Oatoidud pärast kolme kuningat

Keetsin kolmekuningapäeva suupisteks põldube (maitsestasin näputäie puhta piparrohu ja näputäie itaalia ürdiseguga, kus oli samuti piparrohtu sees, ja natukese soolaga). Kuna ubade leotamine võtab aega, keetsin suurema laari, kui tarvis, pärast hea keeduubadest süüa teha.

Esimesel päeval pikendasin ubade + natukese marineeritud kurgiga poekartulisalatit, mis oli liiga kartuline. Mõjus hästi!

Teisel päeval hautasin pannil õliga kõigepealt tükeldatud kartulit ja porgandit, hakitud sibulat ja küüslauku; kui need hakkasid pehmeks saama, lisasin hunniku ubasid. Maitsestasin barbecue-kastme ja soolaga, hakkisin suures koguses maitserohelist (sibulat, tilli, peterselli) peale. Mina lisasin söömise ajaks ka oliiviõli ja kokku oli väga hea, A. ei taibanud õli lisada ja kurtis kuivust.

Kolmandal päeval: hautasin kastrulipõhjas õliga tükeldatud porgandit (2) ja sibulat (1 suurepoolne), lisasin 1 hakitud tšillikauna ja 3 hakitud küüslauguküünt. Natuke köömneid ja koriandrit ja garam masalat. Kui need olid mõnda aega haudunud ja sibulal hakkas juba karamelli tekkima, lisasin klaasi vett ja hunniku ube, lasin ka niiviisi haududa, kuni porgand hakkas pehmeks minema. Siis lisasin tomatimahla – arvata umbes pool liitrit – ja lasin uuesti keema. Lisasin 1 piparrohuvarre, tillukese sortsu barbecue-kastet ja natuke riisikujulisi nuudleid. Ootasin, et need pehmeneks. Keerasin pliidil kuuma maha. Maitsestasin soolaga ja hakkisin suure hunniku tilli (see ähvardas muidu ära närbuda) roheliseks juurde. Nämm nämm.

Riisi- ja kanaülejääkide lahendamine

Ma ei hakka aastavahetuse toitudest kirjutama, sest need olid tavalised – “puuvillasalat” (pisikesed nuudlid – tavaliselt riisikujulised – kurk, makra, granaatõun, apelsin, konservananass, maitseks küüslauk, ingver, natuke safranit, majonees, hapukoor), pirni-juustusalat (pirn, juust, kreeka pähkel, majonees), kuri kana (fileetükid marineerivad küüslaugu, ingveri, õli ja sidrunimahlaga, siis praen ära, panen värskeid tšillitükke sekka, maitsestan soolaga, rohelist sibulat peale). Olulisem on, et nii enne aastavahetust kui ka pärast tekkis meil mitu korda kana ja riisi ülejääkide lahendamise vajadus. Sest A. küpsetas vanal aastal ahjus ühe kana, mida me ei jõudnud enne pidustusi päris ära süüa, ja ma keetsin alguses selle kõrvale ja pärast kurja kana kõrvale riisi ja iga kord oli midagi üle.

Üle jäänud punase riisi lahendamine vanal aastal – tegin enam-vähem nii, nagu muidu teeks bulguriga: segasin riisi hulka küüslauku, tomatipastat, sumahhi, natuke sidrunimahla, granaatõunaseemneid. Lisaks natuke mingit maitseainesegu, kus oli peterselli (mul värsket polnud), peale selle kuivatatud leeskputke. Musta pipart. Rohelist sibulat lõikusin peale. Külma kana võtsin juurde.

Kurja kana pikendamine: lisasin kurjale kanale veel kanaprae tükke, vastavalt ka küüslauku ja ingverit, tšillit ja sidrunimahla, ja rohelist sibulat panin juurde. Punast riisi keetsin juurde, sest seda oli kanakoguse kohta nüüd nagu vähevõitu.

