Kala-nõgesesupp

A. peenest kalaroast jäid rootsud ja pead üle, kõvasti liha küljes. Keetsin need puljongiks – algul omaette, pärast vahu võtmist nokkisin suuremad lihatükid lahti ja panin luud koos natukese sibula, tilli- ja leeskputkevartega (lehed olin enne küljest katkunud) ja piprateradega pikemalt podisema (odava elektri kellaajal) ja ise tegin samal ajal tööd; kui enam ei viitsinud oodata, kurnasin sodi välja, lisasin 3 kuubikuteks lõigatud kartulit ja 1 tükeldatud sellerivarre; kui need hakkasid pehmeks saama, 4 ilusa mitte liiga väljaveninud lopsaka nõgese lehed ja lasin natuke veel keeda; kõige lõpuks panin ka muid umbrohulehti (naadi ja võilille omi peamiselt, mõni meelespea võis ka hulka sattuda) ja need leeskputkelehed, mis ma ennist oli varre küljest katkunud. Viimistlesin maitset soola, või, natukese sidrunikoore ja natukese valge veiniga. Keetsin ka muna juurde, et sisse hakkida, tõin natuke melissi, taldrikusse võtsingi siis supile hakitud muna, hakitud tillilehti (puljongi sisse läinud varte küljest) ja hakitud melissi. Väga been.

Hea taimetoitlik riisipann

A. kokandushobi on siinsele blogile laastavalt mõjunud, sest selle kõrval teen tavaliselt ise midagi tsiuh-tsauh kiiret, umbes et pärast trenni praen endale jõusöödaks muna või siis keedan mingi A. tehtud toidu kõrvale riisi või kartulit.

Aga eile tahtsin taimetoidupäeva teha ja olemasolevad toidud olid puha kooresed või juustused, niisiis oli põhjust ise kokandada. Mul oli pruuni riisi (ükspäev oli itaalia pruun riis poes üks odavamaid riise, mis on ebatavaline), kaunviljakonserve ja õues oli ootamatult palju tindikuid kasvanud, millest osa olid veel ilusad. Tõin poest sibulat juurde ja talitasin nii:

praadisin sibulat-küüslauku-sellerit, kuni sibul hakkas klaasjaks minema;
lisasin paar-kolm peotäit riisi ja lasin samuti õliseks saada;
lisasin pisut suitsupaprikat ja pisut tšillit;
lisasin hakitud tindikud ja lasin ka natuke olla;
lisasin 3 klaasi vett ja natuke puljongipulbrit ja hakkisin ka ühe pooliku õuna sinna juurde;
puistasin vedelikku paar safraniniiti ja siis lasin tükk aega keeda.

Kui riis hakkas valmis saama, hakkisin juurde ühe värske küpse tomati ja 5 kuivatatud tomatit, lisasin purgi kaunviljasegu (kikerherned ja 3 sorti oad), segasin selle kõik sisse, lisasin piparrohtu ja majoraani ja lasin uuesti keema. Seda oodates tõin õuest värsket maitserohelist (melissi, aed-liivateed, natuke vist estragoni ka, natuke piparmünti) ja hakkisin pealepuistamiseks valmis. Kui oli uuesti keema käinud ja liigne vedelik kadunud, siis hakkisin veel seismajäänud artišokikonservist paar artišokki sinna sisse.

Kõige lõpuks tõstsin panni pliidilt ära ja röstisin sellesama kuuma raua peal kuiva panniga natuke pähkleid lisandiks juurde, siis puistasin ka need sisse.

Ja siis sõingi, maitsestades natukese soolaga (sest selgus, et kõigist lisatud soolastest asjadest oli siiski väheks jäänud) ja oliiviõliga ja puistates värsket maitserohelist peale.

Kuidagi väga maitsev tuli. Aromaatne, sooja tundega (isegi hiljem jahtunud peast), mõnusate tekstuuridega.

