Pühade ajal

Vana-aasta õhtuks tegime:

hautatud vürtsist maksa (paar spl sojakastet, veidi rohkem kuiva heerest (otsustasin seekord niipidi), 1 kaneelikoore rull, 4-5 nelgitera, näputäis piprateri, ingveritükke, 1 hakitud sibul), pärast läks peterselli peale;

vürtsist kana (veidi alla kilo kanafileetükke marineeris riivitud ingveri, küüslaugu ja sidrunimahla segus, kui olime liha sellega kokku mäkerdanud, sortsasime veidi õli juurde, lõpuks praadisime ära, pannile hakkisin ka 1 tšilli, lõpuks lisasin soola, serveerisime murulauguga, sest rohelist sibulat ei olnud);

“puuvillasalatit” (riisikujulised nuudlid (pool poolekilost pakki), 1 väga ilus granaatõun, mille Kvartalis müüv itaallane mulle osavalt maha müüs, 1 apelsin, 1 väike purk ananassikonservi, 1 pikk värske kurk, pakk krabinuudleid, veidi hakitud küüslauku ja hakitud ingverit; hästi natuke rjaženkas leotatud safranit (et maitse ühtlasemalt laiali läheks) ja julgemalt majoneesi. Rjaženkat sai tglt natuke juurde pandud, et kuiv ei jääks, makaronid neelavad kastet nagu käsn);

pirni-juustusalatit, kuhu seekord läks tervelt kaht sorti juustu – kõva Dziugast ja Eesti juustu. Kastmeks majonees ja veidi rjaženkat, maitseks veidi küüslauku ja kardemoni;

hapukapsa-õunasalatit, kuhu läks peale hapukapsa ja õunte ainult veidi röstitud köömneid;

porgandisalatit (riivitud porgand, maitseks röstitud seesami-, koriandri- ja India köömneseemneid, kastmeks veidi sidrunimahla ja õli).

Külalised tõid lisaks lahtist kilupirukat (muretainapõhjal ja üht lehttainapõhjal pirukat, aga seda ma ei saanudki või olen ära unustanud. Ka puuvillasalat söödi nii kiiresti ära, et ma ei jõudnud maitstagi. Aga mul oli kõiki selle koostisosi veel, v.a kurki, nii et järgmisel päeval tegin lihtsalt uue laari, ainult ilma kurgita.

Ma olin päevakese varem miskipärast ühe veidi üle kilose praetüki koju toonud, uusaasta 1. päeval tegin sellise segu: 2 spl soola, apteegitilliseemneid, paar pisikest kuivatatud tšillit, rosmariini ja 1 pudendatud loorberileht, värskeid sidrunikooretükikesi (riivida ei andnud, sidrun oli veidi näts, aga noaga sai ribakesi lõigata). Uhmerdasin selle kõik segamini, pätsisin liha sellega kokku, toppisime küpsetuskotti, mina libistasin siis veel küüslaugutükikesi kõige peale ja pigistasin veidi sidrunimahla, A. pani koti kinni ja pistis malmpoti sees ahju, kui see küdenud oli, ja keeras ise magama. Kui ta üles ärkas, võttis välja. Tuli päris hea.

Hiljem: kõht nõudis suure lihasöömise otsa toorest hapukapsast, tegin hapukapsast ja majoneesist ja krabipulkadest salati, praadisin veidi musta leiba juurde. Sobis.

Täna tegin kiirsalati neljast õunast (mingi Veteran, mida poes müüakse, muidu on nagu igavavõitu, aga salatis kärab küll), natukesest leotatud rosinatest, juustust (Eesti juust), kreeka pähklitest, lehtsalatist ja majoneesist.

Kuskil kõige selle vahel tegin ühe primitiivse tarretise: apelsinitarretise pulbrist ja pakist vahukoorest (pulber kuuma veega segamini, ootab, kuni enam liiga kuum ei ole, siis koor natukese suhkruga vahtu ja tarretisevedelikuga segamini, jahedasse seisma) – see rahuldab mu magustoiduvajadusi õige kauaks. A. nagunii ei söö reeglina magustoitu, kui see just kook ei ole.

Advertisements

Mis ma Český Krumlovis sõin

Lühike ja üldjoontes õige, aga oma liigses üldistavuses ebatäpne vastus oleks “pitsat ja kummikomme,” sest tõesõna. Need kaks olid minu põhilised toidugrupid.

