Kalasupp, makaronid ubadega, pikkpoiss/hakklihavorm

Kalasupp: ostsin värsket apteegitilli ja porrulauku. Sibulat, porgandit, varssellerit ja kartulit meil oli, kalakonserve ka. Tuli pähe idee vaadata sügavkülma, leidsin sealt lõhepea ja -uimed, mistap otsustasin keeta päris puljongi. Kuna ma ei teadnud, kui vana kalapea see oli, lasin ta kõigepealt soojaks ja nuusutasin. Normaalselt lõhnas, seega keetsin seda kõigepealt eraldi, korjasin koledama vahu ära; siis lisasin mitu juppi varssellerit, pool sibulat (koos koorega), apteegitilli- ja tilliseemneid ja kõik puitunud maitseainevarred, mille ma olin kapi peale klaasi sisse kogunud (maitsetaimede pehmed osad olid võileiva peale või salatitesse läinud).

Tõin kalapea keetmise ajal õuest mitmesugust rohelist (sedapuhku sain saagiks nõgest, naati ja estragoni), kitkusin pehmemad lehed küljest kohe eraldi kaussi, varred ja koledamad lehed viskasin samuti puljongiks keema. Selle keetmise ajal tükeldasin 2 porgandit, ülejäänud poole sibulast, apteegitilli, porrulaugu ja 3 kartulit ning hakkisin naadi- ja nõgeselehed nii peeneks, kui viitsisin.

Kui puljong oli omajagu keetnud, kurnasin ta läbi sõela teise potti. Sodiks keedetud maitsetaimed viskasin komposti, kalapea jätsin esialgu alles ja nokkisin sealt kalaliha tükikesi lahti, kuni ma köögivilju potti ajasin ja keetsin (järjekord: porgand; kui see uuesti keema tõusis, kartul; väikese viivituse järel apteegitill ja porrulauk, seejärel nõges ja naat).

Vahepeal õngitsesin potist kartuli- ja porganditükke välja ja maitsesin, kas hammas hakkab juba peale.

Kui tundus, et täitsa hakkab juba, siis lisasin 1 karbi omas mahlas heeringat, kalapea küljest lahtinokitud kalaliha, natuke kuivatatud leeskputke, natuke Tai kalakastet (sest miks mitte sellega kalasupile soolasust lisada, kui mul juba on) ja natuke pigistasin laimimahla (umbes 1 laimiveerandikust). Keerasin kuumuse ära, jätsin tühjakspigistatud laimikoore sinna sisse jääksoojuses tõmbama ja ootasin natuke. Õngitsesin laimikoore välja, lisasin tükikese võid. Serveerisin endale ja hakkisin garneeringuks estragoni peale.

Jäin rahule. Kui A. sõi, siis tema jäi ka rahule, paremini kui eelmine kord, ta ise arvas, et tänu rohkematele köögiviljadele, aga võib-olla luges ka korralik puljong.

Ma oleks tahtnud ka keedumuna lisada, aga alguses meil ei olnud muna. Teisel päeval tõinn, keetsin ja lisasingi, siis oli veel parem.

***
Kui see supp ükskord otsa sai, märkasin, et üks väga rohke kamaraga suitsupõsetükk on külmkappi seisma jäänud (seal oli ka pool kõrva küljes). Peaaegu ainult kamar oligi järel.

Hakkisin selle hästi peenelt ära, samuti 1 sibula ja 1 jämeda küüslauguküüne. Kuumutasin vokkpanni põhjas veidi õli ja panin kamara-sibula-küüslaugu madalas kuumuses kaane all praadima või õigemini õlis hauduma. Kui leidsin, et sibul on juba ilusti klaasjas, lisasin purgitäie musti ube (ca 400 g, vees, täitsa maitsestamata) ja sellesama purgi täie vett (mis sisaldas mõistagi oaleeme jääke) pluss veel natuke vett, sest ma tahtsin, et makaronid ära mahuks. Niipea, kui keema läks, lisasin mitu peotäit makarone (penne). Tükeldasin 5 suhteliselt suurt ploomtomatit ja lisasin ka need. Tõin õuest rohelist – seekord 1 oksa iisopit ja mitu oksa aed-liivteed, pudistasin lehed toidu sisse ja varred panin mõne tulevase tee või supi tarvis kapi peale klaasi. Kui makaronid tundusid valmis olevat, maitsestasin soola, musta pipra ja natukese oliiviõliga. Jäin toiduga väga rahule ja ka A. ei nurisenud.

