Pannijuurviljad apelsiniga

Alguses mõtlesin suppi teha ja tükeldasin 1 kaalika ja 4 või 5 porgandit kuubikuteks ja olin hakkamas ka pastinaake tükeldama, kui sain aru, et ma tahan paksemat toitu. Mis seal ikka. Tükeldasin ka 1 suure sibula ja 2 küüslauguküünt ning panin vokkpanni kuumenema – natukese kuivatatud tomatitest jäänud õliga, natukese mingist A. seapraest jäänud rasva ja natukese oliiviõliga (maitse pärast). Kui rasvollus kuum, panin sibula-küüslaugu hauduma; kui need olid klaasjad, lisasin kaalika ja porgandi. Siis puhastasin 2 pastinaaki ja lõikasin ka need kuubikuteks. Viskasin pannile veel natuke apteegitilli seemneid ja uhmerdasin sinna juurde paar kadakamarja (ma ei ole enda vaenlane, ma tean, et mul on kaalikat raske seedida, järelikult on maitseainetelt abi vaja).

Segasin; lisasin pastinaagi ja 1 tl mett, segasin uuesti ära.

Pesin 1 apelsini ja riivisin selle koore ühte taldrikusse. Umbes pooltest sektoritest pigistasin mahla pannile leemeks (ja järelejäänud maitsva pudi sõin kohe ära). Lisasin pannile veel 1 klaasi vett ja A. ammusest seapraest (sellestsamast, mille ülejäägirasva ma olin juba võtnud) jäänud leemekallerdist (see oli nüüdseks juba soolaseks kummikommiks muutumas, tõsine kontsentraat).

Tegin vahepeal tööd. Siis maitsesin; leidsin, et soolast ja haput oleks juurde vaja. Lisasin tilgakese sojakastet, tilgakese palsamiäädikat.

Läksin tõin õuest posu naati, pesin ja hakkisin ära.

Maitsesin veel; tuli veel natuke soola lisada. Juurviljad hakkasid igatahes ilusti pehmeks saama ja vedelik oli praktiliselt glasuuriks muutunud. Lisasin ka naadid; peale selle maitseks veel natuke itaalia ürdisegu ja natuke rosmariini panin veel ekstra juurde (st seda juba oli seal segus, aga ma tahtsin, et ta rohkem domineeriks) + leeskputke.

Segasin ära, keerasin tule ära; kõige lõpuks lisasin ühe toorjuustupära (see konkreetne oli sidruni-mädarõika, tundus, et võiks ülejäänuga sobida) ja riivitud apelsinikoore.

Tuli sellest vast aromaatne tükk!

Mõtlen ainult, et äkki saaks seda ahjus teha väiksema vaevaga. Aga eks oleneb ilmast ka, iga kord lihtsalt pole vaja ahju kütta.

Kevadised salatid

Tegin millaski ühe kalasalati, kuhu läks 1 suitsuheigi liha, pool pakki mitmesuguseid salatiliblesid, tomatit, sibulat, sidrunimahla, natuke õliga konserveeritud artišokke ja natuke sedasama õli. Tuli väga maitsev.

Siis tegin salati kurgist, värskest karulaugust, võilillelehtedest ja kõige õrnematest naadikestest + veidi vähem õrnadest naadikestest, mille valasin sõelal kuuma veega üle, et oleks pehmem, ning tomatist. Vürtsikuseks panin pipart ja worcesteri kastet, valguks natuke tihket Läti kohupiima (mida ma kasutan viimasel ajal kogu aeg nagu juustu – olgu võileiva peale või salati sisse), rammuks tilgakese oliiviõli ja siis leidsin ikkagi, et midagi on veel vaja ja lasin lörtsu majoneesi ka. Sõin seda A. tehtud kotleti kõrvale (hakklihast, riivporgandist, sibulast ja sepikust tehtud) ja võtsin musta leiba kõrvale. Pudistasin hajameelselt leivasisu salati hulka ja avastasin, et nii on palju parem salat. See andis talle umami-nüansi, mis tegi kotleti sinna kõrvale peaaegu et ülearuseks. A. oli sel päeval juba kotletti söönud (tatraga); alguses mõtlesin küll, et jätan talle sellest hoolimata kergeks eineks natuke salatit, aga leivaga läks see nii heaks, et no lihtsalt ei jäänud midagi alles.

