Kaks peedisalatit

Kopeerin jälle Ritsiku kommentaariumist, kui ma seal juba kägublogisin.

“Meie tänane õhtusöögisalat: 1 keskmine peet (meil oli ahjus koorega küpsetatud, võib ka keedu-), 1 suur keedukartul; peaaegu terve väikese fetapaki (vist 250 grammi) täis fetat, aga mitte siiski kogu pakk; natuke kappareid; ühe lehtsalati viimane ots, mis ähvardas muidu ära närtsida; oliiviõli (sortsasin, segasin, maitsesin, sortsasin, segasin, maitsesin jne) ja tilk palsamiäädikat. Natuke panin mahlasuse huvides ka õunatükikesi, aga kui õun tundub soolases toidus liiga vale asi, siis võib sellisesse salatisse mahlasuse jaoks näiteks hoopis värsket kurki panna. Maitseaineteks natuke salveid ja natuke piparmünti pluss värskelt jahvatatud musta pipart.

Oluline oli ka lisand: lõikasin 3 hea rukkileiva viilu, koorukese jätsin endale maiustamiseks, sisu panin pannile praadima (praadis rahulikult omaette sel ajal, kui ma sealsamas kõrval peeti ja kartulit koorisin-tükeldasin, aeg-ajalt segasin natuke salatitegemise vahele). Kui oli peaaegu nii krõbe, nagu ma tahtsin, keerasin kuumuse alt ära (kui on kiiresti reageeriv pliit, siis nii vara ei pea) ja viskasin pannile, mis oli tänu leivale kenasti kuivaks saanud (mitte enam õline), umbes peotäie päevalilleseemneid. Ja kui oli viimase särisemise peal, et kõrbemist polnud üldse karta, hakkisin sinna 1 küüslauluküüne. Selle krõbeduse puistasin juba taldrikusse tõstetud salatiportsu otsa. Seemned ja pähklid sobivad minu arust juustuga peedisalatite juurde hirmus hästi ja praeleib sobib minu arust üldse peaaegu igale poole. Iga kord, kui koos salatiga krõbe päevalilleseeme hamba all prõksatas, tundus, et mu elukvaliteet on jälle pügala võrra tõusnud.

Üleeile tegin salati jälle 1 sellisest peedist, 2 keedukartulist (keskmisest), paarist peotäiest värskest hapukapsast, 1 õunast (kui õuna ei taha, võib selle võrra rohkem hapukapsast panna) ja 3 heeringafileest. Kastmeks natuke majoneesi, natuke rjaženkat, natuke sellesama heeringa karbist õlimarinaadi. Maitseaineteks veidi estragoni, veidi basiilikut (mõlemad kuivatatud); salatit tuli päris palju, järgmiseks päevaks jäi üle, aga oli öö jooksul veidi liiga kuivaks tõmmanud, lisasin sestap veel hapukapsast ja seekord ka köömneid.

Praeleiba juurde ei teinud, sest A. oli toonud väga hea värske krõbeda rukkileiva ja ma tahtsin seda hoopis salati kõrvale süüa, siis ei hakanud dubleerima.”

Selle kommentaari jätsin eile. Lisan, et tänaseks olime peedisalatitest tüdinud ja sõime lihtsalt heeringat kodujuustuga ja leiba kõrvale. Mina hakkisin ka kõvasti värsket kurki sinna juurde.

Advertisements

Vahepeal tehtud panniroad-supid-salatid

Kapsa-porgandi panniroog – pmst sama, mis see, aga veidi teise koostisega. Niisiis: riis keema (uusaastapeost üle jäänud punane riis); porgand-kapsas peenikeseks, seekord oli mul ka värsket küüslauku ja ingverit, need hakkisin peenelt ära; sibula kah; peotäis rosinaid likku; siis läks pannile sibul-küüslauk-ingver, päevalilleseemned ja tibake mandleid, natuke tšillit ja tandoori masalat; seejärel kapsas-porgand. Ei praadinud kaua, et krõmpsuv jääks. Lõpuks rosinad ja ühe kuivamakippuva hollandi leibjuustu pära, nämm-nämm. Praktikas leidis ka kinnitamist, et see toit kannatab soojendamist. Ning uuesti see, et sellisel kujul saan ma kapsast tüsistusteta süüa.

