Kartul+salat; ülejäänud kartulid panniroa täienduseks

Keetsin hulga kartulit (vbla 9 tükki) ja 2 kanamuna, tegin poolest tomatist (see oli üks suur tomat), värskest kurgist, marineeritud piprakurgist ja lehtsalatist salati; taldrikul kombineerisin sooja kartuli, salati ja kodujuustu, lisades lörtsu majoneesi ja mõne vürstikilu.

A. ei tahtnud kohe süüa, nii et kui ma ise olin ära söönud, tükeldasin paar kartulit salati sisse, et seismisega vähem vettiks.

*

Paar kartulit jäi üle (isegi kui A. oli vahepeal neid endale kotletiga koos praadinud). Panin pannile natuke suitsupeekonit (kuubikutena), hakitud sibulat (1 sibul), kuubikuteks lõigatud suvikõrvitsa ja 5 viiludeks lõigatud suurt šampinjoni praadima. Algul ilma kaaneta, siis madalama kuumusega ja kaane all. Tõin õuest aed-liivateed, et pärast peale hakkida, aga lisasin pannile juba haudumise ajal ka kuivatatud nõmm-liivateed. Kui tundus, et on paras, lisasin kuubikutena 2 viimast keedukartulit; ja kui need olid kah läbi soojenenud, tegin pannil oleva kraami vahele 2 pesa ja lõin kumbagi ühe muna.

See toit täitis väga hästi ühe bordoo veiniga klapitamise eesmärki – see vein oli mulle mai lõpus toodud, aga me olime väikesed joodikud ja nii oli ta siis kapis vaikselt seisnud. Eelmisel õhtul olin suupistete kõrvale lahti teinud, aga nende kõrvale ei sobinud, tundus kuidagi kare ja tuim. Lugesin tarku raamatuid ja sain teada, et bordood võivad üllatavalt hästi sobida peekoni ja munaga, aga sellised keskmise täidlusega punaveinid võivad sobida ka seentega. No ja akuraatselt sobis.

Toidu haudumise ajal segasin tavalise hapupiimakoogi kokku – pool pakki pehmet võid (algretsept ütleb, et sulavõid, aga viitsin ma jee sulatada), umbes 3 spl õli, pool klaasi suhkrut segamini; siis puhastasin ja tükeldasin sinna sisse 4 eri suuruses antoonovkat, millest osa läks koide pärast raisku; siis lisasin peotäie rosinaid ja ajasin segi; siis piparkoogimaitseainet; umbes poolteist klaasi jahu, mille sisse segasin 1 tl soodat; natuke kaerakliisid, sest meenus, et seda tüüpi koogid tulevad koredama jahuga enamasti kohevamad. Ja siis ühe hapukoorepõhja ja veidi alla 1 klaasi rjaženkat ja natuke soola. Segasin ja timmisin veel natuke rjaženka ja kaerakliide ja õliga, kuni tundus paras, siis kühveldasin ahjupannile, puistasin kaneeli ja natukese suhkruga üle ja lükkasin ahju (190 C). Küpses umbes nii kaua, nagu me oma pannirooga sõime.

Kartul lihakastmega ja ülejäänud kartulitest üks pseudo-Nizza salat.

Hetke ajel ostsin rohumaaveise lihakuubikuid (allahindlus ja säilitame puisniite jne), otsustasin kastet teha (kaalumisel oli ka guljašš-supp, aga kastmeisu oli suurem).

Pannile läksid kõigepealt: natuke searasva (ühest kunagisest ahjupraest jäänud) ja natuke oliiviõli. Kui see oli kuum, siis lihakuubikuid. Kui need olid igast küljest halliks tõmmanud, siis hakitud sibul (2 väiksemapoolset sibulat). Seejärel tükeldasin 4 porgandit ja lisasin sibulale. Ühest seismajäänud konservipõhjast marineeritud pärlsibulad ka. Hakkisin 1 väga suure küüslauguküüne ja lisasin samuti; siis lisasin pannile paar tl jahu (ja 1 tl kanepijahu, mille ma kunagi uudishimust ostsin ja nüüd ei mõista eriti kasutada), praadisin segades, siis valasin tubli sortsu poolmagusat punast veini peale (see vein sigines kunagi suvel meile koju, kui see sai ühe sugulase juubeliks ostetud teadmisega, et talle maitsevad magusamad joogid, aga siis tuli välja, et tema tervise juures ei tohi praegu üldse alkot tarvitada) ja jätsin madalal kuumusel podisema.

