Veel üks kanasupp

Suppi tegime peaaegu tavalise menetlusega – kanakerest, mille küljest on nahk, fileed ja koivad ära lõigatud (aga ühe koiva alumise otsa, tähendab ilma kintsuta, eraldasime seejärel uuesti supi jaoks, et lihasem tuleks); A. korjab vahu ja hakib juurvilju, mina maitsestan ja teen Otsuseid. Ainult et seekord jagunes see meil päeva peale jupikaupa ära – enne trenni tegi A. esimese keetmise, kuni sai vahu ära korjata. Kana võtsime korraks välja jahtuma, lõikasin suurema liha küljest ära, et see liiga saepuruks ei keeks; viskasin tulevasse puljongisse sellerivarte kuivanumad otsad, ühe pooleks lõigatud sibula, paar tükki ingverit, paar vürtsitera ja näputäie valge pipra teri ja 1 loorberilehe, näputäie koriandrit ja näputäie apteegitilli seemneid; ning 3 kuivatatud tomatit (ilma õlita, need päris kuivad nagu rosinad). Kohe hakkas lõhnama nagu supp! Kanakondid panime samuti puljongi sisse tagasi ja ma keerasin veel korraks enne äraminekut kuumuse uuesti alla; nii jõudis ta veel uuesti keema minna, enne kui tuli trennimineku aeg, ma keerasin kuumuse maha, nii et ta jäi jääksoojuse peal podisema.

Selle jändamise ajal oli A. hakkinud mitu porgandit, paar sibulat, sellerivarre viisakamad osad ja paar kartulit. Porgandid pani ühte nõusse, sibulad-sellerid teise, kartulid kolmandasse (sest ma olin talle keemisaegade kohta midagi sellist rääkinud).

Pärast jõudis tema enne koju kui mina, keetis puljongit veel mõnda aega edasi, siis kurnas ära ja hakkas riburada juurvilju sisse panema – kõigepealt porgandi, veidi hiljem selleri-sibula ja seejärel kartuli.

Kui mina koju jõudsin, oli supp praktiliselt valmis. A. nõudis, et ma maitsetaksin, aga mina seletasin, et ma maitsestasin juba enne puljongit, nüüd pole enam peaaegu midagi peale soola vaja (maitsesin huvi pärast puljongist väljakurnatud asju – täiesti maitsetud, kogu maitse oli puljongi sisse keenud!). Tõin õuest veidi naati, oblikaid ja leeskputke, pesin ära, hakkisin naadi, oblika ja leeskputkevarred peeneks, aga leeskputke õrnad lehed panin esialgu kõrvale.

Siis tükeldasin varem kõrvale pandud liha supi sisse; kui keema läks, keerasin kuumuse maha ja lisasin hakitud naadid jms; maitsestasin soolaga ja jahvatasin uljalt musta pipart peale.

Söömise ajaks hakkisin leeskputkelehti juurde.

Nende korralike, pärispuljongist suppide söömisega on see häda, et mingid puljongipulbrist kiirsupid ei imponeeri üldse enam.

*

Ja kananahast tegin pärast kõrneid, pudistasin praadimise lõpupoole tandoori masalat peale ja natuke sojakastet ka. Krõmpsutasin neid kaks päeva, kiiremini ei saanud, sest nad olid kole rammusad ja pärast paari ampsu pidi vahet pidama.

*

Ja kõrvalepandud fileest tegime pärast kurja kana, aga sellest ma kirjutasin juba eelmine kord ja seekord polnud eriti teistmoodi. Või kui, siis lihtsalt natuke vähem, sest A. oli supi tarvis rohkem eraldanud.

Advertisements

Eelmine nädal: riisist panniroog; seeneraguu; kartulid umbrohuga; umbrohuomlett; umbrohuampsud; ja üks rabarberikook.

