Saiavorm ja baklažaanikastmega nuudlid

Ühel päeval tegin õuntest, seismajäänud poolikust kohupiimast ja vanadest saiaviiludest saiavormi. Saiakogus võis olla mingi viis röstsepikuviilu ja natuke mitmesuguseid ciabatta– jms tükke. Tegin need väiksemateks tükkideks ja läigatasin natuke seismajäänud kefiiri peale (sellist, millest küpsetada veel kannatab, aga niisama juua enam ei taha).

Uurisin kullipilguga läbi aprikoositükikesed, kuhu ähvardas elu tekkida, viskasin leitud elu minema, tuulasin ja loputasin neid aprikoositükke suure hoolega ja segasin saiapudi hulka. Puhastasin-tükeldasin sinna kümmekond väikest õuna (tundub suur kogus, aga puhastamise käigus läks osa kaotsi, igasugused plekid tuli ju välja lõigata). Segasin sisse selle umbes 125 g kohupiima, mis mul seisma oli jäänud, lisasin veel törtsu hapukoort, piparkoogimaitseainet, veidi suhkrut ja kuna kartsin, et jääb tihke ega küpse läbi, ka väikese sortsu Becherovkat, et see toimiks küpsedes kergitusainena.

Panin ahju huugama ja mätsisin selle segu ahjupannile.

Ja kõige peale lõikasin hästi õhukeste viiludena kuivamakippuvat stritslit, mis oligi mulle selle idee andnud, vajutasin need viilud sügavamale möga sisse, puistasin kohvikust kaasavõetud suhkrutorukesest natuke suhkrut peale ja kaapisin külma või küljest laastukesi otsa. Ja lükkasin ahju, viitsimata oodata, et see päris kuumaks läheks.

Inimesed, see tuli jalustrabavalt hõrk. Mahlane, maitserikas. Sobis hästi piimaga süüa. Tibatilluke võikogus kõige peal oli andnud sellise korraliku võiga tehtud koogi maitse. No ja seda, et pealepuistatud suhkur annab palju rohkem maitset kui sama kogus koogi sees, tean ma juba ammu.

*

Ühel päeval olin poest baklažaani toonud ja kui kõht tühjaks läks, tegin tavalist toitu: panin panni kuumenema, lõikasin baklažaani umbes oma sõrme jämedusteks pulkadeks ja panin veidikese õliga praadima. Praadimise ajal puhastasin küüslauku ja tõin õuest mitmesugust rohelist (mets-harakputke lehti peamiselt). Segasin ka need pannile, puistasin kuivatatud punet ja basiilikut otsa, purustasin ühe väikese kuivatatud tšilli, lisasin kah pannile ning lajatasin kõige peale väikese (vist 400 g) purgi tükeldatud tomatit ja hakkisin ka ühe pooliku värske kollase tomati. Nüüd panin ka nuudlivee üles (natukese soolaga) ja jätsin baklažaanikastme pannile kaane alla hauduma, seni, kuni vesi keema läks ja ma sain nuudlid ära keeta. Nuudlid olid linguine (sellised peenemad lintnuudlid), klassikalisem oleks spagettidega, aga mul ei olnud ja ka lintnuudlitega oli päris hea.

Kui nuudlid olid valmis, maitsestasin sousti ära (soola ja musta pipraga), segasin nuudlid pannile sousti hulka ja seejärel tuli mul õnnelik mõte tuua õuest värsket münti. Serveerimisel võtsime siis fetat kõrvale ja mina ka münti (A. ei huvitunud mündist). See oli tohutult hea, hoopis teistmoodi kui klassikaline variant värske basiilikuga. Andis sellised särtsakad karged aktsendid.

Advertisements

Suvikõrvitsad ja tomatid

Paar õhtut olen endale lihtsalt sellist kiirtoitu teinud, et praen sibulat, suvikõrvitsat ja panen kõige lõpuks tomatit ka juurde. Vahel ka küüslauku. Korra lisasin tahenduseks ka kuivanud saia. Ja maitseks olen pannud paar killukest chorizo vorsti.