Tõin õuest aed-liivateed, naati, leeskputkevarsi (lehed on praeguseks tigude saagiks läinud), harakputkevarsi, estragoni, st mida kätte sain, hakkisin liivatee, harakputke ja leeskputke pehmemad osad kääridega peeneks ja panin sousti sisse (jämedamad osad panin kuivama, teinekord hea puljongi keetmisel sisse panna), selle peale tuli hea mõte ja hakkisin ka kolm kuivatatud tomatit sousti sisse. Ja ühe pooliku värske tomati, mis vajas ärategemist

Nüüd, kus see podises, panin kartulivee üles ja puhastasin (st küürisin ja lõikasin koledad või rohelised kohad ära) need 5 viimast kartulit, mis meil olid, osa tuli pooleks lõigata. Ja seejärel läksid kartulid potti.

Kartulite keetmise ajal passisin aeg-ajalt kastet, paar korda tuli vett lisada.

Kui kartulid valmis, siis lisasin serveerides ka estragoni ja naati (neid polnud ma ennist kastmega koos keema pannud, sest nad on sellised õrnemad).

Tulemus: maitses päris hea, aga järjekordselt tuli tõdeda, et ega liha ikka päris minu toit ei ole, tükk aega oli raske tunne.

*

Paar kartulit jäi järgmiseks päevaks üle, tegin vaese mehe Nizza salatit. Sest originaalis peaks sinna tuunikala käima, aga ma ei taha hästi tuunikala osta, ohustatud liik ja nii, ostan parem skumbriat, mis mulle samuti väga maitseb. Omas mahlas, sest tavaliselt ei oska me selle konserviõliga midagi pihta hakata. Ja anšooviste asemel kohalikmat pisikest heeringalist, nimelt vürtsikilu.

Salatisse läks: 2 keedumuna; rooma salati järelejäänud osa (meie Caesari salati tegemise hoost, umbes kolmandik ühest suurest salatist), natuke õuest leitud rohelist, st võilillelehti, naati ja meelespealehti (sügisel on uuesti söögikõlbulikke võilillelehti hakanud olema, no ja meelespeal just nüüd ongi need õiged söömise lehed); 1 väike sibul (ülalt alla pooleks ja siis pikiliistakuteks, õigemini poolkaarteks, sest nii nad laiali kukuvad); peotäis oliive (st peotäis oli koos kividega, kui ma kivid välja puhastasin, jäi natuke vähem); 5-6 väikest tomatit; ja need 2 kartulit.

Kastmeks segasin kokku 2 dessertlusikatäit palsamiäädikat, 1 tl mett, 4+ dessertlusikatäit oliiviõli (alguses panin 3 ja veel natuke, aga siis hakkas tunduma, et äädikas domineerib liiga palju), natuke soola ja musta pipart.

Segatud salati peale laotasin 6 vürtsikilufileed.

Lisandiks 2 sepikuviilust koos hakitud küüslauguga pannilt läbi lastud krõbuskid, mida võtsime eraldi peale (st ei seganud kohe sisse, muidu oleks kohe läbi ligunenud). Samuti võtsin ma eraldi juurde seda skumbriat; kas A. skumbriat võttis, ma ei teagi.

Kui ma salatiasju tükeldasin, olin pool muna üle jätnud, et sinna anšooviste vahele ilusaid munaviile paigutada. Mitte, et sellest ilust pärast esimese taldrikutäie võtmist midagi järele oleks jäänud.

Üldiselt päris hea ja kõhule TUNDUVALT parem kui eelmise päeva lihakaste.

