Õuna-kohupiimakook mandli-meekattega

Otsisin retsepte, leedukate Kööginurga nimelises ajakirjas jäi ette üks kookoskaramelliga kook, mille koostisosad olid mul üldiselt olemas, välja arvatud kookoshelbed. See-eest oli mandlijahu, kunagi ammu allahindluselt ostetud igavesti suur pakk.

Niisiis. Korjasin-puhastasin 2 plekilist antoonovkat ja 3-4 plekilist talvenaudingut, lõikasin viiludeks (ametlik kogus oli kokku 4 õuna, aga need minu omad olid tõesti üsna plekilised, omajagu läks raisku).

Võtsin kaussi umbes 50 grammi suhkrut ja umbes 50 g toasooja võid, segasin ära. Segasin sinna ükshaaval juurde 2 kanamuna (st ühe segasin põhjalikult võiplagasse sisse, enne kui teise lisasin). Täitsin joogiklaasi (see kõige tavalisem stakan, ma ei oska öelda, kas 200 või 250 ml) umbes 2/3 ulatuses nisujahuga ja edasi lisasin klaasi tärklist, kuni oli peaaegu täis (retsept nõudis 100 g jahu ja 50 g tärklist). Sõelusin selle või-munaplaga otsa, seejärel segasin poolest tl soodast ja poolest tl sidrunhappest küpsetuspulbri ja lisasin selle sinna otsa.

Nüüd panin ahju soojenema (180 C peale).

Pigistasin ühest kohupiimapasta torust tunde järgi umbes 150 g kohupiima ja saputasin hästi natuke soola peale. Segasin nüüd kõik ära (mitte liiga energiliselt: ei tahtnud, et sõelumisega jahu vahele läinud õhk välja läheks).

Määrisin võipaberiga koogivormi üle, puistasin natuke kama peale, plötserdasin taina vormi ja õunad enam-vähem ühtlaselt sinna otsa.

Kuna ma ei viitsinud karamelli teha ja tavaline suhkur oli enivei otsa saanud, aga mett oli, siis tegin sellise segu: valasin sinnasamma tainasesse kaussi silma järgi 100 g mandlijahu. Lõikusin noaga umbes 100 g võid juurde (seekord külma võid, jõukalt elame, meil on viimasel ajal kogu aeg üks tagavaravõi külmkapis) ja lisasin 5 kuhjaga tl mett.

Segasin selle näppudega kokku (peaaegu peaks siin ütlema, et lapsed, ärge kodus järele tehke, sest kole kleepuv segu tuli) ja plötserdasin nii hästi-halvasti, kui sain, õunte otsa. Limpsisin käed puhtaks, pesin nad üle, pistsin koogi ahju.

Retsepti järgi oleks pidanud küpsetama 45-60 minutit, mis annab juba isegi suure lõtku, aga mul oli ta juba poole tunniga pealt üsna pruuniks tõmmanud. Keerasin kuumust veidi vähemaks, 165 kraadi peale ja lasin veel veidi olla. Pärast umbes 5 min blogimist tundus, et kook on pealt ikka õige pruun, aga kahtlaselt vetruv, nii et liigutasin ta keskmiselt alumisele siinile. Veel paar minutit ja ma keerasin kuumuse üldse maha, jätsin jahtuvasse ahju tahenema.

Ma ei läbenud oodata, kuni päris ära jahtub, sõin soojalt – taldrikule tõstes vaatasin ehmatusega, et tooreks jäänud, tegelikult olid kuumaks moosiks küpsenud õunad lihtsalt veel voolavad. Pärast jahtudes tahenes ära. Maitse oli täitsa hea, võib korrata, eriti veel arvestades, et ka teha oli suht lihtne. Kuigi iga kord ei pea muidugi mett võtma, suhkruga tuleks sarnane kate ilmselt riputise konsistentsis ja jääks ehk tükilisem (ei oska öelda, oleks see hea või halb või neutraalselt teistmoodi).

Minu suureks üllatuseks maitses ka A.-le, kes tavaliselt eelistab krõbedaid kooke pehmetele. Kiitis just karamellistunud katet koogi peal.

Õunakook, kus ma ülejääke ära kasutasin

Mul oli külmkappi seisma jäänud pool või vähem kohupiimapasta-toru (seega mingi 100-150 grammi), pool järelejäänud mango-kohupiimakreemi, mis hakkas väikest viisi käärima, ja üks mustade ploomide ja leivaga jogurtipära.

Puhastasin-tükeldasin 4-5 õuna (mõni koosnes enamjaolt ussiaukudest, muidu oleks 5).

Segasin pool klaasi suhkrut tükikese pehme või ning 4 spl õliga; lõin sinna sisse järjest 2 muna (kummagi sisselöömise järel segasin kõik jälle ühtlaseks); lisasin need piimatooted; riivisin sinna sidrunikoort otsa; mõõtsin sinna sisse kõigepealt 1 klaasi jahu, seejärel teise klaasi sisse pool jahu, 1 tl soodat, 1 tl sidrunhapet ja täitsin ülejäänud klaasi kaerakliidega. Segasin klaasi sees niivõrd-kuivõrd ära ja kallasin kaussi. Ajasin segamini. Tundus veidi vale konsistentsiga, lisasin veel kaerakliisid ja veel sortsukese õli.

Panin praeahju tööle. Määrisin ahjupanni võiga, puistasin ühe vana kamapuruga üle. Ajasin taina panni peale laiali, ladusin õunad otsa, puistasin ingveriga üle, seejärel suhkruga, seejärel kaapisin sinna võilaastukesi otsa.

Panin küpsema (190 C), lasin tal vast 25 minutit olla (näo järgi vaatasin).

