Tegin paar lihtsat kooki

Üks oli pmst seesama mustsõstrakook, millest ma juba olen kirjutanud (ühe munaga vormikoogitainas – 1 muna, veidi alla poole kl suhkrut, poolteist kl jahu, millesse segatud 1 tl soodat ja veidi sidrunhapet, klaas, mis on poolenisti täidetud mingi hapupiimalisega – oli üks vana kefiir – ja poolenisti õliga – alumises kihis, põhi tuleb enne peaaegu valmis küpsetada ja siis kohupiima-mustsõstrasegu peale panna, viimase sees on ka kaks muna, millest valge on vahtu aetud).

Katsetasin, kuidas oleks, kui ma panen osa nisujahu asemel speltajahu, aga ei olnud väga hea mõte. Sellise õrna kattega koogi jaoks tuli veidi liiga kare põhi, kuigi süüa ta muidugi sündis ja suvalisest poekoogist oli ikka parem (kate oli väga hea ja ega põhi ka just halb ei olnud, lihtsalt ei olnud kattega täiuslikus tekstuuriharmoonias). Tuleb meelde jätta, et sellel koogil on vaja peenest jahust põhja.

*
Teiseks tegin eile oma tavalist hapupiimakooki – kuhu käib 150 g mingit rasvollust (seekord suuremalt jaolt õli), umbes pool kl suhkrut (panin veidi vähem), 1 kl hapupiimalist (seekord skyr), ja veidi rohkem kui pooleteist kl jahu (seekord lähenes tublisti 2 klaasile, sest ma panin ka palju õunu ja need teevad vedelamaks), millesse tuleb segada 1 l soodat (ja kui hapupiimaline ei tundu piisavalt hapu, siis ka veidi sidrunhapet) ja kas piparkoogivürtse või lihtsalt kaneeli ja nelki.

Lisan sinna erinevaid asju, mida mul juhtub olema, seekord läks sinna kõvasti õunu (üle kümne väikese v keskmise õuna, tähendab, see, mis järele jäi, kui ma plekid jms välja lõikasin), rosinad (millesse ma suhtusin kahtlustavalt, sest olin koiliblikaid näinud, üritan nüüd oma kuivained ruttu ära lahendada) ja peotäis kreeka pähkleid (odavad Poola pähklid).

Peale siputasin kaneeli ja ühe kohvikusuhkrutoru seest suhkrut ja kõige peale kaapisin veidi võilaastukesi.

Tuli hirmus hea ja teenis eri inimeste käest komplimente.

Ma ei väsi kordamast, et koogi peale siputatud teelusikatäis suhkrut annab mitu korda rohkem maitset kui sama kogus taina sees. Kui ma kunagi leiutan koogi, millel ongi ainult pealmine kooruke, siis hakkab mul küpsetamise peale eriti vähe aineid kuluma. Tähendab, ma tean, et küpsised on juba leiutatud, aga kui ma ikka tõsist koorukest tahan, siis sama õhukest nagu värskel leival. Need rukkilaastud, mida üks firma kartulikrõpsu ekvivalendiks teeb, on midagi sinnapoole, mis ma mõtlen (just laastud, nende rukkikrõpsud on juba paksemad).

Advertisements

Saiavorm ja baklažaanikastmega nuudlid

Ühel päeval tegin õuntest, seismajäänud poolikust kohupiimast ja vanadest saiaviiludest saiavormi. Saiakogus võis olla mingi viis röstsepikuviilu ja natuke mitmesuguseid ciabatta– jms tükke. Tegin need väiksemateks tükkideks ja läigatasin natuke seismajäänud kefiiri peale (sellist, millest küpsetada veel kannatab, aga niisama juua enam ei taha).

Uurisin kullipilguga läbi aprikoositükikesed, kuhu ähvardas elu tekkida, viskasin leitud elu minema, tuulasin ja loputasin neid aprikoositükke suure hoolega ja segasin saiapudi hulka. Puhastasin-tükeldasin sinna kümmekond väikest õuna (tundub suur kogus, aga puhastamise käigus läks osa kaotsi, igasugused plekid tuli ju välja lõigata). Segasin sisse selle umbes 125 g kohupiima, mis mul seisma oli jäänud, lisasin veel törtsu hapukoort, piparkoogimaitseainet, veidi suhkrut ja kuna kartsin, et jääb tihke ega küpse läbi, ka väikese sortsu Becherovkat, et see toimiks küpsedes kergitusainena.

