Üks nädalaringvaade tatraga ja üks sellega sarnane, aga ilma lihaolluseta pannipilaf (seekord bulguriga)

A. oli tatart teinud ja seda oli järgmiseks päevaks üle jäänud; mina olin paar baklažaani koju toonud. Lisaks ähvardas üks allah. chorizo pahaks minna ja vajas päästmist. Lisaks olin ma liiga ahnelt hummust ostnud ja ühel karbil oli “parim enne” möödas ja ma polnud teda veel lahtigi teinud.

Mulle meenus, et ep. teeb baklažaani kikerhernestega ja hummus noh peamiselt koosnebki kikerhernest.

Seega: praadisin-hautasin kõigepealt hakitud sibulat ja küüslauku, selle ajal tükeldasin baklažaani ära ja lisasin siis pannile, inspekteeerisin chorizo ja hakkisin ära ja lisasin samuti; natuke tšillihoidist, natuke india köömneid, natuke itaalia ürdisegu. Kui baklažaan hakkas valmis saama, lisasin 400 g purgi tomateid, tatra ja hummuse (nimega “pikantne” – seal oli samuti tšillit sees). Tuli õudne plöga, aga üpris maitsev.

***

Teise baklažaaniga läks nii: ma olin selle juurde paar suvikõrvitsast ostnud, oli ka kikerherneid, sellerit ja leedukate kooritud kanepiseemneid ja poolik bulguripakk, kartsin, et koid tulevad sisse.

Pannile praadima-hauduma hakitud sibul, küüslauk, värske kurkum, värske ingver, natuke koriandripulbrit, punast pipart ja mingit gruusia maitseainet (hmeli suneli vbla? sildid on küljest ära tulnud); selle haudumise ajal tükeldasin baklažaani lühikesteks ribadeks ja lisasin pannile; selle haudumise ajal tükeldasin samamoodi suvikõrvitsa, lisasin pannile; lõikusin kääridega sinna otsa 3 sellerivart peeneks, lisasin näputäie kanepiseemneid. Segasin ära, jätsin hauduma-praadima, inspekteerinsin bulgurit, tunnistasin kõlbulikuks ja pesin teda igaks juhuks kolme veega. Siis segasin pannil oleva ära, lisasin purgi kooritud tomateid ja selle purgi loputusvee. Lasin keema, lisasin nõrutatud kikerherned (kah 400 g purk) ja kui uuesti keema läks, siis ka bulguri. Tuli ka idee sinna kuivatatud aprikoose sisse lõikuda. Keetsin natuke lahtiselt, maitsestasin jällegi mingi gruusia soolaseguga (Svani sool järsku?), keerasin tule ära ja jätsin kaane alla hauduma. Pärast söömise ajaks võtsin hakitud sellerilehti ja oliiviõli juurde.

Muidu hea, aga hetkel on tunne, et järgmiseks söömiseks lisan natuke veel tšillit, tahaks krehvtisust rohkem. Aprikoosid sobisid hästi. Juurde sobis valge vein ka hästi, oli kohe selline tunne, et aitab seedida.

Õunavorm ja paar peedisalatit

Kui ma just väljas pole söönud või mingit A. organiseeritud poolfabrikaati v purgisuppi, olen peamiselt söönud peedisalateid, sest A. küpsetas ahjus 3 peeti.

Esimesest tegin sellise salati, et maitsestasin peeti garam masala ja tilgakese palsamiäädikaga, praadisin kergelt ühe suvikõrvitsa tükke ja lisasin kaussi, lisasin ka 1 mozzarella tükid; praadisin ka musta leiva pudi, koriandriseemneid, köömneid, päevalilleseemneid ja küüslauku ja hästi natuke suitsuvorsti (üks kappi jäänud viimane jupike) – seda krõbuskindust võtsime eraldi juurde. Oliiviõli veel kastmeks juurde. Üldiselt hea; mozzarella oleks võinud ehk eraldi juurde võtta, mitte sisse segada.

