Kiirete toitude aega jätku

Eile tegime kursuse vahele – kodus jõudis olla tunnikese – kiire nuudlisalati: nuudlivesi tulele, ise duši alla; tagasi tulles vesi kees, järelikult nuudlid sisse; nuudlite keemise ajal tükeldasin 2 tomatit, koukisin väikesest fetapakist järelejäänud kolmandiku kaussi tomati juurde ja lõpuks tükeldasin ka brõnsatüki viimase kolmandiku või veerandiku ära. Kurnasin nuudlid, lasin kergelt külma veega üle, panin kaussi tomati juurde, segasin ära, oliiviõli juurde; tõin õuest natuke piparmündilehti, mudisin peos ja hakkisin peeneks, poetasin salati juurde. Jahvatasin musta pipart, segasime, sõime.

Õhtul olin pärast teist kursusesatsi väsinud ja hädine ja tahtsin midagi sooja. A. oli õnneks sibulat toonud.

Hakkisin sibula ja natuke suitsupõske, panin malmpoti põhja õliga praadima; hakkisin kaks suvikõrvitsat veerandikviiludeks ja viskasin sinna hulka, lasin veidi praadida ja segasin paar korda; pudistasin ühe musta leiva viiludeks, tükeldasin ühe kuivatatud tšillikauna ja panin sinna sekka; tühjendasin purgitäie õlleoakonservi kastrulisse ja loputasin vähese veega purki, valasin loputusvee potti n.ö puljongiks; siis lasin podiseda, kuni tundus, et varsti on valmis, ja tükeldasin sinna kaks tomatit sisse. Juurde puistasin veidi aed-liivateed ja piparrohtu. Päris lõpus maitsesin ja otsustasin, et tahan sinna sisse ka teelusikatäie pruuni suhkrut, mõeldud-tehtud.

Lohutustoit missugune.

Mõlemad on tegemise mõttes totaalsed kiirtoidud, aga maitsesid nagu täitsa päris.

Üks lihtne hautis, improviseeritud tatrasalat ja brokoli-makaronisalat

Kole palju on tegemist olnud ja ma vist enam ei mäletagi, mis ma õieti teinud olen, paar asja on meeles.

Välismaa külaline ööbib siin, vahel teeme koos süüa.

Kõigepealt lahendasin kahtlaseks kippuvad porgandid-kartulid ära: poti põhja 1 hakitud sibul suitsupõsetükkidega koos praadima, natuke köömneid sekka; siis viiludeks (suht paksult) lõigatud porgandid juurde ja asusime kartuleid kuubikuteks lõikuma; siis kartul sekka ja paar klaasi vett peale ja hauduma. Soola ka. Natukene leeskputke, kuivatatud sellerit ja piparrohtu läks ka. Kartul läks suht pudruks, aga oli täitsa tore.

Kui järgmisel päeval kodus käisin, sõin varasemast üle jäänud tatra salatina ära: lõikusin sibulat ja tomatit tatra otsa , pudistasin fetat juurde, oliiviõli peale, musta pipart ja läks. Hea trennivahesöök, ei tee uimaseks, aga annab jõudu.

Eile keetsime paki (juustutäidisega) tortelliine ära, siis eraldi potis vähese veega ja mitte liiga kõvaks ka ühe õisikuteks lammutatud brokoli; segasime kokku ja pudistasime sinna otsa peaaegu terve pakitäie Forte juustulaastusid (tegime natuke peenemaks kui originaalis); katkusime juurde oma pool karbitäit rukolat ja ma tõin õuest natuke leeskputke ka, mille ma sinna sekka hakkisin. Musta pipart, oliiviõli ja õige natuke Worcesteri kastet.

Selgus, et rukola ja brokoli sobivad üle mõistuse hästi kokku. Ja juust ka – kõigil on kergelt pähkline maitse. Vbla mu lemmikkombo, mis sealt esile tõusis, oli rukola ja kõva juust. Külaline pakkus, et küllap sinna sobiks mingid pähklid ka – usutav.

