Kabatšoki-kartuli-panniroog ja kuumad kohupiimasaiad

Poes jäi ette lihaveisehakkliha allahindlus, haarasin poolekilose paki kaasa. See andis kohe idee, mis toitu teha ülejäänud kabatšokipoolikust. Tegin jälle sealt Vahemeremaade kokaraamatust, kus on üldse palju häid retsepte, üks paremaid kokaraamatuoste omal ajal.

Selle retsepti hea omadus on see, et kui üks komponent praeb, siis saab teist hakkida, rütm klapib täpselt.

Nii et: hakkisin sibulat (oleks pidanud olema terve sibul, mul oli poolik) ja 2 jämedat küünt küüslauku, kuni pann soojenes. Panin sibula-küüslaugu oliiviõliga praadima, ise pesin kaks kartulit ära ja hakkasin otsast koorima.

Kui esimene kartul oli kooritud, oli sibul-küüslauk juba üsna värvi võtnud, pudistasin pannile umbes pool pakki (250 g) hakkliha ja segasin natuke, et liha jääks rohkem vastu panni kui sibul-küüslauk. Koorisin edasi ja tükeldasin kartuli ära.

Keerasin lihakämbud panni peal ringi, tõin pooliku suvikõrvitsa ja lõikasin paksudeks viiludeks.

Selle aja peale oli liha kahvatumaks tõmmanud, aga mitte veel pruunistunud. Lükkasin kartulitükid lihale otsa, aga ei seganud.

Hakkasin otsast kabatšokiviile kuubikuteks lõikama – õigemini, algul pulkadeks, siis võtsin selle seesmise švammi ära ja siis oligi muist tükke juba kuubikud, ainult servmised pulgad pidi veel peenemaks lõikama.

Kuskil teise viilu tükeldamise peal segasin kartulid lihaga ära, lisasin panniolevale kaneeli, musta pipart ja soola.

Kui kabatšokk oli kuubikuteks, viskasin need pannile. Tõin õuest väikese peotäie seda taime, millest ma arvan, et ta on lehtseller (retsept tahtis peterselli, aga seda mul pole, kui see õues kasvav taim just selleri nägu ja tegu petersell ei ole), ja hakkisin ära.

Nüüd tuli meelde lisada pannile ka see riivitud porgand, mille A. mulle eile jättis ja mida ma olin niisama näpu vahelt snäkiks söönud, aga osa oli ikka veel järel. Segasin kõike seda, mis pannil oli.

Jätsin kaane alla hauduma. Ma olin poest kaasa haaranud ühe eilse, seega allahinnatud rosinasaia (45 senti päts), et mingeid kuumi magusaid saiu teha. Et aega parajaks teha, lõikasin sellest niipalju viile, kuipalju ahjupanni põhja mahtus, määrisin need võiga; panin praeahju sooja; segasin pool pakki kohupiima paari lörtsu hapukoorega, lisasin 3 tl suhkrut, segasin, mökerdasin saiade peale; kohupiima peale lõikusin pirni- ja õunaviile (osa saiu ainult õuntega, osa pirnidega, osa mõlemaga, et pärast võrrelda, kuidas kõige parem on). Puistasin ühest kohvikus taskupistetud suhkrutorust suhkrut otse õunte-pirnide peale suhkrut ja lükkasin ahju.

Selleks ajaks oli pannitoit põhimõtteliselt valmis haudunud, jäi üle ainult munad peale lüüa: kolm muna (retsept nõudis nelja, aga ma mõtlesin, et kui ka A. tahab seda süüa, siis ma parem munadega üle ei pinguta), segasin koos munadega ka selleri kõvemad osad (varrejupid) sisse, keerasin pannil kuumuse alt ära ja lasin munal jääksoojuses hüübida, ikka vahetevahel segades.

Lõpuks puistasin ka ülejäänud selleri peale ja võtsin süüa. Saiadel keerasin kuumuse ära ja jätsin ahju sooja.

See toit oli toitev, nagu ta alati on; kõrvale jõin odavat valget itaalia pakiveini, sest nii rammusa toidu juurde tundus sellist haput jooki vaja minevat; kahjuks oli ta natuke liiga ühemõtteliselt happeline, mingi riesling vms keskeurooplane oleks arvatavasti paremini sobinud. Aga noh, ega viga ka ei olnud.

