Vürtsikas saiavorm

Ma olin ostnud üle tüki aja valget saia, pagariärist, mõeldes, et äkki selline maitseb mulle rohkem kui tavalise poe oma. Selgus, et ei, valge sai tundub sepikute ja muu täisterakraami kõrval ikka igav süüa, temast oli ligi pool pätsi alles ja see hakkas kõvaks minema.
Võtsin lisaks umbes teist sama palju kuivanud ciabatta-otsi juurde, tegin selle kõik tükkideks.

Lisaks oli mul kapis üks seismajäänud vahukoor (pool 400-grammisest pakist või veidi üle poole), mis veel ei olnud pahaks läinud, aga kartsin, et kohe läheb. Rasv oli pinnale kuhjunud ja pakun, et umbes kohvikoore kanguses vedelik all.

Kolmandaks ähvardas ühe apelsinimoosi viimane ots hallitama minna.

Panin saiatükid koorega likku, ainult väikese sortsu koort jätsin alles, et pärast vormipanekut peale valada.

Otsisin samuti ärategemist vajavaid puuvilju: 1 pirni, mis oli seest pruuniks läinud, aga välimisest kihist sai veel ilusaid tükke; 1 õuna, millega oli sama juhtunud; lisaks võtsin 1 täiesti korraliku õuna. Mulle hakkas tunduma, et kui ma selle apelsinimoosi kah täidisesse panen, siis võiks ka päris värsket apelsini olla, niisiis otsisin sahvrist veel 1 apelsini. Riivisin selle koore ligunevate saiatükkide otsa, pigistasin umbes pooltest sektoritest sinna ka mahla; teised sektorid tükeldasin õunade-pirnide juurde. Sama tegin 1 igiammusest ajast seisnud suure mandariiniga, mis oli ostmise ajal olnud kole hapu ja kinnise koorega. Nüüd pärast paarikuist seismist oli ta vähem hapu, aga ma arvan, et ikkagi tegin õigesti, et ta pigem saiavormi täidisesse arvasin.

Lisasin puuviljakaussi veel paar peotäit rosinaid ja kuna mul hakkas selle peale ingveriisu (pealegi kartsin, et järsku need vanad ciabatta-kontsud on natuke kopitanud maitsega ja vajavad suitsukatet), hakkisin viimase värske ingveri jupikese, mis mul oli. Ja 1 värske kollajuure jupikese ka, sest ma tahtsin rohkem värskeid vürtsiseid maitseid. Ja selle apelsinimoosi pära, mis ärakasutamist vajas. Pmst valmistasin kuhjaga supitaldrikutäie väga maitsvat puuviljasalatit.

Saiapudi sisse puistasin lisaks veel ingveripulbrit ja segasin ära.

Määrisin ahjupanni võipaberiga üle, pätsisin suurema osa saiapudi selle põhja peale ja panin suht madalal kuumusel (160-170 C) eelküpsema.

Sel ajal lisasin puuviljatäidisele paar tl suhkrut ja kaussi jäänud saiapudile samuti paar tl suhkrut ja pärast maitsmist veel 1 tl mett (ma olin suhkru juba ära pannud, aga mesi oli käepärast). Ning ülejäänud koore. Otsustasin, et kui ma tahan sellest midagi pirukalaadset teha, siis tuleb katet nii õhulisemaks kui ka tugevamaks muuta, niisiis kloppisin ühe muna lahti ning lisasin saiapudile + väikese sortsu viskit (et see funkaks küpsedes kergitusainena).

Põhi oli vahepeal piisavalt tahedaks küpsenud, piserdasin sellele natuke õli, et täidis liiga läbi ei leotaks, pätsisin sinna peale, valasin suhkru, muna ja viskiga täiendatud saiapudi kõige peale ja ajasin laiali (päris nii vedel ta ei olnud, et ise oleks läinud).

Ja ahju tagasi.

Küpsetasin ikka sellel suht madalal kuumusel, kuni enam ka keskelt vedel ei olnud, kui näpuga katsuda.

Mul ei ole vist eluski nii head saiavormi tulnud, seda tuleb kindlasti mingil moel korrata. Põhiline viga, et kole ruttu saab otsa.

