Variatsioone peedile

Piinlik tunnistadagi, aga vahepeal käis elu jälle A. küpsetatud prae peal, mida me sõime eri lisanditega – tema tatraga, mina õunasalatiga. Seekord oli tükk vähemalt väiksem, nii et paari päevaga hakkas juba otsakorrale jõudma.

Peete küpsetas ta ka.

Teise päeva õhtul käis Taliesin külas, A. oli juba tatraga liha söönud ja mina tegin kiirsalati: tükeldasin natuke liha, mitu õuna (antoonovkat), võtsin posu hapukapsast, lõikasin natuke peenemaks, ühe küpsepeedi tükkideks, ja segasin kõik sealsamas suure taldriku peal natukese majoneesiga ära, osa tõstsin Taliesinile.

Tema oli üllatunud, et nii hästi maitseb.

*

Täna mõtlesin algul peedirisotot teha, aga mul ei olnud ühtki päris hästi sobivat riisi – üks oli sushiriis, millest kahtlustasin, et see kleebib pigem kokku, kui moodustab ilusa kreemja pudru, ja teine oli riso originario, mille kohta selgus pärast pakendi – ja interneti – lugemist sama lugu – et võtab palju vedelikku sisse, kleebib hästi kokku ja kõrbeb eriti hästi põhja, mistõttu seda on mõistlik kasutada pigem supi sees – või siis, kui tahetaksegi, et hästi kleebiks, nt riisikooki või -kroketeid tehes. Põhjakõrbevat risotot ei tahtnud ma teha ja otsustasin, et võtan parem tatra, see sobib peediga nagunii hästi. Mis see siis nüüd tulebki, sarrasinotto?

A. viimasest kanaküpsetamisest oli veel ka puljongikallerdist üle; ja kui mul vahepeal korraks natuke raha oli, olin suures joovastuses kassi poe allahindlusletist natuke pehmet kitsejuustu ostnud.

Pärast trenni jaksasin mina esialgu ainult lamada; A. puhastas ja hakkis paar-kolm sibulat (kui ma soostusin talle defineerima, mida ma mõtlen “hakitud sibula” all) ja riivis ühe küpsepeedi ära.

Mina ajasin siis ennast üles, panin kastruli sooja, poti põhja tilga õli, natuke kanaküpsetamisest jäänud rasva, natuke ühest A. seapraest tekkinud rasva ja natuke võid ka – ja panin sibula praadima. Tule keerasin siis väiksemaks.

Ja panin veekeedukannuga natuke vett keeta, et kanakallerdisest puljongit sulatada.

Kui sibul oli juba klaasjas, panin ka tatart sinna juurde praadima – võis olla mingi veerand kilo või kolmandik.

Vesi läks keema, valasin vee kallerdisele otsa (vbla pool liitrit).

Puhastasin kiiresti veel kaks küüslauguküünt ja hakkisin sibula-tatra otsa, segasin veel natuke ja valasin peale ühe vana-aastaõhtust seisma jäänud šampusepõhja.

Segasin ja lasin keeda; kui enam väga ei ujunud, panin paar kulbitäit puljongit ja segasin veel.

Kui jälle enam väga ei ujunud, panin kõik puljongi ära, lisasin soola (see puljong ei olnud eriti soolane), segasin ja lasin ilma kaaneta keeda.

Kui hakkas tahenema, maitsesin: veidi kõva oli, niisiis sortsasin veel õige natuke kuuma vett juurde ja panin kaane peale, las haudub.

Kui leidsin, et pehme küll, keerasin kuumuse ära, jätsin jääksoojusega hauduma ja segasin riivpeedi juurde. Maitseks panin natuke provanssaali ürdisegu, siis leidsin, et mingit sooja maitset on ikka ka vaja – ja natuke soola veel, sest kui enne oli paras olnud, siis nüüd lõi peet jälle magusama poole kaldu – mõtlesin, et kui fusion, siis fusion ja raputasin natuke tandoori masalat ka. Ja paar tilka palsamiäädikat.

Nüüd läks päris heaks; segasin umbes 50 g kitsejuustu veel hulka ja siis oligi valmis.

Vahetult enne söömist nühkisin natuke kuivatatud mündilehti puruks ja puistasin sisse.

Kokkuvõttes oli igati rahuloldav puder. Trennist tulles oli kõht midagi jauranud, aga selle toidu peale jättis jauramise järele.

Kerge tatra-kanatoit ja selle pikendamine; väga sarnane makaronitoit

Ma ei ole ammu bloginud, sest A. küpsetas vahepeal jälle kana ja kuna me ei ole väga suured lihasööjad, jagub sellest kauaks – ikka tatart või spagette vms kõrvale ja läheb. Või lihtsalt õunasalatit. Pmst sööme me üht kana umbes nädal aega.

