Kartul, lillkapsas, kaste (ja kaks poekalatükki)

Tõin turu pealt uued noored kartulid, sibulat ja kaks pisikest lillkapsast. Panin lillkapsa ja kartuli kummagi eraldi potiga (natukese soolaga) keema (kartulid viskasin kohe vette, lillkapsa siis, kui vesi kees), lillkapsad lammutasin veel poole keemise pealt väiksemaks.

Lillkapsas sai muidugi rutem valmis, võtsin keemast ära, aga ei kurnanud. Panin panni sinnsamma veel soojale pliidirauale, keerasin kuumust juurde, hakkisin kiiresti ühe keskmise sibula ja panin natukese kuivatatud tomatitest üle jäänud õliga praadima, niipea, kui nad olid praadima läinud, keerasin kuumust uuesti maha, panin pannile kaane peale, kurnasin kartulid ära ja läksin aeda rohelist otsima.

Aiast tõin peotäie pisikesi kortsus naate, mets-harakputke küljest kitkutud lehti ja natuke estragoni.

Tagasi jõudes lisasin pannile 3 tl jahu, röstisin kergelt läbi (pannilabidaga segades), sinna peale valasin lillkapsa pealt keemisel tekkinud lillkapsapuljongi. Ja segasin veel, et ühtlane saaks.

Siis lisasin mingi 150 g hapukoort (st selle umbes kolmandiku, mis oli 500 g pakki alles jäänud), segasin jälle läbi; hakkisin naadid ja panin kastme sisse.

Kaste oli paksuvõitu, lisasin veidi vett. Hakkisin harakputke ja estragoni. Maitsestasin veel soolaga. Lisasin hästi väikese tilga Worcesteri kastet.

Nüüd tuli A, kes pani kartulitest vabanenud pliidirauale väikese panniga kaks poest ostetud praetud saidatükki üle praadima.

Kui see sai valmis, siis sõime: mina kartulit, lillkapsast, kastet ja kala, A ilma kartulita, sest ta väitis, et nii on lihtsam arvutada.

Üldiselt oli hea ja kaste tuli ilus roheline, aga ma arvan, et rohelist oleks võinud veel rohkem olla, praegu ei olnud nende rohtude maitset väga tunda, ma oleks rohkem tahtnud.

Advertisements

Kartulid kala, umbrohu jms rohelisega; primitiivne tatrasalat; peen, aga lihtne magustoit

Üleeilsest üle jäänud keedukartulid sõin ära kalakonserviga (sardiinid õlis, poolik karp), lisades lehtsalatit, vesiheina, tilli, leeskputke, peterselli ja murulauku ning tomatit. Veidi majoneesi ja kaks viimast musta oliivi ka. Taldrikus kahvliga segamini, odavat Itaalia roosat veini kõrvale.

Täna leidsin lõuna paiku, et A. dieettoitumisest on poole väikese kausi jagu keedutatart üle jäänud. Tegin selle kähku salatiks: värske kurgi, marineeritud kurgi, suitsuvorsti, tomati, majoneesi ja kreeka jogurtiga.

Magustoiduks korjasin marju (vaarikaid, natuke punaseid, palju musti sõstraid, võtsin kreeka jogurtit ja mett peale, pudistasin kaeraküpsist otsa. Korjasin veidi ka neid imelikke valgeid metsmaasikaid, mis meil aias ise on kasvama läinud – kas need on kuumaasikad? – aga ei hakanud kuhugi segama, neid on selleks liiga vähe ja liiga õrna maitsega.

Pärast reisi

(Hulk reisieelseid mustandeid ootab avaldamist, aga las nad natuke veel olla.)

Reisilt tagasi tulles tegin esialgu pidevalt salatit: A. on otsustanud dieeti pidada, kaalub kõik oma toidu üle ja kalkuleerib, selle tulemusel ei õnnestu mul temaga enamasti koos süüa ja ma olen teinud mitu üheinimesetoitu.

Salat 1: lehtsalat, hunnik umbrohtu (peamiselt vesiheina), tomatit, musti oliive (purgis olid kiviga, enne salatisse panekut kiskusin kivi välja), fetat. Head valget leiba kõrvale.

Salat 2: lehtsalat, hunnik umbrohtu, murulauku, natuke tomatit, soolaforelli (A. ostis seda mingi poolekilose paki, sest niiviisi oli suht odav kilohind), majoneesi. Siia sõin vist kah head valget leiba kõrvale.