Panin ahju huugama ja mätsisin selle segu ahjupannile.

Ja kõige peale lõikasin hästi õhukeste viiludena kuivamakippuvat stritslit, mis oligi mulle selle idee andnud, vajutasin need viilud sügavamale möga sisse, puistasin kohvikust kaasavõetud suhkrutorukesest natuke suhkrut peale ja kaapisin külma või küljest laastukesi otsa. Ja lükkasin ahju, viitsimata oodata, et see päris kuumaks läheks.

Inimesed, see tuli jalustrabavalt hõrk. Mahlane, maitserikas. Sobis hästi piimaga süüa. Tibatilluke võikogus kõige peal oli andnud sellise korraliku võiga tehtud koogi maitse. No ja seda, et pealepuistatud suhkur annab palju rohkem maitset kui sama kogus koogi sees, tean ma juba ammu.

*

Ühel päeval olin poest baklažaani toonud ja kui kõht tühjaks läks, tegin tavalist toitu: panin panni kuumenema, lõikasin baklažaani umbes oma sõrme jämedusteks pulkadeks ja panin veidikese õliga praadima. Praadimise ajal puhastasin küüslauku ja tõin õuest mitmesugust rohelist (mets-harakputke lehti peamiselt). Segasin ka need pannile, puistasin kuivatatud punet ja basiilikut otsa, purustasin ühe väikese kuivatatud tšilli, lisasin kah pannile ning lajatasin kõige peale väikese (vist 400 g) purgi tükeldatud tomatit ja hakkisin ka ühe pooliku värske kollase tomati. Nüüd panin ka nuudlivee üles (natukese soolaga) ja jätsin baklažaanikastme pannile kaane alla hauduma, seni, kuni vesi keema läks ja ma sain nuudlid ära keeta. Nuudlid olid linguine (sellised peenemad lintnuudlid), klassikalisem oleks spagettidega, aga mul ei olnud ja ka lintnuudlitega oli päris hea.

Kui nuudlid olid valmis, maitsestasin sousti ära (soola ja musta pipraga), segasin nuudlid pannile sousti hulka ja seejärel tuli mul õnnelik mõte tuua õuest värsket münti. Serveerimisel võtsime siis fetat kõrvale ja mina ka münti (A. ei huvitunud mündist). See oli tohutult hea, hoopis teistmoodi kui klassikaline variant värske basiilikuga. Andis sellised särtsakad karged aktsendid.

Lihtsaid kiireid toite

Vahepeal tegin veel pisikesi niitnuudleid, mida sõin feta, värske tomati, kapparite, kuivatatud kirsstomatite, küüslaugu ja oliiviõliga.

Ja siis ühel õhtul praadisin lihtsalt suvikõrvitsat, natuke chorizo‘t maitseks sinna vahele, musta leiba, et vesine ei oleks, lõpuks lisasin ka tomatit ja söömise ajaks mozzarella-kuulikesi.

Kuna üks suvikõrvits jäi järgi, siis selle praadis A. poest toodud praemaksa soojendamise kõrvale ära, nii sain ma üle tüki aja koos temaga süüa (sobis tema pingsa toitainelugemisega kokku); minu panus piirdus õuest rohelise kraami toomisega (vesihein, mitut sorti lehtsalatit, natuke mets-harakputke).

Pärast tegin töö kõrvalt piimatooteülejääkidest hapupiima-õunakooki, sest juba on õunu:

ajasin eri õlipõhjadest ja võipärast kokku umbes 150 g rasva kausis poole klaasi suhkruga segi;
sinna otsa hakkisin mingi 6-7 väiksemapoolset suveõuna; pudistasin hulka veidi rosinaid, rohkem aprikoositükke ja natuke kreeka pähkleid;
lisasin pooliku vanaks jääma kippuva kohupiima, natuke hapukoort, natuke kefiiri (samuti vanaks kippuva) – kokku ehk rohkem kui klaasi jagu – ja kuna minu arust olid need kokku liiga vähe hapud, veidi sidrunhapet;
klaasi tavalist jahu, pool klaasi sõredat speltajahu, kuhu segasin 1 tl soodat;
piparkoogimaitseainet;
siis veel jahu, sest tainas tundus liiga vedel.