Aga ühel päeval tahtsin ma midagi soojemat ja panin pannile natuke sibulat, lasin klaasjaks, lisasin tatra, lasin natuke praadida, siis lisasin vett ja soola, nagu teeks tatraputru; ja kui puder oli enam-vähem valmis, lisasin natuke kanaprae liha.

Leidsin, et tahan oma toidu sisse veel rohkem midagi taimset ja tegin kähku õunasalati kõrvale (lihtsalt õuntest, natuke majoneesi peale).

Seda jäi ka A.-le järgmiseks päevaks ja isegi siis jäi natuke üle.

Lõpuks tegin ma ühest suuremast porgandist õhukesi viile, korjasin selle tatratoidu pannilt ära ja praadisin-hautasin pannil õlis sibulat, küüslauku ja porgandit. Kui leidsin, et nüüd on nad sellised, et minu poolest on paras süüa, lisasin tatra-kanasegu, panin tilga vett juurde, et tatra kuivamist tasakaalustada, ja lasin natuke keeda.

Vat nüüd maitses väga hästi ka ilma salatita.

*

Järgmisel päeval hakkasin mõtlema, et peaks sellest kanalihast ikka veel midagi tegema. Risoto ei tundunud seekord isuäratav, mõnusam tundus teha koorene kana-köögiviljakaste (koort mul küll ei olnud, aga see-eest oli võid, sinihallitusjuustu ja natuke türgi jogurtit) ja süüa koos mingite tugevama tekstuuriga makaronidega. Valisin allahindlusega ostetud orechiette (igavesti peened, osa on spinatiga, osa porgandiga, ilusad värvilised, aga täie raha eest poleks raatsinud osta).

Pannile panin sibulat, küüslauku ja porgandit ning hautasin õli ning tükikese võiga; kõrvalrauale panin makaronivee tiba soolaga üles ja kui keema läks, makaronid sisse.
Lisasin pannil olevale kraamile natuke vett ja natuke türgi jogurtit, segasin hoolega, et tuleks ilus koorene.

Kui kaste oli ühtlane, lisasin sortsu valget veini; mõtlesin, leidsin, et midagi veel võiks olla ja üldse rohkem, ja lisasin purgi kõrvitsa-küüslaugupüreed.

Kui makaronid olid valmis, keerasin pannil tule alt ära, kurnasin makaronid; siis lisasin kastmele sinihallitusjuustu ja segasin suure hoolega.

Kõige lõpuks segasin makaronid kastme sisse.

Ja alles pärast söömist tuli meelde, et plaan oli ju teha kanaga kaste. Et kanaliha ära kasutada.

Selle vea parandasin alles järgmisel päeval – A. oli seda toitu oma lõunaks juba soojendanud, aga mulle jäi kah üle ja mina sõin siis kanalihaga.

Mida on nüüd ikka veel üle, aga kui me teda võileiva peal ära ei söö, siis äkki teeb mingit salatit.

*

Ühe hapupiima-õunakoogi tegin jälle ka (pool klaasi suhkrut 150 g või ja õli seguga ühtlaseks, õunu sisse, kaneeli ja nelki, klaas hapupiima, 1 2/3 klaasi jahu, kuhu on 1 tl soodat segatud, natuke rosinaid ka; enne küpsetamist puistan kaneeli, seesamiseemneid ja 1 tl suhkrut peale, sest pealepuistatud suhkur on palju maitsvam kui koogitaina sisse pandud suhkur), tavaline värk, midagi uut pole aru anda, peale selle, et lisasin seekord kaneeli ja nelgi hulka ka apelsinikoort.

Ja olen avastanud, et neid häid ja odavaid ökoapelsine saab ilma koorimata viiludena võileiva peale panna nagu tomatit, sest neil on õhuke ja päris maitsev koor (eriti mulle, kes ma armastan mõrusid maitseid).

Kiire hapukapsahautis/-supp

Seekord tegingi enam-vähem “Baieri hapukapsasalatit”, aga laisemal moel ja porgandiga. Retsept tahab, et kapsast hautataks puljongis eraldi ja sibulat-suitsusealiha praetaks eraldi. Ma alustasin sellest, et praadisin pannil (sest selle peal oli samal hommikul peekonit praetud ja kesse rasva raisku laseb) sibulat (2, hakitud) ja porgandit (2, viiludeks lõigatud) ja köömneid, siis lisasin natuke suitsuliha; siis lõikusin paraja posu hapukapsast natuke peenemaks ja lisasin pannile; ajasin veekeedukannuga natuke vett soojaks (mingi pool liitrikest) ja valasin pannile, kui keema läks, lisasin sinna A. vana-aasta seapraeteost jäänud praeleemekallerdise (pmst jälle üks väga redutseeritud puljong); ühe kuuma vee tilgakese jätsin selleks, et puljongikausist kõik söödavad osad kätte saada ja samuti pannile valada.