Esimesel õhtul tundus natuke kuiv, mõtlesin, et ikka rohkem kohupiimalisi oleks vaja olnud – või et küllap ma hindasin taina konsistentsi valesti, sest olen harjunud tegema tainaid, kus õunad on juba sees ja eks sellised seesolevad õunad niisutavad rohkem kui pealolevad. Teisel päeval huvitaval kombel enam mitte. Võib-olla hakkas pealolev õunakiht tasapisi ka oma niiskust koogile jagama.

Kartul+salat; ülejäänud kartulid panniroa täienduseks

Keetsin hulga kartulit (vbla 9 tükki) ja 2 kanamuna, tegin poolest tomatist (see oli üks suur tomat), värskest kurgist, marineeritud piprakurgist ja lehtsalatist salati; taldrikul kombineerisin sooja kartuli, salati ja kodujuustu, lisades lörtsu majoneesi ja mõne vürstikilu.

A. ei tahtnud kohe süüa, nii et kui ma ise olin ära söönud, tükeldasin paar kartulit salati sisse, et seismisega vähem vettiks.

*

Paar kartulit jäi üle (isegi kui A. oli vahepeal neid endale kotletiga koos praadinud). Panin pannile natuke suitsupeekonit (kuubikutena), hakitud sibulat (1 sibul), kuubikuteks lõigatud suvikõrvitsa ja 5 viiludeks lõigatud suurt šampinjoni praadima. Algul ilma kaaneta, siis madalama kuumusega ja kaane all. Tõin õuest aed-liivateed, et pärast peale hakkida, aga lisasin pannile juba haudumise ajal ka kuivatatud nõmm-liivateed. Kui tundus, et on paras, lisasin kuubikutena 2 viimast keedukartulit; ja kui need olid kah läbi soojenenud, tegin pannil oleva kraami vahele 2 pesa ja lõin kumbagi ühe muna.

See toit täitis väga hästi ühe bordoo veiniga klapitamise eesmärki – see vein oli mulle mai lõpus toodud, aga me olime väikesed joodikud ja nii oli ta siis kapis vaikselt seisnud. Eelmisel õhtul olin suupistete kõrvale lahti teinud, aga nende kõrvale ei sobinud, tundus kuidagi kare ja tuim. Lugesin tarku raamatuid ja sain teada, et bordood võivad üllatavalt hästi sobida peekoni ja munaga, aga sellised keskmise täidlusega punaveinid võivad sobida ka seentega. No ja akuraatselt sobis.

Toidu haudumise ajal segasin tavalise hapupiimakoogi kokku – pool pakki pehmet võid (algretsept ütleb, et sulavõid, aga viitsin ma jee sulatada), umbes 3 spl õli, pool klaasi suhkrut segamini; siis puhastasin ja tükeldasin sinna sisse 4 eri suuruses antoonovkat, millest osa läks koide pärast raisku; siis lisasin peotäie rosinaid ja ajasin segi; siis piparkoogimaitseainet; umbes poolteist klaasi jahu, mille sisse segasin 1 tl soodat; natuke kaerakliisid, sest meenus, et seda tüüpi koogid tulevad koredama jahuga enamasti kohevamad. Ja siis ühe hapukoorepõhja ja veidi alla 1 klaasi rjaženkat ja natuke soola. Segasin ja timmisin veel natuke rjaženka ja kaerakliide ja õliga, kuni tundus paras, siis kühveldasin ahjupannile, puistasin kaneeli ja natukese suhkruga üle ja lükkasin ahju (190 C). Küpses umbes nii kaua, nagu me oma pannirooga sõime.

Saiavorm õuntega

Tegin kuivanud saiadest-sepikutest muude tegemiste kõrvalt vormi. Kõigepealt sortisin viisakad saiatükid välja (noh, et mingid koid poleks sisse läinud), raiusin noaga väiksemateks tükkideks, valasin rjaženkaga üle. Lasin mingi tunnikese seista, siis mudisin väiksemaks. Tõin õuest 5 õuna (mahakukkunud Talvenaudingud), puhastasin, tükeldasin saiapudi otsa. Panin natuke suhkrut peale ja lasin veel seista. Siis näppisin viimased suureks jäänud saiatükid samuti väiksemaks, lisasin natuke hapukoort, natuke kohupiimapastat, peotäie rosinaid, sortsu Vana Tallinna koorelikööri (sest mida temaga muud ikka teha) ja sortsu viskit. Maitsesin, leidsin liiga vähe magusa olevat ja panin natuke suhkrut juurde.

Nüüd panin ahju huugama.

Kloppisin veel 1 muna, segasin taigna sisse; puistasin sinna natuke jahvatatud ingverit ja kaneeli. Määrisin ahjupanni võipaberiga üle, plötserdasin taigna pannile, puistasin veel kaneeli peale ja 2 tl suhkrut ka (sest nagu kogemus näitab, annab suhkur koogi peal palju parema efekti kui koogi sees, selle võrra võib sisse julgelt vähem panna).

Ja siis küpsetasin, aeg-ajalt piiludes, kuni tundus, et on ilus küll.

Esimesel õhtul tundus ikkagi veidi vähemagus. Aga järgmisel päeval oli kõik väga hea, laagerdumine oli hästi mõjunud.

Leiva-õuna-kohupiimavorm

Enam-vähem samasugune nagu ma kunagi juba tegin.

Ajend: ma olin vahepeal mascarpone‘ga maiustanud (määrisin näiteks küpsise peale või sepiku peale ja puistasin mustsõstraid otsa, et nagu kook või nii), aga oli juba näha, et ma ei jõua lihtsalt niisama tervet karpi enne tühjaks süüa, kui pahaks läheb. Pool karbitäit oli järel, st umbes 125 grammi. Kohupiima oli mul ka (üks Nopri talukohupiima potsik), millega pikendada.

