Kanaülejääkidest riisiroog ja tatraroog

A. oli vahepeal ahjus kana küpsetanud (ja selle küpsetamisel tekkiva leeme kõrvale pannud ja see kallerdas ära), ühel hetkel sai kana + tatra või kana + nuudlite kombinatsioonist villand ja tegin midagi paella-laadset, mis kujunes totaalseks fusioon-köögiks. Panin viimase kuiva heerese tilgaga mingi 5 kuivatatud tomatit likku ja umbes sama palju hiina shiitake seeni ka. Kuni need ligunesid, ajasin panni soojaks, hakkisin sibulat-küüslauku-sellerit ja siis hautasin neid seal pannil kanakallerdise pealt kooritud kanarasvaga. Lisasin tilgakese leotus-heerest. Pudistasin juba pehmeks ligunenud seened pannile ja natuke kanapraeliha. Lisasin riisi (pikateralist, silma järgi umbes kolmandiku kilosest pakist) ja ajasin segi. Tükeldasin ka kuivatatud tomatid sinna, lisasin paar klaasitäit vett ja kanakallerdise. Kui see oli laiali sulanud, puistasin sinna sisse veidi safranit. Ja kuivatatud basiilikut. Jätsin kaane alla hauduma, kuni oli valmis. Pärast sõin värske peterselliga. Tuli päris hea, ainult veidi soolane, seega järgmistel päevadel segasin värskete kirsstomatitega (ja peterselliga).

Järgmiseks tatraroog: praadisin-hautasin kuivatatud tomatite õlis hakitud sibulat (1), küüslauku (1 küüs), suvikõrvitsat (1), sellerit (1 vars); lisasin kanapraeliha; natuke kuivatatud tšillit ja magusat paprikat; lisasin tatart; lisasin vett ja lõikasin sinna paar kuivatatud tomatit; pistsin leeme sisse loorberilehe ja jätsin kaane alla hauduma. Pärast maitsestasin itaalia maitseaineseguga (piparrohtu, salveid ja hästi natuke majoraani pani veel ekstra juurde). Kõige lõpuks lisasin pooliku purgi konservherneid (salatist jäänud), kõige vedelikuga. Väga maitsev tuli minu arust – ühel päeval sõin võiga, teisel niisama, mõlematpidi oli hea. A.-le meeldis ka.

Aastavahetuse toidud ja selle järel

Vürtsine kana: riivisin jupi ingverit, pressisin 3 suurt küüslauguküünt, lisasin paar spl rapsiõli ja pool tl tšillihoidist (paar aastat tagasi mingilt jõulumüügilt ostetud), pigistasin väikesest sidrunitükist mahla juurde; tükeldasin umbes pool kilo kanafileed ja panin selle seguga üleöö marineerima.

Uusaastaõhtul praadisin selle vokkpannil läbi, lõikudes kohe praadimise alguses 1 värske tšillikauna sinna hulka; lisasin soola ja veel natuke sidrunimahla ning lõpuks, kui oli praetud, sai 3 rohelist sibulat juurde lõigutud.

Pirni-juustusalat: 3 pehmet pirni ja vist 250 g mingit emmentalilaadset eesti juustu (“vist”, sest sellega tegeles ep.), kastmeks natuke majoneesi ning maitseks veidi riivitud apelsinikoort. 1. jaanuaril sai seda samasse kaussi juurde tehtud, sedapuhku 2 pirnist ja tükist atleet-cheddarist.

Puuvillasalat“: keetsin paar peotäit Panzani teokarpe (st makarone), siis läks neile juurde pool purki tükeldatud ananassi, 2 veriapelsini, 1 nabaapelsin, 1 pikk värske kurk, 2 väikest pakki lumekrabi. Ja kuna ep. leidis, et magusat on juurde vaja, siis pool pirni kah veel. Kastmeks majonees ja natuke sellesama ananassikonservi mahla, kus ma ajasin hästi natuke safranit laiali. Maitseks läks veel – kohe pärast makaronide keetmist, kui nad veel soojad olid – 1 hakitud küüslauguküüs ja umbes samas koguses hakitud värsket ingverit.

See kõik oli hästi maitsev.

Ahjaa, muu kõrvalt küpsetasin kiiresti ühe lihtsa kohupiimatainast koogi, et ülejäänud piparkoogivürtse kuhugi sisse panna. Õigemini peamiselt juhendasin U.-d, kellel on tugevamad käed ja seega lihtsam tainast segada. St pool klaasi suhkrut, 50 g võid ja 1 spl õli kõigepealt ühtlaseks, seejärel 1 muna sisse ja jälle ühtlaseks, seejärel piparkoogivürtsid sisse (hakkisin sisse ka värsket apelsinikoort, mis oli salatitegemisest üle jäänud), seejärel pakk (200 g) kohupiima, pool klaasi kaerakliisid ja klaas jahu, kuhu olin seganud 1 tl soodat ja 1 tl sidrunhapet. Vist lisasin siis, kui see kõik oli segamini, veel veidi jahu, kuni konsistents tundus kogemuse järgi paras. Siis läks tainas võiga määritud ja kaerakliidega üle puistatud pannile, puistasin veel piparkoogimaitseainet ja 1 kohviku-torukese jagu suhkrut peale, siis läks ta 190 kraadisesse ahju ja küpses mingi 10-15 minutiga koogiks valmis. U. rõõmustas, et nii ruttu ja nii kergesti saab kooki teha ja nii hea tuleb veel ka.