Ja siis lasin haududa. Välja kukkus pigem supp kui hautis, maitses hästi; A. ei kaevanud seekord, et soolane, ju siis porgandid-sibulad aitasid kapsa, liha ja puljongi loomuliku soolasuse ära tasakaalustada.

*

Olgu vahepeal ära märgitud ka see, et üritasin teha kunagise mustsõstrakoogi ainetel (siin postituses viimane retsept) õunakooki – taina ja kohupiimasegu tegin samamoodi – tsiteerides iseennast “tainasse 1 muna, 0,5 kl suhkrut – kausi sees puulusikaga vahtu; siis sinna juurde kõigepealt 1 kl jahu (sest jahu on vähese vedelikuga lihtsam niimoodi ära segada, et klimpi ei jää) pluss veel 1/2 kl jahu, mille sisse ma olin ära seganud veidi alla 1 tl sooda ja umbes veerand tl sidrunhapet (segi uhmerdatult) – ja siis valasin veidi üle poole klaasi rjaženkat täis ning täitsin ülejäänud klaasi õliga – ning segasin ka selle taina hulka,” põhi läks eelküpsetamisele, selle ajal “lahutasin 2 muna (valged mikserdamisnõusse, kollased samasse kaussi, mis oli veel koogipõhja tegemisest tainaga koos), ajasin munakollased…” seekord veidi vähem kui poole klaasi suhkruga vahtu, tühjendasin sinna otsa kaks pakki Otto kohupiima, ühe vahukoorepära ja 1,5 spl tärklist ja ajasin õunatükkidega segamini, lõpuks ajasin munavalged vahtu ja segasin tainasse ning siis panin selle segu põhja peale ja küpsetasin edasi. Aga esiteks pingutasin seekord rohkem, et Eveliisi retseptis nimetatud küpsetamisaeg täis tuleks, tähendab, keerasin kuumuse madalamaks – ja nii õnnestus küll kauem küpsetada, ilma et kõrbema läheks; ja teiseks taipasin alles küpsetades, et unustasin täidisesse mingit hapupiimalist panna, aga mõtlesin, et see ei loe, sest ma olin ju vahukoort pannud. Igatahes ei tulnud nii mahlane kui eelmine variant ja ma ei usu, et asi on ainult mustsõstarde ja õunte erinevuses. Oleks võinud isegi taibata, et plaadikoogina vormistatud kook ei taha nii pikka küpsemist – eriti kui ma ühe vedela komponendi panemata unustan.

Ära me ta sõime, aga kaugeltki mitte sellise tempoga nagu suvise mustsõstraversiooni.

Kah niivõrd-kuivõrd ülejäägitoit: kanapraejäägitoidud. Ja makrasalat.

A. majandas vahepeal kanapraega edasi, kui me olime seda juba paar päeva söönud: tal on nüüd mood võetud kanaprae jääkidest suppi teha. Hakkis sibula või paar, viilutas porgandi või paar, praadis-hautas neid natuke aega kastruli põhjas, siis lisas vett. Kui keema läks, pani sinna kuubikuteks lõigutud kartulit ja kanaprae küpsetamise järel kõrvale pandud praeleeme, mis oli parajaks puljongisüldiks tardunud; kui köögiviljad olid pehmed, lisas tükeldatud kanaliha. Päris hea oli.

Kõige viimased lihakribalad, mille ta oli supi sisse panemata jätnud, sõin lõpuks mina ära – lasin panni pealt koos paari sepikutükiga läbi, tükeldasin mitu õuna, segasin õunad liha ja praesepikuga ära, lörtsasin veidi majoneesi peale, nimetasin selle salatiks ja sõin ära. Pehmemad kondid, krõmpsluud jne läksid kassile.

*

Kohe pärast pühi olin allahindlusega lumekrabipulki ostnud ja pühadest oli veel riisikujulisi makarone ja 1 pikk kurk järel. Nii et kui üle tüki aja tekkis söögitegemise vajadus, siis tegin sellise salati:

keetsin need makaronid ära (neid oli vast kolmandik või veerand poolekilosest pakist järel); koorisin-tükeldasin kaks apelsini; tükeldasin pool pikka kurki; hakkisin väikese jupikese ingverit peeneks; segasin selle kõik makaronidega ja tükeldasin 2 väikest pakki lumekrabipulki otsa. Kastmeks läks majonees ja näputäis provanssaali ürdisegu.