Tegin kana kõrvalt üle jäänud riisist ühe hiina retsepti järgi pannitoitu. Söödav, aga mitte hiilgav. Praadisin õhukese munaroa 3 munast ja vürtsidest (pipar, aniis, nelk, sool), võtsin pannilt, lõikasin ribadeks; praadisin samal pannil sibulat, riisi, paprikat ja lutserniidusid, panin siis munaribad uuesti pannile tagasi ja maitsestasin sojakastmega. Põhiviga oli see, et lutserniidud lähevad kas pusasse või klimpi. Oaidudega töötaks tõenäoliselt paremini. Ja konkreetselt minu jaoks oli viga ka selles, et üks terve paprika üheainsa panniroa peale on mulle ilmselgelt liiga palju, kõht oli veel terve järgmise päeva korrast ära (olin nähtavasti paprikaga liiga uljaks läinud, sest supi sees olin teda ilusti välja kannatanud, aga üks paprika supi peale ongi suhteliselt vähem, sest suppi ennast on rohkem). Aga igatahes sai seismajäänud riis ära lahendatud.

Siis (neljapäeval) tegin seeneraguud (porgand, sibul, seened, mõnevõrra naati, natuke jahu, hapukoort, heerest, Worcesteri kastet). Keetsin kõrvale selle käputäie tatart, mis meil oli (vähevõitu, nii et kui ma tatra seeneraguu sisse segasin, meenutas see paksu suppi). Esialgu tundus, et Worcesteri kastet sai palju, hapukuse pärast (mitte vürtsisuse). Aga järgmiseks päevaks oli päris tasakaalu tõmbunud ja paksemaks ka, enam ei meenutanud suppi. Reedeks jagus seda ka.

Siis (laupäeval) keetsin lihtsalt kartuleid ja muna (4 suuremapoolset kartulit, 2 väikest muna), tõin õuest palju võilille- ja veidi vähem naadilehti pluss natuke karu- ja murulauku, A. hakkis lehed ja munad peeneks, segasime jogurti ja natukese soolaga ära. Taldrikus panime kartulile võid peale ja seda salatit juurde. Superhea oli.

Kartulite pehmekskeemist oodates läksin kärsituks ja tegin igavusest kooki: mingi 5 rabarberivart hakkisin ära, hakkasin tegema hapupiima ja munaga tainast ja avastasin alles pärast rabarberi hakkimist, et jahu on väga vähe. Pool klaasi vajaliku 1,5 asemel. Võtsin puuduva jahu asemele osalt kaerakliisid, osalt tärklist. Lisaks läks koogi sisse veidi alla klaasi suhkrut, 150 g sulavõid, 2 muna (lahti klopitud) ja pool klaasi hapupiima (mul oli parajasti skyr vaja ära lahendada). Pudistasin maitseaineks peenuse mõttes roosiõielehti pulbriks ja lisasin ka õige natuke soola. Kergituseks poolteist tl soodat ja natuke sidrunhapet ka.

Kook tuli selliste kahtlaste kuivainete peale üllatavalt hea, eriti kui oli natuke seisnud. Kaerakliid andsid mõnusat kobedust (see ei olnud sugugi kindla peale minek – kunagi jäi mingi teine kook kaerakliide lisamisest hoopis liiga kõva).

Pühapäeval tegin enne trenni 3 munast naadiomletti. Hakatuseks korjasin õudse posu nooremat naati ja pesin ära; siis hakkisin sibula ja hautasin õliga, siis hakkisin suurema peotäie naati peeneks, kloppisin 3 muna lahti, lisasin veidi soola, segasin naadi muna hulka ja valasin pannile; ja siis lasin madalal kuumusel taheneda, lõpuks hakkisin ühe juustukontsu sinna otsa. Päris hea trennieelne amps. Aga naati olin selle jaoks liiga palju korjanud. Ülejäänust tegin õhtul neid plönne, ainult et õunaäädika asemel oli mul ainult palsamiäädikat ja pähklite asemel päevalilleseemned; ja kui ma kartsin, et sellest seemnekogusest, mis ma uhmerdada jaksasin, jääb väheks, lisasin veidi kanepiseemnejahu; ja kui segu ei tahtnud hästi koos seista, lisasin õige pisut õli (osalt seesami-, osalt tavalist rapsiõli). Hmeli suneli oli mul tõenäoliselt olemas – “tõenäoliselt”, sest oletan, et see rohekas pulber, mis mulle Gruusiast toodi, oli see (see oli sealt toodutest ainus maitseaine, millel silti enam küljes ei olnud). Tulid päris head vürtsikad ampsud, aga veidi vintsked: naati oleks pidanud veidi kauem kuumutama. Hästi toitvad igatahes.

