Kalasupp, makaronid ubadega, pikkpoiss/hakklihavorm

Kalasupp: ostsin värsket apteegitilli ja porrulauku. Sibulat, porgandit, varssellerit ja kartulit meil oli, kalakonserve ka. Tuli pähe idee vaadata sügavkülma, leidsin sealt lõhepea ja -uimed, mistap otsustasin keeta päris puljongi. Kuna ma ei teadnud, kui vana kalapea see oli, lasin ta kõigepealt soojaks ja nuusutasin. Normaalselt lõhnas, seega keetsin seda kõigepealt eraldi, korjasin koledama vahu ära; siis lisasin mitu juppi varssellerit, pool sibulat (koos koorega), apteegitilli- ja tilliseemneid ja kõik puitunud maitseainevarred, mille ma olin kapi peale klaasi sisse kogunud (maitsetaimede pehmed osad olid võileiva peale või salatitesse läinud).

Tõin kalapea keetmise ajal õuest mitmesugust rohelist (sedapuhku sain saagiks nõgest, naati ja estragoni), kitkusin pehmemad lehed küljest kohe eraldi kaussi, varred ja koledamad lehed viskasin samuti puljongiks keema. Selle keetmise ajal tükeldasin 2 porgandit, ülejäänud poole sibulast, apteegitilli, porrulaugu ja 3 kartulit ning hakkisin naadi- ja nõgeselehed nii peeneks, kui viitsisin.

Kui puljong oli omajagu keetnud, kurnasin ta läbi sõela teise potti. Sodiks keedetud maitsetaimed viskasin komposti, kalapea jätsin esialgu alles ja nokkisin sealt kalaliha tükikesi lahti, kuni ma köögivilju potti ajasin ja keetsin (järjekord: porgand; kui see uuesti keema tõusis, kartul; väikese viivituse järel apteegitill ja porrulauk, seejärel nõges ja naat).

Vahepeal õngitsesin potist kartuli- ja porganditükke välja ja maitsesin, kas hammas hakkab juba peale.

Kui tundus, et täitsa hakkab juba, siis lisasin 1 karbi omas mahlas heeringat, kalapea küljest lahtinokitud kalaliha, natuke kuivatatud leeskputke, natuke Tai kalakastet (sest miks mitte sellega kalasupile soolasust lisada, kui mul juba on) ja natuke pigistasin laimimahla (umbes 1 laimiveerandikust). Keerasin kuumuse ära, jätsin tühjakspigistatud laimikoore sinna sisse jääksoojuses tõmbama ja ootasin natuke. Õngitsesin laimikoore välja, lisasin tükikese võid. Serveerisin endale ja hakkisin garneeringuks estragoni peale.

Jäin rahule. Kui A. sõi, siis tema jäi ka rahule, paremini kui eelmine kord, ta ise arvas, et tänu rohkematele köögiviljadele, aga võib-olla luges ka korralik puljong.

Ma oleks tahtnud ka keedumuna lisada, aga alguses meil ei olnud muna. Teisel päeval tõinn, keetsin ja lisasingi, siis oli veel parem.

***
Kui see supp ükskord otsa sai, märkasin, et üks väga rohke kamaraga suitsupõsetükk on külmkappi seisma jäänud (seal oli ka pool kõrva küljes). Peaaegu ainult kamar oligi järel.

Hakkisin selle hästi peenelt ära, samuti 1 sibula ja 1 jämeda küüslauguküüne. Kuumutasin vokkpanni põhjas veidi õli ja panin kamara-sibula-küüslaugu madalas kuumuses kaane all praadima või õigemini õlis hauduma. Kui leidsin, et sibul on juba ilusti klaasjas, lisasin purgitäie musti ube (ca 400 g, vees, täitsa maitsestamata) ja sellesama purgi täie vett (mis sisaldas mõistagi oaleeme jääke) pluss veel natuke vett, sest ma tahtsin, et makaronid ära mahuks. Niipea, kui keema läks, lisasin mitu peotäit makarone (penne). Tükeldasin 5 suhteliselt suurt ploomtomatit ja lisasin ka need. Tõin õuest rohelist – seekord 1 oksa iisopit ja mitu oksa aed-liivteed, pudistasin lehed toidu sisse ja varred panin mõne tulevase tee või supi tarvis kapi peale klaasi. Kui makaronid tundusid valmis olevat, maitsestasin soola, musta pipra ja natukese oliiviõliga. Jäin toiduga väga rahule ja ka A. ei nurisenud.