Kohupiimasaiad tulid üldiselt head, alt ja külgedelt krõbedad, seest pehmed. Õuntega olid minu arust paremad kui pirnidega, vaatame, mis A. ütleb. Mulle tundub nüüd, et kui pirniga kuuma võileiba teha, siis pigem mingi soolase juustuga: magusa saia peal jääb pirn juba liiga läägeks.

Advertisements

Oapudrust, baklažaanidest ja muust gemüüsest

Nagu ma viimati mainisin, tegin ühe oa-kartulipudru. Peaaegu samamoodi, nagu kartuliputru: panin üleöö leotatud põldoad (kuivast peast oli neid mingi paarsada grammi) kastrulisse, lõikusin 3 keskmist kartulid paksude viiludena neile otsa, vett panin niipalju, et enam-vähem ära kataks. Ja keetsin ligi tunni, täpselt ei mäleta, eks ma pehmuse järgi vaatasin. Kui pehmed olid, maitsestasin soola ja piparrohuga (H-V andis mulle seda tehvkat maitseainet terve tuusti) ja tampisin pudrunuiaga segi. Õudselt kole puder tuli, sest oakestad andsid värvi ja jäid ise tükkidena pudru sisse. Aga maitses hea.

Järgmisel päeval tegin sinna uhkelt lisandid kõrvale: küpsetasin praeahjus baklažaaniviile (millele olin veidi soola peale siputanud ja oliiviõli peale piserdanud) ja hautasin praepannil kabatšokitükke samuti oliiviõli ja soola – ja küüslauguga. Kui need pehmeks said, maitsestasin baklažaanitükke värske küüslaugu ja veidikese punaveiniäädikaga, ja kabatšokitükke värske mündi ja valge veini äädikaga. Lükkasin kabatšoki panni peal koomale ja ajasin sealsamas ka oaputru soojaks.

Puder oli jätkuvalt väga hea, baklažaanid lausa jumalikud, aga kabatšokk oli vesiseks läinud. Ma mökerdasin ta pudruga segamini, nii see vesisus segas vähem.

A., kes soojendas endale sama gemüüset praemaksa kõrvale, leidis samamoodi, et kabatšokk on kuidagi imelik, aga muidu okei toit.

Tegin sellest järgmiseks päevaks järelduse, et nii vana ja suurt kabaŧšokki on parem valmistada praeahjus, nii et sättisin baklažaaniviilud seekord eelmise päevaga võrreldes koomale, et ka kabatšokipoolrõngaid sinna kõrvale mahuks.

Tulemus oli märksa parem, küpsesid pehmeks ilma vesiseks minemata. Aga baklažaani jumalikkusega oli neil muidugi raske võistelda.

Kuna ma olin baklažaani päris palju teinud, jäi seda järgmiseks päevaks üle; A. oli juba mingit oma poolfabrikaaditoitu söönud; mul oli tunne, et oapuder on teist päeva järjest kõhule liiga raske ja arendasin baklažaanidest hoopis spagetilisandi: seni, kuni spagetivesi keema läks ja seejärel spagetid ise keesid, ajasin baklažaanitükid pannil soojaks, lisasin küüslauku, basiilikut, punet, natuke tšillit ja tomatitükke ja lasin enam-vähem soustiks, kummutasin spagetid pärast kurnamist sinnasamma pannile, segasin ära, võtsin taldrikule ja taldrikus võtsin ka fetat peale. Imehea!

Eile oli mul ikka veel oaputru üle, aga baklažaan otsas ja kabatšokk ei isutanud. Otsustasin, et teen sellestsamast oapudrust uue spagetikastme – ning jälle, seni, kuni spagetivesi keema läks ja spagetid ise keesid, praadisin pannil veidi hakitud sibulat ja suitsupõske (pool keskmist või suuremat sibulat, suitsupõske vast paarkend grammi, st viimane pära), riivisin sinna otsa ühe suure porgandipooliku, mis A.-l salatist oli üle jäänud, lasin natuke kaane all haududa; siis tõin õuest peotäie lehtsellerit (vähemalt ma arvan nüüd, et ta on lehtseller, mitte petersell), hakkisin ära; lisasin pannile jälle veidi tšillit, oapudru ja natuke oapudrupoti loputamise vett, et kõik hea puder ikka pannile saada; kui see kõik pannil keema läks, lisasin peterselli ja ühe tükeldatud tomati. Pärast jälle samamoodi – spagetid pärast kurnamist pannile ja soustiga segamini. Õudselt maitsev oli, sobis hästi õllega.

Magustoiduks sõin muudkui oma õunakreemi, millest samuti eelmises postituses juttu oli.

