Kanaülejääkidest riisiroog ja tatraroog

A. oli vahepeal ahjus kana küpsetanud (ja selle küpsetamisel tekkiva leeme kõrvale pannud ja see kallerdas ära), ühel hetkel sai kana + tatra või kana + nuudlite kombinatsioonist villand ja tegin midagi paella-laadset, mis kujunes totaalseks fusioon-köögiks. Panin viimase kuiva heerese tilgaga mingi 5 kuivatatud tomatit likku ja umbes sama palju hiina shiitake seeni ka. Kuni need ligunesid, ajasin panni soojaks, hakkisin sibulat-küüslauku-sellerit ja siis hautasin neid seal pannil kanakallerdise pealt kooritud kanarasvaga. Lisasin tilgakese leotus-heerest. Pudistasin juba pehmeks ligunenud seened pannile ja natuke kanapraeliha. Lisasin riisi (pikateralist, silma järgi umbes kolmandiku kilosest pakist) ja ajasin segi. Tükeldasin ka kuivatatud tomatid sinna, lisasin paar klaasitäit vett ja kanakallerdise. Kui see oli laiali sulanud, puistasin sinna sisse veidi safranit. Ja kuivatatud basiilikut. Jätsin kaane alla hauduma, kuni oli valmis. Pärast sõin värske peterselliga. Tuli päris hea, ainult veidi soolane, seega järgmistel päevadel segasin värskete kirsstomatitega (ja peterselliga).

Järgmiseks tatraroog: praadisin-hautasin kuivatatud tomatite õlis hakitud sibulat (1), küüslauku (1 küüs), suvikõrvitsat (1), sellerit (1 vars); lisasin kanapraeliha; natuke kuivatatud tšillit ja magusat paprikat; lisasin tatart; lisasin vett ja lõikasin sinna paar kuivatatud tomatit; pistsin leeme sisse loorberilehe ja jätsin kaane alla hauduma. Pärast maitsestasin itaalia maitseaineseguga (piparrohtu, salveid ja hästi natuke majoraani pani veel ekstra juurde). Kõige lõpuks lisasin pooliku purgi konservherneid (salatist jäänud), kõige vedelikuga. Väga maitsev tuli minu arust – ühel päeval sõin võiga, teisel niisama, mõlematpidi oli hea. A.-le meeldis ka.

Makaroni-makrasalat

Keetsin makarone (teokarpe), samal ajal panin kaussi konservherneid, lumekrabiliha, 1 hakitud mandariini (see oli kole hapu, niisama poleks saanud süüa), 1 hakitud marineeritud kurgi, pool hakitud väikest õuna, natuke hakitud ingverit, 1 hakitud küüslauguküüne, majoneesi ja hapukoort, milles olin natuke safranit laiali ajanud. Maitseks natuke piparrohtu ka, nagu ma kaunviljadega pea alati teen.

Kui makaronid olid peaaegu valmis, viskasin nende juurde potti 1 sellerivarre tükid elik viilukesed, sest minu arust on päris toores seller salatis liiga vintske. Kurnasin ära, segasin ülejäänuga kokku. Maitsesin, lisasin natuke artišokikonservist üle jäänud õli, sest muidu tundus kuidagi lahja.

Muidu oli hea, aga see mandariin oli isegi salati jaoks natuke liiga hapu. Või oli mul seekord midagi hapu vastu, sest A. ei kaevanud ja tavaliselt on just tema see hapukaebaja.

Oasupp/-hautis

Mul istub õudne hulk märkmeid mustandites, kuidagi ei saa ära viimistletud. Võib-olla peaks pärast hoopis kuidagi märksõnade järgi süstematiseeritult avaldama, mitte kronoloogia järgi.

Aga vahepeal hooajapostitus.

Päev enne vastlapäeva panin kuivad põldoad-herned likku.

Vastlapäeval sirvisin kokaraamatuid ja inspireerusin jälle sellest kanadaukrainlase köögiviljaraamatust – kui mul tohiks ainult 10 kokaraamatut olla, oleks see üks neist – , täpsemalt pardilihaga tšillist, mis siis, et mul parti ei olnud. Maitseainekomplekt tundus kuidagi isuäratav.

Hautasin poti põhjas mitmesuguste suitsuliha- ja vorstikribalatega (ja ühest praest sulanud searasvaga ja ka natukese õliga) sibulat, küüslauku, porgandit ja sellerit, siis loputasin oad-herned ära ja panin koos veega sinna otsa.

Maitseks lisasin esialgu natuke tšillit, köömneid, koriandrit, piparkoogimaitseainet (mis sisaldas kaneeli, koriandrit, vürtsi ja nelki), kakaod ja paar kuivanud kõva iisopivart, et las keeb maitse neist leeme sisse. Ning fariinisuhkru purgist ühe kokkukämpunud tüki.

Kui porgandid olid pehmed, lisasin ühe punase veini pära, mis oli joomise jaoks liiga äädikaseks tõmmanud, kogemused näitavad, et pika hautamise peale ei jää see häirima. Kui oad-herned hakkasid pehmeks saama, lisasin soola, aed-liivateed, piparrohtu ja majoraani, segasin ära, maitsesin: hea maitse. Keerasin kuumuse ära ja jätsin maitsestuma.

Leem tuli hea ja maitseküllane, huvitaval kombel ei maitse ta kakaost hoolimata eriti šokolaadiselt, aga selline mõnus pruun kaste on. Meenutab mulle minu ettekujutust prantsuse talupojaköögist.

Oad-herned tahavad esialgu ikka veel närimist (kuigi seest on pehmed), arvatavasti soojendamise peale muutuvad pudrusemaks.