Kiire soe peedisalat ja sama kiire värske salat keedumunaga

A. oli poolfabrikaat-kotlette toonud, aga need ei ajanud mulle üksi isu peale. See-eest oli meil veel pool küpsepeeti.

Kõigepealt otsustasin, et tahan pigem sooja kui külma peeti, siis mõtlesin, et kui ma juba panni soojaks olen ajanud, küpsetaks seal midagi krõbedaks ka, niisiisi puistasin sinna seesamiseemneid, rukkileivapudi ja viilutasin põikipidi (st kitsasteks viiludeks) paar sedasinast poolfabrikaat-kotletti. Kui see kõik oli juba ühelt poolt krõbe, segasin ja lisasin hakitud küüslauku.

Samal ajal tükeldasin selle pooliku peedi ära.

Siis tõstsin praetud asjad vahepeal pannilt ära ja lasin peeditükid soojaks ning puistasin neile veidi piparkoogimaitseainet ja palsamiäädikat.

Siis lükkasin peeditükid panni ühte serva, panin krõbuskid teise serva, et nad uuesti soojaks läheks. Keerasin kuumuse ära ja jätsin selle pannile tõmbama, ise tõin värsket piparmünti ja hakkisin mõne lehe ära.

Rebisin taldrikusse natuke lehtsalatit (rooma salatit, kui täpne olla), panin peeti ja oma praetud krõbuskeid sinna peale, murendasin veidi kitsejuustu (sellist pehmet fetalaadset) sinna otsa, puistasin piparmünti peale ja piserdasin veel veidi oliiviõli ja palsamiäädikat. Musta pipart jahvatasin ka.

Tuli hirmus maitsev.

***

Teisel päeval ei tahtnud ma jätkuvalt A. poolfabrikaat-kotlette süüa, aga avastasin, et kalasupi tegemise ajast on külmkapis üks keedumuna. Panin natuke valge leiva tükikesi oliiviõliga praadima (veidi hakitud küüslauku ka), samal ajal tükeldasin taldrikusse lehtsalatit ja pool väga suurest tomatist, puhastasin 7-8 oliivi kividest, tükeldasin oma keedumuna selle kõige otsa, tõin õuest värsket münti ja hakkisin sinna peale. Lörtsatasin natuke Caesari kastet peale (poe oma), segasin pealiskaudselt ja puistasin oma praetud krõbuskitega üle. Jälle imehea.

Tasapisi hakkab hurmaahooaeg tulema, nii et desserdiks oli Brie juust hurmaaga (sestsaadik, kui ma avastasin, kui hea on hurmaa valgehallitusjuustuga, on mul selline probleem, et ilma hurmaata ei oskagi nagu enam seda juustu süüa, mis tähendab, et ka valgehallitusjuust on mul hooajaliseks toiduks muutunud).

Protokollimise korras – viimasel ajal on mul kujunemas harjumus süüa pärast ärkamist esimese asjana natuke toorest hapukapsast, see tõstab kuidagi isu. Ja päris tihti on lemmiksnäkk (kui on tunne, et peaks midagi sööma, aga ei tea, mida) kas lihtsalt hapupiim; kui tahan magusat, siis hapupiim rosinatega; või kui tahan soolasemat, siis söön näkileiba kõrvale. (Finn Crispi Originali – ma sööks muidugi nende köömnetega näkileiba, aga seda ei müüda enam, nuuks. Oleks nüüd, et Finn Crisp või mõni nende tuline konkurent peaks mind influentseriks ja annaks mulle kastitäie köömnetega näkileiba, et ma sellest kirjutaks, aga looda sa.)

Rahvusvaheline supp

Vahepeal tegin makaronidele ühe ratatouille-laadse kastme, aga olin liiga julge, lisasin sinna paprikat ja seejärel oli kõht mitu päeva imelik, võiksin juba ära õppida, et paprika ei ole minu söök – maitseainena on veel OK, aga köögiviljana selgelt liig mis liig.

Misjärel ma kudesin ja sõin ainult hapupiima, tatraputru ja äärmisel juhul aurutatud viinerit (aga mitte midagi praetut).

Nüüd tuli  üle tüki aja midagi isulaadset ning K andis hunniku sellerit, järelikult supp. Lugesin hunniku retsepte läbi, algul tahtsin teha mulligatawny‘t, seejärel harissat (sest selles ei praeta tavaliselt midagi isegi algusjärgus), lõpuks tekkis mingi ristsugutis.

