Toekad mitmepäeva toidud jaheda ilmaga

Mul vedeleb mustandites natuke märkmeid palava ilma toitudest, aga seda oleks praegu nagu taktitu postitada, kui õues on alla 12 kraadi ja sajab.

Esimene: köögivilja-panniroog hakklihaga.

Sest ökö-lihaveise hakkliha oli soodukaga saada ja seda müüakse poolekiloses pakis; “parim enne” hakkas kätte jõudma. Teiseks olin paar päeva varem keetnud söögiks lihtsalt niisama kartulit ja aedube (kauntega), osa oli üle jäänud.

Asjad läksid pannile tavalise toiduõliga praadima/hauduma sellises järjekorras: hakitud sibul; peenemalt hakitud suur küüslauguküüs; natuke tšillit; hakkliha; natuke garam masalat; porgandiviilud või -poolviilud, olenevalt porgandi jämedusest (porgandeid oli mingi paar-kolm); samasugused pastinaagiviilud (1 pastinaak); baklažaanikuubikud (1 baklažaan) kõige otsa, kaas peale ja hauduma, senikaua hakkisin 2 suvikõrvitsat samamoodi kuubikuteks. Segasin pannil oleva ära ja lisasin ka suvikõrvitsatükid, kaas uuesti peale.

Korjasin õuest umbrohtu (väiksemaid naate ja õrnemaid võilillelehti), paar vart aed-liivateed ja rääbakamad leeskputkevarred, mõlematel kitkusin lehed küljest toidu tarvis ja panin varred edaspidiseks kõrvale. Need lehed hakkisin koos naatide ja võililledega ära. Tükeldasin keedukartulid ja –aedoad, ühe suure värske tomati, segasin pannil oleva kraami ära ja panin viimaks kartulid-aedoad-tomati-rohelise kraami pannile. Seda lasin haududa ainult niikaua, kuni oli läbi soojenenud. Lõpuks viimistlesin soolaga ja oliiviõliga.

Tuli üpris maitsev, aga minu kõhu jaoks oli sellises kontsentratsioonis liha veidi liig, jõin pärast tublisti veini ja sõin õunu, et seedimine toibuks.

Teisel päeval pikendasin veel ühe tomatiga ja keetsin juurde neid aedube, mis olid viimati keetmata jäänud (paar peotäit). Minu jaoks muutus toit seepeale palju seeditavamaks, aga A. väitis, et eelmine päev oli parem. Sest tema jaoks tegi tomat vesiseks, tema poolest oleks võinud pigem kartuliga pikendada.

Teine: oahautis või paks supp.

Panin hakklihatoidu söömise viimase päeva õhtul põldoad likku, täpset kogust ei tea, kuivast peast oli alla poole kaheliitrise poti, leotatud peast tublisti üle poole.

Järgmisel päeval loputasin üle ja panin suurema kastruli sisse külma veega keema (vett oli silmaga vaadates ubade peal umbes sama paks kiht kui ube endid).

Kui oli mingi tunnike keenud ja hammas hakkas juba peale, aga keskelt oli veel veidi krõmpsum, võtsin kastruli ajutiselt kõrvale ja praadisin-hautasin pannil selliseid asju: 1 hakitud sibul, 1 hakitud küüslauguküüs, 2 viilutatud porgandit, 1 viilutatud pastinaak. 1 tl tšillihoidist (nagu mingi marinaadiga tehtud); natuke kollajuurt; näpuga tilli-, apteegitilli– ja koriandriseemneid ning köömneid juurde. Siis puhastasin ja tükeldasin veel 2 antoonovkat sinna pannile, segasin kõik ära ja lasin natuke tõmmata.

Võtsin nüüd panni tulelt, panin oakastruli tagasi kuumenema ja valasin kõik pannil oleva sinna sisse. Seepeale jäi toit justkui kuivale. Loputasin pannilt vähese veega ka leeme potti; võtsin ühe hea tšilliketšupi pära, mida muidu pudelist kätte ei saanud ja loputasin ka selle ubade juurde potti. Nüüd oli leeme kogus parajam.