Kõigepealt puhastasin umbes tosin pisikest õuna (igavene tegemine, tänavu on õuntel koid sees ja puhastada on jube keeruline).

Panin praeahju kuumenema (190 peale).

Pudistasin neli või viis musta rukkileiva viilu kaussi (peoga haarasin kotist, seepärast ei tea täpset arvu, pudistasin kaussi; segasin umbes 1 spl pehme või ja natukese õliga; jahvatasin hetke ajel näputäie koriandriseemneid ja lisasin pudile, samuti vast nii 2 tl suhkrut. Määrisin panni võipaberiga, puistasin leivapudi pannile ja üritasin sellest midagi koogipõhjalaadset moodustada. Pistsin ahju.

Järgmiseks segasin õunatükid samas kausis peotäie rosinate, umbes 1 tl ingveripulbri ja hästi natukese kaneeliga; lisasin paar tl suhkrut.

Tõmbasin panni ahjust välja ja ladusin õunad leivapudi peale. Ahju tagasi.

Segasin kausis tolle mascarpone-pära kohupiima ja sortsu rjaženkaga, et oleks küllalt vedel, et ilusti vormi peal laiali läheks; maitsestasin tasahaaval moosisuhkruga, kuni tundus parajalt magus, siis kloppisin väikeses kausis kiiresti ühe muna lahti ja segasin sinna hulka. Võtsin panni ahjust ja plötserdasin oma segu õunte otsa, mõeldes ise (järjekordselt), et seda kohupiimandust võiks ikka rohkem olla, oleks kergem ühtlaselt jaotada.

Ahju tagasi. Pesin mustaks saanud nõud ära ja seejärel keerasin kuumust vähemaks, 170 peale.

Siis tegelesin natuke aega ei tea millega, vahepeal piilusin, mis ahjus toimub. Kui tundus, et kogu kohupiim on peal tahe (võdisemine on OK, aga ma ei tahtnud, et kuskilt enam voolaks), siis lülitasin ahju välja, jätsin sinna jääksoojusse veel tõmbama.

Tulemus? päris hästi tasakaalus maitsed. Koriandrit oli õrnalt põhjas tunda ja õunakihis ingverit piisavalt, et võtaks suu kergelt õhetama. Kohupiimakate oli meeldivalt õrn. Ma oleks vist küll ainult krõbedamat põhja tahtnud. Selle jaoks oleks ehk pidanud alumisel siinil küpsetama (praegu tegin keskmisel). Aga kui ma ei teaks, et esialgne plaan oli krõbe põhi, siis ei oskaks midagi ette heita.

A. on samuti rahul, mis on eriti hästi näha sellest, et kook muudkui kahaneb ka neil kellaaegadel, mil mina sellega ei tegele. Erinevalt tagurpidikookidest.

Tagurpidikook hapupiimatainaga

Seekord proovisin kõige tavalisema hapupiimakoogitainaga teha.

Ahjupanni määrisin võiga, riputasin paar tl suhkrut peale, hakkisin sinna niipalju õunu, kuni terve põhi oli kaetud (ja pann umbes poolest saaadik täis), siputasin veel paar tl suhkrut peale; lõikasin külmast võist laastukesi ja puistasin peale. Panin selle kõik ahju eelküpsema.

Tainasse läks: pool kl suhkrut ja umbes 150 g rasvainet (mul oli osa pehmet võid ja osa õli) segamini, siputasin piparkoogimaitseainet juurde; siis umbes 1 2/3 klaasi jahu, millest viimase 2/3 sisse segasin ka 1 tl soodat ja natuke sidrunhapet (sest hapupiimaline ei tundunud väga hapu), siis ligi 1 klaas rjaženkat. Segasin ära, tundus vedel, siputasin ettevaatlikult jahu juurde; siis tundus jälle kuidagi… liiga vähe siidine, sortsasin veidi õli juurde (sest ega ma teda ennist tainasse lisades just eriti korralikult mõõtnud ei olnud, äkki saigi liiga vähe), nüüd tundus korralik.

Võtsin õunapanni – õunad olid tasapisi pehmeks küpsenud – ahjust välja, mätsisin taina peale. Tainast oli napilt, paras tegemine oli, et kõik õunad kaetud saaks.

Küpsetasin paarkümmend minutit, viimase otsa alumisel siinil, et äkki tuleb siis alt karamellisem.

Pärast küpsemist lasin natuke jahtuda ja siis keerasin ümber. Võib-olla lasin oma kärsituses natuke liiga vähe oodata, sest osa õunu ei tahtnud kooggiga koos vaagnale tulla ja ma pidin neid noaga koukima ja seejärel koogi külge tagasi mätsima. Aga võib-olla oligi asi selles, et tainast oli vähe ja see ei suutnud kõike ühes tükis koos hoida. Teisest küljest – proportsiooni mõttes küll liiga vähe tainast ei olnud. Võib-olla peab teinekord panema rohkem NII õunu KUI KA tainast, siis on proportsioonid samad, aga tainakihti jagub korralikumalt ja õunte katmisel ei jää auke, mis pööramisel rebeneda võiks.

Maitse oli muidu parem kui eelmine kord ja tänu sellele, et küpsetamise viimane ots läks alumisel siinil, oli ka õunakiht seekord karamelliseks saanud.

Minu jaoks osutus ta lausa sõltuvusttekitavaks ja mul oli kõvasti tegemist, et mitte tervet kooki korraga ära süüa, aga A. leidis, et talle meeldib siis, kui õunad on koogi sees või peal, paremini (nagu ta ütles, moos tundub talle koogimaterjalina odavam kui õunad – ja tagurpidikoogil muutuvad nad tõesti omajagu moosjaks).

