Aedoad kartuliga (midagi sooja salati laadset)

Tõin taluturult umbes pool kilo rohelisi aedube ja tüki taist sinki (eilse “parim enne” kuupäevaga).

Mediteerisin mõnda aega, mida nendega pihta hakata, õnneks tuli õigel ajal meelde, et mul on kaks suurt keedukartulit üle (vanemad käisid külas, siis olin selle auks ühe forelli sibulaga ahju küpsema pistnud ja kartulit kõrvale keetnud).

Ajasin natuke aega neti pealt ideid taga, lõpuks tegin nii.

Panin umbes liitri vett tulele, hästi natuke soola sinna sisse. Sedaaaegu, kui see keemaminekuga tegeles, loputasin aedube ja lõikasin neil sabad ära; siis oligi vesi peaaegu keema läinud ja ma viskasin oad potti (sinna juurde poetasin seismajäänud maitsetaimevarred – kui ma toidu peale värsket rohelist võtan, panen vintsked puitunud varred tavaliselt ühe pokaali sisse ja nad kuivavad seal ära. Iga kord, kui on vaja mingit suppi või puljongit teha, tühjendan selle pokaali kastrulisse. Ma arvan, et mul oli seal aed-liivatee-, iisopi- ja mündivarsi, aga ega ma täpselt ei mäleta. Igatahes kõik selline kraam, mis sobib ubadega küll).

Tükeldasin natuke seda taist sinki; ja killukese suitsupekki, mis oli külmkappi seisma jäänud; ja ühe õhukese viilukese trühvlivorsti (samuti seisma jäänud, sest trühvlimaitse osutus minu jaoks niisama söömiseks liiga vängeks). Puhastasin ühe küüslauguküüne.

Kuna ma väga ei kiirustanud, siis jõudsid oad selle ajaga söödavaks keeda (proovisin vahepeal hambaga, kuidas on). Kurnasin nad ära ja panin sama pliidiplaadi peale vokkpanni; sinna supilusikatäie võid ja sinna sisse hakkisin selle küüslauguküüne.

Niipea, kui küüslauk pannil lõhnama hakkas, puistasin kogu tükeldatud lihakraami sinna otsa ja läksin õue maitsetaimi otsima. Otsustasin sedapuhku natukese aed-liivatee, natukese iisopi ja natukese leeskputke kasuks (iisopist pisike ladvake, liivateest üks oksake, leeskputkest samuti üks väike oksake), noorema välimusega naadilehti korjasin ka (neid julgemalt, sest nad ei ole nii vänged).

Kui tagasi tulin, oli liha piisavalt läbi praadinud. Tükeldasin kaks keedukartulit sinna hulka. Nokkisin iisopil ja liivateel lehed varre küljest ära (varred närisin seekord hajameelselt ise ära), hakkisin koos naadi ja leeskputkega ära ja jätsin ootama. Kummutasin keedetud oad pannile muu toidu sekka, segasin ja lükkasin oakaunu pannilabidaga lühemateks juppideks. Keerasin tule ära, segasin veel, puistasin maitsetaimed peale, riivisin kõva juustu peale; lõikasin pool sidruniviilu ja pigistasin mahla toidu peale. Timmisin maitset veel soolaga ja jahvatasin hästi natuke musta pipart peale.

Ja tuli väga hea! Esiteks sobis see imenatukene sidrunimahla väga hästi (ei olnud nii palju, et kõike hapuks teha, aga aroom oli tunda, vbla teinekord võiks ka sidrunikoort riivida) ja teiseks avastasin, et niiviisi maitseainena on trühvliga toiduained täiesti omal kohal.

Kana tomatis; ja sama tomatikastme pikendamine nuudlite kõrvale

Kui vahepeal sai väga mitu korda väljas söödud – või söödud A. tehtud kalapulki – siis eile võtsin täitsa vaba päeva, seega oli aega toidu kallal kauem jännata.

Lähteandmed: A. oli vahepeal koju vedanud 3 kanakintsu ja mina olin koju vedanud väikese plekiga tomateid ja rohelisi aedube. Kaks poolikut punast veini oli ka.

Jändamine algas sellega, et panin kanatükid kaussi, puistasin soola-pipart peale, valasin kõige otsa umbes 1 dl punast veini (Bardolino), pressisin ühe küüslauguküüne sinna sisse puruks, poetasin sinna juurde 2 loorberilehte ja näputäie rosmariini – ja jätsin külmkappi seisma. Ise läksin linna peale ja viisin raamatud Lutsu ära.

Kui tagasi tulin, puistasin ühe taldriku peale jahu ja natuke mingit itaalia salatimaitseainet (sisaldas sibulat, küüslauku, miskipärast kollajuurt ja veel mõnda ürti). Panin ahjupoti pliidi peale natukese õliga kuumenema; õngitsesin kanatükid marinaadist välja, mäkerdasin taldriku peal nende kuivade purudega kokku; ja kui tundus, et õli on juba küllalt kuum, panin poti põhja praadima. Ise hakkisin praadimise ajal veel 2 küüslauguküünt.