Korra lisasin sellisele toidule ka purgiube, tomatikastmes, et rohkem saaks, aga see oli viga: tomatikaste oli kuidagi liiga magus. Olgu see mulle õpetuseks, alati tuleb ube enne maitsta! (Kuigi ma ei tea, mis ma nendega muud pihta oleks hakanud. Oapasteeti võib-olla teinud.) Tasakaalustamise mõttes lisasin saadud plagale natuke adžikat, mis päästis veidi olukorda, aga algsest heast kabatšoki-tomatimaitsest oli selleks ajaks muidugi üsna vähe järele jäänud. Keetsin sinna juurde teokarpe (makarone, mitte mereande), nende kõrvale kastmeks oli suht okei. Seda sõi natuke ka A., ju jättis see piisavalt dieedisobiliku mulje, kuigi ma ei oleks osanud talle täpset toitainete loetelu öelda.

Täna tegin suurema laari, hispaania stiilis: praadisin sibulat ja kartulit (1 suurem sibul ja mingi tosin väikest kuni keskmist noort kartulit), nende praadimise ajal (ise vahepeal segades) tükeldasin väikesepoolse baklažaani kuubikuteks ja lisasin pannile (esialgu ära ei seganud, jätsin kaane alla kartuli otsa hauduma); siis tükeldasin ilusa noore suvikõrvitsa samamoodi kuubikuteks ja lisasin pannile ja lõikasin kääridega kaks pisikest tšillikauna sinna otsa ja hakkisin 1 küüslauguküüne ka. Segasin kõik ära ja lasin ilma kaaneta praadida (leebemal kuumusel) seni, kuni ise 4 suurt tomatit ära tükeldasin (superdiiliga turult saadud – neil oli naha peal üks kärna moodi koht ja seepärast olid 1 euro peale alla hinnatud. Kilost). Siis valasin tomatilasu sinna otsa, segasin ära, lisasin soola, jahvatasin pipart ja jätsin kaane alla hauduma (pliidil keerasin kuumuse maha, sest ta on pikkade juhtmetega), kuni me ep. dokumenti üritasime printerile sisse sööta. Natuke lisasin ka värsket iisopit ja kuivatatud provanssaali segu (ühed vahemeremaad puha, need segud sobivad tomatiga päris hästi kõik).

Süües pudistasin veel sepikut sisse, sest tuli selline ohtra leemekesega toit, kartulist hoolimata. Ja pärast väikest järelemõtlemist lisasin ka natuke kõva juustu, riivida ei viitsinud, noaga lõikusin.

Lihtsaid kiireid toite

Vahepeal tegin veel pisikesi niitnuudleid, mida sõin feta, värske tomati, kapparite, kuivatatud kirsstomatite, küüslaugu ja oliiviõliga.

Ja siis ühel õhtul praadisin lihtsalt suvikõrvitsat, natuke chorizo‘t maitseks sinna vahele, musta leiba, et vesine ei oleks, lõpuks lisasin ka tomatit ja söömise ajaks mozzarella-kuulikesi.

Kuna üks suvikõrvits jäi järgi, siis selle praadis A. poest toodud praemaksa soojendamise kõrvale ära, nii sain ma üle tüki aja koos temaga süüa (sobis tema pingsa toitainelugemisega kokku); minu panus piirdus õuest rohelise kraami toomisega (vesihein, mitut sorti lehtsalatit, natuke mets-harakputke).

Pärast tegin töö kõrvalt piimatooteülejääkidest hapupiima-õunakooki, sest juba on õunu:

ajasin eri õlipõhjadest ja võipärast kokku umbes 150 g rasva kausis poole klaasi suhkruga segi;
sinna otsa hakkisin mingi 6-7 väiksemapoolset suveõuna; pudistasin hulka veidi rosinaid, rohkem aprikoositükke ja natuke kreeka pähkleid;
lisasin pooliku vanaks jääma kippuva kohupiima, natuke hapukoort, natuke kefiiri (samuti vanaks kippuva) – kokku ehk rohkem kui klaasi jagu – ja kuna minu arust olid need kokku liiga vähe hapud, veidi sidrunhapet;
klaasi tavalist jahu, pool klaasi sõredat speltajahu, kuhu segasin 1 tl soodat;
piparkoogimaitseainet;
siis veel jahu, sest tainas tundus liiga vedel.

Panin ahjupannile, puistasin kaneeli ja veidi suhkrut peale. Küpsetasin algul oma ahju 160, pärast 140 näidu juures (aga see ahi läheb minu arust tegelikult kuumemaks). Tuli päris hea.

Boonus: tainasegamise ajal lasin oma läpakal käivituda, mis muidu ajaks mind närvi. Koogi ahjupaneku ajaks olin läpaka töövormi saanud (ehk ka kõik vajalikud asjad lahti) ja sain tööd lihvida (tühikuid jms värki), nii et ka koogi järel ei pidanud ekstra ootama. Pmst lahendasin kaks tüütut ootamist nii, et kui üks töö sundis enda järel ootama, sain teisega ametis olla.

