Kartul+salat; ülejäänud kartulid panniroa täienduseks

Keetsin hulga kartulit (vbla 9 tükki) ja 2 kanamuna, tegin poolest tomatist (see oli üks suur tomat), värskest kurgist, marineeritud piprakurgist ja lehtsalatist salati; taldrikul kombineerisin sooja kartuli, salati ja kodujuustu, lisades lörtsu majoneesi ja mõne vürstikilu.

A. ei tahtnud kohe süüa, nii et kui ma ise olin ära söönud, tükeldasin paar kartulit salati sisse, et seismisega vähem vettiks.

*

Paar kartulit jäi üle (isegi kui A. oli vahepeal neid endale kotletiga koos praadinud). Panin pannile natuke suitsupeekonit (kuubikutena), hakitud sibulat (1 sibul), kuubikuteks lõigatud suvikõrvitsa ja 5 viiludeks lõigatud suurt šampinjoni praadima. Algul ilma kaaneta, siis madalama kuumusega ja kaane all. Tõin õuest aed-liivateed, et pärast peale hakkida, aga lisasin pannile juba haudumise ajal ka kuivatatud nõmm-liivateed. Kui tundus, et on paras, lisasin kuubikutena 2 viimast keedukartulit; ja kui need olid kah läbi soojenenud, tegin pannil oleva kraami vahele 2 pesa ja lõin kumbagi ühe muna.

See toit täitis väga hästi ühe bordoo veiniga klapitamise eesmärki – see vein oli mulle mai lõpus toodud, aga me olime väikesed joodikud ja nii oli ta siis kapis vaikselt seisnud. Eelmisel õhtul olin suupistete kõrvale lahti teinud, aga nende kõrvale ei sobinud, tundus kuidagi kare ja tuim. Lugesin tarku raamatuid ja sain teada, et bordood võivad üllatavalt hästi sobida peekoni ja munaga, aga sellised keskmise täidlusega punaveinid võivad sobida ka seentega. No ja akuraatselt sobis.

Toidu haudumise ajal segasin tavalise hapupiimakoogi kokku – pool pakki pehmet võid (algretsept ütleb, et sulavõid, aga viitsin ma jee sulatada), umbes 3 spl õli, pool klaasi suhkrut segamini; siis puhastasin ja tükeldasin sinna sisse 4 eri suuruses antoonovkat, millest osa läks koide pärast raisku; siis lisasin peotäie rosinaid ja ajasin segi; siis piparkoogimaitseainet; umbes poolteist klaasi jahu, mille sisse segasin 1 tl soodat; natuke kaerakliisid, sest meenus, et seda tüüpi koogid tulevad koredama jahuga enamasti kohevamad. Ja siis ühe hapukoorepõhja ja veidi alla 1 klaasi rjaženkat ja natuke soola. Segasin ja timmisin veel natuke rjaženka ja kaerakliide ja õliga, kuni tundus paras, siis kühveldasin ahjupannile, puistasin kaneeli ja natukese suhkruga üle ja lükkasin ahju (190 C). Küpses umbes nii kaua, nagu me oma pannirooga sõime.

Värske salat kartuliga ja kartuli-suvikõrvitsa pannitoit.

Keetsin kartuleid, sõin salatiga, mille segasin natukesest feta tüüpi lambajuustust, värskest kurgist, värskest mündist, hakitud küüslaugust. Kartulile siputasin ka natuke soola peale (see feta ei ole nii soolane nagu mõni), piserdasin kõigele oliiviõli. Nämm.

Ülejäänud kartulid lisasime järgmisel päeval praesibulale-suvikõrvitsale (sibul jämedalt hakitud, suvikõrvits lühikesteks pulkadeks, st pikuti pooleks ja siis n.ö ruuduliselt hakitud), maitseks aed-liivateed, natuke iisopit ja natuke kaneeli, soola muidugi ka. A. soojendas sinna juurde poekotletti, minu arust ei andnud see suurt midagi juurde, sest see gemüüse oli ise nii hea. Ka kõht ütles pärast, et kotleti oleks võinud söömata jätta.

