Pärast pühi salatid

Lihasöömisest sai küllalt, tegin ühel õhtul lihtsalt kiiret sooja nuudlisalatit – keetsin niitnuudlid, tükeldasin mõned kirsstomatid sinna vahele, piserdasin oliiviõli, rebisin basiilikut, riivisin kõva lambajuustu, jahvatasin musta pipart. Tavaliselt olen sama toitu fetaga teinud, mõtlesin, et proovin, kuidas kõva lambajuustuga on – täitsa teistmoodi, rohkem umami-maitset. Hea ikka.

Siis lahendasin viimase seapraelihatüki (oli jäänud selline paks tailihaviil) ära hapukapsasalati sees: peotäis hapukapsast, 1 hakitud õun, liha, majoneesi ja rjaženkat.

Täna tegin hooaja esimese umbrohusalati – lähedal trepi ääres vohavad lopsakad võililled, mis ei ole lopsakusest hoolimata veel eriti kibedaks läinud. Aga panin nad igaks juhuks ikka alguses soolaga vette likku. Keetsin kartuleid, nende keemise ajal koorisin-tükeldasin viimase lihavõttemuna, tükeldasin 5 suurt kirsstomatit, viimase pooliku hapukurgi ja ühe pooliku marineeritud kurgi ka, et rohkem oleks; natuke sibulalauku (akna peal kasvatan), jahvatasin musta pipart, tegin sellele kõigele majoneesist, rjaženkast, kreeka jogurtist ja kahvlitäiest mädarõikast kastme. Ja kõige lõpuks loputasin-kuivatasin võilillelehed ja hakkisin ära ja segasin salati hulka. Selle ajaga olid kartulid valmis saanud ja siis ma serveerisingi endale kartulit ja salatit. Enne söömist niristasin veel kuumadele kartulitele oliiviõli peale ja riputasin soola ka, sest sestsaadik, kui ma korra kartulit oliiviõliga maitsesin, ei suuda ma enam kiusatusele vastu panna. (Võiga on muidugi ka hea, aga seekord oli oliiviõli isu suurem.)

Ma ei oleks muidu rjaženkat ja kr. jogurtit mõlemat pannud – ma oleks piirdunud hapupiimalistest ainult rjaženkaga, aga mul oli teda vähevõitu ja ma tahtsin, et jääks ka niisama joomiseks või kui ma tahan seda rosinatega süüa. Seega tuli jogurt appi võtta. Ainult kreeka jogurtit ei saanud jälle seepärast panna, et kole paks kaste oleks tulnud. Nii paksu kastet teeks ma siis, kui ma söökski ainult salatit, ilma kartulita.

Maitses jumalikult, kõht sai ka täis.

PS: need olid kõik üheinimesetoidud, välja arvatud viimane, kus salatit jäi natuke üle ja kartulit olin nagunii varuga keetnud, nii et A. saab koju tulles ka. Eelmistel päevadel sõi A. ikka veel seda praadi, lihtsalt minul viskas nii lihasest menüüst kopa ette.

Lihavõttetoidud 2020 ja mis edasi

Munade värvimist pole vast mõtet pikemalt kirjeldada, igaüks värvib, nagu tahab.

Pasha tegin umbes poolest pakist pehmest võist, klaasist suhkrust, 1 munast, umbes poolest kilost 5% ja 300 grammist 10% kohupiimast ning 200 g 35% koorest. Või suhkruga vahtu, siis ka muna nendega koos vahtu, siis koor ja kohupiim juurde ja nõrga kuumuse peale kuumenema. Mul on nüüd uus moodne pliit, kus saab üsna täpselt kuumust reguleerida, keerasin pliidi algul 150 kraadi peale, et vungi sisse võtaks, seejärel lasin segul 50 või 100 kraadi juures tiksuda (st kui tundus, et liiga ära hakkab jahtuma, keerasin 50 pealt 100 peale. Kui oli vedel ja auras, siis keerasin kuumuse ära ja jätsin jahtuma; kui oli juba toasoe, valasin marliga kaetud sõeladele ja jätsin kummagi sõela kausi kohale nõrguma. Sellest kogusest tuli kaks päris suurt sõelatäit.

(Etteruttavalt – pasha tuli minu arust seekord natuke kuiv, peaks ikka rohkem võid panema… ja sel juhul ka A.-le meenutama, mis juhtus, kui ta ülirammusat pashat liiga hoogsalt sõi. Praegu sõi ta seda kuivematki hea hooga, esimene sõelatäis sai otsa nii, et mina jõudsin vist ainult ühe veerandiku süüa.)

