Kõrvitsarisotoks arenenud muidurisoto, vana kooli makaronisalat

Enne pühadeks Tallinna minekut tegin kerget süüa. Plaan oli lahendada ära poolik seller ja küüslauguga kõrvitsapüree; asusin risotot tegema, noh, et hautasin sibulat ja sellerit poti põhjas, lisasin riisi, lisasin vett ja valget veini. Ja sõime juustuga. Ja alles pärast söömist tuli meelde, et ma pidin sinna ka kõrvitsapüreed panema (sest purk on pooleli). See sai lisatud järgmisel päeval soojendades. Nii saime kahel eri päeval kaht erinevat risotot.

Nüüd tegin sellist lihtsat toitu, et keetsin väikesi sarvekesi, vahepeal hakkisin marineeritud kurki, natuke värsket kurki, (põdralihast) suitsuvorsti, kühveldasin purgiherneid juurde; segasin kõik ära, maitsestasin provansaali ürdiseguga, lisasin majoneesi ja leidsin, et sinna sobiks ka juustu. Hakkisin natuke atleeti.

(Kui ma Tallinnast koju jõudes samuti midagi hamba alla tahtsin ja A. oli magama läinud, tegin endale lihtsalt ühest pirnist ja natukesest juustust salatit. Kuna pirnid on praegu odavad ja võrdlemisi head, siis moodustavad nad mu toidusedelist vist ligi poole.)

Advertisements

Makaronisalat räimega tomatis

Katsun toidublogimisega kuidagi olevikuni välja jõuda, see on nüüd siis lõppeva nädala sees tehtud toit.

Leidsin allahindluse letist karbi praeräimi tomatis. Sellise plastmasskarbi, silma järgi kaks korda suurema kui tavalise konservikarbi.

See tundus kodus just see asi, mida ma süüa tahan; mõtlesin, guugeldasin ja kombineerisin järgmise salati:

panin keema 2 muna (külma veega) ja makaronivee;
hakkisin keemaminekut oodates 4 väga plekilist antoonovkat ja pool sibulat (sibula väga peeneks), otsustasin, et lisan hapu mõttes ka kõrvitsasalati pära ja hakkisin need kõrvitsatükid ära;
siis läks makaronivesi keema ja ma panin makaronid sisse (umbes pool poolekilosest pakist);
makaronikeemise vahepeal jõudsid munad oma 10 minutit ära keeda ja ma ehmatasin nad ära (ja pesin munakeeduvee abil paar rasvasemat nõud ära);
siis said makaronid valmis ja ma kurnasin ka need ära (ja kasutasin makaronivett omakorda paari rasvasema nõu ärapesemiseks, misasja, ega ma siis sooja kraanivett iga nõupesu pärast tegema ei hakka);
hakkisin munad muu salatikraami otsa;
valasin makaronid veel soojana ülbelt kõige otsa;
õngitsesin räimed karbist välja ja pudistasin makaronide otsa, rootsud sõin igaks juhuks niisama ära, et äkki jääb salatis liiga kõva;
valasin tomatikastme salatikastmeks.

Hakkisin rohelist sibulat peale ja segasin veel.

Maitsesin ja üldjoontes meeldis; puhtalt rammususe huvides lisasin ka törtsu majoneesi ja segasin ära, aga see midagi märkimisväärset maitsele juurde ei andnud. Tundsin veidi krehvtisusest puudust ja lisasin natuke sinepit. Vat nüüd, kui ma selle ära segasin, tundus päris paras.

Kerge tatra-kanatoit ja selle pikendamine; väga sarnane makaronitoit

Ma ei ole ammu bloginud, sest A. küpsetas vahepeal jälle kana ja kuna me ei ole väga suured lihasööjad, jagub sellest kauaks – ikka tatart või spagette vms kõrvale ja läheb. Või lihtsalt õunasalatit. Pmst sööme me üht kana umbes nädal aega.

Aga ühel päeval tahtsin ma midagi soojemat ja panin pannile natuke sibulat, lasin klaasjaks, lisasin tatra, lasin natuke praadida, siis lisasin vett ja soola, nagu teeks tatraputru; ja kui puder oli enam-vähem valmis, lisasin natuke kanaprae liha.

