Kiire suvaliselt tehtud kalasupp

Arutasime, mida me süüa saaks, kui kõhule nagu ei sobi suurt miski. A. arvas, et kanasupp, aga selle tegemiseks ei ole jaksu.

Mina mõtlesin, et nüüd on juba naati ja pakkusin välja köögiviljasupi, A. oli nõus; siis tuli meelde, et ta oli kunagi ostnud külmutatud kalarümpasid, vist heigi omi; otsisime välja ja kuna A. väitis, et neil polevat eriti luid, siis ei hakanud rookimiseks ekstra sulatama.

Tõin õuest kopsikutäie naati – selleks kulus vist viis minutit. Paar oblikat ja võililllelehte sattusid kah sisse. Panin mingi poolteist liitrit vett tulele, puhastasin 2 porgandit ja lõikasin viiludeks, siis oligi vesi kuumaks läinud ja ma viskasi porganditükid keema, natuke apteegitilliseemneid pudistasin juurde. Tükeldasin ka 1 sibula ja 2 sellerivart; uurisin, mis A. arvab, kas panna riisi või kartulit, tema pooldas riisi, nii et viskasin mingi peotäie riisi kah supi sisse ning kui jälle keema läks, siis sibula-selleri takkajärgi. Lõikasin 5 kuivatatud tomatit (ilma õlita, päris kuivad) supi sisse, et puljong oleks tugevama maitsega. Edasi hakkisin naati; selle ajaga sai porgand peaaegu pehmeks ja ma panin 2 kalarümpa potti. Natukese aja pärast uurisin ja avastasin, et nende selgroo saab juba päris hästi kätte. Ühel võtsin selle nii ära, et ei pidanud kala supist väljagi võtma: võtsin roo otsast kinni ja lükkasin kala kahvliga sellest eemale; teine tükk oli suurem, selle tõstsin taldrikule ja harutasin seal. Ja panin siis kala supi sisse tagasi ja sorkisin natuke, et väiksemateks tükkideks läheks. Nii lihtne oligi.

Ja siis panin naadi juurde; nüüd oli saanud nii paks supp, et mulle tundus, et ma ei saagi seal muna lahti kloppida, nagu alguses plaanis oli. Keetsin veekannuga natuke vett juurde (nii pool liitrit vast), valasin sekka; nüüd oli ruumi, lõin sinna 1 kanamuna sisse ja kloppisin või segasin hoolega kahvliga, et muna laiali läheks.

Lõpuks maitsestasin soolaga ja panin 1-2 spl võid hulka. Ja pigistasin poole sidruniviilu mahla ka.

Uskumatult hea tuli nii suvaliselt tehtud supi kohta. Kuna me tegemise ajal vahtu ei võtnud, kippus ta järgmised kaks päeva soojendamise ajal vahutama (supi sees olev muna võis muidugi samuti oma panuse anda), aga pahaks ta sellepärast veel ei läinud – ja kahe järgmise päevaga sai ta meil otsa ka, nii et edasi ei olnud säilivus enam mureks. Ja soojendatud suppi sõime värske sibulalaugu ja naadiga.

Advertisements

Kiirsalat

Meil on vist mingi kõhuhaigus. Avaldub kõrvetistes ja kerges iivelduses, muid sümptomeid pole.

Mul algas enne, niisiis oli neid asju, mida ma olin nõus sööma, väga vähe. Lõpuks läksin lihtsalt poodi ja vaatasin, mille järgi isu oli. Tulin koju paki salatiliblede, skyri ja mozzarellaga.

Kodus oli olemas oliive ja tomatit. Tükeldasin viis suurt oliivi (vaja tükeldada, et kivid kätte saada), kaks mozzarellat (kirjade järele 125-grammist), 7 datteltomatit, puistasin veidi provanssaali maitseainesegu ja päevalilleseemneid peale, pigistasin pool sidruniviilu otsa. Pool kaussi oli nüüd täis, võtsin nii suure hunniku salatiliblesid, et kauss peaaegu päris täis sai ja segasin kätega. Valasin pisikese sortsu oliivivett peale, et natuke soolast juurde anda ja heldemalt oliiviõli.