Neist nõrgus veidi üle klaasi magusat vadakut, sellest tegin kohupiima-pärmikeeksi: nühkisin pärmi (umbes pool 25 g pakist) vadaku ja veel natukese suhkruga vedelaks, segasin sisse klaasitäie jahu ja jätsin natukeseks ajaks arenema (selles staadiumis ei pea väga muretsema, kas jahu on ühtlaselt segaamini). Kui see kogus oli umbes kahekordseks kasvanud, segasin juurde veel 2 kl jahu, pool pakki (st ~100 g) pehmet võid, 1 muna, paki kohupiima, paar peotäit rosinaid ja natuke kardemoni. Tegin eksperimendi korras ka sellist segu, et hakkisin umbes veerand sidrunit (nii koore kui ka sisu, kõige vintskemad kestad viskasin minema ja kui oli kuskil väga paks tükk koorealust švammi, siis selle ka), segasin umbes 50 g võiga, poole väikese paki mandlijahuga (selle pakk oli ammust ajast lahti tehtud, vajas äralahendamist) ja lisasin tasahaaval suhkrut, kuni maitse tundus meeldiv. Selle möga segasin siis hästi lohakalt tainasse, mõeldes, et ongi lahe, kui koogi sisse jäävad sellised magushapukad jutid. Tõstsin taina rõngasvormi ja jätsin veel mõneks ajaks kerkima. Umbes 20 minuti pärast panin praeahju sooja (200 celsiuse peale) ja kui see oli soojaks saanud, tõstsin koogi ahju.

Alustasin küpsetamist pöördõhuga, mõeldes, et siis võtab koorukese paremini peale, aga pingutasin sellega vist üle, pealt tõmbas veidi liiga tumedaks ja kohati kõrbes ära. Seepeale keerasin keerleva õhu maha, kuumuse 170 peale ja jätsin tavalise ülalt+alt kuumuse, koogi tõstsin alumisele siinile. Ja küpsetasin, kuni grilltikk sissetorkamisel enam tainaseks ei jäänud.

Aga jahtumise käigus vajus ta sellegipoolest ära ja pärast vormist välja võttes lausa lössi. Justkui oleks alguses koorukese alla suure mulli tekitanud ja see pärast tühjaks vajunud.

Teisalt ei olnud ta kuskilt tooreks jäänud ja ainult ühest kohast oli natuke tihke, kusjuures maitse oli ka sealt hea. Selline niiske vetruv keeks.

Magusam oleks ehk võinud olla. Ma unustan kogu aeg ära, et pärmikeeksi tehes tuleb samale kogusele rohkem suhkrut panna kui suvalisele muule keeksitainale, sest pärm sööb osa suhkrut ise ära.

Sidrunijutte ei olnud kuskil tajuda, aga muidu aimdus sidrunimaitset küll, nähtavasti läksid need jutid vedelas tainas ikkagi laiali.

Päev hiljem hakkasin mõtlema, et see kook on savarääni laadi kook ja savarääni süüakse vahukoorega. Mõeldud-tehtud. Ja teate, vahukoorega sobis see lausa imetabaselt hästi (just see kerge sidrunisus ja hapukus), ma muutusin lausa pahuraks, kui A. viimase tüki ise ära sõi.

*

Nende rammusate magustoitude söömise järel tahtsin ma õhtuks midagi lahjemat, keetsin makarone (teokarpe), panin peale killukese kuivatatud tomatitega võid (mida Saaremaa kombinaat teeb), pudistasin natuke suvalist juustu (Atleet vist) ja riivisin kõva juustu ka ning pudistasin natuke konservherneid peale, sest lahe on, kui herned teokarbi sisse poevad. Peale puistasin maitseks veidi piparrohtu (ma mõistan, et te olete nüüd kõik kadedusest rohelised, sest mul on piparrohtu – aga kui te tahate kah kaunviljadele piparrohtu panna, siis mõni pitsa- või pastamaitseaine või itaalia või provanssaali maitseaine sisaldab seda ka, tuleb ainult paki pealt koostist lugeda, Kotányi itaalia ja provanssaali omades on kindlasti, aga mõne muu firma omades võib ka olla). Väga maitsev toit tuli.

