Improviseeritud seapraesalat

A. tegi ühe oma järjekordse prae. Ma otsustasin seda süüa mõõdukalt, sest ma üritan esimest korda elus kontrollida, kui palju mul suust sisse läheb – sest ma hakkasin võtma rohtu, mis peaks ainevahetust aeglustama ja ma oletan, et ennetada on lihtsam kui pärast maha võtma hakata, pealegi jääb mõni pekivolt mulle juba praegu konkreetselt ette ja segab elu – aga tahtsin ometi korralikku taldrikutäit saada.

Eile tõid külalised palju puu- ja köögivilju; osa oli tänagi alles, muuhulgas peaaaegu terve karp rukolat.

Niisiis võtsin taldrikule ühe suurema ja ühe väiksema viilu seapraadi, tükeldasin sinna kõrvale ühe mandariini või klementiini, tõstsin igavese posu rukolat juurde ja segasin niivõrd-kuivõrd ära. Väikese kausi sees segasin natuke mädarõigast, natuke palsamiäädikat, natuke oliiviõli ja valasin peale. Maitsesin, taipasin, et tahan, et liha oleks soolasem, ja sortsasin natuke sojakastet kõige otsa.

Sa juudas, kui hea see kõik kokku oli. A. ise, kes oli juba enne söönud, kaebas, et võttis liigsest ettevaatusest liha liiga vara ahjust välja (sest eelmine läks mäletatavasti kuivaks) ja et see küpses läbi küll, aga ei tulnud krõbe. Aga minu salatikombos ei seganud see küll absoluutselt. Jube hästi tasakaalus toit tuli – pekine liha, taine liha, veidi kirbe rukola, magushapu mandariin ja krehvtine kaste. Natuke sepikut sõin kõrvale, eriti selleks, et taldrik maitsvast kastmest pärast puhtaks riibuda.

Kusjuures pärast sööki olin palju vähem uimane kui tavaliselt.

Advertisements

Pühade-eelne kiirtort nr 2

Allahinnatud biskviidi teisest poolest, mis hakkas juba ära kuivama.

Kuna ta oligi juba otsast kuivanud, lammutasin ta väikesteks tükkideks ja laotasin pool taldrikule; kõige kuivanumad tükid panin taldriku keskele. Peale lödistasin kirsikompoti viimase otsa marju ja osa kompotivedelikku; sinna otsa laotasin paki Otto kohupiima (maitsestamata); sinna otsa ladusin ülejäänud biskviiditükid ja immutasin ülejäänud kompotivedelikuga; ja kõige otsa panin sügavkülma seisma jäänud vanillijäätist sulama (need seismajäänud jäätised maitsevad mumst sulanud peast paremini).

Kui jäätis oli juba mõnevõrra sulanud, sõin ja hea oli. A. oli kah rahul.

Üks hea külg oli see, et kohupiim läks koogi vahele maitsestamata: biskviit oli ise küllalt magus, jäätis samuti, lisasuhkur oleks ta talumatult läilaks teinud.

Mitterosolje ja mitteborš (ehk veel peeditoite)

Veel enne jõulu küpsetas A. toakütmise ahjus veel ühe prae, seekord sea oma – see kuivas küpsedes mõnevõrra kokku, aga oli maitsev.

Nii või teisiti ei jaksanud mitu päeva nii palju nii puhast liha süüa; mul oli keedupeete veel alles ja ma tegin salatit. Rosolje ainetel, aga teistsuguse, näiteks kurki ei läinud sinna mingisugust, see-eest aga hapukapsast.

Salatisse läks kaks viimast keedupeeti; lisaks keetsin mingi viis-kuus nässakaks läinud porgandit, 1 muna ja 1 kartuli (tegin selle vea, et panin porgandid enne kartulit keema, nagu soovitatakse – viga, sest porgandid olid väikesed, aga kartul suur ja tema pehmenemist pidi terve igaviku ootama).

Peedid-porgandid-kartulid läksid enam-vähem ühesuurusteks kuubikuteks. Hakkisin suvaliselt ka selle keedetud muna; praeliha; ja A. hakkis 3 soolaheeringafileed. Ja et maitserikkam oleks, hakkisin mina ühe küüslauguküüne ja A. ühe sibula.

