Lihtne suvikõrvitsa-seenekaste ja kartulid

Käisin täna turu peal, ostsin natuke puravikke, palju noori kartuleid ja sellega oli lõuna lahendatud.

Panin posu väikesi kartuleid keema (koorimata). Hakkisin ühe sibula, praadisin-hautasin võiga; selle haudumise ajal tükeldasin suvikõrvitsa veerandviiludeks (kohati peenemakski, sest suvikõrvits ise oli ebaühtlase jämedusega) ja viskasin sibula sekka. Ja tükeldasin seened (6 puravikku, osa suured, osa väiksed) ja lisasin pannile. Olin seda segu ainult natuke koos praadinud, kui kartulid olid juba valmis, kurnasin nad ära. Panniollust maitsestasin soola ja nõmm-liivateega ja panin kaane peale, et veidi pehmemaks tõmbaks, siis lisasin 1 tl jahu, segasin ära, ootasin, et natuke läbi küpseks, siis lisasin 2 klaasi vett, segasin, ja kui keema läks, lisasin julge sortsu hapukoort. Kõige lõpuks maitsestasin musta pipra ja värske tilliga.

Salatiks võtsimegi kõrvale lihtsalt lehtsalatit – lihtsalt niisama rebisime salatilehti taldrikule muu toidu kõrvale.

Kartuleid ei koorinud mina ka söömiseks, seda, kas A. kooris, ei pannud ma õigust öelda tähele.

Mulle maitses väga, A. ei olnud kõige suuremas vaimustuses, aga faktiga, et mingi soe söök valmis sai, oli ta rahul.

Natuke sousti jäi üle, keedukartuleid kohe hulgem ja kuna mul on veel üks suvikõrvits, siis homme võiks ehk kartulivormi teha.

Apropoo – see seenekaste tuletas mulle meelde, et kui ma olin Eestisse tagasi jõudnud, siis üks esimesi toite, mis ma tegin, oli makaronide kõrvale sibula-kukeseene-suitsuliha-suvikõrvitsahautis – samamoodi panni peal, pmst võiks minu poolest ka kastmeks nimetada. St A. keetis makarone ja mina leiutasin sinna kõrvale sellise lisandi. Tookord hakkisime minu mäletamist mööda sinna lõpuks ka värskeid tomateid juurde.

Advertisements

Nüüd kodus tehtud

Pärast kojujõudmist tegin mingeid kiireid panniroogi suvikõrvitsast ja suitsulihast, tomatit hakkisin pealee – nagu soe salat.

Kanasupp – A. lõikas filee maha ja tükeldas, pani ülejäänud kana keema ja võttis vahu, mina lõikasin keenud kontidelt liha lahti, panin kondid tagasi vette, lisasin natuke vürtsi, koriandrit, loorberit, leeskputke- ja tillivarsi, pool sibulat ja kaks vanaldast porgandit ja keetsin puljongi (umbes tund aega); A. tükeldas pundi sellerit, mina veel paar porgandit, kartulit ja 1 brokoli, seller läks kõige enne sisse, seejärel porgand, viimasena brokoli ja kanafileetükid ning natuke tilli- ja leeskputkelehti.

Millalgi vahepeal tegin eineks lihtsalt praetud suvikõrvitsat ja muna (munad jäid enam-vähem terveks, ei sonkinud segi).

Korra või paar sõime A. tehtud spagette ja sõime miskist poekotletti kõrvale.

Ühepajatoit – sinna läks suitsuraguud, porgandit, kaalikat, sibulat, küüslauku, kapsast. Maitseks köömneid, koriandrit, tilliseemneid, tilli- ja leeskputkevarsi, pärast puju-, tilli- ja leeskputkelehti ja natuke panin provanssaali maitseainet ka. Kahjuks peab nentima, et kogu sellest usinast sarikalistega maitsestamisest ei piisanud ja va kapsas ja kaalikas ajasid mul ikka kõhu punni. Millest on kahju, sest nad maitsevad mulle. Töötav kompromiss oleks ilmselt selline, et ma küll lisan neid toidule, aga väikeses kontsentratsioonis, nii et kartulit ja porgandit oleks kindlasti rohkem.

