Kevadised salatid

Tegin millaski ühe kalasalati, kuhu läks 1 suitsuheigi liha, pool pakki mitmesuguseid salatiliblesid, tomatit, sibulat, sidrunimahla, natuke õliga konserveeritud artišokke ja natuke sedasama õli. Tuli väga maitsev.

Siis tegin salati kurgist, värskest karulaugust, võilillelehtedest ja kõige õrnematest naadikestest + veidi vähem õrnadest naadikestest, mille valasin sõelal kuuma veega üle, et oleks pehmem, ning tomatist. Vürtsikuseks panin pipart ja worcesteri kastet, valguks natuke tihket Läti kohupiima (mida ma kasutan viimasel ajal kogu aeg nagu juustu – olgu võileiva peale või salati sisse), rammuks tilgakese oliiviõli ja siis leidsin ikkagi, et midagi on veel vaja ja lasin lörtsu majoneesi ka. Sõin seda A. tehtud kotleti kõrvale (hakklihast, riivporgandist, sibulast ja sepikust tehtud) ja võtsin musta leiba kõrvale. Pudistasin hajameelselt leivasisu salati hulka ja avastasin, et nii on palju parem salat. See andis talle umami-nüansi, mis tegi kotleti sinna kõrvale peaaegu et ülearuseks. A. oli sel päeval juba kotletti söönud (tatraga); alguses mõtlesin küll, et jätan talle sellest hoolimata kergeks eineks natuke salatit, aga leivaga läks see nii heaks, et no lihtsalt ei jäänud midagi alles.

Hiljuti tegin jälle salati põhimõttel “nädala ringvaade”: ülejäänud tatrast, poolikust kuumsuitsuskumbriast, küüslauguga läbi praetud võililledest-naatidest, tomatist, redistest, kapparitest, natukesest airaanist, natukesest majoneesist ja värskest rohelisest: karulaugust, estragonist ja õrnematest võililledest, mida ma polnud raatsinud praadida.

Suvikõrvitsa-kartuli-ülejäägitoit ja kuivanud saiast kalapirukas

Kui ma juba saiavormist kirjutasin, siis avaldan ka ühe pühade-eelse mustandi ära – ajast, mil ma samuti ülejääke ära püüdsin lahendada.

Nr 1 – suvikõrvitsa abiga.

Pannile hakitud sibul, seejärel hakitud kartul, seejärel suvikõrvits ja natuke mingeid lihapoolfabrikaadi-jääke, 1 muna segasin soustiks sisse, maitseks soola, kaneeli, aed-liivateed, musta pipart, peterselli. Ühesõnaga, ühe Lähis-Ida või Põhja-Aafrika toidu ainetel, mida ma kunagi Vahemeremaade kokaraamatust tegin.

*

Nr 2 – saiavorm/pseudopitsa.

Ülejäägid olid seekord: palju kuivanud saia ja sprotikonservi põhi (1 sprott ja õli); kapis ootas ka allahindlusega ostetud mozzarellat, kuupäev lähenemas.

Tegin kuivanud saia tükkideks (tunde järgi nii palju, et see pudi pärast ahjuvormi põhja ära kataks – kogenematul soovitan teha pigem rohkem pudi, sest mul kippus pärast vormipõhja kattes auke sisse jääma); jätsin tükeldamisel tekkinud puru alles, et pärast vajadusel timmida, ja panin tükikesed natukese piimaga likku.

Kui need olid pehmemaks tõmmanud, valasin vormipõhja kuivatatud tomatitest üle jäänud õli, mätsisin selle ebaühtlase saiapudi sinna peale ja täitsin lünki ülejäänud saiapuruga. Piserdasin peale pisut oliiviõli, pisut sprottidest jäänud õli.

Oleksin hakanud tomatipastat määrima, aga tuli pähe, et kui ma tahan juba kala kasutada, et sprotiõliga sobiks, siis miks ei võiks kohe tomatiga kala võtta. Ja mul oli 1 peipsi tindi-tomatikonserv. Niisiis mätsisin põhjale hoopis selle konservi tomatikastet. Ja panin ahju küpsema (190 C).

Põhja küpsemise aegu puhastasin ja tükeldasin ülevalt-alla poolviiludeks 1 suure sibula. Kui põhi näitas servadest juba krõbedust, puistasin sinna peale need peipsi tindid ja sibula, piserdasin peale ülejäänud sprotiõli ja panin ahju tagasi.

Tõin õuest maitseaineid: mulluste surnud estragoni- ja iisopivarte küljest kuivanud lehti ja täitsa värsket aed-liivateed, kes elas tänavused pakased üle nagu miska. Tegin maitseainelehed pudiks, varred panin tee jaoks kõravle.

Tegin ka mozzarella tükkideks. Võtsin piruka ahjust, puistasin maitsetaimedega üle ja sättisin mozzarella-tükid peale. Küpsetasin – viimases otsas ainult pealtkuumusega, kuni mullitama hakkas. Jäin rahule, A. vist ka. Põhi oli üldiselt krõbe, ainult keskelt oli täidis natuke rohkem läbi leotanud, aga mitte niivõrd, et lödiks läheks.

*
Kolmandaks – kiirpeedisupp.