Panin ahjupannile, puistasin kaneeli ja veidi suhkrut peale. Küpsetasin algul oma ahju 160, pärast 140 näidu juures (aga see ahi läheb minu arust tegelikult kuumemaks). Tuli päris hea.

Boonus: tainasegamise ajal lasin oma läpakal käivituda, mis muidu ajaks mind närvi. Koogi ahjupaneku ajaks olin läpaka töövormi saanud (ehk ka kõik vajalikud asjad lahti) ja sain tööd lihvida (tühikuid jms värki), nii et ka koogi järel ei pidanud ekstra ootama. Pmst lahendasin kaks tüütut ootamist nii, et kui üks töö sundis enda järel ootama, sain teisega ametis olla.

Biskviitkattega rabarberikook

Tegingi jälle kooki!

Kõigepealt tõin 1 suure ja 1 väiksema rabarberivarre, koorisin ja tükeldasin.

Põhja tegin seekord – kuna eelmine puru oli minu arust liiga kuiv – 1,5 klaasist jahust, 2 spl suhkrust, poolest pakist (st 100 grammist) võist, näppisin riputise moodi segi ja kui oli juba küllalt ühtlane puru, lörtsasin hapukoort juurde, et tainaks kokku hakkaks. Väga põhjalikult segi ei näppinud, jätsin ebaühtlaseks pudiks. Tõstsin selle pudija taina pannile, panin ahju huugama ja kui hakkas juba mingi arvestatav temperatuur olema (näidik oli vist 140), pistsin eelküpsema.

Ahju kuumenemist ja pärast taina eelküpsemist oodates lõikusin kõigepealt rabarberi peale ühe sügavkülma ununenud igivana jäätisepära ja lisasin veidi moosisuhkrut. Ja kaneeli.

Siis lahutasin 3 muna – valged mikserikannu, kollased esimesse ettejuhtuvasse kastrulisse, panin kollase peale kaks kõhnukest spl suhkrut ja valgele ehk ühe (suhkur hakkas otsa saama), mikserdasin valged kõvaks vahuks ja natuke kollasesegu ka.

Siis tõstsin kollasesegu peale 2 kõhna spl jahu ja 1 spl tärklist, ajasin segi.

Siis segasin selle kõik ettevaatlikult munavalgevahuga.

Nüüd leidsin, et põhi on eelküpsenud küllalt, võtsin välja, ajasin rabarberi-jäätisesegu põhja peal laiali, valasin-tõstsin biskviittaina sinna peale ja panin ahju (nüüd keerasin juba teadlikult 140 peale).

Selle ajaga, kui ma toiduained kappi ära panin ja nõud pesin, oli kook juba jumet võtnud, keerasin tal tagumise külje ette, käisin vetsus ja sõin ühe sünnipäevast jäänud koogitüki ära.

Uurisin uuesti, oli juba päris tõmmu, keerasin tule maha ja tulin tööd tegema.

Tulemus: minu arust oleks põhi võinud rohkem kuumust saada, võib-olla oleks pidanud madalama siini peal lõpuni küpsetama. A. seevastu leidis, et väga hea tuli.

Rabarberi-purukook

Vana postitus üles (Pineau de Charentes’i probleem lahenes vahepeal juba, tee või jälle kooki).

Kuigi mu esimese maailma probleem jätkub ja mul pole ikka veel Pineau de Charentes’i koogi kõrvale, tegin ikka uue rabarberikoogi. Lugesin koogiraamatuid ja lõpuks kombineerisin-improviseerisin.

Ühte kaussi puru: umbes 1 2/3 klaasi jahu, 2 spl suhkrut, pool pakki (st 100 grammi) külma võid. Lõikusin jahu sees võid, kuni enam ei viitsinud, siis näppisin sõrmedega peenemaks, kuni väga suuri võitükke enam ei olnud. Mõtteuiu ajel lisasin ka isetehtud küpsetuspulbrit (pool tl soodat, pool tl sidrunhapet), et vaataks, mis ta teeb (muidu ma muretaina ega purutaina puhul küpsetuspulbrit reeglina kuigi vajalikuks ei pea).

