Paar õunakooki

Esiteks tahtsin ükspäev jälle õunaskoone teha, aga panin kogemata liiga palju vedelikku (hapukoort ei olnud, asendasin osa koorejogurtiga, nähtavasti oli see ikkagi vedelam või panin kogemata liiga palju), välja kukkus kook, aga osutus menukaks.

2 kl (isekerkivat) jahu ja natuke piparkoogimaitseainet pluss veel lisaannus muskaatpähklit, umbes 1 kl hapukoore-koorejogurti segu, 1 suur antoonovka (pisikesteks viilukesteks lõigatuna), umbes pool kl suhkrut, 1 muna.

Teine kook – inspireerusin baieri õunakoogi retseptist (leedukate Kööginurga ajakirjast), kus muretainapõhjale käis kirsimoos, sinna peale toorjuustu-munasegu ja sinna otsa õunaviilud, kõige otsa mandlilaastud. Mul oli vaarikamoosi pära. Tegin muretaina (1 2/3 kl (isekerkivat) jahu, 4 spl suhkrut, 125 g võid, natuke soola) oma tavalisel laisal purukoogi moel (ehk ei hakka tainast palliks sõtkuma, vaid hakin, seejärel näpin segamini ja puistan veel puru-olekus pannile ja litsun siis vastu panni), see oli ses mõttes halb mõte, et moos ei tahtnud sellise puruse põhja peal üldse laiali minna ja läks hoopis koos puruga klimpi. Mäkerdasin nii ühtlaselt kui õnnestus ja panin koos panniga külmkappi.

Tõin õuest 5 antoonovkat (retsept ütles, et 5 õuna) ja puhastasin ära.

Seejärel samas kausis täidis – täidiseks läks 1 poolik pakk maitsestamata kohupiima, 1 poolik pakk vanilliga kohupiima (A. oli ostnud ja pooleli jätnud), 2 tervet pakki Otto ricottat ja üks 200g pakk “parim enne möödas” vahukoort, mille kõik ma ajasin umbes poole klaasi suhkruga segamini, seejärel kloppisin ükshaaval sisse kaks muna. Lõpuks tuli pähe veel natuke moosisuhkrut lisada, et see aitaks kalgenduda.

Panin praeahju soojenema.

Valasin selle muretaina otsa ja tükeldasin seejärel õunu. Kuskil neljanda õuna poole peal oli selge, et neid tükke on nii palju, et vaevu mahuvad ära, nii et ma enam ei tükeldanud, segasin olemasolevad tükid paari spl pruuni suhkruga ja sortsu piparkoogimaitseainega, sest kaneel oli otsas. Ja mandlilaaste polnud mul nagunii, mõtlesin vahepeal, kas panna mandlijahu, aga lõin lõpuks käega, läks niisama ahju.

Retsept nõudis 180 Celsiuse kraadi juures küpsetamist tund aega; ma lasin ainult alguses nii 10-15 minutit oma ahju 180 pügala juures olla, siis keerasin kuumust vähemaks, aga ikkagi küpses ta esiteks juba üsna viimase piiri peal pruuniks ammu enne tundi ja teiseks oli ta selle ajaga põhjast natuke liiga tumedaks läinud.

Mida meelde jätta?
1. See Eesti pehme lahja ricotta töötab toorjuustuga retseptis väga hästi – täidis oli õrn ja mahlane.
2. Kui tahan põhja peale moosi määrida, tuleb korralik ühes tükis põhi teha, mitte puru. Või panna märksa rohkem moosi, nii et teda ei peaks määrima, vaid voolaks puhtalt oma rohkusest ise laiali. Praegu ei saanud ma küll aru, et moos üldse mingi erilise efekti annaks, nii et minu poolest võiks ka ilma moosita teha. Vbla kirsimoos annaks rohkem kui vaarikamoos, aga kahtlen.
3. Küpsetama pean selle ahjuga oma tavalise loogika järgi: kui retsept ütleb 180, siis hakatuseks 160 ja pärast keerata maha.
4. Piparkoogimaitseainet peab ettevaatlikumalt panema kui kaneeli, pisut vänge sai.

Advertisements

Kabatšoki-kartuli-panniroog ja kuumad kohupiimasaiad

Poes jäi ette lihaveisehakkliha allahindlus, haarasin poolekilose paki kaasa. See andis kohe idee, mis toitu teha ülejäänud kabatšokipoolikust. Tegin jälle sealt Vahemeremaade kokaraamatust, kus on üldse palju häid retsepte, üks paremaid kokaraamatuoste omal ajal.