1. jaanuaril vaatasime palju multikaid ja kui me olime viimase puuvillasalati ja uue pirnisalati enam-vähem ära söönud, tegin lisaks kähku peedi-hapukapsa-hernesalati: 1 tükeldatud küpsepeet, silma järgi umbes samas koguses toorest hapukapsast, pool väikest purki (kõige väiksemast, mida müüakse) konservherneid, natuke toorest sibulat. Kastmeks natuke petti ja natuke majoneesi, maitseks kuivatatud piparrohtu ja köömneid. Mõnus värske. Koer oli sellest väga huvitatud, selgus, et ta tahab nii herneid kui ka hapukapsast, neid andsime talle eraldi (majonees ei ole talle hea, sinep on sees ja üldse).

2. jaanuaril: teokarbid (ikka makaronide mõttes) ülejäänud poole purgikese konservhernestega – keetsin makaronid ära, kurnasin ära; hautasin vokkpanni põhjas võiga 1 hakitud küüslauguküüne ja hästi natuke hakitud suitsuvorsti, lisasin makaronid ja herned koos kogu herneveega, las läheb kastmeks. Ja lisasin veidi hapukoort, segasin ära ja lasin tõmmata, kuni oli jälle tahenenud. Maitseks kuivatatud piprarrohtu otse toidu sisse, peale riivisin kõva juustu ja puistasin värsket aed-liivateed.

3. jaanuaril leidis kõht, kui olin mõne vorstiga võileiva söönud, et söögisedel on jälle liiga lihaseks kiskunud, niisiis tegin lõunaks lihtsalt hapukapsa-õunasalatit. Oligi hapukapsas ja õun, kastmeks natuke hapukoort, natuke petti, maitseks veidi köömneid ja kuivatatud leeskputke; ja pärast taldrikus puistasin veidi sepikukrõbuskeid peale (seekord oli sepik ise selliseks krõbedaks kuivanud, ei pidanud praadimagi) ning pigistasin törtsu majoneesi kõrvale. Sobis väga hästi ja maitses ka. Head musta leiba sõin kõrvale, et toitvam oleks.

(A. veel magas siis, arvasin, et tõenäoliselt sööb tema seda millegi rammusamaga, näiteks verivorstiga, aga nagu selgus, hoopis võileiva kõrvale.)

Kaks lihtsat aeglast ahjurooga

Mõlemad kombineerisin olukorras, kus A. oli tööle läinud ja palunud mul ahju kinni panna ja ma mõtlesin, et mis ma tast niisama panen, parem las läheb sinna midagi küpsema ka.

Üks: hapukapsa-kartuli.

Koorisin mingi neli-viis kartulit ja kolm sibulat.
Määrisin paksude seintega (malmist) ahjupoti võipaberiga üle, loopisin kartulid-sibulad sisse.
Hakkisin ühest singist üle jäänud kamara hästi peeneks. Potti.
Puistasin natuke soola peale.
Lisasin potti hapukapsast – vast poole kilo ringis.
Ruumi oli veel üle. Puhastasin ja hakkisin paar õuna ja lisasin.
Tõin õuest paar oksa aed-liivateed ja kitkusin selle lehed potti muu kraami juurde. Piserdasin natuke õli peale. Siis meenus, et külmkapis on üks poolik hapukoor, mille võiks ära teha, segasin ka selle muu kraami hulka.
Siis oligi aeg ahi kinni panna ja ma panin poti (kaanetatult) ahju.

Kui A. koju jõudis, lõhnas see juba väga hästi ja oli osalt valmis – tähendab, muist kartuleid olid juba pehmed. A. sõi natuke, seejärel pistsime poti ahju tagasi. Järgmine kord võtsin selle välja pärast magamist, kui ma ise süüa tahtsin. Nüüd oli see kergelt karamellistunud ja hirmus hea.

***

Teine: kanakoivad, porgand ja kartul.
A. oli kana poolkoibi ostnud (need on koiva alumised, lahjemad otsad, neid oli 5 või 6 tükki) ja oli aeg need ära teha. Leidsin ka, et porganditega on kiire hakanud (A.-l on kombeks osta porgandeid ja siis need unustada).
Niisiis koorisin 5 porgandit ja 5 kartulit, tükeldasin (mitte väga peenelt). Koorisin ka 1 sibula, lõikasin ülevalt alla sellisteks… sektorviiludeks. Tõin aed-liivateed ja katkusin sinna otsa .Panin potti ja segasin selle kõik ära. Poetasin sinna vahele kaks loorberilehte, 1 tera vürtsi ja 1 tera nelki. Avastasin külmkapist, et ühest pärlsibulate konservist (poe oma, äädikaga) on riismed veel järel ja poetasin ka need viimased pärlsibulad potti. Libistasin kuhugi sinna vahele veel paar ärakuivanud sellerivart – söömiseks vintsked, aga küllap maitset annavad ikka.

Enne, kui kanaga hakkasin tegelema, jahvatasin väikese kausi sisse musta piprat; siis lisasin sinna kaussi veel mingit vana viie pipra segu ja natuke soola.

Siis mäkerdasin need poolkoivad selle soola-pipraseguga kokku ja tõstsin gemüüse otsa.

Viimasel hetkel tuli meelde, et paneks küüslauku ka. Koorisin kiiresti ühe küüne, lõikasin suht väikesteks tükkideks ja poetasin muude asjade vahele.

