Kalakastmega nuudlid veidi teistmoodi

Läheb üles minevikupostitus, sest enne polnud mahti mustandeid ära vormistada. Seda toitu tegin kiiruga 23. veebruaril.

Ma olin koju jõudes näljane, meil oli poolik kalakonserv ja sellisest on tavaliselt hea teha nuudlite kõrvale seda kalakastet.

Ainult et kui ma olin juba rosinad veiniga likku pannud, avastasin, et ainuke sibul on endale pealsed kasvatanud ja pehmeks läinud.

Otsustasin, et teen ikka kastet, aga küüslauluga – ja kui ma küüslauku võtma läksin, nägin ma ka ingverijuurikat ja mõtlesin, et okei, teeme seekord eksootiliselt. Lisasin selle idee peale veinis ligunevatele rosinatele ka ühe pisikese tšillikauna (pudiks tehtult). Ja kui juba niiviisi aasiapäraste maitseainetega, siis keedan ka munanuudleid.

Niisiis panin nuudlivee keema, ise praadisin kõigepealt kuiva panni peal päevalille- ja apteegitilliseemneid ja hakkisin küüslauku (3 küünt) ja ingverit (veidi väiksem kui pöidlasuurune tükk vist, igatahes umbes sama kogus nagu küüslauku); lisasin pannile veidi õli ja küüslaugu-ingveripudi; seejärel lisasin kalakonservi kogu oma leemega ja viskasin veinirosinad takkajärgi ja hautasin. Hautamise käigus lisasin veel veidi veini ja pigistasin natuke sidrunit ka ja litsusin kalatükke peenemaks. Ja kui nuudlid olid valmis, siis kurnasin nad ära (mitte liiga hoolikalt) ja segasin panni peal soustiga ära.

Tulemus? Tuleb möönda, et sibulaga oleks siiski parem (sibul ja kala on lihtsalt nii taevalik kombo). Aga ka nii oli hea – võib-olla oleks veel parem olnud, kui ingver oleks noorem olnud, praegu oli kiudusid hamba all veidi liiga palju tunda.

Teisest küljest: need konkreetsed munanuudlid – ühed saksa omad, võrdlemisi jämedad ja tugeva konsistentsiga ka keedetult – sobisid väga hästi päevalilleseemnetega, oli kuidagi kohutavalt võluv, kui nad korraga hamba alla sattusid.

See kõik ei tundunud kusjuures süües kuidagi eriliselt vürtsine, mis on üllatav – oleks arvanud, et ingver teeb asja vängemaks.

Advertisements

Palava ilma toidud

Ma mõtlesin kõigepealt kodujuustusalatit teha, aga olin liiga näljane, et kodujuustu järele minna. Pakkusin A.-le välja, et teen arbuusisalatit (meile oli arbuusi siginenud) ja sööme seda maksakotlettide kõrvale. A. nõustus. Lõpuks kujunes nii, et ma tükeldasin kaussi tomatit, lehtsalatit, sibulat, piparmünti, oliive – ja selle aja peale leidis A., et ärme panegi arbuusi, sööme arbuusi niisama. Seepeale riivisin ma salatile veel juustu peale, siputasin natuke soola ja piserdasin oliiviõli. Ja sõimegi seda maksakotlettidega.

Niiviisi jaksasin enne poe kinnipanekut sealt kodujuustu, majoneesi ja heeringat tuua.

Järgmisel päeval keetsin suht varakult viimased kartulid ja 2 muna ära, seejärel sõime kumbki omasoodu – A. võttis kartuli ja muna juurde lihtsalt kodujuustu ja heeringat rohelise sibulaga. Minul ei olnud tükk aega erilist isu – enne ujumaminekut mõtlesin küll, et kõht tühjavõitu, aga enne ujumist ju ei olevat hea mõte süüa, vähemalt mitte midagi väga toekat. Läksin põõsa juurde ja sõin vaarikaid, kuni enam ei tahtnud, ja käisin ujumas ära. Aga neist vaarikatest, tuli välja, sai kõht nii täis, et ma tegin veel tükk aega tööd ja alles siis hakkas toidu vastu mingi huvi tekkima. Oli juba südaöö ja möödaski.

Ja siis võtsin keedukartuli ja muna juurde kodujuustu, heeringat, tomatit, hapukurki, rohelist sibulat, lehtsalatit ja majoneesi.