Leidsin, et tahan oma toidu sisse veel rohkem midagi taimset ja tegin kähku õunasalati kõrvale (lihtsalt õuntest, natuke majoneesi peale).

Seda jäi ka A.-le järgmiseks päevaks ja isegi siis jäi natuke üle.

Lõpuks tegin ma ühest suuremast porgandist õhukesi viile, korjasin selle tatratoidu pannilt ära ja praadisin-hautasin pannil õlis sibulat, küüslauku ja porgandit. Kui leidsin, et nüüd on nad sellised, et minu poolest on paras süüa, lisasin tatra-kanasegu, panin tilga vett juurde, et tatra kuivamist tasakaalustada, ja lasin natuke keeda.

Vat nüüd maitses väga hästi ka ilma salatita.

*

Järgmisel päeval hakkasin mõtlema, et peaks sellest kanalihast ikka veel midagi tegema. Risoto ei tundunud seekord isuäratav, mõnusam tundus teha koorene kana-köögiviljakaste (koort mul küll ei olnud, aga see-eest oli võid, sinihallitusjuustu ja natuke türgi jogurtit) ja süüa koos mingite tugevama tekstuuriga makaronidega. Valisin allahindlusega ostetud orechiette (igavesti peened, osa on spinatiga, osa porgandiga, ilusad värvilised, aga täie raha eest poleks raatsinud osta).

Pannile panin sibulat, küüslauku ja porgandit ning hautasin õli ning tükikese võiga; kõrvalrauale panin makaronivee tiba soolaga üles ja kui keema läks, makaronid sisse.
Lisasin pannil olevale kraamile natuke vett ja natuke türgi jogurtit, segasin hoolega, et tuleks ilus koorene.

Kui kaste oli ühtlane, lisasin sortsu valget veini; mõtlesin, leidsin, et midagi veel võiks olla ja üldse rohkem, ja lisasin purgi kõrvitsa-küüslaugupüreed.

Kui makaronid olid valmis, keerasin pannil tule alt ära, kurnasin makaronid; siis lisasin kastmele sinihallitusjuustu ja segasin suure hoolega.

Kõige lõpuks segasin makaronid kastme sisse.

Ja alles pärast söömist tuli meelde, et plaan oli ju teha kanaga kaste. Et kanaliha ära kasutada.

Selle vea parandasin alles järgmisel päeval – A. oli seda toitu oma lõunaks juba soojendanud, aga mulle jäi kah üle ja mina sõin siis kanalihaga.

Mida on nüüd ikka veel üle, aga kui me teda võileiva peal ära ei söö, siis äkki teeb mingit salatit.

*

Ühe hapupiima-õunakoogi tegin jälle ka (pool klaasi suhkrut 150 g või ja õli seguga ühtlaseks, õunu sisse, kaneeli ja nelki, klaas hapupiima, 1 2/3 klaasi jahu, kuhu on 1 tl soodat segatud, natuke rosinaid ka; enne küpsetamist puistan kaneeli, seesamiseemneid ja 1 tl suhkrut peale, sest pealepuistatud suhkur on palju maitsvam kui koogitaina sisse pandud suhkur), tavaline värk, midagi uut pole aru anda, peale selle, et lisasin seekord kaneeli ja nelgi hulka ka apelsinikoort.

Ja olen avastanud, et neid häid ja odavaid ökoapelsine saab ilma koorimata viiludena võileiva peale panna nagu tomatit, sest neil on õhuke ja päris maitsev koor (eriti mulle, kes ma armastan mõrusid maitseid).

Kolmekuningapäeva oapada ja oapresidendi valimise kook; ja üks juhuslik kõrvitsapirukas.

Noh, kui ma niiviisi jätkan, siis jõuan millalgi lausa olevikku välja.

*
Ka see on mõnes mõttes korduspostitus, sest oapada ja oakuningakooki teen ma igal aastal (vt pühadetoitude postituse allotsast), aga väikeste variatsioonidega olenevalt sellest, mis toiduaineid ja tuju mul on.

Seekord jaoks panin oapaja jaoks eelmisel õhtul likku suure kohvikruusitäie kuivatatud põldube ja herneid. Herned olid rohelised, tähendab, kestaga. Lisaks peotäie riisi (sushiriis, sest seda mul parajasti oli).