Ülejäägitoidud pärast pühi

Sellest, et kõigepealt soojendasin ma seesamiseemnetega porgandisalati pooleli jäänud tatra-õunasalatiga üles pannil, mis oli maitsva vürtsise kanamarinaadiga koos, kirjutasin ma juba uusaastaöö toitude postituses. (Nämm.)
Sellest, et ma pikendasin peo ajaks pigem lisandiks mõeldud peedi-kartuli-porgandi-munasalatit konservherneste, heeringa, värske hapukapsa, majoneesi, maitsestamata jogurti ja sibulaga, nii et sellest sai iseseisev salat, kirjutasin ka. Seda sõime 2. ja 3. jaanuaril. Mina lõikasin sellele vahepeal juurde ka vanast aastast jäänud A. küpsetatud praadi, A. ise enam ei julgenud, kuigi minu arust oli maitse tiptop.

4. jaanuaril läksin ma murelikuks, et esiteks: mis saab sellest detsembri lõpul ostetud hapukapsast, mis loomulikult kõik peedisalatisse ära ei läinud?
Tõin poest üle läheneva kuupäevaga ja alla hinnatud väikese suitsulihatüki ja sibulat, et teha leedukate Kööginurga retsepti järgi nn Baieri hapukapsasalatit, mis on tglt kiire hautis (hapukapsale puljong peale ja hautada mingi 20 minutit, suitsuliha praadida sibulaga, siis segada kõik omavahel ära).
Kodus meenus aga veel üks mure: mis saab salatist ülejäänud konservhernestest?

Guugeldasin, kas keegi on juba teinud hernestega hapukapsasuppi ja kuidas oli; leidsin oma rahuldustundeks, et keegi oligi (küll külmutatud hernestest) ja kiitis, kommentaatorid ka. Kiidusõnad olid sageli küll rubriigist “kes oleks selle peale tulnud, et hapukapsast supi sisse panna? milline geniaalne mõte!” Oh neid välismaalasi küll.

Siis meenus, et trupi jõulupeost oli ka lillkapsatükke üle jäänud. Need olid veel korras, kuigi lõikepindadelt tumedaks tõmmanud. Lõikasin lõikepinnad ära.

Porgandit olid lahked külalised vana-aastaõhtuks kaasa toonud, kohe varudega.

Supi tegin seega nii: kõigepealt praadisin potipõhjas hakitud sibulat (1) ja viilutatud porgandit (kah 1, hästi pikk), pudistasin veidi köömneid ja koriandrit juurde. Tükeldasin tolle suitsulihatüki sinna juurde. Võtsin poti, milles ma olin maksa hautanud ja kus oli enam-vähem glasuuriks tardunud marinaad (soja, heeres ja vürtsid pluss maksast väljahaudunud mahlad, sisuliselt üliredutseeritud puljong, peaaegu puljongipulber) alles, lisasin sellele kruusitäie vett ja leotasin natuke; siis kurnasin läbi jõhvsõela maitseained välja ja valasin selle vedeliku puljongiks potti teiste asjade otsa. Lõikasin hapukapsast (kogus: umbes pool selle väikese pangekese täit, millega teda poes müüakse) peenemaks, panin selle potti ja loputasin veel paari kruusitäie veega hapukapsapange – see läks samuti supivedelikuks. Kui keema läks, lisasin lillkapsatükid. Lõpuks pudistasin natuke provanssaali ürdisegu juurde, igasugused liivateed ja majoraanid võiks kapsaga ju sobida.

Ja siis sõin. Mulle maitses hirmsasti, näiteks kaks väga erinevat kapsast sobisid väga hästi – lillkapsa mahedus tasakaalustas hapukapsa vängust. A. kaebas, et soolane, võib-olla oli asi selles, et ma kiirustasin söömisega ja magedad komponendid (porgand ja lillkapsas) ei jõudnud hapukapsast, suitsulihast ja sojamarinaadist puljongisse tulnud soola endasse võtta ja maitse polnud veel ühtlustunud. Aga ma pole ehk õige hindaja, kas see asi paranes järgmistel päevadel või olekski pidanud tasakaalustamiseks rohkem porgandit panema, sest mulle maitses nagunii kohe. Rukkileiba sõime kõrvale.

5. jaanuaril sõime samuti seda suppi.