Selle retsepti hea omadus on see, et kui üks komponent praeb, siis saab teist hakkida, rütm klapib täpselt.

Nii et: hakkisin sibulat (oleks pidanud olema terve sibul, mul oli poolik) ja 2 jämedat küünt küüslauku, kuni pann soojenes. Panin sibula-küüslaugu oliiviõliga praadima, ise pesin kaks kartulit ära ja hakkasin otsast koorima.

Kui esimene kartul oli kooritud, oli sibul-küüslauk juba üsna värvi võtnud, pudistasin pannile umbes pool pakki (250 g) hakkliha ja segasin natuke, et liha jääks rohkem vastu panni kui sibul-küüslauk. Koorisin edasi ja tükeldasin kartuli ära.

Keerasin lihakämbud panni peal ringi, tõin pooliku suvikõrvitsa ja lõikasin paksudeks viiludeks.

Selle aja peale oli liha kahvatumaks tõmmanud, aga mitte veel pruunistunud. Lükkasin kartulitükid lihale otsa, aga ei seganud.

Hakkasin otsast kabatšokiviile kuubikuteks lõikama – õigemini, algul pulkadeks, siis võtsin selle seesmise švammi ära ja siis oligi muist tükke juba kuubikud, ainult servmised pulgad pidi veel peenemaks lõikama.

Kuskil teise viilu tükeldamise peal segasin kartulid lihaga ära, lisasin panniolevale kaneeli, musta pipart ja soola.

Kui kabatšokk oli kuubikuteks, viskasin need pannile. Tõin õuest väikese peotäie seda taime, millest ma arvan, et ta on lehtseller (retsept tahtis peterselli, aga seda mul pole, kui see õues kasvav taim just selleri nägu ja tegu petersell ei ole), ja hakkisin ära.

Nüüd tuli meelde lisada pannile ka see riivitud porgand, mille A. mulle eile jättis ja mida ma olin niisama näpu vahelt snäkiks söönud, aga osa oli ikka veel järel. Segasin kõike seda, mis pannil oli.

Jätsin kaane alla hauduma. Ma olin poest kaasa haaranud ühe eilse, seega allahinnatud rosinasaia (45 senti päts), et mingeid kuumi magusaid saiu teha. Et aega parajaks teha, lõikasin sellest niipalju viile, kuipalju ahjupanni põhja mahtus, määrisin need võiga; panin praeahju sooja; segasin pool pakki kohupiima paari lörtsu hapukoorega, lisasin 3 tl suhkrut, segasin, mökerdasin saiade peale; kohupiima peale lõikusin pirni- ja õunaviile (osa saiu ainult õuntega, osa pirnidega, osa mõlemaga, et pärast võrrelda, kuidas kõige parem on). Puistasin ühest kohvikus taskupistetud suhkrutorust suhkrut otse õunte-pirnide peale suhkrut ja lükkasin ahju.

Selleks ajaks oli pannitoit põhimõtteliselt valmis haudunud, jäi üle ainult munad peale lüüa: kolm muna (retsept nõudis nelja, aga ma mõtlesin, et kui ka A. tahab seda süüa, siis ma parem munadega üle ei pinguta), segasin koos munadega ka selleri kõvemad osad (varrejupid) sisse, keerasin pannil kuumuse alt ära ja lasin munal jääksoojuses hüübida, ikka vahetevahel segades.

Lõpuks puistasin ka ülejäänud selleri peale ja võtsin süüa. Saiadel keerasin kuumuse ära ja jätsin ahju sooja.

See toit oli toitev, nagu ta alati on; kõrvale jõin odavat valget itaalia pakiveini, sest nii rammusa toidu juurde tundus sellist haput jooki vaja minevat; kahjuks oli ta natuke liiga ühemõtteliselt happeline, mingi riesling vms keskeurooplane oleks arvatavasti paremini sobinud. Aga noh, ega viga ka ei olnud.

Kohupiimasaiad tulid üldiselt head, alt ja külgedelt krõbedad, seest pehmed. Õuntega olid minu arust paremad kui pirnidega, vaatame, mis A. ütleb. Mulle tundub nüüd, et kui pirniga kuuma võileiba teha, siis pigem mingi soolase juustuga: magusa saia peal jääb pirn juba liiga läägeks.

