Kabatšoki-kartuli-panniroog ja kuumad kohupiimasaiad

Poes jäi ette lihaveisehakkliha allahindlus, haarasin poolekilose paki kaasa. See andis kohe idee, mis toitu teha ülejäänud kabatšokipoolikust. Tegin jälle sealt Vahemeremaade kokaraamatust, kus on üldse palju häid retsepte, üks paremaid kokaraamatuoste omal ajal.

Selle retsepti hea omadus on see, et kui üks komponent praeb, siis saab teist hakkida, rütm klapib täpselt.

Nii et: hakkisin sibulat (oleks pidanud olema terve sibul, mul oli poolik) ja 2 jämedat küünt küüslauku, kuni pann soojenes. Panin sibula-küüslaugu oliiviõliga praadima, ise pesin kaks kartulit ära ja hakkasin otsast koorima.

Kui esimene kartul oli kooritud, oli sibul-küüslauk juba üsna värvi võtnud, pudistasin pannile umbes pool pakki (250 g) hakkliha ja segasin natuke, et liha jääks rohkem vastu panni kui sibul-küüslauk. Koorisin edasi ja tükeldasin kartuli ära.

Keerasin lihakämbud panni peal ringi, tõin pooliku suvikõrvitsa ja lõikasin paksudeks viiludeks.

Selle aja peale oli liha kahvatumaks tõmmanud, aga mitte veel pruunistunud. Lükkasin kartulitükid lihale otsa, aga ei seganud.

Hakkasin otsast kabatšokiviile kuubikuteks lõikama – õigemini, algul pulkadeks, siis võtsin selle seesmise švammi ära ja siis oligi muist tükke juba kuubikud, ainult servmised pulgad pidi veel peenemaks lõikama.

Kuskil teise viilu tükeldamise peal segasin kartulid lihaga ära, lisasin panniolevale kaneeli, musta pipart ja soola.

Kui kabatšokk oli kuubikuteks, viskasin need pannile. Tõin õuest väikese peotäie seda taime, millest ma arvan, et ta on lehtseller (retsept tahtis peterselli, aga seda mul pole, kui see õues kasvav taim just selleri nägu ja tegu petersell ei ole), ja hakkisin ära.

Nüüd tuli meelde lisada pannile ka see riivitud porgand, mille A. mulle eile jättis ja mida ma olin niisama näpu vahelt snäkiks söönud, aga osa oli ikka veel järel. Segasin kõike seda, mis pannil oli.

Jätsin kaane alla hauduma. Ma olin poest kaasa haaranud ühe eilse, seega allahinnatud rosinasaia (45 senti päts), et mingeid kuumi magusaid saiu teha. Et aega parajaks teha, lõikasin sellest niipalju viile, kuipalju ahjupanni põhja mahtus, määrisin need võiga; panin praeahju sooja; segasin pool pakki kohupiima paari lörtsu hapukoorega, lisasin 3 tl suhkrut, segasin, mökerdasin saiade peale; kohupiima peale lõikusin pirni- ja õunaviile (osa saiu ainult õuntega, osa pirnidega, osa mõlemaga, et pärast võrrelda, kuidas kõige parem on). Puistasin ühest kohvikus taskupistetud suhkrutorust suhkrut otse õunte-pirnide peale suhkrut ja lükkasin ahju.

Selleks ajaks oli pannitoit põhimõtteliselt valmis haudunud, jäi üle ainult munad peale lüüa: kolm muna (retsept nõudis nelja, aga ma mõtlesin, et kui ka A. tahab seda süüa, siis ma parem munadega üle ei pinguta), segasin koos munadega ka selleri kõvemad osad (varrejupid) sisse, keerasin pannil kuumuse alt ära ja lasin munal jääksoojuses hüübida, ikka vahetevahel segades.

Lõpuks puistasin ka ülejäänud selleri peale ja võtsin süüa. Saiadel keerasin kuumuse ära ja jätsin ahju sooja.

See toit oli toitev, nagu ta alati on; kõrvale jõin odavat valget itaalia pakiveini, sest nii rammusa toidu juurde tundus sellist haput jooki vaja minevat; kahjuks oli ta natuke liiga ühemõtteliselt happeline, mingi riesling vms keskeurooplane oleks arvatavasti paremini sobinud. Aga noh, ega viga ka ei olnud.

Kohupiimasaiad tulid üldiselt head, alt ja külgedelt krõbedad, seest pehmed. Õuntega olid minu arust paremad kui pirnidega, vaatame, mis A. ütleb. Mulle tundub nüüd, et kui pirniga kuuma võileiba teha, siis pigem mingi soolase juustuga: magusa saia peal jääb pirn juba liiga läägeks.