Kartuleid jäi veel üle, need sõin järgmisel päeval kodujuustu, heeringa, tomati, hapukurgi ja tilliga ära.

Pärast seda olen mitu päeva söönud tomatisalatit Saida valge juustuga, mõnikord ka koos oliividega, mõnikord lehtsalatiga, mõnikord piparmündiga (mis kasvab nagu umbrohi, nii et kohati läheb salatisse sõna otseses mõttes väljarohitud münt – lehed hakin salatisse, varred jätan tee tarvis kuivama) ja mõnikord kõige kolmega; ja vahel, kui on suurem kalorivajadus, küüslaugupekiga leiba kõrvale.

Eile oli erakordselt kurnav päev – olin heal juhul kolm tundi maganud, siis oli esinemasõit, proov, esinemine ja kojusõit ja kuna koduteel tuli vastu A., kes tahtis ujuma minna, käisin veel ujumas ka ära; seejärel kukkusin elutoa põrandale ära ja pärast pooletunnist uinakut tahtsin tugevat toitu. Nii et praadisin suitsupõske, muna, natuke kuivama läinud ciabatta tükke ja sõin kõvasti tomatit ja lehtsalatit kõrvale.

Hommikusöögiks sõin täna: müslit skyri ja marjadega; siis läksid hambad hellaks ja sõin lihtsalt marju, millele kallasin vahustamata vahukoort peale (vahukoor justkui kaitseb hambaid). Seda vahustamata koore ja marjade kombot proovisin juba paar päeva tagasi ja meeldis (eile proovisin poest ostetud pehmete aprikoosidega ka, aga ei olnud nii hea, aprikoosid on liiga läilad).

Jalgpallikõrvane 7 – kiire kalasupp ja üks baklažaanitoit

Kalasupp oli siis, kui mul oli ikka veel kõht imelik ja isupuudus. Siis oli mul tunne, et ainus asi, mida ma maa peal süüa tahan, on kalasupp, ja õnneks oli meil veel poolteist ammuostetud heigirümpa sügavkülmas.

Panin pool potti vett keema, puhastasin-viilutasin ühe porgandi ja viskasin selle vette juba enne keemaminekut. Siis puhastasin ja lõikasin enam-vähem kuubikuteks 3 kartulit, paar tilli- ja leeskputkevart lühikesteks juppideks ja hakkisin 1 sibula; kui vesi keema läks, viskasin ka need kõik sisse. Tundus liiga vedel, lisasin ka peotäie riisi. Maitseks panin natuke apteegitilli-, natuke päristilliseemneid ja valge pipra teri.

Sellega paralleelselt panin teise potiga ühe muna keema.

Kui juurikad hakkasid juba otsast pehmenema, panin kalarümbad kah potti. Ootasin, millal nad küllalt läbi kuumenevad, et rootsu kätte saaks. See oli selle söögi tegemise kõige vaevalisem osa, aga keema nemad läksid ja siis oli ka varsti liha luudelt lahti kukkunud ja sai luud supi seest välja õngitseda.

Kala ootamise ajal jõudis muna piisavalt kaua (keemaminekust mingi 7 minutit) keeda ja ma ehmatasin ta ära. Ja tükeldasin

Enne söömist lisasin hakitud tilli ja leeskputkelehti ja 1 spl võid ning tükeldatatud muna.

Tuli jube hea, täpselt see, mida vaja, kõht lakkas kohe nõmetsemast. A.-le ja Ep-le meeldis ka.

Kõrvale proovisin kõigepealt pehmet rukkileiba – Fazeril oli mingi uus suitsumaitsega rukkitasku, aga see oli supi kõrvale liiga magus (võileibade jaoks see-eest väga hea); võtsin selle asemel parem finncrispi.

Ja magustoiduks jogurti-kefiiritarretist (poe oma, piinlik küll). Kohe samal õhtul tegin ise tarretist, seekord apelsinitarretisepulbrist ja vahukoorest. St pulber kuuma veega vedelaks ja kui on jahtunud, vahustatud koor sekka. Selle vastu, et ta fraktsioonidesse tahab jaguneda, ei aita päris täielikult nagunii miski, aga segamisega õnnestub saavutada vähemalt nii palju, et ka koorene osa on mõnusalt tarretisene, mitte lihtsalt vaht seal peal.