Võtsin tüki võid ja jagasin selle nii hästi-halvasti, kui oskasin, kanatükkide peale. Lõpuks sortsasin kõige peale veidi punast veini, mis oli mul seistes liiga äädikaseks läinud, et süüa.

Kaas peale ja ahju.

Kui mõni tund hiljem välja võtsime, oli hästi aromaatseks küpsenud. Piprasust oli ka mõnusasti tunda.

PS: rangelt võttes on ehk ahjuroog ka see, kui A. pani ühe poemaitsestusega lihatüki küpsetuskotiga ühte malmpotti ja kooris 8 kartulit, misjärel mina panin need kartulid koos 2 tükeldatud sibulaga teise ahjupotti, piserdasin õli peale ja lisasin veidi punet ja soola? Igatahes läksid ka need potid ahju ja nüüd sööme seda juba kolmandat päeva. Need ahjukartulid said tänasega otsa, liha jätkub veel vähemalt homseks, kui mitte kauem, sest me ei ole kuigi suured lihasöödikud. Salatiks oleme võtnud peamiselt toorest hapukapsast eri lisanditega (minu variandid: pohlamoos; majonees. A.-l on lisandiks pigem suhkur).

Kui on küllalt jahe, et midagi keeta

Nagu öeldud, elasime ma palaval ajal peamiselt salatist-muidurohelisest-tomatist-kurgist, millele lisasin vahel kodujuustu, vahel näiteks marineeritud räime (poe omad, mingid räimerullid). A. võttis veel ühel päeval julguse kokku ja keetis kuumustpõlgavalt paar muna, millega saime oma salateid täiendada. Kui tundus, et muidu jääb vesiseks, pudistasin lihtsalt mingit leiba salatile vahele, ei viitsinud seda isegi praadida (olen avastanud, et mulle meeldib toidu sees leib ka niisama).

Nüüd on jahe, nüüd saab juba rohkem keeta.

Ühel varasemal jahedamal päeval tegin sellist suht kiirtoitu nagu makaronid lillkapsaga: keetsin spiraalmakarone (fusilli), samal ajal harutasin pool lillkapsast väiksemateks tükkideks; kui makaronid olid poolel maal (väga al dente), pudistasin lillkapsatükid samuti potti, keetsin koos lõpuni. Peale selle lisasin sinna maitseks natuke tilliseemneid (sest värsket tilli mul aias ei kasva, muidu paneks seda). Kui oli valmis ja ma olin vedeliku ära valanud, siis lisasin veel maitserohelist (konkreetsel juhul: natuke aed-liivateed, rohkem estragoni, oksakese leeskputke; umbrohust natuke metsharakputke ja naati) ja hakitud küüslauku. Taldrikus pudistasin riivjuustu peale.

A. tahtis hiljem süüa, õnneks kannatas seda toitu suht hästi panni peal soojendada.

*

Eile keetsin üle tüki aja kartulit, sõime seda kodujuustu, sinepiräimede, keedumuna ja värskete köögiviljadega – mina võtsin tomatit ja kilekotikurki ja sibulat, A. võttis minuteada tomatit ja värsket kurki (ja tema, kes sõi seda toitu jälle hiljem, praadis jahtunud kartulid üle). Mitmesugust heina tõin õuest ka (seda, mis pimedas kätte sattus – toas selgus, et natuke estragoni, natuke iisopit, natuke murulauku; kõrrelised viskasin välja).

Kilekotikurki olin pool nädalat varem teinud pmst selle retsepti järgi, ainult et kuna mul tilli ikkagi ei kasva, panin sinna kotti sellise maitsetaimekombo: mustsõstralehti, üks vaarikaleht, estragonivarred (lehed sõin mingi salati peal ära), tilliseemneid, sinepiseemneid ja küüslauku. Need kurgid on võrdlemisi maitsvad tulnud, sellised karged, aga ei meenuta mul eriti hapukurki, võib-olla sellepärast, et see külmkapp, kus ma neid hoian, on VÄGA külm, napilt üle nulli (ja külmust ei saa maha keerata, sest siis läheb sügavkülm liiga soojaks). Kuna ma hoidsin neid seal kilekotis selle aeglase hapnemise tõttu ilmselt kauem, kui algses retseptis mõeldud, tuli mõni alumine kurk ka väga soolane. Neid sõin ma võileiva peal tomatiga kombineeritult – muidu tahan ma tomati peale soola, aga sellise kurgiga polnud vaja.

*

Täna lammutasin ma lillkapsa teise poole tükkideks, keetsin neid vähese (soolaga maitsetatud) veega -aga mitte liiga pehmeks, st olin keetmise juures valvas. Kui ma keeduvett ära hakkasin valama, tundus see äraviskamiseks liiga isuäratav, ilus korralik lillkapsapuljong, nii et valasin ta igaks juhuks kruusi (seda oli vast mingi 120-150 ml).

Seejärel praadisin eilseid kartuleid ja lisasin paar kanalihatükki (A. oli palavuse ajal poest toonud sellist poolfabrikaati nagu röstitud kanafilee viilud, et salati juurde võtta, ilma et peaks ise kuumutama, aga neid oli üle jäänud).

Ja selle aja peale olin otsustanud, et teen lillkapsaleemest kastme; kuni kartul praadis, otsisin külmkapist sinna seisma jäänud kuivatatud tomatitega või nurgakese (pakuks, et umbes 1 spl) ja ühe Nopri võileivamäärde, mis ähvardas muidu varsti pahaks minna; tõin õuest jälle samu rohtusid, mida eelmise lillkapsatoidu jaoks (st estragoni, liivateed, metsharakputke, naati ja leeskputke pluss natuke murulauku), hakkisin ära ja ja puhastasin-hakkisin ka ühe küüslauguküüne.

