Kolm putru

1. Tatrapuder seentega.

Kartuli-panniroast oli kolm šampinjoni alles jäänud, mul oli kodus üks suitsupeekoni tükike järele jäänud.

Praadisin kõigepealt (väheses õlis) hakitud sibulat ja peekonikuubikuid, lisasin viilutatud seened, 1 hakitud küüslauguküüne; lisasin veidi paprikapulbrit ja lõikasin kääridega sisse 1 väikese kuivatatud tšillikauna, puistasin pannile tatart, valasin vett peale, lõikusin sinna kääridega 3 kuivatatud tomatit. Jätsin hauduma, tõin õuest posu naati ja pesin ära. Kui toit tundus peaaegu valmis olevat, hakkisin ka naadi sinna sisse ja puistasin lisaks natuke kuivatatud leeskputke.

Süües lisasin veel natuke soola (sest need kuivatatud tomatid ei olnud nii palju soola välja andnud) ja panin võid silmaks. Imeline. A. pani vist ainult võid, tema soola ei lisanud.

2. Bulgur tomatipasta, sibula ja granaatõunaga.
Panin bulguri keema (teoreetiliselt tahtsin keevasse vähese soolaga vette panna, aga ei mallanud vee keemaminekuni oodata); ise tõin jälle naati, pesin ja hakkisin. Samuti hakkisin 1 küüslauguküüne. Kui bulgur oli pehme, segasin naadi ja küüslaugu sinna sisse ja lasin veidi jääksoojuses tõmmata; siis segasin sisse pool pisikest purki tomatipastat, 2 tl tšillihoidist, jahvatasin peale musta pipart, riivisin veidi sidrunikoort ja pigistasin 1 sidruniviilu mahla sinna sisse. Hakkisin 1 jämeda rohelise sibula, selle valge osa segasin kohe sisse, rohelise jätsin veel esialgu ootele. Puhastasin 1 granaatõunast seemneterakesed välja (selleks lõikasin granaatõuna veeranditeks, koukisin seemned peaaegu ühe plokina lusikaga välja ja katkusin valged membraanid vahelt ära), puistasin toidu sisse. Tõin õuest värsket münti. Nüüd hakkisin ka mündi ning puistasin selle koos sibula rohelise osaga peale ja segasin ära (nüüd ei olnud toit enam nii tuline, ei pidanud kartma, et ürdid n.ö läbi keevad). Sõime feta tüüpi lambajuustuga – külmkapis oli üks poolik pakk, vajas äralahendamist.

Natuke jäi järgmiseks päevaks üle, sellele hakkisin uut värsket münti peale (sõin külmalt, salatina).

3. Pannirisoto spargelkapsa varresisu, porgandi ja porrulauguga.

Spargelkapsa vars oli jäänud spargelkapsaga makaronide tegemisest külmkappi seisma. Koorisin talt kõvad kestad ümbert ära. Puhastasin 2 porgandit. Lõikasin need kõik viiludeks; puhastasin 1 küüslauguküüne, hakkisin ära. Panin panni kuuma ja tükikese võid sinna sulama, kui see oli sulanud, puistasin sinna tilliseemneid. Siis lisasin juurviljaviilud. Kuni need vaikselt praadisid, viilutasin ka porrulaugu (v.a vintskeks kasvanud leheotsad). Lisasin koos küüslauguga pannile. Segasin ja lisasin näputäie seesamiseemneid ja umbes 250 g ümarateralist riisi (st pakk oli 500 g ja ma panin umbes pool pakki). Segasin, et riis saaks või ja köögiviljaleemega kokku ja kergelt läbi praeks. Siis lisasin natuke eileõhtust taimeteed (tundusid kõik sellised kapsaga sobivad maitsed – piparmünt, apteegitill, rosmariin…) ja sortsu valget veini. Riivisin veidi sidrunikoort peale ja pigistasin 1 viilust ka mahla. Segasin. Lisasin veel vett, keerasin kuumuse väiksemaks ja jätsin natukeseks kaane alla hauduma (ise käisin tegin kähku 5 minutit tööd).

Tulin tagasi, vaatasin: riis natuke veel krõmpsus, aga vesi oli suht otsas. Lisasin veel vett ja natuke soola ning natuke kuivatatud leeskputke. Segasin ja jätsin hauduma, tegin veel paar minutit tööd.

Kui tagasi tulin, oli riis valmis saanud. Nüüd keerasin pliidil kuumuse ära, lisasin pannile tublisti riivjuustu ja segasin ära, jätsin veel seisma (ja tegin veel tööd).

