Pühade ajal

Vana-aasta õhtuks tegime:

hautatud vürtsist maksa (paar spl sojakastet, veidi rohkem kuiva heerest (otsustasin seekord niipidi), 1 kaneelikoore rull, 4-5 nelgitera, näputäis piprateri, ingveritükke, 1 hakitud sibul), pärast läks peterselli peale;

vürtsist kana (veidi alla kilo kanafileetükke marineeris riivitud ingveri, küüslaugu ja sidrunimahla segus, kui olime liha sellega kokku mäkerdanud, sortsasime veidi õli juurde, lõpuks praadisime ära, pannile hakkisin ka 1 tšilli, lõpuks lisasin soola, serveerisime murulauguga, sest rohelist sibulat ei olnud);

“puuvillasalatit” (riisikujulised nuudlid (pool poolekilost pakki), 1 väga ilus granaatõun, mille Kvartalis müüv itaallane mulle osavalt maha müüs, 1 apelsin, 1 väike purk ananassikonservi, 1 pikk värske kurk, pakk krabinuudleid, veidi hakitud küüslauku ja hakitud ingverit; hästi natuke rjaženkas leotatud safranit (et maitse ühtlasemalt laiali läheks) ja julgemalt majoneesi. Rjaženkat sai tglt natuke juurde pandud, et kuiv ei jääks, makaronid neelavad kastet nagu käsn);

pirni-juustusalatit, kuhu seekord läks tervelt kaht sorti juustu – kõva Dziugast ja Eesti juustu. Kastmeks majonees ja veidi rjaženkat, maitseks veidi küüslauku ja kardemoni;

hapukapsa-õunasalatit, kuhu läks peale hapukapsa ja õunte ainult veidi röstitud köömneid;

porgandisalatit (riivitud porgand, maitseks röstitud seesami-, koriandri- ja India köömneseemneid, kastmeks veidi sidrunimahla ja õli).

Külalised tõid lisaks lahtist kilupirukat (muretainapõhjal ja üht lehttainapõhjal pirukat, aga seda ma ei saanudki või olen ära unustanud. Ka puuvillasalat söödi nii kiiresti ära, et ma ei jõudnud maitstagi. Aga mul oli kõiki selle koostisosi veel, v.a kurki, nii et järgmisel päeval tegin lihtsalt uue laari, ainult ilma kurgita.

Ma olin päevakese varem miskipärast ühe veidi üle kilose praetüki koju toonud, uusaasta 1. päeval tegin sellise segu: 2 spl soola, apteegitilliseemneid, paar pisikest kuivatatud tšillit, rosmariini ja 1 pudendatud loorberileht, värskeid sidrunikooretükikesi (riivida ei andnud, sidrun oli veidi näts, aga noaga sai ribakesi lõigata). Uhmerdasin selle kõik segamini, pätsisin liha sellega kokku, toppisime küpsetuskotti, mina libistasin siis veel küüslaugutükikesi kõige peale ja pigistasin veidi sidrunimahla, A. pani koti kinni ja pistis malmpoti sees ahju, kui see küdenud oli, ja keeras ise magama. Kui ta üles ärkas, võttis välja. Tuli päris hea.

Hiljem: kõht nõudis suure lihasöömise otsa toorest hapukapsast, tegin hapukapsast ja majoneesist ja krabipulkadest salati, praadisin veidi musta leiba juurde. Sobis.

Täna tegin kiirsalati neljast õunast (mingi Veteran, mida poes müüakse, muidu on nagu igavavõitu, aga salatis kärab küll), natukesest leotatud rosinatest, juustust (Eesti juust), kreeka pähklitest, lehtsalatist ja majoneesist.

Kuskil kõige selle vahel tegin ühe primitiivse tarretise: apelsinitarretise pulbrist ja pakist vahukoorest (pulber kuuma veega segamini, ootab, kuni enam liiga kuum ei ole, siis koor natukese suhkruga vahtu ja tarretisevedelikuga segamini, jahedasse seisma) – see rahuldab mu magustoiduvajadusi õige kauaks. A. nagunii ei söö reeglina magustoitu, kui see just kook ei ole.

Advertisements

Vahepealsed korralikumad toidud, sh vastlaks

Kõigepealt oli A. ühe käntsaka seamaksa toonud ja sellega tuli midagi ette võtta. Ma tahtsin porganditega, aga ei suutnud tükk aega otsustada, kuidas täpselt. Lugesin üht itaalia retsepti ja üht ungari oma; lõpuks lähtusin kõige rohkem tollest itaalia omast, aga tegin paar muudatust. Minu kohta ebatavaliselt suure jändamisega toit.

Ühesõnaga, maks sibulatega pluss porgandid juudi moodi (täpsemalt Itaalia juutide moodi).

Alustasin porgandist: puhastasin 3 suurt porgandit ära, kuumutasin pannil natuke õli, lõikasin porgandid viiludeks ja panin natukeseks praadima (kohe, kui pann oli selgelt kuum, keerasin tuld vähemaks). Ei suutnud kiusatusele vastu panna ja pudistasin natuke apteegitilli seemneid neile juurde. Siis panin umbes pool veiniklaasi rosinaid täis ja valasin valge veiniga üle, jätsin ligunema. Asusin sibulaid puhastama ja lõikuma, kokku oli vist 3 sibulat. Õhukesteks viiludeks.

