Sünnipäeva ja jalgpalli vahel – kanatoite (neist üks poleemikat põhjustav) ja paar salatit ja üks kook sinna vahele

Järgmiseks tahtis A. suppi saada ja tõi poest kana; ma olin leidnud Aasia köögi raamatust ühe huvitava nuudlisupikirjelduse ja otsustasime seda teha, ainult unustasime selle liiga õhtusse, nii et esialgu sai valmis ainult puljong: A. lõikas filee ja tiivad-koivad rümba küljest ära (tiivad-koivad pani sügavkülma), pani kanarümba keema ja korjas vahu; siis võtsin mina selle kanarümba, lõikasin nii palju liha küljest ära, kui sai ja panin kondid uuesti keema, sedapuhku koos veerandiks lõigatud sibula, 1 sõlmekeeratud rohelise sibula ja mitme ingveritükikesega.

Ja panin kuivatatud shiitake seened likku.

Lasime leemel oma kaks tundi keeda; millalgi selle vältel korjasin õuest mitmesuguseid rohelisi lehti. Retsept soovitas “hiina kapsast, lehtsalatit või spinatit”, ma tegin sellest järelduse, et mida iganes (salat, spinat ja hiina kapsas on ju nii erineva maitsega, nii et järelikult pole see eriline täppisteadus!) ja korjasin naadilehti, natuke võilille, nõgest, 2 oblikalehte, paar teelehte ja natuke küüslaugurohelist.

Lõpuks kurnasin leeme ära ja nokkisin kontide küljest veel natuke liha lahti- aga kuna retsept eeldas seda, et nuudlitele valatakse puljong peale ja ülejäänud komponendid (liha, seened, roh. sibul, õuest korjatud söögiumbrohud ribadeks lõigatud kujul, bambusevõrsed) praetakse läbi ja puistatakse kõige otsa, siis jätsime selle järgmise päeva peale. Pmst saime nagu supikonstruktori – komponendid kõik olemas, pane ainult õigesti kokku. Panin kõik komponendid külma ootele (rohelised libled mässisin sellesama niiske rätiku sisse, mille peale ma nad ennist tahenema olin pannud).

Aga kuna kõht oli tühjavõitu, siis tuli kohe midagi süüa. Meil oli veel arbuusi üle, nii et mina tegin arbuusisalatit; A., kes nii kaua seisnud arbuusi isegi minu degusteerimise peale ei usaldanud, tegi lihtsalt võileibu.

Arbuuusisalati tegin sellise: lõikasin ühe hästi paksu viilu arbuusi ja tükeldasin kaussi ära; tõin õuest münti ja võtsin paar sibulalauku ja hakkisin sinna otsa; hakkisin sinna ka ühe “parim enne möödas” mozzarella; lisasin veidi kuivatatud tomatite pealt üle jäänud õli, musta piprat, soola, sidrunimahla ja kreeka jogurtit. Ja napsasin supi jaoks korjatud rohelisest kraamist paar võilillelehte salati tarvis. Kokku tuli väga hea söömaaeg.

Järgmisel päeval asusin siis tolle nuudlisupi kallale: keetsin munanuudleid. Keetmisega paralleelselt ajasin teises kastrulis puljongi kuumaks ja valasin nuudlitele lõpuks peale (kui olin nad ära kurnanud); siis praadisin eelmisel päeval kanarümba küljest lõigatud liha, seeni, sibulat ja bambusevõrseid, kõige viimaks lisasin rohelise kraami. Ja siis valasin selle kõik nuudlite ja puljongi juurde ja ajasin veel korra kuumaks.

Nagu näha, oli selle supiga palju jändamist, aga tulemus oli selle kohta veidi igav. Uuesti ilmselt enam ei viitsi.

*

Õnneks oli sinna läinud ainult pool meie kaua ja armastusega keedetud puljongit ja ma tegin ülejäänud poolest ühe lahja mulligatawny (“lahja” tähendab siin “ilma kookospiimata”).

Sinna sisse läks lisaks 2 kanatiivale ja fileetükkidele kartulit, sellerit, porgandit; kurkumi, koriandrit, india köömneid, tšillit, värsket ingverit, 1 õun, natuke sidrunimahla; järjekord selline, et hakkisin sibula ja porgandi ja panin eraldi; praadisin supikastruli põhjas sibulat ja uhmerdasin india köömneid + koriandrit, siis hakkisin küüslauku ja ingverit ning lisasin köömned+koriandri+küüslaugu praesibulale, lõikusin sinnna otsa ka ühe tšilli ja pudistasin veidi kurkumit ja kaneeli; siis tegin poti põhja ruumi, tähendab kühveldasin sibulasegu ühte hunnikusse koomale ja panin vabale pinnale kanatiivad pruunistuma; kui olid mõlemalt poolt kuumust saanud, lisasin tükeldatud porgandid ja segasin; lõikasin paar sellerivart peenemaks ja lisasin ja segasin; valasin puljongi peale ja puhastasin-lõikusin kaks kartulit ja ühe õuna; lõikasin need enam-vähem kuubikuteks ja lisasin supile; ja siis lasin keeda, lõpuks pigistasin natuke sidrunimahla peale, maitsestasin soolaga ja jahvatasin musta pipart otsa. Pärast süües panime hakitud rohelist sibulat, piparmünti ja kreeka jogurtit peale. See tuli palju maitsvam, meie mõlema arust. Kindlasti teeme veel.

