Pärast pühi

Kähku, enne kui ära ununeb.

Ühel päeval, mil A. lõpetas mingeid ärasöömist vajavaid poolfabrikaate, tegin mina endale kiirsöögiks salatit sellest, mida oli: küpsepeet, pool avokaadot, toores hapukapsas ja natuke sprotte. Natuke mädarõigast ka. Mitte midagi erilist, aga ajas asja ära. (Toores hapukapsas millegi muuga paistab olevat talvel põhiasi, mida ma söön, kui mõelda ei viitsi. Just nagu suvel suvikõrvits ja tomatid.)

Siis otsustas A., et tahab kapsast hakklihaga ja tegi selle praktiliselt ise valmis (ma oletan, et ta hautas hakkliha, sibulat ja riivporgandit poti põhjas, siis lisas hakitud kapsa ja natuke vett, aga ise ma protsessi ei näinud). Minu osaks jäi koju jõudes maitsestamine ja kartulikeetmine. Maitseks panin köömneid ja koriandrit, provanssaali ürdisegu ja igaks juhuks natuke basiilikut ja punet juurde, juhuks kui nende kontsentratsioon seal segus on liiga väike. Pärast tundus, et midagi on veel puudu; pärast majoraani lisamist läks paika.

Ühel päeval olin mina jälle näljane ja tahtsin midagi kiiret; A. küpsepeete oli alles, ma tükeldasin ühe peedi, lisasin sinna aastavahetuse murulaugupotist viimase murulaugu, veidi pohlamoosi ja fetat; segamise ajaks panin praadima poest toodud allah. suitsuliha (nimi oli abasink), musta leiva tükikesi ja päevalilleseemneid, pärast keerasin need taldrikus ülejäänud salati otsa. Imeline.

Eile olin ise päev otsa ära, A. küpsetas ammuilma sügavkülmas olnud kanakoivad-tiivad ära, maitsestades neid tandoori masalaga. Mina sel päeval enam sooja süüa ei tahtnud, tiivad jäid tänaseks üle, sõin nad hapukapsa-õunasalatiga ära. Salati peale panin natuke majoneesi ja siputasin sedasama tandoori masalat. Sobis hästi kokku.

Muidu olen söönud hulgem mädarõika-krabipulga- ja mädarõika-sprotivõileibu (röstsepiku peal, kui täpne olla, mu eriline uus lemmik on mingi tatrajahust ja kanepiseemnetega tasku v pehmik vms – see ei ole vist röstimiseks mõeldud, aga just röstitult on väga hea) ja vahepeal magustoiduks seesama röstsepik maitsestamata kohupiima ja moosiga. Maitsestamata kohupiim moosi või rosinatega on nii hea, et ma peaaaegu ei mõista, miks keegi üldse mingeid valmismaitsestatud kohupiimu ostab. V.a kakao oma. Sellel on teatav mõte olemas.

Advertisements

Nüüd kodus tehtud

Pärast kojujõudmist tegin mingeid kiireid panniroogi suvikõrvitsast ja suitsulihast, tomatit hakkisin pealee – nagu soe salat.

Kanasupp – A. lõikas filee maha ja tükeldas, pani ülejäänud kana keema ja võttis vahu, mina lõikasin keenud kontidelt liha lahti, panin kondid tagasi vette, lisasin natuke vürtsi, koriandrit, loorberit, leeskputke- ja tillivarsi, pool sibulat ja kaks vanaldast porgandit ja keetsin puljongi (umbes tund aega); A. tükeldas pundi sellerit, mina veel paar porgandit, kartulit ja 1 brokoli, seller läks kõige enne sisse, seejärel porgand, viimasena brokoli ja kanafileetükid ning natuke tilli- ja leeskputkelehti.

Millalgi vahepeal tegin eineks lihtsalt praetud suvikõrvitsat ja muna (munad jäid enam-vähem terveks, ei sonkinud segi).

Korra või paar sõime A. tehtud spagette ja sõime miskist poekotletti kõrvale.

Ühepajatoit – sinna läks suitsuraguud, porgandit, kaalikat, sibulat, küüslauku, kapsast. Maitseks köömneid, koriandrit, tilliseemneid, tilli- ja leeskputkevarsi, pärast puju-, tilli- ja leeskputkelehti ja natuke panin provanssaali maitseainet ka. Kahjuks peab nentima, et kogu sellest usinast sarikalistega maitsestamisest ei piisanud ja va kapsas ja kaalikas ajasid mul ikka kõhu punni. Millest on kahju, sest nad maitsevad mulle. Töötav kompromiss oleks ilmselt selline, et ma küll lisan neid toidule, aga väikeses kontsentratsioonis, nii et kartulit ja porgandit oleks kindlasti rohkem.

