Kaks peedisalatit

Kopeerin jälle Ritsiku kommentaariumist, kui ma seal juba kägublogisin.

“Meie tänane õhtusöögisalat: 1 keskmine peet (meil oli ahjus koorega küpsetatud, võib ka keedu-), 1 suur keedukartul; peaaegu terve väikese fetapaki (vist 250 grammi) täis fetat, aga mitte siiski kogu pakk; natuke kappareid; ühe lehtsalati viimane ots, mis ähvardas muidu ära närtsida; oliiviõli (sortsasin, segasin, maitsesin, sortsasin, segasin, maitsesin jne) ja tilk palsamiäädikat. Natuke panin mahlasuse huvides ka õunatükikesi, aga kui õun tundub soolases toidus liiga vale asi, siis võib sellisesse salatisse mahlasuse jaoks näiteks hoopis värsket kurki panna. Maitseaineteks natuke salveid ja natuke piparmünti pluss värskelt jahvatatud musta pipart.

Oluline oli ka lisand: lõikasin 3 hea rukkileiva viilu, koorukese jätsin endale maiustamiseks, sisu panin pannile praadima (praadis rahulikult omaette sel ajal, kui ma sealsamas kõrval peeti ja kartulit koorisin-tükeldasin, aeg-ajalt segasin natuke salatitegemise vahele). Kui oli peaaegu nii krõbe, nagu ma tahtsin, keerasin kuumuse alt ära (kui on kiiresti reageeriv pliit, siis nii vara ei pea) ja viskasin pannile, mis oli tänu leivale kenasti kuivaks saanud (mitte enam õline), umbes peotäie päevalilleseemneid. Ja kui oli viimase särisemise peal, et kõrbemist polnud üldse karta, hakkisin sinna 1 küüslauluküüne. Selle krõbeduse puistasin juba taldrikusse tõstetud salatiportsu otsa. Seemned ja pähklid sobivad minu arust juustuga peedisalatite juurde hirmus hästi ja praeleib sobib minu arust üldse peaaegu igale poole. Iga kord, kui koos salatiga krõbe päevalilleseeme hamba all prõksatas, tundus, et mu elukvaliteet on jälle pügala võrra tõusnud.

Üleeile tegin salati jälle 1 sellisest peedist, 2 keedukartulist (keskmisest), paarist peotäiest värskest hapukapsast, 1 õunast (kui õuna ei taha, võib selle võrra rohkem hapukapsast panna) ja 3 heeringafileest. Kastmeks natuke majoneesi, natuke rjaženkat, natuke sellesama heeringa karbist õlimarinaadi. Maitseaineteks veidi estragoni, veidi basiilikut (mõlemad kuivatatud); salatit tuli päris palju, järgmiseks päevaks jäi üle, aga oli öö jooksul veidi liiga kuivaks tõmmanud, lisasin sestap veel hapukapsast ja seekord ka köömneid.

Praeleiba juurde ei teinud, sest A. oli toonud väga hea värske krõbeda rukkileiva ja ma tahtsin seda hoopis salati kõrvale süüa, siis ei hakanud dubleerima.”

Selle kommentaari jätsin eile. Lisan, et tänaseks olime peedisalatitest tüdinud ja sõime lihtsalt heeringat kodujuustuga ja leiba kõrvale. Mina hakkisin ka kõvasti värsket kurki sinna juurde.

Advertisements

Tofu riisinuudlitega ja jälle üks kapsasalat

Kopeerin siia Ritsiku toidusoovituste alt omaenda kommentaari:

“Tegin hiljuti tofusousti või -plaga – marineerisin tofut sojakastme, kuiva šerri, riivitud ingveri, küüslaugu, natukese pipra, pruuni suhkru, aniisi ja apteegitilliga, praadisin tofutükid läbi, praadisin sama panni peal sibulat ja hiina seeni; segasin marinaadi ja seeneleotusvee natukese tärklisega ja valasin soustiks peale, lõpuks panin ka tofu sisse tagasi ja sibulate rohelise osa kõige otsa. Minu jaoks oli veidi liiga magusavõitu. Kui teinekord teen, jätan suhkru panemata; ja ingverit-küüslauku oleksin võinud rohkem panna (praegu oli 1 küüslauguküüs ja vbla 2 korda suurem kogus ingverit).”

