Jalgpallikõrvane 4

U. toodud arbuusi oli tublisti järel, juba ammu ootas kapis üks väike valge juustu pakk – mõtlesin, et teen salatiks.

Koogi-isu oli ka – tegin Maire Suitsu ainetel tikrikooki, enam-vähem sedasama, mida siin Delfi naistekas soovitatakse. Korjasin pool liitrit kõvu tikreid, puhastasin ära ja lõikasin puhastamise käigus pooleks (sellise automaatpiloodiga – naks-naks õienupp ja vars ära; naks – mari pooleks); panin praeahju sooja; panin kaussi klaasi jahu, pool klaasi (või natuke vähem) suhkrut, pool tl soodat ning natuke purgipõhjast kaabitud sidrunhapet, segasin ära; sama klaasi sisse mõõtsin pool klaasitäit rjaženkat ja valasin õli otsa, kuni klaas oli täis; ja segasin selle kuivade ainetega kokku. Tõmbasin ahjupanni võise paberiga üle, valasin taina pannile, marjad enam-vähem ühtlaselt peale ja puistasin jahvatatud kardemoniga üle; segasin sellesamas kausis, kus ma tainast olin seganud, pool klaasi (nüüd pidin uue klaasi võtma) kaerahelbeid, pool klaasi pruuni suhkrut (valge oli otsa saanud) ja ebamäärase koguse toasooja võid, millest tundus, et jääb väheks, nii et lisasin ka sortsu õli; segasin ära ja plökerdasin samuti enam-vähem ühtlaselt tikrikihi peale. Siis oligi ahi valmis (minu käreda ahju 170, retsept nõudis 200 celsiust) ja kook läks ahju.

Kuni ta küpses, lõikusin arbuusitükid katki, ladusin vaagnale; pudistasin valge juustu otsa; tõin õuest münti ja hakkisin ära; jahvatasin arbuusi-juustu otsa musta piprat, piserdasin oliiviõli ja lõpuks pudistasin hakitud mündi kõige otsa (“peakoka elegantse liigutusega,” kommenteeris Ep. kõrvalt). Valmis.

Keerasin koogil kuumust vähemaks (mu käreda ahju 120 peale), sest ta oli vahepeal juba üsna pruuniks tõmmanud, aga keskelt vedelavõitu.

Mäng hakkas peale; võtsime igaüks vaagnalt oma taldrikusse salatit ja garneerisime Ep. toodud rukkitortilja-krõpsudega. Sobis päris hästi. Mina tahtsin natuke hapukamat kogumaitset ja jõin seepärast tavalise alkovaba õlle asemel mingit greibiga varianti.

Kui salat söödud, tuli meelde, et kook on ju ahjus; keerasin tal kuumuse päris maha, et keskosa veelgi taheneks.

Vist kahe poolaja vahel võtsin ta välja ja varsti asusime ka sööma. Võib-olla liiga soojalt, sest keskelt oli ikka päris moosine ja lödi. Teisest küljest olid need moosised lödid kohad väga mõnusad, nii et ei saa öelda, et me just kahetsenud oleks (st Ep. ja mina, A. leidis, et tervikuna liiga hapu, aga ta tõi endale piima juurde, et tasakaalustada; meie tasakaalustasime jahtunud taimeteega) – selline magus kardemonine tikrimoos krõbedate kaerahelvestega, õhuke kergelt pannkoogi maitsega tainakiht all. Üleüldse meenutas maitse üpriski pannkooki moosiga (aga palju lihtsam teha, peab vähem juures passima).

Võimalik, et homseks on see, mis järele jäi, rohkem koogi konsistentsi taandunud – kui seda homseks veel järele jääb, sest kuigi A. arust ei olnud kõige parem kook, kipuvad meil ka mitte kõige paremad koogid vahel seletamatu kiirusega otsa saama.

Advertisements

Jalgpallikõrvane 3

Nagu öeldud, sõime paar päeva suppi; ja ka tatra-riivporgandi toitu jäi üle. Kui supp otsa sai, pikendasin tatrarooga selle kanalihaga, mis supi sisse panemata ununes, ja sellest sai täitsa tore panniroog.