Võtsin A. ema boršihoidise (näo ja maitse järgi tundub, et seal on riivitud peet, hapukapsas, riivitud porgand, köögikombainiga inimene saaks ilmselt värskest peedist-porgandist-hapukapsast kiiresti sarnase supi).

Panin selle veega potti kuumenema, hakkisin jupi ingverit, uhmerdasin koriandrit, india köömneid ja veidi apteegitilli seemneid, lisasin. Samuti lisasin ühe kuivetunud sidruniotsa. Kui keema läks, koukisin sidruni välja. Praadisin lisandiks juurde seesamiseemneid, veidi suitsuvorsti tükikesi, musta leiva tükikesi. Hakkisin roheliseks peterselli peale. Jumala hea tuli.

Vürtsikas saiavorm

Ma olin ostnud üle tüki aja valget saia, pagariärist, mõeldes, et äkki selline maitseb mulle rohkem kui tavalise poe oma. Selgus, et ei, valge sai tundub sepikute ja muu täisterakraami kõrval ikka igav süüa, temast oli ligi pool pätsi alles ja see hakkas kõvaks minema.
Võtsin lisaks umbes teist sama palju kuivanud ciabatta-otsi juurde, tegin selle kõik tükkideks.

Lisaks oli mul kapis üks seismajäänud vahukoor (pool 400-grammisest pakist või veidi üle poole), mis veel ei olnud pahaks läinud, aga kartsin, et kohe läheb. Rasv oli pinnale kuhjunud ja pakun, et umbes kohvikoore kanguses vedelik all.

Kolmandaks ähvardas ühe apelsinimoosi viimane ots hallitama minna.

Panin saiatükid koorega likku, ainult väikese sortsu koort jätsin alles, et pärast vormipanekut peale valada.

Otsisin samuti ärategemist vajavaid puuvilju: 1 pirni, mis oli seest pruuniks läinud, aga välimisest kihist sai veel ilusaid tükke; 1 õuna, millega oli sama juhtunud; lisaks võtsin 1 täiesti korraliku õuna. Mulle hakkas tunduma, et kui ma selle apelsinimoosi kah täidisesse panen, siis võiks ka päris värsket apelsini olla, niisiis otsisin sahvrist veel 1 apelsini. Riivisin selle koore ligunevate saiatükkide otsa, pigistasin umbes pooltest sektoritest sinna ka mahla; teised sektorid tükeldasin õunade-pirnide juurde. Sama tegin 1 igiammusest ajast seisnud suure mandariiniga, mis oli ostmise ajal olnud kole hapu ja kinnise koorega. Nüüd pärast paarikuist seismist oli ta vähem hapu, aga ma arvan, et ikkagi tegin õigesti, et ta pigem saiavormi täidisesse arvasin.

Lisasin puuviljakaussi veel paar peotäit rosinaid ja kuna mul hakkas selle peale ingveriisu (pealegi kartsin, et järsku need vanad ciabatta-kontsud on natuke kopitanud maitsega ja vajavad suitsukatet), hakkisin viimase värske ingveri jupikese, mis mul oli. Ja 1 värske kollajuure jupikese ka, sest ma tahtsin rohkem värskeid vürtsiseid maitseid. Ja selle apelsinimoosi pära, mis ärakasutamist vajas. Pmst valmistasin kuhjaga supitaldrikutäie väga maitsvat puuviljasalatit.

Saiapudi sisse puistasin lisaks veel ingveripulbrit ja segasin ära.

Määrisin ahjupanni võipaberiga üle, pätsisin suurema osa saiapudi selle põhja peale ja panin suht madalal kuumusel (160-170 C) eelküpsema.

Sel ajal lisasin puuviljatäidisele paar tl suhkrut ja kaussi jäänud saiapudile samuti paar tl suhkrut ja pärast maitsmist veel 1 tl mett (ma olin suhkru juba ära pannud, aga mesi oli käepärast). Ning ülejäänud koore. Otsustasin, et kui ma tahan sellest midagi pirukalaadset teha, siis tuleb katet nii õhulisemaks kui ka tugevamaks muuta, niisiis kloppisin ühe muna lahti ning lisasin saiapudile + väikese sortsu viskit (et see funkaks küpsedes kergitusainena).

Põhi oli vahepeal piisavalt tahedaks küpsenud, piserdasin sellele natuke õli, et täidis liiga läbi ei leotaks, pätsisin sinna peale, valasin suhkru, muna ja viskiga täiendatud saiapudi kõige peale ja ajasin laiali (päris nii vedel ta ei olnud, et ise oleks läinud).

Ja ahju tagasi.

Küpsetasin ikka sellel suht madalal kuumusel, kuni enam ka keskelt vedel ei olnud, kui näpuga katsuda.

Mul ei ole vist eluski nii head saiavormi tulnud, seda tuleb kindlasti mingil moel korrata. Põhiline viga, et kole ruttu saab otsa.