Hiljuti tegin jälle salati põhimõttel “nädala ringvaade”: ülejäänud tatrast, poolikust kuumsuitsuskumbriast, küüslauguga läbi praetud võililledest-naatidest, tomatist, redistest, kapparitest, natukesest airaanist, natukesest majoneesist ja värskest rohelisest: karulaugust, estragonist ja õrnematest võililledest, mida ma polnud raatsinud praadida.

Suvikõrvitsa-kartuli-ülejäägitoit ja kuivanud saiast kalapirukas

Kui ma juba saiavormist kirjutasin, siis avaldan ka ühe pühade-eelse mustandi ära – ajast, mil ma samuti ülejääke ära püüdsin lahendada.

Nr 1 – suvikõrvitsa abiga.

Pannile hakitud sibul, seejärel hakitud kartul, seejärel suvikõrvits ja natuke mingeid lihapoolfabrikaadi-jääke, 1 muna segasin soustiks sisse, maitseks soola, kaneeli, aed-liivateed, musta pipart, peterselli. Ühesõnaga, ühe Lähis-Ida või Põhja-Aafrika toidu ainetel, mida ma kunagi Vahemeremaade kokaraamatust tegin.

*

Nr 2 – saiavorm/pseudopitsa.

Ülejäägid olid seekord: palju kuivanud saia ja sprotikonservi põhi (1 sprott ja õli); kapis ootas ka allahindlusega ostetud mozzarellat, kuupäev lähenemas.

Tegin kuivanud saia tükkideks (tunde järgi nii palju, et see pudi pärast ahjuvormi põhja ära kataks – kogenematul soovitan teha pigem rohkem pudi, sest mul kippus pärast vormipõhja kattes auke sisse jääma); jätsin tükeldamisel tekkinud puru alles, et pärast vajadusel timmida, ja panin tükikesed natukese piimaga likku.

Kui need olid pehmemaks tõmmanud, valasin vormipõhja kuivatatud tomatitest üle jäänud õli, mätsisin selle ebaühtlase saiapudi sinna peale ja täitsin lünki ülejäänud saiapuruga. Piserdasin peale pisut oliiviõli, pisut sprottidest jäänud õli.

Oleksin hakanud tomatipastat määrima, aga tuli pähe, et kui ma tahan juba kala kasutada, et sprotiõliga sobiks, siis miks ei võiks kohe tomatiga kala võtta. Ja mul oli 1 peipsi tindi-tomatikonserv. Niisiis mätsisin põhjale hoopis selle konservi tomatikastet. Ja panin ahju küpsema (190 C).

Põhja küpsemise aegu puhastasin ja tükeldasin ülevalt-alla poolviiludeks 1 suure sibula. Kui põhi näitas servadest juba krõbedust, puistasin sinna peale need peipsi tindid ja sibula, piserdasin peale ülejäänud sprotiõli ja panin ahju tagasi.

Tõin õuest maitseaineid: mulluste surnud estragoni- ja iisopivarte küljest kuivanud lehti ja täitsa värsket aed-liivateed, kes elas tänavused pakased üle nagu miska. Tegin maitseainelehed pudiks, varred panin tee jaoks kõravle.

Tegin ka mozzarella tükkideks. Võtsin piruka ahjust, puistasin maitsetaimedega üle ja sättisin mozzarella-tükid peale. Küpsetasin – viimases otsas ainult pealtkuumusega, kuni mullitama hakkas. Jäin rahule, A. vist ka. Põhi oli üldiselt krõbe, ainult keskelt oli täidis natuke rohkem läbi leotanud, aga mitte niivõrd, et lödiks läheks.

*
Kolmandaks – kiirpeedisupp.

Võtsin A. ema boršihoidise (näo ja maitse järgi tundub, et seal on riivitud peet, hapukapsas, riivitud porgand, köögikombainiga inimene saaks ilmselt värskest peedist-porgandist-hapukapsast kiiresti sarnase supi).

