Kalasupp, makaronid ubadega, pikkpoiss/hakklihavorm

Kalasupp: ostsin värsket apteegitilli ja porrulauku. Sibulat, porgandit, varssellerit ja kartulit meil oli, kalakonserve ka. Tuli pähe idee vaadata sügavkülma, leidsin sealt lõhepea ja -uimed, mistap otsustasin keeta päris puljongi. Kuna ma ei teadnud, kui vana kalapea see oli, lasin ta kõigepealt soojaks ja nuusutasin. Normaalselt lõhnas, seega keetsin seda kõigepealt eraldi, korjasin koledama vahu ära; siis lisasin mitu juppi varssellerit, pool sibulat (koos koorega), apteegitilli- ja tilliseemneid ja kõik puitunud maitseainevarred, mille ma olin kapi peale klaasi sisse kogunud (maitsetaimede pehmed osad olid võileiva peale või salatitesse läinud).

Tõin kalapea keetmise ajal õuest mitmesugust rohelist (sedapuhku sain saagiks nõgest, naati ja estragoni), kitkusin pehmemad lehed küljest kohe eraldi kaussi, varred ja koledamad lehed viskasin samuti puljongiks keema. Selle keetmise ajal tükeldasin 2 porgandit, ülejäänud poole sibulast, apteegitilli, porrulaugu ja 3 kartulit ning hakkisin naadi- ja nõgeselehed nii peeneks, kui viitsisin.

Kui puljong oli omajagu keetnud, kurnasin ta läbi sõela teise potti. Sodiks keedetud maitsetaimed viskasin komposti, kalapea jätsin esialgu alles ja nokkisin sealt kalaliha tükikesi lahti, kuni ma köögivilju potti ajasin ja keetsin (järjekord: porgand; kui see uuesti keema tõusis, kartul; väikese viivituse järel apteegitill ja porrulauk, seejärel nõges ja naat).

Vahepeal õngitsesin potist kartuli- ja porganditükke välja ja maitsesin, kas hammas hakkab juba peale.

Kui tundus, et täitsa hakkab juba, siis lisasin 1 karbi omas mahlas heeringat, kalapea küljest lahtinokitud kalaliha, natuke kuivatatud leeskputke, natuke Tai kalakastet (sest miks mitte sellega kalasupile soolasust lisada, kui mul juba on) ja natuke pigistasin laimimahla (umbes 1 laimiveerandikust). Keerasin kuumuse ära, jätsin tühjakspigistatud laimikoore sinna sisse jääksoojuses tõmbama ja ootasin natuke. Õngitsesin laimikoore välja, lisasin tükikese võid. Serveerisin endale ja hakkisin garneeringuks estragoni peale.

Jäin rahule. Kui A. sõi, siis tema jäi ka rahule, paremini kui eelmine kord, ta ise arvas, et tänu rohkematele köögiviljadele, aga võib-olla luges ka korralik puljong.

Ma oleks tahtnud ka keedumuna lisada, aga alguses meil ei olnud muna. Teisel päeval tõinn, keetsin ja lisasingi, siis oli veel parem.

***
Kui see supp ükskord otsa sai, märkasin, et üks väga rohke kamaraga suitsupõsetükk on külmkappi seisma jäänud (seal oli ka pool kõrva küljes). Peaaegu ainult kamar oligi järel.

Hakkisin selle hästi peenelt ära, samuti 1 sibula ja 1 jämeda küüslauguküüne. Kuumutasin vokkpanni põhjas veidi õli ja panin kamara-sibula-küüslaugu madalas kuumuses kaane all praadima või õigemini õlis hauduma. Kui leidsin, et sibul on juba ilusti klaasjas, lisasin purgitäie musti ube (ca 400 g, vees, täitsa maitsestamata) ja sellesama purgi täie vett (mis sisaldas mõistagi oaleeme jääke) pluss veel natuke vett, sest ma tahtsin, et makaronid ära mahuks. Niipea, kui keema läks, lisasin mitu peotäit makarone (penne). Tükeldasin 5 suhteliselt suurt ploomtomatit ja lisasin ka need. Tõin õuest rohelist – seekord 1 oksa iisopit ja mitu oksa aed-liivteed, pudistasin lehed toidu sisse ja varred panin mõne tulevase tee või supi tarvis kapi peale klaasi. Kui makaronid tundusid valmis olevat, maitsestasin soola, musta pipra ja natukese oliiviõliga. Jäin toiduga väga rahule ja ka A. ei nurisenud.

***
Järgmiseks juhtus nii, et ostsin allahindlusest mõjutatuna pool kilo lihaveisehakkliha ja see tuli muidugi kähku ära teha (sest “parim enne”). Mõtlesin, et kastet ei viitsi, kotletti ammugi mitte. Siis meenus, et A. oli tööle minnes palunud mul varsti ahi kinni panna. Ahaa, järelikult on mul varsti küpsetamiskõlbulikud söed.
Mõeldud-tehtud: võtsin tüki jupi seismajäänud ciabatta‘t (see ei olnud eriti hea ciabatta, sellepärast ta seisma jäi), pudistasin peenemaks, valasin sortsu hapupiima pehmendamiseks peale. Puhastasin-hakkisin 1 sibula ja 4 pisikest plekilist õuna sinna otsa, mudisin saiapudi kätega peenemaks. Äkitselt tuli idee lisada ka hapukapsast – võtsin peotäie ja lõikasin natuke peenemaks, segasin sisse. Tõin õuest aed-liivateed, lisasin pudile selle lehed ja natuke köömneid. Lõin sinna lahti 1 kanamuna ja segasin hoogsalt ära. Nüüd lisasin hakkliha ja mudisin kõik suhteliselt ühtlaseks. Maitsestasin soolaga ja jahvatasin hoogsalt musta pipart juurde.

Määrisin ahjupoti võipaberiga üle ja mätsisin saadud taina sinna põhja pätsiks. Ruumi jäi üle, puhastasin kähku 4 kartulit (isegi ei koorinud üleni, ainult koledatest kohtadest), lõikasin paksudeks viiludeks ja paigutasin sinna ümber ja riputasin ettevaatlikult ka neile soola. Ja panin kaane peale, lükkasin poti ahju süte juurde ja panin ahju kinni.