Lisainfoks: mulle meeldis see toit pärast soojendamist rohkem (nuudlid olid nagunii kokku kleepunud, aga soojendades läks kõik toredasti krõbedaks); peale selle lisasin soojendamise käigus natuke kaneeli ja vähemalt kuivanud basiilikut – tegelikult oleks pidanud olema värske. Aga nii või teisiti oleks ma kokkuvõttes eelistanud vürtsisemat ja vähem magusat. Katsetamist jätkan kindlasti; supi sees mulle juba meeldib, kuidas tofu maitseid omaks võtab, nüüd tahaks ta ka kuivemates toitudes ägedaks teha.

No ja siis vaadata, kuidas ta käituks komplektis värskete seentega…

*

Tegin uuesti punase kapsa salatit feta ja kreeka pähklitega (maitseks veidi aed-liivateed ja estragoni, kastmeks õli); kahjuks oli natuke tunda, et kapsas oli eelmisest salatist üle jäänud teine kapsapoolik, tähendab, enam ei olnud päris NII krõmpsuv. Ja ka pähklite vanadus oli veidi rohkem tunda. Ma olen jõudnud järeldusele, et kui sõltuda poepähklitest ja neid asendavatest seemnetest (tähendab, kui isiklikku pähklidiilerit ei ole), siis kõige usaldusväärsemad on päevalilleseemned – need pole mul veel kunagi rääsunud olnud. Ka sarapuupähklid on suht usaldusväärsed, aga isegi need võivad vahel imelikud olla. Päevalilleseemned on nagunii kõige odavamad ka. Nii et järgmine kord teen sama salatit sihvkadega.

NB, see kapsasalat on üldiselt hea, aga teda tohib teha ainult ühe söögikorra jagu (või maksimaalselt nii palju, et selle söögikorra järgse kiirampsuga otsa saab), sest ta läheb pikalt seistes kibedaks.

Vahepeal tehtud panniroad-supid-salatid

Kapsa-porgandi panniroog – pmst sama, mis see, aga veidi teise koostisega. Niisiis: riis keema (uusaastapeost üle jäänud punane riis); porgand-kapsas peenikeseks, seekord oli mul ka värsket küüslauku ja ingverit, need hakkisin peenelt ära; sibula kah; peotäis rosinaid likku; siis läks pannile sibul-küüslauk-ingver, päevalilleseemned ja tibake mandleid, natuke tšillit ja tandoori masalat; seejärel kapsas-porgand. Ei praadinud kaua, et krõmpsuv jääks. Lõpuks rosinad ja ühe kuivamakippuva hollandi leibjuustu pära, nämm-nämm. Praktikas leidis ka kinnitamist, et see toit kannatab soojendamist. Ning uuesti see, et sellisel kujul saan ma kapsast tüsistusteta süüa.

Kui see otsa sai, siis keerasin ükspäev hapukapsa-heeringa-peedi-õunasalati kiiresti kokku, kastmeks natuke majoneesi, sorts rjaženkat, veidi mädarõigast (tuli väga hea värske maitsega)-

Siis oli paar poolfabrikaadipäeva ja seejärel tegin vaese mehe gumbot: alguses hautasin poti põhjas sibulat, selleritükikesi, lisasin tšillit ja pudistasin ühe kuivanud sepikuviilu, siis lükkasin selle kõik põhjast hoolega lahti ja valasin liitri kuuma vett peale pluss veerandliitrise purgi tomatikonservi ja natuke selle loputusvett; kui keema läks, lõikusin paar kuivatatud tomatit umami mõttes sisse, lõpuks ei pidanud vastu ja lisasin ka 2 tl köögiviljapuljongi pulbrit. Ja kui tundus, et valmis juba küll, lisasin selliseid kuubikuteks lõigatud valgulisi asju: tofut, mingit “perenaise singi lõigete” nimelist odavtoodet ja krabipulki – neid kõige odavamaid, mis niisama süüa ei ole head, aga supi sees on just etemad – tärklis paisub keedes, pmst nagu krabiklimbid. Ja vürtsisest kapsaroast üle jäänud punase riisi (need koorimata riisiterad seisavad paremini üksteisest eraldi kui kooritud, tähendab, kannatavad soojendamist paremini, ka supi sees lähevad vähem lödiks ja annavad rohkem maitset).