Niisiis panin vee tulele (umbes 1,5 või 2 l, ei mõõtnud), valasin sinna sisse läätsi (pakuks, et mingi 150 grammi), hakkisin 2 sibulat, lõikasin 1 porgandi kuubikuteks, neli peenikest sellerivart peenikesteks viiludeks, hakkisin 5 küüslauguküünt. Ja viskasin läätsede juurde kuumenevasse vette. Puhastasin-tükeldasin 1 kartuli kuubikuteks, samuti potti. Puhastasin 2 õuna, lõikasin kuubikuteks, potti.

Selle aja peale oli vaikselt keema läinud. Uhmerdasin vast poolteist tl koriandriseemneid ja 1 tl india köömneid, lisasin potti. Peale selle umbes teelusikatäie kuivatatud ingverit, pool tl kollajuurt ehk kurkumit ja tibanatuke safranit.

Lasin keeda; kui läätsed olid pehmed, aga porgand veel mitte, tühejdnasin kastrulisse purgi (umbes 400 g) kikerherneid, tükeldasin supi sisse ühe lohakalt kooritud värske tomati ja hakkisin kääridega sisse 1 kuivatatud tomati. Varsti selle järel tomatipastat (kõige väiksemast pakikesest, mis mul osta õnnestus). Mõtlesin natuke ja peenestasin veidi kuivatatud sidrunikoort ja lisasin seda ka.

Kui juurikad olid samuti pehmed, siis tampisin poti sees natuke kulbiga ringi, et osa gemüüset pudrusemaks läheks (päris harissasse käib paksendamiseks jahu, aga ma olin algusest peale otsustanud, et kui ta millegagi pakseneb, siis kartuli varal), ja lisasin peotäie pisikesi niitnuudleid.

Keerasin kuumuse ära (supp muidugi podises veel tükk aega), tõin õuest peotäie naati, pesin-hakkisin, lisasin potti. Tõin siis veel ka natuke iisopit ja aed-liivateed, hakkisin hästi peeneks ja lisasin samuti.

Maitsestasin nüüd soola ja musta pipraga. Igavesti paks supp tuli. Päris peene maitsega, tundub, et kui selle juurde veini tahta juua, siis pigem valget kui punast, mis on suhteliselt vürtsise tomatisupi puhul üllatav.

Enne söömist lisasin veel kastrulisse natuke võid ja segasin ära. Ja oma kausis panin natuke hapupiima ja värsket piparmünti peale. Teisele kausitäiele panin hapupiima asemele tilga oliiviõli, see meeldis mulle rohkem – ka hapupiimaga variandil polnud viga, muidu ma poleks ju juurde tahtnud, aga vürtsid jäid niiviisi vähem tunda. Oliiviõli tõstis neid paremini esile.

Kolm putru

1. Tatrapuder seentega.

Kartuli-panniroast oli kolm šampinjoni alles jäänud, mul oli kodus üks suitsupeekoni tükike järele jäänud.

Praadisin kõigepealt (väheses õlis) hakitud sibulat ja peekonikuubikuid, lisasin viilutatud seened, 1 hakitud küüslauguküüne; lisasin veidi paprikapulbrit ja lõikasin kääridega sisse 1 väikese kuivatatud tšillikauna, puistasin pannile tatart, valasin vett peale, lõikusin sinna kääridega 3 kuivatatud tomatit. Jätsin hauduma, tõin õuest posu naati ja pesin ära. Kui toit tundus peaaegu valmis olevat, hakkisin ka naadi sinna sisse ja puistasin lisaks natuke kuivatatud leeskputke.

Süües lisasin veel natuke soola (sest need kuivatatud tomatid ei olnud nii palju soola välja andnud) ja panin võid silmaks. Imeline. A. pani vist ainult võid, tema soola ei lisanud.

