Pühade ajal

Vana-aasta õhtuks tegime:

hautatud vürtsist maksa (paar spl sojakastet, veidi rohkem kuiva heerest (otsustasin seekord niipidi), 1 kaneelikoore rull, 4-5 nelgitera, näputäis piprateri, ingveritükke, 1 hakitud sibul), pärast läks peterselli peale;

vürtsist kana (veidi alla kilo kanafileetükke marineeris riivitud ingveri, küüslaugu ja sidrunimahla segus, kui olime liha sellega kokku mäkerdanud, sortsasime veidi õli juurde, lõpuks praadisime ära, pannile hakkisin ka 1 tšilli, lõpuks lisasin soola, serveerisime murulauguga, sest rohelist sibulat ei olnud);

“puuvillasalatit” (riisikujulised nuudlid (pool poolekilost pakki), 1 väga ilus granaatõun, mille Kvartalis müüv itaallane mulle osavalt maha müüs, 1 apelsin, 1 väike purk ananassikonservi, 1 pikk värske kurk, pakk krabinuudleid, veidi hakitud küüslauku ja hakitud ingverit; hästi natuke rjaženkas leotatud safranit (et maitse ühtlasemalt laiali läheks) ja julgemalt majoneesi. Rjaženkat sai tglt natuke juurde pandud, et kuiv ei jääks, makaronid neelavad kastet nagu käsn);

pirni-juustusalatit, kuhu seekord läks tervelt kaht sorti juustu – kõva Dziugast ja Eesti juustu. Kastmeks majonees ja veidi rjaženkat, maitseks veidi küüslauku ja kardemoni;

hapukapsa-õunasalatit, kuhu läks peale hapukapsa ja õunte ainult veidi röstitud köömneid;

porgandisalatit (riivitud porgand, maitseks röstitud seesami-, koriandri- ja India köömneseemneid, kastmeks veidi sidrunimahla ja õli).

Külalised tõid lisaks lahtist kilupirukat (muretainapõhjal ja üht lehttainapõhjal pirukat, aga seda ma ei saanudki või olen ära unustanud. Ka puuvillasalat söödi nii kiiresti ära, et ma ei jõudnud maitstagi. Aga mul oli kõiki selle koostisosi veel, v.a kurki, nii et järgmisel päeval tegin lihtsalt uue laari, ainult ilma kurgita.

Ma olin päevakese varem miskipärast ühe veidi üle kilose praetüki koju toonud, uusaasta 1. päeval tegin sellise segu: 2 spl soola, apteegitilliseemneid, paar pisikest kuivatatud tšillit, rosmariini ja 1 pudendatud loorberileht, värskeid sidrunikooretükikesi (riivida ei andnud, sidrun oli veidi näts, aga noaga sai ribakesi lõigata). Uhmerdasin selle kõik segamini, pätsisin liha sellega kokku, toppisime küpsetuskotti, mina libistasin siis veel küüslaugutükikesi kõige peale ja pigistasin veidi sidrunimahla, A. pani koti kinni ja pistis malmpoti sees ahju, kui see küdenud oli, ja keeras ise magama. Kui ta üles ärkas, võttis välja. Tuli päris hea.

Hiljem: kõht nõudis suure lihasöömise otsa toorest hapukapsast, tegin hapukapsast ja majoneesist ja krabipulkadest salati, praadisin veidi musta leiba juurde. Sobis.

Täna tegin kiirsalati neljast õunast (mingi Veteran, mida poes müüakse, muidu on nagu igavavõitu, aga salatis kärab küll), natukesest leotatud rosinatest, juustust (Eesti juust), kreeka pähklitest, lehtsalatist ja majoneesist.

Kuskil kõige selle vahel tegin ühe primitiivse tarretise: apelsinitarretise pulbrist ja pakist vahukoorest (pulber kuuma veega segamini, ootab, kuni enam liiga kuum ei ole, siis koor natukese suhkruga vahtu ja tarretisevedelikuga segamini, jahedasse seisma) – see rahuldab mu magustoiduvajadusi õige kauaks. A. nagunii ei söö reeglina magustoitu, kui see just kook ei ole.

