Kuidas ma pärast nädalapikkust juurviljasöömist oma kõhtu lepitasin

A. tõi poest jälle ühe kana, küpsetuskotis ja natuke maitsestatud. Aga mina olin pärast kõiki neid juurikatoitusid (vedelamad ja paksemad peeditoidud) hakanud tundma, et oleks vaja midagi kergestiseeditavat. Ja tegin lihtsalt makarone juustuga. Kõigi juustudega, mida mul parajasti leidus ja mõne asjaga, mis on ainult suurte mööndustega juust.

Niisiis: keetsin sarvekesi, peale panin kuivatatud tomatitega võid (seda, mida Saaremaa kombinaat teeb), rebisin viiluatleeti, riivisin külmkapis seisvat kõva juustu (mis juhtus olema Pecorino Romano) ja lõpuks lisasin huvi pärast ka kodujuustu, mõeldes, et kui ricotta on makaronide peal hea, siis äkki on kodujuust ka. Kahjuks see kohe nii hea ei olnud, mõtlesin, mida teha, ja lõpuks hakkisin oma makaronide peale hinnalisi kirsstomateid (nüüd, kus me üritame vähem poes käia, on selline värske asi ju kuldaväärt ja ma mõtlen iga kord, kas ikka raatsin; iseasi, et ega nad lõpmatuseni nagunii ei seisa). Tomatid lõid maitsed tasakaalu ja nüüd oli hea toit.

Kõht jäi päris rahule.

A. küpsetas seejärel oma kana ikka ära, kohe sellise plaaniga, et las jahtub ära, siis sööme külma või soendatud kanaliha.

Järgmisel päeval sõin hommikul või sel kellaajal, mida ma valelikult hommikuks nimetan, kaerakliiputru (vesi potis keema, natuke soola sisse, kaerakliid sisse, segada, ja ega siis enam eriti keeta vaja polegi, vahel lasen natuke niisama kaane all seista, hästi maitsev puder tuleb), lõunaks A. tehtud tatart ja küpsekana (riivitud porgand oli salatiks); aga see oli mu kõhule vist raske toit, sest õhtul oli ikka paha olla. Puukisin end erinevaid kuivi näkileibu ja küpsiseid täis, järgmisel päeval ärkasin kohe tervemana.

Kaerakliiputru oli eelmisest päevast üle jäänud ja enam-vähem koogiks tardunud; järgmisel päeval praadisin selle tükke pannil koos kanapraetükikestega, juustu riivisin veel peale, salatiks riivisin porgandit ja võtsin toorest hapukapsast ka.

Ja nii saigi kõht terveks!

Ma saan aru, et see läheb nagu vastuollu selle jutuga, et kõht oli juurviljadest väsinud, aga porgand ja keetmata hapukapsas käivad mul kuidagi teise kategooriasse. Porgand on üleüldse kõhusõbraliku toidu kuulsuses; hapukapsa eelis värske kapsa ees on ehk see, et väikesed tublid piimhappebakterid on seda minu eest juba natuke seedinud ja kui ma kutsun sisse nad suu hammasväravast, siis ei pahanda, vaid kolivad sisse ja elavad sõbralikult edasi.

Üks kohupiimakook (ülejääkide lahendamine)

Kook: tegin puru veidi rohkem kui 1 klaasist jahust, umbes 75 g võist, paarist tl suhkrust; pigistasin sinna veidi vähem kui poole sidruni mahla, sest see sidrun hakkas käest minema, aga koogitaina sees on sidrun mumst hea.

Panin ahju soojenema, valasin-mätsisin puru ahjupannile ja panin jahedasse, ise tegin kattesegu 2 tükeldatud kivikõvast Poola õunast, pooleteisest pakist kohupiimast (õigemini 1 pakk kohupiima, pool pakki seismajäänud ricotta‘t, mida ma enam süüa ei tahtnud), poolest purgist sügavkülma seisma jäänud ja külmkapi maitsega läinud vanillijäätisest, peotäiest rosinatest ja natukesest moosisuhkrust (maitse järgi). Poole segamise ja õunatükeldamise pealt sai ahi soojaks ja ma pistsin purupõhja juba eelküpsema. Siis sai segu valmis, põhi oli helepruuniks tõmmanud ja ma kühveldasin katte sinna peale ja küpsetasin tükk aega mitte eriti kõrgel kuumusel, et need igavesti kõvad õunad pehmeks jõuaks minna.