Järgmise tegin õuna, hapukapsa ja roheliste hernestega, samuti praetud krõbuskitega. Hapukoore, veidikese hapupiima ja majoneesiga. See osutus vähem heaks – kas hapukapsas oli kuidagi liiga hapu või on mul praegu väiksem hapusoolikas, aga ära me ta sõime.

Kolmanda tegin jälle õuna ja roheliste hernestega, riivitud kõva juustu ning samuti leiva- jne-krõbuskitega (v.a vorst); pool mozzarella‘t lõikusin taldrikus juurde (olles eelmisest mozzarella-variandist õppust võtnud). See tuli vist kõige parem. Maitseks jälle garam masalat ja mingisugust vahemerelist ürdisegu (seal oli kindlasti piparrohtu, tüümianit ja vbla salveid ka).

Mozzarella‘t oli küll vähevõitu, ta sai poole söömise peal otsa, edasi võtsin juurde heeringat.

*

Õunavorm: miksisin mitut eri “Õunaraamatu” retsepti.

Mul oli 50% allahindlusega (sest “parim enne” möödas) musta seemneleiba, mitu pakki samal põhjusel allahinnatud magusat kohupiima, ühed samal põhjusel alla hinnatud kuivatatud aprikoosid, üks poolik “parim enne” möödas koorejogurt leiva ja kaneeliga ja üks poolik maitsestamata kohupiima pakk, millest arvasin, et võiks ära teha. Õunu on nagunii navaalom

Vooderdasin ahjupanni leivatükikestega (osa viitsisin võiga kokku määrida, lõpuks lõin käega ja piserdasin veidi õli neile peale); siis tükeldasin 4 antoonovkat (terve salatikausitäis sai) ja nende vahele peotäie kuivatatud aprikoose, kallasin leiva otsa, ajasin ühtlaseks ja vajutasin peale, et sinna vormi üldse veel midagi mahuks; puistasin veidi pruuni suhkrut ja kaneeli peale.

Panin praeahju kuumenema.

Kausis segasin 1 paki vanillikohupiima, 1 paki rosinakohupiima, pool pakki maitsestamata kohupiima, pool pooleliitrise purgi täit leivajogurtit ja kaks muna. Natuke rosinaid kallasin juurde ja lisasin veel paar tl speltajahu ja paar tl moosisuhkrut. Ajasin segi, valasin õunte peale, ajasin laiali; minu suureks üllatuseks ei hakanud kuskilt üle äärte valguma. Puistasin päevalilleseemneid peale.

Küpsetasin suhteliselt madalal kuumusel, alguses enam-vähem ahju keskel; üks 25-30 minuti pärast tõstsin veidi kõrgemale siinile, et päevalilleseemned pruunimaks läheksid.

Üldiselt tuli hea; soojalt oli hea hapukoore ja meega, külmalt polnud hapukoort vaja. Kuigi vormi tuli mahult palju, paistab ta ahjupannist üllatava kiirusega kaduvat.

Ainult et jahu oleks võinud ehk üldse panemata jätta, kui mul nagunii leib koostises oli. Oleks järsku mahlasem tulnud ja kihid omavahel rohkem ära sidunud.

Saiavorm ja baklažaanikastmega nuudlid

Ühel päeval tegin õuntest, seismajäänud poolikust kohupiimast ja vanadest saiaviiludest saiavormi. Saiakogus võis olla mingi viis röstsepikuviilu ja natuke mitmesuguseid ciabatta– jms tükke. Tegin need väiksemateks tükkideks ja läigatasin natuke seismajäänud kefiiri peale (sellist, millest küpsetada veel kannatab, aga niisama juua enam ei taha).

