Kabatšoki-kartuli-panniroog ja kuumad kohupiimasaiad

Poes jäi ette lihaveisehakkliha allahindlus, haarasin poolekilose paki kaasa. See andis kohe idee, mis toitu teha ülejäänud kabatšokipoolikust. Tegin jälle sealt Vahemeremaade kokaraamatust, kus on üldse palju häid retsepte, üks paremaid kokaraamatuoste omal ajal.

Selle retsepti hea omadus on see, et kui üks komponent praeb, siis saab teist hakkida, rütm klapib täpselt.

Nii et: hakkisin sibulat (oleks pidanud olema terve sibul, mul oli poolik) ja 2 jämedat küünt küüslauku, kuni pann soojenes. Panin sibula-küüslaugu oliiviõliga praadima, ise pesin kaks kartulit ära ja hakkasin otsast koorima.

Kui esimene kartul oli kooritud, oli sibul-küüslauk juba üsna värvi võtnud, pudistasin pannile umbes pool pakki (250 g) hakkliha ja segasin natuke, et liha jääks rohkem vastu panni kui sibul-küüslauk. Koorisin edasi ja tükeldasin kartuli ära.

Keerasin lihakämbud panni peal ringi, tõin pooliku suvikõrvitsa ja lõikasin paksudeks viiludeks.

Selle aja peale oli liha kahvatumaks tõmmanud, aga mitte veel pruunistunud. Lükkasin kartulitükid lihale otsa, aga ei seganud.

Hakkasin otsast kabatšokiviile kuubikuteks lõikama – õigemini, algul pulkadeks, siis võtsin selle seesmise švammi ära ja siis oligi muist tükke juba kuubikud, ainult servmised pulgad pidi veel peenemaks lõikama.

Kuskil teise viilu tükeldamise peal segasin kartulid lihaga ära, lisasin panniolevale kaneeli, musta pipart ja soola.

Kui kabatšokk oli kuubikuteks, viskasin need pannile. Tõin õuest väikese peotäie seda taime, millest ma arvan, et ta on lehtseller (retsept tahtis peterselli, aga seda mul pole, kui see õues kasvav taim just selleri nägu ja tegu petersell ei ole), ja hakkisin ära.

Nüüd tuli meelde lisada pannile ka see riivitud porgand, mille A. mulle eile jättis ja mida ma olin niisama näpu vahelt snäkiks söönud, aga osa oli ikka veel järel. Segasin kõike seda, mis pannil oli.

Jätsin kaane alla hauduma. Ma olin poest kaasa haaranud ühe eilse, seega allahinnatud rosinasaia (45 senti päts), et mingeid kuumi magusaid saiu teha. Et aega parajaks teha, lõikasin sellest niipalju viile, kuipalju ahjupanni põhja mahtus, määrisin need võiga; panin praeahju sooja; segasin pool pakki kohupiima paari lörtsu hapukoorega, lisasin 3 tl suhkrut, segasin, mökerdasin saiade peale; kohupiima peale lõikusin pirni- ja õunaviile (osa saiu ainult õuntega, osa pirnidega, osa mõlemaga, et pärast võrrelda, kuidas kõige parem on). Puistasin ühest kohvikus taskupistetud suhkrutorust suhkrut otse õunte-pirnide peale suhkrut ja lükkasin ahju.

Selleks ajaks oli pannitoit põhimõtteliselt valmis haudunud, jäi üle ainult munad peale lüüa: kolm muna (retsept nõudis nelja, aga ma mõtlesin, et kui ka A. tahab seda süüa, siis ma parem munadega üle ei pinguta), segasin koos munadega ka selleri kõvemad osad (varrejupid) sisse, keerasin pannil kuumuse alt ära ja lasin munal jääksoojuses hüübida, ikka vahetevahel segades.

Lõpuks puistasin ka ülejäänud selleri peale ja võtsin süüa. Saiadel keerasin kuumuse ära ja jätsin ahju sooja.

See toit oli toitev, nagu ta alati on; kõrvale jõin odavat valget itaalia pakiveini, sest nii rammusa toidu juurde tundus sellist haput jooki vaja minevat; kahjuks oli ta natuke liiga ühemõtteliselt happeline, mingi riesling vms keskeurooplane oleks arvatavasti paremini sobinud. Aga noh, ega viga ka ei olnud.