Nüüd tegin tomatisuppi – praadisin/hautasin sibulat ja küüslauku ja suitsupeekoni tükke, lisasin 4 tükeldatud tomatit, 1 hakitud tšilli (turu pealt, kohalik, mõõdukalt vürtsine), 3 suurt kruusitäit vett (vist kokku liiter); leeskputkevarsi; kui keema läks, lisasin 2 tükeldatud suvikõrvitsat ja lõikusin paar kuivatatud tomatit sisse, et oleks rohkem puljongi moodi. Pärast lisasin ikkagi veidi ka köögiviljapuljongi pulbrit. Ja kappareid ning nende vedelikku. Lõpuks hakkisin leeskputkelehti ja basiilikut kõige otsa. Taldrikus võtsin esimesel korral musta pipart ja punast pestot peale, pesto lisamine ei andnud minu arust midagi juurde. Teisel korral lisasin lihtsalt veidi oliiviõli, nii oli maitsvam.

Korra tegin 4 munast punasõstratega pisarakooki (põhi oli 4 munakollasest, umbes 125 g võist, teoreetiliselt 1 2/3 klaasist jahust ja poolest klaasist suhkrust keeks, 4 munavalget ajasin tuhksuhkruga vahtu, osa segasin sõstardega ja panin eelküpsetatud keeksiosa peale, osa valasin niisama kõige otsa) ja korra õuntega hapupiimakooki. Mõlemad tulid päris head, pisarakook isegi hoolimata sellest, et mul oli liiga vähe jahu ja ma asendasin osa jahu kaerakliidega (keeksiosas) ja järgmiseks avastasin, et mul pole ka tärklist, mida sõstardega segada, ning segasin neile sisse hoopis kamajahu.

Olen praegu, kus põõsa otsas on veel marju, söönud hommikuks päris sageli kreeka või türgi jogurtit (pmst seda paksu jogurtit, mis parajasti poes kõige odavam on) marjade ja teelusikatäie meega. Ma ei tüdine sellest kuidagi.

Ja lisaks söön praegu kole palju puuvilju.

Vahepeal tehtud toidud: mitu porgandiga hautist ja üks lihatoit ka

Ammu pole bloginud, peab vahekokkuvõtte tegema. Kõigepealt A. küpsetas ahjus kana, nii et sellest pole mul midagi kirjutada (ainult seda, et poemarinaadiga küpsetuskotis ja see omakorda malmpotis ja malmpott omakorda tavalises toakütmise ahjus, kui ahjus olid juba ainult söed) ja me sõime tükk aega seda, ohtra õunasalatiga (kas lihtsalt õun majoneesiga või õun võilillelehtede ja majoneesiga, vahel luksuse mõttes päevalilleseemneid ka. Rohkelt õuna igatahes, nii et sisuliselt oli taldrikul õuna-kanasalat)

*

Kui kana otsa sai, tegin kõigepealt ühepajatoitu: hakkisin järjest sibula (väikesteks kuubikuteks), kolm porgandit (ratasteks), veerand kapsast (ribadeks), neli küüslauguküünt (nii peeneks, kui viitsisin), kolm vart sellerit (viiludeks), kolm-neli kartulit (kuubikuteks) – ja loopisin sedamööda, nagu hakitud said, potti õlitilga ja A. kanaprae juurest kogutud rasvaga hauduma. Enne kartuli lisamist panin näputäie köömneid, näputäie koriandrit ja seejärel kaks klaasitäit vett ja kanapraest jäänud leemekallerdist puljongiks ka. Kõige lõpuks lisasin veel provanssaali ürdisegu, tiba soola, supilusikaga võid ja fetapaki põhja jäänud pära. Kõrvale praadisin suitsupõseviile. Oli hea mõte just eraldi praadida – niimoodi tuli hea krõbe. A. kiitis. Mulle tundus provanssaali ürdisegu selles kombinatsioonis isegi veidi liiga vänge – pune, aed-liivatee ja basiilik oleks passinud küll, aga rosmariinimaitse oli veidi liiga kõvasti tunda. Teinekord segan maitseaineid ikka ükshaaval.

Aga muidu oli päris hea ja annaks muidugi teha ka ilma suitsupõseta, taimetoitlikus versioonis.

*

A.-l oli oidu suitsupõsest sulanud rasv kohe pannilt kaussi valada, ta ise kasutas seda mingite oma kiirtoitude praadimiseks ja mina olen juba mitu korda leivakatteks pruukida (hästi sobis musta leiva peal värske kurgiga, millele ma siputasin soola peale).

