Vahepeal tehtud: hapukapsa…vokki?, saiavormi, praekartulit ja omletti

Hapukapsatoit inspireerus taas kord Baieri hapukapsasalatist (mis on üks soe salat), ainult et seekord ei hakanud ma midagi eraldi praadima, tegin kõike ühes vokkpannis – algul läks pannile viilutatud sibul läbisegi singikuubikutega, seejärel natuke küüslauku ja hapukapsas, hapukapsa hulka 1 tükeldatud antoonovka ja natuke aed-liivatee oksi. Lisasin veidi eilset taimeteed (peamiselt piparmünt, natuke majoraani hulgas) ja nurgakese köögiviljapuljongikuubikut. Kui tunnistasin valmiks, lisasin ka pruuni suhkrut (kohvikust kõrvale pandud torukesest). Maitses hea, aga tuleb tunnistada, et kuumutatud hapukapsas ajab mul kõhu punni.

Saiavorm sai tehtud üldiselt samal põhimõttel nagu eelmine, ainult kohupiima oli suhteliselt rohkem ja saia suhteliselt vähem. Kahjuks tähendas see, et vajus pärast küpsemist lapikumaks.

Olin ka vist liiga vähe suhkrut lisanud, esimene elamus oli pettumus. Aga siis taipasin moosi peale panna ja kohe muutus suvaline plönn heaks koogiks.
A. arust oli maitses midagi liiga vänget, vbla tundis ta piparkoogimaitseainet nii tugevasti, aga asi võib olla ikkagi väheses suhkrus ja selles, et tema ei pannud moosi peale (moosi alt oleks ka piparkoogimaitseainet vähem tunda olnud).

Praekartul oli kõige lihtsam söök, tegin peamiselt sellepärast, et A. oli verivorsti toonud – viilutasin-praadisin endale 1 sibula, 3 kartulit ja kui need olid peaaegu valmis, lisasin pannile 2 verivorsti. Jäin üldiselt rahule.

Täna meenus, et olin leivapealseks mitu-mitu päeva tagasi ühe poeseenesalati toonud, kartsin, et viimane ots läheb pahaks; nii et kloppisin 2 muna lahti, lisasin umbes 1 spl kreeka jogurtit ja kogu seenesalatijäägi (soolaseened, hapukoor, sibul), samal ajal pann kuumenes; ja siis valasin segu pannile ja praadisin madalal kuumusel omletiks. Sõin koos tükeldatud tomatiga, väga maitsev tuli.

Veel üks leiva-kohupiima-õunavorm

Võtsin eelmisest vormist õppust.
Kõigepealt määrisin ahjupanni võipaberiga üle ja pudistasin sinna mitu viilu üleläinud tähtajaga musta leiba. Siis tuli hea mõte, puistasin kogu selle pudi kaussi, viskasin juurde 1 kuhjaga spl võid ja ajasin segamini (noa ja kätega). Selle pudi panin ahjupanni tagasi, piserdasin ka tiba õli peale. Ahi kuumenema.

Tükeldasin samasse kaussi mingi kolm antoonovkat, sellest sai suur hunnik.

Poole õunatükeldamise peal panin leivapudiga panni juba ahju, et põhi krõbedam saaks.

Õunad tükeldatud, võtsin panni välja, et kõrbema ei läheks.

Segasin õunte hulka veidi rosinaid, kaneeli, ingverit ja natuke suhkrut (palju pole vaja, isegi antoonovkad on tänavu magusad). Ja pannile leiva otsa.

Siis segasin samas kausis kolmveerand pakki (200 g pakist) ricotta‘t, paki jällegi säilivustähtaja ületanud vanillikohupiima ja 1 muna, lisasin 1 tl moosisuhkrut ja ajasin selle segu õunte peale laiali. Vähevõitu sai, oleks võinud rohkemgi kohupiima panna.

Igatahes panin selle nüüd ahju ja keerasin kuumust vähemaks, lasin küpseda.

Sai parem kui eelmine: kohupiim oli õrnem, põhi krõbedam. Ainult et jah, kohupiima oleks võinud rohkem olla.

Võimalik ka, et samamoodi saaks teha ilma kohupiimata vormi ja siis pärast süües vahukoort peale panna.

Õunavorm ja paar peedisalatit

Kui ma just väljas pole söönud või mingit A. organiseeritud poolfabrikaati v purgisuppi, olen peamiselt söönud peedisalateid, sest A. küpsetas ahjus 3 peeti.