Siis oli üks hommikusöögiomlett: veidi vähem kui pool purki veidi vanavõitu, aga mitte veel pahaks läinud kodujuustu, kaks muna, see kõik segamini. Praadisin sama panni peal musta leiva pudi, mis läks pärast garneeringuks. Omleti peale panin jälle natuke soolaforelli ja kõvasti umbrohtu, natuke tomatit. Kõht sai väga täis.

Samal päeval keetsin lõunaks noori värskeid kartuleid, panin soola ja võid peale, sõin kõrvale lehtsalati-vesiheina salatit, riivisin selle kõige peale veel natuke kõva juustu.

Kartuleid jäi üle, A. ei tahtnud mingil kalorilisel põhjusel neid ära süüa, ma tegin neist õhtusöögiks endale kiirsalati (kartulid, konservheeringas, murulauku, natuke lehtsalatit ja umbrohtu).

Täna tegi A. meile mõlemale süüa, sest meie söögiajad sobisid ja ega mul tema dieettoitude vastu midagi põhimõttelist ei ole. Toit: kummalegi 1 viil suhteliselt taist liha, praeahjus küpsetatult; tatart; lihaleent selle niisutamiseks; riivitud porgandist salatit. Mina võtsin majoneesi ka.

Aga kuna ma olin paar päeva tagasi põldube ostnud ega tahtnud neid pahaks minna lasta, tegin hautist: paar lihaga konti suitsutatud supikogust ja hakitud sibul natukese õliga poti põhja praadima; kui paar porgandit hakitud said, läksid sinna juurde; seejärel tükeldasin kümmekond väikest kartulit (koorimata, sest noored) sinna juurde ja lisasin vett; puhastasin pool kilo kauntega põldube (st oad kauntest välja, kestadest koorima ei hakanud, sest ega ma mingi prantslane ei ole). Maitseks: juba hautamise ajal kuivanud tilli ja leeskputkevarsi; ja leeskputkelehti, kui oli peaaegu valmis. Kastme paksenduseks ühe pudiks läinud musta leiva tükke. Soola polnud peaaegu vaja lisada, sest neist suitsukontidest (ja leivast) tuli päris palju soolast maitset. A. arvas, et seda toitu julgeb ta süüa küll.

Ja täna ennelõunal tegin tarretist. Ma olin juba eile korjanud natuke punaseid sõstraid, moosisuhkruga natuke aega keetnud ja seejärel läbi sõela ajanud – teaduslikust huvist, et näha, kas see hakkab pektiinist ise tarduma. Ei hakanud, võib-olla vähe keetsin. Aga sellisest kissellikonsistentsiga vedelikust sai vahukoorega tarretist teha: valasin umbse 35 g želatiinile kuuma vett peale ja segasin meilide lugemise kõrvalt hajameelselt, kuni ühtlaselt vedelaks läks; segasin sõstrapüreega (mida oli üks magustoidukausitäis, arvatavasti mingi 200-250 ml); lisasin suhkrut, sest liiga vähe oli magus; lisasin skyri; ajasin paki vahukoort 3 tl suhkruga vahtu ja segasin kõik ära, ilu pärast loopisin terveid sõstraid hulka. Panin külma ja mõtlesin poole tardumise pealt veel sõstraid sisse loopida, aga hiljaks jäin, see tarretis tardus palju rutem kui varasemad rabarberitarretised. Ju sellepärast, et vedelikku oli želatiini kohta vähem kui varem. Tänu sellele sai ka piisavalt vetruv tarretis, et isegi A. oli nõus proovima. Hästi ilusat roosat värvi ja peene maitsega.

Kalakastmega nuudlid veidi teistmoodi

Läheb üles minevikupostitus, sest enne polnud mahti mustandeid ära vormistada. Seda toitu tegin kiiruga 23. veebruaril.

Ma olin koju jõudes näljane, meil oli poolik kalakonserv ja sellisest on tavaliselt hea teha nuudlite kõrvale seda kalakastet.

Ainult et kui ma olin juba rosinad veiniga likku pannud, avastasin, et ainuke sibul on endale pealsed kasvatanud ja pehmeks läinud.

Otsustasin, et teen ikka kastet, aga küüslauluga – ja kui ma küüslauku võtma läksin, nägin ma ka ingverijuurikat ja mõtlesin, et okei, teeme seekord eksootiliselt. Lisasin selle idee peale veinis ligunevatele rosinatele ka ühe pisikese tšillikauna (pudiks tehtult). Ja kui juba niiviisi aasiapäraste maitseainetega, siis keedan ka munanuudleid.