Oapudrust, baklažaanidest ja muust gemüüsest

Nagu ma viimati mainisin, tegin ühe oa-kartulipudru. Peaaegu samamoodi, nagu kartuliputru: panin üleöö leotatud põldoad (kuivast peast oli neid mingi paarsada grammi) kastrulisse, lõikusin 3 keskmist kartulid paksude viiludena neile otsa, vett panin niipalju, et enam-vähem ära kataks. Ja keetsin ligi tunni, täpselt ei mäleta, eks ma pehmuse järgi vaatasin. Kui pehmed olid, maitsestasin soola ja piparrohuga (H-V andis mulle seda tehvkat maitseainet terve tuusti) ja tampisin pudrunuiaga segi. Õudselt kole puder tuli, sest oakestad andsid värvi ja jäid ise tükkidena pudru sisse. Aga maitses hea.

Järgmisel päeval tegin sinna uhkelt lisandid kõrvale: küpsetasin praeahjus baklažaaniviile (millele olin veidi soola peale siputanud ja oliiviõli peale piserdanud) ja hautasin praepannil kabatšokitükke samuti oliiviõli ja soola – ja küüslauguga. Kui need pehmeks said, maitsestasin baklažaanitükke värske küüslaugu ja veidikese punaveiniäädikaga, ja kabatšokitükke värske mündi ja valge veini äädikaga. Lükkasin kabatšoki panni peal koomale ja ajasin sealsamas ka oaputru soojaks.

Puder oli jätkuvalt väga hea, baklažaanid lausa jumalikud, aga kabatšokk oli vesiseks läinud. Ma mökerdasin ta pudruga segamini, nii see vesisus segas vähem.

A., kes soojendas endale sama gemüüset praemaksa kõrvale, leidis samamoodi, et kabatšokk on kuidagi imelik, aga muidu okei toit.

Tegin sellest järgmiseks päevaks järelduse, et nii vana ja suurt kabaŧšokki on parem valmistada praeahjus, nii et sättisin baklažaaniviilud seekord eelmise päevaga võrreldes koomale, et ka kabatšokipoolrõngaid sinna kõrvale mahuks.

Tulemus oli märksa parem, küpsesid pehmeks ilma vesiseks minemata. Aga baklažaani jumalikkusega oli neil muidugi raske võistelda.

Kuna ma olin baklažaani päris palju teinud, jäi seda järgmiseks päevaks üle; A. oli juba mingit oma poolfabrikaaditoitu söönud; mul oli tunne, et oapuder on teist päeva järjest kõhule liiga raske ja arendasin baklažaanidest hoopis spagetilisandi: seni, kuni spagetivesi keema läks ja seejärel spagetid ise keesid, ajasin baklažaanitükid pannil soojaks, lisasin küüslauku, basiilikut, punet, natuke tšillit ja tomatitükke ja lasin enam-vähem soustiks, kummutasin spagetid pärast kurnamist sinnasamma pannile, segasin ära, võtsin taldrikule ja taldrikus võtsin ka fetat peale. Imehea!

Eile oli mul ikka veel oaputru üle, aga baklažaan otsas ja kabatšokk ei isutanud. Otsustasin, et teen sellestsamast oapudrust uue spagetikastme – ning jälle, seni, kuni spagetivesi keema läks ja spagetid ise keesid, praadisin pannil veidi hakitud sibulat ja suitsupõske (pool keskmist või suuremat sibulat, suitsupõske vast paarkend grammi, st viimane pära), riivisin sinna otsa ühe suure porgandipooliku, mis A.-l salatist oli üle jäänud, lasin natuke kaane all haududa; siis tõin õuest peotäie lehtsellerit (vähemalt ma arvan nüüd, et ta on lehtseller, mitte petersell), hakkisin ära; lisasin pannile jälle veidi tšillit, oapudru ja natuke oapudrupoti loputamise vett, et kõik hea puder ikka pannile saada; kui see kõik pannil keema läks, lisasin peterselli ja ühe tükeldatud tomati. Pärast jälle samamoodi – spagetid pärast kurnamist pannile ja soustiga segamini. Õudselt maitsev oli, sobis hästi õllega.

Magustoiduks sõin muudkui oma õunakreemi, millest samuti eelmises postituses juttu oli.

Seda viimast spagetitoitu tuli kuidagi ootamatult palju, nii et ma soojendasin seda endale veel tänagi. Õunakreem oli otsa saaanud, nii et magustoiduks sõin maitsestamata kohupiimakreemi, millele otsisin õuest peotäie sõstraid peale (peotäie veel ikka leiab põõsa otsast), niristasin mett ja lisasin veel ka tiba päevalilleseemneid.

Õunakreem

Vahukoorel oli “parim enne” juba ette löönud, tuli kähku ära teha.

Võtsin 4 suurt antoonovkat pluss ühe pooliku antoonovka, millest teise poole A. oli nähtavasti toidu kõrvale salatiks lõikunud, puhastasin-tükeldasin kastrulisse, lasin sortsu vett peale ja panin pliidile keema.

