, et vahepeal hakkan uusi toite jälle üles laskma, selle asemel, et neid mammutpostituse sappa lisada ja lisada ja lisada.

Niisiis. A. tegi viimati kanasuppi (mina panustasin niipalju, et pärast vahukorjamist ja kana kerget keetmist nokkisin liha karkassi küljest ära, panin kondid tagasi vette ning lisasin 1 poolekslõigatud sibula, vürtsi, pipart, loorberit, viilu kalganit, natuke värsket ingverit, koriandriseemneid, apteegitilliseemneid ja pool tähtaniisi, ühesõnaga – panin puljongikeetmise asjad keema); sinna sisse pani ta porgandi-selleri-kartuli kõrval ka lillkapsast ja lillkapsast ümbritsevad lehed, mis nägid täitsa head välja, jäid üle. Suurem osa sellerit samuti.

Täna mõtlesin, et ei viitsi poodi minna, peab vist mingitest konservidest süüa tegema, aga sahvrisse uudistama minnes avastasin selleri ja need lillkapsalehed.

Ja siis tegin sellise toidu: hakkisin 2 viilu suitsupeekonit ja 1 sibula peeneks, panin poti põhja hauduma; tükeldasin 1 sellerisüdamiku ja selle varreköndid (varte ülemised otsad olid A. supi sisse läinud) sinna otsa; tükeldasin 1 suure porgandi sinna otsa ja segasin. Lõikasin lillkapsalehtedel-vartel koledad kohad ära ja tükeldasin ära; hakkisin 1 küüslauguküüne ja panin ka need kõik sinna juurde. Lasin natuke aega haududa ja lugesin tv-troope. Siis tühjendasin sinna 1 purgi tomatikonservi (see tavaline väike purk, vist 250 ml), lisasin 1 l vett ja umbes 100 g läätsi ja lasin keema. Keetsin tükk aega. Kui veel porgand ega lääts päris pehme polnud, tükeldasin umami heaks 3 kuivatatud tomatit supi sisse. Ja 1 rukkileiva viilu sisu (koorukesed sõin niisama ära). Lasin veel keeda. Kui lõpuks oli piisavalt pehme, lisasin natuke köögiviljapuljongi pulbrit, 3 näputäit peenikesi lühikesi niitnuudleid, lisasin veidi pruuni suhkrut, provanssaali maitseainet, majoraani ja musta pipart (otse supi sisse jahvatasin) ja keerasin tule ära. Lõpuks lisasin natuke soola ka, sest kuivatatud tomatid ja köögiviljapuljong polnud ikkagi terve supi jagu soola andnud.

Jäin rahule. A. jaoks oli kell liiga palju, tema sööb seda homme (tema sõi täna maksakotlette, mida ma eile poest tõin ja millest mina sõin oma jao eile).

Mis ma Český Krumlovis sõin

Lühike ja üldjoontes õige, aga oma liigses üldistavuses ebatäpne vastus oleks “pitsat ja kummikomme,” sest tõesõna. Need kaks olid minu põhilised toidugrupid.

Sest poed lähevad seal kell kuus või seitse õhtul kinni ja suurem jagu restorane lõpetas kell kümme õhtul köögi töö, meil oli aga tavaliselt mahti linna peale minna alles hilja õhtul. Niisiis sõime ennast läbi terve menüü selles ainsas pitsakohas, mis südaööni süüa andis.

Ja kummikommide najal hoidsin end tantsutundide vahel püsti, sest pea kõik tunnid läksid üle aja, nii et nende vahele jäi tüüpiliselt 5 minutit, heal juhul 10 – millega jõuab natuke vett näkku visata, natuke vett endale sisse kallata ja paar kummikommi suhu loopida. Ja niiviisi läks terve hommikune sessioon poole üheksast poole kaheni (ametlikult), misjärel oleks pidanud olema pooletunnine söögipaus, aga kuna praktikas läks sageli kaheni ja sinna otsa tulid juba uued tunnid, võis minna ka nii umbes veerand või poole viieni. Ja pea kõik selline materjal, mis tahab eelkõige head ajutööd (näiteks “kuidas koordineerida käsi, jalgu ja kastanjetisõrmi”); ning suurem osa tahtis ka kõva võhma. Jumal tänatud, et ma Prahast selle juraka kummikommipaki olin kaasa haaranud.