Selle tulemusel jäi jälle riisi üle. Kuri kana oli otsas, aga külma kana oli ikka veel järel ja see vajas kiiret ärategemist. Hautasin pannil hakitud sibulat (1), veel hakitumat küüslauku (mitu küünt, vähemalt 3), tükeldet porgandit (2 suurt), hakitud värsket kollajuurt (2 väikest jupikest), külma kanaliha riismeid; imenatuke kuivanuvõitu ingverit; leotasin peotäit rosinaid apelsinimahlas ja lisasin need koos riisiga ülejäänud kraamile, kui kana näitas krõbedust ja porgand pehmust. Hakkisin juurde ka 1 värske kollase tšilli. Kangesti hea vürtsine toit tuli, A. mainis eraldi ära rosinad (kiitvalt).

Selle kanaprae küpsetamisel oli tekkinud ka leemekallerdis. Otsustasin selle ära lahendada koos ühe vana seismajäänud riisipaki päraga. Niisiis:

hautasin pannil õli sees (õli oli kuivatatud tomatitest üle jäänud) hakitud sibulat (1); küüslauku (mitu pisikest küünt); lisasin tükeldatud seened (6 suurt šampinjoni) ja riisi (1 väike klaasitäis), segasin, et riis kõik ilusti õliseks saaks. Lisasin vett (umbes 2 2/3 sama klaasi täit, millega ma riisi olin mõõtnud). Lisasin paar kiudu safranit, jahvatasin mingit soome puravikusisaldusega maitseainet peale, et oleks ka metsaseene maitset, kui vesi hakkas soojaks minema, lisasin puljongikallerdise, kuivatatud nõmm-liivateed ja näputäie itaalia ürdisegu. Tõin õuest lume alt ka paar värsket aedliivateevart ja hakkisin ühe porrulaugu pealt rohelist, need lisasin siis, kui riis oli juba enam-vähem valmis ja pidi lihtsalt kuivemaks tõmbama. Täiesti teistmoodi kui need vahepealsed vürtsikad, aga hea ikka. Praegu sõin juustuga, paistab, mis ma homme teen.

Nisupilaff lisanditega

Mul oli poolik pakk nisutangu seisma jäänud, kõhklesin tükk aega, kas keeta ära ja teha mingiks salatiks või teha panni peal kohe koos teiste koostisosadega. Kuna ta oli nii kaua seisnud, valisin viimase, juhuks, kui natuke kopitanud maitse peaks olema – maitseainetega koos läbipraadimine aitab seda vajadusel maskeerida.

Teiseks oli mul küpsepeete (olin millalgi ahju kütmise järel malmpotiga ahju pistnud) ja väike kotitäis allahinnatud plekilisi avokaadosid, millest ma lootsin ka viisakat avokaadoliha saada. Neid plaanisin lisandiks.

Sama toitu saaks ilmselt teha ka riisi või hirsi või tatraga, ja maitseasju panna oma meele järgi.

1. Puhastasin ja hakkisin 2 sibulat, 2 küüslauguküünt, 1 porgandi; puhastasin lohakalt (st ei koorinud, ainult koledama ja puisema välimusega kohad võtsin maha) ja hakkisin pöidlasuuruse jupi ingverit ja paar pisikest juppi värsket kollajuurt (ökopoest sain). Selle viimase ajal panin panni koos sortsu (kuivatatud tomatitest purgipõhja jäänud) õliga juba pliidile kuumenema, sest aeglane pliit. Kääridega lõikasin ka ühe kuivanud tšilli katki.

2. Panin need pannile ja kaane peale, jätsin hauduma. Haudumise ajal loputasin tiheda sõela ja kausi abiga nisutangu läbi, kuni enam väga sogane ei olnud. Bulguriga ilmselt seda muret ei oleks. Loputamise vahepeal lisasin pannile ka natuke seesamiseemneid, koriandriseemneid, india köömneid, natuke kardemoni (oli selline tuju) ja apteegitilliseemneid.

3. Panin ka nisutangu pannile, segasin ära ja lisasin 3 kruusitäit vett (st nii palju, et veekiht oleks tangukihi peal). Lisasin soola. Jälle kaas peale ja hauduma, kuumust keerasin vähemaks.

4. Kuni see rahulikult haudus, koorisin 2 küpsepeeti, hakkisin need kaussi, lisasin sortsu palsamiäädikat, sortsu oliiviõli, teelusikatäie mett, kaneeli, jahvatasin musta pipart ja uhmerdasin natuke pisikesi aniisiseemneid juurde. Segasin ära, jätsin marineerima.