Laupä oli jaanilaupäev ja sel puhul tõi Ep. meile grillvorste, U. tõi arbuusi ja mina tõin õuest lehtsalatit. Sõime neid siis vaheldumisi jalgpalli kõrvale. Lehtsalat sai kõige rutem otsa.

Aga kanaliha oli ikka veel üle, nii et ma tegin pühapäeval jälle põhja-aafrika maitsebuketiga kanakastet – praadisin oliiviõliga sibulat (1 suur ja 1 väike, hakitud), kui oli klaasjas, lisasin ingverit ja safranit ja peeneks hakitud küüslauku; siis lisasin kanaliha ja jahvatasin pipart otsa ja segasin; lisasin sünnipäevast üle jäänud oliive ja natuke ka teisi oliive, mida U. oli toonud, riivisin sidrunikoort otsa; lisasin natuke vett ja hautasin.

Teises potis ajasin vee kuumaks (umbes veerand liitrit), lisasin tiba soola ja sortsukese õli; seniks, kuni kuumenes, käisin tõin õuest sousti tarbeks õrnemaid naate ja natuke leeskputke; kui vesi keema läks, keerasin kuumuse ära, võtsin poti tulelt ja segasin sisse pool pakki (tähendab, 250 g) kuskussi; jätsin kaane alla paisuma.

Pannil keerasin kah kuumuse alt ära ja võtsin kaane pealt, et pakseneks. Kuna mulle tundus, et oliivid polnud soustile küllalt soolasust andnud, lisasin hästi natuke soola (see osutus hiljem väikeseks veaks). Ja hakkisin soustile ka naadi ja leeskputke sisse ning pigistasin poole sidruni mahla.

Paari minuti pärast segasin kuskussile natuke võid sisse, kaas uuesti peale ja veel korra jahtuvale, kuid ikka veel kuumale pliidiplaadile.

Ja siis sõime seda sousti kuskussiga. Kokkuvõttes oli õige pisut soolane, muidu väga hea. A. oli umbusklik ja ei söönud (aga ta oli sel päeval juba tatart millegagi söönud, kui mina magasin).

Esmaspäeval käisin tantsu õpetamas, toitusin päev otsa peamiselt magustoidust (enne äraminekut 1 juustuvõileib hommikusöögiks; kohale jõudes turgutuseks või hommikusöögi jätkuks kohvi, mahla ja üks tordilõik; enne tagasisõitu haarasin ühe jäätise rongi peale kaasa), koju jõudes keerasin ülejäänud kuskussist hakitud värske kurgi ja piparmündiga salati kokku ning praadisin 1 1/4 grillvorsti viiludena juurde. Ketšupit panin ka.

Teisipäevaks oli A. poest mingeid kotletiasjandusi toonud, praadis neid ja tegi tatart; tema tegi enda tatraportsu juurde porgandisalatit (st riivis porgandit), mina kurgisalatit (st tükeldasin kurki ja valasin veidi rjaženkat peale). Ep sõi üldse hoopis võileiba.

Kogu selle aja oleme peaaegu iga päev kõvasti mureleid näost sisse ajanud ja alkovaba õlut joonud. Kui Saku peaks otsustama, et tema roheline alkovaba ei müü, siis meie küll selles süüdi ei ole.

Sünnipäeva ja jalgpalli vahel – kanatoite (neist üks poleemikat põhjustav) ja paar salatit ja üks kook sinna vahele

Järgmiseks tahtis A. suppi saada ja tõi poest kana; ma olin leidnud Aasia köögi raamatust ühe huvitava nuudlisupikirjelduse ja otsustasime seda teha, ainult unustasime selle liiga õhtusse, nii et esialgu sai valmis ainult puljong: A. lõikas filee ja tiivad-koivad rümba küljest ära (tiivad-koivad pani sügavkülma), pani kanarümba keema ja korjas vahu; siis võtsin mina selle kanarümba, lõikasin nii palju liha küljest ära, kui sai ja panin kondid uuesti keema, sedapuhku koos veerandiks lõigatud sibula, 1 sõlmekeeratud rohelise sibula ja mitme ingveritükikesega.

Ja panin kuivatatud shiitake seened likku.