Nii poolteist või kaks tundi hiljem uurisin asja, kartul oli täitsa pehmeks haudunud ja liha tundus samuti valmis olevat.
Mina läksin magama, kuigi uudishimu, kuidas hapukapsapikkpoiss maitseb, peaaegu ei lasknud. A. sõi kohe ja kiitis. Ma soojendasin endale järgmisel päeval ja jäin samuti rahule. Kõrvale tegin küpsepeedist ja hapukapsast salati (A. võttis endale lihtsalt värsket hapukapsast juurde).

Mul hakkab tekkima sarnane tunne, nagu onu Rogeril naatriumglutamaadi kohta (put MSG in everything, you’ll turn it better. You get a baby,  put MSG on baby, he’ll be better baby, smarter!), ainult et hapukapsa peale. Iial varem pole mul nii hea maitsega pikkpoissi ega kotletti tulnud. Kartulid olid ka jube maitsvaks läinud. Umami, ma ütlen.

Teinekord järsku segangi kartulitükid hakklihapudi sisse ja küpsetan kõik ühe vormina. Vaatame.

*

Magustoitu pole eriti viitsinud teha, ükspäev ostsin rosinasaia, lõikasin viiludeks, määrisin võid peale, segasin kähku kohupiima natukese kreeka jogurti ja meega (me pole ikka veel märganud suhkrut osta), pätsisin saiade peale, lõikasin kõige otsa õunaviile, puistasin kaneeli ning kohvikust kaasa haaratud suhkrutorukesest suhkrut peale ja küpsetasin kuumadeks võileibadeks. Kahjuks oli ahi veidi liiga kuum ja alt läksid veidi kõrbema, aga pealne tuli küll jube hea.

Kabatšoki-kartuli-panniroog ja kuumad kohupiimasaiad

Poes jäi ette lihaveisehakkliha allahindlus, haarasin poolekilose paki kaasa. See andis kohe idee, mis toitu teha ülejäänud kabatšokipoolikust. Tegin jälle sealt Vahemeremaade kokaraamatust, kus on üldse palju häid retsepte, üks paremaid kokaraamatuoste omal ajal.

Selle retsepti hea omadus on see, et kui üks komponent praeb, siis saab teist hakkida, rütm klapib täpselt.

Nii et: hakkisin sibulat (oleks pidanud olema terve sibul, mul oli poolik) ja 2 jämedat küünt küüslauku, kuni pann soojenes. Panin sibula-küüslaugu oliiviõliga praadima, ise pesin kaks kartulit ära ja hakkasin otsast koorima.

Kui esimene kartul oli kooritud, oli sibul-küüslauk juba üsna värvi võtnud, pudistasin pannile umbes pool pakki (250 g) hakkliha ja segasin natuke, et liha jääks rohkem vastu panni kui sibul-küüslauk. Koorisin edasi ja tükeldasin kartuli ära.

Keerasin lihakämbud panni peal ringi, tõin pooliku suvikõrvitsa ja lõikasin paksudeks viiludeks.

Selle aja peale oli liha kahvatumaks tõmmanud, aga mitte veel pruunistunud. Lükkasin kartulitükid lihale otsa, aga ei seganud.

Hakkasin otsast kabatšokiviile kuubikuteks lõikama – õigemini, algul pulkadeks, siis võtsin selle seesmise švammi ära ja siis oligi muist tükke juba kuubikud, ainult servmised pulgad pidi veel peenemaks lõikama.

Kuskil teise viilu tükeldamise peal segasin kartulid lihaga ära, lisasin panniolevale kaneeli, musta pipart ja soola.

Kui kabatšokk oli kuubikuteks, viskasin need pannile. Tõin õuest väikese peotäie seda taime, millest ma arvan, et ta on lehtseller (retsept tahtis peterselli, aga seda mul pole, kui see õues kasvav taim just selleri nägu ja tegu petersell ei ole), ja hakkisin ära.

Nüüd tuli meelde lisada pannile ka see riivitud porgand, mille A. mulle eile jättis ja mida ma olin niisama näpu vahelt snäkiks söönud, aga osa oli ikka veel järel. Segasin kõike seda, mis pannil oli.

Jätsin kaane alla hauduma. Ma olin poest kaasa haaranud ühe eilse, seega allahinnatud rosinasaia (45 senti päts), et mingeid kuumi magusaid saiu teha. Et aega parajaks teha, lõikasin sellest niipalju viile, kuipalju ahjupanni põhja mahtus, määrisin need võiga; panin praeahju sooja; segasin pool pakki kohupiima paari lörtsu hapukoorega, lisasin 3 tl suhkrut, segasin, mökerdasin saiade peale; kohupiima peale lõikusin pirni- ja õunaviile (osa saiu ainult õuntega, osa pirnidega, osa mõlemaga, et pärast võrrelda, kuidas kõige parem on). Puistasin ühest kohvikus taskupistetud suhkrutorust suhkrut otse õunte-pirnide peale suhkrut ja lükkasin ahju.

Selleks ajaks oli pannitoit põhimõtteliselt valmis haudunud, jäi üle ainult munad peale lüüa: kolm muna (retsept nõudis nelja, aga ma mõtlesin, et kui ka A. tahab seda süüa, siis ma parem munadega üle ei pinguta), segasin koos munadega ka selleri kõvemad osad (varrejupid) sisse, keerasin pannil kuumuse alt ära ja lasin munal jääksoojuses hüübida, ikka vahetevahel segades.

Lõpuks puistasin ka ülejäänud selleri peale ja võtsin süüa. Saiadel keerasin kuumuse ära ja jätsin ahju sooja.

See toit oli toitev, nagu ta alati on; kõrvale jõin odavat valget itaalia pakiveini, sest nii rammusa toidu juurde tundus sellist haput jooki vaja minevat; kahjuks oli ta natuke liiga ühemõtteliselt happeline, mingi riesling vms keskeurooplane oleks arvatavasti paremini sobinud. Aga noh, ega viga ka ei olnud.

Kohupiimasaiad tulid üldiselt head, alt ja külgedelt krõbedad, seest pehmed. Õuntega olid minu arust paremad kui pirnidega, vaatame, mis A. ütleb. Mulle tundub nüüd, et kui pirniga kuuma võileiba teha, siis pigem mingi soolase juustuga: magusa saia peal jääb pirn juba liiga läägeks.

Kaks hakklihatoitu

Ostsin kampaaniaga lihaveisehakkliha (kogemus oli varem näidanud, et sellest ei hakka mul kõht valutama, nagu polekski punane liha).