***
Järgmiseks juhtus nii, et ostsin allahindlusest mõjutatuna pool kilo lihaveisehakkliha ja see tuli muidugi kähku ära teha (sest “parim enne”). Mõtlesin, et kastet ei viitsi, kotletti ammugi mitte. Siis meenus, et A. oli tööle minnes palunud mul varsti ahi kinni panna. Ahaa, järelikult on mul varsti küpsetamiskõlbulikud söed.
Mõeldud-tehtud: võtsin tüki jupi seismajäänud ciabatta‘t (see ei olnud eriti hea ciabatta, sellepärast ta seisma jäi), pudistasin peenemaks, valasin sortsu hapupiima pehmendamiseks peale. Puhastasin-hakkisin 1 sibula ja 4 pisikest plekilist õuna sinna otsa, mudisin saiapudi kätega peenemaks. Äkitselt tuli idee lisada ka hapukapsast – võtsin peotäie ja lõikasin natuke peenemaks, segasin sisse. Tõin õuest aed-liivateed, lisasin pudile selle lehed ja natuke köömneid. Lõin sinna lahti 1 kanamuna ja segasin hoogsalt ära. Nüüd lisasin hakkliha ja mudisin kõik suhteliselt ühtlaseks. Maitsestasin soolaga ja jahvatasin hoogsalt musta pipart juurde.

Määrisin ahjupoti võipaberiga üle ja mätsisin saadud taina sinna põhja pätsiks. Ruumi jäi üle, puhastasin kähku 4 kartulit (isegi ei koorinud üleni, ainult koledatest kohtadest), lõikasin paksudeks viiludeks ja paigutasin sinna ümber ja riputasin ettevaatlikult ka neile soola. Ja panin kaane peale, lükkasin poti ahju süte juurde ja panin ahju kinni.

Nii poolteist või kaks tundi hiljem uurisin asja, kartul oli täitsa pehmeks haudunud ja liha tundus samuti valmis olevat.
Mina läksin magama, kuigi uudishimu, kuidas hapukapsapikkpoiss maitseb, peaaegu ei lasknud. A. sõi kohe ja kiitis. Ma soojendasin endale järgmisel päeval ja jäin samuti rahule. Kõrvale tegin küpsepeedist ja hapukapsast salati (A. võttis endale lihtsalt värsket hapukapsast juurde).

Mul hakkab tekkima sarnane tunne, nagu onu Rogeril naatriumglutamaadi kohta (put MSG in everything, you’ll turn it better. You get a baby,  put MSG on baby, he’ll be better baby, smarter!), ainult et hapukapsa peale. Iial varem pole mul nii hea maitsega pikkpoissi ega kotletti tulnud. Kartulid olid ka jube maitsvaks läinud. Umami, ma ütlen.

Teinekord järsku segangi kartulitükid hakklihapudi sisse ja küpsetan kõik ühe vormina. Vaatame.

*

Magustoitu pole eriti viitsinud teha, ükspäev ostsin rosinasaia, lõikasin viiludeks, määrisin võid peale, segasin kähku kohupiima natukese kreeka jogurti ja meega (me pole ikka veel märganud suhkrut osta), pätsisin saiade peale, lõikasin kõige otsa õunaviile, puistasin kaneeli ning kohvikust kaasa haaratud suhkrutorukesest suhkrut peale ja küpsetasin kuumadeks võileibadeks. Kahjuks oli ahi veidi liiga kuum ja alt läksid veidi kõrbema, aga pealne tuli küll jube hea.

