Pühade-eelsed kiired panniroad; seekordsed jõulutoidud

Pühade eel tegin selliseid kiireid toite nagu:

1) suvikõrvitsaomletti (ühe suvikõrvitsa veerandviilud pannile, sinna otsa, kui juba natuke aega praadinud, sinna otsa kaks natukese piimaga ja soolanäputäiega lahti klopitud muna), lisandiks kodujuustu, tomatit ja natuke soolaforelli, aed-liivatee lehekesi maitseks juurde;

2) hautasin panni peal köögivilju: porgandit, küüslauku, kartulit ja lillkapsast (lisasin need just selles järjekorras), maitseks tilliseemneid ja leeskputke, kõige lõpus lisasin kastmeks ühe toorjuustupära ja riivisin natuke kõva juustu peale ka;

3) kui A. oli ahjus kana küpsetanud ja me olime seda mitu päeva eri lisanditega (tatar, spagetid, lihtsalt hapukapsasalat, hapukapsa-õunasalat, apelsinitükid ja praetud saiatükikesed) söönud, siis tegin kanariismed lõpuks jälle küüslaugu, suvikõrvitsa ja natukese saiapuruga panni peal soojaks – ma olen hakanud lõikelauale kogunevat saia- ja leivapuru iga päev ühe väikese kausi sisse korjama, sest nii saan kerge vaevaga palju värskemat riivsaia kui see, mida paki sees müüakse, ilma vajaduseta ise riivida. Tõenäoliselt ka kvaliteetsemast saiast-leivast. Ja nt suvikõrvitsa vesisuse tasakaalustamiseks paras kogus tuleb väga ruttu kokku.

Jõululaupäevaks olin koju ühe Karilatsi forelli toonud, A. tükeldas seda nii, et ahjupannile ära mahuks, mina lõikusin sinna sibulaid kõrvale, puistasin veidi soola, võitükikesi ja riivitud sidrunikoort peale, pistsin umbes pooleks tunnikeseks praeahju. Kõrvale keetsin kartuleid, sest oli keedukartuli isu. Seda jagus meil jõululaupäevaks ja kolmeks päevaks takkajärgi (okei, viimasel päeval olid ainult riismed, mille A. ära lahendas). Niisiis näide toidu ettetegemisest, mida Murca mainis – küpsetatud toiduga, olgu siis tavalises kütmiseahjus või praeahjus, juhtub reeglina justkui iseenesest, et tuleb mitme päeva toit.

Küpsetasin ka tavalise hapupiimakoogi retsepti järgi koogi (150 g rasvollust – mul oli pehme või ja õli segamini -, pool klaasi või veidi rohkem suhkrut, piparkoogivürtse (eriti nelki), lisandeid – seekord õunatükke, rosinaid, musti ploome ja kreeka pähkleid – ning umbes 1 2/3 klaasi jahu, millesse on 1 tl soodat segatud), mille pidulikkus seisnes selles, et panin sinna rohkem head-paremat sisse kui tavaliselt ja küpsetasin rõngasvormis, mitte ahjupanni peal (selle peal oli mäletatavasti forell). Täitsa kenasti piparkoogine tuli, konsistents oli ka hea, oma üllatuseks mõtlesin, et magusam võiks olla (nojah, ahjupannil tehes siputan ma tavaliselt enne ahjupanekut ühest kohviku-suhkrutorukesest suhkrut peale).

Järgmisel päeval tegin veel pogácsaid ja kuna tööpind sai selle käigus nagunii jahuseks, siis ka poetainast piparkooke. Pogácsatainas oli seekord natukesest presspärmist (võtsin 50 g pakist ühe nurgakese), mille ajasin 1 tl suhkruga vedelaks, seejärel (lisamise järjekorras) 2 klaasist jahust, umbes 300 g kohupiimapastast (9%), poolest pakist (st ca 90 g) võist ja paarist supilusikatäiest õlist (plaan oli lisada õli nii palju, et kokku tuleks umbes 150 g, st jahu- ja kohupiimakogusest poole vähem), maitseks natuke soola ka. Kerkis väga hästi, aeg-ajalt sõtkusin alla ja voltisin. Rullisin jahuseks tehtud tööpinnale laiali, siputasin riivjuustu ja seesamiseemneid peale, lõikasin väikese likööriklaasiga kabenuppude moodi kettakesed, küpsetasin oma ahju näidu järgi 190 c kraadi juures (keskmisel siinil).

Tulid veidi lamedad, vbla oleks pidanud enne küpsetamist veel eraldi kergitama – ja vbla rullisin ka liiga õhukeseks, teooria järgi tuleks rullida 1 cm paksuseks – aga konsistents oli hea ikka.