Advertisements

Läätse-tomatisupp

Mul istub tegelikult mustandites üks hiidpostitus, kus on põgusalt üles märgitud kõik vahepealsed toidud, mis pole just päris põhimõttel “tõin poest kotletti ja praadisin ära”. Aga selle vormistamine võtaks nii palju aega, et vahepeal hakkan uusi toite jälle üles laskma, selle asemel, et neid mammutpostituse sappa lisada ja lisada ja lisada.

Niisiis. A. tegi viimati kanasuppi (mina panustasin niipalju, et pärast vahukorjamist ja kana kerget keetmist nokkisin liha karkassi küljest ära, panin kondid tagasi vette ning lisasin 1 poolekslõigatud sibula, vürtsi, pipart, loorberit, viilu kalganit, natuke värsket ingverit, koriandriseemneid, apteegitilliseemneid ja pool tähtaniisi, ühesõnaga – panin puljongikeetmise asjad keema); sinna sisse pani ta porgandi-selleri-kartuli kõrval ka lillkapsast ja lillkapsast ümbritsevad lehed, mis nägid täitsa head välja, jäid üle. Suurem osa sellerit samuti.

Täna mõtlesin, et ei viitsi poodi minna, peab vist mingitest konservidest süüa tegema, aga sahvrisse uudistama minnes avastasin selleri ja need lillkapsalehed.

Ja siis tegin sellise toidu: hakkisin 2 viilu suitsupeekonit ja 1 sibula peeneks, panin poti põhja hauduma; tükeldasin 1 sellerisüdamiku ja selle varreköndid (varte ülemised otsad olid A. supi sisse läinud) sinna otsa; tükeldasin 1 suure porgandi sinna otsa ja segasin. Lõikasin lillkapsalehtedel-vartel koledad kohad ära ja tükeldasin ära; hakkisin 1 küüslauguküüne ja panin ka need kõik sinna juurde. Lasin natuke aega haududa ja lugesin tv-troope. Siis tühjendasin sinna 1 purgi tomatikonservi (see tavaline väike purk, vist 250 ml), lisasin 1 l vett ja umbes 100 g läätsi ja lasin keema. Keetsin tükk aega. Kui veel porgand ega lääts päris pehme polnud, tükeldasin umami heaks 3 kuivatatud tomatit supi sisse. Ja 1 rukkileiva viilu sisu (koorukesed sõin niisama ära). Lasin veel keeda. Kui lõpuks oli piisavalt pehme, lisasin natuke köögiviljapuljongi pulbrit, 3 näputäit peenikesi lühikesi niitnuudleid, lisasin veidi pruuni suhkrut, provanssaali maitseainet, majoraani ja musta pipart (otse supi sisse jahvatasin) ja keerasin tule ära. Lõpuks lisasin natuke soola ka, sest kuivatatud tomatid ja köögiviljapuljong polnud ikkagi terve supi jagu soola andnud.

Jäin rahule. A. jaoks oli kell liiga palju, tema sööb seda homme (tema sõi täna maksakotlette, mida ma eile poest tõin ja millest mina sõin oma jao eile).

Mis ma Český Krumlovis sõin

Lühike ja üldjoontes õige, aga oma liigses üldistavuses ebatäpne vastus oleks “pitsat ja kummikomme,” sest tõesõna. Need kaks olid minu põhilised toidugrupid.

Sest poed lähevad seal kell kuus või seitse õhtul kinni ja suurem jagu restorane lõpetas kell kümme õhtul köögi töö, meil oli aga tavaliselt mahti linna peale minna alles hilja õhtul. Niisiis sõime ennast läbi terve menüü selles ainsas pitsakohas, mis südaööni süüa andis.

Ja kummikommide najal hoidsin end tantsutundide vahel püsti, sest pea kõik tunnid läksid üle aja, nii et nende vahele jäi tüüpiliselt 5 minutit, heal juhul 10 – millega jõuab natuke vett näkku visata, natuke vett endale sisse kallata ja paar kummikommi suhu loopida. Ja niiviisi läks terve hommikune sessioon poole üheksast poole kaheni (ametlikult), misjärel oleks pidanud olema pooletunnine söögipaus, aga kuna praktikas läks sageli kaheni ja sinna otsa tulid juba uued tunnid, võis minna ka nii umbes veerand või poole viieni. Ja pea kõik selline materjal, mis tahab eelkõige head ajutööd (näiteks “kuidas koordineerida käsi, jalgu ja kastanjetisõrmi”); ning suurem osa tahtis ka kõva võhma. Jumal tänatud, et ma Prahast selle juraka kummikommipaki olin kaasa haaranud.

