Veel lakoonilisem kartuli-kurgisalat ja ülejääkidest tehtud porgandi-kohupiimakook

Mul oli vahepealsest heeringasöömisest keedukartuleid üle jäänud; ühe praadisin ükspäev poekotleti kõrvale ära, kaks oli veel alles. Ja mul oli kaks odavat pikka kurki (madukurki, nagu ungarlased ütlevad) ja üks ammusel allahindlusel ostetud fetapakk.

Niisiis hakkisin ühe kurgi (miinus selle koledaks läinud kohad), panin hästi pisinatuke soola metallimaitse vältimiseks peale, lisaks hakkisin üne küüslauguküüne, puistasin kurgile peale, pudistasin kuivatatud piparmündi ja basiilikuga üle, et kurk jõuaks juba maitsestuda. Koorisin kartulid ja tükeldasin otse kurgile otsa. Koukisin oliivipurgist viimased järelejäänud mustad oliivid sinna peale; koukisin fetapakist pealmise kihi (veerand või viiendiku poolekilosest pakist) muu otsa, segasin veidi, siis meenus oliiviõli ja musta pipart (värskelt jahvatatud!) panna ja segasin veel. Maitsesin; oli soolane (ei oleks ikka pidanud kurgile eraldi soola panema, küllap feta oleks isegi metallimaitset vältinud!), aga õnneks oli mul veel üks kurk, nii et võtsin sellest pool ja lahjendasin salati vähemsoolaseks.

Nüüd oli hea. Kõrvale sõin röstsepikut oliiviõliga.

*

A. oli päeval, kui mina alles ärkasin, teinud endale praekartulit, kotletti ja porgandisalatit. Pool porgandisalatit (tundub, et pool klaasi kuni klaas, kui koguseid mõõtma hakata) oli üle, aga ei äratanud minus isu, osalt seepärast, et ta oli sinna äädikat lisanud, mis siis, et palsamiäädikat (ja mett ja õli). Mul kripeldas juba ammu pühadel pasha sisse panemata jäänud pakk kohupiima (Otto ricottat – poes ostsin igaks juhuks ka selle, sest ei mäletanud retsepti suhtarve nii hästi, pärast otsustasin, et panen ikka ainult klassikalist kohupiima, ja nii ta seisma jäi), mille “parim enne” oli just täna. Kõht kurgisalatit täis, guugeldasin ringi ja sirvisin kokaraamatuid, et misukesi porgandi-kohupiimakooke üldse tehakse. Leidsin paar soolase koogi ja ühe muffiniretsepti, lisaks lugesin koogiraamatust kohupiimatainast kookide retsepte ja lõpuks tegin nii:

lõin 3 muna otse salatikaussi porgandisalatile otsa ja kloppisin kahvliga lahti. Valasin pool klaasi suhkrut juurde, kloppisin veel; tühjendasin kohupiimapaki sinna otsa ja otsisin selle segamini nühkimiseks puust võinoa, mida ma puulusika asemel kasutada armastan, sest ta istub nii hästi peos. Poetasin sinna sisse paari päeva taguse vahustatud vahukoore, mida ma polnud jaksanud ära süüa ja mis ei olnudki hapuks ega vesiseks läinud, vaid hoopis tahkeks tõmmanud, kuna ma olin tookord vahustamiseks kasutanud moosisuhkrut (tavaline suhkur oli siis otsas); nagu näha, tarretab pektiin ka muid aineid kui moos. Ja panin ahju huugama (nn keskmisele kuumusele, mis teoorias on 180 kuni 220 C kraadi, aga minu ahju näitajat ei tohi üle 160-170 panna).

Valasin sinna A. õhutusel umbes peotäie kanepiseemneid, siis ühe klaasi nisujahu, 3 spl päevalilleõli pluss sortsu tavalist rapsiõli, hakkisin natuke pühadest jäänud mandleid, puistasin hulka rosinaid, jahvatatud ingverit ja kaneeli. Ja segasin. Panin klaasi sisse veel natuke nisujahu, natuke vabariigi aastapäevast jäänud rukkikama ja 1 tl küpsetuspulbrit (mis tuli viimasel hetkel ise soodast ja sidrunhappest segada, sest poe oma oli ootamatult otsa saanud), ajasin omavahel segamini ja valasin taina otsa; segasin uuesti ja viimasel hetkel segasin sisse veel ühe sortsukese õli, sest rammusam on ju parem. Ja siis määrisin tähekujulise vormi võipaberiga üle, kantisin taina sinna ümber, paigutasin veel mõne mandli koogi peale ja küpsetasin nii umbes 25 minutit, siis hakkas juba liiga pruuniks tõmbama ja ma võtsin välja.