Lasime leemel oma kaks tundi keeda; millalgi selle vältel korjasin õuest mitmesuguseid rohelisi lehti. Retsept soovitas “hiina kapsast, lehtsalatit või spinatit”, ma tegin sellest järelduse, et mida iganes (salat, spinat ja hiina kapsas on ju nii erineva maitsega, nii et järelikult pole see eriline täppisteadus!) ja korjasin naadilehti, natuke võilille, nõgest, 2 oblikalehte, paar teelehte ja natuke küüslaugurohelist.

Lõpuks kurnasin leeme ära ja nokkisin kontide küljest veel natuke liha lahti- aga kuna retsept eeldas seda, et nuudlitele valatakse puljong peale ja ülejäänud komponendid (liha, seened, roh. sibul, õuest korjatud söögiumbrohud ribadeks lõigatud kujul, bambusevõrsed) praetakse läbi ja puistatakse kõige otsa, siis jätsime selle järgmise päeva peale. Pmst saime nagu supikonstruktori – komponendid kõik olemas, pane ainult õigesti kokku. Panin kõik komponendid külma ootele (rohelised libled mässisin sellesama niiske rätiku sisse, mille peale ma nad ennist tahenema olin pannud).

Aga kuna kõht oli tühjavõitu, siis tuli kohe midagi süüa. Meil oli veel arbuusi üle, nii et mina tegin arbuusisalatit; A., kes nii kaua seisnud arbuusi isegi minu degusteerimise peale ei usaldanud, tegi lihtsalt võileibu.

Arbuuusisalati tegin sellise: lõikasin ühe hästi paksu viilu arbuusi ja tükeldasin kaussi ära; tõin õuest münti ja võtsin paar sibulalauku ja hakkisin sinna otsa; hakkisin sinna ka ühe “parim enne möödas” mozzarella; lisasin veidi kuivatatud tomatite pealt üle jäänud õli, musta piprat, soola, sidrunimahla ja kreeka jogurtit. Ja napsasin supi jaoks korjatud rohelisest kraamist paar võilillelehte salati tarvis. Kokku tuli väga hea söömaaeg.

Järgmisel päeval asusin siis tolle nuudlisupi kallale: keetsin munanuudleid. Keetmisega paralleelselt ajasin teises kastrulis puljongi kuumaks ja valasin nuudlitele lõpuks peale (kui olin nad ära kurnanud); siis praadisin eelmisel päeval kanarümba küljest lõigatud liha, seeni, sibulat ja bambusevõrseid, kõige viimaks lisasin rohelise kraami. Ja siis valasin selle kõik nuudlite ja puljongi juurde ja ajasin veel korra kuumaks.

Nagu näha, oli selle supiga palju jändamist, aga tulemus oli selle kohta veidi igav. Uuesti ilmselt enam ei viitsi.

*

Õnneks oli sinna läinud ainult pool meie kaua ja armastusega keedetud puljongit ja ma tegin ülejäänud poolest ühe lahja mulligatawny (“lahja” tähendab siin “ilma kookospiimata”).

Sinna sisse läks lisaks 2 kanatiivale ja fileetükkidele kartulit, sellerit, porgandit; kurkumi, koriandrit, india köömneid, tšillit, värsket ingverit, 1 õun, natuke sidrunimahla; järjekord selline, et hakkisin sibula ja porgandi ja panin eraldi; praadisin supikastruli põhjas sibulat ja uhmerdasin india köömneid + koriandrit, siis hakkisin küüslauku ja ingverit ning lisasin köömned+koriandri+küüslaugu praesibulale, lõikusin sinnna otsa ka ühe tšilli ja pudistasin veidi kurkumit ja kaneeli; siis tegin poti põhja ruumi, tähendab kühveldasin sibulasegu ühte hunnikusse koomale ja panin vabale pinnale kanatiivad pruunistuma; kui olid mõlemalt poolt kuumust saanud, lisasin tükeldatud porgandid ja segasin; lõikasin paar sellerivart peenemaks ja lisasin ja segasin; valasin puljongi peale ja puhastasin-lõikusin kaks kartulit ja ühe õuna; lõikasin need enam-vähem kuubikuteks ja lisasin supile; ja siis lasin keeda, lõpuks pigistasin natuke sidrunimahla peale, maitsestasin soolaga ja jahvatasin musta pipart otsa. Pärast süües panime hakitud rohelist sibulat, piparmünti ja kreeka jogurtit peale. See tuli palju maitsvam, meie mõlema arust. Kindlasti teeme veel.

