Lihtne suvikõrvitsa-seenekaste ja kartulid

Käisin täna turu peal, ostsin natuke puravikke, palju noori kartuleid ja sellega oli lõuna lahendatud.

Panin posu väikesi kartuleid keema (koorimata). Hakkisin ühe sibula, praadisin-hautasin võiga; selle haudumise ajal tükeldasin suvikõrvitsa veerandviiludeks (kohati peenemakski, sest suvikõrvits ise oli ebaühtlase jämedusega) ja viskasin sibula sekka. Ja tükeldasin seened (6 puravikku, osa suured, osa väiksed) ja lisasin pannile. Olin seda segu ainult natuke koos praadinud, kui kartulid olid juba valmis, kurnasin nad ära. Panniollust maitsestasin soola ja nõmm-liivateega ja panin kaane peale, et veidi pehmemaks tõmbaks, siis lisasin 1 tl jahu, segasin ära, ootasin, et natuke läbi küpseks, siis lisasin 2 klaasi vett, segasin, ja kui keema läks, lisasin julge sortsu hapukoort. Kõige lõpuks maitsestasin musta pipra ja värske tilliga.

Salatiks võtsimegi kõrvale lihtsalt lehtsalatit – lihtsalt niisama rebisime salatilehti taldrikule muu toidu kõrvale.

Kartuleid ei koorinud mina ka söömiseks, seda, kas A. kooris, ei pannud ma õigust öelda tähele.

Mulle maitses väga, A. ei olnud kõige suuremas vaimustuses, aga faktiga, et mingi soe söök valmis sai, oli ta rahul.

Natuke sousti jäi üle, keedukartuleid kohe hulgem ja kuna mul on veel üks suvikõrvits, siis homme võiks ehk kartulivormi teha.

Apropoo – see seenekaste tuletas mulle meelde, et kui ma olin Eestisse tagasi jõudnud, siis üks esimesi toite, mis ma tegin, oli makaronide kõrvale sibula-kukeseene-suitsuliha-suvikõrvitsahautis – samamoodi panni peal, pmst võiks minu poolest ka kastmeks nimetada. St A. keetis makarone ja mina leiutasin sinna kõrvale sellise lisandi. Tookord hakkisime minu mäletamist mööda sinna lõpuks ka värskeid tomateid juurde.

Advertisements

Sünnipäeva ja jalgpalli vahel – kanatoite (neist üks poleemikat põhjustav) ja paar salatit ja üks kook sinna vahele

Järgmiseks tahtis A. suppi saada ja tõi poest kana; ma olin leidnud Aasia köögi raamatust ühe huvitava nuudlisupikirjelduse ja otsustasime seda teha, ainult unustasime selle liiga õhtusse, nii et esialgu sai valmis ainult puljong: A. lõikas filee ja tiivad-koivad rümba küljest ära (tiivad-koivad pani sügavkülma), pani kanarümba keema ja korjas vahu; siis võtsin mina selle kanarümba, lõikasin nii palju liha küljest ära, kui sai ja panin kondid uuesti keema, sedapuhku koos veerandiks lõigatud sibula, 1 sõlmekeeratud rohelise sibula ja mitme ingveritükikesega.

Ja panin kuivatatud shiitake seened likku.

Lasime leemel oma kaks tundi keeda; millalgi selle vältel korjasin õuest mitmesuguseid rohelisi lehti. Retsept soovitas “hiina kapsast, lehtsalatit või spinatit”, ma tegin sellest järelduse, et mida iganes (salat, spinat ja hiina kapsas on ju nii erineva maitsega, nii et järelikult pole see eriline täppisteadus!) ja korjasin naadilehti, natuke võilille, nõgest, 2 oblikalehte, paar teelehte ja natuke küüslaugurohelist.

Lõpuks kurnasin leeme ära ja nokkisin kontide küljest veel natuke liha lahti- aga kuna retsept eeldas seda, et nuudlitele valatakse puljong peale ja ülejäänud komponendid (liha, seened, roh. sibul, õuest korjatud söögiumbrohud ribadeks lõigatud kujul, bambusevõrsed) praetakse läbi ja puistatakse kõige otsa, siis jätsime selle järgmise päeva peale. Pmst saime nagu supikonstruktori – komponendid kõik olemas, pane ainult õigesti kokku. Panin kõik komponendid külma ootele (rohelised libled mässisin sellesama niiske rätiku sisse, mille peale ma nad ennist tahenema olin pannud).

Aga kuna kõht oli tühjavõitu, siis tuli kohe midagi süüa. Meil oli veel arbuusi üle, nii et mina tegin arbuusisalatit; A., kes nii kaua seisnud arbuusi isegi minu degusteerimise peale ei usaldanud, tegi lihtsalt võileibu.

Arbuuusisalati tegin sellise: lõikasin ühe hästi paksu viilu arbuusi ja tükeldasin kaussi ära; tõin õuest münti ja võtsin paar sibulalauku ja hakkisin sinna otsa; hakkisin sinna ka ühe “parim enne möödas” mozzarella; lisasin veidi kuivatatud tomatite pealt üle jäänud õli, musta piprat, soola, sidrunimahla ja kreeka jogurtit. Ja napsasin supi jaoks korjatud rohelisest kraamist paar võilillelehte salati tarvis. Kokku tuli väga hea söömaaeg.