Selle elustiili peal läksin ma nii heasse füüsilisse vormi, et mind võiks pitsa-kummikommidieedi reklaamplakatiks kasutada – ma olen näiteks ennegi kehatüve lihaseid treeninud, sest need on tantsides jube kasulikud, aga nüüd tuli see esimene kord elus, kus ma hakkan neid lihaseid ka nägema.

Neljandal päeval murdusin ja jätsin balletitunni ära, siis tekkis päevakavva tegelik söögipaus ja selle tarbeks oli mul kuidagi õnnestunud endale isegi natuke poeskäiguaega kangutada.

Üks selline isetehtud söömaaeg oli minu tavaline: lasin 2 viilutatud suvikõrvitsat sibula ja küüslauguga + natukese allah. suitsulihaga panni pealt läbi, praadisin seejärel sama panni peal nisuleivakuubikuid, tõstsin need praetused üksteise otsa taldrikule, lõikusin tomateid ja pudistasin kohalikku (väga soolast, väga maitsvat) valget juustu otsa, nämm-nämm. Kuna olen harjunud süüa tegema kahele, moosisin paar poolakat endaga toitu jagama, vastutasuks sain nende oliiviõli, mida salatile piserdada.

Teinekord olin hankinud ühe lillkapsa, keetsin selle vähese veega kergelt ära, praadisin pannil võiga saiapudi küüslauguga, pudistasin lillkapsatükkidele otsa, riputasin riivjuustu peale ja hakkisin kirsstomateid kõige otsa. See oli väga maitsev, aga jällegi jäi üle. Järgmisel päeval proovisin soojendada, sest olin jahtunud või suhtes umbusklik, aga nii sulas juust kahjuks vintskeks. Ülejärgmisel päeval sõin viimase otsa külmalt ära ja nii oli tunduvalt parem.

Poolakad tegid ükspäev jälle sellist huvitavat toitu, et võtsid kikerhernekonservi vedeliku, kloppisid vahtu, lisasid jahu ja tiba soola, tiba suhkrut, kastsid õunaviile sinna sisse ja praadisid panni peal. See oli üks väga mõnus magustoit.

Hommikusöögiks sõin tavaliselt koorejogurtit või kohupiima rosinate või moosiga. Mõnikord bryndza-võileibu tomatiga ka (bryndza on selline soolane Kesk-Euroopa lambakohupiim, Ungaris juhtúró nime all tuntud, ja mina unistan ajast, mil keegi seda ometi Eestisse importima hakkab), aga enamasti pruukisin neid pigem lõuna-aja kiireks ampsuks (kui ma balletitunnid ära jätsin – või sellel ühel korral, mil ametlik pooletunnine söögipaus tõesti söömiseks aega jättis). Kui bryndza otsa sai, pruukisin selle asemel üht kohalikku lillepildiga fooliumpakendis toorjuustu, ka see oli v. hea.

Üks kiirsalat ja üks teine kiirsalat ja üleüldse põgusad söögid

A. eelmise postituse baklažaanitoitu kohe ei söönud, tema soojendas seda endale järgmisel päeval. Mina tulin pärast trennist ja tahtsin midagi süüa, aga mitte midagi väga sooja ega rammusat. Kapis oli üks tähtaja ületanud mozzarella. Tükeldasin selle supitaldrikusse, tõin õuest tuusti lehtsalatit, rebisin selle ka sinna ja üritasin segada; lõikusin sinna otsa ühe suure tomati, riputasin soola ja pipart peale, rebisin kõige otsa eilsest itaalia saiast tükke, valasin oliiviõli otsa ja rebisin lõpuks ka ühe basiilikulehe sinna katki.

Õudselt hea oli. Mulle meeldis, kuidas sai tomatimahla ja õli endasse imes. Superlõuna.

Teiseks käiguks sõin kaks suitsukalavõileiba (sellestsamast itaalia saiast, tomati ja lehtsalatiga, sest mul ei olnud kõik õuest toodud lehtsalat ennist taldrikusse mahtunud). Ja magustoiduks ühe nektariini, mis oli küll kõvavõitu, aga maitses juba täitsa söödavalt, ja natuke rosinaid ja pähkleid.