Järgmisel päeval loputasin seda segu natuke sõela peal, toimetasin kastrulisse, valasin ligi liitri külma vett peale ja keerasin tule alla.

Ise puhastasin 1 suure sibula ja 2 porgandit, sibula hakkisin, porgandi lõikasin viiludeks ja viskasin potti muu kraami hulka.

Kui korralikult kees, lisasin umbes peotäie tatart.

Tükeldasin sinna sisse kääridega 1 tšillikauna ja hakkisin (sedapuhku noaga) 2 jämedat küüslauguküünt. Nii peeneks kui viitsisin, aga võis arvestada, et nagunii keeb küüslauk seal sees laiali.

Lisasin ühe ketšupipära (koos ketšupipudeli loputusveega) ja sortsu pruuni siirupit; uhmerdasin 5 vürtsitera, 5 või 6 nelgitera ja lisasin samuti potti. Jahvatasin musta pipart ka ja lisasin juba valmisjahvatatud ingverit.

Aeg-ajalt segasin ja kontrollisin, ega põhja ei hakka (see toit kahjuks alati natuke hakkab – ei kõrbe, aga põhjast ei tule kõik lihtsalt lahti).

Kui hakkas pehmeks saama, kaapisin sinna noaga natuke muskaatpähkli küljest; lisasin tublisti kaneeli, natuke aed-liivateed, maitse järgi soola ja natuke provanssaali ürdisegu ka, sest seal oli piparrohtu, mida mul puhtal kujul praegu ei ole, aga ma tahan ubadele piparrohtu.

Kõik sõid ja kiitsid. Perekond R. oli toonud mitut eri sorti värsket krõbedat nisuleiba, mis kulus siia toidu juurde väga ära. Joodi üllatavalt vähe punast veini (meid oli 7 täiskasvanut ja pudel jäi pooleli), aga päris palju tomatimahla (erinevalt tavalisest joodi tomatimahla kann tühjaks ja õunamahla kann ainult poole peale). Aga noh, tomat sobibki ubadega hästi.

Muide, need rohelist värvi kuivatatud herned olid hea valik (poes olin mõelnud lihtsalt, et kui on valida Leedu ja Eesti herneste vahel, võtan kohalikuma) – nad läksid keedes nii heaks ja ilusaks! nagu värsked herned!

*

Oakuninga koogiks tegin peaaegu tavalist hapupiimakooki: vahustasin umbes 100 g pehmet võid poole klaasi suhkruga, lisasin veel umbes 50 g õli ja ajasin ka selle sinna segamini; siis uhmerdasin veidi nelki ja kuivatatud apelsinikoori, siis palusin KL-l jätkata, kes uhmerdas selle nii peeneks puruks, nagu mina ei oleks iial viitsinud. (Uhmerdamiseks tuli meil veel see hea idee, et lisasime poole pealt 1 tl soodat, mis on nagunii igaks petteks hea läbi nühkida – ma usun, et sooda aitas maitseaineid peenemaks saada.)

Panin ahju huugama (esialgu 180 C näidu peale).

Segasin tainasse 1 kl jahu ja 1 kl hapupiima (osalt kreeka jogurti pära, osalt rjaženka); kui see oli segamini, siis veel umbes 2/3 klaasi jahu, millele segasime otse klaasis vürtsi-soodasegu sisse. Ja kaneeli!

Määrisin rõngasvormi võipaberiga üle, pudistasin põhja natuke kaerakliisid (riivsaia ega mannat ei olnud), siis teisaldasime taina vormi, pistsime kuivatatud oa sügavale sisse ja panime küpsema; kui kuumenemist näitav tuli oli ära kustunud, keerasin heaga temperatuurinupu 160 peale.

Mingi 10 minuti pärast pöörasin kooki ahjus ja panin temperatuurinupu 140 peale.

Kokku küpses vist mingi pool tunnikest, vahepeal käisin piilumas (ja grilltikuga sorkimas, et kas on juba küps) ja lõpuks läks ikkagi pealt natuke tumedaks. Aga maitset see ei rikkunud, ilmselt kerge kõrbemine sobib selliste piparkoogimaitsetega.

