Veel 2 lihtsat suvetoitu (külmkapi tühjendamine ja aiaroheline)

1. Keetsin noori kartuleid, korjasin õuest mitmesugust rohelist (salatit, rukolat, harakputke, maltsa, estragoni, tilli, murulauku, leeskputke), keetsin kartulitest jäänud veel kuumas keeduvees ka kaks kanamuna, siis tühjendasin külmkappi: paki-külmsupi (peediga) pära, üks krabipulk, natuke pestot, veerand suurt tomatit, üks A. retseptidest jäänud majoneesitörts ja üks muidu jäänud majoneesitörts, natuke lestherneid ja lehtkapsast – selle otsustasin viimasel hetkel sinnasamma kartuli ja muna kuuma keeduvette kasta, et natuke õrnemaks läheks, ja lõikasin siis ribadeks. Segasin kõik peale kartulite omavahel kokku, taldriku peal kombineerisin kartulit ja salatit.

2. Paar kartulit jäi sellest üle. Ostsin poest ühe suvikõrvitsa, praadisin suvikõrvitsatükke (koos sinna vahele pudistatud kuivanud sepikuga, et vähem vesine oleks), seejärel lisasin 1 hakitud küüslauguküüne, natuke kanepiseemneid ja tükeldasin järelejäänud kartuli pannile ära + viimased lehtkapsaribad, mis külmkapis veel olid. Maitseks natuke soola, musta pipart, natuke Worcesteri kastet (sest mul oli kinnisidee, et tahan sinna natuke anšoovise maitset). Kui oli minu arust piisavalt valmis, puistasin jälle mingist A. retseptist üle jäänud parmesanipuru peale. Praadimise vahepealt tõin õuest veel rohelist ja hakkisin läbisegi ära, lisasin veel neid lestherneid, mis alles olid (osa tuli tavaliste hernestena kasutada, sest kaunad olid juba vintskeks küpsenud, aga tavalised herned on ka head). Taldrikus kombineerisin praetud kraami ja rohelist ning võtsin kastmeks paar lusikatäit üht head toorjuustu juurde (väidetavalt araabiapärane jogurtijuust, poolakad teevad, nimi on labneh).

Kaks suvist pannirooga

K andis lestherneid ja lehtkapsast ja oli selline harukordne moment, kus A. ei teinudki ise süüa ja mul oli võimalus midagi vahele teha.

Tõin poest ühe lillkapsa juurde ja vokkisin: india köömnete ja koriandriga ning kanepiseemnetega läbisegi lehtkapsaribasid ja lillkapsatükikesi, tšillihelbeid, siis natuke värsket tšillit (1 kaun) ja lestherneid ka. Jäi mõnusalt natuke krõmpsuv, tšillit oleks võinud rohkemgi olla (see konkreetne värske kaun polnud eriti kange). Hakkisin veel läbisegi harakputke ja tilli peale.

Teine panniroog: lõikasin 3 porgandit tikkudeks, hakkisin ingverit ja küüslauku. Siis praadisin kõigepealt mandleid ja küüslauku ja tükeldasin paralleelselt (A. abiga) paar suvikõrvitsat pulkadeks ning posu šampinjone tükkideks, võtsin mandlid-küüslaugu pannilt ära, vokkisin ingverit, porgandit, suvikõrvitsat, šampinjone ja jällegi lestherneid, tükeldasin sinnagi hulka 1 neist vähekangetest tšillidest. Segasin paar tl maisitärklist natukese vee ja paari spl sojakastmega, lisasin pannile ja kuumutasin veel natuke, siis segasin mandlid ja küüslaugu tagasi muu toidu hulka. Ka selle peale tõin harakputke ja natuke rukolat ka, sest miks mitte.

Üks nädalaringvaade tatraga ja üks sellega sarnane, aga ilma lihaolluseta pannipilaf (seekord bulguriga)

A. oli tatart teinud ja seda oli järgmiseks päevaks üle jäänud; mina olin paar baklažaani koju toonud. Lisaks ähvardas üks allah. chorizo pahaks minna ja vajas päästmist. Lisaks olin ma liiga ahnelt hummust ostnud ja ühel karbil oli “parim enne” möödas ja ma polnud teda veel lahtigi teinud.