Kiirtoidud: oapanniroog, peedisalat, makaroni-makrasalat

Panniroog: praadisin veidi küüslauku, rohelise sibula valget osa, hakitud petersellivarsi ja lisasin kuivatatud tšillit ja koriandriseemneid; kummutasin sinna otsa purgitäie aedube tomatikastmes (ja selle purgi loputusvee, et sousti raisku ei läheks); lisasin itaalia ürdisegu (sest seal oli nii piparrohtu, salveid kui ka aed-liivateed, kõik võiks nagu sobida). Kõrvale keetsin kaerakliiputru, sest mulle tundus, et oakaste võiks polentaga sobida, aga kaerakliid maitsevad mulle maisimannast iga kell rohkem. Rohelise sibula rohelise osa hakkisin peale. Minu arust oli kokku väga mõnus.

Peedisalat – olin 2 suurt peeti küpsetanud. Koorisin ühe ära, praadisin kõigepealt natuke koriandriseemneid, india köömneid ja seesamiseemneid, siis lisasin peeditükid, natuke palsamiäädikat, natuke piparkoogimaitseainet, kuivanud valge leiva tükikesi. Samal ajal hakkisin lehtsalatit ja peterselli ning lisasin valget juustu (ja ühe läti kohupiima pära). Segasin maitsestunud peedi-saiaseguga ära. Natuke kuiv jäi, lisasin veel õli ja worcesteri kastet. A. oli sellega isegi rohkem rahul kui mina.

Makaroni-makra-puuviljasalat: keetsin teokarbikujulisi makarone, samal ajal tükeldasin kaks apelsini (mõlemal oli plekk, selle võrra siis vähem kui 2), 1 õuna, natuke peterselli, lammutasin 1 väikese paki lumekrabipulgad peenemaks. Hakkisin 1 küüslauguküüne ja 1 jupikese värsket kollajuurt (muidu oleks ingverit pannud, aga see oli otsas ja kollajuurt oli ja mõtlesin, et okei, tuleb täna siis teistsuguse maitsega). Kurnasin makaronid ja segasin küüslaugu-kollajuure sinna kohe sisse. Siis kummutasin selle segu kaussi puuviljade ja makra juurde, lisasin väikese purgi konservherneid (koos vedelikuga); nüüd polnud salatikastet enam peaaegu vajagi, lisasin lihtsalt maitse pärast natuke majoneesi. Ja piparrohtu ja estragoni.

Peedi-oa-hapukapsasalat: 1 küpsepeet, kaks näputäit hapukapsast, 1 õun, kolmandik suurt sibulat, purk musti ube (lihtsalt vees, ilma soolata – mulle tundub, et sellistel on vähem plekimaitset kui soolaga) – oavedeliku jätsin purki küpsetamise tarbeks alles, nii hästi kui mul ube ja vedelikku lahutada õnnestus; pluss viimane ots ühest riivporgandisalatist, mille A. oli vahepeal poekotleti kõrvale teinud. Segasin salatit, maitsesin, tundus, et haput on juurde vaja, tükeldasin ka 1 punase apelsini, sellega läks paremaks. Maitseks panin sisse veel piparrohtu, leeskputke ja värsket peterselli. Kastmeks: natuke hapupiima, natuke majoneesi, hästi natuke kuivatatud tomatite pealt õli. Lisandiks praadisin juurde musta leiva pudi koriandriseemnete, köömnete ja hakitud küüslauguga. Salat nägi hästi jõle välja (peet ja mustad oad!), aga maitses täitsa hea. Ainult et riivporgandisalati ülejäägile leian teine kord teise rakenduse (nt mingis tatra- või muus pilafis), sest porgandi maitse on liiga õrn, teda ei jää niiviisi peedi ja hapukapsa vahel üldse tunda ja siis on ju raiskamine.

Mooni-saiavorm

Meil on jälle kuivanud saia-sepikut kogunenud ja mingid hapukooreülejäägid (A. ostab hapukoort ja keeldub seda söömast, kui see on juba paar päeva lahti olnud), mõtlesin, et teen umgarlaste mákos guba ainetel midagi. Segasin väikesesse kaussi mooniseemneid, suhkruga segatud kakaod (A. kunagi ammu segas ja siis jäi seisma) ja kaarobit (sest mul on), vanillisuhkrut ja natuke piparkoogimaitseainet, juhuks, kui millelgi neist seismajäänud komponentidest peaks natuke vana maitse olema. Suuremasse kaussi lammutasin kuivanud saiatükke, plödistasin peale hapukoored, lisaks mingit seismajäänud Vana Tallinna koorelikööri ja ühe õuna, mis ei olnud igast küljest enam ilus (tähendab, ära hakkida on lihtsam kui plekke vältides süüa).

Määrisin vormi võiga kokku ja veetsin internetis natuke aega, et sai pehmeneks.

Kui ma olin saiasegu ja moonisegu vaheldumisi võiga määritud vormi kühveldanud, tundus, et äkki jääb kuivaks ja kloppisin kähku saiapudises kausis 2 muna natukese hapupiima ja selle likööriga lahti, valasin peale ja üritasin lusikaga natuke segamini ajada.

Kõige peale puistasin õige natuke suhkrut ja kaapisin võikillukesi.

Ahju panin pöördõhuga 175 peale.

Tuli selline vürtsine, kergelt mõrkjas, mitte liiga magus, pealt krõbe.