Ja kui kedagi huvitab, siis hommikusöögiks sõin vahepeal kaks päeva järjest kaerakliiputru – veega keedan, pärast panen mett ja võid peale. On kuidagi pudruisu olnud ja kaerakliipuder tundub jätkuvalt kõige parem puder (tatart ma ei oska enam päris pudruks lugeda, see on rohkem nagu kartuli, riisi ja makaronide rubriigis). Päriselt ka, see, et nime sees on “kliid”, on eksitav, tegelikult tuleb puder pehme ja väga hea maitsega. Olen kuulnud, et mõni keedab sama putru piimaga ja kiidab, ju on siis tegemist inimesega, kellele meeldib keedetud piima maitse, mina nende hulka ei kuulu.

Aga reede hommikul oli palav, keetmine ei tulnud kõne alla ja ma tükeldasin lihtsalt taldrikusse pool suurt tomatit, rebisin veidi lehtsalatit otsa, valasin oliiviõli peale, siputasin soola. Pärast tuli meelde ka natuke oliive juurde lõikuda.

Teiseks hommikusöögiks peaaegu sama, aga spagettidega, sest A. sõi neid lõunaks ja tal jäi üle; ma lasin siis ülejäägi koos paari chorizo-killu ja tükeldatud tomatiga panni peal veidi soojemaks.

Ja õhtusöögiks tuli meelde, et eelmisel päeval olin kogemata liiga palju putru teinud ja ülejäägi kaussi kõrvale pannud. Panin panni kuumama, praadisin seal pudrutükke läbisegi chorizo-kildudega (ma ei usu elu sees, et praetud polenta oleks parem kui praetud kaerakliipuder, sest kaerakliipuder on ju ise parem kui polenta), pärast panin tomatitükke ja majoneesi peale, nämm-nämm.

Ja täna sõin hommikusöögiks majoneesi-juustu-tomatisepikut ja tarretist; jalgpallisöögiks tarvitasime ep toodud kartulikrõpsu ja jäätist (EV 100 sinimustvalget jäätist, mis osutus üllatavalt söödavaks); ning pärast tegin endale jälle tomati-saiasalatit – pool suurt tomatit taldrikusse tükkideks, peaaegu kuivanud saiakuubikuid otsa, lõikasin noaga kõvast juustust laastusid peale ja hakkisin natuke chorizo‘t, jahvatasin pipart ja soola otsa, valasin oliiviõli peale, segasin, sõin. (A. sõi palavusest hoolimata vankumatult maksakotlette.)

Teeksin tomatisalatit endale nüüd öösöögikski, ainult et unustasin tomatit juurde osta. See viga tuleb lähemas tulevikus parandada, sest pmst pole mul midagi selle vastu, et kasvõi järgmised paar nädalat tomatisalati variatsioonidest elada. Ainult et kui ma turule peaks sattuma, siis nagunii näen seal veel miljonit asja, mida ma süüa tahan, värskeid kartuleid näiteks. Nii et näis.

Vbla pean endale nüüd samuti maksakotletti soojendama, praegu pole enam palav ja äkki läheb sissegi.

Kooreta keedetud muna tomatikonservis, plögane kartulisalat ja üks Caesari salati modifikatsioon

(Ikka veel minevikus, eelmise nädala märkmete järgi.)

Kiirtoit: külmkapis vajas poolik kirsstomatipurk (omas mahlas) äralahendamist. Tükeldasin pannile 1 sibula, 1 küüslauguküüne, kolm samuti lahendamistvajavat kotletti, viskasin sinna 2 samuti lahendamistvajavat chorizo-viilu, pudistasin punet ja majoraani, piserdasin tabascot, tühjendasin pooliku tomatipurgi ja lisasin lõpuks ka purgi maisi, sest selgus, et A. tahab ka süüa (haigusest ja hilisest kellaajast hoolimata) ja kogust oli vaja suurendada. Selle sisse lõin kummalegi ühe muna, teine teise panniserva, ja lasin sousti sees hüübida. Mulle väga maitses ja A. kah ei nurisenud.

*

Tulin koju, haigel A.-l pole söögiisu, nii et minul tuleb jälle välja mõelda, mida süüa.