A. tükeldas jälle maksa ära.

Sonkisin seejärel porgandeid, panin ka teisele pliidirauale kuumuse alla, malmpoti sinna peale ja niipea, kui see hakkas kuumaks saama, valasin porgandid panni pealt potti ja rosinad ühes leotusveiniga sinna otsa. Kaane panin peale, kuumust hoidsin madala.

Vabaks jäänud pliidiraual röstisin väikese kuiva pannikesega päevalilleseemneid, kui leidsin, et aitab, valasin need porgandite juurde potti. Lisasin porganditele ka sortsu palsamiäädikat.

Nüüd panin praadimispanni tagasi kuumale pliidirauale, segasin maksatükkidele kähku natuke tärklist hulka ja praadisin kahes jaos, tõstes juba praetud tükid ühele suuremale taldrikule ootele – et maksatükke pannil korraga liiga palju ei oleks. Üritasin praadida vähe aega, aga nii, et igalt poolt pruuniks saaks. Kohati kaotasin valvsuse ja osa maksa küpses natuke üle, tähendab, liiga kõvaks.

Kui kõik maks oli praetud ja ootas taldriku peal, panin sibula pannile ja hautasin vahepeal segades klaasjaks. Siis lisasin ka sibulatele tilgakese palsamiäädikat (see oli kogemata, mul oli valesti meeles, idee järgi oleks sibul pidanud ainult veini saama) ja seejärel sortsu valget veini. Lasin natuke vähem vedelaks tõmmata ja segasin maksatükid sinna hulka.

Kõige selle susserdamisega olid porgandid pehmeks haudunud ja vedelikku neile enam peaaegu ei olnudki. Maitsestasin neid natukese oliiviõli, soolaga ja jahvatasin musta pipart otsa.

Ja siis serveerisime endale. Oli täitsa hea toit, ja kui ma maksa oleks vähem praadinud, oleks veel parem olnud.

*

Pärast öösel tuli tuju kooki teha, olin just poest kaks üliodavaks hinnatud rosinakohupiima saanud ja meil on ikka veel palju plekilisi õunu.

Tegin 1,5 klaasist jahust, poolest pakist võist ja poolest klaasist pruunist suhkrust riputise moodi puru; puhastasin plekkidest ja südametest-vartest oma kümmekond õuna ja lõikasin tükkideks; panin praeahju huugama ja umbes pool või natuke rohkem puru ahjupanni põhja; kloppisin 400-500 grammi rosinatega kohupiima 2 munaga segamini (kahvliga ja kausis) ja valasin sinna otsa; siis panin õunatükid selle otsa; kõige otsa ülejäänud puru. Panin 180 C ahju, kui selle peale uuesti süttinud tuli jälle ära kustus, keerasin vähemaks, kokku küpses mingi pool tundi ja tahenes seejärel jahtuvas ahjus.

Esialgu ehmusin, et sai liiga vähe magus – sest kuna kohupiim oli juba maitsestatud, polnud ma õuntele üldse suhkrut pannud. Aga kokku oli tglt paras ja konsistents oli eriti tore. Ainult puru oleks võinud vähem jahune olla, teinekord panen vähem jahu.

*

Enne vastlapäeva otsustasin oasupi teha, panin juba pühapäeva õhtul oad likku (põldoad). Ja tõin poest ühe lataka suitsuribi (seda kondiga ribi, mida suitsuraguu nime all väga odavalt müüakse, ma sain selle tüki 45 sendi eest).

Esmaspäeval puhastasin 2 suurt porgandit ja lõikasin viiludeks; panin kastruli kuumenevale pliidile ja sinna põhja umbes tl searasva (A. praetegemiste järelmõjuna on meil külmkapis hulgem väljasulanud searasva), kui see oli kenasti vedel, panin porgandid sinna mõõduka kuumusega hauduma ja asusin sibulat puhastama – puhastasin 3 väiksemat sibulat ja lõikasin viiludeks. Need kah kastrulisse, segasin läbi. Siis lõikasin ribid üksteise küljest lahti ning nende küljest ka suuremad lihatükid lahti. Need kah potti, segasin jälle läbi.

Siis loputasin oad läbi; sonkisin natuke porgandeid jm, tüdinesin ootamast ja valasin oad potti ning nii palju vett peale, et oleks korralikult kaetud. Ja keerasin kuumust juurde, et rutem keema läheks.

Samal ajal puhastasin 2 suurt kartulit ja lõikasin kuubikuteks. Kui vesi keema läks, viskasin kartulid hulka.

Ja siis lämisesin natuke internetis ja kui ma toitu uurima läksin, tuli välja, et kõik oli juba pehmeks keenud. Lisasin veidi provanssaali ürdisegu – sest see konkreetne variant, mis mul on, sisaldab vähemalt kaht ubadega väga hästi sobivat asja: piparrohtu ja aed-liivateed. Ning natuke puhast piparrohtu ka, mida mul enam peaaegu ei olegi.

Soola panin nüüd ka.

Ja kui leidsin, et nüüd on maitsed parajad, siis sõin. Hapukoort peale ja rukkileiba kõrvale.

A. oli järgmisel päeval (vastlapäeval, tähendab) samuti väga rahul.

Ja lõpuks tegin ka kukleid, korralikult ja eelkergitusega.