Eksperimenteerime edasi.

Riisiroog ja selle kõrvalmõjuna õunakook

Üritasin teha midagi paella-laadset, aga mulle tundub, et ei kukkunud päris õigesti välja – pudrusem tuli, midagi paella ja risoto vahepealset. Vale riis ehk.

Aga hamba all maitseb päris kenasti siiski.

Kõigepealt tegin puljongi umbes poolest liitrist keemaaetud veest, kanapuljongikuubikust, õige natukesest safranist ja loorberilehest.

Edasi läksid asjad pannile selles järjekorras: sorts oliiviõli; 1 suur hakitud sibul; 1 tükeldatud väiksemapoolne baklažaan (miinus koledaks läinud kohad); 3 poolviiludeks ja viiludeks (olenevalt jämedusest) lõigatud porgandit ja 2 hakitud küüslauguküünt; 2 pool- ja veerandviiludeks lõigatud kabatšokki; ühe seismajäänud kana-sinkvorstijupi tükikesed; natuke chorizo-tükikesi; priske näputäis pitsamaitseainet (seda, kus on ainult maitsetaimed sees) ja pool tl paprikapulbrit (mitte seda vürtsist, vaid leebet); paar näputäit seesamiseemneid; kikerherned ühest tavalisest vist 400-grammisest konservipurgist; veidi alla kahe klaasitäie riisi (pikateralist). Iga uue lisanduse peale segasin.

Segasin need asjad panni peal ära ja lisasin puljongi (loorberilehe õngitsesin enne välja).

Ja siis hautasin kaane all, vahepeal segasin. Suhteliselt lõpu poole hakkisin sisse veel 2 päikesekuivatatud tomatit ja pool suurt värsket tomatit.

Mõtlesin korraks, et võib-olla see kaane all hautamine oli üks põhjus, miks pudruseks läks, lahtiselt keedes oleks ehk sõmeram jäänud. Aga pärast meenutasin, et kunagi varem tegin kah kaane all ja siis jäi parem. Võib-olla oleks veidi lühem keetmisaeg sõmeramaks jätnud; võib-olla oli asi vale sorti riisis, originaalis on need retseptid kujunenud ümarateralise riisi keetmisomaduste järgi (espetsiaalse paella-riisi lausa, aga tookord, kui ma varem tegin, toimis risotoriis ka), aga mul oli mingi suvaline pikateraline.

Mis mulle meeldib: esiteks on kikerherned seal sees toreda, veidi pähkelja tekstuuriga. Teiseks annavad päikesekuivatatud tomatitükid ja chorizo natuke teravamat vaheldust.

Süües võtsin estragoni peale.

*

Kook tekkis nii, et valasin kikerherneste pealt vedeliku klaasi ja otsustasin sellega jälle küpsetada. Seekord tegin tavalist hapupiimakooki, aga osa hapupiima asemel läks see kikerhernevedelik (kefiiri ei olekski muidu piisavalt olnud). Kuna tahtsin koogi sisse ka õunu panna, siis ma hernevedeliku vähese happesuse pärast ei muretsenud, küll aitavad ka õunad soodaga reageerida. Tainast maitstes leidsin siiski, et panen näputäie sidrunhapet ka. Küpsetasin alguses 190, seejärel 180, seejärel 170 kraadiga, kuni koogitorkimise tikk enam tainaseks ei jäänud.

Ained kaussimineku järjekorras: pool klaasi suhkrut, sinna otsa umbes pool pakki (ehk 100 grammi ringis) pehmet võid ja 2 spl õli (eesmärk oli see, et kokku oleks umbes 150 g rasvainet, aga mul pehmet võid rohkem ei olnud); need omavahel segamini. Siis puhastasin-hakkisin 5 mahakukkunud õuna sinna hulka (korralikku õunamaterjali sai vast 4 keskmise õuna jagu, tänavused õunad on väga koitanud), ajasin segamini. Lisasin natuke piparkoogimaitseainet. Nüüd panin ahju kuumenema. Lisasin kaussi kikerhernevee ja pool klaasi kefiiri. Mõõtsin kaussi kaks klaasi (mulle tundub, et see konkreetne klaas oli 200 ml) jahu, millest teise sisse olin 1 tl soodat seganud. Segasin ära, leidsin vedela olevat (see hapupiimatainas on mul käe sees), lisasin õunavedeliku sisseimamiseks peotäie rosinaid ja igaks juhuks saputasin ka jahu juurde, vahepeal segasin, kuni tundus õige paksusega olevat (ja maitsesin ja lisasin hästi natuke sidrunhapet). Määrisin ahjupanni võiga, puistasin kamaga üle, tainas pannile, siputasin kaneeli peale ja piserdasin üle suhkruga (ühest kohvikust äravinnatud suhkrutorukesest, neist torukestest on nii hea suhkrut siputada, täpselt paras koogipealne kogus), pann ahju.

Kook on tulnud tume (huvitav, kust see tume värv küll tuli, kas piparkoogimaitseainest?), aromaatne, mure.

*

Avastasin eelmise paella-tegemise märkmeid taga otsides, et mul on õudne hulk söögitegemist mustanditesse jäänud, nii et kui ma tahaks selle kõik ära avaldada, peaks ma paar nädalat söögitegemise vahele jätma või tegema ainult sellist süüa, mis trükimusta ei kannata.

Mis sai purgist ubadest

Tuli ühtäkki helge mälestus Autovabaduse puiesteel söödud lavaširullist, kus olid oad fetaga sees.