Kui see otsa sai, siis keerasin ükspäev hapukapsa-heeringa-peedi-õunasalati kiiresti kokku, kastmeks natuke majoneesi, sorts rjaženkat, veidi mädarõigast (tuli väga hea värske maitsega)-

Siis oli paar poolfabrikaadipäeva ja seejärel tegin vaese mehe gumbot: alguses hautasin poti põhjas sibulat, selleritükikesi, lisasin tšillit ja pudistasin ühe kuivanud sepikuviilu, siis lükkasin selle kõik põhjast hoolega lahti ja valasin liitri kuuma vett peale pluss veerandliitrise purgi tomatikonservi ja natuke selle loputusvett; kui keema läks, lõikusin paar kuivatatud tomatit umami mõttes sisse, lõpuks ei pidanud vastu ja lisasin ka 2 tl köögiviljapuljongi pulbrit. Ja kui tundus, et valmis juba küll, lisasin selliseid kuubikuteks lõigatud valgulisi asju: tofut, mingit “perenaise singi lõigete” nimelist odavtoodet ja krabipulki – neid kõige odavamaid, mis niisama süüa ei ole head, aga supi sees on just etemad – tärklis paisub keedes, pmst nagu krabiklimbid. Ja vürtsisest kapsaroast üle jäänud punase riisi (need koorimata riisiterad seisavad paremini üksteisest eraldi kui kooritud, tähendab, kannatavad soojendamist paremini, ka supi sees lähevad vähem lödiks ja annavad rohkem maitset).

Lõpuks lisasin ka provanssaali maitseainet ja majoraani. Tuli täitsa hea ja läks soojendades veel paremaks, välja arvatud see “perenaise sink” – see kaotas soojendamisel maitse (seevastu tofu, millel endal ei ole erilist maitset, võttis leeme maitse iga korraga üha paremini omaks). Teinekord seda singilaadset toodet ei pane või siis panen alles viimasel hetkel enne tulelt võtmist – või lausa taldrikusse.

Järgmiseks sõime eraldi, A. tegi siis, kui tal kõht tühi oli, pelmeene ja mina tegin primitiivset pannirooga: pannile läks veidi “parim enne möödas” suitsupõske; kui see oli mõnda aega praadinud, siis tomatikonservi; väike maisikonserv; lõpuks lõin sinna plaga sisse vutimune.

Siis olin Rakveres ja sõin lõunat seal (ma PEAN välja selgitama, mida nad sinna hea salati sisse panevad – porgand on silmaga vaadates aru saada, maitsest kahtlustan ka kapsast, aga kastme koostises pole ma sugugi kindel); õhtuks võtsin kodujuustu, heeringat ja õuna.

Ja viimati tegin punase kapsa salatit feta ja kreeka pähklitega – täpselt nii lihtne ongi, kastmeks veidi õli peale. Punase kapsa maitse muutub selles kombos mõnusalt pähkeljaks. Et oleks rammusam, praadisin sedasama suitsupõske ja sepikut kõrvale, suitsupõse praadimise mott oli ka see, et tal oli “parim enne” nüüd juba veel rohkem möödas. Jälle igavesti toitev toit.

Meelde jätta: neist Eesti õuntest, mida tavalistes ketipoodides praegu talvel müüakse, on see kollane “Sinap” või “Sinep” või mis ta ongi, kõige maitsvam.

———————————————————————————–
PS: päris-päris viimati keetsime tegelikult lihtsalt tatart ja sõime kalakonservi, natukese majoneesi ja salatiga. A. porgandi-, mina õuna- ja rohelise sibula salatiga (sest mina sõin hiljem ja ei viitsinud porgandit riivida).