Veel 2 lihtsat suvetoitu (külmkapi tühjendamine ja aiaroheline)

1. Keetsin noori kartuleid, korjasin õuest mitmesugust rohelist (salatit, rukolat, harakputke, maltsa, estragoni, tilli, murulauku, leeskputke), keetsin kartulitest jäänud veel kuumas keeduvees ka kaks kanamuna, siis tühjendasin külmkappi: paki-külmsupi (peediga) pära, üks krabipulk, natuke pestot, veerand suurt tomatit, üks A. retseptidest jäänud majoneesitörts ja üks muidu jäänud majoneesitörts, natuke lestherneid ja lehtkapsast – selle otsustasin viimasel hetkel sinnasamma kartuli ja muna kuuma keeduvette kasta, et natuke õrnemaks läheks, ja lõikasin siis ribadeks. Segasin kõik peale kartulite omavahel kokku, taldriku peal kombineerisin kartulit ja salatit.

2. Paar kartulit jäi sellest üle. Ostsin poest ühe suvikõrvitsa, praadisin suvikõrvitsatükke (koos sinna vahele pudistatud kuivanud sepikuga, et vähem vesine oleks), seejärel lisasin 1 hakitud küüslauguküüne, natuke kanepiseemneid ja tükeldasin järelejäänud kartuli pannile ära + viimased lehtkapsaribad, mis külmkapis veel olid. Maitseks natuke soola, musta pipart, natuke Worcesteri kastet (sest mul oli kinnisidee, et tahan sinna natuke anšoovise maitset). Kui oli minu arust piisavalt valmis, puistasin jälle mingist A. retseptist üle jäänud parmesanipuru peale. Praadimise vahepealt tõin õuest veel rohelist ja hakkisin läbisegi ära, lisasin veel neid lestherneid, mis alles olid (osa tuli tavaliste hernestena kasutada, sest kaunad olid juba vintskeks küpsenud, aga tavalised herned on ka head). Taldrikus kombineerisin praetud kraami ja rohelist ning võtsin kastmeks paar lusikatäit üht head toorjuustu juurde (väidetavalt araabiapärane jogurtijuust, poolakad teevad, nimi on labneh).

Kaks suvist pannirooga

K andis lestherneid ja lehtkapsast ja oli selline harukordne moment, kus A. ei teinudki ise süüa ja mul oli võimalus midagi vahele teha.

Tõin poest ühe lillkapsa juurde ja vokkisin: india köömnete ja koriandriga ning kanepiseemnetega läbisegi lehtkapsaribasid ja lillkapsatükikesi, tšillihelbeid, siis natuke värsket tšillit (1 kaun) ja lestherneid ka. Jäi mõnusalt natuke krõmpsuv, tšillit oleks võinud rohkemgi olla (see konkreetne värske kaun polnud eriti kange). Hakkisin veel läbisegi harakputke ja tilli peale.

Teine panniroog: lõikasin 3 porgandit tikkudeks, hakkisin ingverit ja küüslauku. Siis praadisin kõigepealt mandleid ja küüslauku ja tükeldasin paralleelselt (A. abiga) paar suvikõrvitsat pulkadeks ning posu šampinjone tükkideks, võtsin mandlid-küüslaugu pannilt ära, vokkisin ingverit, porgandit, suvikõrvitsat, šampinjone ja jällegi lestherneid, tükeldasin sinnagi hulka 1 neist vähekangetest tšillidest. Segasin paar tl maisitärklist natukese vee ja paari spl sojakastmega, lisasin pannile ja kuumutasin veel natuke, siis segasin mandlid ja küüslaugu tagasi muu toidu hulka. Ka selle peale tõin harakputke ja natuke rukolat ka, sest miks mitte.

Avokaado ja mädarõigas

Mul on endiselt üsna vähe kirjutada, sest A. muudkui jätkab oma Clean Kitcheni programmi ja kokkab aina ise, ma keeran ainult vahel harva midagi kiiret kokku, kui tema toitudest ei jätku.