Selle supi pära sõi A. ära, aga jättis mulle 1 kanatiiva alles; mina olin toonud allah. praadimisjuustu (Dzintarsi oma) ja tegin endale kurgist, lehtsalatist, praejuustust ja sellestsamast praetud kanatiivast maitsva salati. Olgu õnnistatud see aastaaeg, mil ma saan kogu aeg nii palju lehtsalatit süüa, kui tahan, sest ta vohab nagu… salat!

*

Vahepeal tegin ka ühe rabarberikoogi – 1 klaasist jahust, veerand klaasist suhkrust ja umbes 75 g võist pluss ühest munakollasest puru, küpsetasin seda natuke ette, küpsetamise ajal puhastasin-tükeldasin ühe suure ja ühe väikese rabarerivarre, segasin suhkru ja kaneeliga ning panin puru peale ning ahju tagasi; lõpuks lahutasin veel 3 muna (lisaks sellele ühele munale, mille kollane oli koogipõhja sees juba ära kasutatud, aga valge veel üle), mikserdasin kõigepealt valged kõvaks vahuks, siis lisasin 3 munakollasele 3 spl suhkrut ja mikserdasin ka neid; siis lisasin 3 spl jahu ja segasin ära ja natuke hapukoort ka (mõeldes sellele, et rabarberid on vist juba oblikhappesemad, kui mulle rangelt võttes meeldiks); siis segasin selle munavalgetega. Ja jälle ahju ning kuumust maha.

Küpses ilus, aga süües tundsin, et mingit piimaollust oleks koogi sees võinud rohkem olla: hambad hakkasid rabarberispetsiifiliselt krudisema (võib-olla on aasta ka juba natuke liiga kaugel, rabarber liiga oblikhappeseks läinud ja tuleb tikrikookidele üle minna). Niisiis tõin poest vahukoort ja edasi sõin vahukoorega. A. huvitaval kombel sellest ei hoolinud, sõi kooki niisama.

*

Järgmisel päeval sõi A. siis, kui mina veel magasin, tatart ja praadis sinna peekonit (üks allah. suitsuribilihatükk) ja muna juurde; minul läksid neelud lõhnade peale käima ja tegin endale kah inglise hommikusöögi – peekonit, muna ja tomatist pluss rohelisest salati sinna juurde. Nende peal jaksasin kõik oma tantsimised ära tantsida.

Õhtul võtsin temast üle jäänud tatra pluss pool puhastatud hiigelporgandit, lasin panni pealt läbi peekoniülejäägi, natuke hakitud sibulat, natuke hakitud sellerit, riivisin selle hiigelporgandi pooliku kah sinna ära, lisasin tatra ja segasin ära. Taldriku peal segasin lehtsalatist ja väikesest kurgikesest sidrunimahla ja jogurtiga salati, pärast segasin sooja toiduga ära ja väga hea sai.

*

Järgmisel päeval sulatas A. kanakoivad ja kõrvale pandud kananahad üles. Ma tahtsin teha üht Põhja-Aafrika kanaretsepti: panin paksu poti põhja oliiviõliga 2 hakitud sibulat hauduma, lisasin veidi aja pärast 3 hakitud küüslauguküünt, pool tl jahv. ingverit ja pool tl safranit (ingverikogus tuli praktikas siiski veidi suurem, ma ei julgenud nii palju safranit panna); siis lisasin kanatükid (naha lõikasin kääridega ribadeks), soola, jahvatasin pipart peale ja lisasin umbes 1 1/3 kruusitäit vett. Jätsin madalal tulel podisema, palusin A.-l silma peal hoida ja tulin tööd tegema.

Mingi 40 minutit tööd tehtud, läksin vaatasin uuesti. Podises kangesti, võtsin kaane pealt ära (sestsaadik ta jäigi pealt ära) ja pigistasin kolmveerand väikest sidrunit sinna sisse tühjaks ja riivisin selle sidrunikoore ka. Võtsin sünnipäeva ajast jäänud rohelisi oliive (6) ja tükeldasin leeme sisse. Panin väikese potiga kuskussivee üles (umbes 250 ml, tilgakese õli ja tibakese soolaga). Lisasin hautisele kuivatatud koriandrit.

