Kaks pannirooga

Üks: tomatiga munaroog, sest paar väga kaua (mai lõpust saadik) seisnud vutimuna tahtis ärategemist ja kuna ma ei usaldanud neid ilma lahti tegemata süüa, siis tuli teha ilma kooreta.

Pannile: sibulat, küüslauku; kui need olid klaasjad, siis tšillit, kaks suvikõrvitsat; kui need olid kah juba pehmemaks läinud, siis mitu hakitud tomatit (kui tomatil koor vabatahtlikult ära tuli, kiskusin ära), väike purk maisi. Kui oli tekkinud paras plaga, lasin sinna need munad sisse (sai vist 4 tükki, ülejäänud paar tk olid koore sisse ära kuivanud – aga mitte mädaks läinud! vutimunad säilivad ses mõttes vist igavesti), lisaks ka kaks kanamuna; panin kaane peale, kuumuse maha ja lasin tõmmata.

Ma panin sinna midagi rohelist ka, aga ei mäleta, mida täpselt.

Teine: tegin oma vana apteegitilli+porgandi või selleri+porgandi retsepti järgi pastinaaki ja porgandit ning lisasin massi mõttes kartulit ka.

Pannile praadima selles järjekorras: hakitud sibul, hakitud küüslauk, tükeldatud pastinaagid ja porgandid (kumbagi 5, aga porgandid olid suuremad), jätsin kaane alla hauduma. Sel ajal koorisin-tükeldasin 5 kartulit. Lisasin pannile kruusitäie vett ja kartulitükid. Tõin õuest maitseks aed-liivateed ja leeskputke, tegin toidu haudumise ajal tööd. Kui pehme oli, keerasin kuumuse ära ja segasin maitserohelise sisse. Pärast praadisin natuke sinki ja musta leiba sinna juurde, taldrikus riivisin kõva juustu peale.

Paar sügisest kiirtoitu

Ep. tõi oma ülejäänud toiduasjad enne väljamaale minekut meile, kõige kiirem oli närbunud baklažaaniga.

Tegin sellest nuudlilisandi: lõikasin kangideks, praadisin küüslauguga koos, lõikasin sinna kääridega juurde väikese kuivatatud tšilli; lisasin hakitud tomateid (1 suure ja mitu pisikest, vastavalt sellele, mis kõige rutem ärategemist vajasid), paar kahvlitäit kappareid, natuke oliive (ise puhastasin kividest) ja basiilikut, maitsestasin soola ja pipraga. Nuudlid olid seekord vermišellid (oleks võtnud spagetid, aga need olid otsas). Taldrikus riivisin kõva lambajuustu peale, teisele taldrikutäiele pudistasin huvi pärast ka 1 vürtsikilu sisse, et kuidas on. Kahtlemata umamisem, eks ta maitse asi oli, kui palju umamit keegi tahab (mulle sel hetkel sobis).

Vahemärkus: ma olen viimastel päevadel sellist veidrat võileiba teinud, et panen leiva peale (või ka sepiku, aga seda on mõistlikum enne röstida, et jäigem oleks) või asemel tursamaksakonservi õli, lisan ka paar kilufileed, et oleks natuke ka päris kala, garneerin toore hapukapsa, sibula ja/või õuntega, vahel lisan ka maitserohelist, kui ma viitsin õue selle järele minna, kõige ühendamiseks natuke majoneesi. Tõenäoliselt paras vitamiinipomm, aga mulle ka maitseb.

Täna praadisin kõigepealt 1 hakitud sibula, lisasin kangidena 5 kartulit; kuni need kaane all haudusid, tükeldasin samuti kangideks 2 suvikõrvitsat ja hakkisin peeneks 1 suure küüslauguküüne ja lisasin needki pannile; samuti paar näputäit päevalilleseemneid; lõikasin kääridega rõngasteks 1 värske tšilli ja lisasin ka selle; tõin õuest rohelist (tilli, leeskputke, mets-harakputke, naati – ühesõnaga mitmesuguseid sarikalisi); selle ajaga oli kartul juba pehmeks haudunud, avasin väikese purgi musti ube (ilma soolata), loputasin nad sõelal üle, et vähem musta löga oleks, ja lisasin pannile. Keerasin kuumuse ära ja hakkisin maitsetaimed sisse. Maitsestasin 3 tl sojakastme, tilga seesamiõliga ja paari keeru musta pipraga; pärast süües selgus, et tahan soolasemat ja siis panin taldrikus ka soola juurde. Mulle meeldis väga, kuidas kartuli ja oa konsistents omavahel sobis, üldse oli see üks tore toit ja läheb tõenäoliselt kordamisele, hea lihtne ja kiire ka. Sobib taimetoidupäevadeks.

Köögivilja-panniroog

Ajend: vaja ära lahendada veerand hiina kapsast, pakk “parim enne” möödas tofut, otsast pahaks minev suvikõrvits ja natuke ilma väga hea plaanita tehtud keedukartuleid. Juhtumisi olin ostnud ka aedube ja porrulauku, lisaks oli mul porgandit, sibulat, küüslauku.