Ahi kuumenema.

Täidis: puhastasin igavesti suure rabarberivarre (pikem kui mu küünarvars ja peaaegu sama jäme kui mu ranne), hakkisin teise kaussi ja lisasin 3 spl moosisuhkrut. Pigistasin talle otsa ühe külmkappi seisma jäänud pooliku hapukoore, kloppisin ühes kruusis muna lahti ja lisasin sellele (ilmselt oleks saanud nõudepesuga kergemalt, kui ma oleks kohe taibanud sealsamas kausis muna hapukoorega lahti lüüa ja rabarberid sinna otsa tükeldanud). Mõtlesin natuke ja pudistasin ka sellesse kaussi veidi puru.

Panin suurema osa puru ümmarguse vormi põhja, nii et sai korralik paks kiht, sinna peale täidise, sinna peale siputasin supilusika abiga ülejäänud puru (supilusikas aitas ühtlasemalt doseerida). Ahju – alguses termostaat 180 peal; kui olin nõud ära pesnud, siis 160; kui hakkas juba helepruuni näitama, keerasin 140 peale ja lõpuks keerasin üldse kuumuse ära ja lasin jääksoojuses taheneda.

Üldiselt tuli hea, aga minu maitse jaoks oli põhi veidi liiga purune. Maitses natuke nagu klassikaline juubelitordi pulbrist kook. Järgmine kord lisan ehk purule ka 1 munakollase.

A. ei kurtnud millegi üle ja kook sai väga ruttu otsa.

Rabarberi-kohupiima-hapupiimakook

Tegin pmst selle mustsõstrakoogi retsepti järgi, aga ei viitsinud muna lahutada.

Kõigepealt ahi sooja (180 märgi peale).

Põhja: 1 muna; poolteist klaasi jahu (osa oli spelta-, osa tavaline valge nisujahu, 550), millesse segasin umbes veerand tl soodat; pool kl suhkrut; klaasitäis kefiiri-õli segu (täitsin veidi üle poole kl kefiiriga, edasi õliga, segama tglt ei hakanud).

Segasin ära, panin ahju, keerasin näidu 160 peale.

Kate: 1 suur jäme rabarberivars õhukesteks tükkideks (varre enda lõikasin pikuti lõhki, vist viieks); umbes pool kl moosisuhkrut ja umbes 2 tl tärklist; veidi kaneeli ja see kõik segamini. Seejärel kloppisin 2 muna lahti, valasin sinna otsa; lisasin pakikohupiima ja umbes pool klaasi kefiiri, segasin kõik ära. Viimasel hetkel lisasin veidi roosisiirupit ka (alla 1 tl).

Sellega oli veel see naljakas lugu, et üks pikutine rabarbeririba ununes alguses välja; hakkisin selle välgukiirusel tükkideks, võtsin koogi korraks ahjust välja, loopisin rabarberitükid kõige peale ja puistasin hästi natukese suhkruga üle. Ahju tagasi.

Nii põhja kui ka kattega koogi küpsetamise ajal pöörasin poole pealt koogi tagumise külje ettepoole, sest ahi võtab tagant kõvemini.

Tulemus: põhi sai veidi liiga tume, päris kõrbema ei läinud, aga oleks võinud õrnem olla. Tähendab, oleks pidanud pärast katte lisamist panema kõrgemale siinile, kuna põhi oli selleks ajaks ju küps.

Jahtunult oli minu arust parem kui soojalt. A. ei teinud vahet.

Selle koogiga juhtus mul veel selline esimese maailma probleem, et süües taipasin äkki, et kõrvale sobiks jube hästi see odav Pineau de Charentes, mida kõrvalpoes müüakse, aga pood oli juba kinni. Ja järgmisel päeval, kui ma poodi läksin, olid neil parajasti riiulite ringitõstmine pooleli ja see vein polnud veel riiulis, vaid kuskil tont teab kus!