Järgmisel päeval asusin siis tolle nuudlisupi kallale: keetsin munanuudleid. Keetmisega paralleelselt ajasin teises kastrulis puljongi kuumaks ja valasin nuudlitele lõpuks peale (kui olin nad ära kurnanud); siis praadisin eelmisel päeval kanarümba küljest lõigatud liha, seeni, sibulat ja bambusevõrseid, kõige viimaks lisasin rohelise kraami. Ja siis valasin selle kõik nuudlite ja puljongi juurde ja ajasin veel korra kuumaks.

Nagu näha, oli selle supiga palju jändamist, aga tulemus oli selle kohta veidi igav. Uuesti ilmselt enam ei viitsi.

*

Õnneks oli sinna läinud ainult pool meie kaua ja armastusega keedetud puljongit ja ma tegin ülejäänud poolest ühe lahja mulligatawny (“lahja” tähendab siin “ilma kookospiimata”).

Sinna sisse läks lisaks 2 kanatiivale ja fileetükkidele kartulit, sellerit, porgandit; kurkumi, koriandrit, india köömneid, tšillit, värsket ingverit, 1 õun, natuke sidrunimahla; järjekord selline, et hakkisin sibula ja porgandi ja panin eraldi; praadisin supikastruli põhjas sibulat ja uhmerdasin india köömneid + koriandrit, siis hakkisin küüslauku ja ingverit ning lisasin köömned+koriandri+küüslaugu praesibulale, lõikusin sinnna otsa ka ühe tšilli ja pudistasin veidi kurkumit ja kaneeli; siis tegin poti põhja ruumi, tähendab kühveldasin sibulasegu ühte hunnikusse koomale ja panin vabale pinnale kanatiivad pruunistuma; kui olid mõlemalt poolt kuumust saanud, lisasin tükeldatud porgandid ja segasin; lõikasin paar sellerivart peenemaks ja lisasin ja segasin; valasin puljongi peale ja puhastasin-lõikusin kaks kartulit ja ühe õuna; lõikasin need enam-vähem kuubikuteks ja lisasin supile; ja siis lasin keeda, lõpuks pigistasin natuke sidrunimahla peale, maitsestasin soolaga ja jahvatasin musta pipart otsa. Pärast süües panime hakitud rohelist sibulat, piparmünti ja kreeka jogurtit peale. See tuli palju maitsvam, meie mõlema arust. Kindlasti teeme veel.

Selle supi pära sõi A. ära, aga jättis mulle 1 kanatiiva alles; mina olin toonud allah. praadimisjuustu (Dzintarsi oma) ja tegin endale kurgist, lehtsalatist, praejuustust ja sellestsamast praetud kanatiivast maitsva salati. Olgu õnnistatud see aastaaeg, mil ma saan kogu aeg nii palju lehtsalatit süüa, kui tahan, sest ta vohab nagu… salat!

*

Vahepeal tegin ka ühe rabarberikoogi – 1 klaasist jahust, veerand klaasist suhkrust ja umbes 75 g võist pluss ühest munakollasest puru, küpsetasin seda natuke ette, küpsetamise ajal puhastasin-tükeldasin ühe suure ja ühe väikese rabarerivarre, segasin suhkru ja kaneeliga ning panin puru peale ning ahju tagasi; lõpuks lahutasin veel 3 muna (lisaks sellele ühele munale, mille kollane oli koogipõhja sees juba ära kasutatud, aga valge veel üle), mikserdasin kõigepealt valged kõvaks vahuks, siis lisasin 3 munakollasele 3 spl suhkrut ja mikserdasin ka neid; siis lisasin 3 spl jahu ja segasin ära ja natuke hapukoort ka (mõeldes sellele, et rabarberid on vist juba oblikhappesemad, kui mulle rangelt võttes meeldiks); siis segasin selle munavalgetega. Ja jälle ahju ning kuumust maha.

Küpses ilus, aga süües tundsin, et mingit piimaollust oleks koogi sees võinud rohkem olla: hambad hakkasid rabarberispetsiifiliselt krudisema (võib-olla on aasta ka juba natuke liiga kaugel, rabarber liiga oblikhappeseks läinud ja tuleb tikrikookidele üle minna). Niisiis tõin poest vahukoort ja edasi sõin vahukoorega. A. huvitaval kombel sellest ei hoolinud, sõi kooki niisama.

*

Järgmisel päeval sõi A. siis, kui mina veel magasin, tatart ja praadis sinna peekonit (üks allah. suitsuribilihatükk) ja muna juurde; minul läksid neelud lõhnade peale käima ja tegin endale kah inglise hommikusöögi – peekonit, muna ja tomatist pluss rohelisest salati sinna juurde. Nende peal jaksasin kõik oma tantsimised ära tantsida.

Õhtul võtsin temast üle jäänud tatra pluss pool puhastatud hiigelporgandit, lasin panni pealt läbi peekoniülejäägi, natuke hakitud sibulat, natuke hakitud sellerit, riivisin selle hiigelporgandi pooliku kah sinna ära, lisasin tatra ja segasin ära. Taldriku peal segasin lehtsalatist ja väikesest kurgikesest sidrunimahla ja jogurtiga salati, pärast segasin sooja toiduga ära ja väga hea sai.