*

Teisel päeval lõpetas A. ühepajatoidu ülejäägid ära ja mina tegin endale kiirtoitu: 2 porgandit ja 1 sibul tükeldatult pannile võiga hauduma, siis kaks suvikõrvitsat viiludena juurde, pudistasin lisaks 1 kuivanud musta leiva viilu, apteegitilliseemneid ja natuke kaneeli. Süües panin juustu peale. Tundus, et päris palju tuli, aga sai seletamatult kohe esimese korraga ja ainult minu söömisega otsa, tähendab, liiga maitsev. Nostalgiatoit, sellist tegin ma magistriõppes tihti.

*

Siis tuli vahepeal üks toit, mis osutus meie jaoks liiga lihaseks, aga äkki lihafänne huvitab: suvikõrvitsa-hakklihavorm, pmst pikkpoiss, millel käib suvikõrvits ja mozzarella vahel ja peal. Tegin ühe itaalia toidublogi retseptist inspireeritult, ainult kogused olid veidi teised:

kõigepealt lõikasin 2 väikest suvikõrvitsat pikuti viiludeks, määrisin panni veidi oliiviõliga, panin suvikõrvitsaviilud sinna pannile, piserdasin veel õli peale ja panin grillirežiimil ahju. Grillimise ajal panin kaussi umbes 350 g loomahakkliha, 2 muna, 2 spl oliiviõli, hakkisin sinna otsa veidi leeskputke- ja sellerilehti (retsept nõudis peterselli, aga mul polnud), riivisin veidi kõige kõvemat juustu, mis mul kodus oli (mingi Leedu tšilli ja ürtidega juust), maitsestasin soola ja pipraga. Segasin sellest justkui kotleti- või pikkpoisitaina. Siis lõikasin 2 mozzarella-paki sisu eraldi väikese kausikese sisse viiludeks.

Nüüd õngitsesin suvikõrvitsad välja, puistasin panni põhja riivsaiaga üle (seda sai veidi palju, aga ma segasin lahtise riivsaia pikkpoisitaina sisse ära); mätsisin pool tainast pannile, laotasin pooled suvikõrvitsaviilud peale ja umbes pool mozzarella‘t ka; siis kordasin protseduuri ja riivisin kõige otsa veel natuke seda kõva juustu. Küpsetasin nüüd juba tavalisel küpsetusrežiimil, retsept nõudis 175 kraadi, ma panin oma käreda ahju 160 näidu peale.

Maitses OK, kuigi nii palju jändamise kohta veidi antiklimaatiline. Igatahes tundus toitev ja rammus, pärast tuli välja, et liigagi, sest me saime mõlemad kõhuvalu, kuigi sõime hoolega tomatisalatit kõrvale. Ei ole punane liha ikka minu toit, ei ole! A. kannatas vist pigem liigse rammususe all. Mõtlesin hiljem, et teinekord peaks tublisti rohkem köögivilja panema, näiteks tomatit ka, et oleks hapukam. Või siis kartulit vahele, mis neutraliseeriks samuti valgu- ja rasvakogust. Liha töötab paremini ikka maitseaine kui põhitoiduaine rollis.

*

Selle raske seedimise järel tahtsin eile lihtsalt kartulit mingi gemüüsega. Oleks võtnud aedube või lillkapsast, aga poes ei olnud sellist, millistega ma rahul oleks olnud, ja turule ei jõudnud. Hautasin siis lihtsalt panni peal porgandit koos selleriga võis (6 porgandit, 3 vart sellerit) ja kanapraekallerdise ülejäägist saadud puljongis (umbes pool klaasi), kuni pehme oli; ja keetsin noori kartuleid kõrvale, õuest tõin võilillelehti pluss murulauku salatiks kõrvale ja poest kõva juustu (vedas, Dziugase kõva juustu helbed olid alla hinnatud). Taldriku peal kombineerisin kartulid-porgandid juustu, hakitud võililllelehtede ja murulauguga; natuke kuivatatud tomatitega võid laastutasin peale, tiba soola ka.

Esimene kord elus, kui ma seda porgandisousti kartuliga söön (siiani enamasti hirsiga või riisiga, aga hirsiga on parem), aga võib korrata, sest ka kartuliga sobib – kuigi sellega võtab toit rohkem sooja salati ilme kui hirsi või riisi kõrvale süües. Aga soe salat ongi hea!