Oakuningakspresidendiks osutus valituks Viplala. Kui president ei peaks oma valitsusaja vältel täisikka jõudma (mis on ebatõenäoline), siis täidavad tema administratiivseid kohustusi regendid.

*

Juhtumisi tegin justkui selle peo jaoks eelmisel õhtul ka ühe kõrvitsapiruka, sest mul oli vaja kaks seismajäänud toorjuustu ära lahendada.

Kõigepealt tegin lihtsa kaerahelbemuretaina (siis ei olnud mul ikka veel jahu) 100 grammist külmast võist, 3 klaasist kaerahelvestest, hästi natukesest soolast ja umbes spl veest. Nii: hakkisin või kaussi kaerahelveste otsa, hakkisin veel hullunult kausis noaga ringi, lõpuks lisasin soola ja vee ning mätsisin veel näppudega, kuni ühte tükki jäi. Siis mätsisin selle ahjupanni põhjale + natuke külgedele ning jätsin külma sahvrisse seisma ja läksin tööd tegema. Kaussi ära ei pesnud

Pärast panin praeahju 180 C pügala peale kuumenema, ise tegin täidise: kloppisin selles kaerahelbeses kausis 3 muna kahvliga lahti, lisasin kokku umbes 400 g maitsestamata toorjuustu (2 poolikust pakist, mis ähvardasid käest ära minna, ei tea, kuidas meil niiviisi juhtus) ja nühkisin puuspaatliga hoolega segamini, siis lisasin 1 umbes 250 ml purgitäie küüslauguga kõrvitsapüreed (kus on veel midagi hapukat ja võib-olla ka veidi tšillit, igatahes on see üsna tugeva maitsega, aga täpselt ma ei tea – vbla mõni neist retseptidest, kõik küüslaugu ja vürtsidega variandid tundusid päris usutavad, kunagi, kui A. ema hoidised otsa saavad, proovin need järele). Niipea, kui ahi oli kuum, pistsin panni koos pirukapõhjaga ahju, lasin mingi 8-10 minutit olla; siis võtsin välja, valasin täidise peale, keerasin kuumuse 160 peale ja pistsin uuesti ahju. Vahepeal käisin piilumas, kas ikka taheneb ilusti. Kui ainult keskel oli veel niiske laik, keerasin kuumuse 140 peale ja kõige lõpuks, kui enam niiskeid laike polnud, aga kindluse mõttes tahtsin tahendada, keerasin kuumuse ära ja lasin jääksoojuses tiksuda.

Ma ise jäin täidisega rahule ja põhjaga mitte nii väga – kaerahelbed olid servade pealt kuidagi puised, mõtlesin, kas oleks saanud parem, kui oleks enne läbi praadinud – või eelküpsetamise pikema teinud, nii et ikka pruuniks, mitte lihtsalt tahedaks – aga külalised kiitsid ja nähtavasti mitte puhtast viisakusest, sest sellest pirukast jäi ainult 2 väikest tükki järele (kuigi isegi enne oapaja lauale toomist oli päris palju suupisteid, nt KL ja T. olid toonud mitut sorti juustu ja perekond R. tõi ka) ja needki tükid hävitas A. järgmisel päeval enne minu ärkamist.

Kõrvitsa-panniroog

Mul oli veel üle poole rasket kõrvitsat (tähendab, veidi üle poole kilo) ja porgandeid, kaalusin, kas küpsetada ahjus või panni peal, pann tundus lihtsam.

Hakkisin 1 sibula ja 2 küüslauguküünt ning panin pannile praadima (mitte liiga kuumalt), tükeldasin 1 sellerivarre ja lisasin selle pannile (selle varre lehed panin korraks kõrvale). Siis puhastasin 3 saledat porgandit, tükeldasin, panin pannile; siis kõrvitsa, kuubikuteks, pannile. Meenus, et mul on veel chorizo-vorsti, hakkisin ka seda natuke maitseaineks juurde. Siis võtsin 4 rukkileivaviilu, lõikasin kuubikuteks ja lisasin toidule. Panin sinna maitseks juurde 1 tl punast karripastat, näputäie koriandriseemneid ja näputäie apteegitilliseemneid. Ja siis lasin haududa. Mingil hetkel tundus, et kuivavõitu on, siis lisasin vedelikuks sortsu taimeteed, mis oli üks paras maitsetaimetee – pune, majoraan, meliss – kui seda teeülejääki poleks olnud, oleks lihtsalt vett lisanud.