***
Järgmiseks juhtus nii, et ostsin allahindlusest mõjutatuna pool kilo lihaveisehakkliha ja see tuli muidugi kähku ära teha (sest “parim enne”). Mõtlesin, et kastet ei viitsi, kotletti ammugi mitte. Siis meenus, et A. oli tööle minnes palunud mul varsti ahi kinni panna. Ahaa, järelikult on mul varsti küpsetamiskõlbulikud söed.
Mõeldud-tehtud: võtsin tüki jupi seismajäänud ciabatta‘t (see ei olnud eriti hea ciabatta, sellepärast ta seisma jäi), pudistasin peenemaks, valasin sortsu hapupiima pehmendamiseks peale. Puhastasin-hakkisin 1 sibula ja 4 pisikest plekilist õuna sinna otsa, mudisin saiapudi kätega peenemaks. Äkitselt tuli idee lisada ka hapukapsast – võtsin peotäie ja lõikasin natuke peenemaks, segasin sisse. Tõin õuest aed-liivateed, lisasin pudile selle lehed ja natuke köömneid. Lõin sinna lahti 1 kanamuna ja segasin hoogsalt ära. Nüüd lisasin hakkliha ja mudisin kõik suhteliselt ühtlaseks. Maitsestasin soolaga ja jahvatasin hoogsalt musta pipart juurde.

Määrisin ahjupoti võipaberiga üle ja mätsisin saadud taina sinna põhja pätsiks. Ruumi jäi üle, puhastasin kähku 4 kartulit (isegi ei koorinud üleni, ainult koledatest kohtadest), lõikasin paksudeks viiludeks ja paigutasin sinna ümber ja riputasin ettevaatlikult ka neile soola. Ja panin kaane peale, lükkasin poti ahju süte juurde ja panin ahju kinni.

Nii poolteist või kaks tundi hiljem uurisin asja, kartul oli täitsa pehmeks haudunud ja liha tundus samuti valmis olevat.
Mina läksin magama, kuigi uudishimu, kuidas hapukapsapikkpoiss maitseb, peaaegu ei lasknud. A. sõi kohe ja kiitis. Ma soojendasin endale järgmisel päeval ja jäin samuti rahule. Kõrvale tegin küpsepeedist ja hapukapsast salati (A. võttis endale lihtsalt värsket hapukapsast juurde).

Mul hakkab tekkima sarnane tunne, nagu onu Rogeril naatriumglutamaadi kohta (put MSG in everything, you’ll turn it better. You get a baby,  put MSG on baby, he’ll be better baby, smarter!), ainult et hapukapsa peale. Iial varem pole mul nii hea maitsega pikkpoissi ega kotletti tulnud. Kartulid olid ka jube maitsvaks läinud. Umami, ma ütlen.

Teinekord järsku segangi kartulitükid hakklihapudi sisse ja küpsetan kõik ühe vormina. Vaatame.

*

Magustoitu pole eriti viitsinud teha, ükspäev ostsin rosinasaia, lõikasin viiludeks, määrisin võid peale, segasin kähku kohupiima natukese kreeka jogurti ja meega (me pole ikka veel märganud suhkrut osta), pätsisin saiade peale, lõikasin kõige otsa õunaviile, puistasin kaneeli ning kohvikust kaasa haaratud suhkrutorukesest suhkrut peale ja küpsetasin kuumadeks võileibadeks. Kahjuks oli ahi veidi liiga kuum ja alt läksid veidi kõrbema, aga pealne tuli küll jube hea.

Jõuluaegsed magusad asjad: pehme piparkook, tšillimoos ja piparkoogiliks

Ma tahtsin piparkooki, aga kõik võiga tehtud piparkoogid olid poes läbi müüdud, ma vihastasin ja ostsin ise paki pruuni pehmet suhkrut ja võid. Kodus tuli reaalsustunne peale ja ma sain aru, et ei viitsi rullimist ette võtta, eriti kui samal õhtul tuleb pruunist suhkrust siirup saada, ja otsisin “Saiade-pirukate-kookide” raamatust pehme pannipiparkoogi retsepti. Veidike modifitseerus, eelkõige maitseainete koha pealt, aga mitte palju.