Selle supi pära sõi A. ära, aga jättis mulle 1 kanatiiva alles; mina olin toonud allah. praadimisjuustu (Dzintarsi oma) ja tegin endale kurgist, lehtsalatist, praejuustust ja sellestsamast praetud kanatiivast maitsva salati. Olgu õnnistatud see aastaaeg, mil ma saan kogu aeg nii palju lehtsalatit süüa, kui tahan, sest ta vohab nagu… salat!

*

Vahepeal tegin ka ühe rabarberikoogi – 1 klaasist jahust, veerand klaasist suhkrust ja umbes 75 g võist pluss ühest munakollasest puru, küpsetasin seda natuke ette, küpsetamise ajal puhastasin-tükeldasin ühe suure ja ühe väikese rabarerivarre, segasin suhkru ja kaneeliga ning panin puru peale ning ahju tagasi; lõpuks lahutasin veel 3 muna (lisaks sellele ühele munale, mille kollane oli koogipõhja sees juba ära kasutatud, aga valge veel üle), mikserdasin kõigepealt valged kõvaks vahuks, siis lisasin 3 munakollasele 3 spl suhkrut ja mikserdasin ka neid; siis lisasin 3 spl jahu ja segasin ära ja natuke hapukoort ka (mõeldes sellele, et rabarberid on vist juba oblikhappesemad, kui mulle rangelt võttes meeldiks); siis segasin selle munavalgetega. Ja jälle ahju ning kuumust maha.

Küpses ilus, aga süües tundsin, et mingit piimaollust oleks koogi sees võinud rohkem olla: hambad hakkasid rabarberispetsiifiliselt krudisema (võib-olla on aasta ka juba natuke liiga kaugel, rabarber liiga oblikhappeseks läinud ja tuleb tikrikookidele üle minna). Niisiis tõin poest vahukoort ja edasi sõin vahukoorega. A. huvitaval kombel sellest ei hoolinud, sõi kooki niisama.

*

Järgmisel päeval sõi A. siis, kui mina veel magasin, tatart ja praadis sinna peekonit (üks allah. suitsuribilihatükk) ja muna juurde; minul läksid neelud lõhnade peale käima ja tegin endale kah inglise hommikusöögi – peekonit, muna ja tomatist pluss rohelisest salati sinna juurde. Nende peal jaksasin kõik oma tantsimised ära tantsida.

Õhtul võtsin temast üle jäänud tatra pluss pool puhastatud hiigelporgandit, lasin panni pealt läbi peekoniülejäägi, natuke hakitud sibulat, natuke hakitud sellerit, riivisin selle hiigelporgandi pooliku kah sinna ära, lisasin tatra ja segasin ära. Taldriku peal segasin lehtsalatist ja väikesest kurgikesest sidrunimahla ja jogurtiga salati, pärast segasin sooja toiduga ära ja väga hea sai.

*

Järgmisel päeval sulatas A. kanakoivad ja kõrvale pandud kananahad üles. Ma tahtsin teha üht Põhja-Aafrika kanaretsepti: panin paksu poti põhja oliiviõliga 2 hakitud sibulat hauduma, lisasin veidi aja pärast 3 hakitud küüslauguküünt, pool tl jahv. ingverit ja pool tl safranit (ingverikogus tuli praktikas siiski veidi suurem, ma ei julgenud nii palju safranit panna); siis lisasin kanatükid (naha lõikasin kääridega ribadeks), soola, jahvatasin pipart peale ja lisasin umbes 1 1/3 kruusitäit vett. Jätsin madalal tulel podisema, palusin A.-l silma peal hoida ja tulin tööd tegema.

Mingi 40 minutit tööd tehtud, läksin vaatasin uuesti. Podises kangesti, võtsin kaane pealt ära (sestsaadik ta jäigi pealt ära) ja pigistasin kolmveerand väikest sidrunit sinna sisse tühjaks ja riivisin selle sidrunikoore ka. Võtsin sünnipäeva ajast jäänud rohelisi oliive (6) ja tükeldasin leeme sisse. Panin väikese potiga kuskussivee üles (umbes 250 ml, tilgakese õli ja tibakese soolaga). Lisasin hautisele kuivatatud koriandrit.