Kuskussivesi läks keema; keerasin tule ära, võtsin poti tulelt, valasin vette umbes 250 g kuskussi (pool pakki), A. segas lusikaga; siis võtsin selle tema käest üle, segasin põhjalikult ja jätsin kaane alla seisma (laua peale).

Hakkisin hautise sisse natuke külmkappi seisma jäänud petersellivarsi, tõin õues leeskputke ja natuke naati, hakkisin leeskputke jämeda varre kohe sisse, õrnemad lehed jätsin ootama.

Siis segasin kuskussi sisse veidi võid, panin jahtuvale, kuid mitte veel jahtunud pliidiplaadile seisma, ikka kaane all.

Segasin ka leeskputkelehed toidule sisse (see ei keenud enam).

Ja siis sõime.

Arvamused lahknesid: mulle maitses pööraselt (kaste oli – klassikuid tsiteerides – “lausa unelm”). A. virises, et see on ju keedetud kana. Et miks keegi peaks üldse tegema keedetud kana. Vaidlesime ja jõudsime mingi konsensuseni sel moel, et edaspidi, kui ma mingitest kanajuppidest uuesti sama toitu teen, siis 1) eksperimenteerin sellega, kas siis, kui hautatud kanajupid viimasel hetkel sousti seest välja võtta ja praeahjus üle lasta (nagu üks sama raamatu retsept – ja peaaegu sama maitsebuketiga – nõudis), on tema arust vähem keedetud kana – selle mõtte olin ma kohe alguses välja pakkunud, enne kui õieti raginaks läks, aga kuna tema ei uskunud, siis ma küsisin tõelise jõmmi kombel “tahad kakelda või? tahad kakelda, jah?” ja tal oli jultumust väita, et ei taha, no mis mõttes, mina küll tahtsin, kellega ma kaklen siis, iseendaga või? 2) või söön lihtsalt ise kõik ära, sest mulle maitseb. Vaidlus suubus vähem isiklikesse küsimustesse, nagu “kas toiduained võtavad keedes vett sisse või kaotavad seda”. Ma vist võitsin, meenutades, et kartul kaalub pärast keetmist vähem kui enne, ja apelleerides kodunduskäsiraamatutele, kus on toore ja keedetud toidu kaalu võrdlustabelid sees.

Pärast üritas A. selgitada tema ja minu söömise kontseptsiooni erinevust. “Vaata, mina ei söö nagu sina maitse pärast. Mina söön selleks, et kõht tühi ei oleks.” Millest järeldub kuidagi ka see, et konsistents huvitab teda rohkem kui maitse. Millest omakorda järeldub, et täiesti suvaline praeliha on etem kui ükskõik kui hea maitsega vedelikus valmistatud liha. Mis ometi ei seleta kuidagi seda, miks talle suppi meeldib süüa, sh lihaga suppi.

Enivei. Ma olin selle unelmate soustiga ka järgmisel päeval hirmus rahul, kui mul oli enne trenni kiire ja pärast trenni kõht jube tühi ja ma sain kiiresti kerge vaevaga süüa – ajasin kastet soojaks ja segasin kuskussiga. Pärast trenni ma ka natuke pikendasin seda kastet – lõikusin oliive sisse ja pigistasin sidrunit juurde. Kuna A. ei hoolinud, siis tema tegi meie tavalise kiirlahenduse – sõi tatart skumbriaga.

Jälle tegin kurgisalatit

Poolik fetapakk, vaja lahendada. Mõtlesin küpsetatud porganditele-kõrvitsale, aga kartsin, et läheb kaua. Niisiis salat.

Koju jõudes panin 3 kartulit (rohkem ei olnud) keema, ise vahetasin riided; siis tükeldasin kaussi umbes 2/3 pikka kurki, hakkisin sinna otsa priske küüslauguküüne; tõin õuest lume alt tuusti piparmünti, nokkisin ilusad lehed salati tarvis (ja hakkisin nii peenelt, kui viitsisin) ning panin koledamad lehed ja varred tee jaoks kõrvale; kakkusin pakist fetat välja (poolekilosest pakist üks kolmandiku); jahvatasin musta pipart otsa ja niristasin oliiviõli peale.

