Tikrikoogid

Esimese tegin selle vana Maire Suitsu retsepti ainetel, ainult et asendasin hapupiima kohupiimaga, sest mul oli tekkinud kohupiimapärasid.

Et siis korjasin supipurgitäie tikreid ja puhastasin ära; segasin pool klaasi suhkrut, klaasi jahu, pool tl soodat ja pool tl sidrunhapet (originaalis seda ei olnud, aga eeldasin, et kohupiim on hapupiimast vähem happeline), lisasin pool klaasi õli ja kokku umbes 4 spl kohupiima. Segasin ära ja mätsisin ahjupanni, puistasin veidi kardemoni, panin tikrid peale. Tainakausis segasin ca pool kl suhkrut, 4 spl võid (mis ei olnud sulavõi, sest ma ei viitsinud) ja pool kl kaerakliisid, näppisin segi, nagu teeksin riputist, ja ajasin koogi peale laiali. Küpsetasin 180 C juures, kuni oli pruun ja servad hakkasid lahti lööma (arvatavasti alla 30 minuti, mul küpsevad alati rutem ära kui retseptides).

Kõik kiitsid.

Umbes nädal aega hiljem avastasin, et mul on üks ürgvana kefiir, umbes pool pakki. Arvasin, et ta on pahaks läinud ja hakkasin teda komposterisse valama, aga selle käigus märkasin, et välja näeb ilus. Maitsesin ja tal polnud midagi viga peale selle, et ülihapu. Ühesõnaga hea koogimaterjal.

Otsisin retsepte, lõpuks võtsin selle punasõstra-mannakoogi retsepti, sest see tundus olevat hea hapupiimamahutavusega. Mul polnud küll mannat, aga mõtlesin, et kaerakliid ajavad sama asja ära. Sama lugu hapukoore vs. hapupiimaga.

Kuna ma tahtsin teha ahjupannil, mitte koogivormis, võtsin veidi suuremad kogused: kloppisin 4 muna suhkru jms magusate asjadega lahti (mul ei olnud 400 ml suhkrut, niisiis panin selle 1 klaasi, mis mul veel oli pluss natuke roosisiirupit ja natuke mett); lisasin 400 ml kaerakliisid ja oma hapupiima (mida oligi umbes täpselt 400 ml). Kuna hapupiim on vedelam ja käitub teisiti, otsustasin lisada ka soodat, segasin selle 6-7 tl nisujahuga ära ja segasin tainasse, lõpuks puistasin ka paar peotäit rosinaid tikrite happesuse tasakaalustamiseks. Määrisin ahjupanni, kummutasin taina sinna sisse, puistasin kardemoni peale, loopisin tikrid peale, puistasin selle kõik kohviku-suhkrutorukesest üle ja panin 180 C ahju, mille keerasin varsti 170 peale. Enne retseptis ette nähtud 40 min küpsemisaja lõppu keerasin kuumuse hoopis maha ja jätsin niisama tiksuma.

Tuli igavesti palju kooki, U. ja A. olid ikka rahul, minu arust oli eelmine kook parem.

Jalgpallikõrvane 4

U. toodud arbuusi oli tublisti järel, juba ammu ootas kapis üks väike valge juustu pakk – mõtlesin, et teen salatiks.

Koogi-isu oli ka – tegin Maire Suitsu ainetel tikrikooki, enam-vähem sedasama, mida siin Delfi naistekas soovitatakse. Korjasin pool liitrit kõvu tikreid, puhastasin ära ja lõikasin puhastamise käigus pooleks (sellise automaatpiloodiga – naks-naks õienupp ja vars ära; naks – mari pooleks); panin praeahju sooja; panin kaussi klaasi jahu, pool klaasi (või natuke vähem) suhkrut, pool tl soodat ning natuke purgipõhjast kaabitud sidrunhapet, segasin ära; sama klaasi sisse mõõtsin pool klaasitäit rjaženkat ja valasin õli otsa, kuni klaas oli täis; ja segasin selle kuivade ainetega kokku. Tõmbasin ahjupanni võise paberiga üle, valasin taina pannile, marjad enam-vähem ühtlaselt peale ja puistasin jahvatatud kardemoniga üle; segasin sellesamas kausis, kus ma tainast olin seganud, pool klaasi (nüüd pidin uue klaasi võtma) kaerahelbeid, pool klaasi pruuni suhkrut (valge oli otsa saanud) ja ebamäärase koguse toasooja võid, millest tundus, et jääb väheks, nii et lisasin ka sortsu õli; segasin ära ja plökerdasin samuti enam-vähem ühtlaselt tikrikihi peale. Siis oligi ahi valmis (minu käreda ahju 170, retsept nõudis 200 celsiust) ja kook läks ahju.

