Kolmekuningapäeva oapada ja oapresidendi valimise kook; ja üks juhuslik kõrvitsapirukas.

Noh, kui ma niiviisi jätkan, siis jõuan millalgi lausa olevikku välja.

*
Ka see on mõnes mõttes korduspostitus, sest oapada ja oakuningakooki teen ma igal aastal (vt pühadetoitude postituse allotsast), aga väikeste variatsioonidega olenevalt sellest, mis toiduaineid ja tuju mul on.

Seekord jaoks panin oapaja jaoks eelmisel õhtul likku suure kohvikruusitäie kuivatatud põldube ja herneid. Herned olid rohelised, tähendab, kestaga. Lisaks peotäie riisi (sushiriis, sest seda mul parajasti oli).

Järgmisel päeval loputasin seda segu natuke sõela peal, toimetasin kastrulisse, valasin ligi liitri külma vett peale ja keerasin tule alla.

Ise puhastasin 1 suure sibula ja 2 porgandit, sibula hakkisin, porgandi lõikasin viiludeks ja viskasin potti muu kraami hulka.

Kui korralikult kees, lisasin umbes peotäie tatart.

Tükeldasin sinna sisse kääridega 1 tšillikauna ja hakkisin (sedapuhku noaga) 2 jämedat küüslauguküünt. Nii peeneks kui viitsisin, aga võis arvestada, et nagunii keeb küüslauk seal sees laiali.

Lisasin ühe ketšupipära (koos ketšupipudeli loputusveega) ja sortsu pruuni siirupit; uhmerdasin 5 vürtsitera, 5 või 6 nelgitera ja lisasin samuti potti. Jahvatasin musta pipart ka ja lisasin juba valmisjahvatatud ingverit.

Aeg-ajalt segasin ja kontrollisin, ega põhja ei hakka (see toit kahjuks alati natuke hakkab – ei kõrbe, aga põhjast ei tule kõik lihtsalt lahti).

Kui hakkas pehmeks saama, kaapisin sinna noaga natuke muskaatpähkli küljest; lisasin tublisti kaneeli, natuke aed-liivateed, maitse järgi soola ja natuke provanssaali ürdisegu ka, sest seal oli piparrohtu, mida mul puhtal kujul praegu ei ole, aga ma tahan ubadele piparrohtu.

Kõik sõid ja kiitsid. Perekond R. oli toonud mitut eri sorti värsket krõbedat nisuleiba, mis kulus siia toidu juurde väga ära. Joodi üllatavalt vähe punast veini (meid oli 7 täiskasvanut ja pudel jäi pooleli), aga päris palju tomatimahla (erinevalt tavalisest joodi tomatimahla kann tühjaks ja õunamahla kann ainult poole peale). Aga noh, tomat sobibki ubadega hästi.

Muide, need rohelist värvi kuivatatud herned olid hea valik (poes olin mõelnud lihtsalt, et kui on valida Leedu ja Eesti herneste vahel, võtan kohalikuma) – nad läksid keedes nii heaks ja ilusaks! nagu värsked herned!

*

Oakuninga koogiks tegin peaaegu tavalist hapupiimakooki: vahustasin umbes 100 g pehmet võid poole klaasi suhkruga, lisasin veel umbes 50 g õli ja ajasin ka selle sinna segamini; siis uhmerdasin veidi nelki ja kuivatatud apelsinikoori, siis palusin KL-l jätkata, kes uhmerdas selle nii peeneks puruks, nagu mina ei oleks iial viitsinud. (Uhmerdamiseks tuli meil veel see hea idee, et lisasime poole pealt 1 tl soodat, mis on nagunii igaks petteks hea läbi nühkida – ma usun, et sooda aitas maitseaineid peenemaks saada.)

Panin ahju huugama (esialgu 180 C näidu peale).

Segasin tainasse 1 kl jahu ja 1 kl hapupiima (osalt kreeka jogurti pära, osalt rjaženka); kui see oli segamini, siis veel umbes 2/3 klaasi jahu, millele segasime otse klaasis vürtsi-soodasegu sisse. Ja kaneeli!