Järgmisel päeval tegin munadest salatit: A. tõi ühe suitsuheigi, mul oli tema sünnipäevast veel rediseid üle. Täiteaineks keetsin makarone (sarvekesi). Sellised koostisosad olidki: makaronid (umbes kolmandik või neljandik poolekilosest pakist), kaks keedumuna, veerandviiludeks lõigatud rediseid (mingi viis-kuus suurt redist), veidi üle poole heigi liha; kastmeks majoneesi ja rjaženkat. Imehea.

***

Pärast tõi A. ühe sealihakäntsaka, ma tegin maitseainesegu – uhmerdasin apteegitilli seemneid, sidrunikoort, rosmariini ja 1 kuivatatud pisikese tšillikauna, ning hakkisin 4 küüslauguküünt; segasin selle kausikeses kokku, pigistasin ka 1/4 sidruni mahla ja lisasin 1 tl mett. Tema määris liha soola ja selle maitseaineseguga kokku, pani küpsetuskotti ja seejärel malmpotiga ahju.
Väga hea tuli, aga põhjus võis olla peamiselt selles, et hea pekine tükk oli ja mina armastan pekki. Kass hullub selle prae peale ja keeldub oma toitu söömast, kuni see praad majas on.

Olen seda söönud õuna-hapukapsasalati ja musta leivaga. A. on söönud tatraga ja võtnud samuti natuke hapukapsast salatiks juurde.

*

Nüüd tegin lahtist pirukat. Mul oli poolteist karpi “parim enne möödas” Saare karulaugu-toorjuustu, õues naati, külmkapis seesama lahtitehtud hernepurk (millest osa herneid läks ennist makaronide juurde) ja 4 samuti “parim enne möödas” kanamuna.

Kõigepealt korjasin posu pisikesi naate ja pesin nad ära. Paar tublit peotäit.

Tegin hapukooremuretaina 2 klaasist jahust, umbes 150 g külmast võist, umbes poolest klaasist hapukoorest pluss näputäiest soolast. St jahu kaussi, või sinna otsa, hakkisin võid seal jahu otsas noaga mõnda aega, siis lärtsasin hapukoore juurde ja hakkisin veel, lõpuks mätsisin natuke sõrmedega ka, et ühtlasem saaks ja maitsestasin soolaga.

Mätsisin selle pirukapõhjataina ahjupannile ja panin külma.

Panin praeahju 200 C kraadi peale soojenema.

Kui soojaks sai, panin pirukapõhja eelküpsema; samasse kaussi panin toorjuustu, lõin koore seest 4 muna ja segasin-kloppisin kahvliga. Kui juba enam-vähem segi oli, lisasin herned (koos vedelikuga) ja kloppisin veel. Maitsestasin seda segu muskaatpähkli, musta pipra ja piparrohuga.

Tegin kannuga natuke tulist vett ja valasin ikka veel pesemisest sõela peal olevad naadid sellega üle. Selle tulemusel läksid naadid pehmeks ja kui ma nad korra külma veega üle lasin ja vee välja pigistasin, ka kämbuks. Minu arust tulevad nad nii õrnemad. Päris imetillukeste naatidega ei peaks ma seda vajalikuks, aga mul olid nad juba suuremad ja mitte nii õrnad. Hakkisin lõikelaua peal risti-rästi peenemaks.

Võtsin pirukapõhjaga panni ahjust uuesti välja, pudistasin sellele naadipudi võimalikult ühtlaselt, siis valasin juustu-muna-hernesegu peale ja panin ahju tagasi. Temperatuuri keerasin vähemaks, algul 180 ning varsti lausa 170 peale. Aeg-ajalt piilusin, kas hakkab juba tahenema. Umbes 20 minuti pärast oli tahe ja ma keerasin kuumuse ära.

Seisma jäänud külma kanapraeliha rakendusi ja üks tarretis

Nüüd olime seda kana juba ei tea mitu päeva eri lisanditega (kord tatraga, kord makaronidega, kord lihtsalt õunasalati vormis – kana, õun, praetud sepikutükid, majonees) söönud. A. enam ei tahtnud, sõi parem pelmeene.

Mina leiutasin siis mitu kanasisaldusega toitu.

Seene-kana-makaronitoit: üks meie trupi tantsija oli enne sotsiaalset distantseerumist mulle soolaseeni toonud (riisikad, vist männi-). Ma panin paar seent koos makaronidega keema (makaronid olid kas mingid torukesed või sarvekesed; soola ma keeduvette ei pannud, selle arvestusega, et seened on isegi soolased) ja ka kurnasin koos, jätsin korraks ootele; samale pliidirauale tõstsin panni, praadisin sibulat (1 hakitud sibul) ja veidi külma kana, siis riivisin 1 porgandi ja lisasin pannile, kühveldasin sinna ka makaronid ja seened ning segasin ära. Taldrikus riivisin juustu peale. Kuna maitstes tundus, et midagi hapukat kuluks ära, lisasin hääästi ettevaatlikult sortsu ketšupit. Kõlab nagu pühaduseteotus, aga minu arust toimis.