Siirupit ja sürriSalatit ja torti

Ühel päeval olid kohalikud spargelkapsad müügile ilmunud, ostsin ühe koju, olgugi hirmus jämeda varrega. Õigesti tegin, jäme vars andis pärast koorimist väga maitsvaid palu.

Panin ühe potiga vee natukese soolaga tulele, kui keema läks, brokolitükid sisse, umbes kohe keerasin tule ära ja jätsin jääksoojusega pehmenema. Panin teise potiga makaronivee keema (penne), kui keema läks, makakad sisse; keemise ajal kurnasin brokoli ära ja panin salatikaussi. Tõin õuest leeskputke ja tilli, hakkisin peeneks, valasin brokoli otsa. Segasin pisikeses kausis kokku 3 spl õli, 1 spl heledat veiniäädikat ja natuke soola ja pipart, valasin salatikaussi, et las gemüüse maitsestub. Siis said ka makaronid valmis, kurnasin ära, valasin ülejäänule otsa ja tühjendasin sinna paki Saaremaa kõva juustu laastusid.

Sõin tomatiga, mida ma salatikaussi ei seganud, vaid lisasin alles taldrikule, et salat paremini seisaks. A. sõi järgmisel päeval samamoodi ja oli rahul – tõtt-öelda minu üllatuseks, sest ma olin arvanud, et ta on pettunud, et salatis on nii vähe komponente, aga lihtsalt juurdepanemise pärast ei tahtnud ka midagi juurde panna.

Vahepeal olin poest toonud ühe valmisbiskviidi, “parim enne” möödas. Ja tõin õuest marju (vaarikaid, musti ja punaseid sõstraid) ja pesin ära. Biskviidiga hakkas kiire, ta ähvardas hallitama minna, õieti juba alumisele küljele olid pisikesed täpid tekkinud. Lõikasin mingi sentimeetri maha ja nuusutasin – ülejäänud osa tundus puhas olevat. Nüüd lõikasin ülejäänu lapiti pooleks (st kaheks kettaks), niisutasin alumist poolt apelsinimahlaga; segasin kausis paki kohupiima natukese suhkru ja natukese vahustamata vahukoorega ja mätsisin oma koogikihi peale; otsa pudistasin lödimad marjad. Teine biskviidikiht peale; selle niisutamisvedeliku saamiseks loputasin kohupiimakaussi apelsinimahlaga, et hea kraam raisku ei läheks, väga maitsev vedelik tuli. Ülejäänud vahukoore (st selle osa 200 ml pakist, mis ei olnud kohupiima sisse läinud) vahustasin 4 tl suhkruga ära – see on magusam kui mul tavaliselt, aga ma arvestasin sellega, et sõstrad on hapud. No ja siis mätsisin koore koogi peale laiali ning pudistasin enne väljaselekteeritud ilusamad marjad peale.

Lasin natuke seista, sest kohe ei olnud isu, pärast sõin, väga hea tuli. A. kiitis ka.

Tänaseks keetis A. kartuleid ja oli heeringat toonud, nii et sedapuhku sõime seda – A. sõi heeringat-kartulit hapukoore ja sibulaga; mina lehtsalati ja skyriga (hapukoor tundub praeguse kuumusega liiga tummine). Ja torti oli veel ka järel.

Jooginipp: trennist tulles meenutasin üht head jooki, mida ma kunagi Ungaris ühes Türgi söögikohas olin saanud ja tegin ise midagi sarnast: lahustasin natukeses vees veidi soola (selle parajaks tempimisega läks natuke aega, ikka maitse järgi), kokku sai seda umbes pool klaasi; valasin sinna otsa teise poole klaasitäit skyri ja segasin. Imeline. Kuuma ilmaga parim. Imelik, et ma vahepeal selle ära olin unustanud – kunagi tegin sellest veel oma edasiarenduse, nimelt ei pannud lihtsalt soolvett, vaid head hapukurgivedelikku.