Ja siis tuli uus kanatoidunädal, sest A. tõi jälle kana, esmaspäeval sõime tema tehtud praekanakoibi ja -tiibu. Riisiga; tema sõi porgandisalatiga, mina võilillesalatiga.

Vahepeal oli jälle kanatoitude nädal

… sest A. tõi jälle terve kana. Kõigepealt mäkerdas ta koivad-tiivad millegagi kokku ja praadis; filee lõikas küljest ära ja pani sügavkülma, karkassi koos külgejäänud lihaga lihtsalt külma.

Järgmiseks tegime suppi peaaegu sama menetlusega nagu eelmine kord: tähendab, A. tegeles vahu korjamise ja esialgse kurnamisega (mulle meeldib väga selline menetlus, kus mina seda tegema ei pea) ning tükeldas juurvilju.

Mina tegin ülejäänu – nokkisin kergelt keenud karkassi küljest liha ja panin tallele, panin kondid uuesti koos maitseainetega – jälle loorber, pipar, vürts, ingver, apteegitill, koriander – ja ühe nässakaks läinud porgandi ja pooliku sibulaga keema. Keetsime jube kaua, vaatasime vähemalt ühe “Doktor Who” selle ajaga ära. Siis kurnasin uuesti, viskasin kõik tahked asjad peale kana komposti, ja tükeldatud juurikad läksid riburada leeme sisse keema. A. oli hakkinud paar sibulat, 3 porgandit ja puhastanud 3 kartulit. Porgand-sibul läksid supi sisse esimesena, siis tükeldasin ka kartuli ja viskasin keema; siis lõikasin ka 3 sellerivart viiludeks ja viskasin supi sisse. Kõige lõpuks läks supi sisse karkassi küljest lahtinokitud liha, 1 tükeldatud paprika ja posu õuest toodud naati (paar oblikat kah hulgas). Väga ilus tuli.

Jälle jube hea, sõime 2 ja pool päeva.

Viimaks tegime fileest “kurja kana” – mina riivisin jupi ingverit ja 3 küüslauguküünt, A. tükeldas fileed, panime kanatükid ingveri-küüslaugu-õliga marineerima. Pärast panin potiga riisi keema (lihtsalt külma natukese soolaga maitsestatud vette, niipea kui keema hakkas minema, keerasin kuumuse madalaks), ajasin panni kuumaks ja kana pannile; tükeldasin sinna veel 2 väikesepoolset sibulat ja 1 tšillikauna.

Lõpuks maitsestasin soolaga ja pigistasin ühest peaaegu kuivanud sidruniveerandikust mahla peale. Ja söömise ajaks pudistasin igasugust rohelist peale, mida meil oli: sibulalauku, võililli ja naati.

*

Magustoitudest hakkas mulle väga meeldima kohupiim rosinatega: segan kohupiima natukese hapukoore või maitsestamata jogurtiga ära, rosinad sisse. Valmis. Suhkrut ei pane! Ma olen aru saanud, et mulle meeldib kangesti see kontrast, kuidas mittemagusa pehme kreemja massi sees on magusad rosinad. Samuti meeldib mulle süüa kreeka või türgi jogurtit rosinatega; või isegi vedelamat jogurtit või kefiiri rosinatega.