Hapuks maitseks tükeldasin paar õuna ja lisasin umbes peotäie hapukapsast.

Kastmeks läks peale heeringa enda õli koos natukese hapukoore, majoneesi ja mädarõikaga.

Tuli imemaitsev. Ja seisis päris hästi – see sai valmis 23. detsembril; A., kes mu vanemate poolt kohe jõuluõhtul tagasi tuli, sõi seda ka 24. õhtul; ja kui mina 25. detsembri õhtul laekusin ja jälle süüa tahtsin, oli salatipära ikka veel korras. Pikendasin seda veel natukese hapukapsa ja mädarõikaga.

Aga kuna see salat sattus veel lihasemate toitude vahele, hakkas kõht lõpuks pahurdama. Minust eskimot ei saa.

Nii et täna tegin köögiviljadominandiga suppi – A. ema tehtud boršipõhjast, hapukapsast ja loomahakklihast (mu kodupoes maksab ökohakkliha endiselt alla 4 euro kilo), millele lisasin nässakaks läinud porgandite kuubikuid (keetes läheb see nässakus ära), 1 hakitud sibula, 1 hakitud küüslauguküüne ja maitseks köömneid ja koriandrit.

Protseduur: praadisin poti põhjas hakkliha; kui see enam roosa ei olnud, lisasin hakitud sibula-porgandi; segasin natuke, lisasin hakitud küüslaugu, näputäie köömneid ja näputäie koriandriseemneid; segasin ja panin 1 l vett peale; kui see läks keema, lisasin suure peotäie hapukapsast (mida ma hakkisin natuke peenemaks); kui jälle keema läks, lisasin boršipõhja (seda oli 700 ml purgitäis, tundus, et sisaldab köögikombainerdatud peeti, porgandit ja midagi haput, aga kuna kõik on tumepunane, on raske aru saada) ja kuna siis läks liiga paksuks, loputasin seda boršipurki veel üsna heldelt veega ja valasin ka selle potti.

Seni, kuni see keema läks, koorisin-tükeldasin ühe suure kartuli ja viskasin potti. Maitsesin ja lisasin natuke soola.

Ja siis lasin keeda, kuni ma ise teises toas kirjadele vastasin. Pärast sõin hapukoorega.

Kõht paistab rahul olevat.

Peeditoite

Sellal, kui me viimati salatit ja verikäkki sõime, keesid kõrval potis peedid (nad olid juba natuke tossud ja me ei julgenud neid niiviisi ahju panna).

Esimene toit, mis ma neist tegin, oli meie majapidamise klassika – mitu tükeldatud õuna, üks tükeldatud keedupeet, natuke (keetmata) hapukapsast ja kahe viilu jagu praetud musta leiva kuubikuid. Ühe pooliku kartuli, mis A.l oli vahepeal üle jäänud, praadisin kah ära ja lisasin salatile. Kastmeks panin ainult õli. Panin lisaks ära ka tillukese fetapära ja natuke läti sõira moodi juustu, et toitvam tuleks, ja hakkisin värsket münti peale (mida ikka veel õuest sai, on alles tubli münt).

Pmst oli okei, aga kahjuks on keedupeet ikka lahjema maitsega kui küpsepeet. Vähemalt see konkreetne keedupeet oli. Ja ma olen vahepeal küpsepeetidega ära hellitatud.

*

Vahepeal jõudsin osta allahinnatud ökohakkliha – 4 eurot kilo, see on ka muidu täitsa normaalne hakklihahind. Guugeldasin täna (õigemini eile) tükk aega retsepte, kus oleks hakkliha ja peeti, ja tegin ühe levinud vormiroa ainetel peedi-hakklihakastet tatraga.

Tatraga polnud muud midagi, kui et alguses kuumutasin poti põhjas (kuivalt), hoidsin silma ja nina peal, et kõrbema ei läheks, siis valasin kruusitäie vett peale, lisasin soola ja keerasin kuumuse madalaks. Edasi podises ta omaette ja mina sain rahus kastet teha.