Jäin suht rahule, eriti kattega – ainult rohkem oleks võinud olla -, põhi tundus veidi jahune, aga vähemalt krõbe. A. kiitis jälle põhja ja väitis, et kate olevat hapu. Hah. Kui ta teaks, et panin sidrunit hoopis tema kiidetud põhja.

Mis ma tegin kõvadest tomatitest ja väga ammusest boršipõhjahoidisest

Ostsin kogemata kõvu vintskeid tomateid (varem oli sama sort päris söödav olnud). Kiireks õhtu-/lõunasöögiks praadisin pannil 1 hakitud sibula klaasjaks, tükeldasin sinna otsa 3 seda vintsket tomatit ja 5 kuivatatut tomatit, jätsin kaane alla hauduma; kuna kippus kuivaks jääma, lisasin pärast veidi vett, siis soola, pipart ja basiilikut. Kui uuesti podisema läks, poetasin sinna 5 vutimuna, mille olin juba enne koore seest kaussi löönud.

Pärast kühveldasin selle supitaldrikusse, pühkisin panni leivaviiluga üle ja jätsin selle viilu + veel 1 viilu sinnasamma pannile jääksoojusesse krõbenema. Poole söömise pealt võtsin need krõbedaks läinud leivatükid ligi; söömise ajal tundus hea mõte leiba tomatiplaga sisse poetada.

Väga hea söök tuli, mis on imepärane, arvestades, kui halvad tomatid need olid.

*

Hea söök ilmselt aegunud hoidisest: nüüd, kus ma tunnen end suurema ohu allikana, ei taha ma nii tihti poes käia. Võtsin käsile ühe vana boršipõhjahoidise, mille jaoks olin ammu hoogu võtnud – et uurin, kas ta on üldse veel korras ja otsustan, kas visata ära või saab temast veel asja. Ämma tehtud, tundub, et sisaldab riivitud peeti, porgandit ja hapukapsast, kõik veidi hautatud.

Võtsin lahti, otsest riknemist ei täheldanud, aga kaas oli rooste läinud ja hoidis oli seetõttu veidi metalli maitsega. Otsustasin, et võtan selle riski, et teen temast siiski supi, panen tublisti vürtse, siis jääb metallimaitse nende taha. Võimalik, et kuumutades läheb ka ära. Kõige ülemise (ja roostesema) kihi viskasin komposti.

Hakatuseks praadisin poti põhjas punast sibulat, osalt tavalise rapsiõliga, osalt juustutäidisega tšillidest jäänud õliga, et saaks vürtsisem. Viskasin sinna juurde näputäie india köömneid ja veidi garam masalat. Sibula hautamise ajal hakkisin jupikese värsket ingverit peeneks (üks päris kauaseisnud ingver, mis oli üllatavalt värske moega – see võis meil sahvris jõuludest saadik seisnud olla); lisasin potti ka ingveri, seejärel suure kruusitäie vett ja peedi-porgandi-kapsahoidise. Kuna seda hoidist oli üle poole liitri, panin ühe suure kruusitäie vett veel ja jäin ootama, et ta keema läheks. Ühe loorberilehe pistsin kah sinna sisse.

Vahepeal tükeldasin natuke chorizot (põhimõttel, et “liha on maitseaine”), marineeritud kapsast, mille ma olin ükspäev kogemata hapukapsa asemel ostnud, ühe neist pooltoorestest tomatitest ja ühe pisikese kuivatatud tšillikauna. Maitsesin potis olevat ja leidsin, et see vajab midagi tomatipastalaadset ja vist ka rohkem vürtse; niisiis panin natuke adžikat ja natuke ketšupit.

Kui keema hakkas minema, lisasin väikeste pausidega kõigepealt tükeldatud tomati, seejärel chorizo, seejärel marineeritud kapsa ja natuke kuivatatud rosmariini. Kui oli näha, et läheb kohe uuesti keema, keerasin pliidil kuumuse ära ja lisasin kõige viimaks A. tehtud ahjupeetidest ahjupoti põhja valgunud peedimahlatilga, et ilusam saaks (näe, kui hea, et me seda potti liiga ruttu ära ei pesnud).

Olin tulemuse suhtes enne söömist skeptiline, aga supp oli vähemalt hakanud juba päris ilus välja nägema. Võtsin endale kaussi. Hapukoort oli vähe, mõtlesin, et A. hindab seda rohkem kui mina ja niristasin supi peale hoopis skyri (mulle on varem mõne supi peal maitsestamata jogurt meeldinud ja skyr on natuke nagu samast ooperist) ja hakkisin peterselli.