6. jaanuari õhtuks tegin ma vahepeal kõrvitsapirukat (toorjuustu ülejääkidest) ja oahautist, millest ma tegin eraldi postituse; 7. jaanuaril lahendas A. oahautise ülejääke ja mina lõpetasin supi ära (lisaks muudele headele omadustele tuli välja, et see supp ka seisab hästi).

*

Ja siis avastasin, et need keedupeedid, mis ei olnud vana-aasta õhtul salatisse mahtunud, olid koore pealt hallitama läinud; ja et vana aasta lõpul ostetud verikäkil on “parim enne” juba eile ära olnud.

Koorisin peedid ära ja inspekteerisin – hallitus ei olnud läbi koore sisse jõudnud, aga peedid ise osutusid üllatavalt vintskeks, ilmselt olid need, mis olid keedes kõige peal olnud ja veidi veest välja jäänud – ma keerasin neid keemise ajal, aga ju siis ei piisanud.

Praadisin ühe panni peal verikäki viiludena ära; siis panin samale pliidirauale teise panni, tiba õli pannile, lõikasin ka peedid viiludeks ja praadisin. Üritasin praadida nagu šnitsleid, st ilusti ümber keerata, aga tükid olid veidi liiga väikesed, nii et lõpuks ikka lihtsalt segasin.

Lisasin praadimise ajal ka köömneid ja koriandrit. Kui leidsin, et on juba praadinud küll, piserdasin palsamiäädikat peale; natuke provanssaali maitseainet ja kuna ma tahtsin natuke sooje vürtse ka, siis ka garam masalat (pmst tahtsin ma eelkõige nelki ja kaneeli panna, aga ei viitsinud nelki uhmerdada ja muud garam masala komponendid olid kõik sellised, et võiks sobida küll). Natuke pruuni siirupit sortsasin ka.

Ja siis oligi selline toit, et võtsin ühe taldriku peale verikäkiviile ja peeti ja sõin. Algul valasin taldrikule ka väikese loigukese rjaženkat, et verikäkitükke selle sisse kasta, aga kui see otsa sai, leidsin, et see ei anna midagi olulist juurde, ja sõin niisama edasi.

No ja kõige sellega saidki ülejäägid enam-vähem otsa (hapukoort ja majoneesi on siiani, aga need ei lähe vast nii ruttu käest ära).

Nüüd vahepeal polegi mul eriti söögitegemisest kirjutada olnud, sest süüa on teinud A.: kõigepealt pannkooke ja seejärel tegi ta ahju kütmise kõrvalt järjekordse kanaprae. Seda sööme kindlasti veel mitu päeva (esimesel päeval: porgandisalati ja tatraga).

Kolmekuningapäeva oapada ja oapresidendi valimise kook; ja üks juhuslik kõrvitsapirukas.

Noh, kui ma niiviisi jätkan, siis jõuan millalgi lausa olevikku välja.

*
Ka see on mõnes mõttes korduspostitus, sest oapada ja oakuningakooki teen ma igal aastal (vt pühadetoitude postituse allotsast), aga väikeste variatsioonidega olenevalt sellest, mis toiduaineid ja tuju mul on.

Seekord jaoks panin oapaja jaoks eelmisel õhtul likku suure kohvikruusitäie kuivatatud põldube ja herneid. Herned olid rohelised, tähendab, kestaga. Lisaks peotäie riisi (sushiriis, sest seda mul parajasti oli).

Järgmisel päeval loputasin seda segu natuke sõela peal, toimetasin kastrulisse, valasin ligi liitri külma vett peale ja keerasin tule alla.

Ise puhastasin 1 suure sibula ja 2 porgandit, sibula hakkisin, porgandi lõikasin viiludeks ja viskasin potti muu kraami hulka.

Kui korralikult kees, lisasin umbes peotäie tatart.

Tükeldasin sinna sisse kääridega 1 tšillikauna ja hakkisin (sedapuhku noaga) 2 jämedat küüslauguküünt. Nii peeneks kui viitsisin, aga võis arvestada, et nagunii keeb küüslauk seal sees laiali.

Lisasin ühe ketšupipära (koos ketšupipudeli loputusveega) ja sortsu pruuni siirupit; uhmerdasin 5 vürtsitera, 5 või 6 nelgitera ja lisasin samuti potti. Jahvatasin musta pipart ka ja lisasin juba valmisjahvatatud ingverit.

Aeg-ajalt segasin ja kontrollisin, ega põhja ei hakka (see toit kahjuks alati natuke hakkab – ei kõrbe, aga põhjast ei tule kõik lihtsalt lahti).