Esimesest tegin sellise salati, et maitsestasin peeti garam masala ja tilgakese palsamiäädikaga, praadisin kergelt ühe suvikõrvitsa tükke ja lisasin kaussi, lisasin ka 1 mozzarella tükid; praadisin ka musta leiva pudi, koriandriseemneid, köömneid, päevalilleseemneid ja küüslauku ja hästi natuke suitsuvorsti (üks kappi jäänud viimane jupike) – seda krõbuskindust võtsime eraldi juurde. Oliiviõli veel kastmeks juurde. Üldiselt hea; mozzarella oleks võinud ehk eraldi juurde võtta, mitte sisse segada.

Järgmise tegin õuna, hapukapsa ja roheliste hernestega, samuti praetud krõbuskitega. Hapukoore, veidikese hapupiima ja majoneesiga. See osutus vähem heaks – kas hapukapsas oli kuidagi liiga hapu või on mul praegu väiksem hapusoolikas, aga ära me ta sõime.

Kolmanda tegin jälle õuna ja roheliste hernestega, riivitud kõva juustu ning samuti leiva- jne-krõbuskitega (v.a vorst); pool mozzarella‘t lõikusin taldrikus juurde (olles eelmisest mozzarella-variandist õppust võtnud). See tuli vist kõige parem. Maitseks jälle garam masalat ja mingisugust vahemerelist ürdisegu (seal oli kindlasti piparrohtu, tüümianit ja vbla salveid ka).

Mozzarella‘t oli küll vähevõitu, ta sai poole söömise peal otsa, edasi võtsin juurde heeringat.

*

Õunavorm: miksisin mitut eri “Õunaraamatu” retsepti.

Mul oli 50% allahindlusega (sest “parim enne” möödas) musta seemneleiba, mitu pakki samal põhjusel allahinnatud magusat kohupiima, ühed samal põhjusel alla hinnatud kuivatatud aprikoosid, üks poolik “parim enne” möödas koorejogurt leiva ja kaneeliga ja üks poolik maitsestamata kohupiima pakk, millest arvasin, et võiks ära teha. Õunu on nagunii navaalom

Vooderdasin ahjupanni leivatükikestega (osa viitsisin võiga kokku määrida, lõpuks lõin käega ja piserdasin veidi õli neile peale); siis tükeldasin 4 antoonovkat (terve salatikausitäis sai) ja nende vahele peotäie kuivatatud aprikoose, kallasin leiva otsa, ajasin ühtlaseks ja vajutasin peale, et sinna vormi üldse veel midagi mahuks; puistasin veidi pruuni suhkrut ja kaneeli peale.

Panin praeahju kuumenema.

Kausis segasin 1 paki vanillikohupiima, 1 paki rosinakohupiima, pool pakki maitsestamata kohupiima, pool pooleliitrise purgi täit leivajogurtit ja kaks muna. Natuke rosinaid kallasin juurde ja lisasin veel paar tl speltajahu ja paar tl moosisuhkrut. Ajasin segi, valasin õunte peale, ajasin laiali; minu suureks üllatuseks ei hakanud kuskilt üle äärte valguma. Puistasin päevalilleseemneid peale.

Küpsetasin suhteliselt madalal kuumusel, alguses enam-vähem ahju keskel; üks 25-30 minuti pärast tõstsin veidi kõrgemale siinile, et päevalilleseemned pruunimaks läheksid.

Üldiselt tuli hea; soojalt oli hea hapukoore ja meega, külmalt polnud hapukoort vaja. Kuigi vormi tuli mahult palju, paistab ta ahjupannist üllatava kiirusega kaduvat.

Ainult et jahu oleks võinud ehk üldse panemata jätta, kui mul nagunii leib koostises oli. Oleks järsku mahlasem tulnud ja kihid omavahel rohkem ära sidunud.

Paar õunakooki

Esiteks tahtsin ükspäev jälle õunaskoone teha, aga panin kogemata liiga palju vedelikku (hapukoort ei olnud, asendasin osa koorejogurtiga, nähtavasti oli see ikkagi vedelam või panin kogemata liiga palju), välja kukkus kook, aga osutus menukaks.