(Panin selle postituse siltideks nii saiad kui ka küpsised, sest pogácsa on midagi nende kahe vahepealset.)

Ainult et mul on vist just sellest rammusast söömisest kõht haige ega taha enam rammusaid suupisteid, kõht nõuab nüüd lihtsat ja süütut toitu nagu näkileiba, toorest hapukapsast, hapukurki, õuna ja lahjasid hapupiimatooteid. Ostsin selle peale paki petti.

Kaerakäki-piparkoogi hübriidid

Jõulu ja uue aasta vahel soetasin pudeli pruuni siirupit ja mõtlesin proovida samu küpsetisi teha, mis mullu, aga nüüd juba päris kõrvetatud siirupiga. Sest mäletatavasti tulid mullu väga head küpsised, aga mitte päris piparkoogid.

Kohupiimakook tuli umbes nagu eelmisel aastal (vt postituse lõpust kõige viimast alajaotust) – seekord kuumutasin lihtsalt valmissiirupit, leotasin seal sees kaneeli-ingverit-nelki ja palju muid piparkoogivürtse ning segasin võiga ära -, aga ausalt öeldes maitses mulle enda tehtud siirupiga paremini, isegi kui vähem karamelliselt. Poesiirupiga tuli natuke liiga magus. Selle tagajärjel sai see kook alles 7. jaanuaril otsa. Tuleb kolmandal korral ehk katsetada sama siirupiga, aga panna vähem.

Seekordsed koogikogused olid: umbes 1 kruus siirupit + pool pakki selle sees sulatatud võid, pakk kohupiima, 1 muna, hästi natuke suhkrut (et muna laiali hõõruda) ning 1 2/3 klaasi jahu, millesse segasin veidi üle 1 tl küpsetuspulbrit. Ju siis oli kurja juur see, et lisaks siirupile läks ka suhkrut.

*

Piparkookidega lootsin suuremat edu – ja taipasin siis, et jahu oli kõik kohupiimakoogi sisse läinud. Oli ainult kaerahelbeid.

Asusin otsima kaerahelbepiparkoogi retsepte, leidsin inspiratsiooniks sellise ja kõrvale võtsin saiade-pirukate-kookide raamatu kaerahelbepätsikeste retsepti – too kaerapiparkoogi retsept oli küll väga isuäratav, aga nõudis jahu, mida mul ei olnud.

Sisse läks umbes 1 klaas vürtsist siirupit, pool pakki võid (siirupis üles sulatatud), kõigepealt 3 klaasi kaerahelbeid, siis veel kaerahelbeid ja jahu (pakuks, et 2/3 klaasi), kanepiseemneid ja päevalilleseemneid, 2 tl küpsetuspulbrit; 2 muna ja natuke soola; kuna tundus vedel, lisasin kanepijahu ja tärklist. Kanepijahust sai tainas võikalt rohelist värvi.

Küpsetasin valmis (mitu pisikest pätsi ja ühe suure tähekujulise koogivormi põhja peal tehtud prääniku), osa tainast jätsin üle, sest enam ei viitsinud; maitsesin ja esialgu pettusin – kuidagi igavad olid. Ja mõtlesin, kas viga on küpsistes või selles, et mulle lihtsalt ei maitsegi eriti küpsised.

Järgmisel päeval oli vana-aastaõhtu ja riburada hakkasid külalised tulema. Esimeste saabumise ajal ei olnud toidutegemine veel kuhugi jõudnud, ma rakendasin saabunud endale appi, aga pahmast tallavale härjale tuleb ka süüa pakkuda ja nii ma siis pakkusin neid präänikuid ja teed.

Minu suureks üllatuseks need meeldisid neile, eriti ühele, kes ühel hetkel hoiatas, et kui ma talle voli jätan, siis teised enam ei saa. Ma lohutasin, et pool tainast jäi eile veel üle, võin juurde teha. Ja ajasin viimased präänikud samuti ahju.

Neist jäi midagi ikka üle, sai ka järgmistele appitilkunutele pakkuda ja lõpuks jäi isegi pärast pidu. Eriti kuna suur ilus präänik, mille ma olin tahtnud ära kinkida, lagunes vormist võtmisel ära ja jäi niisama söömiseks.

Mulle hakkasid nad huvitaval kombel pärast pidu maitsema, ühel jaanuarhaku õhtul tundus lausa, et ma ei tahagi muud süüa, ainult neid. Mine võta nüüd kinni, kas nad läksidki laagerdudes paremaks või oli mul lihtsalt sel päeval hea küpsisesoolikas.

Kunagi tahaks igatahes tolle netiretsepti korrektselt ära teha ja vaadata, kas siis maitsevad kohe.