————————————————————————
PS: A: tegi oma varaseks lõunaks makarone ja sõi mingite poekotlettidega, makarone jättis mulle üle. Päeval mina ei tahtnud, aga õhtul haarasin poest veel ühe spargelkapsa kaasa, tükeldasin ja keetsin samamoodi nagu eelmise, keetmise ajal riivisin üht külmkapis leidunud juustukontsu, mis lasi end äärmiselt viisakalt riivida, kuigi oli juba mitu kuud vana. Kui kapsatükid olid enam-vähem valmis (ja ma olin juba paar minutit varem kuumuse ära keeranud), valasin samasse keeduvette külmad makaronid, et nad üksteise küljest lahti tuleks. Ja siis kurnasin koos ära, valasin peale viimased tilgad oliiviõli, pikendasin kuivatatud tomatite pealt ülejäänud õliga, sortsasin heledat veiniäädikat; hakkisin tilli ja leeskputke ning segasin ära. Seda tuli päris palju, A.-l ärkas uuesti isu ja ta võttis endale seda segu ning pudistas juustu peale – nagu näha, võttis tema seda lihtsalt sooja makaronitoiduna. Ma läksin siis sama rada ja tõtt-öelda maitses niiviisi soojalt veel pareminigi.

Palava ilma toidud

Ma mõtlesin kõigepealt kodujuustusalatit teha, aga olin liiga näljane, et kodujuustu järele minna. Pakkusin A.-le välja, et teen arbuusisalatit (meile oli arbuusi siginenud) ja sööme seda maksakotlettide kõrvale. A. nõustus. Lõpuks kujunes nii, et ma tükeldasin kaussi tomatit, lehtsalatit, sibulat, piparmünti, oliive – ja selle aja peale leidis A., et ärme panegi arbuusi, sööme arbuusi niisama. Seepeale riivisin ma salatile veel juustu peale, siputasin natuke soola ja piserdasin oliiviõli. Ja sõimegi seda maksakotlettidega.

Niiviisi jaksasin enne poe kinnipanekut sealt kodujuustu, majoneesi ja heeringat tuua.

Järgmisel päeval keetsin suht varakult viimased kartulid ja 2 muna ära, seejärel sõime kumbki omasoodu – A. võttis kartuli ja muna juurde lihtsalt kodujuustu ja heeringat rohelise sibulaga. Minul ei olnud tükk aega erilist isu – enne ujumaminekut mõtlesin küll, et kõht tühjavõitu, aga enne ujumist ju ei olevat hea mõte süüa, vähemalt mitte midagi väga toekat. Läksin põõsa juurde ja sõin vaarikaid, kuni enam ei tahtnud, ja käisin ujumas ära. Aga neist vaarikatest, tuli välja, sai kõht nii täis, et ma tegin veel tükk aega tööd ja alles siis hakkas toidu vastu mingi huvi tekkima. Oli juba südaöö ja möödaski.

Ja siis võtsin keedukartuli ja muna juurde kodujuustu, heeringat, tomatit, hapukurki, rohelist sibulat, lehtsalatit ja majoneesi.

Kartuleid jäi veel üle, need sõin järgmisel päeval kodujuustu, heeringa, tomati, hapukurgi ja tilliga ära.

Pärast seda olen mitu päeva söönud tomatisalatit Saida valge juustuga, mõnikord ka koos oliividega, mõnikord lehtsalatiga, mõnikord piparmündiga (mis kasvab nagu umbrohi, nii et kohati läheb salatisse sõna otseses mõttes väljarohitud münt – lehed hakin salatisse, varred jätan tee tarvis kuivama) ja mõnikord kõige kolmega; ja vahel, kui on suurem kalorivajadus, küüslaugupekiga leiba kõrvale.

Eile oli erakordselt kurnav päev – olin heal juhul kolm tundi maganud, siis oli esinemasõit, proov, esinemine ja kojusõit ja kuna koduteel tuli vastu A., kes tahtis ujuma minna, käisin veel ujumas ka ära; seejärel kukkusin elutoa põrandale ära ja pärast pooletunnist uinakut tahtsin tugevat toitu. Nii et praadisin suitsupõske, muna, natuke kuivama läinud ciabatta tükke ja sõin kõvasti tomatit ja lehtsalatit kõrvale.

