Lihavõttetoidud 2020 ja mis edasi

Munade värvimist pole vast mõtet pikemalt kirjeldada, igaüks värvib, nagu tahab.

Pasha tegin umbes poolest pakist pehmest võist, klaasist suhkrust, 1 munast, umbes poolest kilost 5% ja 300 grammist 10% kohupiimast ning 200 g 35% koorest. Või suhkruga vahtu, siis ka muna nendega koos vahtu, siis koor ja kohupiim juurde ja nõrga kuumuse peale kuumenema. Mul on nüüd uus moodne pliit, kus saab üsna täpselt kuumust reguleerida, keerasin pliidi algul 150 kraadi peale, et vungi sisse võtaks, seejärel lasin segul 50 või 100 kraadi juures tiksuda (st kui tundus, et liiga ära hakkab jahtuma, keerasin 50 pealt 100 peale. Kui oli vedel ja auras, siis keerasin kuumuse ära ja jätsin jahtuma; kui oli juba toasoe, valasin marliga kaetud sõeladele ja jätsin kummagi sõela kausi kohale nõrguma. Sellest kogusest tuli kaks päris suurt sõelatäit.

(Etteruttavalt – pasha tuli minu arust seekord natuke kuiv, peaks ikka rohkem võid panema… ja sel juhul ka A.-le meenutama, mis juhtus, kui ta ülirammusat pashat liiga hoogsalt sõi. Praegu sõi ta seda kuivematki hea hooga, esimene sõelatäis sai otsa nii, et mina jõudsin vist ainult ühe veerandiku süüa.)

Neist nõrgus veidi üle klaasi magusat vadakut, sellest tegin kohupiima-pärmikeeksi: nühkisin pärmi (umbes pool 25 g pakist) vadaku ja veel natukese suhkruga vedelaks, segasin sisse klaasitäie jahu ja jätsin natukeseks ajaks arenema (selles staadiumis ei pea väga muretsema, kas jahu on ühtlaselt segaamini). Kui see kogus oli umbes kahekordseks kasvanud, segasin juurde veel 2 kl jahu, pool pakki (st ~100 g) pehmet võid, 1 muna, paki kohupiima, paar peotäit rosinaid ja natuke kardemoni. Tegin eksperimendi korras ka sellist segu, et hakkisin umbes veerand sidrunit (nii koore kui ka sisu, kõige vintskemad kestad viskasin minema ja kui oli kuskil väga paks tükk koorealust švammi, siis selle ka), segasin umbes 50 g võiga, poole väikese paki mandlijahuga (selle pakk oli ammust ajast lahti tehtud, vajas äralahendamist) ja lisasin tasahaaval suhkrut, kuni maitse tundus meeldiv. Selle möga segasin siis hästi lohakalt tainasse, mõeldes, et ongi lahe, kui koogi sisse jäävad sellised magushapukad jutid. Tõstsin taina rõngasvormi ja jätsin veel mõneks ajaks kerkima. Umbes 20 minuti pärast panin praeahju sooja (200 celsiuse peale) ja kui see oli soojaks saanud, tõstsin koogi ahju.

Alustasin küpsetamist pöördõhuga, mõeldes, et siis võtab koorukese paremini peale, aga pingutasin sellega vist üle, pealt tõmbas veidi liiga tumedaks ja kohati kõrbes ära. Seepeale keerasin keerleva õhu maha, kuumuse 170 peale ja jätsin tavalise ülalt+alt kuumuse, koogi tõstsin alumisele siinile. Ja küpsetasin, kuni grilltikk sissetorkamisel enam tainaseks ei jäänud.

Aga jahtumise käigus vajus ta sellegipoolest ära ja pärast vormist välja võttes lausa lössi. Justkui oleks alguses koorukese alla suure mulli tekitanud ja see pärast tühjaks vajunud.

Teisalt ei olnud ta kuskilt tooreks jäänud ja ainult ühest kohast oli natuke tihke, kusjuures maitse oli ka sealt hea. Selline niiske vetruv keeks.

Magusam oleks ehk võinud olla. Ma unustan kogu aeg ära, et pärmikeeksi tehes tuleb samale kogusele rohkem suhkrut panna kui suvalisele muule keeksitainale, sest pärm sööb osa suhkrut ise ära.

Sidrunijutte ei olnud kuskil tajuda, aga muidu aimdus sidrunimaitset küll, nähtavasti läksid need jutid vedelas tainas ikkagi laiali.