Seda viimast spagetitoitu tuli kuidagi ootamatult palju, nii et ma soojendasin seda endale veel tänagi. Õunakreem oli otsa saaanud, nii et magustoiduks sõin maitsestamata kohupiimakreemi, millele otsisin õuest peotäie sõstraid peale (peotäie veel ikka leiab põõsa otsast), niristasin mett ja lisasin veel ka tiba päevalilleseemneid.

Õunakreem

Vahukoorel oli “parim enne” juba ette löönud, tuli kähku ära teha.

Võtsin 4 suurt antoonovkat pluss ühe pooliku antoonovka, millest teise poole A. oli nähtavasti toidu kõrvale salatiks lõikunud, puhastasin-tükeldasin kastrulisse, lasin sortsu vett peale ja panin pliidile keema.

Vahetevahel segasin, et ühtlasemalt pehmeneks. Kui olid peaaegu pehmed, lisasin 3 spl suhkrut

Kui õuntest oli saanud ühtlane plaga, keetsin keedukannuga vett ja panin želatiini (pakuks, et umbes 20 grammi) sellega sulama, aeg-ajalt segades. Ise maitsestasin õunaplaga asjadega, mis pähe tulid: natuke roosisiirupit, natuke Becherovkat, natuke valget veini (sest keemise käigus oli plaga üllatavalt vähehapuks muutunud), natuke uhmerdatud apelsinikoort ja paar põõsa otsast leitud, veel rosinaks kuivamata ja käärima minemata musta ja punast sõstart.

Kui želatiin oli enam-vähem vedelaks läinud, valasin selle õunaplaga sisse ja segasin veel.

Tegelesin seejärel muude asjadega (nt kiirkurkide hapnemapanekuga); kui plaga oli juba üsna jahtunud, vahustasin kausis koore ära, lisades sellele enne veel 1 spl suhkrut. Siis segasin sealsamas kausis õunaplaga koore sisse; kõige selle käigus oligi see piisavalt ära jahtunud, et võisin kohe külmkappi viia.

Konsistents tuli päris hea (tardunud, aga vahune); maitse ka; ainult sõstrad osutusid kuidagi mõttetuks ja isegi segasid õunamaitse nautimist. Oleksin võinud need paar korralikku sõstart parem kohupiimaga ära süüa. Kui veel mõne leian, siis nii teengi.

PS muust söögist: plaanisin täna oa-kartuliputru teha, suvikõrvitsat sinna kõrvale. Pudru tegin valmis, aga tegemise käigus selgus ruttu, et selle söögiga läheb liiga kaua aega, et ma oma trennijärgse nälja kustutatud saaks, niisiis sõin jälle pirnisalatit (lisasin 2 tükeldatud pirnile natuke kõva juustu, natuke suitsuvorsti ja päevalilleseemneid, kastmeks veidi kefiiri ja törts majoneesi). Ja magustoiduks sedasama õunakreemi. Oaputru söön parem homme, teen sellest siis eraldi postituse.

Paar kiiret ampsu, mis ma sõin

Tegelikult ma ikkagi tegin ka neil päevadel, mil ma väljas kiirtoitusid näksisin, natuke midagi kiiret ka ise.

Kodukohvikute päevalt saadud kõhuvalu leevendas õhtul lõpuks kõige lihtsam tomatisalat (tomat, sool, pipar, oliiviõli, mingi vahemereline ürdisegu) ja alkovaba õlu.

Siis, kui ma pitsat sõin, tahtsin ikkagi ka õhtul midagi vähem kuiva, ja tegin jälle salati: lehtsalatist, tomatist, A. küpsetatud searibist (koolamarinaadis), näputäiest päevalilleseemnetest ja majoneesist, mille kõrvale võtsin paar viilu krõbedat sepikut. Searibi oli tglt minu arust natuke liiga magus, mis tähendab, et see pidi ikka tõesti õige magus olema – tavaliselt mulle meeldib lihamarinaadis magus komponent. Aga A. ise oli rahul.

Eile tegin enne trenni sellise jõuampsu, et praadisin 2 viilu suitsupõske, ühe muna ja pudistasin sinna pannile veel kahe viilu jagu sepikutükke, tükeldasin lisaks taldrikule ühe tomat, tõin õuest hunniku umbrohurohelist (võilille ja vesiheina peamiselt) juurde ja võtsin paar lehtsalatilehte ka – ja jälle törtsu majoneesi. See oli just piisavalt toitev, aga mitte liiga mahukas amps, mille varal üle 2 tunni erinevaid trenne vastu pidada (võimlemine ja mustlastants, pärast käisin veel suplemas ka, sest tahtmine oli ja ilus soe õhtu).

