Arutasime, mida me süüa saaks, kui kõhule nagu ei sobi suurt miski. A. arvas, et kanasupp, aga selle tegemiseks ei ole jaksu.
Mina mõtlesin, et nüüd on juba naati ja pakkusin välja köögiviljasupi, A. oli nõus; siis tuli meelde, et ta oli kunagi ostnud külmutatud kalarümpasid, vist heigi omi; otsisime välja ja kuna A. väitis, et neil polevat eriti luid, siis ei hakanud rookimiseks ekstra sulatama.
Tõin õuest kopsikutäie naati – selleks kulus vist viis minutit. Paar oblikat ja võililllelehte sattusid kah sisse. Panin mingi poolteist liitrit vett tulele, puhastasin 2 porgandit ja lõikasin viiludeks, siis oligi vesi kuumaks läinud ja ma viskasi porganditükid keema, natuke apteegitilliseemneid pudistasin juurde. Tükeldasin ka 1 sibula ja 2 sellerivart; uurisin, mis A. arvab, kas panna riisi või kartulit, tema pooldas riisi, nii et viskasin mingi peotäie riisi kah supi sisse ning kui jälle keema läks, siis sibula-selleri takkajärgi. Lõikasin 5 kuivatatud tomatit (ilma õlita, päris kuivad) supi sisse, et puljong oleks tugevama maitsega. Edasi hakkisin naati; selle ajaga sai porgand peaaegu pehmeks ja ma panin 2 kalarümpa potti. Natukese aja pärast uurisin ja avastasin, et nende selgroo saab juba päris hästi kätte. Ühel võtsin selle nii ära, et ei pidanud kala supist väljagi võtma: võtsin roo otsast kinni ja lükkasin kala kahvliga sellest eemale; teine tükk oli suurem, selle tõstsin taldrikule ja harutasin seal. Ja panin siis kala supi sisse tagasi ja sorkisin natuke, et väiksemateks tükkideks läheks. Nii lihtne oligi.
Ja siis panin naadi juurde; nüüd oli saanud nii paks supp, et mulle tundus, et ma ei saagi seal muna lahti kloppida, nagu alguses plaanis oli. Keetsin veekannuga natuke vett juurde (nii pool liitrit vast), valasin sekka; nüüd oli ruumi, lõin sinna 1 kanamuna sisse ja kloppisin või segasin hoolega kahvliga, et muna laiali läheks.
Lõpuks maitsestasin soolaga ja panin 1-2 spl võid hulka. Ja pigistasin poole sidruniviilu mahla ka.
Uskumatult hea tuli nii suvaliselt tehtud supi kohta. Kuna me tegemise ajal vahtu ei võtnud, kippus ta järgmised kaks päeva soojendamise ajal vahutama (supi sees olev muna võis muidugi samuti oma panuse anda), aga pahaks ta sellepärast veel ei läinud – ja kahe järgmise päevaga sai ta meil otsa ka, nii et edasi ei olnud säilivus enam mureks. Ja soojendatud suppi sõime värske sibulalaugu ja naadiga.