Toekad makaronid ja toekas kartuliroog

Esmaspäevast saadik olime oasuppi söönud, neljapäeval sai see viimaks otsa. Ma tulin trennist ja tahtsin midagi toekat ja kiiret; kapis oli suitsupõse jääke, vast mingi 100 g või 150 (oli vahepeal millalgi pekivõileibade isu olnud), A. oli millalgi sibulat toonud, muna oli ka.

Nii et panin ühe pliidiraua peale makaronivee (tibakese soolaga) üles, teisele pliidirauale panni (mis oli eelmisest suitsupõse-praadimisest juba rasvaga koos ja see rasv tundus hea maitsvat, nii et jätsin ta sinna praerasvaks), hakkisin 1 suure sibula, keerasin pannile ka tule alla ja viskasin sibulad pannile, isegi ootamata, et too kuumaks läheks (ma olen mitu korda niiviisi teinud, sibulate ega panniga pole sellest midagi halba sündinud); tükeldasin suitsupõse nii peeneks, kui viitsisin, viskasin samuti pannile. Varsti hakkas särisema, keerasin kuumuse üsna madalaks, panin kaane peale ja lasin haududa.

Kui makaronivesi keema läks, viskasin spiraalikujulised makaronid keema (mingi 2/3 poolekilosest pakist); vahepeal segasin pannil sibulasegu. Ootamise ajal tükeldasin natuke vanaksläinud (“parim enne” möödas) brõnsat – umbes 2 jämeda sõrme jämedust pulka, jällegi nii peeneks, kui viitsisin (riivida ei viitsinud). Kui makaronide ettenähtud keemisaeg hakkas lõpule lähenema, kloppisin kausis 2 muna pisikese purgitäie konservherneste (koos vedelikuga) ja brõnsaga lahti, osa herneid litsusin kahvliga katki.

Kurnasin makaronid ära, valasin pannile sibula-suitsupõse hulka, segasin ära ja keerasin tule täitsa maha.

Kloppisin munasegu veel korra läbi, valasin makaronidele peale ja segasin hoolega, et ta moodustaks pigem kastme kui omleti. Maitsestasin musta pipra, natukese piparrohu ja natukese aed-liivateega. Soola polnud enam vaja lisada, sest kuigi makaronid olin teinud pigem magedad, oli brõnsa päris soolane ja ka hernestes ja suitsupõses oli veidi soola.

*

Täna sain uue pangakaardi kätte (vahepeal unustasin masinasse), tähendab, mu käsutuses oli üle tüki aja veidi rohkem raha, läksin kohe linna peale laiama ja leidsin ökopoest täitsa mõistliku hinnaga ilusad apteegitillid. Kaks tükki tõin koju.

Kodus sirvisin itaalia retsepte, lõpuks tegin üht justkui sooja salatit.

Koorisin 4 kartulit ja lõikasin friikartuli moodi pulkadeks; A. tükeldas paar viilu (maitsestamata) peekonit samasugusteks ribadeks; panime liha pannile, lasime natuke praadida, siis lisasime kartulid.

Mina hõiskasin, et praekartulid pekiga – head lapsepõlvemälestused. A. krooksatas ja väitis, et “mul läks selle peale praegu kohe süda pahaks”.

Siis tükeldasin apteegitilli ribadeks ja panin kartulitele juurde praadima

A. riivis 3 porgandit ära.

Edasi kartul ja apteegitill muudkui praadisid ja mina segasin väikese kausi sees kastme.

Kastmesse läks 4 tl palsamiäädikat, 2 spl mett, 4 (õieti natuke vähem: ma vähendasin pekist väljasulanud rasva arvestades retseptis ette nähtud õlikogust) spl oliiviõli, 1 tl sinepit ja 1 tükeldatud küüslauguküüs. Ja soola ja pipart.