Niisiis panin nuudlivee keema, ise praadisin kõigepealt kuiva panni peal päevalille- ja apteegitilliseemneid ja hakkisin küüslauku (3 küünt) ja ingverit (veidi väiksem kui pöidlasuurune tükk vist, igatahes umbes sama kogus nagu küüslauku); lisasin pannile veidi õli ja küüslaugu-ingveripudi; seejärel lisasin kalakonservi kogu oma leemega ja viskasin veinirosinad takkajärgi ja hautasin. Hautamise käigus lisasin veel veidi veini ja pigistasin natuke sidrunit ka ja litsusin kalatükke peenemaks. Ja kui nuudlid olid valmis, siis kurnasin nad ära (mitte liiga hoolikalt) ja segasin panni peal soustiga ära.

Tulemus? Tuleb möönda, et sibulaga oleks siiski parem (sibul ja kala on lihtsalt nii taevalik kombo). Aga ka nii oli hea – võib-olla oleks veel parem olnud, kui ingver oleks noorem olnud, praegu oli kiudusid hamba all veidi liiga palju tunda.

Teisest küljest: need konkreetsed munanuudlid – ühed saksa omad, võrdlemisi jämedad ja tugeva konsistentsiga ka keedetult – sobisid väga hästi päevalilleseemnetega, oli kuidagi kohutavalt võluv, kui nad korraga hamba alla sattusid.

See kõik ei tundunud kusjuures süües kuidagi eriliselt vürtsine, mis on üllatav – oleks arvanud, et ingver teeb asja vängemaks.

Palava ilma toidud

Ma mõtlesin kõigepealt kodujuustusalatit teha, aga olin liiga näljane, et kodujuustu järele minna. Pakkusin A.-le välja, et teen arbuusisalatit (meile oli arbuusi siginenud) ja sööme seda maksakotlettide kõrvale. A. nõustus. Lõpuks kujunes nii, et ma tükeldasin kaussi tomatit, lehtsalatit, sibulat, piparmünti, oliive – ja selle aja peale leidis A., et ärme panegi arbuusi, sööme arbuusi niisama. Seepeale riivisin ma salatile veel juustu peale, siputasin natuke soola ja piserdasin oliiviõli. Ja sõimegi seda maksakotlettidega.

Niiviisi jaksasin enne poe kinnipanekut sealt kodujuustu, majoneesi ja heeringat tuua.

Järgmisel päeval keetsin suht varakult viimased kartulid ja 2 muna ära, seejärel sõime kumbki omasoodu – A. võttis kartuli ja muna juurde lihtsalt kodujuustu ja heeringat rohelise sibulaga. Minul ei olnud tükk aega erilist isu – enne ujumaminekut mõtlesin küll, et kõht tühjavõitu, aga enne ujumist ju ei olevat hea mõte süüa, vähemalt mitte midagi väga toekat. Läksin põõsa juurde ja sõin vaarikaid, kuni enam ei tahtnud, ja käisin ujumas ära. Aga neist vaarikatest, tuli välja, sai kõht nii täis, et ma tegin veel tükk aega tööd ja alles siis hakkas toidu vastu mingi huvi tekkima. Oli juba südaöö ja möödaski.

Ja siis võtsin keedukartuli ja muna juurde kodujuustu, heeringat, tomatit, hapukurki, rohelist sibulat, lehtsalatit ja majoneesi.

Kartuleid jäi veel üle, need sõin järgmisel päeval kodujuustu, heeringa, tomati, hapukurgi ja tilliga ära.

Pärast seda olen mitu päeva söönud tomatisalatit Saida valge juustuga, mõnikord ka koos oliividega, mõnikord lehtsalatiga, mõnikord piparmündiga (mis kasvab nagu umbrohi, nii et kohati läheb salatisse sõna otseses mõttes väljarohitud münt – lehed hakin salatisse, varred jätan tee tarvis kuivama) ja mõnikord kõige kolmega; ja vahel, kui on suurem kalorivajadus, küüslaugupekiga leiba kõrvale.