Vahepealsed korralikumad toidud, sh vastlaks

Kõigepealt oli A. ühe käntsaka seamaksa toonud ja sellega tuli midagi ette võtta. Ma tahtsin porganditega, aga ei suutnud tükk aega otsustada, kuidas täpselt. Lugesin üht itaalia retsepti ja üht ungari oma; lõpuks lähtusin kõige rohkem tollest itaalia omast, aga tegin paar muudatust. Minu kohta ebatavaliselt suure jändamisega toit.

Ühesõnaga, maks sibulatega pluss porgandid juudi moodi (täpsemalt Itaalia juutide moodi).

Alustasin porgandist: puhastasin 3 suurt porgandit ära, kuumutasin pannil natuke õli, lõikasin porgandid viiludeks ja panin natukeseks praadima (kohe, kui pann oli selgelt kuum, keerasin tuld vähemaks). Ei suutnud kiusatusele vastu panna ja pudistasin natuke apteegitilli seemneid neile juurde. Siis panin umbes pool veiniklaasi rosinaid täis ja valasin valge veiniga üle, jätsin ligunema. Asusin sibulaid puhastama ja lõikuma, kokku oli vist 3 sibulat. Õhukesteks viiludeks.

A. tükeldas jälle maksa ära.

Sonkisin seejärel porgandeid, panin ka teisele pliidirauale kuumuse alla, malmpoti sinna peale ja niipea, kui see hakkas kuumaks saama, valasin porgandid panni pealt potti ja rosinad ühes leotusveiniga sinna otsa. Kaane panin peale, kuumust hoidsin madala.

Vabaks jäänud pliidiraual röstisin väikese kuiva pannikesega päevalilleseemneid, kui leidsin, et aitab, valasin need porgandite juurde potti. Lisasin porganditele ka sortsu palsamiäädikat.

Nüüd panin praadimispanni tagasi kuumale pliidirauale, segasin maksatükkidele kähku natuke tärklist hulka ja praadisin kahes jaos, tõstes juba praetud tükid ühele suuremale taldrikule ootele – et maksatükke pannil korraga liiga palju ei oleks. Üritasin praadida vähe aega, aga nii, et igalt poolt pruuniks saaks. Kohati kaotasin valvsuse ja osa maksa küpses natuke üle, tähendab, liiga kõvaks.

Kui kõik maks oli praetud ja ootas taldriku peal, panin sibula pannile ja hautasin vahepeal segades klaasjaks. Siis lisasin ka sibulatele tilgakese palsamiäädikat (see oli kogemata, mul oli valesti meeles, idee järgi oleks sibul pidanud ainult veini saama) ja seejärel sortsu valget veini. Lasin natuke vähem vedelaks tõmmata ja segasin maksatükid sinna hulka.

Kõige selle susserdamisega olid porgandid pehmeks haudunud ja vedelikku neile enam peaaegu ei olnudki. Maitsestasin neid natukese oliiviõli, soolaga ja jahvatasin musta pipart otsa.

Ja siis serveerisime endale. Oli täitsa hea toit, ja kui ma maksa oleks vähem praadinud, oleks veel parem olnud.

*

Pärast öösel tuli tuju kooki teha, olin just poest kaks üliodavaks hinnatud rosinakohupiima saanud ja meil on ikka veel palju plekilisi õunu.

Tegin 1,5 klaasist jahust, poolest pakist võist ja poolest klaasist pruunist suhkrust riputise moodi puru; puhastasin plekkidest ja südametest-vartest oma kümmekond õuna ja lõikasin tükkideks; panin praeahju huugama ja umbes pool või natuke rohkem puru ahjupanni põhja; kloppisin 400-500 grammi rosinatega kohupiima 2 munaga segamini (kahvliga ja kausis) ja valasin sinna otsa; siis panin õunatükid selle otsa; kõige otsa ülejäänud puru. Panin 180 C ahju, kui selle peale uuesti süttinud tuli jälle ära kustus, keerasin vähemaks, kokku küpses mingi pool tundi ja tahenes seejärel jahtuvas ahjus.

Esialgu ehmusin, et sai liiga vähe magus – sest kuna kohupiim oli juba maitsestatud, polnud ma õuntele üldse suhkrut pannud. Aga kokku oli tglt paras ja konsistents oli eriti tore. Ainult puru oleks võinud vähem jahune olla, teinekord panen vähem jahu.

*

Enne vastlapäeva otsustasin oasupi teha, panin juba pühapäeva õhtul oad likku (põldoad). Ja tõin poest ühe lataka suitsuribi (seda kondiga ribi, mida suitsuraguu nime all väga odavalt müüakse, ma sain selle tüki 45 sendi eest).

Esmaspäeval puhastasin 2 suurt porgandit ja lõikasin viiludeks; panin kastruli kuumenevale pliidile ja sinna põhja umbes tl searasva (A. praetegemiste järelmõjuna on meil külmkapis hulgem väljasulanud searasva), kui see oli kenasti vedel, panin porgandid sinna mõõduka kuumusega hauduma ja asusin sibulat puhastama – puhastasin 3 väiksemat sibulat ja lõikasin viiludeks. Need kah kastrulisse, segasin läbi. Siis lõikasin ribid üksteise küljest lahti ning nende küljest ka suuremad lihatükid lahti. Need kah potti, segasin jälle läbi.