Panin siis väikese kastruliga selle tomativõikillu kuumenema. Kui see oli kastruli põhjas laiali läinud, lisasin hakitud küüslaugu ja peaaegu kohe 2 kuhjaga tl jahu; nühkisin jahu võiga segamini, lasin natuke pruunistuda ja valasin siis lillkapsaleeme peale. Segasin, kuni oli ühtlane, siis lisasin võileivamäärde, segasin uuesti ühtlaseks ja lisasin natuke seda maitserohelist, mis ma õuest toonud olin ja ära hakkinud. Siis keerasin ka tule ära ja lasin jääksoojuse peal rahulikult pakseneda.

No ja edasi lihtsalt võtsin kartulit, kanatükke, lillkapsast ja sousti. Päris lahe oli üle tüki aja jahukastet süüa. Kõrvale hakkisin veel tomatit ja peale pudistasin natuke riivjuustu. Ja kui tundus, et sousti on nii palju, et kartuliga ei korja kokku, pudistasin leiba (sedapuhku oli üks ciabatta) juurde.

Seisma jäänud külma kanapraeliha rakendusi ja üks tarretis

Nüüd olime seda kana juba ei tea mitu päeva eri lisanditega (kord tatraga, kord makaronidega, kord lihtsalt õunasalati vormis – kana, õun, praetud sepikutükid, majonees) söönud. A. enam ei tahtnud, sõi parem pelmeene.

Mina leiutasin siis mitu kanasisaldusega toitu.

Seene-kana-makaronitoit: üks meie trupi tantsija oli enne sotsiaalset distantseerumist mulle soolaseeni toonud (riisikad, vist männi-). Ma panin paar seent koos makaronidega keema (makaronid olid kas mingid torukesed või sarvekesed; soola ma keeduvette ei pannud, selle arvestusega, et seened on isegi soolased) ja ka kurnasin koos, jätsin korraks ootele; samale pliidirauale tõstsin panni, praadisin sibulat (1 hakitud sibul) ja veidi külma kana, siis riivisin 1 porgandi ja lisasin pannile, kühveldasin sinna ka makaronid ja seened ning segasin ära. Taldrikus riivisin juustu peale. Kuna maitstes tundus, et midagi hapukat kuluks ära, lisasin hääästi ettevaatlikult sortsu ketšupit. Kõlab nagu pühaduseteotus, aga minu arust toimis.

Kuna üks rukkileib ähvardas käest ära minna, tegin endale hõrgu sooja salati: pudistasin selle rukkileiva tükkideks, praadisin oliiviõliga, siis lisasin kanatükke, et need natuke soojeneks, ja hakkisin panni peale ühe küüslaugu. Värsketeks komponentideks sai väike nutsak hapukapsast ja 1 hakitud õun; kastmeks majoneesi ja sorts rjaženkat, maitseks uhmerdasin veidi kardemoni peale. Imeline!

Järgmiseks tegin kanajäägist, selle küpsetamisel tekkinud, kõrvale pandud ja tarretunud leemest, seentest, mis ähvardasid pahaks minna ja naadist risoto: kõigepealt korjasin paar peotäit naati, pesin ära, jätsin sõelale nõrguma. Panin või ja oliiviõlitilga sisse praadima hakitud sibulat ja küüslauku, hakitud soolariisikad, mingi paar-kolmsada grammi arborio riisi, segasin; lisasin tasahaaval selliseid vedelikke nagu natuke kuiva heerest (mingi odav Fino), natuke kuiva valget veini, kanaküpsetamisel tekkinud leemest tehtud puljongi, iga natukese aja tagant segasin (selles risoto erimenetlus seisnebki: vedelikku lisada sortsuhaaval ja palju segada, et tärklis riisi seest välja tuleks ja justkui koorekastme moodustaks, ilma et päris koort peaks panema). Kui riis oli peaaegu pehme, hakkisin need varem korjatud naadipeotäied ja segasin sinna sisse. Maitsestasin soola, muskaatpähkli, musta pipra, aed- ja nõmmliivatee, salvei, majoraani ja leeskputkega, kõige lõpus natuke puju ka (see kasvab õues umbrohuna ja oli talvel varte külge ära kuivanud). Riivisin sinna otsa veidi sidrunikoort ja pigistasin sidrunimahla, riivisin parajasti olemas olevat kõva juustu peale (see juhtus olema pecorino romano), võtsin pliidilt ja jätsin natukeseks seisma. Ning värsket sidrunpuju (see imetaim elas õues ületalve ja tal on ikka haljaid oksi) hakkisin oma taldrikus kõige peale, sest tundus, et võiks sobida.

Tegin ühe vea: kanatarrendi pealt oleks enne puljongi tegemist pidanud rasva eemaldama, see rikkus natuke üldpilti. Lootsin, et järgmisel päeval soojendades enam ei häiri. Jep, pärast soojendamist maitseski palju paremini ja kolmandal päeval VEEL paremini. Hea toit järelikult, mida pikaks ajaks ette teha.