Määrisin rõngasvormi võipaberiga üle, pudistasin põhja natuke kaerakliisid (riivsaia ega mannat ei olnud), siis teisaldasime taina vormi, pistsime kuivatatud oa sügavale sisse ja panime küpsema; kui kuumenemist näitav tuli oli ära kustunud, keerasin heaga temperatuurinupu 160 peale.

Mingi 10 minuti pärast pöörasin kooki ahjus ja panin temperatuurinupu 140 peale.

Kokku küpses vist mingi pool tunnikest, vahepeal käisin piilumas (ja grilltikuga sorkimas, et kas on juba küps) ja lõpuks läks ikkagi pealt natuke tumedaks. Aga maitset see ei rikkunud, ilmselt kerge kõrbemine sobib selliste piparkoogimaitsetega.

Oakuningakspresidendiks osutus valituks Viplala. Kui president ei peaks oma valitsusaja vältel täisikka jõudma (mis on ebatõenäoline), siis täidavad tema administratiivseid kohustusi regendid.

*

Juhtumisi tegin justkui selle peo jaoks eelmisel õhtul ka ühe kõrvitsapiruka, sest mul oli vaja kaks seismajäänud toorjuustu ära lahendada.

Kõigepealt tegin lihtsa kaerahelbemuretaina (siis ei olnud mul ikka veel jahu) 100 grammist külmast võist, 3 klaasist kaerahelvestest, hästi natukesest soolast ja umbes spl veest. Nii: hakkisin või kaussi kaerahelveste otsa, hakkisin veel hullunult kausis noaga ringi, lõpuks lisasin soola ja vee ning mätsisin veel näppudega, kuni ühte tükki jäi. Siis mätsisin selle ahjupanni põhjale + natuke külgedele ning jätsin külma sahvrisse seisma ja läksin tööd tegema. Kaussi ära ei pesnud

Pärast panin praeahju 180 C pügala peale kuumenema, ise tegin täidise: kloppisin selles kaerahelbeses kausis 3 muna kahvliga lahti, lisasin kokku umbes 400 g maitsestamata toorjuustu (2 poolikust pakist, mis ähvardasid käest ära minna, ei tea, kuidas meil niiviisi juhtus) ja nühkisin puuspaatliga hoolega segamini, siis lisasin 1 umbes 250 ml purgitäie küüslauguga kõrvitsapüreed (kus on veel midagi hapukat ja võib-olla ka veidi tšillit, igatahes on see üsna tugeva maitsega, aga täpselt ma ei tea – vbla mõni neist retseptidest, kõik küüslaugu ja vürtsidega variandid tundusid päris usutavad, kunagi, kui A. ema hoidised otsa saavad, proovin need järele). Niipea, kui ahi oli kuum, pistsin panni koos pirukapõhjaga ahju, lasin mingi 8-10 minutit olla; siis võtsin välja, valasin täidise peale, keerasin kuumuse 160 peale ja pistsin uuesti ahju. Vahepeal käisin piilumas, kas ikka taheneb ilusti. Kui ainult keskel oli veel niiske laik, keerasin kuumuse 140 peale ja kõige lõpuks, kui enam niiskeid laike polnud, aga kindluse mõttes tahtsin tahendada, keerasin kuumuse ära ja lasin jääksoojuses tiksuda.

Ma ise jäin täidisega rahule ja põhjaga mitte nii väga – kaerahelbed olid servade pealt kuidagi puised, mõtlesin, kas oleks saanud parem, kui oleks enne läbi praadinud – või eelküpsetamise pikema teinud, nii et ikka pruuniks, mitte lihtsalt tahedaks – aga külalised kiitsid ja nähtavasti mitte puhtast viisakusest, sest sellest pirukast jäi ainult 2 väikest tükki järele (kuigi isegi enne oapaja lauale toomist oli päris palju suupisteid, nt KL ja T. olid toonud mitut sorti juustu ja perekond R. tõi ka) ja needki tükid hävitas A. järgmisel päeval enne minu ärkamist.

