Seene-suvikõrvitsarisoto

Pole ammu blogima jõudnud, paar mustandit istub ja ootab vormistamist, aga blogin kiiruga vahepeal sellest, mis ma äsja tegin (enne oli nagunii pikem paus – olin välismaal, siis olin kodus sooda, siis valmistasin etendust ette – ja sel ajal me suurt muud ei söönudki kui kas mingit poolfabrikaati või purgisuppi või kartulit heeringa ja kodujuustuga või tatart kalakonserviga või praemuna ja vahel sõime üldse väljas, eriti esinemispäeval muidugi).

A. küpsetas eelmisel nädalal küpsetuskoti ja malmpotiga ahjus kana. Kuna selle luud jõudsid väga pehmeks minna, tuli sellest päris suur kausitäis kallerdist. Sisuliselt puljongikontsentraat.

Eile tegin siis nii: hakkisin ühe sibula, praadisin veidi poti põhjas; tükeldasin sinna kümmekond kuivetuvõitu šampinjoni, mis ma poest seenekasti põhjast veel saanud olin; tükeldasin suvikõrvitsa veerandviiludeks, samuti potti, segasin; puistasin kogu olemasoleva risotoriisi (silma järgi veidi vähem kui klaasitäie) sinna juurde; lärtsatasin kogu kallerdise otsa ja valasin peale sortsu keeva vett.

Kallerdis sulas seepeale hoobilt ära ja järsku nägi potis olev ollus välja nagu supp. Aga ma segasin teda, lasin madalal kuumusel keeda ja segasin iga natukese aja tagant veel ja tasapisi hakkas pudrusem paistma. Varsti pärast puljongi lisamist hakkisin sisse ka 2 kuivatatud tomatit, et oleks veidi krehvtisem.

Kui ollusest oli saanud vedelavõitu puder, lisasin nõmm-liivateed ja salveid. Ja siis segasin-keetsin, kuni oli vähem vedel puder, lisasin hästi natuke valget veini, keerasin kuumuse ära ja segasin-keetsin selle jääksoojusega.

Väga hea sai. Kõva juustu riivisime peale.

Advertisements

Lihtne suvikõrvitsa-seenekaste ja kartulid

Käisin täna turu peal, ostsin natuke puravikke, palju noori kartuleid ja sellega oli lõuna lahendatud.

Panin posu väikesi kartuleid keema (koorimata). Hakkisin ühe sibula, praadisin-hautasin võiga; selle haudumise ajal tükeldasin suvikõrvitsa veerandviiludeks (kohati peenemakski, sest suvikõrvits ise oli ebaühtlase jämedusega) ja viskasin sibula sekka. Ja tükeldasin seened (6 puravikku, osa suured, osa väiksed) ja lisasin pannile. Olin seda segu ainult natuke koos praadinud, kui kartulid olid juba valmis, kurnasin nad ära. Panniollust maitsestasin soola ja nõmm-liivateega ja panin kaane peale, et veidi pehmemaks tõmbaks, siis lisasin 1 tl jahu, segasin ära, ootasin, et natuke läbi küpseks, siis lisasin 2 klaasi vett, segasin, ja kui keema läks, lisasin julge sortsu hapukoort. Kõige lõpuks maitsestasin musta pipra ja värske tilliga.

Salatiks võtsimegi kõrvale lihtsalt lehtsalatit – lihtsalt niisama rebisime salatilehti taldrikule muu toidu kõrvale.

Kartuleid ei koorinud mina ka söömiseks, seda, kas A. kooris, ei pannud ma õigust öelda tähele.

Mulle maitses väga, A. ei olnud kõige suuremas vaimustuses, aga faktiga, et mingi soe söök valmis sai, oli ta rahul.

Natuke sousti jäi üle, keedukartuleid kohe hulgem ja kuna mul on veel üks suvikõrvits, siis homme võiks ehk kartulivormi teha.