Pärast reisi

(Hulk reisieelseid mustandeid ootab avaldamist, aga las nad natuke veel olla.)

Reisilt tagasi tulles tegin esialgu pidevalt salatit: A. on otsustanud dieeti pidada, kaalub kõik oma toidu üle ja kalkuleerib, selle tulemusel ei õnnestu mul temaga enamasti koos süüa ja ma olen teinud mitu üheinimesetoitu.

Salat 1: lehtsalat, hunnik umbrohtu (peamiselt vesiheina), tomatit, musti oliive (purgis olid kiviga, enne salatisse panekut kiskusin kivi välja), fetat. Head valget leiba kõrvale.

Salat 2: lehtsalat, hunnik umbrohtu, murulauku, natuke tomatit, soolaforelli (A. ostis seda mingi poolekilose paki, sest niiviisi oli suht odav kilohind), majoneesi. Siia sõin vist kah head valget leiba kõrvale.

Siis oli üks hommikusöögiomlett: veidi vähem kui pool purki veidi vanavõitu, aga mitte veel pahaks läinud kodujuustu, kaks muna, see kõik segamini. Praadisin sama panni peal musta leiva pudi, mis läks pärast garneeringuks. Omleti peale panin jälle natuke soolaforelli ja kõvasti umbrohtu, natuke tomatit. Kõht sai väga täis.

Samal päeval keetsin lõunaks noori värskeid kartuleid, panin soola ja võid peale, sõin kõrvale lehtsalati-vesiheina salatit, riivisin selle kõige peale veel natuke kõva juustu.

Kartuleid jäi üle, A. ei tahtnud mingil kalorilisel põhjusel neid ära süüa, ma tegin neist õhtusöögiks endale kiirsalati (kartulid, konservheeringas, murulauku, natuke lehtsalatit ja umbrohtu).

Täna tegi A. meile mõlemale süüa, sest meie söögiajad sobisid ja ega mul tema dieettoitude vastu midagi põhimõttelist ei ole. Toit: kummalegi 1 viil suhteliselt taist liha, praeahjus küpsetatult; tatart; lihaleent selle niisutamiseks; riivitud porgandist salatit. Mina võtsin majoneesi ka.

Aga kuna ma olin paar päeva tagasi põldube ostnud ega tahtnud neid pahaks minna lasta, tegin hautist: paar lihaga konti suitsutatud supikogust ja hakitud sibul natukese õliga poti põhja praadima; kui paar porgandit hakitud said, läksid sinna juurde; seejärel tükeldasin kümmekond väikest kartulit (koorimata, sest noored) sinna juurde ja lisasin vett; puhastasin pool kilo kauntega põldube (st oad kauntest välja, kestadest koorima ei hakanud, sest ega ma mingi prantslane ei ole). Maitseks: juba hautamise ajal kuivanud tilli ja leeskputkevarsi; ja leeskputkelehti, kui oli peaaegu valmis. Kastme paksenduseks ühe pudiks läinud musta leiva tükke. Soola polnud peaaegu vaja lisada, sest neist suitsukontidest (ja leivast) tuli päris palju soolast maitset. A. arvas, et seda toitu julgeb ta süüa küll.

Ja täna ennelõunal tegin tarretist. Ma olin juba eile korjanud natuke punaseid sõstraid, moosisuhkruga natuke aega keetnud ja seejärel läbi sõela ajanud – teaduslikust huvist, et näha, kas see hakkab pektiinist ise tarduma. Ei hakanud, võib-olla vähe keetsin. Aga sellisest kissellikonsistentsiga vedelikust sai vahukoorega tarretist teha: valasin umbse 35 g želatiinile kuuma vett peale ja segasin meilide lugemise kõrvalt hajameelselt, kuni ühtlaselt vedelaks läks; segasin sõstrapüreega (mida oli üks magustoidukausitäis, arvatavasti mingi 200-250 ml); lisasin suhkrut, sest liiga vähe oli magus; lisasin skyri; ajasin paki vahukoort 3 tl suhkruga vahtu ja segasin kõik ära, ilu pärast loopisin terveid sõstraid hulka. Panin külma ja mõtlesin poole tardumise pealt veel sõstraid sisse loopida, aga hiljaks jäin, see tarretis tardus palju rutem kui varasemad rabarberitarretised. Ju sellepärast, et vedelikku oli želatiini kohta vähem kui varem. Tänu sellele sai ka piisavalt vetruv tarretis, et isegi A. oli nõus proovima. Hästi ilusat roosat värvi ja peene maitsega.