Kiirtoit 1: praadisin hakkliha (umbes pool sellest 350 g torukesest), lisasin hakitud sibulat (1), viilutatud porgandit (1) ja 1 küüne jagu peeneks hakitud küüslauku. Hautasin natuke aega, lisasin purgitäie õlleubade konservi ja purgitäie kooritud tomateid, ning tükeldasin selle plöga sisse paar väikest kartulit. Natuke punast veini panin ka. Lisasin kohe hautamise alguses 1 nelgiterakese, 1 loorberilehe ja veidi rosmariini, pärast ka provanssaali ürdisegu viimase otsa (sest seal oli piparrohtu), puhastest maitseainetest veel salveid, aed-liivateed ja majoraani (ma tüürin tasakesi majoraanisõltuvuse suunas). Ja loorberileht ja nelk õnnestus isegi enne söömist üles leida ja komposti visata. Lasin tükk aega haududa, ise käisin vahepeal arvutis tööd tegemas.

Tuli väga maitsev ja toitev, kuigi kõhus veidi raske (mõni ime – liha ja oad), jätkus mitmeks päevaks meile mõlemale. Kõige viimase otsa konsumeerisin makaronikastmena (niitnuudlite kõrvale), sest niisama oleks liiga väheks jäänud.

Teisest poolest tegin lihtsalt hakklihakastet, keedukartulite kõrvale – praadisin jälle hakkliha, lisasin hakitud sibulat, praadisin koos nendega veidi jahu, sellega koos lisasin veidi kanepiseemnejahu. Siis lisasin vett ja segasin selle kastmeks (lükkasin panni põhjast kinnikuivanud sodi lahti jne). Ja siis hapukoort. Ja soola. Ja jälle mitmesuguseid vürtse: natuke salveid, rohkem punet, aed-liivateed, veidi basiilikut, veidi majoraani.

Tuli jälle päris maitsev, aga seekord ajas kõhu punni. Ma ei tea, kas kanepiseemnejahust või avaldas kõht protesti, et liiga palju valku viimasel ajal, või lihtsalt mingi viirus.

A. kiitis, et maitses, ja tema kõhu üle ei kaevanud.

Sellestki jäi järgmisel päeval mingi mõttetu kogus üle (kartulid olid nüüd juba selle sousti sees panni peal, A. oli neid koos soojendanud). Lisasin veidi vett, ajasin keema ja sõin toore hapukapsa kõrvale. Hapukapsa sisse olin enne ka pool õuna hakkinud.

Mitterosolje ja mitteborš (ehk veel peeditoite)

Veel enne jõulu küpsetas A. toakütmise ahjus veel ühe prae, seekord sea oma – see kuivas küpsedes mõnevõrra kokku, aga oli maitsev.

Nii või teisiti ei jaksanud mitu päeva nii palju nii puhast liha süüa; mul oli keedupeete veel alles ja ma tegin salatit. Rosolje ainetel, aga teistsuguse, näiteks kurki ei läinud sinna mingisugust, see-eest aga hapukapsast.

Salatisse läks kaks viimast keedupeeti; lisaks keetsin mingi viis-kuus nässakaks läinud porgandit, 1 muna ja 1 kartuli (tegin selle vea, et panin porgandid enne kartulit keema, nagu soovitatakse – viga, sest porgandid olid väikesed, aga kartul suur ja tema pehmenemist pidi terve igaviku ootama).

Peedid-porgandid-kartulid läksid enam-vähem ühesuurusteks kuubikuteks. Hakkisin suvaliselt ka selle keedetud muna; praeliha; ja A. hakkis 3 soolaheeringafileed. Ja et maitserikkam oleks, hakkisin mina ühe küüslauguküüne ja A. ühe sibula.

Hapuks maitseks tükeldasin paar õuna ja lisasin umbes peotäie hapukapsast.

Kastmeks läks peale heeringa enda õli koos natukese hapukoore, majoneesi ja mädarõikaga.

Tuli imemaitsev. Ja seisis päris hästi – see sai valmis 23. detsembril; A., kes mu vanemate poolt kohe jõuluõhtul tagasi tuli, sõi seda ka 24. õhtul; ja kui mina 25. detsembri õhtul laekusin ja jälle süüa tahtsin, oli salatipära ikka veel korras. Pikendasin seda veel natukese hapukapsa ja mädarõikaga.

Aga kuna see salat sattus veel lihasemate toitude vahele, hakkas kõht lõpuks pahurdama. Minust eskimot ei saa.

Nii et täna tegin köögiviljadominandiga suppi – A. ema tehtud boršipõhjast, hapukapsast ja loomahakklihast (mu kodupoes maksab ökohakkliha endiselt alla 4 euro kilo), millele lisasin nässakaks läinud porgandite kuubikuid (keetes läheb see nässakus ära), 1 hakitud sibula, 1 hakitud küüslauguküüne ja maitseks köömneid ja koriandrit.

Protseduur: praadisin poti põhjas hakkliha; kui see enam roosa ei olnud, lisasin hakitud sibula-porgandi; segasin natuke, lisasin hakitud küüslaugu, näputäie köömneid ja näputäie koriandriseemneid; segasin ja panin 1 l vett peale; kui see läks keema, lisasin suure peotäie hapukapsast (mida ma hakkisin natuke peenemaks); kui jälle keema läks, lisasin boršipõhja (seda oli 700 ml purgitäis, tundus, et sisaldab köögikombainerdatud peeti, porgandit ja midagi haput, aga kuna kõik on tumepunane, on raske aru saada) ja kuna siis läks liiga paksuks, loputasin seda boršipurki veel üsna heldelt veega ja valasin ka selle potti.

Seni, kuni see keema läks, koorisin-tükeldasin ühe suure kartuli ja viskasin potti. Maitsesin ja lisasin natuke soola.

Ja siis lasin keeda, kuni ma ise teises toas kirjadele vastasin. Pärast sõin hapukoorega.

Kõht paistab rahul olevat.

Peeditoite

Sellal, kui me viimati salatit ja verikäkki sõime, keesid kõrval potis peedid (nad olid juba natuke tossud ja me ei julgenud neid niiviisi ahju panna).

Esimene toit, mis ma neist tegin, oli meie majapidamise klassika – mitu tükeldatud õuna, üks tükeldatud keedupeet, natuke (keetmata) hapukapsast ja kahe viilu jagu praetud musta leiva kuubikuid. Ühe pooliku kartuli, mis A.l oli vahepeal üle jäänud, praadisin kah ära ja lisasin salatile. Kastmeks panin ainult õli. Panin lisaks ära ka tillukese fetapära ja natuke läti sõira moodi juustu, et toitvam tuleks, ja hakkisin värsket münti peale (mida ikka veel õuest sai, on alles tubli münt).