Mooni-saiavorm

Meil on jälle kuivanud saia-sepikut kogunenud ja mingid hapukooreülejäägid (A. ostab hapukoort ja keeldub seda söömast, kui see on juba paar päeva lahti olnud), mõtlesin, et teen umgarlaste mákos guba ainetel midagi. Segasin väikesesse kaussi mooniseemneid, suhkruga segatud kakaod (A. kunagi ammu segas ja siis jäi seisma) ja kaarobit (sest mul on), vanillisuhkrut ja natuke piparkoogimaitseainet, juhuks, kui millelgi neist seismajäänud komponentidest peaks natuke vana maitse olema. Suuremasse kaussi lammutasin kuivanud saiatükke, plödistasin peale hapukoored, lisaks mingit seismajäänud Vana Tallinna koorelikööri ja ühe õuna, mis ei olnud igast küljest enam ilus (tähendab, ära hakkida on lihtsam kui plekke vältides süüa).

Määrisin vormi võiga kokku ja veetsin internetis natuke aega, et sai pehmeneks.

Kui ma olin saiasegu ja moonisegu vaheldumisi võiga määritud vormi kühveldanud, tundus, et äkki jääb kuivaks ja kloppisin kähku saiapudises kausis 2 muna natukese hapupiima ja selle likööriga lahti, valasin peale ja üritasin lusikaga natuke segamini ajada.

Kõige peale puistasin õige natuke suhkrut ja kaapisin võikillukesi.

Ahju panin pöördõhuga 175 peale.

Tuli selline vürtsine, kergelt mõrkjas, mitte liiga magus, pealt krõbe.

Pärast esimese tüki ärasöömist tuleb nentida, et nagu sõltuvusttekitav oleks, a mõni ime, kui sisaldab, ee, mooni, alkoholi ja kakaod, kõik tuntud mõnuained.

Aastavahetuse toidud ja selle järel

Vürtsine kana: riivisin jupi ingverit, pressisin 3 suurt küüslauguküünt, lisasin paar spl rapsiõli ja pool tl tšillihoidist (paar aastat tagasi mingilt jõulumüügilt ostetud), pigistasin väikesest sidrunitükist mahla juurde; tükeldasin umbes pool kilo kanafileed ja panin selle seguga üleöö marineerima.

Uusaastaõhtul praadisin selle vokkpannil läbi, lõikudes kohe praadimise alguses 1 värske tšillikauna sinna hulka; lisasin soola ja veel natuke sidrunimahla ning lõpuks, kui oli praetud, sai 3 rohelist sibulat juurde lõigutud.

Pirni-juustusalat: 3 pehmet pirni ja vist 250 g mingit emmentalilaadset eesti juustu (“vist”, sest sellega tegeles ep.), kastmeks natuke majoneesi ning maitseks veidi riivitud apelsinikoort. 1. jaanuaril sai seda samasse kaussi juurde tehtud, sedapuhku 2 pirnist ja tükist atleet-cheddarist.

Puuvillasalat“: keetsin paar peotäit Panzani teokarpe (st makarone), siis läks neile juurde pool purki tükeldatud ananassi, 2 veriapelsini, 1 nabaapelsin, 1 pikk värske kurk, 2 väikest pakki lumekrabi. Ja kuna ep. leidis, et magusat on juurde vaja, siis pool pirni kah veel. Kastmeks majonees ja natuke sellesama ananassikonservi mahla, kus ma ajasin hästi natuke safranit laiali. Maitseks läks veel – kohe pärast makaronide keetmist, kui nad veel soojad olid – 1 hakitud küüslauguküüs ja umbes samas koguses hakitud värsket ingverit.

See kõik oli hästi maitsev.