Trennis õnnestus seljakotitäis õunu pirnideks, kurkideks ja suvikõrvitsaks konverteerida, nii et tegin kodus veel une-eelseks ampsuks pirnisalatit – lisaks 2 pirnile läks sinna natuke kõva juustu, majoneesi, tibake kreeka pähkleid ja pärast järelemõtlemist ka natuke suitsupõske, sest ma ei viitsinud kõva juustu küljest nii palju lahti kangutada, kui palju mul valgulise-rasvase kraami isu oli.

Täna oli jälle selline päev, kus kõigepealt tõi Ep. mulle töö kõrvale saiakesi ja A. tegi purgisuppi, nii et mul pole olnud vaja eriti toidu peale mõelda (ainult puuvilju sõin omal algatusel), aga näis, vbla öösel söön veel midagi. Aa, õigus, supi järel sõin magustoiduks maitsestamata kohupiimakreemi, kuhu panin natuke mustsõstraid ja mett peale.

Õunapannkoogid

Olen reisijärgset energiat täis ja viitsisin seetõttu tavalisest rohkem jännata – niipea kui tuli õunapannkoogi isu, otsisin “Õunaraamatust” ühe retsepti ja tegin selle keerulisemat varianti, kus munavalgeid vahustatakse.

Tainasse läks: umbes poolteist kl juba veidi vanaks jääma kippuvat skyri; kaks munakollast (valged libistasin mikserikannu); poolteist klaasi jahu, millest pooliku klaasi sisse segasin ka pool tl soodat, kõigepealt sõelusin kaussi soodavaba jahu, soodaga jahu jäi ootele (et sooda liiga vara tainasse ei saaks ja oma kergitusmõju enne küpsetamist tuulde ei laseks); hästi natuke soola ja 3 tl suhkrut; segasin kausis oleva kraami plödiks ning puhastasin ja hakkisin sinnasamma kaussi kaks väikest valget klaari ja kaks keskmist sügisjoonikut; lasin need kaks munavalget mikseriga vahtu; ja siis panin panni tulele, pliidi hoogu üles võtma ja segasin tainasse suht viimasel hetkel munavalgevahu ja soodaga segatud jahuosa. Ja viimasel hetkel lisasin veel veidi kaneeli. Ja niipea, kui pann tuline, hakkasin otsast praadima.

See kogus andis välja 2 ja pool pannitäit lusikakooke. Tundub, et see võiks olla paras kahe inimese kogus, kui lõunaks muud ei söögi, ja rohkemate inimeste kogus, kui see on lihtsalt magustoit. Mina sõin neid lihtsalt lõunaks ja umbes pooled jäid üle (ei tea veel, mis neist saab, A. peab neid võib-olla liiga ebadieetiliseks).

Tõenäoliselt ei viitsi ma alati vahustamisega jännata, aga tuleb tunnistada, et kohevad tulid nad niiviisi küll.

PS: sõin neid ise ka järgmise päeva lõunaooteks või õhtusöögiooteks, A. sõi dieedist hoolimata samuti natuke ja ütles, et päris head.

Kartulid kala, umbrohu jms rohelisega; primitiivne tatrasalat; peen, aga lihtne magustoit

Üleeilsest üle jäänud keedukartulid sõin ära kalakonserviga (sardiinid õlis, poolik karp), lisades lehtsalatit, vesiheina, tilli, leeskputke, peterselli ja murulauku ning tomatit. Veidi majoneesi ja kaks viimast musta oliivi ka. Taldrikus kahvliga segamini, odavat Itaalia roosat veini kõrvale.

Täna leidsin lõuna paiku, et A. dieettoitumisest on poole väikese kausi jagu keedutatart üle jäänud. Tegin selle kähku salatiks: värske kurgi, marineeritud kurgi, suitsuvorsti, tomati, majoneesi ja kreeka jogurtiga.

Magustoiduks korjasin marju (vaarikaid, natuke punaseid, palju musti sõstraid, võtsin kreeka jogurtit ja mett peale, pudistasin kaeraküpsist otsa. Korjasin veidi ka neid imelikke valgeid metsmaasikaid, mis meil aias ise on kasvama läinud – kas need on kuumaasikad? – aga ei hakanud kuhugi segama, neid on selleks liiga vähe ja liiga õrna maitsega.