Üks kümne minuti pärast hakkisin 1 väikese punase paprika ja poolteist kollast tomatit ning lisasin need toidule; lõikasin väikese sidruniviilu ja pigistasin selle mahla kõige peale. Lasin natuke olla, siis keerasin tule ära ja hakkisin sellerivarrest üle jäänud lehed toidule lisaks. Panin maitseks toda kogemata ostetud soolast võid ja veidi soola veel pealekauba. Kui söömiseks läks, panime juba taldrikus juustu peale.

Tuli päris hea; ainult et see kollane tomat tundus justkui veidi liiga hapu. Oleks nagu midagi magusamat tahtnud, see pani mõtlema, et äkki prooviks järgmine kord õuntega. Või ei olnud lihtsalt suurem asi tomat ja tuleks ikka Intsu talu omade juurde jääda. Arutasime ka, et rosinad sobiks.

Aga ma arvan, et ma eksperimenteerin vürtside-õunte-rosinatega uuesti siis, kui on juba külmem ja porgandid vintskemad. Sest kuigi toit tuli hea, olid mul väikesed süümepiinad, et ma lasen praeguste üsna noorte porgandite õrna maitset nii vähe välja paista. Peaks seni, kuni nad veel sellised õrnad ja magusad on, natuke kergema ja puhtama maitsega süüa tegema. Küll talvel jõuab vürtsitada ja pikalt hautada ja nii edasi.

Sügisene köögiviljasupp

Supitegemise üks ajend oli see, et A. viimatisest kanaküpsetamisest oli ikka veel pool leemekallerdist järel. Teine ajend muidugi see, et suppi on alati hea süüa.

Alguses plaanisin supi sisse panna suvikõrvitsat ja lillkapsast, aga suvikõrvitsa hind oli üleöö viiekordistunud. No ei. Ostsin päris kõrvitsa, pealt rohelise, seest kollase ja salapäraselt raske; ma polnud poes süvenenud, kui raske täpselt, aga käega katsudes tundus, et kilo. A. ei suutnud uskuda, et nii väike vili võib nii palju kaaluda. Vedasime kihla, tema pakkus pool kilo, mina kilo, kes lähemale paneb, see võidab. Kõrvits kaalus 1002 grammi! Kui ma täna A.-lt küsisin, mis ta arvab, kas üks Talvenauding on sada grammi, ütles ta, et pärast seda kõrvitsat ei julge ta millegi kaalu kohta enam midagi arvata.

Aga supitegu käis nii: kõigepealt panin poti õlitilgaga tulele ja hakkisin 1 sibula ja 2 küüslauguküünt peeneks, 1 sellerivarre viilukesteks ja 1 suure jämeda porgandi veerandviiludeks. Sedamööda, kuidas hakitud said, loopisin neid potti. Kui särisema hakkas, keerasin kuumust vähemaks ja lasin haududa. Hakkisin sinna n.ö maitseaineks ka natuke chorizo-vorsti.

Ise puhastasin pisut alla poole sellest raskest kõrvitsast – kuna raske, siis oli tal õnneks švammi vähe ja ka koor oli veel õhuke – ja lõikasin tükkideks, pmst oli siht võetud kuubikute peale, aga kuna kõrvits ei ole kandiline, tuli mitmekesisemaid hulktahukaid. Loopisin ka kõrvitsatükid potti hauduma: siis viilutasin veel ühe saleda porrulaugu heledama osa. Potti hauduma. Pudistasin sinna vürtsikuse mõttes natuke tandoori masalat – seal on sellised soojad maitsed, mis võiks sobida nii kõrvitsa, porgandi kui ka lillkapsaga – koriander, kaneel, kollajuur ja veel pudi-padi.

Panin umbes liitri vett veekeedukannuga keema (kannuga selleks, et rutem läheks), kui keema läks, valasin vee köögiviljadele peale ja leemekallerdise sinna sisse sulama. Ja panin ühe jämeda leeskputkevarre sinna sisse maitset andma.

