Umbrohu-leivakõrvane

Oi, oi, ma tegin nii head leivakõrvast just.

Õhtul, kui veel valge oli, olin haaranud õuest igaks juhuks priske peotäie umbrohtu (naati ja võilillelehti segamini) ja ära pesnud, et äkki tahan pärast pimeda tulekut süüa, salatiks näiteks. Unustasin ära. Kui märkasin, ei tahtnud lasta liiga ära närtsida, lasin panni peale tilga oliiviõli, hakkisin 1 suure küüslauguküüne, lasin õlisse soojenema, sel ajal hakkisin selle umbrohupeotäie nii peeneks, kui viitsisin ja jõudsin, viskasin panni peale küüslaugu juurde, keerasin enam-vähem kohe kuumuse ära, sest küüslauk hakkas liiga pruuniks minema, ja segasin hoolega. Siis lõikasin sidrunist väikese viilu, pigistasin mahla umbrohu peale, natuke piserdasin soola ka.

Sain sellest kolme sepikuviilu jagu leivakatet. Kaks esimest tegin nii, et määrisin karamellsibulaga hummust alla (sest oli parajasti külmkapis) ja mätsisin umbrohu peale, oli hea. Kolmanda peal ei viitsinud hummusega jamada, kühveldasin kõik ülejäänud umbrohu pannilt sepiku peale, nii oli ka hea.

Pikapeale läheks ehk mõruks, aga niiviisi kolme sepikuviilu jagu oli küll täiesti jumalik. VÕimalik ka, et kui ma oleks hoolsam olnud ja küüslaugu vähem pruuniks lasknud, siis oleks kulunud rohkem sepikuid, et mõru hakkaks tunduma. Aga ega mul rohkem seda kraami ei olnudki.

Kui koos küüslauguga pannile ka mingeid seemneid visata, siis oleks juba tõhusam toit, siis sööks võib-olla kartuli või mingi pudru või makaroni kõrvale lisandiks.

Ma ei teagi, mis selles nii kohutavalt mõnus on. Selge see, et mulle meeldib praetud küüslauk, soolasus, happesus ja kerge mõrudus on koos samuti päris heas tasakaalus – ja naat annab umamit juurde – aga võib-olla on põhiline just konsistents. Hea konsistetsi jaoks ei tohi need umbrohud muidugi liiga vanad olla. Kevadetoit – või hilisemal aastaajal selline toit, mida saab teha paar päeva pärast niitmist.

Garum

Ma olen avastanud väga hea salatikastme: panen hunniku salatiliblesid taldrikusse, piserdan peale natuke kilusoolvett ja pigistan natuke sidrunimahla (vist umbes võrdses koguses – praegu nt panin 2 tl kiluvedelikku ja pigistasin peale veidi rohkem kui pool viilu suurest sidrunist).

Tõsi, konkreetne kilusoolvesi on praegu nendelt kiludelt, keda tootja miskipärast anšoovistesks nimetab, kuigi nad on ikka kilud, lihtsalt veidi teistmoodi maitestatud.

Ma oletan, et Tallinna kilude soolvett läheks vähem, see on soolasem.

Üks nädalaringvaade tatraga ja üks sellega sarnane, aga ilma lihaolluseta pannipilaf (seekord bulguriga)

A. oli tatart teinud ja seda oli järgmiseks päevaks üle jäänud; mina olin paar baklažaani koju toonud. Lisaks ähvardas üks allah. chorizo pahaks minna ja vajas päästmist. Lisaks olin ma liiga ahnelt hummust ostnud ja ühel karbil oli “parim enne” möödas ja ma polnud teda veel lahtigi teinud.

Mulle meenus, et ep. teeb baklažaani kikerhernestega ja hummus noh peamiselt koosnebki kikerhernest.

Seega: praadisin-hautasin kõigepealt hakitud sibulat ja küüslauku, selle ajal tükeldasin baklažaani ära ja lisasin siis pannile, inspekteeerisin chorizo ja hakkisin ära ja lisasin samuti; natuke tšillihoidist, natuke india köömneid, natuke itaalia ürdisegu. Kui baklažaan hakkas valmis saama, lisasin 400 g purgi tomateid, tatra ja hummuse (nimega “pikantne” – seal oli samuti tšillit sees). Tuli õudne plöga, aga üpris maitsev.