*

Järgmisel päeval sulatas A. kanakoivad ja kõrvale pandud kananahad üles. Ma tahtsin teha üht Põhja-Aafrika kanaretsepti: panin paksu poti põhja oliiviõliga 2 hakitud sibulat hauduma, lisasin veidi aja pärast 3 hakitud küüslauguküünt, pool tl jahv. ingverit ja pool tl safranit (ingverikogus tuli praktikas siiski veidi suurem, ma ei julgenud nii palju safranit panna); siis lisasin kanatükid (naha lõikasin kääridega ribadeks), soola, jahvatasin pipart peale ja lisasin umbes 1 1/3 kruusitäit vett. Jätsin madalal tulel podisema, palusin A.-l silma peal hoida ja tulin tööd tegema.

Mingi 40 minutit tööd tehtud, läksin vaatasin uuesti. Podises kangesti, võtsin kaane pealt ära (sestsaadik ta jäigi pealt ära) ja pigistasin kolmveerand väikest sidrunit sinna sisse tühjaks ja riivisin selle sidrunikoore ka. Võtsin sünnipäeva ajast jäänud rohelisi oliive (6) ja tükeldasin leeme sisse. Panin väikese potiga kuskussivee üles (umbes 250 ml, tilgakese õli ja tibakese soolaga). Lisasin hautisele kuivatatud koriandrit.

Kuskussivesi läks keema; keerasin tule ära, võtsin poti tulelt, valasin vette umbes 250 g kuskussi (pool pakki), A. segas lusikaga; siis võtsin selle tema käest üle, segasin põhjalikult ja jätsin kaane alla seisma (laua peale).

Hakkisin hautise sisse natuke külmkappi seisma jäänud petersellivarsi, tõin õues leeskputke ja natuke naati, hakkisin leeskputke jämeda varre kohe sisse, õrnemad lehed jätsin ootama.

Siis segasin kuskussi sisse veidi võid, panin jahtuvale, kuid mitte veel jahtunud pliidiplaadile seisma, ikka kaane all.

Segasin ka leeskputkelehed toidule sisse (see ei keenud enam).

Ja siis sõime.

Arvamused lahknesid: mulle maitses pööraselt (kaste oli – klassikuid tsiteerides – “lausa unelm”). A. virises, et see on ju keedetud kana. Et miks keegi peaks üldse tegema keedetud kana. Vaidlesime ja jõudsime mingi konsensuseni sel moel, et edaspidi, kui ma mingitest kanajuppidest uuesti sama toitu teen, siis 1) eksperimenteerin sellega, kas siis, kui hautatud kanajupid viimasel hetkel sousti seest välja võtta ja praeahjus üle lasta (nagu üks sama raamatu retsept – ja peaaegu sama maitsebuketiga – nõudis), on tema arust vähem keedetud kana – selle mõtte olin ma kohe alguses välja pakkunud, enne kui õieti raginaks läks, aga kuna tema ei uskunud, siis ma küsisin tõelise jõmmi kombel “tahad kakelda või? tahad kakelda, jah?” ja tal oli jultumust väita, et ei taha, no mis mõttes, mina küll tahtsin, kellega ma kaklen siis, iseendaga või? 2) või söön lihtsalt ise kõik ära, sest mulle maitseb. Vaidlus suubus vähem isiklikesse küsimustesse, nagu “kas toiduained võtavad keedes vett sisse või kaotavad seda”. Ma vist võitsin, meenutades, et kartul kaalub pärast keetmist vähem kui enne, ja apelleerides kodunduskäsiraamatutele, kus on toore ja keedetud toidu kaalu võrdlustabelid sees.

Pärast üritas A. selgitada tema ja minu söömise kontseptsiooni erinevust. “Vaata, mina ei söö nagu sina maitse pärast. Mina söön selleks, et kõht tühi ei oleks.” Millest järeldub kuidagi ka see, et konsistents huvitab teda rohkem kui maitse. Millest omakorda järeldub, et täiesti suvaline praeliha on etem kui ükskõik kui hea maitsega vedelikus valmistatud liha. Mis ometi ei seleta kuidagi seda, miks talle suppi meeldib süüa, sh lihaga suppi.

Enivei. Ma olin selle unelmate soustiga ka järgmisel päeval hirmus rahul, kui mul oli enne trenni kiire ja pärast trenni kõht jube tühi ja ma sain kiiresti kerge vaevaga süüa – ajasin kastet soojaks ja segasin kuskussiga. Pärast trenni ma ka natuke pikendasin seda kastet – lõikusin oliive sisse ja pigistasin sidrunit juurde. Kuna A. ei hoolinud, siis tema tegi meie tavalise kiirlahenduse – sõi tatart skumbriaga.

Eelmine nädal: riisist panniroog; seeneraguu; kartulid umbrohuga; umbrohuomlett; umbrohuampsud; ja üks rabarberikook.

Tegin kana kõrvalt üle jäänud riisist ühe hiina retsepti järgi pannitoitu. Söödav, aga mitte hiilgav. Praadisin õhukese munaroa 3 munast ja vürtsidest (pipar, aniis, nelk, sool), võtsin pannilt, lõikasin ribadeks; praadisin samal pannil sibulat, riisi, paprikat ja lutserniidusid, panin siis munaribad uuesti pannile tagasi ja maitsestasin sojakastmega. Põhiviga oli see, et lutserniidud lähevad kas pusasse või klimpi. Oaidudega töötaks tõenäoliselt paremini. Ja konkreetselt minu jaoks oli viga ka selles, et üks terve paprika üheainsa panniroa peale on mulle ilmselgelt liiga palju, kõht oli veel terve järgmise päeva korrast ära (olin nähtavasti paprikaga liiga uljaks läinud, sest supi sees olin teda ilusti välja kannatanud, aga üks paprika supi peale ongi suhteliselt vähem, sest suppi ennast on rohkem). Aga igatahes sai seismajäänud riis ära lahendatud.