Üks kiirtort, paar salatit, makaronitoit toorjuustu ja suitsukalaga; ja halva poeborši päästmine

Poebiskviidist tort: allah. šokolaadibiskviit, immutasin kihiti kõigepealt jahtunud kohviga, kui see otsa sai, siis jahtunud taimeteega, vahele läks kõigepealt kakaokohupiima, seejärel vaarikamoosi ja puhast kohupiimapastat, siis jälle kakaokohupiima, siis jälle moosi ja pastat, lõpuks peale kohupiimapastat, mille otsa pudistasin ülejäänud koogipuru ja kaapisin šokolaadilaastukesi. Välimus oli ikka kuidagi plönn. A. arust oli ilus ja ilmselt ka hea, sest ta sõi selle peaaegu kõik ise ära; minu jaoks oli liiga magus (hoolimata sellest, et osa kohupiima oli maitsestamata), sõin kolme päeva peale ainult 2 tükki.

*

Siis tegin kalasalatit: 2 väikest aurutatud peeti, 2 skumbriafileed (lätlased on nüüd sellist toodet hakanud pakkuma, jälle allahindlusletist leidsin, kusjuures “parim enne” polnud lähedalgi), hästi natuke hakitud sibulat, 2 väikest hakitud õuna ja natuke Ep. jäetud läätsespagette (enne keetmist katki murtud). Maitseks veidi kappareid. Kastmeks läks mädarõigast, veidi majoneesi, veidi kefiiri. Tuli päris maitsev, vbla liigagi, ma liialdasin ja sõin kõhu liiga punni.

*

Viimase skumbriafileega täiendasin makarone. Tähendab, keetsin mingeid lühikese toru kujulisi makarone (olid nad nüüd penne või hoopis maccheroni nimega, igatahes sellised umbes 3-4 cm pikkused, mitte kõige peenemad tugevad torud, mida on hea kastmega segada), samal ajal hautasin pannil natukese võiga (see oli kuivatatud tomatitega või!) porrulaugu- ja porgandiviilakaid (ühe porrulaugu hele osa, 2 väikest porgandit), lisasin hautisele veidi soola ja veidi sidrunimahla; kui makaronid valmis said, kurnasin nad ära, aga mitte liiga hoolikalt; valasin nad koos viimase potti jäänud keeduveesortsuga pannile gemüüse sekka ja siis lisasin paar-kolm supilusikatäit toorjuustu (st koguse, mis oli toorjuustupotsiku põhja peale jäänud) ja segasin ära, kuni see juust moodustas sousti. Maitseks kraapisin muskaatpähklit juurde. Taldriku peal lisasime skumbriat. Üldiselt oli väga mõnus toit, A. oli samuti rahul, aga ma ise leidsin, et sidrunimahla oleks võinud alles koos toorjuustuga lisada, siis oleks ühtlasemalt maitsestunud (praegu olid porgandid saanud tugevalt sidrunimaitseliseks, aga soust ise vähem).

*

Millalgi vahepeal oli üks päev, kus me mõtlesime, et teeks purgisuppi (borši), aga see ei maitsenud kuigi hästi, oli rasvane ja ajas iiveldama ja supipära jäi üle. Järgmisel päeval tegin seetõttu jälle hapukapsa-peedisalatit (2 aurutatud poepeeti, paar peotäit hapukapsast, poolteist väikest õuna, natuke makaronitoidu sisse panemata jäänud porrulauku, kastmeks veidi kefiiri, veidi majoneesi, maitseks veidi köömneid), mille kõrvale praadisin veidi peekonit ja sepikutükke.

See tegi olemise paremaks, nii et ma julgesin järgmisel päeval külmas seisnud boršipärale läheneda. Ega muud olnudki, kui et õngitsesin hangunud rasvatükke niipalju välja, kui sain (ja viskasin ära – see ei olnud üldse hea rasv, kippus suulakke kinni jääma), tühjendasin kastrulisse supile lisaks purgitäie konservtomateid; lisasin maitseks aed-liivateed ja basiilikut. Kuni see soojenes, avasin hoolikalt viimased vutimunad – novembris munetud, otse söögi sisse ei julgenud panna. Kompostinõu kohal tegin koore katki, piilusin ja vastavalt vaatepildile läks muna komposti või kaussi. Osa mune oli… mitte isegi mädad, vaid kõvaks kuivanud, need viskasin ära; aga viis munakest olid korras. Endale meelespidamiseks: tegelikult teeb headel ja halbadel vutimunadel ka näo järgi vahet – kõik head munad olid ilusad läikivad, ärakuivanud munad olid tuhmid. Ma arvan, et neil oli koor natuke kannatada saanud, seepärast nad ära kuivasidki.