Kaks erinevat makaronitoitu (mõlemad suvikõrvitsaga)

Esimene, vürtsine: vokkpannile läks sortsuke õli, lusikatäis punast karripastat, seejärel purk (see veerandliitrine) kookospiima, sinna sisse tükeldatud baklažaani (1 väike), porgandit (2-3 suurt), suvikõrvitsat (1 piisavalt väike, et üleni süüa kõlbaks) ja rohelise sibula valgeid jupikesi. Kõik kangideks lõigatult, v.a sibul, mis läks lühemate juppidena. Seejärel samamoodi kangideks lõigatud tofut (võis olla mingi 200-250 grammi). Hakkisin sinna kääridega ka 1 tšillikauna, riivisin natuke laimikoort ja lisasin igaks juhuks natuke sidrunheinapulbrit, sest mul oli.

Kuni see podises, keetsin teise potiga munanuudleid (selliseid toekamaid ja lühikesi, mingid saksa omad olid).

Lõpuks maitsestasin kastet kalakastmega (2 spl pluss veel natuke, kui maitsest tundus, et vähe sai) ja natukese laimimahlaga, ja segasin nuudlitega kokku, hakkisin rohelise sibula rohelist osa peale ja natuke estragoni ka (see on see roheline, mida mul on palju).

Tofu ei olnud kahjuks nii hea nagu üks, mida ma hiljuti Tallinnas ühes söögikohas sain, oli nagu natuke… kopitanud maitsega, muidu oleks ilmselt parem tulnud (äkki oleks teda pidanud enne eraldi marineerima?). A. mainis samuti, et mingi konkreetne maitse talle ei meeldi, aga sõi sellegipoolest kohe tegemise õhtul suure portsu ja lahendas kõik ülejäänu järgmisel päeval ära.

*
(Seejärel sõime vahepeal paar päeva kõige lihtsakoelisemat Caesari salatit, ehk rooma salatist, pannil krõbedaks lastud saiast/sepikust ja poest ostetud kastmest (algul oli Gourmet, seejärel tuli Tarplani oma) ning kõvemat sorti juustust (Dziugas sedapuhku), vahel võtsime ka poe-kalakotletti juurde.)

*

Teine, päris minimalistlik: pannile õli, kui oli praadimiseks küllalt üles soojenenud, läks sinna 1 suur hakitud sibul ja 1 kuubikuteks lõigatud suvikõrvits. Kui särisema hakkas, siis hakkisin ka pool ühest väga suurest küüslauguküünest sinna juurde, panin natuke soola peale ja kaane alla hauduma. Samal ajal läks teises potis tasapisi makaronivesi keema ja ma panin sinna makaronid keema (penne). Tõin õuest natuke värsket aed-liivateed (komistades A. pooleliolevate aiakoristustööde otsa), hakkisin ja lisasin pannile. Makaronide keemise ajal jõudis pannil olev ilusti kergelt karamellistuda. Kurnasin makaronid (lohakalt), valasin koos pottijäänud keeduveetilgaga pannile, keerasin pannil kuumuse alt ära, segasin. Tõin värsket piparmünti, hakkisin ja segasin sisse, maitsestasin kõike veel värske musta pipraga.

Mõnusalt maitserikas tuli.