Eile oli erakordselt kurnav päev – olin heal juhul kolm tundi maganud, siis oli esinemasõit, proov, esinemine ja kojusõit ja kuna koduteel tuli vastu A., kes tahtis ujuma minna, käisin veel ujumas ka ära; seejärel kukkusin elutoa põrandale ära ja pärast pooletunnist uinakut tahtsin tugevat toitu. Nii et praadisin suitsupõske, muna, natuke kuivama läinud ciabatta tükke ja sõin kõvasti tomatit ja lehtsalatit kõrvale.

Hommikusöögiks sõin täna: müslit skyri ja marjadega; siis läksid hambad hellaks ja sõin lihtsalt marju, millele kallasin vahustamata vahukoort peale (vahukoor justkui kaitseb hambaid). Seda vahustamata koore ja marjade kombot proovisin juba paar päeva tagasi ja meeldis (eile proovisin poest ostetud pehmete aprikoosidega ka, aga ei olnud nii hea, aprikoosid on liiga läilad).

Jalgpallikõrvane 7 – kiire kalasupp ja üks baklažaanitoit

Kalasupp oli siis, kui mul oli ikka veel kõht imelik ja isupuudus. Siis oli mul tunne, et ainus asi, mida ma maa peal süüa tahan, on kalasupp, ja õnneks oli meil veel poolteist ammuostetud heigirümpa sügavkülmas.

Panin pool potti vett keema, puhastasin-viilutasin ühe porgandi ja viskasin selle vette juba enne keemaminekut. Siis puhastasin ja lõikasin enam-vähem kuubikuteks 3 kartulit, paar tilli- ja leeskputkevart lühikesteks juppideks ja hakkisin 1 sibula; kui vesi keema läks, viskasin ka need kõik sisse. Tundus liiga vedel, lisasin ka peotäie riisi. Maitseks panin natuke apteegitilli-, natuke päristilliseemneid ja valge pipra teri.

Sellega paralleelselt panin teise potiga ühe muna keema.

Kui juurikad hakkasid juba otsast pehmenema, panin kalarümbad kah potti. Ootasin, millal nad küllalt läbi kuumenevad, et rootsu kätte saaks. See oli selle söögi tegemise kõige vaevalisem osa, aga keema nemad läksid ja siis oli ka varsti liha luudelt lahti kukkunud ja sai luud supi seest välja õngitseda.

Kala ootamise ajal jõudis muna piisavalt kaua (keemaminekust mingi 7 minutit) keeda ja ma ehmatasin ta ära. Ja tükeldasin

Enne söömist lisasin hakitud tilli ja leeskputkelehti ja 1 spl võid ning tükeldatatud muna.

Tuli jube hea, täpselt see, mida vaja, kõht lakkas kohe nõmetsemast. A.-le ja Ep-le meeldis ka.

Kõrvale proovisin kõigepealt pehmet rukkileiba – Fazeril oli mingi uus suitsumaitsega rukkitasku, aga see oli supi kõrvale liiga magus (võileibade jaoks see-eest väga hea); võtsin selle asemel parem finncrispi.

Ja magustoiduks jogurti-kefiiritarretist (poe oma, piinlik küll). Kohe samal õhtul tegin ise tarretist, seekord apelsinitarretisepulbrist ja vahukoorest. St pulber kuuma veega vedelaks ja kui on jahtunud, vahustatud koor sekka. Selle vastu, et ta fraktsioonidesse tahab jaguneda, ei aita päris täielikult nagunii miski, aga segamisega õnnestub saavutada vähemalt nii palju, et ka koorene osa on mõnusalt tarretisene, mitte lihtsalt vaht seal peal.

Järgmisel päeval sõime ikka seda suppi ja magustoiduks ohjeldamatult Ep toodud mureleid – ja marju, mida mu aed on nüüd produtseerima asunud – vaarikaid, punaseid ja musti sõstraid; ja valgehallitusjuustu (Ep tõi Prantsuse-Belgia mängu tähistamiseks valgehallitusjuustu ja Krieki, mis mh sobivad omavahel väga kenasti). Selgus, et mustsõstrad ja valgehallitusjuust moodustavad hea kombinatsiooni.