Selle postituse toitudest oligi see minu lemmik. A. oli kah täitsa rahul, kuigi temal oli ühepajatoit vist lemmikum. Nii või teisiti paistab, et me ei ole ikka lihatoitlased – sobivad kas üldse ilma lihata toidud või sellised, kus tema osakaal ei ole taldrikul liiga suur.

*

Porgandihautis saigi sama õhtuga otsa (Taliesin aitas), kartuleid jäi veidi üle; täna ei viitsinud mõelda ja tegin kartuliomleti – õlitilk pannile, kartulid (mingi 5 väikest kartulit) viiludena sinna särisema, pool vedelemajäänud sibulat hakkisin juurde; pudistasin ka ühe sepikuviilu kartuli vahele tükikestena praadima ja natuke päevalilleseemneid, et rohkem tuleks; siis kloppisin 3 muna törtsu hapukoorega lahti, maitsestasin tibakese soolaga ja valasin peale. Ja keerasin varsti tule ära, las küpseb jääksoojuses.

Mina tahtsin salatit ka ja segasin endale 1 tomatist, natukesest fetast ja mõnest võilillelehest, natuke oliiviõli peale, värsket musta pipart jahvatasin ka. Kokku sai üllatavalt korralik toit.

A. soojendas seda hiljem (mul polnud munaroa soojendamisse erilist usku, aga ta ise jäi igatahes rahule) ja sõi vist lihtsalt niisama.

Punasõstrakook ja (jälle) vürtsine kapsas

Kontserdi afteka tarvis suupistetega katsetamisest jäi üks toru ricotta‘t üle, eile öösel haaras mind tegutsemisiha ja söögiisu ja ma asusin kõigepealt munavõid (2 muna, maitse järgi soola, nii palju võid, kuni konsistents tundus mõnus saia peale panna) tegema ja munade keemise aja surnukslöömiseks kooki.

Olin juba eile natuke sõstraid korjanud, aga leidsin, et vähe, ja korjasin natuke veel (“Kookide” raamatu retsept nõudis 2 klaasi, mul vbla tuligi lõpuks nii palju).

Panin kaussi 4 spl suhkrut ja nühkisin (puust võinoaga, mida mulle puulusika asemel kasutada meeldib) umbes 150 grammi võiga kreemjaks; siis lisasin 1 muna ja nühkisin veel, kuni oli korralikult segi. Siis taipasin, et sõstrad tahavad ka puhastada ja torkasin need A.-le kätte, mis ta vahib seal, käed rüpes, niisama telekat. A. ütles, et ta võib ju puhastada, kuigi ei ole tulemusest huvitatud, mispeale mina ütlesin “ma teen kooki,” mispeale tema ütles juba palju entusiastlikumalt “ah kooki.” Ei tea, mis imevigurit ta siis enne kahtlustas, moosi või.

Nüüd mõõtsin umbes 1 2/3 klaasi jahu ja kaerkliide segu kaussi võiplagale otsa – peamiselt küll jahu, kaerakliisid lisasin ainult sellepärast, et jahupakk sai juba pooleteise klaasi peal tühjaks ja ma ei viitsinud uut lahti teha. Ja segasin jällegi ära.

Tainas tundus kahtlaselt pehme ja kleepuv, lisasin veel natuke kaerakliisid. Kui tundus paras, pätsisin niiske käega pannile laiali, viskasin selle juba kuumaks saanud ahju (ametlikult “keskmise kuumusega”, minu käreda ahjuga kindluse mõttes kõigest 160 märgi peal) ja segasin samas tainases kausis kokku katte: 1 toru kohupiima, umbes 200 g hapukoort (silma järgi törtsutasin), 4 spl suhkrut ja 1 muna kõik segamini; siis lisasin sõstrad; ja kuna kõik tundus hirmus vedel, segasin sisse ka 1 tl tärklist (originaalretseptis oli ilma tärkliseta, aga seal oli ka päris kohupiim, mitte ricotta-pasta).

Lasin põhjal küpseda, vahepeal piiludes, kuni ta oli juba tahke; siis valasin täidise peale, ootasin, kuni praeahju kuumenemist näitav tuli ära kustub ja keerasin kuumust vähemaks. Ja kui kui kohupiim peal juba õige vähe tudises, siis keerasin tule üldse maha ja lasin niiviisi olla.

Tulemus? minu arust sai natuke kuiv (rasva vähesuse mõttes), mõtlesin, et äkki ikka ei oleks tohtinud kaerakliisid pärast väljamõõtmist veel juurde panna, oleks pidanud harjumuspärasest vedelama tainaga leppima, siis oleks suhteliselt rammusam tulnud. Või jätma tärklise ikkagi ära, siis oleks kate õrnem tulnud. Aga A. ei leidnud sellel koogil küll ühtegi viga.