Pmst oli okei, aga kahjuks on keedupeet ikka lahjema maitsega kui küpsepeet. Vähemalt see konkreetne keedupeet oli. Ja ma olen vahepeal küpsepeetidega ära hellitatud.

*

Vahepeal jõudsin osta allahinnatud ökohakkliha – 4 eurot kilo, see on ka muidu täitsa normaalne hakklihahind. Guugeldasin täna (õigemini eile) tükk aega retsepte, kus oleks hakkliha ja peeti, ja tegin ühe levinud vormiroa ainetel peedi-hakklihakastet tatraga.

Tatraga polnud muud midagi, kui et alguses kuumutasin poti põhjas (kuivalt), hoidsin silma ja nina peal, et kõrbema ei läheks, siis valasin kruusitäie vett peale, lisasin soola ja keerasin kuumuse madalaks. Edasi podises ta omaette ja mina sain rahus kastet teha.

Kaste: kõigepealt pudistasin umbes 400 g või natuke vähem loomahakkliha pannile kuuma rapsiõli sisse praadima, ise hakkisin sel ajal 1 sibula ja 1 küüslauguküüne. Pöörasin liha ümber, keerasin kuumuse madalaks ja puistasin sibulad-küüslaugud liha otsa, ise asusin peete puhastama – koorisin 2 ümarat keskmist peeti, aeg-ajalt kontrollisin, mis pannil toimub.

Kui liha ei olnud enam eriti punane, lisasin lusikatäie mar. tšillit, näputäie apteegitilliseemneid, näputäie köömneid, veidi koriandriseemneid. Segasin ja lasin edasi praadida, kuni ma peeti hakkisin (kuubikuteks, ennetavalt võin öelda, et minu arust on niiviisi sousti sees mida peenem, seda parem, võiks vbla ehk isegi riivida, kui viitsiks – aga mine tea, äkki see oleks juba liig). Ühe täiendava küüslauguküüne hakkisin ka.

Segasin liha uuesti, nüüd oli pannil üsna kuiv; lisasin peedid ja vahepeal hakitud küüslauguküüne; segasin, siis lisasin maitse pärast sortsukese oliiviõli ja paar tl jahu, segasin jälle, et jahu klimpi ei läheks. Siis otsustasin, et peedile on ikka midagi hapukat vaja ja sortsasin pannile natuke A. ostetud odavat saksa hõõgveini (ka magusus ja hõõgveinivürtsid võiks sobida); ja siis klaasikese vett.

Tatar oli vahepeal pehmeks keenud ja ma keerasin tal kuumuse üldse alt ära.

Kui soust läks podisema, lisasin neli-viis spl toorjuustu (kah millalgi “parim enne möödas” letist haaratud, nüüd oli “parim enne” juba veel rohkem möödas, aga juust oli jumala korras) ja segasin, kuni läks ühtlaselt kooreseks. Pudistasin natuke provanssaali ürdisegu ja kuivatatud sellerit peale ja segasin. Keerasin tule täitsa ära ja jätsin paksenema.

Ja siis sõime tatraga. A.l oli alguses olnud plaanis magama minna ja mitte enam sooja sööki süüa, aga ta proovis ikkagi ja ütles, et täitsa hea oli (mis on tema kohta päris suur kiitus, tavaliselt ütleb ta “okei” ja kui rohkem maitseb, siis “täitsa okei”).

Mulle maitses ka, kuigi järgmine kord tahaks ma teda veidi krehvtisemalt teha, rohkem küüslauku näiteks. Teiseks sain teada, et toorjuust jääb kastmes vedelam kui hapukoor, tuleb kas vähem vett või rohkem jahu ja/või juustu panna.

Üks huvitav asi, et tavaliselt mu kõht väga punast liha ei talu; ma küll maitsestasin selle mõttega, et seeditavam oleks, aga väga vürtsine see toit siiski ei tulnud, ometi ei ole kõhul häda midagi. Kas siis maheveise liha on tõesti seeditavam? või on neil mingi ekstra hea tõug?

Mõeldes sellele, et algne retsept oli vormiroog umbes samadest asjadest (aint et hapukoorega), siis oleks homme kõige loogilisem tatar ja kaste ära segada ja praeahju panna. Aga arvatavasti ma siis, kui A. seda soojendama hakkab, alles magan, nii et see jääb tema otsustada.

Hakkliha ubade ja tomatiga

A. oli juba paar päeva tagasi hakkliha toonud, aga see jäi vahepeal kalasupi varju. Nüüd sai supp otsa ja hakkliha kohta tuli midagi välja mõelda. Algul kaalusin teha mingit spagetikastet, aga lõpuks tundus ahvatlevam ubadega.

Nii et tõin poest purgi õlleube ja purgi konservtomatit (kooritud, maitsetamata, omas mahlas); A. puhastas-viilutas 2 porgandit, mina puhastasin ja A. viilutas 1 sibula, mina puhastasin ja A. kuubistas 1 paksu viilu päris suurest juursellerist. Panin panni tulele, kui kuum oli, panin nii palju hakkliha praadima, kui mahtus (ja andsin kassile ka ja panin kassi jaoks kõrvale ka); kui liha ei olnud enam punane, lisasin 2 tl marineeritud tšillit (sest see oli see tšillivorm, mida mul parajasti oli), lisasin porgandi-sibula-selleri, hakkisin otse sinna otsa ühe priske küüslauguküüne, segasin ja jätsin hauduma.

Mõneteist minuti pärast uurisin, porgand oli pehme; nüüd lajatasin purgi õlleube (400 ml) ja purgi tomatit (selle tavalise purgi, vist 300 ml või 250) pannile muu kraami sekka, mõlemat purki loputasin tilga veega ja loputusvesi läks kah pannile.

Lõpuks lisasin maitseks veel natuke kaneeli ja natuke provanssaali ürdisegu (sest mul on piparrohuga kitsas, aga see segu sisaldab piparrohtu ja muud komponendid – igasugused liivateed ja puned – peaks samuti ubade ja tomatiga sobima).

Soola ei olnud vaja panna, sest oad olid isegi soolased.

Väga hea toit tuli.