Kui hakkas pehmeks saama, kaapisin sinna noaga natuke muskaatpähkli küljest; lisasin tublisti kaneeli, natuke aed-liivateed, maitse järgi soola ja natuke provanssaali ürdisegu ka, sest seal oli piparrohtu, mida mul puhtal kujul praegu ei ole, aga ma tahan ubadele piparrohtu.

Kõik sõid ja kiitsid. Perekond R. oli toonud mitut eri sorti värsket krõbedat nisuleiba, mis kulus siia toidu juurde väga ära. Joodi üllatavalt vähe punast veini (meid oli 7 täiskasvanut ja pudel jäi pooleli), aga päris palju tomatimahla (erinevalt tavalisest joodi tomatimahla kann tühjaks ja õunamahla kann ainult poole peale). Aga noh, tomat sobibki ubadega hästi.

Muide, need rohelist värvi kuivatatud herned olid hea valik (poes olin mõelnud lihtsalt, et kui on valida Leedu ja Eesti herneste vahel, võtan kohalikuma) – nad läksid keedes nii heaks ja ilusaks! nagu värsked herned!

*

Oakuninga koogiks tegin peaaegu tavalist hapupiimakooki: vahustasin umbes 100 g pehmet võid poole klaasi suhkruga, lisasin veel umbes 50 g õli ja ajasin ka selle sinna segamini; siis uhmerdasin veidi nelki ja kuivatatud apelsinikoori, siis palusin KL-l jätkata, kes uhmerdas selle nii peeneks puruks, nagu mina ei oleks iial viitsinud. (Uhmerdamiseks tuli meil veel see hea idee, et lisasime poole pealt 1 tl soodat, mis on nagunii igaks petteks hea läbi nühkida – ma usun, et sooda aitas maitseaineid peenemaks saada.)

Panin ahju huugama (esialgu 180 C näidu peale).

Segasin tainasse 1 kl jahu ja 1 kl hapupiima (osalt kreeka jogurti pära, osalt rjaženka); kui see oli segamini, siis veel umbes 2/3 klaasi jahu, millele segasime otse klaasis vürtsi-soodasegu sisse. Ja kaneeli!

Määrisin rõngasvormi võipaberiga üle, pudistasin põhja natuke kaerakliisid (riivsaia ega mannat ei olnud), siis teisaldasime taina vormi, pistsime kuivatatud oa sügavale sisse ja panime küpsema; kui kuumenemist näitav tuli oli ära kustunud, keerasin heaga temperatuurinupu 160 peale.

Mingi 10 minuti pärast pöörasin kooki ahjus ja panin temperatuurinupu 140 peale.

Kokku küpses vist mingi pool tunnikest, vahepeal käisin piilumas (ja grilltikuga sorkimas, et kas on juba küps) ja lõpuks läks ikkagi pealt natuke tumedaks. Aga maitset see ei rikkunud, ilmselt kerge kõrbemine sobib selliste piparkoogimaitsetega.

Oakuningakspresidendiks osutus valituks Viplala. Kui president ei peaks oma valitsusaja vältel täisikka jõudma (mis on ebatõenäoline), siis täidavad tema administratiivseid kohustusi regendid.

*

Juhtumisi tegin justkui selle peo jaoks eelmisel õhtul ka ühe kõrvitsapiruka, sest mul oli vaja kaks seismajäänud toorjuustu ära lahendada.

Kõigepealt tegin lihtsa kaerahelbemuretaina (siis ei olnud mul ikka veel jahu) 100 grammist külmast võist, 3 klaasist kaerahelvestest, hästi natukesest soolast ja umbes spl veest. Nii: hakkisin või kaussi kaerahelveste otsa, hakkisin veel hullunult kausis noaga ringi, lõpuks lisasin soola ja vee ning mätsisin veel näppudega, kuni ühte tükki jäi. Siis mätsisin selle ahjupanni põhjale + natuke külgedele ning jätsin külma sahvrisse seisma ja läksin tööd tegema. Kaussi ära ei pesnud