Pärast esimese tüki ärasöömist tuleb nentida, et nagu sõltuvusttekitav oleks, a mõni ime, kui sisaldab, ee, mooni, alkoholi ja kakaod, kõik tuntud mõnuained.

Aastavahetuse toidud ja selle järel

Vürtsine kana: riivisin jupi ingverit, pressisin 3 suurt küüslauguküünt, lisasin paar spl rapsiõli ja pool tl tšillihoidist (paar aastat tagasi mingilt jõulumüügilt ostetud), pigistasin väikesest sidrunitükist mahla juurde; tükeldasin umbes pool kilo kanafileed ja panin selle seguga üleöö marineerima.

Uusaastaõhtul praadisin selle vokkpannil läbi, lõikudes kohe praadimise alguses 1 värske tšillikauna sinna hulka; lisasin soola ja veel natuke sidrunimahla ning lõpuks, kui oli praetud, sai 3 rohelist sibulat juurde lõigutud.

Pirni-juustusalat: 3 pehmet pirni ja vist 250 g mingit emmentalilaadset eesti juustu (“vist”, sest sellega tegeles ep.), kastmeks natuke majoneesi ning maitseks veidi riivitud apelsinikoort. 1. jaanuaril sai seda samasse kaussi juurde tehtud, sedapuhku 2 pirnist ja tükist atleet-cheddarist.

Puuvillasalat“: keetsin paar peotäit Panzani teokarpe (st makarone), siis läks neile juurde pool purki tükeldatud ananassi, 2 veriapelsini, 1 nabaapelsin, 1 pikk värske kurk, 2 väikest pakki lumekrabi. Ja kuna ep. leidis, et magusat on juurde vaja, siis pool pirni kah veel. Kastmeks majonees ja natuke sellesama ananassikonservi mahla, kus ma ajasin hästi natuke safranit laiali. Maitseks läks veel – kohe pärast makaronide keetmist, kui nad veel soojad olid – 1 hakitud küüslauguküüs ja umbes samas koguses hakitud värsket ingverit.

See kõik oli hästi maitsev.

Ahjaa, muu kõrvalt küpsetasin kiiresti ühe lihtsa kohupiimatainast koogi, et ülejäänud piparkoogivürtse kuhugi sisse panna. Õigemini peamiselt juhendasin U.-d, kellel on tugevamad käed ja seega lihtsam tainast segada. St pool klaasi suhkrut, 50 g võid ja 1 spl õli kõigepealt ühtlaseks, seejärel 1 muna sisse ja jälle ühtlaseks, seejärel piparkoogivürtsid sisse (hakkisin sisse ka värsket apelsinikoort, mis oli salatitegemisest üle jäänud), seejärel pakk (200 g) kohupiima, pool klaasi kaerakliisid ja klaas jahu, kuhu olin seganud 1 tl soodat ja 1 tl sidrunhapet. Vist lisasin siis, kui see kõik oli segamini, veel veidi jahu, kuni konsistents tundus kogemuse järgi paras. Siis läks tainas võiga määritud ja kaerakliidega üle puistatud pannile, puistasin veel piparkoogimaitseainet ja 1 kohviku-torukese jagu suhkrut peale, siis läks ta 190 kraadisesse ahju ja küpses mingi 10-15 minutiga koogiks valmis. U. rõõmustas, et nii ruttu ja nii kergesti saab kooki teha ja nii hea tuleb veel ka.

1. jaanuaril vaatasime palju multikaid ja kui me olime viimase puuvillasalati ja uue pirnisalati enam-vähem ära söönud, tegin lisaks kähku peedi-hapukapsa-hernesalati: 1 tükeldatud küpsepeet, silma järgi umbes samas koguses toorest hapukapsast, pool väikest purki (kõige väiksemast, mida müüakse) konservherneid, natuke toorest sibulat. Kastmeks natuke petti ja natuke majoneesi, maitseks kuivatatud piparrohtu ja köömneid. Mõnus värske. Koer oli sellest väga huvitatud, selgus, et ta tahab nii herneid kui ka hapukapsast, neid andsime talle eraldi (majonees ei ole talle hea, sinep on sees ja üldse).

2. jaanuaril: teokarbid (ikka makaronide mõttes) ülejäänud poole purgikese konservhernestega – keetsin makaronid ära, kurnasin ära; hautasin vokkpanni põhjas võiga 1 hakitud küüslauguküüne ja hästi natuke hakitud suitsuvorsti, lisasin makaronid ja herned koos kogu herneveega, las läheb kastmeks. Ja lisasin veidi hapukoort, segasin ära ja lasin tõmmata, kuni oli jälle tahenenud. Maitseks kuivatatud piprarrohtu otse toidu sisse, peale riivisin kõva juustu ja puistasin värsket aed-liivateed.

3. jaanuaril leidis kõht, kui olin mõne vorstiga võileiva söönud, et söögisedel on jälle liiga lihaseks kiskunud, niisiis tegin lõunaks lihtsalt hapukapsa-õunasalatit. Oligi hapukapsas ja õun, kastmeks natuke hapukoort, natuke petti, maitseks veidi köömneid ja kuivatatud leeskputke; ja pärast taldrikus puistasin veidi sepikukrõbuskeid peale (seekord oli sepik ise selliseks krõbedaks kuivanud, ei pidanud praadimagi) ning pigistasin törtsu majoneesi kõrvale. Sobis väga hästi ja maitses ka. Head musta leiba sõin kõrvale, et toitvam oleks.