Järgmisel päeval sõime ikka seda suppi ja magustoiduks ohjeldamatult Ep toodud mureleid – ja marju, mida mu aed on nüüd produtseerima asunud – vaarikaid, punaseid ja musti sõstraid; ja valgehallitusjuustu (Ep tõi Prantsuse-Belgia mängu tähistamiseks valgehallitusjuustu ja Krieki, mis mh sobivad omavahel väga kenasti). Selgus, et mustsõstrad ja valgehallitusjuust moodustavad hea kombinatsiooni.

*

Siis tuli mul tahtmine U. toodud oliive kuhugi paigutada. A. pooldas pigem sooja toitu, tõin seepeale 1 baklažaani ja 2 noort suvikõrvitsat. Tomatit juba oli. Hakkisin 1 sibula ja panin oliiviõliga praadima; siis tükeldasin baklažaani ja panin kah praadima ja segasin (ja keerasin kuumust vähemaks); baklažaani praadimise ajal tükeldasin suvikõrvitsad. Valasin need pannile kõige otsa, esialgu ei seganudki, ja lõikusin hoopis natuke chorizo vorsti peeneks. Lisasin selle kah pannile, nüüd segasin. Siis tükeldasin veel 1 tomati, lisasin ka selle pannile ja pudistasin provanssaaali ürdisegu peale ja jahvatasin musta pipart ka. Võtsin peotäie oliive ja lõikusin jalgpalli vaadates peenemaks ja lisasin pannile ning kõige lõpuks natuke kappi seisma jäänud fetat ka. Soola ei pannud eraldi üldse, sest oliivid ja feta olid nagunii soolased (vorst ka, aga seda oli vähe).

Olin alustanud enne mängu (nii 20 min), aga päris kõike ei jõudnud valmis, nii et osa tükeldamist käis mängu ajal (Ing-Horvaatia). Päris terve esimene poolaeg õnneks selle nahka ei läinud ja osa tükeldamist saab teha nii, et võib rahulikult mujale vaadata, näiteks oliivide tükeldamise ajal ei vaadanud ma oliive üldse.

Kui kõik oli pannil, siis keerasin kuumuse alt ära ja jätsin läbi maitsestuma. Poolaegade vahel saime siis süüa võtta. Kõrvale võtsime itaalia tüüpi valget leiba, sellega oli hea osa leent kokku riibuda. Ja juurde jõime odavat Moldova valget kuiva veini, mis osutus üle ootuste maitsvaks. Kusjuures ka pähe justkui ei hakanud.

Magustoiduks sõime jõhvikatega inglise juustu, see esindas matši Inglise poolt ja oli tõtt-öelda parim puuviljadega inglise juust, mis ma seni saanud olen. Horvaatia esindamiseks ei leidnu poest midagi, Balkanile üldse lähim toode oligi see Moldova vein. Aga see baklažaanitoit koos fetaga oli kah natuke Balkani ooperist, nii et keegi ei või öelda, et me poleks püüdnud.

Jalgpallikõrvane 6 – lehtsalat ja suitsukala

Oli üks päev, kus mul ei olnud peaaegu millegi isu. Esialgu oli ainus asi, mis üldse sisse läks, lehtsalat, millele tegin rammu mõttes oliiviõlist, Worcesteri kastmest, küüslaugust, riivitud kõvast juustust ja majoneesist kastme juurde; pärast leidsin, et tahan hapumat ja piserdasin veidi heledat veiniäädikat ka. Ep arust oli kaste liiga vänge (ja tema sõi siis lihtsalt kausist salatilehti), aga mulle sobis.

Hiljem õhtul tõin poest ühe kuumsuitsuskumbria ja leidsin kõigepealt, et tahan seda lihtsalt niisama makaroni peale panna. Ep. puhastas kala ära, mina keetsin spiraalikujulisi makarone; ep sõi saiaga, mina makaronidega.

A. ei tahtnud sel päeval enam süüa (tema oli lahendanud kanasupi lõpu) ja osa makarone ja hulk kala jäi seega üle. Millalgi õhtul tõin õuest veel lehtsalatit, aga osa jäi alles, panin rätiku sees külma ja kala ka. Ja pool avokaadot, mille Ep. oli lahti teinud.

