Tatrapilaff ühe aurutatud peedi ja seisma jäänud hiina kapsa ära kasutamiseks

Niisiis jah, pool hiina kapsast ja üks õnnetu väike aurutatud peet olid seisma jäänud, samuti natuke ühe A. tehtud prae leemest tekkinud kallerdist.

Lisaks oli kodus olemas: porgandit, tatart, sibulat, küüslauku, rosinaid, värsket ingverit, värsket kollajuurt, konservkikerherneid ja mitmesuguseid maitseaineid ja oliiviõli.

Tegin sellise pilafi: alguses röstisin natuke koriandriseemneid, apteegitilli seemneid, india köömneid; selle otsas hautasin oliiviõli sees hakitud sibulat-küüslauku-porgandit-ingverit-kollajuurt; panin rosinad natukese käärima läinud apelsinimahlaga likku (ma kõhklen, kas võtta see mahlapära peene apelsinisiidrina joogiks kasutusele, sest maitse on huvitav ja meeldiv, aga mine sa neid looduslikke pärme tea, kas ma ikka julgen neid elusast peast tarvitada?); kui pannil olev hakkas pehmenema, lisasin pannile tatart; valasin sinna otsa rosinad koos oma leotusvedelikuga ja veel kruusitäie vett, pudistasin üle tšillikauna juurde ja jätsin kaane all hauduma.

Hakkisin peedi ja hiina kapsa ära ja tegin vahepeal tõlketööd, aeg-ajalt käisin piilumas, mis panni peal toimub.

Kui tatar oli peaaegu pehme, lisasin kikerherned ja natuke vahemerepäraseid maitseaineid (piparrohtu ja majoraani lisasin eraldi, muidu oli mingi poes müüdav provanssaali segu), lisasin veel natuke vett ja lasin veel haududa.

Kui vesi oli ära tõmmanud, lisasin hakitud peedi ja paar tilka palsamiäädikat, segasin läbi, lasin uuesti keema minna (või noh, särisema või kihisema, igatahes häält tegema); siis segasin ka hiina kapsa hulka ja keerasin kuumuse alt ära, sest see on pika vinnaga pliit.

Hetke ajel võtsin teise väikese panni ja praadisin natuke peekonitükikesi lisandiks juurde (pluss mingi sepiku küljest lahtipudenenud ja alles hoitud seemneid).

Süües võtsingi toidu peale peekonit ja natuke fetat ka, sest ma siis just avastasin, et mul on külmkapis üks pisike feta.

Õudselt rahul olen.

Paar uut aastavahetusetoitu

Ma ei hakka pikemalt kirjutama tavalistest toitudest, mida me igal vana-aastaõhtul teinud oleme – “puuvillasalat”, pirni-juustusalat (seekord olid Eesti pirnid! ja ep leidis kuskilt Dziugase juustutükke, mis olid 1) ideaalses salativormis, vajamata tükeldamist ja 2) odavamad kui see juust muidu on; ja ingveri-küüslauguseguga marineeritud kana, millele läheb praadimise ajal tšillit sisse, sidrunimahla peale ja pärast ka soola ja rohelist sibulat.

Aga kui ma tahtsin seamaksa sojakastme-heeresemarinaadis hautada, siis selgus, et seamaksa lihtsalt ei ole poes. Ostsin vahelduseks paki kanamaksa ja tegin pehmema maitsega marinaadi Ameerika kokaraamatu ainetel (see konkreetne retsept oli Havai oma): ananassikonservi vedelik, 1 spl sojakastet ja veerand klaasikest heerest (Amontillado), natuke ka väikesi ananassitükke ja mandlijahu. Mulle tundus, et sinna sobiks ka natuke klassikalisi maitseaineid, niisiis lisasin näputäie aniisi, 1 vürtsitera ja 1 nelgitükikese. Kõik. Sellega läks malmpoti sees mitte kõige kuumemasse ahju ja haudus seal tükk aega, pärast oli pehme ja õrn.