Millalgi samal perioodil tegin tarretist (1 pakk sidrunitarretisepulbrit suure, ligi pooleliitrise kruusi põhja ja kuum vesi peale, nii, et umbes 2/3 kruusi sai täis; segasin hoolega, uhmerdasin veidi kuivatatud sidrunikoort juurde; siis valasin sinna kruusi niipalju, kui mahtus, rjaženkat, et vedelik rutem jahtuks; siis vahustasin paki (200 ml) koort 1 tl moosisuhkruga; segasin ka sinna rjaženkat sisse, valasin selle segu sisse tarretisevedeliku, segasin kõik ära ja panin külma.

Kohe mitu päeva oli head tarretist süüa.

Kuidas ma pärast nädalapikkust juurviljasöömist oma kõhtu lepitasin

A. tõi poest jälle ühe kana, küpsetuskotis ja natuke maitsestatud. Aga mina olin pärast kõiki neid juurikatoitusid (vedelamad ja paksemad peeditoidud) hakanud tundma, et oleks vaja midagi kergestiseeditavat. Ja tegin lihtsalt makarone juustuga. Kõigi juustudega, mida mul parajasti leidus ja mõne asjaga, mis on ainult suurte mööndustega juust.

Niisiis: keetsin sarvekesi, peale panin kuivatatud tomatitega võid (seda, mida Saaremaa kombinaat teeb), rebisin viiluatleeti, riivisin külmkapis seisvat kõva juustu (mis juhtus olema Pecorino Romano) ja lõpuks lisasin huvi pärast ka kodujuustu, mõeldes, et kui ricotta on makaronide peal hea, siis äkki on kodujuust ka. Kahjuks see kohe nii hea ei olnud, mõtlesin, mida teha, ja lõpuks hakkisin oma makaronide peale hinnalisi kirsstomateid (nüüd, kus me üritame vähem poes käia, on selline värske asi ju kuldaväärt ja ma mõtlen iga kord, kas ikka raatsin; iseasi, et ega nad lõpmatuseni nagunii ei seisa). Tomatid lõid maitsed tasakaalu ja nüüd oli hea toit.

Kõht jäi päris rahule.

A. küpsetas seejärel oma kana ikka ära, kohe sellise plaaniga, et las jahtub ära, siis sööme külma või soendatud kanaliha.

Järgmisel päeval sõin hommikul või sel kellaajal, mida ma valelikult hommikuks nimetan, kaerakliiputru (vesi potis keema, natuke soola sisse, kaerakliid sisse, segada, ja ega siis enam eriti keeta vaja polegi, vahel lasen natuke niisama kaane all seista, hästi maitsev puder tuleb), lõunaks A. tehtud tatart ja küpsekana (riivitud porgand oli salatiks); aga see oli mu kõhule vist raske toit, sest õhtul oli ikka paha olla. Puukisin end erinevaid kuivi näkileibu ja küpsiseid täis, järgmisel päeval ärkasin kohe tervemana.

Kaerakliiputru oli eelmisest päevast üle jäänud ja enam-vähem koogiks tardunud; järgmisel päeval praadisin selle tükke pannil koos kanapraetükikestega, juustu riivisin veel peale, salatiks riivisin porgandit ja võtsin toorest hapukapsast ka.

Ja nii saigi kõht terveks!

Ma saan aru, et see läheb nagu vastuollu selle jutuga, et kõht oli juurviljadest väsinud, aga porgand ja keetmata hapukapsas käivad mul kuidagi teise kategooriasse. Porgand on üleüldse kõhusõbraliku toidu kuulsuses; hapukapsa eelis värske kapsa ees on ehk see, et väikesed tublid piimhappebakterid on seda minu eest juba natuke seedinud ja kui ma kutsun sisse nad suu hammasväravast, siis ei pahanda, vaid kolivad sisse ja elavad sõbralikult edasi.

A. põhjustatud liha- ja kalatoidud jaanuaris

Ahjutoitude lainel jätku: A avastas. sügavkülmast ühed kanakoivad ja me panime ka need kartuli, kaalika ja sibulaga ahju, provansi maisteainesegu puistasime peale (seal oli estragoni ja rosmariini ja tüümiani, minu arust kõik kaalikaga hästi sobivad maitseained). Oliiviõli ja soola ka. Järjekordne jumalik toit. Hoopis kaalika nimi peaks theobroma olema, ütlen ma teile.

Paar päeva hiljem võttis A. sügavkülma pandud külmsuitsuforelli välja, aga selgus, et sügavkülm oli selle tekstuuri pudiseks teinud ja enam ei olnud nii maitsev. Ma sõin seda siis muude asjadega. Korra proovisin makaronidega süüa nii, et lasin kala makaronide keemise lõpus sealsamas kastrulis kuumaks, aga nii ei jäänud talle peaaegu üldse mingit maitset. Kui ma aga panin teda sibula-kartuliomleti sisse (sibulate ja kartulite peale, enne munasegu pealevalamist), siis tuli päris hea.

Siis tegi A. ahjus ühe ammu sügavkülmas seisnud sealiha ära. Ta arvas, et see on maitsestatud, tegelikult ei olnud. Sellisest au naturel küpsetatud sealihast sai väga hästi Tai köögi ainetel salatit teha (paar viilu praeliha tükkideks, 1 hästi suur porgand ära riivida; pannil praadida sibulat ja küüslauku, ma praadisin sealsamas ka päevalilleseemneid ja koriandriseemneid, need kõik lähevad pärast salatisse; kastmeks leotasin poolt tükeldatud tšillikauna 1 laimi mahlas ja Tai kalakastmes, lisasin natuke pruuni suhkrut ja natuke hapukapsast, sest viimati osutus hapukapsas sinna nii heaks lisandiks). Värskest kraamist veel veidi porrulauku, natuke basiilikut, natuke münti (seda saab ikka veel õuest). Mul on see salat alati kippunud liiga soolane tulema, sest kalakastmega on väga kerge liialdada; seekord, kus liha ise oli mage, tuli täpselt paras.