Tulemus? Ilus, mure, kobe, seemned krõpsusid toredasti hamba all ja maitse oli hea, aromaatne. Ja mandlid olid peal imemaitsvaks küpsenud. Ainult kuivavõitu oli – ühest küljest, võib-olla oli mul liiga vähe porgandit, teisest küljest tundus, et kuivus ei tulnud mitte niiskuse, vaid rasvasuse puudusest. Teinekord panen ikka rohkem rasvollust. Aga nii, nagu ta on, on teda päris hea võiga süüa. Lõikan koogitüki lapiti pooleks, määrin võid vahele ja panen uuesti kokku nagu sändvitši. Sobib hästi tee kõrvale.

Kui kedagi huvitab – retseptid, kust ma inspiratsiooni sain, kõik prantsuskeelsed: porgandi-juustukook (sh riivjuustuga, selgelt soolane toit); porgandi-kohupiima- või porgandi-toorjuustukook, mis minu arust jätab magusa retsepti mulje, aga serveerimissoovitus on miskipärast salati ja kirsstomatitega (a vbla see nende valge juust on soolane); ja porgandimuffinid, sedapuhku magusad.

Ja teine inspiratsiooniallikas oli “Kookide” raamatu kohupiimakook. Seda raamatut peab rohkem reklaamima, minu arust väärib ta pea sama krestomaatilist kohta nagu “Saiad, pirukad, koogid”.

Praegu mõtlen veel, et huvitav, kas siis oleks veel parem tulnud, kui ma oleks ka muskaatpähklit pannud.

————————————————————————————
PS: järgmiseks päevaks jäänud osa salatist oli endast vedelikku välja ajanud ja A. ei tahtnud seda niimoodi süüa. Maitsesin ja maitse oli endiselt OK (kuigi mul on kuri kahtlus, et kurk oli soolases keskkonnas vaikselt hapnema hakanud, sest maitses umbes nii, nagu ma oleks pannud värskelt hapendatud kurki, aga ega see siis halb ei ole); rüüpasin osa vedelikku lihtviisiliselt ära, aga ülejäänut paksendasin kahe keedumuna ja praetud rukkileivakuubikutega. Niiviisi oli ka A. jaoks söödav. Ja minu jaoks ka, ainult et miskipärast ajas keedumuna mulle sellises salatis ka õudse tomatiisu peale, kogu aeg mõtlesin, et oh oleks siin veel tomatit sees. Noh, ootame, veel paar kuud ja tomatid muutuvad juba paremaks.

Kook oli A. arust OK (ja sai meil kahe peale enne järgmist õhtut otsa); tema ei pannud kuivust tähele, aga ütles, et seda “tatra maitset” oli liiga tugevasti tunda. Nähtavasti ei saa siis kama isegi natuke panna, või kui panna, on selle tugeva maitse tasakaalustamiseks rohkem vürtse ja/või rosinaid vaja. Või mine tea, äkki ka rohkem porgandit.

Üks lakooniline kartuli-kurgisalat

Eilsest heeringasöömisest oli veel neli keedukartulit järel (ja heeringat, mida ma ei tahtnud pärast eilset heeringaorgiat puhtal kujul süüa). Peale selle oli “vaese mehe Nizza salati” tegemisest üle pool jääsalatit ja pool purki oliive; ja pühadeajast viimane pühademuna. Lisaks olin eile toonud poest nn pehkinud puuviljade korvist ühe allahinnatud Luunja kurgi, millel oli ainult ots kole.

Niisiis kerge kartulisalat, mõtlesin ma. Uurisin koleda otsaga kurki, kõrvaldasin koleda otsa ja leidsin, et ka seemned on natuke ülekasvanud, niisiis rookisin need enam-vähem välja ja hakkisin kurgi ära. Panin tiba soola kohe peale, sest ma olen tähele pannud, et kurk võib salatis metalse maitsega jääda, eriti koos kalaga, aga kui ta on kõigepealt eraldi soola saanud (salatikastme üldisest soolasusest ei piisa, talle on individuaalsemat lähenemist vaja), siis kaob metall kurgist ära ja ta sobib enam-vähem kõigega. Soola lisamise ainus halb külg on, et see toob kurgist mahlad välja ja salat võib vesiseks minna, aga mul oli ju neli keedukartulit, kõik valmis seda leemekest endasse imema.