Kastmeteo vahepeal pöörasin pannil olevat mitu korda ümber ja kui hakkas valmis toidu nägu olema, keerasin tule alt ära (see pliit hoiab veel kaua rauda kuumana).

Viilutasin õhukeselt veel ühe suure sibulapooliku; siis lisasin riivporgandi ja sibula pannil olevale, segasin põgusalt läbi ja valasin kastme otsa. Nüüd oli pliit just parasjagu ära jahtunud, et see enam ei praeks.

Lasin natuke maitsel settida ja siis sõin. Soola tuli veidi veel lisada, sest kastmesse segatu osutus liiga väheseks. Õllega sobis toit hästi.

Märkused: originaalretsept nägi praetud kartuli ja apteegitilli juurde tglt ette kuumutamata porgandit-sibulat – ma lasin nad pannilt läbi ainult sellepärast, et oli selge, et A. hakkab seda toitu nagunii homme soojendama. Aga süües olid porgand ja sibul ikka mõnusalt ja parasjagu krõmpsuvad. Ma ise oleks tahtnud hoopis vähem läbiküpsenud apteegitilli. Seda toitu võib veel teha, aga siis lisan apteegitilli tunduvalt hiljem.

Ja teiseks panen ma teinekord vähem mett. Praegu sai minu maitse jaoks liiga magus, kuigi mu köögiviljakogused olid originaalretseptist palju suuremad ja kastmekogus sama.

(Jätan endale siia meelespeaks selle ung. k pogácsa-retsepti, äkki teen kunagi.)

Kanatoitude nädal oli. Põhjalikumalt: kanasupp ja kananass.

A. tõi poest 3 euro eest ühe kana.

Esimesel õhtul mäkerdas ta kanakoivad karripastaga kokku, lõikas kartulid paksudeks viiludeks ja küpsetas selle kõik ahjus ära. Mina tegin hiljem õunast, päevalilleseemnetest, juustust, küüslaugust ja majoneesist salati juurde.

Teisel päeval eraldas ta kana küljest filee ja pani kananassitoidu jaoks kõrvale, siis praadis endale kiirlõunaks kanatiibu ja kartulit, mina siis veel ei tahtnud, ta sõi kõik ise ära, pärast sõin mina hoopis üht allah. letist leitud kala, mille tähtaeg oli alles homme. (Oli väga hea kala, heigifilee juustukattega.)

Kõht kala täis, asusin ma kanarümbast suppi keetma. Õigemini, kõigepealt lugesin oma kala kõrvale tükk aega seda supiraamatut ja veel mitut raamatut ja internetti ja lõpuks mõtlesin ikka ise välja, kuidas teha (aga nii see mul tavaliselt käibki, raamatud on insipratsiooni jaoks, mitte täpse õpetuse saamiseks).

Tegin seekord suure hoolega, nii et see ei ole minu tavaline laisa inimese toit: kõigepealt panin rümba külma veega keema (viieliitrine pott sai umbes poole maani täis, vedelikku võis olla ligi 2 liitrit) ja korjasin pingsalt vahtu. Siis lasin nii veerand tundi keeda, kurnasin kogu kupatust, lammutasin kana laiali, katkusin sealt küljest nii palju liha ära, kui sain, panin liha ootele, valasin kurnatud puljongi potti tagasi, viskasin kondid sinna sisse tagasi ja hakkasin maitsevilju lisama.

Maitseviljadest: mul oli jupp aega dilemma, kas teha suppi (juur)selleriga, mille ma olin ekstra supi tarvis poest toonud, või apteegitilliga, millest mul ikka veel pool alles oli; pikkade kõhkluste järel otsustasin, et mõlemaga, sest apteegitill tuleb küll ära teha, aga temast üksi on liiga vähe. Loopisin apteegitilli kuivanumad ja puisemad osad kohe koos kontidega potti; lisaks neile ühe pooliku, samuti veidi kuivanud sibula koos koorega (ilusa värvi pärast), mitu pipratera (neist mõni selle eriliselt hea kollase pakiga pipra oma, mida Biomarket müüb – aga mitte kõik, ma läksin ihneks ja panin muist pipart ikka tavalist), näputäie apteegitilliseemneid, poolteist lehte loorberit ja ühe vürtsitera.