Kuna üks rukkileib ähvardas käest ära minna, tegin endale hõrgu sooja salati: pudistasin selle rukkileiva tükkideks, praadisin oliiviõliga, siis lisasin kanatükke, et need natuke soojeneks, ja hakkisin panni peale ühe küüslaugu. Värsketeks komponentideks sai väike nutsak hapukapsast ja 1 hakitud õun; kastmeks majoneesi ja sorts rjaženkat, maitseks uhmerdasin veidi kardemoni peale. Imeline!

Järgmiseks tegin kanajäägist, selle küpsetamisel tekkinud, kõrvale pandud ja tarretunud leemest, seentest, mis ähvardasid pahaks minna ja naadist risoto: kõigepealt korjasin paar peotäit naati, pesin ära, jätsin sõelale nõrguma. Panin või ja oliiviõlitilga sisse praadima hakitud sibulat ja küüslauku, hakitud soolariisikad, mingi paar-kolmsada grammi arborio riisi, segasin; lisasin tasahaaval selliseid vedelikke nagu natuke kuiva heerest (mingi odav Fino), natuke kuiva valget veini, kanaküpsetamisel tekkinud leemest tehtud puljongi, iga natukese aja tagant segasin (selles risoto erimenetlus seisnebki: vedelikku lisada sortsuhaaval ja palju segada, et tärklis riisi seest välja tuleks ja justkui koorekastme moodustaks, ilma et päris koort peaks panema). Kui riis oli peaaegu pehme, hakkisin need varem korjatud naadipeotäied ja segasin sinna sisse. Maitsestasin soola, muskaatpähkli, musta pipra, aed- ja nõmmliivatee, salvei, majoraani ja leeskputkega, kõige lõpus natuke puju ka (see kasvab õues umbrohuna ja oli talvel varte külge ära kuivanud). Riivisin sinna otsa veidi sidrunikoort ja pigistasin sidrunimahla, riivisin parajasti olemas olevat kõva juustu peale (see juhtus olema pecorino romano), võtsin pliidilt ja jätsin natukeseks seisma. Ning värsket sidrunpuju (see imetaim elas õues ületalve ja tal on ikka haljaid oksi) hakkisin oma taldrikus kõige peale, sest tundus, et võiks sobida.

Tegin ühe vea: kanatarrendi pealt oleks enne puljongi tegemist pidanud rasva eemaldama, see rikkus natuke üldpilti. Lootsin, et järgmisel päeval soojendades enam ei häiri. Jep, pärast soojendamist maitseski palju paremini ja kolmandal päeval VEEL paremini. Hea toit järelikult, mida pikaks ajaks ette teha.

Millalgi samal perioodil tegin tarretist (1 pakk sidrunitarretisepulbrit suure, ligi pooleliitrise kruusi põhja ja kuum vesi peale, nii, et umbes 2/3 kruusi sai täis; segasin hoolega, uhmerdasin veidi kuivatatud sidrunikoort juurde; siis valasin sinna kruusi niipalju, kui mahtus, rjaženkat, et vedelik rutem jahtuks; siis vahustasin paki (200 ml) koort 1 tl moosisuhkruga; segasin ka sinna rjaženkat sisse, valasin selle segu sisse tarretisevedeliku, segasin kõik ära ja panin külma.

Kohe mitu päeva oli head tarretist süüa.

Kuidas ma pärast nädalapikkust juurviljasöömist oma kõhtu lepitasin

A. tõi poest jälle ühe kana, küpsetuskotis ja natuke maitsestatud. Aga mina olin pärast kõiki neid juurikatoitusid (vedelamad ja paksemad peeditoidud) hakanud tundma, et oleks vaja midagi kergestiseeditavat. Ja tegin lihtsalt makarone juustuga. Kõigi juustudega, mida mul parajasti leidus ja mõne asjaga, mis on ainult suurte mööndustega juust.