Nüüd tegin tomatisuppi – praadisin/hautasin sibulat ja küüslauku ja suitsupeekoni tükke, lisasin 4 tükeldatud tomatit, 1 hakitud tšilli (turu pealt, kohalik, mõõdukalt vürtsine), 3 suurt kruusitäit vett (vist kokku liiter); leeskputkevarsi; kui keema läks, lisasin 2 tükeldatud suvikõrvitsat ja lõikusin paar kuivatatud tomatit sisse, et oleks rohkem puljongi moodi. Pärast lisasin ikkagi veidi ka köögiviljapuljongi pulbrit. Ja kappareid ning nende vedelikku. Lõpuks hakkisin leeskputkelehti ja basiilikut kõige otsa. Taldrikus võtsin esimesel korral musta pipart ja punast pestot peale, pesto lisamine ei andnud minu arust midagi juurde. Teisel korral lisasin lihtsalt veidi oliiviõli, nii oli maitsvam.

Korra tegin 4 munast punasõstratega pisarakooki (põhi oli 4 munakollasest, umbes 125 g võist, teoreetiliselt 1 2/3 klaasist jahust ja poolest klaasist suhkrust keeks, 4 munavalget ajasin tuhksuhkruga vahtu, osa segasin sõstardega ja panin eelküpsetatud keeksiosa peale, osa valasin niisama kõige otsa) ja korra õuntega hapupiimakooki. Mõlemad tulid päris head, pisarakook isegi hoolimata sellest, et mul oli liiga vähe jahu ja ma asendasin osa jahu kaerakliidega (keeksiosas) ja järgmiseks avastasin, et mul pole ka tärklist, mida sõstardega segada, ning segasin neile sisse hoopis kamajahu.

Olen praegu, kus põõsa otsas on veel marju, söönud hommikuks päris sageli kreeka või türgi jogurtit (pmst seda paksu jogurtit, mis parajasti poes kõige odavam on) marjade ja teelusikatäie meega. Ma ei tüdine sellest kuidagi.

Ja lisaks söön praegu kole palju puuvilju.

Mis ma Český Krumlovis sõin

Lühike ja üldjoontes õige, aga oma liigses üldistavuses ebatäpne vastus oleks “pitsat ja kummikomme,” sest tõesõna. Need kaks olid minu põhilised toidugrupid.

Sest poed lähevad seal kell kuus või seitse õhtul kinni ja suurem jagu restorane lõpetas kell kümme õhtul köögi töö, meil oli aga tavaliselt mahti linna peale minna alles hilja õhtul. Niisiis sõime ennast läbi terve menüü selles ainsas pitsakohas, mis südaööni süüa andis.

Ja kummikommide najal hoidsin end tantsutundide vahel püsti, sest pea kõik tunnid läksid üle aja, nii et nende vahele jäi tüüpiliselt 5 minutit, heal juhul 10 – millega jõuab natuke vett näkku visata, natuke vett endale sisse kallata ja paar kummikommi suhu loopida. Ja niiviisi läks terve hommikune sessioon poole üheksast poole kaheni (ametlikult), misjärel oleks pidanud olema pooletunnine söögipaus, aga kuna praktikas läks sageli kaheni ja sinna otsa tulid juba uued tunnid, võis minna ka nii umbes veerand või poole viieni. Ja pea kõik selline materjal, mis tahab eelkõige head ajutööd (näiteks “kuidas koordineerida käsi, jalgu ja kastanjetisõrmi”); ning suurem osa tahtis ka kõva võhma. Jumal tänatud, et ma Prahast selle juraka kummikommipaki olin kaasa haaranud.