*

Siis tuli mul tahtmine U. toodud oliive kuhugi paigutada. A. pooldas pigem sooja toitu, tõin seepeale 1 baklažaani ja 2 noort suvikõrvitsat. Tomatit juba oli. Hakkisin 1 sibula ja panin oliiviõliga praadima; siis tükeldasin baklažaani ja panin kah praadima ja segasin (ja keerasin kuumust vähemaks); baklažaani praadimise ajal tükeldasin suvikõrvitsad. Valasin need pannile kõige otsa, esialgu ei seganudki, ja lõikusin hoopis natuke chorizo vorsti peeneks. Lisasin selle kah pannile, nüüd segasin. Siis tükeldasin veel 1 tomati, lisasin ka selle pannile ja pudistasin provanssaaali ürdisegu peale ja jahvatasin musta pipart ka. Võtsin peotäie oliive ja lõikusin jalgpalli vaadates peenemaks ja lisasin pannile ning kõige lõpuks natuke kappi seisma jäänud fetat ka. Soola ei pannud eraldi üldse, sest oliivid ja feta olid nagunii soolased (vorst ka, aga seda oli vähe).

Olin alustanud enne mängu (nii 20 min), aga päris kõike ei jõudnud valmis, nii et osa tükeldamist käis mängu ajal (Ing-Horvaatia). Päris terve esimene poolaeg õnneks selle nahka ei läinud ja osa tükeldamist saab teha nii, et võib rahulikult mujale vaadata, näiteks oliivide tükeldamise ajal ei vaadanud ma oliive üldse.

Kui kõik oli pannil, siis keerasin kuumuse alt ära ja jätsin läbi maitsestuma. Poolaegade vahel saime siis süüa võtta. Kõrvale võtsime itaalia tüüpi valget leiba, sellega oli hea osa leent kokku riibuda. Ja juurde jõime odavat Moldova valget kuiva veini, mis osutus üle ootuste maitsvaks. Kusjuures ka pähe justkui ei hakanud.

Magustoiduks sõime jõhvikatega inglise juustu, see esindas matši Inglise poolt ja oli tõtt-öelda parim puuviljadega inglise juust, mis ma seni saanud olen. Horvaatia esindamiseks ei leidnu poest midagi, Balkanile üldse lähim toode oligi see Moldova vein. Aga see baklažaanitoit koos fetaga oli kah natuke Balkani ooperist, nii et keegi ei või öelda, et me poleks püüdnud.

Jalgpallikõrvane 6 – lehtsalat ja suitsukala

Oli üks päev, kus mul ei olnud peaaegu millegi isu. Esialgu oli ainus asi, mis üldse sisse läks, lehtsalat, millele tegin rammu mõttes oliiviõlist, Worcesteri kastmest, küüslaugust, riivitud kõvast juustust ja majoneesist kastme juurde; pärast leidsin, et tahan hapumat ja piserdasin veidi heledat veiniäädikat ka. Ep arust oli kaste liiga vänge (ja tema sõi siis lihtsalt kausist salatilehti), aga mulle sobis.

Hiljem õhtul tõin poest ühe kuumsuitsuskumbria ja leidsin kõigepealt, et tahan seda lihtsalt niisama makaroni peale panna. Ep. puhastas kala ära, mina keetsin spiraalikujulisi makarone; ep sõi saiaga, mina makaronidega.

A. ei tahtnud sel päeval enam süüa (tema oli lahendanud kanasupi lõpu) ja osa makarone ja hulk kala jäi seega üle. Millalgi õhtul tõin õuest veel lehtsalatit, aga osa jäi alles, panin rätiku sees külma ja kala ka. Ja pool avokaadot, mille Ep. oli lahti teinud.

Järgmisel õhtul oli pärast üht järjekordset esinemist ikka makaroniisu, mõtlesin, et suitsukalasalat. Keetsin makaraone juurde, et saaks rohkem; leidsin kapist ka ühe kõvaks keedetud muna, mis ei olnud kuigi vana (kontrollisin gustatiiv-olfaktoorselt). Seni, kuni makaronid keesid, panin eilsed külmad makaronid kauss, hakkisin otsa avokaado ja muna, tõin õuest muru-, karulauku ja tilli, tükeldasin poolteist tomatit (ja kaussi), loputasin peotäie oliive (ja kaussi), panin kala kah kaussi; hakkisin pool sibulat hästi peeneks (ja kaussi); hakkisin õuest toodud rohelise ära (ja kaussi); lõpuks kurnasin keenud makaronid ära, lisasin niisama soojalt kaussi kõige otsa, hakkisin salatilehed ära, segasin kõik ära ja lisasin majoneesi ning mädarõigast.

Kokku tuli hästi hea, meeldis kolmele piisavalt erineva maitsega inimesele, nii et õnnestumine.