Porgandi-suvikõrvitsa panniroog

Praadisin kõigepealt tilgas õlis ja umbes spl võis hakitud sibulat (peaaegu terve keskmine sibul) ja apteegitilli- ja koriandriseemneid, siis lisasin 5 viilutatud väikest porgandit; nende hautamise ajal tükeldasin ühe suvikõrvitsa (kabatšoki, aga sellise, mida saab veel kõige täiega süüa). Tegin enne suvikõrvitsa lisamist pannile ruumi, st lükkasin porgandid ühte panniserva hunnikusse, ja röstisin vabanenud pinnal natuke seesamiseemneid, siis lisasin 1 hakitud küüslauguküüne ja segasin uuesti ära; siis tegin 2 musta leiva viilu tükikesteks ja röstisin neid samamoodi. Siis segasin kõik ära, siputasin õige natuke soola, lisasin suvikõrvitsa ja natuke rosinaid, jätsin kaane alla läbi tõmbama. Lõpuks hakkisin ühe laual oleva tomatipooliku sinna sisse ära ning maitsestasin veel natuke soolaga ja kaneeliga. Õuest tõin värskeks lisandiks tuusti estragoni ja paar aed-liivateelehekest. Võtsin taldrikule ja tükeldasin juustu peale (A. riivis, tema on korralikum inimene). Süües jõudsin järeldusele, et tomatipoolikust ei tulnud piisavalt happesust ja tilgutasin natuke palsamiäädikat ka.

Kuidagi väga kõhusõbralik toit tuli. A. sõi kah ega kaevanud, et liiga lögane.

Suvikõrvitsa-baklažaanivormiroog ja muud suvikõrvitsaga pudi-padi

Nädalvahetusel oli energiat üle, viitsisin suurema jändamisega söögi teha.

Koostisesse läks: peaaegu terve suurepoolne sibul (hakituna); 3 väikest suvikõrvitsat (veerandviiludeks); 1 baklažaan (enam-vähem kuubikuteks), 1 väike pakk tomatipastat (see väike tetrapakend – 100 g? 200g? ei vaadanud), pool väga suurt värsket tomatit (laisalt niivõrd-kuivõrd kooritud ja viiludena); veidi vähem kui 1 väike pakk kohvikoort (ema oli külas olnud ja paar koorekohvi joonud, ülejäänud koor läks toidu sisse) ja 2 muna. Ja hästi väike törts ühte pasteeti, mis oli külmkappi seisma jäänud, aga pahaks polnud veel läinud (isegi kuupäev polnud veel käes). Paar musta leiva viilu, natuke kuivanud itaalia tüüpi nisuleiba (mingi ciabatta vist). Natuke pitsamaitseainet, majoraani, aed-liivateed ja musta pipart, soola ka. Natuke kõva juustu (kaks juustukontsu, mis külmkapis olid).

Etapid: pann kuumenema, ise sibulat hakkima. Sortsuke õli pannile, sibul praadima, varsti kuumus madalamaks ja lasin haududa. Samal ajal hakkisin baklažaani.

Kui baklažaan hakitud, läks samuti pannile. Vahetevahel segasin, samal ajal viilutasin suvikõrvitsaid. Poole praadimise pealt lisasin pitsamaitseiainet ja majoraani.

Kui suvikõrvits hakitud, segasin pannil oleva hulka tomatipasta ja selle väikese pasteeditörtsu, maitsestasin veel soola ja pipraga, keerasin tule ära, jätsin kaane alla järelsoojuses hauduma. Ja panin praeahju kuumenema (180 kraadi peale).

Määrisin ahjupanni võipaberiga; kuna paber ei olnud väga võine, lisasin veidi õli.

Äkitselt tuli mõte, et suvikõrvits läheb küpsedes tihti vesiseks, paksendaks õige natuke. Niisiis võtsin umbes pooled suvikõrvitsatükid kaussi ja pudistasin sinna paar rukkileivaviilu. Ladusin selle segu ahjupanni põhjale, maitsestasin kergelt soolaga. Sinna peale tõstsin praepannilt baklažaaniplaga. Purustasin natuke itaalia leiba (pmst “teeme ise riivsaia”), segasin kausis ülejäänud suvikõrvitsatükkidega ja laotasin selle segu baklažaaniplaga peale.

Kõige otsa ladusin natuke tomativiile (ma ei viitsinud tomatit korralikult koorida, aga kiskusin need kõige nahkjamad kooretükid, mis peaaaegu vabatahtlikult ära tulid, maha, et sellevõrra tuleb äkki ühtlasem konsistents).