Ahjaa, muu kõrvalt küpsetasin kiiresti ühe lihtsa kohupiimatainast koogi, et ülejäänud piparkoogivürtse kuhugi sisse panna. Õigemini peamiselt juhendasin U.-d, kellel on tugevamad käed ja seega lihtsam tainast segada. St pool klaasi suhkrut, 50 g võid ja 1 spl õli kõigepealt ühtlaseks, seejärel 1 muna sisse ja jälle ühtlaseks, seejärel piparkoogivürtsid sisse (hakkisin sisse ka värsket apelsinikoort, mis oli salatitegemisest üle jäänud), seejärel pakk (200 g) kohupiima, pool klaasi kaerakliisid ja klaas jahu, kuhu olin seganud 1 tl soodat ja 1 tl sidrunhapet. Vist lisasin siis, kui see kõik oli segamini, veel veidi jahu, kuni konsistents tundus kogemuse järgi paras. Siis läks tainas võiga määritud ja kaerakliidega üle puistatud pannile, puistasin veel piparkoogimaitseainet ja 1 kohviku-torukese jagu suhkrut peale, siis läks ta 190 kraadisesse ahju ja küpses mingi 10-15 minutiga koogiks valmis. U. rõõmustas, et nii ruttu ja nii kergesti saab kooki teha ja nii hea tuleb veel ka.

1. jaanuaril vaatasime palju multikaid ja kui me olime viimase puuvillasalati ja uue pirnisalati enam-vähem ära söönud, tegin lisaks kähku peedi-hapukapsa-hernesalati: 1 tükeldatud küpsepeet, silma järgi umbes samas koguses toorest hapukapsast, pool väikest purki (kõige väiksemast, mida müüakse) konservherneid, natuke toorest sibulat. Kastmeks natuke petti ja natuke majoneesi, maitseks kuivatatud piparrohtu ja köömneid. Mõnus värske. Koer oli sellest väga huvitatud, selgus, et ta tahab nii herneid kui ka hapukapsast, neid andsime talle eraldi (majonees ei ole talle hea, sinep on sees ja üldse).

2. jaanuaril: teokarbid (ikka makaronide mõttes) ülejäänud poole purgikese konservhernestega – keetsin makaronid ära, kurnasin ära; hautasin vokkpanni põhjas võiga 1 hakitud küüslauguküüne ja hästi natuke hakitud suitsuvorsti, lisasin makaronid ja herned koos kogu herneveega, las läheb kastmeks. Ja lisasin veidi hapukoort, segasin ära ja lasin tõmmata, kuni oli jälle tahenenud. Maitseks kuivatatud piprarrohtu otse toidu sisse, peale riivisin kõva juustu ja puistasin värsket aed-liivateed.

3. jaanuaril leidis kõht, kui olin mõne vorstiga võileiva söönud, et söögisedel on jälle liiga lihaseks kiskunud, niisiis tegin lõunaks lihtsalt hapukapsa-õunasalatit. Oligi hapukapsas ja õun, kastmeks natuke hapukoort, natuke petti, maitseks veidi köömneid ja kuivatatud leeskputke; ja pärast taldrikus puistasin veidi sepikukrõbuskeid peale (seekord oli sepik ise selliseks krõbedaks kuivanud, ei pidanud praadimagi) ning pigistasin törtsu majoneesi kõrvale. Sobis väga hästi ja maitses ka. Head musta leiba sõin kõrvale, et toitvam oleks.

(A. veel magas siis, arvasin, et tõenäoliselt sööb tema seda millegi rammusamaga, näiteks verivorstiga, aga nagu selgus, hoopis võileiva kõrvale.)

Pühade-eelsed kiired panniroad; seekordsed jõulutoidud

Pühade eel tegin selliseid kiireid toite nagu:

1) suvikõrvitsaomletti (ühe suvikõrvitsa veerandviilud pannile, sinna otsa, kui juba natuke aega praadinud, sinna otsa kaks natukese piimaga ja soolanäputäiega lahti klopitud muna), lisandiks kodujuustu, tomatit ja natuke soolaforelli, aed-liivatee lehekesi maitseks juurde;

2) hautasin panni peal köögivilju: porgandit, küüslauku, kartulit ja lillkapsast (lisasin need just selles järjekorras), maitseks tilliseemneid ja leeskputke, kõige lõpus lisasin kastmeks ühe toorjuustupära ja riivisin natuke kõva juustu peale ka;

3) kui A. oli ahjus kana küpsetanud ja me olime seda mitu päeva eri lisanditega (tatar, spagetid, lihtsalt hapukapsasalat, hapukapsa-õunasalat, apelsinitükid ja praetud saiatükikesed) söönud, siis tegin kanariismed lõpuks jälle küüslaugu, suvikõrvitsa ja natukese saiapuruga panni peal soojaks – ma olen hakanud lõikelauale kogunevat saia- ja leivapuru iga päev ühe väikese kausi sisse korjama, sest nii saan kerge vaevaga palju värskemat riivsaia kui see, mida paki sees müüakse, ilma vajaduseta ise riivida. Tõenäoliselt ka kvaliteetsemast saiast-leivast. Ja nt suvikõrvitsa vesisuse tasakaalustamiseks paras kogus tuleb väga ruttu kokku.