Tähendab, kõigepealt segasin pool pakki kuivpärmi veidi vähem kui poole klaasi suhkru ja poole Nopri totsiku vahukoorega (terve totsik oli 360 g); lisasin poolteist klaasi jahu, leidsin, et eelkergituse kohta paks nagu ja panin ka natuke vett.

Jätsin seisma ja käisin tegin nurga taga kruusaaugus paar kiiret liugu.

Kui tagasi olin – vähem kui poole tunni pärast – ei olnud see minu arust veel piisavalt kerkinud, nii et tegelesin väheke tööasjadega, tegin ühe väiksema etapi ära. Selle järel oli eelkergitus käima läinud; kloppisin lahti 1 muna, segasin taina hulka, siis lisasin natuke soola veel poolteist klaasi jahu; leidsin, et vedel ja ei saa sõtkuda, nii et panin natuke jahu veel. Ja pool pakki pehmet võid. Ja natuke kardemoni. Ja siis muudkui sõtkusin, sõtkusin ja sõtkusin, kuni tainas tõepoolest kausi küljest lahti tuli.

Tegin taina kausi sees palliks, katsin rätiga, ise läksin tööd tegema.

Jälle mingi etapp valmis, tulin vaatama; leidsin, et vähe on kerkinud, tõstsin kausi ahju otsa ja läksin pead pesema.

Pea pestud, läksin uurisin kaussi. Nüüd oli kerkinud küll, sõtkusin maha, panin ahju otsa tagasi ja läksin tagasi töö juurde.

Tegin veel jupi ära, tulin tagasi; nüüd oli kohe väga uljalt kerkinud, panin ahju sooja ja veeretasin ahjupanni peale kukleid. Kandilise panni peale tuli 12, osa tainast jäi üle, tegin ümmarguse koogivormi põhja veel 5 tükki.

Taina allasõtkumine mõjus peapesust karedaks-kuivaks muutunud kätele muide väga hästi.

Retsepti järgi oleks pidanud küpsetama 10-12 minutit, aga kuna esimene plaaditäis otsustas sõsarsaiadeks hakata, leidsin, et lasen kauem olla, sisuliselt oli see nagu üks suur sai ja ma ei tahtnud, et tooreks jääb. Nii et kui olin esimese 10 min. järel ahju vaadanud, piserdasin neile natuke vett peale (lootuses, et lähevad läikima) ja tegin nii paariminutiste intervallide järel veel 2 korda, siis võtsin välja ja sisse läks teine laar. Need paiknesid hõredamalt, nii et pääsesid vähema küpsetamisega.

Tulemus – ma arvan, et tainas oleks võinud olla vähem rasvainet, nii et vahukoor piima asemel oli ilmselt liialdus. Mitte et maitsest oleks tunda olnud, aga mulle oleks meeldinud, kui kohevam oleks tulnud. Nii, nagu nad olid, meenutasid nad konsistentsilt pigem ungari pogácsa‘t – mis on muidugi mõnus küpsetis, aga mitte vastlakukkel; ja korraliku pogácsa kohta olid nad jälle liiga vähe soolased (aga ma peaks proovima selle praeguse retsepti järgi pogácsa‘t teha, sest ma igatsen neid).

Aga moosi ja vahukoorega oli muidugi ikka tore süüa. Kuna konsistents oli selline tihkem, siis ma lõikasin nad lihtsalt pooleks ja tegin kummastki poolest moosi-vahukoore võileiva.

Uusaastaöö toitude kiirülevaade

Vana-aastaõhtu toidud olid traditsioonilised, tähendab, enamjaolt nagu eelmisel aastal: marinaadis hautatud seamaks, “puuvillasalat”, pirni-juustusalat, vürtsine kana ja peedisalat. Ja üks kerge porgandisalat.

Maksamarinaad erines õrnalt eelmise aasta omast: seekord oli pool kl sojakastet (vbla veidi lahjemat, vbla kangemat kui mullu, sest osa sellest poolklaasist oli pudelipõhja siirupiks kuivanud sojakaste lahtileotamise tulemus), pool klaasi kuiva heerest (Fino, lähedal poes müüdi seda vahepeal väga meeldivas odavuses), 1 hakitud sibul, posu hakitud peterselli, paras jupp hakitud ingverijuurt ja kõik piparkoogisiirupist läbi käinud suured vürtsid (kaneelikoort, nelki, vürtsi, kuivatatud ingverijuure tükke, tublisti kuivatatud ja siirupis läbi haudunud tsitrusekoori ja 1 tähtaniis), lisasin piprateri ja värskemat nelki. Marinaadi tegin valmis öösel enne pidu, maksa tõi sinna sisse marineerima A., kui tema üles ärkas, sest mina eelmisel päeval poest ei leidnud.

Hautasin seekord rahulikumal tulel ja tuli maitsvam kui mullu: korralikult läbi küpsenud küll, aga ikka pehme. Seda söödi ka hoogsamalt, hoolimata muust toiduküllusest (ja sellest, et inimesi oli vist ka vähem) söödi pool ära kohe peo ajal ja ülejäänud pool järgmise päeva järelsöömisega.