(A. veel magas siis, arvasin, et tõenäoliselt sööb tema seda millegi rammusamaga, näiteks verivorstiga, aga nagu selgus, hoopis võileiva kõrvale.)

Kaks suht kiiret pannirooga: lillkapsa-kartuli ja suvikõrvitsa ja üks kiire salat samuti pannikomponendiga

A. tegi vahepeal kanasuppi (ma ei oska sellest blogida, sest minu panus piirdus sellega, et valisin talle ühe kausikese sisse puljongi tegemiseks maitseaineid välja: tilliseemneid, apteegitilliseemneid, paar kuivanud leeskputkevart, paar kuivanud sellerivart, musta pipra teri, pooliku punase sibula, mis oli servast juba kuivanud – ja koorisin paar nässakaks läinud porgandit ära, puljongile maitset ja jumet ikka annavad.

Igatahes pani ta sinna supi sisse lillkapsast, pool jäi üle.Teiseks oli üle jäänud lihaküpsetamise kallerdist. Mis tundub nagu risotomaterjal, aga ma ei tahtnud risotot.

Lõpuks tegin nii:

puhastasin ja hakkisin 4 küüslauguküünt ja panin panni soojenema, võitükikese sinna peale sulama. Kui või oli vedel, puistasin küüslaugu sinna sisse.

Sedamööda, kuidas see edasi kuumenes, lammutasin pooliku lillkapsa väiksemaks ja lisasin pannile; koorisin kähku 3 kartulit, lõikasin pooleks ja viiludeks (kõige suuremal kartulil lõikasin need viiludeks lõigatud poolikud veel korra risti pooleks) ja puistasin samuti pannile.

Lisasin näputäie tilliseemneid, lõikasin kääridega peeneks ühe punase tšilli ja lisasin pannile.

Puistasin veel näputäie magusa paprika pulbrit peale, segasin kõik ära, lisasin väikese sortsu vett ja kummutasin praeleemekallerdise sinna otsa. Panin kaane peale ja jätsin hauduma.

Otsisin pooliku tillikimbu, hakkisin kõigepealt varred peeneks ja lisasin pannile; lehed jätsin ootele.

Siis mõtlesin, et teen toidu lisandiks küüslauguga saiapuru. Mul oli pool kuivanud ciabatta‘t, kangutasin sealt paar viilu lahti, murdsin peenemaks ja panin uhmrisse, kus tampisin veel peenemaks. Ja puhastasin-hakkisin veel ühe suure küüslauguküüne.

Selle aja peale oli hautis juba peaaegu valmis saanud, aga see praeleemekallerdis oli talle pisut… liiga kondiliimise aroomi andnud. Parandasin asja natukese sidruniga – lõikasin sidrunil justkui “kaane” pealt ära ja pigistasin toidu sisse ning pärast väikest mõtlemist pistsin selle tühjakspigistatud koore keset panni, kus oli natuke leent, panin uuesti kaane peale ja lasin niiviisi tõmmata. Pärast võtsin sidrunikoore välja ja viskasin komposti. Mõjus aroomile ja maitsele hästi.

Nüüd lükkasin panni kuuma raua pealt kõrvale ja panin asemele väikese panni, kus praadisin saiapuru hakitud küüslauguga kuldpruuniks.

Kõige viimase asjana hakkisin tillilehed peeneks ja puistasin toidu peale. Taldrikus lisasin salatiks tomatit ja puistasin kõige peale seda küüslaugu-saiapuru. See tegi justkui terve toidu toredasti krõmpsuvaks.

***

Ükspäev jälle praadisin kiiresti suvikõrvitsatükke saiapuru ja küüslaugutükikestega läbisegi, lisasin peekoniribasid – A. oli vahepeal sellist verivorsti ostnud, kus pakis oli kõvasti peekonit kaasas ja see oli verivorstipraadimisest üle jäänud -, sõin tomati ja riivjuustuga, õuest tõin natuke liivateed ja iisopit peale (iisopilehed on miinuse-plussi vahel kõikuva ilma käes küll üsna ära närbunud, liivatee lokkab edasi).

***

Täna võtsin tükeldasin pool küpsepeeti taldrikule (teise poole jätsin A.-le selleks ajaks, kui tema süüa tahab) ja pudistasin feta tüüpi lambajuustu peale, pannil praadisin leivapudi, seesamiseemneid, koriandriseemneid ja ikka veel sellesama peekoni tükikesi ja puistasin selle sinna otsa, õuest tõin paar oksakest imekombel närbumata piparmünti ja hakkisin kõige otsa, piserdasin oliiviõli. Maitsesin ja leidsin, et ka paar tilka palsamiäädikat kulub ära. Nii oli hea.

Kaks lihtsat, kuid mitte kõige kiiremat vormirooga

Õnneks ei olnud mul kõht väga tühi, sest selle küpsemine võttis aega.