Mul oli algul plaanis peoõhtul ka kaalikat ja kartulit küpsetada, aga tuba osutus nii soojaks, et polnud vaja kütta. Riivisime hoopis 1 kaalika ära ja tegime 1 õuna ning tilgakese seesamõliga salatiks.

Värskest peast oli hea, aga öö edenedes hakkas mõrkjaks tõmbuma (see häda värskete ristõielistega on, samal põhjusel ei taha punase kapsa salat üldse seista, kuigi alguses on väga maitsev). Segasin ülejäägile natuke värsket hapukapsast sisse ja see tundus aitavat.

Aga järgmisel päeval, kui meil oli selliseid ülejääke nagu keedetud punast riisi, sedasama kaalika- ja nüüd ka hapukapsasalatit ning kogu kanamaksa marinaad, tundus loogiline see kõik soojaks toiduks kokku segada. Praadisin ühe vanast aastast pooleli jäänud sibula tükikestena klaasjaks, selle kõrval natuke kõrvitsaseemneid, lisasin kaalikasalati, riisi ja maksamarinaadi, lisasin ka peotäie rosinaid ja jätsin kaane alla natukeseks hauduma. Ja tuli väga mõnus soe talvine pilafilaadne toit, mida ei pidanud uue aasta hommikul eriti üle 10 minuti valmistama. Kolm esimest sööjat hävitasid selle enam-vähem ära, teistel naasnud külalistel tuli muude toitude ülejääkidega leppida.

Vale-kisirr ja peediga riisiroog

Esimene sai tehtud hilissuvel-varasügisel.

Keetsin pruuni riisi; samal ajal puhastasin peaaegu terve granaatõuna, hakkisin veidi üle ühe sibula, pool antoonovkat, tõin õuest murulauku, münti, natuke naati ja võilille. Vintskemad mündilehed segasin riisi sisse kohe, kui ta valmis oli, samamoodi lisasin veel kuuma riisi sisse natuke tomatipastat ja hakkisin 1 tšillikauna (mitte eriti kange). Seejärel segasin riisi granaatõuna ja sibulaga, hakkisin sinna 1 suure kollase tomati, maitsestasin sumahhi, musta pipra, soola, veidikese granaatõunasiirupiga, kõige lõpuks hakkisin kogu õrnema rohelise ja segasin ära.

Tuli mõnus, sõime fetalaadse lambajuustuga.

***
Teine tekkis sellest, et A. oli peete küpsetanud, osa tegi ta kohe küüslauguga tatra juurde salatiks, osast tegin mina hapukapsa ja heeringaga salatit ja üks peet jäi üle. Ühtlasi oli üle ühest A. lihaküpsetamisest jäänud leemekallerdist ja natuke värsket sellerit.

Niisiis praadisin sibulat (klaasjaks), samal ajal hakkisin sellerit ja lisasin selle kah pannile (ainult kõige ilusamad õrnemad lehed jätsin garneeringuks üle), samuti küüslauku, värsket ingverit ja värsket (niivõrd-kuivõrd) kollajuurt ehk kurkumit. Siis lisasin apteegitilli seemneid, koriandriseemneid, india köömneid, mitu peotäit riisi ja vett. Kui keema läks, panin leemekallerdise sinna sulama. Hakkisin 1 suure antoonovka ka sinna hulka ja lasin keeda. Vahepeal puhastasin peedi ära, tükeldasin, lasin paari tilga palsamiäädika ja supilusikatäie meega seista.