Hommikusöögiks sõin täna: müslit skyri ja marjadega; siis läksid hambad hellaks ja sõin lihtsalt marju, millele kallasin vahustamata vahukoort peale (vahukoor justkui kaitseb hambaid). Seda vahustamata koore ja marjade kombot proovisin juba paar päeva tagasi ja meeldis (eile proovisin poest ostetud pehmete aprikoosidega ka, aga ei olnud nii hea, aprikoosid on liiga läilad).

Sünnipäeva ja järelnähtude ajal

Nii-nii, speak, memory!

Kõigepealt tegin enne pidu niisama enda meeleheaks suvalise väikese koogi: umbes 75 g võist, umbes kolmveerandist klaasist jahust ja paarist spl suhkrust puru, ahjupannile ja küpsema; 1 jämeda rabarberivarre tükid, mille segasin (samas kausis, kus enne olin puru teinud) natukese suhkru, 1 tl jahu ja kohupiimapäraga – poolküpsenud puru otsa (ja jälle ahju, kuumust nüüd juba natuke maha); kõige ülemiseks kihiks kloppisin lahti 3 muna ja hapukoorepära (pluss 3 dessertlusikatäit suhkrut ja teist sama palju jahu) ning valasin selle löga poolküpsenud rabarberi otsa. No ja ahju, kuni pealt pruunikaks tõmbus. A. imestas, et ei olegi liiga hapu, kuigi rabarberiga.

*

Peo jaoks – nuudli-feta-tomati-oliivisalat kapparite, küüslaugu ja basiilikupudiga (neist pisikestest niitnuudlitest, mis hästi ruttu keevad); redise-suitsukala-munasalat rohelise sibulaga. Kala oli seekord heik, väga lihtne puhastada; kogused: 2 kala, 5 muna (või oli 6?), 2 punti rediseid, paar vart rohelist sibulat;

näksimiseks lihtsalt juustu ja oliive (kaubamajas olid sama kuupäevaga oliivid 90 % alla hinnatud, kujuta pilti) ja värsket ciabatta‘t;

magustoiduks tegin sellist kreemi, et keetsin midagi rabarberimoosi taolist ja segasin sellega paki agar-agarit (avastasin viimasel hetkel, et želatiini ei ole, aga agarit on); ajasin veidi alla poole liitri vahukoort paari spl moosisuhkruga vahtu (alla poole liitri, sest osa panin koorekohvi joojate tarvis kõrvale), segasin kahe potsiku Nopri kohupiimaga, rabarberimoosiga ja roosisiirupiga, mis mulle kunagi Rumeeniast või kuskilt toodi. Ja viisin tahenema. Tulemus oligi pigem kreem kui tarretis. Suur kausitäis söödi enam-vähem lagedaks.

Järgmisel päeval käis veel natuke külalisi, kalasalati tegin nagu ennegi, eelroaks serveerisin arbuusi ja Saida valget juustu, magusaks tõi ema vormisaia.

*

Ja siis tuli vahepeal mingi külmetushaigus, nii et ma ei tahtnud üldse midagi süüa; esimene asi, mis ma üle tüki aja tegin: keetsin kartulit, korjasin võilillelehti ja tegin võililledest (natuke aega kergelt soolases vees leotatud kujul), naadist, muru- ja karulaugust, kurgist, poolikust sibulast, ühest keedumunast ja viimasest heeringatükist salati – sellesama heeringa õliga, hapukoore ja tilga rjaženkaga. See oli üks väheseid asju, mis mul kuidagigi isutas.