Siis (neljapäeval) tegin seeneraguud (porgand, sibul, seened, mõnevõrra naati, natuke jahu, hapukoort, heerest, Worcesteri kastet). Keetsin kõrvale selle käputäie tatart, mis meil oli (vähevõitu, nii et kui ma tatra seeneraguu sisse segasin, meenutas see paksu suppi). Esialgu tundus, et Worcesteri kastet sai palju, hapukuse pärast (mitte vürtsisuse). Aga järgmiseks päevaks oli päris tasakaalu tõmbunud ja paksemaks ka, enam ei meenutanud suppi. Reedeks jagus seda ka.

Siis (laupäeval) keetsin lihtsalt kartuleid ja muna (4 suuremapoolset kartulit, 2 väikest muna), tõin õuest palju võilille- ja veidi vähem naadilehti pluss natuke karu- ja murulauku, A. hakkis lehed ja munad peeneks, segasime jogurti ja natukese soolaga ära. Taldrikus panime kartulile võid peale ja seda salatit juurde. Superhea oli.

Kartulite pehmekskeemist oodates läksin kärsituks ja tegin igavusest kooki: mingi 5 rabarberivart hakkisin ära, hakkasin tegema hapupiima ja munaga tainast ja avastasin alles pärast rabarberi hakkimist, et jahu on väga vähe. Pool klaasi vajaliku 1,5 asemel. Võtsin puuduva jahu asemele osalt kaerakliisid, osalt tärklist. Lisaks läks koogi sisse veidi alla klaasi suhkrut, 150 g sulavõid, 2 muna (lahti klopitud) ja pool klaasi hapupiima (mul oli parajasti skyr vaja ära lahendada). Pudistasin maitseaineks peenuse mõttes roosiõielehti pulbriks ja lisasin ka õige natuke soola. Kergituseks poolteist tl soodat ja natuke sidrunhapet ka.

Kook tuli selliste kahtlaste kuivainete peale üllatavalt hea, eriti kui oli natuke seisnud. Kaerakliid andsid mõnusat kobedust (see ei olnud sugugi kindla peale minek – kunagi jäi mingi teine kook kaerakliide lisamisest hoopis liiga kõva).

Pühapäeval tegin enne trenni 3 munast naadiomletti. Hakatuseks korjasin õudse posu nooremat naati ja pesin ära; siis hakkisin sibula ja hautasin õliga, siis hakkisin suurema peotäie naati peeneks, kloppisin 3 muna lahti, lisasin veidi soola, segasin naadi muna hulka ja valasin pannile; ja siis lasin madalal kuumusel taheneda, lõpuks hakkisin ühe juustukontsu sinna otsa. Päris hea trennieelne amps. Aga naati olin selle jaoks liiga palju korjanud. Ülejäänust tegin õhtul neid plönne, ainult et õunaäädika asemel oli mul ainult palsamiäädikat ja pähklite asemel päevalilleseemned; ja kui ma kartsin, et sellest seemnekogusest, mis ma uhmerdada jaksasin, jääb väheks, lisasin veidi kanepiseemnejahu; ja kui segu ei tahtnud hästi koos seista, lisasin õige pisut õli (osalt seesami-, osalt tavalist rapsiõli). Hmeli suneli oli mul tõenäoliselt olemas – “tõenäoliselt”, sest oletan, et see rohekas pulber, mis mulle Gruusiast toodi, oli see (see oli sealt toodutest ainus maitseaine, millel silti enam küljes ei olnud). Tulid päris head vürtsikad ampsud, aga veidi vintsked: naati oleks pidanud veidi kauem kuumutama. Hästi toitvad igatahes.

Ja siis tuli uus kanatoidunädal, sest A. tõi jälle kana, esmaspäeval sõime tema tehtud praekanakoibi ja -tiibu. Riisiga; tema sõi porgandisalatiga, mina võilillesalatiga.

Loomalihakonservist tomatikaste spagettide juurde; seenerisoto ja selle pikendamine

Spagetikaste: praadisin sibulat-küüslauku, kui need olid ära haudunud, lisasin tšillit, loomalihakonservi ja purgitäie (tavalise (400-grammise?)) tomatit pluss sortsu seda joodamatult halba punast veini, millega mul on juba õige mitu problemaatiliste koostisosadega toitu heaks õnnestunud teha (praegu oli lahendamist vajav probleem see, et konserv oli üsna rasvane); hautasin-hautasin-hautasin (kuni makaronid – spiraalikujulised ehk fusilli – keesid); maitseks panin igavesti mitut kuivatatud ürti: natuke salveid, natuke aed-liivateed, natuke majoraani, natuke sellerit, natuke basiilikut. Lõpuks viimistlesin soola ja natukese pruuni suhkruga ja süües maitses nagu täitsa korralik toit, mitte konservikas.

*

Seenerisoto juhtus nii, et ma tõin poest “parim enne möödas” poole hinnaga šampinjone, aga tol päeval olime enne juba otsustanud, et sööme tatart ja kalakonservi; kui ma koju jõudsin, oli A. juba tatra valmis keetnud ja ei pooldanud ideed, et teha sinna kõrvale hoopis seenekaste. Nii jäid seened järgmiseks päevaks.