Kui riisindus enam väga vesine ei olnud, lisasin ka peotäie rosinaid ja selle peedisegu, natuke kaneeli ja jahvatatud ingverit. Tõstsin panni kõrvale ja röstisin sama pliidiplaadi peal mitmesuguseid seemneid ja hakitud pähkleid, mis tahtsid ärategemist, et elu sisse ei tuleks. Tõin õuest natuke maitserohelist, hakkisin koos kõrvalepandud sellerilehtedega garneeringuks, seemned-pähklid võtsin kah garneeringuks. Natuke riivjuustu veel peale, kokkuvõttes väga mõnus. A. oli samuti üllatavalt rahul, ma kartsin, et järsku need paar palsamiäädika tilka teevad tema jaoks liiga hapuks, aga ei. Rahuloldav.

Kala-nõgesesupp

A. peenest kalaroast jäid rootsud ja pead üle, kõvasti liha küljes. Keetsin need puljongiks – algul omaette, pärast vahu võtmist nokkisin suuremad lihatükid lahti ja panin luud koos natukese sibula, tilli- ja leeskputkevartega (lehed olin enne küljest katkunud) ja piprateradega pikemalt podisema (odava elektri kellaajal) ja ise tegin samal ajal tööd; kui enam ei viitsinud oodata, kurnasin sodi välja, lisasin 3 kuubikuteks lõigatud kartulit ja 1 tükeldatud sellerivarre; kui need hakkasid pehmeks saama, 4 ilusa mitte liiga väljaveninud lopsaka nõgese lehed ja lasin natuke veel keeda; kõige lõpuks panin ka muid umbrohulehti (naadi ja võilille omi peamiselt, mõni meelespea võis ka hulka sattuda) ja need leeskputkelehed, mis ma ennist oli varre küljest katkunud. Viimistlesin maitset soola, või, natukese sidrunikoore ja natukese valge veiniga. Keetsin ka muna juurde, et sisse hakkida, tõin natuke melissi, taldrikusse võtsingi siis supile hakitud muna, hakitud tillilehti (puljongi sisse läinud varte küljest) ja hakitud melissi. Väga been.

Hea taimetoitlik riisipann

A. kokandushobi on siinsele blogile laastavalt mõjunud, sest selle kõrval teen tavaliselt ise midagi tsiuh-tsauh kiiret, umbes et pärast trenni praen endale jõusöödaks muna või siis keedan mingi A. tehtud toidu kõrvale riisi või kartulit.

Aga eile tahtsin taimetoidupäeva teha ja olemasolevad toidud olid puha kooresed või juustused, niisiis oli põhjust ise kokandada. Mul oli pruuni riisi (ükspäev oli itaalia pruun riis poes üks odavamaid riise, mis on ebatavaline), kaunviljakonserve ja õues oli ootamatult palju tindikuid kasvanud, millest osa olid veel ilusad. Tõin poest sibulat juurde ja talitasin nii:

praadisin sibulat-küüslauku-sellerit, kuni sibul hakkas klaasjaks minema;
lisasin paar-kolm peotäit riisi ja lasin samuti õliseks saada;
lisasin pisut suitsupaprikat ja pisut tšillit;
lisasin hakitud tindikud ja lasin ka natuke olla;
lisasin 3 klaasi vett ja natuke puljongipulbrit ja hakkisin ka ühe pooliku õuna sinna juurde;
puistasin vedelikku paar safraniniiti ja siis lasin tükk aega keeda.

Kui riis hakkas valmis saama, hakkisin juurde ühe värske küpse tomati ja 5 kuivatatud tomatit, lisasin purgi kaunviljasegu (kikerherned ja 3 sorti oad), segasin selle kõik sisse, lisasin piparrohtu ja majoraani ja lasin uuesti keema. Seda oodates tõin õuest värsket maitserohelist (melissi, aed-liivateed, natuke vist estragoni ka, natuke piparmünti) ja hakkisin pealepuistamiseks valmis. Kui oli uuesti keema käinud ja liigne vedelik kadunud, siis hakkisin veel seismajäänud artišokikonservist paar artišokki sinna sisse.