Mulle sobis see toit väga hästi; kõrvale jõin kaks klaasi skyri ja sõin võiga määritud näkileiba (mul on kahtlane tunne, et selle haigusega sobib ilma pärmita leivandus paremini – isu käib just küpsiste, näkileibade ja präänikute järele). Ja A. arust oli piisavalt toit. Tegime seda järgmise päeva õhtueineks uuesti (liblesid jäi eelmisest päevast üle) ja jälle sobis mõlemale.

Kooreta keedetud muna tomatikonservis, plögane kartulisalat ja üks Caesari salati modifikatsioon

(Ikka veel minevikus, eelmise nädala märkmete järgi.)

Kiirtoit: külmkapis vajas poolik kirsstomatipurk (omas mahlas) äralahendamist. Tükeldasin pannile 1 sibula, 1 küüslauguküüne, kolm samuti lahendamistvajavat kotletti, viskasin sinna 2 samuti lahendamistvajavat chorizo-viilu, pudistasin punet ja majoraani, piserdasin tabascot, tühjendasin pooliku tomatipurgi ja lisasin lõpuks ka purgi maisi, sest selgus, et A. tahab ka süüa (haigusest ja hilisest kellaajast hoolimata) ja kogust oli vaja suurendada. Selle sisse lõin kummalegi ühe muna, teine teise panniserva, ja lasin sousti sees hüübida. Mulle väga maitses ja A. kah ei nurisenud.

*

Tulin koju, haigel A.-l pole söögiisu, nii et minul tuleb jälle välja mõelda, mida süüa.

Meil oli natuke odavat punast kala (lõhe “lõiked”, kõhuääred arvatavasti), leidsin, et tahan kartuliga.

Keetsin 5 kartulit, mis läksid veidi liiga pehmeks, keemise ajal hakkisin suure küüslauguküüne peeneks, 3 väikest värsket kurki veerandikviiludeks, 3 vart rohelist sibulat viiludeks või rõngasteks või mis nad on, natuke lillepotist piparmünti ka (mis ta laiutab ja ronib teiste taimede pottidesse); leidsin, et poolik oliivipurk pole sugugi uusi eluvorme kasvatama hakanud ja tükeldasin ka 5 head musta oliivi. Pigistasin poole sidruniviilu mahla peale.

Kui kartul oli pehme, kirusin ja vandusin, et ei leia üht pajalappi (ühes käes oli pajakinnas, aga potti oli vaja ka teise käega hoida), leidsin lõpuks ühe tuhase (A. liha- ja peediküpsetamiste tagajärg) pajalapi, kurnasin kartulid ära (teest parkunud tasside otsa: kartulikeeduvesi on tähelepanuväärselt hea puhastusvahend), koorisin nii kiiresti kui sain ja lõikusin (mis kukkus kohati pudistamise moodi välja) kaussi muu gemüüse juurde. Riputasin tibake soola juurde, valasin sortsu oliiviõli peale, lisasin paar-kolm spl türgi jogurtit ja segasin ära.

Tulemus oli nagu kurgi- jms rohelise lisandiga kartulipuder, aga maitses õudselt hea. Panin otse taldrikus lõhetükke peale; pärast võtsin juurde ja proovisin vürtsikiluga ka, aga lõhega oli parem.

Ja lehtsalatit, mida mul oli samuti plaan kasutada, unustasin üldse panna.

Järgmisel päeval enam nii hea ei olnud (värske kurgiga salatid vettivad ruttu läbi), aga siiski söödav (aga ikkagi soovitan seda salatit teha nii, et ühe päevaga söödud saaks – miks leppida söödavaga, kui võiks süüa jumalikku sööki). A. ei söönud nii või teisiti, sest tema arust oli keedukartuli ja toore kurgi kombo liiga imelik.