Siis loputasin oad läbi; sonkisin natuke porgandeid jm, tüdinesin ootamast ja valasin oad potti ning nii palju vett peale, et oleks korralikult kaetud. Ja keerasin kuumust juurde, et rutem keema läheks.

Samal ajal puhastasin 2 suurt kartulit ja lõikasin kuubikuteks. Kui vesi keema läks, viskasin kartulid hulka.

Ja siis lämisesin natuke internetis ja kui ma toitu uurima läksin, tuli välja, et kõik oli juba pehmeks keenud. Lisasin veidi provanssaali ürdisegu – sest see konkreetne variant, mis mul on, sisaldab vähemalt kaht ubadega väga hästi sobivat asja: piparrohtu ja aed-liivateed. Ning natuke puhast piparrohtu ka, mida mul enam peaaegu ei olegi.

Soola panin nüüd ka.

Ja kui leidsin, et nüüd on maitsed parajad, siis sõin. Hapukoort peale ja rukkileiba kõrvale.

A. oli järgmisel päeval (vastlapäeval, tähendab) samuti väga rahul.

Ja lõpuks tegin ka kukleid, korralikult ja eelkergitusega.

Tähendab, kõigepealt segasin pool pakki kuivpärmi veidi vähem kui poole klaasi suhkru ja poole Nopri totsiku vahukoorega (terve totsik oli 360 g); lisasin poolteist klaasi jahu, leidsin, et eelkergituse kohta paks nagu ja panin ka natuke vett.

Jätsin seisma ja käisin tegin nurga taga kruusaaugus paar kiiret liugu.

Kui tagasi olin – vähem kui poole tunni pärast – ei olnud see minu arust veel piisavalt kerkinud, nii et tegelesin väheke tööasjadega, tegin ühe väiksema etapi ära. Selle järel oli eelkergitus käima läinud; kloppisin lahti 1 muna, segasin taina hulka, siis lisasin natuke soola veel poolteist klaasi jahu; leidsin, et vedel ja ei saa sõtkuda, nii et panin natuke jahu veel. Ja pool pakki pehmet võid. Ja natuke kardemoni. Ja siis muudkui sõtkusin, sõtkusin ja sõtkusin, kuni tainas tõepoolest kausi küljest lahti tuli.

Tegin taina kausi sees palliks, katsin rätiga, ise läksin tööd tegema.

Jälle mingi etapp valmis, tulin vaatama; leidsin, et vähe on kerkinud, tõstsin kausi ahju otsa ja läksin pead pesema.

Pea pestud, läksin uurisin kaussi. Nüüd oli kerkinud küll, sõtkusin maha, panin ahju otsa tagasi ja läksin tagasi töö juurde.

Tegin veel jupi ära, tulin tagasi; nüüd oli kohe väga uljalt kerkinud, panin ahju sooja ja veeretasin ahjupanni peale kukleid. Kandilise panni peale tuli 12, osa tainast jäi üle, tegin ümmarguse koogivormi põhja veel 5 tükki.

Taina allasõtkumine mõjus peapesust karedaks-kuivaks muutunud kätele muide väga hästi.

Retsepti järgi oleks pidanud küpsetama 10-12 minutit, aga kuna esimene plaaditäis otsustas sõsarsaiadeks hakata, leidsin, et lasen kauem olla, sisuliselt oli see nagu üks suur sai ja ma ei tahtnud, et tooreks jääb. Nii et kui olin esimese 10 min. järel ahju vaadanud, piserdasin neile natuke vett peale (lootuses, et lähevad läikima) ja tegin nii paariminutiste intervallide järel veel 2 korda, siis võtsin välja ja sisse läks teine laar. Need paiknesid hõredamalt, nii et pääsesid vähema küpsetamisega.

Tulemus – ma arvan, et tainas oleks võinud olla vähem rasvainet, nii et vahukoor piima asemel oli ilmselt liialdus. Mitte et maitsest oleks tunda olnud, aga mulle oleks meeldinud, kui kohevam oleks tulnud. Nii, nagu nad olid, meenutasid nad konsistentsilt pigem ungari pogácsa‘t – mis on muidugi mõnus küpsetis, aga mitte vastlakukkel; ja korraliku pogácsa kohta olid nad jälle liiga vähe soolased (aga ma peaks proovima selle praeguse retsepti järgi pogácsa‘t teha, sest ma igatsen neid).

Aga moosi ja vahukoorega oli muidugi ikka tore süüa. Kuna konsistents oli selline tihkem, siis ma lõikasin nad lihtsalt pooleks ja tegin kummastki poolest moosi-vahukoore võileiva.