Paar kiiret ampsu, mis ma sõin

Tegelikult ma ikkagi tegin ka neil päevadel, mil ma väljas kiirtoitusid näksisin, natuke midagi kiiret ka ise.

Kodukohvikute päevalt saadud kõhuvalu leevendas õhtul lõpuks kõige lihtsam tomatisalat (tomat, sool, pipar, oliiviõli, mingi vahemereline ürdisegu) ja alkovaba õlu.

Siis, kui ma pitsat sõin, tahtsin ikkagi ka õhtul midagi vähem kuiva, ja tegin jälle salati: lehtsalatist, tomatist, A. küpsetatud searibist (koolamarinaadis), näputäiest päevalilleseemnetest ja majoneesist, mille kõrvale võtsin paar viilu krõbedat sepikut. Searibi oli tglt minu arust natuke liiga magus, mis tähendab, et see pidi ikka tõesti õige magus olema – tavaliselt mulle meeldib lihamarinaadis magus komponent. Aga A. ise oli rahul.

Eile tegin enne trenni sellise jõuampsu, et praadisin 2 viilu suitsupõske, ühe muna ja pudistasin sinna pannile veel kahe viilu jagu sepikutükke, tükeldasin lisaks taldrikule ühe tomat, tõin õuest hunniku umbrohurohelist (võilille ja vesiheina peamiselt) juurde ja võtsin paar lehtsalatilehte ka – ja jälle törtsu majoneesi. See oli just piisavalt toitev, aga mitte liiga mahukas amps, mille varal üle 2 tunni erinevaid trenne vastu pidada (võimlemine ja mustlastants, pärast käisin veel suplemas ka, sest tahtmine oli ja ilus soe õhtu).

Trennis õnnestus seljakotitäis õunu pirnideks, kurkideks ja suvikõrvitsaks konverteerida, nii et tegin kodus veel une-eelseks ampsuks pirnisalatit – lisaks 2 pirnile läks sinna natuke kõva juustu, majoneesi, tibake kreeka pähkleid ja pärast järelemõtlemist ka natuke suitsupõske, sest ma ei viitsinud kõva juustu küljest nii palju lahti kangutada, kui palju mul valgulise-rasvase kraami isu oli.

Täna oli jälle selline päev, kus kõigepealt tõi Ep. mulle töö kõrvale saiakesi ja A. tegi purgisuppi, nii et mul pole olnud vaja eriti toidu peale mõelda (ainult puuvilju sõin omal algatusel), aga näis, vbla öösel söön veel midagi. Aa, õigus, supi järel sõin magustoiduks maitsestamata kohupiimakreemi, kuhu panin natuke mustsõstraid ja mett peale.

Advertisements

Pühade ajal

Vana-aasta õhtuks tegime:

hautatud vürtsist maksa (paar spl sojakastet, veidi rohkem kuiva heerest (otsustasin seekord niipidi), 1 kaneelikoore rull, 4-5 nelgitera, näputäis piprateri, ingveritükke, 1 hakitud sibul), pärast läks peterselli peale;

vürtsist kana (veidi alla kilo kanafileetükke marineeris riivitud ingveri, küüslaugu ja sidrunimahla segus, kui olime liha sellega kokku mäkerdanud, sortsasime veidi õli juurde, lõpuks praadisime ära, pannile hakkisin ka 1 tšilli, lõpuks lisasin soola, serveerisime murulauguga, sest rohelist sibulat ei olnud);

“puuvillasalatit” (riisikujulised nuudlid (pool poolekilost pakki), 1 väga ilus granaatõun, mille Kvartalis müüv itaallane mulle osavalt maha müüs, 1 apelsin, 1 väike purk ananassikonservi, 1 pikk värske kurk, pakk krabinuudleid, veidi hakitud küüslauku ja hakitud ingverit; hästi natuke rjaženkas leotatud safranit (et maitse ühtlasemalt laiali läheks) ja julgemalt majoneesi. Rjaženkat sai tglt natuke juurde pandud, et kuiv ei jääks, makaronid neelavad kastet nagu käsn);

pirni-juustusalatit, kuhu seekord läks tervelt kaht sorti juustu – kõva Dziugast ja Eesti juustu. Kastmeks majonees ja veidi rjaženkat, maitseks veidi küüslauku ja kardemoni;

hapukapsa-õunasalatit, kuhu läks peale hapukapsa ja õunte ainult veidi röstitud köömneid;

porgandisalatit (riivitud porgand, maitseks röstitud seesami-, koriandri- ja India köömneseemneid, kastmeks veidi sidrunimahla ja õli).