Kõigepealt segasin tofule maitseained kokku: uhmerdasin 2 tl india köömneid ja 1 väikese kuivatatud tšilli, segasin selle kausis kokku natukese paprika, 1 tl ingveri, 2 tl tuhksuhkruga. Lõikasin tofu kuubikuteks ja segasin maitseainetega ära, jätsin seisma.

Panin aedubadele keeduvee üles, edasi keetsin neid paralleelselt asjade praadimisega.

Praadisin kõigepealt seda maitsestatud tofut; siis puistasin panni kuivemale osale ka natuke päevalilleseemneid praadima. Praadisin kokku mingi 4-5 minutit, siis kühveldasin kõik sinna kaussi, kus alguses tofu maitsestunud oli, ja pühkisin panni üle (riideräbalaga – ma olen katkiläinud puuvillastest asjadest, nt padjapüüridest, jätnud kõige räbalamad osad köögipaberi rolli täitma, mul on köögis väike karp, kus sellised pannipühkimise ribad on sees). Panin sinna tilgakese õli, praadisin sibulat ja küüslauku. Kogu tofu- ja sibulapraadimise aja olin palavikuliselt hiina kapsast hakkinud ja porrulauku viilutanud, viilutasin ka 1 porgandi, puhastasin õnnetu suvikõrvitsa koledaks läinud osast ja tükeldasin. Kui sibul oli väheke juba klaasjas, lisasin ülejäänud gemüüse ja täiendava krehvtisuse huvides natuke tšillihoidist. Kokku mingi 5-6 minutit. Segasin paar korda, siis lisasin ka tükeldatud keedukartulid (vist sai 5 tükki), keedetud aedoajupid, praetud tofu ja päevalilleseemned. Segasin kõik ära, lasin veel mõne minuti küpseda (aeg-ajalt segades), Lisasin soola, jahvatasin musta pipart, pigistasin natuke laimimahla ja tükeldasin ühe väikese tomati sinna hulka.

Kokkuvõttes sai selline kena vürtsine krõmpsuv toit.

Täna pikendasin seda munanuudlitega (need keetsin eraldi ära, siis segasin panni peale ja lasin kogu kupatuse soojaks).

Toekad mitmepäeva toidud jaheda ilmaga

Mul vedeleb mustandites natuke märkmeid palava ilma toitudest, aga seda oleks praegu nagu taktitu postitada, kui õues on alla 12 kraadi ja sajab.

Esimene: köögivilja-panniroog hakklihaga.

Sest ökö-lihaveise hakkliha oli soodukaga saada ja seda müüakse poolekiloses pakis; “parim enne” hakkas kätte jõudma. Teiseks olin paar päeva varem keetnud söögiks lihtsalt niisama kartulit ja aedube (kauntega), osa oli üle jäänud.

Asjad läksid pannile tavalise toiduõliga praadima/hauduma sellises järjekorras: hakitud sibul; peenemalt hakitud suur küüslauguküüs; natuke tšillit; hakkliha; natuke garam masalat; porgandiviilud või -poolviilud, olenevalt porgandi jämedusest (porgandeid oli mingi paar-kolm); samasugused pastinaagiviilud (1 pastinaak); baklažaanikuubikud (1 baklažaan) kõige otsa, kaas peale ja hauduma, senikaua hakkisin 2 suvikõrvitsat samamoodi kuubikuteks. Segasin pannil oleva ära ja lisasin ka suvikõrvitsatükid, kaas uuesti peale.

Korjasin õuest umbrohtu (väiksemaid naate ja õrnemaid võilillelehti), paar vart aed-liivateed ja rääbakamad leeskputkevarred, mõlematel kitkusin lehed küljest toidu tarvis ja panin varred edaspidiseks kõrvale. Need lehed hakkisin koos naatide ja võililledega ära. Tükeldasin keedukartulid ja –aedoad, ühe suure värske tomati, segasin pannil oleva kraami ära ja panin viimaks kartulid-aedoad-tomati-rohelise kraami pannile. Seda lasin haududa ainult niikaua, kuni oli läbi soojenenud. Lõpuks viimistlesin soolaga ja oliiviõliga.

Tuli üpris maitsev, aga minu kõhu jaoks oli sellises kontsentratsioonis liha veidi liig, jõin pärast tublisti veini ja sõin õunu, et seedimine toibuks.

Teisel päeval pikendasin veel ühe tomatiga ja keetsin juurde neid aedube, mis olid viimati keetmata jäänud (paar peotäit). Minu jaoks muutus toit seepeale palju seeditavamaks, aga A. väitis, et eelmine päev oli parem. Sest tema jaoks tegi tomat vesiseks, tema poolest oleks võinud pigem kartuliga pikendada.

Teine: oahautis või paks supp.

Panin hakklihatoidu söömise viimase päeva õhtul põldoad likku, täpset kogust ei tea, kuivast peast oli alla poole kaheliitrise poti, leotatud peast tublisti üle poole.