Kohupiimasaiad tulid üldiselt head, alt ja külgedelt krõbedad, seest pehmed. Õuntega olid minu arust paremad kui pirnidega, vaatame, mis A. ütleb. Mulle tundub nüüd, et kui pirniga kuuma võileiba teha, siis pigem mingi soolase juustuga: magusa saia peal jääb pirn juba liiga läägeks.

Advertisements

Oapudrust, baklažaanidest ja muust gemüüsest

Nagu ma viimati mainisin, tegin ühe oa-kartulipudru. Peaaegu samamoodi, nagu kartuliputru: panin üleöö leotatud põldoad (kuivast peast oli neid mingi paarsada grammi) kastrulisse, lõikusin 3 keskmist kartulid paksude viiludena neile otsa, vett panin niipalju, et enam-vähem ära kataks. Ja keetsin ligi tunni, täpselt ei mäleta, eks ma pehmuse järgi vaatasin. Kui pehmed olid, maitsestasin soola ja piparrohuga (H-V andis mulle seda tehvkat maitseainet terve tuusti) ja tampisin pudrunuiaga segi. Õudselt kole puder tuli, sest oakestad andsid värvi ja jäid ise tükkidena pudru sisse. Aga maitses hea.

Järgmisel päeval tegin sinna uhkelt lisandid kõrvale: küpsetasin praeahjus baklažaaniviile (millele olin veidi soola peale siputanud ja oliiviõli peale piserdanud) ja hautasin praepannil kabatšokitükke samuti oliiviõli ja soola – ja küüslauguga. Kui need pehmeks said, maitsestasin baklažaanitükke värske küüslaugu ja veidikese punaveiniäädikaga, ja kabatšokitükke värske mündi ja valge veini äädikaga. Lükkasin kabatšoki panni peal koomale ja ajasin sealsamas ka oaputru soojaks.

Puder oli jätkuvalt väga hea, baklažaanid lausa jumalikud, aga kabatšokk oli vesiseks läinud. Ma mökerdasin ta pudruga segamini, nii see vesisus segas vähem.

A., kes soojendas endale sama gemüüset praemaksa kõrvale, leidis samamoodi, et kabatšokk on kuidagi imelik, aga muidu okei toit.

Tegin sellest järgmiseks päevaks järelduse, et nii vana ja suurt kabaŧšokki on parem valmistada praeahjus, nii et sättisin baklažaaniviilud seekord eelmise päevaga võrreldes koomale, et ka kabatšokipoolrõngaid sinna kõrvale mahuks.

Tulemus oli märksa parem, küpsesid pehmeks ilma vesiseks minemata. Aga baklažaani jumalikkusega oli neil muidugi raske võistelda.

Kuna ma olin baklažaani päris palju teinud, jäi seda järgmiseks päevaks üle; A. oli juba mingit oma poolfabrikaaditoitu söönud; mul oli tunne, et oapuder on teist päeva järjest kõhule liiga raske ja arendasin baklažaanidest hoopis spagetilisandi: seni, kuni spagetivesi keema läks ja seejärel spagetid ise keesid, ajasin baklažaanitükid pannil soojaks, lisasin küüslauku, basiilikut, punet, natuke tšillit ja tomatitükke ja lasin enam-vähem soustiks, kummutasin spagetid pärast kurnamist sinnasamma pannile, segasin ära, võtsin taldrikule ja taldrikus võtsin ka fetat peale. Imehea!

Eile oli mul ikka veel oaputru üle, aga baklažaan otsas ja kabatšokk ei isutanud. Otsustasin, et teen sellestsamast oapudrust uue spagetikastme – ning jälle, seni, kuni spagetivesi keema läks ja spagetid ise keesid, praadisin pannil veidi hakitud sibulat ja suitsupõske (pool keskmist või suuremat sibulat, suitsupõske vast paarkend grammi, st viimane pära), riivisin sinna otsa ühe suure porgandipooliku, mis A.-l salatist oli üle jäänud, lasin natuke kaane all haududa; siis tõin õuest peotäie lehtsellerit (vähemalt ma arvan nüüd, et ta on lehtseller, mitte petersell), hakkisin ära; lisasin pannile jälle veidi tšillit, oapudru ja natuke oapudrupoti loputamise vett, et kõik hea puder ikka pannile saada; kui see kõik pannil keema läks, lisasin peterselli ja ühe tükeldatud tomati. Pärast jälle samamoodi – spagetid pärast kurnamist pannile ja soustiga segamini. Õudselt maitsev oli, sobis hästi õllega.

Magustoiduks sõin muudkui oma õunakreemi, millest samuti eelmises postituses juttu oli.