Päev hiljem hakkasin mõtlema, et see kook on savarääni laadi kook ja savarääni süüakse vahukoorega. Mõeldud-tehtud. Ja teate, vahukoorega sobis see lausa imetabaselt hästi (just see kerge sidrunisus ja hapukus), ma muutusin lausa pahuraks, kui A. viimase tüki ise ära sõi.

*

Nende rammusate magustoitude söömise järel tahtsin ma õhtuks midagi lahjemat, keetsin makarone (teokarpe), panin peale killukese kuivatatud tomatitega võid (mida Saaremaa kombinaat teeb), pudistasin natuke suvalist juustu (Atleet vist) ja riivisin kõva juustu ka ning pudistasin natuke konservherneid peale, sest lahe on, kui herned teokarbi sisse poevad. Peale puistasin maitseks veidi piparrohtu (ma mõistan, et te olete nüüd kõik kadedusest rohelised, sest mul on piparrohtu – aga kui te tahate kah kaunviljadele piparrohtu panna, siis mõni pitsa- või pastamaitseaine või itaalia või provanssaali maitseaine sisaldab seda ka, tuleb ainult paki pealt koostist lugeda, Kotányi itaalia ja provanssaali omades on kindlasti, aga mõne muu firma omades võib ka olla). Väga maitsev toit tuli.

Järgmisel päeval tegin munadest salatit: A. tõi ühe suitsuheigi, mul oli tema sünnipäevast veel rediseid üle. Täiteaineks keetsin makarone (sarvekesi). Sellised koostisosad olidki: makaronid (umbes kolmandik või neljandik poolekilosest pakist), kaks keedumuna, veerandviiludeks lõigatud rediseid (mingi viis-kuus suurt redist), veidi üle poole heigi liha; kastmeks majoneesi ja rjaženkat. Imehea.

***

Pärast tõi A. ühe sealihakäntsaka, ma tegin maitseainesegu – uhmerdasin apteegitilli seemneid, sidrunikoort, rosmariini ja 1 kuivatatud pisikese tšillikauna, ning hakkisin 4 küüslauguküünt; segasin selle kausikeses kokku, pigistasin ka 1/4 sidruni mahla ja lisasin 1 tl mett. Tema määris liha soola ja selle maitseaineseguga kokku, pani küpsetuskotti ja seejärel malmpotiga ahju.
Väga hea tuli, aga põhjus võis olla peamiselt selles, et hea pekine tükk oli ja mina armastan pekki. Kass hullub selle prae peale ja keeldub oma toitu söömast, kuni see praad majas on.

Olen seda söönud õuna-hapukapsasalati ja musta leivaga. A. on söönud tatraga ja võtnud samuti natuke hapukapsast salatiks juurde.

*

Nüüd tegin lahtist pirukat. Mul oli poolteist karpi “parim enne möödas” Saare karulaugu-toorjuustu, õues naati, külmkapis seesama lahtitehtud hernepurk (millest osa herneid läks ennist makaronide juurde) ja 4 samuti “parim enne möödas” kanamuna.

Kõigepealt korjasin posu pisikesi naate ja pesin nad ära. Paar tublit peotäit.

Tegin hapukooremuretaina 2 klaasist jahust, umbes 150 g külmast võist, umbes poolest klaasist hapukoorest pluss näputäiest soolast. St jahu kaussi, või sinna otsa, hakkisin võid seal jahu otsas noaga mõnda aega, siis lärtsasin hapukoore juurde ja hakkisin veel, lõpuks mätsisin natuke sõrmedega ka, et ühtlasem saaks ja maitsestasin soolaga.

Mätsisin selle pirukapõhjataina ahjupannile ja panin külma.

Panin praeahju 200 C kraadi peale soojenema.

Kui soojaks sai, panin pirukapõhja eelküpsema; samasse kaussi panin toorjuustu, lõin koore seest 4 muna ja segasin-kloppisin kahvliga. Kui juba enam-vähem segi oli, lisasin herned (koos vedelikuga) ja kloppisin veel. Maitsestasin seda segu muskaatpähkli, musta pipra ja piparrohuga.

Tegin kannuga natuke tulist vett ja valasin ikka veel pesemisest sõela peal olevad naadid sellega üle. Selle tulemusel läksid naadid pehmeks ja kui ma nad korra külma veega üle lasin ja vee välja pigistasin, ka kämbuks. Minu arust tulevad nad nii õrnemad. Päris imetillukeste naatidega ei peaks ma seda vajalikuks, aga mul olid nad juba suuremad ja mitte nii õrnad. Hakkisin lõikelaua peal risti-rästi peenemaks.

