Värske kartul ja kapsas ja lillkapsas ka; ja õnnelik magusa suupiste idee

Söögitegemise ja kirjutamisega on nirusti olnud – olen oma aktsioonide vahele sisse ajanud tatart ja kalakonservi, tatart ja tomatisalatit, põldube tomatiga (ikka neist õlleubadest) ja tomatisalatit nendesamade õlleubadega, vahel mõni kiire omlett naadiga või ilma naadita, juustuga või ilma juustuta – mis on kõik päris maitsev, aga ega seal kirjeldada suurt midagi polegi.

Viimane korralikum toit, mis ma tegin, oli värskest kartulist ja lillkapsast ködi. Natuke vett potipõhja keema, soola sisse, värske kartuli ja lillkapsatükid vette keema, leeskputkevartega, pärast värsket tilli peale. Asjast kujunes peaaegu püreesupp, sest kartul otsustas pudruneda. Mis tähendab, et A. arust oli väga hea toit, mina oleks midagi selgepiirilisemat tahtnud.

Järgmisel päeval oli see tahkunud kartulipudruks lillkapsaga; praadisin pannil suitsupõsekribalaid ja panin selle pudru sinna otsa, mis oli ilmselt õige soojendamismõte: otse potis soendades oleks selline puder tõenäoliselt põhja hakanud.

Siis hakkas juba kontsert peale tulema ja et me tahtsime publikule (ja endale) ka kehalist värskendust ja kosutust pakkuda, tuli selle peale mõelda. Mul oli idee, et panna aprikoosipooliku sisse mett ja maitsestamata kohupiima. Kodus katsetamise käigus selgus, et on liigagi hea ja aprikoosid hakkasid hirmuäratav kiirusega vähenema.

Õnneks sain kodu lähedalt uued ilusad aprikoosid (üle 2 kilo) ja vedasin need kaasa. Mõtlesin, et suure rahvahulgaga läheks ilgeks lödistamiseks, kui kõik hakkavad eraldi mett ja kohupiima tõstma, ja segasin ise mee lohakalt kohupiima sisse – meelega lohakalt, et jääks siiruviiruline ja vahepeal oleks keele peal tunda puhast mee-/kohupiimamaitset.

Nähtavasti tuli populaarne amps, sest aprikoosid said enne otsa kui maasikad. Mitmele inimesele olevat tulnud üllatusena, et niiviisi saab teha.

Teine idee oli jagada üks noor värske kapsas piisavalt suurteks lehetükkideks, et neid saaks kasutada taldrikuna, mille saab pärast ära süüa. Et vähem sodi ja arhailisem ja ökom. Aga kuna meil polnud mahti oma ümberriietumise kõrvalt inimesi valgustada, võtsid nad ikka enamjaolt papptaldrikud. Tõsi, kapsast näksiti niisama ka. Aga ikkagi jäi teda parasjagu üle ja mulle laekus pärast üritust koju “supikomplekt”, nagu S. seda nimetas – suur kotitäis rohelist, suuremalt jaolt kapsas, natuke lillkapsast ja rukolat vahel.

Täna sirvisin retsepte, mõtlesin ja lõpuks tegin midagi oma lapsepõlve “tibukastme” taolist (“tibukastmeks” nimetatakse mu emapoolses suguvõsas mingil seletamatul põhjusel kapsast hakklihaga). Ainult et hakkimata lihaga.

Niisiis: panin poti põhja sortsu õli ja tükikese võid soojenema, ise hakkisin ühe viilu seakaelakarbonaadi ja jupikese suitsupõske kuubikuteks. Viskasin need potipõhja särisema, keerasin nüüd kuumust vähemaks ja hakkisin ühe porrulaugu valge (ja helerohelise) osa, ühe küüslauguküüne ja rohelise sibula valge osa (selle osa, mis on päris sibul, noh), segasin liha ja viskasin sibulad-laugud sinna juurde hauduma. Tükeldasin hulga kapsast ruudukesteks või ristkülikuteks – kokku sai seda nii palju, et kui ma kapsa laukude ja liha juurde potti kallasin, oli viieliitrine pott üle poole täis. Segasin kogu poti sisu hoolega segamini, lisasin tsipa aed-liivateed ja majoraani, ja jätsin kaane alla hauduma, ise panin kartulivee üles ja tegin lillkapsatükid veidi peenemaks ja hakkisin tilli. Lisasin kapsale teelusikatäie jahu, segasin ära ja lasin veel veidi kuumeneda; seejärel lisasin kaks klaasi vett ja ka lillkapsas läks koos tilli jämedamate-vintskemate osadega potti, segasin jälle kõik ära. No ja siis polnudki muud, kui aeg-ajalt vaadata, kas on juba hamba all paras. Kui oli poolparas, maitsestasin soola, naaatukese muskaatpähkli ja pipraga ja keerasin tule ära, las haudub jääksoojuses. Ja nii ta siis haudus, kuni kartul valmis sai.