Kaste: kõigepealt pudistasin umbes 400 g või natuke vähem loomahakkliha pannile kuuma rapsiõli sisse praadima, ise hakkisin sel ajal 1 sibula ja 1 küüslauguküüne. Pöörasin liha ümber, keerasin kuumuse madalaks ja puistasin sibulad-küüslaugud liha otsa, ise asusin peete puhastama – koorisin 2 ümarat keskmist peeti, aeg-ajalt kontrollisin, mis pannil toimub.

Kui liha ei olnud enam eriti punane, lisasin lusikatäie mar. tšillit, näputäie apteegitilliseemneid, näputäie köömneid, veidi koriandriseemneid. Segasin ja lasin edasi praadida, kuni ma peeti hakkisin (kuubikuteks, ennetavalt võin öelda, et minu arust on niiviisi sousti sees mida peenem, seda parem, võiks vbla ehk isegi riivida, kui viitsiks – aga mine tea, äkki see oleks juba liig). Ühe täiendava küüslauguküüne hakkisin ka.

Segasin liha uuesti, nüüd oli pannil üsna kuiv; lisasin peedid ja vahepeal hakitud küüslauguküüne; segasin, siis lisasin maitse pärast sortsukese oliiviõli ja paar tl jahu, segasin jälle, et jahu klimpi ei läheks. Siis otsustasin, et peedile on ikka midagi hapukat vaja ja sortsasin pannile natuke A. ostetud odavat saksa hõõgveini (ka magusus ja hõõgveinivürtsid võiks sobida); ja siis klaasikese vett.

Tatar oli vahepeal pehmeks keenud ja ma keerasin tal kuumuse üldse alt ära.

Kui soust läks podisema, lisasin neli-viis spl toorjuustu (kah millalgi “parim enne möödas” letist haaratud, nüüd oli “parim enne” juba veel rohkem möödas, aga juust oli jumala korras) ja segasin, kuni läks ühtlaselt kooreseks. Pudistasin natuke provanssaali ürdisegu ja kuivatatud sellerit peale ja segasin. Keerasin tule täitsa ära ja jätsin paksenema.

Ja siis sõime tatraga. A.l oli alguses olnud plaanis magama minna ja mitte enam sooja sööki süüa, aga ta proovis ikkagi ja ütles, et täitsa hea oli (mis on tema kohta päris suur kiitus, tavaliselt ütleb ta “okei” ja kui rohkem maitseb, siis “täitsa okei”).

Mulle maitses ka, kuigi järgmine kord tahaks ma teda veidi krehvtisemalt teha, rohkem küüslauku näiteks. Teiseks sain teada, et toorjuust jääb kastmes vedelam kui hapukoor, tuleb kas vähem vett või rohkem jahu ja/või juustu panna.

Üks huvitav asi, et tavaliselt mu kõht väga punast liha ei talu; ma küll maitsestasin selle mõttega, et seeditavam oleks, aga väga vürtsine see toit siiski ei tulnud, ometi ei ole kõhul häda midagi. Kas siis maheveise liha on tõesti seeditavam? või on neil mingi ekstra hea tõug?

Mõeldes sellele, et algne retsept oli vormiroog umbes samadest asjadest (aint et hapukoorega), siis oleks homme kõige loogilisem tatar ja kaste ära segada ja praeahju panna. Aga arvatavasti ma siis, kui A. seda soojendama hakkab, alles magan, nii et see jääb tema otsustada.

Verikäkk hapukapsasalatiga ja kiirtort

Soetasin poest kampaaniaga tatrajahuga tehtud verikäki, mõtlesin, mis sinna kõrvale teha. Kartul? liiga jahune, verikäkil on nagunii jahu sees. Makaroniga sama häda. Aga mul on poolikkahekolmandikune purk keetmata hapukapsast!

Tõin õuest lume alt õunu, mis ikka veel süüa kannatavad (jah, me korjasime ikka ilusti enne lund ka, aga kõiki ei jaksanud – ja nüüd hoian neid varemkorjatuid pärastseks, sest neist pole karta, et külm lõplikult ära võtab) ja siis tuli U. nende juurikate järele, mille Suokass oli talle meie poole jätnud.