Jõululaupäevaks olin koju ühe Karilatsi forelli toonud, A. tükeldas seda nii, et ahjupannile ära mahuks, mina lõikusin sinna sibulaid kõrvale, puistasin veidi soola, võitükikesi ja riivitud sidrunikoort peale, pistsin umbes pooleks tunnikeseks praeahju. Kõrvale keetsin kartuleid, sest oli keedukartuli isu. Seda jagus meil jõululaupäevaks ja kolmeks päevaks takkajärgi (okei, viimasel päeval olid ainult riismed, mille A. ära lahendas). Niisiis näide toidu ettetegemisest, mida Murca mainis – küpsetatud toiduga, olgu siis tavalises kütmiseahjus või praeahjus, juhtub reeglina justkui iseenesest, et tuleb mitme päeva toit.

Küpsetasin ka tavalise hapupiimakoogi retsepti järgi koogi (150 g rasvollust – mul oli pehme või ja õli segamini -, pool klaasi või veidi rohkem suhkrut, piparkoogivürtse (eriti nelki), lisandeid – seekord õunatükke, rosinaid, musti ploome ja kreeka pähkleid – ning umbes 1 2/3 klaasi jahu, millesse on 1 tl soodat segatud), mille pidulikkus seisnes selles, et panin sinna rohkem head-paremat sisse kui tavaliselt ja küpsetasin rõngasvormis, mitte ahjupanni peal (selle peal oli mäletatavasti forell). Täitsa kenasti piparkoogine tuli, konsistents oli ka hea, oma üllatuseks mõtlesin, et magusam võiks olla (nojah, ahjupannil tehes siputan ma tavaliselt enne ahjupanekut ühest kohviku-suhkrutorukesest suhkrut peale).

Järgmisel päeval tegin veel pogácsaid ja kuna tööpind sai selle käigus nagunii jahuseks, siis ka poetainast piparkooke. Pogácsatainas oli seekord natukesest presspärmist (võtsin 50 g pakist ühe nurgakese), mille ajasin 1 tl suhkruga vedelaks, seejärel (lisamise järjekorras) 2 klaasist jahust, umbes 300 g kohupiimapastast (9%), poolest pakist (st ca 90 g) võist ja paarist supilusikatäiest õlist (plaan oli lisada õli nii palju, et kokku tuleks umbes 150 g, st jahu- ja kohupiimakogusest poole vähem), maitseks natuke soola ka. Kerkis väga hästi, aeg-ajalt sõtkusin alla ja voltisin. Rullisin jahuseks tehtud tööpinnale laiali, siputasin riivjuustu ja seesamiseemneid peale, lõikasin väikese likööriklaasiga kabenuppude moodi kettakesed, küpsetasin oma ahju näidu järgi 190 c kraadi juures (keskmisel siinil).

Tulid veidi lamedad, vbla oleks pidanud enne küpsetamist veel eraldi kergitama – ja vbla rullisin ka liiga õhukeseks, teooria järgi tuleks rullida 1 cm paksuseks – aga konsistents oli hea ikka.

(Panin selle postituse siltideks nii saiad kui ka küpsised, sest pogácsa on midagi nende kahe vahepealset.)

Ainult et mul on vist just sellest rammusast söömisest kõht haige ega taha enam rammusaid suupisteid, kõht nõuab nüüd lihtsat ja süütut toitu nagu näkileiba, toorest hapukapsast, hapukurki, õuna ja lahjasid hapupiimatooteid. Ostsin selle peale paki petti.

Õuna-kohupiimakook mandli-meekattega

Otsisin retsepte, leedukate Kööginurga nimelises ajakirjas jäi ette üks kookoskaramelliga kook, mille koostisosad olid mul üldiselt olemas, välja arvatud kookoshelbed. See-eest oli mandlijahu, kunagi ammu allahindluselt ostetud igavesti suur pakk.