Õunakook, kus ma ülejääke ära kasutasin

Mul oli külmkappi seisma jäänud pool või vähem kohupiimapasta-toru (seega mingi 100-150 grammi), pool järelejäänud mango-kohupiimakreemi, mis hakkas väikest viisi käärima, ja üks mustade ploomide ja leivaga jogurtipära.

Puhastasin-tükeldasin 4-5 õuna (mõni koosnes enamjaolt ussiaukudest, muidu oleks 5).

Segasin pool klaasi suhkrut tükikese pehme või ning 4 spl õliga; lõin sinna sisse järjest 2 muna (kummagi sisselöömise järel segasin kõik jälle ühtlaseks); lisasin need piimatooted; riivisin sinna sidrunikoort otsa; mõõtsin sinna sisse kõigepealt 1 klaasi jahu, seejärel teise klaasi sisse pool jahu, 1 tl soodat, 1 tl sidrunhapet ja täitsin ülejäänud klaasi kaerakliidega. Segasin klaasi sees niivõrd-kuivõrd ära ja kallasin kaussi. Ajasin segamini. Tundus veidi vale konsistentsiga, lisasin veel kaerakliisid ja veel sortsukese õli.

Panin praeahju tööle. Määrisin ahjupanni võiga, puistasin ühe vana kamapuruga üle. Ajasin taina panni peale laiali, ladusin õunad otsa, puistasin ingveriga üle, seejärel suhkruga, seejärel kaapisin sinna võilaastukesi otsa.

Panin küpsema (190 C), lasin tal vast 25 minutit olla (näo järgi vaatasin).

Esimesel õhtul tundus natuke kuiv, mõtlesin, et ikka rohkem kohupiimalisi oleks vaja olnud – või et küllap ma hindasin taina konsistentsi valesti, sest olen harjunud tegema tainaid, kus õunad on juba sees ja eks sellised seesolevad õunad niisutavad rohkem kui pealolevad. Teisel päeval huvitaval kombel enam mitte. Võib-olla hakkas pealolev õunakiht tasapisi ka oma niiskust koogile jagama.

Kartul+salat; ülejäänud kartulid panniroa täienduseks

Keetsin hulga kartulit (vbla 9 tükki) ja 2 kanamuna, tegin poolest tomatist (see oli üks suur tomat), värskest kurgist, marineeritud piprakurgist ja lehtsalatist salati; taldrikul kombineerisin sooja kartuli, salati ja kodujuustu, lisades lörtsu majoneesi ja mõne vürstikilu.

A. ei tahtnud kohe süüa, nii et kui ma ise olin ära söönud, tükeldasin paar kartulit salati sisse, et seismisega vähem vettiks.

*

Paar kartulit jäi üle (isegi kui A. oli vahepeal neid endale kotletiga koos praadinud). Panin pannile natuke suitsupeekonit (kuubikutena), hakitud sibulat (1 sibul), kuubikuteks lõigatud suvikõrvitsa ja 5 viiludeks lõigatud suurt šampinjoni praadima. Algul ilma kaaneta, siis madalama kuumusega ja kaane all. Tõin õuest aed-liivateed, et pärast peale hakkida, aga lisasin pannile juba haudumise ajal ka kuivatatud nõmm-liivateed. Kui tundus, et on paras, lisasin kuubikutena 2 viimast keedukartulit; ja kui need olid kah läbi soojenenud, tegin pannil oleva kraami vahele 2 pesa ja lõin kumbagi ühe muna.

See toit täitis väga hästi ühe bordoo veiniga klapitamise eesmärki – see vein oli mulle mai lõpus toodud, aga me olime väikesed joodikud ja nii oli ta siis kapis vaikselt seisnud. Eelmisel õhtul olin suupistete kõrvale lahti teinud, aga nende kõrvale ei sobinud, tundus kuidagi kare ja tuim. Lugesin tarku raamatuid ja sain teada, et bordood võivad üllatavalt hästi sobida peekoni ja munaga, aga sellised keskmise täidlusega punaveinid võivad sobida ka seentega. No ja akuraatselt sobis.