Sest poed lähevad seal kell kuus või seitse õhtul kinni ja suurem jagu restorane lõpetas kell kümme õhtul köögi töö, meil oli aga tavaliselt mahti linna peale minna alles hilja õhtul. Niisiis sõime ennast läbi terve menüü selles ainsas pitsakohas, mis südaööni süüa andis.

Ja kummikommide najal hoidsin end tantsutundide vahel püsti, sest pea kõik tunnid läksid üle aja, nii et nende vahele jäi tüüpiliselt 5 minutit, heal juhul 10 – millega jõuab natuke vett näkku visata, natuke vett endale sisse kallata ja paar kummikommi suhu loopida. Ja niiviisi läks terve hommikune sessioon poole üheksast poole kaheni (ametlikult), misjärel oleks pidanud olema pooletunnine söögipaus, aga kuna praktikas läks sageli kaheni ja sinna otsa tulid juba uued tunnid, võis minna ka nii umbes veerand või poole viieni. Ja pea kõik selline materjal, mis tahab eelkõige head ajutööd (näiteks “kuidas koordineerida käsi, jalgu ja kastanjetisõrmi”); ning suurem osa tahtis ka kõva võhma. Jumal tänatud, et ma Prahast selle juraka kummikommipaki olin kaasa haaranud.

Selle elustiili peal läksin ma nii heasse füüsilisse vormi, et mind võiks pitsa-kummikommidieedi reklaamplakatiks kasutada – ma olen näiteks ennegi kehatüve lihaseid treeninud, sest need on tantsides jube kasulikud, aga nüüd tuli see esimene kord elus, kus ma hakkan neid lihaseid ka nägema.

Neljandal päeval murdusin ja jätsin balletitunni ära, siis tekkis päevakavva tegelik söögipaus ja selle tarbeks oli mul kuidagi õnnestunud endale isegi natuke poeskäiguaega kangutada.

Üks selline isetehtud söömaaeg oli minu tavaline: lasin 2 viilutatud suvikõrvitsat sibula ja küüslauguga + natukese allah. suitsulihaga panni pealt läbi, praadisin seejärel sama panni peal nisuleivakuubikuid, tõstsin need praetused üksteise otsa taldrikule, lõikusin tomateid ja pudistasin kohalikku (väga soolast, väga maitsvat) valget juustu otsa, nämm-nämm. Kuna olen harjunud süüa tegema kahele, moosisin paar poolakat endaga toitu jagama, vastutasuks sain nende oliiviõli, mida salatile piserdada.

Teinekord olin hankinud ühe lillkapsa, keetsin selle vähese veega kergelt ära, praadisin pannil võiga saiapudi küüslauguga, pudistasin lillkapsatükkidele otsa, riputasin riivjuustu peale ja hakkisin kirsstomateid kõige otsa. See oli väga maitsev, aga jällegi jäi üle. Järgmisel päeval proovisin soojendada, sest olin jahtunud või suhtes umbusklik, aga nii sulas juust kahjuks vintskeks. Ülejärgmisel päeval sõin viimase otsa külmalt ära ja nii oli tunduvalt parem.

Poolakad tegid ükspäev jälle sellist huvitavat toitu, et võtsid kikerhernekonservi vedeliku, kloppisid vahtu, lisasid jahu ja tiba soola, tiba suhkrut, kastsid õunaviile sinna sisse ja praadisid panni peal. See oli üks väga mõnus magustoit.

Hommikusöögiks sõin tavaliselt koorejogurtit või kohupiima rosinate või moosiga. Mõnikord bryndza-võileibu tomatiga ka (bryndza on selline soolane Kesk-Euroopa lambakohupiim, Ungaris juhtúró nime all tuntud, ja mina unistan ajast, mil keegi seda ometi Eestisse importima hakkab), aga enamasti pruukisin neid pigem lõuna-aja kiireks ampsuks (kui ma balletitunnid ära jätsin – või sellel ühel korral, mil ametlik pooletunnine söögipaus tõesti söömiseks aega jättis). Kui bryndza otsa sai, pruukisin selle asemel üht kohalikku lillepildiga fooliumpakendis toorjuustu, ka see oli v. hea.

Jalgpallikõrvane 7 – kiire kalasupp ja üks baklažaanitoit

Kalasupp oli siis, kui mul oli ikka veel kõht imelik ja isupuudus. Siis oli mul tunne, et ainus asi, mida ma maa peal süüa tahan, on kalasupp, ja õnneks oli meil veel poolteist ammuostetud heigirümpa sügavkülmas.