Seda viimast spagetitoitu tuli kuidagi ootamatult palju, nii et ma soojendasin seda endale veel tänagi. Õunakreem oli otsa saaanud, nii et magustoiduks sõin maitsestamata kohupiimakreemi, millele otsisin õuest peotäie sõstraid peale (peotäie veel ikka leiab põõsa otsast), niristasin mett ja lisasin veel ka tiba päevalilleseemneid.

Kiired suvikõrvitsatoidud

Ostsin ükspäev kaks ilusat väikest suvikõrvitsat, nad on praegu head ja odavad.

Toit nr 1: lõikasin 3 viilu suitsupõske, praadisin natuke, et rasva välja annaks, lisasin ka natuke ühest A. vorstiküpsetamisest üle jäänud rasva (hea vorstimaitsega), samal ajal tükeldasin suvikõrvitsa veerandikviiludeks. Viskasin pannile, segasin, pudistasin natuke majoraani peale, natuke soola ka. Hakkisin tomatit juurde ja pudistasin natuke kõva juustu peale, jahvatasin musta pipart. Sõin hea krõbeda saiaga.

Toit nr 2: täna oli mul haiglane tunne, vbla liialdasin eile puuviljadega, vbla on mingi viirus. Igatahes tahtsin leebet toitu, aga kuidagi tuli toidusse integreerida 1 lihapall, mis A. einest kogemata üle oli jäänud (ta oli lauale pakendi varju peitu jäänud). Leiutasin sellise toidu: panin spagetivee üles (natuke soola sinna sisse), lõikasin suvikõrvitsa kolmeks jupiks ja hakkasin neid õhukesteks pikiribadeks lõikama. Algul koorimisnoaga, pärast tuli ikka tavalise noaga lõpule viia, sest koorimisnuga enam väga õhukeseks kulunud suvikõrvitsa küljest hästi ei lõika. Igatahes sain hulga ebakorrapäraseid lintjaid ribasid.

Nüüd oli vesi keema läinud, ajasin spagetid potti (kes ei tea, kuidas: alguses otsapidi, kui otsast pehmeks lähevad, vajutad üleni kuuma vee alla) ja panin panni kuumama. Ise hakkisin ühe jämeda küüslauguküüne. Panin pannile oliiviõli ja kuumutasin seal sees natuke küüslaugupudi; siis tükeldasin sinna selle õnnetu lihapalli ja segasin natuke. Kui leidsin, et on juba üsna praadinud, keerasin kuumuse maha ja kühveldasin suvikõrvitsaribad pannile ja segasin (ma ei tahtnudki neid enam praadida, lihtsalt mõtlesin, et parem, kui on soojad). Siis said ka spagetid valmis, kurnasin ära ja lisasin pannile, segasin. Tõin õuest mets-harakputke, estragoni ja peterselli, hakkisin, lisasin, segasin. Kühveldasin taldrikule, pudistasin kõva juustu peale, maitsesin, leidsin esiteks, et juustu vms on juurde vaja ja võtsin ühe tl kuivatatud tomatitega võid ja siis natuke kuivatatud tomateid endid ka (rohkem umamit noh); siis leidsin, et vajan veel midagi haput ja tükeldasin sinna otsa ühe keskmise suuurusega värske tomati. Ja lõpuks võtsin veel väikese törtsu majoneesi ja jahvatasin musta pipart peale. Kokkuvõttes tuli päris hea ja kapriisne kõht ei protesteerinud.

Magustoiduks tegin 2 viilu röstsepikut, määrisin soojale sepikule võid peale, siis panin moosi ja kõige otsa kohupiimakreemi (juhtumisi rosinatega, sest see oli olnud parajasti allahinnatud). Kõhule sobis ka see.

Suvikõrvitsad ja tomatid

Paar õhtut olen endale lihtsalt sellist kiirtoitu teinud, et praen sibulat, suvikõrvitsat ja panen kõige lõpuks tomatit ka juurde. Vahel ka küüslauku. Korra lisasin tahenduseks ka kuivanud saia. Ja maitseks olen pannud paar killukest chorizo vorsti.

Korra lisasin sellisele toidule ka purgiube, tomatikastmes, et rohkem saaks, aga see oli viga: tomatikaste oli kuidagi liiga magus. Olgu see mulle õpetuseks, alati tuleb ube enne maitsta! (Kuigi ma ei tea, mis ma nendega muud pihta oleks hakanud. Oapasteeti võib-olla teinud.) Tasakaalustamise mõttes lisasin saadud plagale natuke adžikat, mis päästis veidi olukorda, aga algsest heast kabatšoki-tomatimaitsest oli selleks ajaks muidugi üsna vähe järele jäänud. Keetsin sinna juurde teokarpe (makarone, mitte mereande), nende kõrvale kastmeks oli suht okei. Seda sõi natuke ka A., ju jättis see piisavalt dieedisobiliku mulje, kuigi ma ei oleks osanud talle täpset toitainete loetelu öelda.