Õhtul tegin hoopis midagi Caesari salati ainetel, et see lehtsalat ometi ära lahendada: tegin äratahkunud ciabatta tükkideks ja sellest panni peal oliiviõliga krõbuskeid, krõbenemise ajal kuhjasin lehtsalatitükke vaagnale, segasin kausikese sees poole sidruniviilu mahla, sortsu Worcesteri kastet ja palju suurema sortsu oliiviõli natukese majoneesi, 1 hakitud küüslauguküüne ja 1 hakitud vürtsikilufileega, riivisin sinna sisse ärakuivanud Grana Padanot ja jahvatasin musta pipart; salatiliblede otsa tükeldasin 1 avokaado ja 7 kirsstomatit (õigemini datteltomatit, need pikergused on mumst paremad kui ümmargused) ning natuke lõhelõikeid; ja selle aja peale olidki krõbuskid valmis. Valasin kastme vaagnal oleva hunniku otsa, võtsime sealt kumbki salatit ja panni pealt krõbuskeid juurde. Kena õhtusöök, toitev ka (pealtnäha nagu polegi midagi, aga see kaste on väga toekas). Sellist salatit sööb A. õnneks ka (tema ettekujutus salatist on laias laastus, et seal kombineeritakse kas keedetud või tooreid toiduaineid, aga mitte keedetuid ja tooreid omavahel – on erandeid, aga mitte palju).

Kalakonservi-kiirsupp ja moosikook

Kui A. jäi haigeks ja mina olin kah nohusevõitu, aga teisest küljest oli tööd päris palju, tegin sellist suht barbaarset kiirtoitu.

Konservisupi jaoks: tükeldasin 2 sibulat, paar juppi ingverit ja oma pool hiina küüslauku (sibulad jämedamalt, ingver-küüslauk peenemaks), valasin 1 pooliku ja 1 terve skumbriakonservi pealt õli ettevaatlikult poti põhja ja hautasin neid maitseasju seal õli sees. Tükeldasin sellerit ja sorteerisin puisemateks ja õrnemateks tükkideks. Kui oli natuke haudunud, panin puisemad selleritükid sinna juurde ja lõikusin potti ka ühe tšillikauna; lasin ka neil natuke haududa, pudistasin veidi apteegitilliseemneid ka, siis loputasin tühjaks saanud konservikarbi natukese valge veiniga potti ära; ja lisasin umbes liitri vett. Kui see keema läks, lisasin ka natuke köögiviljapuljongipulbrit ja paar peotäit munanuudleid (ühed ilusad saksa munanuudlid, mis olid palju odavamad kui aasia toidu osakonna omad). Umbes viie minuti pärast lisasin ülejäänud selleri; siis terve kalakonservi kalatükid, loputasin ka seda karpi valge veiniga; kui jälle kippus keema minema, keerasin tule ära ja lisasin veel veerand sidruni mahla. Söömise ajaks hakkisin rohelist sibulat peale.

Ei olnud loomulikult küll nii peen nagu viimati tehtud päris kanasupp, aga ikkagi suhteliselt supi moodi supp.

*

Moosikoogi tegemine oli ajendatud sellest, et meil on palju moosi, retsepti leidsin siit.