Selle ajaga said kartulid valmis, kurnasin ära ja koorisin-tükeldasin nii ruttu, kui kuumus lubas, salati otsa.

Segasin ära ja sõin; A. ei tahtnud enam eriti süüa, aga maitses natuke ja teine natuke jäi talle homseks.

Hea lihtne kraam; ja mitte ainult sellepärast hea, et lihtne.

Hämmastavalt toitev ka, sest ma olin sel päeval varem ainult 2 juustuga röstsepikut ja 1 magusa saia söönud. Võtsin ainult tavalise salatitaldrikutäie (väiksem kui praetaldrik); ja kui ma arutasin A.-ga, kas jätan ülejäänud osa talle homseks või võtan ise juurde (tal oli ükskõik), avastasin, et ei jaksagi enam hästi (eriti kui ma tahan magustoiduks vahvlit süüa).

Kaks salatit

A. oli vahepeal jälle oma ahjupraadi teinud, nii et paar päeva sõime seda.

Pühapäeval astusid vanemad mu poolt läbi, pärast mu tädi sünnipäeva, nii et vaja oli midagi kerget süüa. A. oli päeval teinud porgandisalatit rohkem, kui talle endale kulus. Nii et ma võtsin selle porgandisalati (riivporgand õli ja tilgakese palsamiäädikaga, oletan ma); tükeldasin selle sisse seaprae taisemaid tükke ja hakkisin mingi portsu Talvenaudingu õunu, mis ähvardasid käest ära minna (õuna- ja porgandikogus sai silma järgi otsustades umbes võrdne); praadisin ühe sibula (viiludena), röstisin koriandrit ja päevalilleseemneid ja pudistasin salati otsa (koriandri uhmerdasin ära); tõin õuest tuusti piparmünti, varred panin tee jaoks kõrvale, lehed hakkisin ära ja lisasin salatile; segasin kausikeses marineeritud tšillit ja sojakastet ja valasin kastmeks otsa.

Kiideti ja söödi ära.

Esmaspäeval mõtlesin, et töötoas ahju kütta oleks liig, piirdun pliidiga ja löön sellega temperatuuri töö ajaks üles. Järgmiseks leidsin, et kui juba pliit köeb, keedaks õige teevett. Teevesi sai nii ruttu valmis, et tuli mõte, et keedaks midagi veel – ja panin siis kaks suurt porgandit, viis-kuus kartulit ja kolm muna keema, et viimase küpsepeedipoolikuga salatit teha.

Salatisse läkski siis see suure küpsepeedi poolik; need porgandid ja kartulid; üks peeneks hakitud sibul; kaks keedumuna (kolmanda sõi A. niisama ära); kolm soolaheeringafileed; kaks antoonovkat; hästi natuke praeliha; maitseks natuke salveid, natuke basiilikut ja hästi natuke lihtsalt provanssaali maitseainesegu; kastmeks majoneesi, hapukoort, törts sinepit ja paar-kolm spl heeringate peal olnud õli. Paar lusikatäit kappareid koos nende marinaadiga lisasin ka.

Jälle tuli hea.

Veel üks lihtne salat

A. oli jälle peete küpsetanud, sedapuhku suuri ümmargusi roosasid (väga hea tugeva maitsega, peaks mainima).

Eelmise päeva söögist oli 4 keedukartulit üle. Koorisin-tükeldasin need kaussi; samamoodi peedi; hakkisin sinna ühe väikese sibula ja posu piparmündilehti; pudistasin fetajuust, piserdasin õrnalt palsamiäädikat ja sortsutasin julgemalt oliiviõli. Veidi musta pipart ka.

Hea oli.

(Seejärel läks paar päeva jälle ühe A. tehtud ahjuprae abiga. “Ma ei tea, kus ma varem olen elanud,” räägib ta. “Praetükk maksis kolm eurot kilo. See on odavam kui mingi poolfabrikaat.” Ahjuprae menetlus oli see, et ta mäkerdas liha peale soola ja pipart, pistis selle küpsetuskotti, teise küpsetuskotti pani kartuleid, mõlemad malmpotti ja sinna pottahju, millega me tuba kütame (kui küttest olid söed järgi jäänud). Hiljem soojendasime.)