Puhtalt maitse pärast lisasin tubli sortsu mingit barbecue-kastet, see oli tegelikult olnud mu algne idee: prooviks, kuidas selle suitsune maitse ubadega istub, eeldus oli, et hästi, sest suitsuribi ju sobib.

Keetsin, kuni ka juurikad päris pehmed olid, oad muidugi ka.

Tavalise soola asemel lisasin lõpuks Svani soola, mille sõbrad kunagi Gruusiast kaasa tõid, sest selle maitse tundus samuti sobivat; hakkisin pärast kuumuse mahakeeramist ka natuke naati-võilille, et oleks nagu värskemat kraami ka sees, ja seedimise hüvanguks veel näputäie piparrohtu ja teise näputäie itaalia ürdisegu.

Kokkuvõttes tuli väga hea, selline pruuni rikkaliku leemega. Ma võtsin kausis oliiviõli natuke juurde, A. vist ei võtnud sedagi. Mõlemad jäime rahule.

Pannijuurviljad apelsiniga

Alguses mõtlesin suppi teha ja tükeldasin 1 kaalika ja 4 või 5 porgandit kuubikuteks ja olin hakkamas ka pastinaake tükeldama, kui sain aru, et ma tahan paksemat toitu. Mis seal ikka. Tükeldasin ka 1 suure sibula ja 2 küüslauguküünt ning panin vokkpanni kuumenema – natukese kuivatatud tomatitest jäänud õliga, natukese mingist A. seapraest jäänud rasva ja natukese oliiviõliga (maitse pärast). Kui rasvollus kuum, panin sibula-küüslaugu hauduma; kui need olid klaasjad, lisasin kaalika ja porgandi. Siis puhastasin 2 pastinaaki ja lõikasin ka need kuubikuteks. Viskasin pannile veel natuke apteegitilli seemneid ja uhmerdasin sinna juurde paar kadakamarja (ma ei ole enda vaenlane, ma tean, et mul on kaalikat raske seedida, järelikult on maitseainetelt abi vaja).

Segasin; lisasin pastinaagi ja 1 tl mett, segasin uuesti ära.

Pesin 1 apelsini ja riivisin selle koore ühte taldrikusse. Umbes pooltest sektoritest pigistasin mahla pannile leemeks (ja järelejäänud maitsva pudi sõin kohe ära). Lisasin pannile veel 1 klaasi vett ja A. ammusest seapraest (sellestsamast, mille ülejäägirasva ma olin juba võtnud) jäänud leemekallerdist (see oli nüüdseks juba soolaseks kummikommiks muutumas, tõsine kontsentraat).

Tegin vahepeal tööd. Siis maitsesin; leidsin, et soolast ja haput oleks juurde vaja. Lisasin tilgakese sojakastet, tilgakese palsamiäädikat.

Läksin tõin õuest posu naati, pesin ja hakkisin ära.

Maitsesin veel; tuli veel natuke soola lisada. Juurviljad hakkasid igatahes ilusti pehmeks saama ja vedelik oli praktiliselt glasuuriks muutunud. Lisasin ka naadid; peale selle maitseks veel natuke itaalia ürdisegu ja natuke rosmariini panin veel ekstra juurde (st seda juba oli seal segus, aga ma tahtsin, et ta rohkem domineeriks) + leeskputke.

Segasin ära, keerasin tule ära; kõige lõpuks lisasin ühe toorjuustupära (see konkreetne oli sidruni-mädarõika, tundus, et võiks ülejäänuga sobida) ja riivitud apelsinikoore.

Tuli sellest vast aromaatne tükk!

Mõtlen ainult, et äkki saaks seda ahjus teha väiksema vaevaga. Aga eks oleneb ilmast ka, iga kord lihtsalt pole vaja ahju kütta.