Vahepeal tehtud toidud: mitu porgandiga hautist ja üks lihatoit ka

Ammu pole bloginud, peab vahekokkuvõtte tegema. Kõigepealt A. küpsetas ahjus kana, nii et sellest pole mul midagi kirjutada (ainult seda, et poemarinaadiga küpsetuskotis ja see omakorda malmpotis ja malmpott omakorda tavalises toakütmise ahjus, kui ahjus olid juba ainult söed) ja me sõime tükk aega seda, ohtra õunasalatiga (kas lihtsalt õun majoneesiga või õun võilillelehtede ja majoneesiga, vahel luksuse mõttes päevalilleseemneid ka. Rohkelt õuna igatahes, nii et sisuliselt oli taldrikul õuna-kanasalat)

*

Kui kana otsa sai, tegin kõigepealt ühepajatoitu: hakkisin järjest sibula (väikesteks kuubikuteks), kolm porgandit (ratasteks), veerand kapsast (ribadeks), neli küüslauguküünt (nii peeneks, kui viitsisin), kolm vart sellerit (viiludeks), kolm-neli kartulit (kuubikuteks) – ja loopisin sedamööda, nagu hakitud said, potti õlitilga ja A. kanaprae juurest kogutud rasvaga hauduma. Enne kartuli lisamist panin näputäie köömneid, näputäie koriandrit ja seejärel kaks klaasitäit vett ja kanapraest jäänud leemekallerdist puljongiks ka. Kõige lõpuks lisasin veel provanssaali ürdisegu, tiba soola, supilusikaga võid ja fetapaki põhja jäänud pära. Kõrvale praadisin suitsupõseviile. Oli hea mõte just eraldi praadida – niimoodi tuli hea krõbe. A. kiitis. Mulle tundus provanssaali ürdisegu selles kombinatsioonis isegi veidi liiga vänge – pune, aed-liivatee ja basiilik oleks passinud küll, aga rosmariinimaitse oli veidi liiga kõvasti tunda. Teinekord segan maitseaineid ikka ükshaaval.

Aga muidu oli päris hea ja annaks muidugi teha ka ilma suitsupõseta, taimetoitlikus versioonis.

*

A.-l oli oidu suitsupõsest sulanud rasv kohe pannilt kaussi valada, ta ise kasutas seda mingite oma kiirtoitude praadimiseks ja mina olen juba mitu korda leivakatteks pruukida (hästi sobis musta leiva peal värske kurgiga, millele ma siputasin soola peale).

*

Teisel päeval lõpetas A. ühepajatoidu ülejäägid ära ja mina tegin endale kiirtoitu: 2 porgandit ja 1 sibul tükeldatult pannile võiga hauduma, siis kaks suvikõrvitsat viiludena juurde, pudistasin lisaks 1 kuivanud musta leiva viilu, apteegitilliseemneid ja natuke kaneeli. Süües panin juustu peale. Tundus, et päris palju tuli, aga sai seletamatult kohe esimese korraga ja ainult minu söömisega otsa, tähendab, liiga maitsev. Nostalgiatoit, sellist tegin ma magistriõppes tihti.

*

Siis tuli vahepeal üks toit, mis osutus meie jaoks liiga lihaseks, aga äkki lihafänne huvitab: suvikõrvitsa-hakklihavorm, pmst pikkpoiss, millel käib suvikõrvits ja mozzarella vahel ja peal. Tegin ühe itaalia toidublogi retseptist inspireeritult, ainult kogused olid veidi teised:

kõigepealt lõikasin 2 väikest suvikõrvitsat pikuti viiludeks, määrisin panni veidi oliiviõliga, panin suvikõrvitsaviilud sinna pannile, piserdasin veel õli peale ja panin grillirežiimil ahju. Grillimise ajal panin kaussi umbes 350 g loomahakkliha, 2 muna, 2 spl oliiviõli, hakkisin sinna otsa veidi leeskputke- ja sellerilehti (retsept nõudis peterselli, aga mul polnud), riivisin veidi kõige kõvemat juustu, mis mul kodus oli (mingi Leedu tšilli ja ürtidega juust), maitsestasin soola ja pipraga. Segasin sellest justkui kotleti- või pikkpoisitaina. Siis lõikasin 2 mozzarella-paki sisu eraldi väikese kausikese sisse viiludeks.

Nüüd õngitsesin suvikõrvitsad välja, puistasin panni põhja riivsaiaga üle (seda sai veidi palju, aga ma segasin lahtise riivsaia pikkpoisitaina sisse ära); mätsisin pool tainast pannile, laotasin pooled suvikõrvitsaviilud peale ja umbes pool mozzarella‘t ka; siis kordasin protseduuri ja riivisin kõige otsa veel natuke seda kõva juustu. Küpsetasin nüüd juba tavalisel küpsetusrežiimil, retsept nõudis 175 kraadi, ma panin oma käreda ahju 160 näidu peale.

Maitses OK, kuigi nii palju jändamise kohta veidi antiklimaatiline. Igatahes tundus toitev ja rammus, pärast tuli välja, et liigagi, sest me saime mõlemad kõhuvalu, kuigi sõime hoolega tomatisalatit kõrvale. Ei ole punane liha ikka minu toit, ei ole! A. kannatas vist pigem liigse rammususe all. Mõtlesin hiljem, et teinekord peaks tublisti rohkem köögivilja panema, näiteks tomatit ka, et oleks hapukam. Või siis kartulit vahele, mis neutraliseeriks samuti valgu- ja rasvakogust. Liha töötab paremini ikka maitseaine kui põhitoiduaine rollis.

*

Selle raske seedimise järel tahtsin eile lihtsalt kartulit mingi gemüüsega. Oleks võtnud aedube või lillkapsast, aga poes ei olnud sellist, millistega ma rahul oleks olnud, ja turule ei jõudnud. Hautasin siis lihtsalt panni peal porgandit koos selleriga võis (6 porgandit, 3 vart sellerit) ja kanapraekallerdise ülejäägist saadud puljongis (umbes pool klaasi), kuni pehme oli; ja keetsin noori kartuleid kõrvale, õuest tõin võilillelehti pluss murulauku salatiks kõrvale ja poest kõva juustu (vedas, Dziugase kõva juustu helbed olid alla hinnatud). Taldriku peal kombineerisin kartulid-porgandid juustu, hakitud võililllelehtede ja murulauguga; natuke kuivatatud tomatitega võid laastutasin peale, tiba soola ka.

Esimene kord elus, kui ma seda porgandisousti kartuliga söön (siiani enamasti hirsiga või riisiga, aga hirsiga on parem), aga võib korrata, sest ka kartuliga sobib – kuigi sellega võtab toit rohkem sooja salati ilme kui hirsi või riisi kõrvale süües. Aga soe salat ongi hea!