Ilu ja maitse pärast hakkisin peale rohelist sibulat, tilli õrnemaid osi ja sealtsamast “supikomplektist” tulnud rukolalehti.

Toit tuli tore, kodune, hea; minu suureks heameeleks ei pannud kapsas mul kõhtu valutamagi, ei teagi, kas tänu kapsa noorusele või maitsetaimedele.

Mulle meeldis nii, et kartul oli eraldi (nii et ma sain ISE oma taldrikus valitud kohtades kartulit kahvliga puruks litsuda), märksa rohkem kui see vabatahtlik püreesupikandidaat. Aga ka A. oli täitsa rahul. Tema sõi hapukoorega, mina niisama.

Õhtul tegin veel sedasama lihtsat tikrikooki, mis eelmine kord (tglt üle-eelmine, sest vahepeal tegin sama kooki veel), ainult et esiteks lisasin ma seekord pool pakki kohupiima, mis vajas äralahendamist, ja teiseks ajasin vahepeal kogused sassi, nii et poole tegemise pealt tuli teisi koguseid kohendama hakata ja kõige selle tulemusel tuli mõnevõrra vähem magus kook kui muidu (sest suhkrukogust ma ei kohendanud). Aga igatahes tuli kook, mitte puder või tont teab mis, nii et nagu näha, kannatab see retsept õnneks jahmerdamist.

PS: ma ei saa tänase kapsatoidu headusest kuidagi üle. Kogu aeg kisub kastruli juurde külma kapsahautist sööma.

Oakiirtoit; rabarberikook; ja seenepipstükk

Enne Pärnu hansale sõitmist jõudsin veel ühe kiirtoidu kokku keerata.

Poes müüdi kampaaniahinnaga “Õlleoa” nimelist konservi. Mulle põldoad maitsevad, tõin koju, kui odavalt antakse.

Kodus lõikusin pannile praadima natuke suitsupõske, hakkisin juurde ka ühe sibula, lasin natuke olla; siis tükeldasin sinnasamma ühe küüslauguküüne, poolteist väga suurt tomatit, lasin veel veidi olla ja keerasin sinna ka veidi üle poole oapurgi tühjaks. Soola ei pannud, sest need oad on niigi soolased.

Tuli midagi supi ja ühepajatoidu vahepealset, hiigla hea maitsega.

A. kiitis ka. Mis on hea märk, sest näiteks teisest minu lemmikkonservist (aedoad tomatikastmes) tehtud toidust ta eriti ei hooli, ütleb, et konservi maitsega. Nähtavasti hakkab konservimaitse siis puhastele ubadele vähem külge kui tomatikastmele. Või maitsevad talle lihtsalt põldoad rohkem.

Järgmine päev pikendasime sama toitu veel paari tomati ja ülejäänud ubadega.

*

Rabarberikoogi tegin sama menetlusega nagu ükskord varem õunakooki – et hapukooremuretaina retsepti järgi, aga osa hapukoore asemel kohupiim (seekord üks pahaks minna ähvardav ricotta). Keskelt tuli ehk natuke pehme, aga maitse oli hea. Sai kiiresti otsa.

*

Nüüd olen hansalt tagasi, pärast seda koormust tundub kõik kerge ja nii tegin täna mitme orgunniliigutuse ja kingsepal käimise ja tõlkimise kõrvalt veidi edevamat sööki ka. Kuigi tegelikult ei olnud eriti raske. Ja suuremat sööki sellest ei saa, suurema söögi eest hoolitses A., kellega ma olen nüüd ühte ajagraafikusse sattunud – tähendab, sõime lõunaks tatart kalakonserviga (skumbria õlis – või oli ta nüüd sardinella, igatahes sellest päevalillepildiga sarjast), salatiks hakitud tomatit kõrvale, veidi majoneesi juurde. Ka see on lihtne ja hea.

Aga kuna tomatid olid peaaegu otsas ja tatar sai päris otsa, läksin poodi varusid täiendama ja ostsin muu hulgas hästi suuri šampinjone – 8 tk – ja mõtlesin, et täidaks õige ära.