Leotasin kõigepealt üht äratühjendatud meepakendit -see oli selline lukustatav kilekott, mille A. oli juba lahti lõiganud, aga ta ei saanud sealt kaugeltki kõike mett kätte. Õigupoolest olin selle meekoti juba eelmisel õhtul likku pannud, et äkki ma teen selle meeveega midagi. Nüüd otsustasin, et ma teen sellest pruuni suhkru abiga piparkoogisiirupi, paningi mingi umbkaudse koguse pruuni suhkrut meevette (idee järgi oleks suhkrut ja vett pidanud ühepalju olema, aga esiteks ei olnud ma kindel, kas pruunile suhkrule kehtib sama loogika ja teiseks oli seal vees juba mett) ja keetsin madalal tulel siirupiks, kuni tundus, et on umbes üks klaas järel. Juba keetmise lõpuotsas panin keeduse sisse paar kuivatatud tsitrusekoort, ma kartsin, et nad on liiga kuivad, et palja leotamise peale maitset välja anda. Ja kui olin tule ära keeranud, aga kõik veel õrnalt mullitas, sokutasin sinna sisse ära kõik mullused või tunamullused hõõgveinimaitseaine jäägid, need olid juba hirmus krimpsus ja kuivad ja lahtunud. Nii sai sinna sisse ka nelki ja kardemoni ja suuri ingveritükke.
Võtsin tulelt ära ja segasin veel kaneeli ja ingverit helde käega sisse ning kaapisin ettevaatlikult ka muskaatpähklit.

Siis, enne kui ma mõelda jõudsin, et suured vürtsid oleks mõttekas välja sõeluda, viskasin sinna sisse pool pakki võid sulama. Ja alles siis taipasin, et sõel läheb jube rasvaseks, kui ma seda rammusat segu sõeluma hakkan. Niisiis võtsin vahukulbi ja õngitsesin suuremad jurakad hoopis sellega välja.

Edasi oli lihtne, kui tundus, et siirup on piisavalt leige, kloppisin kaks muna natukese suhkruga lahti (retsept nõudis pool klaasi, ma panin vähem, sest siirup tundus niigi jube magus), siis kloppisin siirupi sinna sisse; nüüd panin vist ahju tööle. Segasin vedeliku kõigepealt klaasi jahuga, siis segasin järgmise jahuklaasitäie sisse 2 tl küpsetuspulbrit ja kloppisin ka selle jahu ülejäänuga segi; ja kõige lõpuks panin 3 spl hapukoort. Tuli täiesti kallatav tainas. Määrisin ahjupanni võiga kokku, pudistasin kaerakliidega üle, valasin taina peale ja ahju tema läks. Kuna mul on äkiline ahi, seadsin 160 peale, mis oligi vist paras, pärast esimest kümmet minutit tuli kook alumisele siinile panna, et pealt ära ei kõrbeks (see äkiline ahi on vist grillahi ja pealtkuumus on hästi kuri). Tavalises ahjus oleks vaja ehk 180 celsiust.

Lõhnas jube hästi, aga maitse tundus süües esialgu natuke igav. Kuni ma tegin, nagu retsept ütles: lõikasin oma koogitüki pooleks ja panin moosi vahele. Ei tea, kas just see moos sobis nii hästi (õuna-pohla või õuna-pihlaka, igatahes midagi mõrkjat seal on), aga äkitselt oli täiesti jalustrabavalt hõrk kook.

A. sõi seda niisama, ilma moosita ega avaldanud mingit moosisoovi, nii et maitse asi nähtavasti, tema jaoks oli ilmselt niisamagi piisavalt huvitav.