Järgmiseks tükeldasingi kartulid kurgitükkidele otsa; siis hakkisin sinna kaks pisikest küüslauguküünt (hästi peenikeseks!), pudistasin peale kuivatatud basiilikut ja natuke kuivatatud piparmünti; poetasin sinna peale enam-vähem pooled tollesse poolikusse oliivipurki jäänud mustadest oliividest; tükeldasin sinna viimase pühademuna; siis mõtlesin veidi järele ja tükeldasin sinna siiski ka ühe heeringafilee. Kõige lõpuks katkusin jääsalati sinna otsa. Natuke oliiviõli peale ja segasin; maitsesin; leidsin, et midagi hapukat ja teravat kuluks ära ja kaapisin purgist paar kahvlitäit kappareid. Veel natuke oliiviõli, musta pipart peale, ja segasin uuesti.

Ja siis sõin. Kõigepealt sõin mina ja olin rahul, poole pealt tuli isu peale ka A.-l, kes ennist oli arvanud, et temal veel niipea kõht tühjaks ei lähe, ja temagi võttis ja oli rahul.

Õnnestumine ühesõnaga. Ma olen rahul, et nii suure kurgikogusega tuli nii hea salat, olin mõne varasema ebaõnnestumise peale kurgisse vahepeal jõudnud umbusklikult suhtuma hakata (v.a konkreetselt kurgisalatis), aga näe, tibakese soolaga (ja küüslauguga) maitsestatult on kurk ka segasalatis hea.

Ja küüslaugu ja piparmündi kombinatsioon saab mulle järjest armsamaks.

Arvatavasti oleks ka ilma heeringata väga hea olnud ja teinekord võibki nii teha, aga kui mul heeringat juba oli ja ta tahtis äratarvitamist, siis miks mitte salatile sellega toitvust lisada. Halb ta seal sees igatahes ei olnud.

Magustoiduks sõin südamerahuga oma pärmikeeksi viimase tüki koos vahukoore ja viimaste kompotivirsikutega ära, sest A.-le mäletatavasti ju ei meeldi pärmitainas ega virsikukompott. Tema sõi vahukoort küpsisega.

Pühadeaegsed salatid

Need salatid ei erine tglt märkimisväärselt mu argipäevasalatitest. Pühadega on neil nii palju pistmist, et esimese salati tegime selleks, et rammusate magustoitude kõrval midagi tasakaalustavat oleks, et süda pahaks ei läheks; ja järgmised suuresti sellepärast, et kuhugi tuleb ju neid keedetud mune panna, kui enam kiluvõileiba munaga ei viitsi teha.

Esimene neist, otse pühadeöösel, kui ma olin kirikust tagasi: hapukapsa-suitsupõsesalat.

Võtsin umbes peotäie jagu toorest hapukapsast, hakkisin ühe õuna, pool väikest värsket kurki, väga natuke rohelist sibulat (sest rohkem ei olnud) ja segasin need omavahel ära, lisasin majoneesi ja maitseks tsipa oliiviõli. Praadisin pannil suitsupõse kuubikuid ja natuke köömneid, poetasin need siis salatisse ja praadisin samal pannil sepikukuubikuid garneeringuks juurde.

Oli tore, A. leidis, et täitsa hea, üllatavalt hea – ta ei osanud oodata, et nii väheste komponentidega salatist midagi head tuleb.

Pühapäeva käisime üldse külas lõunal ja söögitegu jäi ära. Esmaspäeval tahtis Taliesin külla tulla ja tal oli kodus keedukartuleid, mispeale mul tuli vähe värskema salati isu ja ma tõin poest jääsalati ja musti oliive koju. Ning A. oli endale selles vahes, kui mina linna peal uitasin, tatart, kalapulki ja tomati-kurgi-salatit teinud, ja tema tehtud salatit oli järele jäänud. Tatart oli ka, aga selle isu mul parajasti ei olnud. Nii et “vaese mehe Nizza salat”.

Sinna salatisse läksid sellised asjad: kurk ja tomat (niipalju, kui neid veel oli); natuke toorest sibulat; neli või viis väikest keedukartulit; kaks keedetud kanamuna; pool karpi sardinellat õlis; paar väikesteks tükkideks tehtud kilufileed; musti oliive; ja umbes pool seda tavalist jääsalatit, mida kilepaki sees müüakse. Oliiviõli veel sortsuke peale ja natuke noppisin aknalaua pealt basiilikut garneeringuks.