Siputasin veel ettevaatlikult soola peale, piserdasin õrnalt oliiviõli ja lükkasin ahju.

Ise võtsin kaks muna, kloppisin kohvikoorega lahti, maitsestasin kergelt soolaga, pudistasin hästi natuke aed-liivateed sisse.

Võtsin ahjupanni välja ja valasin munasegu toidu peale, lükkasin ahju tagasi.

Ise otsisin külmkapist kaks kõva juustupära. Üks oli veidi pehmem, selle riivisin ise ära, teine oli kõvem, selle jaoks kutsusin A., sest oma kärsituses oleks ma selle kallal hullunud ja tõenäoliselt hoopis enda riivimisega lõpetanud.

Kui juust riivitud sai, tundus, et ahjus olev kraam on tahenenud küll. Puistasin juustu peale ja lükkasin uuesti ahju, küpsetasin, kuni juust oli sulanud ja hakkas mõnest kohast krõbenemise märke näitama.

See toit meeldis meile mõlemale suht okilt, jätkus kummalegi kaheks lõunasöögiks. Mina oleks küll veidi happesemat eelistanud (st kas rohkema tomati või vähema koorega), aga tõenäoliselt tegi just see vähene happesus ta A. jaoks söödavamaks.

*
Viimasel päeval, mil A. oli vormiroa ära lahendanud, kasutasin juhust, et ei pea tema maitsega arvestama, ja praadisin endale lihtsalt ühe suvikõrvitsa viilutatul chorizo-vorstikillukeste ja hakitud küüslauguga läbi ja sõin hulga tomati ja ciabatta‘ga. Mul jäi seda natuke üle ja minu üllatuseks sõi A. osa neid kribalaid hilisõhtuseks ampsuks ikkagi ära.

Täna tegin mõlemale sellist kiirtoitu, et praadisin kunagi ammu allahindlusega ostetud praadimisjuustu (mingi 200 g järsku?), seejärel sama panni peal 1 veerandviiludeks lõigatud suvikõrvitsat ja musta leiva tükikesi (2 viilu jagu) koos 1 hakitud küüslauguküünega, segasin praejuustu uuesti pannil oleva hulka, ja siis serveerisime endale. Taldriku peal võtsin endale tomatit ja rooma salatit juurde. A. tomatit ei võtnud ja sõi rooma salatit näpu vahelt kõrvale. See suvikõrvits tuli veidi pehmem kui minu isiklik ettekujutus täiuslikust suvikõrvitsast, aga ma arvestasin natuke sellega, et A. eelistab tavaliselt küpsemat gemüüset.

Riisiroog ja selle kõrvalmõjuna õunakook

Üritasin teha midagi paella-laadset, aga mulle tundub, et ei kukkunud päris õigesti välja – pudrusem tuli, midagi paella ja risoto vahepealset. Vale riis ehk.

Aga hamba all maitseb päris kenasti siiski.

Kõigepealt tegin puljongi umbes poolest liitrist keemaaetud veest, kanapuljongikuubikust, õige natukesest safranist ja loorberilehest.

Edasi läksid asjad pannile selles järjekorras: sorts oliiviõli; 1 suur hakitud sibul; 1 tükeldatud väiksemapoolne baklažaan (miinus koledaks läinud kohad); 3 poolviiludeks ja viiludeks (olenevalt jämedusest) lõigatud porgandit ja 2 hakitud küüslauguküünt; 2 pool- ja veerandviiludeks lõigatud kabatšokki; ühe seismajäänud kana-sinkvorstijupi tükikesed; natuke chorizo-tükikesi; priske näputäis pitsamaitseainet (seda, kus on ainult maitsetaimed sees) ja pool tl paprikapulbrit (mitte seda vürtsist, vaid leebet); paar näputäit seesamiseemneid; kikerherned ühest tavalisest vist 400-grammisest konservipurgist; veidi alla kahe klaasitäie riisi (pikateralist). Iga uue lisanduse peale segasin.

Segasin need asjad panni peal ära ja lisasin puljongi (loorberilehe õngitsesin enne välja).