Selle elustiili peal läksin ma nii heasse füüsilisse vormi, et mind võiks pitsa-kummikommidieedi reklaamplakatiks kasutada – ma olen näiteks ennegi kehatüve lihaseid treeninud, sest need on tantsides jube kasulikud, aga nüüd tuli see esimene kord elus, kus ma hakkan neid lihaseid ka nägema.

Neljandal päeval murdusin ja jätsin balletitunni ära, siis tekkis päevakavva tegelik söögipaus ja selle tarbeks oli mul kuidagi õnnestunud endale isegi natuke poeskäiguaega kangutada.

Üks selline isetehtud söömaaeg oli minu tavaline: lasin 2 viilutatud suvikõrvitsat sibula ja küüslauguga + natukese allah. suitsulihaga panni pealt läbi, praadisin seejärel sama panni peal nisuleivakuubikuid, tõstsin need praetused üksteise otsa taldrikule, lõikusin tomateid ja pudistasin kohalikku (väga soolast, väga maitsvat) valget juustu otsa, nämm-nämm. Kuna olen harjunud süüa tegema kahele, moosisin paar poolakat endaga toitu jagama, vastutasuks sain nende oliiviõli, mida salatile piserdada.

Teinekord olin hankinud ühe lillkapsa, keetsin selle vähese veega kergelt ära, praadisin pannil võiga saiapudi küüslauguga, pudistasin lillkapsatükkidele otsa, riputasin riivjuustu peale ja hakkisin kirsstomateid kõige otsa. See oli väga maitsev, aga jällegi jäi üle. Järgmisel päeval proovisin soojendada, sest olin jahtunud või suhtes umbusklik, aga nii sulas juust kahjuks vintskeks. Ülejärgmisel päeval sõin viimase otsa külmalt ära ja nii oli tunduvalt parem.

Poolakad tegid ükspäev jälle sellist huvitavat toitu, et võtsid kikerhernekonservi vedeliku, kloppisid vahtu, lisasid jahu ja tiba soola, tiba suhkrut, kastsid õunaviile sinna sisse ja praadisid panni peal. See oli üks väga mõnus magustoit.

Hommikusöögiks sõin tavaliselt koorejogurtit või kohupiima rosinate või moosiga. Mõnikord bryndza-võileibu tomatiga ka (bryndza on selline soolane Kesk-Euroopa lambakohupiim, Ungaris juhtúró nime all tuntud, ja mina unistan ajast, mil keegi seda ometi Eestisse importima hakkab), aga enamasti pruukisin neid pigem lõuna-aja kiireks ampsuks (kui ma balletitunnid ära jätsin – või sellel ühel korral, mil ametlik pooletunnine söögipaus tõesti söömiseks aega jättis). Kui bryndza otsa sai, pruukisin selle asemel üht kohalikku lillepildiga fooliumpakendis toorjuustu, ka see oli v. hea.

Siirupit ja sürriSalatit ja torti

Ühel päeval olid kohalikud spargelkapsad müügile ilmunud, ostsin ühe koju, olgugi hirmus jämeda varrega. Õigesti tegin, jäme vars andis pärast koorimist väga maitsvaid palu.

Panin ühe potiga vee natukese soolaga tulele, kui keema läks, brokolitükid sisse, umbes kohe keerasin tule ära ja jätsin jääksoojusega pehmenema. Panin teise potiga makaronivee keema (penne), kui keema läks, makakad sisse; keemise ajal kurnasin brokoli ära ja panin salatikaussi. Tõin õuest leeskputke ja tilli, hakkisin peeneks, valasin brokoli otsa. Segasin pisikeses kausis kokku 3 spl õli, 1 spl heledat veiniäädikat ja natuke soola ja pipart, valasin salatikaussi, et las gemüüse maitsestub. Siis said ka makaronid valmis, kurnasin ära, valasin ülejäänule otsa ja tühjendasin sinna paki Saaremaa kõva juustu laastusid.