Kui olin igalt poolt, kust sai, kergelt kuldseks praadinud, õngitsesin kanatükid väikese taldriku peale, keerasin praeahju suht madala kuumuse peale kuumenema (minu ahju näit oli 120, päriselt arvatavasti veidi rohkem) ja panin küüslaugu poti põhja praadima. Hakkisin jahuse-maitseainese taldriku peal veel 1 õlis hoitud kuivatatud tomati, 3-4 vürtsikilu, 1 päris kuivalt hoitud kuivatatud tomati ja valasin selle kõik koos jahujääkidega küüslaugu juurde. Kohe seejärel hakkisin ka kaks ja pool tomatit otse sinna potti; segasin ära; siis panin kanatükid selle segu sisse ja valasin marinaadi kõige otsa. Tundus, et jääb natuke kuivale, niisiis valasin veel veidi veini juurde ja keerasin pliidiplaadil tule maha.

Kuni praeahi tuure üles võttis, lasin sellel kõigel veel pliidi peal podiseda; kui juba tundus, et ahi on soojem kui pliit, panin kaane peale ja poti ahju.

Ja siis ta seal podises. Kui oli pool tundi podisenud, asusin külmkapis seisnud aedube inspekteerima. Osa oli koledaks läinud, tuli ära visata; osa oli osaliselt koledad, neil lõikasin koleda osa ära. Siis loputasin üle ja panin kastruli põhja veidi oakeeduvett (natikese soolaga) üles. Kui keema läks, viskasin oad sisse, lasin paar minutit keeda ja keerasin siis jälle tule maha, et las keevad jääksoojuses.

Oakeetmise ja -kurnamise ja nõudepesu ajal sai kana märkamatult veel tunnikese podiseda; kõige lõpuks võtsin kaane pealt ja valasin kana ülemise osa kastmega üle, et las pruunistub kah. Ja keerasin varsti tule ära.

Liha tuli suussulav, kukkus ise kontide küljest lahti. Kass Ruudi oli kõigist ülejäävatest paladest (krõmpsluud jne) hirmus huvitatud, tema enda konserv ei pälvinud pooltki seda tähelepanu.

Ja mulle meeldis väga, kuidas kana ja aedubade tekstuur suus kokku kõlas.

Värske krõbe nisuleib, mis A. oli toonud, oli samuti väga hea.

(Pärast tegin veel sedasama tikrikooki, mis varemgi, ainult et seekord rjaženkaga, mitte hapukoore ja kreeka jogurtiga.)

*

Tänaseks jäi tomatikastet üle, vaatasin, et selline ilus rammus (kanapuljongist küllastunud, eks ole) ja maitserikas, pikendaks ta õige makaronikastmeks.

Nii et A. pani nuudlid (linguine) keema ja tegeles selle poolega; mina panin kastmepoti tulele ja tükeldasin sinna sisse veel kolm tomatit, hästi peenelt ühe vürtsikilu (sest ma olin eilses kastmes väga rahul, kuidas ühest küljest andis kilu kõvasti umamit, aga teisest küljest ei olnud tervikmaitse üldse kalane) ning puistasin basiilikut ja õige natuke tšillit juurde. Pärast maitsestasin veel natukese soola ja 1,5 tl pruuni suhkruga.

Kuna mul on nohu tulnud, olin väga rahul, et suurepärane nohuvastane toit: enne söömist oli kogu aeg tilk nina otsas, aga söömise käigus kuivas see allikas õnneks ära. A. oli lihtsalt rahul, et soe ja vürtsine. Üht hansalaadalt ostetud vanemat juustu riivisime peale.

Seda kastet jäi nüüd jälle üle, nii et peab mõtlema, mis toiduks ta siis homme pikendada.

Soe aedoa-kartuli-umbrohusalat

Algas kõik sellest, et A. ostis mõni päev tagasi ühe suitsukoodi, et selle küljest võileiva peale liha nokkida. Nüüd hakkab nokitav liha vaikselt otsa saama, aga koodi endaga võiks ju midagi teha. Niisiis läksin talupoodi luurele, ega veel värskeid põldube ei ole.

Neil oli hoopis värskeid aedube ja kartulid olid palju parema väljanägemisega kui suures poes, nii et tulin koju hoopis nendega. Ja hakkasin guugeldama. Jõudsin läbi lugeda selle küüslauguga sooja salati ja selle mündiga salati retsepti, segasin need oma peas kokku, sest küüslauku meil veel on ja münti on lausa terve võsa. Kuskilt jäi veel silma “oad parmesaniga”, mis tundus eraldi tegemiseks liiga vähetoitev.

See söök tuli minu kohta ebatüüpiline, sest ma kasutasin mitut keedunõud ja pärast koguni riivisin, aga kuna ma sellest hullemat pshühhotraumat* ei saanud, võib teinekordki teha.