Lõpuks lisasin ka provanssaali maitseainet ja majoraani. Tuli täitsa hea ja läks soojendades veel paremaks, välja arvatud see “perenaise sink” – see kaotas soojendamisel maitse (seevastu tofu, millel endal ei ole erilist maitset, võttis leeme maitse iga korraga üha paremini omaks). Teinekord seda singilaadset toodet ei pane või siis panen alles viimasel hetkel enne tulelt võtmist – või lausa taldrikusse.

Järgmiseks sõime eraldi, A. tegi siis, kui tal kõht tühi oli, pelmeene ja mina tegin primitiivset pannirooga: pannile läks veidi “parim enne möödas” suitsupõske; kui see oli mõnda aega praadinud, siis tomatikonservi; väike maisikonserv; lõpuks lõin sinna plaga sisse vutimune.

Siis olin Rakveres ja sõin lõunat seal (ma PEAN välja selgitama, mida nad sinna hea salati sisse panevad – porgand on silmaga vaadates aru saada, maitsest kahtlustan ka kapsast, aga kastme koostises pole ma sugugi kindel); õhtuks võtsin kodujuustu, heeringat ja õuna.

Ja viimati tegin punase kapsa salatit feta ja kreeka pähklitega – täpselt nii lihtne ongi, kastmeks veidi õli peale. Punase kapsa maitse muutub selles kombos mõnusalt pähkeljaks. Et oleks rammusam, praadisin sedasama suitsupõske ja sepikut kõrvale, suitsupõse praadimise mott oli ka see, et tal oli “parim enne” nüüd juba veel rohkem möödas. Jälle igavesti toitev toit.

Meelde jätta: neist Eesti õuntest, mida tavalistes ketipoodides praegu talvel müüakse, on see kollane “Sinap” või “Sinep” või mis ta ongi, kõige maitsvam.

———————————————————————————–
PS: päris-päris viimati keetsime tegelikult lihtsalt tatart ja sõime kalakonservi, natukese majoneesi ja salatiga. A. porgandi-, mina õuna- ja rohelise sibula salatiga (sest mina sõin hiljem ja ei viitsinud porgandit riivida).

Pärast pühi

Kähku, enne kui ära ununeb.

Ühel päeval, mil A. lõpetas mingeid ärasöömist vajavaid poolfabrikaate, tegin mina endale kiirsöögiks salatit sellest, mida oli: küpsepeet, pool avokaadot, toores hapukapsas ja natuke sprotte. Natuke mädarõigast ka. Mitte midagi erilist, aga ajas asja ära. (Toores hapukapsas millegi muuga paistab olevat talvel põhiasi, mida ma söön, kui mõelda ei viitsi. Just nagu suvel suvikõrvits ja tomatid.)

Siis otsustas A., et tahab kapsast hakklihaga ja tegi selle praktiliselt ise valmis (ma oletan, et ta hautas hakkliha, sibulat ja riivporgandit poti põhjas, siis lisas hakitud kapsa ja natuke vett, aga ise ma protsessi ei näinud). Minu osaks jäi koju jõudes maitsestamine ja kartulikeetmine. Maitseks panin köömneid ja koriandrit, provanssaali ürdisegu ja igaks juhuks natuke basiilikut ja punet juurde, juhuks kui nende kontsentratsioon seal segus on liiga väike. Pärast tundus, et midagi on veel puudu; pärast majoraani lisamist läks paika.

Ühel päeval olin mina jälle näljane ja tahtsin midagi kiiret; A. küpsepeete oli alles, ma tükeldasin ühe peedi, lisasin sinna aastavahetuse murulaugupotist viimase murulaugu, veidi pohlamoosi ja fetat; segamise ajaks panin praadima poest toodud allah. suitsuliha (nimi oli abasink), musta leiva tükikesi ja päevalilleseemneid, pärast keerasin need taldrikus ülejäänud salati otsa. Imeline.