Tuli täitsa maitserikas. See on kahjuks sedasorti salat, mis järgmiseks päevaks seista ei taha, nii et homseks ette ei saa teha.

Teisipäeval tulin trennist ja otsustasin ära lahendada A. eilsest ootest jäänud tatra. Mul oli küll kuldne plaan teha tatra-heeringa-peedisalatit ja ma olin eelmisel õhtul ahju paar peeti küpsema pannud, aga kodus järele uurides selgus, et kas ahi oli olnud liiga kuum või peedid liiga kaua ahjus või mõlemat, igatahes olid nad üleküpsenud ega olnud enam isuäratavad ja eks nad olid algusest peale nässakad. Tuli plaan veidi ümber teha, päästjaks osutus jälle hapukapsas. Niisiis hapukapsa-heeringasalat.

Segasin kokku umbes peotäie hapukapsast; keedetud tatra (pakuks, et umbes pool klaasitäit); nii palju värsket kurki, kui palju mul hispaania kurgi küljest päästa õnnestus (see kurk oli suuremalt jaolt koledaks läinud, nii et isegi kui toidukilomeetreid eirata – hispaania kurgi ostmine lihtsalt ei tasu ära); hakkisin sinna sisse veel kolm soolaheeringafileed ja natuke sibulat; kolm õuna; ühe keedumuna; ja et liiga vänge ei tuleks, panin salatikastmesse seekord majoneesi kõrval ka hapukoort. Hästi natuke suitsupõse tailiha ka, niipaljukest, kui seda veel järel oli, aga seda oli tõesti nii vähe, et ei jäänud tunda. Ja nii palju marineeritud kurki ja sibulat, kui meil ühe purgi põhjas järel oli, pigem maitseaine kui tõsise koostisosa koguses. Maitsesin ja midagi oli puudu, lõpuks lisasin natuke sinepit, natuke pruuni suhkrut ja segasin hoolega ära. Jätsin seisma, sest tundus, et see salat tahab läbi maitsestumiseks rohkem aega, poole tunni pärast sõin ja siis oli tõesti hea. A. kiitis ka. Tundub, et hapukapsasalat on meie peres selles mõttes kindla peale minek, et maitseb mõlemale hästi.

Seda tuli ka päris palju ja sedasorti salat õnneks seisab. A. sõi täna oma lõunaks selle viimase otsa ära. Mina keetsin kartulit ja sõin täna lihtsalt kartulit, heeringat ja sibulat hapukoorega. See oli samuti hirmus hea, ainult et seekord tundub, et mina tegin endale liiga – sõin seda suhteliselt rammusat toitu sama muretu hooga, nagu eile hapukapsasalatit ja nüüd on imelik olla. Rammusad magustoidud on mulle ohutumad kui rammusad soolased toidud – magustoidul paneb juba magusus ise piduri peale ja isu läheb üle.

Homme saab ülejäänud kartulitest ehk jälle mingi salati meisterdada, eriti kuna ka heeringat jäi üle.

Lihavõttetoidud: üks rammus pasha ja pärmikeeks

Sellised, millega on natuke rohkem jändamist ja alati ei viitsi. Kalender on hea ettekääne, et viitsida.

Munade värvimine ei ole vist retsept? sibulakoortega.

Aga kõigepealt panin üldse pasha hakkama. Nühkisin umbes kaks pakki võid (st kokku umbes 400 g) poole klaasi suhkruga vahtu, ajasin sinna sisse ükshaaval kaks kanamuna segamini, siis 400 g vahukoort (vahustamata) ja kaks ja pool pakki kohupiima (umbes 500g, seekord kõigest 5%, sest rammusamat ei saanud ja hea et niigi läits, sest need olid poes viimased kohupiimapakid, millel üldse mingi rasvaprotsent oli) ja panin kuumenema.

Aeg-ajalt segasin, ise hakkisin samal ajal (kooritud) mandleid ja A.le kingiks tehtud liköörist üle jäänud tsitrusekoori, mis olid seal likööri sees mõnusaks sukaadiks muutunud, ja lugesin internetti läbi.

Kui segu oli ilusasti kuum ja vedel, panin jahtuma ja tegelesin tont teab millega, enam ei mäleta. Võib-olla tegingi siis selle suht lahja tomatikastme ja sõin. Ja uhtusin pasha nõrutamise marlid kindluse mõttes keeva veega üle.