Pärast panin praeahju 180 C pügala peale kuumenema, ise tegin täidise: kloppisin selles kaerahelbeses kausis 3 muna kahvliga lahti, lisasin kokku umbes 400 g maitsestamata toorjuustu (2 poolikust pakist, mis ähvardasid käest ära minna, ei tea, kuidas meil niiviisi juhtus) ja nühkisin puuspaatliga hoolega segamini, siis lisasin 1 umbes 250 ml purgitäie küüslauguga kõrvitsapüreed (kus on veel midagi hapukat ja võib-olla ka veidi tšillit, igatahes on see üsna tugeva maitsega, aga täpselt ma ei tea – vbla mõni neist retseptidest, kõik küüslaugu ja vürtsidega variandid tundusid päris usutavad, kunagi, kui A. ema hoidised otsa saavad, proovin need järele). Niipea, kui ahi oli kuum, pistsin panni koos pirukapõhjaga ahju, lasin mingi 8-10 minutit olla; siis võtsin välja, valasin täidise peale, keerasin kuumuse 160 peale ja pistsin uuesti ahju. Vahepeal käisin piilumas, kas ikka taheneb ilusti. Kui ainult keskel oli veel niiske laik, keerasin kuumuse 140 peale ja kõige lõpuks, kui enam niiskeid laike polnud, aga kindluse mõttes tahtsin tahendada, keerasin kuumuse ära ja lasin jääksoojuses tiksuda.

Ma ise jäin täidisega rahule ja põhjaga mitte nii väga – kaerahelbed olid servade pealt kuidagi puised, mõtlesin, kas oleks saanud parem, kui oleks enne läbi praadinud – või eelküpsetamise pikema teinud, nii et ikka pruuniks, mitte lihtsalt tahedaks – aga külalised kiitsid ja nähtavasti mitte puhtast viisakusest, sest sellest pirukast jäi ainult 2 väikest tükki järele (kuigi isegi enne oapaja lauale toomist oli päris palju suupisteid, nt KL ja T. olid toonud mitut sorti juustu ja perekond R. tõi ka) ja needki tükid hävitas A. järgmisel päeval enne minu ärkamist.

Uusaastaöö toitude kiirülevaade

Vana-aastaõhtu toidud olid traditsioonilised, tähendab, enamjaolt nagu eelmisel aastal: marinaadis hautatud seamaks, “puuvillasalat”, pirni-juustusalat, vürtsine kana ja peedisalat. Ja üks kerge porgandisalat.

Maksamarinaad erines õrnalt eelmise aasta omast: seekord oli pool kl sojakastet (vbla veidi lahjemat, vbla kangemat kui mullu, sest osa sellest poolklaasist oli pudelipõhja siirupiks kuivanud sojakaste lahtileotamise tulemus), pool klaasi kuiva heerest (Fino, lähedal poes müüdi seda vahepeal väga meeldivas odavuses), 1 hakitud sibul, posu hakitud peterselli, paras jupp hakitud ingverijuurt ja kõik piparkoogisiirupist läbi käinud suured vürtsid (kaneelikoort, nelki, vürtsi, kuivatatud ingverijuure tükke, tublisti kuivatatud ja siirupis läbi haudunud tsitrusekoori ja 1 tähtaniis), lisasin piprateri ja värskemat nelki. Marinaadi tegin valmis öösel enne pidu, maksa tõi sinna sisse marineerima A., kui tema üles ärkas, sest mina eelmisel päeval poest ei leidnud.

Hautasin seekord rahulikumal tulel ja tuli maitsvam kui mullu: korralikult läbi küpsenud küll, aga ikka pehme. Seda söödi ka hoogsamalt, hoolimata muust toiduküllusest (ja sellest, et inimesi oli vist ka vähem) söödi pool ära kohe peo ajal ja ülejäänud pool järgmise päeva järelsöömisega.

Kana oli enam-vähem nagu eelmisel aastal, ainult et seekord ei olnud mingit ingveripastat, vaid ausalt riivitud ingver. Riivisin marinaadiks ingverit ja küüslauku kumbagi enam-vähem spl jagu või natuke rohkem, valasin sortsu õli peale, tükeldasin sinna sisse 3 kanafileed (kokku umbes pool kilo), segasin ära ja jätsin üleöö marineerima. Õhtul, kui kõik olid juba kohal ja muud toidud valmis, panin pannile, pigistasin poole sidruni mahla peale, lõikasin kääridega ühe tšilli sinna juurde ja hakkisin igavese posu rohelist sibulat kõige otsa, maitsestasin vähekese soolaga. U. segas ja valvas. Nagu alati, söödi see peaaegu kohe ära, järgmiseks päevaks jäi ainult natuke maitsvat pannikaabet.