Toimib ka variant, kus ma panen kohupiima või paksu jogurti peale mett või moosi, aga ei sega kas üldse või segan hästi vähe, jälle samal põhjusel: et ma tunneks suus mõlemat maitset eraldi. Et maitse oleks kirju, mitte ühtlane laam.

Kiire kohupiimakook

Kuna mul oli esiteks üks “parim enne möödas” kohupiim kapis; ja teiseks olin kaks sügavkülmas seisnud peaaegu tühja jäätisepakki oma koljut jahutades pehmeks sulatanud ja nende jäätistega tuli midagi pihta hakata.

Tegin enam-vähem samamoodi nagu ükskord varem viigimarjakooki: keerasin praeahjule tule alla. Panin koogipõhja tegemiseks kaussi 2 kl kaerahelbeid, 100 g võid, veerand kl suhkrut ja 1 spl vett ning natuke soola; noaga nii segi, nagu annab, siis veel näppudega, kuni on suht ühtlane pudi. Määrisin ahjupanni võipaberiga üle, kühveldasin pudi pannile, ajasin laiali, mätsisin koogipõhjakujuliselt natuke kinni ja panin külmkappi.

Samasse kaussi panin jäätisepärad, kummutasin (250 g) kohupiimapaki, ajasin nii segi, nagu läks; lisasin veidi rosinaid ja 1 tl moosisuhkrut, isegi mitte niivõrd magusa pärast, kui et paremini tarduks.

Millalgi selle segamise ajal sai praeahi valmis (180 celsiuse kraadi peal) ja ma võtsin koogipõhja külmkapist välja, pistsin ahju ja segasin täidist edasi.

Siis sai täidis valmis, mina ootasin, et põhi natuke värvi võtaks, ja blogisin selle piilumise vahelt, kuidas ma vastu posti jooksin.

Siis leidsin, et põhi on valmis küll, kloppisin täidise sisse ka 1 muna ja valasin täidise põhja peale. Pistsin ahju ja keerasin kuumust maha, 140 peale; mingi 5-10 minuti pärast keerasin koogil tagumise külje ette ja keerasin kuumuse lausa 120 peale.

Tulemus: täidise konsistents oli väga hea (moosisuhkur on paksendajana kuidagi mõnusam kui tärklis). Põhjast oleks esialgu tahtnud, et ta oleks krõbedam; ja kook tervikuna oli veidi liiga magus (kuigi lisaks jäätisele läks üsna vähe suhkrut). Aga mõni tund veel hiljem oli järsku väga hea. Võib-olla on see selline kook, mis tahab laagerduda. Kui ma nüüd vana viigimarjakoogi kirjelduse üle vaatasin, avastasingi, et ka see põhi läks seistes krõbedamaks.

Kiire suvaliselt tehtud kalasupp

Arutasime, mida me süüa saaks, kui kõhule nagu ei sobi suurt miski. A. arvas, et kanasupp, aga selle tegemiseks ei ole jaksu.

Mina mõtlesin, et nüüd on juba naati ja pakkusin välja köögiviljasupi, A. oli nõus; siis tuli meelde, et ta oli kunagi ostnud külmutatud kalarümpasid, vist heigi omi; otsisime välja ja kuna A. väitis, et neil polevat eriti luid, siis ei hakanud rookimiseks ekstra sulatama.

Tõin õuest kopsikutäie naati – selleks kulus vist viis minutit. Paar oblikat ja võililllelehte sattusid kah sisse. Panin mingi poolteist liitrit vett tulele, puhastasin 2 porgandit ja lõikasin viiludeks, siis oligi vesi kuumaks läinud ja ma viskasi porganditükid keema, natuke apteegitilliseemneid pudistasin juurde. Tükeldasin ka 1 sibula ja 2 sellerivart; uurisin, mis A. arvab, kas panna riisi või kartulit, tema pooldas riisi, nii et viskasin mingi peotäie riisi kah supi sisse ning kui jälle keema läks, siis sibula-selleri takkajärgi. Lõikasin 5 kuivatatud tomatit (ilma õlita, päris kuivad) supi sisse, et puljong oleks tugevama maitsega. Edasi hakkisin naati; selle ajaga sai porgand peaaegu pehmeks ja ma panin 2 kalarümpa potti. Natukese aja pärast uurisin ja avastasin, et nende selgroo saab juba päris hästi kätte. Ühel võtsin selle nii ära, et ei pidanud kala supist väljagi võtma: võtsin roo otsast kinni ja lükkasin kala kahvliga sellest eemale; teine tükk oli suurem, selle tõstsin taldrikule ja harutasin seal. Ja panin siis kala supi sisse tagasi ja sorkisin natuke, et väiksemateks tükkideks läheks. Nii lihtne oligi.