5. Järgmiseks puhastasin 2 plekilist avokaadot ja panin selle osa, mis ilus oli, kaussi, pigistasin sidrunimahla peale, puhastasin ja pressisin ühe küüslauguküüne juurde, lisasin pisut soola, ajasin kahvliga kõik lödiks ja lisasin natuke majoneesi.

6. Vahepeal oli nisupuder pannil enam-vähem valmis saanud. Keerasin kuumuse maha. Tõin õuest natuke läbikülmunud piparmündilehti (siis olid veel miinuskraadid), võtsin natuke poest toodud peterselli, lõikasin samuti poest toodud porrulaugu küljest natuke rohelist maha, lõikasin selle kõik (kääridega, sest nii tundus lihtsam) peeneks ja segasin panni peale, et nisu enda kuumus need kergelt läbi küpsetaks. (Paar kõige ilusamat peterselli panin kõrvale, et taldrikus oleks ilus peale panna.) Lõikasin sidrunist umbes 1/3 suuruse tüki ja pigistasin pudru peale, lisasin sortsu oliiviõli ja ajasin selle kõik veel segamini.

No ja siis oligi pmst valmis. Võtsin seda nisuputru taldrikusse, natuke värskelt tehtud peedisalatit peale ja avokaadokastet kõrvale.

Minu üllatuseks sobis just see avokaadokaste sinna väga hästi, peet tundus isegi veidi liiga vänge, kuni ma ta pudru sisse ühtlasemalt ära segasin, siis oli parem.

A. soojendas sama toitu endale koos natukese seapraega (mille ta oli samamoodi ühe ahjukütmise kõrvalt küpsetanud nagu mina need peedid).

Järgmisel päeval pikendasin seda praetud tofu ja kikerhernestega. Võtsin pilafi vahepeal panni pealt ära (ühe väiksema panni peale, kus A. seda endale vahepeal soojendanud oli, nii et see oli nagunii sama toiduga koos). Seni, kuni pann õlitilgaga (ikka sellest tomatite purgist) soojenes, marineerisin tofutükke sojakastme, kaneeli, ingveri, nelgi, aniisi ja meega; kui pann oli valmis, valasin tofu kõige marinaadiga sinna peale. Nõrutasin purgi kikerherneid (vedeliku panin kõrvale ja kasutasin pärast ühe koogi sees muna asemel ära) ja lisaisn ka need pannile. Kui see kõik oli väheke kuivemaks tõmmanud, lisasin sinna pannile uuesti pilafi, segasin ära. Kuna nüüd oli toit kaunviljasem, lisasin natuke piparrohtu ja natuke üht itaaliapärast ürdisegu, kus on kah piparrohtu sees.

Edasi sõin nagu eelmisel päeval. Oli nagu paremgi.

Ploomikook

Poes oli vastupandamatuid ja nagu kodus selgus, väga magusaid Moldaavia ploome. Haarasin kaasa ka ühe allahinnatud (tänase kuupäevaga) Nopri kohupiimatotsiku (300 g), kodus ees ootas üks poolik veidi lahjema kohupiima pakk (algselt 200 g, järel umbes 100. Kokku seega ca 400 g kohupiima.

Tegin puru: umbes 1,5 klaasi jahu, 4 spl suhkrut, umbes 175 g võid (st 200-grammisest pakist oli osa juba ära söödud), natuke soola.

Puistasin suurema osa puru ahjupanni põhja, vajutasin põhjast natuke kinni, nii et äärtest tõusis kõrgemale. Jätsin jahedasse seisma nii selle panni kui ka ülejäänud puru.

Pesin ploomid ära.

Segasin kokku kohupiima, väikese törtsu paki põhja jäänud hapukoort, umbes 4 spl piima, 2 muna ja 5 spl moosisuhkrut (mulle meeldib seda küpsetistes kasutada seal, kus teised lisaks suhkrule tärklist – aitab taheneda, aga ei jää nii jahune), näputäie vanillisuhkrut ja näputäie kardemoni.

Panin ahju 170 C peale kuumenema.

Valasin kohupiima koogipõhja peale, tegin 8 ploomi pooleks, võtsin kivi välja ja vajutasin ploomipoolikud kohupiima peale/sisse (vajalike ploomide kogus oleneb muidugi panni suurusest).