Advertisements

Uusaastaöö toitude kiirülevaade

Vana-aastaõhtu toidud olid traditsioonilised, tähendab, enamjaolt nagu eelmisel aastal: marinaadis hautatud seamaks, “puuvillasalat”, pirni-juustusalat, vürtsine kana ja peedisalat. Ja üks kerge porgandisalat.

Maksamarinaad erines õrnalt eelmise aasta omast: seekord oli pool kl sojakastet (vbla veidi lahjemat, vbla kangemat kui mullu, sest osa sellest poolklaasist oli pudelipõhja siirupiks kuivanud sojakaste lahtileotamise tulemus), pool klaasi kuiva heerest (Fino, lähedal poes müüdi seda vahepeal väga meeldivas odavuses), 1 hakitud sibul, posu hakitud peterselli, paras jupp hakitud ingverijuurt ja kõik piparkoogisiirupist läbi käinud suured vürtsid (kaneelikoort, nelki, vürtsi, kuivatatud ingverijuure tükke, tublisti kuivatatud ja siirupis läbi haudunud tsitrusekoori ja 1 tähtaniis), lisasin piprateri ja värskemat nelki. Marinaadi tegin valmis öösel enne pidu, maksa tõi sinna sisse marineerima A., kui tema üles ärkas, sest mina eelmisel päeval poest ei leidnud.

Hautasin seekord rahulikumal tulel ja tuli maitsvam kui mullu: korralikult läbi küpsenud küll, aga ikka pehme. Seda söödi ka hoogsamalt, hoolimata muust toiduküllusest (ja sellest, et inimesi oli vist ka vähem) söödi pool ära kohe peo ajal ja ülejäänud pool järgmise päeva järelsöömisega.

Kana oli enam-vähem nagu eelmisel aastal, ainult et seekord ei olnud mingit ingveripastat, vaid ausalt riivitud ingver. Riivisin marinaadiks ingverit ja küüslauku kumbagi enam-vähem spl jagu või natuke rohkem, valasin sortsu õli peale, tükeldasin sinna sisse 3 kanafileed (kokku umbes pool kilo), segasin ära ja jätsin üleöö marineerima. Õhtul, kui kõik olid juba kohal ja muud toidud valmis, panin pannile, pigistasin poole sidruni mahla peale, lõikasin kääridega ühe tšilli sinna juurde ja hakkisin igavese posu rohelist sibulat kõige otsa, maitsestasin vähekese soolaga. U. segas ja valvas. Nagu alati, söödi see peaaegu kohe ära, järgmiseks päevaks jäi ainult natuke maitsvat pannikaabet.

“Puuvillasalat” läks täpselt samade koostisosadega (riisikujulised nuudlid, konserveananass (nuudlid ja ananass tulid Taliesini poolt), krabinuudlid, värske kurk, granaatõunaseemned (mille tõi KL, kes oli selle ettenägelikult juba kodus ära puhastanud), apelsin; värske ingver ja värske küüslauk hakituna, safranit maitseks juurde, hapukoor ja majonees ning tilgake ananassikonservi vedelikku) nagu eelmisel aastal, ainult et safranit leotasin esialgu ananassikonservi vedelikus, mitte hapukoores. See oli samuti väga populaarne toit, aga kuna seda tuleb alati ka hästi suur kogus, siis sellele tehti lõpp peale alles järgmise päeva järelsöömisel. Minu arust oleks natuke soolasem võinud olla – ja eelmise aasta makra nimega “Pidulik” oli mulle rohkem meeldinud kui tänavused krabinuudlid, aga mis teha, toda “Pidulikku” ei olnud poes saada. Aga nagu öeldud, teistele maitses hästi.