Kõige lõpuks tõstsin panni pliidilt ära ja röstisin sellesama kuuma raua peal kuiva panniga natuke pähkleid lisandiks juurde, siis puistasin ka need sisse.

Ja siis sõingi, maitsestades natukese soolaga (sest selgus, et kõigist lisatud soolastest asjadest oli siiski väheks jäänud) ja oliiviõliga ja puistates värsket maitserohelist peale.

Kuidagi väga maitsev tuli. Aromaatne, sooja tundega (isegi hiljem jahtunud peast), mõnusate tekstuuridega.

Veel 2 lihtsat suvetoitu (külmkapi tühjendamine ja aiaroheline)

1. Keetsin noori kartuleid, korjasin õuest mitmesugust rohelist (salatit, rukolat, harakputke, maltsa, estragoni, tilli, murulauku, leeskputke), keetsin kartulitest jäänud veel kuumas keeduvees ka kaks kanamuna, siis tühjendasin külmkappi: paki-külmsupi (peediga) pära, üks krabipulk, natuke pestot, veerand suurt tomatit, üks A. retseptidest jäänud majoneesitörts ja üks muidu jäänud majoneesitörts, natuke lestherneid ja lehtkapsast – selle otsustasin viimasel hetkel sinnasamma kartuli ja muna kuuma keeduvette kasta, et natuke õrnemaks läheks, ja lõikasin siis ribadeks. Segasin kõik peale kartulite omavahel kokku, taldriku peal kombineerisin kartulit ja salatit.

2. Paar kartulit jäi sellest üle. Ostsin poest ühe suvikõrvitsa, praadisin suvikõrvitsatükke (koos sinna vahele pudistatud kuivanud sepikuga, et vähem vesine oleks), seejärel lisasin 1 hakitud küüslauguküüne, natuke kanepiseemneid ja tükeldasin järelejäänud kartuli pannile ära + viimased lehtkapsaribad, mis külmkapis veel olid. Maitseks natuke soola, musta pipart, natuke Worcesteri kastet (sest mul oli kinnisidee, et tahan sinna natuke anšoovise maitset). Kui oli minu arust piisavalt valmis, puistasin jälle mingist A. retseptist üle jäänud parmesanipuru peale. Praadimise vahepealt tõin õuest veel rohelist ja hakkisin läbisegi ära, lisasin veel neid lestherneid, mis alles olid (osa tuli tavaliste hernestena kasutada, sest kaunad olid juba vintskeks küpsenud, aga tavalised herned on ka head). Taldrikus kombineerisin praetud kraami ja rohelist ning võtsin kastmeks paar lusikatäit üht head toorjuustu juurde (väidetavalt araabiapärane jogurtijuust, poolakad teevad, nimi on labneh).

Kaks suvist pannirooga

K andis lestherneid ja lehtkapsast ja oli selline harukordne moment, kus A. ei teinudki ise süüa ja mul oli võimalus midagi vahele teha.

Tõin poest ühe lillkapsa juurde ja vokkisin: india köömnete ja koriandriga ning kanepiseemnetega läbisegi lehtkapsaribasid ja lillkapsatükikesi, tšillihelbeid, siis natuke värsket tšillit (1 kaun) ja lestherneid ka. Jäi mõnusalt natuke krõmpsuv, tšillit oleks võinud rohkemgi olla (see konkreetne värske kaun polnud eriti kange). Hakkisin veel läbisegi harakputke ja tilli peale.

Teine panniroog: lõikasin 3 porgandit tikkudeks, hakkisin ingverit ja küüslauku. Siis praadisin kõigepealt mandleid ja küüslauku ja tükeldasin paralleelselt (A. abiga) paar suvikõrvitsat pulkadeks ning posu šampinjone tükkideks, võtsin mandlid-küüslaugu pannilt ära, vokkisin ingverit, porgandit, suvikõrvitsat, šampinjone ja jällegi lestherneid, tükeldasin sinnagi hulka 1 neist vähekangetest tšillidest. Segasin paar tl maisitärklist natukese vee ja paari spl sojakastmega, lisasin pannile ja kuumutasin veel natuke, siis segasin mandlid ja küüslaugu tagasi muu toidu hulka. Ka selle peale tõin harakputke ja natuke rukolat ka, sest miks mitte.