Eile olin ise päev otsa ära, A. küpsetas ammuilma sügavkülmas olnud kanakoivad-tiivad ära, maitsestades neid tandoori masalaga. Mina sel päeval enam sooja süüa ei tahtnud, tiivad jäid tänaseks üle, sõin nad hapukapsa-õunasalatiga ära. Salati peale panin natuke majoneesi ja siputasin sedasama tandoori masalat. Sobis hästi kokku.

Muidu olen söönud hulgem mädarõika-krabipulga- ja mädarõika-sprotivõileibu (röstsepiku peal, kui täpne olla, mu eriline uus lemmik on mingi tatrajahust ja kanepiseemnetega tasku v pehmik vms – see ei ole vist röstimiseks mõeldud, aga just röstitult on väga hea) ja vahepeal magustoiduks seesama röstsepik maitsestamata kohupiima ja moosiga. Maitsestamata kohupiim moosi või rosinatega on nii hea, et ma peaaaegu ei mõista, miks keegi üldse mingeid valmismaitsestatud kohupiimu ostab. V.a kakao oma. Sellel on teatav mõte olemas.

Pühade ajal

Vana-aasta õhtuks tegime:

hautatud vürtsist maksa (paar spl sojakastet, veidi rohkem kuiva heerest (otsustasin seekord niipidi), 1 kaneelikoore rull, 4-5 nelgitera, näputäis piprateri, ingveritükke, 1 hakitud sibul), pärast läks peterselli peale;

vürtsist kana (veidi alla kilo kanafileetükke marineeris riivitud ingveri, küüslaugu ja sidrunimahla segus, kui olime liha sellega kokku mäkerdanud, sortsasime veidi õli juurde, lõpuks praadisime ära, pannile hakkisin ka 1 tšilli, lõpuks lisasin soola, serveerisime murulauguga, sest rohelist sibulat ei olnud);

“puuvillasalatit” (riisikujulised nuudlid (pool poolekilost pakki), 1 väga ilus granaatõun, mille Kvartalis müüv itaallane mulle osavalt maha müüs, 1 apelsin, 1 väike purk ananassikonservi, 1 pikk värske kurk, pakk krabinuudleid, veidi hakitud küüslauku ja hakitud ingverit; hästi natuke rjaženkas leotatud safranit (et maitse ühtlasemalt laiali läheks) ja julgemalt majoneesi. Rjaženkat sai tglt natuke juurde pandud, et kuiv ei jääks, makaronid neelavad kastet nagu käsn);

pirni-juustusalatit, kuhu seekord läks tervelt kaht sorti juustu – kõva Dziugast ja Eesti juustu. Kastmeks majonees ja veidi rjaženkat, maitseks veidi küüslauku ja kardemoni;

hapukapsa-õunasalatit, kuhu läks peale hapukapsa ja õunte ainult veidi röstitud köömneid;

porgandisalatit (riivitud porgand, maitseks röstitud seesami-, koriandri- ja India köömneseemneid, kastmeks veidi sidrunimahla ja õli).

Külalised tõid lisaks lahtist kilupirukat (muretainapõhjal ja üht lehttainapõhjal pirukat, aga seda ma ei saanudki või olen ära unustanud. Ka puuvillasalat söödi nii kiiresti ära, et ma ei jõudnud maitstagi. Aga mul oli kõiki selle koostisosi veel, v.a kurki, nii et järgmisel päeval tegin lihtsalt uue laari, ainult ilma kurgita.