Mulle meenus, et ep. teeb baklažaani kikerhernestega ja hummus noh peamiselt koosnebki kikerhernest.

Seega: praadisin-hautasin kõigepealt hakitud sibulat ja küüslauku, selle ajal tükeldasin baklažaani ära ja lisasin siis pannile, inspekteeerisin chorizo ja hakkisin ära ja lisasin samuti; natuke tšillihoidist, natuke india köömneid, natuke itaalia ürdisegu. Kui baklažaan hakkas valmis saama, lisasin 400 g purgi tomateid, tatra ja hummuse (nimega “pikantne” – seal oli samuti tšillit sees). Tuli õudne plöga, aga üpris maitsev.

***

Teise baklažaaniga läks nii: ma olin selle juurde paar suvikõrvitsast ostnud, oli ka kikerherneid, sellerit ja leedukate kooritud kanepiseemneid ja poolik bulguripakk, kartsin, et koid tulevad sisse.

Pannile praadima-hauduma hakitud sibul, küüslauk, värske kurkum, värske ingver, natuke koriandripulbrit, punast pipart ja mingit gruusia maitseainet (hmeli suneli vbla? sildid on küljest ära tulnud); selle haudumise ajal tükeldasin baklažaani lühikesteks ribadeks ja lisasin pannile; selle haudumise ajal tükeldasin samamoodi suvikõrvitsa, lisasin pannile; lõikusin kääridega sinna otsa 3 sellerivart peeneks, lisasin näputäie kanepiseemneid. Segasin ära, jätsin hauduma-praadima, inspekteerinsin bulgurit, tunnistasin kõlbulikuks ja pesin teda igaks juhuks kolme veega. Siis segasin pannil oleva ära, lisasin purgi kooritud tomateid ja selle purgi loputusvee. Lasin keema, lisasin nõrutatud kikerherned (kah 400 g purk) ja kui uuesti keema läks, siis ka bulguri. Tuli ka idee sinna kuivatatud aprikoose sisse lõikuda. Keetsin natuke lahtiselt, maitsestasin jällegi mingi gruusia soolaseguga (Svani sool järsku?), keerasin tule ära ja jätsin kaane alla hauduma. Pärast söömise ajaks võtsin hakitud sellerilehti ja oliiviõli juurde.

Muidu hea, aga hetkel on tunne, et järgmiseks söömiseks lisan natuke veel tšillit, tahaks krehvtisust rohkem. Aprikoosid sobisid hästi. Juurde sobis valge vein ka hästi, oli kohe selline tunne, et aitab seedida.

Paar põdurast peast tehtud toitu

Ühe tegin siis, kui hakkasin haigeks jääma. Olin ostnud allahindlusega kaks närbunuvõitu baklažaani ja kaks suvikõrvitsat ning A. tatrakeetmisest oli tatart üle jäänud. Hakkisin sibulat-küüslauku + natuke vinnutatud vorsti + natuke köömneid ja hautasin (kuivatatud tomateist üle jäänud) õliga; tükeldasin ja lisasin baklažaani (kaas peale); tükeldasin ja lisasin suvikõrvitsa (kaas peale), lasin poolpehmeks haududa, lisasin 1 tl tšillikonservi ja 2 tükeldatud tomatit; siis lisasin ka tatra ja natuke tükeldatud peterselli. Soola maitse järgi.

Sai hea toit, järgmisel päeval soojendades tuli natuke vett lisada; siis tuli ka tomatipastat lisada; ja kõige viimasele otsale lisasin ka natuke leivatükke, lihtsalt et rohkem saaks.

Siis jäin täitsa haigeks, tahtsin ainult suppi, soojendasin ühe igiammu uudishimust ostetud pakipüreesupi (tomati, mitte kuivsupi, vaid oligi kohe selline püree pakis) üles ja pudistasin kuivanud saia peale. Oli veidi pettumus, aga mis sa konservist ikka tahad.