No ja need väljavalitud munad valasin siis kausist ettevaatlikult supi sisse, kui see keema läks. Ja päris lõpus lisasin umbes 2 tlika tabascot ja jahvatasin musta pipart peale. Niiviisi pikendatud ja täiendatud kehvast poeboršist sai kokkkuvõttes igavesti maitsev supp (kuigi kahtlustan, et kui ma oleks lihtsalt tomatikastet maitsestanud ja sinna mune lisanud, oleks hea toit tulnud ka ilma boršikomponendita).

Kaks peedisalatit

Kopeerin jälle Ritsiku kommentaariumist, kui ma seal juba kägublogisin.

“Meie tänane õhtusöögisalat: 1 keskmine peet (meil oli ahjus koorega küpsetatud, võib ka keedu-), 1 suur keedukartul; peaaegu terve väikese fetapaki (vist 250 grammi) täis fetat, aga mitte siiski kogu pakk; natuke kappareid; ühe lehtsalati viimane ots, mis ähvardas muidu ära närtsida; oliiviõli (sortsasin, segasin, maitsesin, sortsasin, segasin, maitsesin jne) ja tilk palsamiäädikat. Natuke panin mahlasuse huvides ka õunatükikesi, aga kui õun tundub soolases toidus liiga vale asi, siis võib sellisesse salatisse mahlasuse jaoks näiteks hoopis värsket kurki panna. Maitseaineteks natuke salveid ja natuke piparmünti pluss värskelt jahvatatud musta pipart.

Oluline oli ka lisand: lõikasin 3 hea rukkileiva viilu, koorukese jätsin endale maiustamiseks, sisu panin pannile praadima (praadis rahulikult omaette sel ajal, kui ma sealsamas kõrval peeti ja kartulit koorisin-tükeldasin, aeg-ajalt segasin natuke salatitegemise vahele). Kui oli peaaegu nii krõbe, nagu ma tahtsin, keerasin kuumuse alt ära (kui on kiiresti reageeriv pliit, siis nii vara ei pea) ja viskasin pannile, mis oli tänu leivale kenasti kuivaks saanud (mitte enam õline), umbes peotäie päevalilleseemneid. Ja kui oli viimase särisemise peal, et kõrbemist polnud üldse karta, hakkisin sinna 1 küüslauluküüne. Selle krõbeduse puistasin juba taldrikusse tõstetud salatiportsu otsa. Seemned ja pähklid sobivad minu arust juustuga peedisalatite juurde hirmus hästi ja praeleib sobib minu arust üldse peaaegu igale poole. Iga kord, kui koos salatiga krõbe päevalilleseeme hamba all prõksatas, tundus, et mu elukvaliteet on jälle pügala võrra tõusnud.

Üleeile tegin salati jälle 1 sellisest peedist, 2 keedukartulist (keskmisest), paarist peotäiest värskest hapukapsast, 1 õunast (kui õuna ei taha, võib selle võrra rohkem hapukapsast panna) ja 3 heeringafileest. Kastmeks natuke majoneesi, natuke rjaženkat, natuke sellesama heeringa karbist õlimarinaadi. Maitseaineteks veidi estragoni, veidi basiilikut (mõlemad kuivatatud); salatit tuli päris palju, järgmiseks päevaks jäi üle, aga oli öö jooksul veidi liiga kuivaks tõmmanud, lisasin sestap veel hapukapsast ja seekord ka köömneid.

Praeleiba juurde ei teinud, sest A. oli toonud väga hea värske krõbeda rukkileiva ja ma tahtsin seda hoopis salati kõrvale süüa, siis ei hakanud dubleerima.”

Selle kommentaari jätsin eile. Lisan, et tänaseks olime peedisalatitest tüdinud ja sõime lihtsalt heeringat kodujuustuga ja leiba kõrvale. Mina hakkisin ka kõvasti värsket kurki sinna juurde.