Siis oli A. supi jaoks jälle ühe kana ostnud, me panime ka selle koivad ja tiivad ja kere küljest lõigatud kanapekki kartulite, sibulate, porgandite, natukese küüslauguga ja provansipärase maitseainega ahju. Jälle hea, kuigi kaalikaga oleks vist veel etem olnud, küpsekaalikas on kuidagi nii hõrk. Suppi ennast tegi A. sel päeval esialgu ainult niipalju, et keetis kanarümba sinnamaani ära, et vahu saaks ära võtta, ja nokkida rümba küljest liha lahti.

Järgmisel päeval jõudsime puljongi keetmiseni (kanakondid, sibul, natuke vürtsi, musta pipart, apteegitilli seemneid, tavalise tilli seemneid, seismajäänud ja nässiks kuivanud ingverijuurika tükid).

Ülejärgmisel päeval tegi A. supi valmis, sinna läks lisaks kanalihale endale veel nuikapsast, porgandit, sibulat ja kartulit.

Väga pikaks ajaks ootele jäänud aastavahetuse toidupostitus ja kuidas me ülejääke lahendasime

Soojad toidud:
ahjuköögiviljad malmpotis, st päris ahjus, millega me tuba kütame (kartul – tsipa provanssaali maitseainesegu, sibulate, soola ja oliiviõliga; kaalikas – lihtsalt soola ja oliiviõliga, sest seda pidi ka koerale andma ja koerad ei tohi sibulat süüa), kartul oli esimene asi, mis üldse ära söödi, sest see oli nii hea. Mõlemad potid mahtusid samasse ahju korraga ära, kartul läks sütele ligemale, kaalikas ukse poole;

maks heerese ja sojakastme marinaadis sibula, nelgi ja kaneelikoorega, pärast hautamist peterselli peale; seekord panin marinaadi ka poolmagusat heerest ja sai parem kui mullu. St kõigepealt marinaadi sisse ja siis sellega tükkis ahju (sinnasamasse, kust kartul ja kaalikas oli juba välja võetud ja mis polnud enam nii tuline);

vürtsikana (ingveri, küüslaugu, õli ja sidrunimahlaga seisma; pärast panni peal praadida ja segada, lisada tšillit, rohelist sibulat ja soola).

Külmad toidud:

pirni-juustusalat – ebaõnnestus, sest pirnid olid kõvad. Kahju, sest juust (Synnove) ja kreeka pähklid olid mõlemad väga head. Teinekord kõvadest pirnidest ei tee, neid on niisama parem süüa;

“puuvillasalat” – riisikujulised makaronid (rohkem kui pool poolekilosest pakist), 1 suur granaatõun, 1 suur apelsin, väike ananassikonserv, 1 pikk värske kurk, krabinuudleid, küüslauku ja ingverit; kastmeks leotasin safranit hapukoores ja ananassivedelikus, lisaks veidi majoneesi. See tuli jälle erakordselt maitsev, küllap sellepärast, et granaatõun ja apelsin olid väga head. Tooraine loeb, tooraine!

Külalised tõid veel mitut sorti juustu, soolasiiga, natuke karrikana, natuke ahjuliha (sea), suitsuangerjat (milleni me jõudsime alles järgmisel päeval), vürtsikooki, piparkooke, näkileiba, leiba, õunu, kohvi, trühvlimajoneesi.

See trühvlimajonees sobis küpsekaalikaga jumalikult hästi, ma oleks selle kombo peale jäänudki, kui muid asju uudishimust maitsta poleks tahtnud.

Kuna toitu oli nii palju, jäi maksa paariks järgmiseks päevaks üle, kuigi ta tuli väga maitsev. Kaalikat jäi ka üle, sest seda oli jälle nii palju. Järgmistel päevadel sõin näiteks kaalikat köömnejuustuga ja kaalikat maksaga, võimalik, et ka mõlemaga korraga, täpselt ei mäleta enam.

Mõni päev hiljem tegime maksahautamise/-marineerimise vedelikuga (mis sisaldas ikka veel ka veidi maksa), kust ma olin suuremad vürtsid välja visanud, uue laari ahjuköögivilju – porgandit, kartulit ja sibulat peost jäänud viimaste lihajääkidega. Tuli hoopis teistsugune, aga ikka hea ahjutoit. Sõime jälle köömnejuustuga ja valge juustuga.

Pirni-juustusalati ülejäägist üritasin koos juustujääkidega kuumi võileibu teha. Küpsetamine mõjus neile liiga kõvadele pirnidele hästi, kuigi nad olid ikka nii kõvad, et ma oleks võinud nad võileiva peale peenemaks lõigata. Kreeka pähkel oli ka kuuma võileiva jaoks hea komponent. Rukkitaskust tehtud kuum pirni-juustu-pähklivõileib tuli maitsvam kui sepikust.

Üritan aasta lõpus ülejääke ära süüa

Kõigepealt tegin ükspäev kananaharaguu, sest A. kanasupiteost oli nahk üle jäänud. See oli väga rammus nahk, ma uhasin raguu sisse kaks sibulat, kolm porgandit ja mõnevõrra küüslauku ja ikka oli väga rammus. Mu algne plaan oli olnud seda selle toreda seemneleivaga süüa, mida Fazer on hiljuti tegema hakanud, aga see leib on ka ise rammus, nii et muutsin plaani ära. Lisasin söömiseks hoopis tublisti (värsket) tomatit, et lahjem saaks, natuke maitsestamata jogurtit kastmeks ka, niimoodi sai paras.