Selle elustiili peal läksin ma nii heasse füüsilisse vormi, et mind võiks pitsa-kummikommidieedi reklaamplakatiks kasutada – ma olen näiteks ennegi kehatüve lihaseid treeninud, sest need on tantsides jube kasulikud, aga nüüd tuli see esimene kord elus, kus ma hakkan neid lihaseid ka nägema.

Neljandal päeval murdusin ja jätsin balletitunni ära, siis tekkis päevakavva tegelik söögipaus ja selle tarbeks oli mul kuidagi õnnestunud endale isegi natuke poeskäiguaega kangutada.

Üks selline isetehtud söömaaeg oli minu tavaline: lasin 2 viilutatud suvikõrvitsat sibula ja küüslauguga + natukese allah. suitsulihaga panni pealt läbi, praadisin seejärel sama panni peal nisuleivakuubikuid, tõstsin need praetused üksteise otsa taldrikule, lõikusin tomateid ja pudistasin kohalikku (väga soolast, väga maitsvat) valget juustu otsa, nämm-nämm. Kuna olen harjunud süüa tegema kahele, moosisin paar poolakat endaga toitu jagama, vastutasuks sain nende oliiviõli, mida salatile piserdada.

Teinekord olin hankinud ühe lillkapsa, keetsin selle vähese veega kergelt ära, praadisin pannil võiga saiapudi küüslauguga, pudistasin lillkapsatükkidele otsa, riputasin riivjuustu peale ja hakkisin kirsstomateid kõige otsa. See oli väga maitsev, aga jällegi jäi üle. Järgmisel päeval proovisin soojendada, sest olin jahtunud või suhtes umbusklik, aga nii sulas juust kahjuks vintskeks. Ülejärgmisel päeval sõin viimase otsa külmalt ära ja nii oli tunduvalt parem.

Poolakad tegid ükspäev jälle sellist huvitavat toitu, et võtsid kikerhernekonservi vedeliku, kloppisid vahtu, lisasid jahu ja tiba soola, tiba suhkrut, kastsid õunaviile sinna sisse ja praadisid panni peal. See oli üks väga mõnus magustoit.

Hommikusöögiks sõin tavaliselt koorejogurtit või kohupiima rosinate või moosiga. Mõnikord bryndza-võileibu tomatiga ka (bryndza on selline soolane Kesk-Euroopa lambakohupiim, Ungaris juhtúró nime all tuntud, ja mina unistan ajast, mil keegi seda ometi Eestisse importima hakkab), aga enamasti pruukisin neid pigem lõuna-aja kiireks ampsuks (kui ma balletitunnid ära jätsin – või sellel ühel korral, mil ametlik pooletunnine söögipaus tõesti söömiseks aega jättis). Kui bryndza otsa sai, pruukisin selle asemel üht kohalikku lillepildiga fooliumpakendis toorjuustu, ka see oli v. hea.

Jalgpallikõrvane 5 – veel üks kanasupp

Ausalt öeldes ei tea, mida me vahepeal muud oleme söönud, sest mul oli vahepeal tantsimisega paras hullumaja ja vahepeal tuli ka väljas süüa (näiteks Pärnus ja Viljandis). A. ostis vahepeal kanakintse ja praadis, ma mäletan, et ühe neist sõin ma ära; siis tegi ta tatart ja praadis mingeid poekotlette ja ma sõin ka sellest osa ära; ja vahepeal ep. toodud mureleid ja saiakesi. Paar päeva võis mööduda üleni võileivasöömise tähe all. Ah jaa, pärast tantsumaratoni, kui olin esimest korda välja maganud, tõin poest allah. täidetud mune ja me sõime need peaaegu kõik ära.