Kodus tegin kõigepealt paar kuivanud musta leiva viilu nii väikesteks tükkideks, nagu jaksasin (kõigepealt murdsin sõrmedega, siis tampisin veel uhmrinuiaga uhmris ka). Siis hakkisin sinna otsa šampinjonijalad, ühe viilu küüslaugupekki, natuke rohelist (naati, leeskputke, veidi murulauku, paar lehte puju ja üks raudrohuleht, sest mulle tundus, et puju ja raudrohi võiks pekiga sobida), ühe ärakuivanud sinihallitusjuustukontsu; pudistasin sinna veel näputäie aed-liivateed ja näputäie majoraani ja segasin natuke majoneesi juurde, et see segu vähem pudiseks. Soola ei lisanud üldse, sest pekk ja juust on ise soolased. Ja siis panin praeahju käima, määrisin ühe ümmarguse koogivormi võipaberiga üle, mahutasin šampinjonid sinna suure vaevaga ära ja toppisin segu šampinjonide sisse tagasi (mahutasin ja mahutasin ja ära mahtus!), piserdasin natuke õli peale ja küpsetasin (kõigepealt käisin 5 minutiks tööd tegemas, siis tulin vaatasin, mis seis on, pöörasin vormi tagakülje ettepoole ja lasin veel 5 minutit olla, siis keerasin tule ära ja jätsin jääksoojuse kätte).

Tuli väga maitsev, ainult et mahlu nõrgus välja ja jäi vormi põhja, niisiis sõin sepikuga, sest kesse siis leemekest raisku laseb. Ise mõtlesin, et oleks kohe võinud seentele sepikuviilud külje alla panna, siis oleks need seeneleemega läbi küpsenud. Või äkki isegi mõne neistsamadest kuivanud leivaviiludest, millest ma täidise jaoks leivapuru tegin. Noh, teinekord targem.

See leivapuru oli seal muide superhea – ma olin veel kartnud, et jääb liiga kõva, aga tänu oma kuivusele jäid need seenemahlade sees just parasjagu krõbedad. Ja soolasus tuli täidisekomponentidest täpselt paras.

Kiire salati- ja muiduampsuraport

Vahepeal oli mitu päeva, mil ma turneetasin ja sõin peamiselt väljas (ühes restoranis sõin tähelepanuväärselt head magustoitu, millest ma ei saa aru, kuidas see oli tehtud. Nimi oli “arooniahüüve”). Või oma toas viksilt leiba-juustu-puuvilja-veini (õhtul) või Greekamaa jogurtit rosinatega (hommikul). Või ema sünnipäeval praadi ja kooki, mis olid tema tehtud.

Enne ja pärast seda jõudis paar väga kiiret salatit või salatiga täiendatud võileivalaadset olla.

Esiteks – helistasin ükspäev enne kojujõudmist A.-le, et pangu kartulid keema. Jõudsin koju ja segasin kokku kurki, tomatit, sibulat, kodujuustu, majoneesi, krabipulki ja õue-umbrohtusid (naati, võilille ja piimanõgese latvu). Sõime kartuliga, nämm-nämm. Natuke värsket piparmünti läks maitseks juurde, sest see kasvab samuti peagu nagu umbrohi, mitte midagi temaga selleks tegema ei pea, ainult vahel töökusehoos rohin lemm-maltsu välja (ja söön piparmündi ümbert-vahelt piimanõgeseid ära).

Üks teine päev ostsin poest ahvatleva väljanägemisega lavašši ja tegin sellest kolm erinevat rulli. Pmst kõik selle loogikaga, et lavašš mingi määrdega kokku, lehtsalatit peale ja siis veel midagi täidiseks, seejärel lõikasin juppideks. Määrdeks läks esimesele majonees, teisele karulauguga toorjuust, kolmandale oliiviõli. Täidisesse läks majoneesiga rullile keedumuna, kurki ja tomatit pluss kappareid, toorjuustuga rullile kodujuustu-kurki-tomatit, õliga rullile natuke allahinnatud kitsejuustu (tahket, mitte seda valgehallitusega) ja tomatit pluss musta pipart, vbla läks sinna viimasesse sibulat ka.

Toorjuustu-kodujuustu oma seisis kõige paremini koos, isegi pärast lõikamist (teised kippusid ära lagunema), aga maitselt ei oska öeldagi, mis kõige parem oli. Hämmastavalt toitvad tulid, viimased jupid sõin pigem ahnusest ja aplusest kui kõhutühjast.

* (Tärn, mis märgib reisil oldud aega.)