Ja siis hautasin kaane all, vahepeal segasin. Suhteliselt lõpu poole hakkisin sisse veel 2 päikesekuivatatud tomatit ja pool suurt värsket tomatit.

Mõtlesin korraks, et võib-olla see kaane all hautamine oli üks põhjus, miks pudruseks läks, lahtiselt keedes oleks ehk sõmeram jäänud. Aga pärast meenutasin, et kunagi varem tegin kah kaane all ja siis jäi parem. Võib-olla oleks veidi lühem keetmisaeg sõmeramaks jätnud; võib-olla oli asi vale sorti riisis, originaalis on need retseptid kujunenud ümarateralise riisi keetmisomaduste järgi (espetsiaalse paella-riisi lausa, aga tookord, kui ma varem tegin, toimis risotoriis ka), aga mul oli mingi suvaline pikateraline.

Mis mulle meeldib: esiteks on kikerherned seal sees toreda, veidi pähkelja tekstuuriga. Teiseks annavad päikesekuivatatud tomatitükid ja chorizo natuke teravamat vaheldust.

Süües võtsin estragoni peale.

*

Kook tekkis nii, et valasin kikerherneste pealt vedeliku klaasi ja otsustasin sellega jälle küpsetada. Seekord tegin tavalist hapupiimakooki, aga osa hapupiima asemel läks see kikerhernevedelik (kefiiri ei olekski muidu piisavalt olnud). Kuna tahtsin koogi sisse ka õunu panna, siis ma hernevedeliku vähese happesuse pärast ei muretsenud, küll aitavad ka õunad soodaga reageerida. Tainast maitstes leidsin siiski, et panen näputäie sidrunhapet ka. Küpsetasin alguses 190, seejärel 180, seejärel 170 kraadiga, kuni koogitorkimise tikk enam tainaseks ei jäänud.

Ained kaussimineku järjekorras: pool klaasi suhkrut, sinna otsa umbes pool pakki (ehk 100 grammi ringis) pehmet võid ja 2 spl õli (eesmärk oli see, et kokku oleks umbes 150 g rasvainet, aga mul pehmet võid rohkem ei olnud); need omavahel segamini. Siis puhastasin-hakkisin 5 mahakukkunud õuna sinna hulka (korralikku õunamaterjali sai vast 4 keskmise õuna jagu, tänavused õunad on väga koitanud), ajasin segamini. Lisasin natuke piparkoogimaitseainet. Nüüd panin ahju kuumenema. Lisasin kaussi kikerhernevee ja pool klaasi kefiiri. Mõõtsin kaussi kaks klaasi (mulle tundub, et see konkreetne klaas oli 200 ml) jahu, millest teise sisse olin 1 tl soodat seganud. Segasin ära, leidsin vedela olevat (see hapupiimatainas on mul käe sees), lisasin õunavedeliku sisseimamiseks peotäie rosinaid ja igaks juhuks saputasin ka jahu juurde, vahepeal segasin, kuni tundus õige paksusega olevat (ja maitsesin ja lisasin hästi natuke sidrunhapet). Määrisin ahjupanni võiga, puistasin kamaga üle, tainas pannile, siputasin kaneeli peale ja piserdasin üle suhkruga (ühest kohvikust äravinnatud suhkrutorukesest, neist torukestest on nii hea suhkrut siputada, täpselt paras koogipealne kogus), pann ahju.

Kook on tulnud tume (huvitav, kust see tume värv küll tuli, kas piparkoogimaitseainest?), aromaatne, mure.

*

Avastasin eelmise paella-tegemise märkmeid taga otsides, et mul on õudne hulk söögitegemist mustanditesse jäänud, nii et kui ma tahaks selle kõik ära avaldada, peaks ma paar nädalat söögitegemise vahele jätma või tegema ainult sellist süüa, mis trükimusta ei kannata.