Veel üks tatrapilaff

Paus on tingitud sellest, et mul on viimasel ajal kole palju ringisõitmist olnud. Sõitmise ajal ei söö ma kodus; ja pärast sõitmist olen reeglina nii sodi, et söön tänumeeles mida iganes, mis A. mulle ette annab, vahet pole, kas poolfabrikaadid või midagi põhjalikumat.

Enne, kui ma Lätti sõitsin, küpsetas A. oma tavalist ahjukana ja kui ma tagasi tulin, oli sellest vähemalt pool veel järel. A. arvas, et enne pahaksminemist ei jõua teda ära süüa, äkki teeks suppi. Aga mul oli rohkem pudruisu ja niisiis korraldasin ma sellest järjekordse tatrapilafi (eelmine on siin).

Niisiis: puhastasin 1 sibula ja 2 jämedat küüslauguküünt, 3 porgandit ja 1 pastinaagi (mis oli K. toodud juurikate hulgas), panin panni õliga kuumama, hakkisin kogu selle gemüüse ära ja panin pannile hauduma.

Segasin natuke, kui leidsin, et sibul on juba klaasjas, lisasin marineeritud tšillit (poleks seda olnud, oleks pannud mingit muud tšillivarianti). Segasin veel natuke ja valasin pannile tatart – nii palju, et vähemalt pool panni veel paisumisruumi jääks.

Segasin läbi ja valasin mingi pool liitrit või natuke rohkem vett peale. Igatahes nii palju, et kõik oleks ilusti veega kaetud.

Kui vesi keema läks, panin pannile kanaküpsetamisest jäänud kallerdise (A.-l on hea komme pärast liha küpsetamist leem kaussi valada, see kallerdab ära ja pärast on hea puljongiks võtta).

Kui see ära sulas, segasin, lisasin veel veidi vett ja 1 loorberilehe.

Ja siis hautasin tasapisi, vahepeal piilusin ja valasin vett juurde, et kuivale ei jääks. Lõpuks maitsestasin natuke soolaga ka, kallerdis üksi ei olnud küllalt soolane.

Hautamise ajal tükeldasin nii palju kanapraeliha, kui viitsisin (sai selline paras taldrikutäis); kui tundus, et juurikad on juba pehmed, segasin kanaliha toidu sisse, keerasin tule alt ära ja lasin natuke jääksoojuses haududa.

Mulle maitses üliväga ja A. kah ei kurtnud. Nii et hästi läks ilmselt.

Süües panin mina ka võid peale. A. ei pannud, tema sõi seevastu selle pudru kõrvale leiba, tõeline eestlane ikka.

Nädalaülevaade: hapukapsasalat ja munakollasekook; seenerisoto; soolane kiirkartulipudrukook; valegumbo

Kolmapäeval sõime veel oasuppi, neljapäeval vist ka.

Kas neljaba õhtul või reedel tegin hapukapsasalati: keetsin mitu kartulit ja ühe porgandi, mis hakkas käest ära minema. Kui need keesid, tükeldasin sibula ja kaks õuna, pudistasin nii veerand hapukapsapurki sinna otsa. Ja tükeldasin siis musta leiba ja A. ostetud vorstikesi. Kartul-porgand keedetud, jätsin nad jahtuma, ise praadisin sedaaegu leivakuubikuid ja vorstitükikesi. Kui olin tule ära keeranud, jätsin need veel pannile krõbenema ja tükeldasin 4 kartulit ja tolle porgandi salati sisse. Kastmeks läks peamiselt õli, aga pärast taldrikus panin majoneesi juurde. Leiva- ja vorstikrõbeduse lisasin samuti alles taldrikus (A., kes enam nii hilja süüa ei tahtnud, praadis järgmisel päeval sama salati juurde uued krõbuskid, sest salat seisab, aga krõbedus läheb seismisega ära).