2. Bulgur tomatipasta, sibula ja granaatõunaga.
Panin bulguri keema (teoreetiliselt tahtsin keevasse vähese soolaga vette panna, aga ei mallanud vee keemaminekuni oodata); ise tõin jälle naati, pesin ja hakkisin. Samuti hakkisin 1 küüslauguküüne. Kui bulgur oli pehme, segasin naadi ja küüslaugu sinna sisse ja lasin veidi jääksoojuses tõmmata; siis segasin sisse pool pisikest purki tomatipastat, 2 tl tšillihoidist, jahvatasin peale musta pipart, riivisin veidi sidrunikoort ja pigistasin 1 sidruniviilu mahla sinna sisse. Hakkisin 1 jämeda rohelise sibula, selle valge osa segasin kohe sisse, rohelise jätsin veel esialgu ootele. Puhastasin 1 granaatõunast seemneterakesed välja (selleks lõikasin granaatõuna veeranditeks, koukisin seemned peaaegu ühe plokina lusikaga välja ja katkusin valged membraanid vahelt ära), puistasin toidu sisse. Tõin õuest värsket münti. Nüüd hakkisin ka mündi ning puistasin selle koos sibula rohelise osaga peale ja segasin ära (nüüd ei olnud toit enam nii tuline, ei pidanud kartma, et ürdid n.ö läbi keevad). Sõime feta tüüpi lambajuustuga – külmkapis oli üks poolik pakk, vajas äralahendamist.

Natuke jäi järgmiseks päevaks üle, sellele hakkisin uut värsket münti peale (sõin külmalt, salatina).

3. Pannirisoto spargelkapsa varresisu, porgandi ja porrulauguga.

Spargelkapsa vars oli jäänud spargelkapsaga makaronide tegemisest külmkappi seisma. Koorisin talt kõvad kestad ümbert ära. Puhastasin 2 porgandit. Lõikasin need kõik viiludeks; puhastasin 1 küüslauguküüne, hakkisin ära. Panin panni kuuma ja tükikese võid sinna sulama, kui see oli sulanud, puistasin sinna tilliseemneid. Siis lisasin juurviljaviilud. Kuni need vaikselt praadisid, viilutasin ka porrulaugu (v.a vintskeks kasvanud leheotsad). Lisasin koos küüslauguga pannile. Segasin ja lisasin näputäie seesamiseemneid ja umbes 250 g ümarateralist riisi (st pakk oli 500 g ja ma panin umbes pool pakki). Segasin, et riis saaks või ja köögiviljaleemega kokku ja kergelt läbi praeks. Siis lisasin natuke eileõhtust taimeteed (tundusid kõik sellised kapsaga sobivad maitsed – piparmünt, apteegitill, rosmariin…) ja sortsu valget veini. Riivisin veidi sidrunikoort peale ja pigistasin 1 viilust ka mahla. Segasin. Lisasin veel vett, keerasin kuumuse väiksemaks ja jätsin natukeseks kaane alla hauduma (ise käisin tegin kähku 5 minutit tööd).

Tulin tagasi, vaatasin: riis natuke veel krõmpsus, aga vesi oli suht otsas. Lisasin veel vett ja natuke soola ning natuke kuivatatud leeskputke. Segasin ja jätsin hauduma, tegin veel paar minutit tööd.

Kui tagasi tulin, oli riis valmis saanud. Nüüd keerasin pliidil kuumuse ära, lisasin pannile tublisti riivjuustu ja segasin ära, jätsin veel seisma (ja tegin veel tööd).

Õunakook, kus ma ülejääke ära kasutasin

Mul oli külmkappi seisma jäänud pool või vähem kohupiimapasta-toru (seega mingi 100-150 grammi), pool järelejäänud mango-kohupiimakreemi, mis hakkas väikest viisi käärima, ja üks mustade ploomide ja leivaga jogurtipära.

Puhastasin-tükeldasin 4-5 õuna (mõni koosnes enamjaolt ussiaukudest, muidu oleks 5).

Segasin pool klaasi suhkrut tükikese pehme või ning 4 spl õliga; lõin sinna sisse järjest 2 muna (kummagi sisselöömise järel segasin kõik jälle ühtlaseks); lisasin need piimatooted; riivisin sinna sidrunikoort otsa; mõõtsin sinna sisse kõigepealt 1 klaasi jahu, seejärel teise klaasi sisse pool jahu, 1 tl soodat, 1 tl sidrunhapet ja täitsin ülejäänud klaasi kaerakliidega. Segasin klaasi sees niivõrd-kuivõrd ära ja kallasin kaussi. Ajasin segamini. Tundus veidi vale konsistentsiga, lisasin veel kaerakliisid ja veel sortsukese õli.

Panin praeahju tööle. Määrisin ahjupanni võiga, puistasin ühe vana kamapuruga üle. Ajasin taina panni peale laiali, ladusin õunad otsa, puistasin ingveriga üle, seejärel suhkruga, seejärel kaapisin sinna võilaastukesi otsa.