Kuni ta küpses, lõikusin arbuusitükid katki, ladusin vaagnale; pudistasin valge juustu otsa; tõin õuest münti ja hakkisin ära; jahvatasin arbuusi-juustu otsa musta piprat, piserdasin oliiviõli ja lõpuks pudistasin hakitud mündi kõige otsa (“peakoka elegantse liigutusega,” kommenteeris Ep. kõrvalt). Valmis.

Keerasin koogil kuumust vähemaks (mu käreda ahju 120 peale), sest ta oli vahepeal juba üsna pruuniks tõmmanud, aga keskelt vedelavõitu.

Mäng hakkas peale; võtsime igaüks vaagnalt oma taldrikusse salatit ja garneerisime Ep. toodud rukkitortilja-krõpsudega. Sobis päris hästi. Mina tahtsin natuke hapukamat kogumaitset ja jõin seepärast tavalise alkovaba õlle asemel mingit greibiga varianti.

Kui salat söödud, tuli meelde, et kook on ju ahjus; keerasin tal kuumuse päris maha, et keskosa veelgi taheneks.

Vist kahe poolaja vahel võtsin ta välja ja varsti asusime ka sööma. Võib-olla liiga soojalt, sest keskelt oli ikka päris moosine ja lödi. Teisest küljest olid need moosised lödid kohad väga mõnusad, nii et ei saa öelda, et me just kahetsenud oleks (st Ep. ja mina, A. leidis, et tervikuna liiga hapu, aga ta tõi endale piima juurde, et tasakaalustada; meie tasakaalustasime jahtunud taimeteega) – selline magus kardemonine tikrimoos krõbedate kaerahelvestega, õhuke kergelt pannkoogi maitsega tainakiht all. Üleüldse meenutas maitse üpriski pannkooki moosiga (aga palju lihtsam teha, peab vähem juures passima).

Võimalik, et homseks on see, mis järele jäi, rohkem koogi konsistentsi taandunud – kui seda homseks veel järele jääb, sest kuigi A. arust ei olnud kõige parem kook, kipuvad meil ka mitte kõige paremad koogid vahel seletamatu kiirusega otsa saama.

Värske kartul ja tikrid

Õieti sai enne värske kartuli juurde jõudmist veel kord oakiirtoitu tehtud, selle vahega, et ka üks porgand läks sisse, aga see ei ole nii suur erinevus, et sellest pikemalt rääkida (kui kedagi huvitab, siis porgand läks kõige esimesena ja sibulat seekord ei läinudki, sest sibul oli otsas; see-eest lisasin porgandile, kui ta juba natuke haudunud oli, ühe hakitud küüslauugküüne, edasi läks just nagu eelmise korra toit).

Aga siis, jah, sattusin turule, tõin värsket kartulit, rohelist sibulat, tilli ja tomatit. Ja see oligi pmst esimene värske kartuli toit: keetsin kartulid ära (panin nad vette siis, kui vesi juba kees, sest noored kartulid noh, vesi oli aimamisi soolaga maitsestatud), ise hakkisin keetmise ajal ühe jämeda varre rohelist sibulat, natuke tilli ja kaks mõõduka suurusega tomatit; kapis oli ka üks keedumuna, selle tükeldasin ära; tomati, sibula ja muna segasin otse taldriku peal salatiks; kui kartul oli pehme, kurnasin ära, võtsin taldrikule nii palju, kui tahtsin, tükeldasin lohakalt ja panin võid peale. üritasin või võimalikult kartuli murdekohtadesse ajada, lõpuks lõppes kõik ikka sellega, et ajasin kahvliga taldriku peal sodiks. Puistasin tilli kartuli peale, siputasin kõigele – nii kartulile kui ka salatile – soola peale ja sõin, nämm-nämm.