Apropoo – see seenekaste tuletas mulle meelde, et kui ma olin Eestisse tagasi jõudnud, siis üks esimesi toite, mis ma tegin, oli makaronide kõrvale sibula-kukeseene-suitsuliha-suvikõrvitsahautis – samamoodi panni peal, pmst võiks minu poolest ka kastmeks nimetada. St A. keetis makarone ja mina leiutasin sinna kõrvale sellise lisandi. Tookord hakkisime minu mäletamist mööda sinna lõpuks ka värskeid tomateid juurde.

Nüüd kodus tehtud

Pärast kojujõudmist tegin mingeid kiireid panniroogi suvikõrvitsast ja suitsulihast, tomatit hakkisin pealee – nagu soe salat.

Kanasupp – A. lõikas filee maha ja tükeldas, pani ülejäänud kana keema ja võttis vahu, mina lõikasin keenud kontidelt liha lahti, panin kondid tagasi vette, lisasin natuke vürtsi, koriandrit, loorberit, leeskputke- ja tillivarsi, pool sibulat ja kaks vanaldast porgandit ja keetsin puljongi (umbes tund aega); A. tükeldas pundi sellerit, mina veel paar porgandit, kartulit ja 1 brokoli, seller läks kõige enne sisse, seejärel porgand, viimasena brokoli ja kanafileetükid ning natuke tilli- ja leeskputkelehti.

Millalgi vahepeal tegin eineks lihtsalt praetud suvikõrvitsat ja muna (munad jäid enam-vähem terveks, ei sonkinud segi).

Korra või paar sõime A. tehtud spagette ja sõime miskist poekotletti kõrvale.

Ühepajatoit – sinna läks suitsuraguud, porgandit, kaalikat, sibulat, küüslauku, kapsast. Maitseks köömneid, koriandrit, tilliseemneid, tilli- ja leeskputkevarsi, pärast puju-, tilli- ja leeskputkelehti ja natuke panin provanssaali maitseainet ka. Kahjuks peab nentima, et kogu sellest usinast sarikalistega maitsestamisest ei piisanud ja va kapsas ja kaalikas ajasid mul ikka kõhu punni. Millest on kahju, sest nad maitsevad mulle. Töötav kompromiss oleks ilmselt selline, et ma küll lisan neid toidule, aga väikeses kontsentratsioonis, nii et kartulit ja porgandit oleks kindlasti rohkem.

Nüüd tegin tomatisuppi – praadisin/hautasin sibulat ja küüslauku ja suitsupeekoni tükke, lisasin 4 tükeldatud tomatit, 1 hakitud tšilli (turu pealt, kohalik, mõõdukalt vürtsine), 3 suurt kruusitäit vett (vist kokku liiter); leeskputkevarsi; kui keema läks, lisasin 2 tükeldatud suvikõrvitsat ja lõikusin paar kuivatatud tomatit sisse, et oleks rohkem puljongi moodi. Pärast lisasin ikkagi veidi ka köögiviljapuljongi pulbrit. Ja kappareid ning nende vedelikku. Lõpuks hakkisin leeskputkelehti ja basiilikut kõige otsa. Taldrikus võtsin esimesel korral musta pipart ja punast pestot peale, pesto lisamine ei andnud minu arust midagi juurde. Teisel korral lisasin lihtsalt veidi oliiviõli, nii oli maitsvam.

Korra tegin 4 munast punasõstratega pisarakooki (põhi oli 4 munakollasest, umbes 125 g võist, teoreetiliselt 1 2/3 klaasist jahust ja poolest klaasist suhkrust keeks, 4 munavalget ajasin tuhksuhkruga vahtu, osa segasin sõstardega ja panin eelküpsetatud keeksiosa peale, osa valasin niisama kõige otsa) ja korra õuntega hapupiimakooki. Mõlemad tulid päris head, pisarakook isegi hoolimata sellest, et mul oli liiga vähe jahu ja ma asendasin osa jahu kaerakliidega (keeksiosas) ja järgmiseks avastasin, et mul pole ka tärklist, mida sõstardega segada, ning segasin neile sisse hoopis kamajahu.