Ja siis panin naadi juurde; nüüd oli saanud nii paks supp, et mulle tundus, et ma ei saagi seal muna lahti kloppida, nagu alguses plaanis oli. Keetsin veekannuga natuke vett juurde (nii pool liitrit vast), valasin sekka; nüüd oli ruumi, lõin sinna 1 kanamuna sisse ja kloppisin või segasin hoolega kahvliga, et muna laiali läheks.

Lõpuks maitsestasin soolaga ja panin 1-2 spl võid hulka. Ja pigistasin poole sidruniviilu mahla ka.

Uskumatult hea tuli nii suvaliselt tehtud supi kohta. Kuna me tegemise ajal vahtu ei võtnud, kippus ta järgmised kaks päeva soojendamise ajal vahutama (supi sees olev muna võis muidugi samuti oma panuse anda), aga pahaks ta sellepärast veel ei läinud – ja kahe järgmise päevaga sai ta meil otsa ka, nii et edasi ei olnud säilivus enam mureks. Ja soojendatud suppi sõime värske sibulalaugu ja naadiga.

Kiirsalat

Meil on vist mingi kõhuhaigus. Avaldub kõrvetistes ja kerges iivelduses, muid sümptomeid pole.

Mul algas enne, niisiis oli neid asju, mida ma olin nõus sööma, väga vähe. Lõpuks läksin lihtsalt poodi ja vaatasin, mille järgi isu oli. Tulin koju paki salatiliblede, skyri ja mozzarellaga.

Kodus oli olemas oliive ja tomatit. Tükeldasin viis suurt oliivi (vaja tükeldada, et kivid kätte saada), kaks mozzarellat (kirjade järele 125-grammist), 7 datteltomatit, puistasin veidi provanssaali maitseainesegu ja päevalilleseemneid peale, pigistasin pool sidruniviilu otsa. Pool kaussi oli nüüd täis, võtsin nii suure hunniku salatiliblesid, et kauss peaaegu päris täis sai ja segasin kätega. Valasin pisikese sortsu oliivivett peale, et natuke soolast juurde anda ja heldemalt oliiviõli.

Mulle sobis see toit väga hästi; kõrvale jõin kaks klaasi skyri ja sõin võiga määritud näkileiba (mul on kahtlane tunne, et selle haigusega sobib ilma pärmita leivandus paremini – isu käib just küpsiste, näkileibade ja präänikute järele). Ja A. arust oli piisavalt toit. Tegime seda järgmise päeva õhtueineks uuesti (liblesid jäi eelmisest päevast üle) ja jälle sobis mõlemale.

Kooreta keedetud muna tomatikonservis, plögane kartulisalat ja üks Caesari salati modifikatsioon

(Ikka veel minevikus, eelmise nädala märkmete järgi.)

Kiirtoit: külmkapis vajas poolik kirsstomatipurk (omas mahlas) äralahendamist. Tükeldasin pannile 1 sibula, 1 küüslauguküüne, kolm samuti lahendamistvajavat kotletti, viskasin sinna 2 samuti lahendamistvajavat chorizo-viilu, pudistasin punet ja majoraani, piserdasin tabascot, tühjendasin pooliku tomatipurgi ja lisasin lõpuks ka purgi maisi, sest selgus, et A. tahab ka süüa (haigusest ja hilisest kellaajast hoolimata) ja kogust oli vaja suurendada. Selle sisse lõin kummalegi ühe muna, teine teise panniserva, ja lasin sousti sees hüübida. Mulle väga maitses ja A. kah ei nurisenud.