Tiksusin internetis, panin pesu pesema, puljong samal ajal muudkui kees ja kees. A. hakkis vahepeal telekavaatamise kõrvalt kaks hiidporgandit ja puhastas pool sellerijuurikat (see oli üks massiivne seller); ma hakkisin selle selleri, ühe ilusa sibula ja kõik apteegitilli ilusad krõmpsuvad osad. Pärast tuli meelde ja koorisin veel kaks kartulit, mille A. ära hakkis.

Kui enam ei viitsinud puljongi järel oodata ja maitseviljad nägid juba enam-vähem lahustunud välja, kurnasin puljongi uuesti ära. Nokkisin kontide küljest sellegi liha ära, mida nüüd pärast sellist keetmist kätte sai, ja panin ülejäänud keedulihaga samasse kaussi ootele; lödiks (ja maitsetuks) keenud maitseviljad-terad viskasin komposti; puljong läks potti tagasi, porgand sinna sisse keema. Kui oli keema tõusnud, läks ka seller, sibul ja kartul ja apteegitillipudemed sisse. Ja siis kees veel natuke, vbla veerand tundi.

Kui juurikad hakkasid pehmeks saama, lõikus A. supi sisse natuke seda rinnafileed, mille ta ise natuke aega tagasi eraldanud oli; kui see oli natuke keeda saanud, panin kogu selle puljongi tegemise käigu skontide küljest saadud kanaliha sisse. Kõige lõpuks lisasin natuke võid ja hakitud tilli.

Tuli väga peene maitsega supp.

*
Kananass käis nii.

Eile oli meil veel suppi süüa, aga et kogu ülejäänud filee ei jõuaks vahepeal pahaks minna, praadis A. selle tükkidena soola ja pipraga ära.

Täna hakkisime ingverit, vist 4 küüslauguküünt, ühe pooliku sibula (sest retsept ütles “väike sibul”) ja panime selle pannile praadima; siis panin ma kohe ka spagetivee üles. Mina inspekteerisin rohelisi sibulaid, viskasin koledad kohad minema ja separeerisin valge osa rohelisest; A. hakkis valge osa ära. Siis mökerdas A. tolle praetud kanaliha pannile ja lisas vist selles etapis ka natuke tärklist (tglt oleks seda pidanud juba enne liha praadimist tegema, aga ta alguses arvas, et meil ei ole tärklist). Segas ära. Viskas sinnasamma pannile ühe väikese purgitäie konservananassi, lasi natuke haududa ja viskas rohelise sibula valged jupid sinna juurde. Millalgi selles vahes läks spagetivesi keema ja ma panin sinna spagetid sisse. A. aga läks hakkis rohelise rohelise sibula (või kuidas selle kohta peaks ütlema). Lõpuks lisas pannile sojakastet ja pool hakitud rohelist sibulat. Siis me vaidlesime natuke aega, kas kaste on liiga paks või liiga vedel, mis päädis minu võiduga (st ma võtsin panni tulelt ära), A. kurnas spagetid ära ja võiski süüa, peale pudistasime seda rohelist sibulat, mis ei olnud veel toidu sisse läinud.

Pmst vastas see peaaegu täpselt ühele “Aasia köögi” raamatu (see on üks tore raamat) retseptile, ainult et retsepti järgi oleks liha tulnud praadida nii vahetult enne kõige muu tegemist, et ta poleks jõudnud vahepeal ära jahtuda. Ja sel juhul oleks liha läinud uuesti pannile kõige viimaste asjade hulgas, pärast ananassi lisamist. Teiseks see tärkliseasi – tglt oleks liha pidanud enne praadimist soola, pipra ja tärklisega segama, aga sellega läks, nagu läks. Hea toit tuli ikka.

