Ahjupeet pošeeritud vutimunadega, üks peenike peedisalat ja üks tavalisem peedisalat

Ükspäev küpsetas A. ahjus 2 suurt peeti; kui ma koju jõudsin, olid nad veel kuumad. Võtsin ühe punase veini pära, panin kastrulisse kuumenema, lisasin soola, leeskputke, 1 tera nelki ja veidi porrulauguviile; kui keema läks, lasin sinna ükshaaval 12 vutimuna ja lasin valmida, samal ajal hakkisin 1 suure peedi kahte taldrikusse. Siis jagasin munad samuti taldrikutesse peeditükkidele, peale panin võid ja soola, veidi nõristasin ka munakeeduvedelikku sinna kastmeks peale, kõige otsa tõstsime mingist salatisegust igasuguseid liblesid. Selline veerand tunni gurmee (eeldusel, et kodus on keegi, kes peedi ette valmis küpsetab, et siis mina saaks atleedi ilmel selle toiduks vormistada).

Juurde jõin tantsija-E. tehtud viinamarjamahla, mis trupi jõulupeost üle jäi ja minu juurde sattus, sest ühest küljest oli see peedindus nagu toit, mille juurde sobiks punane vein, aga teisest küljest ei olnud üldse veiniisu. Aga see kodutehtud viinamarjamahl (kohalikest viinamarjadest) on samuti selline veidi parkainene ja hapu jook. Sobis päris hästi.

*

Teine peet jäi üle, sellest tegin esteetilise ja maitsva salati. Niiviisi: panin salati ehitamise ajaks päevalilleseemned (ja natuke ühtede poepiparkookide pealt pudisenud seesamiseemneid ja paar koriandriseemet) väikese panni peale röstima; laotasin taldrikule mitmesuguseid salatiliblesid; sinna peale küpsepeeditükid; sinna peale pudistasin granaatõunaseemneid ja valget soolast juustu (Lätist toodud brõnsa) ja veel natuke granaatõunaseemneid; segasin 1 tl meest, tilgast trühvlitega palsamiäädikasiirupist (parim enne möödas), 1 pressitud küüslauguküünest, sortsukesest lihtsalt palsamiäädikast, granaatõuna lammutamise käigus seemneterakeste külje alla tekkinud mahlast ja julgemast sortsust oliiviõlist kastme; võtsin seemned panni pealt ära ja lasin seal natuke musta leiva pudil praadida (ja keerasin tule alt ära, las krõbeneb jääksoojuses). Niristasin kastet peale ja pudistasin seemneid jms pudi kõige otsa. Õudselt hea tuli.

Juurde jõin jälle viinamarjamahla.

A.-le ehitasin veidi enne tema ärkamist teise samasuguse, aga paremini, sest ma taipasin ise süües, et peet on põhiline, mis kastet vajab, ja hakkasin seda niristama juba kohe, kui peet oli paika pandud.

*

Teisest peedist jäi omakorda osa üle; keetsin kartuleid, tõin poest heeringat (Vicil on mingi uut sorti heeringas, ilma õlita, mulle õudselt maitseb ja ei ole seda lödistamist, mis õliheeringaga) ja tegin kartulikõrvaseks sellest peedijäägist, hapukapsast, sibulast, õunast ja heeringast salati. Pealepuistamise lisandiks röstisin veel natuke musta leiva pudi, india köömneid ja koriandriseemneid. Taldriku peal kombineerisin siis kartuli, salati (koos puistega) ja natuke kodujuustu. A. sõi pärast ilma kodujuustuta.

Kartuleid jäi järgmiseks päevaks natuke üle ja ma praadisin need endale trennijärgseks eineks, sõin jälle koos heeringa ja kodujuustuga, hapukapsast võtsin kah paar näputäit sinna kõrvale.