Aga ma mitte ei sulatanud võid (umbes 125 g, st pool 250st pakki), vaid vahustasin suhkruga, sest ei viitsind sulatada, tegin siis pmst nagu keeksi: või suhkruga (veidi alla 1 klaasi, sest mu käsi lihtsalt ei tõusnud tervet klaasitäit panema, kui ma tavaliselt panen ühe plaadikoogi peale ainult pool) enam-vähem ühtlaseks, 3 muna ükshaaval juurde, siis klaas hapupiima ja väike purk tuvastamata puuviljadest hapukat-mõrkjat tükilist moosi (vaidlesime A.-ga, kas see purgike võrdub umbes ühe klaasiga või on rohkem, aga mind väga ei huvitanud ka – natuke rohkem, siis rohkem) juurde; ja siis kuivad asjad (ligi 3 klaasi jahu, millest viimasesse segasin ka 2 tl soodat sisse, ja kaneeli; ja paar-kolm spl kakaod). Hapupiima esindas rjaženkapära. Ja originaalretseptiga võrreldes oli ka see erinevus, et lisasin veidi nelki (uhmerdasin seda koos soodaga).

Ahju keerasin millalgi moosi sissesegamise eel 160 peale; kui kook oli lõhnama hakanud ja ma pöörasin tal tagumise külje ette (siis oli ta veel vedel), lasin veel üks 5 minutit olla, siis keerasin kuumust vähemaks. Täpselt ei oska öelda, kaua küpses, keerasin kuumuse päris maha, kui küpsuse katsumise tikk tuli koogi seest puhtalt tagasi ja lasin jahtuvas ahjus veel veidi olla, et ära ei vajuks.

Tulemus? nagu šokolaadikook ikka. Hoolimata sellest, et moosipurk oli ehk tõesti suurem kui klaas, millega ma muid asju mõõtsin, oleks minu poolest võinud moosi rohkemgi olla, teinekord tean (A. oli nõus: tema ei hinda küll hapusid maitseid nii palju kui mina, aga talle meeldib jälle, kui kook tuleb nätske, ja moos võiks nätskemaks teha küll).

Praegu panen süües moosi peale, pohlamoos sobib oma hapukuse ja mõrkjusega väga hästi. Ja türgi jogurt ka (hetkel Saaremaa oma, mis on rasvasem kui mõne teise firma oma). Kui on nii moosi kui ka jogurtiga, on nagu hullult peen magustoit.

Selleriga salatid ja kohupiimakook

Tõin selleri esialgu plaaniga teha midagi gumbolaadset, aga tegime hoopis tavalist kanasuppi; ja osa sellerit jäi üle.

Üritasin teha Waldorfi salatit – seller, õun ja majonees, maitseks natuke küüslauku ka – ja mõtlesin seda esialgu modifitseerida lihtsalt apelsinimahlas leotatud rosinatega. Aga kui ma olin selle kokku seganud, tundus, et juust sobiks ka hästi. Õun, seller, küüslauk, rosinad, majonees – no mitte ühtegi komponenti, mis juustuga ei sobiks. Nii et tükeldasin üht üsna tavalist pehme maitsega Edamit tublisti hulka, lõpuks täiendasin kastet ka natukese meega – sestsaadik, kui ma lapsena “Olümpiamängude” raamatust lugesin, et Linose lemmiksalat on juust, mesi ja küüslauk, on mul olnud tunne, et see on üks peen kombinatsioon, kuigi läks tükk aega, enne kui ma seda maitsta sain (mu ema ei talu eriti küüslauku).

Söömise ajaks rebisin taldrikule lehtsalatit, tõstsin kausist salatit otsa ja kõige otsa pudistasin veidi kreeka pähkleid.

Salat oli üldiselt päris hea ja toitev, aga seller oli veidi liiga plink, tahtis liiga palju närimist ja maitset oli selle kohta nagu vähe.

*

Järgmisel päeval otsustasin teha krabipulga-makaronisalatit puuviljade ja selleriga.

Makaronivee keemamineku ja keemise ajal tükeldasin 1 apelsini kaussi ära. Ja hakkisin paar sellerivart (aga ei pannud kaussi, jätsin ootama, sest mul oli üks idee).