Puistasin ülejäänud puru sinna peale ja panin koogi ahju. Lasin ca 30 minutit küpseda (25 minuti järel kontrollisin ja keerasin tagumise külje ette, et ühtlasemalt võtaks).

Tulemus: konsistents suurepärane, aga ploomid olid isegi natuke liiga magusad (ma pole iial näinud ploome, mis küpsedes nii vähe hapumaks läheks). Peaks mõne hapuma puuviljaga proovima.

Tegin ise poke-salatit

Hakkas selline tunne, et ma ei taha midagi rohkem kui poke-salatit ja seega lõin käega, ei hakanud tortelliine keetma, vaid panin hoopis riisivee üles, sest ma mäletasin, et kuskil peaks üks riisipakk olema, mis ma mingi allahindlusega ostnud olen. Olin poest kaasa haaranud ka ühe tänase kuupäevaga ja seepärast allahinnatud külmsuitsuforelli või -lõhe, igatahes punase kala.

Uurimisel selgus, et olemasolev riis on punane riis, aga seda parem, salatiks ongi see etem.

Sedaaegu, kui vesi keema läks ja seejärel riis seal sees kees, valmistasin muid maitsvaid vidinaid ette:

hakkisin ingverit kausikesse, pigistasin sinna otsa 1 paksu sidruniviilu mahla ja lisasin 2 tl mett, jätsin marineerima;

koorisin porgandi ära, seejärel kiskusin sellesama koorimisnoaga porgandilaastusid, kuni veel vähegi andis, ühe teise väikese kausi sisse. Maitsestamisega eksperimenteerisin – kõigepealt panin sortsu suitsumaitseainet, avastasin, et liiga kange sai ja loputasin ära. Lõpuks leidsin, et kõige parem saab siis, kui panen mingit külmkappi seisma jäänud barbecue-kastet (vt rubriik “ketšup 1956. aastast);

viilutasin natuke porrulauku;

pesin ühe avokaado;

otsisin külmkapist pooliku hernepurgi välja;

tõin õuest maitserohelist (mis oli sel hetkel küll kergelt külmavõetud, aga mis siis) – tilli ja natuke leeskputke.

Kui riis valmis, panin sama pliidiraua peale kähku väikese pannikesega seesamiseemneid ja keerasin kuumuse alt ära, las röstib jääkkuumuses.

Siis võtsin kaussi: riisi; natuke seda ingveripudi; natuke porgandilaastusid; natuke porrulauku; natuke punast kala; veerandi avokaado tükid (ühe veerandi jätsin veel endale tagavaraks, teise poole A.le); natuke purgiherneid; peale rohelist ja seesamiseemneid. Natuke majoneesi kõige otsa.

Ja tuligi väga mõnus! Kogustest oskan vähe öelda, sest käisin pidevalt midagi köögist juurde toomas, millest mulle tundus, et nüüd on just seda kausis liiga väheks jäänud. Niiviisi jõudsin kõiki komponente juurde võtta.

Mõnikord ei tea kohe, miks ma üldse mingit muud süüa teen kui salatit.

Kala-makaronisalat

Mul oli lõhekonservi pära ja tursamaksakonservist üle jäänud tilgake õli, eeldatavasti puha üliväärtuslik tursamaksaõli. Tõin kohe uue lõhekonservi ka, et natuke kalasem salat tuleks.

Panin lipsukesed (farfalle noh) keema, samal ajal korjasin õuest käsikaudu rohelist (tilli, natuke leeskputke, murulauku, natuke mets-harakputke – oleks ka peterselli ja/või naati tahtnud, aga pimedas ei leidnud üles). Rebisin lehtsalati viimased lehed katki. Panin kaussi rohelisi konserveherneid (7 kahvlitäit), paar kahvlitäit kappareid, natuke kuivatatud piparrohtu, jahvatasin paar keerdu musta pipart ka.

Kui makaronid olid valmis, kurnasin ära, valasin kaussi herneste-kapparite otsa ja sinna otsa omakorda need konservipärad + umbes pool uut lõhekonservi. Segasin ära; lisasin veel natuke mädarõigast, hakkisin oma maitserohelise ära ja segasin ka selle kõik sisse.