Ja teate, jumala heaks supiks osutus. Ma ei tea, kas ämma tehtud supipõhi oli poekonservidest isegi pärast pikka-pikka seismist ja kerge roostelisandiga nii palju parem või oli abi mu tuunimisest või oli asi mõlemas, aga see oli minu arust palju parem kui purgiseljanka, mida A. oli päev varem teinud. Ingver oli väga mõnusalt tunda. Võib-olla tänu värskele ingverile, tomatile ja suht värskele marineeritud kapsale jättiski supp mulje, nagu oleks ta üleüldse palju värskematest asjadest tehtud.

Skyr sobis ka.

Ja A. kiitis ka.

Kvaasigumbo, peedi-oasalat jms peedilahendusi

Ikka avaldan veel sotsiaalse distantseerumise eelseid mustandeid! Aga kuna mul on kalduvus ülejääkide lahendumisele keskenduda, siis pmst tehtavad ka praegusel ajal, kui juhtub selliseid ülejääke olema.

Gumbolaadne supp: praadisin poti põhjas sibulat, siis ka porgandit, siis ka sellerit, natuke kuiva tšillit; lisasin seismajäänud singikuubikud (seljanka moodi supist jäänud) ja peeneks tambitud valge leiva kontsu (sisuliselt tegin uhmriga riivsaia, minu arust kergem kui riivida), segasin läbi, lisasin umbes liitri vett; lasin natuke keeda; kui porgand hakkas pehmeks tõmbama, siis lisasin ka purgi tomatit ja selle loputusvee; lõpuks lisasin pool purki rannakarpe. Nagu selgus, olid need väga äädikased ja mul oli hea meel, et ma hooga tervet purki ei lajatanud. Ise tajusin terves supis pärast äädikast maitset, A. arust oli kõik väga hästi. Järgmisel päeval soojendades häiris ka mind vähem, nii et vbla ma tundsin seda äädikamaitset esimesel päeval lihtsalt sellepärast, et ma teadsin, kui äädikane konserv see oli.

Maitsestasin natukese basiilikuga.

Siis olin vahepeal ostnud mingeid hernevalgu baasil taimetoitlikke pallikesi, veidi suuremaid kui frikadellid (poolfabrikaat, korra juba praetud, vajas vaid ülessoojendamist) ja tahtsin neid süüa; mõtlesin välja, et tahan seda teha tomatikastmega, mille jaoks praadisin sibulat ja küüslauku, siis lisasin purgi tomatit ja natuke selle purgi loputusvett ja natuke tšillit ja basiilikut; samal ajal keetsin kõrval spagette. Serveerimisel võtsin rukolat juurde. Kokku tuli päris hea, aga ma tegin selle vea, et tegin süüa kahe inimese jagu ja A.-l ei olnud parajasti sooja söögi söömise aeg, nii jäi see üle. Pärast soojendasin, aga soojendades oli kehvem.

Superhea peedi-oasalat: A. küpsetas peete. Ma koorisin-tükeldasin ühe ära ja hakkisin juurde 1 väikese punase apelsini. Samal ajal praadisin oliiviõliga musta leiva pudi. Kui see oli juba krõbe, lisasin pannile 1 hakitud küüslauguküüne, peotäie päevalilleseemneid ja näputäie koriandriseemneid.
Maitsestasin peedi-apelsinisegu ühe väikese törtsu palsamikreemiga (trühvliga maitsestatud). Sai kuidagi hapu, mõtlesin, mida sinna lisada. Ma olin ennist juba otsustanud, et salatisse läheb mädarõika-sidruni toorjuustu (mul oli kodus parajasti mitut eri toorjuustu, degusteerisin koos peediga ja valisin, mis sobib kõige paremini), aga nüüd tundus, et oleks vaja veel midagi jahust – oleks kartulit keetnud, oleks seda pannud.

Tuli mõte, et lisaks õige purgiube, võtsin lahti punaste ubade purgi (lihtsalt vees, ilma soolata; maitsestasin need kõigepealt eraldi soola ja piparrohuga läbi, siis lisasin peedile.

Tundus sobivat, aga nüüd leidsin jälle, et midagi värsket võiks veel olla, nii et lisasin veel poolteist apelsini (poolteist, mitte kaks, sest üks oli poolenisti juba pahaks läinud).