Kiskusin purgi punaseid ube (vees, ilma soolata) lahti, kui mulle äkki meenus, et kaunviljakonservide vett pidi pmst saama kasutada munavalge rollis. Milleks siis head valku kraanikaussi valada!

Valasin selle oavedeliku hoopis kausikesse, jätsin salatitegemise katki ja läksin internetti retsepte lugema.

Leidsin mõndagi huvitavat (kuigi siin loetelus on palju korduvust, nt palju beseevariatsioone), kunagi peaks ära proovima selle šokolaadikreemi ja brownie, võib-olla ka skoonid. Aga niiviisi kiiresti tundus kõige lihtsam teha seda Iiri rosina-… eee… karaski põhimõttel asja. Retsept oli šokolaadipisaratega, aga ma tegin rosinatega (mul on raske välja mõelda konteksti, kus ma rosinaid šokolaaditükkidele ei eelistaks). Ja kuna ma ei ole vegan ja mul oli kefiiri kapis olemas, aga taimseid piimu mitte, siis kasutasin taimse piima ja sidrunimahla kombo asemel kefiiri.

Kogused olid peaaegu nagu selles ingliskeelses retseptis, aga mitte päris täpselt.

Niisiis järjekord: panin pool veiniklaasitäit rosinaid likku (ühe viletsa alkovaba valge veiniga, mida ma juua ei taha, aga kuivade puuviljade leotamiseks kõlbab küll), nii et tihkelt kokku litsutud rosinad olid napilt kaetud. Ehk siis nii vähe vedelikku, kui on hädapärast tarvis, et kõik rosinad sellega kokku saaks.

Mõõtsin kaussi 4 klaasitäit nisujahu, 1 tl soodat ja segasin uhmris soodast ja sidrunhappest kokku veel umbes 1 spl küpsetuspulbrit; selle lisasin kah kaussi. Ja 1 tl soola.

Lõikasin sinna otsa umbes pool kahesajagrammisest võipakist (st 100 g ringis).

Enne, kui ma seda sisse segama asusin, tuli meelde, et suhkrut pidi ka panema. 3 spl suhkrut niisiis (pigem kuhjaga).

Hakkisin või noaga seal väiksemaks ja veel natuke aega, siis pudistasin näppudega. Tundus veidi liiga kuiv, lisasin 1 spl taimeõli, siis tuli nagu niiskem puru, millega ma jäin rahule.

Keerasin praeahju soojenema (esialgu 190 C kraadi peale), tõmbasin ahjupanni võipaberiga üle ja puistasin kamaga üle (kama on praegu mul kodus kõige sõredam puistamisaine).

Kurnasin rosinad ära, segasin natukese jahuga, valasin kaussi tainapuru sekka, segasin.

Mõõtsin klaasi peaaegu kogu purgist nõrutatud oavedeliku, jättes ainult sortsukese oma karaski määrimiseks kausikesse järele – klaasi jõudis seda vedelikku ligi poole klaasi jagu. Valasin sinna klaasi edasi kefiiri, kuni klaas oli täis, kummutasin kogu vedeliku tainakaussi ja segasin kätega edasi. Kippus natuke kuivapoolne olema, lisasin kõrvale pandud oavedelikusortsust veel natuke ja kui ikka veel kuiv oli, siis ka veel sortsukese õli. Nüüd hakkas piisavalt kokku, et ei oleks enam lahtist puru. Selle kokkuhakkamisega ma piirdusingi, rohkem ei sõtkunud: tainas meenutas mulle vägagi skoonitainast ja skoonide tegemise õpetusest oli mul meeles, et ei tohi üle sõtkuda, muidu ei tule muredad.

Surusin taina käte vahel palliks, tõstsin ahjupannile, vajutasin lapikumaks (lõpuks täitis ta mul peaaegu kogu panni ära), lõikasin diagonaalis risti peale, tõmbasin järelejäetud oavedelikuga üle ja lükkasin ahju.

Hoidsin ahjunuppu algsel 190-kraadise näidu peal, kuni ma olin mustaks saanud nõud ära pesnud, siis keerasin 180 peale ja hakkasin salatit tegema.

Salatisse läks: pool suurt sibulat (hakituna); need punased oad sellest purgist; umbes 2/3 poolpikka kurki (jämedamalt hakituna); 150 g pakk lambajuustu (feta tüüpi); 1 küüslauguküüs (peeneks hakitult); natuke leeskputke, natuke piparmündilehti (peeneks hakitult), piparrohtu ja musta pipart; ühest pisikesest sidruniviilust pigistatud mahl; sorts oliiviõli; tublisti lehtsalatit (lihtsalt rebisin).

Ma panin alguses kurgi peale natuke soola, kartes, et muidu jääb metalli maitsega, aga selle juustuga ei oleks tegelikult pidanud: kui me sööma hakkasime, osutus pisut liiga soolaseks, nii et lõpuks võtsin süües veel kõvasti tomatit juurde.

Sõime salatit ciabatta‘ga, oli täitsa mõnus ja toitev.

Aga tagasi küpsetuse juurde: kui ahjupanekust oli umbes pool tundi möödas, olin ka ahjus olevat pätsi torkinud. Tikk tuli tainasena välja, keerasin kuumanupu kõigest 170 peale ja lasin veel olla.

Kui oli ligi 40 minutit olnud, tuli tikk puhtalt välja ja koor krobises. Piserdasin natuke vett peale, sulgesin veel korraks ahju ja keerasin kuumanupu nulli. Mõne minuti pärast võtsin välja ja katsin rätiga.

Sõime teda üsna värskelt, nii A. kui ka mina olime rahul. Mu aimdus, et tainas meenutab skoonitainast, oli õige: maitselt meenutas jälle Tallinna leivakest nagu eelmine kord skoone tehes! Aga võib-olla on see vältimatu, kui tainas sisaldab soodat rohkem kui hapet ja rosinad on sees.