Sõin tomatiga, mida ma salatikaussi ei seganud, vaid lisasin alles taldrikule, et salat paremini seisaks. A. sõi järgmisel päeval samamoodi ja oli rahul – tõtt-öelda minu üllatuseks, sest ma olin arvanud, et ta on pettunud, et salatis on nii vähe komponente, aga lihtsalt juurdepanemise pärast ei tahtnud ka midagi juurde panna.

Vahepeal olin poest toonud ühe valmisbiskviidi, “parim enne” möödas. Ja tõin õuest marju (vaarikaid, musti ja punaseid sõstraid) ja pesin ära. Biskviidiga hakkas kiire, ta ähvardas hallitama minna, õieti juba alumisele küljele olid pisikesed täpid tekkinud. Lõikasin mingi sentimeetri maha ja nuusutasin – ülejäänud osa tundus puhas olevat. Nüüd lõikasin ülejäänu lapiti pooleks (st kaheks kettaks), niisutasin alumist poolt apelsinimahlaga; segasin kausis paki kohupiima natukese suhkru ja natukese vahustamata vahukoorega ja mätsisin oma koogikihi peale; otsa pudistasin lödimad marjad. Teine biskviidikiht peale; selle niisutamisvedeliku saamiseks loputasin kohupiimakaussi apelsinimahlaga, et hea kraam raisku ei läheks, väga maitsev vedelik tuli. Ülejäänud vahukoore (st selle osa 200 ml pakist, mis ei olnud kohupiima sisse läinud) vahustasin 4 tl suhkruga ära – see on magusam kui mul tavaliselt, aga ma arvestasin sellega, et sõstrad on hapud. No ja siis mätsisin koore koogi peale laiali ning pudistasin enne väljaselekteeritud ilusamad marjad peale.

Lasin natuke seista, sest kohe ei olnud isu, pärast sõin, väga hea tuli. A. kiitis ka.

Tänaseks keetis A. kartuleid ja oli heeringat toonud, nii et sedapuhku sõime seda – A. sõi heeringat-kartulit hapukoore ja sibulaga; mina lehtsalati ja skyriga (hapukoor tundub praeguse kuumusega liiga tummine). Ja torti oli veel ka järel.

Jooginipp: trennist tulles meenutasin üht head jooki, mida ma kunagi Ungaris ühes Türgi söögikohas olin saanud ja tegin ise midagi sarnast: lahustasin natukeses vees veidi soola (selle parajaks tempimisega läks natuke aega, ikka maitse järgi), kokku sai seda umbes pool klaasi; valasin sinna otsa teise poole klaasitäit skyri ja segasin. Imeline. Kuuma ilmaga parim. Imelik, et ma vahepeal selle ära olin unustanud – kunagi tegin sellest veel oma edasiarenduse, nimelt ei pannud lihtsalt soolvett, vaid head hapukurgivedelikku.

————————————————————————
PS: A: tegi oma varaseks lõunaks makarone ja sõi mingite poekotlettidega, makarone jättis mulle üle. Päeval mina ei tahtnud, aga õhtul haarasin poest veel ühe spargelkapsa kaasa, tükeldasin ja keetsin samamoodi nagu eelmise, keetmise ajal riivisin üht külmkapis leidunud juustukontsu, mis lasi end äärmiselt viisakalt riivida, kuigi oli juba mitu kuud vana. Kui kapsatükid olid enam-vähem valmis (ja ma olin juba paar minutit varem kuumuse ära keeranud), valasin samasse keeduvette külmad makaronid, et nad üksteise küljest lahti tuleks. Ja siis kurnasin koos ära, valasin peale viimased tilgad oliiviõli, pikendasin kuivatatud tomatite pealt ülejäänud õliga, sortsasin heledat veiniäädikat; hakkisin tilli ja leeskputke ning segasin ära. Seda tuli päris palju, A.-l ärkas uuesti isu ja ta võttis endale seda segu ning pudistas juustu peale – nagu näha, võttis tema seda lihtsalt sooja makaronitoiduna. Ma läksin siis sama rada ja tõtt-öelda maitses niiviisi soojalt veel pareminigi.