Kui kohupiimasegu oli ära jahtunud, segasin sinna mandlid ja sukaadi sisse, otsisin välja kaks sõela, toetasin kummagi sõela servapidi ühe kastruli servale, katsin marliga, panin kummagi sõela põhja terved mandlid nii ilusasti mustrisse nagu oskasin ja valasin segu sinna otsa. Tänavu oli vist väiksem kogus kui mullu, eelmisel aastal küll kahe sõela peale ära ei mahtunud.

Ja siis nad vaikselt tardusid ja nõrgusid; kui oli juba tahedam, katsin pealt marliservadega kinni.

Järgmiseks päevaks oli päris kenasti vadakut kogunenud, vat see on see, kui tuleb 5% kohupiimaga leppida.

Aga mina tegin eelkergituse teelusikatäiest suhkrust ja poolest pakist pärmist, poolest klaasist veest ja pooleteisest klaasist jahust ja ise jõin selle kerkimise kõrvale rõõmsalt kohvi.

Kui see oli juba kerkinud (ja või, mille tuppa soojavõtmine oli alles eelkergituse tegemise ajaks meenunud, pehmemaks läinud), segasin tainasse veel kolm lahtiklopitud muna, pool pakki kohupiima (mis oli pashateost üle jäänud), pool pakki võid, veel 3 spl suhkrut, tublisti rosinaid, jälle toda liköörisukaadi ja poolteist klaasi jahu ja veel tiba vett, et oleks küll mõnevõrra paks, aga ikkagi valatava konsistentsiga tainas; siis meenus, et ma tahtsin ka pashavadaku tainasse ära panna ja lisasin ka selle. Nüüd muutus kõik nii vedelaks, et ma pidin uuesti jahu lisama, et tuleks uuesti sama konsistents, mis enne vadakut.

Panin ahju sooja (retsept ütleb “keskmise kuumuse” peale, st 180-220 kraadi; mul on temperamentne ahi, nii et ma suhtun tema kuumusenäitudesse ettevaatlikumalt).

Valmistasin ette (tähendab, määrisin võipaberiga) kaks koogivormi: ühe rõngasvormi, ühe tähekujulise. Rõngasvormi põhja panin iga rõnksu sisse ühe mandli. Valasin pool tainast rõngasvormi ja panin praeahju kõrvale veel kerkima; teise poole tainast valasin tähekujulisse vormi ja pudistasin mandleid vahelduse mõttes hoopis sinna peale. Panin tähekujulise vormi esialgu jahedasse esikusse, et see kook liiga vara liiga ära ei kerkiks.

Kui ahi oli valmis, pistsin rõngasvormi sinna sisse; 5 minuti pärast keerasin kuumust natuke maha. Lasin mingi 30-40 minutit küpseda. Selle küpsemise ajaks tõin teise vormi jahedast sooja, et see nüüd kah kerkima hakkaks.

Üks kook valmis, keerasin ahjule uuesti natuke kuumust juurde, kui oli kuumaks läinud, pistsin teise koogi ahju. Ja edasi samamoodi nagu esimese koogiga.

Sedaaegu valasin esimese koogi vormi sisse siirupi, limoncello, apelsinimahla ja calvadosi segu, et kook sellega läbi imbuks. Calvados oli hädalahendus, ma oleks tahtnud brändi või rummiga, aga avastasin viimasel hetkel, et ei ole.

Ja siis asusin mune sibulakoortesse pakkima, mähkisin viis muna valmis ja sain nad ilusti keema, enne kui teine kook valmis sai.

Kui teine kook ahjust välja tuli, siis selle jätsin immutamata, ma tahtsin teada, kumbamoodi parem on.

Tulemused? Kui ma immutamata koogi lahti tegin, siis leidis A., et see on “okei” ja kui ma küsisin, miks kõigest okei, siis seda, et sinu häbemata kallites saiades peaks olema rohkem kaneeli et rosinaid ja mandleid võiks rohkem olla, sest “pärmitainas ei ole just kõige maitsvam tainas ja tema ainus mõte on häid asju koos hoida”. Minu arust oli täiuslik; niisiis hävitasin ma rahulolevalt pool kooki peaaegu üksi ära (tähendab, pool kooki sai otsa nii, et A. söömispanus piirdus ühe tükiga).

Järgmiseks tegime lahti pasha. See oli ühtlane, siidine ja sulas suus ning nagu järgmisel päeval selgus, maitses A.-le liigagi, ta ei saanud pidama enne, kui tundis ennast kehvasti.