Järgmisel päeval loputasin üle ja panin suurema kastruli sisse külma veega keema (vett oli silmaga vaadates ubade peal umbes sama paks kiht kui ube endid).

Kui oli mingi tunnike keenud ja hammas hakkas juba peale, aga keskelt oli veel veidi krõmpsum, võtsin kastruli ajutiselt kõrvale ja praadisin-hautasin pannil selliseid asju: 1 hakitud sibul, 1 hakitud küüslauguküüs, 2 viilutatud porgandit, 1 viilutatud pastinaak. 1 tl tšillihoidist (nagu mingi marinaadiga tehtud); natuke kollajuurt; näpuga tilli-, apteegitilli– ja koriandriseemneid ning köömneid juurde. Siis puhastasin ja tükeldasin veel 2 antoonovkat sinna pannile, segasin kõik ära ja lasin natuke tõmmata.

Võtsin nüüd panni tulelt, panin oakastruli tagasi kuumenema ja valasin kõik pannil oleva sinna sisse. Seepeale jäi toit justkui kuivale. Loputasin pannilt vähese veega ka leeme potti; võtsin ühe hea tšilliketšupi pära, mida muidu pudelist kätte ei saanud ja loputasin ka selle ubade juurde potti. Nüüd oli leeme kogus parajam.

Puhtalt maitse pärast lisasin tubli sortsu mingit barbecue-kastet, see oli tegelikult olnud mu algne idee: prooviks, kuidas selle suitsune maitse ubadega istub, eeldus oli, et hästi, sest suitsuribi ju sobib.

Keetsin, kuni ka juurikad päris pehmed olid, oad muidugi ka.

Tavalise soola asemel lisasin lõpuks Svani soola, mille sõbrad kunagi Gruusiast kaasa tõid, sest selle maitse tundus samuti sobivat; hakkisin pärast kuumuse mahakeeramist ka natuke naati-võilille, et oleks nagu värskemat kraami ka sees, ja seedimise hüvanguks veel näputäie piparrohtu ja teise näputäie itaalia ürdisegu.

Kokkuvõttes tuli väga hea, selline pruuni rikkaliku leemega. Ma võtsin kausis oliiviõli natuke juurde, A. vist ei võtnud sedagi. Mõlemad jäime rahule.

Suvikõrvitsa-kartuli-ülejäägitoit ja kuivanud saiast kalapirukas

Kui ma juba saiavormist kirjutasin, siis avaldan ka ühe pühade-eelse mustandi ära – ajast, mil ma samuti ülejääke ära püüdsin lahendada.

Nr 1 – suvikõrvitsa abiga.

Pannile hakitud sibul, seejärel hakitud kartul, seejärel suvikõrvits ja natuke mingeid lihapoolfabrikaadi-jääke, 1 muna segasin soustiks sisse, maitseks soola, kaneeli, aed-liivateed, musta pipart, peterselli. Ühesõnaga, ühe Lähis-Ida või Põhja-Aafrika toidu ainetel, mida ma kunagi Vahemeremaade kokaraamatust tegin.

*

Nr 2 – saiavorm/pseudopitsa.

Ülejäägid olid seekord: palju kuivanud saia ja sprotikonservi põhi (1 sprott ja õli); kapis ootas ka allahindlusega ostetud mozzarellat, kuupäev lähenemas.

Tegin kuivanud saia tükkideks (tunde järgi nii palju, et see pudi pärast ahjuvormi põhja ära kataks – kogenematul soovitan teha pigem rohkem pudi, sest mul kippus pärast vormipõhja kattes auke sisse jääma); jätsin tükeldamisel tekkinud puru alles, et pärast vajadusel timmida, ja panin tükikesed natukese piimaga likku.

Kui need olid pehmemaks tõmmanud, valasin vormipõhja kuivatatud tomatitest üle jäänud õli, mätsisin selle ebaühtlase saiapudi sinna peale ja täitsin lünki ülejäänud saiapuruga. Piserdasin peale pisut oliiviõli, pisut sprottidest jäänud õli.

Oleksin hakanud tomatipastat määrima, aga tuli pähe, et kui ma tahan juba kala kasutada, et sprotiõliga sobiks, siis miks ei võiks kohe tomatiga kala võtta. Ja mul oli 1 peipsi tindi-tomatikonserv. Niisiis mätsisin põhjale hoopis selle konservi tomatikastet. Ja panin ahju küpsema (190 C).

Põhja küpsemise aegu puhastasin ja tükeldasin ülevalt-alla poolviiludeks 1 suure sibula. Kui põhi näitas servadest juba krõbedust, puistasin sinna peale need peipsi tindid ja sibula, piserdasin peale ülejäänud sprotiõli ja panin ahju tagasi.

Tõin õuest maitseaineid: mulluste surnud estragoni- ja iisopivarte küljest kuivanud lehti ja täitsa värsket aed-liivateed, kes elas tänavused pakased üle nagu miska. Tegin maitseainelehed pudiks, varred panin tee jaoks kõravle.