Täna tegin suurema laari, hispaania stiilis: praadisin sibulat ja kartulit (1 suurem sibul ja mingi tosin väikest kuni keskmist noort kartulit), nende praadimise ajal (ise vahepeal segades) tükeldasin väikesepoolse baklažaani kuubikuteks ja lisasin pannile (esialgu ära ei seganud, jätsin kaane alla kartuli otsa hauduma); siis tükeldasin ilusa noore suvikõrvitsa samamoodi kuubikuteks ja lisasin pannile ja lõikasin kääridega kaks pisikest tšillikauna sinna otsa ja hakkisin 1 küüslauguküüne ka. Segasin kõik ära ja lasin ilma kaaneta praadida (leebemal kuumusel) seni, kuni ise 4 suurt tomatit ära tükeldasin (superdiiliga turult saadud – neil oli naha peal üks kärna moodi koht ja seepärast olid 1 euro peale alla hinnatud. Kilost). Siis valasin tomatilasu sinna otsa, segasin ära, lisasin soola, jahvatasin pipart ja jätsin kaane alla hauduma (pliidil keerasin kuumuse maha, sest ta on pikkade juhtmetega), kuni me ep. dokumenti üritasime printerile sisse sööta. Natuke lisasin ka värsket iisopit ja kuivatatud provanssaali segu (ühed vahemeremaad puha, need segud sobivad tomatiga päris hästi kõik).

Süües pudistasin veel sepikut sisse, sest tuli selline ohtra leemekesega toit, kartulist hoolimata. Ja pärast väikest järelemõtlemist lisasin ka natuke kõva juustu, riivida ei viitsinud, noaga lõikusin.

Lihtsaid kiireid toite

Vahepeal tegin veel pisikesi niitnuudleid, mida sõin feta, värske tomati, kapparite, kuivatatud kirsstomatite, küüslaugu ja oliiviõliga.

Ja siis ühel õhtul praadisin lihtsalt suvikõrvitsat, natuke chorizo‘t maitseks sinna vahele, musta leiba, et vesine ei oleks, lõpuks lisasin ka tomatit ja söömise ajaks mozzarella-kuulikesi.

Kuna üks suvikõrvits jäi järgi, siis selle praadis A. poest toodud praemaksa soojendamise kõrvale ära, nii sain ma üle tüki aja koos temaga süüa (sobis tema pingsa toitainelugemisega kokku); minu panus piirdus õuest rohelise kraami toomisega (vesihein, mitut sorti lehtsalatit, natuke mets-harakputke).

Pärast tegin töö kõrvalt piimatooteülejääkidest hapupiima-õunakooki, sest juba on õunu:

ajasin eri õlipõhjadest ja võipärast kokku umbes 150 g rasva kausis poole klaasi suhkruga segi;
sinna otsa hakkisin mingi 6-7 väiksemapoolset suveõuna; pudistasin hulka veidi rosinaid, rohkem aprikoositükke ja natuke kreeka pähkleid;
lisasin pooliku vanaks jääma kippuva kohupiima, natuke hapukoort, natuke kefiiri (samuti vanaks kippuva) – kokku ehk rohkem kui klaasi jagu – ja kuna minu arust olid need kokku liiga vähe hapud, veidi sidrunhapet;
klaasi tavalist jahu, pool klaasi sõredat speltajahu, kuhu segasin 1 tl soodat;
piparkoogimaitseainet;
siis veel jahu, sest tainas tundus liiga vedel.

Panin ahjupannile, puistasin kaneeli ja veidi suhkrut peale. Küpsetasin algul oma ahju 160, pärast 140 näidu juures (aga see ahi läheb minu arust tegelikult kuumemaks). Tuli päris hea.

Boonus: tainasegamise ajal lasin oma läpakal käivituda, mis muidu ajaks mind närvi. Koogi ahjupaneku ajaks olin läpaka töövormi saanud (ehk ka kõik vajalikud asjad lahti) ja sain tööd lihvida (tühikuid jms värki), nii et ka koogi järel ei pidanud ekstra ootama. Pmst lahendasin kaks tüütut ootamist nii, et kui üks töö sundis enda järel ootama, sain teisega ametis olla.