Külalised tõid lisaks lahtist kilupirukat (muretainapõhjal ja üht lehttainapõhjal pirukat, aga seda ma ei saanudki või olen ära unustanud. Ka puuvillasalat söödi nii kiiresti ära, et ma ei jõudnud maitstagi. Aga mul oli kõiki selle koostisosi veel, v.a kurki, nii et järgmisel päeval tegin lihtsalt uue laari, ainult ilma kurgita.

Ma olin päevakese varem miskipärast ühe veidi üle kilose praetüki koju toonud, uusaasta 1. päeval tegin sellise segu: 2 spl soola, apteegitilliseemneid, paar pisikest kuivatatud tšillit, rosmariini ja 1 pudendatud loorberileht, värskeid sidrunikooretükikesi (riivida ei andnud, sidrun oli veidi näts, aga noaga sai ribakesi lõigata). Uhmerdasin selle kõik segamini, pätsisin liha sellega kokku, toppisime küpsetuskotti, mina libistasin siis veel küüslaugutükikesi kõige peale ja pigistasin veidi sidrunimahla, A. pani koti kinni ja pistis malmpoti sees ahju, kui see küdenud oli, ja keeras ise magama. Kui ta üles ärkas, võttis välja. Tuli päris hea.

Hiljem: kõht nõudis suure lihasöömise otsa toorest hapukapsast, tegin hapukapsast ja majoneesist ja krabipulkadest salati, praadisin veidi musta leiba juurde. Sobis.

Täna tegin kiirsalati neljast õunast (mingi Veteran, mida poes müüakse, muidu on nagu igavavõitu, aga salatis kärab küll), natukesest leotatud rosinatest, juustust (Eesti juust), kreeka pähklitest, lehtsalatist ja majoneesist.

Kuskil kõige selle vahel tegin ühe primitiivse tarretise: apelsinitarretise pulbrist ja pakist vahukoorest (pulber kuuma veega segamini, ootab, kuni enam liiga kuum ei ole, siis koor natukese suhkruga vahtu ja tarretisevedelikuga segamini, jahedasse seisma) – see rahuldab mu magustoiduvajadusi õige kauaks. A. nagunii ei söö reeglina magustoitu, kui see just kook ei ole.

Kaks salatit ja mida ma muidu kõhuviiruste hooajal söön

Meid nimelt kummitas mingi kõhuviirus nõrgal kujul – mõlemal seest keeras natuke.

Selle iiveldamise ajal ei olnud mul mingit liha ega kala isu. Alguses sõin lihtsalt hapukapsast, natuke õli ja kreeka jogurtit sisse, ja näkileiba või riisivahvlit kõrvale.

Siis tegin hapukapsast salati: keetsin kartuleid, tükeldasin, hakkisin sinna juurde poest toodud keedupeeti (aurutatud, kui täpne olla), lisasin hapukapsast; röstisin maitseks juurde köömneid ja koriandrit; tekstuuri huvides praadisin esimesel päeval kõrvale ka leivatükikesi ja suitsupeekonit. Lisasin õli, veidi mingit hapupiimalist ja veidi majoneesi. Järgmistel päevadel (salat tuli suur) ei viitsinud enam midagi juurde praadida ja peekon oli otsas ka. Lisasin edaspidi lihtsalt majoneesi, vahel ka kodujuustu; ja millalgi tuli ületamatu krabipulgaisu, siis lisasin makra-asjandusi ka.

Hapukapsasalatitega on see häda, et kui nad esimesel päeval otsa ei saa, hapnevad nad järgmistel päevadel enam-vähem ühtlaselt läbi, kuni kõik komponendid on hapukapsa maitsega. Aga selle viirusega see mulle isegi sobis. Väike hapendatud gemüüse sisse ja oligi kõht tükk aega õnnelik.

Ning pidevalt mingit kergitamata leivapoolist kõrvale.

Täna oli kõht juba nii hea, et lihatooted hakkasid vähemalt maitseaine koguses huvi pakkuma: tegin makarone (penne lisce), tükeldasin paar viilu suitsupeekonit ja praadisin läbi, kurnatud makaronid valasin neile pannile seltsiks; sinna sisse segasin purgi maisi; ja lõpuks jämedalt hakitud spinatilehti (poes oli miskipärast rohelise kraami kampaania, kuigi pole üldse hooaeg. Vbla kartsid, et läheb kätte pahaks). Ja majoneesi.