Kuskussivesi läks keema; keerasin tule ära, võtsin poti tulelt, valasin vette umbes 250 g kuskussi (pool pakki), A. segas lusikaga; siis võtsin selle tema käest üle, segasin põhjalikult ja jätsin kaane alla seisma (laua peale).

Hakkisin hautise sisse natuke külmkappi seisma jäänud petersellivarsi, tõin õues leeskputke ja natuke naati, hakkisin leeskputke jämeda varre kohe sisse, õrnemad lehed jätsin ootama.

Siis segasin kuskussi sisse veidi võid, panin jahtuvale, kuid mitte veel jahtunud pliidiplaadile seisma, ikka kaane all.

Segasin ka leeskputkelehed toidule sisse (see ei keenud enam).

Ja siis sõime.

Arvamused lahknesid: mulle maitses pööraselt (kaste oli – klassikuid tsiteerides – “lausa unelm”). A. virises, et see on ju keedetud kana. Et miks keegi peaks üldse tegema keedetud kana. Vaidlesime ja jõudsime mingi konsensuseni sel moel, et edaspidi, kui ma mingitest kanajuppidest uuesti sama toitu teen, siis 1) eksperimenteerin sellega, kas siis, kui hautatud kanajupid viimasel hetkel sousti seest välja võtta ja praeahjus üle lasta (nagu üks sama raamatu retsept – ja peaaegu sama maitsebuketiga – nõudis), on tema arust vähem keedetud kana – selle mõtte olin ma kohe alguses välja pakkunud, enne kui õieti raginaks läks, aga kuna tema ei uskunud, siis ma küsisin tõelise jõmmi kombel “tahad kakelda või? tahad kakelda, jah?” ja tal oli jultumust väita, et ei taha, no mis mõttes, mina küll tahtsin, kellega ma kaklen siis, iseendaga või? 2) või söön lihtsalt ise kõik ära, sest mulle maitseb. Vaidlus suubus vähem isiklikesse küsimustesse, nagu “kas toiduained võtavad keedes vett sisse või kaotavad seda”. Ma vist võitsin, meenutades, et kartul kaalub pärast keetmist vähem kui enne, ja apelleerides kodunduskäsiraamatutele, kus on toore ja keedetud toidu kaalu võrdlustabelid sees.

Pärast üritas A. selgitada tema ja minu söömise kontseptsiooni erinevust. “Vaata, mina ei söö nagu sina maitse pärast. Mina söön selleks, et kõht tühi ei oleks.” Millest järeldub kuidagi ka see, et konsistents huvitab teda rohkem kui maitse. Millest omakorda järeldub, et täiesti suvaline praeliha on etem kui ükskõik kui hea maitsega vedelikus valmistatud liha. Mis ometi ei seleta kuidagi seda, miks talle suppi meeldib süüa, sh lihaga suppi.

Enivei. Ma olin selle unelmate soustiga ka järgmisel päeval hirmus rahul, kui mul oli enne trenni kiire ja pärast trenni kõht jube tühi ja ma sain kiiresti kerge vaevaga süüa – ajasin kastet soojaks ja segasin kuskussiga. Pärast trenni ma ka natuke pikendasin seda kastet – lõikusin oliive sisse ja pigistasin sidrunit juurde. Kuna A. ei hoolinud, siis tema tegi meie tavalise kiirlahenduse – sõi tatart skumbriaga.

Advertisements

Vahepeal oli jälle kanatoitude nädal

… sest A. tõi jälle terve kana. Kõigepealt mäkerdas ta koivad-tiivad millegagi kokku ja praadis; filee lõikas küljest ära ja pani sügavkülma, karkassi koos külgejäänud lihaga lihtsalt külma.

Järgmiseks tegime suppi peaaegu sama menetlusega nagu eelmine kord: tähendab, A. tegeles vahu korjamise ja esialgse kurnamisega (mulle meeldib väga selline menetlus, kus mina seda tegema ei pea) ning tükeldas juurvilju.

Mina tegin ülejäänu – nokkisin kergelt keenud karkassi küljest liha ja panin tallele, panin kondid uuesti koos maitseainetega – jälle loorber, pipar, vürts, ingver, apteegitill, koriander – ja ühe nässakaks läinud porgandi ja pooliku sibulaga keema. Keetsime jube kaua, vaatasime vähemalt ühe “Doktor Who” selle ajaga ära. Siis kurnasin uuesti, viskasin kõik tahked asjad peale kana komposti, ja tükeldatud juurikad läksid riburada leeme sisse keema. A. oli hakkinud paar sibulat, 3 porgandit ja puhastanud 3 kartulit. Porgand-sibul läksid supi sisse esimesena, siis tükeldasin ka kartuli ja viskasin keema; siis lõikasin ka 3 sellerivart viiludeks ja viskasin supi sisse. Kõige lõpuks läks supi sisse karkassi küljest lahtinokitud liha, 1 tükeldatud paprika ja posu õuest toodud naati (paar oblikat kah hulgas). Väga ilus tuli.