Kui koju jõudsin, tegi A. lõunauinakut. Mina olin näljane, õnneks oli ta tatart varuga keetnud. Tegin sellest toitu põhimõttel “segan kõik kokku, mis kätte satub, ja nimetan selle salatiks”. Salatisse läks: tatart, viimane jupike kurki, pool tomatit, pool sibulat, natuke umbrohtu (enne ärasõitu tehtud salati tarvis olin oma heinu liiga palju korjanud-pesnud, pistsin ülejäägi enne lahkumist külmkappi ja tagasijõudmise ajaks olid ainult kõige peal olnud piimanõgesed ära närtsinud), viis-kuus väikest lumekrabipulka. Ja majoneesi. Olin väga rahul.

Eile juhtus selline arusaamatus, et me ostsime mõlemad sepikut (arusaamatuse mehhanism: A. helistab mulle linna “Too siis sepikut,” mina vastu: “ma jõuan alles natuke enne kümmet,” A. teeb järelduse, et ma ei too sepikut, kuigi mina tahtsin lihtsalt öelda, et ärgu seda liiga vara oodaku), ja seega tegin ma kuumi võileibu. Kuuma võileiva sisse on parim värske asi minu arust õun, aga õunaga on praegusel aastaajal kehvasti. Ja tomat käitub seal enamasti liiga ohtlikult ja kõrvetab keele ära ja üldse on ta värskelt maitsvam, milleks siis raisata.

Niisiis tõin õuest hoopis veel heinu (naat-võilill-leeskputk), hakkisin ära, määrisin kaks sepikuviilu majoneesiga, kaks ketšupiga, pudistasin mõlema peale heldelt rohupudi ja hakkisin veidi sibulat, katsin juustuga kinni (see juust ähvardas juba hallitama minna või õigust öelda oligi läinud, aga kuna mulle tundus lõhna järgi, et ta on kuskilt ausa juustuhallituse külge saanud, ei lasknud ma end sellest eriti segada). Otsus? hea õllekõrvane tuli, kuigi veidi soolane (ketšupi/majoneesi ja juustu vahele oleks ikka rohkem mingit värsket ilma soolata massi vaja).

Täna otsustasin samal sepikulisel põhjusel teha mingi Caesari salati travestia (Taliesin ähvardas, et kirjutab FB-sse, kuidas “Notsu pilastab Caesari salatit) ja tõin koju lehtsalati ja Worcesteri kastme. Panin seda kastet õliga vahekorras 1:3 kaussi (st üks osa Worcesteri, kolm osa õli), hakkisin küüslaugupealseid sisse, riivisin natuke Forte juustu juurde ja tükeldasin sinna ka ühe vürtsikilu, lõpuks lisasin majoneesi. Tõin õuest piimanõgese latvu ja raputasin sealt hulk aega sipelgaid välja (vbla asjata, putuktoitlus olevat meie tulevik), pesin-hakkisin deformikeeritud ladvad ära ja segasin kastme sisse. Kastet tundus vähe olevat, niisiis lisasin õli ja Worcesteri kastet ja majoneesi. Lõikusin 6 sepikuviilu kuubikuteks ja praadisin panni peal õliga krõbedaks. Katkusin lehtsalati ribadeks ja segasin ülejäänud ködiga ära ja viimaks otsustasin konsistentsi huvides ka kurki lisada – segades läks muidu parajaks saviks. Sõime kolmekesi, igaüks võttis kausist ködi, pani sepikukuubikuid otsa ja kõik olid mumst rahul.

Kuna maitse oli hea, aga konsistents mulle siiski väga ei meeldinud, siis teinekord võib komponendid samaks jätta, aga muidu teen parem klassikaliselt: salatilehed suure taldriku peale ja tsentrisse lörtsatan kastme, nii et saaks salatilehti näpuga võtta ja kõik ei läheks nii ühtlaseks ködiks.

Eelmine Worcesteri kaste oli tavaline Heinzi oma, seekord tõin Lea & ja Perrinsi ja minu arust on see viimane variant maitsvam.

Praepanninädal ja Frenchi pissa uus versioon

Nädala algul tegi A. kotlette ja me sõime neid mitu päeva, nii et seekord ei ole ma vahepeal eriti palju süüa teinud.