Meil oli natuke odavat punast kala (lõhe “lõiked”, kõhuääred arvatavasti), leidsin, et tahan kartuliga.

Keetsin 5 kartulit, mis läksid veidi liiga pehmeks, keemise ajal hakkisin suure küüslauguküüne peeneks, 3 väikest värsket kurki veerandikviiludeks, 3 vart rohelist sibulat viiludeks või rõngasteks või mis nad on, natuke lillepotist piparmünti ka (mis ta laiutab ja ronib teiste taimede pottidesse); leidsin, et poolik oliivipurk pole sugugi uusi eluvorme kasvatama hakanud ja tükeldasin ka 5 head musta oliivi. Pigistasin poole sidruniviilu mahla peale.

Kui kartul oli pehme, kirusin ja vandusin, et ei leia üht pajalappi (ühes käes oli pajakinnas, aga potti oli vaja ka teise käega hoida), leidsin lõpuks ühe tuhase (A. liha- ja peediküpsetamiste tagajärg) pajalapi, kurnasin kartulid ära (teest parkunud tasside otsa: kartulikeeduvesi on tähelepanuväärselt hea puhastusvahend), koorisin nii kiiresti kui sain ja lõikusin (mis kukkus kohati pudistamise moodi välja) kaussi muu gemüüse juurde. Riputasin tibake soola juurde, valasin sortsu oliiviõli peale, lisasin paar-kolm spl türgi jogurtit ja segasin ära.

Tulemus oli nagu kurgi- jms rohelise lisandiga kartulipuder, aga maitses õudselt hea. Panin otse taldrikus lõhetükke peale; pärast võtsin juurde ja proovisin vürtsikiluga ka, aga lõhega oli parem.

Ja lehtsalatit, mida mul oli samuti plaan kasutada, unustasin üldse panna.

Järgmisel päeval enam nii hea ei olnud (värske kurgiga salatid vettivad ruttu läbi), aga siiski söödav (aga ikkagi soovitan seda salatit teha nii, et ühe päevaga söödud saaks – miks leppida söödavaga, kui võiks süüa jumalikku sööki). A. ei söönud nii või teisiti, sest tema arust oli keedukartuli ja toore kurgi kombo liiga imelik.

Õhtul tegin hoopis midagi Caesari salati ainetel, et see lehtsalat ometi ära lahendada: tegin äratahkunud ciabatta tükkideks ja sellest panni peal oliiviõliga krõbuskeid, krõbenemise ajal kuhjasin lehtsalatitükke vaagnale, segasin kausikese sees poole sidruniviilu mahla, sortsu Worcesteri kastet ja palju suurema sortsu oliiviõli natukese majoneesi, 1 hakitud küüslauguküüne ja 1 hakitud vürtsikilufileega, riivisin sinna sisse ärakuivanud Grana Padanot ja jahvatasin musta pipart; salatiliblede otsa tükeldasin 1 avokaado ja 7 kirsstomatit (õigemini datteltomatit, need pikergused on mumst paremad kui ümmargused) ning natuke lõhelõikeid; ja selle aja peale olidki krõbuskid valmis. Valasin kastme vaagnal oleva hunniku otsa, võtsime sealt kumbki salatit ja panni pealt krõbuskeid juurde. Kena õhtusöök, toitev ka (pealtnäha nagu polegi midagi, aga see kaste on väga toekas). Sellist salatit sööb A. õnneks ka (tema ettekujutus salatist on laias laastus, et seal kombineeritakse kas keedetud või tooreid toiduaineid, aga mitte keedetuid ja tooreid omavahel – on erandeid, aga mitte palju).

Retrospektiiv: pühadetoidud ja munaga salatid pärast pühi

Ma olen nii palju haige olnud ja pärast haigust on jälle muud tegemist olnud, et alles nüüd jõuan oma vahepealsetest kahesõnalistest märkmetest midagi põhjalikumat kirja panna.