Jälle jube hea, sõime 2 ja pool päeva.

Viimaks tegime fileest “kurja kana” – mina riivisin jupi ingverit ja 3 küüslauguküünt, A. tükeldas fileed, panime kanatükid ingveri-küüslaugu-õliga marineerima. Pärast panin potiga riisi keema (lihtsalt külma natukese soolaga maitsestatud vette, niipea kui keema hakkas minema, keerasin kuumuse madalaks), ajasin panni kuumaks ja kana pannile; tükeldasin sinna veel 2 väikesepoolset sibulat ja 1 tšillikauna.

Lõpuks maitsestasin soolaga ja pigistasin ühest peaaegu kuivanud sidruniveerandikust mahla peale. Ja söömise ajaks pudistasin igasugust rohelist peale, mida meil oli: sibulalauku, võililli ja naati.

*

Magustoitudest hakkas mulle väga meeldima kohupiim rosinatega: segan kohupiima natukese hapukoore või maitsestamata jogurtiga ära, rosinad sisse. Valmis. Suhkrut ei pane! Ma olen aru saanud, et mulle meeldib kangesti see kontrast, kuidas mittemagusa pehme kreemja massi sees on magusad rosinad. Samuti meeldib mulle süüa kreeka või türgi jogurtit rosinatega; või isegi vedelamat jogurtit või kefiiri rosinatega.

Toimib ka variant, kus ma panen kohupiima või paksu jogurti peale mett või moosi, aga ei sega kas üldse või segan hästi vähe, jälle samal põhjusel: et ma tunneks suus mõlemat maitset eraldi. Et maitse oleks kirju, mitte ühtlane laam.

Midagi ratatouille’-laadset ja jälle peedisalat.

Allahinnatud köögivilja korvid on viimasel ajal tõeline aardelaegas, nüüd sain sealt poolmuidu baklažaani, millel polnud midagi viga peale selle, et natuke hakkas närbuma – aga mitte ühtegi päris koledat kohta! täie hinnaga letis oli täpselt samasuguseid. Nutsaku hakkliha tõin ka – umbes 200 grammi, millest osa läks kassile, sest ta küsis nii ilusasti.

Niisiis. Panin panni veidikese (kuivatatud tomatite purgist pärit) õliga tulele, hakkisin 1 sibula; kui õli kuum, panin hakkliha praadima; paari minuti pärast pöörasin ringi, lisasin sibula ja keerasin kuumust maha. Ise asusin baklažaani tükeldama. Segasin liha; baklažaanitükid sinna otsa (veel ei seganud, mõtlesin, et las haudub muu kraami otsas), kaas peale. Tükeldasin ühe turu pealt toodud huvitava välimusega tšillipipra ja ühe küüslauguküüne; need kah pannile. Ise suvikõrvitsaid (jah, neid eelmise korra allahindluskorvist saaduid) tükeldama. Kui tükeldatud, segasin pannil oleva olluse läbi ja viskasin suvikõrvitsa kõige otsa, kaas peale tagasi. Kuna ma tahtsin, et ei tuleks liiga vedel, lammutasin kolm-neli kuivanud sepikuviilu ja muud saiatükki pisemaks; segasin toidu jälle läbi ja puistasin sepiku sinna sisse. Tükeldasin ühe priske tomati, lisasin toidule ja kuna tundus, et sepik neelab rohkem mahlu, kui seal võtta on, sortsasin ka punast veini. Pudistasin veel provanssaali ürdisegu otsa ja hautasin senikaua, kuni sepikutükid olid pehmeks saanud, lõpuks panin ettevaatlikult soola ka.

Alles söömise ajal tuli meelde, et meil on värsket ciabatta’t, mille sisse oleks just hea olnud leent koguda. Aga noh, eks seda sööme siis millegi muuga. Ja toit oli sellise tummisena päris hea.

*

Täna lahendasin viimased kolm A. küpsetatud peeti ära (väikesed peedid olid), peaaegu samasuguse salatiga nagu eelmine kord. Kõigepealt panin panni tulele, saagisin suitsulihatüki (sea seljatükk, jälle allahindluse korras ostetud) küljest viis-kuus võimalikult õhukest viilu; kui õli kuum, panin liha praadima (ja keerasin kohe tuld maha), siis võtsin sellesama eilse ciabattasaia ja tegin sellest nii umbes kolmandiku enam-vähem kuubikuteks vms tükkideks. Puistasin päevalille- ja kanepiseemneid kah hulka. Ise läksin õuest heina otsima. A. oli eile muru niitnud, nii et võilillesaak seekord nii hea ei olnud, tuleb veel paar päeva oodata, aga mingi väikese tuusti ikka lõpuks sain (meelespealehti väheke sekka), natuke lehtsalatit ka, natuke murulauku ja kõige lõpuks võtsin natuke piparmünti.