Samuti tegin jääkide ärakasutamiseks rabarberikoogi, sest mul oli üks vahukoorepotsik (350 ml) hapukooreks läinud pluss üks vanavõitu kefiiripära: tükeldasin 1 suure ja 1 väiksema varre rabarberit, valasin kaussi sinna otsa veidi üle klaasi suhkrut ja 1,5 klaasi jahu; siis tuli meelde soodat panna, läks 1,5 tl; siis panin ahju tööle; lajatasin tainakaussi kuivade asjade otsa potsiku seda isetekkelist hapukoort ja hapupiimapära ja kuna tundus vedel, siis natuke kaerakliisid ja maitseaineks purustasin veidi kuivatatud kibuvitsaõisi; ja kuna tundus veidi liiga soodane, siis ka tibake sidrunhapet; siis tuli ette ka muna lisada, kloppisin 2 tükki lahti ja lisasin ja segasin; ja siis oligi ahi valmis, tõmbasin ahjupanni kähku võipaberiga üle, tainas pannile ja kogu kupatus ahju; kohe alguses keerasin kuumust vähemaks ja edasi filmi vaadates käisin iga natukese aja tagant vaatamas ja keerasin kuumust veel vähemaks, kuni kook lõi selgelt seinte küljest lahti.

Mulle maitses eelmine kook rohkem (sest oli hapukam), A.-le täpselt samal põhjusel nüüdne kook.

*
Vahepeal käisin Rakveres, pärast tegime jälle kartulite kõrvale heeringasalatit – muna, heeringas, sibul, palju õuest toodud rohelisi liblesid, lisaks kurki ja tomatit.

Järgmisel päeval oli A. selleks ajaks, kui ma üles tõusin, endale tatraputru teinud ja osa tatart mulle üle jätnud. Sellest tegin õhtul uuesti heeringasalatit – nagu eelmise, ainult et kartuli asemel oli tatar. Ja natuke lisasin ka marineeritud kurki, sest see tundus sobivat. Aga hästi natuke, sest marinaad oli päris kõva äädikaga.

*

Siis lahendasime ära mulle kingiks toodud ananassi: tõin poest natuke sealihaguljašši (240 g ringis) – sealiha? guljašš? o tempora!, tükeldasin kaks sibulat, hakkisin 4 küüslauguküünt ja jupikese ingverit. Selle peale ilmus A., kes küsis, mida on veel hakkida – mispeale ma andsin talle tükeldada ananassi (see oli väga hea mahlane ananass ja ma oleks teda rohkemgi niisama söönud, aga ma juba tean, et kui ma liialdan, hakkab ananass hoopis mind sööma) ja ise võtsin 2 väikesel kurgil seemned välja ja tükeldasin ära; ning lõikusin 2 kahvatu välimusega (ja seetõttu odavat) tomatit tükkideks.

Kuskil selles tükeldamisfaasis panime ka riisi keema, väga primitiivselt, lihtsalt külma veega. Edasise ananassiroa praadimise kõrvalt kontrollisime seda aeg-ajalt, kuni ta oli valmis.

Praadimine käis nii: panin pannile juustuga tšillide pealt üle jäänud õli, hautasin seal sees veidi aega küüslauku, siis lisasin liha, kui see oli igast küljest kahvatu, ka sibula; praadisin neid natuke aega, siis lisasin paar spl Tai kalakastet, ananassi, kurgi ja tomati ja segasin ja jahvatasin musta pipart peale; retsept nägi ette ka suhkrut ja vajadusel natuke vett, aga mul oli üks mangokonserv lahti ja ma võtsin suhkru ja vee asemel hoopis selle siirupit; siis tuli meelde lõikuda sinna ka 1 väike tšilli. Lõpuks tõin õuest leeskputke, hakkisin ära ja lisasin toidule.

Tuli üks toredasti vürtsine toit; kalakastmest oli minu arust soolasuse jaoks vähe ja ma lisasin süües soola. Liha oleks võinud õrnem olla, vbla oli liiga taine, aga võib-olla olin ma selle praadimisel liiga kärsitu ja sonkisin liiga palju, nii et lihatükid ei saanud korralikku koorikut peale võtta ja mahlad läksid välja. A. ei pidanud seda eriliseks probleemiks.