*

Pärast esinemist tulin koju ja tegin vürtsist kapsatoitu uuesti. Muidu sama toit, aga osa koguseid-aineid veidi teised: nüüd oli mul 2 suuremat porgandit; riisi unustasin üldse keeta; pannile loopisin kohe algul koriandri ja india köömnete ja hakitud sibula kõrvale ka päevalilleseemneid ja tilliseemneid; pärast, kui avastasin, et mul ikkagi on mandleid ja jahukoid lendavad lõugu lõksutades nende ümber ringi, viskasin ka mandlid pannile. No ja tandoori masala ja tšilli ja seekord ka üks värske küüslauguküüs. Ja siis porgandilaastud ja kapsatükid. Enne tule ärakeeramist leotatud rosinad sisse; ja kõige lõpuks, kui tuli oli juba alt ära keeratud, hakkisin viimased kontserdiaftekast jäänud “supikomplekti” rukolalehed, paar sibulalauku ja 1 väikese tüki sõira (Merriba oma) ja segasin toidu sisse.

Jälle oli väga hea (A.-le meeldis ka väga, kiitis välimust ja tõstis pärast esimest taldrikutäit juurde), ainult et sõir mõjus hoopis teistmoodi kui eelmisel korral juust. Juust sulas tookord ära ja läks toidu sisse laiali, nii et see moodustas rohkem ühe massi; sõir sulas ka, aga jäi sulamisest hoolimata parajate tükkide või klimpidena toidu sisse. Ma ei oskagi öelda, kumba ma eelistan.

Kuna riisi ei olnud, sõin ciabatta‘t kõrvale, aga hädasti poleks vaja olnud, ma tahtsin lihtsalt pikendada, et homseks ka jääks.

Ja olles nüüd nädal otsa mitmesuguseid kapsatoite söönud, pean tunnistama, et selline kapsamenetlemise moodus on minu kõhule ikkagi kõige parem (kui hapukapsast mitte arvestada, see oleks nagu täitsa teine aedvili).

Minestrone

Hunnik kapsast tahtis ikka tegemist ja miks mitte suppi teha, kõik rõõmustavad.

Kõigepealt mõtlesin, et teen kuivatatud tomatitest puljongi: panin kannuga liitri vett keema, lõikusin kääridega neli-viis kuivatatud tomatit väikese kastruli põhja, viskasin sinna veel mõne jämeda leeskputkevarre ja valasin keeva vee peale. Jätsin seisma.

Hakkisin kaks porgandit poolikuteks viiludeks; kahe toeka rohelise sibula valgema ja jämedama otsa rõngasteks; kõik, mis porrulaugust veel kõlbavat tundus, samuti ratasteks; kaks tillukest küüslauguküünt peeneks; panin supipoti (5 l) paari sortsu oliiviõliga tulele; võtsin natuke “parim enne möödas” letist pärit vinnutatud singikribalaid ja ühe viilu suitsupõske, hakkisin ära ja panin sibulad-laugud-liha praadima, tule keerasin kohe madalamaks, kui korralikult särisema hakkas. Ise hakkasin kapsast hakkima.

Lasin hakkimise kõrvalt sibulatel-lihal säriseda, poole hakkimise pealt viskasin porganditükid juurde.

Hakkisin kapsast, kuni üks praetaldrik oli seda täis ja lõikelaud ka ja mul polnud teda enam kuhugi panna, niisiis viskasin potti. Jälle sai üle poole viieliitrise poti täis. Segasin, nagu oskasin, lisasin natuke soola ja jätsin kaane alla hauduma. Ja lõikasin ühe suvikõrvitsa veerandikviiludeks.

Viskasin suvikõrvitsa potti, segasin kõik uuesti läbi, pudistasin aed-liivateed, estragoni ja tiba majoraani otsa; lasin veel natuke haududa ja siis valasin oma tomatipuljongi (kõigi tomatitükkide ja leeskputkejuppidega tükkis) sinna otsa. Keerasin kuumust juurde, et rutem keema läheks.

Kui keema läks, keerasin tuld jälle maha. Maitsesin ja panin häbelikult 1 kanapuljongikuubiku veel juurde, sest tundus, et supp tahab soola juurde ja ma mõtlesin, et olgu, mingu veidi umamit ka. Kui see oli ära segunenud, hakkisin ühe suure tomati supi sisse ja lasin jälle keema tõusta.