Avokaado ja mädarõigas

Mul on endiselt üsna vähe kirjutada, sest A. muudkui jätkab oma Clean Kitcheni programmi ja kokkab aina ise, ma keeran ainult vahel harva midagi kiiret kokku, kui tema toitudest ei jätku.

Aga just praegu avastasin, et mulle meeldib avokaadoga mädarõigas. See purgi oma, marineeritud, mitte ei näri otse juurikat.

Umbrohu-leivakõrvane

Oi, oi, ma tegin nii head leivakõrvast just.

Õhtul, kui veel valge oli, olin haaranud õuest igaks juhuks priske peotäie umbrohtu (naati ja võilillelehti segamini) ja ära pesnud, et äkki tahan pärast pimeda tulekut süüa, salatiks näiteks. Unustasin ära. Kui märkasin, ei tahtnud lasta liiga ära närtsida, lasin panni peale tilga oliiviõli, hakkisin 1 suure küüslauguküüne, lasin õlisse soojenema, sel ajal hakkisin selle umbrohupeotäie nii peeneks, kui viitsisin ja jõudsin, viskasin panni peale küüslaugu juurde, keerasin enam-vähem kohe kuumuse ära, sest küüslauk hakkas liiga pruuniks minema, ja segasin hoolega. Siis lõikasin sidrunist väikese viilu, pigistasin mahla umbrohu peale, natuke piserdasin soola ka.

Sain sellest kolme sepikuviilu jagu leivakatet. Kaks esimest tegin nii, et määrisin karamellsibulaga hummust alla (sest oli parajasti külmkapis) ja mätsisin umbrohu peale, oli hea. Kolmanda peal ei viitsinud hummusega jamada, kühveldasin kõik ülejäänud umbrohu pannilt sepiku peale, nii oli ka hea.

Pikapeale läheks ehk mõruks, aga niiviisi kolme sepikuviilu jagu oli küll täiesti jumalik. VÕimalik ka, et kui ma oleks hoolsam olnud ja küüslaugu vähem pruuniks lasknud, siis oleks kulunud rohkem sepikuid, et mõru hakkaks tunduma. Aga ega mul rohkem seda kraami ei olnudki.

Kui koos küüslauguga pannile ka mingeid seemneid visata, siis oleks juba tõhusam toit, siis sööks võib-olla kartuli või mingi pudru või makaroni kõrvale lisandiks.

Ma ei teagi, mis selles nii kohutavalt mõnus on. Selge see, et mulle meeldib praetud küüslauk, soolasus, happesus ja kerge mõrudus on koos samuti päris heas tasakaalus – ja naat annab umamit juurde – aga võib-olla on põhiline just konsistents. Hea konsistetsi jaoks ei tohi need umbrohud muidugi liiga vanad olla. Kevadetoit – või hilisemal aastaajal selline toit, mida saab teha paar päeva pärast niitmist.

Garum

Ma olen avastanud väga hea salatikastme: panen hunniku salatiliblesid taldrikusse, piserdan peale natuke kilusoolvett ja pigistan natuke sidrunimahla (vist umbes võrdses koguses – praegu nt panin 2 tl kiluvedelikku ja pigistasin peale veidi rohkem kui pool viilu suurest sidrunist).

Tõsi, konkreetne kilusoolvesi on praegu nendelt kiludelt, keda tootja miskipärast anšoovistesks nimetab, kuigi nad on ikka kilud, lihtsalt veidi teistmoodi maitestatud.

Ma oletan, et Tallinna kilude soolvett läheks vähem, see on soolasem.