Üks kevadine kalasalat

Üle tüki aja oli põhjust süüa teha (eile veel ei olnud, siis tegi A. kartuliputru). Eile olin leidnud “pehkinud puuviljade korvist”, nagu ep. seda kutsub, ühe suhteliselt viisaka apteegitilli ja mõtlesin sellega mingit kalatoitu teha. Mõtlesin, et suppi või kastet, aga täna leidsin sama sorti kastist suure hunniku veidi närbunud lehtedega, aga muidu ilusaid rediseid, 18 senti punt. Järelikult salat.

Keetsime kartuleid ja kui ma ei eksi, siis läks salatisse 2 keedukartulit (A. hakkis ja ma ei süvenenud, palju ta ära tükeldas ja palju homseks jättis); pool veel korra pooleks lõigatud ja siis õhukeselt viilutatud sibulat; üks punt rediseid (ja need lehed, mis olid ilusamad ja krõmpsud, läksid samuti sisse); pool väikest apteegitilli; karp konservskumbriat (seekord õlis, kõige õliga tükkis); maitsesin ja tahtsin krehvtisust juurde, niisiis otsisin külmkapist pooliku kapparipurgi ja õngitsesin sealt paar kahvlitäit salatisse; maitsesin ja tahtsin toitvust juurde ja lisasin paar spl majoneesi ja hästi natuke soola ka; maitsesin ja leidsin, et see salat tahab siiski ka midagi haput, ja nii läks sinna lõpuks ka üks väike veriapelsin (lõikusin sektorid peos väiksemateks juppideks).

Täitsa kena toit. Tuli küll veidi liiga palju, plaan oli teha nii, et üle ei jää, sest selline värskete asjadega salat ei seisa ju, aga nii umbes pool portsu jäi ikkagi üle.

Mulle meeldis sinna juurde süüa õhukesi näkileibu, A. eelistas tavalist rukkileiba.

(Magustoiduks ja vahepaladeks pistan muudkui moosi ja kreeka jogurtiga vahvleid, ma olen endale nähtavasti lemmikkoogi leiutanud, aga varsti peaks ise midagi küpsetama, A. teeb ka juba vihjeid.)

PS: täna tegin enam-vähem samasuguse salati, v.a paar muudatust: seekord oli kolm kartulit (eile ainult kaks); skumbria oli omas mahlas ja ma ei pannud seda mahla salatisse, sest see ei olnud sama maitsev kui eilse skumbria õli; apteegitilli, sibula ja apelsini jätsin ära, see-eest panin salatisse kaks muna; kastmesse läks majonees nagu eilegi, aga lisaks natuke valge veini äädikat (et ka seekord natuke happelisust oleks), tavalist rapsiõli ja sinepit. Ühesõnaga, põhikoostis: kolm kartulit, kaks muna, pool karpi skumbriat omas mahlas, punt rediseid; maitseained ja kaste: paar kahvlitäit kappareid, natuke soola, natuke sinepit, paar-kolm lusikatäit majoneesi, natuke valge veini äädikat ja sorts õli. Mulle maitses rohkem kui eilne. A. arust olid mõlemad head.

Magustoiduks tegin tavalist hapupiimakooki (vt siit postitusest viimast kooki), seekord läks sisse õunu (3 õuna), aga mitte rosinaid, peale läks natuke suhkrut, kaneeli ja seesamiseemneid.

Jälle kalakastmega nuudlid; ja läätsesupp.

Kuna ma tahtsin ühe pooliku kalakonservi (skumbria õlis) ära teha, siis tegin jälle neid kalaga nuudleid, ainult seekord olid pikad peenikesed munanuudlid, mitte spagetid. Teine erinevus oli see, et mul ei olnud värsket apteegitilli, vaid ainult seemned. Kolmas erinevus oli see, et lisaks poolikule õliga skumbriale läks pannile ka üks omas mahlas skumbria ja see oli õige otsus: taandas õliga konservipooliku rasvasuse kenasti ära.