Nüüd tegime kanasuppi – A. pani kana (miinus kintsud, tiivad ja rinnafilee) keema ja kooris vahu; puhastas ja tükeldas mitu porgandit ja 1 suure sibula ja paar kartulit; mina panin seejärel puljongisse 2 vürtsitera, 1 loorberilehe, näputäie valge pipra teri, natuke apteegitilli, natuke päristilli seemneid, natuke koriandriseemneid, hakkisin mitu küüslauguküünt ja panin paar sibulatükki ka (neist, mille A. oli supi sisse panekuks lõi, kõige vintskema välimusega), siis tuli meelde õuest tilli tuua ja panin tillvarsi ka; nokkisin kontide küljest liha lahti ja panin kondid tagasi leeme sisse. Nii kees see puljong terve Rootsi-Šveitsi mängu teise poolaja; kahe mängu vahel nokkis A. vahukulbiga sodi puljongist välja; mina panin kartuli-porgandi supi sisse ja tükeldasin lillkapsa; kui kartul-porgand keema läksid, lisasin sibula ja lillkapsa. Kõige lõpuks, vahetult enne uut mängu, lisasin A. tükeldatud filee ja keerasin tule ära; hakkisin veel 1 küüslauguküüne ja lisasin supile; kõige lõpuks panin ka selle keedetud liha, mille ma olin ennist kontide küljest ära nokkinud. Tahtsin hapukust ja tükeldasin seepärast ühe pooliku tomati supi sisse juurde; lisasin 1 suure tl võid ja hakkisin tilli, millest osa panin kohe supi sisse, osa jätsin taldrikus garneerimiseks.

Magustoiduks sõime saiapoest ostetud rabarberistritslit ja maasikaid.

Tuleb märkida, et nii keevalise mängu ajal nagu Inglise-Columbia on ohtlik süüa, kurku võib tõmmata. Ma natuke tõmbasin, aga õnneks õigesse kurku.

Ülejäägitoidud pärast pühi

Sellest, et kõigepealt soojendasin ma seesamiseemnetega porgandisalati pooleli jäänud tatra-õunasalatiga üles pannil, mis oli maitsva vürtsise kanamarinaadiga koos, kirjutasin ma juba uusaastaöö toitude postituses. (Nämm.)
Sellest, et ma pikendasin peo ajaks pigem lisandiks mõeldud peedi-kartuli-porgandi-munasalatit konservherneste, heeringa, värske hapukapsa, majoneesi, maitsestamata jogurti ja sibulaga, nii et sellest sai iseseisev salat, kirjutasin ka. Seda sõime 2. ja 3. jaanuaril. Mina lõikasin sellele vahepeal juurde ka vanast aastast jäänud A. küpsetatud praadi, A. ise enam ei julgenud, kuigi minu arust oli maitse tiptop.

4. jaanuaril läksin ma murelikuks, et esiteks: mis saab sellest detsembri lõpul ostetud hapukapsast, mis loomulikult kõik peedisalatisse ära ei läinud?
Tõin poest üle läheneva kuupäevaga ja alla hinnatud väikese suitsulihatüki ja sibulat, et teha leedukate Kööginurga retsepti järgi nn Baieri hapukapsasalatit, mis on tglt kiire hautis (hapukapsale puljong peale ja hautada mingi 20 minutit, suitsuliha praadida sibulaga, siis segada kõik omavahel ära).
Kodus meenus aga veel üks mure: mis saab salatist ülejäänud konservhernestest?

Guugeldasin, kas keegi on juba teinud hernestega hapukapsasuppi ja kuidas oli; leidsin oma rahuldustundeks, et keegi oligi (küll külmutatud hernestest) ja kiitis, kommentaatorid ka. Kiidusõnad olid sageli küll rubriigist “kes oleks selle peale tulnud, et hapukapsast supi sisse panna? milline geniaalne mõte!” Oh neid välismaalasi küll.

Siis meenus, et trupi jõulupeost oli ka lillkapsatükke üle jäänud. Need olid veel korras, kuigi lõikepindadelt tumedaks tõmmanud. Lõikasin lõikepinnad ära.

Porgandit olid lahked külalised vana-aastaõhtuks kaasa toonud, kohe varudega.