Selle postituse toitudest oligi see minu lemmik. A. oli kah täitsa rahul, kuigi temal oli ühepajatoit vist lemmikum. Nii või teisiti paistab, et me ei ole ikka lihatoitlased – sobivad kas üldse ilma lihata toidud või sellised, kus tema osakaal ei ole taldrikul liiga suur.

*

Porgandihautis saigi sama õhtuga otsa (Taliesin aitas), kartuleid jäi veidi üle; täna ei viitsinud mõelda ja tegin kartuliomleti – õlitilk pannile, kartulid (mingi 5 väikest kartulit) viiludena sinna särisema, pool vedelemajäänud sibulat hakkisin juurde; pudistasin ka ühe sepikuviilu kartuli vahele tükikestena praadima ja natuke päevalilleseemneid, et rohkem tuleks; siis kloppisin 3 muna törtsu hapukoorega lahti, maitsestasin tibakese soolaga ja valasin peale. Ja keerasin varsti tule ära, las küpseb jääksoojuses.

Mina tahtsin salatit ka ja segasin endale 1 tomatist, natukesest fetast ja mõnest võilillelehest, natuke oliiviõli peale, värsket musta pipart jahvatasin ka. Kokku sai üllatavalt korralik toit.

A. soojendas seda hiljem (mul polnud munaroa soojendamisse erilist usku, aga ta ise jäi igatahes rahule) ja sõi vist lihtsalt niisama.

Midagi ratatouille’-laadset ja jälle peedisalat.

Allahinnatud köögivilja korvid on viimasel ajal tõeline aardelaegas, nüüd sain sealt poolmuidu baklažaani, millel polnud midagi viga peale selle, et natuke hakkas närbuma – aga mitte ühtegi päris koledat kohta! täie hinnaga letis oli täpselt samasuguseid. Nutsaku hakkliha tõin ka – umbes 200 grammi, millest osa läks kassile, sest ta küsis nii ilusasti.

Niisiis. Panin panni veidikese (kuivatatud tomatite purgist pärit) õliga tulele, hakkisin 1 sibula; kui õli kuum, panin hakkliha praadima; paari minuti pärast pöörasin ringi, lisasin sibula ja keerasin kuumust maha. Ise asusin baklažaani tükeldama. Segasin liha; baklažaanitükid sinna otsa (veel ei seganud, mõtlesin, et las haudub muu kraami otsas), kaas peale. Tükeldasin ühe turu pealt toodud huvitava välimusega tšillipipra ja ühe küüslauguküüne; need kah pannile. Ise suvikõrvitsaid (jah, neid eelmise korra allahindluskorvist saaduid) tükeldama. Kui tükeldatud, segasin pannil oleva olluse läbi ja viskasin suvikõrvitsa kõige otsa, kaas peale tagasi. Kuna ma tahtsin, et ei tuleks liiga vedel, lammutasin kolm-neli kuivanud sepikuviilu ja muud saiatükki pisemaks; segasin toidu jälle läbi ja puistasin sepiku sinna sisse. Tükeldasin ühe priske tomati, lisasin toidule ja kuna tundus, et sepik neelab rohkem mahlu, kui seal võtta on, sortsasin ka punast veini. Pudistasin veel provanssaali ürdisegu otsa ja hautasin senikaua, kuni sepikutükid olid pehmeks saanud, lõpuks panin ettevaatlikult soola ka.

Alles söömise ajal tuli meelde, et meil on värsket ciabatta’t, mille sisse oleks just hea olnud leent koguda. Aga noh, eks seda sööme siis millegi muuga. Ja toit oli sellise tummisena päris hea.

*

Täna lahendasin viimased kolm A. küpsetatud peeti ära (väikesed peedid olid), peaaegu samasuguse salatiga nagu eelmine kord. Kõigepealt panin panni tulele, saagisin suitsulihatüki (sea seljatükk, jälle allahindluse korras ostetud) küljest viis-kuus võimalikult õhukest viilu; kui õli kuum, panin liha praadima (ja keerasin kohe tuld maha), siis võtsin sellesama eilse ciabattasaia ja tegin sellest nii umbes kolmandiku enam-vähem kuubikuteks vms tükkideks. Puistasin päevalille- ja kanepiseemneid kah hulka. Ise läksin õuest heina otsima. A. oli eile muru niitnud, nii et võilillesaak seekord nii hea ei olnud, tuleb veel paar päeva oodata, aga mingi väikese tuusti ikka lõpuks sain (meelespealehti väheke sekka), natuke lehtsalatit ka, natuke murulauku ja kõige lõpuks võtsin natuke piparmünti.

Toas segasin pannil oleva läbi, keerasin tule päris ära ja hakkisin sinna ühe küüslauguküüne maitseks juurde; puhastasin-tükeldasin peedid salatikaussi, hakkisin murulaugu, piparmündi ja võilillelehed hästi peeneks, salati rebisin niisama tükkideks, sinnasamma kaussi; lõikusin sinna õhukesteks viiludeks 1 valge klaari, 1 teadmata sordist heleda suveõuna (mis on tugevama ja huvitavama maitsega kui klaar, hele karge lihaga õun) ja veerand punast sibulat; segasin kausis kokku tiba mett, paar tilka palsamiäädikat, sortsu magusapoolset sinepit ja sortsu õli, valasin kausis oleva otsa; ja alles siis tuli meelde, et ma tahtsin ka juustu panna. Juustuks läks see Leedu feta-analoog, mida ma kunagi allahindluse ajal tagavaraks ostsin – see meeldib mulle oma kergelt kirbe maitsega kuidagi eriliselt; kahesajagrammisest pakist läks vast 2/3.

No ja siis oligi valmis, pannil olevaid krõbuskeid panime otse taldrikusse juurde.

Muidu oli hirmus tore, ainult et seemned oleksin võinud eraldi röstida, ilma õlita – nad tulid õliga maitsvad küll, aga niiviisi on neid panni pealt palju raskem kätte saada.

Ülirasvase hakkliha päästmine ketšupi abiga; ja kaks hapukapsasalatit

Kui A. tegi porgandisuppi, siis plaan B oli tal mäletatavasti hakklihaga pannkoogid. Ja hakkliha oli ta juba valmis soetanud. Avastasime selle külmkapist viimasel minutil või natuke hiljem ja ma küsisin A.-lt hämmastunult: “Kas ta oli algusest peale selline hall?” aga kuna mina olen üsna julge, khm, igasugust jama sööma, siis kiskusin selle paki lahti ja nuusutasin.