*

Küpsetasin ka ühe koogi – A. tahtis munavalgetega ahju võõbata, kollaseid jäi üle ja ma tegin neist ja “väikese keeksi” retsepti järgi ühe veidi suurema plaadikoogi. Panin klaasi rosinaid Becherovkaga likku ja tükeldasin mitu isetehtud liköörist järele jäänud tsitrusekoort. Nühkisin segamini vist 150 g võid ja pool klaasi suhkrut (vähem kui retseptis, aga kartsin, et rosinad ja liköör on kokku nagunii liiga magusad), siis ükshaaval kõik 7 munakollast; veidi üle klaasi, vbla isegi poolteist klaasi jahu (vaatasin, et tuleks selline umbes hapukoorepaksune tainas). Ja rosinad ja tsitrused, natuke rosinaleotislikööri ka, kõike seda leotusalkoholi ei julgenud sisse ära panna.

Jäin kokaraamatut liiga uskuma, see nõudis üle 200-kraadist kuumust, nii et ma panin oma käreda ahju algul tõepoolest 180 kraadi peale (aga niipeal, kui kook ahju läks, keerasin 160 peale). Isegi see oli liiga kuum, nii et küpsemise jooksul jõudis ta pealt kohati liiga tumedaks minna ja neist kohtadest ka kerkis vähem.
Pärast küpsetamist tundus mulle, et ka magusat võiks ikkagi rohkem olla ja valasin rosinaleotamisest üle jäänud rosinase likööri koogi peale immutusvedelikuks. See tegi asja paremaks, aga ma ise olin veidi pettunud. A. oli päris rahul (“see ei ole igatahes üks neid kooke, mida me nädal aega sööme”) ja siis tuli ema külla ja märkis kohe, et väga hea kook on.

Järgmisel päeval oli ka mu enda arust maitsvam, nii et vbla tal oli vaja lihtsalt laagerduda. Üks tõenäoline seletus on veel: arvestades, et ahi oli liiga kuum, läks kook ilmselt liiga küpsiseks kätte ära, aga likööriga seismine pehmendas ta tagasi koogi konsistentsi (mulle meeldib kook pea alati rohkem kui küpsis).

*

Ema ööbis meil; kui ta magama läks, tegin endale õhtusöögiks ja teistele järgmise päeva lõunaks seenerisoto: praadisin oliiviõli ja või segus ühe tükeldatud sibula, ühe tükeldatud pastinaagi, paarsada grammi šampinjone, natuke tükeldatud küüslauku, lisasin veel rasvollust (sest seened olid kõik enda sisse imenud), viskasin siis pannile nii palju riisi, et seda oli sel hetkel umbes sama palju kui kõike muud kokku, segasin ja praadisin veel, lisasin kuivatatud sellerit ja valasin veidi valget veini peale. Edasi niisutasin vaheldumisi vee ja valge veiniga ja sügasin pannilabidaga, et tekiks see õige koorene konsistents; maitseks panin veel toda maitsejuurikatest ja soolast koosnevat maitseainet, mis mulle meeldib. Hästi natuke (1-2 kiudu) safranit ka. Vahetevahel läksin laisaks ega viitsinud segada, panin kohe ühe korraga rohkem vedelikku ja jätsin kaane alla hauduma. Ühel sellisel hetkel oleks äärepealt põhja hakanud, aga õnneks sain õigel ajal jaole ja jõudsin labidaga riisi lahti liigutada. Lisasin siis muidugi kohe veel vedelikku. Nii ta tasapisi valmis sai. Nägi hästi jõle välja, aga maitses hea, riivisin söömiseks juustu peale.

Järgmisel päeval olid ka ema ja A. rahul.