Supi tegin seega nii: kõigepealt praadisin potipõhjas hakitud sibulat (1) ja viilutatud porgandit (kah 1, hästi pikk), pudistasin veidi köömneid ja koriandrit juurde. Tükeldasin tolle suitsulihatüki sinna juurde. Võtsin poti, milles ma olin maksa hautanud ja kus oli enam-vähem glasuuriks tardunud marinaad (soja, heeres ja vürtsid pluss maksast väljahaudunud mahlad, sisuliselt üliredutseeritud puljong, peaaegu puljongipulber) alles, lisasin sellele kruusitäie vett ja leotasin natuke; siis kurnasin läbi jõhvsõela maitseained välja ja valasin selle vedeliku puljongiks potti teiste asjade otsa. Lõikasin hapukapsast (kogus: umbes pool selle väikese pangekese täit, millega teda poes müüakse) peenemaks, panin selle potti ja loputasin veel paari kruusitäie veega hapukapsapange – see läks samuti supivedelikuks. Kui keema läks, lisasin lillkapsatükid. Lõpuks pudistasin natuke provanssaali ürdisegu juurde, igasugused liivateed ja majoraanid võiks kapsaga ju sobida.

Ja siis sõin. Mulle maitses hirmsasti, näiteks kaks väga erinevat kapsast sobisid väga hästi – lillkapsa mahedus tasakaalustas hapukapsa vängust. A. kaebas, et soolane, võib-olla oli asi selles, et ma kiirustasin söömisega ja magedad komponendid (porgand ja lillkapsas) ei jõudnud hapukapsast, suitsulihast ja sojamarinaadist puljongisse tulnud soola endasse võtta ja maitse polnud veel ühtlustunud. Aga ma pole ehk õige hindaja, kas see asi paranes järgmistel päevadel või olekski pidanud tasakaalustamiseks rohkem porgandit panema, sest mulle maitses nagunii kohe. Rukkileiba sõime kõrvale.

5. jaanuaril sõime samuti seda suppi.

6. jaanuari õhtuks tegin ma vahepeal kõrvitsapirukat (toorjuustu ülejääkidest) ja oahautist, millest ma tegin eraldi postituse; 7. jaanuaril lahendas A. oahautise ülejääke ja mina lõpetasin supi ära (lisaks muudele headele omadustele tuli välja, et see supp ka seisab hästi).

*

Ja siis avastasin, et need keedupeedid, mis ei olnud vana-aasta õhtul salatisse mahtunud, olid koore pealt hallitama läinud; ja et vana aasta lõpul ostetud verikäkil on “parim enne” juba eile ära olnud.

Koorisin peedid ära ja inspekteerisin – hallitus ei olnud läbi koore sisse jõudnud, aga peedid ise osutusid üllatavalt vintskeks, ilmselt olid need, mis olid keedes kõige peal olnud ja veidi veest välja jäänud – ma keerasin neid keemise ajal, aga ju siis ei piisanud.

Praadisin ühe panni peal verikäki viiludena ära; siis panin samale pliidirauale teise panni, tiba õli pannile, lõikasin ka peedid viiludeks ja praadisin. Üritasin praadida nagu šnitsleid, st ilusti ümber keerata, aga tükid olid veidi liiga väikesed, nii et lõpuks ikka lihtsalt segasin.

Lisasin praadimise ajal ka köömneid ja koriandrit. Kui leidsin, et on juba praadinud küll, piserdasin palsamiäädikat peale; natuke provanssaali maitseainet ja kuna ma tahtsin natuke sooje vürtse ka, siis ka garam masalat (pmst tahtsin ma eelkõige nelki ja kaneeli panna, aga ei viitsinud nelki uhmerdada ja muud garam masala komponendid olid kõik sellised, et võiks sobida küll). Natuke pruuni siirupit sortsasin ka.

Ja siis oligi selline toit, et võtsin ühe taldriku peale verikäkiviile ja peeti ja sõin. Algul valasin taldrikule ka väikese loigukese rjaženkat, et verikäkitükke selle sisse kasta, aga kui see otsa sai, leidsin, et see ei anna midagi olulist juurde, ja sõin niisama edasi.

No ja kõige sellega saidki ülejäägid enam-vähem otsa (hapukoort ja majoneesi on siiani, aga need ei lähe vast nii ruttu käest ära).

Nüüd vahepeal polegi mul eriti söögitegemisest kirjutada olnud, sest süüa on teinud A.: kõigepealt pannkooke ja seejärel tegi ta ahju kütmise kõrvalt järjekordse kanaprae. Seda sööme kindlasti veel mitu päeva (esimesel päeval: porgandisalati ja tatraga).