*

Siis avastasin, et mul on külmkapis kolm aurutatud peeti, mis ähvardavad käest ära minna. Koorisin nad ära, loputasin üle, tahtsin kindluse mõttes läbi kuumutada – ajasin pannil oliiviõli kuumaks, peedid tükeldasin sinna sisse, natuke piparkoogivürtse peale; siis lisasin kastmeks ühte halba veini, mis on miskipärast minu juurde seisma jäänud (pärast üht pidu, mis ei olnud üldse minu juures, nii et natuke ebaõiglane, aga noh, vähemalt ma leian talle rakendust). Kui see kõik podisema läks, jõudsin selgusele, et tahan selles veinikastmes kooreta mune keeta. Mispeale hakkas ka A. teatavat huvi ilmutama, kuigi tema ei olnud näljane, seega võtsin 3 muna. Enne munade sisselöömist lisasin veel pool seapraest ülejäänud kallerdisest, et oleks puljongisem. Soola polnud siis enam vaja panna, kallerdis oli soolane küll.

Sõime nagu paksemat suppi – peedid ja leem all, muna peal, mina võtsin veel aknalaualt basiilikut kõige otsa.

Sellest tuli üks udupeen gurmeetoit, välja nägi küll pigem nagu liiklusõnnetus. Mul kripeldab küll, et ma pole õppinud kooreta mune niiviisi keetma, et kollane jääks veel vedelaks, kui valge valmis saab, aga sellise supilaadse toidu puhul oli tahke kollane isegi etem.

*

Lisaks oli mul külmkapis üks poolik kohupiimakreem, mis ähvardas samuti pahaks minna; üks “parim enne möödas” kinnine kohupiim (200 g) ja poolik (õigemini veerandine) hapukoor, mis vähemalt A. arust oli liiga vana, et seda veel kuumutamata peast süüa. Ja natuke pruuni siirupit mingist vanast ajast.

Neist tegin pehmet piparkooki (saiade-pirukate-kookide raamatu ainetel): võtsin pruuni siirupit niipalju kui oli, st natuke üle poole klaasi, täitsin ülejäänud mõõduklaasi heleda agaavisiirupiga (sest seda mul veel oli), panin kastrulisse soojenema; kui oli soojaks läinud, lisasin sinna niipalju võid, kui mul oli (mingi 50-60 grammi), natuke õli ka (sest retsept tahtis 75 g margariini, mille ma oleks kõik võiga asendanud, kui oleks olnud) ja apelsinikoore tükikesi. Jätsin jahtuma, samal ajal nühkisin 100 g suhkrut 1 munaga segamini ja lisasin sinna kõik need tarvitamist vajavad hapukoored-kohupiimad ja otsisin isekerkiva jahu (kah üks paras pära) välja. Kui siirup oli küllalt leige, et ma ei kartnud enam muna tükkiminekut, panin praeahju huugama ja segasin ka siirupi kaussi pluss umbes 300 g jahu; tainas tundus liiga kleepuv ja vedelavõitu, lisasin vähehaaval jahu ja muudkui segasin sellegi sisse, kuni tundus paras (et pehme küll, aga mitte enam nii kleepuv ja vedel, et lausa kallaks). Määrisin ahjupanni võipaberiga kokku ja puistasin kamaga üle, kühveldasin taina sinna peale ja lükkasin ahju. Küpsetasin mingi 20 minutit või natuke peale, viimases otsas keerasin kuumuse maha.

Tulemus: konsistents tuli väga meeldiv, maitse üldiselt ka, ainult jube magus. Mis on veider, sest ma panin siirupit ja suhkrut retsepti järgi ja muid asju tuli ikka rohkem kui retseptis (v.a muna – kahe asemel üks, aga hapukoort oli õige kogus ja kohupiimad juba täiesti üleplaanilised). Ilmselt on mu isiklik magusasoolikas tunduvalt väiksem. Teinekord tean, panen suhkrut ainult sümboolselt, niipalju, et oleks hea sellega muna segada.

*
Eile (esimesel jõulupühal) tuli meelde, et A. ei olnud kõike kana supi sisse pannud, vaid osa kergelt keenud kanaliha sügavkülma pannud ja enne jõululaupäeva lahti sulatanud. Me olime seda lihtsalt külmas hoidnud, õnneks polnud sellega veel midagi halba juhtunud.

Panin kogu bulguri keema (jälle üks pära). Hakkisin-praadisin 2 sibulat, lisasin kanatükid, 2 küüslauguküünt (kah hakituna), natuke marineeritud pärlsibulaid (lõikasin need pooleks või umbes nii), natuke rohelisi oliive (kah umbes pooleks); lisasin veidi ingveripulbrit, veidi kollajuurt; pigistasin sinna umbes 1 väikese apelsini tühjaks, lisasin veel veidi safranit ja siis ka natuke vett, et kastme moodi tuleks. Viimaks panin sinna ka kogu viimase seapraekallerdise, oli ka viimane aeg juba.