Uurisin kullipilguga läbi aprikoositükikesed, kuhu ähvardas elu tekkida, viskasin leitud elu minema, tuulasin ja loputasin neid aprikoositükke suure hoolega ja segasin saiapudi hulka. Puhastasin-tükeldasin sinna kümmekond väikest õuna (tundub suur kogus, aga puhastamise käigus läks osa kaotsi, igasugused plekid tuli ju välja lõigata). Segasin sisse selle umbes 125 g kohupiima, mis mul seisma oli jäänud, lisasin veel törtsu hapukoort, piparkoogimaitseainet, veidi suhkrut ja kuna kartsin, et jääb tihke ega küpse läbi, ka väikese sortsu Becherovkat, et see toimiks küpsedes kergitusainena.

Panin ahju huugama ja mätsisin selle segu ahjupannile.

Ja kõige peale lõikasin hästi õhukeste viiludena kuivamakippuvat stritslit, mis oligi mulle selle idee andnud, vajutasin need viilud sügavamale möga sisse, puistasin kohvikust kaasavõetud suhkrutorukesest natuke suhkrut peale ja kaapisin külma või küljest laastukesi otsa. Ja lükkasin ahju, viitsimata oodata, et see päris kuumaks läheks.

Inimesed, see tuli jalustrabavalt hõrk. Mahlane, maitserikas. Sobis hästi piimaga süüa. Tibatilluke võikogus kõige peal oli andnud sellise korraliku võiga tehtud koogi maitse. No ja seda, et pealepuistatud suhkur annab palju rohkem maitset kui sama kogus koogi sees, tean ma juba ammu.

*

Ühel päeval olin poest baklažaani toonud ja kui kõht tühjaks läks, tegin tavalist toitu: panin panni kuumenema, lõikasin baklažaani umbes oma sõrme jämedusteks pulkadeks ja panin veidikese õliga praadima. Praadimise ajal puhastasin küüslauku ja tõin õuest mitmesugust rohelist (mets-harakputke lehti peamiselt). Segasin ka need pannile, puistasin kuivatatud punet ja basiilikut otsa, purustasin ühe väikese kuivatatud tšilli, lisasin kah pannile ning lajatasin kõige peale väikese (vist 400 g) purgi tükeldatud tomatit ja hakkisin ka ühe pooliku värske kollase tomati. Nüüd panin ka nuudlivee üles (natukese soolaga) ja jätsin baklažaanikastme pannile kaane alla hauduma, seni, kuni vesi keema läks ja ma sain nuudlid ära keeta. Nuudlid olid linguine (sellised peenemad lintnuudlid), klassikalisem oleks spagettidega, aga mul ei olnud ja ka lintnuudlitega oli päris hea.

Kui nuudlid olid valmis, maitsestasin sousti ära (soola ja musta pipraga), segasin nuudlid pannile sousti hulka ja seejärel tuli mul õnnelik mõte tuua õuest värsket münti. Serveerimisel võtsime siis fetat kõrvale ja mina ka münti (A. ei huvitunud mündist). See oli tohutult hea, hoopis teistmoodi kui klassikaline variant värske basiilikuga. Andis sellised särtsakad karged aktsendid.

Kliipäts

A.-l jäi kartulipudru tegemisest piima üle.

Ma panin kaussi: klaasitäie segu, mis koosnes põhiliselt kaerakliidest, natukesest kaerahelvestest, kamajahust ja kanepijahust; klaasitäie rosinaid; umbes kolmveerand klaasi kuivatatud aprikoositükke; veidi alla poole klaasi pruuni suhkrut. Ja valasin poolteist klaasi piima peale (täpselt see kogus, mis oli veel pakki jäänud pärast seda, kui A. oli endale koogi kõrvale joomiseks pool kruusitäit eraldanud).

Jätsin umbes pooleks tunniks paisuma, siis keerasin oma käreda ahjukese 180 pügala (C) peale ja segasin sisse: klaasitäie jahusegu, mis koosnes põhiliselt tavalisest (nr 550) jahust, aga kuna see oli otsakorral, siis läks ka sinna klaasitäiteks kamajahu juurde; pool klaasi täisterajahu (antud juhul speltajahu, sest see oli soodukaga müügis ja ma olen uudishimulik) ja sinna otsa isetehtud küpsetuspulbrit (veidi üle poole tl soodat, ligi 1 tl sidrunhapet) ja 1 tl piparkoogimaitseainet.