Toidu haudumise ajal segasin tavalise hapupiimakoogi kokku – pool pakki pehmet võid (algretsept ütleb, et sulavõid, aga viitsin ma jee sulatada), umbes 3 spl õli, pool klaasi suhkrut segamini; siis puhastasin ja tükeldasin sinna sisse 4 eri suuruses antoonovkat, millest osa läks koide pärast raisku; siis lisasin peotäie rosinaid ja ajasin segi; siis piparkoogimaitseainet; umbes poolteist klaasi jahu, mille sisse segasin 1 tl soodat; natuke kaerakliisid, sest meenus, et seda tüüpi koogid tulevad koredama jahuga enamasti kohevamad. Ja siis ühe hapukoorepõhja ja veidi alla 1 klaasi rjaženkat ja natuke soola. Segasin ja timmisin veel natuke rjaženka ja kaerakliide ja õliga, kuni tundus paras, siis kühveldasin ahjupannile, puistasin kaneeli ja natukese suhkruga üle ja lükkasin ahju (190 C). Küpses umbes nii kaua, nagu me oma pannirooga sõime.

Tortelliinid spargelkapsaga

Väga lihtne: panin vee (natukese soolaga, näputäie tilliseemnete ja paari apteegitilliseemnega maitsetatult) keema; sedaaegu, kui vesi kuumenes, lammutasin spargelkapsa küljest õisikuid suupärasesse suurusesse, panin need keeva vette; kui uuesti keema tõusis, lisasin tortelliinid.

Käisin tõin kähku aiast aed-liivateed, sest tundus nagu sobivat ja segasin väikese sortsu palsamiäädikat suurema sortsu oliiviõli, hästi natukese soola ja hästi natukese meega.

Kurnasin ära (pärast paariminutist keemist), puistasin liivateelehed peale ja valasin kastme peale, segasin ära, võtsin taldrikusse, kus lisasin veel tükeldatud tomatit ja tublisti riivjuustu (sellist kõvemat ja rohkem laagerdunud juustu).

Mulle maitses täiesti pööraselt ja ma pidin pingutama, et A.-le ka üle jääks ja et ma ennast ise jämedaks ei sööks nagu tünnikest. A.-d jättis külmaks (kuigi ta sõi muidugi ja möönis selle head külge, et ikkagi ei ole lihtsalt võileivasöömine, ja ühtlasi möönis, et tal ei olegi peaaegu kunagi millegi isu, erinevalt minust, kellel mul käivad alatasa mõrvarlikud isud ühe või teise toidu järele, õnneks kvalifitseeruvad need söögiasjad enamasti tervislikuks).

Tihti seda nii või teisiti teha ei saa, sest tortelliine on viimasel ajal jube raske leida, hakka või ise tegema. Kuivatatult ei ole üldse saada, niivõrd-kuivõrd värskelt leidsin esiagu ainult Kaubamajast (Rimis oleks mingeid muid täidisega makarone) ja niiviisi värskelt on nad muidugi palju kallimad.

Saiavorm õuntega

Tegin kuivanud saiadest-sepikutest muude tegemiste kõrvalt vormi. Kõigepealt sortisin viisakad saiatükid välja (noh, et mingid koid poleks sisse läinud), raiusin noaga väiksemateks tükkideks, valasin rjaženkaga üle. Lasin mingi tunnikese seista, siis mudisin väiksemaks. Tõin õuest 5 õuna (mahakukkunud Talvenaudingud), puhastasin, tükeldasin saiapudi otsa. Panin natuke suhkrut peale ja lasin veel seista. Siis näppisin viimased suureks jäänud saiatükid samuti väiksemaks, lisasin natuke hapukoort, natuke kohupiimapastat, peotäie rosinaid, sortsu Vana Tallinna koorelikööri (sest mida temaga muud ikka teha) ja sortsu viskit. Maitsesin, leidsin liiga vähe magusa olevat ja panin natuke suhkrut juurde.

Nüüd panin ahju huugama.

Kloppisin veel 1 muna, segasin taigna sisse; puistasin sinna natuke jahvatatud ingverit ja kaneeli. Määrisin ahjupanni võipaberiga üle, plötserdasin taigna pannile, puistasin veel kaneeli peale ja 2 tl suhkrut ka (sest nagu kogemus näitab, annab suhkur koogi peal palju parema efekti kui koogi sees, selle võrra võib sisse julgelt vähem panna).

Ja siis küpsetasin, aeg-ajalt piiludes, kuni tundus, et on ilus küll.

Esimesel õhtul tundus ikkagi veidi vähemagus. Aga järgmisel päeval oli kõik väga hea, laagerdumine oli hästi mõjunud.

Kartul lihakastmega ja ülejäänud kartulitest üks pseudo-Nizza salat.