*

Tulin koju, haigel A.-l pole söögiisu, nii et minul tuleb jälle välja mõelda, mida süüa.

Meil oli natuke odavat punast kala (lõhe “lõiked”, kõhuääred arvatavasti), leidsin, et tahan kartuliga.

Keetsin 5 kartulit, mis läksid veidi liiga pehmeks, keemise ajal hakkisin suure küüslauguküüne peeneks, 3 väikest värsket kurki veerandikviiludeks, 3 vart rohelist sibulat viiludeks või rõngasteks või mis nad on, natuke lillepotist piparmünti ka (mis ta laiutab ja ronib teiste taimede pottidesse); leidsin, et poolik oliivipurk pole sugugi uusi eluvorme kasvatama hakanud ja tükeldasin ka 5 head musta oliivi. Pigistasin poole sidruniviilu mahla peale.

Kui kartul oli pehme, kirusin ja vandusin, et ei leia üht pajalappi (ühes käes oli pajakinnas, aga potti oli vaja ka teise käega hoida), leidsin lõpuks ühe tuhase (A. liha- ja peediküpsetamiste tagajärg) pajalapi, kurnasin kartulid ära (teest parkunud tasside otsa: kartulikeeduvesi on tähelepanuväärselt hea puhastusvahend), koorisin nii kiiresti kui sain ja lõikusin (mis kukkus kohati pudistamise moodi välja) kaussi muu gemüüse juurde. Riputasin tibake soola juurde, valasin sortsu oliiviõli peale, lisasin paar-kolm spl türgi jogurtit ja segasin ära.

Tulemus oli nagu kurgi- jms rohelise lisandiga kartulipuder, aga maitses õudselt hea. Panin otse taldrikus lõhetükke peale; pärast võtsin juurde ja proovisin vürtsikiluga ka, aga lõhega oli parem.

Ja lehtsalatit, mida mul oli samuti plaan kasutada, unustasin üldse panna.

Järgmisel päeval enam nii hea ei olnud (värske kurgiga salatid vettivad ruttu läbi), aga siiski söödav (aga ikkagi soovitan seda salatit teha nii, et ühe päevaga söödud saaks – miks leppida söödavaga, kui võiks süüa jumalikku sööki). A. ei söönud nii või teisiti, sest tema arust oli keedukartuli ja toore kurgi kombo liiga imelik.

Õhtul tegin hoopis midagi Caesari salati ainetel, et see lehtsalat ometi ära lahendada: tegin äratahkunud ciabatta tükkideks ja sellest panni peal oliiviõliga krõbuskeid, krõbenemise ajal kuhjasin lehtsalatitükke vaagnale, segasin kausikese sees poole sidruniviilu mahla, sortsu Worcesteri kastet ja palju suurema sortsu oliiviõli natukese majoneesi, 1 hakitud küüslauguküüne ja 1 hakitud vürtsikilufileega, riivisin sinna sisse ärakuivanud Grana Padanot ja jahvatasin musta pipart; salatiliblede otsa tükeldasin 1 avokaado ja 7 kirsstomatit (õigemini datteltomatit, need pikergused on mumst paremad kui ümmargused) ning natuke lõhelõikeid; ja selle aja peale olidki krõbuskid valmis. Valasin kastme vaagnal oleva hunniku otsa, võtsime sealt kumbki salatit ja panni pealt krõbuskeid juurde. Kena õhtusöök, toitev ka (pealtnäha nagu polegi midagi, aga see kaste on väga toekas). Sellist salatit sööb A. õnneks ka (tema ettekujutus salatist on laias laastus, et seal kombineeritakse kas keedetud või tooreid toiduaineid, aga mitte keedetuid ja tooreid omavahel – on erandeid, aga mitte palju).