Aga just praegu avastasin, et mulle meeldib avokaadoga mädarõigas. See purgi oma, marineeritud, mitte ei näri otse juurikat.

Umbrohu-leivakõrvane

Oi, oi, ma tegin nii head leivakõrvast just.

Õhtul, kui veel valge oli, olin haaranud õuest igaks juhuks priske peotäie umbrohtu (naati ja võilillelehti segamini) ja ära pesnud, et äkki tahan pärast pimeda tulekut süüa, salatiks näiteks. Unustasin ära. Kui märkasin, ei tahtnud lasta liiga ära närtsida, lasin panni peale tilga oliiviõli, hakkisin 1 suure küüslauguküüne, lasin õlisse soojenema, sel ajal hakkisin selle umbrohupeotäie nii peeneks, kui viitsisin ja jõudsin, viskasin panni peale küüslaugu juurde, keerasin enam-vähem kohe kuumuse ära, sest küüslauk hakkas liiga pruuniks minema, ja segasin hoolega. Siis lõikasin sidrunist väikese viilu, pigistasin mahla umbrohu peale, natuke piserdasin soola ka.

Sain sellest kolme sepikuviilu jagu leivakatet. Kaks esimest tegin nii, et määrisin karamellsibulaga hummust alla (sest oli parajasti külmkapis) ja mätsisin umbrohu peale, oli hea. Kolmanda peal ei viitsinud hummusega jamada, kühveldasin kõik ülejäänud umbrohu pannilt sepiku peale, nii oli ka hea.

Pikapeale läheks ehk mõruks, aga niiviisi kolme sepikuviilu jagu oli küll täiesti jumalik. VÕimalik ka, et kui ma oleks hoolsam olnud ja küüslaugu vähem pruuniks lasknud, siis oleks kulunud rohkem sepikuid, et mõru hakkaks tunduma. Aga ega mul rohkem seda kraami ei olnudki.

Kui koos küüslauguga pannile ka mingeid seemneid visata, siis oleks juba tõhusam toit, siis sööks võib-olla kartuli või mingi pudru või makaroni kõrvale lisandiks.

Ma ei teagi, mis selles nii kohutavalt mõnus on. Selge see, et mulle meeldib praetud küüslauk, soolasus, happesus ja kerge mõrudus on koos samuti päris heas tasakaalus – ja naat annab umamit juurde – aga võib-olla on põhiline just konsistents. Hea konsistetsi jaoks ei tohi need umbrohud muidugi liiga vanad olla. Kevadetoit – või hilisemal aastaajal selline toit, mida saab teha paar päeva pärast niitmist.

Garum

Ma olen avastanud väga hea salatikastme: panen hunniku salatiliblesid taldrikusse, piserdan peale natuke kilusoolvett ja pigistan natuke sidrunimahla (vist umbes võrdses koguses – praegu nt panin 2 tl kiluvedelikku ja pigistasin peale veidi rohkem kui pool viilu suurest sidrunist).

Tõsi, konkreetne kilusoolvesi on praegu nendelt kiludelt, keda tootja miskipärast anšoovistesks nimetab, kuigi nad on ikka kilud, lihtsalt veidi teistmoodi maitestatud.

Ma oletan, et Tallinna kilude soolvett läheks vähem, see on soolasem.

Üks nädalaringvaade tatraga ja üks sellega sarnane, aga ilma lihaolluseta pannipilaf (seekord bulguriga)

A. oli tatart teinud ja seda oli järgmiseks päevaks üle jäänud; mina olin paar baklažaani koju toonud. Lisaks ähvardas üks allah. chorizo pahaks minna ja vajas päästmist. Lisaks olin ma liiga ahnelt hummust ostnud ja ühel karbil oli “parim enne” möödas ja ma polnud teda veel lahtigi teinud.

Mulle meenus, et ep. teeb baklažaani kikerhernestega ja hummus noh peamiselt koosnebki kikerhernest.