See tuli maitsev, me võtsime mõlemad mitu taldrikutäit, aga homseks jäi ka. Oletan, et homme tuleb majoneesi juurde panna, sest makaronidel on komme salatikastmed enda sisse ära imeda.

Magusaks tegin külmkappi seisma jäänud hapukoorest kooki (segasin pool kl suhkrut 5 vutimunaga, seejärel segasin sisse umbes spl võid ja paar spl õli; siis sortsu mandlijahu; siis selle seisma jäänud hapukoore, mida võis olla mingi 200 g; siis natuke alla 2 klaasi jahu, millest viimase sisse segasin ka 1 tl isetehtud küpsetuspulbrit (võrdses koguses soodat ja sidrunhapet). Kuidagi tihke tainas tuli nende umbmääraste kogustega, niisiis lisasin ühe kreeka jogurti pära. Siis läks jälle justkui vedelaks ja selle tasakaalustamiseks panin rosinaid.

Tuli päris hea maitsega, aga veidi kuivavõitu. Selline kook, millele sobiks mingi immutusvedelik, peab mõtlema. Häda selles, et mina tahaks immutada sidrunimahlaga, aga siis A. ei sööks, sest hapu. Vbla peame kumbki oma taldrikus immutama, siis saan mina rahus sidrunimahla panna ja A. leotagu minu poolest piimas, kui tahab.

Lihtne suvikõrvitsa-seenekaste ja kartulid

Käisin täna turu peal, ostsin natuke puravikke, palju noori kartuleid ja sellega oli lõuna lahendatud.

Panin posu väikesi kartuleid keema (koorimata). Hakkisin ühe sibula, praadisin-hautasin võiga; selle haudumise ajal tükeldasin suvikõrvitsa veerandviiludeks (kohati peenemakski, sest suvikõrvits ise oli ebaühtlase jämedusega) ja viskasin sibula sekka. Ja tükeldasin seened (6 puravikku, osa suured, osa väiksed) ja lisasin pannile. Olin seda segu ainult natuke koos praadinud, kui kartulid olid juba valmis, kurnasin nad ära. Panniollust maitsestasin soola ja nõmm-liivateega ja panin kaane peale, et veidi pehmemaks tõmbaks, siis lisasin 1 tl jahu, segasin ära, ootasin, et natuke läbi küpseks, siis lisasin 2 klaasi vett, segasin, ja kui keema läks, lisasin julge sortsu hapukoort. Kõige lõpuks maitsestasin musta pipra ja värske tilliga.

Salatiks võtsimegi kõrvale lihtsalt lehtsalatit – lihtsalt niisama rebisime salatilehti taldrikule muu toidu kõrvale.

Kartuleid ei koorinud mina ka söömiseks, seda, kas A. kooris, ei pannud ma õigust öelda tähele.

Mulle maitses väga, A. ei olnud kõige suuremas vaimustuses, aga faktiga, et mingi soe söök valmis sai, oli ta rahul.

Natuke sousti jäi üle, keedukartuleid kohe hulgem ja kuna mul on veel üks suvikõrvits, siis homme võiks ehk kartulivormi teha.

Apropoo – see seenekaste tuletas mulle meelde, et kui ma olin Eestisse tagasi jõudnud, siis üks esimesi toite, mis ma tegin, oli makaronide kõrvale sibula-kukeseene-suitsuliha-suvikõrvitsahautis – samamoodi panni peal, pmst võiks minu poolest ka kastmeks nimetada. St A. keetis makarone ja mina leiutasin sinna kõrvale sellise lisandi. Tookord hakkisime minu mäletamist mööda sinna lõpuks ka värskeid tomateid juurde.

Mis ma Český Krumlovis sõin

Lühike ja üldjoontes õige, aga oma liigses üldistavuses ebatäpne vastus oleks “pitsat ja kummikomme,” sest tõesõna. Need kaks olid minu põhilised toidugrupid.

Sest poed lähevad seal kell kuus või seitse õhtul kinni ja suurem jagu restorane lõpetas kell kümme õhtul köögi töö, meil oli aga tavaliselt mahti linna peale minna alles hilja õhtul. Niisiis sõime ennast läbi terve menüü selles ainsas pitsakohas, mis südaööni süüa andis.