Niisiis: keetsin sarvekesi, peale panin kuivatatud tomatitega võid (seda, mida Saaremaa kombinaat teeb), rebisin viiluatleeti, riivisin külmkapis seisvat kõva juustu (mis juhtus olema Pecorino Romano) ja lõpuks lisasin huvi pärast ka kodujuustu, mõeldes, et kui ricotta on makaronide peal hea, siis äkki on kodujuust ka. Kahjuks see kohe nii hea ei olnud, mõtlesin, mida teha, ja lõpuks hakkisin oma makaronide peale hinnalisi kirsstomateid (nüüd, kus me üritame vähem poes käia, on selline värske asi ju kuldaväärt ja ma mõtlen iga kord, kas ikka raatsin; iseasi, et ega nad lõpmatuseni nagunii ei seisa). Tomatid lõid maitsed tasakaalu ja nüüd oli hea toit.

Kõht jäi päris rahule.

A. küpsetas seejärel oma kana ikka ära, kohe sellise plaaniga, et las jahtub ära, siis sööme külma või soendatud kanaliha.

Järgmisel päeval sõin hommikul või sel kellaajal, mida ma valelikult hommikuks nimetan, kaerakliiputru (vesi potis keema, natuke soola sisse, kaerakliid sisse, segada, ja ega siis enam eriti keeta vaja polegi, vahel lasen natuke niisama kaane all seista, hästi maitsev puder tuleb), lõunaks A. tehtud tatart ja küpsekana (riivitud porgand oli salatiks); aga see oli mu kõhule vist raske toit, sest õhtul oli ikka paha olla. Puukisin end erinevaid kuivi näkileibu ja küpsiseid täis, järgmisel päeval ärkasin kohe tervemana.

Kaerakliiputru oli eelmisest päevast üle jäänud ja enam-vähem koogiks tardunud; järgmisel päeval praadisin selle tükke pannil koos kanapraetükikestega, juustu riivisin veel peale, salatiks riivisin porgandit ja võtsin toorest hapukapsast ka.

Ja nii saigi kõht terveks!

Ma saan aru, et see läheb nagu vastuollu selle jutuga, et kõht oli juurviljadest väsinud, aga porgand ja keetmata hapukapsas käivad mul kuidagi teise kategooriasse. Porgand on üleüldse kõhusõbraliku toidu kuulsuses; hapukapsa eelis värske kapsa ees on ehk see, et väikesed tublid piimhappebakterid on seda minu eest juba natuke seedinud ja kui ma kutsun sisse nad suu hammasväravast, siis ei pahanda, vaid kolivad sisse ja elavad sõbralikult edasi.

Üks kohupiimakook (ülejääkide lahendamine)

Kook: tegin puru veidi rohkem kui 1 klaasist jahust, umbes 75 g võist, paarist tl suhkrust; pigistasin sinna veidi vähem kui poole sidruni mahla, sest see sidrun hakkas käest minema, aga koogitaina sees on sidrun mumst hea.

Panin ahju soojenema, valasin-mätsisin puru ahjupannile ja panin jahedasse, ise tegin kattesegu 2 tükeldatud kivikõvast Poola õunast, pooleteisest pakist kohupiimast (õigemini 1 pakk kohupiima, pool pakki seismajäänud ricotta‘t, mida ma enam süüa ei tahtnud), poolest purgist sügavkülma seisma jäänud ja külmkapi maitsega läinud vanillijäätisest, peotäiest rosinatest ja natukesest moosisuhkrust (maitse järgi). Poole segamise ja õunatükeldamise pealt sai ahi soojaks ja ma pistsin purupõhja juba eelküpsema. Siis sai segu valmis, põhi oli helepruuniks tõmmanud ja ma kühveldasin katte sinna peale ja küpsetasin tükk aega mitte eriti kõrgel kuumusel, et need igavesti kõvad õunad pehmeks jõuaks minna.

Jäin suht rahule, eriti kattega – ainult rohkem oleks võinud olla -, põhi tundus veidi jahune, aga vähemalt krõbe. A. kiitis jälle põhja ja väitis, et kate olevat hapu. Hah. Kui ta teaks, et panin sidrunit hoopis tema kiidetud põhja.

Mis ma tegin kõvadest tomatitest ja väga ammusest boršipõhjahoidisest

Ostsin kogemata kõvu vintskeid tomateid (varem oli sama sort päris söödav olnud). Kiireks õhtu-/lõunasöögiks praadisin pannil 1 hakitud sibula klaasjaks, tükeldasin sinna otsa 3 seda vintsket tomatit ja 5 kuivatatut tomatit, jätsin kaane alla hauduma; kuna kippus kuivaks jääma, lisasin pärast veidi vett, siis soola, pipart ja basiilikut. Kui uuesti podisema läks, poetasin sinna 5 vutimuna, mille olin juba enne koore seest kaussi löönud.