Seega: praadisin-hautasin kõigepealt hakitud sibulat ja küüslauku, selle ajal tükeldasin baklažaani ära ja lisasin siis pannile, inspekteeerisin chorizo ja hakkisin ära ja lisasin samuti; natuke tšillihoidist, natuke india köömneid, natuke itaalia ürdisegu. Kui baklažaan hakkas valmis saama, lisasin 400 g purgi tomateid, tatra ja hummuse (nimega “pikantne” – seal oli samuti tšillit sees). Tuli õudne plöga, aga üpris maitsev.

***

Teise baklažaaniga läks nii: ma olin selle juurde paar suvikõrvitsast ostnud, oli ka kikerherneid, sellerit ja leedukate kooritud kanepiseemneid ja poolik bulguripakk, kartsin, et koid tulevad sisse.

Pannile praadima-hauduma hakitud sibul, küüslauk, värske kurkum, värske ingver, natuke koriandripulbrit, punast pipart ja mingit gruusia maitseainet (hmeli suneli vbla? sildid on küljest ära tulnud); selle haudumise ajal tükeldasin baklažaani lühikesteks ribadeks ja lisasin pannile; selle haudumise ajal tükeldasin samamoodi suvikõrvitsa, lisasin pannile; lõikusin kääridega sinna otsa 3 sellerivart peeneks, lisasin näputäie kanepiseemneid. Segasin ära, jätsin hauduma-praadima, inspekteerinsin bulgurit, tunnistasin kõlbulikuks ja pesin teda igaks juhuks kolme veega. Siis segasin pannil oleva ära, lisasin purgi kooritud tomateid ja selle purgi loputusvee. Lasin keema, lisasin nõrutatud kikerherned (kah 400 g purk) ja kui uuesti keema läks, siis ka bulguri. Tuli ka idee sinna kuivatatud aprikoose sisse lõikuda. Keetsin natuke lahtiselt, maitsestasin jällegi mingi gruusia soolaseguga (Svani sool järsku?), keerasin tule ära ja jätsin kaane alla hauduma. Pärast söömise ajaks võtsin hakitud sellerilehti ja oliiviõli juurde.

Muidu hea, aga hetkel on tunne, et järgmiseks söömiseks lisan natuke veel tšillit, tahaks krehvtisust rohkem. Aprikoosid sobisid hästi. Juurde sobis valge vein ka hästi, oli kohe selline tunne, et aitab seedida.

Paar põdurast peast tehtud toitu

Ühe tegin siis, kui hakkasin haigeks jääma. Olin ostnud allahindlusega kaks närbunuvõitu baklažaani ja kaks suvikõrvitsat ning A. tatrakeetmisest oli tatart üle jäänud. Hakkisin sibulat-küüslauku + natuke vinnutatud vorsti + natuke köömneid ja hautasin (kuivatatud tomateist üle jäänud) õliga; tükeldasin ja lisasin baklažaani (kaas peale); tükeldasin ja lisasin suvikõrvitsa (kaas peale), lasin poolpehmeks haududa, lisasin 1 tl tšillikonservi ja 2 tükeldatud tomatit; siis lisasin ka tatra ja natuke tükeldatud peterselli. Soola maitse järgi.

Sai hea toit, järgmisel päeval soojendades tuli natuke vett lisada; siis tuli ka tomatipastat lisada; ja kõige viimasele otsale lisasin ka natuke leivatükke, lihtsalt et rohkem saaks.

Siis jäin täitsa haigeks, tahtsin ainult suppi, soojendasin ühe igiammu uudishimust ostetud pakipüreesupi (tomati, mitte kuivsupi, vaid oligi kohe selline püree pakis) üles ja pudistasin kuivanud saia peale. Oli veidi pettumus, aga mis sa konservist ikka tahad.

Vahepeal tegi A. makarone, tema sõi neid mingi šnitsliga, mina tahtsin ainult ketšupit peale, sest haige noh.