***

Teise baklažaaniga läks nii: ma olin selle juurde paar suvikõrvitsast ostnud, oli ka kikerherneid, sellerit ja leedukate kooritud kanepiseemneid ja poolik bulguripakk, kartsin, et koid tulevad sisse.

Pannile praadima-hauduma hakitud sibul, küüslauk, värske kurkum, värske ingver, natuke koriandripulbrit, punast pipart ja mingit gruusia maitseainet (hmeli suneli vbla? sildid on küljest ära tulnud); selle haudumise ajal tükeldasin baklažaani lühikesteks ribadeks ja lisasin pannile; selle haudumise ajal tükeldasin samamoodi suvikõrvitsa, lisasin pannile; lõikusin kääridega sinna otsa 3 sellerivart peeneks, lisasin näputäie kanepiseemneid. Segasin ära, jätsin hauduma-praadima, inspekteerinsin bulgurit, tunnistasin kõlbulikuks ja pesin teda igaks juhuks kolme veega. Siis segasin pannil oleva ära, lisasin purgi kooritud tomateid ja selle purgi loputusvee. Lasin keema, lisasin nõrutatud kikerherned (kah 400 g purk) ja kui uuesti keema läks, siis ka bulguri. Tuli ka idee sinna kuivatatud aprikoose sisse lõikuda. Keetsin natuke lahtiselt, maitsestasin jällegi mingi gruusia soolaseguga (Svani sool järsku?), keerasin tule ära ja jätsin kaane alla hauduma. Pärast söömise ajaks võtsin hakitud sellerilehti ja oliiviõli juurde.

Muidu hea, aga hetkel on tunne, et järgmiseks söömiseks lisan natuke veel tšillit, tahaks krehvtisust rohkem. Aprikoosid sobisid hästi. Juurde sobis valge vein ka hästi, oli kohe selline tunne, et aitab seedida.

Paar põdurast peast tehtud toitu

Ühe tegin siis, kui hakkasin haigeks jääma. Olin ostnud allahindlusega kaks närbunuvõitu baklažaani ja kaks suvikõrvitsat ning A. tatrakeetmisest oli tatart üle jäänud. Hakkisin sibulat-küüslauku + natuke vinnutatud vorsti + natuke köömneid ja hautasin (kuivatatud tomateist üle jäänud) õliga; tükeldasin ja lisasin baklažaani (kaas peale); tükeldasin ja lisasin suvikõrvitsa (kaas peale), lasin poolpehmeks haududa, lisasin 1 tl tšillikonservi ja 2 tükeldatud tomatit; siis lisasin ka tatra ja natuke tükeldatud peterselli. Soola maitse järgi.

Sai hea toit, järgmisel päeval soojendades tuli natuke vett lisada; siis tuli ka tomatipastat lisada; ja kõige viimasele otsale lisasin ka natuke leivatükke, lihtsalt et rohkem saaks.

Siis jäin täitsa haigeks, tahtsin ainult suppi, soojendasin ühe igiammu uudishimust ostetud pakipüreesupi (tomati, mitte kuivsupi, vaid oligi kohe selline püree pakis) üles ja pudistasin kuivanud saia peale. Oli veidi pettumus, aga mis sa konservist ikka tahad.

Vahepeal tegi A. makarone, tema sõi neid mingi šnitsliga, mina tahtsin ainult ketšupit peale, sest haige noh.

Siis tahtsin ma ikka mingit sellist supilaadset toitu, aga jaksu oli juba rohkem, õigust öelda isegi rohkem kui tavaliselt, sest väljas ei käi ju. Leidsin ühe seismajäänud pooliku kapsa, millest osa lehti oli küll närbunud, aga see-eest oli ta hakanud juurikast uut väikest kapsast välja kasvatama, nii et kokkuvõttes võis kapsakogus isegi sama olla, mis seisma jäädes. Porgandit ja kartulit oli ka. Sibulat ka.