Pühade ajal: tegin pashat nagu mullugi, aga panin pashasse kilo vähemrasvase + 300 g rammusama kohupiima peale ainult 1 paki võid ja 1 paki vahukoort – sest eelmisel aastal sõi A. mäletatavasti rammusamast versioonist kõhu haigeks. Esialgu tundus, et kuivavõitu tuli, kuigi konsistents oli jälle käes hoidmise mõttes jube hea. Konsistents läks mida edasi, seda paremaks – ilusti sõiralik! -, ja säilivus oli samuti jube hea (kuigi võib-olla ka seekord tänu moosisuhkrule, mis aitab tarretuda). Ja mõnes mõttes meenutas see lapsepõlve-pashat rohkem kui mullune rammus.

Pärmikeeks tuli kahjuks samuti kuivavõitu, eelmisel aastal oli parem: mullu oli savarääniretsept, tänavu proovisin vormisaia omaga, tähendab, jahu läks sama vedelikukoguse kohta rohkem sisse. Süüdi võis olla ka see, et ma ise üritasin küpsetamise kõrvalt tööd teha, A. valvas ühe silmaga, aga võimalik, et koogid said ikkagi veidi liiga hilja ahjust välja. Nakitsesime neid järgmistel päevadel tasapisi süüa, võid peale määrides.

Soolast toitu unustasin teha nagu mullugi; kirikust koju tulles tegin lihtviisiliselt makarone (A. oli enne juba maksakotlette söönud, tema kõht oli täis), panin juustu peale ja lisasin kirsstomateid omas mahlas (on üks selline odav ja hea konserv) ja olin õudselt rahul.

Järgmisel päeval tegin midagi eriti suvalist: praadisin mingi koguse sepikutükke krõbedaks, tükeldasin taldrikule lihavõttemuna, lisasin seda tomatikonservi ja ladusin sepikutükid otsa. Ilu pärast aknalaualt värsket basiilikut ka. A. ei peaks sellist asja vist üldse toiduks.

Järgmisel päeval tõin poest lehtsalatit, et munaga kombineerida, ja üht päris odavat lõhet – olid mingid lõikamisjäägid, aga üldse mitte vintsked.

Esimene kombo: lehtsalat, muna, kirsstomatid (sest kas meil on pühad või ei ole?), sepikukrõbuskeid, lõhet, sibulat, natuke kurki. tibake õli ja musta pipart peale, nämm.

Järgmisel päeval: tomati asemel apelsin ja kurki mõnevõrra rohkem; ja krõbuskite küpsetamise asemel keetsin seekord hoopis makarone (fusilli) ja tegin värskete asjade, muna ja lõhega makaronisalatit. A. ütles, et “hea”.

Kui pärmikeeksid otsa said, tegin kahtlastest päradest (poolik ricotta-pasta, poolik ahjuõunajogurt) hapupiimakoogi retsepti järgi jäägikooki, natuke panin puhast rjaženkat ka. Koostis: umbes 150 g võid ja õli, pool klaasi suhkrut, natuke kaneeli ja nelki, piimatoodete jäägid ja 1 2/3 klaasi jahu, mille sisse segasin 1 tl soodast ja 1 tl sidrunhappest küpsetuspulbrit. Tuli nätskevõitu (sest eks neid piimatooteid oli kokku rohkem kui tavalises retseptis hapupiima), aga hea maitsega, A. ei näinud sel koogil lausa üldse ühtki puudust (nagu ma Rentsi pool lobisesin), mis siis, et nätske.

Porgandi-kartulihautis sinihallitusjuustuga (ja selle pikendamine hernestega) ja eelmise päeva lihtne magustoit

Ehk jälle Taani panniroa ainetel – enam-vähem samamoodi nagu eelmine kord, aga teistmoodi maitsestatud ja porgandi-kartulikoguseid ei tea öelda, sest A. küsis kõigepealt, mis ma süüa kavatsen teha, ja kui ma asjaga tegelema mõtlesin hakata, oli ta juba hunniku porgandeid ja kartuleid ära tükeldanud (porgandid viiludeks, kartulid kuubikuteks) – aga tundub, et mõlemat läks seekord umbes ühepalju, ja tükeldatud peast oli porgandikogus selline, et pool kaheliitrist potti oli täis.

Maitsestamise erinevus seisnes peamiselt selles, et otsustasin koos porganditega pannile rasva sisse hauduma panna ka pool sibulat (hakitud kujul); muud maitseained jätsin ära. Ja puljong oli seekord A. mitme nädala tagusest kanapraeküpsetamist jäänud leemekallerdis. Rasv oli samuti selle kana oma.