Seda toitu jagus kaheks päevaks.

Jälle tomatis räimega salat; jälle rosolje

On pikk paus olnud, sest elu on tihe; tähendan pühade-eelsed toidud tagantjärgi üles, enne kui meelest lähevad.

Üks: ostsin jälle suurema karbiga praeräime tomatis, hakkisin lisaks sibulat, keetsin muna ja tegin makaronidega salatiks. Selline eriliselt lakooniline salat seekord. Ja lakoonilisuse tõttu vajas ta seekord põhjalikumalt kastet: majonees ja mädarõigas.

Kaks: A. küpsetas ahjus sealiha ja peete ning kui lihast oli pool järel, tegin rosolje: A. keetis kartulit-porgandit (kumbagi oli vist kolm), mina hakkisin nad ära pluss poolteist suurt peeti, lisaks keedumuna, heeringat, sedasama praeliha, sibulat, hapukurki. Hapukoort ja sinepit; ja kuna mulle tundus, et hapukust oleks juurde vaja (õunad on meil nüüd otsas), piserdasin natuke palsamiäädikat ka. Ja lõpuks ei suutnud vastu panna ja lisasin ikkagi veel majoneesi ka.

Peedi-heeringasalat ja natuke kalastest võileibadest

Rosoljest jääb praelihakomponent puudu, eks ole, muidu on vanakooli värk.

Alguse sai asi sellest, et A. küpsetatud peetidest oli üks igavesti suur eksemplar järel ja allahindlusega ostetud heeringat oli ka – suitsumaitsega soolaheeringas.

Keetsin veel 3 porgandit, 5 kartulit ja 2 muna ja jätsin külma seisma, sest sel päeval oli veel peedi-tatratoitu järel. Järgmisel päeval koorisin-kuubistasin kartulid, porgandid, peedid, hakkisin munad, hakkisin 1 sibula, tükeldasin suht suvaliselt 1 suure hapukurgi ja paar õuna ning 2 heeringafileed; lisasin selle heeringa enda õli, veidi sinepit, mädarõikapurgi põhjast viimased riismed, natuke majoneesi, veidi rohkem hapukoort; lõpuks leidsin, et tahan rohkem haput maitset ja panin paar tilka palsamiäädikat ka (see on ainus äädikas, mida mul praegu on).

Jumala hea tuli. Jätkus pooleteiseks päevaks elik kaks inimest said kaks korda süüa.

*

A. soetas millalgi karbi vürtsikilusid, keetis vahetevahel muna ja sõi peaaegu kõik kilud kilu-munavõileiva kujul ära – mul siis väga suurt kiluisu polnud, korra lisasin paar tükki kodujuustu-õunasalatile.

Aga kui kilud olid peaaegu otsas, tuli mul isu proovida, kuidas oleks segada võid kilusoolveega. Ei segunenud eriti hästi, aga ka see halvastisegunenud ja koleda välimusega asjandus maitses röstsepiku peal imeliselt (sobis väga hästi peedi-tatratoidu kõrvale).

Ärgitasin A.-d proovima, tema arvas, et ei usalda.

“Vanasti tehti kogu aeg niiviisi kiluvõid,” väitsin.

“Vanasti põletati nõidu ka,” ütles tema.

Ma kiusasin teda natuke aega jutuga, et “kas sa tead, et vanadel roomlastel oli maitseaine nimega garum, mis oli suure tõenäosusega enam-vähem kilusoolvesi, ainult et anšoovistega tehtud,” aga vedu ta ei võtnud. Vahet pole, mul sai lõpuks kogu kilusoolvesi täitsa oma jõuga otsa.

Hiljuti ostis ta jälle paar “parim enne möödas” kuumsuitsuheeringat ja puhastas ka mulle võileiva peale natuke.

Tema sõi oma suitsuheeringavõileiba sibulaga; mina sidruniga ja lisasin veidi majoneesi. Mõlemad jäime rahule.