Vahepeal tehtud panniroad-supid-salatid

Kapsa-porgandi panniroog – pmst sama, mis see, aga veidi teise koostisega. Niisiis: riis keema (uusaastapeost üle jäänud punane riis); porgand-kapsas peenikeseks, seekord oli mul ka värsket küüslauku ja ingverit, need hakkisin peenelt ära; sibula kah; peotäis rosinaid likku; siis läks pannile sibul-küüslauk-ingver, päevalilleseemned ja tibake mandleid, natuke tšillit ja tandoori masalat; seejärel kapsas-porgand. Ei praadinud kaua, et krõmpsuv jääks. Lõpuks rosinad ja ühe kuivamakippuva hollandi leibjuustu pära, nämm-nämm. Praktikas leidis ka kinnitamist, et see toit kannatab soojendamist. Ning uuesti see, et sellisel kujul saan ma kapsast tüsistusteta süüa.

Kui see otsa sai, siis keerasin ükspäev hapukapsa-heeringa-peedi-õunasalati kiiresti kokku, kastmeks natuke majoneesi, sorts rjaženkat, veidi mädarõigast (tuli väga hea värske maitsega)-

Siis oli paar poolfabrikaadipäeva ja seejärel tegin vaese mehe gumbot: alguses hautasin poti põhjas sibulat, selleritükikesi, lisasin tšillit ja pudistasin ühe kuivanud sepikuviilu, siis lükkasin selle kõik põhjast hoolega lahti ja valasin liitri kuuma vett peale pluss veerandliitrise purgi tomatikonservi ja natuke selle loputusvett; kui keema läks, lõikusin paar kuivatatud tomatit umami mõttes sisse, lõpuks ei pidanud vastu ja lisasin ka 2 tl köögiviljapuljongi pulbrit. Ja kui tundus, et valmis juba küll, lisasin selliseid kuubikuteks lõigatud valgulisi asju: tofut, mingit “perenaise singi lõigete” nimelist odavtoodet ja krabipulki – neid kõige odavamaid, mis niisama süüa ei ole head, aga supi sees on just etemad – tärklis paisub keedes, pmst nagu krabiklimbid. Ja vürtsisest kapsaroast üle jäänud punase riisi (need koorimata riisiterad seisavad paremini üksteisest eraldi kui kooritud, tähendab, kannatavad soojendamist paremini, ka supi sees lähevad vähem lödiks ja annavad rohkem maitset).

Lõpuks lisasin ka provanssaali maitseainet ja majoraani. Tuli täitsa hea ja läks soojendades veel paremaks, välja arvatud see “perenaise sink” – see kaotas soojendamisel maitse (seevastu tofu, millel endal ei ole erilist maitset, võttis leeme maitse iga korraga üha paremini omaks). Teinekord seda singilaadset toodet ei pane või siis panen alles viimasel hetkel enne tulelt võtmist – või lausa taldrikusse.

Järgmiseks sõime eraldi, A. tegi siis, kui tal kõht tühi oli, pelmeene ja mina tegin primitiivset pannirooga: pannile läks veidi “parim enne möödas” suitsupõske; kui see oli mõnda aega praadinud, siis tomatikonservi; väike maisikonserv; lõpuks lõin sinna plaga sisse vutimune.

Siis olin Rakveres ja sõin lõunat seal (ma PEAN välja selgitama, mida nad sinna hea salati sisse panevad – porgand on silmaga vaadates aru saada, maitsest kahtlustan ka kapsast, aga kastme koostises pole ma sugugi kindel); õhtuks võtsin kodujuustu, heeringat ja õuna.

Ja viimati tegin punase kapsa salatit feta ja kreeka pähklitega – täpselt nii lihtne ongi, kastmeks veidi õli peale. Punase kapsa maitse muutub selles kombos mõnusalt pähkeljaks. Et oleks rammusam, praadisin sedasama suitsupõske ja sepikut kõrvale, suitsupõse praadimise mott oli ka see, et tal oli “parim enne” nüüd juba veel rohkem möödas. Jälle igavesti toitev toit.

Meelde jätta: neist Eesti õuntest, mida tavalistes ketipoodides praegu talvel müüakse, on see kollane “Sinap” või “Sinep” või mis ta ongi, kõige maitsvam.

———————————————————————————–
PS: päris-päris viimati keetsime tegelikult lihtsalt tatart ja sõime kalakonservi, natukese majoneesi ja salatiga. A. porgandi-, mina õuna- ja rohelise sibula salatiga (sest mina sõin hiljem ja ei viitsinud porgandit riivida).