Olen praegu, kus põõsa otsas on veel marju, söönud hommikuks päris sageli kreeka või türgi jogurtit (pmst seda paksu jogurtit, mis parajasti poes kõige odavam on) marjade ja teelusikatäie meega. Ma ei tüdine sellest kuidagi.

Ja lisaks söön praegu kole palju puuvilju.

Mis ma Český Krumlovis sõin

Lühike ja üldjoontes õige, aga oma liigses üldistavuses ebatäpne vastus oleks “pitsat ja kummikomme,” sest tõesõna. Need kaks olid minu põhilised toidugrupid.

Sest poed lähevad seal kell kuus või seitse õhtul kinni ja suurem jagu restorane lõpetas kell kümme õhtul köögi töö, meil oli aga tavaliselt mahti linna peale minna alles hilja õhtul. Niisiis sõime ennast läbi terve menüü selles ainsas pitsakohas, mis südaööni süüa andis.

Ja kummikommide najal hoidsin end tantsutundide vahel püsti, sest pea kõik tunnid läksid üle aja, nii et nende vahele jäi tüüpiliselt 5 minutit, heal juhul 10 – millega jõuab natuke vett näkku visata, natuke vett endale sisse kallata ja paar kummikommi suhu loopida. Ja niiviisi läks terve hommikune sessioon poole üheksast poole kaheni (ametlikult), misjärel oleks pidanud olema pooletunnine söögipaus, aga kuna praktikas läks sageli kaheni ja sinna otsa tulid juba uued tunnid, võis minna ka nii umbes veerand või poole viieni. Ja pea kõik selline materjal, mis tahab eelkõige head ajutööd (näiteks “kuidas koordineerida käsi, jalgu ja kastanjetisõrmi”); ning suurem osa tahtis ka kõva võhma. Jumal tänatud, et ma Prahast selle juraka kummikommipaki olin kaasa haaranud.

Selle elustiili peal läksin ma nii heasse füüsilisse vormi, et mind võiks pitsa-kummikommidieedi reklaamplakatiks kasutada – ma olen näiteks ennegi kehatüve lihaseid treeninud, sest need on tantsides jube kasulikud, aga nüüd tuli see esimene kord elus, kus ma hakkan neid lihaseid ka nägema.

Neljandal päeval murdusin ja jätsin balletitunni ära, siis tekkis päevakavva tegelik söögipaus ja selle tarbeks oli mul kuidagi õnnestunud endale isegi natuke poeskäiguaega kangutada.

Üks selline isetehtud söömaaeg oli minu tavaline: lasin 2 viilutatud suvikõrvitsat sibula ja küüslauguga + natukese allah. suitsulihaga panni pealt läbi, praadisin seejärel sama panni peal nisuleivakuubikuid, tõstsin need praetused üksteise otsa taldrikule, lõikusin tomateid ja pudistasin kohalikku (väga soolast, väga maitsvat) valget juustu otsa, nämm-nämm. Kuna olen harjunud süüa tegema kahele, moosisin paar poolakat endaga toitu jagama, vastutasuks sain nende oliiviõli, mida salatile piserdada.

Teinekord olin hankinud ühe lillkapsa, keetsin selle vähese veega kergelt ära, praadisin pannil võiga saiapudi küüslauguga, pudistasin lillkapsatükkidele otsa, riputasin riivjuustu peale ja hakkisin kirsstomateid kõige otsa. See oli väga maitsev, aga jällegi jäi üle. Järgmisel päeval proovisin soojendada, sest olin jahtunud või suhtes umbusklik, aga nii sulas juust kahjuks vintskeks. Ülejärgmisel päeval sõin viimase otsa külmalt ära ja nii oli tunduvalt parem.