Paar porgandiga toitu ja üks peediga lihasalat

Ühel päeval ei jõudnud ma poodi, tahtsin õhtul midagi süüa teha, mitte poolfabrikaati, leidsin, et mul on praktiliselt kõike köögiviljaraguu jaoks. Makaronide kõrvale. Puhastasin hulga porgandeid (kõik need, mis ähvardasid käest ära minna, aga mida sai veel päästa), ühe sibula, natuke küüslauku; panin peotäie rosinaid alkovaba valge veini sisse likku (see ei ole eriti hea maitsega vein, edaspidi ostan alkovabaks analoogiks pigem mingit tsitrusemahla või joon lihtsalt sidrunivett, aga selliseks leotusvedelikuks käras küll); tükeldasin varsselleririismeid (selleri süda ja paar vart ka). Kõige selle puhastamise viimases etapis panin panni tulele.

Siis veidi kuivanud tomatite õli pannile ja sibula-porgandi selleri sinna madala kuumusega hauduma, ise tegin muid asju. Ja makaronivesi üles ja kui keema läks, makaronid sisse (ei mäleta, mis sorti, igatahes midagi lühemat ja jämedamat – mingid torud, sarvekesed või teokarbid, vbla olidki teokarbid). Gemüüse hakkas pehmenema, lisasin peotäie päevalilleseemneid, lasin veidi pruunistuda, seejärel veinised rosinad (vedelik kuluski ära, muidu oleks kuivale jäänud).

Lõpuks kurnasin makaronid lohakalt ära ja lisasin koos keeduvee jäägiga pannile (nii just selleks, et kokku liiga kuiv ei tuleks). Ja tühjendasin kõige otsa pooliku riivjuustu (Dziugas vist) paki ja segasin ära.

Sai hea ja toitev toit. Peale lõikusin värsket basiilikut ja münti.

*

Varsti pärast seda küpsetas A. jälle pärast ahjukütmist süte juures ühe lihatüki. Me ei ole kuigi kiired lihasööjad ega suuda ka süüa toitu, kus kõige rohkem on liha, nii tegin ühe Tai salati ainetel Tai-Eesti fusioonsalati. Originaalis käis salatisse lisaks lihale porgandit, maapähkleid, münti, laimi, tšillit ja kalakastet; mul ei olnud laimi ega maapähkleid (ja ega ma maapähkleid hästi ei seedi ka); tšillit oli ainult kuivatatud kujul. Ja kalakastme asemel tuli mulle pähe, et lihaküpsetamisest jäänud kallerdisega saaks sama edukalt umami-maitset anda.

Niisiis: riivisin 2 jämedat porgandit; tükeldasin 2 paksu lihaviilu. Leidsin, et haput maitset sobib selliste koostisosade juurde väga hästi lisada ka hapukapsaga ja võtsingi mitu prisket näputäit hapukapsast, lõikusin kääridega veel veidi peenemaks, panin väikesesse kaussi ja segasin ära 1 kuivatatud tšilli tükkidega (et vürtsine maitse kapsamahla sisse laiali läheks, enne kui ma ta salati sisse segan) ja 1 tl fariinisuhkruga. Praadisin 1 sibula viilud ja 1 küüslauguküüne tükid; röstisin peotäie päevalilleseemneid.

Segasin suures kausis liha, riivporgandi ja hapukapsa ning paar teelusikatäit lihakallerdist ära; puistasin praesibula-küüslaugu ja päevalilleseemned sinna peale, tõin õuest münti ja võtsin aknalaualt basiilikut, hakkisin ära ja puistasin peale. Lisaks hakkisin ja puistasin peale kõik veel värsked osad seisma jäänud porrulaugujupist.

Tuli äärmiselt maitsev.

*
Teise lihasalati tegin peediga. Sinna läks 3 väikest keedupeeti, 3 keedukartulit, paar viilu sellest praest, paar prisket näputäit hapukapsast, 1 väike purk konservherneid, veidi hakitud sibulat (pool väikest sibulat) ja kaks hakitud õuna. Hapukoort ja majoneesi, tugevama lihamaitse jaoks ka veidi lihakallerdist. Maitseks veidi piparrohtu.

Ka see tuli väga maitsev ja jagus kaheks päevaks, aga ajas kangesti peeretama, hoolimata piparrohust. Kui meil just kuskilt mujalt mingit lüheldast peeruhaigust ei olnud tulnud, sest kui ma nüüd meenutan, siis teisel salatisöömise päeval käituski seedimine juba paremini.