Selle ajaga oli bulgur valmis saanud. Seda tuli õudselt palju. Kergelt oli ta juba kopitanud, nii et esiteks hea, et ära sai tehtud, teiseks hea, et kaste oli vürtsine, see maskeeris ära. Peale puistasin hakitud piparmünti ja natuke piimanõgest, mis õuest kogemata piparmündiga kaasa tuli (väike vitamiin ikka, mis siis, et tal eriti mingit maitset ei ole).

Tänaseks (teiseks jõulupühaks) jäi tublisti bulgurit üle ja tilk seda sousti ka. Otsustasin, et teen sooja salatit, Antiookia Ismaili suvise külma salati ainetel (pooli koostisosi muidugi ei olnud, nt Ismaili ema tehtud värsketest piprateradest pastat, nii et talle ma vist pakkuda ei julgeks).

Tõin poest pisikese (kõige väiksema) purgi tomatipastat, purgi kirsstomateid omas mahlas ja ühe üllatavalt ilusa granaatõuna (ja sibulaid juurde).

Kõigepealt panin kanasousti jäägi vokkpannile soojenema ja bulguri selle sousti sisse; samal ajal hakkisin 1 väikese sibula.

Pannil olev podises, lisasin sellele tomatipasta ja kirsstomatikonservi. Lisaks 1 tl A. ema tehtud marineeritud tšillipastat ja natuke ühht vana viie pipra segu. Ajasin hoolega segamini, sai mõnusasti vürtsine, selline, mis suu õhetama võtab. Tasakaalu mõttes lisasin soola ja kui pärast segamist selgus, et vähe sai, ka natuke üht gruusia soolaga maitseainesegu (ei tea, mis seal täpsemalt sees on, sõbrad Gruusiast tõid sellise tähistamata paki, on sellised natuke mõrkjad ürdised maitsed, nagu neil seal on) ja natuke koriandripulbrit.

Keerasin tule täitsa ära ja hakkisin 1 küüslauguküüne pannile juurde, lisaks puistasin veel kuivatatud sellerit ja leeskputke.

Ajasin veel segi ja lisasin hakitud sibula. Nüüd oli toit soe, aga ei keenud sugugi. Edasi puhastasin umbes pool (suurt) granaatõuna ja
segasin ka need terakesed sinna hulka.

Sai palju punast putru.

Lõpuks tõin jälle õuest piparmünti ja hakkisin garneeringuks. Toidu kõrvale võtsin natuke kodujuustu, esiteks mahendamiseks ja teiseks sellepärast, et ka see on üks pära, mis tuleb ära süüa. Igatahes oli väga hea (ja bulguri kopitamust ei olnud nüüd enam kohe üldse tunda).

Lihtne risoto ja keerulisem supp

A. küpsetas siin vahepeal sealiha, mida me pärast mitmel moel tükk aega sõime. Sellest jäi üle kausike kallerdist.

Niisiis tegin ühel päeval risoto – panin sibulat ja veidi sellerit poti põhja praadima, lasin klaasjaks; seejärel tükeldasin kaks suvikõrvitsat (ja erandkorras ühe kartuli – viimati, kui ma praekartulit tegin, unustasin ühe kooritud kartuli lõpuks tükeldada ja pannile panna, nüüd tuli ta kuhugi integreerida, no saab siis veidike nagu Itaalia moodi mulgi putru) sinnasamasse ja lisasin paar peotäit risotoriisi; siis segasin ja lasin veidi praadida; siis lisasin umbes kruusitäie kannuga kuumaks aetud vett ja tühjendasin kallerdisekausi sinna otsa. Edasi nagu risotoga ikka – peab tihti segama, et põhja kinni ei hakkaks. Kui kuivale kippus jääma, lisasin valget veini (ja segasin, segasin, segasin).

Seda sõime mingi kolm päeva. Riivjuustuga.

Täna pani A. supi hakkama, tähendab, lõikas kanafilee kana küljest ära, pani ülejäänu keema; kui oli natuke keenud ja vaht riibutud, lõikas ta veel omajagu liha luudelt lahti ja pani kõrvale; siis läksid kondid tagasi keema. Selleks ajaks jõudsin mina koju ja lisasin puljongikeedusele 1 loorberilehe, paar pipratera, paar kuivetanud ingverijuppi, 1 poolekslõigatud sibula, 1 nässakavõitu porgandi ja 1 küüslauguküüne. Sellel lasime tükk aega madalal tulel podiseda, A. läks selleks ajaks korraks magama ja mina tööd tegema. A. jõudis enne seda veel kolm porgandit tükeldada ja mina kolm kartulit pluss kaks sibulat koorida.

Kui mul töö tegemine üle viskas ja tuli “peseks-või-sokke” sündroom, tulin tagasi kööki; ka A. oli hiljaaegu üles ärganud, puljongi ära kurnanud, porgandi keema pannud, ka kartuli-sibula ära hakkinud ja supile lisanud. Tõin sahvrist veel ühe spargelkapsa ja porrulaugu (ma ise ei oleks ehk nii grandioosselt teinudki, A. valik), tükeldasime ka need ära; tükeldamise järjekorras läksid potti.

Kui uuesti keema tõusis, lisasime liha ja mina lisasin veel lonksukese kuiva heerest (Fino).

Ja kui see kõik uuesti keema tõusis, lisasin ometi kord soola.

Jätsime tõmbama ja panime jahedasse, sest ega meil tegelikult kohe ei olnud vaja suppi süüa (täna läks mul risoto viimane ots ja A. lahendas makaronidega jälle mingid ähvardava tähtajaga poolfabrikaadid ära), nüüd on lihtsalt jälle paariks päevaks toit valmis.