Järgmisel õhtul oli pärast üht järjekordset esinemist ikka makaroniisu, mõtlesin, et suitsukalasalat. Keetsin makaraone juurde, et saaks rohkem; leidsin kapist ka ühe kõvaks keedetud muna, mis ei olnud kuigi vana (kontrollisin gustatiiv-olfaktoorselt). Seni, kuni makaronid keesid, panin eilsed külmad makaronid kauss, hakkisin otsa avokaado ja muna, tõin õuest muru-, karulauku ja tilli, tükeldasin poolteist tomatit (ja kaussi), loputasin peotäie oliive (ja kaussi), panin kala kah kaussi; hakkisin pool sibulat hästi peeneks (ja kaussi); hakkisin õuest toodud rohelise ära (ja kaussi); lõpuks kurnasin keenud makaronid ära, lisasin niisama soojalt kaussi kõige otsa, hakkisin salatilehed ära, segasin kõik ära ja lisasin majoneesi ning mädarõigast.

Kokku tuli hästi hea, meeldis kolmele piisavalt erineva maitsega inimesele, nii et õnnestumine.

Sünnipäeva ja järelnähtude ajal

Nii-nii, speak, memory!

Kõigepealt tegin enne pidu niisama enda meeleheaks suvalise väikese koogi: umbes 75 g võist, umbes kolmveerandist klaasist jahust ja paarist spl suhkrust puru, ahjupannile ja küpsema; 1 jämeda rabarberivarre tükid, mille segasin (samas kausis, kus enne olin puru teinud) natukese suhkru, 1 tl jahu ja kohupiimapäraga – poolküpsenud puru otsa (ja jälle ahju, kuumust nüüd juba natuke maha); kõige ülemiseks kihiks kloppisin lahti 3 muna ja hapukoorepära (pluss 3 dessertlusikatäit suhkrut ja teist sama palju jahu) ning valasin selle löga poolküpsenud rabarberi otsa. No ja ahju, kuni pealt pruunikaks tõmbus. A. imestas, et ei olegi liiga hapu, kuigi rabarberiga.

*

Peo jaoks – nuudli-feta-tomati-oliivisalat kapparite, küüslaugu ja basiilikupudiga (neist pisikestest niitnuudlitest, mis hästi ruttu keevad); redise-suitsukala-munasalat rohelise sibulaga. Kala oli seekord heik, väga lihtne puhastada; kogused: 2 kala, 5 muna (või oli 6?), 2 punti rediseid, paar vart rohelist sibulat;

näksimiseks lihtsalt juustu ja oliive (kaubamajas olid sama kuupäevaga oliivid 90 % alla hinnatud, kujuta pilti) ja värsket ciabatta‘t;

magustoiduks tegin sellist kreemi, et keetsin midagi rabarberimoosi taolist ja segasin sellega paki agar-agarit (avastasin viimasel hetkel, et želatiini ei ole, aga agarit on); ajasin veidi alla poole liitri vahukoort paari spl moosisuhkruga vahtu (alla poole liitri, sest osa panin koorekohvi joojate tarvis kõrvale), segasin kahe potsiku Nopri kohupiimaga, rabarberimoosiga ja roosisiirupiga, mis mulle kunagi Rumeeniast või kuskilt toodi. Ja viisin tahenema. Tulemus oligi pigem kreem kui tarretis. Suur kausitäis söödi enam-vähem lagedaks.

Järgmisel päeval käis veel natuke külalisi, kalasalati tegin nagu ennegi, eelroaks serveerisin arbuusi ja Saida valget juustu, magusaks tõi ema vormisaia.

*

Ja siis tuli vahepeal mingi külmetushaigus, nii et ma ei tahtnud üldse midagi süüa; esimene asi, mis ma üle tüki aja tegin: keetsin kartulit, korjasin võilillelehti ja tegin võililledest (natuke aega kergelt soolases vees leotatud kujul), naadist, muru- ja karulaugust, kurgist, poolikust sibulast, ühest keedumunast ja viimasest heeringatükist salati – sellesama heeringa õliga, hapukoore ja tilga rjaženkaga. See oli üks väheseid asju, mis mul kuidagigi isutas.