Panin selle veega potti kuumenema, hakkisin jupi ingverit, uhmerdasin koriandrit, india köömneid ja veidi apteegitilli seemneid, lisasin. Samuti lisasin ühe kuivetunud sidruniotsa. Kui keema läks, koukisin sidruni välja. Praadisin lisandiks juurde seesamiseemneid, veidi suitsuvorsti tükikesi, musta leiva tükikesi. Hakkisin roheliseks peterselli peale. Jumala hea tuli.

Vürtsikas saiavorm

Ma olin ostnud üle tüki aja valget saia, pagariärist, mõeldes, et äkki selline maitseb mulle rohkem kui tavalise poe oma. Selgus, et ei, valge sai tundub sepikute ja muu täisterakraami kõrval ikka igav süüa, temast oli ligi pool pätsi alles ja see hakkas kõvaks minema.
Võtsin lisaks umbes teist sama palju kuivanud ciabatta-otsi juurde, tegin selle kõik tükkideks.

Lisaks oli mul kapis üks seismajäänud vahukoor (pool 400-grammisest pakist või veidi üle poole), mis veel ei olnud pahaks läinud, aga kartsin, et kohe läheb. Rasv oli pinnale kuhjunud ja pakun, et umbes kohvikoore kanguses vedelik all.

Kolmandaks ähvardas ühe apelsinimoosi viimane ots hallitama minna.

Panin saiatükid koorega likku, ainult väikese sortsu koort jätsin alles, et pärast vormipanekut peale valada.

Otsisin samuti ärategemist vajavaid puuvilju: 1 pirni, mis oli seest pruuniks läinud, aga välimisest kihist sai veel ilusaid tükke; 1 õuna, millega oli sama juhtunud; lisaks võtsin 1 täiesti korraliku õuna. Mulle hakkas tunduma, et kui ma selle apelsinimoosi kah täidisesse panen, siis võiks ka päris värsket apelsini olla, niisiis otsisin sahvrist veel 1 apelsini. Riivisin selle koore ligunevate saiatükkide otsa, pigistasin umbes pooltest sektoritest sinna ka mahla; teised sektorid tükeldasin õunade-pirnide juurde. Sama tegin 1 igiammusest ajast seisnud suure mandariiniga, mis oli ostmise ajal olnud kole hapu ja kinnise koorega. Nüüd pärast paarikuist seismist oli ta vähem hapu, aga ma arvan, et ikkagi tegin õigesti, et ta pigem saiavormi täidisesse arvasin.

Lisasin puuviljakaussi veel paar peotäit rosinaid ja kuna mul hakkas selle peale ingveriisu (pealegi kartsin, et järsku need vanad ciabatta-kontsud on natuke kopitanud maitsega ja vajavad suitsukatet), hakkisin viimase värske ingveri jupikese, mis mul oli. Ja 1 värske kollajuure jupikese ka, sest ma tahtsin rohkem värskeid vürtsiseid maitseid. Ja selle apelsinimoosi pära, mis ärakasutamist vajas. Pmst valmistasin kuhjaga supitaldrikutäie väga maitsvat puuviljasalatit.

Saiapudi sisse puistasin lisaks veel ingveripulbrit ja segasin ära.

Määrisin ahjupanni võipaberiga üle, pätsisin suurema osa saiapudi selle põhja peale ja panin suht madalal kuumusel (160-170 C) eelküpsema.

Sel ajal lisasin puuviljatäidisele paar tl suhkrut ja kaussi jäänud saiapudile samuti paar tl suhkrut ja pärast maitsmist veel 1 tl mett (ma olin suhkru juba ära pannud, aga mesi oli käepärast). Ning ülejäänud koore. Otsustasin, et kui ma tahan sellest midagi pirukalaadset teha, siis tuleb katet nii õhulisemaks kui ka tugevamaks muuta, niisiis kloppisin ühe muna lahti ning lisasin saiapudile + väikese sortsu viskit (et see funkaks küpsedes kergitusainena).