Vahetevahel segasin, et ühtlasemalt pehmeneks. Kui olid peaaegu pehmed, lisasin 3 spl suhkrut

Kui õuntest oli saanud ühtlane plaga, keetsin keedukannuga vett ja panin želatiini (pakuks, et umbes 20 grammi) sellega sulama, aeg-ajalt segades. Ise maitsestasin õunaplaga asjadega, mis pähe tulid: natuke roosisiirupit, natuke Becherovkat, natuke valget veini (sest keemise käigus oli plaga üllatavalt vähehapuks muutunud), natuke uhmerdatud apelsinikoort ja paar põõsa otsast leitud, veel rosinaks kuivamata ja käärima minemata musta ja punast sõstart.

Kui želatiin oli enam-vähem vedelaks läinud, valasin selle õunaplaga sisse ja segasin veel.

Tegelesin seejärel muude asjadega (nt kiirkurkide hapnemapanekuga); kui plaga oli juba üsna jahtunud, vahustasin kausis koore ära, lisades sellele enne veel 1 spl suhkrut. Siis segasin sealsamas kausis õunaplaga koore sisse; kõige selle käigus oligi see piisavalt ära jahtunud, et võisin kohe külmkappi viia.

Konsistents tuli päris hea (tardunud, aga vahune); maitse ka; ainult sõstrad osutusid kuidagi mõttetuks ja isegi segasid õunamaitse nautimist. Oleksin võinud need paar korralikku sõstart parem kohupiimaga ära süüa. Kui veel mõne leian, siis nii teengi.

PS muust söögist: plaanisin täna oa-kartuliputru teha, suvikõrvitsat sinna kõrvale. Pudru tegin valmis, aga tegemise käigus selgus ruttu, et selle söögiga läheb liiga kaua aega, et ma oma trennijärgse nälja kustutatud saaks, niisiis sõin jälle pirnisalatit (lisasin 2 tükeldatud pirnile natuke kõva juustu, natuke suitsuvorsti ja päevalilleseemneid, kastmeks veidi kefiiri ja törts majoneesi). Ja magustoiduks sedasama õunakreemi. Oaputru söön parem homme, teen sellest siis eraldi postituse.

Paar kiiret ampsu, mis ma sõin

Tegelikult ma ikkagi tegin ka neil päevadel, mil ma väljas kiirtoitusid näksisin, natuke midagi kiiret ka ise.

Kodukohvikute päevalt saadud kõhuvalu leevendas õhtul lõpuks kõige lihtsam tomatisalat (tomat, sool, pipar, oliiviõli, mingi vahemereline ürdisegu) ja alkovaba õlu.

Siis, kui ma pitsat sõin, tahtsin ikkagi ka õhtul midagi vähem kuiva, ja tegin jälle salati: lehtsalatist, tomatist, A. küpsetatud searibist (koolamarinaadis), näputäiest päevalilleseemnetest ja majoneesist, mille kõrvale võtsin paar viilu krõbedat sepikut. Searibi oli tglt minu arust natuke liiga magus, mis tähendab, et see pidi ikka tõesti õige magus olema – tavaliselt mulle meeldib lihamarinaadis magus komponent. Aga A. ise oli rahul.

Eile tegin enne trenni sellise jõuampsu, et praadisin 2 viilu suitsupõske, ühe muna ja pudistasin sinna pannile veel kahe viilu jagu sepikutükke, tükeldasin lisaks taldrikule ühe tomat, tõin õuest hunniku umbrohurohelist (võilille ja vesiheina peamiselt) juurde ja võtsin paar lehtsalatilehte ka – ja jälle törtsu majoneesi. See oli just piisavalt toitev, aga mitte liiga mahukas amps, mille varal üle 2 tunni erinevaid trenne vastu pidada (võimlemine ja mustlastants, pärast käisin veel suplemas ka, sest tahtmine oli ja ilus soe õhtu).

Trennis õnnestus seljakotitäis õunu pirnideks, kurkideks ja suvikõrvitsaks konverteerida, nii et tegin kodus veel une-eelseks ampsuks pirnisalatit – lisaks 2 pirnile läks sinna natuke kõva juustu, majoneesi, tibake kreeka pähkleid ja pärast järelemõtlemist ka natuke suitsupõske, sest ma ei viitsinud kõva juustu küljest nii palju lahti kangutada, kui palju mul valgulise-rasvase kraami isu oli.