Panin küpsema (190 C), lasin tal vast 25 minutit olla (näo järgi vaatasin).

Esimesel õhtul tundus natuke kuiv, mõtlesin, et ikka rohkem kohupiimalisi oleks vaja olnud – või et küllap ma hindasin taina konsistentsi valesti, sest olen harjunud tegema tainaid, kus õunad on juba sees ja eks sellised seesolevad õunad niisutavad rohkem kui pealolevad. Teisel päeval huvitaval kombel enam mitte. Võib-olla hakkas pealolev õunakiht tasapisi ka oma niiskust koogile jagama.

Kartul+salat; ülejäänud kartulid panniroa täienduseks

Keetsin hulga kartulit (vbla 9 tükki) ja 2 kanamuna, tegin poolest tomatist (see oli üks suur tomat), värskest kurgist, marineeritud piprakurgist ja lehtsalatist salati; taldrikul kombineerisin sooja kartuli, salati ja kodujuustu, lisades lörtsu majoneesi ja mõne vürstikilu.

A. ei tahtnud kohe süüa, nii et kui ma ise olin ära söönud, tükeldasin paar kartulit salati sisse, et seismisega vähem vettiks.

*

Paar kartulit jäi üle (isegi kui A. oli vahepeal neid endale kotletiga koos praadinud). Panin pannile natuke suitsupeekonit (kuubikutena), hakitud sibulat (1 sibul), kuubikuteks lõigatud suvikõrvitsa ja 5 viiludeks lõigatud suurt šampinjoni praadima. Algul ilma kaaneta, siis madalama kuumusega ja kaane all. Tõin õuest aed-liivateed, et pärast peale hakkida, aga lisasin pannile juba haudumise ajal ka kuivatatud nõmm-liivateed. Kui tundus, et on paras, lisasin kuubikutena 2 viimast keedukartulit; ja kui need olid kah läbi soojenenud, tegin pannil oleva kraami vahele 2 pesa ja lõin kumbagi ühe muna.

See toit täitis väga hästi ühe bordoo veiniga klapitamise eesmärki – see vein oli mulle mai lõpus toodud, aga me olime väikesed joodikud ja nii oli ta siis kapis vaikselt seisnud. Eelmisel õhtul olin suupistete kõrvale lahti teinud, aga nende kõrvale ei sobinud, tundus kuidagi kare ja tuim. Lugesin tarku raamatuid ja sain teada, et bordood võivad üllatavalt hästi sobida peekoni ja munaga, aga sellised keskmise täidlusega punaveinid võivad sobida ka seentega. No ja akuraatselt sobis.

Toidu haudumise ajal segasin tavalise hapupiimakoogi kokku – pool pakki pehmet võid (algretsept ütleb, et sulavõid, aga viitsin ma jee sulatada), umbes 3 spl õli, pool klaasi suhkrut segamini; siis puhastasin ja tükeldasin sinna sisse 4 eri suuruses antoonovkat, millest osa läks koide pärast raisku; siis lisasin peotäie rosinaid ja ajasin segi; siis piparkoogimaitseainet; umbes poolteist klaasi jahu, mille sisse segasin 1 tl soodat; natuke kaerakliisid, sest meenus, et seda tüüpi koogid tulevad koredama jahuga enamasti kohevamad. Ja siis ühe hapukoorepõhja ja veidi alla 1 klaasi rjaženkat ja natuke soola. Segasin ja timmisin veel natuke rjaženka ja kaerakliide ja õliga, kuni tundus paras, siis kühveldasin ahjupannile, puistasin kaneeli ja natukese suhkruga üle ja lükkasin ahju (190 C). Küpses umbes nii kaua, nagu me oma pannirooga sõime.

Saiavorm õuntega

Tegin kuivanud saiadest-sepikutest muude tegemiste kõrvalt vormi. Kõigepealt sortisin viisakad saiatükid välja (noh, et mingid koid poleks sisse läinud), raiusin noaga väiksemateks tükkideks, valasin rjaženkaga üle. Lasin mingi tunnikese seista, siis mudisin väiksemaks. Tõin õuest 5 õuna (mahakukkunud Talvenaudingud), puhastasin, tükeldasin saiapudi otsa. Panin natuke suhkrut peale ja lasin veel seista. Siis näppisin viimased suureks jäänud saiatükid samuti väiksemaks, lisasin natuke hapukoort, natuke kohupiimapastat, peotäie rosinaid, sortsu Vana Tallinna koorelikööri (sest mida temaga muud ikka teha) ja sortsu viskit. Maitsesin, leidsin liiga vähe magusa olevat ja panin natuke suhkrut juurde.