Põhi oli vahepeal piisavalt tahedaks küpsenud, piserdasin sellele natuke õli, et täidis liiga läbi ei leotaks, pätsisin sinna peale, valasin suhkru, muna ja viskiga täiendatud saiapudi kõige peale ja ajasin laiali (päris nii vedel ta ei olnud, et ise oleks läinud).

Ja ahju tagasi.

Küpsetasin ikka sellel suht madalal kuumusel, kuni enam ka keskelt vedel ei olnud, kui näpuga katsuda.

Mul ei ole vist eluski nii head saiavormi tulnud, seda tuleb kindlasti mingil moel korrata. Põhiline viga, et kole ruttu saab otsa.

Baklažaanid ja riis

Kõigepealt üks varem avaldamata jäänud toit (ei mäletagi õieti millal).

Ostsin jälle allah. baklažaane ja seejärel avastasin, et meil on küüslauk ikka veel otsas.

Otsisin ilma küüslauguta baklažaaniretsepte ja modifitseerisin lõpuks üht karrit.

Kõigepealt panin riisi keema, selle kõrvalt tegin muud.

1. Panin panni õlitilgakesega soojenema, soojenemise ajal tükeldasin 2 baklažaani (pikkupidi kaheksaks ja need pulgad viiludeks). Panin praadima (kaane alla, niiviisi on kindlam, et küpsevad läbi ilma kuivale jäämata).

2. Uhmerdasin poolteist tl india köömneid ja poolteist tl koriandriseemneid. Segasin baklažaane ja lisasin need uhmerdatud maitseained, siputasin ka natuke kuivatatud kollajuurepulbrit (kurkumit) peale ja tükeldasin kääridega ühe kuivatatud tšilli. Panin kaane peale tagasi.

3. Hakkisin jupi ingverit (koorisin ainult koledatest kohtadest, mind ingverikoor muidu ei sega) ja tükikese värsket kollajuurt, sest mulle meenus, et ma olin seda jõulu ajal soetanud, õnneks seisab hästi. Lisasin pannile. Samuti lisasin sinna teelusikatäie tšillihoidist.

4. Lisasin ka purgi (400 g) tükeldatud konservtomateid ja 2 tl suhkrut. Segasin ära, panin kaane peale tagasi ja lasin haududa.

Riis sai vahepeal valmis.

5. Keerasin pannil juba kuumuse alt ära (nii pliit kui pann on natuke pikkade juhtmetega). Hakkisin natuke peterselli ja rohelist sibulat. Sibula valgemad jupid ja petersellivarre segasin kohe toidu sisse, petersellilehed ja päriselt rohelised sibulatükid jätsin ootele, et taldrikus lisada.

6. Viimistlesin kastme maitset soolaga.

Kokkuvõttes tuli väga hea ja isegi A.-le meeldis, kuigi ta tavaliselt ei ole konservtomatiga toitudest ülearu vaimustuses. Ju siis vürtsid aitasid.

***

Nüüd oli samuti kaks veidi närbunud baklažaani, lasin end inspireerida ühest Türgi retseptist.

Panin klaasitäie riisi keema (külma veega, nii et riisi peal oli ühe sõrmelüli paksune veekiht.

Selle keemise ajal tükeldasin ühe hiigelsibula ja 2 baklažaani, hakkisin paar näputäit sarapuupähkleid.

Panin pannile natuke oliiviõli, natuke mitmesugustest õliga suupistetest (artišokkidest, kuivatatud tomatitest) järele jäänud õli, ajasin kuumaks, jätsin baklažaanikuubikud madalal kuumusel kaane alla hauduma.

Kui need olid juba väikesmaks ja pehmemaks tõmmanud, lisasin hakitud pähklid. Tükeldasin sinna juurde 1 väikese tšillikauna, panin natuke magusa paprika pulbrit ja itaalia ürdisegu (seal on punet, majoraani, piparrohtu, aed-liivateed, salveid… vbla ka rosmariini, praegu täpselt ei mäleta).

Segasin, lisasin hakitud sibula, panin kaane peale tagasi. Tulin kirjutasin siiamaani üles.