Nuudlid suveköögiviljadega

Esimene variant tekkis nii, et ma tahtsin teha järgmiseks päevaks pisto ette valmis. Pannile (oliiviõli sisse praadima-hauduma) läksid järjest, sedamööda, kuidas ma neid tükeldasin: kaks keskmist (või suuremapoolset) kuubikuteks lõigatud kartulit; 1 hakitud sibul; 1 kääridega poolratasteks lõigatud tšilli (kõigepealt sabast hoides pikkupidi lõhe sisse, seejärel ristipidi tükkideks) ja natuke mittevürtsise paprika pulbrit (päris pisto sisse peakski paprika kui köögivili käima, aga mu kõht ei kannata väga palju paprikat süüa, seepärast panen pigem tšillit, et saaks väikese kogusega suure efekti); 1 kuubikuteks lõigatud baklažaan; 1 samuti kuubikuteks lõigatud keskmine suvikõrvits (kabatšoki tüüpi – sellele olid kahjuks plekid tulnud, osa tuli ära visata). Segasin, hautasin kaane all ja tõin õuest natuke aed-liivateed ja iisopit ja hakkisin peeneks. Kui tundus, et suvikõrvitsa lisamisest on umbes 10 min möödas, segasin uuesti, tükeldasin ühe värske tomati ja panin pannile – pluss purgitäie kooritud tomatit (mida vajutasin pannilabidaga väiksemaks). Siis keerasin tule ära, puistasin maitserohelise peale, maitsestasin soola ja musta pipraga. Natuke mett panin ka, sest tomatid ei olnud kõige magusamad.

Natuke sõin samal õhtul niisama, veidi krõbedat valget leiba kõrvale süües, juustu sisse pudistades (tavalist kollast viilujuustu, oli vist Edam) ja punast veini kõrvale juues, olin rahul. Konsistents oli selline hautise ja paksu supi vahepealne.

Järgmisel päeval leidis A., et see on tema arust niisama liiga vedel ja sobiks pigem mingite makaronide kõrvale kastmeks. Ajasin selle ködi siis soojaks, keetsin kiiresti niitnuudleid (neid pisikesi lühikesi, mis keevad praktiliselt kohe valmis, kui keeva vette panna), kurnasin ära, valasin pannile ködile hulka, segasin ära ja tõstsin kogu kupatuse uuesti pliidi peale, et ühtlaselt läbi soojeneks. Söömise ajaks võtsime minu algatusel feta tüüpi lambajuustu peale. Aga A.-le maitses tegelikult ilma juustuta rohkem, tema väitel oli ka see juust liiga hapu (tal on hapuretseptorid kuidagi eriliselt välja arenenud).

*

Täna oli mul üks suvikõrvits veel üle ja natuke eilse kuupäevaga sinki. A. lahendas eilsete pistoga nuudlite ülejäägi ise ära, mina praadisin vabanenud pannil endale söögiks hakitud sibulapooliku, suvikõrvitsaviile ja need singiriismed, lisasin 1 hakitud küüslauguküüne ja natuke itaalia ürdisegu; siis panin kaane peale, tõstsin kõrvale (kusjuures see haudus reaalselt pannisoojuses mõnevõrra edasi) ja keetsin jälle neid nuudleid. Ja siis samamoodi – kurnasin ära, valasin nuudlid pannile, segasin kõik ära, tõstsin pliidikuumusesse tagasi, lasin uuesti särisema hakata, keerasin tule ära. Ja hakkisin pannile 1 suure värske tomati juurde ja segasin ära, põhjalikumat kuumutamist ei pidanud enam vajalikuks, las tuleb pigem soe salat kui tomatikastmega toit.

Valmistamiseks võis kuluda umbes veerand tundi.

Sõin selle feta tüüpi juustuga, mis eilsest üle oli jäänud, ning mõne soolase oliiviga; juurde võtsin sedapuhku valget veini, sest seekordne nuudlilisand tundus kuidagi vähem jõuline, nähtavasti tšilli puudumise pärast.