*

Esmaspäeval lahendasin Frenchi pissast üle jäänud kartulipudrupulbri ja oaleemest üle jäänud suitsupõsekribalad kartulikoogi sisse ära: kloppisin 4 muna lahti. Määrisin ahjupanni võipaberiga üle, pudistasin sinna pannipõhjale 2 viilust mustast leivast lõigatud kuubikud ja suitsupõsetükikesed. Kloppisin muna sisse veel natuke hapukoort, majoneesi, peaaegu 1 ümbriku kartulipudrupulbrit ja mõnevõrra kuiva heerest (kui täpne olla, see üliodav – tavalise odava veini hinnas – Manzanilla, mida ma enam pole kahjuks müügil näinud), et liiga tihedaks ei läheks. Natuke õli panin lõpuks ka. Natuke hakitud mandleid ja nõmm-liivateed. Ja valasin pannile leiva- ja lihakuubikute otsa. Kõige peale puistasin seesamiseemneid ja riivisin juustu. Läks päris kuuma ahju (meie ahju järgi 180, mille keerasin siis kohe 160 peale), küpses mingi 10 minutit ja pärast ahju väljalülitamist veel 5 minutit jääksoojuses. Sõime kurgisalatiga, mille ma seekord tegin meelega üpris soolase. Salatit oleks võinud rohkemgi olla.

*

Teisiba kahtlustas A., et ma tulen näljaselt koju, sest ma läksin välja, ainult üks majoneesivõileib hinge all. Selle kahtlustuse pealt oli ta juba valmis õhtusööki purgiseljankaga lahendama, aga mul oli koju jõudes tunne, et ega mingi gumbolaadse supi tegemine suurt tülikam ei ole. Küsisin A. käest, mis tema arvab, ja tema leidis, et kui ma viitsin ise suppi teha, siis ta on valmis koostisosi tükeldama, sest ega ta tegelikult mingi purgisupi fänn ei ole.

Ma olin juba poes otsustanud, et seekord ei tule klassikaline akaadia köögi kolmainsus (mis on sibul-seller-paprika) ja toonud selleri asemel koju järjekordse pastinaagi. Sest vähemalt silti uskudes on pastinaak poes Eesti oma, aga seller välismaa oma ja toidukilomeetrid noh. Lisaks tõin ühe läheneva tähtajaga suitsuvorsti ja mul oli meeles, et meil on ammust ajast üks allahindlusega ostetud rannakarbikonserv riiulis. Arvasin, et need molluskid on tomatikastmes, aga kodus avastasin, et marineeritud. Et ma olin endale juba tomatise supi isu peale ajanud, tuli mingi tomatikonserv lahti kiskuda – paksust tomatihoidisest oli seekord kahju (äkki on viimane ja ma tahan kunagi mingit hautist teha!), otsustasin panna supi sisse tomatimahla.

Niisiis. A. hakkis 2 sibulat, 1 turske pastinaagi, pärast järelemõtlemist puhastasin talle hakkimiseks ka ühe suure porgandi, sest mis toit ei läheks porgandist paremaks? Sedamööda, kuidas ta hakkis, viskasin tükeldatud asju potipõhja õli sisse (osalt kuivatatud tomatitest purgipõhja jäänud õli, osalt hea maitse pärast oliiviõli) praadima: kõigepealt sibula, siis pastinaagi, lõpuks porgandi.

Puistasin nõmm-liivateed peale, uhmerdasin juurde 3 väikest tšillit (mis pidi esindama akaadia köögi kolmainsusest paprikat), natuke ka panin supimaitseaine nime all müüdavat supijuurikatega-soola ja kuivatatud sellerilehti (nii et tegelikult tuli see triniteet ikka ära, olgugi et kahe kolmandiku ulatuses kuivatatud kujul), sonkisin veel korra segamini ja valasin kaks klaasitäit vett haudumiseks peale. Ja alles siis tuli meelde, et gumbo tegemiseks peaks ju maitsejuurikatega ka jahu kuumutama, nagu jahukastme jaoks (peened inimesed ütlevad selle kohta roux). A no tühja kah, nagunii on mul ka selleri asemel pastinaak.