Poolakad tegid ükspäev jälle sellist huvitavat toitu, et võtsid kikerhernekonservi vedeliku, kloppisid vahtu, lisasid jahu ja tiba soola, tiba suhkrut, kastsid õunaviile sinna sisse ja praadisid panni peal. See oli üks väga mõnus magustoit.

Hommikusöögiks sõin tavaliselt koorejogurtit või kohupiima rosinate või moosiga. Mõnikord bryndza-võileibu tomatiga ka (bryndza on selline soolane Kesk-Euroopa lambakohupiim, Ungaris juhtúró nime all tuntud, ja mina unistan ajast, mil keegi seda ometi Eestisse importima hakkab), aga enamasti pruukisin neid pigem lõuna-aja kiireks ampsuks (kui ma balletitunnid ära jätsin – või sellel ühel korral, mil ametlik pooletunnine söögipaus tõesti söömiseks aega jättis). Kui bryndza otsa sai, pruukisin selle asemel üht kohalikku lillepildiga fooliumpakendis toorjuustu, ka see oli v. hea.

Jalgpallikõrvane 7 – kiire kalasupp ja üks baklažaanitoit

Kalasupp oli siis, kui mul oli ikka veel kõht imelik ja isupuudus. Siis oli mul tunne, et ainus asi, mida ma maa peal süüa tahan, on kalasupp, ja õnneks oli meil veel poolteist ammuostetud heigirümpa sügavkülmas.

Panin pool potti vett keema, puhastasin-viilutasin ühe porgandi ja viskasin selle vette juba enne keemaminekut. Siis puhastasin ja lõikasin enam-vähem kuubikuteks 3 kartulit, paar tilli- ja leeskputkevart lühikesteks juppideks ja hakkisin 1 sibula; kui vesi keema läks, viskasin ka need kõik sisse. Tundus liiga vedel, lisasin ka peotäie riisi. Maitseks panin natuke apteegitilli-, natuke päristilliseemneid ja valge pipra teri.

Sellega paralleelselt panin teise potiga ühe muna keema.

Kui juurikad hakkasid juba otsast pehmenema, panin kalarümbad kah potti. Ootasin, millal nad küllalt läbi kuumenevad, et rootsu kätte saaks. See oli selle söögi tegemise kõige vaevalisem osa, aga keema nemad läksid ja siis oli ka varsti liha luudelt lahti kukkunud ja sai luud supi seest välja õngitseda.

Kala ootamise ajal jõudis muna piisavalt kaua (keemaminekust mingi 7 minutit) keeda ja ma ehmatasin ta ära. Ja tükeldasin

Enne söömist lisasin hakitud tilli ja leeskputkelehti ja 1 spl võid ning tükeldatatud muna.

Tuli jube hea, täpselt see, mida vaja, kõht lakkas kohe nõmetsemast. A.-le ja Ep-le meeldis ka.

Kõrvale proovisin kõigepealt pehmet rukkileiba – Fazeril oli mingi uus suitsumaitsega rukkitasku, aga see oli supi kõrvale liiga magus (võileibade jaoks see-eest väga hea); võtsin selle asemel parem finncrispi.

Ja magustoiduks jogurti-kefiiritarretist (poe oma, piinlik küll). Kohe samal õhtul tegin ise tarretist, seekord apelsinitarretisepulbrist ja vahukoorest. St pulber kuuma veega vedelaks ja kui on jahtunud, vahustatud koor sekka. Selle vastu, et ta fraktsioonidesse tahab jaguneda, ei aita päris täielikult nagunii miski, aga segamisega õnnestub saavutada vähemalt nii palju, et ka koorene osa on mõnusalt tarretisene, mitte lihtsalt vaht seal peal.