Makaronid lillkapsaga ja kartul suvikõrvitsaga

Poes oli vana “parim enne” möödas seepiatindiga makaronilipsukesi, haarasin kaasa, sest odav pipstükk. Ja samamoodi allahinnatud väikese lillkapsa

Vesi soolanatukesega keema ja ise lillkapsast lammutama; kui keema läks, makaronid ja lillkapsatükid sinna sisse. Keesid mingi 6-7 minutit. Kurnasin ära, panin pannile natuke oliiviõli ja natuke võid, valasin poti sisu sinna otsa, hakkisin pool punast sibulat ja puistasin peale, tõin õuest veel estragoni, harakputke ja hästi natuke aed-liivateed, hakkisin ka selle sinna otsa. Süües võtsin natuke juustu peale.

Maitses hästi, aga kõht hakkas pärast pahandama, nähtavasti pole veel lillkapsa-suguse hardcore’i jaoks valmis. Iseenesest üllatav, et aedoad ennist kõhusõbralikumaks osutusid, võiks ju arvate, et kaunviljad on kah karm värk.

*

Täna lihtsalt praadisin kartulit, suvikõrvitsat, sibulat ja grillvorstitükke (kogus meile kahe peale: 3 suurt kartulit, 1 keskmine sibul, 2 väikest suvikõrvitsat ja 2 grillvorsti – kõik peale sibula läks poolviiludeks, st pikuti pooleks ja siis veel viiludeks, sibula lõikasin veerandviiludeks). Aed-liivateed puistasin peale, tomatit ja rohelist (vesiheina peamiselt) võtsime taldrikus juurde.

Kartuli-kabatšoki-panniroog

Tegin enam-vähem sama toitu, mis vahel varemgi, ainult et seekord kukkus välja taimetoitlik (ovo-lakto-vegetaarne), sest ma olin unustanud, et sinna originaalis üldse liha käib.

Seekord siis nii: tükeldasin 1 suure sibula ja ühe vedelema jäänud sibulaveerandiku pealekauba.

Panin pannile sortsu toorjuustuga täidetud vürtspaprikate konservist üle jäänud õli ja panni sooja. Kui tundus, et piisavalt kuum, panin hakitud sibula sinna peale. Hakkisin kohe sinna otsa ka 2 küüslauguküünt, segasin ja lasin natuke praadida.

Sibulapraadimise kõrvalt tükeldasin 4 toorest (sedapuhku kooritud, sest koor oli kole) kartulit millekski kuubikute ja kangide vahepealseks (kartul pikuti pooleks, pooled kõhuli lõikelauale ja “ruuduliselt”).

Lugesin retsepti, avastasin, et sinna käib originaalis liha, otsustasin, et panen selle asemel soolaseid põldube (mul oli kapinurgas üks Salvesti õlleubade konserv, see on mu lemmikoakonserv, ei ole tüüpilist konservimaitset). Panin umbes kolmandiku purki pannile, pudistasin veidi kaneeli peale, jahvatasin ka musta pipart, segasin ära ja lisasin kartulitükid.

Tükeldasin 4 väikest õrna suvikõrvitsat umbes samal põhimõttel nagu kartulid (pikuti pooleks, kõhuli lõikelauale ja ruuduliselt). Lisasin need pannile, segasin uuesti. Läksin õuest rohelist otsima. Originaalis oli petersell, mida mul ei kasva, nii et võtsin roheliseks natuke naati ja natuke leeskputke, nende maitsed on minu arust peterselliga nagu suguluses (ja mitte sellepärast, et kah sarikad, sest nt metsharakputk maitseb hoopis teistmoodi, seda kasutan ma pigem nagu koriandrilehti (kinzat) algajatele) ja natuke iisopit tuli ka kaasa. Pesin need lehed ära, jätsin sõelale kuivama, lugesin aja parajaks tegemiseks kriminulli, vahepeal segasin pannil olevat ja kontrollisin, kas kartul hakkab juba pehmeks minema.