Lihtsad suvetoidud

Kõigepealt jäi mul üks suvikõrvits pisto tegemisest üle ja natuke kartuleid oli veel ka.

Lõikasin sibula peeneks, panin praadima, sel ajal tükeldasin kartuli enam-vähem kuubikuteks, siis ka see pannile; kartuli praadimise ajal tükeldasin suvikõrvitsa samamoodi kuubikuteks. Viskasin sekka ka veidi suitsupõse-, veidi chorizo-kuubikuid. Ühe küüslauguküüne peenestasin samuti hulka.

Kui oli enam-vähem valmis, lõin 2 muna sisse ja segasin segamini.

Maitsestasin leeskputke ja kaneeliga.

Mulle meeldis vägagi, A. kaebas, et igav.

*

Siis tõin turu pealt põldube ja tomatit (plekiga tomateid on päris normaalse hinnaga saada) ja tegin kastet-suppi-hautist.

Niimoodi: puhastasin oad; praadisin potipõhjas sibulat, küüslauku ja suitsupõske ja veidi tšillipuru selle õliga, mis oli kuivatatud tomatitest purgipõhja üle jäänud; viskasin oad sekka; tükeldasin 5 tomatit sinna otsa. Ja jätsin hauduma, nii 15 minutiks. Siis maitsestasin soola, pipra, 2 tl pruuni suhkru, kuivatatud selleri (värsket põlnd), värske leeskputke ja kuivatatud piparrohuga.

Esialgu sõime seda supina (mina panin veel taldrikus oliiviõli juurde, A. mitte). Oli hea, ainult et mõni uba oleks teistest rohkem keetmist tahtnud (krõmpsus hamba all, samal ajal kui teised oad olid juba täitsa jahuseks läinud). Vbla peaks teinekord enne tomati lisamist natuke veega hautama.

Värsket krõbedat leiba kulus selle juurde nagu… nagu leiba.

Kolmandaks päevaks oli toitu suht vähe järgi jäänud; A. keetis makarone (penne) ja me kasutasime seda plaga kastmena. Õigemini segasime makaronid tomatiplaga hulka.

Ja sellisel moel sõime ka riivjuustuga (mis ei takistanud mul ikka ka taldrikus oliiviõli lisada).

Tegin marjakooki ja praekartulit ja pistot

Tahtsin juba tükk aega marjakooki (“100 koogi” raamatust) teha ja ükskord jõudsin ka selleni, et taipasin marjad enne korjata, kui pimedaks läks. Mis tähendas ülehelikiirusel noppimist süvenevas hämaruses.

Korjasin vaarikaid-sõstraid (nii musti kui ka punaseid) veidi vähem kui pool kaheliitrise kastruli täit. Puhastades jäi neid veel vähemaks, nii et kokkuvõttes võiski tulla see 6 dl, mida retsept nõudis.

Panin kaussi pool klaasi jahu ja 4 spl suhkrut, hakkasin külma võid sinna otsa mõõtma, kui A. hakkas nõudma, et ma võtaks pehmet võid, sest see ähvardab muidu vanaks jääda.

Soostusin, kuigi kõhklustega: pehmest võist tuleb pehme muretainas, aga pehmet muretainast hakkaks ma hoopis teisest otsast tegema, segaks kõigepealt suhkru ja munaga ära, nagu hakkaks keeksi tegema, ja alles siis lisaks jahu.

No igatahes panin selle või (umbes 100 g) jahule otsa, ühe munakollase ka, tiba soola ja segasin ära. Mätsisin määritud koogivormi põhja külge, mis oli sellise pehme tainaga väga raske: sõrm läks sellest kogu aeg läbi, märja käega kuidagi hädaga sai. Sinna juurde rääkisin dramaatilist juttu stiilis “kas viskan minema ja teen uue taina?”. Dramaatilise jutu ajamine ei ole retseptis kohustuslik, see oli rohkem selleks, et oleks intriig, paatos ja metafüüsiline vihje.