Kana oli enam-vähem nagu eelmisel aastal, ainult et seekord ei olnud mingit ingveripastat, vaid ausalt riivitud ingver. Riivisin marinaadiks ingverit ja küüslauku kumbagi enam-vähem spl jagu või natuke rohkem, valasin sortsu õli peale, tükeldasin sinna sisse 3 kanafileed (kokku umbes pool kilo), segasin ära ja jätsin üleöö marineerima. Õhtul, kui kõik olid juba kohal ja muud toidud valmis, panin pannile, pigistasin poole sidruni mahla peale, lõikasin kääridega ühe tšilli sinna juurde ja hakkisin igavese posu rohelist sibulat kõige otsa, maitsestasin vähekese soolaga. U. segas ja valvas. Nagu alati, söödi see peaaegu kohe ära, järgmiseks päevaks jäi ainult natuke maitsvat pannikaabet.

“Puuvillasalat” läks täpselt samade koostisosadega (riisikujulised nuudlid, konserveananass (nuudlid ja ananass tulid Taliesini poolt), krabinuudlid, värske kurk, granaatõunaseemned (mille tõi KL, kes oli selle ettenägelikult juba kodus ära puhastanud), apelsin; värske ingver ja värske küüslauk hakituna, safranit maitseks juurde, hapukoor ja majonees ning tilgake ananassikonservi vedelikku) nagu eelmisel aastal, ainult et safranit leotasin esialgu ananassikonservi vedelikus, mitte hapukoores. See oli samuti väga populaarne toit, aga kuna seda tuleb alati ka hästi suur kogus, siis sellele tehti lõpp peale alles järgmise päeva järelsöömisel. Minu arust oleks natuke soolasem võinud olla – ja eelmise aasta makra nimega “Pidulik” oli mulle rohkem meeldinud kui tänavused krabinuudlid, aga mis teha, toda “Pidulikku” ei olnud poes saada. Aga nagu öeldud, teistele maitses hästi.

Pirni-juustusalat oli kah lihtne, KL tõi pirnid ja juustu, mina panustasin ainult kreeka pähklite ja salatikastmeks mineva sidrunimahla ning majoneesiga. Veidi kardemoni panin ka. Ma ei tea täpselt, mis juust oli; salati komponentidel oli väike ajastumisprobleem, nimelt pirnid olid üliküpsed ja kippusid salati sees ära sulama, juust aga oleks tahtnud just kauem salatikastmes liguneda, kahjuks me seda ette ei teadnud, et olekski juustu kõigepealt majoneesi sisse pannud. Sest pirnide poolest oli see salat kõige parem kohe pärast tegemist, aga juust muutus teisel päeval palju maitsvamaks – mil salat nägi nende voolavate pirnide tõttu juba üsna kole välja. Aga maitse, mööngem, oli siis tegelikult ka pirnide poolest hea.

Peedisalat tuli peaaegu sama minimalistlik kui mullu, ainult et seekord ei läinud sinna sisse mitte hapukapsast, vaid hapukurki. Ja otsustasin teda keedumunadega natuke toekamaks teha, eriti kuna S. oli mulle vahepeal kingiks karbi maamune toonud. Niisiis: mitut eri värvi keedupeeti (salatisse läks vist mingi 5 tükki); 5 keedukartulit (mis oli väiksem kogus kui peedikogus, sest kartulid olid väiksemad); 2 keeduporgandit; 2 hapukurki; 5 keedumuna. Krehvtisust andsin sinepi ja eriti mädarõikaga, muidu panin kastmeks õli, ei tahtnud neid ilusaid eri värvi peete mingi koore ega majoneesiga mäkerdama hakata. Vürtsideks lisasin veel ainult röstitud ning uhmerdatud koriandriseemneid ja köömneid. See salat oli meelega vähem tugeva maitsega, sest mõtlesin, et kana või maksa juurde on hea võtta midagi, mis ise ei tüki esile. Ja nii toimis ta hästi. Seda jäi rohkem üle, sest kogus oli üüratu (tükeldasime komponente kõige suuremasse kaussi ja seal ei mahtunud peaaegu segamagi), esialgu sõin seda niisama mingite lihaülejääkide kõrvale, ülejärgmisel päeval lisasin soolaheeringat, 1 hakitud sibula, värsket hapukapsast, konservherneid ja majoneesi, et ta oleks nüüd juba iseseisev toit, mitte lisand, sest siis ta oligi meie lõunasöök.

Porgandisalatiks riivis KL kaks porgandit (oli vist kaks? või 1 hästi suur), mina röstisin seesami- ja sinepiseemneid, pudistasime need riivporgandi peale ja lisasime natuke sidrunimahla, natuke tavalist rapsiõli (hea tagasihoidlik, ei hakka domineerima), hästi ettevaatliku tilga seesamiõli ka. Ka see oli mõeldud eelkõige lisandiks. Kanaga sobis minu arust jube hästi. Järgmisel päeval tegin endale mõnusa hommikusöögi, lastes vürtsikanase panni pealt läbi sellesama porgandisalati viimase otsa koos üleeilse tatraga, millele olin juba enne natuke õunu sisse hakkinud, et salatiks teha, aga polnud aastavahetuse kokandamise kõrvalt viitsinud ära süüa. Nüüd tuli sellest kokku selline imehea soe salat, ühtaegu krõmpsuv, värske ja vürtsikas. Nii hea, et hakkasin lausa mõtlema, kas siis, kui ma ingveri ja küüslaugu sees hoopis porgandit marineeriks, tuleks sama hea.

Lisaks tõi U. ühe suitsuangerja ja HV ühe väikese karriga sissetehtud lambapraetüki, mis vajas küpsetamist. Ka nende juurde kulusid lisandsalatid marjaks ära. Ja TR tõi uskumatult hea sidruni-toorjuustutordi, tahaks väga teada, kuidas ta selle tegi. Põhi oli igatahes küpsisepurust.