*

Nüüd tegi A. suure potitäie kanasuppi, mille protsessi ma ei oska kirjeldada, sest minu panus piisas sellega, et soovitasin tal puljongi keetmise ajal seekord apteegitilli ja koriandriseemneid sisse panna ja näitasin enne barokitundi lippamist kätte, kus need asuvad. Juurikatest läksid tal supi sisse seller, porgand ja kartul, sibul muidugi ka. Maitsev on ja sobib hästi Lätist toodud tumeda raske tihke rukkileivaga.

Kala-kartulisalat

Salatit ajendas mind tegema see, et A. oli tursamaksa ostnud, me olime selle peaaegu ära söönud ja selle konservi õli oli väga maitsev nagu tursamaksal ikka. Niisiis tahtsin kuskil rakendada ja ostsin lahjat suitsukala (heiki) – lahjast kalast salatile sobib selline rammus kastmematerjal paremini.

Keetsin kartuleid (millest salatisse läks 3) ja 2 muna; paar minutit enne keetmise lõppu viskasin potti ka ühe sellerivarre, et ta jääks krõmpsuv, aga õrnem kui päris toores. Samal ajal puhastasin kala, hakkisin veidi sibulat ja porrulauku ja puhastasin-tükeldasin kolm antoonovkat (plekilist, nii et puhast õuna tuli vast kahe antoonovka jagu).

Niisiis, salatisse tükeldasin: 3 keedukartulit, see kergelt keedetud sellerivars, 2 keedumuna, 1 hõbeheik, 3 plekilist haput õuna, natuke sibulat, natuke porrulauku; lisaks läks salatisse umbes peotäis toorest hapukapsast. Kastmeks: tursamaksakonservi õli, 3 spl kreeka jogurtit, natuke mädarõigast ja kuna mul oli mädarõigast vähem, kui ma oleks tahtnud, natuke ka sinepit ja natuke majoneesi.

Segamise käigus läks õudselt plödiks (kartulid olid parajad pudrukartulid), aga maitse tuli hea.

Vahepeal tehtud: hapukapsa…vokki?, saiavormi, praekartulit ja omletti

Hapukapsatoit inspireerus taas kord Baieri hapukapsasalatist (mis on üks soe salat), ainult et seekord ei hakanud ma midagi eraldi praadima, tegin kõike ühes vokkpannis – algul läks pannile viilutatud sibul läbisegi singikuubikutega, seejärel natuke küüslauku ja hapukapsas, hapukapsa hulka 1 tükeldatud antoonovka ja natuke aed-liivatee oksi. Lisasin veidi eilset taimeteed (peamiselt piparmünt, natuke majoraani hulgas) ja nurgakese köögiviljapuljongikuubikut. Kui tunnistasin valmiks, lisasin ka pruuni suhkrut (kohvikust kõrvale pandud torukesest). Maitses hea, aga tuleb tunnistada, et kuumutatud hapukapsas ajab mul kõhu punni.

Saiavorm sai tehtud üldiselt samal põhimõttel nagu eelmine, ainult kohupiima oli suhteliselt rohkem ja saia suhteliselt vähem. Kahjuks tähendas see, et vajus pärast küpsemist lapikumaks.

Olin ka vist liiga vähe suhkrut lisanud, esimene elamus oli pettumus. Aga siis taipasin moosi peale panna ja kohe muutus suvaline plönn heaks koogiks.
A. arust oli maitses midagi liiga vänget, vbla tundis ta piparkoogimaitseainet nii tugevasti, aga asi võib olla ikkagi väheses suhkrus ja selles, et tema ei pannud moosi peale (moosi alt oleks ka piparkoogimaitseainet vähem tunda olnud).

Praekartul oli kõige lihtsam söök, tegin peamiselt sellepärast, et A. oli verivorsti toonud – viilutasin-praadisin endale 1 sibula, 3 kartulit ja kui need olid peaaegu valmis, lisasin pannile 2 verivorsti. Jäin üldiselt rahule.