Vahepeal tegi A. makarone, tema sõi neid mingi šnitsliga, mina tahtsin ainult ketšupit peale, sest haige noh.

Siis tahtsin ma ikka mingit sellist supilaadset toitu, aga jaksu oli juba rohkem, õigust öelda isegi rohkem kui tavaliselt, sest väljas ei käi ju. Leidsin ühe seismajäänud pooliku kapsa, millest osa lehti oli küll närbunud, aga see-eest oli ta hakanud juurikast uut väikest kapsast välja kasvatama, nii et kokkuvõttes võis kapsakogus isegi sama olla, mis seisma jäädes. Porgandit ja kartulit oli ka. Sibulat ka.

Seega hakkisin 1 sibula ja 1 küüslauguküüne ja 1 porgandi, panin väikese õli ja tükikese võiga potipõhja hauduma ja lisasin näputäie tilliseemneid, haudumise hakkisin kapsa krõmpsuks jäänud osad ära, lisasin ka selle potti + 2 klaasi vett. Kuni see keema läks, koorisin ja tükeldasin 5 kartulit. Lisasin need ka, ja 2 puljongikuubikut. Tegelesin vaheldumisi õõvarullimise ja tööga, siis läksin vaatasin – oli juba enam-vähem pehme, aga natuke soolasevõitu, seega lisasin veel pool klaasikest vett, las tuleb supp. Lasin keema, võtsin tulelt, maitsestasin veel natukese melissiga. Jube hea tuli, hirmus kiiresti jäi otsa, kuigi mina olin haige ja A. hakkas jääma.

Muidu oleme hästi palju kiirnuudleid söönud, sest haigest peast istuvad need kuidagi eriliselt hästi. Ma hakin neile ka värsket ingverit sisse ja kuna üks tänane variant tundus haput maitset vajavat, lisasin värsket tomatit ka, oligi parem.

Kaks pannirooga

Üks: tomatiga munaroog, sest paar väga kaua (mai lõpust saadik) seisnud vutimuna tahtis ärategemist ja kuna ma ei usaldanud neid ilma lahti tegemata süüa, siis tuli teha ilma kooreta.

Pannile: sibulat, küüslauku; kui need olid klaasjad, siis tšillit, kaks suvikõrvitsat; kui need olid kah juba pehmemaks läinud, siis mitu hakitud tomatit (kui tomatil koor vabatahtlikult ära tuli, kiskusin ära), väike purk maisi. Kui oli tekkinud paras plaga, lasin sinna need munad sisse (sai vist 4 tükki, ülejäänud paar tk olid koore sisse ära kuivanud – aga mitte mädaks läinud! vutimunad säilivad ses mõttes vist igavesti), lisaks ka kaks kanamuna; panin kaane peale, kuumuse maha ja lasin tõmmata.

Ma panin sinna midagi rohelist ka, aga ei mäleta, mida täpselt.

Teine: tegin oma vana apteegitilli+porgandi või selleri+porgandi retsepti järgi pastinaaki ja porgandit ning lisasin massi mõttes kartulit ka.

Pannile praadima selles järjekorras: hakitud sibul, hakitud küüslauk, tükeldatud pastinaagid ja porgandid (kumbagi 5, aga porgandid olid suuremad), jätsin kaane alla hauduma. Sel ajal koorisin-tükeldasin 5 kartulit. Lisasin pannile kruusitäie vett ja kartulitükid. Tõin õuest maitseks aed-liivateed ja leeskputke, tegin toidu haudumise ajal tööd. Kui pehme oli, keerasin kuumuse ära ja segasin maitserohelise sisse. Pärast praadisin natuke sinki ja musta leiba sinna juurde, taldrikus riivisin kõva juustu peale.

Paar sügisest kiirtoitu

Ep. tõi oma ülejäänud toiduasjad enne väljamaale minekut meile, kõige kiirem oli närbunud baklažaaniga.