Kana tomatis; ja sama tomatikastme pikendamine nuudlite kõrvale

Kui vahepeal sai väga mitu korda väljas söödud – või söödud A. tehtud kalapulki – siis eile võtsin täitsa vaba päeva, seega oli aega toidu kallal kauem jännata.

Lähteandmed: A. oli vahepeal koju vedanud 3 kanakintsu ja mina olin koju vedanud väikese plekiga tomateid ja rohelisi aedube. Kaks poolikut punast veini oli ka.

Jändamine algas sellega, et panin kanatükid kaussi, puistasin soola-pipart peale, valasin kõige otsa umbes 1 dl punast veini (Bardolino), pressisin ühe küüslauguküüne sinna sisse puruks, poetasin sinna juurde 2 loorberilehte ja näputäie rosmariini – ja jätsin külmkappi seisma. Ise läksin linna peale ja viisin raamatud Lutsu ära.

Kui tagasi tulin, puistasin ühe taldriku peale jahu ja natuke mingit itaalia salatimaitseainet (sisaldas sibulat, küüslauku, miskipärast kollajuurt ja veel mõnda ürti). Panin ahjupoti pliidi peale natukese õliga kuumenema; õngitsesin kanatükid marinaadist välja, mäkerdasin taldriku peal nende kuivade purudega kokku; ja kui tundus, et õli on juba küllalt kuum, panin poti põhja praadima. Ise hakkisin praadimise ajal veel 2 küüslauguküünt.

Kui olin igalt poolt, kust sai, kergelt kuldseks praadinud, õngitsesin kanatükid väikese taldriku peale, keerasin praeahju suht madala kuumuse peale kuumenema (minu ahju näit oli 120, päriselt arvatavasti veidi rohkem) ja panin küüslaugu poti põhja praadima. Hakkisin jahuse-maitseainese taldriku peal veel 1 õlis hoitud kuivatatud tomati, 3-4 vürtsikilu, 1 päris kuivalt hoitud kuivatatud tomati ja valasin selle kõik koos jahujääkidega küüslaugu juurde. Kohe seejärel hakkisin ka kaks ja pool tomatit otse sinna potti; segasin ära; siis panin kanatükid selle segu sisse ja valasin marinaadi kõige otsa. Tundus, et jääb natuke kuivale, niisiis valasin veel veidi veini juurde ja keerasin pliidiplaadil tule maha.

Kuni praeahi tuure üles võttis, lasin sellel kõigel veel pliidi peal podiseda; kui juba tundus, et ahi on soojem kui pliit, panin kaane peale ja poti ahju.

Ja siis ta seal podises. Kui oli pool tundi podisenud, asusin külmkapis seisnud aedube inspekteerima. Osa oli koledaks läinud, tuli ära visata; osa oli osaliselt koledad, neil lõikasin koleda osa ära. Siis loputasin üle ja panin kastruli põhja veidi oakeeduvett (natikese soolaga) üles. Kui keema läks, viskasin oad sisse, lasin paar minutit keeda ja keerasin siis jälle tule maha, et las keevad jääksoojuses.

Oakeetmise ja -kurnamise ja nõudepesu ajal sai kana märkamatult veel tunnikese podiseda; kõige lõpuks võtsin kaane pealt ja valasin kana ülemise osa kastmega üle, et las pruunistub kah. Ja keerasin varsti tule ära.

Liha tuli suussulav, kukkus ise kontide küljest lahti. Kass Ruudi oli kõigist ülejäävatest paladest (krõmpsluud jne) hirmus huvitatud, tema enda konserv ei pälvinud pooltki seda tähelepanu.

Ja mulle meeldis väga, kuidas kana ja aedubade tekstuur suus kokku kõlas.

Värske krõbe nisuleib, mis A. oli toonud, oli samuti väga hea.

(Pärast tegin veel sedasama tikrikooki, mis varemgi, ainult et seekord rjaženkaga, mitte hapukoore ja kreeka jogurtiga.)

*

Tänaseks jäi tomatikastet üle, vaatasin, et selline ilus rammus (kanapuljongist küllastunud, eks ole) ja maitserikas, pikendaks ta õige makaronikastmeks.