Lasin podiseda ja otsisin peenikesed niitnuudlid välja. Maitsesin; kui leidsin, et porgand on juba hamba all peaaegu et pehme, õngitsesin leeskputkevarred viimaks välja ja lisasin supile peotäie niitnuudleid, panin uuesti kaane peale; niipea, kui ta oli ka selle madala kuumuse peal uuesti podisema hakanud, keerasin tule maha. Tõin õuest natuke õrnu naadilehti ja hakkisin koos paari leeskputkelehega ära, viskasin need kõige viimasena potti.

Ja kui nuudlid valmis olid, oligi supp valmis. Tomat andis leemele väga mõnusa maitse; gemüüse oli ehk liigagi pehme saanud (A. vaidleks selle koha peal kindlasti vastu), nii et ehk oleks võinud komponentide lisamise vahel vähem oodata.

Mina sõin nii, et panin taldrikus veel sortsu oliiviõli juurde, hakkisin rohelist sibulat peale ja kõige otsa riivisin kõva juustu ja jahvatasin musta pipart. A. sõi jälle lihtsalt hapukoorega. Mõlemad rahul.

Suppi sai palju, nii et homme on söögiga hooletu.

Värske kartul ja kapsas ja lillkapsas ka; ja õnnelik magusa suupiste idee

Söögitegemise ja kirjutamisega on nirusti olnud – olen oma aktsioonide vahele sisse ajanud tatart ja kalakonservi, tatart ja tomatisalatit, põldube tomatiga (ikka neist õlleubadest) ja tomatisalatit nendesamade õlleubadega, vahel mõni kiire omlett naadiga või ilma naadita, juustuga või ilma juustuta – mis on kõik päris maitsev, aga ega seal kirjeldada suurt midagi polegi.

Viimane korralikum toit, mis ma tegin, oli värskest kartulist ja lillkapsast ködi. Natuke vett potipõhja keema, soola sisse, värske kartuli ja lillkapsatükid vette keema, leeskputkevartega, pärast värsket tilli peale. Asjast kujunes peaaegu püreesupp, sest kartul otsustas pudruneda. Mis tähendab, et A. arust oli väga hea toit, mina oleks midagi selgepiirilisemat tahtnud.

Järgmisel päeval oli see tahkunud kartulipudruks lillkapsaga; praadisin pannil suitsupõsekribalaid ja panin selle pudru sinna otsa, mis oli ilmselt õige soojendamismõte: otse potis soendades oleks selline puder tõenäoliselt põhja hakanud.

Siis hakkas juba kontsert peale tulema ja et me tahtsime publikule (ja endale) ka kehalist värskendust ja kosutust pakkuda, tuli selle peale mõelda. Mul oli idee, et panna aprikoosipooliku sisse mett ja maitsestamata kohupiima. Kodus katsetamise käigus selgus, et on liigagi hea ja aprikoosid hakkasid hirmuäratav kiirusega vähenema.

Õnneks sain kodu lähedalt uued ilusad aprikoosid (üle 2 kilo) ja vedasin need kaasa. Mõtlesin, et suure rahvahulgaga läheks ilgeks lödistamiseks, kui kõik hakkavad eraldi mett ja kohupiima tõstma, ja segasin ise mee lohakalt kohupiima sisse – meelega lohakalt, et jääks siiruviiruline ja vahepeal oleks keele peal tunda puhast mee-/kohupiimamaitset.

Nähtavasti tuli populaarne amps, sest aprikoosid said enne otsa kui maasikad. Mitmele inimesele olevat tulnud üllatusena, et niiviisi saab teha.

Teine idee oli jagada üks noor värske kapsas piisavalt suurteks lehetükkideks, et neid saaks kasutada taldrikuna, mille saab pärast ära süüa. Et vähem sodi ja arhailisem ja ökom. Aga kuna meil polnud mahti oma ümberriietumise kõrvalt inimesi valgustada, võtsid nad ikka enamjaolt papptaldrikud. Tõsi, kapsast näksiti niisama ka. Aga ikkagi jäi teda parasjagu üle ja mulle laekus pärast üritust koju “supikomplekt”, nagu S. seda nimetas – suur kotitäis rohelist, suuremalt jaolt kapsas, natuke lillkapsast ja rukolat vahel.

Täna sirvisin retsepte, mõtlesin ja lõpuks tegin midagi oma lapsepõlve “tibukastme” taolist (“tibukastmeks” nimetatakse mu emapoolses suguvõsas mingil seletamatul põhjusel kapsast hakklihaga). Ainult et hakkimata lihaga.