Pirni-juustusalat oli kah lihtne, KL tõi pirnid ja juustu, mina panustasin ainult kreeka pähklite ja salatikastmeks mineva sidrunimahla ning majoneesiga. Veidi kardemoni panin ka. Ma ei tea täpselt, mis juust oli; salati komponentidel oli väike ajastumisprobleem, nimelt pirnid olid üliküpsed ja kippusid salati sees ära sulama, juust aga oleks tahtnud just kauem salatikastmes liguneda, kahjuks me seda ette ei teadnud, et olekski juustu kõigepealt majoneesi sisse pannud. Sest pirnide poolest oli see salat kõige parem kohe pärast tegemist, aga juust muutus teisel päeval palju maitsvamaks – mil salat nägi nende voolavate pirnide tõttu juba üsna kole välja. Aga maitse, mööngem, oli siis tegelikult ka pirnide poolest hea.

Peedisalat tuli peaaegu sama minimalistlik kui mullu, ainult et seekord ei läinud sinna sisse mitte hapukapsast, vaid hapukurki. Ja otsustasin teda keedumunadega natuke toekamaks teha, eriti kuna S. oli mulle vahepeal kingiks karbi maamune toonud. Niisiis: mitut eri värvi keedupeeti (salatisse läks vist mingi 5 tükki); 5 keedukartulit (mis oli väiksem kogus kui peedikogus, sest kartulid olid väiksemad); 2 keeduporgandit; 2 hapukurki; 5 keedumuna. Krehvtisust andsin sinepi ja eriti mädarõikaga, muidu panin kastmeks õli, ei tahtnud neid ilusaid eri värvi peete mingi koore ega majoneesiga mäkerdama hakata. Vürtsideks lisasin veel ainult röstitud ning uhmerdatud koriandriseemneid ja köömneid. See salat oli meelega vähem tugeva maitsega, sest mõtlesin, et kana või maksa juurde on hea võtta midagi, mis ise ei tüki esile. Ja nii toimis ta hästi. Seda jäi rohkem üle, sest kogus oli üüratu (tükeldasime komponente kõige suuremasse kaussi ja seal ei mahtunud peaaegu segamagi), esialgu sõin seda niisama mingite lihaülejääkide kõrvale, ülejärgmisel päeval lisasin soolaheeringat, 1 hakitud sibula, värsket hapukapsast, konservherneid ja majoneesi, et ta oleks nüüd juba iseseisev toit, mitte lisand, sest siis ta oligi meie lõunasöök.

Porgandisalatiks riivis KL kaks porgandit (oli vist kaks? või 1 hästi suur), mina röstisin seesami- ja sinepiseemneid, pudistasime need riivporgandi peale ja lisasime natuke sidrunimahla, natuke tavalist rapsiõli (hea tagasihoidlik, ei hakka domineerima), hästi ettevaatliku tilga seesamiõli ka. Ka see oli mõeldud eelkõige lisandiks. Kanaga sobis minu arust jube hästi. Järgmisel päeval tegin endale mõnusa hommikusöögi, lastes vürtsikanase panni pealt läbi sellesama porgandisalati viimase otsa koos üleeilse tatraga, millele olin juba enne natuke õunu sisse hakkinud, et salatiks teha, aga polnud aastavahetuse kokandamise kõrvalt viitsinud ära süüa. Nüüd tuli sellest kokku selline imehea soe salat, ühtaegu krõmpsuv, värske ja vürtsikas. Nii hea, et hakkasin lausa mõtlema, kas siis, kui ma ingveri ja küüslaugu sees hoopis porgandit marineeriks, tuleks sama hea.

Lisaks tõi U. ühe suitsuangerja ja HV ühe väikese karriga sissetehtud lambapraetüki, mis vajas küpsetamist. Ka nende juurde kulusid lisandsalatid marjaks ära. Ja TR tõi uskumatult hea sidruni-toorjuustutordi, tahaks väga teada, kuidas ta selle tegi. Põhi oli igatahes küpsisepurust.

