Kliipäts

A.-l jäi kartulipudru tegemisest piima üle.

Ma panin kaussi: klaasitäie segu, mis koosnes põhiliselt kaerakliidest, natukesest kaerahelvestest, kamajahust ja kanepijahust; klaasitäie rosinaid; umbes kolmveerand klaasi kuivatatud aprikoositükke; veidi alla poole klaasi pruuni suhkrut. Ja valasin poolteist klaasi piima peale (täpselt see kogus, mis oli veel pakki jäänud pärast seda, kui A. oli endale koogi kõrvale joomiseks pool kruusitäit eraldanud).

Jätsin umbes pooleks tunniks paisuma, siis keerasin oma käreda ahjukese 180 pügala (C) peale ja segasin sisse: klaasitäie jahusegu, mis koosnes põhiliselt tavalisest (nr 550) jahust, aga kuna see oli otsakorral, siis läks ka sinna klaasitäiteks kamajahu juurde; pool klaasi täisterajahu (antud juhul speltajahu, sest see oli soodukaga müügis ja ma olen uudishimulik) ja sinna otsa isetehtud küpsetuspulbrit (veidi üle poole tl soodat, ligi 1 tl sidrunhapet) ja 1 tl piparkoogimaitseainet.

Segasin ära, minu arust oli veidi liiga tihke, niisiis sortsasin hästi natuke vett juurde, et segatavamaks muutus.

Käre ahjuke oli selle ajaga saanud nii kuumaks, et 160 näidu peal kustus tuli ära. Pistsin koogi ahju ja keerasingi termostaadi 160 peale: ametlik temperatuur võis ju 180 olla, aga minu ahjuga ei tohi kunagi päris nii kuuma panna.

Ametlikult pidi küpsetama 50 minutit. Pärast 20-min küpsetamist oli kook pruun, mis pruun, aga seest veel niiske, niisiis keerasin 120 peale ja läksin tegin veel tööd.

Ja siis umbes 50-minutise küpsemise järel võtsin välja. Jätsin vormi veidiks ajaks jahtuma, pärast läksin, mõtlesin, et võtan vormist välja krõbenema, aga A. oli ta juba ise vormist võtnud ja degusteerinud ka.

Välja tuli krõbe ja täitsa mõnus. Võiga hea süüa. Kusjuures ka juustuga sobis päris hästi, aga leidsin paari viilu järel, et pole põhjust juustu raisata, kui niisama võiga on piisavalt hea.

Advertisements

Seene-suvikõrvitsarisoto

Pole ammu blogima jõudnud, paar mustandit istub ja ootab vormistamist, aga blogin kiiruga vahepeal sellest, mis ma äsja tegin (enne oli nagunii pikem paus – olin välismaal, siis olin kodus sooda, siis valmistasin etendust ette – ja sel ajal me suurt muud ei söönudki kui kas mingit poolfabrikaati või purgisuppi või kartulit heeringa ja kodujuustuga või tatart kalakonserviga või praemuna ja vahel sõime üldse väljas, eriti esinemispäeval muidugi).

A. küpsetas eelmisel nädalal küpsetuskoti ja malmpotiga ahjus kana. Kuna selle luud jõudsid väga pehmeks minna, tuli sellest päris suur kausitäis kallerdist. Sisuliselt puljongikontsentraat.

Eile tegin siis nii: hakkisin ühe sibula, praadisin veidi poti põhjas; tükeldasin sinna kümmekond kuivetuvõitu šampinjoni, mis ma poest seenekasti põhjast veel saanud olin; tükeldasin suvikõrvitsa veerandviiludeks, samuti potti, segasin; puistasin kogu olemasoleva risotoriisi (silma järgi veidi vähem kui klaasitäie) sinna juurde; lärtsatasin kogu kallerdise otsa ja valasin peale sortsu keeva vett.

Kallerdis sulas seepeale hoobilt ära ja järsku nägi potis olev ollus välja nagu supp. Aga ma segasin teda, lasin madalal kuumusel keeda ja segasin iga natukese aja tagant veel ja tasapisi hakkas pudrusem paistma. Varsti pärast puljongi lisamist hakkisin sisse ka 2 kuivatatud tomatit, et oleks veidi krehvtisem.