Täna meenus, et olin leivapealseks mitu-mitu päeva tagasi ühe poeseenesalati toonud, kartsin, et viimane ots läheb pahaks; nii et kloppisin 2 muna lahti, lisasin umbes 1 spl kreeka jogurtit ja kogu seenesalatijäägi (soolaseened, hapukoor, sibul), samal ajal pann kuumenes; ja siis valasin segu pannile ja praadisin madalal kuumusel omletiks. Sõin koos tükeldatud tomatiga, väga maitsev tuli.

Kaks kiirtoitu veel

A. ostis vahepeal viimase kuupäeva tõttu allahinnatud kana, pani pärast ahju kütmist malmpotis süte kõrvale küpsema. Sõime seda eri moel, mina esialgu peamiselt võileiva peal

Aga ühel õhtul tulin koju ja tahtsin midagi sooja. A. oli eelmisel päeval kana tatraga söönud, ka mulle jätnud, aga mul pole siis tatraisu olnud, nii et ta sõi lõpuks kõik tatra ise ära. Nüüd oli mul 1) vaba väike kastrul ja 2) teadmine, et ei pea A. maitsega arvestama, sest tema juba sõi tatrast kõhu täis. Tegin niisiis bulgurit (võtsin pool tassitäit, pesin sealsamas tassis, panin kastrulisse, lisasin terve tassitäie vett, tiba soola, lasin keema, seejärel nõrgal kuumusel haududa, kuni vesi oli tangudesse sisse imbunud). Bulgur on minu ekvivalent kanasöömisele ja televiisorivaatamisele.

Bulguri haudumise ajal panin pannile tilga oliiviõli ja praadisin sibulat ja küüslauku; tükeldasin sinna kaks antoonovkat; lisasin kanakribalaid ja rohelisi oliive, maitsestasin hästi natukese safrani, veidi rohkema kollajuure ning sidrunikoore ja veel julgemalt ingveriga. Et mahlasem saaks, lisasin sellesama kana küpsetamisel tekkinud kallerdist puljongiks.

Soola polnud vaja lisadagi, oliivid ja kallerdis andsid seda ise.

Tuli imehea. Tähelepanelik lugeja sai juba aru, et see oli väga laisk variatsioon araabia moodi kanahautisest. Näiteks ei olnud mul sidrunit ja haput tuli anda antoonovkatega, rääkimata sellest, et kana oli ise juba enne valmis küpsetatud. Aga maitse sai ikka väga hea. Süües tundsin ainult, et tahaks midagi värsket ja niisket juurde, võtsin toorest hapukapsast ja ka see töötas hästi.

Meelde jätta: sidruni puudumisel võib julgelt antoonovkat kasutada, eriti kui kuivatatud sidrunikoort maitseaineks pruukida

*

Eile oli A. ühe loomalihakonservi lahti teinud. Need ei ole väga head konservid, sees on suured rasvakänkrad, aga ma avastasin juba kunagi varem, et kehva maitsega lihakonservist ja kehvast punasest veinist saab kokku täiesti korraliku kastme teha.

Niisiis keetsin spiraalikujulisi makarone; samal ajal praadisin pannil kõigepealt küüslauku, siis lisasin seda lihakonservi; lasin rasval ilusti ära sulada, siis lisasin pool klaasi suhtkoht peedikat punast veini; lõikasin sinna ühe väikese tšillikauna; lisasin 400 g purgi kooritud tomateid ja sonkisin segi; siis tõin õuest natuke sellerit, natuke iisopit, natuke aed-liivateed ja paraja peotäie münti. Mündil eraldasin varred tee jaoks, siis hakkisin mündilehed muu rohelisega koos ära. Lisasin soustile kõigepealt veidi kuivatatud sellerit, keerasin tule ära, maitsestasin soolaga; kurnasin makaronid, segasin kastmesse; riivisin taldrikule hunniku kõva juustu; kui pannil olev enam liiga palju ei podisenud, lisasin hakitud värske maitserohelise.

Ja tuli väga hea toit!

Kordasin seda paar päeva hiljem.