A. oli otsustanud hoopis oakiirtoidu lõpu ära süüa ega tahtnud kartulit siis, kui see veel soe oli.

Tähendab, järgmisel päeval oli mul külmi keedukartuleid. Paar tükki oli juba eelmisel õhtul läinud võileiva peale (viil köömnetega musta leiba; majoneesi sideaineks peale; kartuliviilud majoneesi peale; suitsupõse tükid rohelise sibulaga vaheliti kõige otsa), aga lõpuks tegin järgmise päeva õhtuks salatit: seitse-kaheksa-üheksa väikest keedukartulit, kaks-kolm tomatit (no ei mäleta enam täpseid koguseid), kolm viimast oliivi, kaks keedumuna, natuke lehtsalatit, rohelist sibulat, tilli ja paar kahvlitäit kappareid. Segasin ära, valasin tsipa oliiviõli peale ja maitsestasin soolaga. Salat sai palju kiita.

Nende kahe päeva vahepeal oli üks õhtu, mil oleks tahtnud midagi näksida, näiteks võileiba, aga leib oli peaaegu otsa saanud. Ma juhindusin põhimõttest, et söögu siis kooke, ja mõtlesin, millest teha. Loogiline tundus teha tikritest, sest põõsa otsas on juba küllalt suuri marju, aga edasi tuli mõelda, kuidas saada valmis tikrikook, kui mul võid kuigi palju ei ole ja mune on kah ainult paar tükki, kohupiima pole aga üldse. Retseptid nõudsid puha kas muretainast või kohupiima või ohtralt mune. Lõpuks leidsin ühe vähenõudlikuma retsepti (viitega Maire Suitsu kokaraamatule).

Mul polnud küll sellegi koostisosi: ei olnud kefiiri ega üldse mingit vedelat hapupiima, ainult kreeka jogurtit ja hapukoort; teiseks ei olnud mul kaerahelbeid, vaid ainult kaerakliisid (neid, millest uskumatult head putru saab), aga see mind enam ei heidutanud. Kolmandaks ei olnud mul tavalist suhkrut, vaid ainult moosisuhkrut ja pruuni, aga see ei ole ju üldse mingi probleem.

Modifitseeritud kook oli siis selline: korjasin peaaegu ühe supipurgitäie tikreid ja puhastasin-poolitasin ära; tainasse läks pool klaasi moosisuhkrut, klaas jahu, pool tl soodat ja pool tl isetehtud küpsetuspulbrit (st pooleldi sidrunhapet, pooleldi soodat), sest ma eeldasin, et mul on happelisemat kergitusainet vaja kui originaalretseptis; umbes 4 ja pool spl õli ja teist sama palju hapukoort. Tainas tuli ehmatavalt õline, ma isegi ei usu, et süüdi oli hapukoor hapupiima asemel, vaid küllap olid mu supilusikatäied mõnevõrra uljad ja lohakad, ajasid üle serva lärts ja lärts.

Nüüd panin praeahju kuumama ja katte jaoks mõeldud või (3 spl, rohkem ei saanud panna, kui tahtsin hommikuks ka jätta) plekk-kausiga ahju peale sulama. Mätsisin taina ahjupanni põhjale ja natuke ka külgedele; tikrid laotasin sinna nii ühtlaselt, kui õnnestus, ja puistasin kardemoni peale.

Või oli juba sulama hakanud, segasin talle otse plekk-kausis juurde pool klaasi kaerakliisid ja pool klaasi pruuni pehmet suhkrut (mitte just kõige tihedama pooliku klaasi) ja plötserdasin selle segu tikrite peale, jällegi nii ühtlaselt, kui vähegi õnnestus.

Ootasin, et ahi võtaks tuurid üles (tähendab, et ta venitaks oma skaalal juba 160 välja) ja pistsin koogi ahju; nii viie kuni kümne minuti pärast pöörasin tagumise külje ettepoole, et tagant kõrbema ei läheks ja lasin edasi olla; veel umbes kümne minuti pärast keerasin kuumuse maha ja lasin lihtsalt olla.

Tuli rammus (A. kurtis, et üle ühe tüki ei saa järjest süüa), aga vbla just tänu sellele väga maitsev (isegi kui A. oma ühe tüki juttu tõsiselt mõtles, oli see järgmisel õhtul peaaegu täiesti otsas). Pruun suhkur sobis tikritega vaimustavalt ja kaerakliid olid seal sees lihtsalt kena krõbeda koorukese moodustanud, nii et ma teen teinekordki samadest ainetest katte. Ainult et suhkrut võib ehk vähemgi panna, sest tuli ikka õige magus kook. Ja tikreid panen teinekord rohkem, korjan ikka purgi täis.