Läksin segasin jälle. Hakkisin paar-kolm petersellivart, lisasin pannile. Lisasin 400 g purgi tomateid omas mahlas, vajutasin pannilabidaga natuke väiksemaks, loputasin ka tomatimahla purgi seintelt pannile. Lisasin ühest varasemast praest jäänud lihaleemekallerdise. Ja paar spl pisikesi kõvaks tõmmanud rosinaid (nii kõvad, et süüa juba raske, lootsin, et leeme sees pehmenevad).

Jätsin jälle kaane alla hauduma.

Siis segasin riisi hulka, maitsestasin soola ja musta pipraga.

Kõige lõpuks hakkisin petersellilehti ilu pärast juurde.

Purgitomati tõttu sai pisut pudrusem, kui ma ootasin, mõtlesin, et huvitav, kas riisi kohe alguses toorelt toidu sisse pannes oleks tahedam tulnud. Aga maitse oli OK, A. ei kurtnud ka konsistentsi üle.

Kiirtoidud: oapanniroog, peedisalat, makaroni-makrasalat

Panniroog: praadisin veidi küüslauku, rohelise sibula valget osa, hakitud petersellivarsi ja lisasin kuivatatud tšillit ja koriandriseemneid; kummutasin sinna otsa purgitäie aedube tomatikastmes (ja selle purgi loputusvee, et sousti raisku ei läheks); lisasin itaalia ürdisegu (sest seal oli nii piparrohtu, salveid kui ka aed-liivateed, kõik võiks nagu sobida). Kõrvale keetsin kaerakliiputru, sest mulle tundus, et oakaste võiks polentaga sobida, aga kaerakliid maitsevad mulle maisimannast iga kell rohkem. Rohelise sibula rohelise osa hakkisin peale. Minu arust oli kokku väga mõnus.

Peedisalat – olin 2 suurt peeti küpsetanud. Koorisin ühe ära, praadisin kõigepealt natuke koriandriseemneid, india köömneid ja seesamiseemneid, siis lisasin peeditükid, natuke palsamiäädikat, natuke piparkoogimaitseainet, kuivanud valge leiva tükikesi. Samal ajal hakkisin lehtsalatit ja peterselli ning lisasin valget juustu (ja ühe läti kohupiima pära). Segasin maitsestunud peedi-saiaseguga ära. Natuke kuiv jäi, lisasin veel õli ja worcesteri kastet. A. oli sellega isegi rohkem rahul kui mina.

Makaroni-makra-puuviljasalat: keetsin teokarbikujulisi makarone, samal ajal tükeldasin kaks apelsini (mõlemal oli plekk, selle võrra siis vähem kui 2), 1 õuna, natuke peterselli, lammutasin 1 väikese paki lumekrabipulgad peenemaks. Hakkisin 1 küüslauguküüne ja 1 jupikese värsket kollajuurt (muidu oleks ingverit pannud, aga see oli otsas ja kollajuurt oli ja mõtlesin, et okei, tuleb täna siis teistsuguse maitsega). Kurnasin makaronid ja segasin küüslaugu-kollajuure sinna kohe sisse. Siis kummutasin selle segu kaussi puuviljade ja makra juurde, lisasin väikese purgi konservherneid (koos vedelikuga); nüüd polnud salatikastet enam peaaegu vajagi, lisasin lihtsalt maitse pärast natuke majoneesi. Ja piparrohtu ja estragoni.

Peedi-oa-hapukapsasalat: 1 küpsepeet, kaks näputäit hapukapsast, 1 õun, kolmandik suurt sibulat, purk musti ube (lihtsalt vees, ilma soolata – mulle tundub, et sellistel on vähem plekimaitset kui soolaga) – oavedeliku jätsin purki küpsetamise tarbeks alles, nii hästi kui mul ube ja vedelikku lahutada õnnestus; pluss viimane ots ühest riivporgandisalatist, mille A. oli vahepeal poekotleti kõrvale teinud. Segasin salatit, maitsesin, tundus, et haput on juurde vaja, tükeldasin ka 1 punase apelsini, sellega läks paremaks. Maitseks panin sisse veel piparrohtu, leeskputke ja värsket peterselli. Kastmeks: natuke hapupiima, natuke majoneesi, hästi natuke kuivatatud tomatite pealt õli. Lisandiks praadisin juurde musta leiva pudi koriandriseemnete, köömnete ja hakitud küüslauguga. Salat nägi hästi jõle välja (peet ja mustad oad!), aga maitses täitsa hea. Ainult et riivporgandisalati ülejäägile leian teine kord teise rakenduse (nt mingis tatra- või muus pilafis), sest porgandi maitse on liiga õrn, teda ei jää niiviisi peedi ja hapukapsa vahel üldse tunda ja siis on ju raiskamine.