Ta tiksus meie pool heameelega natuke ja ta oli nõus isegi porgandit riivima. Mis andis võimaluse salati happesust porgandimagusaga tasakaalustada (ise ma ei viitsi ju riivida).

Salatisse läks niisiis: üks suur porgand (riivitult); umbes kolmandik 700-ml hapukapsapurgist; kolm õuest korjatud antoonovkat (tükeldatult), mis olid ainult koore alt külmaga klaasjaks tõmmanud ja südamest pruuniks, aga südame võtaks ju nagunii välja. Pool spl mett ja paar sortsu õli ka.

Verikäki praadisin pannil viiludena ära, siis võtsime kõik verikäkki, hapukoort ja salatit. U. müügis väga kiiduväärselt, mis niiviisi viga süüa teha. Mina segasin lõpuks ka salatile oma taldrikus hapukoort sisse, sest porgandist hoolimata oli veel veidi liiga hapu ja hapukoor mahendas parasjagu; U. oli vastupidi rahul, et hea hapu; A. sõi (hoolimata sellest, et ta söögitegemise ajal meie jutu peale väitis, et “hea hapu” on oksüümoron), aga ma ei pannud tähele, kuidas tema oma hapukoorega talitas. Toiduvalik läks ka nagu rusikas silmaauku, sest arst oli U.-le just öelnud, et hemoglobiin madal ja söögu rauda; pealegi oli ta vahepeal jõudnud ära unustada, et talve värske toit on hapukapsas, ja nüüd tuli talle meelde. Hapukapsas kannab meid läbi pimeda aja, kui tomatid ei ole head. (Okei, apelsinid ja mandariinid aitavad ka – ja õunad, aga õunad ei täida minu jaoks päris sama nišši, mis tomat. Apelsin mingil määral täidab.)

See verikäkk oli ulmeliselt hea ja ma mõtlesin, miks ma ometi rohkem verikäkki ei osta. Vbla tuli osa headust tatrajahust, sest käkk oli hästi mõnusalt sõmer, vähimagi kleepuvuseta.

*

Salat ja verikäkk söödud, otsustasin, et teen torti – ma olin mingi pool nädalat varem ostnud ühe viimsepäeva ületanud biskviidi ja selle perspektiiviga ühe samamoodi allahinnatud sidruni-ricotta (olen avastanud, et kassipoes on väga helde allahindluspoliitika, juba päev enne tähtaega hindavad igasuguseid juustusid ja kohupiimu poole peale) ja väikese paki vahukoort.

Eile vaatasin ka hoidised üle ja avastasin ühe kirsikompoti. Ideaalne: immutamisvedelik ja puuviljad ühes komplektis.

Nii et ajasin koore vahtu (panin 200 ml kohta ainult 1 tl suhkrut, sest kohupiim oli nagunii suhkruga ja biskviit samuti); segasin kohupiima vahukoorega; U. keeras purgi lahti, sest mina ei ole nii tugev; panin taldrikule pool biskviidilehte, immutasin kirsivedelikuga, panin kohupiimakreemi peale, lödistasime kirsse otsa (need olid seal kompoti sees kividega ja lödistamine on kõige lihtsam kivieemaldamise taktika – kirss lörtsti tordi peale, kivi jääb näpu vahele); kordasime 1 kord; ja peaaegu-kordasime veel 1 kord, tähendab, viimasesse kihti läks ainult immutatud biskviit ja kohupiimakreem, kirsse enam lödistama ei hakanud, et välimust vähem ära rikkuda. Kuigi siis tuli mul tuju ilu pärast kirsivedelikku peale piserdada, hüüdsin: “Jackson Pollock kaunistab torti!” ja pritsisin, mille tagajärjel välimus sai lõpuks ikkagi ebakaubanduslik.

Kiiruse ja odavuse kohta täitsa hea tort – kindlasti parem kui suurem osa torte, mida poest saaks, enamik ei ole ju päris vahukoorega. Ette heita olekski õigupoolest ainult seda, et me ei mallanud oodata, millal ta korralikult läbi imbub, nii et söömise ajal oli veel ebaühtlane.