Kui ollusest oli saanud vedelavõitu puder, lisasin nõmm-liivateed ja salveid. Ja siis segasin-keetsin, kuni oli vähem vedel puder, lisasin hästi natuke valget veini, keerasin kuumuse ära ja segasin-keetsin selle jääksoojusega.

Väga hea sai. Kõva juustu riivisime peale.

Kaks hakklihatoitu

Ostsin kampaaniaga lihaveisehakkliha (kogemus oli varem näidanud, et sellest ei hakka mul kõht valutama, nagu polekski punane liha).

Kiirtoit 1: praadisin hakkliha (umbes pool sellest 350 g torukesest), lisasin hakitud sibulat (1), viilutatud porgandit (1) ja 1 küüne jagu peeneks hakitud küüslauku. Hautasin natuke aega, lisasin purgitäie õlleubade konservi ja purgitäie kooritud tomateid, ning tükeldasin selle plöga sisse paar väikest kartulit. Natuke punast veini panin ka. Lisasin kohe hautamise alguses 1 nelgiterakese, 1 loorberilehe ja veidi rosmariini, pärast ka provanssaali ürdisegu viimase otsa (sest seal oli piparrohtu), puhastest maitseainetest veel salveid, aed-liivateed ja majoraani (ma tüürin tasakesi majoraanisõltuvuse suunas). Ja loorberileht ja nelk õnnestus isegi enne söömist üles leida ja komposti visata. Lasin tükk aega haududa, ise käisin vahepeal arvutis tööd tegemas.

Tuli väga maitsev ja toitev, kuigi kõhus veidi raske (mõni ime – liha ja oad), jätkus mitmeks päevaks meile mõlemale. Kõige viimase otsa konsumeerisin makaronikastmena (niitnuudlite kõrvale), sest niisama oleks liiga väheks jäänud.

Teisest poolest tegin lihtsalt hakklihakastet, keedukartulite kõrvale – praadisin jälle hakkliha, lisasin hakitud sibulat, praadisin koos nendega veidi jahu, sellega koos lisasin veidi kanepiseemnejahu. Siis lisasin vett ja segasin selle kastmeks (lükkasin panni põhjast kinnikuivanud sodi lahti jne). Ja siis hapukoort. Ja soola. Ja jälle mitmesuguseid vürtse: natuke salveid, rohkem punet, aed-liivateed, veidi basiilikut, veidi majoraani.

Tuli jälle päris maitsev, aga seekord ajas kõhu punni. Ma ei tea, kas kanepiseemnejahust või avaldas kõht protesti, et liiga palju valku viimasel ajal, või lihtsalt mingi viirus.

A. kiitis, et maitses, ja tema kõhu üle ei kaevanud.

Sellestki jäi järgmisel päeval mingi mõttetu kogus üle (kartulid olid nüüd juba selle sousti sees panni peal, A. oli neid koos soojendanud). Lisasin veidi vett, ajasin keema ja sõin toore hapukapsa kõrvale. Hapukapsa sisse olin enne ka pool õuna hakkinud.

Kalakastmega nuudlid veidi teistmoodi

Läheb üles minevikupostitus, sest enne polnud mahti mustandeid ära vormistada. Seda toitu tegin kiiruga 23. veebruaril.

Ma olin koju jõudes näljane, meil oli poolik kalakonserv ja sellisest on tavaliselt hea teha nuudlite kõrvale seda kalakastet.

Ainult et kui ma olin juba rosinad veiniga likku pannud, avastasin, et ainuke sibul on endale pealsed kasvatanud ja pehmeks läinud.

Otsustasin, et teen ikka kastet, aga küüslauluga – ja kui ma küüslauku võtma läksin, nägin ma ka ingverijuurikat ja mõtlesin, et okei, teeme seekord eksootiliselt. Lisasin selle idee peale veinis ligunevatele rosinatele ka ühe pisikese tšillikauna (pudiks tehtult). Ja kui juba niiviisi aasiapäraste maitseainetega, siis keedan ka munanuudleid.