A. tükeldas pool vorsti, tegi mulle kõrvitsapüree purgi lahti (seda küüslauguga kõrvitsat meil veel on ja see on suppide ja risotode sees jube hea, kui ma ainult teaks, millest ta täpselt koosneb) ja kui ta juba selle töö peal oli, tomatimahla purgi ka, ja tõmbas ise uudiseid vaatama. Ma ootasin, et juurikad natuke pehmemaks hauks, ja lisasin neile kõrvitsapurgi (250 ml) sisu pluss purgi loputusvee, sest kesse head kõrvitsat raisku laseb. Kui porgand oli juba selgelt pehme, valasin juurde ka pool liitrit paksu tomatimahla pluss sellegi purgi loputusvee. No ja siis tuli oodata, et keema läheks, vorstitükid sisse panna, vahetult enne uut mullitamahakkamist tuli ära keerata ja rannakarbikonserv kõige otsa tühjendada.

Kõige lõpuks pudistasin veel õige natuke kuivatatud piparmünti peale.

Mina jäin väga rahule, tuli kuum ja veidi õhetamavõttev supp, just nagu nohusele inimesele vaja on. Näis, mis A. homme ütleb (tal täna polnud enam isu, tema sõi lõunaks eilset kartulikooki), aga ma usun, et talle maitseb ka, sest 1) supp ja 2) vürtsine.

Kalasalat; lihtne juurviljasupp; vastlapäevane oaleemeke

Laupäeval tõi A. ootamatult suure hunniku suitsukala, mis arvatavasti oli merluus (ma küsisin, mis kala? A. vastas, et “Argentiina”), me sõime seda kõvasti võileiva peale, aga õhtul hakkasin ma salatit tahtma, keetsin üks pool potitäit (2 l pott oli) pikateralist riisi (ei mäleta täpselt, palju ma panin, aga ju toorest riisi siis umbes kolmandik liitrit oli) ja kolm muna. Puhastasin salatisse ühe merluusi (?), hakkisin pool klementiini, mis A.-l hommikusöögist üle oli jäänud (jube hapud klementiinid on), pool viilu sidrunit, ühe õuna, ühe väikese sibula, kaapisin sinna kogu mädarõikapära, mis veel purgikese põhja oli jäänud, siis tükeldasin munad, segasin riisiga ära ja panin veel kõvasti majoneesi ka. Nii lihtne oligi. Tuli väga maitsev.

*

Pühapäeval tulin trennist, tahtsin suppi ja mõtlesin panna porgandi-kaalika-pastinaagi-püreesupi hakkama, et sinna ka Frenchi pissast ülejäänud kartulipudrupulber sisse ära panna. Tükeldasin 4 suurt porgandit, kutsusin A. kaalikat puhastama-tükeldama ja siis selgus, et seal koti sees, kus mina arvasin, et on kaalikas, oli hoopis seller, mis hakkas käest ära minema. Okei. Selleriga ma pastinaaki segada ei tahtnud, tuli plaan ümber teha lihtsalt porgandi-selleri-püreesupiks.

Keetsin prosta poepuljongi sees need porgandi- ja selleritükid – ja ühe sibula tükid – ära ja maitsestasin nii, nagu oli plaan püreesuppi maitsestada – veidi vürtsi, nelki, nõmm-liivateed, tšillit, kaneeli, muskaatpähklit, tilliseemneid, musta pipart ja india köömneid, kõik ilusti läbiuhmerdatud (okei, kõik suured maitseained, tähendab – kaneel oli juba enne jahvatatud, must pipar tuli veskist ja muskaatpähklit ma lihtsalt kaapisin noaga, muud asjad uhmerdasin), pluss kaks tükeldatud küüslauguküünt – siis selgus, et A. on jõudnud juba peaaegu et magama minna, ei viitsi püreestada ja et tema poolest võib ka selge supp olla. Noh, mulle üldiselt meeldivadki selged supid rohkem, aga oleks ma seda teadnud, oleks ma esiteks vähem vett pannud, sest selgele supile ju kartulipudrupulber hästi ei sobi; ja teiseks oleks vähem maitsestanud, sest minu arust tahavad tahavad püreesupid miskipärast rohkem vürtsi, vbla üheülbalise tekstuuri tasakaalustamiseks. Nii et minu maitse järgi oli püreestamata jätmise tagajärjel natuke liiga vedel ja ülemaitsestatud – isegi kui mulle vürtsid üldiselt meeldivad, siis seekord oleks ma parema meelega puhast porgandi-sellerimaitset nautinud -, aga kui ma tublisti võid sisse panin ja lisaks veel võiga röstsepikut kõrvale sõin, siis hamba all just ei karjunud.