Nüüd panin ahju huugama.

Kloppisin veel 1 muna, segasin taigna sisse; puistasin sinna natuke jahvatatud ingverit ja kaneeli. Määrisin ahjupanni võipaberiga üle, plötserdasin taigna pannile, puistasin veel kaneeli peale ja 2 tl suhkrut ka (sest nagu kogemus näitab, annab suhkur koogi peal palju parema efekti kui koogi sees, selle võrra võib sisse julgelt vähem panna).

Ja siis küpsetasin, aeg-ajalt piiludes, kuni tundus, et on ilus küll.

Esimesel õhtul tundus ikkagi veidi vähemagus. Aga järgmisel päeval oli kõik väga hea, laagerdumine oli hästi mõjunud.

Kaks erinevat makaronitoitu (mõlemad suvikõrvitsaga)

Esimene, vürtsine: vokkpannile läks sortsuke õli, lusikatäis punast karripastat, seejärel purk (see veerandliitrine) kookospiima, sinna sisse tükeldatud baklažaani (1 väike), porgandit (2-3 suurt), suvikõrvitsat (1 piisavalt väike, et üleni süüa kõlbaks) ja rohelise sibula valgeid jupikesi. Kõik kangideks lõigatult, v.a sibul, mis läks lühemate juppidena. Seejärel samamoodi kangideks lõigatud tofut (võis olla mingi 200-250 grammi). Hakkisin sinna kääridega ka 1 tšillikauna, riivisin natuke laimikoort ja lisasin igaks juhuks natuke sidrunheinapulbrit, sest mul oli.

Kuni see podises, keetsin teise potiga munanuudleid (selliseid toekamaid ja lühikesi, mingid saksa omad olid).

Lõpuks maitsestasin kastet kalakastmega (2 spl pluss veel natuke, kui maitsest tundus, et vähe sai) ja natukese laimimahlaga, ja segasin nuudlitega kokku, hakkisin rohelise sibula rohelist osa peale ja natuke estragoni ka (see on see roheline, mida mul on palju).

Tofu ei olnud kahjuks nii hea nagu üks, mida ma hiljuti Tallinnas ühes söögikohas sain, oli nagu natuke… kopitanud maitsega, muidu oleks ilmselt parem tulnud (äkki oleks teda pidanud enne eraldi marineerima?). A. mainis samuti, et mingi konkreetne maitse talle ei meeldi, aga sõi sellegipoolest kohe tegemise õhtul suure portsu ja lahendas kõik ülejäänu järgmisel päeval ära.

*
(Seejärel sõime vahepeal paar päeva kõige lihtsakoelisemat Caesari salatit, ehk rooma salatist, pannil krõbedaks lastud saiast/sepikust ja poest ostetud kastmest (algul oli Gourmet, seejärel tuli Tarplani oma) ning kõvemat sorti juustust (Dziugas sedapuhku), vahel võtsime ka poe-kalakotletti juurde.)

*

Teine, päris minimalistlik: pannile õli, kui oli praadimiseks küllalt üles soojenenud, läks sinna 1 suur hakitud sibul ja 1 kuubikuteks lõigatud suvikõrvits. Kui särisema hakkas, siis hakkisin ka pool ühest väga suurest küüslauguküünest sinna juurde, panin natuke soola peale ja kaane alla hauduma. Samal ajal läks teises potis tasapisi makaronivesi keema ja ma panin sinna makaronid keema (penne). Tõin õuest natuke värsket aed-liivateed (komistades A. pooleliolevate aiakoristustööde otsa), hakkisin ja lisasin pannile. Makaronide keemise ajal jõudis pannil olev ilusti kergelt karamellistuda. Kurnasin makaronid (lohakalt), valasin koos pottijäänud keeduveetilgaga pannile, keerasin pannil kuumuse alt ära, segasin. Tõin värsket piparmünti, hakkisin ja segasin sisse, maitsestasin kõike veel värske musta pipraga.

Mõnusalt maitserikas tuli.