Lõhnal polnud häda midagi peale selle, et rasva lõhn lõi vastu. Lasime kassil (kes idee järgi peaks värsket liha eelistama ja vanaks läinu ära põlgama) degusteerida ja kui kass oli seda nägu, et see on palju parem toit kui tavaline konserv, siis otsustasime ikka söögiks teha.

Kui ma praadima asusin, tuli sealt nii palju rasva välja, et ma hakkasin mõtlema, et äkki oligi ta hallikas puhtalt suurest rasvakogusest. Noh, et lihapunane ei paistnud kahvatu rasva alt õieti väljagi.

Maitsestasin suure usinusega: panin sibulat, küüslauku… rasva seedimise huvides aed-liivateed ja salveid; ja majoraani; ja sellerit; ja tšillit. Ja ikka käis rasva maitse üle kõige.

Mõtlesin, et sellises olukorras on meid juba mitu korda päästnud too vilets punane pakivein (kraaniga pakis, nii et teoreetiliselt ei tohiks liigset oksüdeerumist karta), mida me juua pole suutnud. Lisasin seda mitu head sortsu; toit muutus veidi talutavamaks, aga rasva maitse käis ikka üle.

Maitsestasin hetke ajel ka kaneeliga; muutus talutavamaks, aga rasva maitse käis ikka üle.

Tõin õuest lahjendamiseks suure posu naati ja segasin sisse. Natuke aitas, aga… (vt eestpoolt).

A. oli vahepeal asunud ülepannikooke praadima ja mina vaatasin murelikult asjandust, mis pidi hakklihatäidiseks saama. Kui pannkook on isegi rammus, kuidas me saame sinna sellise täidise vahele panna, nii et kurgust alla läheks?

Kui viimaks valmis sai, tuli äkitselt inspiratsioon: ketšup! törtsutasime mõlemad otse taldrikus enne pannkoogi rullikeeramist lihale ketšupit otsa, pakkisime koogi kokku; mina tegin veel kõrvale võilillelehtedest ja paarist allahinnatud tomatist (mille ma olin ostnud sellepärast, et allahinnatud korvis olid ja ma ei tahtnud, et nad prügikasti jõuaks – muidu oleks nii hooajavälise ja pikkade toidukilomeetritega ja maitsetu asja ostmata jätnud) salati.

Ja niiviisi ketšupiga oli see kõik täitsa söödav ja vaata et isegi hea! Ma sõin kaks sellist ülirammusat kooki ja süda ei läinud pahaks, hoopis palju jõudu oli ja ma uhasin pärast seda tükk aega tööd teha.

Kui A. järgmisel päeval endale viimaseid riismeid soojendas, siis oli rasva lõhn aga nii paks, et hea kohe, et otsa said – selle aroomi sees poleks mina suutnud neid enam süüa.

*

Pärast seda rasvasöömist ei suutnud millestki rammusast mõeldagi. Ma olin juba jupp aega tagasi ühe hapukapsa toonud ja tegin lihtsa ja süütu salati, nagu ikka: praadisin pannil musta leiba, köömneid, koriandrit ja küüslauku; kaussi panin ühe suure (või kaks väikest) peotäit hapukapsast, hakkisin kaks õuna ja veerand sibulat; segasin selle kõik majoneesiga ära, maitsesin, hakkasin veel hapuma salati igatsust tundma ja lisasin jälle natuke ketšupit. Ja puistasin pannilt krõbuskid peale. Jäime mõlemad rahule.

Järgmisel päeval ei viitsinud midagi muud välja mõelda; tegin uue enam-vähem samasuguse salati (peoga hapukapsast, kaks õuna, pool sibulat), ainult et kuna seekord ei olnud rasvaküllastus enam nii suur, praadisin leivakuubikute vahel natuke ka suitsupõsekuubikuid. Salatikaste oli samuti veidi erinev: ketšupit seekord enam ei tahtnud, nähtavasti oli hapuisu kahanenud, nüüd panin lisaks majoneesile hoopis kreeka jogurtit. Jälle olime mõlemad rahul.

(Ja siis oli vahepeal korra ka tatrasöömist, aga sellest pole suurt midagi kirjutada. Tatart ja majoneesi, mingit poolfabrikaati juurde ja salatiks kurki koos õuest toodud umbrohuga.)

Nädalaülevaade: mitu pannitoitu ja üks hapukapsasalat

Esmaspäev: tõin poest kampaaniahinnaga hakkliha. Tahtsin makaronikastet teha, niisiis praadisin (või õigemini hautasin) sibulat-küüslauku-hakkliha-porgandit, veidi hiljem panin tomatipastat ja vett peale. Maitseks: tšillit (kuivatatud kaunad, ise nühkisin uhmris peenemaks), kuivatatud basiilikut, nõmm-liivateed ja majoraani, no ja soola muidugi ka. Keetsin spiraalmakaronid valmis, segasin hulka, süües riputasin juustu peale (Grana Padano, valmisriivitud kujul, mis kahjuks ei ole nii hea nagu värske). A. sõi ka, ütles “okei”.

Teisipäev – tegin pmst sama toitu, aga seekord jätsin makaronid ära, selle asemel hakkisin paar kartulit kuubikuteks ja segasin varsti pärast sibula-küüslaugu-hakkliha-porgandite (mille oli hakkinud A., kes on alati valmis abitöid tegema, kui ta see-eest söögi peale mõtlema ei pea) haudumapanekut pannile. Seekord oli maitseainete hulgas ka tibake kaneeli. Minule maitses ülimalt hästi – paremini kui makaronivariant, A. ütles “käib kah.” Ma üritasin selle peale teada saada, mis sealt puudu või üle on, et päris hea ei ole, tema küsis: “Kallis, kas sa tõesti arvad, et kui mul oleks midagi öelda, mis aitab selle vestluse lõpetada, siis ma seda ei teeks?” Jäin uskuma.
Pean võimalikuks, et mulle maitses rohkem, sest ma panin sööma hakates veel oliiviõli ja juustu toidu peale, aga A. ei pannud.