Mooni-saiavorm

Meil on jälle kuivanud saia-sepikut kogunenud ja mingid hapukooreülejäägid (A. ostab hapukoort ja keeldub seda söömast, kui see on juba paar päeva lahti olnud), mõtlesin, et teen umgarlaste mákos guba ainetel midagi. Segasin väikesesse kaussi mooniseemneid, suhkruga segatud kakaod (A. kunagi ammu segas ja siis jäi seisma) ja kaarobit (sest mul on), vanillisuhkrut ja natuke piparkoogimaitseainet, juhuks, kui millelgi neist seismajäänud komponentidest peaks natuke vana maitse olema. Suuremasse kaussi lammutasin kuivanud saiatükke, plödistasin peale hapukoored, lisaks mingit seismajäänud Vana Tallinna koorelikööri ja ühe õuna, mis ei olnud igast küljest enam ilus (tähendab, ära hakkida on lihtsam kui plekke vältides süüa).

Määrisin vormi võiga kokku ja veetsin internetis natuke aega, et sai pehmeneks.

Kui ma olin saiasegu ja moonisegu vaheldumisi võiga määritud vormi kühveldanud, tundus, et äkki jääb kuivaks ja kloppisin kähku saiapudises kausis 2 muna natukese hapupiima ja selle likööriga lahti, valasin peale ja üritasin lusikaga natuke segamini ajada.

Kõige peale puistasin õige natuke suhkrut ja kaapisin võikillukesi.

Ahju panin pöördõhuga 175 peale.

Tuli selline vürtsine, kergelt mõrkjas, mitte liiga magus, pealt krõbe.

Pärast esimese tüki ärasöömist tuleb nentida, et nagu sõltuvusttekitav oleks, a mõni ime, kui sisaldab, ee, mooni, alkoholi ja kakaod, kõik tuntud mõnuained.

Kanaülejääkidest riisiroog ja tatraroog

A. oli vahepeal ahjus kana küpsetanud (ja selle küpsetamisel tekkiva leeme kõrvale pannud ja see kallerdas ära), ühel hetkel sai kana + tatra või kana + nuudlite kombinatsioonist villand ja tegin midagi paella-laadset, mis kujunes totaalseks fusioon-köögiks. Panin viimase kuiva heerese tilgaga mingi 5 kuivatatud tomatit likku ja umbes sama palju hiina shiitake seeni ka. Kuni need ligunesid, ajasin panni soojaks, hakkisin sibulat-küüslauku-sellerit ja siis hautasin neid seal pannil kanakallerdise pealt kooritud kanarasvaga. Lisasin tilgakese leotus-heerest. Pudistasin juba pehmeks ligunenud seened pannile ja natuke kanapraeliha. Lisasin riisi (pikateralist, silma järgi umbes kolmandiku kilosest pakist) ja ajasin segi. Tükeldasin ka kuivatatud tomatid sinna, lisasin paar klaasitäit vett ja kanakallerdise. Kui see oli laiali sulanud, puistasin sinna sisse veidi safranit. Ja kuivatatud basiilikut. Jätsin kaane alla hauduma, kuni oli valmis. Pärast sõin värske peterselliga. Tuli päris hea, ainult veidi soolane, seega järgmistel päevadel segasin värskete kirsstomatitega (ja peterselliga).