Taldrikus võtsin ka majoneesi ja natuke tomatit juurde. Mingil imelikul põhjusel tahtsin salati kõrvale ka musta leiba süüa, kuigi võiks arvata, et makaronides on jahu niigi. Õunamahla jõin kõrvale, sobis.

No ja nüüd on mul jälle poolik lõhekonserv ja kui ma selle lahendamiseks midagi teen, siis on raudselt jälle vaja midagi muud lahti teha. Lõppu ei paista!

Kaks pannirooga

Üks: tomatiga munaroog, sest paar väga kaua (mai lõpust saadik) seisnud vutimuna tahtis ärategemist ja kuna ma ei usaldanud neid ilma lahti tegemata süüa, siis tuli teha ilma kooreta.

Pannile: sibulat, küüslauku; kui need olid klaasjad, siis tšillit, kaks suvikõrvitsat; kui need olid kah juba pehmemaks läinud, siis mitu hakitud tomatit (kui tomatil koor vabatahtlikult ära tuli, kiskusin ära), väike purk maisi. Kui oli tekkinud paras plaga, lasin sinna need munad sisse (sai vist 4 tükki, ülejäänud paar tk olid koore sisse ära kuivanud – aga mitte mädaks läinud! vutimunad säilivad ses mõttes vist igavesti), lisaks ka kaks kanamuna; panin kaane peale, kuumuse maha ja lasin tõmmata.

Ma panin sinna midagi rohelist ka, aga ei mäleta, mida täpselt.

Teine: tegin oma vana apteegitilli+porgandi või selleri+porgandi retsepti järgi pastinaaki ja porgandit ning lisasin massi mõttes kartulit ka.

Pannile praadima selles järjekorras: hakitud sibul, hakitud küüslauk, tükeldatud pastinaagid ja porgandid (kumbagi 5, aga porgandid olid suuremad), jätsin kaane alla hauduma. Sel ajal koorisin-tükeldasin 5 kartulit. Lisasin pannile kruusitäie vett ja kartulitükid. Tõin õuest maitseks aed-liivateed ja leeskputke, tegin toidu haudumise ajal tööd. Kui pehme oli, keerasin kuumuse ära ja segasin maitserohelise sisse. Pärast praadisin natuke sinki ja musta leiba sinna juurde, taldrikus riivisin kõva juustu peale.

Paar sügisest kiirtoitu

Ep. tõi oma ülejäänud toiduasjad enne väljamaale minekut meile, kõige kiirem oli närbunud baklažaaniga.

Tegin sellest nuudlilisandi: lõikasin kangideks, praadisin küüslauguga koos, lõikasin sinna kääridega juurde väikese kuivatatud tšilli; lisasin hakitud tomateid (1 suure ja mitu pisikest, vastavalt sellele, mis kõige rutem ärategemist vajasid), paar kahvlitäit kappareid, natuke oliive (ise puhastasin kividest) ja basiilikut, maitsestasin soola ja pipraga. Nuudlid olid seekord vermišellid (oleks võtnud spagetid, aga need olid otsas). Taldrikus riivisin kõva lambajuustu peale, teisele taldrikutäiele pudistasin huvi pärast ka 1 vürtsikilu sisse, et kuidas on. Kahtlemata umamisem, eks ta maitse asi oli, kui palju umamit keegi tahab (mulle sel hetkel sobis).

Vahemärkus: ma olen viimastel päevadel sellist veidrat võileiba teinud, et panen leiva peale (või ka sepiku, aga seda on mõistlikum enne röstida, et jäigem oleks) või asemel tursamaksakonservi õli, lisan ka paar kilufileed, et oleks natuke ka päris kala, garneerin toore hapukapsa, sibula ja/või õuntega, vahel lisan ka maitserohelist, kui ma viitsin õue selle järele minna, kõige ühendamiseks natuke majoneesi. Tõenäoliselt paras vitamiinipomm, aga mulle ka maitseb.