*

Muidu tegin natuke kingitushoidiseid: leidsin poest ilusaid ökotšillisid ja -laime ja mõtlesin, et laimi-tšillimarmelaad võiks hea maitsta. Guugeldasin tükk aega retsepte ja jõudsin otsusele, et seda võib ikka õuntega pikendada küll (üks retsept, mis mind mõjutas, oli see õuna-tšilliželee oma, teine oli see väiksemate kogustega variant). Niisiis puhastasin nii palju õunu, et kaheliitrine potike oli umbes 2/3 jagu õunatükke täis; piserdasin sinna juba suht varakult ühest laimipoolikust mahla peale, et pruuniks ei tõmbaks. Panin törtsu vett juurde, panin umbes 3/4 kuni klaasi moosisuhkrut sinna otsa. Ja asusin laimi töötlema. Sellelt poolelt, kust ma mahla õuntele pigistasin, olin rohelist koort juba enne ettevaatlikult õhukeselt maha lõiganud. Lõikasin need kooretükid kääridega pisemaks. Teise pooliku lõikasin õhukestesks viiludeks ja käisin siis samuti kääridega üle, et liiga suuri kooretükke ei jääks, ja viskasin samuti potti. Võtsin umbes pöidlasuuruse tüki ingverit, hakkisin ära, ja viskasin potti. Viimaks hakkisin kaks ja pool tšillikauna – jälle kääridega, see tundub tšilli puhul kuidagi turvalisem, käed ei saa eeterlike õlidega nii kokku – ja panin ka need potti. See oli küll väiksem suhteline kogus kui teises retseptis, mis mu eeskujuks oli, aga mul olid päris suured tšillid ka. Ja tuligi üsna vürtsine ka selle kogusega.

Ma ei viitsinud pärast tšillide sissesegamist väga kaua keeta, villisin varsti purkidesse; vbla oleks kauem keetes marmelaadjam tulnud, praegu jäi konsistents nagu moosil ikka. Aga maitse on väga hea. Ainus asi, millest ma suudan mõelda, et see võiks maitset parandada, on see, et kui paneks järsku ühe laimi asemel kaks. Noh, võib ju proovida.

*

Ja kuna eelmisel aastal kukkus isetehtud liköörindus minu arust päris hästi välja, siis tegin tänavu ka; ja kuna piparkoogisiirup tundus väga maitsev, siis mõtlesin, et teen ka liköörile samade maitseainetega siirupi. Ainult et mitte nii tumedast suhkrust. Ja lisaplaan oli tsitrusemaitse lisamiseks kasutada mh tsitrusekoorte peale seisma pandud viina – ma panin juba eelmisel aastal ühte purki apelsinikoorte, teise purki sidrunikoorte peale viina seisma, et hästi läbi maitsestuks, ja nüüd sügistalvel olin ühte purki pannud ka greibikoortega. Võtsin siirupitegemise aluseks selle tsitruselikööri retsepti, aga muutsin vastavalt sellele, mida mul kodus on – st panin potti klaasitäie suhkrut ja veidi alla klaasitäie vett, siis lisasin peaaaegu klaasitäie agaavisiirupit (sest mul on) ja veel natuke vett. Ja siis keetsin. Poole pealt viskasin sinna kuivatatud greibi- ja apelsinikoori ja oma ingveri kuivanuma otsa; kui olin tule ära keeranud, loopisin sinna veel kardemoni, nelki, paar vürtsitera, kaneelikoore juppe, natuke muskaatpähklit ja ingveri värskema otsa tükke, apteegitilli seemneid, tähtaniisi ja karguse lisamiseks õige natuke salveid, rosmariini ja majoraani. Ja siis tegelesin hoopis muude asjadega, kuni see kõik seal jahtus ja tõmbas.

Lõpuks leidsin, et on tõmmanud küll ja segasin sinna sisse umbes võrdses koguses viina ja rummi, nii et alkoholi läheks kokku mõnevõrra rohkem kui siirupit, aga mitte väga palju rohkem. st ma panin kõigepealt klaasi üht ja klaasi teist, siis maitsesin, leidsin, et kuivem võiks olla, ja panin hästi natuke veel; ja siis panin nendest tsitrusekoorepurkidest maitseviina juurde. Ja siis villisin.

Tuli täitsa tore piparkoogiliköör, kuigi maitse on veel natuke toores, ma arvan, et ajapikku ta ühtlustub.

A. pani oma eksemplarist natuke kohvi ja tee sisse, et nagu grokk või nii.

PS: sõin just oma vürtsimoosi kitsejuustuga ja super. Võileiva peal oli kah hea, aga kitsejuustuga kohe eriti.