Hakkisin juurde närbuda ähvardava rukolajäägi ja natuke peterselli, pudistasin toorjuustu hajali salati peale, lisasin oliiviõli, segasin kõike natuke (aga mitte nii kõvasti, et juust täitsa ühtlaseks läheks), lõpuks valasin panni pealt krõbeda pudi kõige otsa.

Sai kuidagi sõltuvusttekitav, nägin kõvasti vaeva, et mitte tervet kausitäit üksi ära süüa.

Ühel teisel õhtul (normaalsete inimeste hommikul) tegin endale poolest küpsepeedist ja 5 vutimunast jälle sellise kiirgurmee, et panin sortsu halba punast veini kastrulisse keema, puistasin sinna leeskputke ja 1 hakitud sibula ning 1 vürtsitera ja 1 nelgitera. Kuni see leem keemaminekuga tegeles, puhastasin-tükeldasin selle peedipooliku otse taldrikusse ja praadisin sellega paralleelselt musta leiva puru; kui see oli juba krõbe, lasin sama panni pealt ka päevalille- ja koriandriseemneid läbi. Kui leem keema läks, lisasin veerand puljongikuubikut (taimset sedapuhku) ja lasin 5 kooreta vutimuna sinna sisse.

Peedi peale tõstsin munakesed ja nõristasin keeduleent, muna peale panin veidi võid. Ja siis puistasin praetud krõbuskid sinna otsa ja hakkisin peterselli peale.

Kui A. töölt tuli, tegin talle ka. Tema sinna võid ei tahtnud, leidis, et rammus niigi.

Järgmine peedisalat: praadisin natuke suitsuribi ja jälle veidi musta leiba, päevalille- ja koriandriseemneid (nähtavasti on see kombo mul põhiline salatikomponent, aga mis ma teha saan, nii hea on); tükeldasin taldrikusse sedapuhku veidi vähem kui pool peeti ja puistasin hapukapsast peale (sest mul on mingi kõhuviirus vist ja tundub, et miski muu ei aita kui hapukapsas). Kui krõbuskid olid peale puistatud, hakkisin jälle kõige otsa peterselli.

Miks nii tihti peterselli: petersellil on hea komme värskena päris hästi säilida. Mõtlen just seda ilma lillepotita peterselli, mille saab lihtsalt veeklaasi torgata nagu lillekimbu.

Poe-kalakotlettide kõrvale peedi-hapukapsasalat (oligi puhtalt nendest komponentidest).

Tundub, et talviti olengi ma põhiliselt peedi-hapukapsatoitlane, kui me just ahjus kartulit, porgandit ja/või kaalikat või mingit suppi ei tee.

Kaks suppi ja muud lihtsat

Jätkan märtsi alguse mustandi avaldamisega.

Seljanka moodi supp: võtsin poest mingit pitsakatte nimelist asja (keedusingikuubikud). Praadisin poti põhjas sibulat, küüslauku ja neidsamu singikuubikuid, samal ajal tükeldasin paar porgandit; lisasin need porganditükid; siis vett; tükeldasin kartulit, lisasin need kartulikuubikud, tomatikonservi, tükeldatud hapukurki ja hapukapsast (hapukurk, hapukapsas ja porgandid olid kõik sellised asjad, mis ähvardasid muidu pahaks minna). Lisasin veel paar oliivikribalat (mille ma samuti päästsin rikki minemast), natuke tšillit, natuke kuivatatud tomateid. Keetsin, kuni porgand-kartul valmis olid. Sai päris OK; A. oli samuti rahul.

Siis: paar päeva makarone ricotta ja kõrvitsapüreega (üks mu lemmikkiirtoit; kõrvitsapüree on küüslauguga ja tilgakese millegi hapuga, vist äädikaga tehtud). Tuvastasin, et siledad torukesed on sellise kastmega paremad kui soonilised torukesed.

Siis tegin seda tomati-munarooga, et praadisin sibulat-küüslauku, lisasin purgi tomatihoidist, väikese purgi maisi, natuke tšillit, saadud plaga sisse lõin 7 vutimuna (peaks mainima, et need säilivad fenomenaalselt hästi – detsembri lõpus munetud munad on märtsi alguses veel täitsa korras; löön nad küll igaks juhuks kõigepealt kaussi lahti.) Seitse munakest oli mulle isegi paljuvõitu, pärast seda olin tükk aega muna nägu.