Võtsin pirukapõhjaga panni ahjust uuesti välja, pudistasin sellele naadipudi võimalikult ühtlaselt, siis valasin juustu-muna-hernesegu peale ja panin ahju tagasi. Temperatuuri keerasin vähemaks, algul 180 ning varsti lausa 170 peale. Aeg-ajalt piilusin, kas hakkab juba tahenema. Umbes 20 minuti pärast oli tahe ja ma keerasin kuumuse ära.

Frenchi pissa uusversioon

Vabariigi aastapäevaks. Sedapuhku ei olnud pissa sees kartulit erinevalt tavalisest küll üldse. Aga kama oli, nii et piisavalt rahvuslik värk ikka.

Tainaidee sain siit Õhtulehe retseptiloendist, aga vähendasin kindluse mõttes veidi suhtelist kamakogust ja lisasin krõbeduse huvides veidi tärklist.

Põhja läks: peaaegu terve klaas nisujahu, pool klaasi v veidi rohkem kamajahu (rukkikama), 1 spl tärklist, umbes pool tl isesegatud küpsetuspulbrit (soodast ja sidrunhappest), veidi soola. Selle segasin ära, siis lõikusin pool pakki külma võid sinna tükkideks otsa ja hakkisin kausis edasi ja seejärel mudisin näppudega, kuni oli selline ebaühtlane pudi nagu riputis; siis lisasin pool kl vett, mätsisin tainaks, litsusin selle ahjupanni põhja ja panin esikusse jahedasse.

Täidiseks lõikasin kolm peotäit hapukapsast veidi peenemaks, lisasin törtsu hapukoort, 2 näputäit pruuni suhkrut, veidi köömneid, majoraani ja aed-liivateed.

Lisaks hakkisin pool sibulat ja jupi seismajäänud brõnsat.

Millalgi selle jooksul, kui tainategemisest oli juba 15-20 minutit möödas, panin ahju soojenema (180 C pügala peale). Kui ahi soe, läks pirukapõhi ahju.

Küpsetasin mingi 10 minutit presidendi kõne kuulates.

Siis panin kapsasegu pirukapõhja peale; kõige peale omakorda hakitud sibula (sest mulle meeldib, kui sibul küpsedes veidi pruuniks tõmbab) ja brõnsapudi.

Ja siis küpsetasin, kuumuse keerasin nüüd 160 peale.

Kui pealt oli kohati pruunistunud, võtsin välja.

Jube hea tuli, ainult keeruline süüa – kapsas pudises laiali, nii et see ei olnud kindlasti näpu vahelt söömise pirukas.

Kolmekuningapäeva oapada ja oapresidendi valimise kook; ja üks juhuslik kõrvitsapirukas.

Noh, kui ma niiviisi jätkan, siis jõuan millalgi lausa olevikku välja.

*
Ka see on mõnes mõttes korduspostitus, sest oapada ja oakuningakooki teen ma igal aastal (vt pühadetoitude postituse allotsast), aga väikeste variatsioonidega olenevalt sellest, mis toiduaineid ja tuju mul on.

Seekord jaoks panin oapaja jaoks eelmisel õhtul likku suure kohvikruusitäie kuivatatud põldube ja herneid. Herned olid rohelised, tähendab, kestaga. Lisaks peotäie riisi (sushiriis, sest seda mul parajasti oli).

Järgmisel päeval loputasin seda segu natuke sõela peal, toimetasin kastrulisse, valasin ligi liitri külma vett peale ja keerasin tule alla.

Ise puhastasin 1 suure sibula ja 2 porgandit, sibula hakkisin, porgandi lõikasin viiludeks ja viskasin potti muu kraami hulka.

Kui korralikult kees, lisasin umbes peotäie tatart.

Tükeldasin sinna sisse kääridega 1 tšillikauna ja hakkisin (sedapuhku noaga) 2 jämedat küüslauguküünt. Nii peeneks kui viitsisin, aga võis arvestada, et nagunii keeb küüslauk seal sees laiali.

Lisasin ühe ketšupipära (koos ketšupipudeli loputusveega) ja sortsu pruuni siirupit; uhmerdasin 5 vürtsitera, 5 või 6 nelgitera ja lisasin samuti potti. Jahvatasin musta pipart ka ja lisasin juba valmisjahvatatud ingverit.