Kui kotletid otsa said, avastasin, et poes on jälle odavaid õrnu Läti suvikõrvitsaid, tõin kaks tükki koju ja tegin tavalist kiirtoitu: praadisin 1 hakitud sibulat, 2-3 hakitud küüslauguküünt, 1 hakitud pastinaagijuurika, musta seemneleiva kuubikuid (vist 4 viilu jagu), uhmerdatud kuivi tšillikaunu+nõmm-liivateed ja küüslauguvorsti tükke, siis viskasin pannile lisaks kaks viiludeks lõigatud õrna väikest suvikõrvitsat ja lisasin soola. Kõige lõpuks panin ka pool purki (st umbes veerand liitrit) konservtomatit ja kuna mul oli veel 4 vutimuna, lõin need tomatiplaga sisse. Kui munavalge oli tahe, asusin sööma ja oli väga hea. A. kiitis ka. Ainult pastinaaki ei jäänud eraldi kuigi palju tunda, aga võimalik, et ta lisas leemele head maitset.

Järgmisel päeval hakkas nohu tulema, tõin karbi omas mahlas skumbriat ja tegin spagettide juurde tavalist kalakastet – seekord tuli jälle piirduda apteegitilli seemnetega, sest värsket ei olnud. Ja kuna A.-l oli hammas välja tõmmatud, käisin ka tšilliga väga ettevaatlikult ringi (kuigi A. väitis, et tema pärast ei pea, et ta sööb teise suupoolega). Igatahes oli jälle hea ja me mõlemad jälle rahul.

*

Vabariigi aastapäevaks tegin traditsiooniks kujunenud Frenchi pissat. Toonasest algversioonist erines paar asja: esiteks ei olnud mul kartulihelbeid, vaid ainult kartulipudrupulbrit, mis on veidi teistsugune; teiseks läks tavalise nisujahu asemel rukkikamajahu (ma ei saa aru, kui patriootlikuks annab üldse minna). Ja peale ei pannud ma juustu, täidiseks segasin seekord ühe (suure) hakitud sibula, ühe hakitud õuna, umbes kolmandiku 750 ml hapukapsapurgist (st umbes klaasitäie hapukapsast), umbes spl hapukoort ja teist sama palju majoneesi, natuke soola veel ka.

Tainas käis nii: umbes klaasitäis kartulipudrupulbrit; pool klaasi kamajahu; 1 tl küpsetuspulbrit ja tiba soola kõik omavahel segi; lisasin hästi natuke kreeka jogurtit ja peaaegu pool pakki võid ja näppisin kuivade asjadega segamini (üsna lohakalt, arvestasin, et vesi tuleb nagunii juurde ja siis on kergem veel rohkem segada); siis lisasin pool klaasi vett; avastasin, et kamajahu ei võta nii palju vett sisse kui nisujahu ja pidin seepärast lisama veel kartulipudrupulbrit, kuni asjast sai pigem mätsitav kui lusikaga segatav tainas. Kes on muretaina harjumustega kursis, siis nagu tavaline pehme muretainas.

Mätsisin selle taina pannile, tõmbasin õliga üle ja ajasin täidise seal peal laiali; küpsetasin algul nii kümmekond minutit kuskil 180 peal (st oma käreda ahju numeratsioonis 160 peal), seejärel keerasin vähemaks ja lasin veel nii 15 minutit olla.

Tulemus? mulle maitses hästi, eriti täidis; põhi oli harjumuspärasest sõredam ja vähem muretaina moodi, nii et suus meenutas asi pigem vormirooga kui pirukat, aga maitse mulle meeldis. Ep ja U., kes julgesid mu viirusest hoolimata külla tulla, kiitsid ka väga; A. ütles, et talle see põhi ei maitsenud (mis ei takistanud tal ometi kaht suurt tükki süüa); igatahes sai see pannitäis ruttu otsa. Ma arvan isegi, et täidis maitses mulle rohkem kui kunagi varem.

Suupisteid krõbistades avastasin pärast, et köömnetega soolapulgad (need konkreetsed olid Väikese Vääniku omad, päris head krõbedad) on porgandiga koos hiigla head.

Pühadejärgsed toidud: makaronivorm, tomatirisoto, kartuliomlett, kaks hapukapsasalatit, kõrvitsasupp

Ma ei mäleta, mis järjekorras ma neid toite täpselt tegin, aga pärast kolme kuningat – ja teises linnas õpetamas käimist – neid igatahes tehtud sai.