Koostis: gemüüse poole pealt 3 suurt kartulit, 2 väikest suvikõrvitsat ja 2 keskmist või suuremapoolset sibulat.

Maitseks-kastmeks natuke kuivatatud tomatite pealt valatud õli (see kipuks muidu üle jääma), natuke puhast oliiviõli, mingit itaalia maitsetaimesegu (mis sisaldab tuntavalt aed-liivateed ja punet ja natuke piparrohtu, vbla basiilikut ka), natuke soola ja veidi vähem kui poole sidruni seest pigistatud mahl.

Lisandiks paar viilu toorsinki (“parim enne möödas” serrano).

Soustiks-krõbedaks katteks 1 kanamuna, lörts hapukoort sinna otsa (kindlasti vähem kui 100 g) ja 4 katkirebitud juustuviilu (antud juhul see Eestis tehtud cheddar).

Järjekord: pesin ja puhastasin kartulid, pesin suvikõrvitsad, koorisin sibulad. Panin praeahju kuumenema. Lõikasin kartulid ja suvikõrvitsad mitte kõige õhemateks poolviiludeks, sibula lõikasin piki… ribadeks või kaarteks või kuidas seda nimetadagi, ülevalt alla pooleks ja siis jälle ülevalt alla ribadeks noh.

Valasin pannile natuke seda kuivatatud tomatite õli, viskasin need viilud sinna, riputasin soola ja maitseaineid ja ajasin käega segamini. Valasin veel peale tsipa oliiviõli ja pigistasin sidrunimahla ning lisasin hästi natuke vett (et nad ei jõuaks enne kõrbema minna kui pehmeks).

Panin ahju ja hetke ajel panin ahjuplaadi sellele pannile tagurpidi katuseks peale (ikka samal eesmärgil, et enne saaks valmis, kui kõrbema läheb).

Siis lugesin natuke aega internetti läbi, vahepeal käisin torkimas, kas kartul hakkab juba pehmeks minema.

Kui natuke juba hakkas, tükeldasin paar singiviilu ribadeks (kääride abiga, toorsink on vintske kraam), kloppisin muna hapukoorega lahti, segasin singitükid gemüüse vahele ja valasin muna-hapukooreseguga üle ja segasin, et kõik tükid selle plögaga kokku saaks. Kõige peale laotasin katkirebitud juustuviilud (katki, sest siis sai ühtlasemalt jaotada). Ahju tagasi.

Kui juust oli kohati pruunistunud, keerasin ahjul kuumuse maha.

Tuli hirmus maitsev.

***
Teise tegin ühest kõrvitsast: lõikasin (õigemini raiusin) ta piisavalt väikesteks osadeks, et oleks võimalik koorida (ja švammist puhastada, aga see oli märksa kergem). Tükid, mis selle käigus tekkisid, olid nii väikesed, et rohkem polnud peenestada vaja.

Määrisin ahjupanni võipaberiga üle. Võtsin viimased serrano singi riismed, lõikasin rääsunud kohad maha, normaalsed kohad hakkisin peeneks, puistasin pannile laiali. Sinna otsa tõstsin kõrvitsatükid; puhastasin ja lõikasin pikiribadeks kaks sibulat ja lisasin kõrvitsa vahele; samamoodi puhastasin ja peenestasin sinna hulka ühe küüslauguküüne. Riputasin veidi soola, pipart ja mingit lihamaitseainet. Valasin juurde ühe seismajäänud kohvikoore (ema tarvis ostetud, kui ta külas käis, me ise ei joo koorega).

Siis pudistasin kõige peale musta leiba, riivisin veidi kõva juustu, tükeldasin kõige otsa 3 tomatit, lisasin veel veidi soola ja ahju ta läks: kõigepealt hoidsin tal seal ahjus teist ahjupanni kaaneks peal (see ei toetunud otse toidule, vaid kõrguselt järgmine siin oli just parajal kõrgusel, et panni toidu kohal hoida), kui juba pehme oli, võtsin ülemise panni ära ja toidu korraks välja, riivisin veel juustu peale ja lükkasin tagasi ahju, kuni juust oli kergelt krõbedaks läinud.

See maitses mulle vähem – ma oleks vist kõrvitsa kõrvale midagi magusamat kõrvale tahtnud kui tomat. No võib-olla oleks ka magusamad tomatid sobinud. Praegu tundus, et tomati happesus nagu varjutas kõrvitsa magusust, ma oleks tahtnud, et miski seda esile tõstaks. Aga kui ma taldrikus kihid rohkem segi ajasin, siis oli parem. A. arust polnud viga midagi.

Järg: pärast soojendamist oli samuti parem, ju maitsestus paremini läbi.

Kalakonservi lahendamine makaronidega, nisupuder Türgi ainetel ja midagi paella-laadset

Kalakonserviga (skumbria omas mahlas) oli nii, et olime üle poole ära söönud, kalavõileibadest veidi tüdinud ja ülejäänud poolega tuli midagi ette võtta. Sama lugu oli ühe tillikimbuga, osa olime võileibadega ära söönud, aga viimane ots kippus närbuma.