“Puuvillasalat” läks täpselt samade koostisosadega (riisikujulised nuudlid, konserveananass (nuudlid ja ananass tulid Taliesini poolt), krabinuudlid, värske kurk, granaatõunaseemned (mille tõi KL, kes oli selle ettenägelikult juba kodus ära puhastanud), apelsin; värske ingver ja värske küüslauk hakituna, safranit maitseks juurde, hapukoor ja majonees ning tilgake ananassikonservi vedelikku) nagu eelmisel aastal, ainult et safranit leotasin esialgu ananassikonservi vedelikus, mitte hapukoores. See oli samuti väga populaarne toit, aga kuna seda tuleb alati ka hästi suur kogus, siis sellele tehti lõpp peale alles järgmise päeva järelsöömisel. Minu arust oleks natuke soolasem võinud olla – ja eelmise aasta makra nimega “Pidulik” oli mulle rohkem meeldinud kui tänavused krabinuudlid, aga mis teha, toda “Pidulikku” ei olnud poes saada. Aga nagu öeldud, teistele maitses hästi.

Pirni-juustusalat oli kah lihtne, KL tõi pirnid ja juustu, mina panustasin ainult kreeka pähklite ja salatikastmeks mineva sidrunimahla ning majoneesiga. Veidi kardemoni panin ka. Ma ei tea täpselt, mis juust oli; salati komponentidel oli väike ajastumisprobleem, nimelt pirnid olid üliküpsed ja kippusid salati sees ära sulama, juust aga oleks tahtnud just kauem salatikastmes liguneda, kahjuks me seda ette ei teadnud, et olekski juustu kõigepealt majoneesi sisse pannud. Sest pirnide poolest oli see salat kõige parem kohe pärast tegemist, aga juust muutus teisel päeval palju maitsvamaks – mil salat nägi nende voolavate pirnide tõttu juba üsna kole välja. Aga maitse, mööngem, oli siis tegelikult ka pirnide poolest hea.

Peedisalat tuli peaaegu sama minimalistlik kui mullu, ainult et seekord ei läinud sinna sisse mitte hapukapsast, vaid hapukurki. Ja otsustasin teda keedumunadega natuke toekamaks teha, eriti kuna S. oli mulle vahepeal kingiks karbi maamune toonud. Niisiis: mitut eri värvi keedupeeti (salatisse läks vist mingi 5 tükki); 5 keedukartulit (mis oli väiksem kogus kui peedikogus, sest kartulid olid väiksemad); 2 keeduporgandit; 2 hapukurki; 5 keedumuna. Krehvtisust andsin sinepi ja eriti mädarõikaga, muidu panin kastmeks õli, ei tahtnud neid ilusaid eri värvi peete mingi koore ega majoneesiga mäkerdama hakata. Vürtsideks lisasin veel ainult röstitud ning uhmerdatud koriandriseemneid ja köömneid. See salat oli meelega vähem tugeva maitsega, sest mõtlesin, et kana või maksa juurde on hea võtta midagi, mis ise ei tüki esile. Ja nii toimis ta hästi. Seda jäi rohkem üle, sest kogus oli üüratu (tükeldasime komponente kõige suuremasse kaussi ja seal ei mahtunud peaaegu segamagi), esialgu sõin seda niisama mingite lihaülejääkide kõrvale, ülejärgmisel päeval lisasin soolaheeringat, 1 hakitud sibula, värsket hapukapsast, konservherneid ja majoneesi, et ta oleks nüüd juba iseseisev toit, mitte lisand, sest siis ta oligi meie lõunasöök.

Porgandisalatiks riivis KL kaks porgandit (oli vist kaks? või 1 hästi suur), mina röstisin seesami- ja sinepiseemneid, pudistasime need riivporgandi peale ja lisasime natuke sidrunimahla, natuke tavalist rapsiõli (hea tagasihoidlik, ei hakka domineerima), hästi ettevaatliku tilga seesamiõli ka. Ka see oli mõeldud eelkõige lisandiks. Kanaga sobis minu arust jube hästi. Järgmisel päeval tegin endale mõnusa hommikusöögi, lastes vürtsikanase panni pealt läbi sellesama porgandisalati viimase otsa koos üleeilse tatraga, millele olin juba enne natuke õunu sisse hakkinud, et salatiks teha, aga polnud aastavahetuse kokandamise kõrvalt viitsinud ära süüa. Nüüd tuli sellest kokku selline imehea soe salat, ühtaegu krõmpsuv, värske ja vürtsikas. Nii hea, et hakkasin lausa mõtlema, kas siis, kui ma ingveri ja küüslaugu sees hoopis porgandit marineeriks, tuleks sama hea.

Lisaks tõi U. ühe suitsuangerja ja HV ühe väikese karriga sissetehtud lambapraetüki, mis vajas küpsetamist. Ka nende juurde kulusid lisandsalatid marjaks ära. Ja TR tõi uskumatult hea sidruni-toorjuustutordi, tahaks väga teada, kuidas ta selle tegi. Põhi oli igatahes küpsisepurust.