Seni, kuni see uuesti keema läks, murdsin ühe suure lillkapsa küljest kolm õisikuga vart lahti (no sellised selgemini eristuvad mügarikud lillkapsa küljes – kuna ma tervet lillkapsast ära panna ei tahtnud, siis üritasin niimoodi lammutada, et allesjääval kapsal oleks võimalikult vähe lõikepindu, seega püüdsin õisikuvarsi läbi lõigata ja õisikud lahti murda, mitte lihtsalt nuga sisse lüüa) ja lammutasin väiksemateks osadeks. Neid sai nii palju, et suure praetaldriku peale tekkis selline lapikuvõitu hunnik – terve taldrik oli täis, aga mitte väga kõrge kuhjaga.

Viskasin need keema, tükeldasin ühe suure kartuli kuubikuteks ja viskasin ka need potti.

Siis läksin ja tegin mingi 20-25 minutit tööd; kui tulin tagasi, oli supp pmst valmis. Timmisin soolasust, puistasin veidi tilliseemneid sisse, hästi natuke aed-liivateed ja majoraani ka (mul on viimasel ajal majoraanisõltuvus). Keerasin tule ära, tükeldasin poolteist suurt tomatit (poolteist, sest üks poolik tomat tahtis ärategemist) ja panin ka need supi sisse. Jahvatasin veidi musta pipart peale.

Ja siis oligi valmis.

Üle mõistuse hea, nii minu kui ka A. arust. Ei teagi täpselt, mis seal nii eriliselt hea oli. Üks võimalus, et isetehtud (kuigi õigust öelda pigem isetekkeline) lihaleem. Teiseks tundub mulle, et päris kõrvits on supi – aga võib-olla ka hautiste – sees parem kui suvikõrvits, mis kipub kergesti lödiks minema. Ma näen ette, et selle kõrvitsaga teeme veel suuri tegusid.

Suppi jätkus nii, et mina sõin kohe samal öösel, kui ma ta tegin, kaks kausitäit; järgmisel päeval sõime mõlemad; ja ülejärgmisel päeval sai A. sellest oma lõuna ja natuke jäi minu jaoks üle. See viimane tilk oli üsna vedel, ma pikendasin-paksendasin seda pärast trenni ühe tomati ja natukese lillkapsaga ning kui lillkapsas oli peaaegu valmis (kõigest selle ajaga, kui ma trenniriidest koduriidesse vahetasin), lõin sinna kaks muna sisse. Ka selline munaroog oli maru hea.

Nädalaülevaade: hapukapsasalat ja munakollasekook; seenerisoto; soolane kiirkartulipudrukook; valegumbo

Kolmapäeval sõime veel oasuppi, neljapäeval vist ka.

Kas neljaba õhtul või reedel tegin hapukapsasalati: keetsin mitu kartulit ja ühe porgandi, mis hakkas käest ära minema. Kui need keesid, tükeldasin sibula ja kaks õuna, pudistasin nii veerand hapukapsapurki sinna otsa. Ja tükeldasin siis musta leiba ja A. ostetud vorstikesi. Kartul-porgand keedetud, jätsin nad jahtuma, ise praadisin sedaaegu leivakuubikuid ja vorstitükikesi. Kui olin tule ära keeranud, jätsin need veel pannile krõbenema ja tükeldasin 4 kartulit ja tolle porgandi salati sisse. Kastmeks läks peamiselt õli, aga pärast taldrikus panin majoneesi juurde. Leiva- ja vorstikrõbeduse lisasin samuti alles taldrikus (A., kes enam nii hilja süüa ei tahtnud, praadis järgmisel päeval sama salati juurde uued krõbuskid, sest salat seisab, aga krõbedus läheb seismisega ära).

*

Küpsetasin ka ühe koogi – A. tahtis munavalgetega ahju võõbata, kollaseid jäi üle ja ma tegin neist ja “väikese keeksi” retsepti järgi ühe veidi suurema plaadikoogi. Panin klaasi rosinaid Becherovkaga likku ja tükeldasin mitu isetehtud liköörist järele jäänud tsitrusekoort. Nühkisin segamini vist 150 g võid ja pool klaasi suhkrut (vähem kui retseptis, aga kartsin, et rosinad ja liköör on kokku nagunii liiga magusad), siis ükshaaval kõik 7 munakollast; veidi üle klaasi, vbla isegi poolteist klaasi jahu (vaatasin, et tuleks selline umbes hapukoorepaksune tainas). Ja rosinad ja tsitrused, natuke rosinaleotislikööri ka, kõike seda leotusalkoholi ei julgenud sisse ära panna.