Sidruni-ricotta sobib vahukoorega igatahes väga hästi.

Ja U., kes oli haige olnud ja seni suht isutu, sõi ka seda heameelega. See näitab, kui hästi söögitegemise juures viibimine isu tõstab.

Hapukapsasalat kanaprae jääkidega

Kanakene, mille A. eelmise nädala reedel küpsetas, jõudis nüüd neljapäeval finaali; kuna ma ei usaldanud teda enam ilma üle kuumutamata süüa, panin viimased kanapraekribalad pannile ja pudendasin kaks teraleivaviilu juurde ja päevalilleseemneid ka, praadisin igast küljest, lisasin köömneid ja koriandriseemneid ja ühe hakitud küüslauguküüne ka.

Hakkisin kaussi umbes 1 antoonovka (tegelikult kolme plekilise antoonovka ilusad kohad), kühveldasin umbes kolmandiku 750 ml hapukapsapurgist sinna juurde, lisasin veel spl mett ja õli, hapukoort ja majoneesi. Ja valasin krõbuskid pannilt sinna otsa ja segasin ära.

Üldiselt väga kosutav toit, kõht ütles “jaa, jaa!”; ainult et kuna see oli päris vana hapukapsas, oli väheke liiga hapu. Võib-olla oleks praeleiba pidanud rohkem panema. Või riivporgandit lisama.

Veel üks tatrapilaff

Paus on tingitud sellest, et mul on viimasel ajal kole palju ringisõitmist olnud. Sõitmise ajal ei söö ma kodus; ja pärast sõitmist olen reeglina nii sodi, et söön tänumeeles mida iganes, mis A. mulle ette annab, vahet pole, kas poolfabrikaadid või midagi põhjalikumat.

Enne, kui ma Lätti sõitsin, küpsetas A. oma tavalist ahjukana ja kui ma tagasi tulin, oli sellest vähemalt pool veel järel. A. arvas, et enne pahaksminemist ei jõua teda ära süüa, äkki teeks suppi. Aga mul oli rohkem pudruisu ja niisiis korraldasin ma sellest järjekordse tatrapilafi (eelmine on siin).

Niisiis: puhastasin 1 sibula ja 2 jämedat küüslauguküünt, 3 porgandit ja 1 pastinaagi (mis oli K. toodud juurikate hulgas), panin panni õliga kuumama, hakkisin kogu selle gemüüse ära ja panin pannile hauduma.

Segasin natuke, kui leidsin, et sibul on juba klaasjas, lisasin marineeritud tšillit (poleks seda olnud, oleks pannud mingit muud tšillivarianti). Segasin veel natuke ja valasin pannile tatart – nii palju, et vähemalt pool panni veel paisumisruumi jääks.

Segasin läbi ja valasin mingi pool liitrit või natuke rohkem vett peale. Igatahes nii palju, et kõik oleks ilusti veega kaetud.

Kui vesi keema läks, panin pannile kanaküpsetamisest jäänud kallerdise (A.-l on hea komme pärast liha küpsetamist leem kaussi valada, see kallerdab ära ja pärast on hea puljongiks võtta).

Kui see ära sulas, segasin, lisasin veel veidi vett ja 1 loorberilehe.

Ja siis hautasin tasapisi, vahepeal piilusin ja valasin vett juurde, et kuivale ei jääks. Lõpuks maitsestasin natuke soolaga ka, kallerdis üksi ei olnud küllalt soolane.

Hautamise ajal tükeldasin nii palju kanapraeliha, kui viitsisin (sai selline paras taldrikutäis); kui tundus, et juurikad on juba pehmed, segasin kanaliha toidu sisse, keerasin tule alt ära ja lasin natuke jääksoojuses haududa.

Mulle maitses üliväga ja A. kah ei kurtnud. Nii et hästi läks ilmselt.

Süües panin mina ka võid peale. A. ei pannud, tema sõi seevastu selle pudru kõrvale leiba, tõeline eestlane ikka.