Makaronivorm – kui õhtul tahtsin järsku midagi sooja süüa, aga leidlikkust oli vähe. Uurisin juustuga makaronide retsepte, sest meil oli pühadest väga mitut sorti juustu jääke, juustukastme tegemine tundus liiga keerukas ja otsustasin vormi kasuks. Tähendab, keetsin pool pakki sarvekesi, ise tükeldasin külaliste toodud ja kolmekuningapäevast järele jäänud sinihallitusjuustu, mingit viilutatud Hollandi juustu, natuke Forte juustu ja segasin selle küüslaugu-toorjuustu ja piimaga enam-vähem ühtlaseks plögaks. Kui makaronid olid enam-vähem valmis, kurnasin ära, määrisin ahjupanni võipaberiga üle, segasin makaronid otse potis selle juustuplögaga, valasin pannile ja küpsetasin üle, küpsetamise keskel segasin korra, et pealmised enne ära ei kuivaks, kui mulle tundub, et küps on. Täitsa nunnu toit ja igatahes toitev. Vbla natuke igav, aga nii vähese vaeva peale ei saa nuriseda.

Tomatirisoto tegin siis, kui mulle tuli meelde, et kas kolmekuningapäeval või isegi lausa vana-aastaõhtul olime purgi tomatimahla lahti teinud ja see osa, mis kannu ei mahtunud, on ikka veel purgi sees sahvris ja vajab tõenäoliselt äralahendamist. Ühtlasi tuli meelde, et A. pardiküpsetamise käigus tekkis kausitäis leemekallerdist ja pardirasva. Kaalusin suppi teha, aga ei osanud välja mõelda, mida head ma võiks veel supi sisse panna, et ei oleks paljas tomatimahlaga puljong. Niisiis tegin risoto, kuhu lisaks riisile ja leemele on vähem asju vaja. Praadisin poti põhjas sibulat-küüslauku, seejärel ka riisi; valasin tomatimahla sinna peale (pluss tilga vett, millega ma mahlapurki loputasin), võtsin paar lusikatäit kallerdist ja panin sinna samuti peale sulama. Aeg-ajalt segasin ja vaatasin, ega vedelikku juurde pole vaja. Hirmus hea tuli ja minimaalse vaevaga. Natuke pudistasin sinna vist ka kõva juustu peale.

Millalgi kas enne või pärast seda tegin lihtsat kartuliomletti – praadisin sellesama pardirasvaga nii palju kartuliviile, kui palju pannile kõrvuti mahtus (oli vist neli kartulit, ma lõikasin päris paksud viilud, nii saigi neli kartulit viiludena pannile mahutada), natuke sibulat ka, võimalik, et sinna läks ka natuke chorizo-viile; siis kloppisin kaks või kolm muna koos natukese pardikallerdisega lahti ja valasin sinna peale. Jälle täitsa hea, liigagi hea, sest ma pidin end ohjeldama, et ma kõike ise ära ei sööks.

Hapukapsasalatid: üleeile keetsin neli kartulit, võtsin veel hapukapsast, ühe õuna, umbes pool väikest pirnikujulist kõrvitsat, mis ma olin juhtumisi koju toonud, sest odav oli ja nägi hea välja, lähedal kasvatatud pealegi (lätlaste kasvatatud; interneti järgi otsustades on selle sordi nimi Butternut), fetajuustu, natuke mandleid ja natuke päevalilleseemneid ja segasin salatiks (inspireerudes sellest prantsuskeelsest retseptist). Kõrvits pidi idee järgi riivitud olema, aga mul on nürivõitu riiv, ma tüdinesin poole pealt ära ja lihtsalt hakkisin nii peenikeseks, kui viitsisin. Kartul ja õun olid kuubikuteks, mandlid hakkisin, feta pudistasin tükkidena sisse, seemned ja hapukapsas läksid nii, nagu nad olid. Kastmeks läks rapsi- ja oliiviõli ja hästi natuke õunamahla ja Cava-äädikat. Mulle tundus kogu aeg, et ikka õlisem võiks olla, ja panin iga maitsmise järel sortsu juurde; selle tulemusel leidis A., kes seda järgmisel päeval sõi, et natuke liiga õline sai. Jäta siis veel sellisele, ma oleks ka ise võinud kõik ära süüa. Vbla on asi selles, et mina võtsin ülemisest kihist ja talle jäi kausipõhi – loogiline, et vedelikud valguvad tahkete asjade vahelt põhja. Kui ta oleks uuesti ära seganud, poleks ta võib-olla liiga õliseks pidanud – kahtlustan, et tal tekkisid kõhklused puhtalt sellepärast, et ta nägi seismisega kausipõhja kogunenud õli ja järeldas sellest, et liiga palju.