Jäin kokaraamatut liiga uskuma, see nõudis üle 200-kraadist kuumust, nii et ma panin oma käreda ahju algul tõepoolest 180 kraadi peale (aga niipeal, kui kook ahju läks, keerasin 160 peale). Isegi see oli liiga kuum, nii et küpsemise jooksul jõudis ta pealt kohati liiga tumedaks minna ja neist kohtadest ka kerkis vähem.
Pärast küpsetamist tundus mulle, et ka magusat võiks ikkagi rohkem olla ja valasin rosinaleotamisest üle jäänud rosinase likööri koogi peale immutusvedelikuks. See tegi asja paremaks, aga ma ise olin veidi pettunud. A. oli päris rahul (“see ei ole igatahes üks neid kooke, mida me nädal aega sööme”) ja siis tuli ema külla ja märkis kohe, et väga hea kook on.

Järgmisel päeval oli ka mu enda arust maitsvam, nii et vbla tal oli vaja lihtsalt laagerduda. Üks tõenäoline seletus on veel: arvestades, et ahi oli liiga kuum, läks kook ilmselt liiga küpsiseks kätte ära, aga likööriga seismine pehmendas ta tagasi koogi konsistentsi (mulle meeldib kook pea alati rohkem kui küpsis).

*

Ema ööbis meil; kui ta magama läks, tegin endale õhtusöögiks ja teistele järgmise päeva lõunaks seenerisoto: praadisin oliiviõli ja või segus ühe tükeldatud sibula, ühe tükeldatud pastinaagi, paarsada grammi šampinjone, natuke tükeldatud küüslauku, lisasin veel rasvollust (sest seened olid kõik enda sisse imenud), viskasin siis pannile nii palju riisi, et seda oli sel hetkel umbes sama palju kui kõike muud kokku, segasin ja praadisin veel, lisasin kuivatatud sellerit ja valasin veidi valget veini peale. Edasi niisutasin vaheldumisi vee ja valge veiniga ja sügasin pannilabidaga, et tekiks see õige koorene konsistents; maitseks panin veel toda maitsejuurikatest ja soolast koosnevat maitseainet, mis mulle meeldib. Hästi natuke (1-2 kiudu) safranit ka. Vahetevahel läksin laisaks ega viitsinud segada, panin kohe ühe korraga rohkem vedelikku ja jätsin kaane alla hauduma. Ühel sellisel hetkel oleks äärepealt põhja hakanud, aga õnneks sain õigel ajal jaole ja jõudsin labidaga riisi lahti liigutada. Lisasin siis muidugi kohe veel vedelikku. Nii ta tasapisi valmis sai. Nägi hästi jõle välja, aga maitses hea, riivisin söömiseks juustu peale.

Järgmisel päeval olid ka ema ja A. rahul.

*

Esmaspäeval lahendasin Frenchi pissast üle jäänud kartulipudrupulbri ja oaleemest üle jäänud suitsupõsekribalad kartulikoogi sisse ära: kloppisin 4 muna lahti. Määrisin ahjupanni võipaberiga üle, pudistasin sinna pannipõhjale 2 viilust mustast leivast lõigatud kuubikud ja suitsupõsetükikesed. Kloppisin muna sisse veel natuke hapukoort, majoneesi, peaaegu 1 ümbriku kartulipudrupulbrit ja mõnevõrra kuiva heerest (kui täpne olla, see üliodav – tavalise odava veini hinnas – Manzanilla, mida ma enam pole kahjuks müügil näinud), et liiga tihedaks ei läheks. Natuke õli panin lõpuks ka. Natuke hakitud mandleid ja nõmm-liivateed. Ja valasin pannile leiva- ja lihakuubikute otsa. Kõige peale puistasin seesamiseemneid ja riivisin juustu. Läks päris kuuma ahju (meie ahju järgi 180, mille keerasin siis kohe 160 peale), küpses mingi 10 minutit ja pärast ahju väljalülitamist veel 5 minutit jääksoojuses. Sõime kurgisalatiga, mille ma seekord tegin meelega üpris soolase. Salatit oleks võinud rohkemgi olla.