Tegin sellest nuudlilisandi: lõikasin kangideks, praadisin küüslauguga koos, lõikasin sinna kääridega juurde väikese kuivatatud tšilli; lisasin hakitud tomateid (1 suure ja mitu pisikest, vastavalt sellele, mis kõige rutem ärategemist vajasid), paar kahvlitäit kappareid, natuke oliive (ise puhastasin kividest) ja basiilikut, maitsestasin soola ja pipraga. Nuudlid olid seekord vermišellid (oleks võtnud spagetid, aga need olid otsas). Taldrikus riivisin kõva lambajuustu peale, teisele taldrikutäiele pudistasin huvi pärast ka 1 vürtsikilu sisse, et kuidas on. Kahtlemata umamisem, eks ta maitse asi oli, kui palju umamit keegi tahab (mulle sel hetkel sobis).

Vahemärkus: ma olen viimastel päevadel sellist veidrat võileiba teinud, et panen leiva peale (või ka sepiku, aga seda on mõistlikum enne röstida, et jäigem oleks) või asemel tursamaksakonservi õli, lisan ka paar kilufileed, et oleks natuke ka päris kala, garneerin toore hapukapsa, sibula ja/või õuntega, vahel lisan ka maitserohelist, kui ma viitsin õue selle järele minna, kõige ühendamiseks natuke majoneesi. Tõenäoliselt paras vitamiinipomm, aga mulle ka maitseb.

Täna praadisin kõigepealt 1 hakitud sibula, lisasin kangidena 5 kartulit; kuni need kaane all haudusid, tükeldasin samuti kangideks 2 suvikõrvitsat ja hakkisin peeneks 1 suure küüslauguküüne ja lisasin needki pannile; samuti paar näputäit päevalilleseemneid; lõikasin kääridega rõngasteks 1 värske tšilli ja lisasin ka selle; tõin õuest rohelist (tilli, leeskputke, mets-harakputke, naati – ühesõnaga mitmesuguseid sarikalisi); selle ajaga oli kartul juba pehmeks haudunud, avasin väikese purgi musti ube (ilma soolata), loputasin nad sõelal üle, et vähem musta löga oleks, ja lisasin pannile. Keerasin kuumuse ära ja hakkisin maitsetaimed sisse. Maitsestasin 3 tl sojakastme, tilga seesamiõliga ja paari keeru musta pipraga; pärast süües selgus, et tahan soolasemat ja siis panin taldrikus ka soola juurde. Mulle meeldis väga, kuidas kartuli ja oa konsistents omavahel sobis, üldse oli see üks tore toit ja läheb tõenäoliselt kordamisele, hea lihtne ja kiire ka. Sobib taimetoidupäevadeks.

Köögivilja-panniroog

Ajend: vaja ära lahendada veerand hiina kapsast, pakk “parim enne” möödas tofut, otsast pahaks minev suvikõrvits ja natuke ilma väga hea plaanita tehtud keedukartuleid. Juhtumisi olin ostnud ka aedube ja porrulauku, lisaks oli mul porgandit, sibulat, küüslauku.

Kõigepealt segasin tofule maitseained kokku: uhmerdasin 2 tl india köömneid ja 1 väikese kuivatatud tšilli, segasin selle kausis kokku natukese paprika, 1 tl ingveri, 2 tl tuhksuhkruga. Lõikasin tofu kuubikuteks ja segasin maitseainetega ära, jätsin seisma.

Panin aedubadele keeduvee üles, edasi keetsin neid paralleelselt asjade praadimisega.

Praadisin kõigepealt seda maitsestatud tofut; siis puistasin panni kuivemale osale ka natuke päevalilleseemneid praadima. Praadisin kokku mingi 4-5 minutit, siis kühveldasin kõik sinna kaussi, kus alguses tofu maitsestunud oli, ja pühkisin panni üle (riideräbalaga – ma olen katkiläinud puuvillastest asjadest, nt padjapüüridest, jätnud kõige räbalamad osad köögipaberi rolli täitma, mul on köögis väike karp, kus sellised pannipühkimise ribad on sees). Panin sinna tilgakese õli, praadisin sibulat ja küüslauku. Kogu tofu- ja sibulapraadimise aja olin palavikuliselt hiina kapsast hakkinud ja porrulauku viilutanud, viilutasin ka 1 porgandi, puhastasin õnnetu suvikõrvitsa koledaks läinud osast ja tükeldasin. Kui sibul oli väheke juba klaasjas, lisasin ülejäänud gemüüse ja täiendava krehvtisuse huvides natuke tšillihoidist. Kokku mingi 5-6 minutit. Segasin paar korda, siis lisasin ka tükeldatud keedukartulid (vist sai 5 tükki), keedetud aedoajupid, praetud tofu ja päevalilleseemned. Segasin kõik ära, lasin veel mõne minuti küpseda (aeg-ajalt segades), Lisasin soola, jahvatasin musta pipart, pigistasin natuke laimimahla ja tükeldasin ühe väikese tomati sinna hulka.