Segasin ära, minu arust oli veidi liiga tihke, niisiis sortsasin hästi natuke vett juurde, et segatavamaks muutus.

Käre ahjuke oli selle ajaga saanud nii kuumaks, et 160 näidu peal kustus tuli ära. Pistsin koogi ahju ja keerasingi termostaadi 160 peale: ametlik temperatuur võis ju 180 olla, aga minu ahjuga ei tohi kunagi päris nii kuuma panna.

Ametlikult pidi küpsetama 50 minutit. Pärast 20-min küpsetamist oli kook pruun, mis pruun, aga seest veel niiske, niisiis keerasin 120 peale ja läksin tegin veel tööd.

Ja siis umbes 50-minutise küpsemise järel võtsin välja. Jätsin vormi veidiks ajaks jahtuma, pärast läksin, mõtlesin, et võtan vormist välja krõbenema, aga A. oli ta juba ise vormist võtnud ja degusteerinud ka.

Välja tuli krõbe ja täitsa mõnus. Võiga hea süüa. Kusjuures ka juustuga sobis päris hästi, aga leidsin paari viilu järel, et pole põhjust juustu raisata, kui niisama võiga on piisavalt hea.

Värske kartul ja kapsas ja lillkapsas ka; ja õnnelik magusa suupiste idee

Söögitegemise ja kirjutamisega on nirusti olnud – olen oma aktsioonide vahele sisse ajanud tatart ja kalakonservi, tatart ja tomatisalatit, põldube tomatiga (ikka neist õlleubadest) ja tomatisalatit nendesamade õlleubadega, vahel mõni kiire omlett naadiga või ilma naadita, juustuga või ilma juustuta – mis on kõik päris maitsev, aga ega seal kirjeldada suurt midagi polegi.

Viimane korralikum toit, mis ma tegin, oli värskest kartulist ja lillkapsast ködi. Natuke vett potipõhja keema, soola sisse, värske kartuli ja lillkapsatükid vette keema, leeskputkevartega, pärast värsket tilli peale. Asjast kujunes peaaegu püreesupp, sest kartul otsustas pudruneda. Mis tähendab, et A. arust oli väga hea toit, mina oleks midagi selgepiirilisemat tahtnud.

Järgmisel päeval oli see tahkunud kartulipudruks lillkapsaga; praadisin pannil suitsupõsekribalaid ja panin selle pudru sinna otsa, mis oli ilmselt õige soojendamismõte: otse potis soendades oleks selline puder tõenäoliselt põhja hakanud.

Siis hakkas juba kontsert peale tulema ja et me tahtsime publikule (ja endale) ka kehalist värskendust ja kosutust pakkuda, tuli selle peale mõelda. Mul oli idee, et panna aprikoosipooliku sisse mett ja maitsestamata kohupiima. Kodus katsetamise käigus selgus, et on liigagi hea ja aprikoosid hakkasid hirmuäratav kiirusega vähenema.

Õnneks sain kodu lähedalt uued ilusad aprikoosid (üle 2 kilo) ja vedasin need kaasa. Mõtlesin, et suure rahvahulgaga läheks ilgeks lödistamiseks, kui kõik hakkavad eraldi mett ja kohupiima tõstma, ja segasin ise mee lohakalt kohupiima sisse – meelega lohakalt, et jääks siiruviiruline ja vahepeal oleks keele peal tunda puhast mee-/kohupiimamaitset.

Nähtavasti tuli populaarne amps, sest aprikoosid said enne otsa kui maasikad. Mitmele inimesele olevat tulnud üllatusena, et niiviisi saab teha.