Oa-läätsesupp

Tahtsin kiiresti suppi saada, panin korraga väikesesse potti läätsed keema (kuivalt ehk 100 g?) ja seal kõrval praadisin-hautasin panni peal sibulat (1, hakitud), natuke vorstikribalaid (chorizo, tõesti hästi vähe, rohkem ei olnud), küüslauku (2 jämedat küünt, hakitud) ja silma järgi võetud 2 tl koriandriseemneid ja 3 tl köömneid (uhmerdatult, niipalju kui jaksasin – ja siis röstisin neid uhmerdatud seemneid sellel panniosal, mis ei olnud veel õliga kokku saanud, ja hoidsin sibulatükke panni õlisemal osal; kui juba tuli head lõhna, segasin kokku).

Siis hakkisin 1 suure ja 3 väiksemat tomatit ja lisasin pannile ja keerasin pannil kuumuse ära, hakkisin sinna veel kääridega 1 väikese tšillikauna ja puistasin natuke kaneeli.

Siis taipasin, et sinna väiksesse läätsekeedupotti ei mahu supp ära.

Keerasin suurele plaadile uuesti kuumuse alla, ajasin kähku veekeedukannuga veidi üle liitri vett kuumaks, valasin suuremasse potti ja tõstsin selle sinna juba kuumale pliidile. Lisasin sinna puljongipõhjaks ühe väikese kallerdise, mis oli tekkinud nädal tagasi, kui A. poešnitslite küpsetamise järel lihaleeme kaussi ära valas. Kantisin pannil oleva segu sinna ümber ja tühjendasin sinna ka 1 purgi õlleubade konservi (esialgu panin umbes 2/3, aga siis tundus vedel ja panin kõik ära, tilga veega loputasin purgi üle ja lisasin ka selle tilgakese).

Tõin õuest maitsestamiseks natuke iisopit, natuke aed-liivateed – mis läksid supi sisse – ja hiljem värskelt hakkimiseks estragoni. Äkitselt tuli ka õnnelik mõte panna supi sisse keema piparrohuvars (tervelt, pärast hea lihtne välja õngitseda) ja puistata natuke piparrohulehti ka.

Umami huvides hakkisin ka 1 kuivatatud tomati sisse.

Keerasin kuumuse jälle ära ja jätsin jääksoojuse peale podisema, käisin vaatasin jupikese “Shakespeare’i ja Hathaway” sarja.

Siis läksin ja vaatasin, tundus olevat läbi maitsestunud, võtsin endale suppi, panin hapukoort ja estragoni peale, kõrvale röstisin ciabatta-kukli poolikuid ja sõin seda edasi sarjavaatamise kõrvale.

Oli suht OK supp, eriti nii kiire tegemise kohta.

Ja siis! läksin kööki tagasi ja avastasin selle väikese läätsekastruli vaguralt kapi pealt ootamast. Ahaa, sellepärast oligi supp kuidagi üllatavalt vedel olnud. Tühjendasin ka läätsepoti supipotti ja hakkisin igaks juhuks 1 kuivatatud tomati veel sinna sisse, sest läätsed ise olid täiesti maitsestamata.

Homme saan siis teada, kuidas läätsedega on. A. jõudis jaole siis, kui läätsed olid juba sees, tema oli põhimõtteliselt rahul (ilmselt juba sellega, et üle tüki aja sai suppi).

Ühtlasi panin külma ilma puhul neli peeti malmpotis ahju küpsema, või kui nüüd täpne olla, siis külma ilma puhul A. küttis ja mina jälle küpsetasin kuuma ahju puhul peete. Eks siis hiljem saab paar päeva peeditoitu süüa.

PS: läätsedega on tõepoolest tummisem ja mulle tundub pealegi, et see on supp, mis läheb seistes aina paremaks.

Mulle meeldib, et köömne-koriandri maitset on mõnuga tunda.

Leiva-õuna-kohupiimavorm

Enam-vähem samasugune nagu ma kunagi juba tegin.

Ajend: ma olin vahepeal mascarpone‘ga maiustanud (määrisin näiteks küpsise peale või sepiku peale ja puistasin mustsõstraid otsa, et nagu kook või nii), aga oli juba näha, et ma ei jõua lihtsalt niisama tervet karpi enne tühjaks süüa, kui pahaks läheb. Pool karbitäit oli järel, st umbes 125 grammi. Kohupiima oli mul ka (üks Nopri talukohupiima potsik), millega pikendada.