Hetke ajel ostsin rohumaaveise lihakuubikuid (allahindlus ja säilitame puisniite jne), otsustasin kastet teha (kaalumisel oli ka guljašš-supp, aga kastmeisu oli suurem).

Pannile läksid kõigepealt: natuke searasva (ühest kunagisest ahjupraest jäänud) ja natuke oliiviõli. Kui see oli kuum, siis lihakuubikuid. Kui need olid igast küljest halliks tõmmanud, siis hakitud sibul (2 väiksemapoolset sibulat). Seejärel tükeldasin 4 porgandit ja lisasin sibulale. Ühest seismajäänud konservipõhjast marineeritud pärlsibulad ka. Hakkisin 1 väga suure küüslauguküüne ja lisasin samuti; siis lisasin pannile paar tl jahu (ja 1 tl kanepijahu, mille ma kunagi uudishimust ostsin ja nüüd ei mõista eriti kasutada), praadisin segades, siis valasin tubli sortsu poolmagusat punast veini peale (see vein sigines kunagi suvel meile koju, kui see sai ühe sugulase juubeliks ostetud teadmisega, et talle maitsevad magusamad joogid, aga siis tuli välja, et tema tervise juures ei tohi praegu üldse alkot tarvitada) ja jätsin madalal kuumusel podisema.

Tõin õuest aed-liivateed, naati, leeskputkevarsi (lehed on praeguseks tigude saagiks läinud), harakputkevarsi, estragoni, st mida kätte sain, hakkisin liivatee, harakputke ja leeskputke pehmemad osad kääridega peeneks ja panin sousti sisse (jämedamad osad panin kuivama, teinekord hea puljongi keetmisel sisse panna), selle peale tuli hea mõte ja hakkisin ka kolm kuivatatud tomatit sousti sisse. Ja ühe pooliku värske tomati, mis vajas ärategemist

Nüüd, kus see podises, panin kartulivee üles ja puhastasin (st küürisin ja lõikasin koledad või rohelised kohad ära) need 5 viimast kartulit, mis meil olid, osa tuli pooleks lõigata. Ja seejärel läksid kartulid potti.

Kartulite keetmise ajal passisin aeg-ajalt kastet, paar korda tuli vett lisada.

Kui kartulid valmis, siis lisasin serveerides ka estragoni ja naati (neid polnud ma ennist kastmega koos keema pannud, sest nad on sellised õrnemad).

Tulemus: maitses päris hea, aga järjekordselt tuli tõdeda, et ega liha ikka päris minu toit ei ole, tükk aega oli raske tunne.

*

Paar kartulit jäi järgmiseks päevaks üle, tegin vaese mehe Nizza salatit. Sest originaalis peaks sinna tuunikala käima, aga ma ei taha hästi tuunikala osta, ohustatud liik ja nii, ostan parem skumbriat, mis mulle samuti väga maitseb. Omas mahlas, sest tavaliselt ei oska me selle konserviõliga midagi pihta hakata. Ja anšooviste asemel kohalikmat pisikest heeringalist, nimelt vürtsikilu.

Salatisse läks: 2 keedumuna; rooma salati järelejäänud osa (meie Caesari salati tegemise hoost, umbes kolmandik ühest suurest salatist), natuke õuest leitud rohelist, st võilillelehti, naati ja meelespealehti (sügisel on uuesti söögikõlbulikke võilillelehti hakanud olema, no ja meelespeal just nüüd ongi need õiged söömise lehed); 1 väike sibul (ülalt alla pooleks ja siis pikiliistakuteks, õigemini poolkaarteks, sest nii nad laiali kukuvad); peotäis oliive (st peotäis oli koos kividega, kui ma kivid välja puhastasin, jäi natuke vähem); 5-6 väikest tomatit; ja need 2 kartulit.

Kastmeks segasin kokku 2 dessertlusikatäit palsamiäädikat, 1 tl mett, 4+ dessertlusikatäit oliiviõli (alguses panin 3 ja veel natuke, aga siis hakkas tunduma, et äädikas domineerib liiga palju), natuke soola ja musta pipart.

Segatud salati peale laotasin 6 vürtsikilufileed.

Lisandiks 2 sepikuviilust koos hakitud küüslauguga pannilt läbi lastud krõbuskid, mida võtsime eraldi peale (st ei seganud kohe sisse, muidu oleks kohe läbi ligunenud). Samuti võtsin ma eraldi juurde seda skumbriat; kas A. skumbriat võttis, ma ei teagi.