Selle kõrvalt, kui juurviljad haudusid, tegin ka koogi – saiade-pirukate-kookide raamatu kohupiimakoogi retsepti järgi, ainult et pähkleid mul ei olnud, sukaadi asemel võtsin likööritegemisest pudelipõhja jäänud tsitrusekoori ja kahe kanamuna asemel läks üks kana- ja kolm vutimuna (sest mul on parasjagu vutimune rohkem, kanamuna rohkem ei olnudki kui see üks). Kogused olid mälu järgi sellised: kõigepealt 100 g võid+õli poole kl suhkruga (millest osa oli pruun suhkur) ühtlaseks; siis hakkisin paar näputäit likööri-tsitrusekoori sinna segu sisse; siis segasin sinna ükshaaval munad sisse; paki kohupiima; 1 klaasi puhast jahu ja umbes 2/3 klaasi sellist jahu, kuhu olin 1 või 2 tl küpsetuspulbrit ära seganud. Mulle tundub, et see Toidutare retsept on seesama, millest ma inspireerusin.

Kolmapäevaks oli seda kartuli-tomati toitu üle jäänud, ma tõin poest ühe allahinnatud lillkapsa (sealt aegunud köögiviljade kärust, siis on ka ökojumal rahuldatud, hoolimata sellest, et uih, kauge võõra sooja maa kaup ja veel hooajaväline pealegi – “parim enne möödas” kärust võtmine on pigem nagu säästev jäätmekäitlus, on ju?), hautasin kergelt vähese veega; samal ajal korjasin panni toiduülejäägist puhtaks ja praadisin seal musta leiba (kanepiseemnetega), india köömneid ja päevalilleseemneid ja natuke ka üht (järjekordselt tähtaja ületanud) head suitsust suitsupõske. Kui need asjad olid ilusti krõbedaks läinud, siis panin toiduülejäägi pannile tagasi ja segasin ka lillkapsa hulka (osa hautamisvett läks pannile, osa valasin ära).
Seekord maitses meile mõlemale tohutu hästi.

Neljapäeval tuli mul meelde, et hapukapsapurk on veel pooleli. Tõin koju paki krabinuudleid, et salatit teha (ükskord mulle juba maitses väga hästi hapukapsa-makrasalat). Kodus selgus, et A. soovitab mul “itaaliapärast lõhet” süüa, sest tema oli selle juba lahti teinud ja pooleli jätnud – tegelikult oli see pigem oakonserv, kus oli maitseks natuke lõhet sees. Ma võtsin selle ja segasin hoopis oma salati hulka. Kokku läks salatisse: 1 väike sibul; 2 õuna (Tellissaar); poolik oa-lõhe-tomatikastmekonserv; pakk krabinuudleid; umbes veerand liitrit toorest hapukapsast; ja kaks viilu krõbuskiteks praetud musta leiba, millega segamini ma praadisin ka natuke päevalilleseemneid ja köömneid (sedapuhku tavalisi). Segasin kõik peale praekrõbuskite kokku, salat oli juba üsna niiske; lisasin maitse mõttes tilgakese oliiviõli ja natuke majoneesi. Krõbuskivärki panime alles taldrikus otsa, et krõbedus läbi ei vettiks.
Ka see tuli tohutult hea. A.-le maitses nii väga, et kui me mõlemad olime pmst juba täitsa korraliku portsu võtnud ja mina olin enda oma ära söönud ja küsisin, kas ma võtan ülejäänu kõik ära, siis A. palus, et ma jätaks ikka natuke talle juurde võtta. Mis on väga hea näitaja, arvestades, et tal on söömisesse palju vähem kirglik suhtumine kui mul ja sageli kannustab teda sööma lihtsalt teadmine, et peab sööma, noh, et on selline komme, et regulaarselt süüakse.

Nüüd reedel avastasin, et meil on keldris veel A. ema konservtomateid (lihtsalt tomatid purki pandud, ilma maitseaineteta). Läksin poodi vaatama, mis gemüüset sinna juurde saab ja leidsin allahinnatud köögiviljade korvist jälle lillkapsast. Nii et panin jälle pannile sibulat-küüslauku-porgandit hauduma, tükeldasin suitsupõse viimase otsa ära ja viskasin samuti pannile; koorisin ühe kartuli, lõikasin kuubikuteks ja viskasin pannile muu hulka; panin lillkapsavee üles, soola sisse ja asusin lillkapsast lammutama; kui vesi keema läks, viskasin lillkapsajupikesed sisse; lisasin pannile maitseks hakitud küüslauku, tšillit, india köömneid ja natuke chorizo-ribasid (samuti tähtaja ületanud kaupade sektsioonist) ja 3 viilu kuubikuteks lõigatud musta leiba. Siis hakkas mul tunne, et järsku oleks hea ka rosinaid panna, A. muidugi pooldas seda mõtet; ma panin rosinad selleks ajaks, kui ma muude asjadega jändan, punase veiniga likku (mingi odav hispaania tempranillo, kokku täitsid rosinad ja vein pool klaasi ära). Siis tundus, et juurviljad hakkavad pehmeks saama ja ma panin 5 prisket spl purgitomatit juurde. Lisasin veel natuke salveid, rosmariini ja majoraani ja veinirosinad. Kontrollisin soola ja oligi paras aeg lillkapsas hulka segada.

Vahepeal tegin ka ühe tavalise hapupiimakoogi, sisse läks kaks õuna ja üks poolik pirn, mis ei olnud toorelt söömiseks enam isuäratav. Ja natuke rosinaid ka. Vürtsidest – lisaks tavalisele kaneeli-nelgi kombole panin natuke ka kardemoni ja ingverit, tundus, et pirni juurde nagu sobiks. Ja pirni läägusega arvestades panin seekord ka hästi natuke sidrunhapet (muidu loodan ma selle koogiga alati hapupiima enda happesusele).
Hapupiimast – see oli omaette vedamine. Ma olin koogiteo ajaks ära unustanud, et hapupiim sai mingi varasema koogiga otsa. Aga järgmiseks avastasin, et minu eksperiment pakipiimaga on korda läinud. Eksperiment seisnes nädalake-paar tagasi selles, et kui A. soetatud piim hakkas väheke imelikuks tõmbama – mitte veel päris müre, aga mitte enam hea ka – panin ma sinna sõrmeotsaga natuke hapupiima sisse ja jätsin niiviisi seisma (mõtlesin, et mida mul kaotada on, halvimal juhul läheb niiviisi vastikuks nagu tavaliselt). Nüüd hädaga külmkappi läbi otsides avastasin uuesti selle piimapaki, vaatasin sisse – ja sinna oli tekkinud korralik aus hapu hapupiim. Täpselt õiges koguses. Õnnestunud mikrobioloogiline menetlus, jee!