Kaerakäki-piparkoogi hübriidid

Jõulu ja uue aasta vahel soetasin pudeli pruuni siirupit ja mõtlesin proovida samu küpsetisi teha, mis mullu, aga nüüd juba päris kõrvetatud siirupiga. Sest mäletatavasti tulid mullu väga head küpsised, aga mitte päris piparkoogid.

Kohupiimakook tuli umbes nagu eelmisel aastal (vt postituse lõpust kõige viimast alajaotust) – seekord kuumutasin lihtsalt valmissiirupit, leotasin seal sees kaneeli-ingverit-nelki ja palju muid piparkoogivürtse ning segasin võiga ära -, aga ausalt öeldes maitses mulle enda tehtud siirupiga paremini, isegi kui vähem karamelliselt. Poesiirupiga tuli natuke liiga magus. Selle tagajärjel sai see kook alles 7. jaanuaril otsa. Tuleb kolmandal korral ehk katsetada sama siirupiga, aga panna vähem.

Seekordsed koogikogused olid: umbes 1 kruus siirupit + pool pakki selle sees sulatatud võid, pakk kohupiima, 1 muna, hästi natuke suhkrut (et muna laiali hõõruda) ning 1 2/3 klaasi jahu, millesse segasin veidi üle 1 tl küpsetuspulbrit. Ju siis oli kurja juur see, et lisaks siirupile läks ka suhkrut.

*

Piparkookidega lootsin suuremat edu – ja taipasin siis, et jahu oli kõik kohupiimakoogi sisse läinud. Oli ainult kaerahelbeid.

Asusin otsima kaerahelbepiparkoogi retsepte, leidsin inspiratsiooniks sellise ja kõrvale võtsin saiade-pirukate-kookide raamatu kaerahelbepätsikeste retsepti – too kaerapiparkoogi retsept oli küll väga isuäratav, aga nõudis jahu, mida mul ei olnud.

Sisse läks umbes 1 klaas vürtsist siirupit, pool pakki võid (siirupis üles sulatatud), kõigepealt 3 klaasi kaerahelbeid, siis veel kaerahelbeid ja jahu (pakuks, et 2/3 klaasi), kanepiseemneid ja päevalilleseemneid, 2 tl küpsetuspulbrit; 2 muna ja natuke soola; kuna tundus vedel, lisasin kanepijahu ja tärklist. Kanepijahust sai tainas võikalt rohelist värvi.

Küpsetasin valmis (mitu pisikest pätsi ja ühe suure tähekujulise koogivormi põhja peal tehtud prääniku), osa tainast jätsin üle, sest enam ei viitsinud; maitsesin ja esialgu pettusin – kuidagi igavad olid. Ja mõtlesin, kas viga on küpsistes või selles, et mulle lihtsalt ei maitsegi eriti küpsised.

Järgmisel päeval oli vana-aastaõhtu ja riburada hakkasid külalised tulema. Esimeste saabumise ajal ei olnud toidutegemine veel kuhugi jõudnud, ma rakendasin saabunud endale appi, aga pahmast tallavale härjale tuleb ka süüa pakkuda ja nii ma siis pakkusin neid präänikuid ja teed.

Minu suureks üllatuseks need meeldisid neile, eriti ühele, kes ühel hetkel hoiatas, et kui ma talle voli jätan, siis teised enam ei saa. Ma lohutasin, et pool tainast jäi eile veel üle, võin juurde teha. Ja ajasin viimased präänikud samuti ahju.

Neist jäi midagi ikka üle, sai ka järgmistele appitilkunutele pakkuda ja lõpuks jäi isegi pärast pidu. Eriti kuna suur ilus präänik, mille ma olin tahtnud ära kinkida, lagunes vormist võtmisel ära ja jäi niisama söömiseks.

Mulle hakkasid nad huvitaval kombel pärast pidu maitsema, ühel jaanuarhaku õhtul tundus lausa, et ma ei tahagi muud süüa, ainult neid. Mine võta nüüd kinni, kas nad läksidki laagerdudes paremaks või oli mul lihtsalt sel päeval hea küpsisesoolikas.