A. sõi alles järgmisel päeval ja huvitaval kombel oli tema igati rahul, kuigi just tema on meil suur püreesupi fänn. Aga noh, ta on ka vürtsiste toitude fänn, tema arust oli ainult “võib-olla natuke” ülemaitsestatud. Tema sõi sinna vist kalavõileiba juurde, ikka sellesama suitsukalaga.

Esmaspäev oli niisiis sellesama supiga kaetud, A. tegi sellele alles teisipäeva lõunal lõpu peale. Mina aga panin juba esmaspäeval põldoad likku, kogus oli sel hetkel umbes kolmandik kaheliitrisest potist. Pärast ligunemist oli pott muidugi peaaegu ube täis.

Teisipäeval küsisin A. käest, kas ma teen tomatiga ube või pekiga ube, A. ütles “mõlemaga”. Okei, ühest küljest tahtsin ma pekki, teisest küljest oli mul lahtitehtud tomatipurk külmkapis, äkki lähebki muidu pahaks.

Praadisin supipoti põhjas tükeldatud maitsevilju: 1 sibula, 2 porgandit, 1 pastinaagi – ja tublisti suitsupõse tükke, kamaraga. Uhkuse pärast ka 2 laia viilulatakat “parim enne möödas” letist haaratud chorizo-pakist, ikka tükeldatud kujul. Uhmerdasin juurde 2 pisikest tšillikauna (olgu siis juba öeldud ka, et Kotányi, loodetavasti müüvad nad kogu aeg samas kanguses tšillisid, nii et selle järgi saaks orienteeruda), natuke kuivatatud sellerilehti, parajalt priske näputäie piparrohtu ja väikese näputäie salveid. See kõik hakkas õige ruttu täiesti taevalikult lõhnama. Loputasin siis oad üle, valasin peale ja panin nii palju vett, et oad oleks korralikult kaetud, jätsin podisema ja läksin internetti vaidlema. Vahepeal katsusin aeg-ajalt ube. Kui oad olid juba peaaegu jahused, siis katsusin ka porgandit – pehmed, järelikult võis tomati juurde visata. Segasin ära, lasin keema, maitsesin, panin soola, kuni oli paras. No ja siis oligi valmis. Seekord sõin juurde musta leiba. Oli väga hea paks oasupp, ainult et ma ei saa aru, et tomat oleks sinna midagi väga juurde andnud. Ei häirinud ka, aga tunda eriti ei olnud. A noh, vbla pehmendas ube või aitas neid seedida või midagi, üldiselt ju soovitatakse kaunviljadele hapusid lisandeid.

Ma ei saa aru, miks ma tihemini oasuppi ei tee, seda on nii lihtne teha, ja alati on hea. Tegelikult tean küll, miks, selleks peab ju leotama ja mind tabab söögitegemise idee tavaliselt siis, kui juba nälg silmanägemist ära võtab. Kalendripühad on ikka head asjad, panevad ettevalmistusi tegema.

Praepanninädal ja Frenchi pissa uus versioon

Nädala algul tegi A. kotlette ja me sõime neid mitu päeva, nii et seekord ei ole ma vahepeal eriti palju süüa teinud.