Panin pool potti vett keema, puhastasin-viilutasin ühe porgandi ja viskasin selle vette juba enne keemaminekut. Siis puhastasin ja lõikasin enam-vähem kuubikuteks 3 kartulit, paar tilli- ja leeskputkevart lühikesteks juppideks ja hakkisin 1 sibula; kui vesi keema läks, viskasin ka need kõik sisse. Tundus liiga vedel, lisasin ka peotäie riisi. Maitseks panin natuke apteegitilli-, natuke päristilliseemneid ja valge pipra teri.

Sellega paralleelselt panin teise potiga ühe muna keema.

Kui juurikad hakkasid juba otsast pehmenema, panin kalarümbad kah potti. Ootasin, millal nad küllalt läbi kuumenevad, et rootsu kätte saaks. See oli selle söögi tegemise kõige vaevalisem osa, aga keema nemad läksid ja siis oli ka varsti liha luudelt lahti kukkunud ja sai luud supi seest välja õngitseda.

Kala ootamise ajal jõudis muna piisavalt kaua (keemaminekust mingi 7 minutit) keeda ja ma ehmatasin ta ära. Ja tükeldasin

Enne söömist lisasin hakitud tilli ja leeskputkelehti ja 1 spl võid ning tükeldatatud muna.

Tuli jube hea, täpselt see, mida vaja, kõht lakkas kohe nõmetsemast. A.-le ja Ep-le meeldis ka.

Kõrvale proovisin kõigepealt pehmet rukkileiba – Fazeril oli mingi uus suitsumaitsega rukkitasku, aga see oli supi kõrvale liiga magus (võileibade jaoks see-eest väga hea); võtsin selle asemel parem finncrispi.

Ja magustoiduks jogurti-kefiiritarretist (poe oma, piinlik küll). Kohe samal õhtul tegin ise tarretist, seekord apelsinitarretisepulbrist ja vahukoorest. St pulber kuuma veega vedelaks ja kui on jahtunud, vahustatud koor sekka. Selle vastu, et ta fraktsioonidesse tahab jaguneda, ei aita päris täielikult nagunii miski, aga segamisega õnnestub saavutada vähemalt nii palju, et ka koorene osa on mõnusalt tarretisene, mitte lihtsalt vaht seal peal.

Järgmisel päeval sõime ikka seda suppi ja magustoiduks ohjeldamatult Ep toodud mureleid – ja marju, mida mu aed on nüüd produtseerima asunud – vaarikaid, punaseid ja musti sõstraid; ja valgehallitusjuustu (Ep tõi Prantsuse-Belgia mängu tähistamiseks valgehallitusjuustu ja Krieki, mis mh sobivad omavahel väga kenasti). Selgus, et mustsõstrad ja valgehallitusjuust moodustavad hea kombinatsiooni.

*

Siis tuli mul tahtmine U. toodud oliive kuhugi paigutada. A. pooldas pigem sooja toitu, tõin seepeale 1 baklažaani ja 2 noort suvikõrvitsat. Tomatit juba oli. Hakkisin 1 sibula ja panin oliiviõliga praadima; siis tükeldasin baklažaani ja panin kah praadima ja segasin (ja keerasin kuumust vähemaks); baklažaani praadimise ajal tükeldasin suvikõrvitsad. Valasin need pannile kõige otsa, esialgu ei seganudki, ja lõikusin hoopis natuke chorizo vorsti peeneks. Lisasin selle kah pannile, nüüd segasin. Siis tükeldasin veel 1 tomati, lisasin ka selle pannile ja pudistasin provanssaaali ürdisegu peale ja jahvatasin musta pipart ka. Võtsin peotäie oliive ja lõikusin jalgpalli vaadates peenemaks ja lisasin pannile ning kõige lõpuks natuke kappi seisma jäänud fetat ka. Soola ei pannud eraldi üldse, sest oliivid ja feta olid nagunii soolased (vorst ka, aga seda oli vähe).

Olin alustanud enne mängu (nii 20 min), aga päris kõike ei jõudnud valmis, nii et osa tükeldamist käis mängu ajal (Ing-Horvaatia). Päris terve esimene poolaeg õnneks selle nahka ei läinud ja osa tükeldamist saab teha nii, et võib rahulikult mujale vaadata, näiteks oliivide tükeldamise ajal ei vaadanud ma oliive üldse.