Niisiis. Korjasin-puhastasin 2 plekilist antoonovkat ja 3-4 plekilist talvenaudingut, lõikasin viiludeks (ametlik kogus oli kokku 4 õuna, aga need minu omad olid tõesti üsna plekilised, omajagu läks raisku).

Võtsin kaussi umbes 50 grammi suhkrut ja umbes 50 g toasooja võid, segasin ära. Segasin sinna ükshaaval juurde 2 kanamuna (st ühe segasin põhjalikult võiplagasse sisse, enne kui teise lisasin). Täitsin joogiklaasi (see kõige tavalisem stakan, ma ei oska öelda, kas 200 või 250 ml) umbes 2/3 ulatuses nisujahuga ja edasi lisasin klaasi tärklist, kuni oli peaaegu täis (retsept nõudis 100 g jahu ja 50 g tärklist). Sõelusin selle või-munaplaga otsa, seejärel segasin poolest tl soodast ja poolest tl sidrunhappest küpsetuspulbri ja lisasin selle sinna otsa.

Nüüd panin ahju soojenema (180 C peale).

Pigistasin ühest kohupiimapasta torust tunde järgi umbes 150 g kohupiima ja saputasin hästi natuke soola peale. Segasin nüüd kõik ära (mitte liiga energiliselt: ei tahtnud, et sõelumisega jahu vahele läinud õhk välja läheks).

Määrisin võipaberiga koogivormi üle, puistasin natuke kama peale, plötserdasin taina vormi ja õunad enam-vähem ühtlaselt sinna otsa.

Kuna ma ei viitsinud karamelli teha ja tavaline suhkur oli enivei otsa saanud, aga mett oli, siis tegin sellise segu: valasin sinnasamma tainasesse kaussi silma järgi 100 g mandlijahu. Lõikusin noaga umbes 100 g võid juurde (seekord külma võid, jõukalt elame, meil on viimasel ajal kogu aeg üks tagavaravõi külmkapis) ja lisasin 5 kuhjaga tl mett.

Segasin selle näppudega kokku (peaaegu peaks siin ütlema, et lapsed, ärge kodus järele tehke, sest kole kleepuv segu tuli) ja plötserdasin nii hästi-halvasti, kui sain, õunte otsa. Limpsisin käed puhtaks, pesin nad üle, pistsin koogi ahju.

Retsepti järgi oleks pidanud küpsetama 45-60 minutit, mis annab juba isegi suure lõtku, aga mul oli ta juba poole tunniga pealt üsna pruuniks tõmmanud. Keerasin kuumust veidi vähemaks, 165 kraadi peale ja lasin veel veidi olla. Pärast umbes 5 min blogimist tundus, et kook on pealt ikka õige pruun, aga kahtlaselt vetruv, nii et liigutasin ta keskmiselt alumisele siinile. Veel paar minutit ja ma keerasin kuumuse üldse maha, jätsin jahtuvasse ahju tahenema.

Ma ei läbenud oodata, kuni päris ära jahtub, sõin soojalt – taldrikule tõstes vaatasin ehmatusega, et tooreks jäänud, tegelikult olid kuumaks moosiks küpsenud õunad lihtsalt veel voolavad. Pärast jahtudes tahenes ära. Maitse oli täitsa hea, võib korrata, eriti veel arvestades, et ka teha oli suht lihtne. Kuigi iga kord ei pea muidugi mett võtma, suhkruga tuleks sarnane kate ilmselt riputise konsistentsis ja jääks ehk tükilisem (ei oska öelda, oleks see hea või halb või neutraalselt teistmoodi).

Minu suureks üllatuseks maitses ka A.-le, kes tavaliselt eelistab krõbedaid kooke pehmetele. Kiitis just karamellistunud katet koogi peal.

Õunakook, kus ma ülejääke ära kasutasin

Mul oli külmkappi seisma jäänud pool või vähem kohupiimapasta-toru (seega mingi 100-150 grammi), pool järelejäänud mango-kohupiimakreemi, mis hakkas väikest viisi käärima, ja üks mustade ploomide ja leivaga jogurtipära.

Puhastasin-tükeldasin 4-5 õuna (mõni koosnes enamjaolt ussiaukudest, muidu oleks 5).