Järgmisel päeval olin nad juba ära unustanud ja mõtlesin, et teen midagi mehhiko munaroa taolist, aga õnneks jäid seened õigel hetkel silma – tähendab, kui ma olin munaroa tegemisega alles sealmaal, et olin sibula ära hakkinud. Ja siis oli üksnes loogiline suunata hakitud sibul risotosse.

Nii et panin poti põhja veidi õli ja veidi võid, sibula ja pool viimast küüslauguküünt (tervet enam polnud, sellest küünest oli pool pahaks läinud) sinna sisse hauduma, ise tükeldasin hoolega seeni. Kui leidsin, et sibul on juba klaasjas, lisasin riisi (Arborio), segasin hoolega, et riisiterad rasvaga kokku saaks, lisasin seened, segasin veel ja lisasin sortsu valget veini (odav ungarlane). Kõige selle segamise vahepeal panin keedukannuga veidi vett keema ja tegin sellega pulbrist kruusitäie puljongit. Ja edasi sortsutasin riisisegule vaheldumisi puljongit ja veini juurde ja segasin iga kord ära ja natuke vahepeal ka. Kuskil poole segamise peal tuli idee lisada näputäis kuivatatud tomateid (päris kuivi, mitte õliga), lõikusin neid mingi 3-5 tükki kääridega toidu sisse, ja segasin-segasin-segasin.

Puder sai üllatavalt kiiresti valmis. Lisasin veel noaga natuke võid, riivisin üht kivikõvaks kuivanud juustu (mingilt ammuselt allahindluselt ostetud ja ära kuivanud Grana Padano tükike) peale ja lasin hea maitsta. Oli hea puder küll.

Seda jätkus meile mõlemale järgmisekski päevaks; ülejärgmiseks ka, aga siis oleks juba olnud ainult ühele. Mul oli ikka veel mehhiko munaroa plaan meeles ja alguses mõtlesin, et teengi seda, ainult et maisi asemel panen selle risotopära ära. Aga siis hakkasin Aasia kokaraamatut sirvima ja ette jäi hoopis toredaid praetud riisi retsepte.

Nii et lõpuks tegin nii: praadisin-hautasin panni peal ühe hakitud sibula klaasjaks; lõikusin kääridega ühe kuivanud tšillikauna juurde; tükeldasin sinna järgmiseks peotäie lödimaid kirsstomateid (olin teinud sellise ekstravagantse kulutuse), mis enam niisama süüa head ei tundunud; kloppisin kaks muna lahti, valasin pannile, lasin nii pool minutit olla, ise kangutasin sedaaegu risotopära kastruli põhjast lahti (risoto on suur kleepija); siis sonkisin muna-tomati-sibula segi ja lisasin risoto ja sonkisin veel rohkem segi, nii et kõik nägi väga kole välja. Ja sonkisin veel natuke ja veel natuke, keerasin tule ära ja sonkisin veel natuke.

Lõpuks viimistlesin natukese soola ja värskelt jahvatatud musta pipraga. Ja ka sellest tuli täitsa hea puder, aga täiesti teistsugune.

Mis ma tegin lillkapsast ja julkmakaronidest: palju ugly food’i.

Kõigepealt tegin õigust öelda lihtsalt lillkapsast risoto: jagasin pool suurt lillkapsast pisemaks, panin poti põhja õli ja natuke võid; hautasin seal sees hakitud sibulat, seejärel lisasin veidi alla poole paki ümarateralist riisi (mida ma igaks juhuks enne pesin, sest ma ei olnud päris kindel, ega mõni koi pole sinna pesa teinud); sibulahautamise ajal olin teinud kannuga kuuma vett ja sellega tegin A. praeküpsetamisest tekkinud kallerdisest puljongi. Hakkasin riisi odava valge veini (Itaalia pakikas – pinot bianco ja chardonnay segu) ja puljongiga tasapisi niisutama, vahepeal segasin; õnneks tuli enne riisi pehmekshautamist meelde, et ma pidin ka lillkapsa sisse panema. No ja siis ta haudus, kuni tundus, et on pehme. Enne päris pehmeks haudumist pudistasin natuke kuivatatud sellerit ja tibake nõmmliivateed sisse; ja enne serveerimist kõvasti riivjuustu (allahindlusega saadud Forte, pmst tahtsin ma kõva juustu osta ja see oli kõige odavam).

Seda tuli kuidagi hirmus palju, sest vahepeal tundus mulle, et puljongit on riisi jaoks liiga palju, ja lisasin riisi; ja siis selgus jälle, et ei-ei, vedelikku tuleb muudkui juurde uhada, muidu jääb kuivale. Nii et sõime seda õige mitu-mitu päeva.

Välja nägi muidugi kole – valge ebaühtlane plöga, aga maitse oli hea – ainult et lõpuks hakkas ära tüütama.

*

Teine lillkapsapool oli selle aja peale kohati koledaks läinud, nii et puhastamise käigus tuli suur osa kompostile loovutada. Sellest (korralikust osast, mitte kompostile loovutatust) otsustasin teha makaronisalati, sest ma tahtsin proovida, kuidas ühed “parim enne” möödas seepiatindiga makaronid on. Sellised mustad julgad, põnev. Aluseks võtsin pmst selle spargelkapsasalati retsepti.