Pärast seda ei julgenud ta enam üldse midagi rammusat süüa, sh kooki, ja ma degusteerisin immutatud kooki üksi. Lihtsalt niisama süües ei andnud immutamine talle teise koogiga võrreldes minu arust midagi juurde (aga vbla päris konjakiga oleks andnud? ja kui oleks sidrunimahl olnud apelsinimahla asemel?), aga kui ma sõin nii, nagu klassikalise savarääni õpetus on – et kõigepealt immutad, siis sööd vahukoore ja virsikukompotiga – siis oli küll väga hea. Aga mine võta kinni, vbla oleks vahukoore ja virsikukompotiga ka immutamata kook väga hea.

Taliesin käis külas ja proovis kah seda kooki, aga ma ei mäleta, mis ta seisukoht oli.

Üks lihtne tomatikaste enne pühi ja mitmesuguseid võileibu

Kuna ma tahtsin keerulisi pühadetoite teha, et kalender ringi käiks, ei hakanud ma lõunaga erilist vaeva nägema – mul oli pool purki tomatit järel; praadisin sibulat ja küüslauku, natuke suitsupeekonit, natuke viilutatud porgandit, natuke kuivatatud tšillit, viskasin tomati sinna otsa ja maitsestasin soola, pipra ja natukese oliiviõliga. Sõin nuudlitega. Minu jaoks oli piisav, A. virises, et lahja või igav või mis see tema jaoks oligi. Ah jaa, “ma pole sellest purgitomatist kunagi erilises vaimustuses olnud,” nähtavasti oleks tema jaoks olnud vaja rohkem komponente, et see ei oleks nii ilmselt purgitomat. Rohkema porgandiga oleks talle tõenäoliselt paremini maitsenud.

Muidu tegin mitmel pühade-eelsel päeval võileibu, mõtlesin, et äkki kirjeldaks oma ettekujutust õigest võileivast.

Esiteks: A. oli vutimune keetnud, mul oli haiguse ajast ikka veel meremarja alles, nii tegin ma imekauni võileiva: röstisin sepikut, määrisin võiga, mis selle peal kenasti ära sulas, katsin selle meremarjaga, viilutasin vutimuna sinna peale ja kaunistasin rohelise sibulaga.

Teiseks üks vähem ilus, aga päris toitev ja mõnus võileib: sepiku või musta leiva peale natuke majoneesi, sinna peale viil peekonit või suitsupõske vms suitsuliha; sinna otsa majoneesiga segatud hapukapsas. Tahab söömisel tähelepanu, sest leiva peal on nii palju asju, et ettevaatamatult võib midagi maha pudeneda.

Kolmandaks – sepiku peale suitsuliha, majoneesi ja pirniviilakad.

Neljandaks – sama, aga suitsuliha asemel käib pirni alla juust.

Ja veel üks suvikõrvitsatoit, seekord valge leivaga (või õigemini sepikuga)

Ärge muretsege, küll kunagi saab mingitest muudest toitudest ka lugeda. Mul said sellega nüüd suvikõrvitsad otsa ja poes neid ilusaid odavaid enam ei ole ka. Suvel jälle!

Igatahes oli mul neist viimane veel järel ja ka tomatipurk poolenisti täis. Kui mul tuli meelde, et mul on ka mitu viilu kuivanud sepikut ja jahukoid on hakanud ähvardavalt ringi lendama ja lõksutavad lõugu, siis mõtlesin teha vaese mehe pitsat – et pekk kõige alla, sepik peale, suvikõrvits ja tomat ja natuke juustu sepiku peale – aga A. ütles, et see oleks tema arust liiga võileib. Järgmiseks mõtlesin, et teen tomatisuppi, mida paksendan sepikuga. Aga kui ma lõpuks tegema hakkasin, ei olnud mul sellise supi järele enam õiget isu. Kõõlusin tükk aega otsustamisvaevades, kas ikkagi teha suppi või hoopis jälle pannirooga, lõpuks panniroog võitis.