Pistsin tainaga vooderdatud koogivormi vähemalt nüüd külmkappi, et see tainas ahjus kohe esimese asjana üles ei sulaks. Ahju panin huugama (180 näidu peale, mis peaks olema vähemalt normaalse ahju 200 kraadi).

Kloppisin munakollasest üle jäänud munavalge ja veel ühe muna umbes 200 g hapukoore ja poole klaasi suhkruga segi; alles siis avastasin, et suhkru oleks retsepti järgi pidanud hoopis marjadega segama ja hapukoorele ainult 1 spl pruuni suhkrut panema. No mis seal ikka. Lisasin selle 1 tl pruuni suhkrut ja segasin marjad lihtsalt 4 dessertlusika tärklisega, mille tulemusel marjadest sai mingi ködi.

Pätsisin marjaködi võimalikult ühtlaselt taina peale, valasin hapukooreseguga üle ja pistsin ahju. Esialgu alumisele siinile, et las tainas saab rohkem kuumust kui kate; nii kümne minuti pärast tõstsin keskmisele.

Ja vat seekord ei tundnudki vajadust enne päris viimast küpsemisjärku kuumust maha keerata. Alles pärast 20 minutit küpsemist keerasin kõigepealt 140 peale ja siis viie minuti pärast täitsa maha.

Kook tuli väga hea maitsega, aga ma ei tea, kas muretaina valest järjekorrast või ikkagi sellest, et muretainapõhi oleks mõttekam enne eraldi läbi küpsetada, jäi ta esialgu õige pudingjas. Kui ta just ei peagi selline olema. Pärast jahtunud peast oli teda juba võimalik vormist tükkidena kätte saada (mitte ainult supilusikaga kühveldada) ja meenutas juba kooki.

On ka variant, et see kook ongi selliseks pehmeks mõeldud, sest nagu öeldud, maitse oli hea ja jahtunult ta ka käitus koogina, mind ajas lihtsalt segadusse see, et põhja koostis oli muretainas mis muretainas (teisalt – raamat soovitas serveerida soojalt ja koos jäätisega ja minu kooki küll soojalt poleks saanud koogina serveerida). Ma arvan, et peaks proovima eelküpsetatud põhjaga ja võrdlema, kumb paremini maitseb.

*

Salatiteost jäi kartuleid üle – 4 poolikut kartulit. Vaatasin, mida meil on: oli 1 sibul, A. toodud nn Požarski kotlette (tglt mingi tüüpiline poolfabrikaat, mitte päris Požarski), 1 muna oli ka veel. Ajasin lihtsalt läbi: panin kartulid praadima; korjasin õuest õrnemaid võilille- ja naadilehti ja natuke lehtsalatit, pesin ära, panin nõrguma; hakkisin kartulitele selle ühe sibula juurde; tükeldasin kaks kotletti ja viskasin samuti pannile; kuivatasin oma liblesid ja hakkisin ära, samuti paar turult toodud rohelist sibulat, valasin neile peale natuke oliiviõli, natuke türgi jogurtit; kõige lõpuks kloppisin muna koos vanemate külaskäigust üle jäänud vahukoorepäraga ära, valasin kartulid sellega üle ja segasin, et see moodustaks pigem sousti kui omleti; keerasin tule ära, riivisin kõva juustu peale ja segasin veel paar korda.

Ja kõik!

Siis tõstsin taldrikule kartulitoitu ja oma libledest tehtud salatit, valasin veel oliiviõli peale ja siputasin natuke soola otsa, sõin ja olin õnnelik.

Kartul umbrohuga on ikka igas variandis jube maitsev.