Seene-suvikõrvitsarisoto

Pole ammu blogima jõudnud, paar mustandit istub ja ootab vormistamist, aga blogin kiiruga vahepeal sellest, mis ma äsja tegin (enne oli nagunii pikem paus – olin välismaal, siis olin kodus sooda, siis valmistasin etendust ette – ja sel ajal me suurt muud ei söönudki kui kas mingit poolfabrikaati või purgisuppi või kartulit heeringa ja kodujuustuga või tatart kalakonserviga või praemuna ja vahel sõime üldse väljas, eriti esinemispäeval muidugi).

A. küpsetas eelmisel nädalal küpsetuskoti ja malmpotiga ahjus kana. Kuna selle luud jõudsid väga pehmeks minna, tuli sellest päris suur kausitäis kallerdist. Sisuliselt puljongikontsentraat.

Eile tegin siis nii: hakkisin ühe sibula, praadisin veidi poti põhjas; tükeldasin sinna kümmekond kuivetuvõitu šampinjoni, mis ma poest seenekasti põhjast veel saanud olin; tükeldasin suvikõrvitsa veerandviiludeks, samuti potti, segasin; puistasin kogu olemasoleva risotoriisi (silma järgi veidi vähem kui klaasitäie) sinna juurde; lärtsatasin kogu kallerdise otsa ja valasin peale sortsu keeva vett.

Kallerdis sulas seepeale hoobilt ära ja järsku nägi potis olev ollus välja nagu supp. Aga ma segasin teda, lasin madalal kuumusel keeda ja segasin iga natukese aja tagant veel ja tasapisi hakkas pudrusem paistma. Varsti pärast puljongi lisamist hakkisin sisse ka 2 kuivatatud tomatit, et oleks veidi krehvtisem.

Kui ollusest oli saanud vedelavõitu puder, lisasin nõmm-liivateed ja salveid. Ja siis segasin-keetsin, kuni oli vähem vedel puder, lisasin hästi natuke valget veini, keerasin kuumuse ära ja segasin-keetsin selle jääksoojusega.

Väga hea sai. Kõva juustu riivisime peale.

Lihtne suvikõrvitsa-seenekaste ja kartulid

Käisin täna turu peal, ostsin natuke puravikke, palju noori kartuleid ja sellega oli lõuna lahendatud.

Panin posu väikesi kartuleid keema (koorimata). Hakkisin ühe sibula, praadisin-hautasin võiga; selle haudumise ajal tükeldasin suvikõrvitsa veerandviiludeks (kohati peenemakski, sest suvikõrvits ise oli ebaühtlase jämedusega) ja viskasin sibula sekka. Ja tükeldasin seened (6 puravikku, osa suured, osa väiksed) ja lisasin pannile. Olin seda segu ainult natuke koos praadinud, kui kartulid olid juba valmis, kurnasin nad ära. Panniollust maitsestasin soola ja nõmm-liivateega ja panin kaane peale, et veidi pehmemaks tõmbaks, siis lisasin 1 tl jahu, segasin ära, ootasin, et natuke läbi küpseks, siis lisasin 2 klaasi vett, segasin, ja kui keema läks, lisasin julge sortsu hapukoort. Kõige lõpuks maitsestasin musta pipra ja värske tilliga.

Salatiks võtsimegi kõrvale lihtsalt lehtsalatit – lihtsalt niisama rebisime salatilehti taldrikule muu toidu kõrvale.

Kartuleid ei koorinud mina ka söömiseks, seda, kas A. kooris, ei pannud ma õigust öelda tähele.

Mulle maitses väga, A. ei olnud kõige suuremas vaimustuses, aga faktiga, et mingi soe söök valmis sai, oli ta rahul.

Natuke sousti jäi üle, keedukartuleid kohe hulgem ja kuna mul on veel üks suvikõrvits, siis homme võiks ehk kartulivormi teha.

Apropoo – see seenekaste tuletas mulle meelde, et kui ma olin Eestisse tagasi jõudnud, siis üks esimesi toite, mis ma tegin, oli makaronide kõrvale sibula-kukeseene-suitsuliha-suvikõrvitsahautis – samamoodi panni peal, pmst võiks minu poolest ka kastmeks nimetada. St A. keetis makarone ja mina leiutasin sinna kõrvale sellise lisandi. Tookord hakkisime minu mäletamist mööda sinna lõpuks ka värskeid tomateid juurde.