Siis leidsin, et ma võiks samal ajal ka pühadest üle jäänud viimasest kohupiimast kooki teha, ja segasingi pool pakki pehmet võid poole klaasi suhkruga kreemjaks; siis märkasin, et salatikaussi tükeldatud apelsin on palju mahla välja ajanud, toppisin veiniklaasi paar näputäit rosinaid ja valasin salatikausist apelsinitükkide pealt liigse mahla rosinate peale. Võtsin veel ühe apelsini, riivisin selle koore või-suhkrusegu otsa, apelsini enda jätsin salati täiendamiseks. Lõin võisegu otsa ühe muna katki, segasin hoolega ära; tühjendasin 300 g kohupiimapaki (hea rasvane kohupiim, 15%) tainakaussi, segasin ära. Nüüd panin praeahju soojenema (minu ahju 160 peale, vbla mõnel teisel ahjul vastab see 180le). Mõõtsin kaussi 1 2/3 klaasi jahu, millest viimase 2/3 sisse segasin 2 tl küpsetuspulbrit (mille uhmerdasin ise 1 tl soodast ja 1 tl sidrunhappest). Segasin ära. Mõtlesin hetke, kas panna tainas rõngasvormi või ahjupannile, vaatasin kella ja sain aru, et kui tahan enne trenniminekut koogi valmis teha, ei ole valikut: ahjupannile, õhem kook küpseb rutem. Määrisin võist üle jäänud paberiga ahjupanni võiga kokku, tõstsin taina pannile, ajasin enam-vähem ühtlaseks ja torkasin panni praeahju, õieti vaatamatagi, kui kuumaks see juba läinud oli.

Pesin rohkem jalgujäävad koogitegemisega mustaks saanud nõud eest ära ja tegin salatit edasi.

Millalgi tainasegamise vahel olid makaronid valmis saanud ja ma olin nende abiga selleri ära blanšeerinud: kui makaronid olid minu arust salativalmis, valasin vahetult enne kurnamist ka selleritükid makaronipotti ja kurnasin siis koos makaronidega ära. Valasin nad kohe sõelalt salatikaussi apelsinitükkide otsa, las seisavad koos, kuni ma koogiga tegelen.

Kui kook oli ahjus, tükeldasin selle apelsini ära, mille koor oli koogi sisse läinud; siis tükeldasin salatikaussi A. kananassi-tegemisest üle jäänud ananassirõngad, 1 paki lumekrabipulki, hakkisin peenelt paar sentimeetrit ingverijuurikat (nooremast õrnemast otsast) ja 1 küüslauguküüne ja panin majoneesi peale. Kõige lõpuks hakkisin veidi rohelist sibulat otsa.

Salatitegemise vahel hakkas kook natuke lõhnama, ma piilusin, kas on juba ilusti tahke, ja keerasin ta tagumise külje ettepoole, et ühtlasemalt pruunistuks. Kui kuumenemise tuli ära kustus, keerasin termostaadi 140 peale, et poleks kõrbemist karta. Ja sõin salatit. Seekord jäin selleri konsistentsiga palju rohkem rahule: kerge kuumutamine oli ta õrnemaks teinud, aga mõnus krõmpsumine oli ilusti alles jäänud. Võit!

Pöörasin kooki niiviisi veel paar korda; kui servast hakkas juba lahti lööma, katsusin tikuga ja kuna see eriti mustaks enam ei saanud, keerasin tule maha ja lasin koogil jahtuvas ahjus taheneda.

Jõudsin kooki enne trennigi süüa ja ta oli väga hea. Hästi mõnusa konsistentsiga (nagu kohupiimatainaga koogid sageli). Isegi A. kiitis, kuigi ta kaebab, et ei tunne praegu ühtegi maitset. Konsistentsi tunneb aga temagi.

Retrospektiiv: pühadetoidud ja munaga salatid pärast pühi

Ma olen nii palju haige olnud ja pärast haigust on jälle muud tegemist olnud, et alles nüüd jõuan oma vahepealsetest kahesõnalistest märkmetest midagi põhjalikumat kirja panna.