Kunagi tahaks igatahes tolle netiretsepti korrektselt ära teha ja vaadata, kas siis maitsevad kohe.

Improviseeritud seapraesalat

A. tegi ühe oma järjekordse prae. Ma otsustasin seda süüa mõõdukalt, sest ma üritan esimest korda elus kontrollida, kui palju mul suust sisse läheb – sest ma hakkasin võtma rohtu, mis peaks ainevahetust aeglustama ja ma oletan, et ennetada on lihtsam kui pärast maha võtma hakata, pealegi jääb mõni pekivolt mulle juba praegu konkreetselt ette ja segab elu – aga tahtsin ometi korralikku taldrikutäit saada.

Eile tõid külalised palju puu- ja köögivilju; osa oli tänagi alles, muuhulgas peaaaegu terve karp rukolat.

Niisiis võtsin taldrikule ühe suurema ja ühe väiksema viilu seapraadi, tükeldasin sinna kõrvale ühe mandariini või klementiini, tõstsin igavese posu rukolat juurde ja segasin niivõrd-kuivõrd ära. Väikese kausi sees segasin natuke mädarõigast, natuke palsamiäädikat, natuke oliiviõli ja valasin peale. Maitsesin, taipasin, et tahan, et liha oleks soolasem, ja sortsasin natuke sojakastet kõige otsa.

Sa juudas, kui hea see kõik kokku oli. A. ise, kes oli juba enne söönud, kaebas, et võttis liigsest ettevaatusest liha liiga vara ahjust välja (sest eelmine läks mäletatavasti kuivaks) ja et see küpses läbi küll, aga ei tulnud krõbe. Aga minu salatikombos ei seganud see küll absoluutselt. Jube hästi tasakaalus toit tuli – pekine liha, taine liha, veidi kirbe rukola, magushapu mandariin ja krehvtine kaste. Natuke sepikut sõin kõrvale, eriti selleks, et taldrik maitsvast kastmest pärast puhtaks riibuda.

Kusjuures pärast sööki olin palju vähem uimane kui tavaliselt.

Pühade-eelne kiirtort nr 2

Allahinnatud biskviidi teisest poolest, mis hakkas juba ära kuivama.

Kuna ta oligi juba otsast kuivanud, lammutasin ta väikesteks tükkideks ja laotasin pool taldrikule; kõige kuivanumad tükid panin taldriku keskele. Peale lödistasin kirsikompoti viimase otsa marju ja osa kompotivedelikku; sinna otsa laotasin paki Otto kohupiima (maitsestamata); sinna otsa ladusin ülejäänud biskviiditükid ja immutasin ülejäänud kompotivedelikuga; ja kõige otsa panin sügavkülma seisma jäänud vanillijäätist sulama (need seismajäänud jäätised maitsevad mumst sulanud peast paremini).

Kui jäätis oli juba mõnevõrra sulanud, sõin ja hea oli. A. oli kah rahul.

Üks hea külg oli see, et kohupiim läks koogi vahele maitsestamata: biskviit oli ise küllalt magus, jäätis samuti, lisasuhkur oleks ta talumatult läilaks teinud.

Mitterosolje ja mitteborš (ehk veel peeditoite)

Veel enne jõulu küpsetas A. toakütmise ahjus veel ühe prae, seekord sea oma – see kuivas küpsedes mõnevõrra kokku, aga oli maitsev.

Nii või teisiti ei jaksanud mitu päeva nii palju nii puhast liha süüa; mul oli keedupeete veel alles ja ma tegin salatit. Rosolje ainetel, aga teistsuguse, näiteks kurki ei läinud sinna mingisugust, see-eest aga hapukapsast.

Salatisse läks kaks viimast keedupeeti; lisaks keetsin mingi viis-kuus nässakaks läinud porgandit, 1 muna ja 1 kartuli (tegin selle vea, et panin porgandid enne kartulit keema, nagu soovitatakse – viga, sest porgandid olid väikesed, aga kartul suur ja tema pehmenemist pidi terve igaviku ootama).