Igastahes, kuna see salat sai, nagu öeldud, A. arust liiga õline, siis jättis ta eile oma jaost muist järele, nii et kui ma hakkasin ise süüa tahtma, pikendasin ma seda heeringa, ühe keedumuna, ühe väikese sibula ja kolme õunaga. Seekord panin ka majoneesi. Ma olin sellega ise väga rahul ja kuna A. sel päeval enam korraliku toidu peale ei pretendeerinud, sõin kõik ise ära. Musta leiva kuubikuid praadisin garneeringuks juurde.

Täna tuli õigel ajal meelde, et kõrvitsast jäi pool alles ja me tegime sellest suppi. Supi sisse läks pool seda väikest kõrvitsat (kuubikutena), kaks kartulit (samamoodi kuubikutena). Sedaaegu, kui A. neid kuubikuid tegi, hakkisin mina ühe väikese sibula, kolm küüslauguküünt ja praadisin neid pardirasvaga (sest seda oli; muidu oleks ehk võid pannud) veidi pannipõhjas, uhmerdasin veidi köömneid ja koriandriseemneid ja säristasin neid ka; siis oligi juba A.-l kõrvits tükeldatud, viskasin selle sinna juurde; kui kartul sai tükeldatud, läks see ka ja nii palju vett peale, et kaetud sai. Lõikusin sinna veel ühe tšillikauna, puistasin natuke kaneeli, kolm lusikatäit pardileemekallerdist; kui see oli keema läinud, maitsesin ja lõikusin sinna ka ühe kuivatatud tomati sisse. Ja jätsin vaiksele tulele keema, läksin ise tööd tegema ja jätsin A. supivalvesse. Kui A. tuli informeerima, et kõrvits ja kartul on jumala pehmed, siis läksin maitsesin, lisasin soola ja kaapisin veidi muskaatpähklit, maitsesin veel, leidsin, et kindlasti on midagi haput vaja ja pigistasin sinna pool laimi (A. ei uskunud, et nii kõvaks kuivanud koorega laimist üldse mingit mahla tuleb, aga seest nägi täiesti värske välja. See, lapsed, on näide, kuidas optimism ära tasub – A. ei oleks proovimagi hakanud ja ei oleks supi sisse laimimahla saanud.) ja lisasin teelusikatäie pruuni suhkrut.

Minu poolest oli nüüd hea küll ja asja kallale asus A., kes pooldas püreesuppi ja oli nõus selle nimel saumikseriga möllama (mina ei viitsi eriti köögimasinatega jantida). Mul oli sedaaegu igav ja mulle tuli meelde, et ma olin poest allahinnatud saiakukleid toonud (neid värske saia leti omi, mis õhtul alla hinnatakse). Panin praeahju kuumama, lõikasin kuklid pooleks, määrisin igale kuklile natuke võid ja panin natuke rokfoori peale ja lükkasin ahju. Ja selle ajaga, mis me supitaldrikud välja otsisime ja serveerisime ja mil mina mõtlesin, mida juua, leidsin, et kuiv Riesling võiks sobida küll (mis oli nagunii ainus vein, mida parajasti oli – kui see oleks täitsa mööda olnud, oleks hakanud mõtlema, kas võtta õuna- või tomatimahla, sest supp tundus oma vürtsisuses jooki kõrvale tahtvat), olid saiad juba krõbedaks läinud ja juust mullitama hakanud.

Jube peen toit tundus, nagu mingis restoranis. Seda see püreestamine teeb. Oma suureks üllatuseks pean märkima, et tšillit oleks võinud ehk vähem olla. Eks teda ole raske doseerida ka, iial ei tea, kui kange konkreetne kaun parajasti on.

Mulle tundub, et selle supi peal võiks röstitud päevalilleseemned väga mõnusad olla.

*

Suupisteks olen kõige selle vahele söönud mitmesuguseid juustuvõileibu (ma läksin pühade paiku eri sorti juustude ostmisega hoogu ja pealegi tõid külalised ka). Üks lemmikuid on kitsejuustu-röstsepik tollesama laimi-tšillimoosiga, mida ma enne pühi tegin. See hoidis kukkus nüüd küll õnnelikult välja, kahju, et kitsejuust otsa sai. Ja sellega konkureerivad kõva juustu (nt Fortega) sepik pirniga ja sinihallitusjuustusepik pirniga. Vahel panen majoneesi ka.

Kuigi täna käis hommikusöögi-isu hoopis heeringavõileiva järele. Mitmevilja-röstsaia viil (aga röstimata kujul), veidi võid peale, heeringatükid otsa, kõige peale sibulat ja õuna.