Täna praadisin kõigepealt 1 hakitud sibula, lisasin kangidena 5 kartulit; kuni need kaane all haudusid, tükeldasin samuti kangideks 2 suvikõrvitsat ja hakkisin peeneks 1 suure küüslauguküüne ja lisasin needki pannile; samuti paar näputäit päevalilleseemneid; lõikasin kääridega rõngasteks 1 värske tšilli ja lisasin ka selle; tõin õuest rohelist (tilli, leeskputke, mets-harakputke, naati – ühesõnaga mitmesuguseid sarikalisi); selle ajaga oli kartul juba pehmeks haudunud, avasin väikese purgi musti ube (ilma soolata), loputasin nad sõelal üle, et vähem musta löga oleks, ja lisasin pannile. Keerasin kuumuse ära ja hakkisin maitsetaimed sisse. Maitsestasin 3 tl sojakastme, tilga seesamiõliga ja paari keeru musta pipraga; pärast süües selgus, et tahan soolasemat ja siis panin taldrikus ka soola juurde. Mulle meeldis väga, kuidas kartuli ja oa konsistents omavahel sobis, üldse oli see üks tore toit ja läheb tõenäoliselt kordamisele, hea lihtne ja kiire ka. Sobib taimetoidupäevadeks.

Heeringasalat

Tegin jälle oma muna-piima-lihavaba päeva, mõtlesin, mida õhtusöögiks (ja A. hommikusöögiks) teha. Mul oli veel neli keedukartulit järel.

Tükeldasin need kartulid ja 3 õuna, tükeldasin peaaegu terve paki ilma õlita heeringat, hakkisin umbes pool sibulat, lisasin sellele kõigele väikese purgitäie konservherneid, tükeldasin veel 1 suure lehe rooma salatit, maitsestasin estragoni ja piparrohuga. Kastmeks lisasin igasuguseid pärasid: natuke mädarõigast, natuke veganmajoneesi, natuke üht vana sinepikastet ja natuke üht teist vana sinepikastet. No ja heeringapaki löga läks kah natuke sisse. Segasin ära.

Mõnus värske maitsega.

Köögivilja-panniroog

Ajend: vaja ära lahendada veerand hiina kapsast, pakk “parim enne” möödas tofut, otsast pahaks minev suvikõrvits ja natuke ilma väga hea plaanita tehtud keedukartuleid. Juhtumisi olin ostnud ka aedube ja porrulauku, lisaks oli mul porgandit, sibulat, küüslauku.

Kõigepealt segasin tofule maitseained kokku: uhmerdasin 2 tl india köömneid ja 1 väikese kuivatatud tšilli, segasin selle kausis kokku natukese paprika, 1 tl ingveri, 2 tl tuhksuhkruga. Lõikasin tofu kuubikuteks ja segasin maitseainetega ära, jätsin seisma.

Panin aedubadele keeduvee üles, edasi keetsin neid paralleelselt asjade praadimisega.

Praadisin kõigepealt seda maitsestatud tofut; siis puistasin panni kuivemale osale ka natuke päevalilleseemneid praadima. Praadisin kokku mingi 4-5 minutit, siis kühveldasin kõik sinna kaussi, kus alguses tofu maitsestunud oli, ja pühkisin panni üle (riideräbalaga – ma olen katkiläinud puuvillastest asjadest, nt padjapüüridest, jätnud kõige räbalamad osad köögipaberi rolli täitma, mul on köögis väike karp, kus sellised pannipühkimise ribad on sees). Panin sinna tilgakese õli, praadisin sibulat ja küüslauku. Kogu tofu- ja sibulapraadimise aja olin palavikuliselt hiina kapsast hakkinud ja porrulauku viilutanud, viilutasin ka 1 porgandi, puhastasin õnnetu suvikõrvitsa koledaks läinud osast ja tükeldasin. Kui sibul oli väheke juba klaasjas, lisasin ülejäänud gemüüse ja täiendava krehvtisuse huvides natuke tšillihoidist. Kokku mingi 5-6 minutit. Segasin paar korda, siis lisasin ka tükeldatud keedukartulid (vist sai 5 tükki), keedetud aedoajupid, praetud tofu ja päevalilleseemned. Segasin kõik ära, lasin veel mõne minuti küpseda (aeg-ajalt segades), Lisasin soola, jahvatasin musta pipart, pigistasin natuke laimimahla ja tükeldasin ühe väikese tomati sinna hulka.

Kokkuvõttes sai selline kena vürtsine krõmpsuv toit.

Täna pikendasin seda munanuudlitega (need keetsin eraldi ära, siis segasin panni peale ja lasin kogu kupatuse soojaks).