(Pärast seda tegi A. üleni oma käe peal kanasupi – puljongi keetis kanakerest, porgandist, sibulast ja spargelkapsavartest, gemüüseks pani sisse porgandit, spargelkapsast, porrulauku; maitsestas vist köögiviljapuljongi kuubikuga ja pani sinna ka kanaküpsetamisest jäänud puljongikallerdise sisse. Minu panus piirdus sellega, et tõin õuest supi peale natuke värsket estragoni.)

Primitiivtoite veel

Modifitseerisin Baieri hapukapsasalatit: panin kastrulisse paar peotäit hapukapsast (rohkem ei olnud). Puhastasin-tükeldasin sinna juurde mingi neli antoonovkat. Lasin veekeedukannuga veidi vett soojaks, tegin sellest köögiviljapuljongi kuubiku nurgakesega veidi üle poole kruusi puljongit (retsept ütles 125 ml) ja valasin selle kapsa peale. Torkasin kapsa sisse 2 loorberilehte ja 4 tüümianioksakest. Jätsin madalale kuumusele hauduma, ise tegin tööd.

Kui oli nii 25 minutit haudunud, tulin korraks kööki, hakkisin 1 sibula, veidi vorsti, veidi mingisuguse suitsuliha pära ja panin praadima. Niipea, kui särisema hakkas, keerasin jälle kuumuse hästi maha, jätsin sibula klaasjaks hauduma ja tegin tööd edasi.

Vahepeal tulin vaatasin, mis saanud on. Võis veel veidi haududa. Lisasin paar näputäit köömneid ja tegin veel tööd.

Siis tulin vaatasin, oli juba krõbedam. Õngitsesin kapsa seest looberid välja ja viskasin ära. Mõtlesin teha sama ka tüümianiokstega, aga lehekesed olid nii isuäratavalt pehmeks läinud, et kaapisin need varrelt ja jätsin toidu sisse, ära viskasin ainult varred. Segasin kapsa ja pannil praetu ära, tõin õuest natuke sellerit ja natuke naati (retsept nõudnuks peterselli), hakkisin, segasin sisse, maitsesin, leidsin, et veidi magusat kuluks ära ja maitsestasin 1 tl pruuni suhkruga.

Päris lõpuks otsustasin, et siia juurde sobiks ka kartul ja keetsin 5 kartulit (ja tegin ka kartuli keemise ajal tööd). Oleks varem taibanud, oleks kartuli näiteks sibulahautamise ajaks keema pannud ja rutem süüa saanud.

Tuli maitsev toit (nii A. kui minu arust), ainult hirmsasti kõhutuult tegi.

Kui sellest oli viimane pära järel, millest üksi enam ei oleks lõunat saanud, kasutasin seda hautist heeringa + veidikese värske sibula kõrvale lisandiks. Mis toimis üllatavalt hästi.

*

Keetsin spiraalikujulisi makarone. Samal ajal riivisin kõva juustu. Kui makaronid valmis, panin neile peale kuivatatud tomatitega võid, küüslauguga kõrvitsapüreed, seda riivitud juustu, natuke ricotta’t ja natuke pehmet juustu. Kokku sai maitsev.

Järgmisel päeval tegin sama lihtsalt ricotta ja pehme juustuga, kõva ei viitsinud riivida. Ikka oli hea.

Nüüd oli A. vahepeal mingit loomalihapihvi praadinud, pool jäi üle. Loomaliha on minu jaoks niisama liiga kange kraam. Ma praadisin oliiviõliga sibulat, küüslauku, pudistasin pool pihvi sinna sekka, tükeldasin sinna juurde ühe tomati, niisutasin veidi valge veiniga, tõin õuest pealepuistamiseks sellerit ja münti. Paralleelselt keetsin ikka spiraalikujulisi makarone. Segasin pannile sousti sekka. Hirmus hea sai.

Täna tegin “Mehhiko munarooga”, kui seda nii võib nimetada: praadisin 1 sibula ja natuke küüslauku, tükeldasin pannile kahe veidi koledaks läinud tomati ilusad osad pluss väikese purgi konservtomatit, 1 tillukese kuivatatud tšillikauna (st selle kah tükeldasin, kääridega) ja 1 väikese purgi maisi. Maitseks veel soola, sellerit ja iisopit. Sinna sisse lõin kaks muna, algul arvasin, et tahan mõlemat, aga kõht sai enne täis, nii et ka A. sai muna tomatis.