Kokkuvõttes sai selline kena vürtsine krõmpsuv toit.

Täna pikendasin seda munanuudlitega (need keetsin eraldi ära, siis segasin panni peale ja lasin kogu kupatuse soojaks).

Toekad mitmepäeva toidud jaheda ilmaga

Mul vedeleb mustandites natuke märkmeid palava ilma toitudest, aga seda oleks praegu nagu taktitu postitada, kui õues on alla 12 kraadi ja sajab.

Esimene: köögivilja-panniroog hakklihaga.

Sest ökö-lihaveise hakkliha oli soodukaga saada ja seda müüakse poolekiloses pakis; “parim enne” hakkas kätte jõudma. Teiseks olin paar päeva varem keetnud söögiks lihtsalt niisama kartulit ja aedube (kauntega), osa oli üle jäänud.

Asjad läksid pannile tavalise toiduõliga praadima/hauduma sellises järjekorras: hakitud sibul; peenemalt hakitud suur küüslauguküüs; natuke tšillit; hakkliha; natuke garam masalat; porgandiviilud või -poolviilud, olenevalt porgandi jämedusest (porgandeid oli mingi paar-kolm); samasugused pastinaagiviilud (1 pastinaak); baklažaanikuubikud (1 baklažaan) kõige otsa, kaas peale ja hauduma, senikaua hakkisin 2 suvikõrvitsat samamoodi kuubikuteks. Segasin pannil oleva ära ja lisasin ka suvikõrvitsatükid, kaas uuesti peale.

Korjasin õuest umbrohtu (väiksemaid naate ja õrnemaid võilillelehti), paar vart aed-liivateed ja rääbakamad leeskputkevarred, mõlematel kitkusin lehed küljest toidu tarvis ja panin varred edaspidiseks kõrvale. Need lehed hakkisin koos naatide ja võililledega ära. Tükeldasin keedukartulid ja –aedoad, ühe suure värske tomati, segasin pannil oleva kraami ära ja panin viimaks kartulid-aedoad-tomati-rohelise kraami pannile. Seda lasin haududa ainult niikaua, kuni oli läbi soojenenud. Lõpuks viimistlesin soolaga ja oliiviõliga.

Tuli üpris maitsev, aga minu kõhu jaoks oli sellises kontsentratsioonis liha veidi liig, jõin pärast tublisti veini ja sõin õunu, et seedimine toibuks.

Teisel päeval pikendasin veel ühe tomatiga ja keetsin juurde neid aedube, mis olid viimati keetmata jäänud (paar peotäit). Minu jaoks muutus toit seepeale palju seeditavamaks, aga A. väitis, et eelmine päev oli parem. Sest tema jaoks tegi tomat vesiseks, tema poolest oleks võinud pigem kartuliga pikendada.

Teine: oahautis või paks supp.

Panin hakklihatoidu söömise viimase päeva õhtul põldoad likku, täpset kogust ei tea, kuivast peast oli alla poole kaheliitrise poti, leotatud peast tublisti üle poole.

Järgmisel päeval loputasin üle ja panin suurema kastruli sisse külma veega keema (vett oli silmaga vaadates ubade peal umbes sama paks kiht kui ube endid).