Peedid-porgandid-kartulid läksid enam-vähem ühesuurusteks kuubikuteks. Hakkisin suvaliselt ka selle keedetud muna; praeliha; ja A. hakkis 3 soolaheeringafileed. Ja et maitserikkam oleks, hakkisin mina ühe küüslauguküüne ja A. ühe sibula.

Hapuks maitseks tükeldasin paar õuna ja lisasin umbes peotäie hapukapsast.

Kastmeks läks peale heeringa enda õli koos natukese hapukoore, majoneesi ja mädarõikaga.

Tuli imemaitsev. Ja seisis päris hästi – see sai valmis 23. detsembril; A., kes mu vanemate poolt kohe jõuluõhtul tagasi tuli, sõi seda ka 24. õhtul; ja kui mina 25. detsembri õhtul laekusin ja jälle süüa tahtsin, oli salatipära ikka veel korras. Pikendasin seda veel natukese hapukapsa ja mädarõikaga.

Aga kuna see salat sattus veel lihasemate toitude vahele, hakkas kõht lõpuks pahurdama. Minust eskimot ei saa.

Nii et täna tegin köögiviljadominandiga suppi – A. ema tehtud boršipõhjast, hapukapsast ja loomahakklihast (mu kodupoes maksab ökohakkliha endiselt alla 4 euro kilo), millele lisasin nässakaks läinud porgandite kuubikuid (keetes läheb see nässakus ära), 1 hakitud sibula, 1 hakitud küüslauguküüne ja maitseks köömneid ja koriandrit.

Protseduur: praadisin poti põhjas hakkliha; kui see enam roosa ei olnud, lisasin hakitud sibula-porgandi; segasin natuke, lisasin hakitud küüslaugu, näputäie köömneid ja näputäie koriandriseemneid; segasin ja panin 1 l vett peale; kui see läks keema, lisasin suure peotäie hapukapsast (mida ma hakkisin natuke peenemaks); kui jälle keema läks, lisasin boršipõhja (seda oli 700 ml purgitäis, tundus, et sisaldab köögikombainerdatud peeti, porgandit ja midagi haput, aga kuna kõik on tumepunane, on raske aru saada) ja kuna siis läks liiga paksuks, loputasin seda boršipurki veel üsna heldelt veega ja valasin ka selle potti.

Seni, kuni see keema läks, koorisin-tükeldasin ühe suure kartuli ja viskasin potti. Maitsesin ja lisasin natuke soola.

Ja siis lasin keeda, kuni ma ise teises toas kirjadele vastasin. Pärast sõin hapukoorega.

Kõht paistab rahul olevat.

Peeditoite

Sellal, kui me viimati salatit ja verikäkki sõime, keesid kõrval potis peedid (nad olid juba natuke tossud ja me ei julgenud neid niiviisi ahju panna).

Esimene toit, mis ma neist tegin, oli meie majapidamise klassika – mitu tükeldatud õuna, üks tükeldatud keedupeet, natuke (keetmata) hapukapsast ja kahe viilu jagu praetud musta leiva kuubikuid. Ühe pooliku kartuli, mis A.l oli vahepeal üle jäänud, praadisin kah ära ja lisasin salatile. Kastmeks panin ainult õli. Panin lisaks ära ka tillukese fetapära ja natuke läti sõira moodi juustu, et toitvam tuleks, ja hakkisin värsket münti peale (mida ikka veel õuest sai, on alles tubli münt).

Pmst oli okei, aga kahjuks on keedupeet ikka lahjema maitsega kui küpsepeet. Vähemalt see konkreetne keedupeet oli. Ja ma olen vahepeal küpsepeetidega ära hellitatud.