Seega hakkisin 1 sibula ja 1 küüslauguküüne ja 1 porgandi, panin väikese õli ja tükikese võiga potipõhja hauduma ja lisasin näputäie tilliseemneid, haudumise hakkisin kapsa krõmpsuks jäänud osad ära, lisasin ka selle potti + 2 klaasi vett. Kuni see keema läks, koorisin ja tükeldasin 5 kartulit. Lisasin need ka, ja 2 puljongikuubikut. Tegelesin vaheldumisi õõvarullimise ja tööga, siis läksin vaatasin – oli juba enam-vähem pehme, aga natuke soolasevõitu, seega lisasin veel pool klaasikest vett, las tuleb supp. Lasin keema, võtsin tulelt, maitsestasin veel natukese melissiga. Jube hea tuli, hirmus kiiresti jäi otsa, kuigi mina olin haige ja A. hakkas jääma.

Muidu oleme hästi palju kiirnuudleid söönud, sest haigest peast istuvad need kuidagi eriliselt hästi. Ma hakin neile ka värsket ingverit sisse ja kuna üks tänane variant tundus haput maitset vajavat, lisasin värsket tomatit ka, oligi parem.

Oasalat ja oasupp

Olin ostnud purgi neid soolaseid õlleube.

Salat mitu päeva tagasi: hakkisin paar õuna, natuke sibulat, ühe tomati, kühveldasin purgist ube (pakuks, et üks kolmandiku sellest pooleliitrisest purgist), lisasin õli, natuke tšillihoidist, natuke Provence’i ürdisegu, peterselli. Taldriku peal kombineerisime mitmesuguste lehtsalatilibledega.

Vastlapäeval supp nendest ubadest, mis veel purki olid jäänud: hakkisin 2 keskmist sibulat, 1 pastinaagi, 1 jämeda porgandi, paar küüslauguküünt, panin poti põhja õliga hauduma, lisasin näputäie köömneid. Kui olid mõnda aega haudunud, kühveldasin oad purgist potti, lasin purgi vett täis ja loputasin samuti sinna potti tühjaks. Maitseks lisasin natuke BBQ kastet, natuke piparrohtu, natuke itaalia ürdisegu (need Provence’i ja Itaalia segu on väga sarnased, põhivahe, et Provence’i omal on estragoni sees, aga Itaalia omal salvei ja majoraan; mõlemad sisaldavad lisaks neile punet, basiilikut, rosmariini ja aed-liivateed, aga Provence’i omal tundub rosmariin rohkem domineerivat, seega maitseb ta vaigusemalt ja itaalia oma heinasemalt).

Kui juurikad hakkasid pehmeks saama, hakkisin ühe jämedama peterselli varre ära ja lisasin, keerasin tule ära. Kui enam üldse ei keenud, lisasin ka hakitud petersellilehed. Selle vahepeal praadisin natuke suitsuliha panni peal juurde (ja soojendasin muuhulgas selle kõrval ahjujuurikaid, mis ma olin 24. veebruariks teinud, neist ei hakka ma eraldi postitust tegema, sest ma lihtsalt koorisin ja tükeldasin malmpotti – ja sedagi mitte kuigi peenelt – kaalikat, kartulit ja porgandit, siputasin soola, Provence’i maitseainet ja õli peale, segasin ära ja pistsin ahju).

Jälle üks tatraroog

Kui A. eelmine päev poolfabrikaati praadis ja tatart keetis, palusin, et keetku rohkem, siis saab järgmine päev sellest midagi teha.

Järgmine päev tegin nii: hautasin pannil (kuivatatud tomatitest üle jäänud õliga) tükeldatud sibulat, porgandit, pastinaaki, lisasin hakitud küüslauku, (värsket) kollajuurt ja õige natuke värsket ingverit, natuke tšillihoidist, kanepiseemneid (kooritud, usinad leedukad on ära koorinud), india köömneid, tibake suitsupaprikat ja korianndriseemneid. Tükeldasin paarsada grammi šampinjone ja lisasin pannile, lisaks veel nõmmliivateed ja salveid. Siis lisasin selle eilse tatra ja natuke vett, et see kõik läbi hauduks, lisasin natuke soola ja värsket oliiviõli ja oligi valmis. Pärast hakkisin veel värsket peterselli peale. Jube hea tuli jälle.

Mul on tõsine nõrkus tekkinud tatra ja värske kollajuure kombinatsiooni vastu. Kollajuure natuke nagu tolmune maitse sobib tatraga.