Ma olin päevakese varem miskipärast ühe veidi üle kilose praetüki koju toonud, uusaasta 1. päeval tegin sellise segu: 2 spl soola, apteegitilliseemneid, paar pisikest kuivatatud tšillit, rosmariini ja 1 pudendatud loorberileht, värskeid sidrunikooretükikesi (riivida ei andnud, sidrun oli veidi näts, aga noaga sai ribakesi lõigata). Uhmerdasin selle kõik segamini, pätsisin liha sellega kokku, toppisime küpsetuskotti, mina libistasin siis veel küüslaugutükikesi kõige peale ja pigistasin veidi sidrunimahla, A. pani koti kinni ja pistis malmpoti sees ahju, kui see küdenud oli, ja keeras ise magama. Kui ta üles ärkas, võttis välja. Tuli päris hea.

Hiljem: kõht nõudis suure lihasöömise otsa toorest hapukapsast, tegin hapukapsast ja majoneesist ja krabipulkadest salati, praadisin veidi musta leiba juurde. Sobis.

Täna tegin kiirsalati neljast õunast (mingi Veteran, mida poes müüakse, muidu on nagu igavavõitu, aga salatis kärab küll), natukesest leotatud rosinatest, juustust (Eesti juust), kreeka pähklitest, lehtsalatist ja majoneesist.

Kuskil kõige selle vahel tegin ühe primitiivse tarretise: apelsinitarretise pulbrist ja pakist vahukoorest (pulber kuuma veega segamini, ootab, kuni enam liiga kuum ei ole, siis koor natukese suhkruga vahtu ja tarretisevedelikuga segamini, jahedasse seisma) – see rahuldab mu magustoiduvajadusi õige kauaks. A. nagunii ei söö reeglina magustoitu, kui see just kook ei ole.

Kõrvitsarisotoks arenenud muidurisoto, vana kooli makaronisalat

Enne pühadeks Tallinna minekut tegin kerget süüa. Plaan oli lahendada ära poolik seller ja küüslauguga kõrvitsapüree; asusin risotot tegema, noh, et hautasin sibulat ja sellerit poti põhjas, lisasin riisi, lisasin vett ja valget veini. Ja sõime juustuga. Ja alles pärast söömist tuli meelde, et ma pidin sinna ka kõrvitsapüreed panema (sest purk on pooleli). See sai lisatud järgmisel päeval soojendades. Nii saime kahel eri päeval kaht erinevat risotot.

Nüüd tegin sellist lihtsat toitu, et keetsin väikesi sarvekesi, vahepeal hakkisin marineeritud kurki, natuke värsket kurki, (põdralihast) suitsuvorsti, kühveldasin purgiherneid juurde; segasin kõik ära, maitsestasin provansaali ürdiseguga, lisasin majoneesi ja leidsin, et sinna sobiks ka juustu. Hakkisin natuke atleeti.

(Kui ma Tallinnast koju jõudes samuti midagi hamba alla tahtsin ja A. oli magama läinud, tegin endale lihtsalt ühest pirnist ja natukesest juustust salatit. Kuna pirnid on praegu odavad ja võrdlemisi head, siis moodustavad nad mu toidusedelist vist ligi poole.)

Peedi-avokaado-kalasalat

Lihtsalt äramärkimise korras: eile tegi A. verivorsti, aga kuna mina tundsin, et see on mu kõhule liiga vänge, ütlesin sellest ära, keetsin lihtsalt makarone ja sõin juustuga, natuke panin kõrvitsa-küüslaugupüreed peale.

Täna tuli meelde, et kapis on veel aurutatud peete (3 väikest). Keetsin 7 vutimuna, tükeldasin peedid, 1 samuti väikese avokaado, puhastasin pool suitsukoha; kui vutimunad olid peaaegu keemast lakanud (ma olin neil kohe tule alt ära keeranud, kui keeduvesi veidigi häälitsema hakkas), viskasin samasse keeduvette paar sellerivarrejuppi, sest ma olen kindlalt veendunud, et seller on salatis kergelt kuumutatuna parem kui päris toorelt. Tõesti väga kergelt, korraks keevast veest läbi, olenevalt vintskusest ka natuke seal edasi hoida, aga keetma ei pea.

No ja siis tükeldasin ka need sellerijupid ja munad viiludeks, lisasin veidi mädarõigast, hästi natuke hästi peeneks hakitud sibulat (2 viilu), pigistasin veidi sidrunimahla ja törtsu majoneesi. Õudselt hea tuli.