Õunavorm ja paar peedisalatit

Kui ma just väljas pole söönud või mingit A. organiseeritud poolfabrikaati v purgisuppi, olen peamiselt söönud peedisalateid, sest A. küpsetas ahjus 3 peeti.

Esimesest tegin sellise salati, et maitsestasin peeti garam masala ja tilgakese palsamiäädikaga, praadisin kergelt ühe suvikõrvitsa tükke ja lisasin kaussi, lisasin ka 1 mozzarella tükid; praadisin ka musta leiva pudi, koriandriseemneid, köömneid, päevalilleseemneid ja küüslauku ja hästi natuke suitsuvorsti (üks kappi jäänud viimane jupike) – seda krõbuskindust võtsime eraldi juurde. Oliiviõli veel kastmeks juurde. Üldiselt hea; mozzarella oleks võinud ehk eraldi juurde võtta, mitte sisse segada.

Järgmise tegin õuna, hapukapsa ja roheliste hernestega, samuti praetud krõbuskitega. Hapukoore, veidikese hapupiima ja majoneesiga. See osutus vähem heaks – kas hapukapsas oli kuidagi liiga hapu või on mul praegu väiksem hapusoolikas, aga ära me ta sõime.

Kolmanda tegin jälle õuna ja roheliste hernestega, riivitud kõva juustu ning samuti leiva- jne-krõbuskitega (v.a vorst); pool mozzarella‘t lõikusin taldrikus juurde (olles eelmisest mozzarella-variandist õppust võtnud). See tuli vist kõige parem. Maitseks jälle garam masalat ja mingisugust vahemerelist ürdisegu (seal oli kindlasti piparrohtu, tüümianit ja vbla salveid ka).

Mozzarella‘t oli küll vähevõitu, ta sai poole söömise peal otsa, edasi võtsin juurde heeringat.

*

Õunavorm: miksisin mitut eri “Õunaraamatu” retsepti.

Mul oli 50% allahindlusega (sest “parim enne” möödas) musta seemneleiba, mitu pakki samal põhjusel allahinnatud magusat kohupiima, ühed samal põhjusel alla hinnatud kuivatatud aprikoosid, üks poolik “parim enne” möödas koorejogurt leiva ja kaneeliga ja üks poolik maitsestamata kohupiima pakk, millest arvasin, et võiks ära teha. Õunu on nagunii navaalom

Vooderdasin ahjupanni leivatükikestega (osa viitsisin võiga kokku määrida, lõpuks lõin käega ja piserdasin veidi õli neile peale); siis tükeldasin 4 antoonovkat (terve salatikausitäis sai) ja nende vahele peotäie kuivatatud aprikoose, kallasin leiva otsa, ajasin ühtlaseks ja vajutasin peale, et sinna vormi üldse veel midagi mahuks; puistasin veidi pruuni suhkrut ja kaneeli peale.

Panin praeahju kuumenema.

Kausis segasin 1 paki vanillikohupiima, 1 paki rosinakohupiima, pool pakki maitsestamata kohupiima, pool pooleliitrise purgi täit leivajogurtit ja kaks muna. Natuke rosinaid kallasin juurde ja lisasin veel paar tl speltajahu ja paar tl moosisuhkrut. Ajasin segi, valasin õunte peale, ajasin laiali; minu suureks üllatuseks ei hakanud kuskilt üle äärte valguma. Puistasin päevalilleseemneid peale.

Küpsetasin suhteliselt madalal kuumusel, alguses enam-vähem ahju keskel; üks 25-30 minuti pärast tõstsin veidi kõrgemale siinile, et päevalilleseemned pruunimaks läheksid.

Üldiselt tuli hea; soojalt oli hea hapukoore ja meega, külmalt polnud hapukoort vaja. Kuigi vormi tuli mahult palju, paistab ta ahjupannist üllatava kiirusega kaduvat.

Ainult et jahu oleks võinud ehk üldse panemata jätta, kui mul nagunii leib koostises oli. Oleks järsku mahlasem tulnud ja kihid omavahel rohkem ära sidunud.