Siis avastasin, et mul on enam-vähem kõiki mullagatawny komponente. Praadisin poti põhjas sibulat-küüslauku; lisasin 1 tl kurkumit, pool tl kaneeli, uhmerdasin sellele lisaks 1 tl india köömneid ja 1 tl koriandriseemneid; tükeldasin sinna juurde 2 porgandit; lisasin liitrijagu vett, tükeldasin sinna sisse 2 sellerivart ja puistasin peotäie läätsi; kui keema läks, viilutasin sinna ka pool porrulauguvart ja kaks õuna (õigemini, kõik kõlbulikud kohad, mis neil õuntel veel olid, pmst õunapäästmisaktsioon); pooliku tomati ja pärast järelemõtlemist (taipasin, et peaks ka sidrunimahla lisama, aga sidrunit pole) veel 1 tomati, ega need väga head tomatid ei olnudki, nii et oligi parem supi sisse panna. Lisasin paki kreemjat kookospiima (kunagi ammu sai ostetud, sest odav, sest parim enne möödas, aga sellest ammusest parimennest hoolimata oli täiesti hea kookospiim), loputasin pakki vähese veega ja lisasin ka selle vee, et head kraami kaotsi ei läheks.

Keetsin, kuni kartul-porgand-läätsed kõik pehmed olid, maitsestasin soolaga, lisasin söömise ajal taldrikusse sellerilehti, mille olin selleks enne kõrvale pannud, ja veidi piparmünti (otse õuest).

Sai hea, A. kiitis ka. Alles tagantjärele taipasin, et olen täitsa puhta vegantoidu teinud.

Üks punane bulguripuder ja eri lisanditega küpsepeet

Nii. Nüüd on lõpuks ka minuni jõudnud see, et on kuidagi rohkem aega – siiamaani ei saanud arugi, sest tõlked tahtsid tegemist, aga nüüd hakkab tunda andma, et trenne ei ole ja tööst jääb rohkem aega üle. Jõuab lausa vanu kiiruga tehtud mustandeid üle käia ja üles lasta!

Niisiis, toidud, mis said vist juba veebruaris tehtud.

Tegin siin vahepeal veel ühe bulguripilafi – praadisin sibulat ja küüslauku, siis lisasin pooleliitrise purgitäie tomatiga aedube ja paar spl adžikat, siis bulguri ja vett, natuke kuivatatud tomateid hakkisin ka hulka. Lõpuks läks maitseks juurde ka piparrohtu ja kogu itaalia ürdisegu pära, mis paki põhja oli jäänud.

Kuna bulgur on mulle veel võõras mateeria, siis tegin retsepti järgi (lihatoitliku retsepti järgi, aga liha asemel panin ube), aga unustasin retseptist sööjate arvu vaadata ja tegin kogemata kuue inimese jagu. Seda sõimegi siis kolm ja pool päeva (muidu oleks rutem saanud, aga A. tüdines lõpuks ära), kombineerides eri lisanditega, mida juhtus olema.

Põhilisand, mida ma juurde võtsin, oli (soolane) jogurti- ja/või rjaženkakaste küüslaugu ja peterselliga – seda tegin sinna juurde alati ja väga hästi sobis -, aga vahel oli ka A. mõne poolfabrikaadi toonud.

Hinnang? adžikat vms vürtsist oleks võinud rohkem panna, eelmine punane bulguripuder oli maitserikkam.

Oad põhimõtteliselt sobivad sellisesse toitu, aga teinekord peaks võtma omaenda leotatud oad ja tõenäoliselt on põldoad paremad kui aedoad, sest ma tundsin praegu tekstuurist puudust. Kikerherned on kõvemad, võib-olla sobiks need isegi otse purgist. Viimasel päeval röstisin päevalilleseemneid koriandriseemnete ja india köömnetega sinna lisandiks kõrvale, see krõmpsumine mõjus kohe väga hästi.

Kuivatatud tomatite sisselõikumine oli hea mõte, sest mulle meeldib, kui maitse ei ole toidu sees ühtlane, vaid kirju, ja kuivatatud tomatid ei kiirusta maitse toidu peale laialilaotamisega ülearu.

Selle järel tuli paar päeva, kus A. tegi lihtsalt tatart ja mingit poolfabrikaati juurde.

Ja siis küpsetas ta ahjus mitu peeti. Esimesel päeval tõin poest mingeid Poola valgehallitusjuustušnitsleid (paneeringu sees ümmargune valgehallitusjuust, ise kodus praed üle). Praadisime neid ja head olid, ainult et rohkem ma ei osta, sest nad olid minu arust ülepakendatud – karbi sees kummalgi juustul omaette plastümbris. Teinekord paneerin ise, siis saan lihtsamalt pakendatud juustu osta.