Kui oli mingi tunnike keenud ja hammas hakkas juba peale, aga keskelt oli veel veidi krõmpsum, võtsin kastruli ajutiselt kõrvale ja praadisin-hautasin pannil selliseid asju: 1 hakitud sibul, 1 hakitud küüslauguküüs, 2 viilutatud porgandit, 1 viilutatud pastinaak. 1 tl tšillihoidist (nagu mingi marinaadiga tehtud); natuke kollajuurt; näpuga tilli-, apteegitilli– ja koriandriseemneid ning köömneid juurde. Siis puhastasin ja tükeldasin veel 2 antoonovkat sinna pannile, segasin kõik ära ja lasin natuke tõmmata.

Võtsin nüüd panni tulelt, panin oakastruli tagasi kuumenema ja valasin kõik pannil oleva sinna sisse. Seepeale jäi toit justkui kuivale. Loputasin pannilt vähese veega ka leeme potti; võtsin ühe hea tšilliketšupi pära, mida muidu pudelist kätte ei saanud ja loputasin ka selle ubade juurde potti. Nüüd oli leeme kogus parajam.

Puhtalt maitse pärast lisasin tubli sortsu mingit barbecue-kastet, see oli tegelikult olnud mu algne idee: prooviks, kuidas selle suitsune maitse ubadega istub, eeldus oli, et hästi, sest suitsuribi ju sobib.

Keetsin, kuni ka juurikad päris pehmed olid, oad muidugi ka.

Tavalise soola asemel lisasin lõpuks Svani soola, mille sõbrad kunagi Gruusiast kaasa tõid, sest selle maitse tundus samuti sobivat; hakkisin pärast kuumuse mahakeeramist ka natuke naati-võilille, et oleks nagu värskemat kraami ka sees, ja seedimise hüvanguks veel näputäie piparrohtu ja teise näputäie itaalia ürdisegu.

Kokkuvõttes tuli väga hea, selline pruuni rikkaliku leemega. Ma võtsin kausis oliiviõli natuke juurde, A. vist ei võtnud sedagi. Mõlemad jäime rahule.

Suvikõrvitsa-kartuli-ülejäägitoit ja kuivanud saiast kalapirukas

Kui ma juba saiavormist kirjutasin, siis avaldan ka ühe pühade-eelse mustandi ära – ajast, mil ma samuti ülejääke ära püüdsin lahendada.

Nr 1 – suvikõrvitsa abiga.

Pannile hakitud sibul, seejärel hakitud kartul, seejärel suvikõrvits ja natuke mingeid lihapoolfabrikaadi-jääke, 1 muna segasin soustiks sisse, maitseks soola, kaneeli, aed-liivateed, musta pipart, peterselli. Ühesõnaga, ühe Lähis-Ida või Põhja-Aafrika toidu ainetel, mida ma kunagi Vahemeremaade kokaraamatust tegin.

*

Nr 2 – saiavorm/pseudopitsa.

Ülejäägid olid seekord: palju kuivanud saia ja sprotikonservi põhi (1 sprott ja õli); kapis ootas ka allahindlusega ostetud mozzarellat, kuupäev lähenemas.

Tegin kuivanud saia tükkideks (tunde järgi nii palju, et see pudi pärast ahjuvormi põhja ära kataks – kogenematul soovitan teha pigem rohkem pudi, sest mul kippus pärast vormipõhja kattes auke sisse jääma); jätsin tükeldamisel tekkinud puru alles, et pärast vajadusel timmida, ja panin tükikesed natukese piimaga likku.

Kui need olid pehmemaks tõmmanud, valasin vormipõhja kuivatatud tomatitest üle jäänud õli, mätsisin selle ebaühtlase saiapudi sinna peale ja täitsin lünki ülejäänud saiapuruga. Piserdasin peale pisut oliiviõli, pisut sprottidest jäänud õli.

Oleksin hakanud tomatipastat määrima, aga tuli pähe, et kui ma tahan juba kala kasutada, et sprotiõliga sobiks, siis miks ei võiks kohe tomatiga kala võtta. Ja mul oli 1 peipsi tindi-tomatikonserv. Niisiis mätsisin põhjale hoopis selle konservi tomatikastet. Ja panin ahju küpsema (190 C).