Järgmisel päeval sõime ikka seda suppi ja magustoiduks ohjeldamatult Ep toodud mureleid – ja marju, mida mu aed on nüüd produtseerima asunud – vaarikaid, punaseid ja musti sõstraid; ja valgehallitusjuustu (Ep tõi Prantsuse-Belgia mängu tähistamiseks valgehallitusjuustu ja Krieki, mis mh sobivad omavahel väga kenasti). Selgus, et mustsõstrad ja valgehallitusjuust moodustavad hea kombinatsiooni.

*

Siis tuli mul tahtmine U. toodud oliive kuhugi paigutada. A. pooldas pigem sooja toitu, tõin seepeale 1 baklažaani ja 2 noort suvikõrvitsat. Tomatit juba oli. Hakkisin 1 sibula ja panin oliiviõliga praadima; siis tükeldasin baklažaani ja panin kah praadima ja segasin (ja keerasin kuumust vähemaks); baklažaani praadimise ajal tükeldasin suvikõrvitsad. Valasin need pannile kõige otsa, esialgu ei seganudki, ja lõikusin hoopis natuke chorizo vorsti peeneks. Lisasin selle kah pannile, nüüd segasin. Siis tükeldasin veel 1 tomati, lisasin ka selle pannile ja pudistasin provanssaaali ürdisegu peale ja jahvatasin musta pipart ka. Võtsin peotäie oliive ja lõikusin jalgpalli vaadates peenemaks ja lisasin pannile ning kõige lõpuks natuke kappi seisma jäänud fetat ka. Soola ei pannud eraldi üldse, sest oliivid ja feta olid nagunii soolased (vorst ka, aga seda oli vähe).

Olin alustanud enne mängu (nii 20 min), aga päris kõike ei jõudnud valmis, nii et osa tükeldamist käis mängu ajal (Ing-Horvaatia). Päris terve esimene poolaeg õnneks selle nahka ei läinud ja osa tükeldamist saab teha nii, et võib rahulikult mujale vaadata, näiteks oliivide tükeldamise ajal ei vaadanud ma oliive üldse.

Kui kõik oli pannil, siis keerasin kuumuse alt ära ja jätsin läbi maitsestuma. Poolaegade vahel saime siis süüa võtta. Kõrvale võtsime itaalia tüüpi valget leiba, sellega oli hea osa leent kokku riibuda. Ja juurde jõime odavat Moldova valget kuiva veini, mis osutus üle ootuste maitsvaks. Kusjuures ka pähe justkui ei hakanud.

Magustoiduks sõime jõhvikatega inglise juustu, see esindas matši Inglise poolt ja oli tõtt-öelda parim puuviljadega inglise juust, mis ma seni saanud olen. Horvaatia esindamiseks ei leidnu poest midagi, Balkanile üldse lähim toode oligi see Moldova vein. Aga see baklažaanitoit koos fetaga oli kah natuke Balkani ooperist, nii et keegi ei või öelda, et me poleks püüdnud.

Jälle suvikõrvitsa-kiirtoidud

Vahepeal oli nii, et A. küpsetas ahjus kana; minu panus polnud märkimisväärne, ma segasin ainult kanale maitseaineid – hakkisin kaks küüslauguküünt, segasin natukese salvei, veidi rohkema aed-liivateega, tõin õuest natuke puju ja natuke raudrohulehti ja hakkisin ära – ja segasin seda kõike tibakese soola, tibakese sidrunhappe, tibakese suhkru, oliiviõli ja sortsu veega. Sest ma kartsin veel, et äkki on mul histamiinitalumatus ja ei julgenud pruukida igasuguseid tomati ja tšilliga variante.

Järgmised paar päeva sõime seda tatra ja õuna- või kurgisalatiga, sest ma vältisin endiselt tomateid. Õuna- või kurgisalat tähendas pmst lihtsalt hakitud õuna või kurki koos võilillelehtedega. Lihagi julgesin ainult õige napilt tatrale lisada, sest äkki ei mõju hästi.