Hakatuseks hakkisin ühe väga suure porgandi poolviiludeks (algajale porgandihakkijale: suuuuuuur porgand tuleb lõigata käsitsetavateks juppideks, jupid pikuti pooleks ja siis neist viilud – poolikud jupid püsivad lõikelaual paremini paigal, suure noaga saaks isegi mitu poolikut kõrvuti laduda ja selle võrra kiiremini hakkida) ja peaaegu terve suure sibula enam-vähem kuubikuteks ja panin tavalise rapsiõliga pannile praadima. Kui tõsiselt särisema hakkasid, keerasin tuld vähemaks. Ise hakkisin kohe pärast porgandi-sibula pannilepanekut ühe küüslauguküüne otse pannile lisaks. Siis lõikusin kuubikuteks tüki suitsuribi, mis minu arust hakkas kuidagi kahtlaseks minema ja tahtis järelikult ärategemist (kogus – umbes kolm paksu viilu), ja viskasin pannile gemüüse juurde. Pudistasin sinna natuke koriandriseemneid ja india köömneid ka. Ja lõikusin kääridega ühe pisikese kuivatatud tšilli sinnasamma. Segasin ja lasin edasi praadida, ise otsisin kuivanud sepikuviilud välja (neid võis olla nii viis-kuus tükki), tegin need väiksemateks tükkideks ja viskasin pannile juurde. Segasin ja valasin maitseks natuke oliiviõli juurde – kohe hakkas kõik taevalikult lõhnama. Maitsestasin veel ettevaatlikult kardemoni, ingveri ja natukese kaneeliga ja jätsin kaane alla hauduma, et kuivanud sepik end õli, juurviljamahlakesi ja häid maitseid täis imeks. Lugesin natuke internetti, siis puhastasin viimase suvikõrvitsa, lõikusin poolviiludeks ja panin sellegi pannile. Ja jätsin veel mõneks ajaks kaane alla hauduma.

Kui ma seda kõike siis segasin, lõhnas see täiuslikult; maitsesin, ka maitse polnud laita. Minus ärkasid hingelised kõhklused: kui ma olen juba teinud toidu, mis lõhnab ja maitseb hästi hea, kas tasub sinna tomatit juurde lajatada lihtsalt sellepärast, et tomatipurk on pooleli? äkki läheb halvemaks? jõudsin mõelda, et natuke tomatit kindlasti asja ära ei riku, ja siis avastasin kohe, et ega seda nüüd nii natukene ei olegi – ikka selgelt üle poole purgi. Tegin raske otsuse, et tomatit seekord ikkagi ei pane, tomatist teeme homme või ülehomme suppi või spagetikastet. Paneme hoopis muna, sest olin kindel, et muna toitu ära ei riku, ainult toitvamaks muudab, ja kellel saaks midagi selle vastu olla. Lõingi kaks kanamuna otse pannile ja segasin kohe ära, et need muude asjade vahel munapudruks muuutuks. Maitsestasin veel natukese soola, piparrohu ja basiilikuga, keerasin tule ära, jätsin kaane alla tõmbama ja lugesin veel natuke internetti.

Ja siis võtsin endale seda toitu ja see oli imeline. Uskumatult hea. Kõik sobis – kuivanud sepik oli täpipealt parajaks läinud, mitte enam kõva, aga mitte ka lödi; vürtse oli tunda, aga nad ei kõrvetanud (ja küllap aitasid sepiku vanadust maskeerida). Need paar tilka oliiviõli, mis ma maitseks olin pannud, sobisid vürtsidega ja andsid värskust juurde.

Vist lemmik-suvikõrvitsatoit sellest satsist. Mul oli kõvasti tegemist, et ainult poole pannitäiega piirduda ja A.-le midagi jätta. Aga hakkama sain. Nagunii oli see rohkem aplus kui päris vajadus – kui ma pärast söömist natuke aega istusin, sain aru küll, et kõht on juba täis, sest toit oligi toitev, olgu siis tänu munale või millelegi muule.

Jeerum küll. Seda peab veel tegema, see oli NII HEA.

Juurde jõin Maipo chardonnayd, aga see oli tõtt-öelda liiga hapu. Piparmünditee oleks ehk paremini sobinud, aga mul oli öösine lavendlitee veel kannus ees. Vbla sobiks ka õlu, eriti selline, mis ei ole liiga mõru (mul on endalgi raske uskuda, et ma seda ütlen).

—————————————————————————————————————————————–
PS: sellest peaks saama ka ilma lihata täitsa kobeda toidu, aga sel juhul paneks ma muna rohkem.

PPS: see polnud ainult minu arust hea – A. kiitis ka.