Toas segasin pannil oleva läbi, keerasin tule päris ära ja hakkisin sinna ühe küüslauguküüne maitseks juurde; puhastasin-tükeldasin peedid salatikaussi, hakkisin murulaugu, piparmündi ja võilillelehed hästi peeneks, salati rebisin niisama tükkideks, sinnasamma kaussi; lõikusin sinna õhukesteks viiludeks 1 valge klaari, 1 teadmata sordist heleda suveõuna (mis on tugevama ja huvitavama maitsega kui klaar, hele karge lihaga õun) ja veerand punast sibulat; segasin kausis kokku tiba mett, paar tilka palsamiäädikat, sortsu magusapoolset sinepit ja sortsu õli, valasin kausis oleva otsa; ja alles siis tuli meelde, et ma tahtsin ka juustu panna. Juustuks läks see Leedu feta-analoog, mida ma kunagi allahindluse ajal tagavaraks ostsin – see meeldib mulle oma kergelt kirbe maitsega kuidagi eriliselt; kahesajagrammisest pakist läks vast 2/3.

No ja siis oligi valmis, pannil olevaid krõbuskeid panime otse taldrikusse juurde.

Muidu oli hirmus tore, ainult et seemned oleksin võinud eraldi röstida, ilma õlita – nad tulid õliga maitsvad küll, aga niiviisi on neid panni pealt palju raskem kätte saada.

Nädala ringvaade suvikõrvitsaga ja kiirsalat küpsepeediga

Nüüd on aeg, mil saab odavalt head värsket noort suvikõrvitsat – ma ostsin vähem kui 50 sendi eest sellise hunniku, et.

Teadsin, et kodus on ootamas eilset riisi tomatikastmes – sellessamas tomatikastmes, mis alguses kana ümber oli ja mida me seejärel nuudlite kõrvale pikendasime – järgmiseks jõudis A. paar kanakintsu karripastaga ahjus ära küpsetada, keetis riisi juurde ja tomatikastet sõime selle kõige juurde kastmeks; ning selle tulemusel oli veel järgmisel päeval üle tomatikastmega segatud riisi, sest kui ma taipasin, et ma ei jaksa kogu riisi ära süüa, tundus mõistlikum see viimase kastmejupiga ära segada, ei kuiva vähemalt ära.

Sibulat ja muna pidi kah kodus olema; ja teisest poest sain boonuspunktide eest allahinnatud chorizo-viile. Nii et läksin panniroa peale välja.

Niisiis: võtsin juba lahtitehtud sibula (umbes 2/3), hakkisin ära, panin pannile praadima; tükeldasin umbes kaks suvikõrvitsat (“umbes”, sest tegelikult oli 4 suvikõrvitsajuppi – ma võtsin allahindluskorvist, nähtavasti oli muist koledaks läinud, poodnikud olid koledad kohad ära lõiganud ja järelejäänud jupid poole hinnaga müüki pannud, kusjuures jupid ise olid väga ilusad!), puistasin ka need tükid pannile; pudistasin veidi provansaaali ürdisegu peale ja siis meenus, et kapis on närbumas pool punti tilli. Noh, fusioon, siis fusioon. Hakkisin ka selle tilli muu kraami juurde. Katkusin kolm-neli chorizo-viilu ribadeks, lisasin pannile; siis ka riisi ja tomatiplaga; lõpuks hakkisin ühe närbuma kippuva tomati mahlasuse huvides juurde ja pool tl marineeritud tšillit; veel lõpumaks lõpuks segasin ühe muna sinna sisse, et toitvam oleks (tahtsin algul kaks muna panna, aga kass noris ühe endale); ja kõige lõpuks, kui tuli oli juba alt ära keeratud, riivisin ühe vana hea laagerdunud juustu kontsu riisisegu peale.

Väga tore toit, ainult veidi soolane: ma siputasin enne muna lisamist soola, aga unustasin arvestada, et vorst on ju ise soolane. Teisalt – maitse asi vist ka, A. ei saanud millestki aru.

Maitse meenutas mulle millegi poolest seljankat, aga eks seljanka ongi samasugune nädala ringvaate tõugu toit.

Täna sõi A. oma lõunaks selle riisiroa ülejäägi ära, aga mina tegin endale tõelist kiirtoitu. A. oli üleeile ahju küttes (august või asi) peedid malmpotiga ahju küpsema pannud, ta tegi neist tookord oma kanaprae juurde salati, aga neid oli veel mitu tükki järel; võtsin ühe väikese peedi, puhastasin ja tükeldasin taldrikule ära; panin pannile tule alla, rebisin kaks chorizo-viilu ribadeks ja katkusin kaks sepikuviilu tükkideks, panin praadima, tule keerasin kohe madalamaks, kui kõvasti särisema hakkas; siis puistasin veel päevalilleseemneid pannile lisaks.