Niisiis: panin poti põhja sortsu õli ja tükikese võid soojenema, ise hakkisin ühe viilu seakaelakarbonaadi ja jupikese suitsupõske kuubikuteks. Viskasin need potipõhja särisema, keerasin nüüd kuumust vähemaks ja hakkisin ühe porrulaugu valge (ja helerohelise) osa, ühe küüslauguküüne ja rohelise sibula valge osa (selle osa, mis on päris sibul, noh), segasin liha ja viskasin sibulad-laugud sinna juurde hauduma. Tükeldasin hulga kapsast ruudukesteks või ristkülikuteks – kokku sai seda nii palju, et kui ma kapsa laukude ja liha juurde potti kallasin, oli viieliitrine pott üle poole täis. Segasin kogu poti sisu hoolega segamini, lisasin tsipa aed-liivateed ja majoraani, ja jätsin kaane alla hauduma, ise panin kartulivee üles ja tegin lillkapsatükid veidi peenemaks ja hakkisin tilli. Lisasin kapsale teelusikatäie jahu, segasin ära ja lasin veel veidi kuumeneda; seejärel lisasin kaks klaasi vett ja ka lillkapsas läks koos tilli jämedamate-vintskemate osadega potti, segasin jälle kõik ära. No ja siis polnudki muud, kui aeg-ajalt vaadata, kas on juba hamba all paras. Kui oli poolparas, maitsestasin soola, naaatukese muskaatpähkli ja pipraga ja keerasin tule ära, las haudub jääksoojuses. Ja nii ta siis haudus, kuni kartul valmis sai.

Ilu ja maitse pärast hakkisin peale rohelist sibulat, tilli õrnemaid osi ja sealtsamast “supikomplektist” tulnud rukolalehti.

Toit tuli tore, kodune, hea; minu suureks heameeleks ei pannud kapsas mul kõhtu valutamagi, ei teagi, kas tänu kapsa noorusele või maitsetaimedele.

Mulle meeldis nii, et kartul oli eraldi (nii et ma sain ISE oma taldrikus valitud kohtades kartulit kahvliga puruks litsuda), märksa rohkem kui see vabatahtlik püreesupikandidaat. Aga ka A. oli täitsa rahul. Tema sõi hapukoorega, mina niisama.

Õhtul tegin veel sedasama lihtsat tikrikooki, mis eelmine kord (tglt üle-eelmine, sest vahepeal tegin sama kooki veel), ainult et esiteks lisasin ma seekord pool pakki kohupiima, mis vajas äralahendamist, ja teiseks ajasin vahepeal kogused sassi, nii et poole tegemise pealt tuli teisi koguseid kohendama hakata ja kõige selle tulemusel tuli mõnevõrra vähem magus kook kui muidu (sest suhkrukogust ma ei kohendanud). Aga igatahes tuli kook, mitte puder või tont teab mis, nii et nagu näha, kannatab see retsept õnneks jahmerdamist.

PS: ma ei saa tänase kapsatoidu headusest kuidagi üle. Kogu aeg kisub kastruli juurde külma kapsahautist sööma.

Vürtsine kapsa-porganditoit

Protokollimise mõttes märgin alguses ära, et sel nädalal pole ma eriti süüa teinud – korra tegin ühe järjekordse kiire nuudli-fetasalati (ja jälle maitses mulle hullupööra!), edaspidi oli enamasti nii, et A. keetis mingi tatra vms asja, mina lõikusin kähku kurki-tomatit-lehtsalatit salatiks kõrvale, olgu siis õli või majoneesiga, ja vahel võtsime sinna mingit poolfabrikaati või skumbriakonservi või heeringat juurde. Ja vahepeal söön kreeka jogurtit moosiga magustoiduks juurde – või jäätist maisipulkadega (üks mu hiljutine avastus on, et maitsestamata või vähemalt võimalikult vähemaitsestatud maisipulgad on tore kreemi- ja jäätiselisa – mõjuvad umbes nagu vahvlipuru sefiiri peal). Kiire aeg, noh.

Aga täna tulin teisest linnast, olin endale teadlikult vaba õhtu võtnud. Jõudsin koju ja leidsin, et tahaks midagi värskemat süüa kui järjekordne tatar+kotlett. Vaatasi kurvalt viimast tomatit ja mõtlesin, et sellest ei saaks ju midagi – ja kui ära sööks, siis poleks homme võileiva peale midagi värsket panna.

Võtsin kapi lahti, et äkki on mõni hoidis, mis mu isu ära rahuldab, ja leidsin sealt pool kapsast.