Piparmünditeega sobis kenasti.

Arvan siiski, et kui seda järgmine kord teha, panen tainasse pisut vähem soola.

Tolle eelmise skooniretseptiga võrreldes on huvitav, et praeguses tainas oli jahukoguse kohta suhteliselt väiksem rasvainekogus, ometi tuli ikka täitsa mure ja mõnus. Süües määrisin vähemalt mina võid vahele mõlemal puhul, nii et asi pole ka selles.

Igatahes on mul päris hea meel niiviisi oavedelikku ära kasutada. A.-le tema kehvas munataluvuses sobib kindlasti samuti, et ma muna asemel seda kasutan.

Tõenäoliselt saaks niiviisi pruukida ka ubade keeduvett, kui ma ise otsustan ube keeta. Eks teinekord näis.

Üks kiirkook poebiskviidist ja üks suvaline tagurpidikook

Langesin poebiskviidi allahindluse ohvriks ja tõin ta koju. Teiseks oli mul kodus kohupiima, millega tuli midagi ette võtta (ma kipun aeg-ajalt kohupiima kokku ostma, kuidagi on kohe hea tunne, kui kodus on palju kohupiima).

Punkt 1: korjasin õuest marju (peamiselt mustsõstraid, natuke vaarikaid). Sellise suurema magustoidukausikese täie. Puhastasin ära.

Punkt 2: segasin kokku selle ärategemist vajava kohupiima (kokku poole kilo ringis) ja pool pakki (st umbes 125 g, sest pakk oli kahesajaviiekümnene) hapukoort ja maitse järgi suhkrut ja natuke üht seismajäänud Vana Tallinna koorelikööri (need paksud kooresed liköörid kipuvad meil seisma jääma). Segasin umbes pooled marjad selle segu sisse, las osa läheb katki.

Kuskil selles järgus panin ahju vist 180 kraadi peale soojenema.

Punkt 3: vooderdasin ahjupanni biskviidiga ja ajasin kohupiimasegu sinna peale laiali. Ülejäänud marjad loopisin otsa ja vajutasin õrnalt sisse.

Küpsetasin üle (ainult niipalju, et siit-sealt – eriti biskviidiservadest – oleks natuke värvi võtnud, seal sees ei olnud ju midagi sellist, mida oleks ilmtingimata küpsetama pidanud, lihtsalt kohupiim oli üsna viimase kuupäeva peal).

Ise jäin üldiselt rahule, näiteks sellega, et kohupiim ei olnud magusa biskviidi peal ise liiga magus. A. arvas selle kohta muidugi, et hapu, ma soovitasin, et pangu jäätist peale. Aga kui kook oli mõnda aega seisnud ja rohkem jahtuda jõudnud, siis A. enam happesuse üle ei kaevanud, nähtavasti tõmbas see jahtudes tagasi.

***

Tagurpidikoogi ajend: mahakukkunud õunad ja külmkappi seisma jäänud möödaläinud tähtajaga hapukoor.

Korjasin esimesi mahakukkunud õunu, puhastasin, tükeldasin (kogus oli selline, et salatitaldriku peale tekkis lõpuks kenake kuhi õunatükke).

Panin ahjupannile 3 prisket teelusikatäit võid, ahju huugama (180 C peale) ja või panni peal sinna soojeneva ahju sisse sulama.

Samal ajal kloppisin 3 muna umbes 3/4 klaasi suhkruga. Seejärel pigistasin sinna kaussi ka umbes poolteist pakki hapukoort (pakid olid 250 g, kokku seega 375, sinna-tänna).

Nüüd oli või ahjus ära sulanud, puistasin sinna peale paar teelusikatäit suhkrut, ajasin võinoaga laiali ja lükkasin ahju tagasi.

Kloppisin ka hapukoore muna-suhkruseguga segi ja segasin endale soodast ja sidrunhappest kuhjaga teelusikatäie küpsetuspulbrit.

Otsustasin, et tahan koogi sisse ingveripulbrit ja otsisin selle välja.

Võtsin ahjupanni uuesti välja, valasin õunatükid sinna peale, puistasin ingveripulbrit otsa ja ajasin õunad ja ingveri või-suhkruplagaga segamini (teoreetiliselt oleks võinud seda võid ja suhkrut kauem sussutada, et karamelliseks läheks, aga ei viitsinud).

Mõõtsin nüüd kõigepealt ühe klaasi jahu taina sisse ja seejärel teise klaasitäie, kuhu segasin ka selle isetehtud küpsetuspulbri ära, ja kummutasin alles siis taina sisse.

Segasin hoolega, kartsin, et muidu jäävad klimbid sisse.

Ootasin natuke, et õunade küpsemise häält kuulda oleks, siis võtsin panni ahjust, ajasin taina õunte peale laiali ja lükkasin ahju tagasi.

Seni, kuni nõusid pesin, lasin tal veel 180 kraadi peal olla, kui kausid-värgid pestud said, keerasin 170 peale.

Lasin umbes pool tundi küpseda, seejärel natuke jahtuvas ahjus seista ja pärast ahjupannil veel pool tunnikest või isegi rohkem puhata. Siis ajasin noaga servad lahti.

Küpsemise ajal oli kook kumeraks kerkinud, jahtudes vajus see kumerus ära (oletan, et õunte aur ajas taina keskelt punni).

Võtsin kandiku, katsin küpsetuspaberiga (mille ma olin mingi poebiskviidi pakendist kõrvale pannud); taipasin, et niiviisi ei saa ja alustasin otsast peale: panin küpsetuspaberi koogi peale, kandiku kummuli sinna otsa ja keerasin äkilise liigutusega ringi. Ja kopsisin natuke, et panni küljest lahti tuleks.