Samuti tegin jääkide ärakasutamiseks rabarberikoogi, sest mul oli üks vahukoorepotsik (350 ml) hapukooreks läinud pluss üks vanavõitu kefiiripära: tükeldasin 1 suure ja 1 väiksema varre rabarberit, valasin kaussi sinna otsa veidi üle klaasi suhkrut ja 1,5 klaasi jahu; siis tuli meelde soodat panna, läks 1,5 tl; siis panin ahju tööle; lajatasin tainakaussi kuivade asjade otsa potsiku seda isetekkelist hapukoort ja hapupiimapära ja kuna tundus vedel, siis natuke kaerakliisid ja maitseaineks purustasin veidi kuivatatud kibuvitsaõisi; ja kuna tundus veidi liiga soodane, siis ka tibake sidrunhapet; siis tuli ette ka muna lisada, kloppisin 2 tükki lahti ja lisasin ja segasin; ja siis oligi ahi valmis, tõmbasin ahjupanni kähku võipaberiga üle, tainas pannile ja kogu kupatus ahju; kohe alguses keerasin kuumust vähemaks ja edasi filmi vaadates käisin iga natukese aja tagant vaatamas ja keerasin kuumust veel vähemaks, kuni kook lõi selgelt seinte küljest lahti.

Mulle maitses eelmine kook rohkem (sest oli hapukam), A.-le täpselt samal põhjusel nüüdne kook.

*
Vahepeal käisin Rakveres, pärast tegime jälle kartulite kõrvale heeringasalatit – muna, heeringas, sibul, palju õuest toodud rohelisi liblesid, lisaks kurki ja tomatit.

Järgmisel päeval oli A. selleks ajaks, kui ma üles tõusin, endale tatraputru teinud ja osa tatart mulle üle jätnud. Sellest tegin õhtul uuesti heeringasalatit – nagu eelmise, ainult et kartuli asemel oli tatar. Ja natuke lisasin ka marineeritud kurki, sest see tundus sobivat. Aga hästi natuke, sest marinaad oli päris kõva äädikaga.

*

Siis lahendasime ära mulle kingiks toodud ananassi: tõin poest natuke sealihaguljašši (240 g ringis) – sealiha? guljašš? o tempora!, tükeldasin kaks sibulat, hakkisin 4 küüslauguküünt ja jupikese ingverit. Selle peale ilmus A., kes küsis, mida on veel hakkida – mispeale ma andsin talle tükeldada ananassi (see oli väga hea mahlane ananass ja ma oleks teda rohkemgi niisama söönud, aga ma juba tean, et kui ma liialdan, hakkab ananass hoopis mind sööma) ja ise võtsin 2 väikesel kurgil seemned välja ja tükeldasin ära; ning lõikusin 2 kahvatu välimusega (ja seetõttu odavat) tomatit tükkideks.

Kuskil selles tükeldamisfaasis panime ka riisi keema, väga primitiivselt, lihtsalt külma veega. Edasise ananassiroa praadimise kõrvalt kontrollisime seda aeg-ajalt, kuni ta oli valmis.

Praadimine käis nii: panin pannile juustuga tšillide pealt üle jäänud õli, hautasin seal sees veidi aega küüslauku, siis lisasin liha, kui see oli igast küljest kahvatu, ka sibula; praadisin neid natuke aega, siis lisasin paar spl Tai kalakastet, ananassi, kurgi ja tomati ja segasin ja jahvatasin musta pipart peale; retsept nägi ette ka suhkrut ja vajadusel natuke vett, aga mul oli üks mangokonserv lahti ja ma võtsin suhkru ja vee asemel hoopis selle siirupit; siis tuli meelde lõikuda sinna ka 1 väike tšilli. Lõpuks tõin õuest leeskputke, hakkisin ära ja lisasin toidule.

Tuli üks toredasti vürtsine toit; kalakastmest oli minu arust soolasuse jaoks vähe ja ma lisasin süües soola. Liha oleks võinud õrnem olla, vbla oli liiga taine, aga võib-olla olin ma selle praadimisel liiga kärsitu ja sonkisin liiga palju, nii et lihatükid ei saanud korralikku koorikut peale võtta ja mahlad läksid välja. A. ei pidanud seda eriliseks probleemiks.

Seda toitu jagus kaheks päevaks.

Üks peaaegu kedgeree

Kurjast kanast jäi riisi üle.

Leidsin, et kui suitsukala sobib riisi ja india vürtsidega pannile panna, siis sobib kalakonserv ka.