Kui kõik oli pannil, siis keerasin kuumuse alt ära ja jätsin läbi maitsestuma. Poolaegade vahel saime siis süüa võtta. Kõrvale võtsime itaalia tüüpi valget leiba, sellega oli hea osa leent kokku riibuda. Ja juurde jõime odavat Moldova valget kuiva veini, mis osutus üle ootuste maitsvaks. Kusjuures ka pähe justkui ei hakanud.

Magustoiduks sõime jõhvikatega inglise juustu, see esindas matši Inglise poolt ja oli tõtt-öelda parim puuviljadega inglise juust, mis ma seni saanud olen. Horvaatia esindamiseks ei leidnu poest midagi, Balkanile üldse lähim toode oligi see Moldova vein. Aga see baklažaanitoit koos fetaga oli kah natuke Balkani ooperist, nii et keegi ei või öelda, et me poleks püüdnud.

Jalgpallikõrvane 2

Teisipäeval: esimese mängu kõrvale sõime võileiba; teiseks oli Ep toonud mustikaid ja kaerapiima, rääkis, et need sobivad hästi. Proovisin, sobisid tõepoolest. Ma hakkasi kohe mõtlema, et peaks ise kaerapiima tegema. St leotama kaerahelbeid vees. Selline päris mõnus hommikune amps oli.

Hiljem: kuna A. tõi mäletatavasti kana, siis tegime suppi. Mis käis selliste etappide kaupa, et A. pani kana keema ja korjas vahu ja võttis kana välja; mina nokkisin liha kana küljest ära ja panin kõrvale ning viskasin leeme sisse paar kuivanumat sellerivart, pool sibulat (lõikasin veidi peenemaks), jupi ingverit (samuti viilutasin veidi peenemaks), näputäie valge pipra teri, ühe vürtsitera, ühe loorberilehe, näputäie koriandrit ja näputäie apteegitilli seemneid – ja kanakondid kah uuesti tagasi.

Seejärel läksime ise tantsuproovi, jätsime Ep. jalgpalli vaatama ja puljongi keemist valvama.

A. läks pärast minu trenni kohe koju, minul oli veel võimlemine ja veel üks tants. Kui koju jõudsin, olid nad kahe peale supi valmis teinud: A. oli lõikunud kartulit ja porgandit ja kogu selleri värskema osa, mida ma ei olnud puljongikeeduse sisse pannud; Ep. tahtis klimpe ja segas need munast ja jahust kokku. Tainas tulnud veidi vedel, nii et kaubanduslik välimus kannatas. Aga maitse oli hea. Lisaks kartulile-porgandile-sellerile-klimpidele ja värskele kanalihale, mida me puljongi keetmise ajal ei olnud keetnud, läks supi sisse veel tomatit.

Pärast rääkis A. veel, et tal juhtunud äpardus – kui ta porganditükke keema pani, ei olnud tal meeles, et puljongi sees olnud ained võiks välja võtta või kurnata. Seepeale üritas ta vahukulbiga porgandit kähku uuesti nii palju kokku korjata, kui suutis, ja seejärel kurnas puljongi ikkagi ära, aga jättis väljakurnatud kraami mulle sorteerida, sest päris kogu porgandit ta välja õngitseda ei suutnud.

Niisiis tuleb sellest edasi veel porgandisem supp, sest ma sorteerisin neid sodi seest päris hea hunniku välja. Lihasem ka, sest puljongitegemise hakul kontide küljest lõigatud liha jäi samuti supi sisse panemata.

Magusaks oli üks allah. kook (rabarberi-kohupiima šarlott).

Järgmisel päeval oli mul kuidagi õige kasinalt isu, nii et ma sõin kõigepealt hommikusöögiks tarretist, pärast jalgpalli kõrvale õlut ja leivakrõpsu. Öösöögiks soendasin igaks juhuks suppi (A. oli seda juba enne teinud) – igaks juhuks selles mõttes, et nälja pärast uni tulemata ei jääks.

Nüüd oli vahepeal veel ema sünnipäev, nii et õige mitu päeva ongi läinud kas eilse toidu vms ülejääkide peal. No ja regulaarselt mureleid, vahepeal maasikaid ja mustikaid ka.

(Kas teate, et Maxima iseteeninduskassas ei ole murelid mitte luuviljaliste, vaid marjade rubriigis? Võtke heaks.)