Niisiis panin nuudlivee keema, ise praadisin kõigepealt kuiva panni peal päevalille- ja apteegitilliseemneid ja hakkisin küüslauku (3 küünt) ja ingverit (veidi väiksem kui pöidlasuurune tükk vist, igatahes umbes sama kogus nagu küüslauku); lisasin pannile veidi õli ja küüslaugu-ingveripudi; seejärel lisasin kalakonservi kogu oma leemega ja viskasin veinirosinad takkajärgi ja hautasin. Hautamise käigus lisasin veel veidi veini ja pigistasin natuke sidrunit ka ja litsusin kalatükke peenemaks. Ja kui nuudlid olid valmis, siis kurnasin nad ära (mitte liiga hoolikalt) ja segasin panni peal soustiga ära.

Tulemus? Tuleb möönda, et sibulaga oleks siiski parem (sibul ja kala on lihtsalt nii taevalik kombo). Aga ka nii oli hea – võib-olla oleks veel parem olnud, kui ingver oleks noorem olnud, praegu oli kiudusid hamba all veidi liiga palju tunda.

Teisest küljest: need konkreetsed munanuudlid – ühed saksa omad, võrdlemisi jämedad ja tugeva konsistentsiga ka keedetult – sobisid väga hästi päevalilleseemnetega, oli kuidagi kohutavalt võluv, kui nad korraga hamba alla sattusid.

See kõik ei tundunud kusjuures süües kuidagi eriliselt vürtsine, mis on üllatav – oleks arvanud, et ingver teeb asja vängemaks.

Üks kiirtort, paar salatit, makaronitoit toorjuustu ja suitsukalaga; ja halva poeborši päästmine

Poebiskviidist tort: allah. šokolaadibiskviit, immutasin kihiti kõigepealt jahtunud kohviga, kui see otsa sai, siis jahtunud taimeteega, vahele läks kõigepealt kakaokohupiima, seejärel vaarikamoosi ja puhast kohupiimapastat, siis jälle kakaokohupiima, siis jälle moosi ja pastat, lõpuks peale kohupiimapastat, mille otsa pudistasin ülejäänud koogipuru ja kaapisin šokolaadilaastukesi. Välimus oli ikka kuidagi plönn. A. arust oli ilus ja ilmselt ka hea, sest ta sõi selle peaaegu kõik ise ära; minu jaoks oli liiga magus (hoolimata sellest, et osa kohupiima oli maitsestamata), sõin kolme päeva peale ainult 2 tükki.

*

Siis tegin kalasalatit: 2 väikest aurutatud peeti, 2 skumbriafileed (lätlased on nüüd sellist toodet hakanud pakkuma, jälle allahindlusletist leidsin, kusjuures “parim enne” polnud lähedalgi), hästi natuke hakitud sibulat, 2 väikest hakitud õuna ja natuke Ep. jäetud läätsespagette (enne keetmist katki murtud). Maitseks veidi kappareid. Kastmeks läks mädarõigast, veidi majoneesi, veidi kefiiri. Tuli päris maitsev, vbla liigagi, ma liialdasin ja sõin kõhu liiga punni.

*

Viimase skumbriafileega täiendasin makarone. Tähendab, keetsin mingeid lühikese toru kujulisi makarone (olid nad nüüd penne või hoopis maccheroni nimega, igatahes sellised umbes 3-4 cm pikkused, mitte kõige peenemad tugevad torud, mida on hea kastmega segada), samal ajal hautasin pannil natukese võiga (see oli kuivatatud tomatitega või!) porrulaugu- ja porgandiviilakaid (ühe porrulaugu hele osa, 2 väikest porgandit), lisasin hautisele veidi soola ja veidi sidrunimahla; kui makaronid valmis said, kurnasin nad ära, aga mitte liiga hoolikalt; valasin nad koos viimase potti jäänud keeduveesortsuga pannile gemüüse sekka ja siis lisasin paar-kolm supilusikatäit toorjuustu (st koguse, mis oli toorjuustupotsiku põhja peale jäänud) ja segasin ära, kuni see juust moodustas sousti. Maitseks kraapisin muskaatpähklit juurde. Taldriku peal lisasime skumbriat. Üldiselt oli väga mõnus toit, A. oli samuti rahul, aga ma ise leidsin, et sidrunimahla oleks võinud alles koos toorjuustuga lisada, siis oleks ühtlasemalt maitsestunud (praegu olid porgandid saanud tugevalt sidrunimaitseliseks, aga soust ise vähem).