Üks aeglasem suvikõrvitsatoit

Kuna neid häid suvikõrvitsaid on ikka veel üsna odavalt saada, siis jätkan samal liinil. Mõtlesin seekord teha mingi ristsugutise Hispaania pistost ja Lähis-Ida kartuli-suvikõrvitsa-hakkliha-munatoidust – mul ei olnud hakkliha, aga see-eest oli tomatit, mis kallutas justkui pisto suunas; aga teisest küljest ei olnud mul baklažaani, mis kallutas sealt jälle eemale. Nii või teisiti tundus kartuli-suvikõrvitsatoit isuäratav.

Keeruline ei olnud ta ka. Koorisin kolm päris suurt kartulit, panin panni õliga sooja ja hakkisin kartulid kuubikuteks. Pannile. 1 sibul kuubikuteks ja pannile kartuli juurde; segasin, mõne aja pärast keerasin tule väiksemaks. Üks peeneks hakitud küüslauguküüs – pannile. Pisike kuivatatud tšillikaun – lõikusin kääridega otse pannile. Tükeldasin suvikõrvitsa veerandikviiludeks või mõnes jämedamas kohas natuke peenemaks, sonkisin veel kartuleid, leidsin, et küllap on varsti pehmed ka, ja ka suvikõrvits läks pannile. Segasin veel, avasin A. abiga tomatipurgi ja panin umbes kolmandiku purgi jagu tomatit pannile (see oli 600 või 700 ml purk). Maitseks puistasin soola ja jahvatasin veidi musta pipart ka. Segasin ära ja hakkasin vutimune inspekteerima (kanamune mul asjaolude kokkulangemise tõttu parajasti ei ole). Olin juba paar tükki välja võtnud, kui avastasin, et muist mune on mõlkis. Otsisin siis kõik mõlkis munad välja, tegin neile igaühele eraldi kompostinõu kohal augu sisse, et kontrollida, kas kõik on korras. Oli. Niisiis poetasin munakesed ükshaaval koore seest pannile – kokku sai vist 9 – ja segasin hoolega ära, et nad moodustaks pigem sousti kui midagi omletilaadset. Ja lõpuks segasin veel eilse toidu (porgandi ja selleriga suvikõrvitsa-oahautise, vt eilse postituse viimast toitu) ülejäägi sinna sisse.

Jätsin lõpuks kaane alla hauduma, kui tundus, et varsti aitab, keerasin tule maha. Aga see oli eksitus, sest kartulid jäid veidi rõhked, kuigi ei saaks öelda, et just krõmpsusid. Olid sellise toorelt praetud kartuli konsistentsiga, mis praekartuli juures ei olekski probleem, aga hautisest tahaks nagu midagi pehmemat. A.-d see ei häirinud, tema kaebas paari esimese suutäie järel hoopis selle üle, et suvikõrvits ei ole piisavalt küps, mis minu jaoks ei olnud mingi probleem – suvikõrvits on ka täitsa toorelt hea, temast tehakse ju salatit ka. Ma pakkusin, et tõstame kohe toidu pannile tagasi ja hautame edasi, aga A. eelistas siiski niimoodi süüa, nagu ta oli. Kiitis veel, et “liha on hea,” mis oli üllatav, sest kogu liha pärines eilse toidu ülejäägist, mida oli ennastki vähe ja kus liha oli pealegi pigem maitseaine kui tõsiseltvõetava komponendi eest. Ma poleks arvanudki, et seda veel märkimisväärselt tunda on.

Ma ise olin näljasena poest tulles isu präänikutega ära rikkunud ja mul oli lausa hea meel, et on põhjust kauem oodata ja isu koguda, nii et keerasin pannile vaikse tule alla tagasi ja lasin veel nii umbes 20 minutit olla. Ja nii sai küps küll. Taldrikus lisasin veel oliiviõli, mis sobis imeliselt hästi. Tänu oliiviõlile sai see toit heinamaa ja päikesepaiste nüansi – varem olen midagi sellist tundnud hoopis siis, kui ma taimetee sisse näputäie majoraani olen pannud, oliiviõli on olnud pigem selline mõrkjat sorti vürtsikuse lisaja, täiskasvananute värk, mitte mingi lapsepõlve helgete mälestuste maitse. Aga vat seekord oli just heinamaa ja päikesepaiste.

——————————————————————————
PS: järgmisel päeval pikendasin sama toitu veel ühe suvikõrvitsa (ma olin neid seni, kuni nad odavad olid, ikka hea mitu tükki koju vedanud) ja mitme viilu musta leivaga. Ikka oli hea. Ja seekord soojendatult ja pikendatult meeldis ka A.-le, sest köögiviljad olid talle meelepäraselt üsna plögaks jõudnud minna.