Segasin pool klaasi suhkrut tükikese pehme või ning 4 spl õliga; lõin sinna sisse järjest 2 muna (kummagi sisselöömise järel segasin kõik jälle ühtlaseks); lisasin need piimatooted; riivisin sinna sidrunikoort otsa; mõõtsin sinna sisse kõigepealt 1 klaasi jahu, seejärel teise klaasi sisse pool jahu, 1 tl soodat, 1 tl sidrunhapet ja täitsin ülejäänud klaasi kaerakliidega. Segasin klaasi sees niivõrd-kuivõrd ära ja kallasin kaussi. Ajasin segamini. Tundus veidi vale konsistentsiga, lisasin veel kaerakliisid ja veel sortsukese õli.

Panin praeahju tööle. Määrisin ahjupanni võiga, puistasin ühe vana kamapuruga üle. Ajasin taina panni peale laiali, ladusin õunad otsa, puistasin ingveriga üle, seejärel suhkruga, seejärel kaapisin sinna võilaastukesi otsa.

Panin küpsema (190 C), lasin tal vast 25 minutit olla (näo järgi vaatasin).

Esimesel õhtul tundus natuke kuiv, mõtlesin, et ikka rohkem kohupiimalisi oleks vaja olnud – või et küllap ma hindasin taina konsistentsi valesti, sest olen harjunud tegema tainaid, kus õunad on juba sees ja eks sellised seesolevad õunad niisutavad rohkem kui pealolevad. Teisel päeval huvitaval kombel enam mitte. Võib-olla hakkas pealolev õunakiht tasapisi ka oma niiskust koogile jagama.

Kartul+salat; ülejäänud kartulid panniroa täienduseks

Keetsin hulga kartulit (vbla 9 tükki) ja 2 kanamuna, tegin poolest tomatist (see oli üks suur tomat), värskest kurgist, marineeritud piprakurgist ja lehtsalatist salati; taldrikul kombineerisin sooja kartuli, salati ja kodujuustu, lisades lörtsu majoneesi ja mõne vürstikilu.

A. ei tahtnud kohe süüa, nii et kui ma ise olin ära söönud, tükeldasin paar kartulit salati sisse, et seismisega vähem vettiks.

*

Paar kartulit jäi üle (isegi kui A. oli vahepeal neid endale kotletiga koos praadinud). Panin pannile natuke suitsupeekonit (kuubikutena), hakitud sibulat (1 sibul), kuubikuteks lõigatud suvikõrvitsa ja 5 viiludeks lõigatud suurt šampinjoni praadima. Algul ilma kaaneta, siis madalama kuumusega ja kaane all. Tõin õuest aed-liivateed, et pärast peale hakkida, aga lisasin pannile juba haudumise ajal ka kuivatatud nõmm-liivateed. Kui tundus, et on paras, lisasin kuubikutena 2 viimast keedukartulit; ja kui need olid kah läbi soojenenud, tegin pannil oleva kraami vahele 2 pesa ja lõin kumbagi ühe muna.

See toit täitis väga hästi ühe bordoo veiniga klapitamise eesmärki – see vein oli mulle mai lõpus toodud, aga me olime väikesed joodikud ja nii oli ta siis kapis vaikselt seisnud. Eelmisel õhtul olin suupistete kõrvale lahti teinud, aga nende kõrvale ei sobinud, tundus kuidagi kare ja tuim. Lugesin tarku raamatuid ja sain teada, et bordood võivad üllatavalt hästi sobida peekoni ja munaga, aga sellised keskmise täidlusega punaveinid võivad sobida ka seentega. No ja akuraatselt sobis.

Toidu haudumise ajal segasin tavalise hapupiimakoogi kokku – pool pakki pehmet võid (algretsept ütleb, et sulavõid, aga viitsin ma jee sulatada), umbes 3 spl õli, pool klaasi suhkrut segamini; siis puhastasin ja tükeldasin sinna sisse 4 eri suuruses antoonovkat, millest osa läks koide pärast raisku; siis lisasin peotäie rosinaid ja ajasin segi; siis piparkoogimaitseainet; umbes poolteist klaasi jahu, mille sisse segasin 1 tl soodat; natuke kaerakliisid, sest meenus, et seda tüüpi koogid tulevad koredama jahuga enamasti kohevamad. Ja siis ühe hapukoorepõhja ja veidi alla 1 klaasi rjaženkat ja natuke soola. Segasin ja timmisin veel natuke rjaženka ja kaerakliide ja õliga, kuni tundus paras, siis kühveldasin ahjupannile, puistasin kaneeli ja natukese suhkruga üle ja lükkasin ahju (190 C). Küpses umbes nii kaua, nagu me oma pannirooga sõime.