Kui kotletid otsa said, avastasin, et poes on jälle odavaid õrnu Läti suvikõrvitsaid, tõin kaks tükki koju ja tegin tavalist kiirtoitu: praadisin 1 hakitud sibulat, 2-3 hakitud küüslauguküünt, 1 hakitud pastinaagijuurika, musta seemneleiva kuubikuid (vist 4 viilu jagu), uhmerdatud kuivi tšillikaunu+nõmm-liivateed ja küüslauguvorsti tükke, siis viskasin pannile lisaks kaks viiludeks lõigatud õrna väikest suvikõrvitsat ja lisasin soola. Kõige lõpuks panin ka pool purki (st umbes veerand liitrit) konservtomatit ja kuna mul oli veel 4 vutimuna, lõin need tomatiplaga sisse. Kui munavalge oli tahe, asusin sööma ja oli väga hea. A. kiitis ka. Ainult pastinaaki ei jäänud eraldi kuigi palju tunda, aga võimalik, et ta lisas leemele head maitset.

Järgmisel päeval hakkas nohu tulema, tõin karbi omas mahlas skumbriat ja tegin spagettide juurde tavalist kalakastet – seekord tuli jälle piirduda apteegitilli seemnetega, sest värsket ei olnud. Ja kuna A.-l oli hammas välja tõmmatud, käisin ka tšilliga väga ettevaatlikult ringi (kuigi A. väitis, et tema pärast ei pea, et ta sööb teise suupoolega). Igatahes oli jälle hea ja me mõlemad jälle rahul.

*

Vabariigi aastapäevaks tegin traditsiooniks kujunenud Frenchi pissat. Toonasest algversioonist erines paar asja: esiteks ei olnud mul kartulihelbeid, vaid ainult kartulipudrupulbrit, mis on veidi teistsugune; teiseks läks tavalise nisujahu asemel rukkikamajahu (ma ei saa aru, kui patriootlikuks annab üldse minna). Ja peale ei pannud ma juustu, täidiseks segasin seekord ühe (suure) hakitud sibula, ühe hakitud õuna, umbes kolmandiku 750 ml hapukapsapurgist (st umbes klaasitäie hapukapsast), umbes spl hapukoort ja teist sama palju majoneesi, natuke soola veel ka.

Tainas käis nii: umbes klaasitäis kartulipudrupulbrit; pool klaasi kamajahu; 1 tl küpsetuspulbrit ja tiba soola kõik omavahel segi; lisasin hästi natuke kreeka jogurtit ja peaaegu pool pakki võid ja näppisin kuivade asjadega segamini (üsna lohakalt, arvestasin, et vesi tuleb nagunii juurde ja siis on kergem veel rohkem segada); siis lisasin pool klaasi vett; avastasin, et kamajahu ei võta nii palju vett sisse kui nisujahu ja pidin seepärast lisama veel kartulipudrupulbrit, kuni asjast sai pigem mätsitav kui lusikaga segatav tainas. Kes on muretaina harjumustega kursis, siis nagu tavaline pehme muretainas.

Mätsisin selle taina pannile, tõmbasin õliga üle ja ajasin täidise seal peal laiali; küpsetasin algul nii kümmekond minutit kuskil 180 peal (st oma käreda ahju numeratsioonis 160 peal), seejärel keerasin vähemaks ja lasin veel nii 15 minutit olla.

Tulemus? mulle maitses hästi, eriti täidis; põhi oli harjumuspärasest sõredam ja vähem muretaina moodi, nii et suus meenutas asi pigem vormirooga kui pirukat, aga maitse mulle meeldis. Ep ja U., kes julgesid mu viirusest hoolimata külla tulla, kiitsid ka väga; A. ütles, et talle see põhi ei maitsenud (mis ei takistanud tal ometi kaht suurt tükki süüa); igatahes sai see pannitäis ruttu otsa. Ma arvan isegi, et täidis maitses mulle rohkem kui kunagi varem.

Suupisteid krõbistades avastasin pärast, et köömnetega soolapulgad (need konkreetsed olid Väikese Vääniku omad, päris head krõbedad) on porgandiga koos hiigla head.