Kanamaksa-peedisalat

Inspireeritud ühest leedukate Kööginurga ajakirja retseptist. Ja asjaolust, et 1) meil oli eilsest kanamaksa üle; 2) meil oli järel ka üks A. küpsetatud peet; 3) poes oli Forte riivjuustu allahindlus ja 4) õunu on meil nagunii.

Hakkisin 1 sibula, panin panni tulele, puhastasin porgandi ning A. riivis selle ära. Panin pannile kanamaksa (umbes pool poolekilost karbitäit oli järel, soonelised-vintskemad kohad läksid kassile), sibula ja kui need olid natuke aega särisenud, riivporgandi ka. Ja lasin madalal kuumusel haududa, lõpuks keerasin kuumuse täitsa ära. Ise tõin sel ajal õuest paar võilillelehte (neid ikka veel on, aga pimedas on raske üles leida) ja ühe kopsaka ilusa Antoonovka.

Võtsin pool küpsepeeti (retsept ütles “1 keedupeet”, aga meie peet oli väga suur), hakkisin nii peeneks, kui viitsisin, hakkisin ka võilillelehed ja segasin peediga ära. Maitsestasin (leigeks jahtunud) maksa-sibula-porgandisegu soola ja pipraga ning valasin pannilt peetide otsa.

Panin pisema panniga päevalilleseemneid, köömneid ja koriandriseemneid röstima, niipea, kui need vähegi praksuma hakkasid, keerasin tule ära ja jätsin jääksoojuses pruunistuma.

Hakkisin õuna otse kaussi suht peenteks tikjateks tükkideks; tükeldasin 2 prisket küüslauguküünt nii peeneks, kui viitsisin, lisasin need salatile; törtsutasin siis majoneesi peale ja kuna mul oli seda vähevõitu, täiendasin seda ühe mädarõikapära, natukese sinepi, tilgakese palsamiäädika ja sortsukese õliga.

Valasin umbes pool pakki (tähendab, umbes 40 grammi, terve pakk oli 80) riivjuustu salatisse ja segasin ära. Maitsesin ja oli rahuloldav. Lõpuuks garneerisin veel natukese riivjuustu ja kõigi nende röstitud seemnetega.

Sellest tuli üks maitsev ja toitev toit. Homseks jäi ka – kogus polnudki nii suur, aga ju on asi toitvuses.

Väike kanamaksatoit

A. tõi kanamaksa, et siis saab nii kass kui ka meie; kuna ta oli päeval mullegi tatart keetnud, aga mina pole tähele pannud ja tatar jäi niiviisi üle, siis tundus mõistlik teha mingi panniroog, kus saaks selle tatra ära kasutada.

Praadisin pannil nii palju kanamaksa, kui palju lahedalt ära mahtus; hakkisin poolteist sibulat ja A. riivis ühe jämeda porgandi (pärast seda, kui ma hakkasin seda otsast riivima ja siis teatasin, et “ma väsisin juba ära”), need läksid maksale lisaks. Siis hautasin neid madalal kuumusel ja tükeldasin samal ajal 2 õuna, sest mulle tundus, et maksaga sobiks, ja leotasin ürgvana kuiva heeresepära sees natuke rosinaid, sest see tundus kah hea. Pudistasin pannile tükkideks 2 viilu rukkileiba, natuke köömneid ja natuke päevalilleseemneid ning lasin natuke taheneda ning lisasin siis tatra ja rosinad koos leotusheeresega. Segasin läbi, maitsestasin soola, majoraani ja ettevaatliku koguse provanssaali maitseainega (ma tahtsin eelkõige natuke rosmariinimaitset lisada ja puhas rosmariin oli mul liiga suurte tükkidena).

Maitse tuli väga kena; ma oleks ehk ainult soustisemat konsistentsi tahtnud, mingit vedelikku oleks pidanud rohkem panema. Või hapukoort. A. arust polnud viga midagi, ta soovitas mulle, et söögu ma siis hapukoort kõrvale, aga selliste ekstreemsusteni ma ei läinud.

Päevalilleseemned oli ehk overkill – ei seganud, aga midagi juurde ka ei andnud. Võib-olla A. on eriarvamusel.

Paar maksatoitu (ja mis mulle haigena maitseb)

Pole ammu bloginud, aga ega ma pole vahepeal ka eriti süüa teinud: haige ja suurem osa toite hakkab vastu.

Aga enne jõudis kanatoidusarja järel olla ka maksatoitude sari: A. tõi tüki veisemaksa. Kui mina olin mälumängus, praadis tema kartuleid ja maksa. Ja sõi, va kaabakas, kõik ise ära, tõele au andes ta küll hästi ei teadnud, mis kell ma tulen. Mulle jättis natuke valmisviilutatud kartulit, et ma saaks endale sama teha. Kättemaksuks tegin endale paremat toitu: panin kartuliviilud algul ägedama tule peale, siis keerasin tule maha, et ei kõrbeks. Kui olid ühelt poolt pruunid, keerasin ükshaaval ümber, lükkasin ühte panniserva kokku ja lõikusin vabaks jäänud poolele maksatükke. Siiamaani oli sama protseduur, mis A.-l, erinevus tuli nüüd, kus ma hakkisin ka paar õuna ja rohelise sibula valgeid osi; ja kui maks oli heledaks tõmmanud, pudistasin need sinna vahele. Natuke soola peale ja vbla ka majoraani või aed-liivateed. Jätsin kaane alla hauduma, vahepeal segasin, lõpuks võtsin kaane uuesti ära, et kartulid liiga vesised ei tuleks.