*

Millalgi vahepeal oli üks päev, kus me mõtlesime, et teeks purgisuppi (borši), aga see ei maitsenud kuigi hästi, oli rasvane ja ajas iiveldama ja supipära jäi üle. Järgmisel päeval tegin seetõttu jälle hapukapsa-peedisalatit (2 aurutatud poepeeti, paar peotäit hapukapsast, poolteist väikest õuna, natuke makaronitoidu sisse panemata jäänud porrulauku, kastmeks veidi kefiiri, veidi majoneesi, maitseks veidi köömneid), mille kõrvale praadisin veidi peekonit ja sepikutükke.

See tegi olemise paremaks, nii et ma julgesin järgmisel päeval külmas seisnud boršipärale läheneda. Ega muud olnudki, kui et õngitsesin hangunud rasvatükke niipalju välja, kui sain (ja viskasin ära – see ei olnud üldse hea rasv, kippus suulakke kinni jääma), tühjendasin kastrulisse supile lisaks purgitäie konservtomateid; lisasin maitseks aed-liivateed ja basiilikut. Kuni see soojenes, avasin hoolikalt viimased vutimunad – novembris munetud, otse söögi sisse ei julgenud panna. Kompostinõu kohal tegin koore katki, piilusin ja vastavalt vaatepildile läks muna komposti või kaussi. Osa mune oli… mitte isegi mädad, vaid kõvaks kuivanud, need viskasin ära; aga viis munakest olid korras. Endale meelespidamiseks: tegelikult teeb headel ja halbadel vutimunadel ka näo järgi vahet – kõik head munad olid ilusad läikivad, ärakuivanud munad olid tuhmid. Ma arvan, et neil oli koor natuke kannatada saanud, seepärast nad ära kuivasidki.

No ja need väljavalitud munad valasin siis kausist ettevaatlikult supi sisse, kui see keema läks. Ja päris lõpus lisasin umbes 2 tlika tabascot ja jahvatasin musta pipart peale. Niiviisi pikendatud ja täiendatud kehvast poeboršist sai kokkkuvõttes igavesti maitsev supp (kuigi kahtlustan, et kui ma oleks lihtsalt tomatikastet maitsestanud ja sinna mune lisanud, oleks hea toit tulnud ka ilma boršikomponendita).

Kaks peedisalatit

Kopeerin jälle Ritsiku kommentaariumist, kui ma seal juba kägublogisin.

“Meie tänane õhtusöögisalat: 1 keskmine peet (meil oli ahjus koorega küpsetatud, võib ka keedu-), 1 suur keedukartul; peaaegu terve väikese fetapaki (vist 250 grammi) täis fetat, aga mitte siiski kogu pakk; natuke kappareid; ühe lehtsalati viimane ots, mis ähvardas muidu ära närtsida; oliiviõli (sortsasin, segasin, maitsesin, sortsasin, segasin, maitsesin jne) ja tilk palsamiäädikat. Natuke panin mahlasuse huvides ka õunatükikesi, aga kui õun tundub soolases toidus liiga vale asi, siis võib sellisesse salatisse mahlasuse jaoks näiteks hoopis värsket kurki panna. Maitseaineteks natuke salveid ja natuke piparmünti pluss värskelt jahvatatud musta pipart.

Oluline oli ka lisand: lõikasin 3 hea rukkileiva viilu, koorukese jätsin endale maiustamiseks, sisu panin pannile praadima (praadis rahulikult omaette sel ajal, kui ma sealsamas kõrval peeti ja kartulit koorisin-tükeldasin, aeg-ajalt segasin natuke salatitegemise vahele). Kui oli peaaegu nii krõbe, nagu ma tahtsin, keerasin kuumuse alt ära (kui on kiiresti reageeriv pliit, siis nii vara ei pea) ja viskasin pannile, mis oli tänu leivale kenasti kuivaks saanud (mitte enam õline), umbes peotäie päevalilleseemneid. Ja kui oli viimase särisemise peal, et kõrbemist polnud üldse karta, hakkisin sinna 1 küüslauluküüne. Selle krõbeduse puistasin juba taldrikusse tõstetud salatiportsu otsa. Seemned ja pähklid sobivad minu arust juustuga peedisalatite juurde hirmus hästi ja praeleib sobib minu arust üldse peaaegu igale poole. Iga kord, kui koos salatiga krõbe päevalilleseeme hamba all prõksatas, tundus, et mu elukvaliteet on jälle pügala võrra tõusnud.