Kartulisöömad

Eile keetsin punase kala ja kodujuustu kõrvale (A. oli kunagi ammu kampaaniaga ostnud igavese suure paki õrnsoolaforelli või -lõhet, me polnud jaksanud kõike ära süüa ja A. pani sügavkülma, nüüd õngitses välja, aga ikka tundus, et puhtalt võileiva peal ta piisavalt ruttu otsa ei saa), lisaks keetsin paar seismajäänud vutimuna juurde ja võtsime kurki, tomatit, sibulat ja peterselli kõrvale.

Olin kaval ja keetsin kohe rohkem. Täna tahtsin taimetoitu teha, praadisin neid seemnete ja maitseainetega: india köömned, koriander, apteegitilli seemned, kanepiseemned, sinepiseemned; hakitud sibulat, hakitud küüslauku, hakitud ingverit. Neid praadisin kõigepealt, siis lisasin kartulid ja 1 tükeldatud värske kollase tšilli, lõpuks lisasin posu hakitud petersellivarsi (lehed hoidsin pärast ilusti peale panemiseks) ja maitsestasin soolaga. Sõin jälle tomati ja peterselliga nagu eilegi. A. pani selle toidu kõrvale panniserva endale ka paar poekotletti soojenema, sest ta tahtis natuke lihasemat toitu. Igatahes oli hea söök.

Seenehautis kikerhernestega

Inspireerusin ühest taimetoiduraamatu toidust, kus oleks olnud ka paprikat ja aedube, aga aedube mul ei olnud (ei ole hooaeg) ja paprikat ma hästi ei seedi, sestap asendan ta pea alati tšillipipraga, sest siis on paprikakogus väike, aga teisest küljest on tunda nii, et vähe pole.

Niisiis: hakitud sibul ja 3 hakitud küüslauguküünt praadima, 1 suur riivitud porgand ja tükeldatud šampinjonid ka juurde, kõik segamini, natuke las olla, seejärel lisasin 1 hakitud tšilipipra, itaalia ürdisegu ja natuke mingit lihamaitseainet ja tomatipastat, seejärel purgitäie kikerherneid (herneid ennast seal purgis veidi üle 200 g) ja väikese purgitäie maisi. Siis natuke kookoskoort ja pealekauba tükikestena mingit taimetoitlaste juustu, mis ma olin huvi pärast ostnud, aga ei maitsenud, ja nüüd ma kasutan seda tasahaaval eri soojade toitude sees ära, sest ta koosneb ikkagi suht viisakast kraamist – kookosrasvast, maitsetaimedest ja oliiviõlist.

Pärast hakkisin rohelist sibulat ja peterselli juurde.

Jube hea tuli, aga peeretama ajab kangesti.

Oatoidud pärast kolme kuningat

Keetsin kolmekuningapäeva suupisteks põldube (maitsestasin näputäie puhta piparrohu ja näputäie itaalia ürdiseguga, kus oli samuti piparrohtu sees, ja natukese soolaga). Kuna ubade leotamine võtab aega, keetsin suurema laari, kui tarvis, pärast hea keeduubadest süüa teha.

Esimesel päeval pikendasin ubade + natukese marineeritud kurgiga poekartulisalatit, mis oli liiga kartuline. Mõjus hästi!

Teisel päeval hautasin pannil õliga kõigepealt tükeldatud kartulit ja porgandit, hakitud sibulat ja küüslauku; kui need hakkasid pehmeks saama, lisasin hunniku ubasid. Maitsestasin barbecue-kastme ja soolaga, hakkisin suures koguses maitserohelist (sibulat, tilli, peterselli) peale. Mina lisasin söömise ajaks ka oliiviõli ja kokku oli väga hea, A. ei taibanud õli lisada ja kurtis kuivust.

Kolmandal päeval: hautasin kastrulipõhjas õliga tükeldatud porgandit (2) ja sibulat (1 suurepoolne), lisasin 1 hakitud tšillikauna ja 3 hakitud küüslauguküünt. Natuke köömneid ja koriandrit ja garam masalat. Kui need olid mõnda aega haudunud ja sibulal hakkas juba karamelli tekkima, lisasin klaasi vett ja hunniku ube, lasin ka niiviisi haududa, kuni porgand hakkas pehmeks minema. Siis lisasin tomatimahla – arvata umbes pool liitrit – ja lasin uuesti keema. Lisasin 1 piparrohuvarre, tillukese sortsu barbecue-kastet ja natuke riisikujulisi nuudleid. Ootasin, et need pehmeneks. Keerasin pliidil kuuma maha. Maitsestasin soolaga ja hakkisin suure hunniku tilli (see ähvardas muidu ära närbuda) roheliseks juurde. Nämm nämm.