Muidu jälle sama menetlus – pool veiniklaasi rosinaid täis ja valge vein peale; praadisin sibulat (seekord poolteist, et apteegitilli vähesust kompenseerida), apteegitilliseemneid ja päevalilleseemneid, hakkisin lisaks pannile pool värsket tšillikauna (sest mul oli meelest ära läinud, et ma hiljuti ostsin kuivatatuid, muidu poleks poest seda värsket kauna toonud). Panin nuudlivee üles, tsipa soola sisse. Siis tühjendasin pooliku konservi pannile, lükkasin kalatükid pannilabidaga väiksemaks, lisasin rosinad ja veini klaasi seest ja segasin. Kallasin tilga veini tühjaks saanud konservikarpi ja see loputis läks kah pannile. Tegin teise konservi lahti, algul panin pool sellest pannile, siis hakkasin mõtlema, et kui juba, siis juba, ja panin kõik ja loputasin ka seda karpi veiniga ja lasin kõike haududa. Soola vist ei olnudki vaja lisada, konservist tuli piisavalt. Kui nuudlid olid valmis, segasin sousti sisse.

Järgmisel päeval sõime lihtsalt ja vagalt hakklihakastmega tatart, mille valmistas hoopis A. Sibula-jahu-hapukoore-hakklihakaste, riivitud porgand salatiks kõrval. Maitses täitsa hea.

Eile hakkas mind vaevama, et poolik tšilli vedeleb ikka veel kapi peal ja tegin läätsesupi: panin potipõhja suitsupõsekribalatega kaks hakitud sibulat, neli hakitud küüslauguküünt, kolm viilutatud porgandit ja hakitud pooliku tšilli praadima, koos koriandri ja india köömnetega; hakkisin ühe suure kartuli kuubikuteks; lisasin potis olevale kõigepealt punet, siis umbes liitri vett, kartulikuubikud ja umbes kolmandiku või neljandiku läätsepakist (terve pakk oli poolekilone) ja panin ka ühe loorberilehe. Ajasin keema, keerasin tule väikeseks ja lasin veel jupp aega keeda, kuni kartul oli pehme ja läätsed enam-vähem ka. Siis lõikusin sinna viis soolast kuivatatud tomatit ribadeks (kääridega), pudistasin natuke piparrohtu ja lasin madalal kuumusel (nii et peaaegu ei keenud) maitsestuda; proovisin, leidsin, et soolased tomatid ei ole veel piisavalt soola andnud ja lisasin soola; siis tundus, et ka haput maitset on ikka puudu ja lisasin ühe seismajäänud poolmagusa gruusia veini põhja – see oli sellises olekus vein, et joomiseks oli juba liiga äädikane; üks retsept, millest ma inspireerusin (ei leia enam üles, lugesin veebist igasuguseid “carrot potato lentil soup”-otsinguga üles tulevaid retsepte), ütles, et “lisage punaveiniäädikat või punaveini”, nii et igal juhul oli adekvaatne. Ja vein mõjuski hästi, kaks kärbest ühe hoobiga – supp maitsvam ja ühest peaaegu tühjast pudelist lahti. Keerasin tule täitsa ära ja lasin natuke veel tõmmata. Pärast sõin hapukoorega ja oli päris hea, ainult kõhutuult tuli pärast palju. A. oli vist veel rohkem rahul – ta on ALATI rahul, kui suppi saab – ja pidas vajalikuks ära märkida, et “läätsed olid toredad”.

Spagetid kalakastmega

See on kah üks mu tavalistest kiirtoitudest. Prosta versioon algsest itaalia toidust, kus on muidugi värsked sardiinid – ma mõtlen küll, et kunagi peaks värske räimega tegema ja vaatama, kuidas on, aga neid ei ole alati seal ja sellisel kellaajal saada, nagu mul vaja.