Nii et ühes potis keetsin neid makarone, teises hästi vähese veega lillkapsast, mõlemas vees oli natuke soola, lillkapsa hulka segasin pärast kurnamist ka natuke kuivatatud sellerit; siis segasin kokku, piserdasin õli peale ja tilgakese palsamiäädikat – ja pudistasin peale kõvasti riivjuustu (ikka allahindlusega saadud Forte). Kõrvale sõin tomatit. Maitse järgi oleks tahtnud võid peale panna, aga ma ei leidnud seda üles (pärast tuli välja, et A. oli selle sahvrisse toasooja eest ära pannud), eks ma panin siis veel oliiviõli.

Seejärel tuli A. ja kommenteeris: “Lillkapsas näeb välja nagu lima ja makaronid näevad välja nagu nälkjad”. Jah, näe, olen hällõuviinitoidu teinud kogemata, asja eest, teist taga. A. suhtus sellesse toitu nagu sooja toitu, mitte salatisse ja tegi endale panni peal soojaks.

See oli päris hea (ja võiga oleks kindlasti veel parem olnud), aga järgmisel päeval tuli veel kohe eriti hea julkmakaronitoit: ma avastasin sahvrist ühe A. ostetud ja unustatud porrulaugu, tõin poest natuke šampinjone, päästsin porrulaugust, mis päästa andis; hautasin pannil porrulaugu– ja seeneviile võiga, ise keetsin samal ajal neid nälkja moodi makarone; kui makaronid valmis said, kurnasin ära ja segasin pannil muude asjadega kokku. Ja sõime jälle riivjuustuga.

Täna pikendasin seda endale natukese suitsupõsega.

Oakiirtoit; rabarberikook; ja seenepipstükk

Enne Pärnu hansale sõitmist jõudsin veel ühe kiirtoidu kokku keerata.

Poes müüdi kampaaniahinnaga “Õlleoa” nimelist konservi. Mulle põldoad maitsevad, tõin koju, kui odavalt antakse.

Kodus lõikusin pannile praadima natuke suitsupõske, hakkisin juurde ka ühe sibula, lasin natuke olla; siis tükeldasin sinnasamma ühe küüslauguküüne, poolteist väga suurt tomatit, lasin veel veidi olla ja keerasin sinna ka veidi üle poole oapurgi tühjaks. Soola ei pannud, sest need oad on niigi soolased.

Tuli midagi supi ja ühepajatoidu vahepealset, hiigla hea maitsega.

A. kiitis ka. Mis on hea märk, sest näiteks teisest minu lemmikkonservist (aedoad tomatikastmes) tehtud toidust ta eriti ei hooli, ütleb, et konservi maitsega. Nähtavasti hakkab konservimaitse siis puhastele ubadele vähem külge kui tomatikastmele. Või maitsevad talle lihtsalt põldoad rohkem.

Järgmine päev pikendasime sama toitu veel paari tomati ja ülejäänud ubadega.

*

Rabarberikoogi tegin sama menetlusega nagu ükskord varem õunakooki – et hapukooremuretaina retsepti järgi, aga osa hapukoore asemel kohupiim (seekord üks pahaks minna ähvardav ricotta). Keskelt tuli ehk natuke pehme, aga maitse oli hea. Sai kiiresti otsa.

*

Nüüd olen hansalt tagasi, pärast seda koormust tundub kõik kerge ja nii tegin täna mitme orgunniliigutuse ja kingsepal käimise ja tõlkimise kõrvalt veidi edevamat sööki ka. Kuigi tegelikult ei olnud eriti raske. Ja suuremat sööki sellest ei saa, suurema söögi eest hoolitses A., kellega ma olen nüüd ühte ajagraafikusse sattunud – tähendab, sõime lõunaks tatart kalakonserviga (skumbria õlis – või oli ta nüüd sardinella, igatahes sellest päevalillepildiga sarjast), salatiks hakitud tomatit kõrvale, veidi majoneesi juurde. Ka see on lihtne ja hea.

Aga kuna tomatid olid peaaegu otsas ja tatar sai päris otsa, läksin poodi varusid täiendama ja ostsin muu hulgas hästi suuri šampinjone – 8 tk – ja mõtlesin, et täidaks õige ära.

Kodus tegin kõigepealt paar kuivanud musta leiva viilu nii väikesteks tükkideks, nagu jaksasin (kõigepealt murdsin sõrmedega, siis tampisin veel uhmrinuiaga uhmris ka). Siis hakkisin sinna otsa šampinjonijalad, ühe viilu küüslaugupekki, natuke rohelist (naati, leeskputke, veidi murulauku, paar lehte puju ja üks raudrohuleht, sest mulle tundus, et puju ja raudrohi võiks pekiga sobida), ühe ärakuivanud sinihallitusjuustukontsu; pudistasin sinna veel näputäie aed-liivateed ja näputäie majoraani ja segasin natuke majoneesi juurde, et see segu vähem pudiseks. Soola ei lisanud üldse, sest pekk ja juust on ise soolased. Ja siis panin praeahju käima, määrisin ühe ümmarguse koogivormi võipaberiga üle, mahutasin šampinjonid sinna suure vaevaga ära ja toppisin segu šampinjonide sisse tagasi (mahutasin ja mahutasin ja ära mahtus!), piserdasin natuke õli peale ja küpsetasin (kõigepealt käisin 5 minutiks tööd tegemas, siis tulin vaatasin, mis seis on, pöörasin vormi tagakülje ettepoole ja lasin veel 5 minutit olla, siis keerasin tule ära ja jätsin jääksoojuse kätte).