2 kl (isekerkivat) jahu ja natuke piparkoogimaitseainet pluss veel lisaannus muskaatpähklit, umbes 1 kl hapukoore-koorejogurti segu, 1 suur antoonovka (pisikesteks viilukesteks lõigatuna), umbes pool kl suhkrut, 1 muna.

Teine kook – inspireerusin baieri õunakoogi retseptist (leedukate Kööginurga ajakirjast), kus muretainapõhjale käis kirsimoos, sinna peale toorjuustu-munasegu ja sinna otsa õunaviilud, kõige otsa mandlilaastud. Mul oli vaarikamoosi pära. Tegin muretaina (1 2/3 kl (isekerkivat) jahu, 4 spl suhkrut, 125 g võid, natuke soola) oma tavalisel laisal purukoogi moel (ehk ei hakka tainast palliks sõtkuma, vaid hakin, seejärel näpin segamini ja puistan veel puru-olekus pannile ja litsun siis vastu panni), see oli ses mõttes halb mõte, et moos ei tahtnud sellise puruse põhja peal üldse laiali minna ja läks hoopis koos puruga klimpi. Mäkerdasin nii ühtlaselt kui õnnestus ja panin koos panniga külmkappi.

Tõin õuest 5 antoonovkat (retsept ütles, et 5 õuna) ja puhastasin ära.

Seejärel samas kausis täidis – täidiseks läks 1 poolik pakk maitsestamata kohupiima, 1 poolik pakk vanilliga kohupiima (A. oli ostnud ja pooleli jätnud), 2 tervet pakki Otto ricottat ja üks 200g pakk “parim enne möödas” vahukoort, mille kõik ma ajasin umbes poole klaasi suhkruga segamini, seejärel kloppisin ükshaaval sisse kaks muna. Lõpuks tuli pähe veel natuke moosisuhkrut lisada, et see aitaks kalgenduda.

Panin praeahju soojenema.

Valasin selle muretaina otsa ja tükeldasin seejärel õunu. Kuskil neljanda õuna poole peal oli selge, et neid tükke on nii palju, et vaevu mahuvad ära, nii et ma enam ei tükeldanud, segasin olemasolevad tükid paari spl pruuni suhkruga ja sortsu piparkoogimaitseainega, sest kaneel oli otsas. Ja mandlilaaste polnud mul nagunii, mõtlesin vahepeal, kas panna mandlijahu, aga lõin lõpuks käega, läks niisama ahju.

Retsept nõudis 180 Celsiuse kraadi juures küpsetamist tund aega; ma lasin ainult alguses nii 10-15 minutit oma ahju 180 pügala juures olla, siis keerasin kuumust vähemaks, aga ikkagi küpses ta esiteks juba üsna viimase piiri peal pruuniks ammu enne tundi ja teiseks oli ta selle ajaga põhjast natuke liiga tumedaks läinud.

Mida meelde jätta?
1. See Eesti pehme lahja ricotta töötab toorjuustuga retseptis väga hästi – täidis oli õrn ja mahlane.
2. Kui tahan põhja peale moosi määrida, tuleb korralik ühes tükis põhi teha, mitte puru. Või panna märksa rohkem moosi, nii et teda ei peaks määrima, vaid voolaks puhtalt oma rohkusest ise laiali. Praegu ei saanud ma küll aru, et moos üldse mingi erilise efekti annaks, nii et minu poolest võiks ka ilma moosita teha. Vbla kirsimoos annaks rohkem kui vaarikamoos, aga kahtlen.
3. Küpsetama pean selle ahjuga oma tavalise loogika järgi: kui retsept ütleb 180, siis hakatuseks 160 ja pärast keerata maha.
4. Piparkoogimaitseainet peab ettevaatlikumalt panema kui kaneeli, pisut vänge sai.

Tegin paar lihtsat kooki

Üks oli pmst seesama mustsõstrakook, millest ma juba olen kirjutanud (ühe munaga vormikoogitainas – 1 muna, veidi alla poole kl suhkrut, poolteist kl jahu, millesse segatud 1 tl soodat ja veidi sidrunhapet, klaas, mis on poolenisti täidetud mingi hapupiimalisega – oli üks vana kefiir – ja poolenisti õliga – alumises kihis, põhi tuleb enne peaaegu valmis küpsetada ja siis kohupiima-mustsõstrasegu peale panna, viimase sees on ka kaks muna, millest valge on vahtu aetud).