Niisiis panin peotäie rosinaid likku, hautasin pannil õlis hakitud sibulat ja küüslauku, praadisin seal vahel veidi seesamiseemneid ja apteegitilliseemneid, pudistasin hetke ajel ka veidi musta leiba ja praadisin veel; siis kummutasin sinna selle kalakonservi ning loputasin selle küljest veega ka viimased riismed pannile (nagunii oleks pidanud vett lisama). Millalgi selles etapis panin ka makaronivee keema.

Pannile lisasin aga rosinad koos leotusveega, hakkisin närbunud tilli peeneks ja lisasin samuti, kõige otsa pigistasin veerandi sidruni mahla ja katkusin noaga selle koore küljest helbeid; lõpuks otsustasin, et panen ka tühjakspigistatud koore pannile keema.

Pärast urgitsesin selle välja, küllap maitset ikka andis.

Selle kõrval oli makaronivesi keema läinud, ma olin makaronid sinna sisse pannud ja nad olid valmis saanud. Kurnasin ära ja segasin pannile muu ködi hulka.

Tulemus: üldiselt hea. Must leib andis head maitset, kahjuks tegi kastme veidi liiga paksuks (võib-olla oleks rohkema veega pidanud tegema).

Järelmõju oli see, et ma olin küll poest saiakesi toonud, aga pärast seda sööki üldse ei tahtnud enam. Niigi jahu juba söödud täna, ütles organism.

***

Vürtsine nisupuder: olin ostnud odavat nisutangu, mõtlesin, et äkki teeks samamoodi, nagu ma bulguriga olen teinud. Üks granaatõun oli kah kodus jupp aega ärategemist oodanud.

Niisiis pesin kõigepealt nisutangu (tang potti, vesi peale, solberdan sees, valan ettevaatlikult vee pealt ära; kordan paar korda) ja panin ta siis keema (külma vähese soolaga veega, ei hakanud ootama, et vesi enne keema läheks).

Ise tõin õuest posu naati, pesin põhjalikult ära ja hakkisin (paar võilillelehte sattus ka sekka, mis siis). Puhastasin 1 väikese punase sibula ja 2 küüslauguküünt, hakkisin mõlemad ära. Tegin granaatõuna katki, muist kohti olid koledaks läinud, sorteerisin ilusad ja koledad osad eraldi.

Selle aja peale oli tang potis keema läinud ja juba mõnda aega podisenudki. Lisasin sinna potti hakitud naadilehed ja varsti ka küüslaugu, las tõmbab. Ja pigistasin sinna ka 1 väikese paki tomatipastat.

Veidi enne keemise lõppu, kui ma juba kuumuse maha keerasin, lisasin ka 2 tl tšillihoidist (mingilt jõulumüügilt ostsin paar aastat tagasi ja see lööb muidugi kaua ette) ja natuke sumahhi. Esimest korda, kui mul päris sumahhi oli (lõunakas on üks türgi lett, sealt sain)! muidu olin sellele toidule happesust sidrunimahlaga lisanud. Sidruni küljest kaapisin koort ikka maitseks juurde. Natuke ka koriandripulbrit ja mingit rohekat gruusia maitseainet, mille nime ma enam ei tea, aga mille mõrkjus tundus sobivat.

Kui vesi oli ilusti tangude sisse tõmmanud ja enam ei keenud ka, lisasin hakitud punase sibula ja granaatõunaseemned. Nüüd hakkisin ka 3 rohelise sibula valged osad ja segasin hulka. Rohelise hakkisin ka, aga jätsin garneeringuks. Tõin õuest värsket münti, hakkisin samuti garneeringuks ära.

Jahvatasin selle pudru hulka veel musta pipart ja nüüd oli valmis serveerimiseks.

Serveerisin taldrikusse punase pudru peale kitsejuustu (ikka seda odavat fetalaadset), oliiviõli ja värsket rohelist sibulat ning münti. Mm, maitsev.

A. oli pärast ka täitsa rahul.

Ainult selle poolest oleks võinud vähem tšillihoidist lisada, et kõht pahurdas pärast. Tšilli on minu jaoks ilmselt liiga paprika.

 

***

A. küpsetas eelmisel nädalal kana, mida me mitu päeva sõime. Kana küpsetamise käigus tekkis hulk päris maitsvat leent, millest pärast sai kallerdis. Sisuliselt puljongikontsentraat. Leidsin, et tahan selle kuhugi riisitoidu sisse panna, enne kui halvaks läheb.

Lugesin retsepte ja inspireerusin ühest kuivatatud tomatitega paella‘st. Lõikusin kääridega kausikese sisse 9 kuivatatud tomatit väiksemateks tükkideks ja valasin odavat kuiva heerest leotamiseks peale (selline asi tasub täitsa koju hankida, heerese hea külg on see, et ta ei karda nii palju hapnikku nagu tavalised veinid, ei lähe äädikaks, ja suppidele-kastmetele-riisiroogadele annab ta vahel täitsa head maitset; see konkreetne pudel on mul vist juba aasta ette löönud, kui mitte rohkem).