Jalgpallikõrvane

Ep kolis jalgpalli ajaks poole kohaga meile, nii et nüüd on vahepeal olnud kolme inimese toidud ja vahel natuke teise käekirjaga ka.

Jalgpalli kõrvale söömise toidud on sellised kiired, mida jõuab kahe mängu vahel valmis teha või vahel lausa kahe poolaja vahel.

Reedel: Ep tõi meile kurki, tomatit, mureleid, krabipulki ja rukkitaskuid (õlut ja krõpsu ka, aga seda ei pea valmistama)

Keetsin pool pakki spiraalikujulisi makarone, tõin õuest lehtsalatit ja võilillelehti ja tükeldasin ühe Saida farmi valge juustu ära; võtsime kõik makarone, hakkisime sinna kurki-tomatit juurde ja rebisime rohelisi lehti ka, lõikusime veel suitsuliha lõikamisjääke (väga head odavad lõikamisjäägid, otsatükid) juurde ja võtsime juustu ja majoneesi otsa. Juust ja liha oleks muidu soolased olnud, aga kuna makaronid olid magedavõitu ja värske gemüüse päris mage, siis kokku oli paras.

Laupäeval oli kõigepealt oode: rukkitasku peale majoneesi, sinna peale kaks kurgikangi (rukkitasku pikkusest kurgijupist pikkupidi lõigatud veerandikku), nende vahele krabipulk. Mina panin veel eilsest üle jäänud rohelisi liblesid otsa.

Lõunaks tõi ep kodust ka värskeid kartuleid, keetsime need ära, siis hakkisin-praadisin veel ühe tüki seda odavat suitsuliha ja Dzintarsi praejuustu (“parim enne” möödas) kõrvale, kühveldasime seda kartulite otsa ja ladusime jälle kurki, tomatit, rohelisi lehti peale ja lörtsasime majoneesi juurde.

Magustoiduks sõime mõlemal päeval mureleid.

Pühapäeval käisin mina vahepeal trennis ja magasin kõige parema mängu (Saksa-Mehhiko) maha, ka söögimajanduseks ei jäänud eriti aega. Meenus, et külmas on veel arbuusi viimane otsa ja laupäeval olin ostnud väikese tüki valget kitsejuustu (sellist pudedat ja soolakat nagu feta). Haarasin tee pealt poest rohelist sibulat kaasa (3 sibulat, millel oli ka sibulaosa päris ümarik – ja suured laugud küljes). Lõikasin arbuusil närbunumad kohad maha, hakkisin korraliku osa ära, lisasin kitsejuustu, tõin õuest tuusti värsket münti, hakkisin münti ja seda noort sibulat, pigistasin paarist sidruniviilust mahla peale ja piserdasin oliiviõli juurde. Pipart jahvatasin ka. Kõrvale võtmiseks tõin veel lehtsalati lehti ja lõikasin ühe tahedaks tõmmanud ciabatta viiludeks. See oli üllatavalt täitev söök.

Sõime veel mureleid, aga tglt on mul nüüd ka veel üht magustoitu: olin laupäeval avastanud, et pühapäevase kuupäevaga vahukoor on külmkapis pooleli. Tegin keedukannuga kuuma vett, võtsin seda kaks tassitäit (ca pool liitrit), panin kaussi, valasin paki sidrunitarretise pulbrit (paki suurust ei mäleta, aga igatahes oli ettenähtud veekogus pool liitrit) otsa ja segasin. Mikserdasin koore koos veidikese suhkruga vahtu. Pigistasin tulevase tarretise sisse ka paar sidruniviilu ja riivisin natuke sidrunikoort otsa, et oleks ikka päris sidrunit ka. Ja kui tundus, et enam ei ole tuline, segasin vahukoore tarretisevedeliku hulka; kui oli päris maha jahtunud, segasin uuesti (vahukoor oli muidu kõik peale kogunenud) ja viisin külmkappi.

Pärast tardumist selgus, et ta oli ikkagi fraktsioonideks jagunenud – koorevaht peal, sidrunitarretis all – aga sidrunitarretis oli siiski veidi koore mahedust ja koor tardainet saanud. Nii või teisiti maitses ülihea ja tegemise vaev oli mikroskoopiline: vahustamine võttis koos mikseri kokkupanekuga vast kaks minutit, tarretisepulbri lahustamine koos veekeetmisega umbes samapalju, pärast pidi ainult ootama ja esiotsa ka aeg-ajalt läbi segama.

