Kiire salati- ja muiduampsuraport

Vahepeal oli mitu päeva, mil ma turneetasin ja sõin peamiselt väljas (ühes restoranis sõin tähelepanuväärselt head magustoitu, millest ma ei saa aru, kuidas see oli tehtud. Nimi oli “arooniahüüve”). Või oma toas viksilt leiba-juustu-puuvilja-veini (õhtul) või Greekamaa jogurtit rosinatega (hommikul). Või ema sünnipäeval praadi ja kooki, mis olid tema tehtud.

Enne ja pärast seda jõudis paar väga kiiret salatit või salatiga täiendatud võileivalaadset olla.

Esiteks – helistasin ükspäev enne kojujõudmist A.-le, et pangu kartulid keema. Jõudsin koju ja segasin kokku kurki, tomatit, sibulat, kodujuustu, majoneesi, krabipulki ja õue-umbrohtusid (naati, võilille ja piimanõgese latvu). Sõime kartuliga, nämm-nämm. Natuke värsket piparmünti läks maitseks juurde, sest see kasvab samuti peagu nagu umbrohi, mitte midagi temaga selleks tegema ei pea, ainult vahel töökusehoos rohin lemm-maltsu välja (ja söön piparmündi ümbert-vahelt piimanõgeseid ära).

Üks teine päev ostsin poest ahvatleva väljanägemisega lavašši ja tegin sellest kolm erinevat rulli. Pmst kõik selle loogikaga, et lavašš mingi määrdega kokku, lehtsalatit peale ja siis veel midagi täidiseks, seejärel lõikasin juppideks. Määrdeks läks esimesele majonees, teisele karulauguga toorjuust, kolmandale oliiviõli. Täidisesse läks majoneesiga rullile keedumuna, kurki ja tomatit pluss kappareid, toorjuustuga rullile kodujuustu-kurki-tomatit, õliga rullile natuke allahinnatud kitsejuustu (tahket, mitte seda valgehallitusega) ja tomatit pluss musta pipart, vbla läks sinna viimasesse sibulat ka.

Toorjuustu-kodujuustu oma seisis kõige paremini koos, isegi pärast lõikamist (teised kippusid ära lagunema), aga maitselt ei oska öeldagi, mis kõige parem oli. Hämmastavalt toitvad tulid, viimased jupid sõin pigem ahnusest ja aplusest kui kõhutühjast.

* (Tärn, mis märgib reisil oldud aega.)

Kui koju jõudsin, tegi A. lõunauinakut. Mina olin näljane, õnneks oli ta tatart varuga keetnud. Tegin sellest toitu põhimõttel “segan kõik kokku, mis kätte satub, ja nimetan selle salatiks”. Salatisse läks: tatart, viimane jupike kurki, pool tomatit, pool sibulat, natuke umbrohtu (enne ärasõitu tehtud salati tarvis olin oma heinu liiga palju korjanud-pesnud, pistsin ülejäägi enne lahkumist külmkappi ja tagasijõudmise ajaks olid ainult kõige peal olnud piimanõgesed ära närtsinud), viis-kuus väikest lumekrabipulka. Ja majoneesi. Olin väga rahul.

Eile juhtus selline arusaamatus, et me ostsime mõlemad sepikut (arusaamatuse mehhanism: A. helistab mulle linna “Too siis sepikut,” mina vastu: “ma jõuan alles natuke enne kümmet,” A. teeb järelduse, et ma ei too sepikut, kuigi mina tahtsin lihtsalt öelda, et ärgu seda liiga vara oodaku), ja seega tegin ma kuumi võileibu. Kuuma võileiva sisse on parim värske asi minu arust õun, aga õunaga on praegusel aastaajal kehvasti. Ja tomat käitub seal enamasti liiga ohtlikult ja kõrvetab keele ära ja üldse on ta värskelt maitsvam, milleks siis raisata.

Niisiis tõin õuest hoopis veel heinu (naat-võilill-leeskputk), hakkisin ära, määrisin kaks sepikuviilu majoneesiga, kaks ketšupiga, pudistasin mõlema peale heldelt rohupudi ja hakkisin veidi sibulat, katsin juustuga kinni (see juust ähvardas juba hallitama minna või õigust öelda oligi läinud, aga kuna mulle tundus lõhna järgi, et ta on kuskilt ausa juustuhallituse külge saanud, ei lasknud ma end sellest eriti segada). Otsus? hea õllekõrvane tuli, kuigi veidi soolane (ketšupi/majoneesi ja juustu vahele oleks ikka rohkem mingit värsket ilma soolata massi vaja).

Täna otsustasin samal sepikulisel põhjusel teha mingi Caesari salati travestia (Taliesin ähvardas, et kirjutab FB-sse, kuidas “Notsu pilastab Caesari salatit) ja tõin koju lehtsalati ja Worcesteri kastme. Panin seda kastet õliga vahekorras 1:3 kaussi (st üks osa Worcesteri, kolm osa õli), hakkisin küüslaugupealseid sisse, riivisin natuke Forte juustu juurde ja tükeldasin sinna ka ühe vürtsikilu, lõpuks lisasin majoneesi. Tõin õuest piimanõgese latvu ja raputasin sealt hulk aega sipelgaid välja (vbla asjata, putuktoitlus olevat meie tulevik), pesin-hakkisin deformikeeritud ladvad ära ja segasin kastme sisse. Kastet tundus vähe olevat, niisiis lisasin õli ja Worcesteri kastet ja majoneesi. Lõikusin 6 sepikuviilu kuubikuteks ja praadisin panni peal õliga krõbedaks. Katkusin lehtsalati ribadeks ja segasin ülejäänud ködiga ära ja viimaks otsustasin konsistentsi huvides ka kurki lisada – segades läks muidu parajaks saviks. Sõime kolmekesi, igaüks võttis kausist ködi, pani sepikukuubikuid otsa ja kõik olid mumst rahul.

Kuna maitse oli hea, aga konsistents mulle siiski väga ei meeldinud, siis teinekord võib komponendid samaks jätta, aga muidu teen parem klassikaliselt: salatilehed suure taldriku peale ja tsentrisse lörtsatan kastme, nii et saaks salatilehti näpuga võtta ja kõik ei läheks nii ühtlaseks ködiks.

Eelmine Worcesteri kaste oli tavaline Heinzi oma, seekord tõin Lea & ja Perrinsi ja minu arust on see viimane variant maitsvam.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s