Siis panin pannile õliga hauduma 2 hakitud küüslauguküünt ja 1 viilutatud porrulaugu (see oli üks päris priske porrulauk); seejärel tükeldasin (veerandviiludeks) ja lisasin 1 suvikõrvitsa; segasin ja lisasin umbes veerand kilo või veidi rohkem risotoriisi. Segasin veel, et riis õliga kokku saaks. Ajasin kähku keedukannuga poole liitri ringis vett kuumaks ja valasin suurema osa sellest pannile juurde ning kummutasin sinna otsa kanakallerdise sulama. Valasin sinna otsa ka tomatileotise. Nüüd oli pannil päris palju vedelikku. Enne, kui see kõik riisi sisse jõudis tõmbuda, puistasin kähku natuke safranit, et see jõuaks vedelikus laiali minna.

Ise läksin tõin jälle natuke naati, pesin, hakkisin ja lisasin toidule. Paar oksa aed-liivateed tõin ka.

Siis lugesin internetti läbi ja munesin üldse niisama. Läksin uurisin, riis oli juba peaaegu pehme ja vesi peaaegu sisse imbunud. Lisasin näputäie basiilikut ja keerasin kuumuse maha.

Leidsin, et toit tahab veel veidi värvi ning tükeldasin sinna sisse pool suurt punast tomatit ja ühe hommikusöögist üle jäänud kollase tomati veerandiku. Nii sai ilusam ja ilmselt ka mahlasem.

Sõin alguses koos juustuga, pärast ilma. Maitse oli hea; riis ehk plaanitust pudrusem, ju ma segasin uusi komponente lisades liiga palju. Nii et välja kukkus pigem risoto kui paella.

Või oligi asi selles, et risotoriis ja see tekitabki paratamatult sellise kreemja kastme. Aga noh, maitse on hea.

Kiire soe peedisalat ja sama kiire värske salat keedumunaga

A. oli poolfabrikaat-kotlette toonud, aga need ei ajanud mulle üksi isu peale. See-eest oli meil veel pool küpsepeeti.

Kõigepealt otsustasin, et tahan pigem sooja kui külma peeti, siis mõtlesin, et kui ma juba panni soojaks olen ajanud, küpsetaks seal midagi krõbedaks ka, niisiisi puistasin sinna seesamiseemneid, rukkileivapudi ja viilutasin põikipidi (st kitsasteks viiludeks) paar sedasinast poolfabrikaat-kotletti. Kui see kõik oli juba ühelt poolt krõbe, segasin ja lisasin hakitud küüslauku.

Samal ajal tükeldasin selle pooliku peedi ära.

Siis tõstsin praetud asjad vahepeal pannilt ära ja lasin peeditükid soojaks ning puistasin neile veidi piparkoogimaitseainet ja palsamiäädikat.

Siis lükkasin peeditükid panni ühte serva, panin krõbuskid teise serva, et nad uuesti soojaks läheks. Keerasin kuumuse ära ja jätsin selle pannile tõmbama, ise tõin värsket piparmünti ja hakkisin mõne lehe ära.

Rebisin taldrikusse natuke lehtsalatit (rooma salatit, kui täpne olla), panin peeti ja oma praetud krõbuskeid sinna peale, murendasin veidi kitsejuustu (sellist pehmet fetalaadset) sinna otsa, puistasin piparmünti peale ja piserdasin veel veidi oliiviõli ja palsamiäädikat. Musta pipart jahvatasin ka.

Tuli hirmus maitsev.

***

Teisel päeval ei tahtnud ma jätkuvalt A. poolfabrikaat-kotlette süüa, aga avastasin, et kalasupi tegemise ajast on külmkapis üks keedumuna. Panin natuke valge leiva tükikesi oliiviõliga praadima (veidi hakitud küüslauku ka), samal ajal tükeldasin taldrikusse lehtsalatit ja pool väga suurest tomatist, puhastasin 7-8 oliivi kividest, tükeldasin oma keedumuna selle kõige otsa, tõin õuest värsket münti ja hakkisin sinna peale. Lörtsatasin natuke Caesari kastet peale (poe oma), segasin pealiskaudselt ja puistasin oma praetud krõbuskitega üle. Jälle imehea.

Tasapisi hakkab hurmaahooaeg tulema, nii et desserdiks oli Brie juust hurmaaga (sestsaadik, kui ma avastasin, kui hea on hurmaa valgehallitusjuustuga, on mul selline probleem, et ilma hurmaata ei oskagi nagu enam seda juustu süüa, mis tähendab, et ka valgehallitusjuust on mul hooajaliseks toiduks muutunud).

Protokollimise korras – viimasel ajal on mul kujunemas harjumus süüa pärast ärkamist esimese asjana natuke toorest hapukapsast, see tõstab kuidagi isu. Ja päris tihti on lemmiksnäkk (kui on tunne, et peaks midagi sööma, aga ei tea, mida) kas lihtsalt hapupiim; kui tahan magusat, siis hapupiim rosinatega; või kui tahan soolasemat, siis söön näkileiba kõrvale. (Finn Crispi Originali – ma sööks muidugi nende köömnetega näkileiba, aga seda ei müüda enam, nuuks. Oleks nüüd, et Finn Crisp või mõni nende tuline konkurent peaks mind influentseriks ja annaks mulle kastitäie köömnetega näkileiba, et ma sellest kirjutaks, aga looda sa.)