Saiavorm õuntega

Tegin kuivanud saiadest-sepikutest muude tegemiste kõrvalt vormi. Kõigepealt sortisin viisakad saiatükid välja (noh, et mingid koid poleks sisse läinud), raiusin noaga väiksemateks tükkideks, valasin rjaženkaga üle. Lasin mingi tunnikese seista, siis mudisin väiksemaks. Tõin õuest 5 õuna (mahakukkunud Talvenaudingud), puhastasin, tükeldasin saiapudi otsa. Panin natuke suhkrut peale ja lasin veel seista. Siis näppisin viimased suureks jäänud saiatükid samuti väiksemaks, lisasin natuke hapukoort, natuke kohupiimapastat, peotäie rosinaid, sortsu Vana Tallinna koorelikööri (sest mida temaga muud ikka teha) ja sortsu viskit. Maitsesin, leidsin liiga vähe magusa olevat ja panin natuke suhkrut juurde.

Nüüd panin ahju huugama.

Kloppisin veel 1 muna, segasin taigna sisse; puistasin sinna natuke jahvatatud ingverit ja kaneeli. Määrisin ahjupanni võipaberiga üle, plötserdasin taigna pannile, puistasin veel kaneeli peale ja 2 tl suhkrut ka (sest nagu kogemus näitab, annab suhkur koogi peal palju parema efekti kui koogi sees, selle võrra võib sisse julgelt vähem panna).

Ja siis küpsetasin, aeg-ajalt piiludes, kuni tundus, et on ilus küll.

Esimesel õhtul tundus ikkagi veidi vähemagus. Aga järgmisel päeval oli kõik väga hea, laagerdumine oli hästi mõjunud.

Leiva-õuna-kohupiimavorm

Enam-vähem samasugune nagu ma kunagi juba tegin.

Ajend: ma olin vahepeal mascarpone‘ga maiustanud (määrisin näiteks küpsise peale või sepiku peale ja puistasin mustsõstraid otsa, et nagu kook või nii), aga oli juba näha, et ma ei jõua lihtsalt niisama tervet karpi enne tühjaks süüa, kui pahaks läheb. Pool karbitäit oli järel, st umbes 125 grammi. Kohupiima oli mul ka (üks Nopri talukohupiima potsik), millega pikendada.

Kõigepealt puhastasin umbes tosin pisikest õuna (igavene tegemine, tänavu on õuntel koid sees ja puhastada on jube keeruline).

Panin praeahju kuumenema (190 peale).

Pudistasin neli või viis musta rukkileiva viilu kaussi (peoga haarasin kotist, seepärast ei tea täpset arvu, pudistasin kaussi; segasin umbes 1 spl pehme või ja natukese õliga; jahvatasin hetke ajel näputäie koriandriseemneid ja lisasin pudile, samuti vast nii 2 tl suhkrut. Määrisin panni võipaberiga, puistasin leivapudi pannile ja üritasin sellest midagi koogipõhjalaadset moodustada. Pistsin ahju.

Järgmiseks segasin õunatükid samas kausis peotäie rosinate, umbes 1 tl ingveripulbri ja hästi natukese kaneeliga; lisasin paar tl suhkrut.

Tõmbasin panni ahjust välja ja ladusin õunad leivapudi peale. Ahju tagasi.

Segasin kausis tolle mascarpone-pära kohupiima ja sortsu rjaženkaga, et oleks küllalt vedel, et ilusti vormi peal laiali läheks; maitsestasin tasahaaval moosisuhkruga, kuni tundus parajalt magus, siis kloppisin väikeses kausis kiiresti ühe muna lahti ja segasin sinna hulka. Võtsin panni ahjust ja plötserdasin oma segu õunte otsa, mõeldes ise (järjekordselt), et seda kohupiimandust võiks ikka rohkem olla, oleks kergem ühtlaselt jaotada.