Tuli väga maitsev, ainult et mahlu nõrgus välja ja jäi vormi põhja, niisiis sõin sepikuga, sest kesse siis leemekest raisku laseb. Ise mõtlesin, et oleks kohe võinud seentele sepikuviilud külje alla panna, siis oleks need seeneleemega läbi küpsenud. Või äkki isegi mõne neistsamadest kuivanud leivaviiludest, millest ma täidise jaoks leivapuru tegin. Noh, teinekord targem.

See leivapuru oli seal muide superhea – ma olin veel kartnud, et jääb liiga kõva, aga tänu oma kuivusele jäid need seenemahlade sees just parasjagu krõbedad. Ja soolasus tuli täidisekomponentidest täpselt paras.

Nädalaülevaade: hapukapsasalat ja munakollasekook; seenerisoto; soolane kiirkartulipudrukook; valegumbo

Kolmapäeval sõime veel oasuppi, neljapäeval vist ka.

Kas neljaba õhtul või reedel tegin hapukapsasalati: keetsin mitu kartulit ja ühe porgandi, mis hakkas käest ära minema. Kui need keesid, tükeldasin sibula ja kaks õuna, pudistasin nii veerand hapukapsapurki sinna otsa. Ja tükeldasin siis musta leiba ja A. ostetud vorstikesi. Kartul-porgand keedetud, jätsin nad jahtuma, ise praadisin sedaaegu leivakuubikuid ja vorstitükikesi. Kui olin tule ära keeranud, jätsin need veel pannile krõbenema ja tükeldasin 4 kartulit ja tolle porgandi salati sisse. Kastmeks läks peamiselt õli, aga pärast taldrikus panin majoneesi juurde. Leiva- ja vorstikrõbeduse lisasin samuti alles taldrikus (A., kes enam nii hilja süüa ei tahtnud, praadis järgmisel päeval sama salati juurde uued krõbuskid, sest salat seisab, aga krõbedus läheb seismisega ära).

*

Küpsetasin ka ühe koogi – A. tahtis munavalgetega ahju võõbata, kollaseid jäi üle ja ma tegin neist ja “väikese keeksi” retsepti järgi ühe veidi suurema plaadikoogi. Panin klaasi rosinaid Becherovkaga likku ja tükeldasin mitu isetehtud liköörist järele jäänud tsitrusekoort. Nühkisin segamini vist 150 g võid ja pool klaasi suhkrut (vähem kui retseptis, aga kartsin, et rosinad ja liköör on kokku nagunii liiga magusad), siis ükshaaval kõik 7 munakollast; veidi üle klaasi, vbla isegi poolteist klaasi jahu (vaatasin, et tuleks selline umbes hapukoorepaksune tainas). Ja rosinad ja tsitrused, natuke rosinaleotislikööri ka, kõike seda leotusalkoholi ei julgenud sisse ära panna.

Jäin kokaraamatut liiga uskuma, see nõudis üle 200-kraadist kuumust, nii et ma panin oma käreda ahju algul tõepoolest 180 kraadi peale (aga niipeal, kui kook ahju läks, keerasin 160 peale). Isegi see oli liiga kuum, nii et küpsemise jooksul jõudis ta pealt kohati liiga tumedaks minna ja neist kohtadest ka kerkis vähem.
Pärast küpsetamist tundus mulle, et ka magusat võiks ikkagi rohkem olla ja valasin rosinaleotamisest üle jäänud rosinase likööri koogi peale immutusvedelikuks. See tegi asja paremaks, aga ma ise olin veidi pettunud. A. oli päris rahul (“see ei ole igatahes üks neid kooke, mida me nädal aega sööme”) ja siis tuli ema külla ja märkis kohe, et väga hea kook on.

Järgmisel päeval oli ka mu enda arust maitsvam, nii et vbla tal oli vaja lihtsalt laagerduda. Üks tõenäoline seletus on veel: arvestades, et ahi oli liiga kuum, läks kook ilmselt liiga küpsiseks kätte ära, aga likööriga seismine pehmendas ta tagasi koogi konsistentsi (mulle meeldib kook pea alati rohkem kui küpsis).

*

Ema ööbis meil; kui ta magama läks, tegin endale õhtusöögiks ja teistele järgmise päeva lõunaks seenerisoto: praadisin oliiviõli ja või segus ühe tükeldatud sibula, ühe tükeldatud pastinaagi, paarsada grammi šampinjone, natuke tükeldatud küüslauku, lisasin veel rasvollust (sest seened olid kõik enda sisse imenud), viskasin siis pannile nii palju riisi, et seda oli sel hetkel umbes sama palju kui kõike muud kokku, segasin ja praadisin veel, lisasin kuivatatud sellerit ja valasin veidi valget veini peale. Edasi niisutasin vaheldumisi vee ja valge veiniga ja sügasin pannilabidaga, et tekiks see õige koorene konsistents; maitseks panin veel toda maitsejuurikatest ja soolast koosnevat maitseainet, mis mulle meeldib. Hästi natuke (1-2 kiudu) safranit ka. Vahetevahel läksin laisaks ega viitsinud segada, panin kohe ühe korraga rohkem vedelikku ja jätsin kaane alla hauduma. Ühel sellisel hetkel oleks äärepealt põhja hakanud, aga õnneks sain õigel ajal jaole ja jõudsin labidaga riisi lahti liigutada. Lisasin siis muidugi kohe veel vedelikku. Nii ta tasapisi valmis sai. Nägi hästi jõle välja, aga maitses hea, riivisin söömiseks juustu peale.

Järgmisel päeval olid ka ema ja A. rahul.