Keetsin kaks muna (panin külma vette, keemaminekust läks midagi 5 ja 10 minuti vahel, kuni ära ehmatasin); leotasin keeduriisi natukese kuuma veega, et ta kämbust uuesti lahti pudiseks.

Panin pool veiniklaasitäit rosinaid valge veiniga likku.

Hakkisin kaks sibulat, panin pannile hauduma (sellesama kalakonservi õliga – sel konservil on juhtumisi väga hea maitsega õli); pudistasin juurde lahtiligunenud riisi, puistasin tandoori masalat ja natuke puhast kollajuurt juurde, kalatükke ka, jätsin kaane alla korraks hauduma, ise tõin õuest leeskputke. Hakkisin leeskputke varred ja viskasin koos veinirosinatega pannile; siis hakkisin ka muna, leeskputkelehed ja ühe kappi seisma jäänud tillikimbupooliku. Tule keerasin ära ja ootasin, et enam ei podiseks; viimasel hetkel meenus, et kappi on jäänud ka natuke nässakakstõmbunud rediseid ja hakkisin need süüdimatult toidu juurde. Kõige lõpuks lisasin muna ja maitserohelise.

Seda toitu tuli üllatavalt palju (keeduriisi oli alguses olnud ainult peotäis) ja üllatavalt korraliku toidu moodi oli see ka.

Kiire suvaliselt tehtud kalasupp

Arutasime, mida me süüa saaks, kui kõhule nagu ei sobi suurt miski. A. arvas, et kanasupp, aga selle tegemiseks ei ole jaksu.

Mina mõtlesin, et nüüd on juba naati ja pakkusin välja köögiviljasupi, A. oli nõus; siis tuli meelde, et ta oli kunagi ostnud külmutatud kalarümpasid, vist heigi omi; otsisime välja ja kuna A. väitis, et neil polevat eriti luid, siis ei hakanud rookimiseks ekstra sulatama.

Tõin õuest kopsikutäie naati – selleks kulus vist viis minutit. Paar oblikat ja võililllelehte sattusid kah sisse. Panin mingi poolteist liitrit vett tulele, puhastasin 2 porgandit ja lõikasin viiludeks, siis oligi vesi kuumaks läinud ja ma viskasi porganditükid keema, natuke apteegitilliseemneid pudistasin juurde. Tükeldasin ka 1 sibula ja 2 sellerivart; uurisin, mis A. arvab, kas panna riisi või kartulit, tema pooldas riisi, nii et viskasin mingi peotäie riisi kah supi sisse ning kui jälle keema läks, siis sibula-selleri takkajärgi. Lõikasin 5 kuivatatud tomatit (ilma õlita, päris kuivad) supi sisse, et puljong oleks tugevama maitsega. Edasi hakkisin naati; selle ajaga sai porgand peaaegu pehmeks ja ma panin 2 kalarümpa potti. Natukese aja pärast uurisin ja avastasin, et nende selgroo saab juba päris hästi kätte. Ühel võtsin selle nii ära, et ei pidanud kala supist väljagi võtma: võtsin roo otsast kinni ja lükkasin kala kahvliga sellest eemale; teine tükk oli suurem, selle tõstsin taldrikule ja harutasin seal. Ja panin siis kala supi sisse tagasi ja sorkisin natuke, et väiksemateks tükkideks läheks. Nii lihtne oligi.

Ja siis panin naadi juurde; nüüd oli saanud nii paks supp, et mulle tundus, et ma ei saagi seal muna lahti kloppida, nagu alguses plaanis oli. Keetsin veekannuga natuke vett juurde (nii pool liitrit vast), valasin sekka; nüüd oli ruumi, lõin sinna 1 kanamuna sisse ja kloppisin või segasin hoolega kahvliga, et muna laiali läheks.

Lõpuks maitsestasin soolaga ja panin 1-2 spl võid hulka. Ja pigistasin poole sidruniviilu mahla ka.

Uskumatult hea tuli nii suvaliselt tehtud supi kohta. Kuna me tegemise ajal vahtu ei võtnud, kippus ta järgmised kaks päeva soojendamise ajal vahutama (supi sees olev muna võis muidugi samuti oma panuse anda), aga pahaks ta sellepärast veel ei läinud – ja kahe järgmise päevaga sai ta meil otsa ka, nii et edasi ei olnud säilivus enam mureks. Ja soojendatud suppi sõime värske sibulalaugu ja naadiga.