Üleeile tegin salati jälle 1 sellisest peedist, 2 keedukartulist (keskmisest), paarist peotäiest värskest hapukapsast, 1 õunast (kui õuna ei taha, võib selle võrra rohkem hapukapsast panna) ja 3 heeringafileest. Kastmeks natuke majoneesi, natuke rjaženkat, natuke sellesama heeringa karbist õlimarinaadi. Maitseaineteks veidi estragoni, veidi basiilikut (mõlemad kuivatatud); salatit tuli päris palju, järgmiseks päevaks jäi üle, aga oli öö jooksul veidi liiga kuivaks tõmmanud, lisasin sestap veel hapukapsast ja seekord ka köömneid.

Praeleiba juurde ei teinud, sest A. oli toonud väga hea värske krõbeda rukkileiva ja ma tahtsin seda hoopis salati kõrvale süüa, siis ei hakanud dubleerima.”

Selle kommentaari jätsin eile. Lisan, et tänaseks olime peedisalatitest tüdinud ja sõime lihtsalt heeringat kodujuustuga ja leiba kõrvale. Mina hakkisin ka kõvasti värsket kurki sinna juurde.

Tofu riisinuudlitega ja jälle üks kapsasalat

Kopeerin siia Ritsiku toidusoovituste alt omaenda kommentaari:

“Tegin hiljuti tofusousti või -plaga – marineerisin tofut sojakastme, kuiva šerri, riivitud ingveri, küüslaugu, natukese pipra, pruuni suhkru, aniisi ja apteegitilliga, praadisin tofutükid läbi, praadisin sama panni peal sibulat ja hiina seeni; segasin marinaadi ja seeneleotusvee natukese tärklisega ja valasin soustiks peale, lõpuks panin ka tofu sisse tagasi ja sibulate rohelise osa kõige otsa. Minu jaoks oli veidi liiga magusavõitu. Kui teinekord teen, jätan suhkru panemata; ja ingverit-küüslauku oleksin võinud rohkem panna (praegu oli 1 küüslauguküüs ja vbla 2 korda suurem kogus ingverit).”

Lisainfoks: mulle meeldis see toit pärast soojendamist rohkem (nuudlid olid nagunii kokku kleepunud, aga soojendades läks kõik toredasti krõbedaks); peale selle lisasin soojendamise käigus natuke kaneeli ja vähemalt kuivanud basiilikut – tegelikult oleks pidanud olema värske. Aga nii või teisiti oleks ma kokkuvõttes eelistanud vürtsisemat ja vähem magusat. Katsetamist jätkan kindlasti; supi sees mulle juba meeldib, kuidas tofu maitseid omaks võtab, nüüd tahaks ta ka kuivemates toitudes ägedaks teha.

No ja siis vaadata, kuidas ta käituks komplektis värskete seentega…

*

Tegin uuesti punase kapsa salatit feta ja kreeka pähklitega (maitseks veidi aed-liivateed ja estragoni, kastmeks õli); kahjuks oli natuke tunda, et kapsas oli eelmisest salatist üle jäänud teine kapsapoolik, tähendab, enam ei olnud päris NII krõmpsuv. Ja ka pähklite vanadus oli veidi rohkem tunda. Ma olen jõudnud järeldusele, et kui sõltuda poepähklitest ja neid asendavatest seemnetest (tähendab, kui isiklikku pähklidiilerit ei ole), siis kõige usaldusväärsemad on päevalilleseemned – need pole mul veel kunagi rääsunud olnud. Ka sarapuupähklid on suht usaldusväärsed, aga isegi need võivad vahel imelikud olla. Päevalilleseemned on nagunii kõige odavamad ka. Nii et järgmine kord teen sama salatit sihvkadega.

NB, see kapsasalat on üldiselt hea, aga teda tohib teha ainult ühe söögikorra jagu (või maksimaalselt nii palju, et selle söögikorra järgse kiirampsuga otsa saab), sest ta läheb pikalt seistes kibedaks.