Tegin ka mozzarella tükkideks. Võtsin piruka ahjust, puistasin maitsetaimedega üle ja sättisin mozzarella-tükid peale. Küpsetasin – viimases otsas ainult pealtkuumusega, kuni mullitama hakkas. Jäin rahule, A. vist ka. Põhi oli üldiselt krõbe, ainult keskelt oli täidis natuke rohkem läbi leotanud, aga mitte niivõrd, et lödiks läheks.

*
Kolmandaks – kiirpeedisupp.

Võtsin A. ema boršihoidise (näo ja maitse järgi tundub, et seal on riivitud peet, hapukapsas, riivitud porgand, köögikombainiga inimene saaks ilmselt värskest peedist-porgandist-hapukapsast kiiresti sarnase supi).

Panin selle veega potti kuumenema, hakkisin jupi ingverit, uhmerdasin koriandrit, india köömneid ja veidi apteegitilli seemneid, lisasin. Samuti lisasin ühe kuivetunud sidruniotsa. Kui keema läks, koukisin sidruni välja. Praadisin lisandiks juurde seesamiseemneid, veidi suitsuvorsti tükikesi, musta leiva tükikesi. Hakkisin roheliseks peterselli peale. Jumala hea tuli.

Kanaülejääkidest riisiroog ja tatraroog

A. oli vahepeal ahjus kana küpsetanud (ja selle küpsetamisel tekkiva leeme kõrvale pannud ja see kallerdas ära), ühel hetkel sai kana + tatra või kana + nuudlite kombinatsioonist villand ja tegin midagi paella-laadset, mis kujunes totaalseks fusioon-köögiks. Panin viimase kuiva heerese tilgaga mingi 5 kuivatatud tomatit likku ja umbes sama palju hiina shiitake seeni ka. Kuni need ligunesid, ajasin panni soojaks, hakkisin sibulat-küüslauku-sellerit ja siis hautasin neid seal pannil kanakallerdise pealt kooritud kanarasvaga. Lisasin tilgakese leotus-heerest. Pudistasin juba pehmeks ligunenud seened pannile ja natuke kanapraeliha. Lisasin riisi (pikateralist, silma järgi umbes kolmandiku kilosest pakist) ja ajasin segi. Tükeldasin ka kuivatatud tomatid sinna, lisasin paar klaasitäit vett ja kanakallerdise. Kui see oli laiali sulanud, puistasin sinna sisse veidi safranit. Ja kuivatatud basiilikut. Jätsin kaane alla hauduma, kuni oli valmis. Pärast sõin värske peterselliga. Tuli päris hea, ainult veidi soolane, seega järgmistel päevadel segasin värskete kirsstomatitega (ja peterselliga).

Järgmiseks tatraroog: praadisin-hautasin kuivatatud tomatite õlis hakitud sibulat (1), küüslauku (1 küüs), suvikõrvitsat (1), sellerit (1 vars); lisasin kanapraeliha; natuke kuivatatud tšillit ja magusat paprikat; lisasin tatart; lisasin vett ja lõikasin sinna paar kuivatatud tomatit; pistsin leeme sisse loorberilehe ja jätsin kaane alla hauduma. Pärast maitsestasin itaalia maitseaineseguga (piparrohtu, salveid ja hästi natuke majoraani pani veel ekstra juurde). Kõige lõpuks lisasin pooliku purgi konservherneid (salatist jäänud), kõige vedelikuga. Väga maitsev tuli minu arust – ühel päeval sõin võiga, teisel niisama, mõlematpidi oli hea. A.-le meeldis ka.

Pühade-eelsed kiired panniroad; seekordsed jõulutoidud

Pühade eel tegin selliseid kiireid toite nagu:

1) suvikõrvitsaomletti (ühe suvikõrvitsa veerandviilud pannile, sinna otsa, kui juba natuke aega praadinud, sinna otsa kaks natukese piimaga ja soolanäputäiega lahti klopitud muna), lisandiks kodujuustu, tomatit ja natuke soolaforelli, aed-liivatee lehekesi maitseks juurde;

2) hautasin panni peal köögivilju: porgandit, küüslauku, kartulit ja lillkapsast (lisasin need just selles järjekorras), maitseks tilliseemneid ja leeskputke, kõige lõpus lisasin kastmeks ühe toorjuustupära ja riivisin natuke kõva juustu peale ka;

3) kui A. oli ahjus kana küpsetanud ja me olime seda mitu päeva eri lisanditega (tatar, spagetid, lihtsalt hapukapsasalat, hapukapsa-õunasalat, apelsinitükid ja praetud saiatükikesed) söönud, siis tegin kanariismed lõpuks jälle küüslaugu, suvikõrvitsa ja natukese saiapuruga panni peal soojaks – ma olen hakanud lõikelauale kogunevat saia- ja leivapuru iga päev ühe väikese kausi sisse korjama, sest nii saan kerge vaevaga palju värskemat riivsaia kui see, mida paki sees müüakse, ilma vajaduseta ise riivida. Tõenäoliselt ka kvaliteetsemast saiast-leivast. Ja nt suvikõrvitsa vesisuse tasakaalustamiseks paras kogus tuleb väga ruttu kokku.