Kui ma salatiasju tükeldasin, olin pool muna üle jätnud, et sinna anšooviste vahele ilusaid munaviile paigutada. Mitte, et sellest ilust pärast esimese taldrikutäie võtmist midagi järele oleks jäänud.

Üldiselt päris hea ja kõhule TUNDUVALT parem kui eelmise päeva lihakaste.

Värske salat kartuliga ja kartuli-suvikõrvitsa pannitoit.

Keetsin kartuleid, sõin salatiga, mille segasin natukesest feta tüüpi lambajuustust, värskest kurgist, värskest mündist, hakitud küüslaugust. Kartulile siputasin ka natuke soola peale (see feta ei ole nii soolane nagu mõni), piserdasin kõigele oliiviõli. Nämm.

Ülejäänud kartulid lisasime järgmisel päeval praesibulale-suvikõrvitsale (sibul jämedalt hakitud, suvikõrvits lühikesteks pulkadeks, st pikuti pooleks ja siis n.ö ruuduliselt hakitud), maitseks aed-liivateed, natuke iisopit ja natuke kaneeli, soola muidugi ka. A. soojendas sinna juurde poekotletti, minu arust ei andnud see suurt midagi juurde, sest see gemüüse oli ise nii hea. Ka kõht ütles pärast, et kotleti oleks võinud söömata jätta.

Kaks erinevat makaronitoitu (mõlemad suvikõrvitsaga)

Esimene, vürtsine: vokkpannile läks sortsuke õli, lusikatäis punast karripastat, seejärel purk (see veerandliitrine) kookospiima, sinna sisse tükeldatud baklažaani (1 väike), porgandit (2-3 suurt), suvikõrvitsat (1 piisavalt väike, et üleni süüa kõlbaks) ja rohelise sibula valgeid jupikesi. Kõik kangideks lõigatult, v.a sibul, mis läks lühemate juppidena. Seejärel samamoodi kangideks lõigatud tofut (võis olla mingi 200-250 grammi). Hakkisin sinna kääridega ka 1 tšillikauna, riivisin natuke laimikoort ja lisasin igaks juhuks natuke sidrunheinapulbrit, sest mul oli.

Kuni see podises, keetsin teise potiga munanuudleid (selliseid toekamaid ja lühikesi, mingid saksa omad olid).

Lõpuks maitsestasin kastet kalakastmega (2 spl pluss veel natuke, kui maitsest tundus, et vähe sai) ja natukese laimimahlaga, ja segasin nuudlitega kokku, hakkisin rohelise sibula rohelist osa peale ja natuke estragoni ka (see on see roheline, mida mul on palju).

Tofu ei olnud kahjuks nii hea nagu üks, mida ma hiljuti Tallinnas ühes söögikohas sain, oli nagu natuke… kopitanud maitsega, muidu oleks ilmselt parem tulnud (äkki oleks teda pidanud enne eraldi marineerima?). A. mainis samuti, et mingi konkreetne maitse talle ei meeldi, aga sõi sellegipoolest kohe tegemise õhtul suure portsu ja lahendas kõik ülejäänu järgmisel päeval ära.

*
(Seejärel sõime vahepeal paar päeva kõige lihtsakoelisemat Caesari salatit, ehk rooma salatist, pannil krõbedaks lastud saiast/sepikust ja poest ostetud kastmest (algul oli Gourmet, seejärel tuli Tarplani oma) ning kõvemat sorti juustust (Dziugas sedapuhku), vahel võtsime ka poe-kalakotletti juurde.)

*

Teine, päris minimalistlik: pannile õli, kui oli praadimiseks küllalt üles soojenenud, läks sinna 1 suur hakitud sibul ja 1 kuubikuteks lõigatud suvikõrvits. Kui särisema hakkas, siis hakkisin ka pool ühest väga suurest küüslauguküünest sinna juurde, panin natuke soola peale ja kaane alla hauduma. Samal ajal läks teises potis tasapisi makaronivesi keema ja ma panin sinna makaronid keema (penne). Tõin õuest natuke värsket aed-liivateed (komistades A. pooleliolevate aiakoristustööde otsa), hakkisin ja lisasin pannile. Makaronide keemise ajal jõudis pannil olev ilusti kergelt karamellistuda. Kurnasin makaronid (lohakalt), valasin koos pottijäänud keeduveetilgaga pannile, keerasin pannil kuumuse alt ära, segasin. Tõin värsket piparmünti, hakkisin ja segasin sisse, maitsestasin kõike veel värske musta pipraga.

Mõnusalt maitserikas tuli.