Aeg-ajalt segasin ja kontrollisin, ega põhja ei hakka (see toit kahjuks alati natuke hakkab – ei kõrbe, aga põhjast ei tule kõik lihtsalt lahti).

Kui hakkas pehmeks saama, kaapisin sinna noaga natuke muskaatpähkli küljest; lisasin tublisti kaneeli, natuke aed-liivateed, maitse järgi soola ja natuke provanssaali ürdisegu ka, sest seal oli piparrohtu, mida mul puhtal kujul praegu ei ole, aga ma tahan ubadele piparrohtu.

Kõik sõid ja kiitsid. Perekond R. oli toonud mitut eri sorti värsket krõbedat nisuleiba, mis kulus siia toidu juurde väga ära. Joodi üllatavalt vähe punast veini (meid oli 7 täiskasvanut ja pudel jäi pooleli), aga päris palju tomatimahla (erinevalt tavalisest joodi tomatimahla kann tühjaks ja õunamahla kann ainult poole peale). Aga noh, tomat sobibki ubadega hästi.

Muide, need rohelist värvi kuivatatud herned olid hea valik (poes olin mõelnud lihtsalt, et kui on valida Leedu ja Eesti herneste vahel, võtan kohalikuma) – nad läksid keedes nii heaks ja ilusaks! nagu värsked herned!

*

Oakuninga koogiks tegin peaaegu tavalist hapupiimakooki: vahustasin umbes 100 g pehmet võid poole klaasi suhkruga, lisasin veel umbes 50 g õli ja ajasin ka selle sinna segamini; siis uhmerdasin veidi nelki ja kuivatatud apelsinikoori, siis palusin KL-l jätkata, kes uhmerdas selle nii peeneks puruks, nagu mina ei oleks iial viitsinud. (Uhmerdamiseks tuli meil veel see hea idee, et lisasime poole pealt 1 tl soodat, mis on nagunii igaks petteks hea läbi nühkida – ma usun, et sooda aitas maitseaineid peenemaks saada.)

Panin ahju huugama (esialgu 180 C näidu peale).

Segasin tainasse 1 kl jahu ja 1 kl hapupiima (osalt kreeka jogurti pära, osalt rjaženka); kui see oli segamini, siis veel umbes 2/3 klaasi jahu, millele segasime otse klaasis vürtsi-soodasegu sisse. Ja kaneeli!

Määrisin rõngasvormi võipaberiga üle, pudistasin põhja natuke kaerakliisid (riivsaia ega mannat ei olnud), siis teisaldasime taina vormi, pistsime kuivatatud oa sügavale sisse ja panime küpsema; kui kuumenemist näitav tuli oli ära kustunud, keerasin heaga temperatuurinupu 160 peale.

Mingi 10 minuti pärast pöörasin kooki ahjus ja panin temperatuurinupu 140 peale.

Kokku küpses vist mingi pool tunnikest, vahepeal käisin piilumas (ja grilltikuga sorkimas, et kas on juba küps) ja lõpuks läks ikkagi pealt natuke tumedaks. Aga maitset see ei rikkunud, ilmselt kerge kõrbemine sobib selliste piparkoogimaitsetega.

Oakuningakspresidendiks osutus valituks Viplala. Kui president ei peaks oma valitsusaja vältel täisikka jõudma (mis on ebatõenäoline), siis täidavad tema administratiivseid kohustusi regendid.

*

Juhtumisi tegin justkui selle peo jaoks eelmisel õhtul ka ühe kõrvitsapiruka, sest mul oli vaja kaks seismajäänud toorjuustu ära lahendada.

Kõigepealt tegin lihtsa kaerahelbemuretaina (siis ei olnud mul ikka veel jahu) 100 grammist külmast võist, 3 klaasist kaerahelvestest, hästi natukesest soolast ja umbes spl veest. Nii: hakkisin või kaussi kaerahelveste otsa, hakkisin veel hullunult kausis noaga ringi, lõpuks lisasin soola ja vee ning mätsisin veel näppudega, kuni ühte tükki jäi. Siis mätsisin selle ahjupanni põhjale + natuke külgedele ning jätsin külma sahvrisse seisma ja läksin tööd tegema. Kaussi ära ei pesnud