Jõululaupäevaks olin koju ühe Karilatsi forelli toonud, A. tükeldas seda nii, et ahjupannile ära mahuks, mina lõikusin sinna sibulaid kõrvale, puistasin veidi soola, võitükikesi ja riivitud sidrunikoort peale, pistsin umbes pooleks tunnikeseks praeahju. Kõrvale keetsin kartuleid, sest oli keedukartuli isu. Seda jagus meil jõululaupäevaks ja kolmeks päevaks takkajärgi (okei, viimasel päeval olid ainult riismed, mille A. ära lahendas). Niisiis näide toidu ettetegemisest, mida Murca mainis – küpsetatud toiduga, olgu siis tavalises kütmiseahjus või praeahjus, juhtub reeglina justkui iseenesest, et tuleb mitme päeva toit.

Küpsetasin ka tavalise hapupiimakoogi retsepti järgi koogi (150 g rasvollust – mul oli pehme või ja õli segamini -, pool klaasi või veidi rohkem suhkrut, piparkoogivürtse (eriti nelki), lisandeid – seekord õunatükke, rosinaid, musti ploome ja kreeka pähkleid – ning umbes 1 2/3 klaasi jahu, millesse on 1 tl soodat segatud), mille pidulikkus seisnes selles, et panin sinna rohkem head-paremat sisse kui tavaliselt ja küpsetasin rõngasvormis, mitte ahjupanni peal (selle peal oli mäletatavasti forell). Täitsa kenasti piparkoogine tuli, konsistents oli ka hea, oma üllatuseks mõtlesin, et magusam võiks olla (nojah, ahjupannil tehes siputan ma tavaliselt enne ahjupanekut ühest kohviku-suhkrutorukesest suhkrut peale).

Järgmisel päeval tegin veel pogácsaid ja kuna tööpind sai selle käigus nagunii jahuseks, siis ka poetainast piparkooke. Pogácsatainas oli seekord natukesest presspärmist (võtsin 50 g pakist ühe nurgakese), mille ajasin 1 tl suhkruga vedelaks, seejärel (lisamise järjekorras) 2 klaasist jahust, umbes 300 g kohupiimapastast (9%), poolest pakist (st ca 90 g) võist ja paarist supilusikatäiest õlist (plaan oli lisada õli nii palju, et kokku tuleks umbes 150 g, st jahu- ja kohupiimakogusest poole vähem), maitseks natuke soola ka. Kerkis väga hästi, aeg-ajalt sõtkusin alla ja voltisin. Rullisin jahuseks tehtud tööpinnale laiali, siputasin riivjuustu ja seesamiseemneid peale, lõikasin väikese likööriklaasiga kabenuppude moodi kettakesed, küpsetasin oma ahju näidu järgi 190 c kraadi juures (keskmisel siinil).

Tulid veidi lamedad, vbla oleks pidanud enne küpsetamist veel eraldi kergitama – ja vbla rullisin ka liiga õhukeseks, teooria järgi tuleks rullida 1 cm paksuseks – aga konsistents oli hea ikka.

(Panin selle postituse siltideks nii saiad kui ka küpsised, sest pogácsa on midagi nende kahe vahepealset.)

Ainult et mul on vist just sellest rammusast söömisest kõht haige ega taha enam rammusaid suupisteid, kõht nõuab nüüd lihtsat ja süütut toitu nagu näkileiba, toorest hapukapsast, hapukurki, õuna ja lahjasid hapupiimatooteid. Ostsin selle peale paki petti.

Viimase aja köögiviljatoidud

A. kaebas maksavalusid, mis tähendab tavaliselt, et liiga palju loomset rasva ei ole hea. Mina ei talu viimasel ajal kah eriti palju liha. Lugesin tarku raamatuid ja lõpuks tegin järjest gemüüsesid.

Nr 1: bataadisupp kookospiimaga.

Poes oli nimelt ilusaid võrdlemisi odavaid Egiptuse bataate, tõin kaks tükki koju ja koorisin ära.

Seejärel hakkasin supipõhja tegema: 1 hakitud sibul, 2 peeneks hakitud küüslauguküünt (1 väga suur, teine väiksem), 1 umbes 4 ruutsentimeetri suurune ingverijupp, samuti hakitud. Need panin poti põhja natukese õliga (kõige tavalisem praadimisõli, antud juhul oli mul rapsiõli) hauduma.

Vürtsid: 2 tl india köömneid ja 1 tl koriandrit (uhmerdasin peenemaks, mul valmisjahvatatult ei olnud), 1 tl kollajuurt ehk kurkumit, 1 pisike tšillikaun – need läksid supipõhjale enne vedeliku lisamist juurde ja said ka natuke praadida.

Seejärel lisasin 3 kruusitäit vett ja veel maitseaineid: 1 loorberilehe ja natuke musta pipart, ning lõikusin kääridega vette paar kuivatatud tomatit.