Kartsin, et see kopsimisvajadus tähendab, et osa jääb panni külge, aga ei, väga ilusti ühes tükis tuli. Lausa haruldaselt ilus nägi välja.

Mis maitsesse puutub, siis see hapukoorebiskviit oli ise minu jaoks natuke igav ja natuke liiga tihke, aga mahe munamaitse sobis hapuka õunakattega tegelikult hästi. Õunakattega jäin väga rahule: ma olen analoogilisi munatainast tehtud õigetpidi küpsetatud kooke söönud ja nendega võrreldes oli õunakate mõnusam – oli taina all hästi hea mahlane ja hapukas jäänud, mitte ära kuivanud (õigetpidi küpsetatud kookidele saab muidugi õunte kuivamise vastu täiendavaid katteid peale leiutada).

Ühesõnaga, tagurpidi küpsetamine õigustas ennast täiesti (ja ei olnud ka ülearu keeruline ja andis pealekauba tulemuseks nii ilusa välimusega koogi, nagu ma õigetpidi pole pea kunagi saanud, sest ma ei viitsi tavaliselt õunu ilusti mustris laduda ja ega neist mahakukkunud õuntest ilusaid mustritükke ei saakski); taina koha pealt peab veel mõtlema.

Üks võimalus oleks vähem jahu panna, et õrnem tainas tuleks – ainult et siis on äravajumise risk. Teine võimalus hoopis teises suunas – mitte püüelda õrnemat, vaid krõbedamat tainast, rohkem rasva ühesõnaga. Ma arvan, et vähemalt korra katsetan tavalise hapukoorekoogi tainaga (seda olen kirjeldanud näiteks siin, saiade-pirukate-kookide raamatus on originaalretsept). Mandli- või pähklijahu võiks ju krõbedust juurde anda.

Lihavõttetoidud 2020 ja mis edasi

Munade värvimist pole vast mõtet pikemalt kirjeldada, igaüks värvib, nagu tahab.

Pasha tegin umbes poolest pakist pehmest võist, klaasist suhkrust, 1 munast, umbes poolest kilost 5% ja 300 grammist 10% kohupiimast ning 200 g 35% koorest. Või suhkruga vahtu, siis ka muna nendega koos vahtu, siis koor ja kohupiim juurde ja nõrga kuumuse peale kuumenema. Mul on nüüd uus moodne pliit, kus saab üsna täpselt kuumust reguleerida, keerasin pliidi algul 150 kraadi peale, et vungi sisse võtaks, seejärel lasin segul 50 või 100 kraadi juures tiksuda (st kui tundus, et liiga ära hakkab jahtuma, keerasin 50 pealt 100 peale. Kui oli vedel ja auras, siis keerasin kuumuse ära ja jätsin jahtuma; kui oli juba toasoe, valasin marliga kaetud sõeladele ja jätsin kummagi sõela kausi kohale nõrguma. Sellest kogusest tuli kaks päris suurt sõelatäit.

(Etteruttavalt – pasha tuli minu arust seekord natuke kuiv, peaks ikka rohkem võid panema… ja sel juhul ka A.-le meenutama, mis juhtus, kui ta ülirammusat pashat liiga hoogsalt sõi. Praegu sõi ta seda kuivematki hea hooga, esimene sõelatäis sai otsa nii, et mina jõudsin vist ainult ühe veerandiku süüa.)

Neist nõrgus veidi üle klaasi magusat vadakut, sellest tegin kohupiima-pärmikeeksi: nühkisin pärmi (umbes pool 25 g pakist) vadaku ja veel natukese suhkruga vedelaks, segasin sisse klaasitäie jahu ja jätsin natukeseks ajaks arenema (selles staadiumis ei pea väga muretsema, kas jahu on ühtlaselt segaamini). Kui see kogus oli umbes kahekordseks kasvanud, segasin juurde veel 2 kl jahu, pool pakki (st ~100 g) pehmet võid, 1 muna, paki kohupiima, paar peotäit rosinaid ja natuke kardemoni. Tegin eksperimendi korras ka sellist segu, et hakkisin umbes veerand sidrunit (nii koore kui ka sisu, kõige vintskemad kestad viskasin minema ja kui oli kuskil väga paks tükk koorealust švammi, siis selle ka), segasin umbes 50 g võiga, poole väikese paki mandlijahuga (selle pakk oli ammust ajast lahti tehtud, vajas äralahendamist) ja lisasin tasahaaval suhkrut, kuni maitse tundus meeldiv. Selle möga segasin siis hästi lohakalt tainasse, mõeldes, et ongi lahe, kui koogi sisse jäävad sellised magushapukad jutid. Tõstsin taina rõngasvormi ja jätsin veel mõneks ajaks kerkima. Umbes 20 minuti pärast panin praeahju sooja (200 celsiuse peale) ja kui see oli soojaks saanud, tõstsin koogi ahju.

Alustasin küpsetamist pöördõhuga, mõeldes, et siis võtab koorukese paremini peale, aga pingutasin sellega vist üle, pealt tõmbas veidi liiga tumedaks ja kohati kõrbes ära. Seepeale keerasin keerleva õhu maha, kuumuse 170 peale ja jätsin tavalise ülalt+alt kuumuse, koogi tõstsin alumisele siinile. Ja küpsetasin, kuni grilltikk sissetorkamisel enam tainaseks ei jäänud.

Aga jahtumise käigus vajus ta sellegipoolest ära ja pärast vormist välja võttes lausa lössi. Justkui oleks alguses koorukese alla suure mulli tekitanud ja see pärast tühjaks vajunud.