Armas aeg. Seda kõike kirjutades hakkab suu uuesti vett jooksma, peaks vist jälle minema ja midagi sööma.

Krõmpsuv porgand liharulli sees

Kirjutan vahelduseks kellegi teise tehtud toidust: ep tõi konverentsilt üle jäänud suupisted meile ja nende hulgas olid sellised liharullid, mille keskel on lisaks kuivatatud ploomile tükk porgandit. Aga see porgand ei ole pehmeks keedetud, vaid jäetud krõmpsuv, selline üsna al dente ja see on NII HEA. See tekstuur annab asjale täiesti eraldi kvaliteedi – ma tükk aega imestasin, mis huvitav asi seal keskel on, kuni lõpuks vaatasin silmaga, mitte ainult ei katsunud hambaga.

Hapukapsa-kartulisalat (ja paar muud pisiasja)

Vahepeal oli kiire aeg, kui ma kas ei söönud kodus või sõime purgisuppi ja pelmeene (märgin igaks juhuks üles, et ükskord panin pelmeenidele hapukoore või majoneesi asemel hoopis riivjuustu peale ja hea oli). Ja kõige suurem söögitegemine oli kuumade võileibade tegu (kuivanud sepikust: tilgutasin kuivatatud tomatite purgist õli peale, lõikusin tomatit sinna peale, et miski sepiku läbi leotaks, sibulat ka, natuke ketšupit, ja suur hunnik riivjuustu, ja hea tuli; pärast tegin värskest sepikust, seekord õunaga, ja maitses vähem; ma arvan, et süüdi polnud õun, sest tavaliselt mulle meeldib õun kuumas võileivas rohkem kui tomat, vaid just see, et liiga värske sepik, kõik kokku jäi kuidagi liiga pehme.)

Aga eile tegin hapukapsa-kartulisalatit. Tähendab, keetsin kartuleid (millest salatisse läks kolm), sel ajal hakkisin kolm õuna, pool sibulat, lõikasin kaks või kolm viilu musta leiba kuubikuteks vms pudinateks ja praadisin ära, pannile panin ka köömneid, koriandrit ja küüslauku. Ja soojendasin sinna juurde poest ostetud praemaksa – ma oleks heameelega ise maksa praadinud, aga seal poes ei olnud toorest.

Segasin hapukapsa, hakitud kartulite ja õuna-sibula sisse 1 tl mett, sortsu õli ja sortsu majoneesi ja siis sõime maksa ja praeleivakuubikutega. Hea oli loomulikult. Nagu alati. Nüüd on ilmselt siis see hooaeg käes, kus põhiköögivili on hapukapsas. A. kiitis ka.

Maks oli hea mõte, mul alguses ei tulnud pähegi, otsisin poest pigem lihatükki, mis oleks umbes nagu praad, aga kõik valmispraed tundusid liiga kallid. Õnneks leidsin selle praemaksa, mis oli poole odavam, ja siis tuli mulle meelde Riias saadud võrratu maksasalatielamus ja nii ta läks.

Valgehallitusjuust ja näkileib

Ma ostsin ükspäev kogemata küüslaugu-näkileibu – mitte et mul oleks midagi küüslaugu vastu, aga mulle meeldivad näkileivad, mis maitsevad nagu hästi õhuke leivakuivik. Tähendab, finncrispi Original ja köömnetega (kuni seda veel oli). Mõtlesin need juba U.-le viia, tal on see lemmiknäkileib.

Aga ma olin Osturallilt ühe rammusa valgehallitusjuustu soetanud – Royal crémeux – ja tahtsin selle alla/kõrvale mingit küpsist ja kõik mittehapukad näkileivad ongi ju praktiliselt küpsised. Niisiis, voilà – küüslauguga Finn Crisp ja rammus õrna maitsega valgehallitusjuust.

VÄGA rahuloldav. Nii juhtub veel, et ma söön need näkileivad kõik ise ära.

Muidu ootan valgehallitusjuustule mõeldes hurmaahooaega – see on hiljutine avastus, kui hästi hurmaa valgehallitusjuustuga sobib, kusjuures ei pea üldse teab mis peen juust olema, kõige odavamaga (see Merci Chef) oli ikka hea.

Suuremat süüa täna ei teinud, sest eilset ühepajatoitu jätkus täna veel meile mõlemale; enne trenni sõin Otto aprikoosi-rosina-kohupiimamaiust, mis oli minu maitse jaoks natuke lääge. Äkki saab ka sellest hoopis hea koogi.