Siis tahtsin ma ikka mingit sellist supilaadset toitu, aga jaksu oli juba rohkem, õigust öelda isegi rohkem kui tavaliselt, sest väljas ei käi ju. Leidsin ühe seismajäänud pooliku kapsa, millest osa lehti oli küll närbunud, aga see-eest oli ta hakanud juurikast uut väikest kapsast välja kasvatama, nii et kokkuvõttes võis kapsakogus isegi sama olla, mis seisma jäädes. Porgandit ja kartulit oli ka. Sibulat ka.

Seega hakkisin 1 sibula ja 1 küüslauguküüne ja 1 porgandi, panin väikese õli ja tükikese võiga potipõhja hauduma ja lisasin näputäie tilliseemneid, haudumise hakkisin kapsa krõmpsuks jäänud osad ära, lisasin ka selle potti + 2 klaasi vett. Kuni see keema läks, koorisin ja tükeldasin 5 kartulit. Lisasin need ka, ja 2 puljongikuubikut. Tegelesin vaheldumisi õõvarullimise ja tööga, siis läksin vaatasin – oli juba enam-vähem pehme, aga natuke soolasevõitu, seega lisasin veel pool klaasikest vett, las tuleb supp. Lasin keema, võtsin tulelt, maitsestasin veel natukese melissiga. Jube hea tuli, hirmus kiiresti jäi otsa, kuigi mina olin haige ja A. hakkas jääma.

Muidu oleme hästi palju kiirnuudleid söönud, sest haigest peast istuvad need kuidagi eriliselt hästi. Ma hakin neile ka värsket ingverit sisse ja kuna üks tänane variant tundus haput maitset vajavat, lisasin värsket tomatit ka, oligi parem.

Oasalat ja oasupp

Olin ostnud purgi neid soolaseid õlleube.

Salat mitu päeva tagasi: hakkisin paar õuna, natuke sibulat, ühe tomati, kühveldasin purgist ube (pakuks, et üks kolmandiku sellest pooleliitrisest purgist), lisasin õli, natuke tšillihoidist, natuke Provence’i ürdisegu, peterselli. Taldriku peal kombineerisime mitmesuguste lehtsalatilibledega.

Vastlapäeval supp nendest ubadest, mis veel purki olid jäänud: hakkisin 2 keskmist sibulat, 1 pastinaagi, 1 jämeda porgandi, paar küüslauguküünt, panin poti põhja õliga hauduma, lisasin näputäie köömneid. Kui olid mõnda aega haudunud, kühveldasin oad purgist potti, lasin purgi vett täis ja loputasin samuti sinna potti tühjaks. Maitseks lisasin natuke BBQ kastet, natuke piparrohtu, natuke itaalia ürdisegu (need Provence’i ja Itaalia segu on väga sarnased, põhivahe, et Provence’i omal on estragoni sees, aga Itaalia omal salvei ja majoraan; mõlemad sisaldavad lisaks neile punet, basiilikut, rosmariini ja aed-liivateed, aga Provence’i omal tundub rosmariin rohkem domineerivat, seega maitseb ta vaigusemalt ja itaalia oma heinasemalt).

Kui juurikad hakkasid pehmeks saama, hakkisin ühe jämedama peterselli varre ära ja lisasin, keerasin tule ära. Kui enam üldse ei keenud, lisasin ka hakitud petersellilehed. Selle vahepeal praadisin natuke suitsuliha panni peal juurde (ja soojendasin muuhulgas selle kõrval ahjujuurikaid, mis ma olin 24. veebruariks teinud, neist ei hakka ma eraldi postitust tegema, sest ma lihtsalt koorisin ja tükeldasin malmpotti – ja sedagi mitte kuigi peenelt – kaalikat, kartulit ja porgandit, siputasin soola, Provence’i maitseainet ja õli peale, segasin ära ja pistsin ahju).