Ongi hea, jääb ainult üle kodanlasest aadlimehe kombel head nägu teha, nii jääb mulle raha alles, ega mul teda praegu ülearu pole nagunii.

Me küpsetame

Mul pole muud olnud vajadust teha, sest A. on väga kokanduslikuks muutunud ja viimased paar päeva oleme näiteks tema tehtud kartuliputru mitmesuguste lisanditega söönud.

Lisaks otsustas ta quiche’i teha, sest tal oli selle isu. Soetas selleks tarbeks veel kaks korda 200 ml vahukoort.

Mispeale mina nentisin, et siis ma teen pühadest üle jäänud vahukoorest ikkagi kooki, olin korraks mõelnud seda vanemat koort juba talle pirukatäidiseks pakkuda.

Ahi oli samuti vaba, sest A. küpsetamine venis kahe päeva peale (ühel päeval tegi muretaina ja pani külma, teisel päeval tegi täidise ja küpsetas, ta on selline planeeriv ja metoodiline).

Koogi tegin rabarberi-jogurtikoogi retsepti järgi, sest mu protsentarvutus ütles, et retseptis olnud jogurt ja sulavõi peaks kokku andma enam-vähem samasuguse piimarasva protsendi nagu vahukoorel.

Tükeldasin ümbes 1 ja ütleme veerand klaasi rabarberit, panin selle juurde kaussi poolteist klaasi jahu, mille sisse segasin 1 tl soodat ja pool tl sidrunhapet; ja umbes 3/4 klaasi suhkrut. Lisasin veidi vanillisuhkrut ja Bulgaariast kingiks saadud roosisiirupit (retsept ütles “roosivett”, mida mul ei olnud, eks ma selle siirupisuse võrra panin suhkrut vähem kui originaalis).

Panin ahju soojenema; kloppisin lahti 2 muna ja segasin kaussi juurde. Ja segasin hulka ka kogu selle vana vahukoore.

Seda tundus olevat natuke rohkem kui vedelikku minu protsentarvutuste järgi oleks pidanud olema, nii et kindluse mõttes lisasin natuke jahu veel.

Segasin ära, määrisin ahjupanni (originaali vormi asemel) võiseks ja valasin taina pannile. Ja ahju, mis ei olnud veel ettenähtud 180 pügalani jõudnud, aga ta ongi nagunii alati kuumem, kui näitab. Keerasingi kohe termostaadi 160 peale.

Kui kook oleks olnud vormis, oleks ametlik küpsetamisaeg olnud 1 tund. Arvestasin, et ahjupannil on see siis pool tundi (sest õhem), aga praktikas oli ta juba 10 minutiga väga pruuniks tõmmanud, aga seest vedelavõitu. Nii et keerasin termostaati veel maha, nüüd juba 140 peale.

Sellega oli ta 10 minutit veel ahjus, siis keerasin tule maha ja lasin jääkkuumuses küpseda.

Tuli kobe ja rahuloldava maitsega. Veidi kuiv ehk, rabarberit oleks vist võinud rohkemgi olla. Mine tea ka, kuidas oleks tulnud, kui ma ikkagi ei oleks seda lisajahu pannud.

Süües selgus ka, et ei olegi õudmagus, nagu ma olin kartnud, küllap rabarber tasakaalustas ära. Leidsin lausa, et tahan sinna peale seda vanillist tuhksuhkrut, mis oli türgi maiuse karpi seisma jäänud.

*

A. quiche (praesibula-suitsuliha-koore-muna-täidisega) tuli igavesti rammus, võib-olla rammusam, kui mõeldud, sest ta tegi juutuubi õpetuse järgi taina – köögikombainiga; hakkas siis kartma, et sai vähe võid, sest tainas ei näinud välja nagu videos (pudedam sai) ja lisas veel natuke, aga nii rammusa täidise puhul poleks võib-olla pidanud (täidise rammusus imbub ju ka põhja sisse). Igatahes sõin mina kindluse mõttes kõvasti võilille-naadi-karulaugu-kurgi salatit kõrvale (kefiiri + natukese õli ja palsamiäädikaga, soola ja pipart peale). Väga iiveldama pole tänase töö-öö jooksul ajanud, nii et ju sai salatiga kokku peaaegu paras.