*

Täna avastasin, et Rimis müüakse juba Poola baklažaane ja suvikõrvitsaid; tavaliselt ootan suvikõrvitsatega, kuni nad on vähemalt Läti omad, aga kuna ma baklažaane lähemalt ei loodagi saada kui Poolast või Ukrainast, siis murdusin ja tõin mõlemat koju. Ja maitseaineks ühe chorizo vorsti ka (tüüpiline minu toit: liha on maitseaine rollis).

Kodus kaevasin ka ühe ise kasvama läinud küüslaugu üles.

Tükeldasin kaks päris suurt toorest noort kartulit ja panin praadima (kuivatatud tomati õlijäägi ja natukese oliiviõliga); kuni need praadisid, lõikasin baklažaani kuubikuteks. Baklažaan kah pannile, kartuliga segamini. Nüüd tükeldasin ühe suvikõrvitsa. Pannile. Segasin. Tükeldasin jupi vorsti ja paar kuivatatud tšillikauna; pannile, segamini. Hakkisin ühe küüslauguküüne imepeenikeseks ja puistasin pannile, aga ei seganud. Hakkisin ühe tomati; segasin pannil olevaid asju. Hakkisin ka teise tomati. Segasin uuesti; panin tomatitükid pannil oleva peale, et alumised asjad saaks veel natuke praadida, enne kui hauduma hakkavad. Tükeldasin veel ühe hästi suure tomati ja panin kah peale; lisasin soola, pipart ja mingit provansaali maitseainet (rosmariin, piparrohi, aed-liivatee, basiilik, majoraan, vbla midagi veel) ja vat nüüd segasin läbi.

Ja siis lasin haududa, nii 10-15 minutit, kuni ma ise netis hängisin.

Tuli väga maitsev, aga kus ta siis maitsev ei tule, kui kõik head asjad sees. Valasin taldrikus veel veidi oliiviõli peale; sõin krõbeda koorukesega värsket nisuleiba juurde ja jõin suvalist punast veini, mis viimasest aftekast koju seisma oli jäänud (muide, see vein oli enne natuke liiga tummine; nüüd seistes oli kuidagi paremaks läinud). Kõik sobis.

Ainult pärast oli kõht kuidagi punnis. Ma üritan aru saada, kas asi on selles, et ka baklažaan ei ole eriti minu toit (paprikaga on see kindel) – aga ta maitseb mulle nii väga, et ma olen valmis taotise punnkõhuga leppima – või ongi asi selles, et ta maitseb mulle nii väga, et ma söön siis liiga palju.

Lihtne kartuli-tomatisalat

Valge Leedu juust oli juba liiga kaua lahtiselt seisnud ja mul oli kartulit-tomatit ka ning üks keedumuna. Niisiis tegin salatit.

Panin keeduvee üles; kui keema läks, panin 5 noort kartulit sinna sisse (suuremad lõikasin pooleks) ja 1 muna ka.

Ise läksin korjasin õuest õrnemaid naadi- ja võilillelehti; paar piimanõgese latva võtsin ka. Etteruttavalt: piimanõgeste võtmine oli eksitus. Nad ei ole nii hilisel suvel enam head. Lausa huvitav, miks naadid ja võililled suvi otsa süüa kõlbavad, kui nad mahaniidetult uued võrsed kasvatavad, aga piimanõgeste uued võrsed enam nii head ei ole kui kevade poole.

Tükeldasin 2 suurt ja 2 väiksemat tomatit, leedukate valge juustu; hakkisin õuest korjatud haljasmassi ära.

Kurnasin kartulid, ehmatasin muna külma veega; siis tegin veidi aega parajaks, et kartulid natuke jahtuks (panin masinatäie pesu kuivama).

Siis hakkisin 4 rohelist sibulat, tilli, 5 või 6 poolikut kartulit, 2 keedumuna; jahvatasin musta pipart peale, lisasin oliiviõli, veidi soola ja kapparipurgi põhjast viimased kapparid pluss natuke kapparimarinaadi; segasin, maitsesin ja lisasin imepisikese tilga seesamiõli. Segasin, maitsesin ja hakkisin veel ühe tomati (mis nõudis omakorda veel veidi soola ja veel veidi oliiviõli).