Selle praadimise-haudumise ajal olin bataadid kuubikuteks tükeldanud, viskasin needki vette. Pärast hetkelist järelemõtlemist ka peotäie läätsi, et oleks valgurikkam.

Ja tükeldasin 1 suvikõrvitsa samuti kuubikuteks. Selle lisamisega ootasin, kuni läätsed olid poolpehmed.

Kui juba kõik hakkas pehmeks saama, lisasin purgi kookospiima, maitsestasin veel soola, pipra, leeskputke ja sidrunimahlaga ning jätsin selle sidrunikoore tüki, mille seest ma olin mahla välja pigistanud, natukeseks leeme sisse tõmbama. Siis õngitsesin sidrunikoore välja (oleks ka loorberi õngitsenud, aga ei leidnud üles) ja tampisin kogu kupatuse sees paar matsu pudrunuiaga, et veidi tummisem konsistents tuleks.

Söömiseks hakkisin ka tilli peale ning võtsin veidi kreeka jogurtit juurde, et rammusam oleks.

Jube naljakas, et bataat on kõrvitsaga ühte värvi ja keetmise peale tuleb tal ka kõrvitsa moodi konsistents. Üks on mugul ja teine… botaaniliselt vist mari? aga potis nii sarnased.

***
Nr 2: apteegitilliga hautatud porgand, sest poes oli täitsa ilusat apteegitilli.

Kõigepealt puhastasin 4 jämedat ja 1 tavalise porgandi (ehk kõik porgandid, mis meil parajasti olemas olid). Ühel oli natuke ilusaid pealseid kasvanud, need panin garneeringuks kõrvale.

Lisandiks keetsin nisutangu (lasin poolteist tassi vett näputäie soolaga keema ja panin sinna klaasitäie tihedal sõelal loputatud tangu).

Sellega paralleelselt hautasin pannil 1 spl või sees kõigepealt 1 hakitud sibulat; tükeldasin või sulamise ja sibula haudumise ajal porgandid kangideks (tavaline porgand läks juppideks ja pikuti pooleks, suured porgandid kas veerandiks või jämedamad veel vähemaks) ja lisasin siis sibulale.

Võtsin panin apteegitilli õrnad rohelised lehekesed samuti garneeringuks kõrvale, hakkisin valge osa ära (umbes sama lohakasse hakkimisstaadiumi nagu enne sibula) ja lisasin samuti pannile; lisasin veidi vähem kui kruusitäie vett ja tibakese soola ning jätsin kaane alla umbes veerand tunniks hauduma, ise tegin tööd.

Tulin, vaatasin, segasin, leidisin, et natuke võiks veel saada, aga et tangudel võib kuumuse alt ära keerata, need on valmis. Mõni minut hiljem võtsin ka porganditel kaane pealt, et liiga vesine ei jääks ja keerasin kuumuse madalaks. Selles staadiumis oli see toit õudselt kole ja ebaisuäratav – porgandijupid ebamäärase kahvatu löga sees ulpimas. Alles nüüd tuli pähe ka üks loorberileht lisada, seda oleks võinud teha juba varem, koos veega. Aroom muutus sellega hoobilt paremaks.

Moorisin niiviisi ilma kaaneta, kuni vedelikku oli minimaalselt järel. Retseptis, millest ma inspireerusin, soovitati natuke pruuniks lasta, aga ma ei läbenud enam oodata ja kõht oli tühi, mõtlesin, et lisan karamelliaktsendi hoopis tilgakese sojakastme ja natukese musta leiva pudiga (tõesti natukese, isegi terve viilu sisu ei pannud ära). Nii tegingi. Keerasin kuumuse ära. Pudistasin veel tublisti leeskputke peale, jahvatasin musta pipart otsa, riivisin natuke kõva juustu peale ja lisasin veidi uljamalt juba valmisriivitud juustu (see Eesti cheddar). Kõige viimaks hakkisin need ennist kõrvalepandud porgandi- ja apteegitillilehed ära ja puistasin peale. Selle peale läks toit ootamatult ilusaks.

Serveerisin endale tangu, porgandihautist ja äkilise uitmõtte ajel siristasin veel oliiviõli peale. Niiviisi maitses see mulle täiesti sõltuvusttekitavalt. Olin väga rahul, et olin lehed eraldi hakkinud ja toorelt lisanud, need krõmpsusid nii toredasti ja andsid hoopis teistsugust tekstuuri juurde (tekstuurid olid tõsiselt vahvad – kergelt vetruv nisu, pehme porgand, krõmpsuvad lehekesed). A.-le maitses ka hästi. Kokkuvõttes oli selle toidu peamine viga see, et liiga vähe.

***
Nr 3: cappelletti lillkapsaga.

Cappelletti on viimasel ajal üks odavamaid täidisega makarone, mida saada on. Küll kallimad kui pelmeenid (sest suhteliselt värsked ja seepärast lühema säilivusajaga), aga ka tunduvalt maitsvamad, seepärast olen katsunud endal üht pakki kogu aeg külmkapis hoida, juhuks, kui tahan midagi head, aga midagi keerulist ega aeglast teha ei viitsi.