Veel paar palava ilma toitu

Mul on kuumaga väga vähe isu, nähtavasti saab mu kõht aru, et keha soojas hoidmiseks pole praegu suurt midagi süüa vaja.

Lisaks tüüpilisele näksimisele stiilis “panen tomatit, leivatükke ja lehtsalatit taldrikule, juustu natuke peale, ning kutsun seda salatiks” tegin korra enam-vähem sama, aga niitnuudlitega (keetsin ära, tükeldasin tomatit ja juustu peale).

Eile ilmusid poodi väidetavalt Eesti suvikõrvitsad, praadisin suvikõrvitsaviile kergelt koos suitsupõse ja leivatükkidega (tume ciabatta), hakkisin tomatit peale, võtsin lehtsalatit juurde, natuke majoneesi ja sõin. See oli öösel ja esimene korralik söök pärast hommikusööki (mis koosnes 2 võileivast).

Täna tegin peaaegu sama, ainult et suitsupõske ei olnud, lõin muna suvikõrvitsatükkidele peale ja ajasin segamini, taldrikus lõikusin tomatit ja pudistasin Saida juustu otsa. A. tuli seejärel poest ja tahtis ka, ma panin ka talle praadima, seejärel kombineeris tema seda pannirooga tomati ja ühe fetasarnase lambajuustuga (poes oli vahepeal mingi kampaania).

Palava ilma toidud

Ma mõtlesin kõigepealt kodujuustusalatit teha, aga olin liiga näljane, et kodujuustu järele minna. Pakkusin A.-le välja, et teen arbuusisalatit (meile oli arbuusi siginenud) ja sööme seda maksakotlettide kõrvale. A. nõustus. Lõpuks kujunes nii, et ma tükeldasin kaussi tomatit, lehtsalatit, sibulat, piparmünti, oliive – ja selle aja peale leidis A., et ärme panegi arbuusi, sööme arbuusi niisama. Seepeale riivisin ma salatile veel juustu peale, siputasin natuke soola ja piserdasin oliiviõli. Ja sõimegi seda maksakotlettidega.

Niiviisi jaksasin enne poe kinnipanekut sealt kodujuustu, majoneesi ja heeringat tuua.

Järgmisel päeval keetsin suht varakult viimased kartulid ja 2 muna ära, seejärel sõime kumbki omasoodu – A. võttis kartuli ja muna juurde lihtsalt kodujuustu ja heeringat rohelise sibulaga. Minul ei olnud tükk aega erilist isu – enne ujumaminekut mõtlesin küll, et kõht tühjavõitu, aga enne ujumist ju ei olevat hea mõte süüa, vähemalt mitte midagi väga toekat. Läksin põõsa juurde ja sõin vaarikaid, kuni enam ei tahtnud, ja käisin ujumas ära. Aga neist vaarikatest, tuli välja, sai kõht nii täis, et ma tegin veel tükk aega tööd ja alles siis hakkas toidu vastu mingi huvi tekkima. Oli juba südaöö ja möödaski.

Ja siis võtsin keedukartuli ja muna juurde kodujuustu, heeringat, tomatit, hapukurki, rohelist sibulat, lehtsalatit ja majoneesi.

Kartuleid jäi veel üle, need sõin järgmisel päeval kodujuustu, heeringa, tomati, hapukurgi ja tilliga ära.

Pärast seda olen mitu päeva söönud tomatisalatit Saida valge juustuga, mõnikord ka koos oliividega, mõnikord lehtsalatiga, mõnikord piparmündiga (mis kasvab nagu umbrohi, nii et kohati läheb salatisse sõna otseses mõttes väljarohitud münt – lehed hakin salatisse, varred jätan tee tarvis kuivama) ja mõnikord kõige kolmega; ja vahel, kui on suurem kalorivajadus, küüslaugupekiga leiba kõrvale.