Keerasin nüüd tule ära ja läksin korjasin õuest tuusti rohelist – noori võilillelehti, pisikesi naate (muruniitmine omandab täiesti uue väärtuse, kui see varustab mind pidevalt umbrohu maitsva noore järelkasvuga), murulauku ja lehtsalatit; hakkisin ära, puistasin peedi otsa (hämmastavalt suur hunnik sai, arvestades, kui vähe aega ma korjasin); tükeldasin sinna veerandi Lätist toodud sõira ja (hästi õhukesteks väikesteks liistakateks) ka ühe pooliku valge klaari, mis A. oli oma võileivateost järele jätnud; piserdasin peale veidi palsamiäädikat, veidi oliiviõli, veidi üht magusat sinepit, mis oli tänu vahepealsele öömajalisele meie külmkappi siginenud; 1 tilga seesamiõli ka, aga seda ei jäänud tegelikult tunda, nii et sama hästi oleks võinud panemata jätta.

Segasin ära, puistasin panni pealt krõbinad otsa, võtsin odavat valget veini ja läksin nautisin veranda peal elu. Isegi kui tervis liiga kahtlane, et sel nädalavahetusel blogikokkutulekule sõita, siis vähemalt õhuvanne saab ikka võtta!

Täitsa lõpp, kui hästi see maitses. Selline osalt keedetud/küpsetatud köögiviljast (ja/või kartulist), osalt värskest heinast, osalt panni peal tehtud krõbuskitest salat on mul üks lemmiktoit (eriti kui juustu on sisse panna), kusjuures ma oletan, et paljude teiste arust poleks see üldse mingi toit. Aga ikkagi nii hea! ja nii lihtne teha!

Aed, kus on priipärast söödavat umbrohtu, on selle jaoks muidugi üks vajalik luksus.

Ma olin enne kartnud, et äkki õun jääb liiga hapu – nad on tänavu sellised parajad vissid – aga nii natuke, nagu seda seal oli, mõjus küll ainult hästi.

Tegin marjakooki ja praekartulit ja pistot

Tahtsin juba tükk aega marjakooki (“100 koogi” raamatust) teha ja ükskord jõudsin ka selleni, et taipasin marjad enne korjata, kui pimedaks läks. Mis tähendas ülehelikiirusel noppimist süvenevas hämaruses.

Korjasin vaarikaid-sõstraid (nii musti kui ka punaseid) veidi vähem kui pool kaheliitrise kastruli täit. Puhastades jäi neid veel vähemaks, nii et kokkuvõttes võiski tulla see 6 dl, mida retsept nõudis.

Panin kaussi pool klaasi jahu ja 4 spl suhkrut, hakkasin külma võid sinna otsa mõõtma, kui A. hakkas nõudma, et ma võtaks pehmet võid, sest see ähvardab muidu vanaks jääda.

Soostusin, kuigi kõhklustega: pehmest võist tuleb pehme muretainas, aga pehmet muretainast hakkaks ma hoopis teisest otsast tegema, segaks kõigepealt suhkru ja munaga ära, nagu hakkaks keeksi tegema, ja alles siis lisaks jahu.

No igatahes panin selle või (umbes 100 g) jahule otsa, ühe munakollase ka, tiba soola ja segasin ära. Mätsisin määritud koogivormi põhja külge, mis oli sellise pehme tainaga väga raske: sõrm läks sellest kogu aeg läbi, märja käega kuidagi hädaga sai. Sinna juurde rääkisin dramaatilist juttu stiilis “kas viskan minema ja teen uue taina?”. Dramaatilise jutu ajamine ei ole retseptis kohustuslik, see oli rohkem selleks, et oleks intriig, paatos ja metafüüsiline vihje.

Pistsin tainaga vooderdatud koogivormi vähemalt nüüd külmkappi, et see tainas ahjus kohe esimese asjana üles ei sulaks. Ahju panin huugama (180 näidu peale, mis peaks olema vähemalt normaalse ahju 200 kraadi).

Kloppisin munakollasest üle jäänud munavalge ja veel ühe muna umbes 200 g hapukoore ja poole klaasi suhkruga segi; alles siis avastasin, et suhkru oleks retsepti järgi pidanud hoopis marjadega segama ja hapukoorele ainult 1 spl pruuni suhkrut panema. No mis seal ikka. Lisasin selle 1 tl pruuni suhkrut ja segasin marjad lihtsalt 4 dessertlusika tärklisega, mille tulemusel marjadest sai mingi ködi.