Ja kummikommide najal hoidsin end tantsutundide vahel püsti, sest pea kõik tunnid läksid üle aja, nii et nende vahele jäi tüüpiliselt 5 minutit, heal juhul 10 – millega jõuab natuke vett näkku visata, natuke vett endale sisse kallata ja paar kummikommi suhu loopida. Ja niiviisi läks terve hommikune sessioon poole üheksast poole kaheni (ametlikult), misjärel oleks pidanud olema pooletunnine söögipaus, aga kuna praktikas läks sageli kaheni ja sinna otsa tulid juba uued tunnid, võis minna ka nii umbes veerand või poole viieni. Ja pea kõik selline materjal, mis tahab eelkõige head ajutööd (näiteks “kuidas koordineerida käsi, jalgu ja kastanjetisõrmi”); ning suurem osa tahtis ka kõva võhma. Jumal tänatud, et ma Prahast selle juraka kummikommipaki olin kaasa haaranud.

Selle elustiili peal läksin ma nii heasse füüsilisse vormi, et mind võiks pitsa-kummikommidieedi reklaamplakatiks kasutada – ma olen näiteks ennegi kehatüve lihaseid treeninud, sest need on tantsides jube kasulikud, aga nüüd tuli see esimene kord elus, kus ma hakkan neid lihaseid ka nägema.

Neljandal päeval murdusin ja jätsin balletitunni ära, siis tekkis päevakavva tegelik söögipaus ja selle tarbeks oli mul kuidagi õnnestunud endale isegi natuke poeskäiguaega kangutada.

Üks selline isetehtud söömaaeg oli minu tavaline: lasin 2 viilutatud suvikõrvitsat sibula ja küüslauguga + natukese allah. suitsulihaga panni pealt läbi, praadisin seejärel sama panni peal nisuleivakuubikuid, tõstsin need praetused üksteise otsa taldrikule, lõikusin tomateid ja pudistasin kohalikku (väga soolast, väga maitsvat) valget juustu otsa, nämm-nämm. Kuna olen harjunud süüa tegema kahele, moosisin paar poolakat endaga toitu jagama, vastutasuks sain nende oliiviõli, mida salatile piserdada.

Teinekord olin hankinud ühe lillkapsa, keetsin selle vähese veega kergelt ära, praadisin pannil võiga saiapudi küüslauguga, pudistasin lillkapsatükkidele otsa, riputasin riivjuustu peale ja hakkisin kirsstomateid kõige otsa. See oli väga maitsev, aga jällegi jäi üle. Järgmisel päeval proovisin soojendada, sest olin jahtunud või suhtes umbusklik, aga nii sulas juust kahjuks vintskeks. Ülejärgmisel päeval sõin viimase otsa külmalt ära ja nii oli tunduvalt parem.

Poolakad tegid ükspäev jälle sellist huvitavat toitu, et võtsid kikerhernekonservi vedeliku, kloppisid vahtu, lisasid jahu ja tiba soola, tiba suhkrut, kastsid õunaviile sinna sisse ja praadisid panni peal. See oli üks väga mõnus magustoit.

Hommikusöögiks sõin tavaliselt koorejogurtit või kohupiima rosinate või moosiga. Mõnikord bryndza-võileibu tomatiga ka (bryndza on selline soolane Kesk-Euroopa lambakohupiim, Ungaris juhtúró nime all tuntud, ja mina unistan ajast, mil keegi seda ometi Eestisse importima hakkab), aga enamasti pruukisin neid pigem lõuna-aja kiireks ampsuks (kui ma balletitunnid ära jätsin – või sellel ühel korral, mil ametlik pooletunnine söögipaus tõesti söömiseks aega jättis). Kui bryndza otsa sai, pruukisin selle asemel üht kohalikku lillepildiga fooliumpakendis toorjuustu, ka see oli v. hea.

Veel paar palava ilma toitu

Mul on kuumaga väga vähe isu, nähtavasti saab mu kõht aru, et keha soojas hoidmiseks pole praegu suurt midagi süüa vaja.

Lisaks tüüpilisele näksimisele stiilis “panen tomatit, leivatükke ja lehtsalatit taldrikule, juustu natuke peale, ning kutsun seda salatiks” tegin korra enam-vähem sama, aga niitnuudlitega (keetsin ära, tükeldasin tomatit ja juustu peale).

