Mul vedeleb mustandites natuke märkmeid palava ilma toitudest, aga seda oleks praegu nagu taktitu postitada, kui õues on alla 12 kraadi ja sajab.
Esimene: köögivilja-panniroog hakklihaga.
Sest ökö-lihaveise hakkliha oli soodukaga saada ja seda müüakse poolekiloses pakis; “parim enne” hakkas kätte jõudma. Teiseks olin paar päeva varem keetnud söögiks lihtsalt niisama kartulit ja aedube (kauntega), osa oli üle jäänud.
Asjad läksid pannile tavalise toiduõliga praadima/hauduma sellises järjekorras: hakitud sibul; peenemalt hakitud suur küüslauguküüs; natuke tšillit; hakkliha; natuke garam masalat; porgandiviilud või -poolviilud, olenevalt porgandi jämedusest (porgandeid oli mingi paar-kolm); samasugused pastinaagiviilud (1 pastinaak); baklažaanikuubikud (1 baklažaan) kõige otsa, kaas peale ja hauduma, senikaua hakkisin 2 suvikõrvitsat samamoodi kuubikuteks. Segasin pannil oleva ära ja lisasin ka suvikõrvitsatükid, kaas uuesti peale.
Korjasin õuest umbrohtu (väiksemaid naate ja õrnemaid võilillelehti), paar vart aed-liivateed ja rääbakamad leeskputkevarred, mõlematel kitkusin lehed küljest toidu tarvis ja panin varred edaspidiseks kõrvale. Need lehed hakkisin koos naatide ja võililledega ära. Tükeldasin keedukartulid ja –aedoad, ühe suure värske tomati, segasin pannil oleva kraami ära ja panin viimaks kartulid-aedoad-tomati-rohelise kraami pannile. Seda lasin haududa ainult niikaua, kuni oli läbi soojenenud. Lõpuks viimistlesin soolaga ja oliiviõliga.
Tuli üpris maitsev, aga minu kõhu jaoks oli sellises kontsentratsioonis liha veidi liig, jõin pärast tublisti veini ja sõin õunu, et seedimine toibuks.
Teisel päeval pikendasin veel ühe tomatiga ja keetsin juurde neid aedube, mis olid viimati keetmata jäänud (paar peotäit). Minu jaoks muutus toit seepeale palju seeditavamaks, aga A. väitis, et eelmine päev oli parem. Sest tema jaoks tegi tomat vesiseks, tema poolest oleks võinud pigem kartuliga pikendada.
Teine: oahautis või paks supp.
Panin hakklihatoidu söömise viimase päeva õhtul põldoad likku, täpset kogust ei tea, kuivast peast oli alla poole kaheliitrise poti, leotatud peast tublisti üle poole.
Järgmisel päeval loputasin üle ja panin suurema kastruli sisse külma veega keema (vett oli silmaga vaadates ubade peal umbes sama paks kiht kui ube endid).
Kui oli mingi tunnike keenud ja hammas hakkas juba peale, aga keskelt oli veel veidi krõmpsum, võtsin kastruli ajutiselt kõrvale ja praadisin-hautasin pannil selliseid asju: 1 hakitud sibul, 1 hakitud küüslauguküüs, 2 viilutatud porgandit, 1 viilutatud pastinaak. 1 tl tšillihoidist (nagu mingi marinaadiga tehtud); natuke kollajuurt; näpuga tilli-, apteegitilli– ja koriandriseemneid ning köömneid juurde. Siis puhastasin ja tükeldasin veel 2 antoonovkat sinna pannile, segasin kõik ära ja lasin natuke tõmmata.
Võtsin nüüd panni tulelt, panin oakastruli tagasi kuumenema ja valasin kõik pannil oleva sinna sisse. Seepeale jäi toit justkui kuivale. Loputasin pannilt vähese veega ka leeme potti; võtsin ühe hea tšilliketšupi pära, mida muidu pudelist kätte ei saanud ja loputasin ka selle ubade juurde potti. Nüüd oli leeme kogus parajam.
Puhtalt maitse pärast lisasin tubli sortsu mingit barbecue-kastet, see oli tegelikult olnud mu algne idee: prooviks, kuidas selle suitsune maitse ubadega istub, eeldus oli, et hästi, sest suitsuribi ju sobib.
Keetsin, kuni ka juurikad päris pehmed olid, oad muidugi ka.
Tavalise soola asemel lisasin lõpuks Svani soola, mille sõbrad kunagi Gruusiast kaasa tõid, sest selle maitse tundus samuti sobivat; hakkisin pärast kuumuse mahakeeramist ka natuke naati-võilille, et oleks nagu värskemat kraami ka sees, ja seedimise hüvanguks veel näputäie piparrohtu ja teise näputäie itaalia ürdisegu.
Kokkuvõttes tuli väga hea, selline pruuni rikkaliku leemega. Ma võtsin kausis oliiviõli natuke juurde, A. vist ei võtnud sedagi. Mõlemad jäime rahule.