Pätsisin marjaködi võimalikult ühtlaselt taina peale, valasin hapukooreseguga üle ja pistsin ahju. Esialgu alumisele siinile, et las tainas saab rohkem kuumust kui kate; nii kümne minuti pärast tõstsin keskmisele.

Ja vat seekord ei tundnudki vajadust enne päris viimast küpsemisjärku kuumust maha keerata. Alles pärast 20 minutit küpsemist keerasin kõigepealt 140 peale ja siis viie minuti pärast täitsa maha.

Kook tuli väga hea maitsega, aga ma ei tea, kas muretaina valest järjekorrast või ikkagi sellest, et muretainapõhi oleks mõttekam enne eraldi läbi küpsetada, jäi ta esialgu õige pudingjas. Kui ta just ei peagi selline olema. Pärast jahtunud peast oli teda juba võimalik vormist tükkidena kätte saada (mitte ainult supilusikaga kühveldada) ja meenutas juba kooki.

On ka variant, et see kook ongi selliseks pehmeks mõeldud, sest nagu öeldud, maitse oli hea ja jahtunult ta ka käitus koogina, mind ajas lihtsalt segadusse see, et põhja koostis oli muretainas mis muretainas (teisalt – raamat soovitas serveerida soojalt ja koos jäätisega ja minu kooki küll soojalt poleks saanud koogina serveerida). Ma arvan, et peaks proovima eelküpsetatud põhjaga ja võrdlema, kumb paremini maitseb.

*

Salatiteost jäi kartuleid üle – 4 poolikut kartulit. Vaatasin, mida meil on: oli 1 sibul, A. toodud nn Požarski kotlette (tglt mingi tüüpiline poolfabrikaat, mitte päris Požarski), 1 muna oli ka veel. Ajasin lihtsalt läbi: panin kartulid praadima; korjasin õuest õrnemaid võilille- ja naadilehti ja natuke lehtsalatit, pesin ära, panin nõrguma; hakkisin kartulitele selle ühe sibula juurde; tükeldasin kaks kotletti ja viskasin samuti pannile; kuivatasin oma liblesid ja hakkisin ära, samuti paar turult toodud rohelist sibulat, valasin neile peale natuke oliiviõli, natuke türgi jogurtit; kõige lõpuks kloppisin muna koos vanemate külaskäigust üle jäänud vahukoorepäraga ära, valasin kartulid sellega üle ja segasin, et see moodustaks pigem sousti kui omleti; keerasin tule ära, riivisin kõva juustu peale ja segasin veel paar korda.

Ja kõik!

Siis tõstsin taldrikule kartulitoitu ja oma libledest tehtud salatit, valasin veel oliiviõli peale ja siputasin natuke soola otsa, sõin ja olin õnnelik.

Kartul umbrohuga on ikka igas variandis jube maitsev.

*

Täna avastasin, et Rimis müüakse juba Poola baklažaane ja suvikõrvitsaid; tavaliselt ootan suvikõrvitsatega, kuni nad on vähemalt Läti omad, aga kuna ma baklažaane lähemalt ei loodagi saada kui Poolast või Ukrainast, siis murdusin ja tõin mõlemat koju. Ja maitseaineks ühe chorizo vorsti ka (tüüpiline minu toit: liha on maitseaine rollis).

Kodus kaevasin ka ühe ise kasvama läinud küüslaugu üles.

Tükeldasin kaks päris suurt toorest noort kartulit ja panin praadima (kuivatatud tomati õlijäägi ja natukese oliiviõliga); kuni need praadisid, lõikasin baklažaani kuubikuteks. Baklažaan kah pannile, kartuliga segamini. Nüüd tükeldasin ühe suvikõrvitsa. Pannile. Segasin. Tükeldasin jupi vorsti ja paar kuivatatud tšillikauna; pannile, segamini. Hakkisin ühe küüslauguküüne imepeenikeseks ja puistasin pannile, aga ei seganud. Hakkisin ühe tomati; segasin pannil olevaid asju. Hakkisin ka teise tomati. Segasin uuesti; panin tomatitükid pannil oleva peale, et alumised asjad saaks veel natuke praadida, enne kui hauduma hakkavad. Tükeldasin veel ühe hästi suure tomati ja panin kah peale; lisasin soola, pipart ja mingit provansaali maitseainet (rosmariin, piparrohi, aed-liivatee, basiilik, majoraan, vbla midagi veel) ja vat nüüd segasin läbi.

Ja siis lasin haududa, nii 10-15 minutit, kuni ma ise netis hängisin.

Tuli väga maitsev, aga kus ta siis maitsev ei tule, kui kõik head asjad sees. Valasin taldrikus veel veidi oliiviõli peale; sõin krõbeda koorukesega värsket nisuleiba juurde ja jõin suvalist punast veini, mis viimasest aftekast koju seisma oli jäänud (muide, see vein oli enne natuke liiga tummine; nüüd seistes oli kuidagi paremaks läinud). Kõik sobis.