*

Teisiba kahtlustas A., et ma tulen näljaselt koju, sest ma läksin välja, ainult üks majoneesivõileib hinge all. Selle kahtlustuse pealt oli ta juba valmis õhtusööki purgiseljankaga lahendama, aga mul oli koju jõudes tunne, et ega mingi gumbolaadse supi tegemine suurt tülikam ei ole. Küsisin A. käest, mis tema arvab, ja tema leidis, et kui ma viitsin ise suppi teha, siis ta on valmis koostisosi tükeldama, sest ega ta tegelikult mingi purgisupi fänn ei ole.

Ma olin juba poes otsustanud, et seekord ei tule klassikaline akaadia köögi kolmainsus (mis on sibul-seller-paprika) ja toonud selleri asemel koju järjekordse pastinaagi. Sest vähemalt silti uskudes on pastinaak poes Eesti oma, aga seller välismaa oma ja toidukilomeetrid noh. Lisaks tõin ühe läheneva tähtajaga suitsuvorsti ja mul oli meeles, et meil on ammust ajast üks allahindlusega ostetud rannakarbikonserv riiulis. Arvasin, et need molluskid on tomatikastmes, aga kodus avastasin, et marineeritud. Et ma olin endale juba tomatise supi isu peale ajanud, tuli mingi tomatikonserv lahti kiskuda – paksust tomatihoidisest oli seekord kahju (äkki on viimane ja ma tahan kunagi mingit hautist teha!), otsustasin panna supi sisse tomatimahla.

Niisiis. A. hakkis 2 sibulat, 1 turske pastinaagi, pärast järelemõtlemist puhastasin talle hakkimiseks ka ühe suure porgandi, sest mis toit ei läheks porgandist paremaks? Sedamööda, kuidas ta hakkis, viskasin tükeldatud asju potipõhja õli sisse (osalt kuivatatud tomatitest purgipõhja jäänud õli, osalt hea maitse pärast oliiviõli) praadima: kõigepealt sibula, siis pastinaagi, lõpuks porgandi.

Puistasin nõmm-liivateed peale, uhmerdasin juurde 3 väikest tšillit (mis pidi esindama akaadia köögi kolmainsusest paprikat), natuke ka panin supimaitseaine nime all müüdavat supijuurikatega-soola ja kuivatatud sellerilehti (nii et tegelikult tuli see triniteet ikka ära, olgugi et kahe kolmandiku ulatuses kuivatatud kujul), sonkisin veel korra segamini ja valasin kaks klaasitäit vett haudumiseks peale. Ja alles siis tuli meelde, et gumbo tegemiseks peaks ju maitsejuurikatega ka jahu kuumutama, nagu jahukastme jaoks (peened inimesed ütlevad selle kohta roux). A no tühja kah, nagunii on mul ka selleri asemel pastinaak.

A. tükeldas pool vorsti, tegi mulle kõrvitsapüree purgi lahti (seda küüslauguga kõrvitsat meil veel on ja see on suppide ja risotode sees jube hea, kui ma ainult teaks, millest ta täpselt koosneb) ja kui ta juba selle töö peal oli, tomatimahla purgi ka, ja tõmbas ise uudiseid vaatama. Ma ootasin, et juurikad natuke pehmemaks hauks, ja lisasin neile kõrvitsapurgi (250 ml) sisu pluss purgi loputusvee, sest kesse head kõrvitsat raisku laseb. Kui porgand oli juba selgelt pehme, valasin juurde ka pool liitrit paksu tomatimahla pluss sellegi purgi loputusvee. No ja siis tuli oodata, et keema läheks, vorstitükid sisse panna, vahetult enne uut mullitamahakkamist tuli ära keerata ja rannakarbikonserv kõige otsa tühjendada.

Kõige lõpuks pudistasin veel õige natuke kuivatatud piparmünti peale.

Mina jäin väga rahule, tuli kuum ja veidi õhetamavõttev supp, just nagu nohusele inimesele vaja on. Näis, mis A. homme ütleb (tal täna polnud enam isu, tema sõi lõunaks eilset kartulikooki), aga ma usun, et talle maitseb ka, sest 1) supp ja 2) vürtsine.