Mul on helged mälestused sellest, kui head olid ükskord tortelliinid spargelkapsaga. Spargelkapsas pole praegu poes suurem asi, aga ilusat lillkapsast vahel leidub, täna oli üks lausa alla hinnatud, sest paarist kohast pealt natuke tumedaks tõmmanud. Neid paari koledat kohta oli kerge ära lõigata.

See tuli selline ülikiire toit: vist umbes liiter vett väikeses kastrulis tibakese soola ja näputäie tilliseemnetega (A. ema kogus neid mulle kunagi ja ma kasutan neid sellistes toitudes, kuhu ka värske till ise sobiks) kuumenema. Ise lammutasin sel ajal pool mõõduka suurusega lillkapsast peenemaks.

Vesi läks keema, lillkapsas sisse.

Kiskusin oma cappelletti-paki lahti ja mudisin natuke selle sisu, et see kõik üks klots ei oleks. Kui vesi oli uuesti keema läinud, ootasin mingi minuti (ise vahetasin sel ajal poekäiguriidest koduriidesse) ja lisasin makaronid lillkapsakeedusele.

Kui uuesti keema tõusis, keerasin kuumuse ära. Lisasin keeduvette veidi leeskputke. Hakkisin garneeringuks tilli.

Kurnasin liigse keeduvee ära (seda polnud eriti palju järgi jäänud), piserdasin peale sortsu oliiviõli ja tilgakese valge veini äädikat, jahvatasin natuke mingit soome maitseainet peale, sest see sisaldas peamiselt kuivatatud seeni ja seened tundusid sinna sobivat (retsept, millest ma inspireerusin, sisaldas šampinjone, mida mul ei olnud); jahvatasin ka musta pipart; puistasin toidu otse kastrulis tilliga üle, riivisin kõva juustu ja lisasin ka seda poe-riivjuustu nagu eelmiselgi retseptil.

Taldrikus võtsin kirsstomateid juurde, kõrvale jõin odavat valget veini. Oli päris hea kombo, kuigi need tomatid olid sellise õrna maitsega toidu kohta isegi veidi liiga vänged.

Teoreetiliselt oleks seda saanud ka salatina süüa (ühtegi liiga hanguvat komponenti ei olnud), aga siis, kui A. sööma hakkas, ta ikkagi soojendas (ainult tomateid võttis värskelt juurde), sest ta tahtis, et makaronid pruunistuks. Nüüd lehkab kogu majapidamine praetud lillkapsa järele.

Kaks suht kiiret pannirooga: lillkapsa-kartuli ja suvikõrvitsa ja üks kiire salat samuti pannikomponendiga

A. tegi vahepeal kanasuppi (ma ei oska sellest blogida, sest minu panus piirdus sellega, et valisin talle ühe kausikese sisse puljongi tegemiseks maitseaineid välja: tilliseemneid, apteegitilliseemneid, paar kuivanud leeskputkevart, paar kuivanud sellerivart, musta pipra teri, pooliku punase sibula, mis oli servast juba kuivanud – ja koorisin paar nässakaks läinud porgandit ära, puljongile maitset ja jumet ikka annavad.

Igatahes pani ta sinna supi sisse lillkapsast, pool jäi üle.Teiseks oli üle jäänud lihaküpsetamise kallerdist. Mis tundub nagu risotomaterjal, aga ma ei tahtnud risotot.

Lõpuks tegin nii:

puhastasin ja hakkisin 4 küüslauguküünt ja panin panni soojenema, võitükikese sinna peale sulama. Kui või oli vedel, puistasin küüslaugu sinna sisse.

Sedamööda, kuidas see edasi kuumenes, lammutasin pooliku lillkapsa väiksemaks ja lisasin pannile; koorisin kähku 3 kartulit, lõikasin pooleks ja viiludeks (kõige suuremal kartulil lõikasin need viiludeks lõigatud poolikud veel korra risti pooleks) ja puistasin samuti pannile.

Lisasin näputäie tilliseemneid, lõikasin kääridega peeneks ühe punase tšilli ja lisasin pannile.

Puistasin veel näputäie magusa paprika pulbrit peale, segasin kõik ära, lisasin väikese sortsu vett ja kummutasin praeleemekallerdise sinna otsa. Panin kaane peale ja jätsin hauduma.

Otsisin pooliku tillikimbu, hakkisin kõigepealt varred peeneks ja lisasin pannile; lehed jätsin ootele.

Siis mõtlesin, et teen toidu lisandiks küüslauguga saiapuru. Mul oli pool kuivanud ciabatta‘t, kangutasin sealt paar viilu lahti, murdsin peenemaks ja panin uhmrisse, kus tampisin veel peenemaks. Ja puhastasin-hakkisin veel ühe suure küüslauguküüne.