Kui kartul oli juba söödava moega, lisasin maitseks veidi värsket oliiviõli ja piparrohtu (mul on kinnisidee, et ubadega peab piparrohtu sööma, sest see pidi aitama neid seedida, närvilise kõhuga inimene haarab igast kõrrest, nt piparrohu omast) ja lõin sinna sekka 3 kanamuna ja ajasin segi (need munad peaks pmst nagu soustiks muutuma, kokkuvõttes tuleb üsna plögane toit).

Keerasin tule ära, jätsin tahenema, hakkisin rohelise kraami, puistasin pannile kõige otsa.

Taldrikus riivisin veel kõva juustu ka peale. Imeliselt hea tuli. Klassikaline ugly foodi koolkonna toit. Ma arvan, et lisaks kartuli-suvikõrvitsa loomupäraselt mõnusale kooslusele mõjus hästi ka kaneeli-küüslaugu kombo – vahepeal maitstes lõi see niiviisi eredalt esile.

Soola polnud vaja lisada, soolaubadest tuli seda niigi.

Lihtne risoto ja keerulisem supp

A. küpsetas siin vahepeal sealiha, mida me pärast mitmel moel tükk aega sõime. Sellest jäi üle kausike kallerdist.

Niisiis tegin ühel päeval risoto – panin sibulat ja veidi sellerit poti põhja praadima, lasin klaasjaks; seejärel tükeldasin kaks suvikõrvitsat (ja erandkorras ühe kartuli – viimati, kui ma praekartulit tegin, unustasin ühe kooritud kartuli lõpuks tükeldada ja pannile panna, nüüd tuli ta kuhugi integreerida, no saab siis veidike nagu Itaalia moodi mulgi putru) sinnasamasse ja lisasin paar peotäit risotoriisi; siis segasin ja lasin veidi praadida; siis lisasin umbes kruusitäie kannuga kuumaks aetud vett ja tühjendasin kallerdisekausi sinna otsa. Edasi nagu risotoga ikka – peab tihti segama, et põhja kinni ei hakkaks. Kui kuivale kippus jääma, lisasin valget veini (ja segasin, segasin, segasin).

Seda sõime mingi kolm päeva. Riivjuustuga.

Täna pani A. supi hakkama, tähendab, lõikas kanafilee kana küljest ära, pani ülejäänu keema; kui oli natuke keenud ja vaht riibutud, lõikas ta veel omajagu liha luudelt lahti ja pani kõrvale; siis läksid kondid tagasi keema. Selleks ajaks jõudsin mina koju ja lisasin puljongikeedusele 1 loorberilehe, paar pipratera, paar kuivetanud ingverijuppi, 1 poolekslõigatud sibula, 1 nässakavõitu porgandi ja 1 küüslauguküüne. Sellel lasime tükk aega madalal tulel podiseda, A. läks selleks ajaks korraks magama ja mina tööd tegema. A. jõudis enne seda veel kolm porgandit tükeldada ja mina kolm kartulit pluss kaks sibulat koorida.

Kui mul töö tegemine üle viskas ja tuli “peseks-või-sokke” sündroom, tulin tagasi kööki; ka A. oli hiljaaegu üles ärganud, puljongi ära kurnanud, porgandi keema pannud, ka kartuli-sibula ära hakkinud ja supile lisanud. Tõin sahvrist veel ühe spargelkapsa ja porrulaugu (ma ise ei oleks ehk nii grandioosselt teinudki, A. valik), tükeldasime ka need ära; tükeldamise järjekorras läksid potti.

Kui uuesti keema tõusis, lisasime liha ja mina lisasin veel lonksukese kuiva heerest (Fino).

Ja kui see kõik uuesti keema tõusis, lisasin ometi kord soola.

Jätsime tõmbama ja panime jahedasse, sest ega meil tegelikult kohe ei olnud vaja suppi süüa (täna läks mul risoto viimane ots ja A. lahendas makaronidega jälle mingid ähvardava tähtajaga poolfabrikaadid ära), nüüd on lihtsalt jälle paariks päevaks toit valmis.