Ma olen seda tarretist juba kaks päeva järjest hommikuks söönud – hea söök neile, kellel hommikul tahke toit hästi kurgust alla ei taha minna.

Esmaspäeval tegi A. oma lõunaks (mille ajal mina veel magasin) praekana (koibi ja tiibu) ja tatart. Mõlemat jäi üle. Kui kahe mängu vahel oli paus, läks Ep poodi magusa järele (ta ei kannata hästi tatart, kui midagi magusat lisaks ei saa); mina hakkisin 1 sibula, riivisin 1 juraka porgandi, lõikasin 1 sellerivarre väikesteks juppideks, hakkisin 1 väikese küüslauguküüne; siis praadisin kõigepealt sibulat, siis lisasin selleri-küüslaugu; siis A. kanapraadimisest kõrvale pandud nahakribalad ja üritasin need enam-vähem kõrnesteks praadida; lisasin koriandriseemneid, kollajuurt e. kurkumi, jahv. ingverit, mingit Meira broilerimaitseainet (tahtsin paprikapulbrit lisada ja see oli ainus maitseaine, mis seda sisaldas, ja ka muud koostisosad tundusid head), lisasin riivporgandi, segasin, ja natuke hiljem ka tatra. Segasin segamini; kui Ep tagasi tuli ja hakkas tavaari külmkappi laduma, ilmus selle käigus välja marineeritud tšilli purk ja ma lisasin natuke seda ka ja pigistasin veidi sidrunimahla peale. Kõige lõpuks tegin kanatükkidele panni peal ruumi ja jätsin soenema (ise asutasin natukeseks ajaks veel tööle); enne teise tuppa tööleminekut keerasin kanatükkidel külge ja tule maha.

Ja tuli täitsa hea. Magustoiduks tõi Ep sedapuhku viinamarju, sest poes olid murelid otsas. Ja kummikomme ja šokolaadiga riisivahvlit.

Sünnipäeva ja järelnähtude ajal

Nii-nii, speak, memory!

Kõigepealt tegin enne pidu niisama enda meeleheaks suvalise väikese koogi: umbes 75 g võist, umbes kolmveerandist klaasist jahust ja paarist spl suhkrust puru, ahjupannile ja küpsema; 1 jämeda rabarberivarre tükid, mille segasin (samas kausis, kus enne olin puru teinud) natukese suhkru, 1 tl jahu ja kohupiimapäraga – poolküpsenud puru otsa (ja jälle ahju, kuumust nüüd juba natuke maha); kõige ülemiseks kihiks kloppisin lahti 3 muna ja hapukoorepära (pluss 3 dessertlusikatäit suhkrut ja teist sama palju jahu) ning valasin selle löga poolküpsenud rabarberi otsa. No ja ahju, kuni pealt pruunikaks tõmbus. A. imestas, et ei olegi liiga hapu, kuigi rabarberiga.

*

Peo jaoks – nuudli-feta-tomati-oliivisalat kapparite, küüslaugu ja basiilikupudiga (neist pisikestest niitnuudlitest, mis hästi ruttu keevad); redise-suitsukala-munasalat rohelise sibulaga. Kala oli seekord heik, väga lihtne puhastada; kogused: 2 kala, 5 muna (või oli 6?), 2 punti rediseid, paar vart rohelist sibulat;

näksimiseks lihtsalt juustu ja oliive (kaubamajas olid sama kuupäevaga oliivid 90 % alla hinnatud, kujuta pilti) ja värsket ciabatta‘t;

magustoiduks tegin sellist kreemi, et keetsin midagi rabarberimoosi taolist ja segasin sellega paki agar-agarit (avastasin viimasel hetkel, et želatiini ei ole, aga agarit on); ajasin veidi alla poole liitri vahukoort paari spl moosisuhkruga vahtu (alla poole liitri, sest osa panin koorekohvi joojate tarvis kõrvale), segasin kahe potsiku Nopri kohupiimaga, rabarberimoosiga ja roosisiirupiga, mis mulle kunagi Rumeeniast või kuskilt toodi. Ja viisin tahenema. Tulemus oligi pigem kreem kui tarretis. Suur kausitäis söödi enam-vähem lagedaks.