Siis sain teada, et ei ole histamiinitalumatus ja tegin endale lihtsa panniroa. K. oli toonud priske kabatšoki, mis ei olnud priskusest hoolimata puitunud. Võtsin sellest umbes kolmandiku, hakkisin pannile, pool sibulat ka, pudistasin musta leiba juurde – ja hakkisin siis sinna sekka natuke kana ning lisasin lusikaga prae kõrvalproduktina tekkinud kanakallerdist. Maitseks ikka aed-liivatee.

Järgmisel päeval tegin peaaegu sama, aga rohkem, sest A. tahtis ka just samal ajal süüa. Hakkisin jällegi pool sibulat, kaks vart sellerit ja kaks küüslauguküünt ning panin õliga pannile hauduma, pisut tšillihelbeid nendega koos. Haudumise aegu tükeldasin nüüd oma pool suvikõrvitsat ära; lisasin selle pannile, siis lõikasin mingi viis-kuus rukkileivaviilu kuubikuteks ja lisasin ka; ja siis praadisin, kuni tundus, et suvikõrvits on peaaegu valmis ja lisasin kanatükikesi. Ja natuke kanakallerdist ja natuke sojakastet. Lõpuks viimistlesin maitset aed-liivatee, majoraani ja soolaga.

Tuli väga maitsev, majoraan oli väga mõnusalt tunda.

Täna tõin kartulit; hakkisin ühe sibula peeneks ja panin pannile klaasjaks hauduma; siis lõikasin kolm suurt kartulit sellisteks pulkadeks, nagu tahaks friikartuleid teha (enne seda ei koorinud, sest ikka veel suht noored kartulid) ja lisasin sibulale; siis lõikasin kogu järelejäänud suvikõrvitsa samasugusteks pulkadeks ja lisasin sellegi pannile, segasin ära, panin kaane peale ja jätsin madalal kuumusel hauduma. Natukese aja pärast tuli meelde ka kanakallerdist leemeks lisada.

Peaaegu kõige lõpuks lisasin viimased järelejäänud kanalihatükid; külmkappi seisma jäänud fetapära; ja siis, kui tuli juba ära keeratud, lisasin veel aed-liivateed, punet ja majoraani ja lõikusin ühe seismajäänud juustupära pisikesteks tükkideks sinna otsa.

Salatiks/garneeringuks tõin juurde võilillelehti, hakkisin need koos natukese murulaugu ja värske piparmündiga ära. Toit nägi muidu hirmus jõle välja, aga rohelise kraamiga hakkas ootamatult hea välja nägema. Maitses mõnusasti. Gemüüse oli minu maitse jaoks ehk liiga pehmeks haudunud (sest ma unustasin end omaenda blogis kommentaaridele vastama), mis tähendab, et A.-le konsistents väga meeldis.

Lehtkapsast: makaronitoit ja suur supp

Mulle toodi korvitäis lehtkapsast, nii et nüüd on toidud selle tähe all.

Makaronitoit käis nii: mingi 5 lehtkapsalehte ilma rootsu alumise otsata ja tükeldatult soolaga maitsestatud vette keema. 10 minuti pärast veidi üle poole paki makarone (minul penne, originaalretsept soovitas spiraalmakarone või teokarpe, sest kapsas jääb sinna vahele mõnusamini kinni) sinna juurde, keetsin, kuni makakad olid valmis. Keetmise viimases otsas panin juba panni tulele, oliiviõli pannile, viilutasin sinna sisse kaks küüslauguküünt ja pudistasin veidi kuivatatud tšillikaunatükke. Enne, kui see kõik liiga ägedalt praadima läks, valasin kapsa-makaronikeeduselt liigse vee kraanikaussi ära ja keeduse enda pannile ning puistasin hetke ajel natuke kanamaitseainet, kuna see oli kõige tšillipulbrisem maitseaine, mida mul parajasti võtta oli, ja kõik teised komponendid tundusid kah kapsaga sobivat (koriander näiteks). Segasin kõik segamini. Pudistasin kõva juustu helbeid otsa ja siis tuli õnnelik mõte ka röstitud päevalilleseemneid lisada. Hea mõte!