Nii et: hautasin pannil kanarasvas porgandiviile ja hakitud sibulat (selle aja jooksul tükeldasin ühe kartuli juurde, sest mulle tundus, et vähe sai); siis valasin 1 kruusitäie vett peale ning lisasin paar supilusikatäit kanaleemekallerdist; kui keema läks, panin ka kartulikuubikud sisse; siis lasin kaane all madalal tulel haududa ja vaatasin järelvaatamisest natuke iluuisutamist; siis veensin kassi enda pealt ära minema, uurisin pannil toimuvat ja leidsin, et on pehme küll; lisasin suure törtsu hapukoort, paar lusikatäit kreeka jogurtit ja pudistasin vast 100 g üht “parim enne” letist ostetud sinihallitusjuustu peale. Segasin ära; kui keema läks, keerasin tule üldse maha. Maitsesin enne söömist ja lisasin natuke soola, sest meie kodune kanaleem ei olnud nii soolane nagu poepuljong oleks olnud.

Süües sulas suus; juurde jõime alkovaba õlut, mis sobis kah hästi. A. arvas, et värske krõbeda leivaga oleks olnud hea taldrikupõhjast sousti kaapida, ega ma vastu ei vaidle.

Ja et nüüd võimalikult lähiminevikku jõuda: panin kohe porganditoidu söömise õhtul umbes kruusitäie herneid likku; täna loputasin neid enne trenniminekut (mis aitas ka hulga lahtiligunenud hernekesti eemaldada, need olid nimelt koorimata herned, sama sorti, mida viimati sai kolmekuninga oatoidu sisse pandud) ja panin keema; vahetult enne kodunt väljaminekut keerasin tule ära.

Kui koju tulin, uurisin keedutulemust ja avastasin, et kesti on veelgi rohkem lahti tulnud, nii et loputasin veel ja valasin neid kesti ära. Siis ajasin herned seekord vähema veega uuesti kuumaks ja maitsestasin soolaga. Kõigist veepinnal ulpivatest kestadest lahti ei saanudki, see olgu õpetuseks: neid kestaga herneid on parem kasutada mingis puderjas toidus (nagu kolmekuningapäeval), siis ei jää kestad häirima.

Kaapisin panni pealt porgandi-kartulitoidu kokku ja segasin herneste hulka, mis mõjus toidu väljanägemisele ses mõttes hästi, et nüüd ei olnud nagunii mingit selget leemekest.

Maitseks panin tibakese piparrohtu (appi, appi, mul saab puhas piparrohi kohe varsti otsa, siis on ainult segu sees, kust ma uue piparrohu saan? seda ei müüda ju kuskil) ja provanssaali ürdisegu (sest ka seal on piparrohtu ja ülejäänud komponendid võiks pmst kah kaunviljadega sobida).

Ja siis pesin sama panni puhtaks ja praadisin seal peal koduteel kaasa haaratud suitsuliha, natuke küüslauku ja rukkileivatükke, et pärast oleks hea supi/hautise peale panna.

Kokkuvõttes oli seegi toit maitsev ja hernekestad süües tegelikult ei häirinud. Homseks jäi ka, mis on hea. Algul jäi panni peale üle ka krõbuskeid, aga need tegin ma öösel majoneesi, paari sõiratüki ja kurgiga salatiks, kui kõht töötegemise vahele tühjaks läks.

*

Lihtne magustoit oli tingitud sellest, et vabariigi aastapäeva puhul oli meie majapidamisse palju rukkileiba siginenud.

Tõin selle puhul poest väikese paki (200 ml) vahukoort ja ajasin pool pakitäit 1 tl suhkruga vahtu. Röstisin rukkileivaviilusid. Panin röstleiva peale vahukoort, pihlakamoosi ja veel vahukoort. Imeline! Pihlakamoos tegi oma mõrkjusega leiva justkui veel röstitumaks (mis on hea).

*

Ja veel lihtsam järelroog – ma olin täna hernetoidu kõrvale ühe ciabatta toonud, aga kuna mul oli nagunii leivakrõbuskeid toidu juurde, jäi see peaaegu kõik alles. Kui mulle öösel krõbuskisalatist väheks jäi, murdsin paar tükki lahti, tilgutasin oliiviõli peale ja sõin. Vett jõin kõrvale. Nämm.