Peedi jaoks tegin ploomipüreest kastme, mida sai liiga palju, sest ma hakkasin seda kadakasiirupiga magustama, siirup tegi purtsti ja siis pidin ma seda siirupipurtsatust lahjendama hakkama. Muidu panin sinna veel natuke õli ja natuke kaneeli ja natuke heereseäädikat.

Kõik sobis päris hästi, A. kiitis ka.

Järgmisel päeval leidsin poest kohe kukkuva säilivustähtajaga praekala, seetõttu ka odav, tõin seda ja selle juurde sobis samuti peet sama kastmega, mis sai niiviisi ära lahendatud.

Lihtsad toidud vahepeal

Oleme siin söönud selliseid kiiresti või lihtsalt tehtavaid asju nagu purgisupp, pelmeenid, tatar kalakonserviga (skumbria), makaronid sprottidega (veidi ketšupit kõrvale), lihtsalt tatrapuder võiga, krabipulgad kodujuustuga jms.

Ükspäev tegin endale kiirsöögiks spagette ülejääkidega: sedamoodi, et juba keeduvette lõikusin spagettide kõrvale kuivatatud tomateid (neid päris kuivi, ilma õlita), piserdasin selle kõik pärast keetmist taldrikus selle vürtsika õliga üle, mis oli juustutäidisega tšillide purki üle jäänud, pudistasin ühe soolase valge juustu pära ja kuivanud basiilikut (paari taime küljest, mis vahepealses igaveses novembris aknalaual pimedussurma surid) peale, hakkisin mingi pooliku seismajäänud värske tomati ka sinna hulka (neid tomateid ei tasu tegelikult praegu osta, loll olin) ja kokkuvõttes tuli päris korralik toit.

Eile panime malmpotti juurikaid: 1 tükeldatud kaalika, mingi 5 kartulit ja vist 3 porgandit + poolteist sibulat, natuke soola, natuke provanssaali ürdisegu, sorts seda tšillipurgist tulnud õli ja sorts oliiviõli. Ahju. Söed olid veidi kuumad, nii et mõni tükk tõmbas ühest küljest õige tumedaks, aga maitset ei rikkunud.

Kui söömiseks läks, lisasin sinna potti paar praemaksa tükki, mis A. oli meie kiirsöögiperioodil poest toonud ja mis olid seisma jäänud; sõin siis koos maksaga ja veidi majoneesi võtsin kõrvale. Sellise toidu kõrvale sobib õlu väga hästi (alkovaba sedapuhku, nagu meil viimasel ajal kipub olema, sestsaadik, kui normaalse maitsega alkovabasid õlusid müüma hakati).

Tegin seismajäänud hapukoorest saiade-pirukate-kookide retsepti järgi hapukoorekooki (retsepti järgi on 1 muna, 50 g rasvollust, 100 g ehk umbes pool klaasi suhkrut, 2 spl hakitud pähkleid, klaas hapukoort, poolteist klaasi 2 tl küpsetuspulbriga segatud jahu, natuke kardemoni), ainult et hapukoort oli mõnevõrra rohkem; pähklite asemel oli mandlijahu; nisujahu asemel speltajahu; peale selle puhastasin ja tükeldasin mingi neli plekilist õuna sinna taina sisse ära ja õunte mahlasuse tasakaalustamiseks panin peotäie rosinaid; ja kuna ma esialgu kartsin, et järsku on tunda, et hapukoor on veidi seisnud, siis lisasin igaks juhuks ka natuke piparkoogimaitseainet. Kokkuvõttes sai tainas jube maitsev, juba toorest peast oli hea. Kuna hapukoort oli rohkem ja tainas sai vedelavõitu, lisasin tasapisi jahu, kuni tundus, et on adekvaatses paksuses tainas, kühveldasin rõngasvormi ja õnnistasin uue praeahju sisse.

Uus praeahi küpsetas ilusasti ja kook tuli hea; speltajahu töötab sellises vormikoogis hästi just nagu ka täisterajahud: need teevad koogi kobedamaks, vbla sellepärast, et jämedam jahu võtab koogi sisse rohkem õhku kaasa, aga vbla sellepärast, et sõredam jahu ei saagi lihtsalt nii kokku vajuda nagu püül.