*

Esmaspäeval lahendasin Frenchi pissast üle jäänud kartulipudrupulbri ja oaleemest üle jäänud suitsupõsekribalad kartulikoogi sisse ära: kloppisin 4 muna lahti. Määrisin ahjupanni võipaberiga üle, pudistasin sinna pannipõhjale 2 viilust mustast leivast lõigatud kuubikud ja suitsupõsetükikesed. Kloppisin muna sisse veel natuke hapukoort, majoneesi, peaaegu 1 ümbriku kartulipudrupulbrit ja mõnevõrra kuiva heerest (kui täpne olla, see üliodav – tavalise odava veini hinnas – Manzanilla, mida ma enam pole kahjuks müügil näinud), et liiga tihedaks ei läheks. Natuke õli panin lõpuks ka. Natuke hakitud mandleid ja nõmm-liivateed. Ja valasin pannile leiva- ja lihakuubikute otsa. Kõige peale puistasin seesamiseemneid ja riivisin juustu. Läks päris kuuma ahju (meie ahju järgi 180, mille keerasin siis kohe 160 peale), küpses mingi 10 minutit ja pärast ahju väljalülitamist veel 5 minutit jääksoojuses. Sõime kurgisalatiga, mille ma seekord tegin meelega üpris soolase. Salatit oleks võinud rohkemgi olla.

*

Teisiba kahtlustas A., et ma tulen näljaselt koju, sest ma läksin välja, ainult üks majoneesivõileib hinge all. Selle kahtlustuse pealt oli ta juba valmis õhtusööki purgiseljankaga lahendama, aga mul oli koju jõudes tunne, et ega mingi gumbolaadse supi tegemine suurt tülikam ei ole. Küsisin A. käest, mis tema arvab, ja tema leidis, et kui ma viitsin ise suppi teha, siis ta on valmis koostisosi tükeldama, sest ega ta tegelikult mingi purgisupi fänn ei ole.

Ma olin juba poes otsustanud, et seekord ei tule klassikaline akaadia köögi kolmainsus (mis on sibul-seller-paprika) ja toonud selleri asemel koju järjekordse pastinaagi. Sest vähemalt silti uskudes on pastinaak poes Eesti oma, aga seller välismaa oma ja toidukilomeetrid noh. Lisaks tõin ühe läheneva tähtajaga suitsuvorsti ja mul oli meeles, et meil on ammust ajast üks allahindlusega ostetud rannakarbikonserv riiulis. Arvasin, et need molluskid on tomatikastmes, aga kodus avastasin, et marineeritud. Et ma olin endale juba tomatise supi isu peale ajanud, tuli mingi tomatikonserv lahti kiskuda – paksust tomatihoidisest oli seekord kahju (äkki on viimane ja ma tahan kunagi mingit hautist teha!), otsustasin panna supi sisse tomatimahla.

Niisiis. A. hakkis 2 sibulat, 1 turske pastinaagi, pärast järelemõtlemist puhastasin talle hakkimiseks ka ühe suure porgandi, sest mis toit ei läheks porgandist paremaks? Sedamööda, kuidas ta hakkis, viskasin tükeldatud asju potipõhja õli sisse (osalt kuivatatud tomatitest purgipõhja jäänud õli, osalt hea maitse pärast oliiviõli) praadima: kõigepealt sibula, siis pastinaagi, lõpuks porgandi.

Puistasin nõmm-liivateed peale, uhmerdasin juurde 3 väikest tšillit (mis pidi esindama akaadia köögi kolmainsusest paprikat), natuke ka panin supimaitseaine nime all müüdavat supijuurikatega-soola ja kuivatatud sellerilehti (nii et tegelikult tuli see triniteet ikka ära, olgugi et kahe kolmandiku ulatuses kuivatatud kujul), sonkisin veel korra segamini ja valasin kaks klaasitäit vett haudumiseks peale. Ja alles siis tuli meelde, et gumbo tegemiseks peaks ju maitsejuurikatega ka jahu kuumutama, nagu jahukastme jaoks (peened inimesed ütlevad selle kohta roux). A no tühja kah, nagunii on mul ka selleri asemel pastinaak.

A. tükeldas pool vorsti, tegi mulle kõrvitsapüree purgi lahti (seda küüslauguga kõrvitsat meil veel on ja see on suppide ja risotode sees jube hea, kui ma ainult teaks, millest ta täpselt koosneb) ja kui ta juba selle töö peal oli, tomatimahla purgi ka, ja tõmbas ise uudiseid vaatama. Ma ootasin, et juurikad natuke pehmemaks hauks, ja lisasin neile kõrvitsapurgi (250 ml) sisu pluss purgi loputusvee, sest kesse head kõrvitsat raisku laseb. Kui porgand oli juba selgelt pehme, valasin juurde ka pool liitrit paksu tomatimahla pluss sellegi purgi loputusvee. No ja siis tuli oodata, et keema läheks, vorstitükid sisse panna, vahetult enne uut mullitamahakkamist tuli ära keerata ja rannakarbikonserv kõige otsa tühjendada.

Kõige lõpuks pudistasin veel õige natuke kuivatatud piparmünti peale.

Mina jäin väga rahule, tuli kuum ja veidi õhetamavõttev supp, just nagu nohusele inimesele vaja on. Näis, mis A. homme ütleb (tal täna polnud enam isu, tema sõi lõunaks eilset kartulikooki), aga ma usun, et talle maitseb ka, sest 1) supp ja 2) vürtsine.