Edasi lugesin jupp aega kokaraamatuid (kapsas on ju karm kraam, peab ikka mõtlema, enne kui teha), kuni “Rahvaste toite” viis mu mõtted India köögile. Võtsin ühe India kokaraamatu lahti ja leidsin sealt juurvilja-juustuseguga (juust oli originaalis paneer) täidetud paprika. Paprikat mul ei olnud (mis ma tast ikka varuks ostan, kui mul hakkab paprikast kõhus imelik), aga täidis tundus isuäratav. Pmst ju kapsavokk.

Niisiis. Lõikusin neli pisikest porgandit tikkudeks või laastudeks (pikergused peenikesed või õhukesed jupid, noh); kapsa üritasin umbes sama peenikesteks ribadeks lõikuda.

Uurisin nüüd oma maitseainevarud üle: koriandrit oli; india köömneid kah; garam masalat mitte, selle koostist guugeldada ei viitsinud, aga avastasin, et vanemad on mulle millalgi tandoori masala segu kinkinud ja pakendi pealt tundus, et see on üsna sarnane sellele, mis ma garam masalast mäletan (palju selliseid magusaid maitseaineid – kaneel, ingver, nelk; lisaks koriandrit, küüslauku, tšillit). Ingveri ja küüslaugu presents rõõmustas mind eriti, sest olin just avastanud, et värske ingver ja värske küüslauk olid mõlemad hallitama läinud.

Otsustasin, et küüslauk läheb järelikult pulbri kujul, aga et mingit värsket maitseasja kah oleks, panen ühe pooliku sibula ära.

Järjekord oli siis selline: riis keema, pann õliga kuumama; koriandriterad ja india köömned pannile, hakitud sibul ka, lasin neil natuke praadida. Siis kapsas ja porgand juurde, segasin neid pannilabidaga nii palju, kui viitsisin; panin rosinapaki põhjast rosinad natukese veega likku (retsept ütles lihtsalt “rosinaid”, aga ma kartsin, et äkki jääb kuiv – retsept oli ju paprikatäidise retsept ja küllap paprika annab ise niiskust juurde), vahepeal tõin õuest kähku metsistunud küüslaukude pealseid, paar naadilehte ja leeskputke ladva. Segasin juurikaid veel, hakkisin õuest toodud rohelise ära pluss veel natuke poepeterselli; hakkisin natuke mandleid (originaalretseptis olid india pähklid). Maitsestasin oma juurikasegu tandoori masalaga, mingisuguse tšillimaitseainega, mille pakend lubas samuti küüslaugusisaldust, jahvatasin lisaks veel ühe pisikese tšilli, panin ka natuke ingverit juurde ja soola. Kõik lõhnas väga paljulubavalt, kuigi maitstes tundus pannilabida pealt ehmatavalt tuline. Keerasin tule ära, viskasin pannile ka mandlid, rohelise kraami, supilusikatäite võid ja rosinad ja segasin ära; ootasin natuke ja tükeldasin sinna juurde paar paksu juustuviilu (kõige tavalisem Saaremaa Edam, mis on mumst üks paremaid hinna-kvaliteedi suhtega tavalisi juuste).

Segasin veel läbi ja võtsin südame värisedes taldriku täis – ikkagi kapsas, kange kraam, ega mul kapsasöömine reeglina hästi ei lõpe.

Ahh! mul pole sõnu. Üritan midagi ometi väljendada, kuigi mu abitud laused ei ole selle toidumõnu väärilised. Esiteks, riisiga koos polnud enam põrmugi liiga vürtsine; teiseks ja peamiseks: ma ei tea täpselt, millest, aga kuskilt oli sinna toidu sisse saanud puhast headust (koriandri-köömne ja juurikate kombo? tõsi ta on, et ristõielised sobivad sarikaliste maitseainetega. või rosinate aktsent?). Mis ma ikka mõistatan, ilmselt mingi ingel käis ja suudles seda või midagi. Teate, mind ei huvita, kui mul nüüd kapsasöömisest kõhuvalu tuleb – see mõnu on seda väärt.

(Ja ma võtsin endale teise taldrikutäie juurde.)

(Ja muide, kõhuvalu pole siiani.)

Ainus, mille kallal ehk iriseda saaks, on see, et roheline kraam sai kas liiga palju kuumust või oleks tal selle kuumuse juures rohkem niiskust vaja olnud – need libled jäid lõpuks väheke kuivaks. Vbla ei oleks pidanud neid üldse kuumale pannile panema, vaid lihtsalt sooja toidu sisse. Või kui tahta neid pehmendada, siis lehed eraldi kaussi, sorts keeva vett peale ja kohe jälle pealt ära – ja niiviisi blanšeeritult toidu sisse, mida ennast enam ei kuumuta.