Ainult pärast oli kõht kuidagi punnis. Ma üritan aru saada, kas asi on selles, et ka baklažaan ei ole eriti minu toit (paprikaga on see kindel) – aga ta maitseb mulle nii väga, et ma olen valmis taotise punnkõhuga leppima – või ongi asi selles, et ta maitseb mulle nii väga, et ma söön siis liiga palju.

Lihtne kartuli-tomatisalat

Valge Leedu juust oli juba liiga kaua lahtiselt seisnud ja mul oli kartulit-tomatit ka ning üks keedumuna. Niisiis tegin salatit.

Panin keeduvee üles; kui keema läks, panin 5 noort kartulit sinna sisse (suuremad lõikasin pooleks) ja 1 muna ka.

Ise läksin korjasin õuest õrnemaid naadi- ja võilillelehti; paar piimanõgese latva võtsin ka. Etteruttavalt: piimanõgeste võtmine oli eksitus. Nad ei ole nii hilisel suvel enam head. Lausa huvitav, miks naadid ja võililled suvi otsa süüa kõlbavad, kui nad mahaniidetult uued võrsed kasvatavad, aga piimanõgeste uued võrsed enam nii head ei ole kui kevade poole.

Tükeldasin 2 suurt ja 2 väiksemat tomatit, leedukate valge juustu; hakkisin õuest korjatud haljasmassi ära.

Kurnasin kartulid, ehmatasin muna külma veega; siis tegin veidi aega parajaks, et kartulid natuke jahtuks (panin masinatäie pesu kuivama).

Siis hakkisin 4 rohelist sibulat, tilli, 5 või 6 poolikut kartulit, 2 keedumuna; jahvatasin musta pipart peale, lisasin oliiviõli, veidi soola ja kapparipurgi põhjast viimased kapparid pluss natuke kapparimarinaadi; segasin, maitsesin ja lisasin imepisikese tilga seesamiõli. Segasin, maitsesin ja hakkisin veel ühe tomati (mis nõudis omakorda veel veidi soola ja veel veidi oliiviõli).

Ja sõin. Muidu oli hea, aga nagu öeldud, piimanõgese ladvad oleks võinud panemata jätta.

A. ei leidnud mingit viga, teda ilmselt ei häirinud ka need piimanõgesed.

Mul oli natuke üleeilset ciabattat, röstisin selle viilusid kõrvale ja piserdasin söömise ajaks oliiviõli peale. See oli üks hea salatikõrvane.

Veel värsket kartulit

Eile tegin jälle lihtsat värske kartuli toitu – keetsin ära, puistasin tilliga üle, lõikusin rohelist kraami (piimanõgest, rohelist sibulat ja võilillelehti), kurki ja tomatit salatiks, salatile panin kreeka jogurtit peale; kartulile otse taldrikus võid, kõigele natuke soola otsa.

Kuna mul oli üht head vorsti, siis proovisin korraks ka, kuidas vorstiga oleks, aga niisama oli parem. Sõin vorsti kähku taldriku pealt eest ära ja jätkasin taimliselt.

Ette saaks heita ainult seda, et ma panin ettevaatamatult ka paar vanemat piimanõgeselehte sisse – need on vintskemad kui ladvad ja olid veidi liiga palju tunda.

Kuna ma olin targu kartuleid hulgem keetnud ja ka võilille rohkem korjanud (ja võililled kergelt soolasesse vette likku jätnud), oli mul täna salatimaterjal juba praktiliselt koos. Tõin poest heeringat; keetsin paar muna, korjasin õuest veel natuke võilille ja õrnukesi naate (tänu A. niitmistööle on seda kogu aeg võtta), võtsin ka veidi leeskputke; avastasin, et külmad keedukartulid on salapäraselt kahanenud (tuli välja, et ka A. pruugib neid võileivakatteks), ja panin nende vähesuse korvamiseks natuke rukkileivatükke koos koriandri, köömnete ja tilliseemnetega praadima; munakeetmise ajal hakkisin naadi-võilille-sibula-leeskputke ära, kartuli ka (neid oli mingi kuus väikest kartulit), segasin ära; siis tükeldasin 2 muna ja 2 heeringafileed (tavalist soolaheeringat, õlis) sinnasamma; kastmeks panin majoneesi ja hapukoort, viimaks otsustasin, et salat on kuivavõitu, ja hakkisin pool suurt tomatit sinna juurde. Leivakrõbuskeid puistasin söömise ajaks otsa.

Väga hea oli, A. kiitis ka. Seekord oli roheline kraam hästi mõnus: soolases vees ligunenud võililled olid õrnaks muutunud ja need võililled-naadid, mis ma juurde korjasin, valisin ma sellised, mis olid kohe ja töötlemata õrnad.