Põhja küpsemise aegu puhastasin ja tükeldasin ülevalt-alla poolviiludeks 1 suure sibula. Kui põhi näitas servadest juba krõbedust, puistasin sinna peale need peipsi tindid ja sibula, piserdasin peale ülejäänud sprotiõli ja panin ahju tagasi.

Tõin õuest maitseaineid: mulluste surnud estragoni- ja iisopivarte küljest kuivanud lehti ja täitsa värsket aed-liivateed, kes elas tänavused pakased üle nagu miska. Tegin maitseainelehed pudiks, varred panin tee jaoks kõravle.

Tegin ka mozzarella tükkideks. Võtsin piruka ahjust, puistasin maitsetaimedega üle ja sättisin mozzarella-tükid peale. Küpsetasin – viimases otsas ainult pealtkuumusega, kuni mullitama hakkas. Jäin rahule, A. vist ka. Põhi oli üldiselt krõbe, ainult keskelt oli täidis natuke rohkem läbi leotanud, aga mitte niivõrd, et lödiks läheks.

*
Kolmandaks – kiirpeedisupp.

Võtsin A. ema boršihoidise (näo ja maitse järgi tundub, et seal on riivitud peet, hapukapsas, riivitud porgand, köögikombainiga inimene saaks ilmselt värskest peedist-porgandist-hapukapsast kiiresti sarnase supi).

Panin selle veega potti kuumenema, hakkisin jupi ingverit, uhmerdasin koriandrit, india köömneid ja veidi apteegitilli seemneid, lisasin. Samuti lisasin ühe kuivetunud sidruniotsa. Kui keema läks, koukisin sidruni välja. Praadisin lisandiks juurde seesamiseemneid, veidi suitsuvorsti tükikesi, musta leiva tükikesi. Hakkisin roheliseks peterselli peale. Jumala hea tuli.

Kanaülejääkidest riisiroog ja tatraroog

A. oli vahepeal ahjus kana küpsetanud (ja selle küpsetamisel tekkiva leeme kõrvale pannud ja see kallerdas ära), ühel hetkel sai kana + tatra või kana + nuudlite kombinatsioonist villand ja tegin midagi paella-laadset, mis kujunes totaalseks fusioon-köögiks. Panin viimase kuiva heerese tilgaga mingi 5 kuivatatud tomatit likku ja umbes sama palju hiina shiitake seeni ka. Kuni need ligunesid, ajasin panni soojaks, hakkisin sibulat-küüslauku-sellerit ja siis hautasin neid seal pannil kanakallerdise pealt kooritud kanarasvaga. Lisasin tilgakese leotus-heerest. Pudistasin juba pehmeks ligunenud seened pannile ja natuke kanapraeliha. Lisasin riisi (pikateralist, silma järgi umbes kolmandiku kilosest pakist) ja ajasin segi. Tükeldasin ka kuivatatud tomatid sinna, lisasin paar klaasitäit vett ja kanakallerdise. Kui see oli laiali sulanud, puistasin sinna sisse veidi safranit. Ja kuivatatud basiilikut. Jätsin kaane alla hauduma, kuni oli valmis. Pärast sõin värske peterselliga. Tuli päris hea, ainult veidi soolane, seega järgmistel päevadel segasin värskete kirsstomatitega (ja peterselliga).

Järgmiseks tatraroog: praadisin-hautasin kuivatatud tomatite õlis hakitud sibulat (1), küüslauku (1 küüs), suvikõrvitsat (1), sellerit (1 vars); lisasin kanapraeliha; natuke kuivatatud tšillit ja magusat paprikat; lisasin tatart; lisasin vett ja lõikasin sinna paar kuivatatud tomatit; pistsin leeme sisse loorberilehe ja jätsin kaane alla hauduma. Pärast maitsestasin itaalia maitseaineseguga (piparrohtu, salveid ja hästi natuke majoraani pani veel ekstra juurde). Kõige lõpuks lisasin pooliku purgi konservherneid (salatist jäänud), kõige vedelikuga. Väga maitsev tuli minu arust – ühel päeval sõin võiga, teisel niisama, mõlematpidi oli hea. A.-le meeldis ka.