Pärast panin praeahju 180 C pügala peale kuumenema, ise tegin täidise: kloppisin selles kaerahelbeses kausis 3 muna kahvliga lahti, lisasin kokku umbes 400 g maitsestamata toorjuustu (2 poolikust pakist, mis ähvardasid käest ära minna, ei tea, kuidas meil niiviisi juhtus) ja nühkisin puuspaatliga hoolega segamini, siis lisasin 1 umbes 250 ml purgitäie küüslauguga kõrvitsapüreed (kus on veel midagi hapukat ja võib-olla ka veidi tšillit, igatahes on see üsna tugeva maitsega, aga täpselt ma ei tea – vbla mõni neist retseptidest, kõik küüslaugu ja vürtsidega variandid tundusid päris usutavad, kunagi, kui A. ema hoidised otsa saavad, proovin need järele). Niipea, kui ahi oli kuum, pistsin panni koos pirukapõhjaga ahju, lasin mingi 8-10 minutit olla; siis võtsin välja, valasin täidise peale, keerasin kuumuse 160 peale ja pistsin uuesti ahju. Vahepeal käisin piilumas, kas ikka taheneb ilusti. Kui ainult keskel oli veel niiske laik, keerasin kuumuse 140 peale ja kõige lõpuks, kui enam niiskeid laike polnud, aga kindluse mõttes tahtsin tahendada, keerasin kuumuse ära ja lasin jääksoojuses tiksuda.

Ma ise jäin täidisega rahule ja põhjaga mitte nii väga – kaerahelbed olid servade pealt kuidagi puised, mõtlesin, kas oleks saanud parem, kui oleks enne läbi praadinud – või eelküpsetamise pikema teinud, nii et ikka pruuniks, mitte lihtsalt tahedaks – aga külalised kiitsid ja nähtavasti mitte puhtast viisakusest, sest sellest pirukast jäi ainult 2 väikest tükki järele (kuigi isegi enne oapaja lauale toomist oli päris palju suupisteid, nt KL ja T. olid toonud mitut sorti juustu ja perekond R. tõi ka) ja needki tükid hävitas A. järgmisel päeval enne minu ärkamist.

Praepanninädal ja Frenchi pissa uus versioon

Nädala algul tegi A. kotlette ja me sõime neid mitu päeva, nii et seekord ei ole ma vahepeal eriti palju süüa teinud.

Kui kotletid otsa said, avastasin, et poes on jälle odavaid õrnu Läti suvikõrvitsaid, tõin kaks tükki koju ja tegin tavalist kiirtoitu: praadisin 1 hakitud sibulat, 2-3 hakitud küüslauguküünt, 1 hakitud pastinaagijuurika, musta seemneleiva kuubikuid (vist 4 viilu jagu), uhmerdatud kuivi tšillikaunu+nõmm-liivateed ja küüslauguvorsti tükke, siis viskasin pannile lisaks kaks viiludeks lõigatud õrna väikest suvikõrvitsat ja lisasin soola. Kõige lõpuks panin ka pool purki (st umbes veerand liitrit) konservtomatit ja kuna mul oli veel 4 vutimuna, lõin need tomatiplaga sisse. Kui munavalge oli tahe, asusin sööma ja oli väga hea. A. kiitis ka. Ainult pastinaaki ei jäänud eraldi kuigi palju tunda, aga võimalik, et ta lisas leemele head maitset.

Järgmisel päeval hakkas nohu tulema, tõin karbi omas mahlas skumbriat ja tegin spagettide juurde tavalist kalakastet – seekord tuli jälle piirduda apteegitilli seemnetega, sest värsket ei olnud. Ja kuna A.-l oli hammas välja tõmmatud, käisin ka tšilliga väga ettevaatlikult ringi (kuigi A. väitis, et tema pärast ei pea, et ta sööb teise suupoolega). Igatahes oli jälle hea ja me mõlemad jälle rahul.

*

Vabariigi aastapäevaks tegin traditsiooniks kujunenud Frenchi pissat. Toonasest algversioonist erines paar asja: esiteks ei olnud mul kartulihelbeid, vaid ainult kartulipudrupulbrit, mis on veidi teistsugune; teiseks läks tavalise nisujahu asemel rukkikamajahu (ma ei saa aru, kui patriootlikuks annab üldse minna). Ja peale ei pannud ma juustu, täidiseks segasin seekord ühe (suure) hakitud sibula, ühe hakitud õuna, umbes kolmandiku 750 ml hapukapsapurgist (st umbes klaasitäie hapukapsast), umbes spl hapukoort ja teist sama palju majoneesi, natuke soola veel ka.