Katsetasin, kuidas oleks, kui ma panen osa nisujahu asemel speltajahu, aga ei olnud väga hea mõte. Sellise õrna kattega koogi jaoks tuli veidi liiga kare põhi, kuigi süüa ta muidugi sündis ja suvalisest poekoogist oli ikka parem (kate oli väga hea ja ega põhi ka just halb ei olnud, lihtsalt ei olnud kattega täiuslikus tekstuuriharmoonias). Tuleb meelde jätta, et sellel koogil on vaja peenest jahust põhja.

*
Teiseks tegin eile oma tavalist hapupiimakooki – kuhu käib 150 g mingit rasvollust (seekord suuremalt jaolt õli), umbes pool kl suhkrut (panin veidi vähem), 1 kl hapupiimalist (seekord skyr), ja veidi rohkem kui pooleteist kl jahu (seekord lähenes tublisti 2 klaasile, sest ma panin ka palju õunu ja need teevad vedelamaks), millesse tuleb segada 1 l soodat (ja kui hapupiimaline ei tundu piisavalt hapu, siis ka veidi sidrunhapet) ja kas piparkoogivürtse või lihtsalt kaneeli ja nelki.

Lisan sinna erinevaid asju, mida mul juhtub olema, seekord läks sinna kõvasti õunu (üle kümne väikese v keskmise õuna, tähendab, see, mis järele jäi, kui ma plekid jms välja lõikasin), rosinad (millesse ma suhtusin kahtlustavalt, sest olin koiliblikaid näinud, üritan nüüd oma kuivained ruttu ära lahendada) ja peotäis kreeka pähkleid (odavad Poola pähklid).

Peale siputasin kaneeli ja ühe kohvikusuhkrutoru seest suhkrut ja kõige peale kaapisin veidi võilaastukesi.

Tuli hirmus hea ja teenis eri inimeste käest komplimente.

Ma ei väsi kordamast, et koogi peale siputatud teelusikatäis suhkrut annab mitu korda rohkem maitset kui sama kogus taina sees. Kui ma kunagi leiutan koogi, millel ongi ainult pealmine kooruke, siis hakkab mul küpsetamise peale eriti vähe aineid kuluma. Tähendab, ma tean, et küpsised on juba leiutatud, aga kui ma ikka tõsist koorukest tahan, siis sama õhukest nagu värskel leival. Need rukkilaastud, mida üks firma kartulikrõpsu ekvivalendiks teeb, on midagi sinnapoole, mis ma mõtlen (just laastud, nende rukkikrõpsud on juba paksemad).

Saiavorm ja baklažaanikastmega nuudlid

Ühel päeval tegin õuntest, seismajäänud poolikust kohupiimast ja vanadest saiaviiludest saiavormi. Saiakogus võis olla mingi viis röstsepikuviilu ja natuke mitmesuguseid ciabatta– jms tükke. Tegin need väiksemateks tükkideks ja läigatasin natuke seismajäänud kefiiri peale (sellist, millest küpsetada veel kannatab, aga niisama juua enam ei taha).

Uurisin kullipilguga läbi aprikoositükikesed, kuhu ähvardas elu tekkida, viskasin leitud elu minema, tuulasin ja loputasin neid aprikoositükke suure hoolega ja segasin saiapudi hulka. Puhastasin-tükeldasin sinna kümmekond väikest õuna (tundub suur kogus, aga puhastamise käigus läks osa kaotsi, igasugused plekid tuli ju välja lõigata). Segasin sisse selle umbes 125 g kohupiima, mis mul seisma oli jäänud, lisasin veel törtsu hapukoort, piparkoogimaitseainet, veidi suhkrut ja kuna kartsin, et jääb tihke ega küpse läbi, ka väikese sortsu Becherovkat, et see toimiks küpsedes kergitusainena.

Panin ahju huugama ja mätsisin selle segu ahjupannile.

Ja kõige peale lõikasin hästi õhukeste viiludena kuivamakippuvat stritslit, mis oligi mulle selle idee andnud, vajutasin need viilud sügavamale möga sisse, puistasin kohvikust kaasavõetud suhkrutorukesest natuke suhkrut peale ja kaapisin külma või küljest laastukesi otsa. Ja lükkasin ahju, viitsimata oodata, et see päris kuumaks läheks.