Täna oli jälle selline päev, kus kõigepealt tõi Ep. mulle töö kõrvale saiakesi ja A. tegi purgisuppi, nii et mul pole olnud vaja eriti toidu peale mõelda (ainult puuvilju sõin omal algatusel), aga näis, vbla öösel söön veel midagi. Aa, õigus, supi järel sõin magustoiduks maitsestamata kohupiimakreemi, kuhu panin natuke mustsõstraid ja mett peale.

Kohvi maitsestamisest

Kui VVN juba kohvinõkse jagab (ja mul pole söögitegemisest praegu eriti midagi kirjutada, sest eile oli siin linnajaos kodukohvikute päev ja ma sõin selle käigus kõhu valusaks, ja täna läksin sõpradega ujuma ja üks neist pakkus mulle ootamatult pitsat). Niisiis minu kohvimaitsestamismaitse, mis võiks sobida ka teistele, kes tavaliselt aroomaineid ei talu:

suurem osa valmis maitsekohvisid ajab mul südame pahaks, nagu mingit lõhnaõli jooks, aga vat natuke kardemoni kohvile juurde teeb küll ainult head. Kohe hommikukohvile ma seda tingimata ei taha, aga siis, kui vahel tahaks midagi head, aga kõht ei ole tühi, on tass kardemoniga kohvi justkui kompveki eest. Kadunud Aino Kartul õpetas.

Kiired suvikõrvitsatoidud

Ostsin ükspäev kaks ilusat väikest suvikõrvitsat, nad on praegu head ja odavad.

Toit nr 1: lõikasin 3 viilu suitsupõske, praadisin natuke, et rasva välja annaks, lisasin ka natuke ühest A. vorstiküpsetamisest üle jäänud rasva (hea vorstimaitsega), samal ajal tükeldasin suvikõrvitsa veerandikviiludeks. Viskasin pannile, segasin, pudistasin natuke majoraani peale, natuke soola ka. Hakkisin tomatit juurde ja pudistasin natuke kõva juustu peale, jahvatasin musta pipart. Sõin hea krõbeda saiaga.

Toit nr 2: täna oli mul haiglane tunne, vbla liialdasin eile puuviljadega, vbla on mingi viirus. Igatahes tahtsin leebet toitu, aga kuidagi tuli toidusse integreerida 1 lihapall, mis A. einest kogemata üle oli jäänud (ta oli lauale pakendi varju peitu jäänud). Leiutasin sellise toidu: panin spagetivee üles (natuke soola sinna sisse), lõikasin suvikõrvitsa kolmeks jupiks ja hakkasin neid õhukesteks pikiribadeks lõikama. Algul koorimisnoaga, pärast tuli ikka tavalise noaga lõpule viia, sest koorimisnuga enam väga õhukeseks kulunud suvikõrvitsa küljest hästi ei lõika. Igatahes sain hulga ebakorrapäraseid lintjaid ribasid.

Nüüd oli vesi keema läinud, ajasin spagetid potti (kes ei tea, kuidas: alguses otsapidi, kui otsast pehmeks lähevad, vajutad üleni kuuma vee alla) ja panin panni kuumama. Ise hakkisin ühe jämeda küüslauguküüne. Panin pannile oliiviõli ja kuumutasin seal sees natuke küüslaugupudi; siis tükeldasin sinna selle õnnetu lihapalli ja segasin natuke. Kui leidsin, et on juba üsna praadinud, keerasin kuumuse maha ja kühveldasin suvikõrvitsaribad pannile ja segasin (ma ei tahtnudki neid enam praadida, lihtsalt mõtlesin, et parem, kui on soojad). Siis said ka spagetid valmis, kurnasin ära ja lisasin pannile, segasin. Tõin õuest mets-harakputke, estragoni ja peterselli, hakkisin, lisasin, segasin. Kühveldasin taldrikule, pudistasin kõva juustu peale, maitsesin, leidsin esiteks, et juustu vms on juurde vaja ja võtsin ühe tl kuivatatud tomatitega võid ja siis natuke kuivatatud tomateid endid ka (rohkem umamit noh); siis leidsin, et vajan veel midagi haput ja tükeldasin sinna otsa ühe keskmise suuurusega värske tomati. Ja lõpuks võtsin veel väikese törtsu majoneesi ja jahvatasin musta pipart peale. Kokkuvõttes tuli päris hea ja kapriisne kõht ei protesteerinud.

Magustoiduks tegin 2 viilu röstsepikut, määrisin soojale sepikule võid peale, siis panin moosi ja kõige otsa kohupiimakreemi (juhtumisi rosinatega, sest see oli olnud parajasti allahinnatud). Kõhule sobis ka see.