Pühade ajal: tegin pashat nagu mullugi, aga panin pashasse kilo vähemrasvase + 300 g rammusama kohupiima peale ainult 1 paki võid ja 1 paki vahukoort – sest eelmisel aastal sõi A. mäletatavasti rammusamast versioonist kõhu haigeks. Esialgu tundus, et kuivavõitu tuli, kuigi konsistents oli jälle käes hoidmise mõttes jube hea. Konsistents läks mida edasi, seda paremaks – ilusti sõiralik! -, ja säilivus oli samuti jube hea (kuigi võib-olla ka seekord tänu moosisuhkrule, mis aitab tarretuda). Ja mõnes mõttes meenutas see lapsepõlve-pashat rohkem kui mullune rammus.

Pärmikeeks tuli kahjuks samuti kuivavõitu, eelmisel aastal oli parem: mullu oli savarääniretsept, tänavu proovisin vormisaia omaga, tähendab, jahu läks sama vedelikukoguse kohta rohkem sisse. Süüdi võis olla ka see, et ma ise üritasin küpsetamise kõrvalt tööd teha, A. valvas ühe silmaga, aga võimalik, et koogid said ikkagi veidi liiga hilja ahjust välja. Nakitsesime neid järgmistel päevadel tasapisi süüa, võid peale määrides.

Soolast toitu unustasin teha nagu mullugi; kirikust koju tulles tegin lihtviisiliselt makarone (A. oli enne juba maksakotlette söönud, tema kõht oli täis), panin juustu peale ja lisasin kirsstomateid omas mahlas (on üks selline odav ja hea konserv) ja olin õudselt rahul.

Järgmisel päeval tegin midagi eriti suvalist: praadisin mingi koguse sepikutükke krõbedaks, tükeldasin taldrikule lihavõttemuna, lisasin seda tomatikonservi ja ladusin sepikutükid otsa. Ilu pärast aknalaualt värsket basiilikut ka. A. ei peaks sellist asja vist üldse toiduks.

Järgmisel päeval tõin poest lehtsalatit, et munaga kombineerida, ja üht päris odavat lõhet – olid mingid lõikamisjäägid, aga üldse mitte vintsked.

Esimene kombo: lehtsalat, muna, kirsstomatid (sest kas meil on pühad või ei ole?), sepikukrõbuskeid, lõhet, sibulat, natuke kurki. tibake õli ja musta pipart peale, nämm.

Järgmisel päeval: tomati asemel apelsin ja kurki mõnevõrra rohkem; ja krõbuskite küpsetamise asemel keetsin seekord hoopis makarone (fusilli) ja tegin värskete asjade, muna ja lõhega makaronisalatit. A. ütles, et “hea”.

Kui pärmikeeksid otsa said, tegin kahtlastest päradest (poolik ricotta-pasta, poolik ahjuõunajogurt) hapupiimakoogi retsepti järgi jäägikooki, natuke panin puhast rjaženkat ka. Koostis: umbes 150 g võid ja õli, pool klaasi suhkrut, natuke kaneeli ja nelki, piimatoodete jäägid ja 1 2/3 klaasi jahu, mille sisse segasin 1 tl soodast ja 1 tl sidrunhappest küpsetuspulbrit. Tuli nätskevõitu (sest eks neid piimatooteid oli kokku rohkem kui tavalises retseptis hapupiima), aga hea maitsega, A. ei näinud sel koogil lausa üldse ühtki puudust (nagu ma Rentsi pool lobisesin), mis siis, et nätske.

Kanasupp; sõrnikud

Pühadearuande teen kunagi hiljem, praegu kirjutan viimase aja toidud üles.

A. tõi jälle ühe kana; rinnafilee pani ta edaspidiseks kananassi tegemiseks sügavkülma; koivad praadis ära ja nende söömisest alustasime; ülejäänud liha jättis ta skeleti külge ja agiteeris, et ma teeksin suppi.