Üldiselt oli maitse väga hea. Miinused, mis ei ole retsepti kui niisuguse, vaid minu süü: ma ei taibanud neid kapsalehti pesta (noh, et sõbranna aiast ja omakasvatatud jne) ja seetõttu oli hamba all natuke liivane. Teiseks, retsept (itaalia oma, itaalia keeles) ütles küll, et eemaldada tuleb kapsalehe varre alumine ots ja mina eemaldasin rohkemgi, aga oleks pidanud eemaldama VEEL rohkem, sest nähtavasti tegi tolle itaalia retsepti autor süüa noorematest lehtedest. Või on siis asi selles, et itaallased ootavad lehtkapsa söömisega tavaliselt öökülmadeni – võib-olla teeb külm lehed õrnemaks.

Seda retsepti võib igatahes veel teha, kui rootsudega ettevaatlikum olla ja liiv maha pesta. Kaalun endamisi, kuidas maitseks, kui sinna ka rosinaid lisada. (A. kindlasti pooldaks.) Huvitav oleks ka ise kontrollida, kas külma saanud kapsalehed on õrnemad

*

Supitegu, mis oli mingi hübriid minestronedest ja ribollitadest, mille ma eri kokaraamatute pealt kokku lugesin: kõigepealt 5-6 lehtkapsalehte rootsudest puhtaks ja tükkideks; siis 1 rohelise sibula valge osa (viiludena), 2 küüslauguküünt (hakitult), 1 kuivanud tšillikaun (purustatult) potipõhja oliiviõli sisse kergelt praadima; seejärel kohe varsti lehtkapsatükid sinna otsa, segada ja nii palju vett peale, et ära kataks, natuke soola sinna sisse; seni, kuni vesi keema läks, puhastasin pool suurt lillkapsast puhtaks ja jagasin ampsusuurusteks õisikuteks; siis läks sisse kõik, mis 3 väikesest riknema kippuvast “parim enne möödas” suvikõrvitsast päästa andis (ikka üle poole, veerandikviiludena) ja umbes kolmandik ärakuivanud ciabatta‘t (tükkidena). Ja veel vett juurde, et see kõik ikka natuke suppi meenutaks; kui jälle keema läks, siis 1 kanapuljongikuubik ja lõpuks natuke provanssaali ürdisegu. Siiamaani olin kõhelnud, kas lisada ka mingil kujul tomatit, sest makaronitoit oli ilma tomatita nii hea; aga pärast leeme maitsmist otsustasin, et ikka jah, ja potti läks ka pooleliitrine purk tomatimahla. Kõige lõpus ka natuke kuivatatud tomatitega võid ja veel oliiviõli; pärast taldrikus juustuhelbeid peale.

Tahtsin lisada musti läätsi, mille panin eraldi keema, aga läksin ettevaatamatult keetmise ajaks tööd tegema. Tulemus: palju kirbet suitsu ja natuke söeläätsi. Pott on tubli, pärast traatharjaga nühkimist oli jälle töökorras.

Järgmisel päeval tõin lihtsalt poest purgi “Õlleubade” nimelist konservi – ühed kõige odavamad purgioad, mis saada on, ja sealjuures ei ole neil spetsiifilist konservimaitset – ja lajatasin selle supipotti. Nagunii oli supis vedelikku väheks jäänud, nii et vett oli ka muidu vaja, mitte ainult ubade tasakaalustamiseks.

Aga tegelikult maitses see supp päris hästi juba enne ubade lisamist.

Lehtkapsas annab üldse palju head maitset. Oleksin võinud küll peenemaks hakkida, sest mõni kapsatükk oli ikka vintskevõitu. Aga maitse oli jube hea.

Suppi tuli hiigla palju, oleme seda mõlemad kaks päeva söönud ja ikka veel on homseks ka. Õnneks on see selline toit, mis läheb soojendamisel pigem paremaks.