Vahepealsed lihtsad toidud ja untsuläinud koogist magustoidu tegemine

Pikk paus oli siin sellepärast, et vahepeal tegi A. tükk aega süüa – kõigepealt küpsetas ahjus kana, esimesel päeval sõime kana tatraga (ja õunasalatiga), teisel päeval kana praekartuliga (ja ikka õunasalatiga), kolmandal päeval otsustas A., et teeb kanaküpsetuse kallerdisest suppi ja pani kanaülejäägid lõpuks sinna sisse. Supi jaoks küsis poolmagavalt minult juhiseid, ma siis juhendasin, et hautagu kõigepealt poti põhjas õliga sibulat-küüslauku-porgandit, siis pangu vesi peale ja kui see keema läheb, kallerdis sisse ja hakitud lehtkapsalehti ja kartulit ka. Ja et kanaprae jäägid pangu viimasena. A. tegi nii ja tuli hea supp; seda sõime siis jälle kaks päeva.

Siis tegime ses mõttes ühiselt süüa, et A. küpsetas ahjus peete; mina tõin heeringat, keetsin muna ja hakkisin kaks pikergust küpsepeeti, kaks muna, paar õuna ja ühe sibula koos kolme-nelja soolaheeringafileega salatiks. Maitseainetest: röstisin väikese panni peal köömneid, koriandriseemneid, sinepiseemneid ja seesamiseemneid, siis uhmerdasin peeneks ja kallasin salati otsa. Majoneesi panin ka pluss natuke sinepit. Oli OK, A. oli väga rahul, minu arust oli natuke igav, aga ega otseselt viga midagi polnud, lihtsalt vahel on tulnud ülihea.

Järgmisel päeval tegin õuna-heeringa-kodujuustusalatit, natukese sibulaga ja ühe munaga. Samuti majoneesi ja sinepiga, lusikaotsaga mett panin ka.

Ülejärgmisel päeval oli poolfabrikaadipäev, sest A. tõi poest maksakotlette ja tegi spagette sinna juurde. Ja porgandisalatit.

Porgandisalatiga läks ta mõnevõrra hoogu ja riivis porgandit kaugelt rohkem, kui vaja. Ma üritasin teha sellest sama kooki, mis kunagi varem, kui porgandisalatit üle jäi, aga ilmselt oli mul porgandit jahukoguse jaoks liiga palju või jahu selle porgandikoguse jaoks liiga vähe: tähendab, kerkis küll väga hästi, aga siis vajus ära ega tahtnud keskelt läbi küpseda, tuli nätske ja läägevõitu. A.-d väga ei häirinud, aga mind küll.

Nuputasin, mida selle nätske koogiga teha, lõpuks leidsin, et ega ta konsistentsilt hangunud pudrust väga ei erine, hangunud puder on tükkidena praetult väga maitsev, äkki on see ka. No ja saigi sellest porgandi-kohupiima-jahu-… eee… -tarrendist päris kena magustoidu, natuke meenutas sõrnikuid – ma lõikasin nii, et oleks palju lõikepindu – esimesel katsel lapiti viiludeks, teisel katsel pulgakesteks – ja kõik lõikepinnad lasin panni peal krõbedaks. Veidi enne praadimise lõppu viilutasin pannile ka Talvenaudingu õuna (lääguse vastu). Ja siis sõin hapukoorega. Hea toitev oli ka, kahe praetud koogitüki peal mängisin õhtul terve pika mälumängu ära ja tšillisin tükk aega pärast seda edasi, isegi koju jõudes ei olnud veel väga näljane.

Kaalun ka riivjuustuga proovimist, sest praetud puder sobib küll riivjuustuga.

No ja selle koogijõuga tegin pärast kojujõudmist veel ühe lihtsa toidu: keetsin kartuleid ja tegin sinna kõrvale salati või külma kastme poolest väga suurest tomatist, paarist kahvlitäiest kapparitest, peotäiest värsketest piparmündilehtedest, poolest sibulast ja poolest potsikust kodujuustust. Soola ja pipart natuke ka.