Mina kaebasin, et olen haige ja ei viitsi vahtu riibuda, mispeale tema teatas, et vahtu võib ta ise riibuda, kui ainult mina maitsestan. Oot, mis mõttes? Vahu riibumine on ju kõige tüütum osa supitegemisest ja maitsestamine on puhas lõbu? Tuleb välja, et mõne jaoks on vastupidi.

Niisiis panigi A. kana keema, riibus vahu ja kui kana oli natuke aega keenud, nii et liha sai juba kerge vaevaga kontide küljest enam-vähem kätte, kurnas puljongi ka ära (metallsõelale pandud linase lapiga) ja pani potti tagasi.

Mina kangutasin suurema liha kontide küljest lahti, loopisin kondid potti tagasi, viskasin sinna veel pool sibulat (koos koorega), 1 loorberilehe, 1 vürtsitera, paar pipratera ja mitu head tükki ingverit (ingveri nässakamast kiulisemast otsast) ja lasin sellel kõigel kaua-kaua keeda. Kui leidsin, et varsti võiks hakata ka suppi ennast tegema, asusin tükeldama: 1 porgand viiludeks. 3 sellerivart viiludeks. Poolteist sibulat ribadeks (pooleks, viiludeks ja siis veel ristviilu kolmeks). Poolteist paprikat (neist maagiliselt majapidamisse ilmunuist) lühikesteks ribadeks.

Lõpuks kurnasin puljongi uuesti (jõhvsõelaga), viskasin maitseained minema, kaapisin kontide küljest selle liha, mis sealt nüüd veel lahti tuli, ülejäänud lihahunniku otsa ja panin puljongi keema tagasi. Niipea kui uuesti keema läks, porgand sisse. Natuke hiljem seller ka. Seejärel sibul. Kui porgand oli enam-vähem pehme, lisasin veidi vett (sest puljong oli kõige keetmisega väga tummiseks muutunud), kui uuesti keema läks, panin liha sisse; ja kui liha oli natuke veel keenud, valasin sisse purgitäie maisi (koos vedelikuga), keerasin tule ära, lisasin soola, jahvatasin pipart sisse, riivisin veel natuke ingverit (ingveri värskemast õrnemast otsast) sisse ja lisasin paprikatükid ning väikese sortsukese kuiva heerest (finot).

Imeliselt hea tuli.

(apropoo: niiviisi sõime üht kana neli ja pool päeva. Esimesel päeval praekana ja mina alustasin juba supiga (A. juba magas); teisel-kolmandal päeval suppi; neljandal päeval tegi A. kana ananassiga ja viiendal päeval jagus seda veel talle soojendamiseks (samal ajal kui mina teenimatut mälumänguauhinda tarvitasin.)

*

Pühadeks olin kohupiima ostmisega hoogu sattunud, tegin ülejäägist sõrnikuid.

Läks umbes pool kilo kohupiima (head rammusat). Panin alguses pool veiniklaasitäit rosinaid apelsinimahlaga likku, siis segasin kohupiima, 2 muna, 3-4 spl suhkrut ja 3/4 klaasi jahu ära; jõin üleliigse mahla rosinate pealt ära ja segasin ka rosinad sisse. Ja jätsin taina seisma, et jahu paisuks.

Pärast praadisin kõigepealt nii, et suht kuumal tulel minut ühelt, pool minutit teiselt poolt. See jättis minu arust seest veidi liiga vedelaks ja väljast jälle liiga kõvaks. Järgmised tegin õrnemal tulel ja küpsetasin kauem – ning jäin tulemusega rohkem rahule.

Esimesel õhtul jõin teed kõrvale (ja võtsin mandariinimoosi juurde). Teisel õhtul katsetasin Pineau des Charentes’iga (mida mu kodupood arusaamatult odavalt müüb) ja sobis oivaliselt – ainult et sel juhul tasub pigem ilma moosita süüa, sest see vein on ise paras kleepekas.