Toekad mitmepäeva toidud jaheda ilmaga

Mul vedeleb mustandites natuke märkmeid palava ilma toitudest, aga seda oleks praegu nagu taktitu postitada, kui õues on alla 12 kraadi ja sajab.

Esimene: köögivilja-panniroog hakklihaga.

Sest ökö-lihaveise hakkliha oli soodukaga saada ja seda müüakse poolekiloses pakis; “parim enne” hakkas kätte jõudma. Teiseks olin paar päeva varem keetnud söögiks lihtsalt niisama kartulit ja aedube (kauntega), osa oli üle jäänud.

Asjad läksid pannile tavalise toiduõliga praadima/hauduma sellises järjekorras: hakitud sibul; peenemalt hakitud suur küüslauguküüs; natuke tšillit; hakkliha; natuke garam masalat; porgandiviilud või -poolviilud, olenevalt porgandi jämedusest (porgandeid oli mingi paar-kolm); samasugused pastinaagiviilud (1 pastinaak); baklažaanikuubikud (1 baklažaan) kõige otsa, kaas peale ja hauduma, senikaua hakkisin 2 suvikõrvitsat samamoodi kuubikuteks. Segasin pannil oleva ära ja lisasin ka suvikõrvitsatükid, kaas uuesti peale.

Korjasin õuest umbrohtu (väiksemaid naate ja õrnemaid võilillelehti), paar vart aed-liivateed ja rääbakamad leeskputkevarred, mõlematel kitkusin lehed küljest toidu tarvis ja panin varred edaspidiseks kõrvale. Need lehed hakkisin koos naatide ja võililledega ära. Tükeldasin keedukartulid ja –aedoad, ühe suure värske tomati, segasin pannil oleva kraami ära ja panin viimaks kartulid-aedoad-tomati-rohelise kraami pannile. Seda lasin haududa ainult niikaua, kuni oli läbi soojenenud. Lõpuks viimistlesin soolaga ja oliiviõliga.

Tuli üpris maitsev, aga minu kõhu jaoks oli sellises kontsentratsioonis liha veidi liig, jõin pärast tublisti veini ja sõin õunu, et seedimine toibuks.

Teisel päeval pikendasin veel ühe tomatiga ja keetsin juurde neid aedube, mis olid viimati keetmata jäänud (paar peotäit). Minu jaoks muutus toit seepeale palju seeditavamaks, aga A. väitis, et eelmine päev oli parem. Sest tema jaoks tegi tomat vesiseks, tema poolest oleks võinud pigem kartuliga pikendada.

Teine: oahautis või paks supp.

Panin hakklihatoidu söömise viimase päeva õhtul põldoad likku, täpset kogust ei tea, kuivast peast oli alla poole kaheliitrise poti, leotatud peast tublisti üle poole.

Järgmisel päeval loputasin üle ja panin suurema kastruli sisse külma veega keema (vett oli silmaga vaadates ubade peal umbes sama paks kiht kui ube endid).

Kui oli mingi tunnike keenud ja hammas hakkas juba peale, aga keskelt oli veel veidi krõmpsum, võtsin kastruli ajutiselt kõrvale ja praadisin-hautasin pannil selliseid asju: 1 hakitud sibul, 1 hakitud küüslauguküüs, 2 viilutatud porgandit, 1 viilutatud pastinaak. 1 tl tšillihoidist (nagu mingi marinaadiga tehtud); natuke kollajuurt; näpuga tilli-, apteegitilli– ja koriandriseemneid ning köömneid juurde. Siis puhastasin ja tükeldasin veel 2 antoonovkat sinna pannile, segasin kõik ära ja lasin natuke tõmmata.

Võtsin nüüd panni tulelt, panin oakastruli tagasi kuumenema ja valasin kõik pannil oleva sinna sisse. Seepeale jäi toit justkui kuivale. Loputasin pannilt vähese veega ka leeme potti; võtsin ühe hea tšilliketšupi pära, mida muidu pudelist kätte ei saanud ja loputasin ka selle ubade juurde potti. Nüüd oli leeme kogus parajam.

Puhtalt maitse pärast lisasin tubli sortsu mingit barbecue-kastet, see oli tegelikult olnud mu algne idee: prooviks, kuidas selle suitsune maitse ubadega istub, eeldus oli, et hästi, sest suitsuribi ju sobib.

Keetsin, kuni ka juurikad päris pehmed olid, oad muidugi ka.