Igatahes, olles välja mõelnud, et tahan teha oa-kartuli-piparmündi salatit, läksin miskipärast hoopis õue uurima, mis umbrohtusid veel kasvab. Et kas saaks näiteks naati. Naadid olid suured ja koledad või väikesed ja vintsked, aga avastasin, et võililled on pärast viimast niitmist pisikesed ilusad lehed kasvatanud. Siis meenus, et kevadel sain kõige ilusamaid ja õrnemaid võilillelehti tsillapuhmast, kus nad eriti päikest ei saanud, ja läksin selle peale sinna tuhnima, kus majaremont ei ole lasknud A.-l muru niita ja mühab naat. Õige: naadi varjus olid imeilusad haprad õrnad võilillelehed. Sain terve suure posu ja panin need kerge soolveega likku (on mingi jutt, et siis on nad kergemad seedida). Lisaks sain meelespealehti (need on praegu päris suured ja pehmed) ja murulauku. Ja ühe lehekese leeskputke võtsin ka. Mõtlesin, et ega vist piparmünti ei pea üldse panema, niigi on huvitav.

Kartulid koorisin lohakalt (st käisin traatnuustikuga üle ja noaga läksin ainult plekkidele või rohelistele kohtadele kallale) ja panin suurema potiga keema (kuuma vette), mingi 9-10 keskmist kartulit; siis panin oakeeduvee (soolaga) tulele ja puhastasin neid aedube. Neid tuli niipalju, et väikesest potist umbes pool oli täis (väike pott on 2 l). Kui oad puhtad (pruuniks tõmbunud otsad ja varrejupid maha lõigatud), oli ka vesi keema läinud, viskasin potti. Käisin lugesin veel retsepte ja oma kirju ja pesin paar nõud ära ja hakkisin kaks küüslauguküünt.

Katsusin kartulit – pehmed, kurnasin kartulid ja oad ära ja mõtlesin korraks, äkki sulataks võid sealsamas oakastrulis. Aga panni peal tundus lihtsam manööverdada, nii et panin sinnasamma pliidirauale, mis oli parasjagu õrnalt kuum (ma olin enne juba kartuli alt tule väiksemaks keeranud), panni ning pannile kuivatatud tomatitega võid sulama, umbes veerand pakki, vbla läks rohkem. Kui või ära sulas, panin sinna mõneks minutiks hakitud küüslaugu tõmbama. Siis õngitsesin poti seest kartuleid – vist neli või viis, viskasin tervelt pannile, sest nad olid liiga tulised, et korralikult hakkida, ja lõikusin nad alles seal panni peal puust võinoaga tükkideks. Siis viskasin oad otsa ja sonkisin ja keerutasin neid seal sees igapidi ja keerasin tule üldse ära.

Siis pigistasin natuke vähem kui pool sidrunit sinna otsa; ja hakkisin kogu selle heina, mis ma olin korjanud, sinna otsa. Segasin, maitsesin – oli tasakaalust väljas, haput palju, soola vähe: kartuli jaoks jäi sellest soolast, mis tomativõist tuli, väheks. Panin natuke soola juurde, nüüd oli parem, aga sidrunimaitse ajas äkiste just piparmündineelud käima. Et mis mojito see muidu on (jajah, ma tean, päris mojito käib laimiga). Nii et lõpuks tõin ikka õuest kaks mündiladvukest ka.

Siis võtsin külmkapist kõva juustu kontsu (on vist Dziugas) ja riivisin seda niikaua, kui viitsisin. Arvatavasti on nii, et mida rohkem juustu, seda maitsvam tuleb (ja võiga sama lugu). Mul läks vist umbes viiendik seda tavalist sektorit, mida nad paki sees müüvad.

No ja siis mäkerdasin seda veel natuke, et ära seguneks ja sõin. Väga hea tuli. Ma ei tundnud mingit kiusatust söögi kõrvale midagi lugeda või telekast vaadata, sest söök oli ise piisavalt elamusi pakkuv.

Välja nägi nii tervislik nagu Arni kõige hirmsamas õudusunenäos, aga tema lohutuseks võin öelda, et seal oli kõvasti juustu ja võid sees. Ühtlasi tervitan sellega Ritsikut, kes tundis huvi ilma lihata toiduretseptide vastu.

Nagu suvi. Nüüd tuli meelde. See toit maitses nagu suvi, sest seal oli palju rohelist ja haljast ja kõik oli õrn ja helge. Ma olin vahepeal juba masenduses, et suvi saab enne otsa, kui mina õieti jõudsin suvitama hakata. Aga kuni aias on veel värsket umbrohtu, on suvi veel siin. Vähemalt taldrikus.

——————————————————————————————————————————————-
* Väikese füüsilise trauma küll sain – rohtusid hakkides oskasin endale läbi küüne sõrme lõigata. Pidi alles terav nuga olema. Söögitegemine on badass värk!