Kõigepealt puhastasin umbes tosin pisikest õuna (igavene tegemine, tänavu on õuntel koid sees ja puhastada on jube keeruline).

Panin praeahju kuumenema (190 peale).

Pudistasin neli või viis musta rukkileiva viilu kaussi (peoga haarasin kotist, seepärast ei tea täpset arvu, pudistasin kaussi; segasin umbes 1 spl pehme või ja natukese õliga; jahvatasin hetke ajel näputäie koriandriseemneid ja lisasin pudile, samuti vast nii 2 tl suhkrut. Määrisin panni võipaberiga, puistasin leivapudi pannile ja üritasin sellest midagi koogipõhjalaadset moodustada. Pistsin ahju.

Järgmiseks segasin õunatükid samas kausis peotäie rosinate, umbes 1 tl ingveripulbri ja hästi natukese kaneeliga; lisasin paar tl suhkrut.

Tõmbasin panni ahjust välja ja ladusin õunad leivapudi peale. Ahju tagasi.

Segasin kausis tolle mascarpone-pära kohupiima ja sortsu rjaženkaga, et oleks küllalt vedel, et ilusti vormi peal laiali läheks; maitsestasin tasahaaval moosisuhkruga, kuni tundus parajalt magus, siis kloppisin väikeses kausis kiiresti ühe muna lahti ja segasin sinna hulka. Võtsin panni ahjust ja plötserdasin oma segu õunte otsa, mõeldes ise (järjekordselt), et seda kohupiimandust võiks ikka rohkem olla, oleks kergem ühtlaselt jaotada.

Ahju tagasi. Pesin mustaks saanud nõud ära ja seejärel keerasin kuumust vähemaks, 170 peale.

Siis tegelesin natuke aega ei tea millega, vahepeal piilusin, mis ahjus toimub. Kui tundus, et kogu kohupiim on peal tahe (võdisemine on OK, aga ma ei tahtnud, et kuskilt enam voolaks), siis lülitasin ahju välja, jätsin sinna jääksoojusse veel tõmbama.

Tulemus? päris hästi tasakaalus maitsed. Koriandrit oli õrnalt põhjas tunda ja õunakihis ingverit piisavalt, et võtaks suu kergelt õhetama. Kohupiimakate oli meeldivalt õrn. Ma oleks vist küll ainult krõbedamat põhja tahtnud. Selle jaoks oleks ehk pidanud alumisel siinil küpsetama (praegu tegin keskmisel). Aga kui ma ei teaks, et esialgne plaan oli krõbe põhi, siis ei oskaks midagi ette heita.

A. on samuti rahul, mis on eriti hästi näha sellest, et kook muudkui kahaneb ka neil kellaaegadel, mil mina sellega ei tegele. Erinevalt tagurpidikookidest.

Porgandi-suvikõrvitsa panniroog

Praadisin kõigepealt tilgas õlis ja umbes spl võis hakitud sibulat (peaaegu terve keskmine sibul) ja apteegitilli- ja koriandriseemneid, siis lisasin 5 viilutatud väikest porgandit; nende hautamise ajal tükeldasin ühe suvikõrvitsa (kabatšoki, aga sellise, mida saab veel kõige täiega süüa). Tegin enne suvikõrvitsa lisamist pannile ruumi, st lükkasin porgandid ühte panniserva hunnikusse, ja röstisin vabanenud pinnal natuke seesamiseemneid, siis lisasin 1 hakitud küüslauguküüne ja segasin uuesti ära; siis tegin 2 musta leiva viilu tükikesteks ja röstisin neid samamoodi. Siis segasin kõik ära, siputasin õige natuke soola, lisasin suvikõrvitsa ja natuke rosinaid, jätsin kaane alla läbi tõmbama. Lõpuks hakkisin ühe laual oleva tomatipooliku sinna sisse ära ning maitsestasin veel natuke soolaga ja kaneeliga. Õuest tõin värskeks lisandiks tuusti estragoni ja paar aed-liivateelehekest. Võtsin taldrikule ja tükeldasin juustu peale (A. riivis, tema on korralikum inimene). Süües jõudsin järeldusele, et tomatipoolikust ei tulnud piisavalt happesust ja tilgutasin natuke palsamiäädikat ka.

Kuidagi väga kõhusõbralik toit tuli. A. sõi kah ega kaevanud, et liiga lögane.