Järgmisel päeval käis veel natuke külalisi, kalasalati tegin nagu ennegi, eelroaks serveerisin arbuusi ja Saida valget juustu, magusaks tõi ema vormisaia.

*

Ja siis tuli vahepeal mingi külmetushaigus, nii et ma ei tahtnud üldse midagi süüa; esimene asi, mis ma üle tüki aja tegin: keetsin kartulit, korjasin võilillelehti ja tegin võililledest (natuke aega kergelt soolases vees leotatud kujul), naadist, muru- ja karulaugust, kurgist, poolikust sibulast, ühest keedumunast ja viimasest heeringatükist salati – sellesama heeringa õliga, hapukoore ja tilga rjaženkaga. See oli üks väheseid asju, mis mul kuidagigi isutas.

Samuti tegin jääkide ärakasutamiseks rabarberikoogi, sest mul oli üks vahukoorepotsik (350 ml) hapukooreks läinud pluss üks vanavõitu kefiiripära: tükeldasin 1 suure ja 1 väiksema varre rabarberit, valasin kaussi sinna otsa veidi üle klaasi suhkrut ja 1,5 klaasi jahu; siis tuli meelde soodat panna, läks 1,5 tl; siis panin ahju tööle; lajatasin tainakaussi kuivade asjade otsa potsiku seda isetekkelist hapukoort ja hapupiimapära ja kuna tundus vedel, siis natuke kaerakliisid ja maitseaineks purustasin veidi kuivatatud kibuvitsaõisi; ja kuna tundus veidi liiga soodane, siis ka tibake sidrunhapet; siis tuli ette ka muna lisada, kloppisin 2 tükki lahti ja lisasin ja segasin; ja siis oligi ahi valmis, tõmbasin ahjupanni kähku võipaberiga üle, tainas pannile ja kogu kupatus ahju; kohe alguses keerasin kuumust vähemaks ja edasi filmi vaadates käisin iga natukese aja tagant vaatamas ja keerasin kuumust veel vähemaks, kuni kook lõi selgelt seinte küljest lahti.

Mulle maitses eelmine kook rohkem (sest oli hapukam), A.-le täpselt samal põhjusel nüüdne kook.

*
Vahepeal käisin Rakveres, pärast tegime jälle kartulite kõrvale heeringasalatit – muna, heeringas, sibul, palju õuest toodud rohelisi liblesid, lisaks kurki ja tomatit.

Järgmisel päeval oli A. selleks ajaks, kui ma üles tõusin, endale tatraputru teinud ja osa tatart mulle üle jätnud. Sellest tegin õhtul uuesti heeringasalatit – nagu eelmise, ainult et kartuli asemel oli tatar. Ja natuke lisasin ka marineeritud kurki, sest see tundus sobivat. Aga hästi natuke, sest marinaad oli päris kõva äädikaga.

*

Siis lahendasime ära mulle kingiks toodud ananassi: tõin poest natuke sealihaguljašši (240 g ringis) – sealiha? guljašš? o tempora!, tükeldasin kaks sibulat, hakkisin 4 küüslauguküünt ja jupikese ingverit. Selle peale ilmus A., kes küsis, mida on veel hakkida – mispeale ma andsin talle tükeldada ananassi (see oli väga hea mahlane ananass ja ma oleks teda rohkemgi niisama söönud, aga ma juba tean, et kui ma liialdan, hakkab ananass hoopis mind sööma) ja ise võtsin 2 väikesel kurgil seemned välja ja tükeldasin ära; ning lõikusin 2 kahvatu välimusega (ja seetõttu odavat) tomatit tükkideks.

Kuskil selles tükeldamisfaasis panime ka riisi keema, väga primitiivselt, lihtsalt külma veega. Edasise ananassiroa praadimise kõrvalt kontrollisime seda aeg-ajalt, kuni ta oli valmis.

Praadimine käis nii: panin pannile juustuga tšillide pealt üle jäänud õli, hautasin seal sees veidi aega küüslauku, siis lisasin liha, kui see oli igast küljest kahvatu, ka sibula; praadisin neid natuke aega, siis lisasin paar spl Tai kalakastet, ananassi, kurgi ja tomati ja segasin ja jahvatasin musta pipart peale; retsept nägi ette ka suhkrut ja vajadusel natuke vett, aga mul oli üks mangokonserv lahti ja ma võtsin suhkru ja vee asemel hoopis selle siirupit; siis tuli meelde lõikuda sinna ka 1 väike tšilli. Lõpuks tõin õuest leeskputke, hakkisin ära ja lisasin toidule.