See panni kaheks tsooniks jagamine töötas üllatavalt hästi, sest kartulid tulid täitsa krõbedad, aga ometi oli õunast moodustunud maksa vahele tore kaste ja need kaks asja ei seganud üksteist üldse. Olin toiduga väga rahul.

Järgmisel päeval ei tahtnud kartulit, mõtlesin, et teen maksarisoto – praadisin pannil sibulat, hautasin seal vahel ka natuke porgandit, siis lisasin maksa, natuke õuna, praadisin seal vahel natuke pudruriisi, valasin veidi kuiva heerest peale (ikka veel on seda odavat Manzanillat, mida enam kuskil ei müüda), edasi niisutasin veega, kui ära kipppus kuivama ja vahepeal tundus hea mõte panna ka õunamahla. Millalgi tundus, et tahan ka sojakastet lisada, sest oli nagu mage, aga tavaline sool tundus igavavõitu.

Kui valmis sai, siis mulle oli pettumus, mis on üllatav, sest tavaliselt kukuvad need risotod mul suht lollikindlalt välja. A. arust oli “okei” nagu tavaliselt. Minu arust oli kah söödav ja kõhu sai täis, aga ma tahaks toidult midagi enamat kui lihtsalt söödavust, ma tahaks ikka natuke vaimustuda ka. Vbla on veisemaks minu jaoks ikkagi liiga vänge maitsega, ma olen seda varemgi mõelnud (eelmise päeva praetud maksatoidus oli õuna peagu sama palju kui maksa ja see aitas ehk tasakaalustada, samuti oli praekartul tugevama maitsega kui riis). Seamaksaga pole sellist muret nagu olnud (kuigi sellest olen ma oma mäletamist mööda ainult second-hand-risotot teinud, või noh, risotot seamaksaroa ülejääkidest, aga ikkagi oli täitsa hea) ja kanamaksast olen ma küll kohe värskelt sellise risoto saanud, mis mulle endale väga maitses. Kohe väga-väga. Üheski teises komponendis ei oska ma viga näha, sest ma olen neid ennegi küll omavahel, küll riisiga kombineerinud.

Või hakkas mul haigus juba siis tunda andma ja mulle lihtsalt ei maitsenud enam üldse mingi söök ja ma peaks samale toidule tervest peast uue võimaluse andma. (Tõepoolest – praegu mõtlen nt risotost kui niisugusest ja sama hästi võiks savist mõelda, üldse ei hakka suu vett jooksma.) Sest järgmisel päeval, kui ma sõitsin teise linna ja sõin väljas, oli tõepoolest jube raske midagi välja valida, mis ma tahaks; ja kui ma ööseks hotelli näksimist kaasa ostsin, siis jäi pool sellest üle; hommikul sõin peamiselt selle mõttega, et tühja kõhuga läheb bussis süda pahaks, mitte sellepärast, et suur isu oleks olnud. Siis panin selle veel varase tõusmise arvele, mis oli kuradi kellakeeramise tõttu veel varasem, aga kui õhtuks oli palavik üleval, tuli möönda, et äkki on ka sellel oma mõju. Kuigi kui ma hästi püüaks, saaks ilmselt ka haigeksjäämises kellakeeramist süüdistada.

Ja nüüd olen elanud lihtsat süütut elu kuivikleiva, röstsaia, sidruni jms hapude asjade ja miskipärast süldi ja tarretiste peal. Hapukapsas maitseb ka, aga see on haige inimese kõhule tegelikult natuke liiga karm.

Haigena on mul see imelik asi, et eriti alguses maitsevad kõik toidud, mis ei ole hapud, mõruna ja hakkavad vastu. Kui toit või jook on aga hapu, siis võib tal kõvasti mõruaineidki sees olla, ikka on hea. Nt humalalimonaad tundub täiesti vastupandamatu. Ja praegu maitsevad mulle isegi A. jõledad vitamiinitabletijoogid, mille lõhnagi ma muidu ei talu.

No ja tohutu tõmme želatiini vastu. Kui A. poes käib, tellin talt kogu aeg sülti, tarretist ja meremarja. Vbla sama fenomen, mis kummikommide ja bussiiveldusega – äkki on želatiin lihtsalt hea iiveldusevastane ravum.

Rasvase toidu poole ei taha aga vaadatagi. Ei, andke aga “apelsinimaitselist” vitamiinijooki sidrunitarretisega ja meremarjasaia, palun, aitäh.

Pühadetoidud

Olen vahepeal väga laisk blogija olnud, aga nüüd tuleb küll pühade kokkuvõte ära teha, enne kui meelest läheb.

Vana-aastaõhtuks tegime oma traditsioonilisi asju: vürtsises sojamarinaadis seamaksa, ingveri-küüslaugu-kana, pirni-juustusalatit, “puuvillasalatit”. Nendega oli plaan selge, vajas ainult mõtlemist, mida lisaks. Ja kuna selgus, et meil on veel väga haput hapukapsast (sellist paar aastat laagerdunut), siis tuli loogiliselt hapukapsasalati plaan, mis teisenes selle peale, kui A. öösel vastu vana-aastaõhtut ahjus paar peeti ära küpsetas, peedi-hapukapsasalati plaaniks; ja teiseks nõudsin mina porgandisalatit, sest ma olin pähe võtnud, et see on kindlasti maksa kõrvale õudselt hea, aga miks mitte ka kana kõrvale.