Pärast reisi

(Hulk reisieelseid mustandeid ootab avaldamist, aga las nad natuke veel olla.)

Reisilt tagasi tulles tegin esialgu pidevalt salatit: A. on otsustanud dieeti pidada, kaalub kõik oma toidu üle ja kalkuleerib, selle tulemusel ei õnnestu mul temaga enamasti koos süüa ja ma olen teinud mitu üheinimesetoitu.

Salat 1: lehtsalat, hunnik umbrohtu (peamiselt vesiheina), tomatit, musti oliive (purgis olid kiviga, enne salatisse panekut kiskusin kivi välja), fetat. Head valget leiba kõrvale.

Salat 2: lehtsalat, hunnik umbrohtu, murulauku, natuke tomatit, soolaforelli (A. ostis seda mingi poolekilose paki, sest niiviisi oli suht odav kilohind), majoneesi. Siia sõin vist kah head valget leiba kõrvale.

Siis oli üks hommikusöögiomlett: veidi vähem kui pool purki veidi vanavõitu, aga mitte veel pahaks läinud kodujuustu, kaks muna, see kõik segamini. Praadisin sama panni peal musta leiva pudi, mis läks pärast garneeringuks. Omleti peale panin jälle natuke soolaforelli ja kõvasti umbrohtu, natuke tomatit. Kõht sai väga täis.

Samal päeval keetsin lõunaks noori värskeid kartuleid, panin soola ja võid peale, sõin kõrvale lehtsalati-vesiheina salatit, riivisin selle kõige peale veel natuke kõva juustu.

Kartuleid jäi üle, A. ei tahtnud mingil kalorilisel põhjusel neid ära süüa, ma tegin neist õhtusöögiks endale kiirsalati (kartulid, konservheeringas, murulauku, natuke lehtsalatit ja umbrohtu).

Täna tegi A. meile mõlemale süüa, sest meie söögiajad sobisid ja ega mul tema dieettoitude vastu midagi põhimõttelist ei ole. Toit: kummalegi 1 viil suhteliselt taist liha, praeahjus küpsetatult; tatart; lihaleent selle niisutamiseks; riivitud porgandist salatit. Mina võtsin majoneesi ka.

Aga kuna ma olin paar päeva tagasi põldube ostnud ega tahtnud neid pahaks minna lasta, tegin hautist: paar lihaga konti suitsutatud supikogust ja hakitud sibul natukese õliga poti põhja praadima; kui paar porgandit hakitud said, läksid sinna juurde; seejärel tükeldasin kümmekond väikest kartulit (koorimata, sest noored) sinna juurde ja lisasin vett; puhastasin pool kilo kauntega põldube (st oad kauntest välja, kestadest koorima ei hakanud, sest ega ma mingi prantslane ei ole). Maitseks: juba hautamise ajal kuivanud tilli ja leeskputkevarsi; ja leeskputkelehti, kui oli peaaegu valmis. Kastme paksenduseks ühe pudiks läinud musta leiva tükke. Soola polnud peaaegu vaja lisada, sest neist suitsukontidest (ja leivast) tuli päris palju soolast maitset. A. arvas, et seda toitu julgeb ta süüa küll.

Ja täna ennelõunal tegin tarretist. Ma olin juba eile korjanud natuke punaseid sõstraid, moosisuhkruga natuke aega keetnud ja seejärel läbi sõela ajanud – teaduslikust huvist, et näha, kas see hakkab pektiinist ise tarduma. Ei hakanud, võib-olla vähe keetsin. Aga sellisest kissellikonsistentsiga vedelikust sai vahukoorega tarretist teha: valasin umbse 35 g želatiinile kuuma vett peale ja segasin meilide lugemise kõrvalt hajameelselt, kuni ühtlaselt vedelaks läks; segasin sõstrapüreega (mida oli üks magustoidukausitäis, arvatavasti mingi 200-250 ml); lisasin suhkrut, sest liiga vähe oli magus; lisasin skyri; ajasin paki vahukoort 3 tl suhkruga vahtu ja segasin kõik ära, ilu pärast loopisin terveid sõstraid hulka. Panin külma ja mõtlesin poole tardumise pealt veel sõstraid sisse loopida, aga hiljaks jäin, see tarretis tardus palju rutem kui varasemad rabarberitarretised. Ju sellepärast, et vedelikku oli želatiini kohta vähem kui varem. Tänu sellele sai ka piisavalt vetruv tarretis, et isegi A. oli nõus proovima. Hästi ilusat roosat värvi ja peene maitsega.