Ahju tagasi. Pesin mustaks saanud nõud ära ja seejärel keerasin kuumust vähemaks, 170 peale.

Siis tegelesin natuke aega ei tea millega, vahepeal piilusin, mis ahjus toimub. Kui tundus, et kogu kohupiim on peal tahe (võdisemine on OK, aga ma ei tahtnud, et kuskilt enam voolaks), siis lülitasin ahju välja, jätsin sinna jääksoojusse veel tõmbama.

Tulemus? päris hästi tasakaalus maitsed. Koriandrit oli õrnalt põhjas tunda ja õunakihis ingverit piisavalt, et võtaks suu kergelt õhetama. Kohupiimakate oli meeldivalt õrn. Ma oleks vist küll ainult krõbedamat põhja tahtnud. Selle jaoks oleks ehk pidanud alumisel siinil küpsetama (praegu tegin keskmisel). Aga kui ma ei teaks, et esialgne plaan oli krõbe põhi, siis ei oskaks midagi ette heita.

A. on samuti rahul, mis on eriti hästi näha sellest, et kook muudkui kahaneb ka neil kellaaegadel, mil mina sellega ei tegele. Erinevalt tagurpidikookidest.

Tagurpidikook hapupiimatainaga

Seekord proovisin kõige tavalisema hapupiimakoogitainaga teha.

Ahjupanni määrisin võiga, riputasin paar tl suhkrut peale, hakkisin sinna niipalju õunu, kuni terve põhi oli kaetud (ja pann umbes poolest saaadik täis), siputasin veel paar tl suhkrut peale; lõikasin külmast võist laastukesi ja puistasin peale. Panin selle kõik ahju eelküpsema.

Tainasse läks: pool kl suhkrut ja umbes 150 g rasvainet (mul oli osa pehmet võid ja osa õli) segamini, siputasin piparkoogimaitseainet juurde; siis umbes 1 2/3 klaasi jahu, millest viimase 2/3 sisse segasin ka 1 tl soodat ja natuke sidrunhapet (sest hapupiimaline ei tundunud väga hapu), siis ligi 1 klaas rjaženkat. Segasin ära, tundus vedel, siputasin ettevaatlikult jahu juurde; siis tundus jälle kuidagi… liiga vähe siidine, sortsasin veidi õli juurde (sest ega ma teda ennist tainasse lisades just eriti korralikult mõõtnud ei olnud, äkki saigi liiga vähe), nüüd tundus korralik.

Võtsin õunapanni – õunad olid tasapisi pehmeks küpsenud – ahjust välja, mätsisin taina peale. Tainast oli napilt, paras tegemine oli, et kõik õunad kaetud saaks.

Küpsetasin paarkümmend minutit, viimase otsa alumisel siinil, et äkki tuleb siis alt karamellisem.

Pärast küpsemist lasin natuke jahtuda ja siis keerasin ümber. Võib-olla lasin oma kärsituses natuke liiga vähe oodata, sest osa õunu ei tahtnud kooggiga koos vaagnale tulla ja ma pidin neid noaga koukima ja seejärel koogi külge tagasi mätsima. Aga võib-olla oligi asi selles, et tainast oli vähe ja see ei suutnud kõike ühes tükis koos hoida. Teisest küljest – proportsiooni mõttes küll liiga vähe tainast ei olnud. Võib-olla peab teinekord panema rohkem NII õunu KUI KA tainast, siis on proportsioonid samad, aga tainakihti jagub korralikumalt ja õunte katmisel ei jää auke, mis pööramisel rebeneda võiks.

Maitse oli muidu parem kui eelmine kord ja tänu sellele, et küpsetamise viimane ots läks alumisel siinil, oli ka õunakiht seekord karamelliseks saanud.

Minu jaoks osutus ta lausa sõltuvusttekitavaks ja mul oli kõvasti tegemist, et mitte tervet kooki korraga ära süüa, aga A. leidis, et talle meeldib siis, kui õunad on koogi sees või peal, paremini (nagu ta ütles, moos tundub talle koogimaterjalina odavam kui õunad – ja tagurpidikoogil muutuvad nad tõesti omajagu moosjaks).

Eksperimenteerime edasi.