Eile oli erakordselt kurnav päev – olin heal juhul kolm tundi maganud, siis oli esinemasõit, proov, esinemine ja kojusõit ja kuna koduteel tuli vastu A., kes tahtis ujuma minna, käisin veel ujumas ka ära; seejärel kukkusin elutoa põrandale ära ja pärast pooletunnist uinakut tahtsin tugevat toitu. Nii et praadisin suitsupõske, muna, natuke kuivama läinud ciabatta tükke ja sõin kõvasti tomatit ja lehtsalatit kõrvale.

Hommikusöögiks sõin täna: müslit skyri ja marjadega; siis läksid hambad hellaks ja sõin lihtsalt marju, millele kallasin vahustamata vahukoort peale (vahukoor justkui kaitseb hambaid). Seda vahustamata koore ja marjade kombot proovisin juba paar päeva tagasi ja meeldis (eile proovisin poest ostetud pehmete aprikoosidega ka, aga ei olnud nii hea, aprikoosid on liiga läilad).

Sõstra-vaarikakook

Mul oli üks rjaženka kapis vanaldaseks jäänud, otsustasin proovida, kas hapupiima-õunakoogi retseptiga marjakooki saab teha ja korjasin pool väikest kastrulit sõstraid ja vaarikaid (kokku midagi poole ja terve liitri vahel).

Võtsin kaussi pool väikse klaasi täit pruuni suhkrut (valge oli otsas), spl mett (sest tglt oleks retsept suuremat suhkrukogust nõudnud, aga ega mul seda pruuni ka hirmus palju ei olnud), suure spl võid ja sortsasin silma järgi umbes pool klaasitäit õli juurde. Ja üritasin segi nühkida. Kui enam ei viitsinud, lisasin 1 muna ja nühkisin edasi.

Ahju panin kuumenema.

Plaanis oli lisada 2 väikese klaasi täit jahu (ma arvan, et see klaas on 200 ml) ja segada neist kahest klaasitäiest teise sisse iseuhmerdatud küpsetuspulbrit – 1 tl soodat ja 1 tl sidrunhapet. Aga ei tea kuidas oli uhmrinui märjaks saanud, küpsetuspulber hakkas uhmris tormiliselt kihisema ja ma viskasin ta kähku taina sisse, enne kui kõik ära kihiseb, ja ülejäänud jahu sinna otsa ja üritasin võimalikult segi ajada. Ja veidi üle ühe klaasitäie toda rjaženkat. Tuli välja, et jahukogusest oli selle vedelikukoguse kohta vähe, nii et saputasin veel jahu, kuni tainas tundus paras, selline, et on veel kuigivõrd valatav, aga on pehme ja ühtlane, mitte vedel ja hüsteeriliselt mullitav.

Määrisin ahjupanni, panin taina pannile ja puhastasin paanilise kiirusega marjad (tavaliselt on mul oidu marjad kõige alguseks ära puhastada), puistasin koogi peale, ajasin enam-vähem ühtlaselt laiali ja saputasin 2 tl suhkrut peale. Ja siis küpsetasin – minu käreda ahjuga alguses 180 näidu juures, siis 160 näidu, siis 140 ja lõpuks veel 120 juures ja siis keerasin tule üldse maha.

Kui oli jahtunud, siis siputasin läbi sõela vanillisuhkrut peale, et ennetada A. kaebusi, et hapu. Minu arust oli hapu ikka tunda (mis mulle sobib), aga vanillisuhkru kavalus õnnestus, sest A. ei kurtnud. Pigem olin ise veidi pettunud selles, et marjaseemned jäid kuidagi liiga palju tunda – st marjad küpsesid nagu liiga läbi.

Teisest küljest, järgmisel-ülejärgmisel päeval häiris see justkui vähem, konsistents oleks nagu ühtlustunud.