Inimesed, see tuli jalustrabavalt hõrk. Mahlane, maitserikas. Sobis hästi piimaga süüa. Tibatilluke võikogus kõige peal oli andnud sellise korraliku võiga tehtud koogi maitse. No ja seda, et pealepuistatud suhkur annab palju rohkem maitset kui sama kogus koogi sees, tean ma juba ammu.

*

Ühel päeval olin poest baklažaani toonud ja kui kõht tühjaks läks, tegin tavalist toitu: panin panni kuumenema, lõikasin baklažaani umbes oma sõrme jämedusteks pulkadeks ja panin veidikese õliga praadima. Praadimise ajal puhastasin küüslauku ja tõin õuest mitmesugust rohelist (mets-harakputke lehti peamiselt). Segasin ka need pannile, puistasin kuivatatud punet ja basiilikut otsa, purustasin ühe väikese kuivatatud tšilli, lisasin kah pannile ning lajatasin kõige peale väikese (vist 400 g) purgi tükeldatud tomatit ja hakkisin ka ühe pooliku värske kollase tomati. Nüüd panin ka nuudlivee üles (natukese soolaga) ja jätsin baklažaanikastme pannile kaane alla hauduma, seni, kuni vesi keema läks ja ma sain nuudlid ära keeta. Nuudlid olid linguine (sellised peenemad lintnuudlid), klassikalisem oleks spagettidega, aga mul ei olnud ja ka lintnuudlitega oli päris hea.

Kui nuudlid olid valmis, maitsestasin sousti ära (soola ja musta pipraga), segasin nuudlid pannile sousti hulka ja seejärel tuli mul õnnelik mõte tuua õuest värsket münti. Serveerimisel võtsime siis fetat kõrvale ja mina ka münti (A. ei huvitunud mündist). See oli tohutult hea, hoopis teistmoodi kui klassikaline variant värske basiilikuga. Andis sellised särtsakad karged aktsendid.

Lihtsaid kiireid toite

Vahepeal tegin veel pisikesi niitnuudleid, mida sõin feta, värske tomati, kapparite, kuivatatud kirsstomatite, küüslaugu ja oliiviõliga.

Ja siis ühel õhtul praadisin lihtsalt suvikõrvitsat, natuke chorizo‘t maitseks sinna vahele, musta leiba, et vesine ei oleks, lõpuks lisasin ka tomatit ja söömise ajaks mozzarella-kuulikesi.

Kuna üks suvikõrvits jäi järgi, siis selle praadis A. poest toodud praemaksa soojendamise kõrvale ära, nii sain ma üle tüki aja koos temaga süüa (sobis tema pingsa toitainelugemisega kokku); minu panus piirdus õuest rohelise kraami toomisega (vesihein, mitut sorti lehtsalatit, natuke mets-harakputke).

Pärast tegin töö kõrvalt piimatooteülejääkidest hapupiima-õunakooki, sest juba on õunu:

ajasin eri õlipõhjadest ja võipärast kokku umbes 150 g rasva kausis poole klaasi suhkruga segi;
sinna otsa hakkisin mingi 6-7 väiksemapoolset suveõuna; pudistasin hulka veidi rosinaid, rohkem aprikoositükke ja natuke kreeka pähkleid;
lisasin pooliku vanaks jääma kippuva kohupiima, natuke hapukoort, natuke kefiiri (samuti vanaks kippuva) – kokku ehk rohkem kui klaasi jagu – ja kuna minu arust olid need kokku liiga vähe hapud, veidi sidrunhapet;
klaasi tavalist jahu, pool klaasi sõredat speltajahu, kuhu segasin 1 tl soodat;
piparkoogimaitseainet;
siis veel jahu, sest tainas tundus liiga vedel.

Panin ahjupannile, puistasin kaneeli ja veidi suhkrut peale. Küpsetasin algul oma ahju 160, pärast 140 näidu juures (aga see ahi läheb minu arust tegelikult kuumemaks). Tuli päris hea.

Boonus: tainasegamise ajal lasin oma läpakal käivituda, mis muidu ajaks mind närvi. Koogi ahjupaneku ajaks olin läpaka töövormi saanud (ehk ka kõik vajalikud asjad lahti) ja sain tööd lihvida (tühikuid jms värki), nii et ka koogi järel ei pidanud ekstra ootama. Pmst lahendasin kaks tüütut ootamist nii, et kui üks töö sundis enda järel ootama, sain teisega ametis olla.