Ja sõin. Muidu oli hea, aga nagu öeldud, piimanõgese ladvad oleks võinud panemata jätta.

A. ei leidnud mingit viga, teda ilmselt ei häirinud ka need piimanõgesed.

Mul oli natuke üleeilset ciabattat, röstisin selle viilusid kõrvale ja piserdasin söömise ajaks oliiviõli peale. See oli üks hea salatikõrvane.

Inglise teeküpsised ehk rock cakes

Mu köögikalendri augustikuisel pildil olid need küpsised ja ma tahtsin kohe järele teha; retsepti võtsin enamjaolt vikipeediast.

Nii et segasin 1 klaasi jahu, umbes 2/3 klaasi kaerakliisid, 4 spl suhkrut, näputäie soola, veidi muskaatpähkli küljest kaabitud puru, kaneelipaki põhja ja 1 tl isesegatud küpsetuspulbrit (uhmerdasin võrdses koguses soodat ja sidrunhapet, sest pärast paari halba kogemust ei jäta ma enam kunagi soodat enne tainasse panekut uhmerdamata); hakkisin-näppisin selle 100 g võiga riputise moodi puruks; panin ahju huugama; panin klaasi rosinaid, suhkrustatud ingveritükke ja isetehtud liköörist pudelipõhja jäänud tsitrusekoori täis; kloppisin tassi sees 1 toore kanamuna koos 2 spl vahustamata vahukoorega lahti (mul piima ei olnud) ja segasin kuivatatud puuviljad ja selle munavedeliku puruga ära.
Määrisin oma ahjupanni võipaberiga üle ja poetasin taina lusikaga 12 plönniks.

Retsept ütles, et 200 Celsiuse kraadi juures 20 minutit; ma olin oma käreda ahju 180 peale pannud, aga ikkagi jõudsid ülemised rosinad juba 10 minuti pärast veidi kõrbema minna. Mispeale ma keerasin üldse tule maha ja lasin neil jahtuvas ahjus taheneda. Aga tooreks nad niiviisi ei jäänud.

A. oli täitsa rahul; kuigi järgmisel päeval möönis, et värskelt olid paremad. Aga nii nende inglise teeküpsetistega olema kipubki: kõige paremad on otse ahjust.

Mulle meeldisid kah täitsa hästi, kuigi skoonid maitsesid rohkem. Peaks proovima jahedama ahjuga, vast ilma kõrbenud rosinateta on ikka etem.

Punasõstrakook ja (jälle) vürtsine kapsas

Kontserdi afteka tarvis suupistetega katsetamisest jäi üks toru ricotta‘t üle, eile öösel haaras mind tegutsemisiha ja söögiisu ja ma asusin kõigepealt munavõid (2 muna, maitse järgi soola, nii palju võid, kuni konsistents tundus mõnus saia peale panna) tegema ja munade keemise aja surnukslöömiseks kooki.

Olin juba eile natuke sõstraid korjanud, aga leidsin, et vähe, ja korjasin natuke veel (“Kookide” raamatu retsept nõudis 2 klaasi, mul vbla tuligi lõpuks nii palju).

Panin kaussi 4 spl suhkrut ja nühkisin (puust võinoaga, mida mulle puulusika asemel kasutada meeldib) umbes 150 grammi võiga kreemjaks; siis lisasin 1 muna ja nühkisin veel, kuni oli korralikult segi. Siis taipasin, et sõstrad tahavad ka puhastada ja torkasin need A.-le kätte, mis ta vahib seal, käed rüpes, niisama telekat. A. ütles, et ta võib ju puhastada, kuigi ei ole tulemusest huvitatud, mispeale mina ütlesin “ma teen kooki,” mispeale tema ütles juba palju entusiastlikumalt “ah kooki.” Ei tea, mis imevigurit ta siis enne kahtlustas, moosi või.