Niisiis. Kõht oli poes tühi, nägin apteegitilli müügil, mõte läks spagettide peale. Leidsin apteegitillide hulgast ühe veidi vähem närtsinud eksemplari ja tõin koju (koos hunniku muude pipstükkidega, mida näljane inimene osturallile sattudes koju veab).

Kodus panin esimese asjana umbes pool veiniklaasi rosinaid täis ja valasin valget veini peale (üks Cortese, mis oli juba hiigla kaua külmkapis avatuna seisnud – ega me pühvlid ei ole, et veinipudel kohe tühjaks saaks, pealegi olin ma vahepeal haige ja ei tahtnud veini, eriti mitte valget -, oligi paras aeg ära lahendada). Hakkisin ühe suure sibula ja tolle peaaegu korraliku apteegitilli – rohelised õrnad lehekesed panin pärastseks kõrvale – ja panin natukese rapsiõli ja tilgakese oliiviõliga pannile hauduma, kaane peale ja läksin ise riideid vahetama.

Koduriided seljas, uurisin, mis pannil toimub, panin apteegitilliseemneid ja tšillihelbeid juurde ja üsna varsti ka päevalilleseemneid (itaallased ise paneks piiniaseemneid, aga kui neid meie poes kooritud peast müüakse, on nad pahatihti rääsunud ja siis saan ma selle mürgituse, mis paneb kõik asjad kibedalt maitsema). Panin spagetivee üles ja hautasin pannil olevat muudkui edasi, vahel segasin.

Kui spagetivesi oli peaaegu keema läinud, lisasin pannile need veinis ligunenud rosinad koos veiniga ja pool õliga kalakonservi – sedapuhku oli sardinella õlis, sellest sarjast, kus päevalillede pilt onn peal. Oleks pannud terve, aga ma läksin ihneks ja tahtsin, et ka homme oleks leiva peale kala panna, sest seekord õnnestus poest VÄGA maitsev kalakonserv saada. Peab seda päevalillede pildiga kala veel ostma, teaduse huvides, et välja selgitada, kas sama marki kala on alati sama maitsev või sõltub ikka partiist ka. Sonkisin kõike, mis panni peal oli, ühtlasemaks. Kuna kalakonserv oli seekord päris kõva kalasisaldusega ja vedelikku sealt eriti ei tulnud, vaatasin, et toit jääb kuivale ja lisasin pannile natuke veel veini.

Vesi läks keema, panin sinna soola ja spagetid sisse, nii umbes pool pakki oli.

Kui spagetid olid peaaegu valmis, keerasin kalaplöga alt tule ära ja pigistasin sinna otsa kuuendiku sidrunit, mis mul veel kapis oli. Siis segasin spagetid kalasegu sisse ja tilgutasin maitse pärast veel natuke oliiviõli (mm, see lõhnab nagu puuviljamahl, mida ta muidugi ongi). Ja hakkisin õrnad rohelised apteegitillilehed toidu peale. Ja siis oleks pidanud kohe sööma, aga mina loll läksin veel meilidele vastama, nii et jõudis ära jahtuda ja A. soojendas mulle uuesti üles. Õnneks maitses ka soojendatud peast päris hästi.

*
See toit on kõige ehtsam ugly food’i näide, mida ma tean – selles mõttes, et näeb just nimelt välja, nagu keegi oleks seda juba söönud. Aga mulle maitseb välimusest hoolimata see kaste alati, alati; A. on väikemas vaimustuses, sest talle ei meeldi eriti kalakonservid, aga ta andestab konservsuse, kuna selle toidu sees on kaks asja, mis tema arust iga toidu heaks teevad: esiteks tšilli, tähendab, toit on vürtsine; ja teiseks rosinad, sest talle meeldib, kui soolase toidu sees on midagi magusat.

Seekord oleks ehk võinud sidrunit rohkem olla. Ja tõtt-öelda kala ka. Ühesõnaga – kastet oleks võinud spagettidega võrreldes rohkem olla. Aga muidu oli ikka hea.