Riisi- ja kanaülejääkide lahendamine

Ma ei hakka aastavahetuse toitudest kirjutama, sest need olid tavalised – “puuvillasalat” (pisikesed nuudlid – tavaliselt riisikujulised – kurk, makra, granaatõun, apelsin, konservananass, maitseks küüslauk, ingver, natuke safranit, majonees, hapukoor), pirni-juustusalat (pirn, juust, kreeka pähkel, majonees), kuri kana (fileetükid marineerivad küüslaugu, ingveri, õli ja sidrunimahlaga, siis praen ära, panen värskeid tšillitükke sekka, maitsestan soolaga, rohelist sibulat peale). Olulisem on, et nii enne aastavahetust kui ka pärast tekkis meil mitu korda kana ja riisi ülejääkide lahendamise vajadus. Sest A. küpsetas vanal aastal ahjus ühe kana, mida me ei jõudnud enne pidustusi päris ära süüa, ja ma keetsin alguses selle kõrvale ja pärast kurja kana kõrvale riisi ja iga kord oli midagi üle.

Üle jäänud punase riisi lahendamine vanal aastal – tegin enam-vähem nii, nagu muidu teeks bulguriga: segasin riisi hulka küüslauku, tomatipastat, sumahhi, natuke sidrunimahla, granaatõunaseemneid. Lisaks natuke mingit maitseainesegu, kus oli peterselli (mul värsket polnud), peale selle kuivatatud leeskputke. Musta pipart. Rohelist sibulat lõikusin peale. Külma kana võtsin juurde.

Kurja kana pikendamine: lisasin kurjale kanale veel kanaprae tükke, vastavalt ka küüslauku ja ingverit, tšillit ja sidrunimahla, ja rohelist sibulat panin juurde. Punast riisi keetsin juurde, sest seda oli kanakoguse kohta nüüd nagu vähevõitu.

Selle tulemusel jäi jälle riisi üle. Kuri kana oli otsas, aga külma kana oli ikka veel järel ja see vajas kiiret ärategemist. Hautasin pannil hakitud sibulat (1), veel hakitumat küüslauku (mitu küünt, vähemalt 3), tükeldet porgandit (2 suurt), hakitud värsket kollajuurt (2 väikest jupikest), külma kanaliha riismeid; imenatuke kuivanuvõitu ingverit; leotasin peotäit rosinaid apelsinimahlas ja lisasin need koos riisiga ülejäänud kraamile, kui kana näitas krõbedust ja porgand pehmust. Hakkisin juurde ka 1 värske kollase tšilli. Kangesti hea vürtsine toit tuli, A. mainis eraldi ära rosinad (kiitvalt).

Selle kanaprae küpsetamisel oli tekkinud ka leemekallerdis. Otsustasin selle ära lahendada koos ühe vana seismajäänud riisipaki päraga. Niisiis:

hautasin pannil õli sees (õli oli kuivatatud tomatitest üle jäänud) hakitud sibulat (1); küüslauku (mitu pisikest küünt); lisasin tükeldatud seened (6 suurt šampinjoni) ja riisi (1 väike klaasitäis), segasin, et riis kõik ilusti õliseks saaks. Lisasin vett (umbes 2 2/3 sama klaasi täit, millega ma riisi olin mõõtnud). Lisasin paar kiudu safranit, jahvatasin mingit soome puravikusisaldusega maitseainet peale, et oleks ka metsaseene maitset, kui vesi hakkas soojaks minema, lisasin puljongikallerdise, kuivatatud nõmm-liivateed ja näputäie itaalia ürdisegu. Tõin õuest lume alt ka paar värsket aedliivateevart ja hakkisin ühe porrulaugu pealt rohelist, need lisasin siis, kui riis oli juba enam-vähem valmis ja pidi lihtsalt kuivemaks tõmbama. Täiesti teistmoodi kui need vahepealsed vürtsikad, aga hea ikka. Praegu sõin juustuga, paistab, mis ma homme teen.