Nüüd mõõtsin umbes 1 2/3 klaasi jahu ja kaerkliide segu kaussi võiplagale otsa – peamiselt küll jahu, kaerakliisid lisasin ainult sellepärast, et jahupakk sai juba pooleteise klaasi peal tühjaks ja ma ei viitsinud uut lahti teha. Ja segasin jällegi ära.

Tainas tundus kahtlaselt pehme ja kleepuv, lisasin veel natuke kaerakliisid. Kui tundus paras, pätsisin niiske käega pannile laiali, viskasin selle juba kuumaks saanud ahju (ametlikult “keskmise kuumusega”, minu käreda ahjuga kindluse mõttes kõigest 160 märgi peal) ja segasin samas tainases kausis kokku katte: 1 toru kohupiima, umbes 200 g hapukoort (silma järgi törtsutasin), 4 spl suhkrut ja 1 muna kõik segamini; siis lisasin sõstrad; ja kuna kõik tundus hirmus vedel, segasin sisse ka 1 tl tärklist (originaalretseptis oli ilma tärkliseta, aga seal oli ka päris kohupiim, mitte ricotta-pasta).

Lasin põhjal küpseda, vahepeal piiludes, kuni ta oli juba tahke; siis valasin täidise peale, ootasin, kuni praeahju kuumenemist näitav tuli ära kustub ja keerasin kuumust vähemaks. Ja kui kui kohupiim peal juba õige vähe tudises, siis keerasin tule üldse maha ja lasin niiviisi olla.

Tulemus? minu arust sai natuke kuiv (rasva vähesuse mõttes), mõtlesin, et äkki ikka ei oleks tohtinud kaerakliisid pärast väljamõõtmist veel juurde panna, oleks pidanud harjumuspärasest vedelama tainaga leppima, siis oleks suhteliselt rammusam tulnud. Või jätma tärklise ikkagi ära, siis oleks kate õrnem tulnud. Aga A. ei leidnud sellel koogil küll ühtegi viga.

*

Pärast esinemist tulin koju ja tegin vürtsist kapsatoitu uuesti. Muidu sama toit, aga osa koguseid-aineid veidi teised: nüüd oli mul 2 suuremat porgandit; riisi unustasin üldse keeta; pannile loopisin kohe algul koriandri ja india köömnete ja hakitud sibula kõrvale ka päevalilleseemneid ja tilliseemneid; pärast, kui avastasin, et mul ikkagi on mandleid ja jahukoid lendavad lõugu lõksutades nende ümber ringi, viskasin ka mandlid pannile. No ja tandoori masala ja tšilli ja seekord ka üks värske küüslauguküüs. Ja siis porgandilaastud ja kapsatükid. Enne tule ärakeeramist leotatud rosinad sisse; ja kõige lõpuks, kui tuli oli juba alt ära keeratud, hakkisin viimased kontserdiaftekast jäänud “supikomplekti” rukolalehed, paar sibulalauku ja 1 väikese tüki sõira (Merriba oma) ja segasin toidu sisse.

Jälle oli väga hea (A.-le meeldis ka väga, kiitis välimust ja tõstis pärast esimest taldrikutäit juurde), ainult et sõir mõjus hoopis teistmoodi kui eelmisel korral juust. Juust sulas tookord ära ja läks toidu sisse laiali, nii et see moodustas rohkem ühe massi; sõir sulas ka, aga jäi sulamisest hoolimata parajate tükkide või klimpidena toidu sisse. Ma ei oskagi öelda, kumba ma eelistan.

Kuna riisi ei olnud, sõin ciabatta‘t kõrvale, aga hädasti poleks vaja olnud, ma tahtsin lihtsalt pikendada, et homseks ka jääks.

Ja olles nüüd nädal otsa mitmesuguseid kapsatoite söönud, pean tunnistama, et selline kapsamenetlemise moodus on minu kõhule ikkagi kõige parem (kui hapukapsast mitte arvestada, see oleks nagu täitsa teine aedvili).