*

Vahepeal jõudsin osta allahinnatud ökohakkliha – 4 eurot kilo, see on ka muidu täitsa normaalne hakklihahind. Guugeldasin täna (õigemini eile) tükk aega retsepte, kus oleks hakkliha ja peeti, ja tegin ühe levinud vormiroa ainetel peedi-hakklihakastet tatraga.

Tatraga polnud muud midagi, kui et alguses kuumutasin poti põhjas (kuivalt), hoidsin silma ja nina peal, et kõrbema ei läheks, siis valasin kruusitäie vett peale, lisasin soola ja keerasin kuumuse madalaks. Edasi podises ta omaette ja mina sain rahus kastet teha.

Kaste: kõigepealt pudistasin umbes 400 g või natuke vähem loomahakkliha pannile kuuma rapsiõli sisse praadima, ise hakkisin sel ajal 1 sibula ja 1 küüslauguküüne. Pöörasin liha ümber, keerasin kuumuse madalaks ja puistasin sibulad-küüslaugud liha otsa, ise asusin peete puhastama – koorisin 2 ümarat keskmist peeti, aeg-ajalt kontrollisin, mis pannil toimub.

Kui liha ei olnud enam eriti punane, lisasin lusikatäie mar. tšillit, näputäie apteegitilliseemneid, näputäie köömneid, veidi koriandriseemneid. Segasin ja lasin edasi praadida, kuni ma peeti hakkisin (kuubikuteks, ennetavalt võin öelda, et minu arust on niiviisi sousti sees mida peenem, seda parem, võiks vbla ehk isegi riivida, kui viitsiks – aga mine tea, äkki see oleks juba liig). Ühe täiendava küüslauguküüne hakkisin ka.

Segasin liha uuesti, nüüd oli pannil üsna kuiv; lisasin peedid ja vahepeal hakitud küüslauguküüne; segasin, siis lisasin maitse pärast sortsukese oliiviõli ja paar tl jahu, segasin jälle, et jahu klimpi ei läheks. Siis otsustasin, et peedile on ikka midagi hapukat vaja ja sortsasin pannile natuke A. ostetud odavat saksa hõõgveini (ka magusus ja hõõgveinivürtsid võiks sobida); ja siis klaasikese vett.

Tatar oli vahepeal pehmeks keenud ja ma keerasin tal kuumuse üldse alt ära.

Kui soust läks podisema, lisasin neli-viis spl toorjuustu (kah millalgi “parim enne möödas” letist haaratud, nüüd oli “parim enne” juba veel rohkem möödas, aga juust oli jumala korras) ja segasin, kuni läks ühtlaselt kooreseks. Pudistasin natuke provanssaali ürdisegu ja kuivatatud sellerit peale ja segasin. Keerasin tule täitsa ära ja jätsin paksenema.

Ja siis sõime tatraga. A.l oli alguses olnud plaanis magama minna ja mitte enam sooja sööki süüa, aga ta proovis ikkagi ja ütles, et täitsa hea oli (mis on tema kohta päris suur kiitus, tavaliselt ütleb ta “okei” ja kui rohkem maitseb, siis “täitsa okei”).

Mulle maitses ka, kuigi järgmine kord tahaks ma teda veidi krehvtisemalt teha, rohkem küüslauku näiteks. Teiseks sain teada, et toorjuust jääb kastmes vedelam kui hapukoor, tuleb kas vähem vett või rohkem jahu ja/või juustu panna.

Üks huvitav asi, et tavaliselt mu kõht väga punast liha ei talu; ma küll maitsestasin selle mõttega, et seeditavam oleks, aga väga vürtsine see toit siiski ei tulnud, ometi ei ole kõhul häda midagi. Kas siis maheveise liha on tõesti seeditavam? või on neil mingi ekstra hea tõug?

Mõeldes sellele, et algne retsept oli vormiroog umbes samadest asjadest (aint et hapukoorega), siis oleks homme kõige loogilisem tatar ja kaste ära segada ja praeahju panna. Aga arvatavasti ma siis, kui A. seda soojendama hakkab, alles magan, nii et see jääb tema otsustada.