Tainas käis nii: umbes klaasitäis kartulipudrupulbrit; pool klaasi kamajahu; 1 tl küpsetuspulbrit ja tiba soola kõik omavahel segi; lisasin hästi natuke kreeka jogurtit ja peaaegu pool pakki võid ja näppisin kuivade asjadega segamini (üsna lohakalt, arvestasin, et vesi tuleb nagunii juurde ja siis on kergem veel rohkem segada); siis lisasin pool klaasi vett; avastasin, et kamajahu ei võta nii palju vett sisse kui nisujahu ja pidin seepärast lisama veel kartulipudrupulbrit, kuni asjast sai pigem mätsitav kui lusikaga segatav tainas. Kes on muretaina harjumustega kursis, siis nagu tavaline pehme muretainas.

Mätsisin selle taina pannile, tõmbasin õliga üle ja ajasin täidise seal peal laiali; küpsetasin algul nii kümmekond minutit kuskil 180 peal (st oma käreda ahju numeratsioonis 160 peal), seejärel keerasin vähemaks ja lasin veel nii 15 minutit olla.

Tulemus? mulle maitses hästi, eriti täidis; põhi oli harjumuspärasest sõredam ja vähem muretaina moodi, nii et suus meenutas asi pigem vormirooga kui pirukat, aga maitse mulle meeldis. Ep ja U., kes julgesid mu viirusest hoolimata külla tulla, kiitsid ka väga; A. ütles, et talle see põhi ei maitsenud (mis ei takistanud tal ometi kaht suurt tükki süüa); igatahes sai see pannitäis ruttu otsa. Ma arvan isegi, et täidis maitses mulle rohkem kui kunagi varem.

Suupisteid krõbistades avastasin pärast, et köömnetega soolapulgad (need konkreetsed olid Väikese Vääniku omad, päris head krõbedad) on porgandiga koos hiigla head.

Seenepirukas

Poes oli allahinnatud šampinjone ja neil ei paistnud midagi muud viga olevat kui et natuke kuivanud. Kodus tuli meelde, et mul on kaks keedukartulit ja mõtlesin muretainas osa jahu kartuliga asendada. Tegin taina umbes 100 grammist või natuke rohkemast võist, kahest kartulist, 3 spl hapukoorest ja 1 kl jahust. Osa võid oli kuivatatud tomatitega või, nii et soola ei hakanud ma lisama, pealegi oli mul plaan sinna peale natuke soolapekki panna, sest kartsin, et seenesegu leotab muidu taina liiga läbi. Määrisingi tainast selle võileivapekiga, mis on pmst hakkmasinast küüslauguga läbi lastud suitsupekk. Panin ahju kuumama.

Täidiseks praadisin pool sibulat, need seened, leidsin külmkapist veel törtsu allesjäänud lihakonservi ja killu chorizo vorsti. Kõik need läksid pannile segamini, maitseks aedliivateed ja punet; siis võtsin panni pliidilt, kloppisin ühe muna natukese majoneesi ja sortsu šerriga lahti, panin täidise tainale ja valasin munasegu otsa. Hiljem riivisin pisut juustu peale.

Tulemus? tuli välja, et kuskil oli rasva liiga palju. Vbla sellepärast, et läbipraetud seened on siiski samuti pigem õlised kui vesised ja seepärast oli muretaina pekiseguga ületõmbamine liiast. Või tuli sellest lihakonservist nii palju rasva. Või oli asi selles, et kartul ei võta niiviisi rasva sisse nagu jahu ja kartulimuretainal oleks pidanud lihtsalt vähem rasvollust olema. Ühesõnaga võib seda teinekordki teha, aga mingis kihis tuleb rasva vähemaks jätta.

Maitses teisalt täitsa hästi. A. sõi seda päris heameelega niisamagi; mina avastasin hiljem õhtul, et kui tükk seda rammusat pirukat, mis tänu kartulile ei tundunud ka üldse tainane, röstsepiku viilu peale panna, siis on just paras võileib. Ma panin veel (toorest) hapukapsast röstsepiku ja seenepiruka vahele värskenduseks ja siis meeldis kohe eriti, aga vbla on mul praegu midagi viga, tahaks justkui iga toidu juurde hapukapsast. Teisest küljest, miks siis hapukapsas kartulitainaga sobima ei peaks, võta või Frenchi pissa.