Nii et A. pani nuudlid (linguine) keema ja tegeles selle poolega; mina panin kastmepoti tulele ja tükeldasin sinna sisse veel kolm tomatit, hästi peenelt ühe vürtsikilu (sest ma olin eilses kastmes väga rahul, kuidas ühest küljest andis kilu kõvasti umamit, aga teisest küljest ei olnud tervikmaitse üldse kalane) ning puistasin basiilikut ja õige natuke tšillit juurde. Pärast maitsestasin veel natukese soola ja 1,5 tl pruuni suhkruga.

Kuna mul on nohu tulnud, olin väga rahul, et suurepärane nohuvastane toit: enne söömist oli kogu aeg tilk nina otsas, aga söömise käigus kuivas see allikas õnneks ära. A. oli lihtsalt rahul, et soe ja vürtsine. Üht hansalaadalt ostetud vanemat juustu riivisime peale.

Seda kastet jäi nüüd jälle üle, nii et peab mõtlema, mis toiduks ta siis homme pikendada.

Ikka kiirtoidulainel

Kuna ikka on hirmus palju rabelemist, siis on mul viimasel ajal kaht sorti toitu. 1: tomat pluss mingid lehed (lehtsalat, võilill, naat ja/või piimanõges või kõike läbisegi), vahel ka kurki-sibulat-piparmünti, ja midagi veel. Majoneesi otsa, vahel hapukoort või jogurtit ka, ja nii me sõidame. “Midagi veel” on see ollus, mis jääb üle A. einetest, mida ta teeb siis, kui mina magan või kuskil tantsutrennis olen. Ühel päeval oli see “midagi veel” tatar, täna aga hoopis pelmeenid, mis A. varasemast pelmeenisöömisest üle jäid.

Tähelepanek: piimanõgese kerge karedus sobib tatraga hästi.

2: suitsupõsega kartuliomlett või praekartul praemunaga (erinevus on selles, kas muna on klopitud ja ühtlaselt laiali või eraldi, maitse on sel juhul erinev) pluss salat. Salat on nagu ülalpool kirjeldatud, ainult et “midagi veel” võib sel juhul välja jääda. või õigemini, siis ongi omlett või praekartul ise see “miski veel”. Selle vahega, et siis on “miski veel” värskelt ekstra tehtud.

Nii et kokkuvõttes söön ma praegu ainult üht sorti toitu.

Tähelepanek: variandis “praekartul praemunaga” selgus, et kilu sobib sinna juurde. Miks ei peaks tegelikult sobimagi? Kilu sobib ju kartuli ja munaga eraldi võttes ka.

Veel üks kiire nuudlisalat

… mis on väga mu tavalise nuudlisalati moodi.

Ühesõnaga, keetsin pisikesi niitnuudleid (umbes kolmandiku või neljandiku pakki), hakkisin kolmveerand suurt tomatit, pool sibulat, paar petersellivõsu kaussi üksteise otsa; kurnasin nuudlid ja valasin kuumalt ülejäänu otsa, lootuses, et nii saavad petersellid parasjagu blanšeeritud; tükeldasin sinna veel ühe keedumuna (A. päeval keetis), kuus-seitse vürtsikilufileed, neli oliivi ja pudistasin otsa paar kahvlitäit kappareid; ja natuke kitsejuustu laastutasin sinna otsa. Natuke kuivatatud tomatitest üle jäänud õli, natuke oliiviõli ja kõik segamini. Terve see söögitegu võttis vast 10 minutit.

Päris tummine maitse tuli ja sobis nii isu kui kõhuga. Tõsi, fetaversioon meeldib mulle vist siiski rohkem. Aga ka kiluga variant polnud laita.

Mõtlen, et huvitav, kuidas oleks siis, kui muna asemel panna rohkem juustu.

Kogus – tuli priske üheinimeseports või kaks lahjat portsu – tähendab, ma oleks võinud osa A.-le jätta, kui ta oleks tahtnud, ja söömaaega millegi muuga täiendada, aga ta hakkas juba magama minema, nii et sõin selle lihtsalt ära. Selline salat ei seisa ju.