Eile ilmusid poodi väidetavalt Eesti suvikõrvitsad, praadisin suvikõrvitsaviile kergelt koos suitsupõse ja leivatükkidega (tume ciabatta), hakkisin tomatit peale, võtsin lehtsalatit juurde, natuke majoneesi ja sõin. See oli öösel ja esimene korralik söök pärast hommikusööki (mis koosnes 2 võileivast).

Täna tegin peaaegu sama, ainult et suitsupõske ei olnud, lõin muna suvikõrvitsatükkidele peale ja ajasin segamini, taldrikus lõikusin tomatit ja pudistasin Saida juustu otsa. A. tuli seejärel poest ja tahtis ka, ma panin ka talle praadima, seejärel kombineeris tema seda pannirooga tomati ja ühe fetasarnase lambajuustuga (poes oli vahepeal mingi kampaania).

Palava ilma toidud

Ma mõtlesin kõigepealt kodujuustusalatit teha, aga olin liiga näljane, et kodujuustu järele minna. Pakkusin A.-le välja, et teen arbuusisalatit (meile oli arbuusi siginenud) ja sööme seda maksakotlettide kõrvale. A. nõustus. Lõpuks kujunes nii, et ma tükeldasin kaussi tomatit, lehtsalatit, sibulat, piparmünti, oliive – ja selle aja peale leidis A., et ärme panegi arbuusi, sööme arbuusi niisama. Seepeale riivisin ma salatile veel juustu peale, siputasin natuke soola ja piserdasin oliiviõli. Ja sõimegi seda maksakotlettidega.

Niiviisi jaksasin enne poe kinnipanekut sealt kodujuustu, majoneesi ja heeringat tuua.

Järgmisel päeval keetsin suht varakult viimased kartulid ja 2 muna ära, seejärel sõime kumbki omasoodu – A. võttis kartuli ja muna juurde lihtsalt kodujuustu ja heeringat rohelise sibulaga. Minul ei olnud tükk aega erilist isu – enne ujumaminekut mõtlesin küll, et kõht tühjavõitu, aga enne ujumist ju ei olevat hea mõte süüa, vähemalt mitte midagi väga toekat. Läksin põõsa juurde ja sõin vaarikaid, kuni enam ei tahtnud, ja käisin ujumas ära. Aga neist vaarikatest, tuli välja, sai kõht nii täis, et ma tegin veel tükk aega tööd ja alles siis hakkas toidu vastu mingi huvi tekkima. Oli juba südaöö ja möödaski.

Ja siis võtsin keedukartuli ja muna juurde kodujuustu, heeringat, tomatit, hapukurki, rohelist sibulat, lehtsalatit ja majoneesi.

Kartuleid jäi veel üle, need sõin järgmisel päeval kodujuustu, heeringa, tomati, hapukurgi ja tilliga ära.

Pärast seda olen mitu päeva söönud tomatisalatit Saida valge juustuga, mõnikord ka koos oliividega, mõnikord lehtsalatiga, mõnikord piparmündiga (mis kasvab nagu umbrohi, nii et kohati läheb salatisse sõna otseses mõttes väljarohitud münt – lehed hakin salatisse, varred jätan tee tarvis kuivama) ja mõnikord kõige kolmega; ja vahel, kui on suurem kalorivajadus, küüslaugupekiga leiba kõrvale.

Eile oli erakordselt kurnav päev – olin heal juhul kolm tundi maganud, siis oli esinemasõit, proov, esinemine ja kojusõit ja kuna koduteel tuli vastu A., kes tahtis ujuma minna, käisin veel ujumas ka ära; seejärel kukkusin elutoa põrandale ära ja pärast pooletunnist uinakut tahtsin tugevat toitu. Nii et praadisin suitsupõske, muna, natuke kuivama läinud ciabatta tükke ja sõin kõvasti tomatit ja lehtsalatit kõrvale.

Hommikusöögiks sõin täna: müslit skyri ja marjadega; siis läksid hambad hellaks ja sõin lihtsalt marju, millele kallasin vahustamata vahukoort peale (vahukoor justkui kaitseb hambaid). Seda vahustamata koore ja marjade kombot proovisin juba paar päeva tagasi ja meeldis (eile proovisin poest ostetud pehmete aprikoosidega ka, aga ei olnud nii hea, aprikoosid on liiga läilad).