Maksamarinaad oli seekord selline: pool klaasi sojakastet, sorts saket (A. viimatisest sushitegemisest jäänud lahtisest pudelist, muidu olen sama toidu sisse heerest või vahel isegi vermutit pannud), 1 hakitud sibul, hakitud ingverit, kaneelikoort, nelki (võtsin piparkoogitegemisest üle jäänud kaneeli-nelgi-ingveri ja panin natuke värsket juurde). Piprateri ka. Selle sisse panin maksa juba eelmisel õhtul seisma, las marineerib. Vana-aastaõhtul haudus ta muu toidutegemise kõrval rahulikult omaette, pärast lõikusin tükkideks, kõige lõpuks tõi H-V maitserohelist peale (tilli ja peterselli). Ma kardan, et vahepeal oli tuli natuke liiga äge, sest maks tuli veidi teraline (tavaliselt olen teinud puupliidi peal, aga tänavune aastavahetus oli ju nii soe, et ei tahtnud nii pikalt puupliiti kütta, ja elektripliit on selle töö jaoks harjumatult äkiline). Ep ja U. seevastu leidsid, et just nii ongi hea, et selline teraline neile just meeldibki, sest siis on hea kindel tunne, et on ikka korralikult läbi küpsenud. Tõsine bien cuit koolkond.

Ingverikana tähendas seda: keegi (ep? A.?) hakkis kanafilee tükkideks, selle panime ingveripasta pära ja natukese päris värske riivitud ingveri ja hakitud küüslauguga ning õliga segamini seisma, kuni me salateid hakkisime. Kui salatitega hakkas enam vähem ühele poole saama ja tundus, et “rahvas on juba kogunema hakanud”, läks kana pannile, pigistasin sinna poole sidruni mahla peale, hakkisin sinna otsa ühe värske ilusa tšilli ja posu rohelist sibulat. Ja siis tuli seda ilu panni peal natuke segada, lõpuks soolaga maitsestada. See kana tuleb kuidagi lollikindlalt maitsev ja süüakse tavaliselt hästi ruttu ära.

Peedi-hapukapsasalatisse läks ka kartuleid, sest ma olin ilma mingi kindla plaanita eelmisel õhtul ka nii seitse-kaheksa-kümme kartulit keetnud. Nii oligi: tükeldatud peet ja kartulid pluss hapukapsas. Maitseks panime vist köömneid, kastmeks veidi tavalist rapsiõli, veidi heledat seesamiõli (ettevaatlikult, et A. aru ei saaks). Ja natuke seda õli, mis ma olin hiljuti salati sisse läinud heeringa pealt purki valanud, sest see tundus liiga maitsev, et raisku lasta. Kas õunu ja/või sibulat läks ka, ei mäleta, vbla ep. mäletab. Võis olla ka selline minimalistlik salat, kus oligi ainult peet, kartul ja hapukapsas. Soola lisaks hapukapsa enda soolasusele ei pannud, sest arvestasime, et maks on oma sojakastmega nagunii suht soolane.

Puuvillasalat” on salat, mille me kunagi juhuslikult leiutasime ja millest on saanud meie aastavahetuse traditsioon. Sinna läheb riisikujulisi makarone (või muid tillukesi nuudleid, seekord olid igatahes riisitera kujulised), granaatõuna seemneid, värsket kurki, makrat (seekord oli krabiliha nimega “Pidulik”, see ongi salatisse panemiseks mumst kõige parem makratoode – lihakam ja vähem jahune kui krabinuudlid, sama hea nagu korralikud krabipulgad, aga ilma lahtiharutamise vaevata), apelsini, purgiananassi, peenestatud küüslauku, hakitud värsket ingverit (panime siia oma ingverist kõige õrnema ja vähem kiulise osa, veidi vanema osa olime riivinud kanamarinaadiks ja kõige vintskemad tükid läksid maksaga koos hauduma); kastmesse läks hapukoort ja majoneesi, täiendavaks maitseaineks veidi hapukoore sees leotatud safranit. Muidu on siia mu mäletamist mööda muudki läinud, nt ma olen enam-vähem kindel, et mõni aasta on ka herneid olnud. Aga granaatõuna seemned, värske kurk ja apelsin, enamasti ka ananass, ning makra on raudpolt.

Pirni-juustusalati tegemise hakul avastasime, et meil ei ole küllalt juustu, vähemalt mitte küllalt head (oli mingi suvaline plamassine hollandi leibjuust, seda ei jää ju pirni kõrval tundagi). Mul oli küll sinihallitusjuustu, aga sellest oli jälle hirm, et äkki on osa inimeste jaoks liiga vänge. Niisiis läks Ep juustu järele ja tuli tagasi kõvemat sorti juustu laastudega – oli ta nüüd Dziugas või Forte, igatahes oli neil just juustulaastukampaania ja ühe paki sai alla euro kätte. Otsustasime, et lajatame kaks pakki kausitäie pirnitükkidega segamini ja vaatame, kas jääb väheks – kui jääb, siis jõuab kelleltki veel juurde tellida. Aga see osutus täitsa piisavaks ja väga maitsvaks. Kastmeks oli majonees ja täienduseks läks sinna parasjagu kreeka pähkleid, sest jälle oli õnnestunud täitsa söödavaid kreeka pähkleid saada.