Tavalise soola asemel lisasin lõpuks Svani soola, mille sõbrad kunagi Gruusiast kaasa tõid, sest selle maitse tundus samuti sobivat; hakkisin pärast kuumuse mahakeeramist ka natuke naati-võilille, et oleks nagu värskemat kraami ka sees, ja seedimise hüvanguks veel näputäie piparrohtu ja teise näputäie itaalia ürdisegu.

Kokkuvõttes tuli väga hea, selline pruuni rikkaliku leemega. Ma võtsin kausis oliiviõli natuke juurde, A. vist ei võtnud sedagi. Mõlemad jäime rahule.

Aedoad küüslauguga

Panin vee veidikese soolaga keema, inspekteerisin aedube (kaunadega, tähendab), lõikasin sabad ära, kui neid oli; lõikasin oad pooleks ja kui vesi keema läks, panin potti. Keemise ajal hakkisin 1 jämeda küüslauguküüne ja tampisin ühe kuivanud valge leiva kannika puruks. Kui tundus, et oad valmis, kurnasin ära, panin pliidile panni, oliiviõli, sinna sisse küüslaugu; kui hakkas särisema ja lõhnama, lisasin saiapuru ja seejärel oad. Segasin ära, keerasin kuumuse maha. Tõin õuest maitsetaimi (aed-liivateed, peterselli, leeskputke), puistasin peale. Lisasin maitseks natuke võid. Taldrikus võtsin ka juustu peale ja salatiks natuke tomatit kõrvale. Imeline!

Kusjuures A., kes sõi natuke hiljem, ei tundnud isegi vajadust juustu peale panna, kiitis ikkagi.

Tikrikoogid

Esimese tegin selle vana Maire Suitsu retsepti ainetel, ainult et asendasin hapupiima kohupiimaga, sest mul oli tekkinud kohupiimapärasid.

Et siis korjasin supipurgitäie tikreid ja puhastasin ära; segasin pool klaasi suhkrut, klaasi jahu, pool tl soodat ja pool tl sidrunhapet (originaalis seda ei olnud, aga eeldasin, et kohupiim on hapupiimast vähem happeline), lisasin pool klaasi õli ja kokku umbes 4 spl kohupiima. Segasin ära ja mätsisin ahjupanni, puistasin veidi kardemoni, panin tikrid peale. Tainakausis segasin ca pool kl suhkrut, 4 spl võid (mis ei olnud sulavõi, sest ma ei viitsinud) ja pool kl kaerakliisid, näppisin segi, nagu teeksin riputist, ja ajasin koogi peale laiali. Küpsetasin 180 C juures, kuni oli pruun ja servad hakkasid lahti lööma (arvatavasti alla 30 minuti, mul küpsevad alati rutem ära kui retseptides).

Kõik kiitsid.

Umbes nädal aega hiljem avastasin, et mul on üks ürgvana kefiir, umbes pool pakki. Arvasin, et ta on pahaks läinud ja hakkasin teda komposterisse valama, aga selle käigus märkasin, et välja näeb ilus. Maitsesin ja tal polnud midagi viga peale selle, et ülihapu. Ühesõnaga hea koogimaterjal.

Otsisin retsepte, lõpuks võtsin selle punasõstra-mannakoogi retsepti, sest see tundus olevat hea hapupiimamahutavusega. Mul polnud küll mannat, aga mõtlesin, et kaerakliid ajavad sama asja ära. Sama lugu hapukoore vs. hapupiimaga.

Kuna ma tahtsin teha ahjupannil, mitte koogivormis, võtsin veidi suuremad kogused: kloppisin 4 muna suhkru jms magusate asjadega lahti (mul ei olnud 400 ml suhkrut, niisiis panin selle 1 klaasi, mis mul veel oli pluss natuke roosisiirupit ja natuke mett); lisasin 400 ml kaerakliisid ja oma hapupiima (mida oligi umbes täpselt 400 ml). Kuna hapupiim on vedelam ja käitub teisiti, otsustasin lisada ka soodat, segasin selle 6-7 tl nisujahuga ära ja segasin tainasse, lõpuks puistasin ka paar peotäit rosinaid tikrite happesuse tasakaalustamiseks. Määrisin ahjupanni, kummutasin taina sinna sisse, puistasin kardemoni peale, loopisin tikrid peale, puistasin selle kõik kohviku-suhkrutorukesest üle ja panin 180 C ahju, mille keerasin varsti 170 peale. Enne retseptis ette nähtud 40 min küpsemisaja lõppu keerasin kuumuse hoopis maha ja jätsin niisama tiksuma.

Tuli igavesti palju kooki, U. ja A. olid ikka rahul, minu arust oli eelmine kook parem.