Tuli üks toredasti vürtsine toit; kalakastmest oli minu arust soolasuse jaoks vähe ja ma lisasin süües soola. Liha oleks võinud õrnem olla, vbla oli liiga taine, aga võib-olla olin ma selle praadimisel liiga kärsitu ja sonkisin liiga palju, nii et lihatükid ei saanud korralikku koorikut peale võtta ja mahlad läksid välja. A. ei pidanud seda eriliseks probleemiks.

Seda toitu jagus kaheks päevaks.

Retrospektiiv: pühadetoidud ja munaga salatid pärast pühi

Ma olen nii palju haige olnud ja pärast haigust on jälle muud tegemist olnud, et alles nüüd jõuan oma vahepealsetest kahesõnalistest märkmetest midagi põhjalikumat kirja panna.

Pühade ajal: tegin pashat nagu mullugi, aga panin pashasse kilo vähemrasvase + 300 g rammusama kohupiima peale ainult 1 paki võid ja 1 paki vahukoort – sest eelmisel aastal sõi A. mäletatavasti rammusamast versioonist kõhu haigeks. Esialgu tundus, et kuivavõitu tuli, kuigi konsistents oli jälle käes hoidmise mõttes jube hea. Konsistents läks mida edasi, seda paremaks – ilusti sõiralik! -, ja säilivus oli samuti jube hea (kuigi võib-olla ka seekord tänu moosisuhkrule, mis aitab tarretuda). Ja mõnes mõttes meenutas see lapsepõlve-pashat rohkem kui mullune rammus.

Pärmikeeks tuli kahjuks samuti kuivavõitu, eelmisel aastal oli parem: mullu oli savarääniretsept, tänavu proovisin vormisaia omaga, tähendab, jahu läks sama vedelikukoguse kohta rohkem sisse. Süüdi võis olla ka see, et ma ise üritasin küpsetamise kõrvalt tööd teha, A. valvas ühe silmaga, aga võimalik, et koogid said ikkagi veidi liiga hilja ahjust välja. Nakitsesime neid järgmistel päevadel tasapisi süüa, võid peale määrides.

Soolast toitu unustasin teha nagu mullugi; kirikust koju tulles tegin lihtviisiliselt makarone (A. oli enne juba maksakotlette söönud, tema kõht oli täis), panin juustu peale ja lisasin kirsstomateid omas mahlas (on üks selline odav ja hea konserv) ja olin õudselt rahul.

Järgmisel päeval tegin midagi eriti suvalist: praadisin mingi koguse sepikutükke krõbedaks, tükeldasin taldrikule lihavõttemuna, lisasin seda tomatikonservi ja ladusin sepikutükid otsa. Ilu pärast aknalaualt värsket basiilikut ka. A. ei peaks sellist asja vist üldse toiduks.

Järgmisel päeval tõin poest lehtsalatit, et munaga kombineerida, ja üht päris odavat lõhet – olid mingid lõikamisjäägid, aga üldse mitte vintsked.

Esimene kombo: lehtsalat, muna, kirsstomatid (sest kas meil on pühad või ei ole?), sepikukrõbuskeid, lõhet, sibulat, natuke kurki. tibake õli ja musta pipart peale, nämm.

Järgmisel päeval: tomati asemel apelsin ja kurki mõnevõrra rohkem; ja krõbuskite küpsetamise asemel keetsin seekord hoopis makarone (fusilli) ja tegin värskete asjade, muna ja lõhega makaronisalatit. A. ütles, et “hea”.

Kui pärmikeeksid otsa said, tegin kahtlastest päradest (poolik ricotta-pasta, poolik ahjuõunajogurt) hapupiimakoogi retsepti järgi jäägikooki, natuke panin puhast rjaženkat ka. Koostis: umbes 150 g võid ja õli, pool klaasi suhkrut, natuke kaneeli ja nelki, piimatoodete jäägid ja 1 2/3 klaasi jahu, mille sisse segasin 1 tl soodast ja 1 tl sidrunhappest küpsetuspulbrit. Tuli nätskevõitu (sest eks neid piimatooteid oli kokku rohkem kui tavalises retseptis hapupiima), aga hea maitsega, A. ei näinud sel koogil lausa üldse ühtki puudust (nagu ma Rentsi pool lobisesin), mis siis, et nätske.