Porgandisalat tuli minimalistlik – õigust öelda tahtsin ma alguses peaaegu puhast porgandit, ainult natuke õli ja sidrunimahla maitseks juurde. Segasin sidrunimahlaga ka natuke mett ja see õli-mee-sidrunimahla kaste maitses nagu unelm. Ep arvas, et mingid seemned oleks kah head, et huvitavam oleks. Nii ma siis röstisin väikese panni peal sinepi- ja seesamiseemneid ja puistasin salatisse. Kui ma ära segasin ja maitsesin, tuli kohe üks seesamiseemnega suutäis ja see oli nii jumalikult hea, et ma röstsisin veel ühe pisikese pannitäie seesamiseemneid ja panin juurde. See oligi vist seekord minu lemmiksalat, sest ma sõin seda kõige muu vahele, kõrvale ja vahel täitsa niisama.

Meie must kass istus kogu selle söögitegemise aja äraootava moega köögis, sest ta oli vist kogemusest õppinud, et sedasorti tegevuse käigus midagi pudeneb. Kusjuures ta lontrus jättis toorest maksa järele, eriti kui me kanaga tegelema hakkasime, ja üritas hoopis kanatükke virutada. Mõne kelmelisema tüki panin talle maksa juurde kaussi ja nii sõi ta lõpuks ka maksa ära. On alles pursui, niisama maksa tal süüa ei kõlba.

Muidu oli veel Kanni tehtud rosinatega karaski moodi kooki, H-V toodud mozzarellat, mille peale mulle meenus, et ma vedasin ka ühe Saidafarmi valge juustu koju; H-V serveeris selle taldrikul, oliiviõlikausike keskel ja kõik peterselliga garneeritud, väga mõnus. Ja pompelmuus ja melon.

Kana sai tol õhtul peaaegu päris otsa, pirni-juustusalat samuti ja pompelmuus vist ka; muud jäi alles, aga eks me selle arvestusega tegimegi, et järgmisel päeval saaks edasi süüa. Ning jah, järgmisel päeval oligi söögiga hooletu ja sellest sai viis inimest süüa – meie A.-ga pluss veel kolm külalist.

Järgmistel päevadel sõime peamiselt samade toitude pikendusi: kui maksast olid järel vaid kribalad ja marinaad, tegin sellest ühe risoto (praadisin potipõhjas sibulat, lisasin riisi, siis lisasin maksamarinaadi, kust olin puisemad asjad, nt kaneelikoore välja õngitsenud, võimalik, et sinna läks ka rosinaid ja natuke kuiva heerest); ananassikonservist oli puuvillasalatisse läinud ainult pool, teisest poolest tegin koos meloniülejäägi, pisukese hapukapsa ja õuna-pirniga millegi juurde salati. Millalgi küpsetas A. ühe poest toodud õuntega täidetud pardi ahjus ära, võib-olla ma selle juurde tegingi salati. Või panin ma sinna salatisse kohe pardiliha sisse. Mul on meeles, et ühe pardilihasalati tegin raudselt viigimarjadega, ilmselt panin sinna ka apelsini ja muud puuvilja.

Kolmekuningapäeval tegime traditsioonilist oahautist – seekord leotasin sinna poolteist kruusitäit ube-läätsi-riisi (eelmisel õhtul panin likku), õhtul hakkisin paar porgandit, paar sibulat, paar küüslauguküünt, pooliku selleri ja pooliku kaalika, vähemalt ühe tšilli (võis olla ka rohkem) ja panin koos keema. Kannilt tellisin purgi tomateid, sest olin ise unustanud tuua. Lisaks läks toidu sisse pruuni suhkrut, kaneeli, nelki, tiba soola; ja erilise koostisosana purgitäis kõrvitsa-küüslaugupüreed. See ei kuulu originaalretsepti sisse (originaalretsept on Judy Schultzi raamatust nimega “From the Garden”, mis on muide üks paremaid kokaraamatuid, mis mulle elus ette on sattunud), aga mul tuli meelde, et mul on sellist head püreed (A. ema tehtud) ja sellise hautise sisse sobib see nagu valatud. Kuna ma tahtsin kindlasti purgiloputusvee toidu sisse ära panna, siis tuli ta tglt väikest viisi supp. Originaalretsepti sisse ei käi ka kaalikas ega seller, aga mis siis. Need olid mul poolikuna seisma jäänud ja tuli ära panna ja ma ei näinud põhjust, miks nad ei peaks sobima. Sobisidki, kõik olid rahul.

Lihasööjatele praadisin chorizo-vorsti viilusid juurde, sobisid samuti jube hästi.

Ilm oli nüüd külmaks läinud, nii et see toit valmis puupliidil. Mis oli ka ökonoomne, sest kolmekuningapäeval on ju vaja oapresidendi valimise kook küpsetada. Koogiks tegin tavalise hapukoorekoogi (sama retsept nagu selle postituse õunakoogil, ainult ilma õunteta, sest inimesi ei tohi oaleidmise protseduuri juurest eksitada). Oakuningakspresidendiks tuli T.

Vat selline seltskonnakroonika.