Järgmiseks tatraroog: praadisin-hautasin kuivatatud tomatite õlis hakitud sibulat (1), küüslauku (1 küüs), suvikõrvitsat (1), sellerit (1 vars); lisasin kanapraeliha; natuke kuivatatud tšillit ja magusat paprikat; lisasin tatart; lisasin vett ja lõikasin sinna paar kuivatatud tomatit; pistsin leeme sisse loorberilehe ja jätsin kaane alla hauduma. Pärast maitsestasin itaalia maitseaineseguga (piparrohtu, salveid ja hästi natuke majoraani pani veel ekstra juurde). Kõige lõpuks lisasin pooliku purgi konservherneid (salatist jäänud), kõige vedelikuga. Väga maitsev tuli minu arust – ühel päeval sõin võiga, teisel niisama, mõlematpidi oli hea. A.-le meeldis ka.

Makaroni-makrasalat

Keetsin makarone (teokarpe), samal ajal panin kaussi konservherneid, lumekrabiliha, 1 hakitud mandariini (see oli kole hapu, niisama poleks saanud süüa), 1 hakitud marineeritud kurgi, pool hakitud väikest õuna, natuke hakitud ingverit, 1 hakitud küüslauguküüne, majoneesi ja hapukoort, milles olin natuke safranit laiali ajanud. Maitseks natuke piparrohtu ka, nagu ma kaunviljadega pea alati teen.

Kui makaronid olid peaaegu valmis, viskasin nende juurde potti 1 sellerivarre tükid elik viilukesed, sest minu arust on päris toores seller salatis liiga vintske. Kurnasin ära, segasin ülejäänuga kokku. Maitsesin, lisasin natuke artišokikonservist üle jäänud õli, sest muidu tundus kuidagi lahja.

Muidu oli hea, aga see mandariin oli isegi salati jaoks natuke liiga hapu. Või oli mul seekord midagi hapu vastu, sest A. ei kaevanud ja tavaliselt on just tema see hapukaebaja.

Oasupp/-hautis

Mul istub õudne hulk märkmeid mustandites, kuidagi ei saa ära viimistletud. Võib-olla peaks pärast hoopis kuidagi märksõnade järgi süstematiseeritult avaldama, mitte kronoloogia järgi.

Aga vahepeal hooajapostitus.

Päev enne vastlapäeva panin kuivad põldoad-herned likku.

Vastlapäeval sirvisin kokaraamatuid ja inspireerusin jälle sellest kanadaukrainlase köögiviljaraamatust – kui mul tohiks ainult 10 kokaraamatut olla, oleks see üks neist – , täpsemalt pardilihaga tšillist, mis siis, et mul parti ei olnud. Maitseainekomplekt tundus kuidagi isuäratav.

Hautasin poti põhjas mitmesuguste suitsuliha- ja vorstikribalatega (ja ühest praest sulanud searasvaga ja ka natukese õliga) sibulat, küüslauku, porgandit ja sellerit, siis loputasin oad-herned ära ja panin koos veega sinna otsa.

Maitseks lisasin esialgu natuke tšillit, köömneid, koriandrit, piparkoogimaitseainet (mis sisaldas kaneeli, koriandrit, vürtsi ja nelki), kakaod ja paar kuivanud kõva iisopivart, et las keeb maitse neist leeme sisse. Ning fariinisuhkru purgist ühe kokkukämpunud tüki.

Kui porgandid olid pehmed, lisasin ühe punase veini pära, mis oli joomise jaoks liiga äädikaseks tõmmanud, kogemused näitavad, et pika hautamise peale ei jää see häirima. Kui oad-herned hakkasid pehmeks saama, lisasin soola, aed-liivateed, piparrohtu ja majoraani, segasin ära, maitsesin: hea maitse. Keerasin kuumuse ära ja jätsin maitsestuma.

Leem tuli hea ja maitseküllane, huvitaval kombel ei maitse ta kakaost hoolimata eriti šokolaadiselt, aga selline mõnus pruun kaste on. Meenutab mulle minu ettekujutust prantsuse talupojaköögist.

Oad-herned tahavad esialgu ikka veel närimist (kuigi seest on pehmed), arvatavasti soojendamise peale muutuvad pudrusemaks.