Pärast kühveldasin selle supitaldrikusse, pühkisin panni leivaviiluga üle ja jätsin selle viilu + veel 1 viilu sinnasamma pannile jääksoojusesse krõbenema. Poole söömise pealt võtsin need krõbedaks läinud leivatükid ligi; söömise ajal tundus hea mõte leiba tomatiplaga sisse poetada.

Väga hea söök tuli, mis on imepärane, arvestades, kui halvad tomatid need olid.

*

Hea söök ilmselt aegunud hoidisest: nüüd, kus ma tunnen end suurema ohu allikana, ei taha ma nii tihti poes käia. Võtsin käsile ühe vana boršipõhjahoidise, mille jaoks olin ammu hoogu võtnud – et uurin, kas ta on üldse veel korras ja otsustan, kas visata ära või saab temast veel asja. Ämma tehtud, tundub, et sisaldab riivitud peeti, porgandit ja hapukapsast, kõik veidi hautatud.

Võtsin lahti, otsest riknemist ei täheldanud, aga kaas oli rooste läinud ja hoidis oli seetõttu veidi metalli maitsega. Otsustasin, et võtan selle riski, et teen temast siiski supi, panen tublisti vürtse, siis jääb metallimaitse nende taha. Võimalik, et kuumutades läheb ka ära. Kõige ülemise (ja roostesema) kihi viskasin komposti.

Hakatuseks praadisin poti põhjas punast sibulat, osalt tavalise rapsiõliga, osalt juustutäidisega tšillidest jäänud õliga, et saaks vürtsisem. Viskasin sinna juurde näputäie india köömneid ja veidi garam masalat. Sibula hautamise ajal hakkisin jupikese värsket ingverit peeneks (üks päris kauaseisnud ingver, mis oli üllatavalt värske moega – see võis meil sahvris jõuludest saadik seisnud olla); lisasin potti ka ingveri, seejärel suure kruusitäie vett ja peedi-porgandi-kapsahoidise. Kuna seda hoidist oli üle poole liitri, panin ühe suure kruusitäie vett veel ja jäin ootama, et ta keema läheks. Ühe loorberilehe pistsin kah sinna sisse.

Vahepeal tükeldasin natuke chorizot (põhimõttel, et “liha on maitseaine”), marineeritud kapsast, mille ma olin ükspäev kogemata hapukapsa asemel ostnud, ühe neist pooltoorestest tomatitest ja ühe pisikese kuivatatud tšillikauna. Maitsesin potis olevat ja leidsin, et see vajab midagi tomatipastalaadset ja vist ka rohkem vürtse; niisiis panin natuke adžikat ja natuke ketšupit.

Kui keema hakkas minema, lisasin väikeste pausidega kõigepealt tükeldatud tomati, seejärel chorizo, seejärel marineeritud kapsa ja natuke kuivatatud rosmariini. Kui oli näha, et läheb kohe uuesti keema, keerasin pliidil kuumuse ära ja lisasin kõige viimaks A. tehtud ahjupeetidest ahjupoti põhja valgunud peedimahlatilga, et ilusam saaks (näe, kui hea, et me seda potti liiga ruttu ära ei pesnud).

Olin tulemuse suhtes enne söömist skeptiline, aga supp oli vähemalt hakanud juba päris ilus välja nägema. Võtsin endale kaussi. Hapukoort oli vähe, mõtlesin, et A. hindab seda rohkem kui mina ja niristasin supi peale hoopis skyri (mulle on varem mõne supi peal maitsestamata jogurt meeldinud ja skyr on natuke nagu samast ooperist) ja hakkisin peterselli.

Ja teate, jumala heaks supiks osutus. Ma ei tea, kas ämma tehtud supipõhi oli poekonservidest isegi pärast pikka-pikka seismist ja kerge roostelisandiga nii palju parem või oli abi mu tuunimisest või oli asi mõlemas, aga see oli minu arust palju parem kui purgiseljanka, mida A. oli päev varem teinud. Ingver oli väga mõnusalt tunda. Võib-olla tänu värskele ingverile, tomatile ja suht värskele marineeritud kapsale jättiski supp mulje, nagu oleks ta üleüldse palju värskematest asjadest tehtud.

Skyr sobis ka.

Ja A. kiitis ka.