Teisalt ei olnud ta kuskilt tooreks jäänud ja ainult ühest kohast oli natuke tihke, kusjuures maitse oli ka sealt hea. Selline niiske vetruv keeks.

Magusam oleks ehk võinud olla. Ma unustan kogu aeg ära, et pärmikeeksi tehes tuleb samale kogusele rohkem suhkrut panna kui suvalisele muule keeksitainale, sest pärm sööb osa suhkrut ise ära.

Sidrunijutte ei olnud kuskil tajuda, aga muidu aimdus sidrunimaitset küll, nähtavasti läksid need jutid vedelas tainas ikkagi laiali.

Päev hiljem hakkasin mõtlema, et see kook on savarääni laadi kook ja savarääni süüakse vahukoorega. Mõeldud-tehtud. Ja teate, vahukoorega sobis see lausa imetabaselt hästi (just see kerge sidrunisus ja hapukus), ma muutusin lausa pahuraks, kui A. viimase tüki ise ära sõi.

*

Nende rammusate magustoitude söömise järel tahtsin ma õhtuks midagi lahjemat, keetsin makarone (teokarpe), panin peale killukese kuivatatud tomatitega võid (mida Saaremaa kombinaat teeb), pudistasin natuke suvalist juustu (Atleet vist) ja riivisin kõva juustu ka ning pudistasin natuke konservherneid peale, sest lahe on, kui herned teokarbi sisse poevad. Peale puistasin maitseks veidi piparrohtu (ma mõistan, et te olete nüüd kõik kadedusest rohelised, sest mul on piparrohtu – aga kui te tahate kah kaunviljadele piparrohtu panna, siis mõni pitsa- või pastamaitseaine või itaalia või provanssaali maitseaine sisaldab seda ka, tuleb ainult paki pealt koostist lugeda, Kotányi itaalia ja provanssaali omades on kindlasti, aga mõne muu firma omades võib ka olla). Väga maitsev toit tuli.

Järgmisel päeval tegin munadest salatit: A. tõi ühe suitsuheigi, mul oli tema sünnipäevast veel rediseid üle. Täiteaineks keetsin makarone (sarvekesi). Sellised koostisosad olidki: makaronid (umbes kolmandik või neljandik poolekilosest pakist), kaks keedumuna, veerandviiludeks lõigatud rediseid (mingi viis-kuus suurt redist), veidi üle poole heigi liha; kastmeks majoneesi ja rjaženkat. Imehea.

***

Pärast tõi A. ühe sealihakäntsaka, ma tegin maitseainesegu – uhmerdasin apteegitilli seemneid, sidrunikoort, rosmariini ja 1 kuivatatud pisikese tšillikauna, ning hakkisin 4 küüslauguküünt; segasin selle kausikeses kokku, pigistasin ka 1/4 sidruni mahla ja lisasin 1 tl mett. Tema määris liha soola ja selle maitseaineseguga kokku, pani küpsetuskotti ja seejärel malmpotiga ahju.
Väga hea tuli, aga põhjus võis olla peamiselt selles, et hea pekine tükk oli ja mina armastan pekki. Kass hullub selle prae peale ja keeldub oma toitu söömast, kuni see praad majas on.

Olen seda söönud õuna-hapukapsasalati ja musta leivaga. A. on söönud tatraga ja võtnud samuti natuke hapukapsast salatiks juurde.

*

Nüüd tegin lahtist pirukat. Mul oli poolteist karpi “parim enne möödas” Saare karulaugu-toorjuustu, õues naati, külmkapis seesama lahtitehtud hernepurk (millest osa herneid läks ennist makaronide juurde) ja 4 samuti “parim enne möödas” kanamuna.

Kõigepealt korjasin posu pisikesi naate ja pesin nad ära. Paar tublit peotäit.

Tegin hapukooremuretaina 2 klaasist jahust, umbes 150 g külmast võist, umbes poolest klaasist hapukoorest pluss näputäiest soolast. St jahu kaussi, või sinna otsa, hakkisin võid seal jahu otsas noaga mõnda aega, siis lärtsasin hapukoore juurde ja hakkisin veel, lõpuks mätsisin natuke sõrmedega ka, et ühtlasem saaks ja maitsestasin soolaga.

Mätsisin selle pirukapõhjataina ahjupannile ja panin külma.

Panin praeahju 200 C kraadi peale soojenema.

Kui soojaks sai, panin pirukapõhja eelküpsema; samasse kaussi panin toorjuustu, lõin koore seest 4 muna ja segasin-kloppisin kahvliga. Kui juba enam-vähem segi oli, lisasin herned (koos vedelikuga) ja kloppisin veel. Maitsestasin seda segu muskaatpähkli, musta pipra ja piparrohuga.

Tegin kannuga natuke tulist vett ja valasin ikka veel pesemisest sõela peal olevad naadid sellega üle. Selle tulemusel läksid naadid pehmeks ja kui ma nad korra külma veega üle lasin ja vee välja pigistasin, ka kämbuks. Minu arust tulevad nad nii õrnemad. Päris imetillukeste naatidega ei peaks ma seda vajalikuks, aga mul olid nad juba suuremad ja mitte nii õrnad. Hakkisin lõikelaua peal risti-rästi peenemaks.

Võtsin pirukapõhjaga panni ahjust uuesti välja, pudistasin sellele naadipudi võimalikult ühtlaselt, siis valasin juustu-muna-hernesegu peale ja panin ahju tagasi. Temperatuuri keerasin vähemaks, algul 180 ning varsti lausa 170 peale. Aeg-ajalt piilusin, kas hakkab juba tahenema. Umbes 20 minuti pärast oli tahe ja ma keerasin kuumuse ära.