Selle aja peale oli hautis juba peaaegu valmis saanud, aga see praeleemekallerdis oli talle pisut… liiga kondiliimise aroomi andnud. Parandasin asja natukese sidruniga – lõikasin sidrunil justkui “kaane” pealt ära ja pigistasin toidu sisse ning pärast väikest mõtlemist pistsin selle tühjakspigistatud koore keset panni, kus oli natuke leent, panin uuesti kaane peale ja lasin niiviisi tõmmata. Pärast võtsin sidrunikoore välja ja viskasin komposti. Mõjus aroomile ja maitsele hästi.

Nüüd lükkasin panni kuuma raua pealt kõrvale ja panin asemele väikese panni, kus praadisin saiapuru hakitud küüslauguga kuldpruuniks.

Kõige viimase asjana hakkisin tillilehed peeneks ja puistasin toidu peale. Taldrikus lisasin salatiks tomatit ja puistasin kõige peale seda küüslaugu-saiapuru. See tegi justkui terve toidu toredasti krõmpsuvaks.

***

Ükspäev jälle praadisin kiiresti suvikõrvitsatükke saiapuru ja küüslaugutükikestega läbisegi, lisasin peekoniribasid – A. oli vahepeal sellist verivorsti ostnud, kus pakis oli kõvasti peekonit kaasas ja see oli verivorstipraadimisest üle jäänud -, sõin tomati ja riivjuustuga, õuest tõin natuke liivateed ja iisopit peale (iisopilehed on miinuse-plussi vahel kõikuva ilma käes küll üsna ära närbunud, liivatee lokkab edasi).

***

Täna võtsin tükeldasin pool küpsepeeti taldrikule (teise poole jätsin A.-le selleks ajaks, kui tema süüa tahab) ja pudistasin feta tüüpi lambajuustu peale, pannil praadisin leivapudi, seesamiseemneid, koriandriseemneid ja ikka veel sellesama peekoni tükikesi ja puistasin selle sinna otsa, õuest tõin paar oksakest imekombel närbumata piparmünti ja hakkisin kõige otsa, piserdasin oliiviõli. Maitsesin ja leidsin, et ka paar tilka palsamiäädikat kulub ära. Nii oli hea.

Paar kiiret toitu

Need toidud, mida ma olen teinud suuremate vahel, pakuks, et viimase kuu aja jooksul.

Üks panni peal. Mul oli 2 suvikõrvitsat ja riismeid ühest suitsusingist, mida me olime enne võileiva peale söönud, aga mis nüüd ei tundunud kuumutamata peast enam isuäratav.

Nii et tükeldasin paar kartulit ja panin pannile praadima (õigemini hauduma, kaane alla), sel ajal tükeldasin ka singi, lisasin kartulile; tükeldasin suvikõrvitsa ja lisasin singile-kartulile. Lisasin pisut soola.

Tõin õuest aed-liivateed, kitkusin lehed toidu jaoks ja panin ootele; varred panin kõrvale, teinekord hea teed teha.

Nüüd hakkas pannil olev juba valmis saama. Lõin pannile kaks muna, segasin kartuli-suvikõrvitsaga ära. Keerasin pliidil kuumuse maha, jätsin jääksoojusse tahenema. Jahvatasin sinna peale musta pipart ja lisasin tibanatukene kaneeli; siis lisasin ka aed-liivatee lehed.

Hirmus hea!

***

Kaks: olin ostnud selliseid täidisega makarone (cappelletti), pmst pelmeeni sugulasi, mis on natuke nagu värsked, st tuleb külmkapis, mitte tavalises kapis hoida, ja tähtaeg oli kukkumas või juba kukkunud. Panin vee üles, vette veidi soola, ise käisin vee keemaminekut oodates õuest rohelist otsimas (valisin natuke aed-liivatee ja rohkem estragoni). Kui vesi kees, läksid need makaronid või pelmeenikesed keema; varsti olid valmis, kurnasin ära (ja kasutasin kuuma vee ära, et mõnelt rasvaselt nõult rasv lahti saada), puistasin maitserohelise lehed peale, lisasin veidi võid ja riivisin kõva juustu peale. Jeerum, kui hea. Sellised värskemad makaronid on muidugi kallimad kui kuivad, aga ikka nii head, et vahel tasub ära.

***

Hiljuti keetis A. lihtsalt kartuleid ja mina praadisin verivorsti sinna juurde, pärast sõime toore hapukapsa ja pohlamoosiga – mina segasin kaks viimast salatiks kokku, A. sõi neid eraldi, aga pani hapukapsale suhkrut peale.

Mainisin eelmises postituses liha küpsetamist. Sellised ahjuroad küpsevad teadupärast aeglaselt. A-l oli lihtne oodata, sest tema oli küpsemise ajal tööl. Mina läksin näljaseks ja keetsin pisikesi niitnuudleid, segasin sinna hulka oliive, feta tüüpi lambajuustu, värsket münti, natuke kappareid ja piserdasin oliiviõli, taldrikus panin ka tomatit juurde (alles taldrikus, sest seda tuli rohkem kui ühe korra söömiseks ja ma ei arvasin, et tomatiga ei säili nii hästi). Hea nagu ikka.