Teine idee oli jagada üks noor värske kapsas piisavalt suurteks lehetükkideks, et neid saaks kasutada taldrikuna, mille saab pärast ära süüa. Et vähem sodi ja arhailisem ja ökom. Aga kuna meil polnud mahti oma ümberriietumise kõrvalt inimesi valgustada, võtsid nad ikka enamjaolt papptaldrikud. Tõsi, kapsast näksiti niisama ka. Aga ikkagi jäi teda parasjagu üle ja mulle laekus pärast üritust koju “supikomplekt”, nagu S. seda nimetas – suur kotitäis rohelist, suuremalt jaolt kapsas, natuke lillkapsast ja rukolat vahel.

Täna sirvisin retsepte, mõtlesin ja lõpuks tegin midagi oma lapsepõlve “tibukastme” taolist (“tibukastmeks” nimetatakse mu emapoolses suguvõsas mingil seletamatul põhjusel kapsast hakklihaga). Ainult et hakkimata lihaga.

Niisiis: panin poti põhja sortsu õli ja tükikese võid soojenema, ise hakkisin ühe viilu seakaelakarbonaadi ja jupikese suitsupõske kuubikuteks. Viskasin need potipõhja särisema, keerasin nüüd kuumust vähemaks ja hakkisin ühe porrulaugu valge (ja helerohelise) osa, ühe küüslauguküüne ja rohelise sibula valge osa (selle osa, mis on päris sibul, noh), segasin liha ja viskasin sibulad-laugud sinna juurde hauduma. Tükeldasin hulga kapsast ruudukesteks või ristkülikuteks – kokku sai seda nii palju, et kui ma kapsa laukude ja liha juurde potti kallasin, oli viieliitrine pott üle poole täis. Segasin kogu poti sisu hoolega segamini, lisasin tsipa aed-liivateed ja majoraani, ja jätsin kaane alla hauduma, ise panin kartulivee üles ja tegin lillkapsatükid veidi peenemaks ja hakkisin tilli. Lisasin kapsale teelusikatäie jahu, segasin ära ja lasin veel veidi kuumeneda; seejärel lisasin kaks klaasi vett ja ka lillkapsas läks koos tilli jämedamate-vintskemate osadega potti, segasin jälle kõik ära. No ja siis polnudki muud, kui aeg-ajalt vaadata, kas on juba hamba all paras. Kui oli poolparas, maitsestasin soola, naaatukese muskaatpähkli ja pipraga ja keerasin tule ära, las haudub jääksoojuses. Ja nii ta siis haudus, kuni kartul valmis sai.

Ilu ja maitse pärast hakkisin peale rohelist sibulat, tilli õrnemaid osi ja sealtsamast “supikomplektist” tulnud rukolalehti.

Toit tuli tore, kodune, hea; minu suureks heameeleks ei pannud kapsas mul kõhtu valutamagi, ei teagi, kas tänu kapsa noorusele või maitsetaimedele.

Mulle meeldis nii, et kartul oli eraldi (nii et ma sain ISE oma taldrikus valitud kohtades kartulit kahvliga puruks litsuda), märksa rohkem kui see vabatahtlik püreesupikandidaat. Aga ka A. oli täitsa rahul. Tema sõi hapukoorega, mina niisama.

Õhtul tegin veel sedasama lihtsat tikrikooki, mis eelmine kord (tglt üle-eelmine, sest vahepeal tegin sama kooki veel), ainult et esiteks lisasin ma seekord pool pakki kohupiima, mis vajas äralahendamist, ja teiseks ajasin vahepeal kogused sassi, nii et poole tegemise pealt tuli teisi koguseid kohendama hakata ja kõige selle tulemusel tuli mõnevõrra vähem magus kook kui muidu (sest suhkrukogust ma ei kohendanud). Aga igatahes tuli kook, mitte puder või tont teab mis, nii et nagu näha, kannatab see retsept õnneks jahmerdamist.

PS: ma ei saa tänase kapsatoidu headusest kuidagi üle. Kogu aeg kisub kastruli juurde külma kapsahautist sööma.